Aprillikuu toob igal aastal positiivse muutuse meie vanemaealiste inimeste toimetulekus – pensionid suurenevad.
|
Pensionide indekseerimine 1. aprillil 2015
Lugupidamisega
Elve Tonts Kommunikatsiooninõunik Sotsiaalkindlustusamet
elve.tonts@sotsiaalkindlustusamet.ee 640 8123 / + 372 5342 0280 Endla 8 / 15092 Tallinn / Eesti
|
Tänasest alustab võrdõigusvoliniku puuetega inimeste õiguste nõunikuna tööd Tiia Tamm.
Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi sõnul on Eestis vaja veel palju teha, et saaksime öelda, et puuetega inimestel on ühiskonnas võrdsed võimalused ja nende õigused on kaitstud. „Puuetega inimeste seast vaid väike osa on hõivatud tööga, samuti on erivajadusega inimeste ligipääs haridusele, töökohtadele, avalikule ruumile ja teenustele tihti raskendatud või puudulik,“ ütles Sepper.
„Mul on hea meel, et võrdõigusvolinikul on sellest aastat võimalik senisest märksa enam panustada puuetega inimeste võrdse kohtlemise edendamisse.“
Tiia Tammel on doktorikraad kasvatusteadustes ning magistrikraad sotsiaaltöös. Aastatel 1997 – 2013 töötas ta Tallinna Ülikooli Sotsiaaltöö Instituudi sotsiaaltöö lektorina, juhendades mh arvukalt magistritöid. Varem on ta töötanud Harju maavalitsuse erihoolekandeasutuste arendamise peaspetsialistina ning Loksa vallavalitsuse sotsiaalnõunikuna. Samuti on ta tegutsenud koolitajana erinevates täiendkoolitusprojektides, sh puuetega inimeste omastehooldajate heade praktikate, rehabilitatsioonikorralduse ja praktilise arendustegevuse ning puuetega inimeste ühiskonda kaasamise teemal.
Puuetega inimeste õiguste nõuniku tööülesanneteks on võrdõigusvoliniku nõustamine puuetega inimeste õiguste, võrdse kohtlemise, teavitamise ning puuetega inimeste õiguste konventsiooni järelevalve ettevalmistamise teemadel. Samuti koordineerib nõunik puuetega inimeste sotsiaalmajanduslikku olukorda kaardistavate uuringute tellimist, koostab poliitikasoovitusi puuetega inimeste olukorra parandamiseks ning kavandab ja viib ellu puuetega inimeste õigusi ja võrdset kohtlemist käsitlevaid koolitusi ja seminare.
Alates 2009. aastast on voliniku kantselei ülesanne seista muu hulgas puuetega inimeste õiguste eest töövaldkonnas. Praegu on kavandamisel seadusemuudatus, mis paneb puuetega inimeste õiguste eest seismise ka teistes eluvaldkondades (teenused, haridus jm) voliniku ülesandeks.
Puuetega inimeste nõuniku ametikoht loodi sel aastal ning seda finantseeritakse riigieelarvest.
Nele Meikar
Võrdõigusvoliniku kantselei
Meedianõunik
+372 53 584 968
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist. Võrdõigusvoliniku poole võib pöörduda igaüks, kes kahtlustab, et teda on diskrimineeritud tema soo, rahvuse, vanuse, puude, rassi, seksuaalse sättumuse, veendumuse, usundi või ametiühingusse kuulumise tõttu ning volinik nõustab ja abistab inimesi diskrimineerimist käsitlevate kaebuste esitamisel. Peale selle analüüsib võrdõigusvolinik seda, kuidas mõjutavad seadused meeste, naiste ja vähemusgruppide seisundit ühiskonnas ning teeb ettepanekuid valitsusele, valitsusasutustele ja kohalikele omavalitsustele õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks.
Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai leiab, et juristide ning politseiuurijate suhtumine perevägivalda pole 10 aastaga Eestis kuigipalju muutunud ning ohvri süüdistamine on jätkuvalt väga levinud. Ka ei usu Pettai õiguskaitseorganites pakutud pehmetesse lahendustesse, toimida võiks tema hinnangul siiski lähenemiskeelu kasutamine.
Tartu ülikooli ja Avatud Ühiskonna Instituudi mullu koostöös valminud küsitlus näitas, et juristide, sh kohtunike, advokaatide, prokuröride ja politseiuurijate hinnangul on naine perevägivallas peaaegu võrdväärselt mehe/vägivallatsejaga süüdi.
Sama tüüpküsimuste plokk esitati ekspertgruppidele ka 2004. aastal. "Me tegime 10 aastat tagasi uuringu sama metoodikaga ja ega need hoiakud, kes on selles süüdi – ohver on süüdi, need ei ole eriti muutunud," nentis Pettai ja lisas: "Ka elanikkond arvab nii, ka teised naised ise suhtuvad niimoodi." Juristide küsitluses osales muuseas 143 naist ning 57 meest.
Pettai arvates peituvad levinud hoiakute taga puudulikud teadmised sellest, mida tegelikult tähendab perevägivald. "Väga paljud inimesed ikkagi ei puutu sellega ise kokku, nad ei saa aru, mis seal toimub, kui see perevägivald on ja miks naine seda kõike talub ja miks ta ära ei lähe," rääkis sotsioloog.
"Väga juurdunud on mõtteviis, et ohver saaks seda ära hoida, kui ta teistmoodi käituks, mis on tegelikult vale," tõdes Pettai.
Perevägivallaga tegelemiseks on tema hinnangul vaja tunda koduvägivalla seaduspärasusi. "Peab teadma teoreetilist tagapõhja ja aru saama, miks see tekib ja miks ta nii varjatud on. Ohver ei ole selles süüdi," kõneles Pettai.
Üle Euroopa seisneb probleem selles, et ohvrid ei otsi abi, politsei poole pöördub heal juhul iga kümnes. Pettai sõnul naised kardavad, et neid toimunus süüdistatakse. Samamoodi on suureks takistuseks see, et ohvrid võtavad kriminaalmenetluse käigus oma süüdistuse tagasi.
"Prokurörid ja uurijad, ka kohtunikud, nad võivad suhteliselt skeptiliselt suhtuda selle ohvri avaldustesse ja tõenditesse. Ohvrit nagu ei usaldata," ütles ta.
Pettai selgitusel on ka õigusspetsialistidel teinekord raske mõista, miks naine on end lasknud aastaid füüsiliselt halvasti kohelda, näiteks on kodus viis aastat peksa saanud, kuid siis ühel hetkel esitanud avalduse ja oma mehe peale kaevanud. Tekib küsimus, miks ta ei ole seda varem teinud ning miks ta on seda talunud.
"Ohvrikäitumist on väga raske mõista," toonitas Pettai.
Kõige tõhusam oleks sotsioloogi arvates see, kui sotsiaaltöötajaid ja psühholooge, kes tunnevad perevägivalla seaduspärasusi, kaasataks kohtukaasuste kõrvale. Paljudes riikides on häid tulemusi andnud spetsiaalsed riigiprokuratuuri osakonnad, ka politseimenetlejate osakonnad ja spetsiaalkohtud, kes on perevägivalla või seksuaalvägivalla juhtumitele spetsialiseerunud.
"Nad on eriväljaõppega, nad oskavad mõelda selles kontekstis. Nad saavad aru, miks ohver nii ebakindel on ja miks ta võtab need süüdistused tagasi ja miks ta elab selle vägivaldse mehega koos ja kõige sellega lepib," selgitas sotsioloog. Tema hinnangul peaks ka Eesti selles suunas liikuma.
Pettai nentis, et välisriikide kogemus on näidanud, et nn korrektsiooniprogrammid perevägivalla puhul palju ei aita, ometi peaksid need võimalused tema arvates kindlasti olemas olema.
Kui näiteks Rootsis tõendab kohus raske perevägivalla juhtumi, siis määratakse vägivallatsejale keskmiselt kuuekuuline reaalne vanglakaristus, kuid kindlasti saadetakse ta ka mingisse korrektsiooniprogrammi.
Enamik riike praktiseeribki Pettai sõnul erinevaid nn korrektsiooniprogramme, millest üks on viharavi. Välisriikide kogemus näitab, et viharavi annab harva tulemusi. "Aga vähemalt tuleks pakkuda võimalust inimesele oma käitumist muuta. See võimalus peab kindlasti olema," toonitas Pettai.
"See ei asenda kindlasti ohvrikaitset," märkis Pettai. Lisaks on pärast paarinädalast või -kuist viharavi seanssi tema arvates vara oodata inimese käitumise muutumist.
Sagedane meede on ka pereteraapia ja nõustamine, et panna paari oma käitumise üle järele mõtlema ja lepitada neid, et vägivald enam ei korduks. "Ka see on selline idealistlik lähenemine. See võib mõjuda, aga suure tõenäosusega ta ei anna neid tulemusi," möönis Pettai.
Üks levinud meetod on nn lepitusmenetlus, kus prokurör määrab, et näiteks pooleks aastaks vägivallatseja võtab teatud kohustused, et ta ei rakenda vägivalda, ei tarbi alkoholi. Paljud riigid on lepitusmenetlusest loobunud ja isegi mitmetes Ameerika osariikides ja Hispaanias on see keelatud, ka Soome ei rakenda enam seda meetodit. Venemaal on lepitusmenetlus jällegi üks põhilisi meetmeid.
Sotsioloogi arvates võib lepitusmenetlust pidada riskantseks. "Me jällegi ei tea, mis pärast seda poolt aastat saab. Sa lepitad nad ära, aga kui see vägivald on juba nii kaugesse staadiumi läinud, siis pool aastat võib-olla ta ohjeldab ennast, aga see võib asetada selle naise elu ja tervise suurde riski ja lapsed ka," põhjendas Pettai.
Oluliselt efektiivsemaks meetodiks peetakse raske perevägivalla juhtumi puhul lähenemiskeelu määramist. "Ja vägivallatseja koheselt arreteerida ja sündmuspaigalt ära viia," rõhutas Pettai.
"Me liigume selles suunas, ma arvan," lausus sotsioloog. Tema hinnangul tuleks Eestis parandada seadusandlust (Eestis puudub perevägivallaseadus) ja koolitada välja õiguskaitsespetsialistid. 2. detsembril 2014 kirjutas justiitsminister alla Istanbuli naistevastase vägivalla konventsioonile, mis on Pettai hinnangul juba suur samm edasi rahvusvaheliste normide suunas.
Kogu maailmas otsitakse lähisuhtevägivallale lahendusi. Pettai arvates peab riik siiski perevägivalla juhtumitesse sekkuma ja toimetama vägivallatseja minema, et ta ei kahjustaks naist ja lapsi. Õiguskaitseorganites esineb tema sõnul aga arvamust, et vägivallatseja karistamisel pole mingit mõtet ning parem oleks ta saata korrektsiooniprogrammidesse, nt viharavisse ning naised omakorda teraapiagruppidesse.
Naised "provotseerivad" näägutamise, alkoholi tarbimise ja riietusega
Norra riigi rahastatud projekti "Ühtse süsteemi ülesehitamine lähisuhte vägivalla tõkestamiseks Eestis" käigus küsitleti eelmisel aastal Eestis nelja erinevat lähisuhtevallaga tegelevat osapoolt: juriste, sotsiaaltöötajaid, politseinikke ning meditsiinitöötajaid.
Kõigi nelja sihtrühma suhtumist iseloomustab levinud ohvri süüdistamine (nn victim blaming). Pettai nentis, et selles osas erinevate valdkondade ekspertide hoiakutes suurt vahet ei ole.
Viimati analüüsitud küsitlus juristide hulgas näitas, et õigusekspertide hinnangul on naine perevägivallas peaaegu võrdväärselt mehe/vägivallatsejaga süüdi.
77 protsenti prokuröridest leidis, et põhjus on naistes, kes "provotseerivad meest vägivallale pideva näägutamisega", sama arvas 60 protsenti kohtunikest ning kolm neljandikku politseiuurijatest. Ligilähedaselt populaarne oli ka põhjendus, et naised "joovad endid purju, lähevad kaasa võõraste meestega". Mõnevõrra vähem toetati väidet, et põhjus on naistes, kes provotseerivad meest oma väljakutsuva käitumise ja riietusega (siiski 42 protsenti politseiuurijatest).
Meestes, "kes püüavad kõike kontrollida, et oma tahet maksma panna", nägid siiski ka süüd tervelt 97 protsenti politseiuurijatest, kaks protsenti vähem prokuröre ning 88 protsenti kohtunikke.
Sotsioloog Iris Pettai selgitas, et paraku ongi ühiskonnas väga levinud arvamused, et kui naine näiteks läheb ise kaasa võõraste meestega, siis ta ei mõelnud selle peale, mis võib juhtuda või kui ta ka joob ennast purju ja riietub liiga väljakutsuvalt. Samamoodi on levinud hoiak, et mees peksis naise läbi seetõttu, et naine temaga näägutas.
Juristid ja politseitöötajad ei alahinda siiski naistevastast vägivalda, vaid peavad seda tõsiseks probleemiks. Füüsiline vägivald on probleem rohkem kui 90 protsendi juristide ja politseiuurijate hinnangul. Vaimne vägivald on probleem 86 protsendi juristide ja politseiuurijate hinnangul. Seksuaalne vägivald on probleem veidi rohkem kui poolte juristide ja politseiuurijate hinnangul, ülejäänud ei oska seisukohta võtta või ei pea seda probleemiks.
Sealjuures tajusid juristid ja politseiuurijad, et ohvril on vähe võimalusi vägivallast väljuda.
Õigusspetsialistide seas leidis kõige enam toetust ohvrite aitamisel ja kaitsmiselt vägivallatsejatele lähenemiskeelu või viharavi sundnõustamise korras kehtestamine – neid variante toetasid ligikaudu pooled küsitletutest. Turvakodude rajamine ja sotsiaalmajade ehitamine said abinõudena märksa vähem toetust. Kõige vähem usutakse esmase lahendusena lepitamisse perenõustaja/hingehoidja juures.
Valdav osa vastajatest leidis, et riik ei suuda perevägivalda ennetada ja raskeid juhtumeid ära hoida, ka heidetakse riigile ette, et puudub kontroll vägivallatsejate ja vägivaldsetes peredes toimuva üle. Kõige enam on juristid rahul ohvrite kohtlemisega õigusorganites, ka ollakse rahul ohvrite lastele turvalisuse tagamisega.
Määravaks põhjuseks, miks perevägivalla juhtumitest ei jõua mitte kõik kohtuni ja süüdimõistva otsuseni, peavad juristid ohvri loobumist oma esialgsetest ütlustest.
Kuritegevuse statistikast selgub, et 2014. aastal registreeriti Eestis 2721 lähisuhtevägivalla juhtumit. Kolm neljandikku juhtumitest toimub praeguste või endiste abikaasade või elukaaslaste vahel.
Sel teemal arutlevad täna ka telesaate "Vabariigi kodanud" külalised. Stuudios on Tallinna naiste kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik, sotsioloog ja Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai, Meeste kriisikeskuse juhataja ja nõustaja Renee Nahkur ning politsei- ja piirivalveameti politseileitnant Reimo Raivet.
Liis Velsker
http://uudised.err.ee/v/eesti/ 17.03.2015
Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp kinnitas, et ministeerium analüüsib, kas vägistamisega ähvardamine võiks minna karistusseadustiku paragrahvi 120 alla, praegu seksuaalse iseloomuga tegudega ähvardamine loetellu ei kuulu.
Eelmisel nädalal Eesti Päevalehes avalikustatud kohtuotsus, millega mõisteti õigeks poistekamp, kes ründas 12-aastast tüdrukut, on petitsioon.ee lehel pannud ligi 7000 inimest nõudma, et justiitsministeerium ja riigiprokuratuur annaks juhtunule avaliku hinnangu ning rakendaksid meetmeid, mis välistaksid olukorra kordumise, vahendas Vikerraadio "Uudis+" saade.
Heili Sepp toonitas, et konkreetse kaasuse või kohtuotsuse kohta ei saa nemad ministeeriumis hinnangut anda, kuna kohtuasja materjalid on ka nende jaoks samamoodi kinnised.
Siiski kinnitas Sepp, et ministeerium on asunud analüüsima võimalikke karistusõiguse muudatusi. Seda siiski mitte konkreetse juhtumi ajendil, vaid juba eelmisel aastal tehtud plaanide kohaselt.
"Käesoleva kaasusega, nii palju, kui ma aru saan, võib olla puutumuses selline võimalik seaduse areng, et me mõtleme, kas ehk psüühilise vägivalla tekitamist saaks kuidagi paremini Eesti Vabariigi seadusandluses kriminaliseerida, sealhulgas võib-olla tõesti seksuaalse iseloomuga tegudega ähvardamist," rääkis Sepp.
Tänasel päeval on ähvardamine küll Eestis kuritegu, aga on piiritletud teatud teod, millega ähvardades saab isik kuriteo toime panna. Justiitsministeerium teeb praegu eelanalüüsi Istanbuli naistevastase vägivalla ja perevägivalla konventsiooni ratifitseerimiseks.
"Selle raames me peame vastama ka sellele küsimusele, kas meie Eesti seaduses on psüühilise vägivalla, aga ka näiteks seksuaalse ahistamise kriminaliseerimine piisav või ta ei ole," selgitas Sepp.
Karistusseadustiku paragrahv 120 näeb praegu ette karistuse, kui keegi ähvardab tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või vara rikkumisega ja kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Vägistamine praegu sinna loetellu ei kuulu. "See on jah üks neid analüüsi objekte tõepoolest," kinnitas Sepp.
Seoses Istanbuli konventsiooniga on justiitsministeerium Sepa kinnitusel võtmas endale veel erinevaid kohustusi ja täiendavaid nõudmisi selleks, et nii uurijad kui ka prokurörid oleksid paremini koolitatud. Juba praegu toimub spetsialiseerunud uurijate ja prokuröride koolitus.
Saatejuht märkis, et palju kõneainet tekitanud Ida-Virumaa juhtumi puhul esindas kannatanut ehk last tema vanaema, kes teda piisavalt hästi ei suutnud võib-olla esindada.
Sepp tõi välja, et justiitsministeeriumist on minemas avalikule kooskõlastusringile värske eelnõu, kus ühe muudatusena on sees haavatavatele kannatunutele riigi õigusabi määramine. Seda näiteks juhtul, kus alaealise huvid on tema seadusliku esindaja huvidega vastuolus, et alaealine kannatanu saaks ka riigi poolt määratud abi.
Sepp ütles, et ta ei näe praegu vajadust selle järele, et tõendamise baasreegleid muuta. Alaealiste antavate ütluste osas on seadust viimasel aastal muudetud. Näiteks on alaealistele, eriti seksuaalkuritegude ohvritele, tehtud ütluste andmine kergemaks ja nad ei pea alati kohtusaali ilmuma.
Sajandeid on mehed proovinud tõestada, et nad ei ole pealiskaudsed, kuigi paljud naised neid selles süüdistavad. Uus uurimus aga näitab, et naise haigestumisel võtab mees kätte ja lahutab naisest.
Tõenäosus suurenes suisa kuus korda, vahendab Metro.
Kui haigestuma peaks mees, siis naiste puhul oli lahutuse nõudmise tõenäosuse kasv väike või suisa olematu.
Iowa ülikooli uurijad keskendusid paaridele, kus keegi põdes vähki, südamehaigust või insulti.
32 protsenti abielu jooksul taolist traumat kogenud paaridest lahutasid.
Nii mõjutab haigusest tingitud stress inimest, kes peab oma kaasat hooldama, leidma raha maksudeks ja toiduks, hoidma korras kodu – see mõjutab suhet.
Kurb tõsiasi on see, et kui naised on tavaliselt piisavalt tugevad, et taolistele raskustele vastu seista, siis mehed seda ei suuda. Nii lõpeb abielu, kus naine haigestub, tihti lahutusega.
Allikas: Õhtuleht.ee, 6. märts 2015,
Kui Euroopa Liidus on 57 protsenti mehi seisukohal, et meeste ja naiste vahel on ebavõrdsus laialt levinud, siis Eesti meestest arvab nii vaid 40 protsenti.
Kokku leiab Euroopa Liidu inimestest 62 protsenti, et meeste ja naiste vaheline ebavõrdsus on laialt levinud; Eestis on näitaja 51 protsenti. Euroopa Liidus keskmiselt on vastaval seisukohal naistest 68 protsenti ning Eestis 61 protsenti, vahendas BNS Eurobaromeetri uuringut.
Kõige vähem usuvad Eestist soolist ebavõrdust üle 55-aastased inimesed: neist 47 protsenti hindab ebavõrdsuse laialt levinuks, samas kui Euroopa Liidus on vanusegrupi keskmine näitaja 64 protsenti. 15–24-aastastest Eesti inimestest näeb laialdast soolist ebavõrdsust 48 protsenti, Euroopa Liidu keskmine on 56 protsenti.
Eestis küsitlustele vastanutest on 47 protsenti seisukohal, et naiste hulga tõstmiseks tööturul peaks kindlustama, et naised teenivad sama töö eest meestega võrdselt; EL-i keskmine on vaid 42 protsenti. Eestis vastanutest leiab 48 protsenti ning EL-is 33 protsenti, et selleks on sobiv meede paindlik töökorraldus, näiteks kodust töötamine.
Samas on EL-is 17 protsenti inimestest seisukohal, et naiste hulga tõstmiseks tööturul peaks suurendama naiste ligipääsu nii-öelda "meeste töödele"; Eestis arvab nii 8 protsenti vastanutest. EL-i inimestest 32 protsenti on seisukohal, et hea meede oleks lihtsustada naistel töö- ja kodukohustusi. Eestis on sellisel seisukohal 14 protsenti vastanutest. Naistele kõrgema kvaliteediga töökohtadele ligipääsu toetab EL-is 22 protsenti ning Eestis 16 protsenti vastanutest.
Suurendamaks aega, mida mehed kulutavad hoiutegevustele nagu kodused tööd või laste ja lähedaste hooldamine, on Eestis vastanutest 47 protsenti seisukohal, et seda võimaldaks paindlik töökorraldus, näiteks kodust töötamine; EL-is oli näitaja 40 protsenti. EL-i vastanutest 34 protsenti on seisukohal, et selleks tuleks kindlustada, et mehi ei diskrimineerita, kui nad soovivad hoolealuste hooldamiseks puhkust võtta, Eestis oli näitaja 31 protsenti. Samas leiab EL-is vastanutest 20 protsenti, et sobiv meede oleks toetada töid hooldussektoris kui sobivat karjäärivalikut meestele; Eestis arvab vastanutest nii 9 protsenti.
EL-is on seisukohal, et meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse vähendamine peaks olema liidu jaoks prioriteet, 76 protsenti vastanutest, sealhulgas meestest 72 protsenti ning naistest 79 protsenti. Eestis arvab nii vastanutest 64 protsenti; naistest on sellisel seisukohal 71 protsenti vastanutest, meestest aga 56 protsenti.
Neljapäeval avaldatud Eurostati andmetest selgub, et 2013. aastal oli palgalõhe meeste ja naiste vahel Euroopa Liidus suurim, 29,9 protsenti Eestis.
Allikas: 05. märts 2015: http://www.pealinn.ee
Võrdõigusvoliniku tellimusel töötab Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus RAKE välja metoodika, millega saab mõõta võrdõiguslikkust või selle puudumist elanikkonnagruppide kaupa. Kavandatava võrdõiguslikkuse mõõtmise mudeli abil saab seadusandja ja poliitikakujundaja teadmisi selle kohta, millised inimgrupid on Eestis ebavõrdsemas olukorras ning vajavad järeleaitamist.
„Meie eesmärk on välja töötada ühtne metoodika, mis aitaks meil kaardistada Eesti ühiskonna võrdõiguslikkust, aga ka esinevat ebavõrdsust. Võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel näitab, kuidas erinevatesse elanikkonnagruppidesse kuuluvad inimesed elavad, milline on nende olukord erinevates valdkondades, juurdepääs ressurssidele ning kas teatud gruppide vahel esineb erinevusi ja ebavõrdsust,“ sõnas Sepper.
Ta lisas, et metoodika peaks andma vastused paljudele küsimustele. „Näiteks kui soovime teada, kuidas läheb Eesti haridussüsteemis puudega noorel naisel või mehel. Või millises positsioonis on tööturul vene keelt emakeelena kõnelev naine? Millised on üle 50aastase eesti või vene mehe tervisenäitajad ja juurdepääs arstiabile? Kui turvaline on Eestis elada lesbidel ja geidel? Meid huvitavad eelkõige need grupid, mida seadused kaitsevad ebavõrdse kohtlemise eest, nagu rahvusvähemused, puuetega inimesed, eakad ning soo- ja seksuaalvähemuste hulka kuuluvad inimesed,“ märkis Sepper.
Loodav mõõtmismudel koostatakse sooviga kaardistada Eesti erinevatesse elanikkonnagruppidesse kuuluvate inimeste olukorda ja heaolu, võimalikku mahajäämust, juurdepääsu hüvedele ja teenustele ning edu saavutamise võimalusi.
„Viimastel aastatel on meie ühiskond mitmekesisem kui kunagi varem, nähtavaks on saanud mitmed inimgrupid, kes olid kaunis nähtamatud – puuetega inimesed, LGBT inimesed, romad jt. Kahjuks on aga nende eluolu peegeldavad statistilised näitajad mitmes valdkonnas madalamad ja kahtlus on, et teatud gruppi kuulumine vähendab inimese võimalusi elus edu saavutada. Mudel aitab objektiivselt hinnata, millised on ebavõrdsuse suurimad kitsaskohad,“ märkis Sepper. „Samuti üritame vaadata mitut grupikuuluvust korraga. Näiteks kas puuetega naiste ja meeste näitajad on tööhõives erinevad? Kuidas pääseb teenustele ligi vene keelt kõnelev puudega inimene või eakas?“
Võrdõigusvolinik lisas, et objektiivsete andmete ja analüüsi olemasolu on võtmeks, et seadusandja saaks teha läbimõeldumaid otsuseid ja parandada nende inimgruppide võimalusi, kes on jäänud ühiskonnas halvemasse seisu. Lisaks annab võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel erinevalt ühekordsetest uuringutest võimaluse mõõta erinevate elanikkonna gruppide heaolu perioodiliselt, et saada ülevaadet ühiskonnas toimuvatest arengutest.
Võrdõigusvoliniku kantselei kuulutas võrdõiguslikkuse mõõtmise mudeli väljatöötamiseks ja selle esmakordseks kasutamiseks välja riigihanke, mille võitis Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus RAKE. Hangitava töö tulemusena peab valmima võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel ja selle esmakordse kasutamise tulemusena uuringuraport. Mudel ja raport valmivad sel aastal.
Mudeli väljatöötamine toimub võrdõigusvoliniku kantselei projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames. Projekti rahastatakse Norra toetustest 2009-2014.
Taustainfo
· Soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi peavad poliitikakujundajad nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil süsteemselt võtma arvesse sugude võrdsuse põhimõtet ja eesmärki, tasandama ühiskonnas esinevat naiste ja meeste ebavõrdsust ning arvestama naiste ja meeste erinevate vajadustega.
· Võrdse kohtlemise seadus paneb kõigile ministeeriumidele kohustuse edendada erinevate rahvuste, puuetega inimeste, erinevas vanuses olevate inimeste ning seksuaal- ja usuvähemustesse kuuluvate inimeste võrdset kohtlemist.
· Võrdõigusvoliniku ülesannete hulka kuulub valitsuse ja KOVi asutuste nõustamine soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse rakendamise küsimustes, sh ta kogub ja analüüsib andmeid erinevate sotsiaalsete gruppide olukorra ja õigusaktide mõju kohta neile gruppidele.
Nele Meikar
Võrdõigusvoliniku kantselei
Meedianõunik
+372 53 584 968
Tähelepanu! Lähenemas on tähtis päev erivajadustega inimeste jaoks: nimelt, nagu eelmisel aastal, jagab ka käesoleval aastal THINK Eesti stipendiumeid tublidele erivajadustega inimestele.
Eelmise aasta 21. aprillil toimunud Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuürituse raames Tallinna Lennusadamas andsime esimest korda üle Eesti kolmele tegusale erivajadusega inimesele stipendiumid. Selle au osaliseks said: Ave Jaakson, Kadi Urbas ja Meelika Siilsalu.
Väikeseks meeldetuletuseks, millega täpsemalt tegu. Ilmselt pole teemaga seotud inimestele uudiseks, et Eestis elab ja töötab hulganisti erivajadustega inimesi, kes ei jää ei oma oskustelt ega ka mitte võimekuselt nn tervetele sugugi alla, kuid sageli peavad nad tööd tegema vabatahtlikuna, paljalt aitäh-sõna eest. Parandamaks taolist ebanormaalset olukorda, algatas THINK Eesti koostöös Kodanikuühiskonna Sihtkapitaliga 2012. aastal projekti, mille käigus kogume annetusi. Laekunud raha kasutame selleks, et maksta kodanikuühiskonnas suuri tegusid teinud erivajadustega inimestele stipendiumit. Stipendiumi saajaid võib korraga olla nii üks kui ka mitu; välja valib nad selleks kokku kutsutud viieliikmeline komisjon. Viimasesse kuuluvad esindajad järgmistest organisatsioonidest: Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, THINK Eesti, kodanikeühenduste esindusorganisatsiooni esindaja ning lisaks sõltumatu ekspert. Stipendiumi üleandmine toimub kord aastas, aprillis aset leidval avalikul üritusel, millest teavitatakse ka meediat. Stipendium on mõeldud tubli puudega inimese toetamiseks tema edaspidises töös, õpingutes ja loomingulises tegevuses.
Taotlusi ootame kuni 15. märtsini. Taotlemiseks leiad kõik vajaliku SIIT.
Öeldakse, et inimesi ei hinnata selle järgi, mida nad on ühiskonnalt saanud, vaid selle järgi, mida nad andnud on. Usume, et selle moto järgi talitavad puuetega inimesed väärivad meelespidamist ning tunnustust. Kuna aprillikuu pole enam mägede taga, on just praegu parim aeg aidata neid, kes seda väärivad. Kui tunned, et Sinagi tahaksid anda oma panuse stipendiumi heaks, siis on Sinu annetus enam kui teretulnud!
Annetusi ootame selleks ettenähtud kontole, aga ka annetuskasti, sularahas, igaühelt. Iga annetaja saab tänutäheks soovi korral tulumaksu tagasi ja lisaks äramärkimise meie annetajate rubriigis.
Annetada saab järgmisele arvele:
Swedbank
Saaja: THINK Eesti MTÜ
Konto nr. 221048704600
Selgitusse palun kirjutage „Annetus“. Kui soovite saada tulumaksutagastuse, siis lisage oma isikukood.
IBAN: EE662200221048704600
SWIFT / BIC: HABAEE2X
Detailsem info stipendiumiandmise korra kohta ning statuut on lugeda SIIN.
--
Lugupidamisega
Meelis Luks
THINK Eesti tegevdirektor
http://www.think.ee
Head ajakirjanikud!
Ootame teid homme, 13. veebruaril kell 11.00 kahe värskelt valminud analüüsi tutvustusele, mis käsitlevad 2015. aastal Riigikokku kandideerivate erakondade nimekirju ja valimisplatvorme soolise võrdõiguslikkuse vaatevinklist. Üritusel saavad sõna ka erakondade esindajad ning Eesti Naisteühenduste Ümarlaud esitab erakondadele oma nägemuse ja ettepanekud soolise võrdõiguslikkuse prioriteetide kohta järgmisel valitsusperioodil.
Riigikogu valimisi puudutavate analüüside tutvustus-arutelu toimub Navigator Ärimaja I korruse konverentsisaalis (Laeva 2, Tallinn). Ruum on ligipääsetav ka ratastoolis liikujale.
Ajakava
10.30 – 11.00 kogunemine ja tervituskohv
11.00 – võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi ja Eesti Naisteühenduste Ümarlaua peasekretäri Eha Reitelmanni avasõnad
11.05 – võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper tutvustab erakondade valimisnimekirjade analüüsi, mis vaatleb naiskandidaatide osakaalu ja asetust nimekirjades, ning räägib sellest, millised muutused on alates 1992. aastast toimunud
11.20 – politoloog Tõnis Saarts kommenteerib valimisnimekirjade analüüsi tulemusi ning räägib nimekirjade koostamise ja Eesti valimissüsteemi eripäradest
11.35 – küsimused ja arutelu
11.45 – Ena Soodla (Reformierakond), Marianne Mikko (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Tiit Riisalo(IRL), Karin Tammemägi (Keskerakond) ja Monika Haukanõmm (Vabaerakond) räägivad, millised lubadused ja seisukohad nende platvormides toetavad naiste ja meeste võrdsuse suurenemist Eestis
12.15 – soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp esitleb erakondade valimisplatvormide analüüsi, keskendudes lubadustele, mis aitavad soolist võrdõiguslikkust suurendada
12.45 – Eesti Naisteühenduste Ümarlaud esitab erakondadele oma ettepanekud soolise võrdõiguslikkuse prioriteetide kohta järgmisel valitsusperioodil
12.55 – küsimused ja arutelu vabas vormis
13.10 – võimalus teha intervjuusid
Palun andke osalemisest teada aadressil nele.meikar@svv.ee.
Erakondade valimisnimekirjade analüüsi autor on Glasgow ülikooli teadur Mirjam Allik, analüüs valmis võrdõigusvoliniku kantselei projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames. Projekti rahastatakse Norra toetustest 2009-2014. Täname koostöö eest Vabariigi Valimiskomisjoni.
Erakondade valimisprogrammide analüüsi toetas Hasartmängumaksu Nõukogu.
Analüüside esitlust saab vaadata ka otseülekandes Postimehe veebilehel.
Lisainfo:
Nele Meikar
Võrdõigusvoliniku kantselei
Meedianõunik
+372 53 584 968
Eha Reitelmann
Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Peasekretär
+372 526 5927
Puuetega inimeste esindus- ja huvikaitseorganisatsioonid ootavad, et voliniku kantseleist saaks õigusnõu ning olulisemad puude tõttu ebavõrdse kohtlemise juhtumid jõuaks voliniku abiga kohtusse, leiti täna võrdõigusvoliniku kokku kutsutud ümarlaual. Voliniku kantselei kinnitas, et strateegilise hagelemise tegevus laieneb soolise diskrimineerimise asjade kõrval käesoleval aastal ka puude tõttu diskrimineeritud inimestele.
„Puudega inimese õiguste eest ei peaks seisma vaid üksikud esindusorganisatsioonid või riiklikud institutsioonid, vaid puudega inimeste õigusi peavad austama kõik ühiskonnaliikmed. Avalik ruum ja avalikud teenused peavad olema sellised, et need vastavad erivajadusega inimeste huvidele ja vajadustele,“ ütles võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.
Ta lisas, et erivajadustega inimeste olukord muutub oluliselt paremaks siis, kui poliitikakujundajad, teenuse pakkujad ja tööandjad ehk kõik olulised osapooled tegutsevad teadlikult selle nimel, et arvestada erinevate elanikkonnagruppide erinevate vajadustega.
Ümarlaual tõdeti, et tihti takistab puuetega inimeste elukvaliteedi tõusu ebasoodne sotsiaalne keskkond, hoiakud ja vähene teadlikkus ja tundlikkus puudega inimese erinevate vajaduste või võimete suhtes. Ühe näitena toodi välja, et ehkki enamik inimesi kujutab ette, milline on liikumispuudega inimesele juurdepääsetav tervishoiuasutus, ei teata, milliseid muudatusi vajaks kliinik, et seal oleks mugav liikuda ka pimedal.
Puuetega inimeste organisatsioonid tõid lisaks välja, et nende jaoks on oluline, et oleks kindel asutus, kelle poole pöörduda õigusnõu saamiseks. Samuti väljendati arvamust, et voliniku kantselei abiga võiksid olulisemad puude tõttu ebavõrdse kohtlemise juhtumid jõuda ka kohtusse. Voliniku kantselei kinnitas, et strateegilise hagelemise tegevus laieneb soolise diskrimineerimise asjade kõrval käesoleval aastal ka puude tõttu diskrimineeritud inimestele.
Ümarlaual räägiti, et avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet erivajadusega inimesele peab paranema. Jätkuvalt ei ole avalik ruum sõbralik ja ligipääsetav liikumis- või nägemispuudega inimesele. Ühtlasi tõdeti, et tuleb rohkem rääkida sellest, et puuetega inimesed on erinevad ja neid saa vaadelda kui ühetaolist gruppi – erinevusi on seoses soolise ja rahvusliku kuuluvuse, erinevate seksuaalsete identiteetide ja vanusega.
Nele Meikar
Võrdõigusvoliniku kantselei
Meedianõunik
+372 53 584 968