Eesti Insuldiliit korraldab 29. oktoobril toimub ülemaailmse insuldipäeva raames insuldi teabepäev nii Tallinnas kui Tartus.

Tallinnas toimub teabepäev kell 15-18 Rahvusraamatukogu konverentsisaalis (Tõnismägi 2) ning 
Tartus kl 15-18 TÜ Raamatukogu konverentsisaalis (W. Struve 1).

Räägitakse insuldi põhjustest, mida insuldi sümptomite tekkimisel teha ja millised on ravivõimalused. Antakse ülevaade insuldi ennetusest, mis tähendab nii elustiilimuutusi kui riskitegurite ohjamist ravimitega. Ühtlasi tutvustatakse kiirabi tööd ning Eesti Insuldiliidu tegemisi.

Üritusel osalejatel on võimalik oma tervist kohapeal kontrollida ning soovi korral liituda Eesti Insuldiliiduga.

Teabepäeva korraldab MTÜ Eesti Insuldiliit koostöös L. Puusepa nim Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi insuldi töörühmaga.

Osavõtt on kõigile tasuta!

Lähemalt: http://www.insult.ee/uudised/

Eesti Puuetega Naiste Ühingute Liit (www.epnu.ee ) saab sellel aastal 15. aastaseks. Liidu eesmärgiks on erivajadustega tütarlaste ja naiste teadlikkuse ja eestkostevõimekuse edendamine ning meeste ja naiste võrdsuse propageerimine puuetega inimeste seas.
Juba neljandat aastat järjest viib EPNÜL läbi projekti „Sootundlikud puuetega inimesed“, mille raames oleme erinevatel aastatel korraldanud seminare Tallinnas, Pärnus ning Tartus. Käesoleval aastal oleme koostöös Ida-Virumaa Puuetega Inimeste Koja ja Inimõiguste Instituudiga Ida-Virumaal.

Kutse

Meil on suur rõõm kutsuda teid 30. oktoobril 2013.a. Jõhvis toimuvale seminar-koolitusele „Sootundlikud puuetega inimesed“.

Seminar toimub Kersti Võlu Koolituskeskuses, aadressil Kooli 7, Jõhvi (http://www.kvkoolitus.ee).

Kuna kohtade arv on piiratud, palume oma osalemissoovist teada anda hiljemalt 25. oktoobriks 2013 e-posti aadressil: idavirukoda@gmail.com või telefonidel: 56 53 877 (Kaia Kaldvee) ja 56 453 468 (Mare Abner).

Seminaril on korraldatud tõlge vene keelde!

Päevakava:

10:00 – 11:00      Saabumine, registreerimine ja tervituskohv/tee

11:00 – 11:15      Projektipartnerite tervitus – Ida-Virumaa Puuetega Inimeste Koda ja Inimõiguste Instituut

11:15 – 11:30      Projektist ja ühendusest – projektijuht ja Eesti Puuetega Naiste Ühingute Liidu juhatuse esinaine Mare Abner

11:30 – 12:15      Euroopa Liidu naiste tegevus ja koostöö puuetega naistega – Euroopa Naiste Lobi juhatuse liige Riina Kütt

12:15 – 13: 00     Kas puuetega naistel ja meestel on erinevad mured? –  Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik       Mari-Liis Sepper

13:00 – 14:00      Lõunapaus

14:00 – 15:30      Soolisus kui ühiskonna põhikategooria  – Soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp

15:30 – 16:15      Kas naistevastane vägivald puudutab puuetega inimesi? – Inimõiguste Instituudi nõunik Ene Eha Urbala

16:15 – 17:00      Tagasiside seminar-koolitusest

Volinik Mari-Liis Sepper nõustab alates kell 14:00 õpperuumis nr 5. Voliniku nõustamisele palume võimalusel eelnevalt registreeruda telefonil 

6 269 259  või e-posti aadressil info@svv.ee .

Külastage näitust “Hetked sügisel…”, mis on avatud 1. novembrini Haabersti Sotsiaalkeskuses

Tiia Järvpõld avas oma maalide näituse "Hetked sügisel…" 8. oktoobril Tallinnas Haabersti Sotsiaalkeskuses http://www.habsot.eu aadressil:Õismäe tee 24. Kohale saab sõita trollidega 6 ja 7 ning bussidega 16 ja 46. Peatused Karikakra ja Nurmenuku.

Näitus jääb avatuks kuni 1. novembrini

SOOPÕHINE KLASS: poisteklassis on lärmi rohkem, aga poisid hoiavad omavahel kokku ja tülid lahendatakse lihtsalt; tüdrukuteklassis õpitakse väiksema vaevaga, kuid klassi õhkkonda kipuvad segama omavahelised suhted.

Poiste ja tüdrukute õpitulemused näitavad, et poisid jäävad tüdrukutest maha juba algkoolis, sest nad õpivad tüdrukutest hiljem lugema, ei saa aktiivselt tunnis kätt tõstvate tüdrukute kõrval piisavalt õpetaja tähelepanu ning poiste mahajäämus jääb õigel ajal märkamata.

Mõned nädalad tagasi avaldatud kevadised riigieksamitulemused näitasid taaskord, et poiste eksamisooritus on tüdrukute omast nõrgem enamikus ainetes. Vaid suhteliselt väiksema arvuga eksamisooritajatega füüsikas, geograafias, inglise ja saksa keeles on poisid tüdrukutest paari punkti võrra parema keskmisega.

Eesti keeles ja matemaatikas oli riigieksami punktisumma tüdrukute kasuks 6-7 punkti. Põhikooli lõpus on vahe veel suurem. Innove õppekava- ja eksamikeskuse nõuniku Einar Rulli sõnul tähendab gümnaasiumi lõpu tulemuste vahe vähenemine ilmselt ka seda, et gümnaasiumisse nõrgemad poisid ei jõua.

Kui põhikoolis on kõigis Eesti koolides poisse 300-500 rohkem kui tüdrukuid, siis gümnaasiumiosas on juba 1000 tüdrukut rohkem kui poisse.

Emakeeles on testitulemuste vahe märgatav juba 3. klassis ning see küll väheneb, kuid jääb 9. klassi lõpuks ikka märgatavaks, samas matemaatikas tulevad suuremad vahed põhikooli lõpuks.

Rahvusvahelised uuringud, millele Rull viitas, väidavad, et poiste hädad saavad alguse juba rääkima õppimise ajal. «Keele õppimine toimub 12-16 kuu vanuses ning hiljem see aeglustub, kusjuures poisid jäävad sageli keele õppimisel tüdrukutest maha ning edasi lasteaias tekib seetõttu vahe sotsiaalses ja emotsionaalses arengus,» rääkis Rull.

«Poisid on eriti algkoolis aeglasemad ja tüdrukud julgemad, tõstavad kätt,» rääkis Laagri lasteaed-põhikooli õppealajuhataja Merike Terepson. «Poisid võivad nii märkamata jääda, kuigi hea õpetaja suudab kõiki märgata,» lisas ta.

«Poisid kukuvad koolist välja mitte sellepärast, et nad on nõrgad, vaid seepärast, et nende nõrk lüli on avastamata jäänud,» ütles vanalinna hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen.

«Kui me ei pööra poiste keele- ja lugemisoskuse arengule õigel ajal tähelepanu, diskrimineerime sellega tüdrukuid, kellel ei õnnestu hiljem leida enesega võrdväärset abikaasat,» vaatas Rull probleemi laiemalt.

Poiste koolis kehvema toimetulemise taga on sageli pere sotsiaalsed ja majanduslikud mured.

Rull viitas rahvusvahelistele uuringutele, mille järgi on ka sellises olukorras poisid haavatavamad kui tüdrukud. «Sõltuvalt kodustest oludest võivad ka andekad poisid teistest maha jääda,» lausus ta. Kui kehvematest oludest ja vähesema peretoega tüdruk jääb põhikooli lõpuks samade eeldustega tüdrukust poolteist aastat arengus maha, siis poiste puhul on see vahe kaks ja pool aastat.

Tavakoolid ei suuda nii vähese raha kui ka väheste oskuste tõttu pakkuda piisavat abiõpet ja muud tuge.

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukooli õppealajuhataja Eda Laidmets tõi oma koolist näiteks, et sinna tuli poiss, kes oli tavakoolis saanud mitu aastat õppida väikses abiklassis, aga kui üks laps koolist lahkus, ei olnud seal enam piisavalt õpilasi, et väikest klassi üleval pidada. Suures klassis poiss enam hakkama ei saanud, huvi õppida kadus, hinded langesid, kuigi ta võiks tavakoolis väikeses klassis hästi areneda.

Poistele põnevust, tüdrukutele töövihik

Nii Rull kui ka koolijuhid tõdesid, et poisse ja tüdrukuid ei saa ühtemoodi õpetada. «Tüdrukud on paremad tekstide, poisid aga piltide ja graafikute tõlgendamises,» nimetas Rull. «Poiste jaoks peab õppimine olema mänguline, võistluslik, aga nad jätavad õppimise pooleli, kui näevad, et saavad juba enam-vähem aru ja neile suuremaid eesmärke ei ole seatud,» lausus ta.

«Praegune õppesüsteem on tüdrukute poole kaldu,» tõdes Nigesen.

«Tüdruk ei löö nii kiiresti käega kui poiss,» nimetas oma kogemuste põhjal Vastseliina internaatkooli direktor. «Poiss jätab kergemini kooli minemata.»

Vastseliina kooli satuvad lapsed, kellel on käitumis- ja õpiraskused ja enamasti on need poisid – 33st vaid kuus on seal tüdrukud. Direktori sõnul on alati poisse rohkem olnud, aga poiste osa on viimasel ajal kasvanud.

Ka Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukoolis on kaks kolmandikku õpilastest poisid. «Enamik on meil autistlike joontega lapsed ja mingil põhjusel on autistid enamasti poisid,» lausus Laidmets.

Poisid ja tüdrukud eraldi klassis

Kui näiteks Inglismaal on eriti hinnatud poiste erakoolid, siis Eestis on vaid mõned koolid, kus poisse ja tüdrukuid eraldi klassides õpetatakse.

«Meil pole aastate jooksul poisse koolist välja langenud,» võis Nigesen kinnitada, kuid ta möönis, et poisteklasside õpitulemused on tüdrukuteklassidest siiski keskmiselt kehvemad. «Aga see vahe pole suur,» lisas ta.

Alles üheksandat aastat tegutsevas Laagri koolis on poiste ja tüdrukute ning segaklassid. «Oleme kindlad, et vähemalt 1.-3. klassis peaksid poisid ja tüdrukud eraldi õppima, seal on areng ja tempo olulised,» ütles õppealajuhataja Terepson. Õpetaja Artma lisas, et isegi 4. klassini oleks parem eraldi olla. «Alles 5. klassis hakkavad poisid tüdrukutele järele jõudma,» tõdes Artma oma kogemuste põhjal.

Kuna enamik õpetajaid koolis on naised, on neilgi võtnud aega, et harjuda just ainult poisteklassidega. Ka vanalinna hariduskolleegiumis, kus poiste ja tüdrukute eraldiõppe kogemus on juba pikaajaline, tuli koolijuhi Nigeseni sõnul algul sellega harjuda ja algaastatel säeti nii, et pärast poisteklassi saaks klassijuhataja kindlasti tüdrukute klassi juhatada.

Nii ühes kui teises soopõhiste klassidega koolis on aga ka õpetajaid, kes eelistavad pigem poisteklasse. Tüdrukuteklassis tuleb õpetajal sageli lahendada lõputuid tüdrukute omavahelisi suhteprobleeme.

«Poisteklassis pole intriige, poisid pigem virutavad korra, aga siis on ka konflikt möödas,» rääkis Nigesen.

Laagri kooli 9. klassi poisid rääkisid, et nad on omavahel pidevalt koos, et nad tülitsevad harvem kui tüdrukute klassis ja kooligi tulevad nad heameelega just võimaluse pärast oma klassi poistega koos tegusteda.

«Meil pole klatši, ütleme otse välja, kitumas ei käi ja probleemid lahendame pigem omavahel,» iseloomustasid poisid end. Poisid tõdesid, et õpetajatel, eriti uutel on nendega kindlasti raske, sest õpetaja pannakse tõsiselt proovile. Poiste sõnul tahavad nad katsuda, kas õpetaja ikka on valmis end neile pühendama ja neist tõesti hoolib.

Enamik Laagri kooli 9. klassi poistest tahab edasi gümnaasiumi minna ja õpetaja Artma sõnul läksid ka eelmisel aastal Laagri põhikooli poisteklassi lõpetanutest enamik gümnaasiumi ja paljud said sisse ka Tallinna kesklinnakoolidesse.

Allikas: Postimees 5.10.2013 http://www.postimees.ee/2327010/poisid-ootavad-opetajalt-eriti-suurt-puhendumist#comments

Kolmapäeval kutsutakse riigikogu konverentsisaalis ellu uus ja laialdasel võrgustikutööl põhinev kodanikuorganisatsioon Eesti Hooldajate Liit (EHOL).

Mõtte taga on eeskätt viimse kannatuste piirini viidud omastehooldajad, aga ka sotsiaal-, tervishoiu, rehabilitatsiooni ja haridusvalla spetsialistid, kes puutuvad erivajadustega inimeste ja nende perede olukorraga iga päev kokku. Loodava liidu mõte on teha oma hääl poliitikutele paremini kuuldavaks, nõuda riigilt senisest süsteemsemat tööd ja paremaid lahendusi. Samal ajal pakutakse end riigile partneriks lahendusi välja töötama. 
„Sotsiaalteemadega Eestis küll hoogsalt tegeldakse ning kulutatakse ka üksjagu aega ja raha, kuid inimesed jäävad siiski liiga sageli hätta,” kommenteerib liidu loomist telesarja „Puutepunkt” toimetaja Anne Lill. „Läbimõtlemata ja kehvasti töötav sotsiaalsüsteem õõnestab inimvara. See omakorda pärsib majanduse arengut ja asetab suuri riske riigi jätkusuutlikkusele,” lisab ta. 

Telesaate jätk 
Liidu loomise mõte kasvas välja üheksandat hooaega ETV eetris jooksvast „Puutepunkti” sarjast, täpsemalt selle taha koondunud üle-eestilisest inimeste võrgust, kelle hulgas on nii hätta sattunud lihtinimesi kui ka abistajaid, spetsialiste ja teenuseosutajaid. Paljud neist sooviksid abisüsteemi arendamise juures kaasa rääkida, kui neid kuulda võetaks. Paljud on püüdnud seda teha, kuid ükshaaval ja arglikult riigiasutuste poole pöördudes pole koostöö tulemusi andnud. 
Telesaate meeskonnal on aastate jooksul tekkinud hea koostöö ka mõnede omavalitsustega, kes samuti liidu loomisele kaasa elavad ning tunnetavad, et head lahendused takerduvad praegu sageli selle taha, et riigi ja omavalitsuste roll inimestega ümberkäimisel pole Eestis siiani täpselt paigas. 
„Paradoks on selles, et praegu viskab ametlik abisüsteem kõige raskemad probleemid lihtsalt perekondade kaela, jätab sugulased oma haige või puudega inimese eest võitlema täiesti üksi,” põhjendab kaasalöömist Ella Põhjala (72), kellest on pärast vähihaige abikaasa surma saanud Kuusalu kandi omastehooldajate väsimatu vabatahtlik abistaja. „Need inimesed on jäetud ebanormaalsesse olukorda, hooldajad põlevad läbi ja invaliidistuvad ise, nii on kaotused mitmekordsed,” muretseb Ella. 

Ühise laua taha 
Sünnitusel rängalt viga saanud tütart viis aastat põetanud ja lapse siiski kaotanud Pärnu naine Eve Mällo nimetab läbielatut õudusunenäoks. „Kogu tarkus tuleb tagantjärele, nõustamissüsteemid ei tööta. Tõelisest põrgust läbi käinuna tahan nüüd teha midagi selleks, et tulevikus oleks teistel kergem,” põhjendab ta liiduga liitumist. 
„Asjad tuleb korraldada nii, et riik ja omastehooldajad oleksid partnerid, kes koos võitlevad iga inimese eest,” ütleb liidu asutamisel osalev Saue gümnaasiumi õpetaja Endla Lindmäe, kelle perekond on hullumeelse pühendumise, pangalaenude ja heategijate toel võitnud elule tagasi poja Taneli (29), kes sattus kaheksa aastat tagasi raskesse autoavariisse. 
Eesti Hooldajate Liidu eesmärk on saada ühe laua taha kõik Eesti kaalukamad jõud ja helgemad pead ning hakata siis ühisel jõul praegu pusletükkidena eraldi seisvatest „teenustest” süsteemi kokku sättima.

INFO: Eesti Hooldajate Liit kui võrk 
# Kui oled teemaga seotud või soovid lihtsalt kodanikuna liidule oma poolehoidu avaldada, tule toetajaliikmeks „Puutepunkti” kodulehel www.vedur.ee. 
# Asutusi, ühinguid ja organisatsioone, kes tahaksid liituda partneritena, palutakse anda endast teada meiliaadressile info@ehol.ee. 
# EHOL-i koduleht www.ehol.ee avatakse peatselt.

Allikas: Linnaleht 4.10.2013 http://www.linnaleht.ee/4853

Kui hiljuti lükkas riigikogu tagasi sotside ettepaneku moodustada võrdõiguslikkuse erikomisjon, siis nüüd on valitsus pärast üheksat aastat jõudnud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamiseni.

Seadus näeb sellise nõukogu moodustamise ette juba alates 2005. aastast, kuid senised kuus ministrit selle moodustamisega hakkama ei saanud.



Nüüd on sotsiaalministeerium saatnud nõukogu moodustamise eelnõu kooskõlastusringile, millele kümme ministrit peavad septembri jooksul tagasisidet andma.



Eelnõu näeb ette, et loodavas nõukogus asub tööle kokku 22 liiget ning seda hakkab juhtima Ivi Anna Masso.



Nõukogu ülesanded on seaduses juba aastaid kirjas. Selleks on kinnitada soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad ning täita soolise võrdõiguslikkuse seaduses ettenähtud ülesandeid.



Samuti peab nõukogu nõustama valitsust võrdõiguslikkuse edendamise strateegia küsimustes, esitama valitsusele seisukohti ministeeriumide esitatud riiklike programmide vastavuse kohta võrdõiguslikkuse seadusele.



2013. aastal on sotsiaalministeeriumi eelarvesse nõukogu teenindamise kulu katteks planeeritud 996 eurot, mis sisaldab koosoleku tehnilise korraldamise kulusid ning ühe esinema kutsutud eksperdi esinemistasu. 



Järgmiseks aastaks on vajadus tehnilisteks kulutusteks 3000 eurot. See sisaldab kolme koosolekut ja kolme esinema kutsutud eksperdi esinemistasu. 2014. aasta eelarve vajadus näeb ette kahe analüüsi tellimist kokku summas 50 000 eurot. 



Ivi Anna Masso juhitavasse nõukokku hakkavad kuuluma:



1. Volli Kalm, rektorite nõukogu juhatuse esimees;

2. Sigrid Västra, Eesti üliõpilaskondade liidu juhatuse esimees;

3. Britt Järvet, Eesti õpilasesinduste liidu juhatuse esimees;

4. Silja Kimmel, elukestva õppe arendamise sihtasutus Innove juhatuse liige;

5. Tuulikki Sillajõe, statistikaameti peadirektori asetäitja;

6. Maris Jesse, tervise arengu instituudi direktor;

7. Peep Peterson, ametiühingute keskliidu esimees;

8. Toomas Tamsar, tööandjate keskliidu juhataja;

9. Meelis Paavel, töötukassa juhatuse esimees;

10. Kersti Kracht, väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsiooni president;

11. Kaia Iva, IRL-i fraktsiooni esimees;

12. Sven Mikser, SDE fraktsiooni esimees;

13. Mailis Reps, Keskerakonna fraktsiooni aseesimees;

14. Maret Maripuu, Reformierakonna fraktsiooni liige;

15. Maris Jõgeva, Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu juhataja;

16. Eha Reitelmann, Eesti naisteühenduste ümarlaua sihtasutuse juhataja;

17. Teresa Škaperina, MTÜ Eesti naiste koostöökett eesistuja;

18. Raili Marling Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse juhatuse liige;

19. Ott Kasuri, Eesti maaomavalitsuste liidu tegevdirektor;

20. Jüri Võigemast, linnade liidu tegevdirektor;

21. Mari-Liis Sepper, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

Priit Luts

Allikas: http://uudised.err.ee/?06287465#.Ujq7Mv5hPOE.facebook

Kord kuus saavad Tartus kokku naised ja katavad laua. Mõni neist on liikumis-, mõni nägemispuudega, mõni tunneb end lihtsalt üksildasena. Kokku saades naeravad kõik.

Nende naiste punti kuulub näiteks üks ema, kes on 19 aastat kasvatanud oma liitpuudega poega ning kelle kogemus on, et mitte igal pool ei leia ta mõistmist.

Seal käib ka naine, kes nimetab end endiseks hipiks, ning ta ütleb, et just selles ühenduses leiab ta eluhoiaku, mis talle sobib – inimesed on oma hädadest üle ega pirise.

Kõigi tulijate saatused on niisiis erinevad. Ainus, mis neid liidab, on see, et kõik nad on naised. Ühing kannab nime Tartumaa Puuetega Naiste Ühing (TPNÜ).

Õunakook ja savi

Suvel kohtutakse värskes õhus ja piknikul. Septembrikuu kohtumine leidis aset aga toas ehk Tartu rahvakultuuri keskseltsi ruumes Pepleri tänav 27. Laual oli õunakooki ja soolaseid suupisteid, puuvilju, küpsiseid, teed ja kohvi ning olemine pidulikum kui muidu.

Tartumaa Puuetega Naiste Ühing tähistas esimest aastapäeva.

Ühingu tegutsemismootor on Räpina naine Marju Reismaa. Temal oli lisaks plaadikoogile kaasas suur kamakas kilesse pakitud märga savi ning kes tahtis, võis pärast kehakinnitust kohe vaasi või kaussi modelleerima hakata.

Marju Reismaa selgitas, et juba 15 aastat eksisteerib Eesti Puuetega Naiste Ühing, aga et Tallinn tundus liiga kauge paik olevat ning kohtumisi korraldati seal harva, siis otsustasid nad eelmisel aastal, et teha tuleb midagi oma.

Tartumaa Puuetega Naiste Ühingus on praegu kümmekond liiget. Nad käivad Tartust, Otepäält, Põlvast, Elvast ning isegi Pärnust.

«Me ei vihka mehi, aga me ajame siin oma jutte, teeme näputööd ning räägime, mis elus vahepeal põnevat on olnud,» selgitas Marju Reismaa.

Piret Kivilo on endine õpetaja, andnud lastele nii bioloogiat kui inglise keelt. Raja Viira on vanaduspensionär, olnud sekretär, lasteaiakasvataja, raamatukogutöötaja. Anne Sulb on vene filoloog ja töötanud paljudes kohtades.

«Me tunneme end siin tõesti mõnusalt,» ütlevad nad kõik. «Kutsume põnevaid esinejaid, sööme ja joome ning räägime naiste jutte.»

Õiguste eest väljas

Küsimuse peale, miks siis ikkagi ilma meesteta, vastavad naised, et kui mehed on seltskonnas, unustatakse naised vahel ära. Näiteks hakkavad nad omavahel rääkima arvutitehnilist juttu ega saa arugi, kui pool tundi on möödas. Naiste empaatiavõime on tugevam ja probleemidele lahendusi otsides on mitu pead ikka mitu pead.

«Meil on tunne, et pensioniamet ja sotsiaaltöötajad varjavad vahel meie eest infot, millised võimalused ühe või teise puudega inimesel üldse olemas on,» rääkis Marju Reismaa. «Siin on inimesed ikka midagi kuulnud. Ja kui me terve ühingu nimel häält teeme, siis on meie hääl tugevam.»

Reismaa jutustab loo, kus sügava puudega inimene tõsteti bussist välja, kuna tema kuupilet oli aegunud: «See kullake ei teadnud, et tegelikult oli tal õigus tasuta sõita.»

Tartumaa Puuetega Naiste Ühing

• Kohtub iga kuu esimesel reedel Pepleri 27 majas.

• Järgmine kohtumine 4. oktoobril kell 11–15.

• Uued liikmed on oodatud.

• Naiste kokkusaamiste blogi leiab http://tpnuhaal.blogspot.com

Allikas: http://www.tartupostimees.ee/2055716/print/olg-ola-tunne-aitab-naistel-raskusi-trotsida/

Tiia on sügava liikumispuudega naine, kes maalib varvastega. Tiia on Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühingu (LEEPÜ) juhatuse esinaine. LEEPÜ kuulub Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu alla.

Septembrist oktoobri alguseni meie vallamajas on taas näha maalinäitust. See on näitus nr 22. Olen käinud maalidega hooldusravikliinikust Tallinnas lasteaiani Viljandimaal, raamatukogudest koolini. Toredam näitus oli Adamsoni Majamuuseiumis Paldiskis.

20. näitus oli juunis Tallinna Lauluväljakul ürituse „Puude taga on inimene"  raames, mis oli rahvusvaheline.  Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmsest Ühingust võtsid veel peale minu osa Meelis Luks ja Lissu Lundström Soomest. Liisu maalib suu abil. Eesti kaks kunstniku – mina ja Meelis – maalivad hoides pintsleid varvaste vahel.

Oktoobris ootab minu näitus Tallinnas Haabersti Sotsiaalkeskuses, novembris Tartu Rahvaülikoolis.

Kuigi mul on juba olnud ka vallamajas näitus, siiski, kuna  seekord on näha mu uuemad maalid, loodan, et maalide ja joonistuste vaatamine teeb rõõmu ka nüüd.

Tiia Järvpõld,

kunstnik Kaagverest

Ühe meeskoka otsingute käsitlemine ajakirjanduses on toonud välja, et soolist võrdõiguslikkust ümbritseb endiselt rida väärarusaamu. Ikka kiputaks libastuma sellistel mõistetel nagu diskrimineerimine, sooline tasakaal ja ahistamine.

Selgitamist vajab näiline paradoks – kord palub võrdõigusvolinik inimese sugu arvesse võtta, lugeda naiste-meeste päid riigikogus, volikogudes, nõukogudes, teisal viitab seaduse sättele, mis keelab lähtuda isiku soost värbamisel, tasustamisel jms olukordades.

Tihti lähevad paljudel, isegi otsustajatel, segamini kaks asja: ühelt poolt samaväärses olukorras olevate naiste ja meeste võrdse kohtlemise nõue ning teiselt poolt sugude laiema võrdse positsiooni püüdlus ühiskonnas.

Diskrimineerimise keeld on kirjas põhiseaduses

Selleks, et tagada inimestele võrdsed õigused – ja see põhimõte on kirjas ka Eesti vabariigi põhiseaduses – ei tohi võrreldavas olukorras olevaid inimesi nende soo tõttu erinevalt kohelda. Olgugi et automehaanikud on “alati” olnud mehed, ei saa autotöökoja omanik jätta seetõttu valikust kõrvale kvalifitseeritud naist. Mehi on ehk peetud pere ülalpidajateks, aga naissoost finantsanalüütikule ei saa sellepärast maksta vähem kui tema meeskolleegidele. Asutuses võivad kõik keskastmejuhid olla naised, kuid töökuulutusse ei tohi sellegipoolest kirjutada, et otsitakse osakonna juhti, kes on meessoost.

Ütlemaks, et üks või teine situatsioon on soo tõttu diskrimineerimine, peab saama võrrelda samaväärses olukorras olevat naist ja meest või naisi ja mehi. Uue koka otsimisel naissoost kokkade välistamine paneb kõik võimalikud naissoost kandidaadid halvemasse olukorda kui tööle soovivad mehed. Ükskõik, kuidas seda põhjendada, on see sooline diskrimineerimine, mis on seadustega keelatud. Sellisel juhul pole naiskokkadel lootust saada tööd, olgu nad kui tahes võimekad ja uuendusmeelsed kokad.

Ühesõnaga – töökuulutus ei tohi olla suunatud ainult ühe soo esindajatele. Vaid üksikutel harvadel juhtudel võib töölevõtu kriteeriumiks olla sugu: siis, kui see on kutsealal töötamise oluline nõue. Eelkõige tulevad kõne alla näitlejad (Othellot mängima on vaja meest), lauljad (Lucia rolli sopranit), modellid (meestepesu reklaami otsitakse meest) jne.

Võrdõiguslikkuse tähtsus otsuste tegemisel

Naistel on Eestis valimisõigus küll juba 1918. aastast, kuid valitsemise juures on nad ka tänapäeval endiselt vähemuses. Miks see nii on? Miks peetakse Eestis veel 21. sajandil poliitikat sageli meeste pärusmaaks? Sel on mitmeid põhjusi alates stereotüüpsest lähenemisest võimule, kuni eeskujude puudumise ja naiste enda suhtumiseni välja.

Samal ajal on naiste ja meeste võrdsem esindatus poliitilistes otsustuskogudes äärmiselt vajalik, sest neis tehtavad otsused mõjutavad paljude inimeste elu. Oluline on, et otsuseid langetaksid need, kellel on erinevad elukogemused, -nägemused ja seisukohad.

Demokraatlikus riigis ei saa ka rääkida esinduskogu ja selle otsuste täielikust legitiimsusest, kui kogu koosneb ülekaalukalt ühe soo esindajatest. Kui meie eesmärk on läbimõeldud otsused ja ühiselu reeglid, mis vastavad kõigi ühiskonnaliikmete vajadustele ja huvidele, olgu nad mehed või naised, siis peab riigi esinduskogudes olema mehi ja naisi senisest võrdsemalt.

Sellised muutused ühiskonnas ei toimu aga iseenesest, vaid vaja on poliitilist tahet. Selleks, et ajalooliselt kujunenud sugude ebavõrdsust – milleks naiste vähene poliitikas osalemine on – kaotada, tuleb poliitikakujundajatel ühiskondlikud muutused tarkade otsustega esile kutsuda ja neid teadlikult juhtida. Näiteks saavad erakonnad võrdsemale esindatusele kaasa aidata valmisnimekirju koostades, kasutades nn tõmblukumeetodit, kus mees- ja naiskandidaadid on pandud vaheldumisi.

Kas kõikides kollektiivides peab mehi ja naisi olema pooleks?

Legitiimsuse ja demokraatlikkuse nõuet, mis on ülioluline poliitiliste ja majanduslike otsuste (st äriühingute nõukogudes ja juhatustes) langetamisel, ei saa üheselt üle kanda kõikidesse töökollektiividesse. On tekkinud valearusaam, et sooline võrdõiguslikkus tähendab seda, et igas töökollektiivis peab olema võrdselt naisi ja mehi.

Kuidas muuta soolist tasakaalustamatust

Tegelikult sellist nõuet seadustest ei leia. Tööandja on soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi kohustatud värbama võimaluse korral töötajaid võimalikult võrdselt nii naiste kui ka meeste hulgast. Sooline mitmekesisus kollektiivis on nii talentide tööle rakendamise, mitmekesisemale tootearendusele ja klienditeenindusele kaasaaitamise eesmärgil ja mitmes muus mõttes kasulik. See ei tähenda aga, et mööda võib minna soolise diskrimineerimise keelust.

Selleks, et muuta asutuse soolist tasakaalustamatust – näiteks ehitusettevõttes on enamuses mehed ja koolis on tööl valdavalt naised –, ei saa selle juht läbi mõtlemata hakata rakendama alaesindatud soo esindajate kasuks erimeetmeid. Seda tuleb teha süstemaatiliselt. Soolise tasakaalu saavutamiseks peab organisatsioonil olemas olema tegevuskava, mis lähtub olukorra analüüsist, selgelt sõnastatud eesmärkidest ja sobivatest meetoditest eesmärkide poole liikumiseks.

Kui näiteks kaitsevägi tahaks suurendada naissoost tegevkaitseväelaste hulka, ei saaks kompetentseid mehi värbamistel ja edutamistel välistada, vaid alaesindatud soo esindajaid, antud juhul naisi, peaks muul sobivamal viisil teenistusse kutsuma. Kõne alla tulevad erikoolitus- ja mentorlusprogrammid, sõnaselgelt ka naisi kandideerima ootavad kuulutused, töö ja pereelu ühitamist soodustavad töökultuuri muutvad reformid jms. Samas ei halvene seetõttu tegevkaitseväelaseks pürgivate meeste võimalused. Vastupidi, näiteks töö ja pereelu ühitamise abinõudest saavad kasu kõik töötajad.

Allikas: Õhtuleht 6. september 2013

Naised tahaksid olla naiselikud aga kuidas seda teha? Mis on naiselik? Mis on see kummaline naiselik müsteerium, millest isegi naised ise aru ei saa? Naiseenergiat on raske sõnadega kirjeldada, sest ta on füüsiliste arusaamade ja omaduste järgi kirjeldamatu. Kuidas kirjeldada valgust, lõhna, ilu või värvi? See avaldub läbi mateeria, sõnade ja tegude, läbi mehelikkuse.

"Ta üldse ei kuula mind! Ta ei mõista mind!" on naised tihti õnnetud oma meestest rääkides. Kui palun neil kirjeldada, kuidas nad tahaks, et mehed käituks, siis tundub mulle, et nad tahaksid olla koos hoopis teise naisega.

Meestele tundub jällegi, et naised jahuvad eesmärgitult ja eimillestki. Veel tundub meestele, et nad on naistele alati midagi võlgu ja seda ei ole kuidagi võimalik tasuda. Mis on see kummaline naiselik müsteerium, millest isegi naised ise aru ei saa?

Naised tahaksid olla naiselikud aga kuidas seda teha? Mis on naiselik? Seda ei õpetata koolis, sellest ei räägi meile emad. Kahjuks paljud ikka arvavad veel, et naiselikkus on võitlus meesenergiaga – oma olemasolu õigustamine, võimu saavutamine, võrdsuse tagamine. Naistel on vaja tõestada, et nad saavad ilma meesteta hakkama. Kuid naised ei saa ilma meesteta hakkama ja mehed ilma naisteta, sest me oleme ühe ja sama erinevad näod.

Loe lähemalt: http://alkeemia.ee/artiklid/Tiina-Tiitus-Naiselikkus/l-12/c-1326/