Skip to main content

Tervise Abi: rehabilitatsioonist lastele.

Ootame kõiki erivajadusega lapsi ning nende peresid aktiivselt kasutama meie Tervise Abi OÜ rehabilitatsioonikeskuse teenuseid. Meie keskuses hinnatakse rehabilitatsioonivajadust ning koostatakse vajadusel rehabilitatsiooniplaane liikumispuudega-, taju- ja kommunikatsioonihäiretega lastele ja noortele.

Meie meeskond on tubli kogemusega rehabilitatsiooni- ning abivahendite valdkonnas ning pakume oma teenuseid  mobiilselt üle kogu Eesti.

Meie keskuses (Ädala 8, Tallinn) on tunnetustuba, abivahendi ning ratastoolikeskus, kommunikatsioonikeskus ja palju muud innovatiivset.
Meie keskuses suviti kollektiivpuhkust ei ole, seega oleme valmis ka suvekuudel teenuseid osutama. Igasugust rehabilitatsiooniteenustesse puutuvat infot jagavad rehabilitatsiooniteenuste juht
Hille Maas (56 89 44 80 või hille@terviseabi.ee) ning 
koordinaator Tiina Huntsaar (6737845 või 56 26 11 96 või rehabilitatsioon@terviseabi.ee).

Meie spetsialistid on osalenud ja saavad  sõita vajalikku paikkonda mitmeks päevaks kohale, et osutada kohapeal lastele rehabiliteerivaid teenuseid. Toetavate teenustena pakumine kognitiivsete oskuste arendamise programmi, muusikateraapiat ja palju muud huvitavat.

Palun tutvuge meie rehabilitatsiooniosakonna tegemiste ja võimalustega järgmisel aadressil:
http://www.terviseabi.ee/index.php/et/rehabilitatsioon
Meeldivale koostööle lootma jäädes,

Hille Maas, FT, MSc
Tervise Abi OÜ
Rehabilitatsiooniteenuste juht
Mob: +372 56 89 44 80
Tel: +372 673 78 45
E-post: hille@terviseabi.ee
 

Teenused puude või pikaajalise tervisehäirega inimestele.

Puude või pikaajalise tervisehäirega inimestele suunatud tööturuteenuste eesmärgiks on puudest või terviseseisundist tingitud takistuste kõrvaldamine töökoha saamisel ja töötamisel.

Kõigi teenuste vajadust hindab juhtumikorraldaja, kaasates vajadusel eksperte.

Toetame Teid järgmiste tööturuteenustega.

1.Tööruumide- ja vahendite kohandamine
Tööruumide ja-vahendite kohandamisega muudetakse töökeskkond või töövahend puude või pikaajalise tervisehäirega inimesele ligipääsetavaks ja kasutatavaks.

  • Töötukassa hüvitab tööandjale pärast puudega inimese tööle või teenistusse asumist 50 kuni 100 protsenti töökoha ja -vahendi kohandamise maksumusest, lähtuvalt puudest tingitud takistuste kõrvaldamise kulu mõistlikkusest.
  • Kui kohandatakse juba töötava inimese töökohta, hüvitame kuni 50% kohanduse maksumusest, lähtuvalt puudest või tervisehäirest tingitud takistuse kõrvaldamise kulu mõistlikkusest.
  • Tööruumide või -vahendite kulu hüvitatakse, kui puudega inimene on tööle võetud või ametisse nimetatud tähtajatult.
  • Ühe ja sama inimese töökoha kohandamise kulu ei hüvitata tihedamini kui üks kord kolme aasta jooksul. 
     

2. Töötamiseks vajaliku tehnilise abivahendi tasuta kasutada andmine
Töötamiseks vajalik tehniline abivahend on vahend, milleta puudega või pikaajalise tervisehäirega inimene ei saa oma tööülesandeid täita.

  • Halduslepingu tehnilise abivahendi tasuta kasutada andmiseks sõlmime kas tööandja või inimese endaga.
  • Haldusleping sõlmitakse sama tähtajaga, milleks on puudega või pikaajalise tervisehäirega inimesega sõlmitud tööleping või vormistatud teenistusse võtmine, kuid mitte kauemaks kui  kolmeks aastaks.
  • Vajadusel lepingut pikendatakse.
     

3. Tugiisikuga töötamine
Tugiisikuga töötamise teenust saab kasutada juhul, kui puudest või pikaajalisest tervisehäirest tulenevalt vajab inimene töökohal abi ja juhendamist.

  • Halduslepingu tugiisikuga töötamiseks sõlmime tööandja või tugiisikuga kuni üheks aastaks.
  • Tugiisikuga töötamise teenust saab tähtajatu töö-või teenistussuhte puhul kasutada kuni ühe aasta jooksul.
  • Tugiisikuga töötamise teenust saab kasutada ka tähtajalise töötamise või teenistusse võtmise korral, juhul kui töö- või teenistussuhe kestab vähemalt kuus kuud. Tugiisikuga töötamise teenust osutatakse sel juhul töö- või teenistussuhte poole tähtaja vältel, kuid mitte pikema aja jooksul kui kuus kuud.
  • Teenuse maht määratletakse vastavalt individuaalsetele vajadustele (täistööajaga töötamisel – esimesel kuul kuni 8 tundi päevas, teisel kuul kuni 4 tundi päevas, järgnevatel kuudel kuni 2 tundi päevas, kuid mitte rohkem kui 700 tundi aastas isiku kohta) ja proportsionaalselt isiku tööajaga.
  • Tugiisikuga töötamise teenuse osutamise eest makstav tasu kehtestatakse riigieelarvega. 2013. aastal on see 2,56 eurot tunnis.

 

4.Abistamine tööintervjuul
Tööintervjuul abistamise teenust saab kasutada juhul, kui inimene vajab puude või pikaajalise tervisehäire tõttu tööandjaga suhtlemisel abi. Teenuse osutaja võib olla juhtumikorraldaja/töövahenduskonsultant, erialaspetsialist või vabatahtlik
 

Teenuse osutamisega seotud kulud hüvitatakse erialaspetsialistile ja vabatahtlikule (vabatahtlikul tuleb esitada sõidukulude hüvitamise avaldus ja kuludokumendid hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast teenuse osutamist) halduslepingu alusel. Sõidukulud hüvitatakse summas 13 senti kilomeetri eest. 

 

Juhul, kui pikaajalise tervisehäirega inimene vajab tööle asumiseks või töötamise jätkamiseks tööruumide ja –vahendite kohandamise või tugiisikuga töötamise teenust ning tal ei ole puuet ega töövõime kaotust määratud, siis enne teenuse osutamist palub meie konsultant Teil töötukassale esitada vähese tähtsusega abi teatise vormi. See on vajalik, kuna Euroopa Komisjon on seadnud vastavalt ettevõtte tegevusvaldkonnale piirmäärad, kui palju tohib riik ühele ettevõtjale vähese tähtsusega abi jooksval ja kahel eelneval majandusaastal anda. Teatise vormi leiad siit.

Tutvuge ka SA Innove väljaandega Karjääriinfo erivajadusega noorele.

 

Allikas: http://www.tootukassa.ee/index.php?id=11796

 

 

 

Juhan Kivirähk: Sookvootideta palgalõhet ei ületa.

Kuna sood on erinevad, siis pole võimalik saavutada võrdsust sugusid ühtmoodi koheldes.

Eelmisel nädalal, kui aasta algusest sai mööda 101 päeva, tähistati Eestis võrdse palga päeva. Just nii kaua tuleb naisel keskmiselt rohkem töötada, et saada sama suurt palka, kui saab mees.

Kuna sama nädala algul lahkus elavate hulgast Briti endine peaminister Margaret Thatcher, tekkis mõningatel soolist võrdõiguslikkust kommenteerinutel kiusatus need teemad omavahel ühendada ning väita, et kui suutis Thatcher omal ajal peaministriks saada, siis peaks ka Eesti naine suutma end ümbritsevast maskuliinsest keskkonnast hoolimata üles töötada ja ühiskonnaelus läbi lüüa. Kõik olevat ainult tahtmises ja motivatsioonis kinni.

Tõepoolest on ka meil Eestis olemas europarlamendi liikmed Siiri Oviir, Vilja Savisaar-Toomast ja Kristiina Ojuland, keskkonnaministri ametit peab Keit Pentus-Rosimannus, riigikogus tegutsevad Kaja Kallas, Marianne Mikko, Kadri Simson, Liisa Pakosta jt. Kuid seda on ilmselgelt vähe, et rääkida mõistlikust soolisest tasakaalust Eesti poliitikas. Küllap oskab igaüks neist tublidest aktiivsetest naistest rääkida, kui keeruline on neil olnud meestekeskses maailmas oma positsiooni saavutada. Pealegi ei suuda üksikute tippude läbilöömine eriti muuta üldist soolist palgalõhet.

See, et vabas, liberaalses ja turumajanduslikus ühiskonnas on kõik ainult inimese enda valikutes ja tahtmises kinni, on paraku üsna levinud legend. Ühiskondlikke tegureid – väärtusi, hoiakuid, stereotüüpe – valikute mõjutajana alahinnatakse. Mõne arvates olevatki palgalõhe põhjuseks just asjaolu, et naised ise valivad vabatahtlikult madalama palgaga töökohad, kuna nende ambitsioonid ongi madalamad. Nii nagu küllaltki paljud peavad õigeks ka väidet, et naised peavadki vähem palka saama, sest pere peamiseks toitjaks peab olema ikkagi mees.

Soolise võrdõiguslikkuse eest seisjates nähakse aga ohtlikke inimesi, kes traditsioonilisi soorolle kahtluse alla pannes püüavad lõhkuda ühiskonna tasakaalu, eitades meeste ja naiste vahelisi vaimseid ja füüsilisi erinevusi. Arvatakse, et võrdõiguslikkuse pooldajad peavad sugu mitte bioloogiliselt antuks, vaid sotsiaalselt konstrueerituks.

Soo konstrueerimine

Tegelikult on sugu ühtaegu nii bioloogiline kui ka sotsiaalne fenomen. Soolise võrdõiguslikkuse eesmärk ei ole hoopiski mitte inimese bioloogilist rolli eitada, vaid vastupidi – aidata leida bioloogilisele antusele selline sotsiaalne vorm, mis tagaks erineva soo esindajatele ühiskonnas võrdsed võimalused. Just sellest, et mees- ja naissugu on bioloogiliselt erinevad, tulenebki ju soolise võrdõiguslikkuse tagamise olulisus – võrdsete võimaluste tagamiseks on vaja neid objektiivseid erinevusi arvesse võtta.

Mõnes valdkonnas (nagu näiteks poliitikas ja majanduselus osalemine ning sooline palgalõhe) oleks vaja naisi rohkem julgustada ja neile kaasa aidata, mõnes (näiteks keskmine haridustase või eluiga) muretseda rohkem meeste pärast. Eestis kehtiv soolise võrdõiguslikkuse seadus peab võimalikuks erimeetmete rakendamist, mis annavad eeliseid alaesindatud soole või vähendavad soolist ebavõrdsust.

Ehkki palgalõhe on meil tõepoolest Euroopa suurim, on see üsna märkimisväärne ka paljudes teistes Euroopa riikides, sealhulgas ka sooliselt võrdõiguslikes Põhjamaades. Kahjuks ei ole näha, et Eesti riigivõim soolise võrdõiguslikkuse poliitika arendamist väga tõsiselt võtaks.

Maailma Majandusfoorumi 2012. aastal avaldatud soolise ebavõrdsuse indeksi (The Global Gender Gap Index) kohaselt on Eesti maailmas mitte just eriti silmapaistval 60. kohal, kohe Venemaa järel. Kõige parem on Eestis olukord tervise ja toimetuleku osaindeksiga (34. koht); majandusliku osaluse ja võimaluste poolest on Eesti 40. positsioonil. Haridusnäitajate järgi on Eesti pingereas 58. ja poliitilise mõjuvõimu poolest alles 87. kohal.

Pole just palju rahvusvahelisi paremusjärjestusi, kus meie lõunanaabrid meile pika puuga ära teevad: soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi on Läti pingereas 15. ja Leedu 34. kohal. 2007. aastal oli ka Eesti riikide järjestuses tükk maad eespool, asudes 30. positsioonil. Eesti indeksi väärtus ei ole sellest ajast peale eriti palju muutunud, küll on see teistel riikidel paranenud.

Kui lähtuda Margaret Thatcheri või tublide Eesti naispoliitikute näitest, võib kahtlemata väita, et iga võimekas naine suudab ka ilma täiendava abita majanduses või poliitikas läbi lüüa. Kuid tähtis oleks, et naiste tulek poliitilise otsustamise ja majanduselu juhtimise juurde ei oleks mitte erand, vaid reegel ning et nad saaksid seal osaleda just nimelt naistena – tuues otsuste tegemisse teistsugust, naiselikust vaatenurgast lähtuvat ühiskonnatunnetust ning aidates muuta otsustamise kultuuri. Seetõttu ei peaks mina küll paljuks teatud valdkondades ka sookvootide kehtestamist. Nõudmine määrata kõigi riigiettevõtete nõukogudesse ja juhatustesse vähemalt 40 protsenti naisi, mille naisorganisatsioonid võrdse palga päeval valitsusele esitasid, on igati mõistlik.

Naiste suurema osaluse vastu argumenteerijad kasutavad sarnast demagoogiat, nagu mõnikord kasutatakse suurema osalusdemokraatia kritiseerimiseks: kas siis tõesti iga köögitüdruk peab olema valmis tegelema poliitikaga. Ei, hoopiski mitte – kedagi ei saa selleks sundida. Ent neile, kellel on soov ja võime otsuste langetamises kaasa rääkida, ei tohi takistuseks osutuda sugu või rahvuslik kuuluvus või vanus.

Soolise võrdõiguslikkuse poliitika jõuab aeg-ajalt avalikkuse infovälja selliste kurioossete infokildude kaudu nagu kaebused erineva pikkusega kempsusabade kohta avalikel üritustel. Samal ajal on soolise võrdõiguslikkusega tihedalt seotud paljud väga olulised ühiskonna kestliku arenguga seotud teemaderingid nagu perede toimetulek, laste vaesusrisk, sündimus ja inimeste väljaränne jms. Ei ole mõistlik asetada naisi sundvaliku ette, kas karjäär või kodu ja lapsed, vaid arendada peresid toetavat riiklikku taristut selliselt, et oleks võimalik valida nii karjäär kui ka pere.

Ega siis selline organisatsioon nagu maailma majandusfoorum ilmaaegu mõõda sellist „pehmet” ühiskondliku arengu näitajat nagu soolise võrdõiguslikkuse olukord ühiskonnas. Sooliselt tasakaalustatud ühiskond on riigi arenguks väga tähtis, sest ühe sugupoole majandusse ja ühiskonnaellu panustamisest eemale jäämine ei ole lihtsalt mõistlik.

Juhan Kivirähk,
sotsioloog

Allikas: Eesti Päevaleht, 17.04.2013

 

Tallinn algatab linnaruumi ligipääsetavuse auditi. Raepress 10.04.2013

Tallinna linnavalitsuse istungil otsustati viia Tallinnas läbi audit, selgitamaks välja linnakeskkonna, sh linnatranspordi, avalike asutuste ja teenuste ning tehnoloogia kättesaadavus kõigile, sh puuetega inimestele.
Teema on järjest aktuaalsem kogu ELis ning selle valdkonna arendamisest huvituvad nii Tallinn linn kui puuetega inimeste organisatsioonid.

Teemaga tegelevad poliitikud, linna ametiasutused, puuetega inimeste ühingud jt huvipooled oma huvidest ja võimalustest lähtuvalt, kuid seni puudub ühtne  lähenemisviisi. Ühtset lähenemisviisi peetakse oluliseks ka Euroopa juurdepääsetava linna konkursil, mida Euroopa Komisjon on korraldanud juba kolm aastat ja kus Tallinn seni selle puudumise tõttu pole osaleda saanud.

Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühing on aastate jooksul kaardistanud mitmeid  Tallinna piirkondi, andnud eksperthinnanguid jm, ent senine füüsilise linnakeskkonna ligipääsetavusega seonduv tegevus on olnud projektipõhine  ja lünklik.

Auditi läbiviimiseks annab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet sisendi puuetega inimeste vajaduste kaardistamise ning tervise- ja hoolekandeteenuste ligipääsetavuse kohta. Transpordi taristu, avaliku keskkonna ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kohta annavad sisendi teised linna ametiasutused.

„Tallinnas on ligipääsetavuse auditeerimise ja parandamisega piirkonniti tegeldud aastast 2006,“ ütles abilinnapea Merike Martinson. “Nüüd alustatav audit kaasab senisest aktiivsemalt puuetega inimeste organisatsioone, sh ka kurte ja pimedaid ning see võimaldab analüüsida Tallinnas siiani ligipääsetavuse parandamiseks võetud meetmete mõju puuetega inimeste igapäevaelule ja linnale tervikuna, samutikoostada ühtsel lähenemisviisil põhinev tegevuskava ligipääsetavuse parandamiseks neljas põhivaldkonnas aastateks 2014–201.Need on  hoonestatud keskkond ja avalik ruum; transport ja sellega seotud taristu; IKT; avalikud rajatised ja teenused.“

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet esitab linnavalitsusele ligipääsetavuse  auditi tulemused 1.oktoobriks 2013.

http://www.tallinn.ee/est/Tallinn-algatab-linnaruumi-ligipaasetavuse-auditi

Kaja Kallas: naiste väärtus. Kaja Kallas, riigikogu liige (Reformierakond)

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas (Reformierakond) kirjutab, et kui ta poliitikas alustas, siis ütlesid mitmed meespoliitikud, et tee, mis teed, ära ainult «naiste teemadega» tegele. Ometi tulevad paljud Eesti probleemid just sellest, et nende teemadega ei tegelda.

Esmaspäeval suri Margaret That­cher, keda tagantjärele iseloomustatakse kui Suurbritannia parimat rahuaegset peaministrit. Ometi, kui Thatcher 1970. aasta suvel esimest korda valitsuse ministriks sai, vastas ta ajakirjaniku küsimusele, kas ta unistab ka peaministri ametist: «Ei, minu eluajal naispeaministrit ei tule – meesvalijatel on selles suhtes suured eelarvamused.»

Kuidas on lood Eestiga?

Kui ilmus kurikuulus «Harta 12», siis selle koostajate hulka oli võetud ainult üks naine – Marju Lauristin.

President korraldas eelmise aasta lõpus kärajad teemal «Millist Eestit me jõuame pidada». Kõikides paneelides ja lava peal arutajate hulgas polnud mitte ühtegi naist. Mitte ükski naine ei kvalifitseerunud rääkima teemal, millist Eestit me jõuame pidada. Samas olid publiku hulgas sellised lugupeetud naised nagu Mall Hellam, Margit Sutrop, Signe Kivi, Marika Valk, Imbi Paju, Iivi Anna Masso jpt.

Aprilli alguses toimus loomeliitude pleenumi aastapäeva koosolek, kus näitleja Mari-Liis Lill pidas meeldejääva kõne. Mehed tõstsid kohe üles teema, et kes talle selle kõne tegelikult kirjutas (naine pole selleks ju ometi võimeline!).

Isiklikust kogemusest: mina võitlen pidevalt sellega, et kellegi arvates on minu sõnavõtud, artiklid ja mõtted pigem minu isa või mehe omad. Arvestades kõikide asjaosaliste tihedaid ajagraafikuid, peavad nad küll olema imeinimesed.

Need on ainult mõned näited, kuid paraku võib neid tuua veel palju.

Kui ma poliitikasse tulin, ütlesid mitmed meespoliitikud, et tee, mis sa teed, aga ära sa ainult nende «naiste teemadega» tegelema hakka.

Ma isegi sel hetkel ei mõelnud, mis need «naiste teemad» on, aga kui juba mitu meest mulle nii ütles, jäi see kõrvus kõlama. Olles poliitikas, tundub mulle, et meie ühiskonna probleem on just nimelt selles, et keegi nende naiste teemadega ei tegele või ei tegele õige nurga alt.

Kui mõtleme, mis on meie ühiskonnas kõige suuremad mured, siis jõuame peagi sinna, et need on väike sündimus ja suur väljaränne. Jah, ka vananev rahvastik on probleem, aga see on suurem probleem siis, kui sündimus on väike. Kõik laste heaoluga seotud teemad on probleemiks või isegi kui nad ei ole probleemiks, siis on need teemad, millega tuleb tegeleda, et need probleemiks ei saaks.

Seoses Postimehe arvamusliidrite lõuna teemaga «Eestlus avatud maailmas» korraldas postimees.ee oma lugejate hulgas küsitluse teemal, kes või mis ohustab eestlust kõige enam. 6061 vastaja hulgast (mis on päris suur valim) 49,9 protsenti vastas, et vähene sündide arv. Teisel kohal, 28,7 protsenti, oli eestlaste väljaränne.

Sündimusest rääkides ei tule vist kellelegi üllatusena, et kui naised otsustavad mitte sünnitada, siis lapsi lihtsalt ei sünni. Väljarände puhul ilmnes, et välja rändavad eelkõige noored naised. Statistikaameti andmetel on Eestist lahkunud naiste arv viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud, seitsme aastaga on lahkunud 4661 mehe kõrval 10 777 naist. Võrreldes 2007. aastaga on 15–19-aastaseid naisi Eestis 33 protsenti vähem ja võrreldes 2010. aastaga on nende arv kahanenud kümme protsenti.

Rein Taagepera kirjutas, et me ei saa küll täpselt ennustada laste arvu, aga me saame üsna täpselt ennustada noorte naiste arvu, kes üldse võiksid lapsi sünnitada. Kui noored naised lähevad riigist ära, siis sünnivad ka lapsed mujal.

Osalesin ühes saates, mis pidi rääkima väikesest sündimusest, ja seal väitis Hardo Aasmäe, et Eesti naised on oma soorollis läbi kukkunud, kuna meil sünnib vähe lapsi. Kui see oleks ühe mehe väide, siis võiks seda naljana võtta, paraku on see aga üsna laialt levinud seisukoht.

Andrei Hvostov rääkis laste valmisõiguse ideed riigikogu ees kaitstes, et turumajanduses võib lapse saanud naist võrrelda desertööriga, sest ta astub töötajate armeest välja ja temast saab rahvuslikku kogutoodangusse panustaja asemel mingiks perioodiks abivajaja, kes toob siia ilma veel ühe abivajaja. Mõneks ajaks. Teistele koormaks olemise tunne ei ole hea.

Eestis on vanemahüvitise näol emadele loodud erakordselt hea võimalus jääda lapsega pooleteiseks aastaks koju. See loob turvatunde, et lapse saamisel ei pea ema tundma oma elukvaliteedi märkimisväärset halvenemist. Samas paneb see tööandjad lastega naisi või potentsiaalseid emasid mitte armastama.

Ka ühiskondlik suhtumine on kahepalgeline: kui küsimus puudutab enda lapsi, siis ema olgu pigem kodus, kui aga kellegi teise (töötaja) lapsi, siis tulgu tööle tagasi. Jälle isiklikust kogemusest: kui tuli välja, et ootan last, siis kirjutas üks naisteajakiri (sic!), et petan valijaid, kuna saan lapse. Eks see peegeldab samuti ühiskondlikku suhtumist.

Teisalt on terve hulk naisi, kes ei taha lapsega kolme aastat kodus olla või tahaksid tööle naasta ka enne vanemahüvitise perioodi lõppemist. Kui võtta statistika, siis kõrgharitud naiste osakaal ühiskonnas on 37,3 protsenti, samas kui kõrgharitud meeste osakaal on 21,5 protsenti.

Üsna paljud neist kõrgharitud naistest soovivad kvalifikatsiooni hoida ja vähemalt mingis mahus tööd teha. Aga siin tulevad mängu teised küsimused: kuidas on korraldatud lastehoid, kas emal on võimalik töötada osaajaga, et pereelu ja tööd ühildada. Paraku kiputakse emalt eeldama samas mahus töötamist kui enne lapsega koju jäämist. See pole aga võimalik, ilma et keegi – see tähendab laps – kannataks.

Sooline palgalõhe on probleem, mis paneb naised end halvasti tundma. Miks peaksid naised leppima sellega, et neile makstakse väiksemat palka kui meeskolleegidele? Miks ei peaks nad tahtma liikuda sinna, kus neid hinnatakse samaväärselt? Kui naised ütlevad, et tunnevad end halvasti, sest töökohustused pole võrdselt jaotunud, neilt nõutakse nii sünnitamist, laste kasvatamist kui ka tööl võrdselt rabamist, nad ei ole rahul suure palgalõhega, siis ei ole olukorra lahendus tõdemuses, et probleemi tegelikult ei ole, kõik on hästi ja see on puudulik statistika. Punkt.

Tasub märkida, et kuivõrd lapsed on meie ühiskonnas ikkagi peamiselt naiste mure ja rõõm, siis kannatavad palgalõhe tõttu samuti eelkõige lapsed. Palju on üksikvanemaid, kes paraku on jällegi peamiselt naised.

Üksikvanema kodulehel avaldatud info järgi olid 2011. aastal 17,8 protsenti kõikidest lastega peredest üksikvanemaga pered (29 704). Loogiliselt, kui pooled abieludest lahutatakse, siis lähevad lahku ka umbes pooled vabaabieludest. Sellest lähtuvalt jääb umbes 7000 last igal aastal üksikvanemaga peresse ja umbes 34 protsenti neist lastest võib sattuda vaesusriski.

Eesti Statistika kvartalikirjas 2/2011 märgiti , et Euroopa Liidu 200 miljonist leibkonnast moodustasid 2009. aastal üksikemad 3,7 protsenti ja üksikisad 0,5 protsenti. Eestis oli selliste leibkondade osatähtsus kaks korda suurem, üksikemade poolest koguni suurim ELis – seitse protsenti.

Meie tulevastele põlvedele annavad suures plaanis väärtushinnanguid edasi emad ja õpetajad, kes on enamikus naised. Kui emad on kibestunud, siis kannatavad lapsed. Kui õpetajad on kibestunud, siis peegeldavad nad seda tagasi õpilastele, sealhulgas poistele, kes omakorda ei õpi naisi austama ega nendega arvestama.

Riigi tasandil näen, et naiste vähesus otsustustasandil mõjutab otseselt laste ja naiste käekäiku. Nende häält pole lihtsalt kuulda. Naised ei ole kuidagi paremad poliitikud kui mehed. Nad ei ole targemad, aga nad esindavad teistsugust vaadet, sest neil on teistsugune elukogemus kui meestel. Mõlemat on vaja. Kui naisi on meie ühiskonnas 53,9 protsenti, siis ei ole normaalne, et otsustustasandil on neid vähem kui 20 protsenti.

Mida siis teha, et naisi rohkem väärtustataks ja arvesse võetaks?

Esiteks. Sügisel on kohalikud valimised. Julgustaksin kõiki naisi valimistel aktiivselt osalema nii kandidaatidena kui ka valijatena. Parafraseerides Edmund Burke’i kuulsat ütlust In order for evil to flourish good men need to do nothing («Selleks et kurjus õitseks, ei pea head inimesed midagi tegema»): valed otsused sünnivad, kui head inimesed ei tee midagi. Naised peavad rohkem kaasa lööma ja sõna sekka ütlema.

Teiseks. Naised peavad tajuma oma väärtust. Nagu eespool kirjeldatud, on naiste käes eestluse elujõud ja püsimajäämine. Eesti ühiskond vajab naiste tasakaalukust ja empaatiat.

Kolmandaks. Naised peaksid hindama teiste naiste panust ja tegema koostööd. Palgalõhe vähendamine on sisuliselt ka naiste endi kätes, sest personalijuhid on enamasti naised. Emad peaksid õpetama oma poegadele naisi hindama ja austusväärselt kohtlema.

Vastus küsimusele, kas meie ühiskonnas väärtustatakse naisi ja kasutatakse ära naiste potentsiaali, on kindlasti individuaalne, aga paljude faktide ja väljaütlemiste valguses ütleksin pigem, et mitte piisavalt. Kohati tundub, et naisi ei ole meil olemas või ei panda neid tähele või ei arvestata nende arvamusega. Naised on olulised eestluse kestmiseks. Kui soovime, et Eesti püsiks, tuleb neid tähele panna ja kuulata, mis neil öelda on.

Allikas: Postimees, 12.04.2013 http://arvamus.postimees.ee/1200064/kaja-kallas-naiste-vaartus

 

Juhtkiri: rindade maks. PM

Bioloogiline erinevus ei tähenda tööalaselt väiksemat kompetentsi.

Igal aastal, kui Eurostat teavitab avalikkust uuest meeste-naiste palgalõhe uuringust, kus Eesti jätkuvalt Euroopas halvas mõttes esimest kohta hoiab, tõmbub osa ühiskonnast kaitsesse. Probleem, mille taga nähakse väändunud metodoloogiat, taandatakse naisõiguslaste veidruseks või poliitiliseks propagandaks. Meedias kõnelevad firmajuhid, kes teavad, et nende ettevõttes küll nii ei ole, seega tõenäoliselt ka mujal mitte, tuuakse näiteid edukatest naisülemustest ja erialadest, kus naised meestest rohkem teenivad.

See, et statistika emotsioonitutes arvudes nähakse kaude süüdistust riigi, valitsuse, ülemuste või kogu meessoo aadressil on tõmmanud tähelepanu kõrvale probleemilt endalt. Fakt on see, et moel või teisel on Eesti naiste palk oluliselt madalam kui meeste oma ja meil on palgavahe suurem kui üheski teises Euroopa riigis. Ja ilmselt ka see, et selle taga on rida eelarvamusi, mida aasta-paariga olematuks ei tee.

Peamine argument, mis aastast aastasse palgalõhede tunnistamise vastu tuuakse, on see, et uuringus võrreldakse võrreldamatut: erinev palk pole mitte selle tulemus, et ühel ja samal kohal töötamise eest makstakse naisele mehega võrreldes kehvemalt, vaid selle, et naised töötavadki kohtadel, kus vähem palka saab. Tõenäoliselt ongi palgad võrdsemad neis ettevõtetes, kus kehtivad kindlad tunni- või tükitasud. Kõigis ettevõtetes see aga nii ei ole. Kõlab karmilt, aga enamasti kaupleb töötaja oma turuhinda arvesse võttes oma palga ise välja. Ja naised on sageli kehvemad kauplejad, rääkimata sellest, et neil on oma turuhinnast tagasihoidlikum arusaam. Ja ehk tõuseb ülemuse – sotsioloogide hinnangul nii mees- kui naisülemuse – käsi kergemini mehe kui naise palgatõusu allkirjastama.

Selle argumendiga seondub teine, vertikaalset segregatsiooni eitav: naisi on juhtide hulgas mitmeid, järelikult on ka nn klaaslae teooria kehtetu. Siin jäetakse tähelepanuta kaks detaili: see, et naisjuhid silma paistavad, on osalt ka selle tulemus, et neid on oluliselt vähem. Ja teiseks, ametipositsiooni hindamisel tuleks vaadata ka, mis seisab neis ettevõtetes keskastme juhi ametinimetuse taga – kas see tähendab alati suuremat palka või üksnes enam ülesandeid, kuid vaid tagasihoidlikku lisatasu.

Teine vastuargument puudutab meie statistikaameti uuringut, mis Eurostati 27-protsendise palgalõhe asemel 22-protsendist näitab. Kuid süüdistades Eurostati meie olukorra tegelikust halvemana näitamises, jäetakse tähelepanuta võrdlusmoment: milliseid andmeid Eurostat ka arvestusest välja ei jätnud, on ta sama teinud ka teiste Euroopa riikide puhul. Piinlikust esikohast statistikaameti uuring meid ei päästa.

Ja lõpuks, tõsi, üha vaiksemal häälel, ei ole kuhugi kadunud ka argument palgalõhe kaitseks: vajadus peret ülal pidada õigustab justkui suuremat sissetulekut. Tegelikkus on küll selles osas juba muutunud, kuid arusaamad ei ole veel tegelikkusele järele jõudnud.

See, et kaks sugupoolt on bioloogiliselt erinevad, ei peaks tööalaselt olema oluline. Rindade olemasolu või nende puudumine ei mõjuta kuidagi loogilist mõtlemist, adekvaatsust, innovatiivsust või usaldusväärsust töötajana. Et rindade eest veerandi võrra väiksema palgaga maksma peab, on õiglusest kaugel.

Allikas: Postimees, 12.04.2013 http://arvamus.postimees.ee/1200066/juhtkiri-rindade-maks/

Marianne Mikko: valitsus peab palgalõhet kiluks. Marianne Mikko, riigikogu liige (SDE)

Riigikogu liige Marianne Mikko (SDE) kirjutab tänase Eesti naise võrdse palga päeva puhul, et valitsus ei pööra palgaküsimusele piisavat tähelepanu.

Järjekordses Eurostati uuringus Euroopa Liidu soolisest palgaerinevusest on Eesti jätkuvalt tagantpoolt esimesel kohal. Tõsi, on toimunud väike edasiminek: kui 2007. aastal oli Eesti mehe ja naise töötasu erinevus 31 protsenti, siis 2010. aasta näitaja on ümardatult 28 protsenti. Kuid positsioon edetabelis on sama: nagu varem, on ka nüüd sooline palgalõhe Euroopa Liidu riikidest just Eestis kõige sügavam.

Me võime asuda peaministri kombel vaidlema, et Eurostati metodoloogia pole seesama, mis meil siin Maarjamaal. Et me ei saa ju ometi olla kehvemad kui Kreeka või Itaalia. Ent muid Eurostati uuringuid kiidab valitsus igati heaks. Eriti just nende uuringutulemustega, mis meid ühes või teises küsimuses heast küljest näitavad, nõustutakse ilma ühegi küsimuseta.

Peaminister on korduvalt riigikogu liikmeid rahustamas käinud, et asi on kontrolli all. Kui 2011. aasta septembris nõudis riigikogu ühehäälselt valitsuselt soolise palgalõhe vähendamise tegevuskava, siis see, mida meile kolmveerand aastat hiljem Toompeal tutvustati, ei kannata kriitikat: sotsiaalministeerium oli välja töötanud teavituskava soolisest palgaerinevusest. Rahvaesindajatele püüti müüa kaupa, mille «parim enne» on juba ammu möödas – ehk midagi, mis on teada nagunii.

Kurioosne on fakt, et 85 protsendi ulatuses maksab Eesti palgalõhet teadvustava tegevuskava kinni Norra Kuningriik. Nagu teame, ei kuulu see rikas Põhjala riik Euroopa Liitu. Ent sootundlikule Norrale läheb väga korda Eesti soolise võrdõiguslikkuse räbal seisukord.

Norra valitsuse jaoks pole probleem sotsiaalselt ebaküpsele väikeriigile raha leida. Minul riigikogu liikmena on aga enam kui piinlik, et meie parempoolne valitsus laseb oma n-ö tegevuskava kinni maksta Norra sotsiaaldemokraatlikul valitsusel.

Mis siis ikkagi on palgalõhe, see meie haisev rahvuskala? Euroopa Liidus mõistetakse soolise palgalõhe all naiste ja meeste tunnipalkade erinevust majanduses tervikuna. Praegu on sooline palgalõhe Euroopa Liidus keskmiselt 16,2 protsenti. Tõsi, see näitaja ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega töökohtades. Kuid Euroopa Komisjoni analüüsi põhjal on neid tegureid arvesse võttes võimalik seletada kõigest umbes poolt palgalõhe suurusest. Teist poolt saab seletada naiste diskrimineerimisega tööturul, mis on tõenäoliselt üks peamisi palgalõhe põhjuseid.

Uuringu suhtes kriitilisel peaministril on õigus: Itaalias on palgalõhe väike. Kuid see ei sea kuidagi uuringu tulemusi kahtluse alla. Viieprotsendine sooline palgaerinevus tuleb seal sellest, et Itaalia naiste tööhõivemäär on madalam. Teisisõnu, miinimumpalgaga töölkäimise asemel eelistavad vähem haritud või kutseoskusteta naised jääda koju.

Palgalõhe tekib ka siis, kui osaajaga töötavate naiste osakaal on suur. Sellised riigid on Saksamaa ja Austria. Sooline palgalõhe on neis riikides vastavalt 22 ja 24 protsenti.

Mis Eestisse puutub, siis üks palgalõhe suuruse põhjuseid on vähene palgakorralduse institutsionaliseeritus. Vabamatest ja väiksemate piirangutega palgaläbirääkimistest võidavad enamasti mehed. Jäigemate palgasüsteemide puhul on erinevused meeste ja naiste palkade vahel tavaliselt väiksemad. Lühidalt: naised võidavad ametiühingutesse kuulumisest.

Teine oluline põhjus on Eestile omane segregeeritud tööturg. See tähendab, et meie naised on koondunud kas teatud erialadele või sektoritesse ja neil tegevusaladel on vastavalt keskmisest madalamad palgad. Kultuuri-, meditsiini- ja haridusvaldkond on need, kus põhiliselt töötavad Eestis naised.

Statistikaameti järgi oli 2010. aasta hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem kui mootorsõidukite lukkseppade tunnipalk (4,1 eurot). Seega võib täheldada, kui naised ja mehed koonduvad tööturul erinevatele tegevus- ja ametialadele, võib see põhjustada soolise palgalõhe ka sel juhul, kui sama töö eest makstakse kõigile täpselt sama palka.

Eesti puhul on paslik puudutada ka vertikaalse segregatsiooni teemat ehk seda, kui palju on juhtivatel kohtadel naisi. Eesti börsiettevõtete nõukogudes on naisi vähe. Tõsi, meil on ka börsiettevõtteid vähevõitu – 11. Vaid kolmes on naised enam-vähem euroopalikul tasemel esindatud. Üldiselt aga istuvad nõukogus laua taga tähtsalt pintsakud, sekka ei ühtki kleiti.

Sellest hoolimata ajas meie valitsus nagu põikpäine sõnn sõrad vastu Euroopa Komisjoni algatusele püüda selle poole, et börsiettevõtte juhtorganid oleks sooliselt tasakaalustatud: aastaks 2020  peaks neis olema 40 protsenti naisi. Peaminister aga korrutas hiljuti SDE fraktsiooni arupärimisele vastates nagu katkine grammofon, et kvoote ei ole ega tule. Imelik on kuulda sellist emotsionaalset karjet aastal 2013, mil Eesti ülikoolide lõpetajatest kolmveerand on naised.

Mida teha, et palgalõhet vähendada? Nagu öeldud, võõra rahaga elluviidav valitsuse tegevuskava (tegelikult küll teavituskava) on nõrk paber. Vaja on jõulisi samme. Näpunäiteid, mida teha, on sotsiaaldemokraatlikud naised MTÜ Kadri abil juba kaks aastat pakkunud. Kadrid on koondanud mitme partei ja organisatsiooni naisi, et 11. aprillil ehk Eesti naise võrdse palga päeval Tammsaare pargis meelt avaldada.

11. aprill on Eesti naise võrdse palga päevaks valitud seetõttu, et just 101 päeva aastas peab naine töötama Eestis enam kui mees, et sama palk välja teenida. Võrdluseks: Euroopa Liidus jõudis see päev kätte 28. veebruaril.

Nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal, oleme ka nüüd vormistanud valitsusele kirjaliku petitsiooni. Selles märgukirjas juhime tähelepanu soolisele palgalõhele kui Eesti ühiskonnas hädasti lahendamist vajavale probleemile.

Esiteks, soolise võrdõiguslikkuse seadus vajab ellurakendamist. See pea kümme aastat tagasi vastu võetud seadus kohustab tööandjat koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis võimaldaks jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.

Andmete kogumise korra ja andmete loetelu pidi kehtestama valitsus. Seda kohustust ei ole valitsus tänaseni täitnud, just nagu ei ole loodud ka seaduses ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Lihtne järeldus: valitsus eesotsas valitsusjuhiga peab ennast seadusest kõrgemal seisvaks.

Teiseks, avaliku sektori palgad peaksid muutuma täiesti avalikuks. Selle sammu on rahandusminister Jürgen Ligi ennekuulmatuks tunnistanud: mehel võib häbi hakata, kui näeb, et teine temast rohkem teenib. Kuid Eesti naised tahavad lihtsat asja: et sama töö eest saaks nii mees kui naine sama palka. Tahavad seda õigusega, mis on fikseeritud rohkem kui poolsada aastat tagasi ja millel baseerub Euroopa Liit oma Rooma lepinguga.

Kolmandaks, aeg on sealmaal, et börsiettevõtete nõukogude soolise jaotumise teemast edasi minna. Eesti naise võrdse palga päeva eel võiks rääkida juba ka riigiettevõtetest. Pean vajalikuks juhtida valitsuse tähelepanu naiste alaesindatusele riigile kuuluvate ettevõtete juhtkondades, nii nõukogusid kui juhatusi silmas pidades. Kes siis veel, kui mitte riik ei peaks sootundlikkusega eeskuju näitama. Härrased, käärige käised üles ja asuge seadust täitma, selle asemel et palgalõhet tuima tursa näoga tunnistada.

Allikas: Postimees, 11.04.2013 http://arvamus.postimees.ee/1198644/marianne-mikko-valitsus-peab-palgalohet-kiluks/

 

Naisliit soovib riigikokku soolise võrdõiguslikkuse erikomisjoni.

Eesti Naisliit tegi riigikogu juhatusele ettepaneku luua parlamendis soolise võrdõiguslikkuse erikomisjon, mis utsitaks valitsust täitma võrdõiguslikkuse seadusega pandud kohustusi, mis üheksa aastat pärast seaduse vastuvõtmist siiani tegemata.

Naisliit saatis riigikogu juhatusele kirja, milles tunneb muret riigi tegematajätmiste pärast 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seaduse täitmisel. Nii pole valitsus siiani kehtestanud määrust, mis täpsustaks tööandjatele seadusega pandud kohustust koguda soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid.

«Möödunud on ligi 9 aastat aga Vabariigi Valitsuse poolt on seni täitmata neile seadusega pandud kohustus (!). Seega ei saa ka loota, et tööandjad seda kohustust praktikas täidaks,» märgib naisliidu esinaine Siiri Oviir pöördumises riigikogu juhatusele.

Teiseks pole valitsus siiani kinnitanud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, mille loomise sätestas samuti seadus ja mille põhimäärus 2005. aastal kinnitati.

Naisliit on pöördunud murega ka õiguskantsleri poole, kes tegi sotsiaalministrile märgukirja. Ministri väljalubatud tähtaeg on aga taas möödas ilma arenguteta.

«Eelnevast tingituna palume lugupeetud riigikogu juhatust kasutada oma põhiseaduslikku positsiooni, et riigikogu juhiks Vabariigi Valitsuse tähelepanu õiguskantsleri sõnu laenates «õigusriiklikult lubamatu olukorra» likvideerimisele Eestis ja Soolise võrdõiguslikkuse seaduse täieliku ellurakendamise vajadusele lühima võimaliku aja jooksul,» kirjutab naisliit oma pöördumises.

Selleks teeb liit ettepaneku kutsuda ka riigikogus ellu erikomisjonina soolise võrdõiguslikkuse komisjon. «Vastav komisjon on moodustatud nii Euroopa Parlamendis kui ka paljudes EL liikmesriikide parlamentides. On ju soolise võrdõiguslikkus Euroopa Liidu üks peamisi põhimõtteid ja EL kodanike põhiõigus ning ühine väärtus ja vajalik tingimus nii majanduskasvu, tööhõive kui sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamiseks,» leiab Eesti Naisliit.

Merike Teder

merike.teder(at)postimees.ee

Allikas: Postimees, 11.04.2013 http://www.postimees.ee/1198582/naisliit-soovib-riigikokku-soolise-vordoiguslikkuse-erikomisjoni/

Evelin Samuel: kes kaitseb meest? Evelin Samuel, LP kolumnist

Sattusime ühel õhtul olukorda, kus minu sõbrannat asus kimbutama üks umbjoobes sell.
Meie seltskonnas olev ainuke meesterahvas, muidu nutikas ja muhe, ootas ohutus kauguses seni, kuni tülitaja lahkus, selle asemel et daamile appi tõtata. Täiesti normaalne võrdõiguslik käitumine. Ainult et mind häiris see tohutult! Mina oleksin tahtnud, et mees võtab kaitsja rolli.

Kuid kaasaegne maailm nõuab meestelt tänapäeval kordi rohkem kui põlvkonna võrra varem. Ja nõudmised on segased. Ühest küljest peaks mees võtma enda kanda naiste senised kohustused ja hindama pehmeid väärtusi. Samal ajal peaks ta olema endiselt tugev, kartmatu isane, kellest naine saaks lugu pidada. Kas pole siin peidus teatav annus vastukäivust?

Ehkki me oleme veel kusagil transiitalal valdava macho-mentaliteedi ja pehme, empaatilise kultuuri vahel, on linnas elavad naised juba põhimõtteliselt saanud õiguse elada „meheväärilist” elu.

See on võimalik, kuna ellujäämiseks on aina vähem vaja – füüsilise töö on asendanud meelelahutus, toidu ja muu eluks vajaliku saab kauplusest, kodumasinad vähendavad vaeva mitmekordselt. Heaoluühiskonna mehe ja naise rollid hägustuvad ja segunevad. Traditsioonilistest ülesannetest on naisele endiselt alles jäänud vaid lapsekandmine ja sünnitamine, aga mehele kõigest lühike eostamishetk.

Üks sõbranna sattus pärast lahkuminekut traditsioonilisest peremudelist, kus mees peab peret ülal ja naine hoolitseb laste eest, uude, unistuste mudelisse.

Nüüd on ta ise ettevõtja ja pere peamine toitja, uuel mehel on aga eelkõige sõbra roll. Paraku näib, et unistatud peremudel ehk polnudki parim võimalikest, sest selles saab end harva õnneliku ja naiselikuna tunda.

Traditsioonilist meherolli – naisele ja perele turvatunde ning majandusliku kindluse loojat, kaitsjat ja jahipidajat – ühiskond justkui enam ei taha. Olgu nad eelkõige head ja mõistvad sõbrad.

Juba on üsna tavaline olukord (eriti Euroopas, kus haridusel on töö leidmisel suurem kaal kui Eestis), kus peret peavad üleval töökad ja haritud naised. Mehed on depressioonis, aga naised pole huvitaval kombel samuti rahul – mees nagu polegi õieti millekski enam vajalik ega midagi väärt.

Mehed ise on sunnitud suu pidama. Mehelike väärtuste kultiveerimine on macho-kultuur ja naiste ning vähemuste õiguste kallale minek. Macho-kultuuri sünonüümideks on toores jõud ja labane lõugamine, vastand intellektuaalsusele ja empaatiale. Alternatiivset nimetust ega tähendust meil traditsioonilise meheliku kultuuri jaoks pole.

Olgu nii. Aga sel juhul arvan ma, et mees võikski olla natukene macho. Ma tahan tunda end naiselikuna, aga selle eelduseks on lubada mehel olla mees. Ma tahan, et mehele jääks võimalus olla jahimees ja kaitsja, ta peaks saama aeg-ajalt natuke ka jõudu näidata ja pröögata. Selleks on mitmeid tänapäevaseid viise: sport, matkad maailma otsa jne. Ilmselt pröögatakse paraku vahel ka vähem sobivates kohtades, jätkuks ühiskonnal ainult mõistust eristada traditsioonilist meest ignorantsest ja labasest. Keegi meist pole täiuslik. Ma ei taha, et naised võtaksid endale uuesti allaheitliku rolli. Kindlasti ei taha ma öelda ka, et naiste elu on kergem. Inimeste elud pole võrreldavad. Aga naiste raskest elust on palju rohkem juttu, meestel pole lubatud kurta. Üks mu tuttav, kes sattus elevusse, kui kuulis, et tahan kirjutada lugu meeste kaitseks, ütles: „Mehed on need, kes peavad tagama kõigi teiste õiguste kaitsmise. Aga kes nende endi eest seisab?”

Jah, tõepoolest, kes peaks seda siis tegema?

Allikas: Eesti Päevaleht LP 6.04.2013

Erivajadustega inimese isiklik abistaja, kes ta on? Kursus Tartu Rahvaülikoolis 26.03.2013

Tiia Järvpõld tutvustab kui oluline on isiklik abistaja, kelle tööst veel eriti hästi ei teata, erivajadustega inimesele. Erivajadustega inimesele, kes soovib olla õnnelikult edukas ja täisväärtuslik nii iseendale kui ka teistele. Samuti räägitakse, kuidas puudega laps on lihtsalt laps ning kui tähtis roll on perel, et erivajadustega inimene julgeks hakata iseseisvalt elada oma elu.

Erivajadustega inimesel ei pruugi olla hoolealuse roll, abistamine on mingil tasandil vastastikune. Tiia räägib, kuidas saab toetada erivajadustega inimesel muuta suhtumist endasse ja maailma, ning et tulevased isiklikud abistajad saaksid aru, kui vajalik, kasulik ja edukas võib see amet olla ka neile endile.
Isiklik abistaja abistab erivajadustega inimest (klienti) toimingutes, millega erivajadustega inimene ise toime ei tule. Isiklik abistaja ei tohi kindlasti kliendi eest otsustada, mis on talle parem või halvem. Tiia on hakanud naljaga pooleks ütlema, et isiklik abistaja on mu vari või siis minu käed ja jalad, kuid mitte minu pea.

Kindlasti on loengus mõtlemist ja kaasa tegutsemist osavõtjatele. Vajame selleks head tuju ja loovust.

Loengul lööb kaasa ka coachingu koolitaja Kaupo Saue ja Tiiaga on kaasas isiklik abistaja.

Tule ja tutvu, kas isiklikuks abistajaks olemine võiks olla Sinu jaoks. Sügisel on plaanis jätkata mahukama kursusega isiklikule abistajale.

Vt lähemalt: http://www.rahvaylikool.ee/