Mind ajendas sellel üpris vanal teemal taas mõtteid turgutama üleeuroopaline kampaania «Üks meist» (Vt EK 30.01). Idee on üllas, kuid lahenduses julgen kahelda.

Tegu on teemaga, millel on rohkem tahke kui Rubiku kuubikul ning millel lahendusigi tõenäoliselt sama palju. Kuuluvad ju siia valdkonda nii abort, geenitehnoloogia, kehaväline viljastamine, eugeenika, enneaegsete elule turgutamine kui ka inimkonna suurenemine ja vananemine arstiabi kättesaadavuse tõttu, eutanaasiast rääkimata. Mainitud sai vaid väike osa spektrist. Seega on tegu äärmiselt interdistsiplinaarse teemaga, mis hõlmab endas nii humanitaariat, sotsiaaliat, reaaliat kui meditsiini. Tõeline pärl uurimisgruppidele!
Kuid tagasi tegelikkusesse. Alustada võiks elementaarsemate näidetega, mis meid iga päev ümbritsevad.
Naine on rase ja käib looteuuringutel, kus öeldakse, et 50% tõenäosusega sünnib puudega laps. Tõenäoliselt soovitatakse talle aborti. Seda pooldab ka ühiskond, mis suures osas ei toeta puudega inimeste arengut. Kuna ka pereväärtused pole meil au sees, siis kardab naine jääda ilma nii oma mehest, tööst kui ka inimväärsest elust. Ta otsustab lapsest loobuda. Kuid ehk oleks sündinud hoopis teise 50% alla kuuluv ehk täiesti terve laps?
Esimene küsimus, mis mulle esitati, kui ma raseduse kahtlusega naistekliinikusse helistasin, oli: kas see on teie jaoks hea või halb uudis? Oleks tegu olnud halva uudisega, oleks ma aja saanud hommepäev; hea uudise puhul kuu või kahe pärast, sest siis pole ju kuhugi kiiret.
Kui me siiski soovitaksime kõigil naistel sünnitada, mis ka ei juhtuks, siis kes võtab endale vastutuse nende laste eest hoolitsemisel? Kirik? Riik? Euroopa Liit? Kui me palume abordid keelustada, siis peaks seesama üksus tegelema nii ennetuse kui ka tagajärgedega. Kas meie heaoluühiskond on selleks valmis?
Kas tegu on poliitilise küsimuse, ühiskonna arenguetapi või meie nn suhtumise muutmisega? Kui naine on olukorras, kus tal ei ole mingit kindlust oma tuleviku ees, kui puudub ühiskondlik ja perekonna tugi ning võib-olla ülehomme ka elukaaslane, siis kes on nii tugev, et julgeb sünnitada potentsiaalse väärarenguga lapse?
Kui lootediagnostika eesmärgiks peaks olema juba varakult naist erinevateks võimalusteks ette valmistada, siis kas pole tegelikult saavutatud vastupidine tulemus, mil naised soovivad üksnes kinnitust, et kõik on korras, ja kui ei ole, siis suunavad ka arstid neid pigem abordilauale, kuna see on nende meelest ehk kõige ratsionaal­sem lahendus?
Oleme olukorras, kus ühiskond ei suuda toetada meditsiini kätte antud (varem ehk rohkem looduslikke) valikuid.
Teadusuuringud ja inimelu. Olen nõus, et tänapäevasel tehnoloogilisel arengul on peadpööritav kiirus, nii et religioon ja filosoofia kipuvad üha enam maha jääma kõikide tulemuste eetilisel tõlgendamisel. Ühelt poolt on see ka eesmärk – teadus peabki olema kogu aeg pool sammu eespool, et olla tõeliselt vaba arenema. Samas peaksid religioon ja filosoofia talle kõvasti kuklasse hingama ning olema valmis uute avastuste rakendustes kaasa rääkima.
Hetkel tundub, et oleme sellega lihtsalt hiljaks jäänud ja soovime nüüd kella paar aastakümmet tagasi keerata – oodake meid ka, me nüüd ärkasime oma letargiast ja tahame öelda, et see on äkki vale!
Omaette küsimus on see, mida säärase kampaaniaga saavutatakse. Tegu on Euroopa Liidu kodanikualgatusega, millele Euroopa Komisjon peab andma formaalse vastuse, millist tegevusplaani antud küsimuses rakendatakse, kui üldse midagi kavatsetakse ette võtta.
Vaadeldes abordi lubamise eest võitlemise ajalugu ning tüvirakkudega kaasnevaid diskussioone, julgen ennustada, et Euroopa Liidu poliitikutel ei ole suuremat huvi antud teema eest täiel rinnal võitlema hakata.
Teema on jätkuvalt oluline, selles ei tohi kahelda, küsimus on pigem meetmetes. See on nagu laste kasvatamine – kas neid toetades või karmi käega keelates. Me vast kõik teame, mis juhtub, kui lapsele keelata seda, mis talle on tükk aega lubatud – ta läheb ja teeb seda salaja. Sama on ühiskonnaga.
Hea meelega annan oma toetusallkirja elupooldavale ehk pro-life petitsioonile, mis sisaldab endas rohkem toetust perekondadele, üksikvanematele, sotsiaalsetele tugistruktuuridele, nõustamisele jt toetusmeetmetele. Ma olen igati abordi vastane, kuid seda juhul, kui me loome olukorra, kus – utreeritult öelduna – aborti polegi tarvis. On ilus öelda, et inimelu on püha, kuid sellisel juhul võiks seda pühadust hoida läbi kogu elu.

Allikas: Eesti Kirik, 20.02.2013 http://www.eestikirik.ee/?p=17266

Tänavu pälvis MTÜ Eesti Naiste Koostöökett poolt juba kümnendat korda välja antava „Teenäitaja 2012″ aunimetuse ajakirjanik Tiina Kangro.

Tiina Kangro on üle 20 aasta kajastanud puuetega inimesi puudutavaid probleeme ja toonud avalikkuse ette ühiskonnas valusaid küsimusi. Tiina Kangro on Postimehe arvamusartiklite kirjutaja, telesaate «Puutepunkt» produtsent, ajakirja Puutepunktid väljaandja ning Linnalehtede grupi peatoimetaja. Tiina Kangro unistab sellest, et Eesti ühiskonnas ja eriti otsustajate seas tekiks kriitiline mass inimesi, kes suudavad lõpuks hakata aduma sotsiaalsüsteemi tervikuna, seisab MTÜ  Eesti Naiste Koostöökett saadetud pressiteates.

Tänases Eestis on oluline, et oleks ajakirjanike, kes kajastaksid tegelikkust ja propageeriksid tõelisi väärtusi. „Miks ometi ei võiks me selle vassimise, veiderdamise ja ilutsemise asemel, muretseda pärisinimeste pärast, ehitada ja hoida koos ühiskonda, kus meil kõigil, ja meie lastelgi, oleks mõistlik elada?" nii ütleb Tiina Kangro Postimehe arvamusartiklis 06.011.12.

Eesti Naiste Koostööketi poolt omistatava naiste aktiivsust tunnustava Teenäitaja aunimetuse eesmärk on väärtustada ühiskonnas eetikat, parandada poliitilist kliimat, mõjutada suhtlemist ja poliitilist kultuuri, kaitsta isiku õigusi ja vabadusi. Teenäitajaks võib olla avaliku elu tegelane, kes oma tegevusega on mõjutanud eetilisi väärtushinnanguid, arendanud euroopalikku kultuuri, edendanud võrdõiguslikkust, aidanud lahendada ühiskonda ahistavaid kriise või vastuolusid.

Varem on Teenäitaja aunimetuse pälvinud Ülle-Marike Papp, Silvi Ojamuru, Külli Volmer, Ülle Aaskivi, Marina Kaljurand, Viive Rosenberg, Airi Värnik, Siiri Oviir ja Ülle Madise.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit jagab üksteist Aasta 2012 tegija tiitlit

Reedel, 15. veebruaril algusega 12.00 toimub Tallinna Teletornis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritus AASTA TEGU 2012.

Tänuüritusel tunnustame ja täname üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on liikumispuudega inimesi toetanud sõna või teoga 2012.aastal või pikema aja jooksul. Tegemist on traditsioonilise üritusega, mis toimub sel aastal kaheteistkümnendat korda.  Aastate jooksul on tänumeene saanud 149 sõbrakäe ulatajat, sel aastal lisandub 11.

Liikumispuudega inimesi, nende toetajaid ja sõpru tervitavad  Riigikogu esimehe asetäitja Laine Randjärv ja Sotsiaalministeeriumi  asekantsler Aleksander  Ljudvig.  Invalidiliittost, sõsarorganisatsiooni st Soomest, toob tervitusi Invalidiliitto ry president Pekka Tuominen.

Oma õpingutest, vabatahtlikust tööst, spordiharrastustest, iseseisva elu võimalikkusest  Eestis  räägivad isiklike kogemuste põhjal  Alar Õige,  Annika Ossipova, Tom Rüütel ja Monika Siruli.

Liikumispuudega inimeste tunnustuse ja  Aasta 2012 tegija tiitli pälvivad:

Aasta toetaja –  Heategevuskrossi Tanel Leok  ja sõbrad tiim, kes neli aastat järjest on korraldanud õnnetuses liikumispuude saanud laste heaks heategevuskrossi.  2012. aastal koguti laste toetuseks  10 000 eurot.

Aasta ajakirjanik –  Tiina Kangro on telesaates  Puutepunkt  ja  ajakirjanduses  sõna võtnud   sotsiaalselt olulistel teemadel, tekitanud laialdast vastukaja ning saanud tõukejõuks  seaduse muutmisel.

Aasta vabatahtlik –  Annika Ossipova tegutseb sära silmades, on olnud abiks pea kõikidel üritustel ja kujunenud liidu raudvaraks.

Aasta poliitik  – Mart Laar, riigimees, kes oma sõnade ja avalike esinemistega on julgustanud meie liikumispuudega inimesi.

Aasta füsioterapeut – Hille Maas on innovaatiliste ideedega ja südamega töö tegija, kes on pälvinud liikumispuudega inimeste lugupidamise.

Aasta majutaja  – Roosta Puhkeküla, kus liikumispuudega inimesed tunnevad end teretulnutena ja kes kohandab puhkeküla pidevalt liikumisvabaduse suunal.

Aasta meelelahutaja –  ansambel Ajaratas koosseisus Tanel Talve, Elmar Liitmaa ja Kait Lukka  jäävad  oma särava esinemisega  Käsmu 2012 perelaagrist osavõtjate  südametesse.

Aasta omavalitsus – Tartu Linnavalitsus on ainuke omavalitsus Eestis, kus on linnatranspordiks  muretsetud üksnes madalapõhjalised  bussid.

Aasta lastesõber  – Aleksei Turovski  võitis Tõrvaaugu lastelaagris  südamed  lastele meeldejäävalt korraldatud loodusretkedega  ning  võrratute ekskursioonidega  Tallinna loomaaias.

Aasta ettevõtja –  Tanel Joost on rajanud invaabivahendeid tootva firma, mis paari aasta pärast tähistab 20. sünnipäeva. On kogu selle aja aktiivselt osa võtnud firma igapäevatööst.

Aasta õpetaja – Heiki Mäemuru  on üks väheseid autosõiduõpetajaid, kes julgeb ette võtta liikumispuudega inimesele autusõidukunsti õpetamise.

Piduliku ürituse lõpetame kohvilauas Tallinna Teletorni  21.korrusel.

Lisainfo:

Auli Lõoke, tegevjuht

5293144, 6720223

elil@elil.ee

Euroopa eksperdid hoiatavad, et kopsuvähk on võtmas üle rinnavähilt naiste esitapja tiitlit. See on juba juhtunud Poolas ja Suurbritannias.

Allikas: http://www.tarbija24.ee/1136234/naiste-vahisurmi-pohjustab-uha-enam-kopsukasvaja

Presidendiproua Evelin Ilves kirjutas Kodukirjas, et paari aasta tagune reis verivaesesse Kambodžasse avas virisemise suhtes tema silmad.

„Meie avalikus meedias lokkav virisemine, sõimlemine ja halamine mõjus terava kõrvakiiluna, alatu ja ebaõiglasena. Mõtlesin Kambodža paadipoisile, kes lonkavas inglise keeles seletas, et ta pole kunagi ühelgi teisel maal käinud ja võib-olla ei saa ka sinna, sest ta on nii vaene. Aga ta rõõmustas, et mõtles turistide jaoks välja oma teenuse,” kirjutas proua Ilves.

Presidendiproua nägi sealses viletsuses õnne. Võib-olla leiaks ka minu 300-eurosest pensionist elatuv eakas naabrinaine ja tema eakaaslased, puuetega inimesed, pikaajalised töötud või vaesuses üksikemad, et Eestis on diktatuuririikidega võrreldes kena elu. Nad ei pääse ainult võrdlusmaterjali oma silmaga vaatamagi.

Toon kujundliku näite: minu tubli ja tööka, kuid elus üksi jäänud naabriproua elu 30 aastat tagasi ja praegu. 1982. aastal ei saanud ta välismaale, sest ei olnud lubatud. Nüüd ei saa ta välismaale, sest pole raha. 1982. aastal valutasid tal hambad, sest arstiabi oli kehv. Nüüd valutavad hambad, sest pensionär ei saa endale hambaarsti lubada. 1982. aastal ei söönud ta talviti värsket kurki, mida polnud saada. Nüüd ei söö ta kurki, sest ei jaksa seda osta: pensionist enam kui kolmandiku võtab talvel elektriarve. Seega on elu suuresti jäänud samaks. Pisut on ikka muutunud ka. 1982. aastal käis ta sageli teatris ja kontserdil ning sõitis pärast hilisõhtuse rongiga koju. Nüüd ta teatris ega kontsertidel ei käi, sest isegi siis, kui mõni etendus on soodsa pensionäripiletiga, ei saa ta Tallinnast koju, sest ühtegi rongi nii hilja ei sõida.

Üks positiivne erinevus on ka. Kui ta oleks 1982. aastal söandanud kurta, et elu on vilets, oleks teda oodanud vestlus „organitega”. Praegu on tal vähemalt võimalus avalikult nuriseda. Ja seda ei tohi keelata. Demokraatia põhiõigus on väljendada oma seisukohta. Evelin Ilves kirjutas, et virisemine lokkab. Kas te, proua Ilves, ei mõelnud, miks? Äkki lokkab põhjusega?

Elu naeratuseta

Peale pensionäride on üksikemad. Kas teie, proua Ilves, teate, mismoodi kasvatavad naised üksinda kahte last 700-eurose palgaga? See on veel hea palk. On neid, kes kasvatavad nelja last 600 euroga ja peavad ülal ka töötut meest.

Siis on veel puudega inimesed. Kas olete lugenud Postimehest Tiina Kangro lugusid või Eesti Päevalehest Kadri Ibruse artikleid? Kas teate, et jäseme kaotanud invaliidid peavad proteesijärjekorras ootama nii kaua, et osa neist loobub ja jääbki ratastooli?

Kas olete kursis, et hambaravi pole mitte üksnes pensionäridele, vaid ka väga paljudele töötavatele eestlastele enam jõukohane? Kas olete märganud, et mõnigi supermarketi kassapidaja kunagi ei naerata? Asi võib olla selles, et ta ei saa oma 360-eurose palgaga endale hambaravi lubada ja tema naeratusest vaataks vastu mustunud köndid. Kas te ikka veel tahate, et ta teile laialt naerataks?

Eesti eneseteadvus ei saa põhineda lohutusel, et teistel läheb kehvemini. Presidendiproua võte – Kambodžas on veel halvem – tõstab tõesti ajutiselt tuju. Eesti pidev Rootsi või Soomega võrdlemine võib olla masendav ja aeg-ajalt tasub meenutada, et Valgevenes oleks hoopis nirum elada, aga üksnes parimatega võrdlemine viib edasi.

Ma ei leia, et Eesti peaks laenu võtma, et maksta kohe Rootsi-suguseid toetusi ja pensione. Aga me peame olema sinna teel. Ja peame lugupidavalt ära kuulama nende kurvastuse, kes on vabariigi algusest peale kartulikoori söönud ja teevad seda laste parema tuleviku nimel ilmselt elu lõpuni.

Kõrvakiilud on vajalikud

Ma saan Evelin Ilvesest ja tema positiivsust nõudvast kolumnist ju tegelikult aru. Vaesuse ja hädaga kokku puutumine on valus. See on kõrvakiil, mida me saada ei taha. Aga me peame selle vastu võtma.

Kirjutasin kord artiklit, kuidas üks ametkond jättis rühma oma vastutusala inimesi abita. Mult küsiti, miks ma sellest ühest probleemist kirjutan – ametnikkond tegevat kogu aeg hoolsalt tööd ja see viga, mis puudutab mõndakümmet inimest, pole suure kella külge panekut väärt. Mõistan – ei ole tore, kui keegi su vigadele tähelepanu juhib, kuid selle osa eest, mis hästi tehtud, ei kiida. Teisalt unustas see küsija nagu ka Evelin Ilves ära selle, et me ei saa suhtuda nii, et kui sajast inimesest kümme on hädas, siis pole statistiliselt väga vigagi. Ühel hetkel võite ise olla üks neist kümnest ega taha kuulda, et mõni ametnik teid õlgu kehitades üldplaanis tühiseks eksimuseks peab.

Allikas: http://www.epl.ee/news/arvamus/tuuli-joesaar-oigus-viriseda.d?id=65670256

Kümme aastat võitmatuna püsinud ratastooli tennisist Esther Vergeer on otsustanud oma karjääri lõpetada.

31-aastane hollandlanna võitis 10 aasta jooksul 120 järjestikust turniiri. Tema nimel on 470 järjestikust võitu.

Karjääri jooksul võitis ta 21 üksikmängu Grand Slami tiitlit ning 23 paarismängu tiitlit. Tema nimel on neli paraolümpia kuldmedalit. Naiste ratastooli tennise maailma edetabelis asub ta esikohal alates 1999. aastast. Tema viimane kaotus pärineb 2003. aasta 30. jaanuarist.

Tegemist pole siiski spordiajaloo pikima võiduseeriaga. See kuulub 1981. kuni 1986. aastani võitmatuna püsinud Pakistani squashimängijale Jahangir Khan, kes võitis 555 järjestikust kohtumist.

Allikas: https://www.facebook.com/SigneFalkenberg

Mittetulundusühing ETNA Eestimaal andis täna kuuendat korda välja ettevõtliku naise tiitli, kelleks sai Tapa valla talunik Piret Pihel.

Eesti maapiirkondades elab sadu naisi, kes on ettevõtjana saanud tuule tiibadesse mittetulundusühingult ETNA Eestimaal, mis pidas täna Paides kümnenda sünnipäeva seminari ja kontaktmessi, vahendas "Aktuaalne kaamera".

ETNA Eestimaal juhatuse esinaine Sirje Välmann peab ühingu suurimaks teeneks maal elavate ja tegutsevate naiste kaasamist ettevõtlusesse.

Nende hulgas on tööl käivaid naisi, kellele põhitöö ei paku piisavalt väljakutseid, aga ka neid, kes on väikeste lastega kodus või hooldavad oma pereliikmeid.

Ühing andis täna juba kuuendat korda välja ettevõtliku naise tiitli ja selle sai Tapa valla talunik, endine Lehtse valla vallavanem Piret Pihel.

"Ettevõtluse juurde on toonud see, et mu vanaisa kunagi ostis maad Lehtse valda, nüüd on see siis Tapa valda ja mina kui pärija võtsin selle talu üle," ütles Pihel.

Pihel tõdes, et naisena ettevõtja olla on suur koormus.

"No seda küll, aga mina tehnikat ei karda, mulle meeldib põllutöö ja ma hea meelega teen seda. Aga muidugi see ei ole põhiline töö, mulle meeldib ka väga palju igasuguseid huvitegevusi teha."

Allikas: ERR, uudised, 8.02.2013  http://uudised.err.ee/index.php?06272237

Huvi psühholoogia ja neuroloogiliste protsesside vastu tekkis Jaak Panksepal ülikooli päevil vaimuhaiglas öiseid vahetusi tehes. Teda hakkasid huvitama psüühiliste häirete algpõhjused ning see, kuidas närvid, aju, emotsioonid ja karmid diagnoosid omavahel seotud on

See ärgitas teda pärast inseneriteaduste tudeerimist alustama õpinguid kliinilise bioloogia vallas, kuid kuna teda huvitas aju ehitus, siis uuris ta oma magistritöös juba aju elektrilise stimulatsiooni ja lokaalse ajukahjustuse mõju käitumisele.

Vahendavad ERR-i teadusuudised

Uurimistööd tehes mõistis Panksepp, et selleks, et mõista inimeste emotsioone ja mehhanisme, mis inimese psüühikat mõjutavad, tuleb kõigepealt tundma õppida loomade psüühikat. Tema teadlaskarjääri algus ja esimesed aju-uuringud langesid kokku nii-öelda neuroteadusliku revolutsiooniga, kus aju uurimine muutus ühtäkki popiks. Kirjeldamaks uut infot, mida ta loomade emotsioone uurides teada sai ning määratlemaks ka emotsioonide neuraalseid mehhanisme uurivat valdkonda, võttis ta kasutusele uue termini "afektiivne neuroteadus".

Afektiivse neuroteaduse revolutsioonilisi avastusi tehes lõi professor Panksepp oma õnnelikkuse skaala, mille alguspunktiks on otsingud: õnne, rahulduse, inimväärse elu, aga ka väärilise tasu otsingud.

Neuropsühholoog Panksepp nimetab otsimist emotsioonide vanaisaks, sest otsimine kui vastupandamatu vajadus uue teabe järele on imetajate aju ürgne omadus. Panksepa teooria järgi tekib otsimise ja sealtkaudu kõikvõimalike seoste loomisega teatud ajupiirkondades erutusseisund. Uudistava käitumise käivitaja on ju neurohormoon ja virgatsaine dopamiin. See on aine, mis paneb meid sportima, armuma, tegutsema, rõõmutsema. Dopamiinitase mõjutab ka mälu, õppimis- ja tähelepanuvõimet, loovust ja tuju. Panksepp ütleb, et dopamiin soodustab “innukuse ja sihikindla kavatsuse seisundeid”.

Teine liikumapanev jõud on raev – viha liigikaaslaste vastu, kes jahivad samu asju.

Ja kolmas – hirm neist ilma jääda.

Neljas põhisoov on vajadus paljuneda, järglasi saada. Kuna see on üheltpoolt seotud seksiga, ja teisalt õnnega järglaste üle, nimetab Panksepp seda lustiks. Olulist vahet teeb ta meeste ja naiste lustisoovi vahel. Just selle erinevuse pärast erinevad sood tema arvates sageli teineteist ei mõista.

Viies on hoolitsemise vajadus, mis avaldub järglaste saamisel.

Kuues protsess – paanika – avaldub abitutel beebidel, kes tunnetavad, et ellujäämiseks on neil vaja teiste abi. 20 aasta jooksul välja töötatud primaarsete protsesside rea lõpetavad siiski optimistlikumad noodid – viimast, seitsmendat neist nimetab ta vajaduseks mängida, sest mängimata ei saa meist keegi elus läbi.

Vaata veel saadet "Püramiidi tipus", kus Jaak Panksepp räägib oma teadustööst ja olulisematest avastustest.

Allikas:

Kodutuks jäävad ka täisajaga tööl käivad inimesed: korterihinnad on palga eest kaugele põgenenud. Isegi riigiteenistuja palk ei võimalda Tallinnas lastega perel tagasihoidlikku eluaset üürida. Ettepanek: luua sotsiaallaenu fond, et pered saaksid raskused üle elada ilma pangast laenu võtmata.

Kahte last üksi kasvatav Diana käib täiskohaga tööl, saab palka kätte 270 eurot, kuid ei saa selle eest endale Tallinnas isegi kõige tagasihoidlikumat korterit lubada – lapsed vajavad ju ka toitmist. Diana ja tema kaks last on kodutud. „Ka kõige väiksema, ühetoalise korteri üürimine käib mulle selle palga juures üle jõu,” kirjeldab Diana. Kokku on naisel kolm last, üks on juba alustanud iseseisvat elu.

Diana on üks õnnelikest koduta jäänutest, kes saab elada koos lastega Tallinna Paljassaare sotsiaalmajutusüksuses, kus peredel on oma toad ja mitme peale üks vannituba ja köök. See asutus loodi mõttega, et pakkuda ajutist peatuspaika koduta jäänud lastega peredele. Ent Diana elab seal juba poolteist aastat. Võimalust oma isiklikule pinnale elama minna tal ei olegi – hoolimata sellest, et ta käib tööl. Korterite hindade ja palkade vahel on lihtsalt nii suur ebakõla.

Suurem osa teisi sotsiaalmajutusüksuse asukaid, kodutuks jäänud peresid, on samuti ummikseisus. Näiteks kahe lapse üksikema Piret, kes põeb kroonilist haigust ja kelle üks laps on haige: tema sissetulekuks on lapsetoetus ja töövõimetuspension ning ajutised tööotsad, mida lapse põetamise kõrvalt saab teha. Kokku on tema sissetulek 170 eurot kuus, mille eest korterit ei üüri. Samasugune olukord on noorel kahe lapsega perel. Kuigi isa käib teedeehituse peal tööl ja saab palka 500 euro ringis, ei ole neljaliikmelisel perel võimalik selle eest endale Tallinnas korterit soetada ja selle kõrvalt ära elada. Mehe töö sõltub ilmaoludest, mistõttu ei ole see teenistus kuigi stabiilne. „Vanemad ei saanud meid aidata, ema on mul ise kodutu,” selgitas 20-aastane Valentina. Valentinal on keskkool veel lõpetamata, tema teine laps sündis nelja kuu eest sealsamas kodutute keskuses. Tema ja teiste seal üles kasvanud laste jaoks on see nende lapsepõlvekodu.

Nagu paljudel saatusekaaslastel on ka Dianal eelmisest elukohast üleval korteri üürivõlg, mis tekkiski seetõttu, et ta ei suutnud korterikulusid oma palga eest tasuda. Nii et sellest piskustki, mis tema sissetulek nüüd on, maksab ta veel 50 eurot kuus eelneva võla kustutamiseks. „Kui üürisin korterit, siis koos kommunaalmaksete ja küttega küündis kõik kokku talvekuudel 5000 kroonini, tollal olid veel kroonid,” kirjeldas naine. „See on julm raha, mida nõutakse. Palgad ei tule järele.”

300–400-eurone palk on võrdlemisi levinud riigiteenistuja palk. Selliste sissetulekutega peavad arvestama näiteks raamatukoguhoidjad, hooldajad ja paljud teised töötajad. Riik on hinnanud sellise palgataseme vääriliseks ja õiglaseks. Elamispindade üürihindu arvestades tuleb aga ka riigiteenistujal põhimõtteliselt elama minna tänavale.

Paljassaare majutusüksuse juhi Aime Lautoni sõnul on neil ruumi vaid 11 perele – kokku veidi üle 30 inimesele. Lastega peredele mõeldud sotsiaalmajutusüksusi on Tallinnas neli ja neis on kokku 335 kohta. Samal ajal on neile majutusüksuse kohtadele järjekorda registreeritud juba ligi 400 inimest. Kuna praegustel elanikel ei ole kuhugi eest ära minna, ei saa uusi inimesi vastu võtta.

Need ootel inimesed elavad kas tuttavate või sugulaste juures, rännates ühe juurest teise juurde, või elavadki oma kodudes edasi võlgasid üha suuremaks ja suuremaks kerides.

Eelmisel aastal Tallinna sotsiaaltöö keskuse tehtud kodutute uuringust selgus, et Tallinnas elas tervelt 1225 koduta inimest. Kusjuures 183 neist on lapsed.

Kodutuks jäämise peamise põhjusena nimetasid inimesed väljatõstmist, sundmüüki ja lepingu lõpetamist. Sellele on järgnenud või sellega kaasnenud perekondade lagunemised. 27 inimest tõid kindlalt esile, et kodutuks jäämise põhjus oli see, et nende eluruum oli olnud kellegi pangalaenu tagatiseks. 15 kodutut olid lastekodus üles kasvanud noored. Mitmel puhul jäid inimesed kodutuks, sest tulid ära oma alkohoolikutest või vägivaldse käitumisega pereliikmete juurest. Enamik inimesi oli raskuste tekkides jäänud juriidilise abita.

Ka selgus uuringust, et peamine probleem ei ole see, et ei ole tööd, vaid et töö eest makstav palk on nii väike. Mingisugune sissetulek oli seejuures enamikul, aga sellest lihtsalt ei piisa, et eluaseme eest tasuda. Nagu märkis Tallinna sotsiaaltöö keskuse juht Kersti Põldemaa: kõige hinnatum kaup Tallinnas on puuküttega ühetoalised korterid. Neid aga napib. Näiteks Lasnamäe lõppu Raadikule ehitatud linna munitsipaalkorterid ei sobigi tõelistele abivajajatele, kuna need on pindalalt võrdlemisi suured ja kommunaalmaksed käivad inimestele üle jõu.

Sotsiaalmajutusüksused on üks kõrgema klassi abipakett, mida jagub vähestele. Klass madalam variant on varjupaigad, kus on kokku 122 kohta. Need on mõeldud toimetulekuraskustes inimestele, kellel võimaldatakse seal elada kuni 22-kesi ühes toas. Kõige viimane aste enne tänavat on öömajad, kus on kokku 124 kohta ja kus saab viibida tõesti vaid öösiti.

Sotsiaaltöötajate hinnangul oleks seega kodutute ära majutamiseks vaja veel majutusvõimalusi. Praeguste abivajajate arvu juures oleks vaja luua ligikaudu 600 uut majutuskohta, et katuse alla saaksid ka tänavatel ja varjualustes elavad inimesed.

Sotsiaaltöötajate ettepanek: raskuste üleelamiseks sisse seada sotsiaallaenNähes koduta jäänute elu, tegid sotsiaaltöötajad ettepaneku luua nende probleemide ennetamiseks pangalaenule alternatiiv – sotsiaallaen ehk toimetulekulaen.

Praegu on inimene, kellel puudub igasugune algkapital, sunnitud veidigi suuremate kulutuste katmiseks võtma kallist pangalaenu. Sellest aga, nagu elu on näidanud, võib pankade seatud tingimuste tõttu hoopis uusi probleeme tekkida. Seetõttu pakuvad sotsiaaltöötajad välja idee:

Kaaluda madalaprotsendilise sotsiaallaenu või toimetulekulaenu teenuse loomist, mis oleks vaestele, kuid juba resotsialiseeritud inimestele abiks näiteks neil juhtudel:

1) Majutusteenusest loobumisel ja üüripinnale elama asumisel. Üürikorterisse elama asudes on tihti vaja tasuda korraga kolme kuu üür ja tagatisraha.

2) Kiire abi kõrgeprotsendiliste laenulepingute lõpetamisel. See oleks võlanõustamisega seotud teenus.

3) Puuetega inimestele abivahendite soetamisel. Võimaldaks soetada ka kallimaid abivahendeid.

4) Majapidamismasinate soetamisel. Abiks lastega peredele.

Laenude andmiseks võiks luua spetsiaalse fondi, selgitas Tallinna sotsiaaltöötajate nimel Kersti Põldemaa. Laen võiks olla madalaprotsendiline ja kohaliku omavalitsuse garantiiga. Näiteks kui osutub, et inimene ei suuda laenu tagasi maksta, saab ta kohalikust omavalitsusest sotsiaaltoetust laenu tasumiseks. Ent kuigi see ettepanek käidi välja juba mullu, ei ole linnavalitsus vedu võtnud. „Osaliselt kindlasti võimaluste ja eelarveliste vahendite olemasolu põhjal saab hakata soovitatud teenuseid perspektiivis rakendama,” vastas linna Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialist Andrus Toompuu.Kodutute soovidTallinna sotsiaaltöö keskuse tehtud uuringus küsiti kodututelt ka nende suurimate soovide kohta.

Loomulikult vastas enamik küsitletuid, et nad soovivad kodu, enamasti väikest ja odavat korterit. Paljud soovisid ka tööd, võlgadest vabaks saamist, toiduabi, arstiabi, juriidilist abi. Üksikud vastajad sõnastasid veel soove:

••5 inimest soovisid, et saaksid Tallinnasse sissekirjutuse;

••4 inimest soovisid vabaneda sõltuvusest;

••4 sotsiaalmajutusüksuste elanikku soovisid lapsele lasteaiakohta;

••2 tänaval ja varjualustes elavat inimest soovisid viisakaid riideid ja sokke;

••4 öömajade elanikku soovisid, et Põhja-Tallinnas võiks olla kodutute päevakeskus, kus saaks pesemas käia ja pesu pesta;

••2 inimest soovisid juriidilist nõustamist;

••1 öömaja elanik soovis endale elukaaslast;

••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik soovis elukaaslast ja last;

••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik ütles, et tahab last tagasi saada;

••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik soovis elada koos oma lastega;

••1 tänaval ja varjualustes elav inimene soovis, et kioskites lõpetataks odekolonni müümine;

••1 inimene soovis rohkem iseseisvust.

Allikas: Eesti Päevaleht 17.01.2013

Reede õhtul kell 18.20 sulges Kätlin Pillai silmad. Ta oli tüdruk, keda läbi meedia teadsid ja aitasid paljud. Kätlini lugu algas 25. augustil aastal 1995, kui ta 3aastaselt ema käest lahti kiskus ja auto ette jooksis. Pärast õnnetust oli laps kuni jõuludeni koomas.

Miski ei pakkunud rõõmu

24. detsembril vastati perekonna palvetele ning Kätu avas silmad. Tema esimene sõna oli: „Emme.” Alates sellest päevast möödus Kätlini elu Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastehaiglas ja kui Kätlin sai augustis 18aastaseks kolis ta oktoobri lõpuks Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinikusse. 

Kätlin Pillai ema Leila rääkis täna Publikule, et Kätlini tervislik seisund oli juba pikka aega väga raske. "Arstid ennustasid, et ta langeb koomasse. Kätlinil oli üks neer eemaldatud ja teine neer ei töötanud korralikult. Tal olid põiekivid. Tema elu pikendamiseks tehti pidevalt vereülekandeid. Vahepeal läks tema seisund paremaks, kuid väga lühikeseks ajaks."

Pärast 20ndat sünnipäeva hakkas Kätlin ema sõnul tunnetama, et ta ei ela enam kaua. "Ta andis mõista, et tema aeg saab otsa," rääkis Leila Pillai.

Ema meenutab, et ühel hetkel märkas ta, et tütar ei kuulanud enam isegi muusikat. "Varem vaatas ta filme ja sai sõpradega Facebooki vahendusel suhelda. Ma viisin talle filme vaadata, kuid ta ei olnud enam huvitatud. Ta ütles, et ei oska enam millestki rõõmu tunda."

"Ema-ema, jää …"

Kätlinile olid viimased aastad rasked ka seetõttu, et kui lastehaigla lubas tema emal Leilal olla öösel Kätlini juures, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinik ei tulnud Kätlini soovile vastu. Tüdruk, kes sõltus täielikult oma emast ja tema kohalolekust ning magas rahulikult tänu sellele, et ema oli haiglas tema juures, oli viimasel aastal sageli öösel üleval. Ta ütles, et kardab ja igatseb oma ema järele.

10.jaanuaril oli Kätlini tervislik seisund väga kriitiline. Ema räägib, et tüdruku pulss oli vaid 30, kehatemperatuur oli 32 ja silmaalused olid sinised. Vereülekanded enam ei aidanud. "Mürginähud olid liiga kõrged. Vahepeal kadus nägemine ja kuulmine."

Viimased sõnad, mida Kätlini ema kuulis, olid: "Ema-ema, jää."

Paraku ei saanud Leila haiglasse tütre juurde jääda, valvearst soovitas Kätlini emal koju puhkama minna. Kätlin suri 11. jaanuaril.

Paar kuud tagasi töötuks jäänud Kätlini ema tänab kõiki Publiku lugejaid, kes jõulude eel tegid Kätlinile annetusi. "Tänu teile saan ma Kätlini väärikalt viimsele teekonnale saata. Kätlin on nüüd inglite juures."

13. jaanuar 2013