Eilses lehes kirjeldasin, millised elamistingimused valitsevad Tallinnas ühiselamutüüpi majades (vt „Muserdatud elud: ühiselamute ebainimlikes tingimustes kasvavad tuhanded väiksed lapsed”, EPL 11.3).

Terved pered elavad 11-ruutmeetristes tubades, ilma pesemisvõimaluseta, lapsed mängivad narkomaanide lagastatud koridorides, jagades nendega ühiseid tualettruume.

Neid maju on kas või pealinnas kümneid ja inimesi neis tuhandeid. Peale nende konkreetsete ühiselamutüüpi majade elavad paljud hoonetes, mis ei vääri maja, vaid ehk üksnes kuuri nimetust. Ja seda kõike vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel uhkest kesklinnast. See on toimunud aastaid. Ei tasu elada soovunelmates – selliste majade mõju kuritegevusele, narkomaania levikule, vaesuse kandumisele üha uutele põlvkondadele jõuab ringina meie kõigini.

Sellesse nõiaringi tuleb sekkuda. Esimese ja minimaalse sammuna tuleb sellesse sekkuda väikeste laste nimel. Kohe. Neile tuleb anda võimalus normaalseks stardiks elus. Tegelikult on need võimalused ju olemas. Kohalikel omavalitsustel on olemas kõikvõimalikku kinnisvara, olemas on ka inimesed, kes vajavad tööd.

Vaadates Eesti inimeste hakkamasaamist praeguste hindade ja palkade juures, on selge, et igal juhul oleks vaja juurde tavalisi õpilaskodusid, kuhu pered saaksid lapsed töönädala sees saata. Need asutused on vahepeal kaduma hakanud, kuid tahame me või ei taha, praegused elamistingimused nõuavad nende taastekitamist. Teine võimalus on riiki niimoodi juhtida, et perekonnad saaksid hakkama oma teenitud palga eest – aga kuna see tundub aega võtvat, tuleb leida kuhjunud sotsiaalprobleemidele kiireid lahendusi.  

Igale lapsele võiks riik võimaldada vähemalt nii palju, et tal oleks turvaline oma tuba koolitööde tegemiseks ja iga päev võimalik kõht täis süüa. Suhtuda tuleb paindlikult: mõnel lapsel oleks vaja sellist laste keskust ehk õpilaskodu, kus ta saab pärast kooli kõhu täis süüa ja abi kodutööde tegemisel, ööseks aga oma päriskoju minna. Teised lapsed aga vajaksid ehk ka võimalust nädala sees seal ööbida, et siis nädalavahetus taas oma perega veeta. Igal juhul vajaksid paljud lapsed selliseid keskusi ka koolis käimise jätkamiseks motivatsiooni süstimiseks, positiivsete elumudelite tutvustamist – lapsele lootuse andmist, et vaesusest on võimalik välja saada.

Liiga vähe paindlikkust

Samuti peaks nende keskuste kaudu toimuma abistav töö ka peredega. Erinevate institutsioonide sotsiaaltöötajate suhtumine neisse peredesse peab ka muutuma. Kui väga palju oleme näinud toetava abikäe pakkumist, on kahjuks ilmsiks tulnud ka juhtumeid, kus abistamise asemel tajuvad pered hoopis iseenda süüdistamist ja lausa karistamist nende vaesuse tõttu. Iga perekonna juhtum on individuaalne ja vajab seetõttu ka paindlikku suhtumist.

Mida me viimasel ajal oleme nägema hakanud, on see, et üha rohkem ettevõtlikke inimesi sooviks kaasa aidata oma kaaskodanike aitamisel. Siin ongi üks koht, kus need aktiivsed kodanikud saaksid luua oma MTÜ-d ja organiseerunult kaasa aidata – just taoliste lapsi aitavate keskuste töö organiseerimisel. Sest siin on vaja enamasti väga paindlikku lähenemist, mis ametkondadel tihti paraku üle jõu käib. Perede ja aitajate vahel peab olema usalduslik suhe, et abistamine üldse võimalik oleks: nii abistatav kui abistaja peavad tundma, et neisse suhtutakse lugupidamisega. Ka Põhjamaades on paljud sellised lastega tegelevad keskused samadel põhjustel just MTÜ-de juhtida. Rahastus selliste keskuste tekkimiseks peaks aga tulema ikkagi riigilt. Praegu tegelevad meil selle tööga rohujuuretasandil peamiselt vaid kirikute juurde loodud sotsiaalkeskused, kelle võimalusi piirab aga samuti rahanappus.

Kuidas sa õpid?

Tihti vaadatakse nende perede elu pealt ja vangutatakse pead või püütakse lapsi või vanemaid saata ühele või teisele nõustamisele või koolitusprogrammi. Ja imestatakse siis, miks nad ikka oma probleemidest välja ei saa. Mis kasu on nõustamisest õpilasele, kes elab terve oma perega ühes toas? Kui ta läheb pärast kooli lõpuks ikka koju, kus ta ei suuda oma kodutöödele keskenduda, kus ta tunneb nälga? Kuni tema põhivajadused on rahuldamata, ei tule sealt asja.

Nende kõige elementaarsemate vajaduste tagamisele õhutas ka õiguskantsler oma laste vaesuse ümarlaual täpselt aasta tagasi märtsis. See pakilisus on nüüd taandunud taas igapäevaseks õlgakehituseks ja omavalitsuste ja riigi omavaheliseks ping-pongiks: „teie peate tegema” versus „teie andke raha”. Paljudes kõikvõimalikes ministeeriumite arengukavades tõdetakse, et lapsed ja perekonnad vajavad tuge. Aga kus on see reaalne, kõige elementaarsem tugi? Inimeste tegelikke vajadusi arvestavat eluasemepoliitikat või selle analüüsigi ei ole nähtud. Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes oleme loonud kõige vähem sotsiaalseid elamispindasid.

Reaalse elu vajadustele vastavat eluasemepoliitikat tuleb ajada koostöös kõigi vastavate ministeeriumite vahel. Tuleb mõelda, kas investeerimine normaalsetesse elamistingimustesse nendele peredele oleks suur kulu või hoopis tulu, mille vilju me nende inimeste täisväärtuslikke elude kujul hiljem saame.

Allikas: Eesti Päevaleht, 12.03.2013

Täna on rahvusvaheline naistepäev, mil lillemüüjad naudivad aasta parimat müügiedu ja hästitasustatud meestöötajad ulatavad oma palgalõhe all kannatavatele naiskolleegidele lohutuseks paar lilleõit.

Eesti naised on töökad, selles pole kahtlustki. Tööhõive statistika näitab, et luuslanki naised ei löö ja töötavad niisama palju kui mehed. Eesti naised on haritumad kui mehed – 2011. aastal oli Eesti ülikoolides iga meesüliõpilase kohta 1,4 naisüliõpilast. Ja ometi: pärast kõigi kõrgete koolide lõpetamist ja töö leidmist teenivad Eesti naised meestest 27,7% vähem palka. See palgalõhe on Euroopa suurim. Kui naised vaid võitleks palgalõhe vastu samasuguse innuga, nagu nad võitlevad tselluliidiga! Järelejätmatult, aastate kaupa peetakse tselluliidi vastu sõda, võideldakse kortsudega ja püütakse saavutada oma kujuteldav ideaalkaal.

Kunstküünte eest preemia

Võitluse tselluliidi ja kortsude vastu võiks asendada millegi veidi sisulisemaga, sest isegi kui võitluses ilumurede vastu õnnestub saavutada etapivõite ja vananemist veidi pidurdada, siis tõesti, naised, kas me tahame, et ainus, mille järgi lapselapsed meid mäletaks, oleks see, et „vanaema kintsud olid veel kõrge vanuseni tselluliidivabad!” või „vanatädi nägi veel 55-selt välja, nagu naabrinaine 50-selt”?

Kas see on see elutööpreemia, mida ihkavad kõik naised, kes täidavad ilublogisid lauvärviarvustustega, kribivad pikki analüüse kunstküünefoorumites või veedavad tunde salatilehe täpset kalorsust arvutades? Seni, kuni naised näitavad end sisutute kanadena, pole loota, et meestel, kes üldjuhul on ülemuse rollis, tekiks indu soolist palgalõhet kuidagi vähendada.

Muidugi võib väita, et kuna mehed on palgalõhes süüdi, peaks ka lõhe kahandamine jääma nende mureks. See on paraku sama, nagu ütleks rahvusvahelisel võistlusel osalev Eesti jooksja ees lippavale mustanahalisele sprinterile, et võtku too õige hoogu maha, kuna rahvustevahelise võrdsuse poolest peaks Eestimaa mees ka poodiumikohale pääsema. Nii see paraku ei käi, kahjuks.

Nii et soolise palgalõhe vähendamisel pole naistel meestelt lihtsalt niisama abi loota. Riigi panus soolise võrdsuse edendamisse on nõrk. Tõsi, seni palgalõhe küsimusse pehmelt öeldes leigelt suhtunud valitsus sai möödunud suvel lõpuks valmis meeste ja naiste palgalõhe vähendamise tegevuskava, kuid paraku ei peeta selle finantseerimist riiklikult prioriteetseks, sest valdavat rahastust oodatakse Norrast. Sookvootide kehtestamist pole Eestis samuti oodata.

Järelikult tuleb olla oma töös väga hea. Olla järjekindel, nutikas. Leida uusi lahendusi, leida mõttekaaslasi ja liitlasi, järelejätmatult pürgida.

Selle poolest kulub tselluliidi- ja kortsuvastase võitluse kogemus tegelikult marjaks ära. See on ju hea näide sellest, kuidas pidada aastaid visa ja järelejätmatut võitlust isegi siis, kui su šansid pole sinu kasuks. See õpetab leidma infot, otsima ja võrdlema võimalikke lahendusi.

Põgenemine pisimaailma

Naistefoorumid on täis infovahetust, kuidas näiteks kortse edukamalt tõrjuda – kas on abi mõnest kodusest möginast või ehk saavutab edu toidukilest ja nõgestest mähisega? Kui sarnane leidlikkus kanda üle tööellu, võib kergesti juhtuda, et sünnib mõni kasulik innovatsioon, mis paneb ülemusi vähemalt selles firmas palgalõhet vähendama. Kui naistefoorumite võimas võrgustik rakendada tõsiste teemade lahkamiseks, suudaks netikogukonnad abistada ka tööalaste probleemide lahendamisel.

Pseudoprobleemidega tegelemine – olgem ausad, seda need kortsu-, kaalu- ja tselluliidimured ju on – on mõne jaoks lihtsalt mõnus hobi, aga paljude jaoks hoopis põgenemine. Kui karjäär valmistab pettumust või selle suunamine käib üle jõu, on hea pageda oma pisimaailma, kus saab põhiteemaks võtta ripsmekarvade joondumise või kaalunumbri vähendamise. Nende pisieesmärkide saavutamine annab eduelamuse, loob tunde, et vähemalt midagi on sinu kontrolli all.

Kindlasti on neid, kes sellest maailmast välja tulla ei taha või ka ei suuda sealt lahkuda. Las neile jääb nende väike maailm. Aga kes vähegi suudab, peaks pea puudritupsu tagant välja tooma ja võitlema selle nimel, et meie tütardel poleks vaja enam Euroopa suurima palgalõhega rinda pista.

Allikas: Eesti Päevaleht, 8.03.2013

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel jätkub ELis ja kogu maailmas igal aastal miljonite naiste ja tütarlaste suguelundite moonutamise jõhker tava. Veel rohkem on sellise kohtlemise potentsiaalseid ohvreid. Naiste suguelundite moonutamine on äärmiselt ohtlik tegevus, mis rikub inimõigusi, laste õigusi ning tütarlaste ja naiste õigusi füüsilisele ja psühholoogilisele terviklusele.

Rahvusvahelisel naiste suguelundite moonutamise nulltolerantsi päeval 6. veebruaril kinnitas Euroopa Komisjon taas kord oma kindlat otsust see vastuvõetamatu tava kaotada. Nüüd on aeg tegutsema asuda. Koos oma kolleegi, siseasjade voliniku Cecilia Malmströmiga ühinen ma täna inimõigusaktivistidega, et kutsuda üles nulltolerantsile naiste suguelundite moonutamise suhtes. Otsustasime ühendada jõud mõnede inspireerivate naiste ja meestega, kelle hulgas on Euroopa Parlamendi liikmeid ning selle jõhkra tava vastase võitluse tippaktiviste, nagu „kõrbelill” Waris Dirie, Khady Koita ja Burkina Faso esileedi Chantal Compaoré. Arutame koos, kuidas Euroopa Liit saaks aidata liikmesriikidel välja juurida see koletu tava, mille ohvrite arv ainuüksi ELis on hinnanguliselt ligikaudu pool miljonit.

Soovin tagada, et käiku läheksid kõik Euroopa tasandil kättesaadavad vahendid, et toetada riikide ja rahvusvahelisi pingutusi selle vastuvõetamatu tegevuse lõpetamiseks. Seetõttu algatame avaliku arutelu, et koguda arvamusi selle kohta, kuidas oleks kõige parem töötada välja ELi tasandi meetmed. Suguelundite moonutamist keelavad riiklikud õigusaktid on kehtestatud juba kõigis ELi liikmesriikides. Nüüd peame neid täiendama teavitustööga kahjulikest tagajärgedest naiste ja tüdrukute vaimsele ja füüsilisele tervisele ning pakkuma ohvritele abi ja tuge. Meie olulisim prioriteet peaks olema ennetustöö, et ükski tüdruk ei peaks enam selle traumeeriva kogemuse tõttu kannatama.

Samuti peame kandma hoolt ohvrite eest, kelleks ELis on mitusada tuhat naist. See tähendab, et tuhanded naised vajavad raseduse ajal erilist hoolt, tuhanded tüdrukud kaitset ja tuhanded hilisemate komplikatsioonide all kannatavad vanemaealised naised tuge. ELi uue ohvriabi käsitleva direktiiviga püütakse tagada, et naistevastase vägivalla ohvrid, sealhulgas ka suguelundite moonutamise ohvriks langenud naised, saaksid täpselt sellist tuge ja tähelepanu, nagu nad vajavad. Kasutame ELi vahendid, et suurendada teadlikkust kõigist naistevastase vägivalla vormidest ELi liikmesriikides ja toetada valitsusväliseid organisatsioone ja teisi ohvriabi pakkuvaid isikuid.
Ka sina saad aidata − tee nulltolerantsi teemaline foto ja hakka levitama sõnumit, et sellisel brutaalsusel ei ole Euroopas kohta.

Kõik on nõus, et naised ei peaks kannatama vägivalla all üksnes seepärast, et nad on naised. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi hiljutises aruandes leiti, et ohvreid või potentsiaalseid ohvreid leidub vähemalt 13 ELi riigis. Ometi puudutab see meid kõiki − isegi üksainus ohver on liiga palju. Nende tütarlaste ja naiste tulevik on Euroopas ja meie kohuseks on seista nende, nagu ka kõigi teiste selle jõhkra tava ohvrite eest, kus nad ka ei elaks. EL asub võitlusse, et lõpetada naiste suguelundite moonutamine − mitte ainult rahvusvahelisel naistepäeval, vaid kõikidel päevadel aastas.

Liitu kampaaniaga, saates oma nulltolerantsi teemaline foto aadressil: COMM-SOCIAL-MEDIA-TEAM@ec.europa.eu

Allikas: Eesti Päevaleht, 8.03.2013

Lätis mullu skandaali põhjustanud lasteaialastele mõeldud soolise võrdõiguslikkuse raamat “Päev, mil Frederik oli Frida ja Riina oli Rasmus” on nüüd ka Eesti lasteaiaõpetajatele ja -lastele kättesaadav.

Tallinnas Õpetajate majas toimunud raamatuesitlusel ütlesid raamatu autorid Louise Windfeldt ja Katrine Clante, et soovivad oma raamatuga panna lasteaialapsed omavahel soo teemadel arutelma ning pidama loomulikuks, et tüdruku võib võtta jalgpalli meeskonda ning poisid võivad mängida ka nukkudega.

"Raamatu metoodiline juhend annab õpetajale nõu, kuidas nendel teemadel lapsi arutlema suunata," ütles Windfeldt, kelle sõnul jäi Taani õpetajatel metoodiline juhend märkamata. "Raamat sai laste kätte, kui metoodiline materjal rändas sahtlisse, loodetavasti Eestis nii ei lähe."

Lätis saatsid aga 54 ühiskondlikku organisatsiooni mullu septembris kirja riigi juhtkonnale, milles nõuti heaoluministri Ilze Viņķele tagasiastumist "sugude võrdõiguslikkusest rääkivate tendentslike raamatute "Päev, kui Kārlis oli Karlīna" ja "Päev, kui Rūta oli Rihards" ilmumise pärast. Nõuti lausa materjali levitamise ja lastele näitamise viivitamatut keelamist.

Raamatu tegelased on 5-aastased Frederik ja Riina (Eesti versioonis), kes ärkavad hommikul üles Frida ja Rasmusena. Raamatu esimeses pooles ärkab tüdruk "poiste-maailmas" rallikamustrilise teki all. Teises pooles aga poiss "tüdrukute-maailmas" – printsessitoas. Mõlemal lapsel seisab ees seiklusterohke päev n-ö uues maailmas.

Taani keelest tõlgitud raamat (Den dag da Rikke var Rasmus og Frederik var Frida) on ilmunud lisaks Taanile ka Islandil, Fääri saartel, Leedus ja Lätis. Raamatu tõlkis eesti keelde Õpetajate Lehe ajakirjanik Raivo Juurak, projekt maksis kokku 9400 eurot.

Üks eestikeelse metoodilise materjali väljatöötajatest Kadri Aavik ütles, et raamatu Eesti konteksti sobitamine tähandas eelkõige seda, et mõned võõrapäraselt kõlanud tegelaste ja kohtade nimed muudeti eestipäraseks. "Näiteks ühest peategelasest Rikkest sai eestikeelses versioonis Riina. Peale taoliste pisimuudatuste suuremaid sisulisi muudatusi ei teinud," ütles Aavik Delfile..

"Nagu raamatu autor on öelnud, polegi raamat niivõrd soost, kuivõrd inimestevahelisest empaatiatundest ja mõistmisest. Stereotüübid ja soostereotüübid võivad sageli jätta paljud oskused ja talendid märkamata," leiab Aavik.

Seda, et Eestis võiks raamati põhjustada samasuguse reaktsiooni nagu Lätis, kus paljud organisatsioonid olid nördinud "sugusid tendentslikult kujutavate raamatute pärast", Aavik ei usu.

"Üks põhjus, miks Lätis selline reaktsioon tekkis, võis olla see, et raamatu eesmärke ja sisu tõlgendati valesti. Tegemist ei ole soovahetusoperatsioonide vms propageerimisega, milles mõned Läti organisatsioonid raamatut süüdistasid. Selline tõlgendus viitab raamatu sisuga mitte kursis olemisele," ütles Aavik.

Allikas: http://www.delfi.ee 6.03.2013

8. märtsil algusega kell 10.30 korraldab Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis Euroopa Liidu Majas, Laikmaa 15 naistepäeva ümarlaua “Naised ja kriis: Kas parem on seal, kus meid pole?”.

Ümarlaual kõneldakse majanduskriisi mõjudest naistele: tööpuuduse ja -hõive muutumistest, kvalifitseeritud naiste väljarändest Euroopa Liidu teistesse riikidesse ning samuti suhtumiste ja hoiakute kujunemisest keele kaudu. Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir annab ülevaate parlamendis toimuvatest aruteludest ning seadusandlusest.

Ettekannetega esinevad soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp, EURES Eesti teenusejuht Marta Traks, Tallinna Ülikooli doktorant Lee Maripuu ning ajakirjanik Abdul Turay.

Vestlusringis osalevad veel Euroopa Parlamendi liige Ivari Padar, ajakirjanik Tiina Kangro, Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Külli-Riin Tigasson ja kommunikatsiooniekspert Janek Mäggi.

Ümarlaud toimub Euroopa Liidu Majas (Laikmaa 15) algusega kell 10.30.

Ümarlauast osavõtt on tasuta.

Mind ajendas sellel üpris vanal teemal taas mõtteid turgutama üleeuroopaline kampaania «Üks meist» (Vt EK 30.01). Idee on üllas, kuid lahenduses julgen kahelda.

Tegu on teemaga, millel on rohkem tahke kui Rubiku kuubikul ning millel lahendusigi tõenäoliselt sama palju. Kuuluvad ju siia valdkonda nii abort, geenitehnoloogia, kehaväline viljastamine, eugeenika, enneaegsete elule turgutamine kui ka inimkonna suurenemine ja vananemine arstiabi kättesaadavuse tõttu, eutanaasiast rääkimata. Mainitud sai vaid väike osa spektrist. Seega on tegu äärmiselt interdistsiplinaarse teemaga, mis hõlmab endas nii humanitaariat, sotsiaaliat, reaaliat kui meditsiini. Tõeline pärl uurimisgruppidele!
Kuid tagasi tegelikkusesse. Alustada võiks elementaarsemate näidetega, mis meid iga päev ümbritsevad.
Naine on rase ja käib looteuuringutel, kus öeldakse, et 50% tõenäosusega sünnib puudega laps. Tõenäoliselt soovitatakse talle aborti. Seda pooldab ka ühiskond, mis suures osas ei toeta puudega inimeste arengut. Kuna ka pereväärtused pole meil au sees, siis kardab naine jääda ilma nii oma mehest, tööst kui ka inimväärsest elust. Ta otsustab lapsest loobuda. Kuid ehk oleks sündinud hoopis teise 50% alla kuuluv ehk täiesti terve laps?
Esimene küsimus, mis mulle esitati, kui ma raseduse kahtlusega naistekliinikusse helistasin, oli: kas see on teie jaoks hea või halb uudis? Oleks tegu olnud halva uudisega, oleks ma aja saanud hommepäev; hea uudise puhul kuu või kahe pärast, sest siis pole ju kuhugi kiiret.
Kui me siiski soovitaksime kõigil naistel sünnitada, mis ka ei juhtuks, siis kes võtab endale vastutuse nende laste eest hoolitsemisel? Kirik? Riik? Euroopa Liit? Kui me palume abordid keelustada, siis peaks seesama üksus tegelema nii ennetuse kui ka tagajärgedega. Kas meie heaoluühiskond on selleks valmis?
Kas tegu on poliitilise küsimuse, ühiskonna arenguetapi või meie nn suhtumise muutmisega? Kui naine on olukorras, kus tal ei ole mingit kindlust oma tuleviku ees, kui puudub ühiskondlik ja perekonna tugi ning võib-olla ülehomme ka elukaaslane, siis kes on nii tugev, et julgeb sünnitada potentsiaalse väärarenguga lapse?
Kui lootediagnostika eesmärgiks peaks olema juba varakult naist erinevateks võimalusteks ette valmistada, siis kas pole tegelikult saavutatud vastupidine tulemus, mil naised soovivad üksnes kinnitust, et kõik on korras, ja kui ei ole, siis suunavad ka arstid neid pigem abordilauale, kuna see on nende meelest ehk kõige ratsionaal­sem lahendus?
Oleme olukorras, kus ühiskond ei suuda toetada meditsiini kätte antud (varem ehk rohkem looduslikke) valikuid.
Teadusuuringud ja inimelu. Olen nõus, et tänapäevasel tehnoloogilisel arengul on peadpööritav kiirus, nii et religioon ja filosoofia kipuvad üha enam maha jääma kõikide tulemuste eetilisel tõlgendamisel. Ühelt poolt on see ka eesmärk – teadus peabki olema kogu aeg pool sammu eespool, et olla tõeliselt vaba arenema. Samas peaksid religioon ja filosoofia talle kõvasti kuklasse hingama ning olema valmis uute avastuste rakendustes kaasa rääkima.
Hetkel tundub, et oleme sellega lihtsalt hiljaks jäänud ja soovime nüüd kella paar aastakümmet tagasi keerata – oodake meid ka, me nüüd ärkasime oma letargiast ja tahame öelda, et see on äkki vale!
Omaette küsimus on see, mida säärase kampaaniaga saavutatakse. Tegu on Euroopa Liidu kodanikualgatusega, millele Euroopa Komisjon peab andma formaalse vastuse, millist tegevusplaani antud küsimuses rakendatakse, kui üldse midagi kavatsetakse ette võtta.
Vaadeldes abordi lubamise eest võitlemise ajalugu ning tüvirakkudega kaasnevaid diskussioone, julgen ennustada, et Euroopa Liidu poliitikutel ei ole suuremat huvi antud teema eest täiel rinnal võitlema hakata.
Teema on jätkuvalt oluline, selles ei tohi kahelda, küsimus on pigem meetmetes. See on nagu laste kasvatamine – kas neid toetades või karmi käega keelates. Me vast kõik teame, mis juhtub, kui lapsele keelata seda, mis talle on tükk aega lubatud – ta läheb ja teeb seda salaja. Sama on ühiskonnaga.
Hea meelega annan oma toetusallkirja elupooldavale ehk pro-life petitsioonile, mis sisaldab endas rohkem toetust perekondadele, üksikvanematele, sotsiaalsetele tugistruktuuridele, nõustamisele jt toetusmeetmetele. Ma olen igati abordi vastane, kuid seda juhul, kui me loome olukorra, kus – utreeritult öelduna – aborti polegi tarvis. On ilus öelda, et inimelu on püha, kuid sellisel juhul võiks seda pühadust hoida läbi kogu elu.

Allikas: Eesti Kirik, 20.02.2013 http://www.eestikirik.ee/?p=17266

Tänavu pälvis MTÜ Eesti Naiste Koostöökett poolt juba kümnendat korda välja antava „Teenäitaja 2012″ aunimetuse ajakirjanik Tiina Kangro.

Tiina Kangro on üle 20 aasta kajastanud puuetega inimesi puudutavaid probleeme ja toonud avalikkuse ette ühiskonnas valusaid küsimusi. Tiina Kangro on Postimehe arvamusartiklite kirjutaja, telesaate «Puutepunkt» produtsent, ajakirja Puutepunktid väljaandja ning Linnalehtede grupi peatoimetaja. Tiina Kangro unistab sellest, et Eesti ühiskonnas ja eriti otsustajate seas tekiks kriitiline mass inimesi, kes suudavad lõpuks hakata aduma sotsiaalsüsteemi tervikuna, seisab MTÜ  Eesti Naiste Koostöökett saadetud pressiteates.

Tänases Eestis on oluline, et oleks ajakirjanike, kes kajastaksid tegelikkust ja propageeriksid tõelisi väärtusi. „Miks ometi ei võiks me selle vassimise, veiderdamise ja ilutsemise asemel, muretseda pärisinimeste pärast, ehitada ja hoida koos ühiskonda, kus meil kõigil, ja meie lastelgi, oleks mõistlik elada?" nii ütleb Tiina Kangro Postimehe arvamusartiklis 06.011.12.

Eesti Naiste Koostööketi poolt omistatava naiste aktiivsust tunnustava Teenäitaja aunimetuse eesmärk on väärtustada ühiskonnas eetikat, parandada poliitilist kliimat, mõjutada suhtlemist ja poliitilist kultuuri, kaitsta isiku õigusi ja vabadusi. Teenäitajaks võib olla avaliku elu tegelane, kes oma tegevusega on mõjutanud eetilisi väärtushinnanguid, arendanud euroopalikku kultuuri, edendanud võrdõiguslikkust, aidanud lahendada ühiskonda ahistavaid kriise või vastuolusid.

Varem on Teenäitaja aunimetuse pälvinud Ülle-Marike Papp, Silvi Ojamuru, Külli Volmer, Ülle Aaskivi, Marina Kaljurand, Viive Rosenberg, Airi Värnik, Siiri Oviir ja Ülle Madise.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit jagab üksteist Aasta 2012 tegija tiitlit

Reedel, 15. veebruaril algusega 12.00 toimub Tallinna Teletornis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritus AASTA TEGU 2012.

Tänuüritusel tunnustame ja täname üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on liikumispuudega inimesi toetanud sõna või teoga 2012.aastal või pikema aja jooksul. Tegemist on traditsioonilise üritusega, mis toimub sel aastal kaheteistkümnendat korda.  Aastate jooksul on tänumeene saanud 149 sõbrakäe ulatajat, sel aastal lisandub 11.

Liikumispuudega inimesi, nende toetajaid ja sõpru tervitavad  Riigikogu esimehe asetäitja Laine Randjärv ja Sotsiaalministeeriumi  asekantsler Aleksander  Ljudvig.  Invalidiliittost, sõsarorganisatsiooni st Soomest, toob tervitusi Invalidiliitto ry president Pekka Tuominen.

Oma õpingutest, vabatahtlikust tööst, spordiharrastustest, iseseisva elu võimalikkusest  Eestis  räägivad isiklike kogemuste põhjal  Alar Õige,  Annika Ossipova, Tom Rüütel ja Monika Siruli.

Liikumispuudega inimeste tunnustuse ja  Aasta 2012 tegija tiitli pälvivad:

Aasta toetaja –  Heategevuskrossi Tanel Leok  ja sõbrad tiim, kes neli aastat järjest on korraldanud õnnetuses liikumispuude saanud laste heaks heategevuskrossi.  2012. aastal koguti laste toetuseks  10 000 eurot.

Aasta ajakirjanik –  Tiina Kangro on telesaates  Puutepunkt  ja  ajakirjanduses  sõna võtnud   sotsiaalselt olulistel teemadel, tekitanud laialdast vastukaja ning saanud tõukejõuks  seaduse muutmisel.

Aasta vabatahtlik –  Annika Ossipova tegutseb sära silmades, on olnud abiks pea kõikidel üritustel ja kujunenud liidu raudvaraks.

Aasta poliitik  – Mart Laar, riigimees, kes oma sõnade ja avalike esinemistega on julgustanud meie liikumispuudega inimesi.

Aasta füsioterapeut – Hille Maas on innovaatiliste ideedega ja südamega töö tegija, kes on pälvinud liikumispuudega inimeste lugupidamise.

Aasta majutaja  – Roosta Puhkeküla, kus liikumispuudega inimesed tunnevad end teretulnutena ja kes kohandab puhkeküla pidevalt liikumisvabaduse suunal.

Aasta meelelahutaja –  ansambel Ajaratas koosseisus Tanel Talve, Elmar Liitmaa ja Kait Lukka  jäävad  oma särava esinemisega  Käsmu 2012 perelaagrist osavõtjate  südametesse.

Aasta omavalitsus – Tartu Linnavalitsus on ainuke omavalitsus Eestis, kus on linnatranspordiks  muretsetud üksnes madalapõhjalised  bussid.

Aasta lastesõber  – Aleksei Turovski  võitis Tõrvaaugu lastelaagris  südamed  lastele meeldejäävalt korraldatud loodusretkedega  ning  võrratute ekskursioonidega  Tallinna loomaaias.

Aasta ettevõtja –  Tanel Joost on rajanud invaabivahendeid tootva firma, mis paari aasta pärast tähistab 20. sünnipäeva. On kogu selle aja aktiivselt osa võtnud firma igapäevatööst.

Aasta õpetaja – Heiki Mäemuru  on üks väheseid autosõiduõpetajaid, kes julgeb ette võtta liikumispuudega inimesele autusõidukunsti õpetamise.

Piduliku ürituse lõpetame kohvilauas Tallinna Teletorni  21.korrusel.

Lisainfo:

Auli Lõoke, tegevjuht

5293144, 6720223

elil@elil.ee

Presidendiproua Evelin Ilves kirjutas Kodukirjas, et paari aasta tagune reis verivaesesse Kambodžasse avas virisemise suhtes tema silmad.

„Meie avalikus meedias lokkav virisemine, sõimlemine ja halamine mõjus terava kõrvakiiluna, alatu ja ebaõiglasena. Mõtlesin Kambodža paadipoisile, kes lonkavas inglise keeles seletas, et ta pole kunagi ühelgi teisel maal käinud ja võib-olla ei saa ka sinna, sest ta on nii vaene. Aga ta rõõmustas, et mõtles turistide jaoks välja oma teenuse,” kirjutas proua Ilves.

Presidendiproua nägi sealses viletsuses õnne. Võib-olla leiaks ka minu 300-eurosest pensionist elatuv eakas naabrinaine ja tema eakaaslased, puuetega inimesed, pikaajalised töötud või vaesuses üksikemad, et Eestis on diktatuuririikidega võrreldes kena elu. Nad ei pääse ainult võrdlusmaterjali oma silmaga vaatamagi.

Toon kujundliku näite: minu tubli ja tööka, kuid elus üksi jäänud naabriproua elu 30 aastat tagasi ja praegu. 1982. aastal ei saanud ta välismaale, sest ei olnud lubatud. Nüüd ei saa ta välismaale, sest pole raha. 1982. aastal valutasid tal hambad, sest arstiabi oli kehv. Nüüd valutavad hambad, sest pensionär ei saa endale hambaarsti lubada. 1982. aastal ei söönud ta talviti värsket kurki, mida polnud saada. Nüüd ei söö ta kurki, sest ei jaksa seda osta: pensionist enam kui kolmandiku võtab talvel elektriarve. Seega on elu suuresti jäänud samaks. Pisut on ikka muutunud ka. 1982. aastal käis ta sageli teatris ja kontserdil ning sõitis pärast hilisõhtuse rongiga koju. Nüüd ta teatris ega kontsertidel ei käi, sest isegi siis, kui mõni etendus on soodsa pensionäripiletiga, ei saa ta Tallinnast koju, sest ühtegi rongi nii hilja ei sõida.

Üks positiivne erinevus on ka. Kui ta oleks 1982. aastal söandanud kurta, et elu on vilets, oleks teda oodanud vestlus „organitega”. Praegu on tal vähemalt võimalus avalikult nuriseda. Ja seda ei tohi keelata. Demokraatia põhiõigus on väljendada oma seisukohta. Evelin Ilves kirjutas, et virisemine lokkab. Kas te, proua Ilves, ei mõelnud, miks? Äkki lokkab põhjusega?

Elu naeratuseta

Peale pensionäride on üksikemad. Kas teie, proua Ilves, teate, mismoodi kasvatavad naised üksinda kahte last 700-eurose palgaga? See on veel hea palk. On neid, kes kasvatavad nelja last 600 euroga ja peavad ülal ka töötut meest.

Siis on veel puudega inimesed. Kas olete lugenud Postimehest Tiina Kangro lugusid või Eesti Päevalehest Kadri Ibruse artikleid? Kas teate, et jäseme kaotanud invaliidid peavad proteesijärjekorras ootama nii kaua, et osa neist loobub ja jääbki ratastooli?

Kas olete kursis, et hambaravi pole mitte üksnes pensionäridele, vaid ka väga paljudele töötavatele eestlastele enam jõukohane? Kas olete märganud, et mõnigi supermarketi kassapidaja kunagi ei naerata? Asi võib olla selles, et ta ei saa oma 360-eurose palgaga endale hambaravi lubada ja tema naeratusest vaataks vastu mustunud köndid. Kas te ikka veel tahate, et ta teile laialt naerataks?

Eesti eneseteadvus ei saa põhineda lohutusel, et teistel läheb kehvemini. Presidendiproua võte – Kambodžas on veel halvem – tõstab tõesti ajutiselt tuju. Eesti pidev Rootsi või Soomega võrdlemine võib olla masendav ja aeg-ajalt tasub meenutada, et Valgevenes oleks hoopis nirum elada, aga üksnes parimatega võrdlemine viib edasi.

Ma ei leia, et Eesti peaks laenu võtma, et maksta kohe Rootsi-suguseid toetusi ja pensione. Aga me peame olema sinna teel. Ja peame lugupidavalt ära kuulama nende kurvastuse, kes on vabariigi algusest peale kartulikoori söönud ja teevad seda laste parema tuleviku nimel ilmselt elu lõpuni.

Kõrvakiilud on vajalikud

Ma saan Evelin Ilvesest ja tema positiivsust nõudvast kolumnist ju tegelikult aru. Vaesuse ja hädaga kokku puutumine on valus. See on kõrvakiil, mida me saada ei taha. Aga me peame selle vastu võtma.

Kirjutasin kord artiklit, kuidas üks ametkond jättis rühma oma vastutusala inimesi abita. Mult küsiti, miks ma sellest ühest probleemist kirjutan – ametnikkond tegevat kogu aeg hoolsalt tööd ja see viga, mis puudutab mõndakümmet inimest, pole suure kella külge panekut väärt. Mõistan – ei ole tore, kui keegi su vigadele tähelepanu juhib, kuid selle osa eest, mis hästi tehtud, ei kiida. Teisalt unustas see küsija nagu ka Evelin Ilves ära selle, et me ei saa suhtuda nii, et kui sajast inimesest kümme on hädas, siis pole statistiliselt väga vigagi. Ühel hetkel võite ise olla üks neist kümnest ega taha kuulda, et mõni ametnik teid õlgu kehitades üldplaanis tühiseks eksimuseks peab.

Allikas: http://www.epl.ee/news/arvamus/tuuli-joesaar-oigus-viriseda.d?id=65670256

Kümme aastat võitmatuna püsinud ratastooli tennisist Esther Vergeer on otsustanud oma karjääri lõpetada.

31-aastane hollandlanna võitis 10 aasta jooksul 120 järjestikust turniiri. Tema nimel on 470 järjestikust võitu.

Karjääri jooksul võitis ta 21 üksikmängu Grand Slami tiitlit ning 23 paarismängu tiitlit. Tema nimel on neli paraolümpia kuldmedalit. Naiste ratastooli tennise maailma edetabelis asub ta esikohal alates 1999. aastast. Tema viimane kaotus pärineb 2003. aasta 30. jaanuarist.

Tegemist pole siiski spordiajaloo pikima võiduseeriaga. See kuulub 1981. kuni 1986. aastani võitmatuna püsinud Pakistani squashimängijale Jahangir Khan, kes võitis 555 järjestikust kohtumist.

Allikas: https://www.facebook.com/SigneFalkenberg