Kutsume Puuetega Naiste Ühingut kaasa mõtlema reproduktiiv- ja seksuaaltervise valdkonna aktuaalsetel teemadel ning sõna sekka ütlema prioriteetide, arendamise põhimõtete ning rahastamise osas järgnevatel aastatel.
Eesti Seksuaaltervise Liit on algatanud valdkondliku tõenduspõhise arengudokumendi koostamise. Sõnastatud eesmärkide ja tegevuste elluviimine aitab kaasa reproduktiiv- ja seksuaaltervise paranemisele Eestis.
Arutelul teeme ülevaate hetkeolukorrast, ootustest valitud suundadele, võimalikest inim- ning muudest ressurssidest ning arutelul toetust leidnud suunad saavad kirjeldatud arengudokumendis.

Arutelule on oodatud kõik organisatsioonid ja inimesed, kelle südameasjaks on seksuaal- ja reproduktiivtervise ning õiguste edendamine Eestis.

Arutelu toimub Terviseameti saalis (Paldiski mnt 81, Tallinn, II korrus) 5. detsembril 2012 kell 13 –17.

Arutelul osalevad nii riigi esindajad, MTÜd kui ka muud seotud organisatsioonid.
Üritust modereerib Urmas Vaino.

PÄEVAKAVA:

13:00 – 13:15 Tutvustus ja avasõnad
13:15 – 14:15 „Ülevaade seksuaaltervise ja – hariduse olukorrast Eestis“
Kai Haldre , Eesti Seksuaaltervise Liit
Kai Part, Eesti Seksuaaltervise Liit
14:15 – 14:45 Arutelu ja küsimused
14:45 – 15.00 Kohvipaus
15:00 – 16:25 Töötoad maailmakohviku meetodil
16:25 – 16:50 Kokkuvõtted ja tagasiside töötubadest
16:50 – 17:00 Edasine tegevusplaan
 

ARUTELU TEEMAD:

1. NOORED
– Noorte kaasamine programmidesse, tegevuste planeerimisse ja elluviimisesse.
– Tõenduspõhise teabe, seksuaalhariduse ja kvaliteetsete noortesõbralike seksuaal- ja reproduktiivtervisealaste teenuste kättesaadavus noortele. Noorte seksuaalõiguste olukord.
1) Millised on probleemkohad?
2) Millised on lahendused/võimalused? Mida teie organisatsioon saaks selles osas ära teha?
2. HIV/AIDS JA SEKSUAALSEL TEEL LEVIVAD NAKKUSED
– Haavatavad grupid, nende seksuaalõiguste olukord, teabe ja teenuste kättesaadavus.
– Ennetus- ja teavitustöö Eesti elanike seas (ka sildistamise ja diskrimineerimise osas).
1) Millised on probleemkohad?
2) Millised on lahendused/võimalused? Mida teie organisatsioon saaks selles osas ära teha?
3. EESTKOSTE
– Seksuaaltervise ja -õiguste alane koostöö erinevate sektorite vahel.
– Üldine seksuaaltervise ja -õiguste olukord Eestis, diskrimineerivad praktikad. Kõikidele inimestele, sõltumata soost, rahvusest, erivajadusest, elukohast, vanusest, seksuaalsest
orientatsioonist, haavatavusest jne on tagatud seksuaalsed õigused.
1) Millised on probleemkohad
2) Millised on lahendused/võimalused? Mida teie organisatsioon saaks selles osas ära teha?
4. KÄTTESAADAVUS
– Kvaliteetse ja tõenduspõhise seksuaaltervisealase teabe ja seksuaalhariduse kättesaadavus.
– Heatasemeliste seksuaal- ja reproduktiivtervisealaste teenuste kättesaadavus kogu elanikkonnale.
– Rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus.
1) Millised on probleemkohad?
2) Millised on lahendused/võimalused? Mida teie organisatsioon saaks selles osas ära teha?
5. ABORT
– Soovimatute raseduste ennetamise olukord.
– Kõikide naiste õigus turvalisele raseduse katkestamisele.
1) Millised on probleemkohad?
2) Millised on lahendused/võimalused? Mida teie organisatsioon saaks selles osas ära teha?

Lähem info:

Eesti Seksuaaltervise Liit
Mardi 3 | 10145 Tallinn | estl@estl.ee
Tel: +372 56 654 313; 372 655 2755 | Fax: +372 655 27 55 www.amor.ee

Eesti Puuetega Naiste Ühing korraldab projekti „Sootundlikud puuetega inimesed 2012“ raames kaks teabepäeva erivajadustega naistele ja nende lähedastele: „Kvaliteetsed nõustamisteenused erivajadustega naistele“. Esimene teabepäev toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses 30. novembril 2012. a. algusega kell 10:00. Projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Projekti teabepäeva koostööpartneriks on Eesti Seksuaaltervise Liit.
Pärast lühikest pausi läheb teabepäev üle Eesti Naisteühenduste Ümarlaua koostööprojekti toetusel.

Eelregistreerimine ja lähem info kuni 27. novembrini kella 12:00-ks e-posti aadressil: Mare.Abner@gmail.com või mobiilil 56453468.

Päevakava:

• 10:00 – 10:15             Registreerimine ja kiire tervituskohv/tee

• 10:15 – 10:30             Päevakava tutvustus

• 10:30 – 11:15             Turvalised seksuaalsuhted ja hea seksuaaltervis – iga inimese õigus. Kai Haldre, MD PhD, naistearst, Seksuaaltervise Liit

• 11:15 – 12:00             Seksuaalnõustamine, kas ja miks sinna minna. Ester Väljaots, seksuaalnõustaja, superviisor, koolitaja

• 12:00 – 12:30             Toekas lõunapaus

• 12:30 – 13:00             Tallinna Puuetega Inimeste Koja  nõustamine Tiia Tiik, TPIK sotsiaaltöötaja

• 13:00 – 13:45             Kogemusnõustamine Händikäpa näitel. Margit Rosental, MTÜ Händikäpa juhatuse liige, kogemusnõustaja

• 13:45 – 14:00             Lühikene paus

• 14:00 – 14:45             Politsei tegevus erivajadustega naiste nõustamise ja turvalisuse  huvides. Angelyca Vaerand, kriminaalpolitseinik Eesti Politsei Naisühenduse  juhatuse liige.

• 14:45 – 15:00             Teabepäeva lõpetame väikese üllatusega.

• 15:00 – 15:30             Tagasiside ja kokkuvõte teabepäevast. Head koduteed!

Ma pole varem kunagi olnud sookvootide pooldaja, aga pärast seekordse aasta isa valimist on mul tõsiselt hea meel, et Euroopa suunalt tuli neil päevil, küll pika vinnaga, aga siiski otsustav sekkumine.

Kui eelnõust seadus saab, tekib ka Eestis kohustus vähemalt suurfirmade tippametitesse kaasata 40 protsenti naisi.
Meie tuleme ju Nõukogude Liidust, kus kõik naised rabasid mehetööd teha, ja seepärast on nii lihtne öelda, et sooprobleemid on siin vaid väljamõeldis. Ühtäkki valib aga Eesti Naisliit meile aasta isaks mehe, kelle peres on asjad paigas nii, et „isa otsustab suuri asju, ema otsustab väiksemaid asju”.
Muidugi on igaühel õigus elada selliste põhimõtete järgi, nagu talle just meeldib, aga nüüd seati Eesti ühiskonnale just selline „juhtimismudel” eeskujuks. Ega haiglajuht Ralf Allikveele midagi ette heita ole, mees nagu muiste. Kuid kui rääkida millestki silmapaistvast „Eesti tippisaduse” mõttes, siis temasuguseid – hea haridus, hea töökoht, suur palk, kaks last, üks naine – peaks olema jalaga segada. Mõni ka kindlasti 21. sajandisse paremini sobiva maailmavaatega.
Kuidas siis ikkagi seesama naisliit, kes on juba aastaid sõnades võidelnud naiste ja meeste võrdse kaasarääkimise eest ühiskonnas, annab oma tegudega nüüd hoopis vastupidise signaali? Ja muide, valiku langetajad olid ise kõik naised. Äkki laseks võrdsuse huvides järgmisel aastal mehed valima?

Allikas: http://linnaleht.ee/4028

Nüüdseks on täitunud Eesti mitme aasta pürgimus saada ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks.

Tegu on ÜRO võrdlemisi uue, alles 2006. aastal loodud struktuuriüksusega, kuid selle staatust peetakse ÜRO julgeolekunõukogu järel organisatsioonis lausa tähtsuselt teiseks.
Eestile toob nõukokku kuulumine kaasa kohustuse osaleda korralises komisjoni töös. See ülesanne lasub eeskätt meie Genfi diplomaatilisel esindusel ja annab täiskoormusega tegevust ühele-kahele diplomaadile, kuna nõukogu on pidevalt töötav koda. Eestile on see paljuski rutiinne kohustus, kuid pidev koosolekutel osalemine loob võimaluse ka oma ettepanekutega välja tulla. Inimõiguste nõukogu liikme hääl kostab kõvemini kui teistel ÜRO liikmetel ja kui Eestil on rahvusvahelisele üldsusele midagi öelda, siis jõuab sõnum ka tugevamini avalikkuse ette.
Eestis on välja arenenud hea kompetents mitmes inimõiguste valdkonnas: väljendusvabadus, inimõigused ja nende seos internetiga, julgeolekuküsimuste ja inimõigustest kinnipidamise ühitamine. Tänapäeval satuvad riikliku julgeoleku kaitsmise tähe all tihti löögi alla ühiskonna haavatavaimad rühmad: lapsed, naised, vähemused, põlisrahvad, tihti aga tsiviilelanikkond tervikuna. Eesti on nendel suundadel märkimisväärselt aktiivne olnud ka enne inimõiguste nõukogu liikmeks saamist. Riik on tugevasti panustanud ka inimsusvastaste kuritegude ennetamisse ja nende korraldajate vastutusele võtmisse. Aktiivsust näitab muu hulgas tõik, et Eesti on rahvusvahelise kriminaalkohtu asutajaliige.
Kuigi inimõiguste nõukogu on riikidevaheline nõukogu, avardab see koostöövõimalusi Eestis – riigi ja kodanikuühenduste vahel. Inimõiguste Instituut, mis on sõltumatu vabaühendus, saab olla riigile hea partner, eriti just inimõiguste teemade läbitöötamises ja ettepanekute ettevalmistamises. Need teemad, mis on riigi prioriteedid inimõiguste nõukogus – nagu väljendusvabadus, internet, inimõiguste ja julgeolekuküsimused –, on olnud ka Inimõiguste Instituudi töö peasuunad, instituudist võikski kujuneda riigile selle ala kompetentsikeskus. Eesti osalemine inimõiguste nõukogu töös avardab koostöövõimalusi ka teiste kodanikuühenduste jaoks, nii sisulise töö kui ka kontaktide loomise vallas.
Eelkõige aga: mida paremini on maailmas kaitstud inimõigused, seda kindlam on väikeriikide julgeolek.

Allikas: http://linnaleht.ee/4029

Emad õpetavad, ühiskond nõuab ja ajakirjad toodavad näiteid, et tüdrukud peavad hoiduma armidest. Armid ei kaunista naist, ei lisa ihule ilu ega veetlust, vaid rikuvad seda.

Meid, naisi kasvatatakse usus, et armid meie kehal on iluvead. Julgemadki meist õpivad arme kartma, peitma ja häbenema. Nüüd, 32-aastasena, olles ise ema neiuks sirguvale tütrele, olen avastanud, et kogu teadliku elu olen kasvanud ja elanud vales usus, mida ma aga oma lapsele edasi anda ei taha.
Kõigel välisel oli kunagi ka minu jaoks suur tähtsus. Esimese iluvea, mille pärast muretseda ja mida häbeneda, suutsin muretseda juba lasteaias – kaotasin oma näoilu tänu kineskooptelekale, millega liig lähedane kontakt mu huulele siiani püsima jäänud armi tekitas. Ema oli rikutud huulejoone pärast murest murtud, mina esialgu mitte. Lutsutasin suurima rõõmuga piimakörti läbi nõukaaegsete makaronide, mis käisid välismaise mahlakõrre eest, kuni abivahend lössi vajus ja sai käe uue järele sirutada. Alles lasteaeda naasnuna mõistsin, et arm tüdruku huulel on teiste jaoks võimalus näpuga näidata ja kambast välja arvata.

Süütud armid
Paar aastat hiljem tegi kirurgi vilunud käsi mu paremale puusale sisselõike, millest sai samuti siiani püsiv ja üsnagi korralik lisa mu armide kollektsioonile. Jälg pimesoolelõikusest oli mu kooliea rannahooaegade tabu, seda tuli ilmtingimata peita ja häbeneda.
Praegu ei suuda ma kõiki arme enam kokkugi lugeda – triikraua jälg käel, purunenud telliskiviaiast saadud sisselõige jalal, mõni rasedusaegne venitustriip jne.
Ometigi olen alles nüüd mõistnud, et arme ihul ei maksa karta, peita ega ammugi häbeneda. Need armid on kõigest silmale nähtavad meeldetuletused, mis kannavad endas vaid mälestusi meiega juhtunust. Need pole siiski midagi enamat kui kunagised haavad, mis juba paranenud. Karta aga tuleks hoopiski selliseid haavu, mis ei muutu armideks – neid, mis ei kasvagi eales kinni. Neid aga peeglisse vaadates ei näe. Ei märka neid sageli ka inimesed meie kõrval, kes peaksid meid kõigist paremini tundma, kes meile kõigist kõige lähedasemad. Minulgi on nüüd üks selline. Hingehaav, mis paneb mind siiani igal õhtul uinumise eel endalt küsima, kuidas see küll sai juhtuda. Kuidas läks nii, et pärast kaheksat abieluaastat, mille kestel kulutasin kogu oma jõu ja mõistuse selleks, et tagada oma perele heaolu, olen nüüd ise varatu!?

Ohtlikud haavad
See haav mu hinges ei mõtlegi kinni kasvada. Õhkõrnemgi mõte, et ma ju ise lasin sellel kõigel juhtuda, kuna elasin oma elu mehe toel, isikliku rahakotita ja enesele midagi nõudmata, kogumata tagatisi mustadeks päevadeks, kriibib selle uuesti verele. Ei suuda ma leppida, lahti lasta, andestada. Nii kardangi, et see haav ei armistu, ei muutu eales mälestuseks.
Kõik need inetud, alavääristavad ja haiget tegevad sõnad, mis on sööbinud aastatega mu mällu ja nälkjatena närinud mu hingest välja kõik kaunid sõnad, mida aastate vältel oma mehe huulilt kuulsin ja endas talletada püüdsin, on uuristanud haava vaid sügavamaks. Ilusad varahommikused vabandused on kaotanud oma väe – mingist hetkest ei suutnud need enam tervendada ega korvata valu, mida sõnade ja vägijoogi abiga minuni oldi toodud.
Kas pole ometi karjuvalt ebaõiglane kogeda seda kõike just sellelt, kelle ise enda kõrvale valisin, keda olin enim armastanud, usaldanud ja jumaldanud. Ei, see haav ei saa armistuda, see jääbki valu tegema, hoidma irvakile ja mind piinama!
Olen end alati julgeks pidanud, kuid nüüd kardan, et mingil hetkel saab siiski otsa kogu võime mõista ja andestada ning alles jääb vaid äng, vihkamine ja tühjus. Et selliseid haavu ei suudeta ega püütagi enam ravida. Vastupidi, neid tekitatakse juurde. Üks räägib ja teine ei kuula. Keegi loobub ja keegi kukub jooma. Alles ei jää mitte midagi.

Allikas: http://linnaleht.ee/4021

EENA (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon) sai 8. novembril 20-aastaseks. Juubelitseremoonial Tallinna Raekojas nimetati sel puhul aastate naiseks Eesti naisliidu esinaine ja europarlamendi saadik Siiri Oviir, kes on naiste osakaalu ühiskonda panustamisel enda südameasjaks võtnud.

“On imetlusväärne, kuidas ta on 35 aastat arstina praktiseerides suutnud samaaegselt juhtida ka suurt organisatsiooni,” räägib äri- ja ametinaisi ühendava ülemaailmse organisatsiooni Eesti haru – Eesti Ettevõtlike Naiste Organisatsiooni – president Pille Ruul tänavuse Aasta Naise tiitli pälvinud Lääne-Tallinna Keskhaigla Naistekliiniku ja Pelgulinna Sünnitusmaja juhatajast Maike Parvest.

"Meie imetlus oli suur, kui kuulsime, et meil on haiglaid, kus arstid ja töötajad on oma elu ja tööga rahul. Tingimused on samad nagu mujalgi, aga residentidest kuni pensioniealiste töötajateni välja on kõigil selles organisatsioonis oma kindel roll ja väärtus," räägib Ruul.

"Eelkõige on selline tunnustus märk sellest, et meid on märgatud – mitte ainult mind, vaid just kogu sünnitushaiglat," räägib auhinna pälvinud Maike Parve ise.

Lisaks Aasta Naisele kuulutati välja ka Aasta Noor Naine ning aastate naine.

Aastate naise tiitli pälvis Siiri Oviir ning Noore naise tiitli Uuskasutuskeskuse tegevjuht Katriin Jüriska, kes aastal 2009 tõi organisatsiooni pankrotist välja. "Otsitigi uut tegevjuhti selleks, et organisatsioon uuesti elujõuliseks muuta," selgitab Jüriska enda sattumist organisatsiooni. Naine tegutses enne Uuskasutuskeskust toitlustusäris ning oli enne seda teinud juba ühe restorani ja mitu kohvikut.

"Ma arvan, et mind valitigi sinna just ettevõtlustausta pärast. Et kuigi Uuskasutuskeskus on MTÜ ja sotsiaalne ettevõte, tuleb teda majandada ikka niiöelda ärimaailma reeglite järgi," selgitab Jüriska, kellele Noore naise tiitel annab kindluse, et ta on liikunud õiges suunas ja annab julgustust innukalt edasi tegutseda.

Teenekate daamide austamine toimus neljapäeval Tallinna Raekojas.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/498971

Keskmine Eesti mees on 38aastane, töötab ehituse, transpordi või töötleva tööstuse tegevusalal ning tema brutokuutöötasu on üle 900 euro. Ta kaalub 83 kilo ja on 179 sentimeetrit pikk, teatab statistikaameti ajaveeb.

2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel oli Eestis 600 352 meest ja 693 884 naist ehk mehi on üle 93 000 võrra vähem kui naisi. Alates 40. eluaastast hakkab mehi rahvastikus üha vähemaks jääma ning 75aastaseid mehi on juba üle poole vähem kui samas vanuses naisi.

Mehed ei tõtta noorelt abielluma, vaid pigem sõuavad abielusadamasse 30. eluaastates (meeste keskmine vanus abiellumisel on 30 eluaastat). Kõigist abiellunud meestest 60 protsenti on abiellu astunud 30. eluaastaks, samal ajal kui abiellunud naistest on 30. eluaastaks tanu alla saanud pooled. Kõige rohkem abielulahutajaid on 35–39aastaste meeste seas. Kui mees on 30–34 aasta vanune, on peres tõenäoliselt juba üks või mitu last.

15–74aastastest Eesti meestest töötas 2011. aastal 62 protsenti ja tööd otsis 13 protsenti. 2012. aastal on töötus meeste hulgas pisut vähenenud. Mehed töötavad enamasti ehitusel, transpordi valdkonnas või töötlevas tööstuses. Hariduse ja tervise tegevusalal on meeste osatähtsus väike.

Palgatöötajast mees teenib kuus keskmiselt 923 eurot brutos. Eesti mees teeb päevas üheksa tundi tasulist tööd. Sellele kuluv aeg on aastate jooksul küll pisut lühenenud, kuid sellegipoolest teevad mehed päevas tasulist tööd 30 minutit rohkem kui naised. Majapidamisele ja perekonnale kulub meestel kolm tundi päevas, mida on üle pooleteise tunni vähem kui naistel.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/498899

Estonia kontserdisaalis tähistati täna isadepäeva piduliku kontserdiga, kus anti üle ka tänavune aasta isa tiitel, mille sai tuntud arst Ralf Allikvee.

Ralf Allikveel (60) ja tema abikaasal Tiinal on kaks last ja neli lapselast. "Ma ei ole teinud mitte midagi erilist, olen andnud vaid edasi seda, mida mu vanemad mulle andsid," tõdes Ralf Allikvee.

Ralf Allikvee on lõpetanud TRÜ arstiteaduskonna ja töötanud onkokirurgina mitmetes Eesti haiglates, ta on olnud Tallinna Mustamäe haigla peaarst ja 2001. aastast Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse liige ja nüüdne juhatuse esimees.

Eesti Naisliit on tiitlit Aasta isa omistanud aastast 1998.

Aasta isaks võib kandideerida Eesti vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last, kes on oma töös pädev ja tunnustatud ning on perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool perekonda.

Aasta isad:

1998 – talupidaja Eduard Jaansen Sauga vallast Pärnumaalt
1999 – Tallinna tehnikakõrgkooli prorektor, kuue lapse isa Enno Lend
2000 – rahvakultuuri säilitaja Ants Taul Riidajast Valgamaalt
2001 – Jõgevamaa talupidaja ja kaitseliidu Järvamaa piirkonna juht Aare Kabel
2002 – rahvusooper Estonia loominguline juht Arne Mikk
2003 – haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas
2004 – Kehtna vallavolikogu esimees Märt Riisenberg
2005 – Harku eksperimentaalbioloogia instituudi töötaja Jaan Sild Harjumaalt
2006 – kolme lapse isa, kergejõustikutreener Mehis Viru
2007 – näitleja, lavastaja ja õppejõud, kuue lapse isa Lembit Peterson
2008 – kolme lapse isa, kuue lapse vanaisa ning Eesti Ema monumendi idee autor Hans Sissas
2009 – kolme tütre isa ja üheksa lapselapse vanaisa, eesti kunstnik, poliitik, karikaturist ja Rahvarinde asutaja Heinz Valk
2010 – kuue lapse isa, Tartu linnapea Urmas Kruuse
2011 – viie lapse isa, dirigent ja muusikapedagoog Aavo Ots

Evelin Ilvese kõne tänasel isadepäeval

"Head Eesti isad.

Head isadepäeva kõigile kohale tuljatele! Ja mõttes kohal olijatele!

Alustuseks südamlikud õnnesoovid aasta isale, kelle nime veidi aja pärast teada saame. Palju õnne nii tänaseks kui ka koju viimiseks ja jagamiseks!

Sageli räägitakse nendest tohututest ootustest, mida ühiskond on naistele ja emadele pannud. Need ootused sõlmivad ühte perekondlikud unistused ja tööalase edu.

Meeste ja isade suhtes ei kehti meil sugugi väiksemad või kehvemad ootused. Isade püüdlused nendega ootustega toime tulla on samuti tunnustamist väärt.

Selline pere, kus isalt oodatakse koju toomiseks vaid raha, ei saa kunagi olla aasta isa või aasta ema pere. Selline pere ei saa olla ka ülemäära õnnelik. Õnnelik on pere, kus isa toob koju kõige laiemas mõttes hoolt ja hoidmist oma pere suhtes.

Seda hoolt, seda hoidmist, mida me parimates peredes näeme, tahaks aga näha isadelt natuke rohkem ka meie Eesti elu suhtes. Nii paljud asjad võiksid muutuda natukene paremaks, kui me kuuleksime valjemalt ka isade häält, näiteks hariduses, õppimise edukuse hindamisel ja ka koolielu korralduses üldisemalt.

Eesti elu läheks paremaks ja hoolivamaks, kui me suudaksime ühistes asjades olla rohkem kui pere: ülemuste ja alluvate kõrval natuke rohkem nagu tööpere; juhtide ja juhitavate kõrval natuke rohkem üks rahvas.

Selleks pole tegelikult väga suurt pingutust vaja. Vaja on tahta ja olla mõtteis kohal.

Paljud isad töötavad oma perest igapäevaselt lahus. See on paratamatus. Palju isad elavad oma lastest lahus. Ka see on fakt. Olles mõtteis kohal, elades kaasa ja mitte lahku, on ka need lahusolekud peredele ületatavad. Ja sedagi peab tahtma.

Tänast päeva nimetatakse tavaliselt vist pidupäevaks. Õigem oleks siiski vist tunnustamise või isegi tähistamise päev.

Täna me ütleme välja selle tunnustuse ja tähistame, iga pere omal kombel, seda, mida me vaikimisi kindlasti mõtleme kõikidel teistel päevadel: aitäh kõige eest, armsad isad. Jõudu ja tervist ka."

Marek Kuul

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06265599

Psühholoogid teavad pikka aega, et elu alguses kogetav stress võib hilisemas elus tekitada nii vaimseid kui kehalisi muresid – depressiooni, sõltuvushäireid, rasvumist ja südame-veresoonkonna haigusi.