Skip to main content

Raul Rebane: oleme vaeste naiste ja rumalate meeste riik. Merike Teder, reporter

Meediaekspert Raul Rebane leidis värskest inimarengu aruandest esile tõusnud näitajaid analüüsides, et meie häbilugu on soolise tasakaalu puudumine, mistõttu Eesti on vaeste naiste ja rumalate meeste riik.

Eesti on ÜRO inimarengu indeksis 2012. aasta edetabelis 33. kohal. Raul Rebane arutles tänasel värske Eesti inimarengu aruande esitlusel, kas me võinuks tõusta sellest kõrgemale kohale. «Ma arvan, et mitte väga palju kõrgemale, võib-olla väga mõne koha võrra, sest meist eespool on riigid, kes pole pidanud läbi elama neid asju, mida meie. 20. kohast ülespoole on juba sellised riigid, et siis oleks pidanud toimuma midagi maailmasõja sarnast. See tähendab, et me oleme toimetanud väga piiri peal,» arvas ta.

Rebane pidas aga tähendusrikkaks aruandest selguvat asjaolu, et Eesti on tipus või tipu lähedal «nii-öelda makroasjades» ja all nendes, mis puudutavad inimeste igapäevaelu – näiteks palgatase, tervelt elatud aastad, sooline tasakaal. «Kas maksab nüüd imestada, et inimese tunnetus selle koha pealt, kus me edetabelis asume, tundub meie ümber nähtava alusel tunnetuslikult kehvem?» märkis Rebane.

«Seega on Eestist kujunemas ebasümmeetriline riik,» ütles Rebane. «Spordis tähendab see inimest, kes teeb väga vähe harjutusi, treenib ainult suuri lihasgruppe, jättes väikesed lihased unarusse – see aga toob halbu tulemusi. See tähendab, et peab tegelema suurte asemel ka pisikeste asjadega.»

«Mikrotasandi väikesed asjad, mis inimestele on väga lähedased ja mis annab neile tunde, et tegelikult on asi kehvasti, nende hulk on suur,» nentis Rebane.

Rebane leidis, et Eesti suundumus erinevatele vabadustele on igal pool pingeridades kõrgelt hinnatud – see puudutab näiteks internetivabadust, demokraatiat jne.

Häbilugudena tõuseb aga ilma kõhkluseta esile kõik see, mis puudutab soolist tasakaalu. «Ei ole mõtet otsida, et meil naised töötavad seal ja mehed seal – pole mõtet! Kui oleme viimased, siis viimased. Oleme vaeste naiste ja rumalate meeste riik. Ja see ei ole pikalt jätkusuutlik asi.»

«Kas ilma nafta ja tuumapommita väike riik suudab maailmakonkurentsis edukas olla?» jätkas Rebane ning pakkus, et oluline on just intellektuaalne konkurentsivõime. Ta tõi esile, et meil ei ole üldist kokkulepet, mis on oluline ja mis mitte. «Meid juhib ideoloogia, et teeme mõistlikke, ratsionaasleid otsuseid, siis läheb hästi, kui vaid neid rahvuslikke takistusi ei  oleks. See ei ole jätkusuutlik. Rahvuslikud kombed, suhtluskultuur – need on need väikesed lihased, mis viivad asja edasi,» ütles Rebane.

Merike Teder, reporter

merike.teder@postimees.ee

Allikas: Postimees, 15.05.2013

Kai Saks: Vanainimene pole laps.

Lapsed armastavad oma vanemaid. Mida muuta eakate hoolduses, et hooldamiskohustus ei viiks armastavat last võõrandumiseni?

Inimeste väärtushinnangud ja kombed on eri aegadel ja eri ühiskondades muutunud, siiski arvatakse, et põhilised emotsioonid on püsinud sarnastena. Hoolimine oma lähedastest tundub olevat üks sellistest. Ka siis, kui lapsed elavad vanematest kaugel, jääb hooliv side enamasti püsima. Kust siis tekib ühiskond, kus puudub „suur praktiline vajadus vanadest inimestest hoolimise järele”, nagu kirjutas 24. aprilli Eesti Päevalehes Villu Zirnask?

Lapsed armastavad oma vanemaid. Mida muuta eakate hoolduses, et hooldamiskohustus ei viiks armastavat last võõrandumiseni?

Inimeste väärtushinnangud ja kombed on eri aegadel ja eri ühiskondades muutunud, siiski arvatakse, et põhilised emotsioonid on püsinud sarnastena. Hoolimine oma lähedastest tundub olevat üks sellistest. Ka siis, kui lapsed elavad vanematest kaugel, jääb hooliv side enamasti püsima. Kust siis tekib ühiskond, kus puudub „suur praktiline vajadus vanadest inimestest hoolimise järele”, nagu kirjutas 24. aprilli Eesti Päevalehes Villu Zirnask?

Hoolimine ja hooldamine on sarnased sõnad, tähenduselt ometi nii erinevad. Hoolimine on hea tunne sellele, kes hoolib, niisamuti sellele, kellest hoolitakse. Hooldamine võib tekitada helli ja tänulikke tundeid, kuid ka hirmu ja vastumeelsust mõlemale osapoolele. Pole midagi loomupärasemat kui hoolimine oma lähedastest – sellest ei saa ära väsida. Oma armsa hooldamine on karmim teema. Kui puudu jääb kõigest – oskustest, ajast, jõust ja rahast –, siis kaob lõpuks ka hoolimine, hooldaja ei saa enam iseendagagi hakkama.

Bioloogilised masinad

Eesti perepoliitikas valitseb teatud paradoks: kui perekonnaseadus paneb perele kohustuse oma abivajajaid aidata, siis hõlmab see pereliikmeid kaks põlvkonda üles ja alla, ehk vanavanematest kuni lapselasteni. Eesti perepoliitika ametlikult sõnastatud eesmärkidesse aga vanavanemad enam ei mahu, siin kuuluvad perre vaid vanemad ja lapsed.

Huvitavad on ka perepoliitika märksõnad – ametliku perepoliitika põhiküsimus on, kuidas tagada ühiskonna füüsiline taastootmine, säilitades samal ajal kõrge tööhõive. Tubli inimene on see, kes saab palju lapsi ja teeb kõvasti tööd. Ehk inimene kui bioloogiline masin. Vanas eas enam lapsi ei saada, ka füüsiline töövõime väheneb. Bioloogilise masinana on eakad kasutud. Ometi on meile antud võime elada 100-aastaseks ja vanemakski. Ehk on inimestel vaja ka traditsioone säilitada ja hoolivust taastoota? Seda suudavad kõige paremini eakad inimesed. Küllap see eristab inimühiskonda loomariigist, sest muidu piirduks inimese eluiga 50–60 aastaga.

Ühiskonna hoolivust näitab kõige paremini see, kuidas hooldatakse raskelt haigeid ja vanu inimesi. Kõigist teistest hoolimine on sellest alati eespool. Ühiskond, kelle jaoks kaotab inimene väärtuse, kui ta lahkub töölt, toodab hirmu vananemise ees. Meie enda vanemad ja vanavanemad jäävad ikka armsaks, kuid kusagil on „need teised” – „ühiskonnale koormaks olevad vanurid”, kellest oleks „parem lahti saada”. Nii nagu tulevikus meist endist.

Mida tuleks muuta eakate hoolduses Eestis? Kõige tähtsam on hakata eakaid kohtlema iseseisvate täiskasvanud inimestena igas mõttes, ka rahalises. Kui eakas vajab hooldust, mida tema pere talle pakkuda ei suuda, siis hooldusteenuste eest tasumisel peab omaosalus sõltuma inimese enese sissetulekust või üldisest varalisest seisust, laste (ja lastelaste) varaline seis ei puutu asjasse. Nii on see paljudes EL-i riikides. See muutus aitaks eakatel säilitada iseseisvust ja eneseväärikust ning vähendaks pereliikmete hoolduskoormust.

Kust selleks raha saada? Aeg on kriitiliselt üle vaadata pikaajalisele hooldusele/õendusabile eraldatava raha osakaal riigi eelarvest Kui Eestis eraldati 2010. aastal selleks 0,23% SKT-st, siis Soomes 2,20%, Saksamaal 0,98% ja Hispaanias 0,62%.

Paljudes riikides toimib analoogselt ravikindlustusega ka hoolduskindlustus, mis on päris kenasti vastu võetud. Kui laps või pereliige saab kodus olemise asemel tööl käia, laekub tema arvelt maksuraha. Ka olemasoleva raha sihipärasemast jaotamisest võib tekkida pisike reserv – õige teenus õigel ajal, mitte võimalikult kallis teenus igaks juhuks.

Lepime kokku miinimumi

Hooldusabi vajajate võrdseks kohtlemiseks peaksime kokku leppima minimaalse määra, mille ulatuses osutatakse abivajajale hooldusteenuseid ka siis, kui tal nende teenuste eest ise pole võimalik täies mahus tasuda. Need on teenused, milleta inimene toime ei tule. Olmetingimuste valik ja lisateenused mugavuse suurendamiseks on teine teema, see võiks jääda omafinantseerimisele.

Eesti tüüpiline koduhooldus aitab hakkama saada neil, kellel on probleeme väljaskäimisega või kodu koristamisega või kes vajavad näiteks haavandite hooldamist. Inimesele, kes vajab abi mitu korda päevas, seda üldiselt ei võimaldata. Koduhoolduse kättesaadavus on piirkonniti väga erinev.

Valik – eakaid ümmardada või vanurid hüljata – on meie teha. See on valik, mis me teeme iseenese jaoks.

Kai Saks
geriaater

Allikas: Eesti Päevaleht, 30.04.2013

Kõige sooteadlikum MTÜ on Eesti Maaomavalitsuste Liit.

26. aprillil toimunud Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse kevadkonverentsil kuulutati juba neljandat korda välja sooteadlikem MTÜ, kelleks sellel aastal osutus Eesti Maaomavalitsuste Liit (EMOL).

EMOL on üle viie aasta tutvustanud kohalikele omavalitsutele „Euroopa hartat naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta kohalikus elus" ja hartaga liitumise võimalusi. EMOL on koostanud ülevaate "Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus soolisest aspektist" ja kaasa löönud ümarlaual, kus analüüsiti, miks tegeleda soolise aspektiga KOVi elu edendamisel. Samuti on EMOL osalenud seminaril "Soopimedusest sootundlike eelarveteni KOVides: soolise perspektiivi lisamine KOVide eelarvetesse Eestis ja Soomes".

Linnade ja valdade päeval viidi läbi töötuba "Naiste ja meeste roll kohalikus elus". Teema kavandati avaliku- ja ärisektori ning vabaühenduste loovale võrgustikule, kõigile riigikogu ja volikogu liikmetele, linna- ja vallajuhtidele, ministritele; erinevate valdkondade spetsialistidele kõikides sektorites, sh eelarve-finantsspetsialistile – abiks mehi ja naisi ja nende vajadusi arvestava eelarve koostamisel kohalikus omavalitsuses ja ministeeriumites. Käsitleti arengukavade ja strateegiate vahelisi seoseid ja kooskõla poliitikate kujundamisel, arvestades naiste ja meeste rolliga kohalikus elus. Ettekanded said väga positiivset vastukaja. Silmas pidades soolise võrdõiguslikkuse seaduse täitmist, on EMOL-il plaanis soolise võrdõiguslikkuse aspektiga kohalike omavalitsuste tasandil ka edaspidi sihikindlalt tegelda.

Eriauhinna Tilliga ja tillita kampaania ja järjekindluse eest palgalõhe teema käsitlemisel sai BPW Estonia.

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT)
Narva mnt 25-410
10120 Tallinn
Tel 640 9173
enut@enut.ee 
www.enut.ee

Allikas: Hea Kodanik, 29.04.2013 http://www.ngo.ee

 

 

EPNÜ infopäev ja üldkoosolek 27.04.2013

EPNÜ infopäev ja üldkoosolek toimub 27. aprillil 2013.a. Tallinna Ülikooli MARE-hoones Uus-Sadama 5 auditooriumis M-133

EPNÜ infopäev ja üldkoosolek 27.04.2013

Tallinna Ülikool auditoorium M-133, Uus-Sadama 5

Päevakava:

Kell   11:00 – 11:30 – tervituskohv/tee, registreerimine, päeva avamine, protokollija ja juhataja määramine ruumis M-133 (I korrus)

 

11:30 – 12:00 –  Alustavate MTÜ-de rahastamine – Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus

 

12:00 – 12:30 – EPNÜ majandusaasta 2012 aruanne ja selle kinnitamine

 

12:30 – 13:00 – EPNÜ tegevuskava 2013. aastal (ettepanekud 3. Ühingult) ja selle kinnitamine

 

13:00 – 14:00 – Hingamispaus väikese kehakinnitusega Aatriumis (III korrus)

 

14:00 – 14:30 – Uue juhatuse valimine ja EPNÜ nimemuutmise kinnitamine

 

14:30 – 15:00 – Liikmetest ja liikmemaksudest

 

15:00 – 15:30 – Projektidest ja projektijuhtimisest

 

15:30 – 16:00 – Kokkuvõte päevast ja head koduteed 

 

Rahvaloendus: vabaabielu populaarsus abielu ees kasvab. www.DELFI.ee 24. aprill 2013 08:25

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmetel on võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega oluliselt suurenenud vabaabielus elavate ning kahanenud seadusliku abikaasaga kooselavate inimeste osatähtsus rahvastikus.
2011. aastal elas 15-aastasest ja vanemast elanikkonnast 34,5 protsenti koos seadusliku abikaasaga ja 15,6 protsenti oli vabaabielus. Võrreldes 2000. aastal toimunud rahvaloendusega vähenes seadusliku abikaasaga kooselavate inimeste osatähtsus 5,4 protsendipunkti ning vabaabielus olijate osatähtsus suurenes 4,7 protsendipunkti, teatas statistikaamet.

15-aastastest ja vanematest meestest elab seadusliku abikaasaga koos 38% ja vabaabielus on 17,1 protsenti, naistest vastavalt 31,7 protsenti ja 14,3 protsenti. Partneriga kooselavate naiste osatähtsus on väiksem, sest naisi on rahvastikus rohkem. Vabaabielus samasoolise partneriga elas 428 inimest (206 meest ja 222 naist).

Partnerita elavatest inimestest moodustavad kõige suurema osa need, kes ei ole kunagi seaduslikus abielus olnud (25,4 protsenti). 9,8 protsenti partnerita elavatest inimestest on lahutatud ning 9,6 protsenti lesed. Võrreldes eelmise loendusega on partnerita elavate inimeste osatähtsus 15-aastaste ja vanemate seas tõusnud 0,9 protsendipunkti. Partnerita inimeste seas oli naisi rohkem (54,1 protsenti) kui mehi (44,9 protsenti).

15–24-aastastest meestest 90 protsenti ja naistest 80 protsenti elab partnerita. Kooselu alustamise aeg jääb vanusesse 25–34 eluaastat, selles vanuserühmas elavad partneriga peaaegu pooled meestest ning ligikaudu 61 protsenti naistest.

Kooselu seadusliku abikaasaga on levinuim perekonnaseis nii meeste kui ka naiste seas vanuses 36–49. 50-aastastest ja vanematest naistest elab ligikaudu 59 protsenti partnerita, aga sama vanuserühma meestest 59 protsenti elab koos seadusliku abikaasaga.

Eestis üheteistkümnes rahvaloendus toimus 31. detsembrist 2011 kuni 31. märtsini 2012. Varasemad loendused on toimunud 1881., 1897., 1922., 1934., 1941., 1959., 1970., 1979., 1989. ja 2000. aastal. Järgmine rahvaloendus toimub Eestis 2020/2021. aastal.

www.DELFI.ee

Tervise Abi: rehabilitatsioonist lastele.

Ootame kõiki erivajadusega lapsi ning nende peresid aktiivselt kasutama meie Tervise Abi OÜ rehabilitatsioonikeskuse teenuseid. Meie keskuses hinnatakse rehabilitatsioonivajadust ning koostatakse vajadusel rehabilitatsiooniplaane liikumispuudega-, taju- ja kommunikatsioonihäiretega lastele ja noortele.

Meie meeskond on tubli kogemusega rehabilitatsiooni- ning abivahendite valdkonnas ning pakume oma teenuseid  mobiilselt üle kogu Eesti.

Meie keskuses (Ädala 8, Tallinn) on tunnetustuba, abivahendi ning ratastoolikeskus, kommunikatsioonikeskus ja palju muud innovatiivset.
Meie keskuses suviti kollektiivpuhkust ei ole, seega oleme valmis ka suvekuudel teenuseid osutama. Igasugust rehabilitatsiooniteenustesse puutuvat infot jagavad rehabilitatsiooniteenuste juht
Hille Maas (56 89 44 80 või hille@terviseabi.ee) ning 
koordinaator Tiina Huntsaar (6737845 või 56 26 11 96 või rehabilitatsioon@terviseabi.ee).

Meie spetsialistid on osalenud ja saavad  sõita vajalikku paikkonda mitmeks päevaks kohale, et osutada kohapeal lastele rehabiliteerivaid teenuseid. Toetavate teenustena pakumine kognitiivsete oskuste arendamise programmi, muusikateraapiat ja palju muud huvitavat.

Palun tutvuge meie rehabilitatsiooniosakonna tegemiste ja võimalustega järgmisel aadressil:
http://www.terviseabi.ee/index.php/et/rehabilitatsioon
Meeldivale koostööle lootma jäädes,

Hille Maas, FT, MSc
Tervise Abi OÜ
Rehabilitatsiooniteenuste juht
Mob: +372 56 89 44 80
Tel: +372 673 78 45
E-post: hille@terviseabi.ee
 

Teenused puude või pikaajalise tervisehäirega inimestele.

Puude või pikaajalise tervisehäirega inimestele suunatud tööturuteenuste eesmärgiks on puudest või terviseseisundist tingitud takistuste kõrvaldamine töökoha saamisel ja töötamisel.

Kõigi teenuste vajadust hindab juhtumikorraldaja, kaasates vajadusel eksperte.

Toetame Teid järgmiste tööturuteenustega.

1.Tööruumide- ja vahendite kohandamine
Tööruumide ja-vahendite kohandamisega muudetakse töökeskkond või töövahend puude või pikaajalise tervisehäirega inimesele ligipääsetavaks ja kasutatavaks.

  • Töötukassa hüvitab tööandjale pärast puudega inimese tööle või teenistusse asumist 50 kuni 100 protsenti töökoha ja -vahendi kohandamise maksumusest, lähtuvalt puudest tingitud takistuste kõrvaldamise kulu mõistlikkusest.
  • Kui kohandatakse juba töötava inimese töökohta, hüvitame kuni 50% kohanduse maksumusest, lähtuvalt puudest või tervisehäirest tingitud takistuse kõrvaldamise kulu mõistlikkusest.
  • Tööruumide või -vahendite kulu hüvitatakse, kui puudega inimene on tööle võetud või ametisse nimetatud tähtajatult.
  • Ühe ja sama inimese töökoha kohandamise kulu ei hüvitata tihedamini kui üks kord kolme aasta jooksul. 
     

2. Töötamiseks vajaliku tehnilise abivahendi tasuta kasutada andmine
Töötamiseks vajalik tehniline abivahend on vahend, milleta puudega või pikaajalise tervisehäirega inimene ei saa oma tööülesandeid täita.

  • Halduslepingu tehnilise abivahendi tasuta kasutada andmiseks sõlmime kas tööandja või inimese endaga.
  • Haldusleping sõlmitakse sama tähtajaga, milleks on puudega või pikaajalise tervisehäirega inimesega sõlmitud tööleping või vormistatud teenistusse võtmine, kuid mitte kauemaks kui  kolmeks aastaks.
  • Vajadusel lepingut pikendatakse.
     

3. Tugiisikuga töötamine
Tugiisikuga töötamise teenust saab kasutada juhul, kui puudest või pikaajalisest tervisehäirest tulenevalt vajab inimene töökohal abi ja juhendamist.

  • Halduslepingu tugiisikuga töötamiseks sõlmime tööandja või tugiisikuga kuni üheks aastaks.
  • Tugiisikuga töötamise teenust saab tähtajatu töö-või teenistussuhte puhul kasutada kuni ühe aasta jooksul.
  • Tugiisikuga töötamise teenust saab kasutada ka tähtajalise töötamise või teenistusse võtmise korral, juhul kui töö- või teenistussuhe kestab vähemalt kuus kuud. Tugiisikuga töötamise teenust osutatakse sel juhul töö- või teenistussuhte poole tähtaja vältel, kuid mitte pikema aja jooksul kui kuus kuud.
  • Teenuse maht määratletakse vastavalt individuaalsetele vajadustele (täistööajaga töötamisel – esimesel kuul kuni 8 tundi päevas, teisel kuul kuni 4 tundi päevas, järgnevatel kuudel kuni 2 tundi päevas, kuid mitte rohkem kui 700 tundi aastas isiku kohta) ja proportsionaalselt isiku tööajaga.
  • Tugiisikuga töötamise teenuse osutamise eest makstav tasu kehtestatakse riigieelarvega. 2013. aastal on see 2,56 eurot tunnis.

 

4.Abistamine tööintervjuul
Tööintervjuul abistamise teenust saab kasutada juhul, kui inimene vajab puude või pikaajalise tervisehäire tõttu tööandjaga suhtlemisel abi. Teenuse osutaja võib olla juhtumikorraldaja/töövahenduskonsultant, erialaspetsialist või vabatahtlik
 

Teenuse osutamisega seotud kulud hüvitatakse erialaspetsialistile ja vabatahtlikule (vabatahtlikul tuleb esitada sõidukulude hüvitamise avaldus ja kuludokumendid hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast teenuse osutamist) halduslepingu alusel. Sõidukulud hüvitatakse summas 13 senti kilomeetri eest. 

 

Juhul, kui pikaajalise tervisehäirega inimene vajab tööle asumiseks või töötamise jätkamiseks tööruumide ja –vahendite kohandamise või tugiisikuga töötamise teenust ning tal ei ole puuet ega töövõime kaotust määratud, siis enne teenuse osutamist palub meie konsultant Teil töötukassale esitada vähese tähtsusega abi teatise vormi. See on vajalik, kuna Euroopa Komisjon on seadnud vastavalt ettevõtte tegevusvaldkonnale piirmäärad, kui palju tohib riik ühele ettevõtjale vähese tähtsusega abi jooksval ja kahel eelneval majandusaastal anda. Teatise vormi leiad siit.

Tutvuge ka SA Innove väljaandega Karjääriinfo erivajadusega noorele.

 

Allikas: http://www.tootukassa.ee/index.php?id=11796

 

 

 

Juhan Kivirähk: Sookvootideta palgalõhet ei ületa.

Kuna sood on erinevad, siis pole võimalik saavutada võrdsust sugusid ühtmoodi koheldes.

Eelmisel nädalal, kui aasta algusest sai mööda 101 päeva, tähistati Eestis võrdse palga päeva. Just nii kaua tuleb naisel keskmiselt rohkem töötada, et saada sama suurt palka, kui saab mees.

Kuna sama nädala algul lahkus elavate hulgast Briti endine peaminister Margaret Thatcher, tekkis mõningatel soolist võrdõiguslikkust kommenteerinutel kiusatus need teemad omavahel ühendada ning väita, et kui suutis Thatcher omal ajal peaministriks saada, siis peaks ka Eesti naine suutma end ümbritsevast maskuliinsest keskkonnast hoolimata üles töötada ja ühiskonnaelus läbi lüüa. Kõik olevat ainult tahtmises ja motivatsioonis kinni.

Tõepoolest on ka meil Eestis olemas europarlamendi liikmed Siiri Oviir, Vilja Savisaar-Toomast ja Kristiina Ojuland, keskkonnaministri ametit peab Keit Pentus-Rosimannus, riigikogus tegutsevad Kaja Kallas, Marianne Mikko, Kadri Simson, Liisa Pakosta jt. Kuid seda on ilmselgelt vähe, et rääkida mõistlikust soolisest tasakaalust Eesti poliitikas. Küllap oskab igaüks neist tublidest aktiivsetest naistest rääkida, kui keeruline on neil olnud meestekeskses maailmas oma positsiooni saavutada. Pealegi ei suuda üksikute tippude läbilöömine eriti muuta üldist soolist palgalõhet.

See, et vabas, liberaalses ja turumajanduslikus ühiskonnas on kõik ainult inimese enda valikutes ja tahtmises kinni, on paraku üsna levinud legend. Ühiskondlikke tegureid – väärtusi, hoiakuid, stereotüüpe – valikute mõjutajana alahinnatakse. Mõne arvates olevatki palgalõhe põhjuseks just asjaolu, et naised ise valivad vabatahtlikult madalama palgaga töökohad, kuna nende ambitsioonid ongi madalamad. Nii nagu küllaltki paljud peavad õigeks ka väidet, et naised peavadki vähem palka saama, sest pere peamiseks toitjaks peab olema ikkagi mees.

Soolise võrdõiguslikkuse eest seisjates nähakse aga ohtlikke inimesi, kes traditsioonilisi soorolle kahtluse alla pannes püüavad lõhkuda ühiskonna tasakaalu, eitades meeste ja naiste vahelisi vaimseid ja füüsilisi erinevusi. Arvatakse, et võrdõiguslikkuse pooldajad peavad sugu mitte bioloogiliselt antuks, vaid sotsiaalselt konstrueerituks.

Soo konstrueerimine

Tegelikult on sugu ühtaegu nii bioloogiline kui ka sotsiaalne fenomen. Soolise võrdõiguslikkuse eesmärk ei ole hoopiski mitte inimese bioloogilist rolli eitada, vaid vastupidi – aidata leida bioloogilisele antusele selline sotsiaalne vorm, mis tagaks erineva soo esindajatele ühiskonnas võrdsed võimalused. Just sellest, et mees- ja naissugu on bioloogiliselt erinevad, tulenebki ju soolise võrdõiguslikkuse tagamise olulisus – võrdsete võimaluste tagamiseks on vaja neid objektiivseid erinevusi arvesse võtta.

Mõnes valdkonnas (nagu näiteks poliitikas ja majanduselus osalemine ning sooline palgalõhe) oleks vaja naisi rohkem julgustada ja neile kaasa aidata, mõnes (näiteks keskmine haridustase või eluiga) muretseda rohkem meeste pärast. Eestis kehtiv soolise võrdõiguslikkuse seadus peab võimalikuks erimeetmete rakendamist, mis annavad eeliseid alaesindatud soole või vähendavad soolist ebavõrdsust.

Ehkki palgalõhe on meil tõepoolest Euroopa suurim, on see üsna märkimisväärne ka paljudes teistes Euroopa riikides, sealhulgas ka sooliselt võrdõiguslikes Põhjamaades. Kahjuks ei ole näha, et Eesti riigivõim soolise võrdõiguslikkuse poliitika arendamist väga tõsiselt võtaks.

Maailma Majandusfoorumi 2012. aastal avaldatud soolise ebavõrdsuse indeksi (The Global Gender Gap Index) kohaselt on Eesti maailmas mitte just eriti silmapaistval 60. kohal, kohe Venemaa järel. Kõige parem on Eestis olukord tervise ja toimetuleku osaindeksiga (34. koht); majandusliku osaluse ja võimaluste poolest on Eesti 40. positsioonil. Haridusnäitajate järgi on Eesti pingereas 58. ja poliitilise mõjuvõimu poolest alles 87. kohal.

Pole just palju rahvusvahelisi paremusjärjestusi, kus meie lõunanaabrid meile pika puuga ära teevad: soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi on Läti pingereas 15. ja Leedu 34. kohal. 2007. aastal oli ka Eesti riikide järjestuses tükk maad eespool, asudes 30. positsioonil. Eesti indeksi väärtus ei ole sellest ajast peale eriti palju muutunud, küll on see teistel riikidel paranenud.

Kui lähtuda Margaret Thatcheri või tublide Eesti naispoliitikute näitest, võib kahtlemata väita, et iga võimekas naine suudab ka ilma täiendava abita majanduses või poliitikas läbi lüüa. Kuid tähtis oleks, et naiste tulek poliitilise otsustamise ja majanduselu juhtimise juurde ei oleks mitte erand, vaid reegel ning et nad saaksid seal osaleda just nimelt naistena – tuues otsuste tegemisse teistsugust, naiselikust vaatenurgast lähtuvat ühiskonnatunnetust ning aidates muuta otsustamise kultuuri. Seetõttu ei peaks mina küll paljuks teatud valdkondades ka sookvootide kehtestamist. Nõudmine määrata kõigi riigiettevõtete nõukogudesse ja juhatustesse vähemalt 40 protsenti naisi, mille naisorganisatsioonid võrdse palga päeval valitsusele esitasid, on igati mõistlik.

Naiste suurema osaluse vastu argumenteerijad kasutavad sarnast demagoogiat, nagu mõnikord kasutatakse suurema osalusdemokraatia kritiseerimiseks: kas siis tõesti iga köögitüdruk peab olema valmis tegelema poliitikaga. Ei, hoopiski mitte – kedagi ei saa selleks sundida. Ent neile, kellel on soov ja võime otsuste langetamises kaasa rääkida, ei tohi takistuseks osutuda sugu või rahvuslik kuuluvus või vanus.

Soolise võrdõiguslikkuse poliitika jõuab aeg-ajalt avalikkuse infovälja selliste kurioossete infokildude kaudu nagu kaebused erineva pikkusega kempsusabade kohta avalikel üritustel. Samal ajal on soolise võrdõiguslikkusega tihedalt seotud paljud väga olulised ühiskonna kestliku arenguga seotud teemaderingid nagu perede toimetulek, laste vaesusrisk, sündimus ja inimeste väljaränne jms. Ei ole mõistlik asetada naisi sundvaliku ette, kas karjäär või kodu ja lapsed, vaid arendada peresid toetavat riiklikku taristut selliselt, et oleks võimalik valida nii karjäär kui ka pere.

Ega siis selline organisatsioon nagu maailma majandusfoorum ilmaaegu mõõda sellist „pehmet” ühiskondliku arengu näitajat nagu soolise võrdõiguslikkuse olukord ühiskonnas. Sooliselt tasakaalustatud ühiskond on riigi arenguks väga tähtis, sest ühe sugupoole majandusse ja ühiskonnaellu panustamisest eemale jäämine ei ole lihtsalt mõistlik.

Juhan Kivirähk,
sotsioloog

Allikas: Eesti Päevaleht, 17.04.2013

 

Juhtkiri: rindade maks. PM

Bioloogiline erinevus ei tähenda tööalaselt väiksemat kompetentsi.

Igal aastal, kui Eurostat teavitab avalikkust uuest meeste-naiste palgalõhe uuringust, kus Eesti jätkuvalt Euroopas halvas mõttes esimest kohta hoiab, tõmbub osa ühiskonnast kaitsesse. Probleem, mille taga nähakse väändunud metodoloogiat, taandatakse naisõiguslaste veidruseks või poliitiliseks propagandaks. Meedias kõnelevad firmajuhid, kes teavad, et nende ettevõttes küll nii ei ole, seega tõenäoliselt ka mujal mitte, tuuakse näiteid edukatest naisülemustest ja erialadest, kus naised meestest rohkem teenivad.

See, et statistika emotsioonitutes arvudes nähakse kaude süüdistust riigi, valitsuse, ülemuste või kogu meessoo aadressil on tõmmanud tähelepanu kõrvale probleemilt endalt. Fakt on see, et moel või teisel on Eesti naiste palk oluliselt madalam kui meeste oma ja meil on palgavahe suurem kui üheski teises Euroopa riigis. Ja ilmselt ka see, et selle taga on rida eelarvamusi, mida aasta-paariga olematuks ei tee.

Peamine argument, mis aastast aastasse palgalõhede tunnistamise vastu tuuakse, on see, et uuringus võrreldakse võrreldamatut: erinev palk pole mitte selle tulemus, et ühel ja samal kohal töötamise eest makstakse naisele mehega võrreldes kehvemalt, vaid selle, et naised töötavadki kohtadel, kus vähem palka saab. Tõenäoliselt ongi palgad võrdsemad neis ettevõtetes, kus kehtivad kindlad tunni- või tükitasud. Kõigis ettevõtetes see aga nii ei ole. Kõlab karmilt, aga enamasti kaupleb töötaja oma turuhinda arvesse võttes oma palga ise välja. Ja naised on sageli kehvemad kauplejad, rääkimata sellest, et neil on oma turuhinnast tagasihoidlikum arusaam. Ja ehk tõuseb ülemuse – sotsioloogide hinnangul nii mees- kui naisülemuse – käsi kergemini mehe kui naise palgatõusu allkirjastama.

Selle argumendiga seondub teine, vertikaalset segregatsiooni eitav: naisi on juhtide hulgas mitmeid, järelikult on ka nn klaaslae teooria kehtetu. Siin jäetakse tähelepanuta kaks detaili: see, et naisjuhid silma paistavad, on osalt ka selle tulemus, et neid on oluliselt vähem. Ja teiseks, ametipositsiooni hindamisel tuleks vaadata ka, mis seisab neis ettevõtetes keskastme juhi ametinimetuse taga – kas see tähendab alati suuremat palka või üksnes enam ülesandeid, kuid vaid tagasihoidlikku lisatasu.

Teine vastuargument puudutab meie statistikaameti uuringut, mis Eurostati 27-protsendise palgalõhe asemel 22-protsendist näitab. Kuid süüdistades Eurostati meie olukorra tegelikust halvemana näitamises, jäetakse tähelepanuta võrdlusmoment: milliseid andmeid Eurostat ka arvestusest välja ei jätnud, on ta sama teinud ka teiste Euroopa riikide puhul. Piinlikust esikohast statistikaameti uuring meid ei päästa.

Ja lõpuks, tõsi, üha vaiksemal häälel, ei ole kuhugi kadunud ka argument palgalõhe kaitseks: vajadus peret ülal pidada õigustab justkui suuremat sissetulekut. Tegelikkus on küll selles osas juba muutunud, kuid arusaamad ei ole veel tegelikkusele järele jõudnud.

See, et kaks sugupoolt on bioloogiliselt erinevad, ei peaks tööalaselt olema oluline. Rindade olemasolu või nende puudumine ei mõjuta kuidagi loogilist mõtlemist, adekvaatsust, innovatiivsust või usaldusväärsust töötajana. Et rindade eest veerandi võrra väiksema palgaga maksma peab, on õiglusest kaugel.

Allikas: Postimees, 12.04.2013 http://arvamus.postimees.ee/1200066/juhtkiri-rindade-maks/

Marianne Mikko: valitsus peab palgalõhet kiluks. Marianne Mikko, riigikogu liige (SDE)

Riigikogu liige Marianne Mikko (SDE) kirjutab tänase Eesti naise võrdse palga päeva puhul, et valitsus ei pööra palgaküsimusele piisavat tähelepanu.

Järjekordses Eurostati uuringus Euroopa Liidu soolisest palgaerinevusest on Eesti jätkuvalt tagantpoolt esimesel kohal. Tõsi, on toimunud väike edasiminek: kui 2007. aastal oli Eesti mehe ja naise töötasu erinevus 31 protsenti, siis 2010. aasta näitaja on ümardatult 28 protsenti. Kuid positsioon edetabelis on sama: nagu varem, on ka nüüd sooline palgalõhe Euroopa Liidu riikidest just Eestis kõige sügavam.

Me võime asuda peaministri kombel vaidlema, et Eurostati metodoloogia pole seesama, mis meil siin Maarjamaal. Et me ei saa ju ometi olla kehvemad kui Kreeka või Itaalia. Ent muid Eurostati uuringuid kiidab valitsus igati heaks. Eriti just nende uuringutulemustega, mis meid ühes või teises küsimuses heast küljest näitavad, nõustutakse ilma ühegi küsimuseta.

Peaminister on korduvalt riigikogu liikmeid rahustamas käinud, et asi on kontrolli all. Kui 2011. aasta septembris nõudis riigikogu ühehäälselt valitsuselt soolise palgalõhe vähendamise tegevuskava, siis see, mida meile kolmveerand aastat hiljem Toompeal tutvustati, ei kannata kriitikat: sotsiaalministeerium oli välja töötanud teavituskava soolisest palgaerinevusest. Rahvaesindajatele püüti müüa kaupa, mille «parim enne» on juba ammu möödas – ehk midagi, mis on teada nagunii.

Kurioosne on fakt, et 85 protsendi ulatuses maksab Eesti palgalõhet teadvustava tegevuskava kinni Norra Kuningriik. Nagu teame, ei kuulu see rikas Põhjala riik Euroopa Liitu. Ent sootundlikule Norrale läheb väga korda Eesti soolise võrdõiguslikkuse räbal seisukord.

Norra valitsuse jaoks pole probleem sotsiaalselt ebaküpsele väikeriigile raha leida. Minul riigikogu liikmena on aga enam kui piinlik, et meie parempoolne valitsus laseb oma n-ö tegevuskava kinni maksta Norra sotsiaaldemokraatlikul valitsusel.

Mis siis ikkagi on palgalõhe, see meie haisev rahvuskala? Euroopa Liidus mõistetakse soolise palgalõhe all naiste ja meeste tunnipalkade erinevust majanduses tervikuna. Praegu on sooline palgalõhe Euroopa Liidus keskmiselt 16,2 protsenti. Tõsi, see näitaja ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega töökohtades. Kuid Euroopa Komisjoni analüüsi põhjal on neid tegureid arvesse võttes võimalik seletada kõigest umbes poolt palgalõhe suurusest. Teist poolt saab seletada naiste diskrimineerimisega tööturul, mis on tõenäoliselt üks peamisi palgalõhe põhjuseid.

Uuringu suhtes kriitilisel peaministril on õigus: Itaalias on palgalõhe väike. Kuid see ei sea kuidagi uuringu tulemusi kahtluse alla. Viieprotsendine sooline palgaerinevus tuleb seal sellest, et Itaalia naiste tööhõivemäär on madalam. Teisisõnu, miinimumpalgaga töölkäimise asemel eelistavad vähem haritud või kutseoskusteta naised jääda koju.

Palgalõhe tekib ka siis, kui osaajaga töötavate naiste osakaal on suur. Sellised riigid on Saksamaa ja Austria. Sooline palgalõhe on neis riikides vastavalt 22 ja 24 protsenti.

Mis Eestisse puutub, siis üks palgalõhe suuruse põhjuseid on vähene palgakorralduse institutsionaliseeritus. Vabamatest ja väiksemate piirangutega palgaläbirääkimistest võidavad enamasti mehed. Jäigemate palgasüsteemide puhul on erinevused meeste ja naiste palkade vahel tavaliselt väiksemad. Lühidalt: naised võidavad ametiühingutesse kuulumisest.

Teine oluline põhjus on Eestile omane segregeeritud tööturg. See tähendab, et meie naised on koondunud kas teatud erialadele või sektoritesse ja neil tegevusaladel on vastavalt keskmisest madalamad palgad. Kultuuri-, meditsiini- ja haridusvaldkond on need, kus põhiliselt töötavad Eestis naised.

Statistikaameti järgi oli 2010. aasta hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem kui mootorsõidukite lukkseppade tunnipalk (4,1 eurot). Seega võib täheldada, kui naised ja mehed koonduvad tööturul erinevatele tegevus- ja ametialadele, võib see põhjustada soolise palgalõhe ka sel juhul, kui sama töö eest makstakse kõigile täpselt sama palka.

Eesti puhul on paslik puudutada ka vertikaalse segregatsiooni teemat ehk seda, kui palju on juhtivatel kohtadel naisi. Eesti börsiettevõtete nõukogudes on naisi vähe. Tõsi, meil on ka börsiettevõtteid vähevõitu – 11. Vaid kolmes on naised enam-vähem euroopalikul tasemel esindatud. Üldiselt aga istuvad nõukogus laua taga tähtsalt pintsakud, sekka ei ühtki kleiti.

Sellest hoolimata ajas meie valitsus nagu põikpäine sõnn sõrad vastu Euroopa Komisjoni algatusele püüda selle poole, et börsiettevõtte juhtorganid oleks sooliselt tasakaalustatud: aastaks 2020  peaks neis olema 40 protsenti naisi. Peaminister aga korrutas hiljuti SDE fraktsiooni arupärimisele vastates nagu katkine grammofon, et kvoote ei ole ega tule. Imelik on kuulda sellist emotsionaalset karjet aastal 2013, mil Eesti ülikoolide lõpetajatest kolmveerand on naised.

Mida teha, et palgalõhet vähendada? Nagu öeldud, võõra rahaga elluviidav valitsuse tegevuskava (tegelikult küll teavituskava) on nõrk paber. Vaja on jõulisi samme. Näpunäiteid, mida teha, on sotsiaaldemokraatlikud naised MTÜ Kadri abil juba kaks aastat pakkunud. Kadrid on koondanud mitme partei ja organisatsiooni naisi, et 11. aprillil ehk Eesti naise võrdse palga päeval Tammsaare pargis meelt avaldada.

11. aprill on Eesti naise võrdse palga päevaks valitud seetõttu, et just 101 päeva aastas peab naine töötama Eestis enam kui mees, et sama palk välja teenida. Võrdluseks: Euroopa Liidus jõudis see päev kätte 28. veebruaril.

Nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal, oleme ka nüüd vormistanud valitsusele kirjaliku petitsiooni. Selles märgukirjas juhime tähelepanu soolisele palgalõhele kui Eesti ühiskonnas hädasti lahendamist vajavale probleemile.

Esiteks, soolise võrdõiguslikkuse seadus vajab ellurakendamist. See pea kümme aastat tagasi vastu võetud seadus kohustab tööandjat koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis võimaldaks jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.

Andmete kogumise korra ja andmete loetelu pidi kehtestama valitsus. Seda kohustust ei ole valitsus tänaseni täitnud, just nagu ei ole loodud ka seaduses ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Lihtne järeldus: valitsus eesotsas valitsusjuhiga peab ennast seadusest kõrgemal seisvaks.

Teiseks, avaliku sektori palgad peaksid muutuma täiesti avalikuks. Selle sammu on rahandusminister Jürgen Ligi ennekuulmatuks tunnistanud: mehel võib häbi hakata, kui näeb, et teine temast rohkem teenib. Kuid Eesti naised tahavad lihtsat asja: et sama töö eest saaks nii mees kui naine sama palka. Tahavad seda õigusega, mis on fikseeritud rohkem kui poolsada aastat tagasi ja millel baseerub Euroopa Liit oma Rooma lepinguga.

Kolmandaks, aeg on sealmaal, et börsiettevõtete nõukogude soolise jaotumise teemast edasi minna. Eesti naise võrdse palga päeva eel võiks rääkida juba ka riigiettevõtetest. Pean vajalikuks juhtida valitsuse tähelepanu naiste alaesindatusele riigile kuuluvate ettevõtete juhtkondades, nii nõukogusid kui juhatusi silmas pidades. Kes siis veel, kui mitte riik ei peaks sootundlikkusega eeskuju näitama. Härrased, käärige käised üles ja asuge seadust täitma, selle asemel et palgalõhet tuima tursa näoga tunnistada.

Allikas: Postimees, 11.04.2013 http://arvamus.postimees.ee/1198644/marianne-mikko-valitsus-peab-palgalohet-kiluks/