Skip to main content

Inimeste käitumist suunab seitse liikumapanevat jõudu. Toimetaja Astra Merivee

Huvi psühholoogia ja neuroloogiliste protsesside vastu tekkis Jaak Panksepal ülikooli päevil vaimuhaiglas öiseid vahetusi tehes. Teda hakkasid huvitama psüühiliste häirete algpõhjused ning see, kuidas närvid, aju, emotsioonid ja karmid diagnoosid omavahel seotud on

See ärgitas teda pärast inseneriteaduste tudeerimist alustama õpinguid kliinilise bioloogia vallas, kuid kuna teda huvitas aju ehitus, siis uuris ta oma magistritöös juba aju elektrilise stimulatsiooni ja lokaalse ajukahjustuse mõju käitumisele.

Vahendavad ERR-i teadusuudised

Uurimistööd tehes mõistis Panksepp, et selleks, et mõista inimeste emotsioone ja mehhanisme, mis inimese psüühikat mõjutavad, tuleb kõigepealt tundma õppida loomade psüühikat. Tema teadlaskarjääri algus ja esimesed aju-uuringud langesid kokku nii-öelda neuroteadusliku revolutsiooniga, kus aju uurimine muutus ühtäkki popiks. Kirjeldamaks uut infot, mida ta loomade emotsioone uurides teada sai ning määratlemaks ka emotsioonide neuraalseid mehhanisme uurivat valdkonda, võttis ta kasutusele uue termini "afektiivne neuroteadus".

Afektiivse neuroteaduse revolutsioonilisi avastusi tehes lõi professor Panksepp oma õnnelikkuse skaala, mille alguspunktiks on otsingud: õnne, rahulduse, inimväärse elu, aga ka väärilise tasu otsingud.

Neuropsühholoog Panksepp nimetab otsimist emotsioonide vanaisaks, sest otsimine kui vastupandamatu vajadus uue teabe järele on imetajate aju ürgne omadus. Panksepa teooria järgi tekib otsimise ja sealtkaudu kõikvõimalike seoste loomisega teatud ajupiirkondades erutusseisund. Uudistava käitumise käivitaja on ju neurohormoon ja virgatsaine dopamiin. See on aine, mis paneb meid sportima, armuma, tegutsema, rõõmutsema. Dopamiinitase mõjutab ka mälu, õppimis- ja tähelepanuvõimet, loovust ja tuju. Panksepp ütleb, et dopamiin soodustab “innukuse ja sihikindla kavatsuse seisundeid”.

Teine liikumapanev jõud on raev – viha liigikaaslaste vastu, kes jahivad samu asju.

Ja kolmas – hirm neist ilma jääda.

Neljas põhisoov on vajadus paljuneda, järglasi saada. Kuna see on üheltpoolt seotud seksiga, ja teisalt õnnega järglaste üle, nimetab Panksepp seda lustiks. Olulist vahet teeb ta meeste ja naiste lustisoovi vahel. Just selle erinevuse pärast erinevad sood tema arvates sageli teineteist ei mõista.

Viies on hoolitsemise vajadus, mis avaldub järglaste saamisel.

Kuues protsess – paanika – avaldub abitutel beebidel, kes tunnetavad, et ellujäämiseks on neil vaja teiste abi. 20 aasta jooksul välja töötatud primaarsete protsesside rea lõpetavad siiski optimistlikumad noodid – viimast, seitsmendat neist nimetab ta vajaduseks mängida, sest mängimata ei saa meist keegi elus läbi.

Vaata veel saadet "Püramiidi tipus", kus Jaak Panksepp räägib oma teadustööst ja olulisematest avastustest.

Allikas:

TÄISMAHUS: Miinimumpalga eest töötamine sunnib kodutuks. Kadri Ibrus

Kodutuks jäävad ka täisajaga tööl käivad inimesed: korterihinnad on palga eest kaugele põgenenud. Isegi riigiteenistuja palk ei võimalda Tallinnas lastega perel tagasihoidlikku eluaset üürida. Ettepanek: luua sotsiaallaenu fond, et pered saaksid raskused üle elada ilma pangast laenu võtmata.

Kahte last üksi kasvatav Diana käib täiskohaga tööl, saab palka kätte 270 eurot, kuid ei saa selle eest endale Tallinnas isegi kõige tagasihoidlikumat korterit lubada – lapsed vajavad ju ka toitmist. Diana ja tema kaks last on kodutud. „Ka kõige väiksema, ühetoalise korteri üürimine käib mulle selle palga juures üle jõu,” kirjeldab Diana. Kokku on naisel kolm last, üks on juba alustanud iseseisvat elu.

Diana on üks õnnelikest koduta jäänutest, kes saab elada koos lastega Tallinna Paljassaare sotsiaalmajutusüksuses, kus peredel on oma toad ja mitme peale üks vannituba ja köök. See asutus loodi mõttega, et pakkuda ajutist peatuspaika koduta jäänud lastega peredele. Ent Diana elab seal juba poolteist aastat. Võimalust oma isiklikule pinnale elama minna tal ei olegi – hoolimata sellest, et ta käib tööl. Korterite hindade ja palkade vahel on lihtsalt nii suur ebakõla.

Suurem osa teisi sotsiaalmajutusüksuse asukaid, kodutuks jäänud peresid, on samuti ummikseisus. Näiteks kahe lapse üksikema Piret, kes põeb kroonilist haigust ja kelle üks laps on haige: tema sissetulekuks on lapsetoetus ja töövõimetuspension ning ajutised tööotsad, mida lapse põetamise kõrvalt saab teha. Kokku on tema sissetulek 170 eurot kuus, mille eest korterit ei üüri. Samasugune olukord on noorel kahe lapsega perel. Kuigi isa käib teedeehituse peal tööl ja saab palka 500 euro ringis, ei ole neljaliikmelisel perel võimalik selle eest endale Tallinnas korterit soetada ja selle kõrvalt ära elada. Mehe töö sõltub ilmaoludest, mistõttu ei ole see teenistus kuigi stabiilne. „Vanemad ei saanud meid aidata, ema on mul ise kodutu,” selgitas 20-aastane Valentina. Valentinal on keskkool veel lõpetamata, tema teine laps sündis nelja kuu eest sealsamas kodutute keskuses. Tema ja teiste seal üles kasvanud laste jaoks on see nende lapsepõlvekodu.

Nagu paljudel saatusekaaslastel on ka Dianal eelmisest elukohast üleval korteri üürivõlg, mis tekkiski seetõttu, et ta ei suutnud korterikulusid oma palga eest tasuda. Nii et sellest piskustki, mis tema sissetulek nüüd on, maksab ta veel 50 eurot kuus eelneva võla kustutamiseks. „Kui üürisin korterit, siis koos kommunaalmaksete ja küttega küündis kõik kokku talvekuudel 5000 kroonini, tollal olid veel kroonid,” kirjeldas naine. „See on julm raha, mida nõutakse. Palgad ei tule järele.”

300–400-eurone palk on võrdlemisi levinud riigiteenistuja palk. Selliste sissetulekutega peavad arvestama näiteks raamatukoguhoidjad, hooldajad ja paljud teised töötajad. Riik on hinnanud sellise palgataseme vääriliseks ja õiglaseks. Elamispindade üürihindu arvestades tuleb aga ka riigiteenistujal põhimõtteliselt elama minna tänavale.

Paljassaare majutusüksuse juhi Aime Lautoni sõnul on neil ruumi vaid 11 perele – kokku veidi üle 30 inimesele. Lastega peredele mõeldud sotsiaalmajutusüksusi on Tallinnas neli ja neis on kokku 335 kohta. Samal ajal on neile majutusüksuse kohtadele järjekorda registreeritud juba ligi 400 inimest. Kuna praegustel elanikel ei ole kuhugi eest ära minna, ei saa uusi inimesi vastu võtta.

Need ootel inimesed elavad kas tuttavate või sugulaste juures, rännates ühe juurest teise juurde, või elavadki oma kodudes edasi võlgasid üha suuremaks ja suuremaks kerides.

Eelmisel aastal Tallinna sotsiaaltöö keskuse tehtud kodutute uuringust selgus, et Tallinnas elas tervelt 1225 koduta inimest. Kusjuures 183 neist on lapsed.

Kodutuks jäämise peamise põhjusena nimetasid inimesed väljatõstmist, sundmüüki ja lepingu lõpetamist. Sellele on järgnenud või sellega kaasnenud perekondade lagunemised. 27 inimest tõid kindlalt esile, et kodutuks jäämise põhjus oli see, et nende eluruum oli olnud kellegi pangalaenu tagatiseks. 15 kodutut olid lastekodus üles kasvanud noored. Mitmel puhul jäid inimesed kodutuks, sest tulid ära oma alkohoolikutest või vägivaldse käitumisega pereliikmete juurest. Enamik inimesi oli raskuste tekkides jäänud juriidilise abita.

Ka selgus uuringust, et peamine probleem ei ole see, et ei ole tööd, vaid et töö eest makstav palk on nii väike. Mingisugune sissetulek oli seejuures enamikul, aga sellest lihtsalt ei piisa, et eluaseme eest tasuda. Nagu märkis Tallinna sotsiaaltöö keskuse juht Kersti Põldemaa: kõige hinnatum kaup Tallinnas on puuküttega ühetoalised korterid. Neid aga napib. Näiteks Lasnamäe lõppu Raadikule ehitatud linna munitsipaalkorterid ei sobigi tõelistele abivajajatele, kuna need on pindalalt võrdlemisi suured ja kommunaalmaksed käivad inimestele üle jõu.

Sotsiaalmajutusüksused on üks kõrgema klassi abipakett, mida jagub vähestele. Klass madalam variant on varjupaigad, kus on kokku 122 kohta. Need on mõeldud toimetulekuraskustes inimestele, kellel võimaldatakse seal elada kuni 22-kesi ühes toas. Kõige viimane aste enne tänavat on öömajad, kus on kokku 124 kohta ja kus saab viibida tõesti vaid öösiti.

Sotsiaaltöötajate hinnangul oleks seega kodutute ära majutamiseks vaja veel majutusvõimalusi. Praeguste abivajajate arvu juures oleks vaja luua ligikaudu 600 uut majutuskohta, et katuse alla saaksid ka tänavatel ja varjualustes elavad inimesed.

Sotsiaaltöötajate ettepanek: raskuste üleelamiseks sisse seada sotsiaallaenNähes koduta jäänute elu, tegid sotsiaaltöötajad ettepaneku luua nende probleemide ennetamiseks pangalaenule alternatiiv – sotsiaallaen ehk toimetulekulaen.

Praegu on inimene, kellel puudub igasugune algkapital, sunnitud veidigi suuremate kulutuste katmiseks võtma kallist pangalaenu. Sellest aga, nagu elu on näidanud, võib pankade seatud tingimuste tõttu hoopis uusi probleeme tekkida. Seetõttu pakuvad sotsiaaltöötajad välja idee:

Kaaluda madalaprotsendilise sotsiaallaenu või toimetulekulaenu teenuse loomist, mis oleks vaestele, kuid juba resotsialiseeritud inimestele abiks näiteks neil juhtudel:

1) Majutusteenusest loobumisel ja üüripinnale elama asumisel. Üürikorterisse elama asudes on tihti vaja tasuda korraga kolme kuu üür ja tagatisraha.

2) Kiire abi kõrgeprotsendiliste laenulepingute lõpetamisel. See oleks võlanõustamisega seotud teenus.

3) Puuetega inimestele abivahendite soetamisel. Võimaldaks soetada ka kallimaid abivahendeid.

4) Majapidamismasinate soetamisel. Abiks lastega peredele.

Laenude andmiseks võiks luua spetsiaalse fondi, selgitas Tallinna sotsiaaltöötajate nimel Kersti Põldemaa. Laen võiks olla madalaprotsendiline ja kohaliku omavalitsuse garantiiga. Näiteks kui osutub, et inimene ei suuda laenu tagasi maksta, saab ta kohalikust omavalitsusest sotsiaaltoetust laenu tasumiseks. Ent kuigi see ettepanek käidi välja juba mullu, ei ole linnavalitsus vedu võtnud. „Osaliselt kindlasti võimaluste ja eelarveliste vahendite olemasolu põhjal saab hakata soovitatud teenuseid perspektiivis rakendama,” vastas linna Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialist Andrus Toompuu.Kodutute soovidTallinna sotsiaaltöö keskuse tehtud uuringus küsiti kodututelt ka nende suurimate soovide kohta.

Loomulikult vastas enamik küsitletuid, et nad soovivad kodu, enamasti väikest ja odavat korterit. Paljud soovisid ka tööd, võlgadest vabaks saamist, toiduabi, arstiabi, juriidilist abi. Üksikud vastajad sõnastasid veel soove:

••5 inimest soovisid, et saaksid Tallinnasse sissekirjutuse;

••4 inimest soovisid vabaneda sõltuvusest;

••4 sotsiaalmajutusüksuste elanikku soovisid lapsele lasteaiakohta;

••2 tänaval ja varjualustes elavat inimest soovisid viisakaid riideid ja sokke;

••4 öömajade elanikku soovisid, et Põhja-Tallinnas võiks olla kodutute päevakeskus, kus saaks pesemas käia ja pesu pesta;

••2 inimest soovisid juriidilist nõustamist;

••1 öömaja elanik soovis endale elukaaslast;

••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik soovis elukaaslast ja last;

••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik ütles, et tahab last tagasi saada;

••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik soovis elada koos oma lastega;

••1 tänaval ja varjualustes elav inimene soovis, et kioskites lõpetataks odekolonni müümine;

••1 inimene soovis rohkem iseseisvust.

Allikas: Eesti Päevaleht 17.01.2013

Raepress: Tallinn kannab ratastoolikasutajatele töölesõidu kulud täies ulatuses.

Raepress, 16. jaanuar 2013. Ratastoolikasutajad, kes kasutavad invatransporti tööle sõiduks, on nüüdsest vabastatud selle omaosalustasust, selle kulu kannab Tallinna linn.

Ratastoolikasutajaid on saanud kasutada linna poolt  korraldatavat transporditeenust tööle sõitmiseks omaosalusega, mis oli võrdne 30 päevase kuupileti hinnaga (18,53 eurot kuus). Seoses sellega, et alates 2013. aastast on linnatransport tallinlastele tasuta, on  Tallinna

Sotsiaal- ja Tervishoiuameti otsusel  käesolevast aastast töötavad liikumispuudega inimesed vabastatud tööbussiringi omaosaluse tasust.

„Tahame igati võimaldada liikumispuuetega inimestele ligipääsetavust oma töökohta, et avardada või säilitada neile töötamise võimalusi,“ märkis abilinnapea Merike Martinson.

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet kaotab ka omaosaluse sügava ja raske liikumispuudega laste transporditeenusele  lastelaagrite teenindamisel Tallinna linna piires, mis siiani oli 1.28 eurot päevas.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua seminar MEIE IGAPÄEVANE DISKRIMINEERIMINE

Laupäeval, 26. jaanuaril algusega kell 11.00 Tallinna Ülikoolis, Uus-Sadama 5 ruumis M 648

Esialgne päevakava:

11.00 -14.30

Avasõnad, tervitused

Harjumuspärased, aga diskrimineerivad  diskursused – kuidas neid ära tunda ja vältida – Ülle-Marike Papp

Vihakõne- mis see on ? – Kari Käsper, Inimõiguste Keskus

Diskrimineerimine seoses lapsevanemaks olemisega- Hille Naaber, võrdõiguslikkuse voliniku kantselei praktikant

Diskrimineerimine ja puuetega naised–Mare Abner, Eesti Puuetega Naiste Ühing

Lesbide ja binaiste elu: kõverpilkudest diskrimineerimiseni – Helen Talalaev, Eesti LGBT ühing

Arutelu

14.30-15.00 Lõuna (ülikooli kohvikus I korrusel)

15.00-18.00 ENÜ volitatud esindajate koosolek

Teemad:

Kokkuvõte 2012. a teise poolaasta tegevustest (ENÜ ja liikmesorganisatsioonid)

EWL tegevus, ühisaktsioonid

ENÜ 2013. aasta tegevus

 

Nagu ikka, katame kuludokumentide alusel sõidukulud.

Kaugemalt tulijatele, kellel pole võimalik õhtul koju sõita, pakume ööbimisvõimalust hotellis.

Palun osalemisest ja öömaja vajadusest teatada hiljemalt 21. jaanuariks.

 

 

Kätlin Pillai ema: Kätlin andis mõista, et tema aeg saab otsa. Toimetas: Stella K. Wadowsky

Reede õhtul kell 18.20 sulges Kätlin Pillai silmad. Ta oli tüdruk, keda läbi meedia teadsid ja aitasid paljud. Kätlini lugu algas 25. augustil aastal 1995, kui ta 3aastaselt ema käest lahti kiskus ja auto ette jooksis. Pärast õnnetust oli laps kuni jõuludeni koomas.

Miski ei pakkunud rõõmu

24. detsembril vastati perekonna palvetele ning Kätu avas silmad. Tema esimene sõna oli: „Emme.” Alates sellest päevast möödus Kätlini elu Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastehaiglas ja kui Kätlin sai augustis 18aastaseks kolis ta oktoobri lõpuks Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinikusse. 

 

Kätlin Pillai ema Leila rääkis täna Publikule, et Kätlini tervislik seisund oli juba pikka aega väga raske. "Arstid ennustasid, et ta langeb koomasse. Kätlinil oli üks neer eemaldatud ja teine neer ei töötanud korralikult. Tal olid põiekivid. Tema elu pikendamiseks tehti pidevalt vereülekandeid. Vahepeal läks tema seisund paremaks, kuid väga lühikeseks ajaks."

Pärast 20ndat sünnipäeva hakkas Kätlin ema sõnul tunnetama, et ta ei ela enam kaua. "Ta andis mõista, et tema aeg saab otsa," rääkis Leila Pillai.

Ema meenutab, et ühel hetkel märkas ta, et tütar ei kuulanud enam isegi muusikat. "Varem vaatas ta filme ja sai sõpradega Facebooki vahendusel suhelda. Ma viisin talle filme vaadata, kuid ta ei olnud enam huvitatud. Ta ütles, et ei oska enam millestki rõõmu tunda."

"Ema-ema, jää …"

Kätlinile olid viimased aastad rasked ka seetõttu, et kui lastehaigla lubas tema emal Leilal olla öösel Kätlini juures, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinik ei tulnud Kätlini soovile vastu. Tüdruk, kes sõltus täielikult oma emast ja tema kohalolekust ning magas rahulikult tänu sellele, et ema oli haiglas tema juures, oli viimasel aastal sageli öösel üleval. Ta ütles, et kardab ja igatseb oma ema järele.

10.jaanuaril oli Kätlini tervislik seisund väga kriitiline. Ema räägib, et tüdruku pulss oli vaid 30, kehatemperatuur oli 32 ja silmaalused olid sinised. Vereülekanded enam ei aidanud. "Mürginähud olid liiga kõrged. Vahepeal kadus nägemine ja kuulmine."

Viimased sõnad, mida Kätlini ema kuulis, olid: "Ema-ema, jää."

Paraku ei saanud Leila haiglasse tütre juurde jääda, valvearst soovitas Kätlini emal koju puhkama minna. Kätlin suri 11. jaanuaril.

Paar kuud tagasi töötuks jäänud Kätlini ema tänab kõiki Publiku lugejaid, kes jõulude eel tegid Kätlinile annetusi. "Tänu teile saan ma Kätlini väärikalt viimsele teekonnale saata. Kätlin on nüüd inglite juures."

www.Publik.ee 13. jaanuar 2013

Sajad Eesti naised on välismaal oma laste juures pantvangis. Kärt Anvelt

Lahutuse korral võib muslimist mees lapse emalt ära võtta kartuses, et endise abikaasa uus elukaaslane on lapsele ohtlik.
AFP / Scanpix

Ometi on eestlannad ohtudest hoolimata valmis kasvõi valet vanduma, et abielluda muslimiga.

2004. aastal levis maailmas kulutulena dokumentaalfilm, kus kirjeldati hädas olevaid USA naisi, kes ei saanud oma lastega Egiptusest lahkuda. Toonane USA diplomaat Egiptuses ütles filmis välja valusa tõe: me oleme siin riigis ja me austame selle riigi seadusi. Teisisõnu – naise koduriik ei saa osaleda lapseröövis ja Egiptusest saab lapse välja viia vaid isa nõusolekul.

Eesti välisministeeriumi konsulaarosakonna vanemnõunik Viktoria Tuulas vaatas toona seda filmi ja mõtles: jumal tänatud, see ei ole meie probleem. Veel, lisas ta mõttes. Ei läinudki kaua, kui see sai ka Eesti probleemiks. Piirid läksid lahti. „Tulemus on käes – praegu pole probleem enam ainult Egiptuse või mõne araabia riigiga, vaid sajad Eesti naised on ka Euroopa riikides oma laste pantvangid,” nendib Tuulas.

Algul on ju kõik hästi ja tore on, kui abielu jääb püsima – selliseid positiivseid näiteid on sadu. Ent kui asjad nii hästi ei lähe (üldjuhul saavad probleemid alguse kultuurikonfliktidest) ja jõutakse lahutuseni, toimub see selle riigi seaduste järgi, kelle territooriumil elatakse. Kuigi sageli on naine registreerinud oma lapse elukohaks ka Eesti, taotlenud siin ravikindlustuse ja kõik muu, ei tekita riigile valeandmete esitamine õigustatud ootust riigi kaitsele. Lapse hooldusega seotud küsimuste lahendamisel lähtutakse ikkagi lapse tegelikust elukohast.

Abikaasa juures välisriigis elavad naised üldjuhul tööl ei käi, tihti ei valda nad ka kohalikku keelt. Kui lahutuse ajal arutatakse lapse hooldusõiguse küsimust, teeb kohtunik otsuse eelkõige lapse huvidest lähtudes. Kuna mees käib tööl, siis suudab ta eeldatavalt ka perekonda ülal pidada ja kohus annab eelishooldusõiguse mehele. Naisele jääb kaks valikut – kas lahkuda lapseta või osaleda lapse kasvatamises mehe koduriigis ehk jääda oma lapse juurde pantvangi.

Allikas: Eesti Päevaleht, 14.01.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/sajad-eesti-naised-on-valismaal-oma-laste-juures-pantvangis.d?id=65524462

Uued seadused 2013: tõusevad isapuhkuse ja lapsepuhkuse tasud.

Uue aasta algusest jõustusid töölepingu sätted, mille järgi tasutakse isapuhkuse eest isa keskmise töötasu alusel. Suureneb ka lapsepuhkuse tasu ning laste kasvatamise eest hakkab saama pensionilisa.

Tasustatud isapuhkus

Taastatakse isapuhkuse eest riigieelarvest tasu maksmine. Isapuhkuse tasu arvutatakse isa keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem, kui oli kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk üle-eelmises kvartalis.

Isapuhkust saavad isad võtta perioodil, mis vahetult eelneb ja järgneb lapse sünnile. Isal on õigus saada kokku kümme tööpäeva isapuhkust, mida võib võtta ka osade kaupa. Seejuures peavad kõik puhkuse osad jääma neljakuulisesse perioodi, mis algab kaks kuud enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva ja kestab kaks kuud pärast lapse sündi.

Kümne tööpäeva pikkust isapuhkust on isadel olnud võimalik kasutada 2002. aastast. Kuni 1. jaanuarini 2008 oli isapuhkuse hüvitise päevamäär 66 krooni (4.25 eurot). Alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2012 oli isal küll õigus saada isapuhkust, kuid puhkusepäevi riigieelarvest ei hüvitatud.

Lapsepuhkuse tasu suureneb

Alates 2013. aastast suureneb lapsepuhkuse päevade eest makstav tasu. Lapsepuhkuse tasu arvutatakse vabariigi valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast. Eelmisel aastal oli töötasu alammäär 290 eurot kuus. Lapsepuhkuse päevatasu suurus on ühele tööpäevale vastav tasu kuu töötasu alammäärast.

Kuni 31.12.2012 oli lapsepuhkuse tasu 4.25 eurot päevas.

Lapsepuhkust on õigus saada kas emal või isal, kes kasvatab alla 14aastaseid lapsi. Emal või isal, kellel on üks või kaks alla 14aastast last, on õigus igal kalendriaastal kolme tööpäeva pikkusele lapsepuhkusele. Emal või isal, kellel on vähemalt kolm alla 14aastast last või vähemalt üks alla kolmeaastane laps, on õigus kuue tööpäeva pikkusele lapsepuhkusele kalendriaastas.

Õigus lapsepuhkusele on ka lapse eestkostjal ja isikul, kellega on sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping.

Pensionilisa noorele emale

Alates 1. jaanuarist 2013 hakkab riik tegema täiendavaid sissemakseid pensioni II sambasse kogumispensioni kohustatud isikule, kes kasvatab kuni kolmeaastast last.

Sissemaksele on õigus Eestis elaval last kasvataval vanemal, vanema abikaasal, eestkostjal või hooldajal. Sissemakseid tehakse laste eest, kes on sündinud alates 1. jaanuarist 2013. Õigus sissemaksele tekib alates lapse sünnist.

Riik maksab pensioni II sambasse 4% Eesti keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatavast ühe kalendrikuu tulust. Sissemakseid tehakse igas kuus eelmise kalendrikuu eest. Sissemaksete tegemiseks tuleb sotsiaalkindlustusametile esitada avaldus.

Enne 2013. aastat sündinud laste eest jätkub senine kogumispensionide seaduse alusel tehtav sissemakse määr − 1% vanemahüvitiselt. Korraga tehakse sissemakseid ühe vanema eest. Kui sama lapse suhtes on õigus taotleda täiendavate sissemaksete tegemist mitmel õigustatud isikul, lepitakse kokku, kumb sissemaksete õigust kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek. Isikut, kelle eest sissemakseid tehakse, saab kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni vahetada. Selleks tuleb esitada uus avaldus.

Pensionilisa laste kasvatamise eest 

1. jaanuaril 2013 jõustub riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatus, mille kohaselt arvutatakse vanaduspensionile, töövõimetuspensionile ja toitjakaotuspensionile juurde pensionilisa lapse kasvatamise eest.Pensionilisale on õigus:

– ühel vanematest, vanema abikaasal, eestkostjal või peres hooldajal iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus 1980. aasta 31. detsembrist kuni 2012. aasta 31. detsembrini ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, kahe pensioni aastahinde suuruses;

– ühel vanematest, vanema abikaasal, eestkostjal või peres hooldajal, kes on sündinud enne 1983. aasta 1. jaanuari ja kes ei ole kohustatud isik kogumispensionide seaduse tähenduses, iga lapse kohta, kes on sündinud 2013. aasta 1. jaanuaril või hiljem ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, kolme pensioni aastahinde suuruses. Kehtiv aastahinne on 4,515 eurot. 

Kui lapse kasvatamise aastad arvatakse isiku pensioniõigusliku staaži hulka, siis pensionilisa selle lapse kasvatamise eest ei maksta.

Kui sama lapse suhtes on õigus taotleda pensionilisa mitmel õigustatud isikul, lepivad isikud  kokku, kes seda õigust kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek. Kui kokkuleppele ei jõuta, lahendatakse vaidlus kohtus.

Allikas: Maaleht,4.jaanuar 2013

Muudatused töö-, tervise- ja sotsiaalvaldkonnas 2013. aastal. Toimetaja: Aive Sarjas

Sotsiaalministeeriumi teatel muutuvad töö-, tervise- ja sotsiaalvaldkonnas alanud aastal mitmed õigusaktid. Vaata, millised ja kuidas.

Töövaldkond
1. jaanuarist 2013 on töötasu alammäär 320 eurot senise 290 euro asemel.

Jaanuarist 2013 tõuseb töötutoetus 65,41 eurolt 101,5-le. Lisainfot taotlemise ja määramise kohta Töötukassa kodulehelt.

Jaanuarist 2013 on isapuhkus tasuline. Isapuhkust on õigus saada kokku kümme tööpäeva kahe kuu jooksul enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi. Isapuhkus tasutakse töötaja keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem, kui on kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk üle-eelmises kvartalis.

Alates jaanuarist 2013 tõuseb lapsepuhkuse tasu. Töölepingu seaduse järgi on emal või isal igal kalendriaastal õigus saada lapsepuhkust kolm tööpäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last ning kuus tööpäeva, kui tal on vähemalt kolm alla 14-aastast last või vähemalt üks alla 3-aastane laps. Alates 2013. aastast on lapsepuhkuse tasu, senise 4,25 euro asemel, koosmõjus töötasu alammäära tõusuga 15,18 eurot päevas. Lisainfot Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Tervisevaldkond
Alates 1. jaanuarist 2013 on tervishoiu esmatasandi korraldusfunktsioon Terviseameti pädevuses. Sellest aastast on Terviseameti ülesanneteks perearsti nimistu moodustamise konkursi korraldamine, perearsti nimistute kinnitamine, perearstide ajutine asendamine ja järelevalve korraldamine. Lisainfot uue korralduse ja kontaktide kohta Terviseameti kodulehelt.

Alates 1. jaanuarist 2013 kehtivad muudatused Eesti Haigekassa meditsiiniseadmete loetelus. Lisainfo Eesti Haigekassa kodulehelt. Uuest aastast jõustunud muudatused soodusravimite loetelus ja piirhindades leiate ministeeriumi kodulehelt.

10. jaanuarist jõustub ravikindlustuse seaduse muudatus, mis kehtestab eriarsti visiiditasu piirmääraks 5 eurot ja voodipäevatasu piirmääraks 2,50 eurot. Tervishoiuteenuse osutajal on õigus, kuid mitte kohustus eelnimetatud piirmäärade piires visiidi- ja voodipäevatasud kehtestada.

1. märtsist 2013 tõuseb hooldajate miinimumtunnitasu 2,6 euroni, kiirabitehnikutel 3,83 euroni, õdedel, ämmaemandatel ja tervishoiu tugispetsialistidel 4,5 euroni ja arstidel 8 euroni tunnis.

Käesoleva aasta oktoobrist jõustub Euroopa piiriülese tervishoiu direktiiv. Hiljemalt 25. oktoobril 2013 võtavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid üle direktiivi, mis võimaldab patsiendil saada vajaminevat tervishoiuteenust ükskõik millises Euroopa Liidu liikmesriigis. Tuleb aga meeles pidada, et Eesti Haigekassa hüvitab tervishoiuteenuse eest ainult siis, kui teenuse saamise õigus Haigekassa kulul oleks patsiendil olnud ka Eestis. Ühtlasi hüvitab Haigekassa teenuse eest oma hinnakirja, mitte välismaise hinnakirja alusel. Kui välismaal saadud tervishoiuteenus maksab rohkem, kui Haigekassa hinnakirjas olev summa, siis tuleb patsiendil vahe ise kinni maksta.

Sotsiaalvaldkond
Alates 1. jaanuarist 2013 langevad töötuskindlustusmaksed nii töötajale kui ka tööandjale. Kui 2012. aastal oli töötuskindlustusmakse 4,2 protsenti, siis tänavu on see 3%. Sealjuures on kindlustatu maksemääraks 2% ja tööandja maksemääraks 1%. Lisainfo Töötukassa kodulehelt.

Käesoleval aastal on vanemahüvitise ülempiir 2234,19 eurot. Hüvitise alampiir ehk hüvitise määr on 290 eurot. Kui vanem eelmisel aastal töötas, kuid tema keskmine sissetulek jäi alla töötasu alammäära, siis makstakse vanemahüvitist töötasu alammääras. 2013. aasta töötasu alammäär on 320 eurot. Vanemahüvitise saamiseks tuleb hüvitise taotlejal esitada Sotsiaalkindlustusametile avaldus ja isikut tõendav dokument. Lisainfo Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Rakendub vanemapension. Riik teeb 4%-list täiendavat sissemakset Eesti keskmiselt töötasult kogumispensioni II sambasse 1. jaanuaril 2013 ja hiljem sündinud lapse eest kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riiklikule pensionile arvutatakse juurde pensionilisa kahe pensioni aastahinde suuruses lapse kasvatamise eest, kes on sündinud ajavahemikus 31. detsember 1980 – 31. detsember 2012 ning keda pensionilisa taotleja on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat ning kelle eest vanem ei saa kahte aastat pensioniõiguslikku staaži (pensioniõiguslikku staaži arvestati kuni 31.12.1998). Pensionilisa makstakse iga lapse eest ühele vanematest, kusjuures vanemad lepivad omavahel kokku, kumb neist pensionilisa saab ja millise lapse eest. Alates 2015. aastast makstakse enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale ühe aastahinde vääringus pensionilisa. Täiendava 4%-lise sissemakse või pensionilisa saamiseks tuleb vanemal esitada Sotsiaalkindlustusametile avaldus. Lisainfo Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Juunist 2013 saavad allpool absoluutse vaesuse piiri elavad pered hakata taotlema vajaduspõhist peretoetust. Toetust hakatakse maksma alates juulist. Täiendava toetuse suuruseks on 9,59 eurot, kui peres on üks lapsetoetust saav laps ning 19,18 eurot, kui peres on kaks või enam lapsetoetust saavat last. Taotlusi võtavad vastu ning toetuse maksavad välja kohalikud omavalitsused. Toetus määratakse kolmeks kuuks, seega tuleb taotlus esitada neli korda aastas.

1. juulist 2013 tõuseb kolmikute ja suurema arvu mitmike sünni ühekordne sünnitoetus 1000 euro peale lapse kohta ehk kolmikute ühekordne sünnitoetus tõstetakse 3000 euroni, nelikutel 4000 euroni jne.

1. juulist tõuseb lapsetoetus kolmanda ja enama lapse kohta peres 76,72 euroni.

Suvi 2013 toob muudatused ka peredele, kus on põhikooli lõpetav laps. 2013. aastal makstakse põhikooli lõpetanud lapsele peretoetusi ka juuli ja augusti eest sõltumata õpingute jätkamisest. Hiljem, s.o oktoobris makstakse välja vaid toetus septembrikuu eest. Kui laps õppimist ei jätka, lõpeb õigus peretoetusi saada septembrist (varasemalt juulist).

Lisainfot peretoetuste kohta saab Sotsiaalkindlustusametist.

Allikas: Maaleht 3. jaanuar 2013

Rahulikke Jõule ja rõõmsat aastavahetust!

Jõuluajal ärge tundke masendavat kurbust ja üksindust. Aastavahetuseks tervist, rõõmu ja usku endasse!

Aastavahetuse tervitus!

See, mida loodad, seda hakkad Sa lõpuks uskuma.

See, mida Sa usud, seda hakkad Sa lõpuks teadma.

See, mida Sa tead, seda hakkad Sa lõpuks looma.

See, mida Sa lood, seda hakkad Sa lõpuks kogema.

See, mida Sa koged, seda hakkad Sa lõpuks väljendama.

See, mida Sa väljendad, selle Sa lõpuks saad.

 

Eesti Puuetega Naiste Ühingu nimel tänan eduka koostöö eest 2012. aastal ja soovin jätkuvat meeldivat koostööd 2013. aastal!

 

Lugupidamisega

Mare Abner

 

EPNÜ juhatuse esinaine

56453468

www.epnu.ee

 

 

Töövõimetusest kavandatava töövõimetuskindlustuse kontekstis. Märt Masso, Priit Kruus, Vootele Veldre- Poliitikauuringute Keskuse Praxis analüütikud

Üleminek passiivsust aktsepteerivalt ja töövõimetust hüvitavalt süsteemilt aktiivsust ootavale töövõimetuskindlustuse süsteemile eeldab osalistelt rollide ja rolliootuste muutumist.

Vabariigi Valitsus andis 5. aprillil 2012 sotsiaalministrile volituse töötada välja töövõimetuskindlustuse seadus, mille abil tuua tööturule võimalikult kiiresti tagasi inimesed, kes on tööõnnetuse, kutsehaiguse, ajutise või pikaajalise töövõimetuse tagajärjel koju jäänud, motiveerida tööandjaid töökeskkonda parandama ning tööõnnetusi ja kutsehaigusi ennetama (Pevkur 2012).

Reformiplaanid johtuvad töövõimetuse korral rakenduvate meetmete süsteemi kitsas­kohtadest. Viimastel aastatel on süsteemi teravalt kritiseeritud, ette on heidetud passiivse rahaliste hüvitiste võimaldamisega kaasnevat suurt kulu ühiskonnale, töövõimekaoga inimeste abistamise korralduse killustatust, tööandja tagasihoidlikku rolli töötaja töövõimekao ennetamisel ja rehabilitatsiooniprotsessis (Riigikontroll 2010; Praxis 2011; Leetmaa jt 2012; OECD 2012).

Ümberkorralduste kavandamist on Eestil võimalik õppida riikidelt, kus sarnaste probleemide lahendamiseks on töövõimetuskindlustuse süsteeme reformitud. Praxis analüüsis 2012. aasta teisel poolel sotsiaalministeeriumi tellimusel Hollandi, Ühendkuningriigi, Soome, Saksamaa ja Rootsi töövõimetuskindlustuse süsteeme (Veldre jt 2012), et anda poliitikakujundajatele ülevaade seal kasutatavatest töövõime hindamise alustest ja töövõimetushüvitise saajate aktiveerimise praktikast. Kõrvutades siinset töövõimetusriski korral rakenduvate meetmete süsteemi teiste Euroopa Liidu riikide töövõimetuskindlustuse süsteemidega, ilmnevad mitmed tähelepanu väärivad erinevused töövõimetuse käsitlemisel, töövõime hindamisel ja asendussissetulekute võimaldamisel.

Esikohal tööellu naasmine

Võrreldud riikides on isiku töövõimekao tekkimise korral süsteemid orienteeritud aktiivsele varajasele sekkumisele, et aidata tal võimalikult kiiresti tööellu naasta. Juba ajutise töövabastuse ajal on töökatkestuse põhjendatuse tõendamise kõrval kesksel kohal tööandja informeerimine – arstitõend väljastatakse kõigis vaadeldud riikides ettevaatavalt ning see kannab infot, kui kaua töökatkestus tõenäoliselt kestab. Ühtlasi võib töövabastustõend anda tööandjale infot, kuidas terviseseisund mõjutab isiku töövõimet ja tööülesannete täitmist (nt Rootsi, Ühend­kuningriik) ning soovitusi töövõimekaoga isiku töötingimuste kohandamiseks ja töölenaasmise sujuvaks korraldamiseks (Ühendkuningriik). Erinevalt Eestist on kõigis analüüsitud riikides haigushüvitise perioodil töötamine aktsepteeritud.

Sotsiaalkindlustusskeemidest asendussissetuleku võimaldamine on nimetatud riikides enamasti integreeritud sekkumismeetmetega. Rahalise hüvitise võimaldamise puhul ei keskenduta töövõime hindamisel ainult hüvitis­õiguse väljaselgitamisele, õigus rahalistele hüvitistele on sageli tingimuslikult seotud rehabilitatsiooniprotsessis osalemisega. Saksamaal on sotsiaalkindlustussüsteemist asendussissetulekule õiguse hindamisel kasutusel printsiip „rehabilitatsioon enne hüvitamist”. Hüvitist ei määrata ega maksta enne, kui on hinnatud, milline on tervisekaoga töötaja suutlikkus töötada kohanduste rakendamise või ümberõppe järel. Soomes ja Rootsis väärtustatakse rehabilitatsiooniprotsessis osalemist tavamäärast kõrgema hüvitisega.

Kesksel kohal on isiku abivajaduse kindlaks määramine, hinnatakse indiviidi tööturul toimimise potentsiaali. Vaadeldud riikides püüavad töövõimetuskindlustuse asutused töövõime mõõtmisel konverteerida säilinud funktsionaalset võimekust kas tööajaks (Ühendkuningriik, Saksamaa) või potentsiaalselt teenitavaks tuluks (Holland, tinglikult Rootsi). Rootsis, kus lühiajalise ja pikaajalise töövõimetuse hindamine on hõlmatud ühte süsteemi, sõltub referentspunkt, mille suhtes isiku töövõimet hinnatakse, isiku töövõimetusperioodi kestusest: kvalifikatsioonist lähtuvat töövõimet hinnatakse kuni 90-päevase töökatkestuse korral, ­91.–180. päevani on tagatud tööandja kaitse, kuid alternatiivse sobiva töö olemasolul on isikul kohustus end seal rakendada, 181. päeva täitumisel on isiku töövõime hindamise aluseks isiku suutlikkus teha ükskõik millist tööturul pakutavat tööd (siiski on olulisi erandeid).

Võttes arvesse tööandja soodsat positsiooni eduka sekkumise organiseerimisel, on kõigis vaadeldud riikides tööandjal kohustus toetada töötaja tööellu naasmist. Töösuhtes isiku töövõimetusjuhtumi korral püütakse säilitada tema sidet olemasoleva töökoha ja tööandjaga. Sideme säilimiseks ja töötaja taaslõimimiseks kohustatakse tööandjat aktiivselt osalema töötaja reaktiveerimisel. Samal ajal toetavad kindlustussüsteem ja riiklikud asutused tööandjat selle vastutuse kandmisel hulga tugiteenustega.

Kui töökatkestus on tinginud töösuhte katkemise, püüab riik reaktiveerimise ja reintegreerimise meetmetega toetada töösuhte loomist ja vajaduse korral selle püsimist. Tööandjatele pakutakse näiteks võimalust, et riik hüvitab teatud töökeskkonna kohandamise kulud, teatud juhul ka töötaja töötasu katseajal ning kaastöötajate koolituse.

Mitmetasandilised muudatused

Eestis loodava töövõimetuskindlustuse süsteemi eesmärkide saavutamise eelduseks on kirjeldatud universaalsete komponentide juurutamine siinses süsteemis. Siiski nõuab teiste riikide kogemuse rakendamine eelnevalt põhjalikku analüüsi. Hindamist vajavad ühiskondlikud, kultuurilised ja muud kontekstilised erinevused, mis võivad poliitika eduka ülevõtmise muuta keeruliseks. Põhjalikult tuleb kaaluda korralduslikke nüansse ning kavandatavate muudatuste mõju väljaspool vahetult kindlustusskeemiga seotud valdkondadele.

Esmapilgul võib eeldada, et näiteks ajutise töövõimetuse tõendamise praktika muutmine Eestis ettevaatavaks on eelkõige rakenduslik probleem ning seda ümberkorraldust aitavad pehmendada e-riigi lahendused. Teisalt oleks muutus sisutu, kui sellega ei kaasneks töötajale võimalus rakendada ajutise töövõimetuse perioodil paindlikult oma säilinud töövõimet. Kuigi mitmete haiguste ja vigastuste korral on töötamine vastunäidustatud (nt mitmed viirushaigused) või ilmselgelt võimatu (akuutsed seisundid, rasked vigastused), on hulk haigusi ja vigastusi, mille puhul inimese töövõimekadu ei ole täielik ning ta saab töövabastuse asemel täita tavapärasest lihtsamaid ülesandeid või tööülesandeid osalise koormusega (nt kaugtöö vormis). Ajutise iseloomuga hüvitise maksmise aluspõhimõtete ümberkujundamine viisil, mis oleks soodus nii töötajale kui ka sotsiaalkindlustussüsteemile, eeldab poliitikakujundajailt kompromisside tegemist senise administratiivse mugavuse arvelt. Vastamist vajab küsimus, milliseid maksustamisprintsiipe rakendada hüvitise ja töötasu üheaegse teenimise perioodil.

Poliitiliselt ehk kõige tundlikum teema on püsiva ja pikaajalise töövõimekao hindamise ning asendussissetulekule õiguse andvate aluste ümberkorraldamine. Kui osalise töövõimega inimene ka väikese töökoormusega oma panuse annab, on ta üldiste arusaamade kohaselt ühiskonnaga enam integreeritud kui passiivne hüvitistest ja toetustest elatuv isik. Aktiivsust väärtustava kindlustussüsteemi edukas juurutamine kontekstis, kus kümnendikule tööjõust nende tervisekaost lähtudes on riik taganud asendussissetuleku, eeldab reformi teostajailt põhjalikku selgitustööd. Vajalik on otsida ühiskonnale sobiv tasakaal reformi jõulisuse ja üleminekuperioodi kestuse vahel.

Töövõime hindamisel meditsiinilistel alustel baseeruvalt kategoriseerimiselt inimese abivajadust hindavale käsitlusele üle minnes ning rangemad lävendid rahalistele hüvitistele ligipääsuks kehtestades tekib riigil kohustus abistada töövõimekaoga inimesi muul viisil.

Aktiivsust toetav hindamissüsteem toob kaasa vajaduse hinnata ettevaatavalt, kuidas suudab inimene toimida tööturul, kui ta saab teha sobivat tööd sobivate tingimustega soodsas töökeskkonnas ning talle on tagatud tarvilikud töövõimet toetavad rehabilitatsioonimeetmed. Mitmekülgne hindamine vajab avarapilgulist hindajate meeskonda, oluline on kaasata töötervishoiualase pädevusega inimesi töövõime hindamisse ja rehabilitatsiooniprotsessi vedamisse. Tulemusrikas rehabilitatsiooniprotsess eeldab tervisekaoga inimesele õigete teenuste õigeaegset osutamist.

Omaette küsimus on, kuidas integreerida töövõimetuskindlustusse tööõnnetuste ja kutsehaiguste hüvitamise süsteem selliselt, et lahendus toetaks enam tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamist. Võrreldud riikides on tööõnnetuse ja kutsehaiguse risk maandatud erinevalt, mõnes riigis on see integreeritud üldise töövõimetuskindlustuse skeemiga (Holland, Ühendkuningriik), mida toetavad vahel ka paralleelsed skeemid (Rootsi), teistes on risk maandatud eraldiseisva skeemiga (Saksamaa, Soome). Eestis ei ole seni korduvatest katsetest hoolimata tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi loodud, sest pole jõutud tööturupooli rahuldava kompromissini.

Võime õppida kogemusest

Üleminek passiivsust aktsepteerivalt süsteemilt aktiivsele, töövõime maksimaalsele kasutamisele orienteeritud süsteemile nõuab osaliste rollide ja rolliootuste muutumist. Rangemad tingimused seavad abipalujale kohustuse rakendada oma säilinud töövõimet, töökaotuse korral olla valmis uut tööd leidma ning osaleda rehabilitatsioonitegevustes ja aktiivsetes tööturumeetmetes.

Töötajate aktiivsusest ning töötajaid aktiivsusele motiveerivast töövõime hindamisest ja asendussissetuleku maksmise tingimuste rangemaks muutmisest üksi ei piisa, kui tööandjad ei ole valmis looma sobivaid töökohti ja hõivama töövõimekaoga inimesi. Praeguste töövõimetuspensionäride hõivet toetab Eestis tööandjale võimaldatav sotsiaalmaksuvabastus (miinimummääralt) töövõimetuspensionäri palkamisel, suhteliselt väike finantskoormus töötaja haigestumise korral hüvitise maksmisel ning tööandjale pigem soodsad tingimused töölepingu lõpetamiseks, kui töötaja terviseseisund ei võimalda enam seniseid tööülesandeid täita. Tööandja finantskoormuse või muude kohustuste suurendamine toetavate meetmete laiendamise ja arendamiseta võivad probleemse tervisega inimeste hõivele teha karuteene.

Tervisekaoga töötajaile soodsa, sotsiaalkindlustuse vahendite kasutuse seisukohalt ratsionaalse ja tööandjaile vastuvõetava töövõimetuskindlustuse loomine on ­poliitikakujundajaile tõsine ülesanne. Teiste riikide näidete põhjal saab eeldada, et toimivaid valikute kooslusi on mitu. Nende praktika pealiskaudne kopeerimine võib sundida ühiskonda mitme aasta vältel noppima mõrusid vilju. Aktiivsust toetav hindamine eeldab töövõimetuse probleemi terviklikku käsitlemist. Hindamissüsteemi arendamisel on oluline tagada süsteemi võime õppida kogemusest. Hindamist võib arendada, kuid kui see pole piisavalt paindlik ega arvesta tööturu muutusi ning sellega ei käi kaasas aktiveerimine ja piisavad asendussissetulekud, ei saa hindamis­mehhanismide parandamine üksi olukorda muuta. Ligipääsu piiramine hüvitistele ilma tervisekaoga inimeste õigeaegse asjakohaste meetmetega toetamiseta võib osa tööealisi ja töövõimelisi inimesi muuta sotsiaalabivajajaiks. Tööandja vastutuse jõuline suurendamine võib tekitada personalivalijais põhjendatud hirme ning tingida vanemaealiste ja krooniliste haiguste all kannatavate töötajate diskrimineerimist tööturul. Kõigile tööturupooltele vastuvõetava lahenduse leidmiseks on ootuspärane, et diskussioon süsteemi aluste kujundamiseks algaks enne, kui seadusandjad saavad enda käsutusse eelnõudokumentide paki.

Allikas: Riigikogu Toimetised 26, 2012 http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16255