Skip to main content

Siiri Oviir mõtleb nii südame kui peaga. Linda Pärn, toimetaja 12.11.2012

EENA (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon) sai 8. novembril 20-aastaseks. Juubelitseremoonial Tallinna Raekojas nimetati sel puhul aastate naiseks Eesti naisliidu esinaine ja europarlamendi saadik Siiri Oviir, kes on naiste osakaalu ühiskonda panustamisel enda südameasjaks võtnud.

Siiri Oviir tunnistas, et emotsionaalselt on aastate naise tiitel talle väga oluline, sest see tähendab, et hinnatakse tööd, mis ta on aastate jooksul teinud nii poliitikas kui Eesti naisliidus. Lisaks teeb talle head meelt see, et tähele on pandud naist ühiskonnas, kus põhiliselt hinnatakse meeste tegemisi. «Kui teed seda, mis sulle meeldib, siis on sellel tööl ka rohkem positiivset tulemust kui sellel, mis sulle ei meeldi. See on ainult meeldiv, et sind tunnustatakse ja usaldatakse,» tunnistas ta.

Kui 1990. aastal valitsust moodustati, siis jõudiski Siiri Oviir poliitikasse läbi naisliidu. «Tookord otsiti valitsust ja mõeldi, et peaks nagu üks naine ka olema,» meenutas ta. «Nii palju siis olid meie mehed ja meestekeskne mõtlemine põhjamaadest šnitti võtnud. No ja nii jätkub see ju siiamaani.»

Sotsiaalvaldkonnas tööd alustades pidi Oviir end ka soolise võrdõiguslikkuse teemaga hästi kurssi viima. «Selge see, et mul tuli ennast selles küsimuses väga palju harida. Ja nüüd võiks öelda, olen ma haritud,» naeris ta.

Lugedes arvukaid uuringuid ja analüüse on Siiri Oviir mõistnud, et naisi kasutatakse Eestis ebaratsionaalselt. «Me ei anna neile võimalust panustada nende oskuste kohaselt,» selgitas ta. «Me harime neid (enamus õppekohti on ju riigieelarvelised) ja pärast suuname nad kuskile madalamatele astmetele. Väga paljud naised pettuvad, kibestuvad, nooremad lähevad ära ja varsti jookseb Eesti tühjaks. Majanduslikult käitume me täiesti ebaratsionaalselt, aga me kõik tahame, et me riik õitseks, et meil sünniks lapsi ja et elu oleks siin turvaline. Nii tahan ka mina. Ja eks see on üks põhjus, miks ma selle teemaga tegelen.»

Naiste panus toob ühiskonda tasakaalu

«Kui öeldakse, et mees teeb otsuseid või töötab peaga ja naine töötab südamega, siis ma päris sellega nõus ei ole,» rääkis naisliidu esimees. Nimelt on Oviiri selgitusel Eesti naised Euroopa haritumad, kuid soolise võrdõiguslikkuse näitajate poolest oleme teistest kõvasti maas, sest meil on otsustustasandil kõige vähem naisi ning meil on Euroopas suurim palgalõhe. Ometigi on naised need, kes oskavad mõelda ka südamega ja seetõttu peaks nende hääl olema kuuldavam.

Naised, kes üritavad olukorda muuta, saavad aga sageli ebaõiglase kriitika osaliseks. Näiteks tõi Oviir Kaja Kallase ning ka võrdõiguslikkuse voliniku Mari-Liis Sepperi, kelle puhul unustatakse sageli ära, et ta ei ole vaid soolise võrdõiguslikkuse volinik. «Talle on pandud tööülesandeks kogu võrdõiguslikkuse temaatikaga tegelemine,» tõi Oviir välja. «Samas üksinda ta ju seda ei tee, neid on seal kaks. Ja siis on hea norida, et näed, see naine ei saa hakkama.»

Nõnda on Siiri Oviiri sõnul tihti meeste juhtimise all, et ameteid tuleb juurde, naised teevad töö ära, kuid loorbereid lõikavad sageli mehed. Selleks, et olukorda muuta, peaksid naised olema kursis uute suundumuste ja uuringutega, osalema konverentsidel. «Et ei oleks sellist situatsiooni, kus meedia püüab tänaval kinni naise, kes ütleb, et ei, mulle meeldib see, et mees saab rohkem palka,» sõnas ta. «No uskuge, mulle meeldib ka, kui mu mees saab rohkem palka. Kui saab. Aga kui ta saab samaväärse või sama töö eest rohkem palka, vat see juba meeldida ei tohiks. See on sisuline teadmiste küsimus – mille poolt me oleme ja mille vastu me oleme.»

Meeste puhul jääb Siiri Oviiri sõnul just südame pool ostuste langetamisel kaugeks. Seetõttu tulekski naiste potentsiaali rohkem ära kasutada, et ühiskonda tasakaalu tuua.

Siiri Oviir

  • Eesti naisliidu taastaja, Eesti naisliidu esinaine aastast 1996
  • Eesti Invaspordiliidu president aastast 1991
  • On tihedalt seotud sotsiaaltöö ja sotsiaalkaitse aluste rajamisega taasiseseisvunud Eestis, samuti sotsiaaltöö kui eriala arendamise ja õpetamisega
  • Olnud kolmes valitsuses sotsiaalminister
  • Olnud  Riigikogu liige neljas koosseisus
  • Olnud Riigikogu asejuhataja ning põhiseaduskomisjoni aseesimees
  • Aastast 2004 Euroopa Parlamendi liige – teist koosseisu
  • Kuulub Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni.

Allikas: http://www.naine24.ee/1037876/siiri-oviir-motleb-nii-sudame-kui-peaga/

 

Aasta Naise tiitli pälvis tänavu sünnitusmaja juht Maike Parve. Anete Kruusmägi 8. november 2012,

“On imetlusväärne, kuidas ta on 35 aastat arstina praktiseerides suutnud samaaegselt juhtida ka suurt organisatsiooni,” räägib äri- ja ametinaisi ühendava ülemaailmse organisatsiooni Eesti haru – Eesti Ettevõtlike Naiste Organisatsiooni – president Pille Ruul tänavuse Aasta Naise tiitli pälvinud Lääne-Tallinna Keskhaigla Naistekliiniku ja Pelgulinna Sünnitusmaja juhatajast Maike Parvest.

"Meie imetlus oli suur, kui kuulsime, et meil on haiglaid, kus arstid ja töötajad on oma elu ja tööga rahul. Tingimused on samad nagu mujalgi, aga residentidest kuni pensioniealiste töötajateni välja on kõigil selles organisatsioonis oma kindel roll ja väärtus," räägib Ruul.

"Eelkõige on selline tunnustus märk sellest, et meid on märgatud – mitte ainult mind, vaid just kogu sünnitushaiglat," räägib auhinna pälvinud Maike Parve ise.

Lisaks Aasta Naisele kuulutati välja ka Aasta Noor Naine ning aastate naine.

Aastate naise tiitli pälvis Siiri Oviir ning Noore naise tiitli Uuskasutuskeskuse tegevjuht Katriin Jüriska, kes aastal 2009 tõi organisatsiooni pankrotist välja. "Otsitigi uut tegevjuhti selleks, et organisatsioon uuesti elujõuliseks muuta," selgitab Jüriska enda sattumist organisatsiooni. Naine tegutses enne Uuskasutuskeskust toitlustusäris ning oli enne seda teinud juba ühe restorani ja mitu kohvikut.

"Ma arvan, et mind valitigi sinna just ettevõtlustausta pärast. Et kuigi Uuskasutuskeskus on MTÜ ja sotsiaalne ettevõte, tuleb teda majandada ikka niiöelda ärimaailma reeglite järgi," selgitab Jüriska, kellele Noore naise tiitel annab kindluse, et ta on liikunud õiges suunas ja annab julgustust innukalt edasi tegutseda.

Teenekate daamide austamine toimus neljapäeval Tallinna Raekojas.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/498971

Selline ongi keskmine Eesti mees: 38aastane, kaalub 83 kilo ja teenib üle 900 euro kuus. Toimetas Karoliina Vasli 8. november 2012

Keskmine Eesti mees on 38aastane, töötab ehituse, transpordi või töötleva tööstuse tegevusalal ning tema brutokuutöötasu on üle 900 euro. Ta kaalub 83 kilo ja on 179 sentimeetrit pikk, teatab statistikaameti ajaveeb.

2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel oli Eestis 600 352 meest ja 693 884 naist ehk mehi on üle 93 000 võrra vähem kui naisi. Alates 40. eluaastast hakkab mehi rahvastikus üha vähemaks jääma ning 75aastaseid mehi on juba üle poole vähem kui samas vanuses naisi.

Mehed ei tõtta noorelt abielluma, vaid pigem sõuavad abielusadamasse 30. eluaastates (meeste keskmine vanus abiellumisel on 30 eluaastat). Kõigist abiellunud meestest 60 protsenti on abiellu astunud 30. eluaastaks, samal ajal kui abiellunud naistest on 30. eluaastaks tanu alla saanud pooled. Kõige rohkem abielulahutajaid on 35–39aastaste meeste seas. Kui mees on 30–34 aasta vanune, on peres tõenäoliselt juba üks või mitu last.

15–74aastastest Eesti meestest töötas 2011. aastal 62 protsenti ja tööd otsis 13 protsenti. 2012. aastal on töötus meeste hulgas pisut vähenenud. Mehed töötavad enamasti ehitusel, transpordi valdkonnas või töötlevas tööstuses. Hariduse ja tervise tegevusalal on meeste osatähtsus väike.

Palgatöötajast mees teenib kuus keskmiselt 923 eurot brutos. Eesti mees teeb päevas üheksa tundi tasulist tööd. Sellele kuluv aeg on aastate jooksul küll pisut lühenenud, kuid sellegipoolest teevad mehed päevas tasulist tööd 30 minutit rohkem kui naised. Majapidamisele ja perekonnale kulub meestel kolm tundi päevas, mida on üle pooleteise tunni vähem kui naistel.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/498899

Tänavune aasta isa on arst Ralf Allikvee. 11.11.2012

Estonia kontserdisaalis tähistati täna isadepäeva piduliku kontserdiga, kus anti üle ka tänavune aasta isa tiitel, mille sai tuntud arst Ralf Allikvee.

Ralf Allikveel (60) ja tema abikaasal Tiinal on kaks last ja neli lapselast. "Ma ei ole teinud mitte midagi erilist, olen andnud vaid edasi seda, mida mu vanemad mulle andsid," tõdes Ralf Allikvee.

Ralf Allikvee on lõpetanud TRÜ arstiteaduskonna ja töötanud onkokirurgina mitmetes Eesti haiglates, ta on olnud Tallinna Mustamäe haigla peaarst ja 2001. aastast Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse liige ja nüüdne juhatuse esimees.

Eesti Naisliit on tiitlit Aasta isa omistanud aastast 1998.

Aasta isaks võib kandideerida Eesti vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last, kes on oma töös pädev ja tunnustatud ning on perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool perekonda.

Aasta isad:

1998 – talupidaja Eduard Jaansen Sauga vallast Pärnumaalt
1999 – Tallinna tehnikakõrgkooli prorektor, kuue lapse isa Enno Lend
2000 – rahvakultuuri säilitaja Ants Taul Riidajast Valgamaalt
2001 – Jõgevamaa talupidaja ja kaitseliidu Järvamaa piirkonna juht Aare Kabel
2002 – rahvusooper Estonia loominguline juht Arne Mikk
2003 – haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas
2004 – Kehtna vallavolikogu esimees Märt Riisenberg
2005 – Harku eksperimentaalbioloogia instituudi töötaja Jaan Sild Harjumaalt
2006 – kolme lapse isa, kergejõustikutreener Mehis Viru
2007 – näitleja, lavastaja ja õppejõud, kuue lapse isa Lembit Peterson
2008 – kolme lapse isa, kuue lapse vanaisa ning Eesti Ema monumendi idee autor Hans Sissas
2009 – kolme tütre isa ja üheksa lapselapse vanaisa, eesti kunstnik, poliitik, karikaturist ja Rahvarinde asutaja Heinz Valk
2010 – kuue lapse isa, Tartu linnapea Urmas Kruuse
2011 – viie lapse isa, dirigent ja muusikapedagoog Aavo Ots

Evelin Ilvese kõne tänasel isadepäeval

"Head Eesti isad.

Head isadepäeva kõigile kohale tuljatele! Ja mõttes kohal olijatele!

Alustuseks südamlikud õnnesoovid aasta isale, kelle nime veidi aja pärast teada saame. Palju õnne nii tänaseks kui ka koju viimiseks ja jagamiseks!

Sageli räägitakse nendest tohututest ootustest, mida ühiskond on naistele ja emadele pannud. Need ootused sõlmivad ühte perekondlikud unistused ja tööalase edu.

Meeste ja isade suhtes ei kehti meil sugugi väiksemad või kehvemad ootused. Isade püüdlused nendega ootustega toime tulla on samuti tunnustamist väärt.

Selline pere, kus isalt oodatakse koju toomiseks vaid raha, ei saa kunagi olla aasta isa või aasta ema pere. Selline pere ei saa olla ka ülemäära õnnelik. Õnnelik on pere, kus isa toob koju kõige laiemas mõttes hoolt ja hoidmist oma pere suhtes.

Seda hoolt, seda hoidmist, mida me parimates peredes näeme, tahaks aga näha isadelt natuke rohkem ka meie Eesti elu suhtes. Nii paljud asjad võiksid muutuda natukene paremaks, kui me kuuleksime valjemalt ka isade häält, näiteks hariduses, õppimise edukuse hindamisel ja ka koolielu korralduses üldisemalt.

Eesti elu läheks paremaks ja hoolivamaks, kui me suudaksime ühistes asjades olla rohkem kui pere: ülemuste ja alluvate kõrval natuke rohkem nagu tööpere; juhtide ja juhitavate kõrval natuke rohkem üks rahvas.

Selleks pole tegelikult väga suurt pingutust vaja. Vaja on tahta ja olla mõtteis kohal.

Paljud isad töötavad oma perest igapäevaselt lahus. See on paratamatus. Palju isad elavad oma lastest lahus. Ka see on fakt. Olles mõtteis kohal, elades kaasa ja mitte lahku, on ka need lahusolekud peredele ületatavad. Ja sedagi peab tahtma.

Tänast päeva nimetatakse tavaliselt vist pidupäevaks. Õigem oleks siiski vist tunnustamise või isegi tähistamise päev.

Täna me ütleme välja selle tunnustuse ja tähistame, iga pere omal kombel, seda, mida me vaikimisi kindlasti mõtleme kõikidel teistel päevadel: aitäh kõige eest, armsad isad. Jõudu ja tervist ka."

Marek Kuul

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06265599

Raport: Eestis on soolise võrdsuse seis halvem kui Ugandas. Tuuli Jõesaar

Maailma majandusfoorumi (WEF) koostatav maailma riikide soolise võrdsuse raport koondab andmeid 135 riigi kohta ja Eesti on tänavu 60. kohal. Tabeli esikohti hoiavad nagu ikka Skandinaavia maad ja teised jõukad Euroopa riigid, kuid Eesti positsioon on eriti kehv, sest meist paremas seisus on isegi Uganda, Burundi ja Mongoolia, rääkimata naabritest Lätist, Leedust ja Venemaast.

Veelgi kurvem – ja üllatavam – on see, et Eesti on tabelis iga aastaga järjest tahapoole nihkunud. 2006. aastal, kui WEF iga-aastast raportit koostama hakkas, oli Eesti 29. kohal. Sealt edasi oleme ainult langenud: 2008. aastal 37. kohale, 2010. aastal 47. kohale ja tänavu siis juba 60. kohale.

„Eesti aastate lõikes tahapoole kukkumist võib seletada sellega, et kuigi meil on mitmel alal naiste näitajad rahvusvahelises võrdluses head, on lüngad teistel aladel (näiteks osalus poliitikas, töötasu jne) sedavõrd suured, et indeksi järgi oleme aastate lõikes allapoole liikunud,” ütles sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna juhataja Hede Sinisaar. „Meeles tasuks pidada ka seda, et soolised lõhed kipuvad majanduse kasvades suurenema,” lisas ta.

Sama kinnitas ka Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Marre Karu. „Meil on väga suur sooline palgalõhe, mis Ugandas ja Burundis ei ole nii suur. Palgalõhe on seotud tööturu iseloomu ja üldise palkade erinevusega. Eestis on üldse palkade erinevused väga suured ja suur on ka sooline ametialane segregatsioon, naised töötavad sagedamini just madalapalgalistel ametikohtadel. Burundis aga töötab suurem osa inimesi põllumajanduses, mistõttu on töö iseloom väga erinev. Võimalik, et seal on ka lühemad karjääriredelid, mis tekitavad palkade erinevust või ka segregatsiooni,” ütles Karu.

Peale majandusliku aspekti vaatleb raport riike ka poliitilisest, hariduslikust ja tervise seisukohast. Pingerida luuakse selle järgi, kus eri sugude esindajatele võrdsemalt hüvesid jagatakse ja võimalusi antakse. Eesti on teiste riikidega võrreldes palkade poolest viimaste seas, peale selle on meie näitajad langenud ka alg- ja keskhariduse puhul. See-eest on meil head näitajad naiste suures tööhõives, lausa esikoht kuulub meile aga kutse- ja tehniliste töötajate soolise võrdsuse tabelis. Kokkuvõtteks: meie naised käivad meestega võrdselt tööl ning on meestega võrdselt haritud ja oskuslikud, aga palka saavad meestest oluliselt vähem.

Allikas: Päevaleht, 2.11.2012

Konverents “NAINE TÖÖELUS – JULGE OLLA SINA ISE!”

Konverents “NAINE TÖÖELUS – JULGE OLLA SINA ISE!” kolmapäeval, 31. oktoobril 2012 kell 10.00 – 17.00
Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis Tallinnas, Tõnismägi 2

PROGRAMM

10.00 – 11.00     Registreerimine ja hommikukohv

Avatud on kaubatänav: raamatud – TEA Kirjastus, moodsad rõivad – Baltika, ehete näitusmüük – ehtekunstnik Vivian Schotowsky, ehted ja kellad – Aurum

 

11.00 – 11.15     Konverentsi avamine, sissejuhatus. Lauri Hussar, moderaator

Tervitussõnad. Siiri Oviir, Eesti Naisliidu esinaine;

              Heli Kuulman, Rahvusvahelise Zonta Tallinna klubi president

 

I paneel “Sooline palgalõhe −  kas tõesti geneetiline paratamatus?”

Moderaator: Lauri Hussar, ajakirjanik

 

11.15 – 11.30     “Palgalõhe – kelle probleem?”. Hanno Pevkur, sotsiaalminister

11.30 – 11.55      "Kuidas vähendada naiste ja meeste palgalõhet". Mari-Liis Sepper, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik

11.55 12.20      “Sooline palgalõhe Eestis: probleemid ja võimalikud lahendused”. Iris Pettai, Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja, majandusteadlane ja sotsioloog

12.20 – 12.40      "Samaväärse töö eest samaväärne palk – kas hull feministlik unistus või inimõiguste tagamine". Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi liige

12.40 – 13.00     I paneeli kokkuvõte. Lauri Hussar, moderaator

13.00 – 14.30     Lõuna

                               Konsultatsioonid ja toredad pakkumised kaubatänaval

14.00 – 14.15     Raamatu “Julge olla sina ise! Naine tööelus ja kodus” stendiesitlus fuajees

II paneel “Naine otsustustasandil – kas tõesti mõttetu soov?“

Moderaator: Indrek Tarand, Euroopa Parlamendi liige

 

14.30 – 14.55     “Konkurentsijulgusest”. Raul Rebane, OÜ Stratkom, kommunikatsiooniekspert

14.55 – 15.20      “Kukkedel aeg otsustada, kas kanad pääsevad pardale. Sebra annab terekäe”. Marianne Mikko, Riigikogu liige

15.20 – 15.45     “Miks naine on parem kui mees?”. Janek Mäggi, OÜ Powerhouse juhataja ja konsultant

15.45 – 16.10      “Naisettevõtjana ja tööandjana 25 aastat Eesti majandusmaastikul”. Silva Tomingas, TEA Kirjastuse ja TEA Keeleõpetuse juhatuse esimees

16.10 – 16.35      “Õiglasem konkurents poliitikaturul – deklaratsioonidest tegelikkuseni”. Ülle-Marike Papp, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ekspert

16.35 – 17.00     II paneeli kokkuvõte. Indrek Tarand, moderaator

Konverentsi korraldamist toetab ADLE/ALDE

 

 

Eesti Naisliit

Zonta Tallinna Klubi

 

 

R.S.V.P.               Registreerumine kuni 25. oktoobrini

Internetis http://www.nlib.ee/naiskonverents

või telefonidel 630 7262  ja  631 1416

Konverentsil osalemine on osavõtjatele tasuta.

 

 

 

 

Reumahaigete Laste ja Noorte Ühing kutsub teabepäevale

10.11.2012 Tallinn, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Toompuiestee 10

Käesolev teabepäev on mõeldud juveniilsesse idiopaatilisse artriiti (JIA-sse) haigestunud laste peredele.

PÄEVAKAVA

12.00-12.30 Juveniilne idiopaatiline artriit (JIA), tekketeooriad: dr Sirje Tarraste

12.30-13.00 JIA epidemioloogia, erinevad vormid, diagnoosimine: dr Mari Laan

13.00-13.10 Lapsevanema lugu

13.10-13.40 JIA ravi võimalused: dr Karin Uibo

13.40-14.00 Teepaus

14.00-14.20 Kohanemine kroonilise haigusega: psühholoog Marje Oja

14.20-14.40 JIA ja füsioteraapia: füsioterapeut Kristi Pedak

14.40-15.10 Mis on puue ja kuidas seda määratakse?: Eesti Puutega Inimeste Koja tegevjuht Karin Hanga

15.10-15.20 Reumahaigete Laste ja Noorte Ühingu tutvustamine: juhatuse liige Annika Ossipova

Osalemine on tasuta!

Lapsed kaasa, sest nendega tegeleb MTÜ PisiPesa mängukool

Registreerimine kuni 8.11.2012!

Kontaktisik: Ester Sõtsova, telefon: +372 5344 7040 või e-aadressil

ester@rhlny.ee

Korraldajad jätavad endale õiguse teha kavas muudatusi!

Vabariiklik puuetega inimeste taidluskollektiivide juhendajate koolitus

Vabariiklik puuetega inimeste taidluskollektiivide juhendajate koolitus toimub 22 ja 23. novembril k.a. Viljandis .

Neljapäeval, 22. november  

Kell   10 – 11.00       Kogunemine ja hommikukohv. Koolituse kava tutvustus.  Posti 20.

Kell   11.30 -13.30   „Toimetuleku strateegiatest ja taktikatest“ – lektor Maria Teiverlaur.

Kell   14. – 15           Kerge eine ja majutus Peetrimõisa Villas.

Kell   15 – 17           „Enesetäiendus pillimängu alal. Jõululaulud. Plaatpillid ja kellad

                                  Lihtsate laulude orkestreerimine. – Malle Pisarev.

Kell   18.00.              Sõidame teatrisse „Ugala“ ja vaatame etendust „Ukuaru“                          

Kell   21.30               „Vaba kava – vaba lava“ – Peetrimõisas.

 

Reedel,    23. novembril

Kell 10 – 12.00     Hingamise ja lavakõne harjutused  – Elle Are. – Peetrimõisas

Kell 12 –  14.00     Tsirkuseelementide lisamine programmidesse.  MTÜ Viljandimaa „Singel“    

Kell  14 –  15.00    koolituse lõpetamine, kokkuvõtete tegemine. 2013 kultuurifestival.

                                  Lõuna.

Kaasa võtta   ujumistrikoo.

Korraldajatel on õigus teha muudatusi  koolituse kavas.

Osavõtumaks 10  eurot.

Osavõtust registreerida  hiljemalt 16.novembriks k.a tel 56618546. Urve Kimmel või e post: urvekimmel@gmail.com.

 

Projektijuht: Urve Kimmel.

 

 

 

Tiina Kangro: pingpongimäng inimestega. Tiina Kangro, ajakirjanik

Kuigi laiem avalikkus seda ei usu, rikub Eesti riik iga päev päris paljude omastehooldajaiks olevate isikute inimõigusi, surudes neid emotsionaalselt tundlikku olukorda ära kasutades vaesusesse ja eraldatusesse, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Pingpongi mängitakse nii, et mängijad põrgatavad seest tühja palli edasi-tagasi laual, mis on jagatud kaheks, nn sinu ja minu pooleks. Pallil tohib lasta oma mängumaale põrgata vaid korraks, mille järel tuleb see vastase poolele tagasi hüpitada. Punkte saab selle eest, kui teine ei suuda palli kohe tagasi lüüa. Mäng käib kiirelt ja nõuab suurt osavust. Kogemustega mängija suudab pallile löögi anda nii, et sellele läheb silmaga nähtamatu vint sisse, mis eksitab vastast, et too teeks valearvestuse ja pall talle kätte jääks. See tähendab raundi kaotust. Muidugi mängitakse edasi ning järgmisena võib libastuda teine pool. Kui kokku satuvad tõelised profid, siis pall muudkui kõksub ja naljalt peatuma ei jäägi. Just sellised profipallurid on Eesti riik ja omavalitsused, kui jutuks on avalike teenuste korraldus ja rahastamine.

Mõlemad on siiski mõnes raundis kaotanud ja kaotused tuleb kummalgi poolel kinni maksta. Näiteks tuleb tasuda riigialamate või vallasantide hooldekoduarveid, maksta lastehoiu- ja hooldajatoetusi või tugispetsialistide palku koolides. Kuid alati on lootus, et juba järgmise löögiga saab panna kaotust kandma vastaspoole, suunates mõne kohustustest kavala juriidilise nüansiga vastaspoole kraesse.

Kuigi rahva kasina maksuraha peale käiv mäng tundub ohutu, nagu 19. sajandi lõpukümnenditel Briti kõrgklassi külalistetubades sündinud lauatennis, on kaalul enamat. Selle enama nimel, mille osisteks on heaolu ja võim, pole tegelikult kahju mängida ka inimeste peale. Eriti nende, kes on viletsamad, nõrgemad ja kes tõenäoliselt ei hammusta. Ja kellest suurt osa saaks hoopistükkis visata perekondade õlgadele.

Paar päeva tagasi andis Eesti poliitika vaieldamatu suurkuju Mart Laar telepublikule oma esimese intervjuu – tavatult avameelse ja isikliku – pärast insulti haigestumist. VIPid meil ju üldiselt niisugustel teemadel ei räägi. Laar on umbes kolmas kahekümne aasta jooksul. Kümmekond aastat tagasi tunnistas võitlust raske depressiooniga riigikogu liige Igor Gräzin. Eks selle eest vaadatakse teda praegugi veel pisut «sellise» pilguga. Kuus aastat tagasi jagas kaasmaalastega õuduselamusi omastehooldamise teemal ärimees, rallisõitja ja tollane riigikogu liige Robert Lepikson. Lepikson oli sõnakas mees, kes oleks küllap aidanud poliitikatandrilgi teemat tõsta, kuid kahjuks lahkus ta kaks kuud hiljem ise siitilmast ajuinsuldi läbi, oma õnneks omastehooldust vajamata.

Mart Laar rõhutas intervjuus mitu korda just perekonna tähtsust raskest seisundist taastumisel. Ta kinnitas isegi, et päris kindlasti poleks ta saates mõtteid jagamas, kui tema kõrval poleks kõik pikad kuud viibinud lähedased. Et arstide ja taastusravispetsialistide panus on erinevatel tervenemisperioodidel erinevas balansis hädavajalik, kuid hingejõudu ja toetust, mis sind tegelikult koos naha ja karvadega mustast august välja tõmbab, saavad anda just need inimesed, kes on osake sinust ja kelle jaoks sina oled asjade algus ja lõpp.

Sellel Mart Laari saatel oli tohutu hulk vaatajaid ja kuna olen hästi kursis meie riigi pingpongipallurite mõttemaailma allhoovustega, hakkas mul sees keerama, kui adusin, milliseid püha õiguse aistinguid võis intervjuu tekitada neis, kes parasjagu lahendamas Eesti jaoks kahe umbsõlmega tähtsaid riiklikke küsimusi: säästa eelarvet, tehes seda samal ajal poliitkorrektselt ja Euroopa suunal kõlavate loosungitega lehvitades.

Eestis on praegu käimas tervelt kaks seadustike korrigeerimist, millest mõlemal on otsustav mõju Eesti «inimressursile» tulevikus. Sotsiaalministeeriumil on käsil sotsiaalõiguse kodifitseerimine, mille käigus tehakse uuenduskuur hulgale õigusaktidele, sh sotsiaalhoolekande seadusele, millest sõltub, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused abistavad inimesi toimetulemisraskuse puhul ja nende ennetamisel. Olgu need siis puuetega inimesed, eluheidikud, eakad või muude erivajadustega inimeste grupid. Teiseks on parlamendilugemiste ootel ka haridus- ja teadusministeeriumi ettevalmistatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste pakett, millest hakkab sõltuma meie üldhariduse kvaliteet, sh see, kui suure elujõu ja läbilöögivõime saavad koolist kaasa hariduslike ja sotsiaalsete erivajadustega lapsed.

Mõlema paketi puhul, kus on ka mitmeid mõistlikke momente, on läbivaks jooneks riigi rahahuvide eest seisva seadusandja soov sooritada pallivise naabrimehe kapsaaeda. Lisaks omavalitsustele on jõuliselt sisse toodud ka kolmas osaline – perekonnad. Sest kellele muule kukub lõpuks koormus, kui näiteks puuetega lapsed «kaasatakse» küll tavakooli ja isegi tavaklassi, aga nende jaoks neis tingimustes sageli eluliselt vajalike ja vahel vägagi mahukate ja kallite tugiteenuste rahastamine ja korraldus määratakse sõrmenipsuga omavalitsustest koolipidajate õlgadele.

Teame praeguseks liigagi hästi, haldusreformi arutamise, uurimise ja torpedeerimise taustal, et suur osa meie sadadest omavalitsustest neid teenuseid osutada ei suuda ega ka hakka neid osutama. Nii ongi kavala plaani varjatud osaks lahendus, et lisakoormus kukub perekonnale. Ja siinkohal peatub korraks ka pingpongimatš. Koos võtavad riik ja kohalikud omavalitsused välja perekonnaseaduse ja loevad: hädasolija aitamine ongi pere kohus, kuni surmani. Arutletakse tõsiselt isegi selle üle, et kohustus peaks laienema ka õdedele-vendadele.

Suviste vihmavalangute varjus valmis Eestis üks haruldaselt huvitav uurimistöö. Selle tellisid sotsiaalministeerium ja justiitsministeerium, et saada ülevaadet, mil määral oleks mõeldav suurendada perekondade kohustusi oma lähedaste eest hoolitsemisel, kui viimastel esineb probleeme nagu puue, töövõime kadu, paljulapselisus, vanadusest või muudest põhjustest tekkinud toimetulematus jms.

«Mõistame tellijat nii, et ta soovib, et me paneksime kirja järeldused viisil, mis võimaldab tellijal olukorras, kus ta kaalub sotsiaalõiguse kodifitseerimise käigus suurendada perekonna vastutust toimetulekuraskuses isiku abistamisel, vaadata järeldustest, millistel tingimustel selline kavatsus on (põhi)õiguslikult (st kooskõlas põhiseaduse ja Eestile siduva rahvusvahelise õigusega – T. K.) lubatav,» viitasid oma eessõnas ka uuringu «Perekonna kohustused (sotsiaalsete probleemide tõttu) abi vajavate pereliikmete ees» autorid, noored juristid Ave Henberg ja Kärt Muller.

Uuring ise, kuigi selles sisalduv materjal annab seadusandjale võimaluse perekondade elujärge soovi korral olulisel määral halvendada, on Eesti sotsiaalhoolekande kultuuri jaoks sügavalt avastuslik. Näiteks saame must valgel kinnitust, et kuigi laiem avalikkus seda ei usu, rikub Eesti riik iga päev päris paljude omastehooldajaiks olevate isikute inimõigusi, surudes neid emotsionaalselt tundlikku olukorda ära kasutades nelja seina vahele, määrates nad sotsiaal- ja tugiteenuste puudumise või kättesaamatuse tõttu oma lähedast päästes vaesusesse ja eraldatusesse, jättes nad kõrvale tööst ja sundides minetama eneseväärikust.

Näen vaimusilmas, kuidas seadusemuudatuste koostajad grupiviisiliselt püsti tõusevad, kuulates Laari arvamust perekonna tähtsusest. Lõpuks ometi kuulevad nad kinnitust oma tõele. Aga nagu ikka, kuulevad kuulajad eelkõige seda, mida tarvis. Perekond ei ole tegelikult see institutsioon, kelle pädevusse kuulub 120-kilose mehe tassimine ja kasimine, selle teenuse saamiseks on nii abivajaja kui tema pere tööd teinud ja makse maksnud.

Perekond on see, kes toetab paranejat emotsionaalselt. See on perekonna tähtsus, vahel on just see tähtsaim osa tagasitulekust ja edasiminekust, võimendades spetsialistide tööd ja andes paranejale meelekindluse, toe ja usu.

Ladudes perede turjale kogu füüsilise, tehnilise ja majandusliku koorma, nagu see praegu tihti on, pole nad enam suutelised jagama oma hoolealustele vaimujõudu, mille toel võidelda homse eest. Liiga palju on Eestis kogunenud omastehooldajaid, kes koos oma väetiga nii vaimselt, füüsiliselt kui majanduslikult põrmu langevad, tervise kaotavad, hullumajja satuvad … See viga on meie seadustesse kirjutatud ja see on vaja sealt kiiresti välja võtta.

Just homme on seesama teema – hoolekandesüsteemide arendamine kombineeritult omastehooldusega – arutluse all sotsiaalhoolekande konverentsil. Selle päeva juhina plaanin seada enam kui 200 kuulajaga hoolekandejuhtidest, praktikutest ja lähedasi hooldavatest pereliikmetest auditooriumi ette väljakutse visandada Eesti riigi jaoks paberile terviknägemus sellest kahe poolega medalist.

Palusin mitmeid asjakohaseid ametkondi saata oma esindajad konverentsi lõpus toimuvale ümarlauale. Tulevad inimesed õiguskantsleri büroost, riigikontrollist, omavalitsustest, rohujuure tasandilt. Probleemiga kõige tihedamalt seotud sotsiaalministeerium otsustas aga ajapuudusel just selle arupidamise vahele jätta.

Aeg oleks lõpetada ka Eestis Don Quijote moodi tuuleveskitega võitlemine, kus probleeme lahendatakse killustatult ja eraldi sektorites. Aeg on otsida üles ja kõrvaldada põhjused, mis neidsamu probleeme toidavad. Vaja on lõpetada riiklik pingpongimäng inimestega.

Tiina Kangro on Linnalehtede Grupi peatoimetaja, telesaate «Puutepunkt» produtsent ja samanimelise ajakirja väljaandja.

 

Sotsiaalministeeriumi kommentaar

Tiina Kangro artiklis «Pingpongimäng inimestega» on tsiteeritud sotsiaalministeeriumi tellimusel 2012. aastal sotsiaalõiguse kodifitseerimise raames valminud perekonna abistamiskohustust käsitlevat õiguslikku analüüsi, mille autoriteks on Ave Henberg, Kärt Muller ja Anneli Alekand.

Juhime tähelepanu asjaolule, et artiklis tsiteeritud lõik pärineb analüüsi tööversioonist, mitte aga lõplikust autorite poolt tellijale üle antud uuringuraportist. Kahetsusväärselt oli inimliku eksituse tõttu Sotsiaalministeeriumi kodulehel avaldatud analüüsi tööversioon.

Artiklis esitatud tsitaat väljendas analüüsi autorite subjektiivset ning kahjuks ekslikku tõlgendust Sotsiaalministeeriumi kui analüüsi tellija lähteülesandest. Kuna antud tõlgendus asetanuks kogu analüüsi valesse, tellija tegelikele taotlustele absoluutselt vastupidisesse konteksti – mille tõestuseks on ka Tiina Kangro artikkel – korrigeerisid autorid analüüsi lõppversioonis enda seisukohti, lähtuvalt tellija lähteülesandest ning sotsiaalõiguse kodifitseerimise eesmärkidest.

Oleme teadlikud omastehoolduse probleemidest, mida on käsitletud erinevates, sealhulgas sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringutes.

Kinnitame, et ei otsi ega kavanda sotsiaalõiguse kodifitseerimise raames viise perekonna abistamiskohustuse suurendamiseks, nagu väidab Tiina Kangro artikkel, vaid võimalusi omastehoolduse toetamiseks ning täpsemaks reguleerimiseks. Sel põhjusel telliti ka käesolev analüüs, mille eesmärgiks oli täpsustada (põhi)õiguslikke raame ja aluseid, millest perekonna abistamiskohustuse sisu reguleerimisel lähtuda.

Oleme vea parandanud ning analüüsi lõppraport  on kättesaadav ministeeriumi kodulehelt.

Allikas: Postimees, http://arvamus.postimees.ee/1017720/tiina-kangro-pingpongimang-inimestega/

Sotsid uurivad, mida erakonna liikmed arvavad soolisest võrdõiguslikkusest. Madis Filippov

Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhatus tellis septembris uuringu selgitamaks erakonna liikmete nägemust soolisest võrdõiguslikkusest, et kujundada tulevikus erakonna sellealaseid poliitikaid teadlikumalt.

Euroopa Parlamendis toimus 3. oktoobril soolise võrdõiguslikkuse seminar, kus sõna võtnud europarlamendi liige Sirpa Pietikäinen tutvustas võrdõiguslikkust puuduvat raportit «Naised poliitiliste otsuste tegemisel – kvaliteet ja võrdsus».

Ta märkis, et naised on valimiskampaaniate ajal vähem nähtavad ja nad on üldse vähem esindatud. Muu hulgas tõi ta ettepanekuna välja, et olukorra parandamiseks peaks erakondadel olema põhikirjades soolise võrdsuse põhimõte. Näiteks, et valimisnimekirjades oleks eesotsas enam naisi ja et mehed toetaksid naiskandidaate ka ise rohkem.

Postimees uuris sotsidelt, mida partei ettepanekutest arvab. SDE peasekretär Indrek Saar kinnitas, et sotsiaaldemokraatide jaoks on tasakaal ühiskonnas, sh sooline tasakaal, alati olnud kaasaegse riigi eduka toimimise eeldus.

«Loomulikult on ka meil erakonnana sel teemal küllaga arenguruumi, samas vaadates meie juhatusse, sh juhtkonna koosseisu, on meie kõrgeim otsustustasand pigem heas proportsioonis,» tõi Saar välja. «Erinevad eksperdid on korduvalt pööranud ühiskonna tähelepanu sellele, et naiste osalus Eesti poliitikas on suhteliselt madal, samas mõned neist on märganud, et naisi, kellel on tahe ja võimed riigi, erakonna või omavalitsuse tegemistesse rohkem panustada, on SDE ridades küllalt ning maailmavaateliselt seisavad just sotsiaaldemokraadid võrdse kohtlemise edendamise eest.»

Saar märkis, et SDE juhatus on septembris tellinud professionaalse uuringu selgitamaks erakonna liikmete nägemust soolisest võrdõiguslikkusest, et kujundada tulevikus erakonna sellealaseid poliitikaid veelgi teadlikumalt.

«Meie teada ei ole ükski teine erakond siiamaani selleni jõudnud,» ütles ta.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna 2011. aasta valimisprogramm rõhutab, et Eestist peab saama euroopalikult tasakaalustatud ühiskond, kus on tavaks naiste ja meeste võrdne esindatus kõigis poliitikavaldkondades ning poliitilistes tegevustes.

«SDE seab eesmärgiks, et kõigis esinduskogudes on ühe sugupoole esindajaid vähemalt 40 protsenti,» kinnitas Saar.

Sotsiaaldemokraadid peavad ääretult kahetsusväärseks praegust olukorda, kus valitsuse kolmeteistkümnest ministrist on naisi ainult üks.

«Ühiskonna tasakaalu huvides peab riigi kõrgeim tegevvõimu teostaja olema ka ise tasakaalus. Saati ei saa sellist naiste alaesindatust pidada normaalseks ja kohaseks 21. sajandi Euroopas,» rääkis Saar. «Meile ühiskonnamudelina paljuski eeskujuks oleva Põhjala poolt vaadates, näeb Eesti valitsus ilmelt välja nagu eelmise sajandi poliitbüroo.»