Skip to main content

Konverents “Ärka, märka, tegutse ” 5. oktoobril

5. oktoobril kella 10 – 16 toimub Tallinna Ülikooli Tallinna saalis (Uus-Sadama 5) projekti ” Ärka, märka, tegutse- õpetaja ja kool teadlikuks soostereotüüpidest, nende ületamise vajadusest ja võimalustest hariduse ja töö valdkonnas ” lõppkonverents.

Konverentsil esinevad asjatundjad Eestist, Rootsist ja Islandilt.

Eesti esinejate ettekanded annavad ülevaate väärtushoiakute muutumisest Eesti ühiskonnas, avavad kooli kultuuri , õppe- ja kasvatustegevuse seniste põhimõtete ning õpetajate ja haridusametnike seisukohtade mõju eri soost õpilaste enesehinnangule ja toimetulekule. Ühtlasi tutvustatakse Eesti üldhariduskoolide õpetajate ja haridusametnike seas läbi viidud uuringute tulemusi.  

Islandi ja Rootsi esinejad tutvustavad  uusi vaatenurki ja lähenemisviise, mis on suunatud tütarlaste ja poiste kasvatamisele, nende haridustulemuste tasakaalustamisele ja võrdsemate võimaluste loomisele koolis. Kuulajatel on võimalus jõuda selgusele, mida tähendab sooteadlik pedagoogika

Konverentsil tutvustatakse õpetajatele koostatud käsiraamatut sooaspekti arvestamiseks koolis ja õpilaste Forum-teatri trupp esitab ürituse lõpus lühietenduse „Õpilane märkab“.

Osavõtust palun teatada hiljemalt 1. oktoobriks info@enu.ee

Osavõtt on tasuta, väljaspoolt Harjumaad tulijatele on võimalik kompenseerida sõidukulud.

Esialgne päevakava

10.00   Avamine, tervitused

10.10   Muutuvad väärtused ja suhtumine soorollidesse- Andrus Saar, AS Saar Poll

10.35   Poiste ja tüdrukute erinev koolimäng- Tiiu Kuurme, TLÜ

11.00   „Loodus on meid selliseks  teinud." Sooline essentsialism hariduses ja kasvatuses- Elo-Maria Roots

11.25   Märkamine eeldab teadmisi – Ülle-Marike Papp

12.00   Projektist „Ärka, märka, tegutse“- Riina Kütt

12.15   LÕUNA aatriumis

13.00   „Soolise võrdõiguslikkuse käsitlemine Rootsi koolis ja lasteaias. Kogemused ja meetodid- Eva-Karin Wedin, Rootsi

13.45   Kuidas õpetaja saab koolis luua tüdrukutele ja poistele võrdseid võimalusi – Marcus Pehart , Rootsi

14.15    Islandil teatakse ja märgatakse. Kuidas selleni jõuti?- Hanna Björg Vilhjálmsdóttir, Island

15.00   Kohvipaus

15.15  Õpilane märkab – SA RINK Forum-teatri trupp

16.00   Kokkuvõte päevast, lõpetamine

Konverents toimub Euroopa Sotsiaalfondi projekti „Ärka, märka, tegutse – õpetaja ja kool teadlikuks soostereotüüpidest, nende ületamise vajadusest ja võimalustest hariduse ja töö valdkonnas „ raames

 

SoM: Järgmisel aastal käivitub lastetoetuste tõusu reform ja vähenevad hoolekandeteenuste järjekorrad. Pressiteade 29.09.2102

Järgmisel aastal käivitub lastetoetuste tõusu reform ja vähenevad hoolekandeteenuste järjekorrad.
Neljapäeval andis valitsus järgmise aasta riigieelarve üle Riigikogule. Sotsiaalministeeriumi valitsemisalale tähendab 2013. aasta mitmeid muudatusi: lisanduvad vajaduspõhised lastetoetused ning taastatakse tasustatud isapuhkus. Lisaks kasvab rehabilitatsiooni ja erihoolekande eelarve ning vähenevad järjekorrad.

Kokkuleppe kohaselt tõstetakse suhtelises vaesuses elavate ühe lapsega perede lastetoetused senistelt 19,18 eurolt tuleva aasta juulist 28,77 euroni ning alates 2015. aastast kahekordseks ehk 38,36 euroni. Kahe lapsega perede vajaduspõhine toetus on tulevast aastast 57,54 eurot ning 2015. aastast 76,72 eurot kuus. Olemasolevad peretoetused säilivad. Lisaks tõuseb kõigi kolme ja enama lapsega perede kolmanda ja enama lapse toetus seniselt 57,54-lt tuleval aastal 76,72 euroni ning alates 2015. aastast 95,9 euroni. Lisanduvaid lastetoetusi ei arvestata toimetulekutoetuste arvestamisel.

Kui perre sünnib kolm või enam last korraga, tõstetakse sünnitoetus ühe lapse kohta rohkem kui kolmekordseks ehk 1000 eurot lapse kohta. Reform käivitub järgmisest aasta 1. juulist ning rakendub täismahus 2015. aastast.

Järgmisest aastast taastatakse ka tasustatud isapuhkus. Isal on õigus saada kokku kümme tööpäeva isapuhkust kahe kuu jooksul enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi. Alates 1. jaanuarist 2013 tasutakse isapuhkus töötaja keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem, kui on kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk.

Arstide palk tõuseb 3% ja õdedel ning hooldajatel 6% protsenti.

Pension tõuseb tuleval aastal keskmiselt  5%, mis tähendab keskmist vanaduspensioni saavale pensionärile ligi 200 lisaeurot aastas.

Mitmed ravimid odavnevad. Juba 1. oktoobrist kaob ära senine 12,79 euro suurune ravimihüvitise maksimaalmäär 50%-lise soodustusega ravimite puhul. Keskmiselt vähenevad ravimid inimesele 22% võrra.

Kõigi töötajate netopalka suurendab järgmisel aastal ka töötuskindlustusmakse vähendamine. Keskmiselt jääb igale perele aastas kuni 180 eurot rohkem raha kätte.

Laste rehabilitatsiooniteenuse eelarve suureneb 4 395 009 euroni ehk 64% võrra. Lisaraha kasutatakse eelkõige järjekorra vähendamiseks. Lisavahendid võimaldavad vähendada laste järjekorda kuni 85%. Laste rehabilitatsioon aitab ennetada puude süvenemist, soodustab laste arengut ja seeläbi tagab nende parema toimetuleku täiskasvanuna.

Täisealiste rehabilitatsiooniteenuse eelarve suureneb 3 509 448 euroni ehk 33,7%. Teenuse järjekorras on hetkel 6624 puudega või puuet taotlevat täisealist isikut ja 1540 tööealist vähemalt 40% töövõimetusega psüühikahäirega isikut. Kuna aastal 2012-2013 korraldatakse ümber täisealiste rehabilitatsiooniteenuse osutamine, on 2013. aasta lisataotluse raames plaanis eelkõige vähendada psüühikahäiretega inimeste järjekorda, mis on kõige kriitilisem. Ühtlasi suureneb psüühikahäiretega inimeste hoolekande eelarve 16 328 585 euroni ehk 12% võrra. Eelarve kasvu kasutatakse peaasjalikult erihoolekande järjekordade vähendamiseks. Muuhulgas võimaldab selline kasv suunata kiiremini teenusele neid asenduskodulapsi, kes vajavad pärast asenduskodust lahkumist parimaks toimetulekuks just erihoolekandeteenuseid.

Töötutoetus tõuseb järgmisel aastal pooleni miinimumpalgast ehk siis 145 eurole tänaselt 65 eurolt.

 

Kristel Abel

Sotsiaalministeerium

Avalike suhete juht

kristel.abel@sm.ee

6269102, 5287238

 

Täna on rahvusvaheline rasestumisvastaste vahendite päev.

Iga aasta 26. septembril tähistatakse üle maailma rasestumisvastaste vahendite päeva (World Contraception Day). Selle iga-aastase ülemaailmse kampaania keskmes on nägemus maailmast, kus ükski rasedus ei ole soovimatu ja missiooniks on tõsta teadlikkust rasestumisvastastest vahenditest, et noored saaksid teha oma seksuaal- ja reproduktiivtervise osas informeeritud valikuid.

Seoses rahvusvahelise rasestumisvastaste vahendite (RVV) päevaga on Eesti Seksuaaltervise Liidu (ESTL) noored vabatahtlikud viies Eesti linnas jagamas teavet kõigile soovijatele. Nõu saab nii rasedusest hoidumise kui ka teistes seksuaalsuse ja tervisega seotud küsimustes.

Rahvusvaheline rasestumisvastaste vahendite päeva moto on sel aastal: Sinu tulevik. Sinu valik. Sinu rasestumisvastne vahend (Your Future. Your Choice. Your Contraception), mis ärgitab noori juba varakult mõtlema just nende elustiiliga sobiva rasestumisvastase vahendi valikule.

ESTL-i vabatahtlikud on teavet jagamas: 26.septembril Tartu kaubamaja juures kella 15.00 kuni 18.00, Pärnu kolledži juures kella 12.30 kuni 15.00 , Kuressaares Upa õppehoone juures enne lõunat, linnas asuva õppehoone juures pärast lõunat, Tallinnas Solarise keskuses kella 15.00 kuni 18.00; 27. Septembril Narva kolledžis kella 11.00 kuni 14.00.

Eesti Seksuaaltervise Liidu tegemistega on võimalik tutvuda ka rahvusvahelise rasestumisvastaste vahendite päeva puhul välja antud eriajakirja kaudu, mille veebiversiooni leiab aadressilt: http://goo.gl/BKxaj

Vabatahtlike teabejagamist toetab farmaatsiaettevõte Bayer HealthCare. Firma Bayer HealthCare teadusuuringud ja tegevus keskenduvad diagnostilisele visualiseerimisele, erimeditsiinile, üldmeditsiinile ja naiste tervishoiule. Bayer Healthcare soovib anda panuse meditsiini arengusse ja püüdleb elukvaliteedi parandamise poole.

Eesti Seksuaaltervise Liit (ESTL) alustas oma tööd 1994. aastal Eesti Pereplaneerimise Liidu nime all, 2005. aastast alates on organisatsiooni nimeks Eesti Seksuaaltervise Liit. Alates 1995. aastast on ESTL Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (IPPF) liige. Eesti Seksuaaltervise Liidu missioon on kõikide inimeste seksuaal- ja reproduktiivtervise edendamine ning seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste kaitsmine Eestis, seksuaaltervise kohta informatsiooni ja heatasemeliste teenuste kättesaadavuse tagamine.

Allikas: https://www.facebook.com/OlemeKoos?ref=stream

Kuulsad naised, kes on uhkusega feministid. Toimetas Kerti Kulper, reporter

Näitlejanna Keira Knightley on oktoobrikuu ajakirja Vogue kaanel ja intervjuus tuleb tema vastustest välja sõna «feminism.» Mida see tema jaoks tähendab?

Knightley sõnab, et ta ei taha oma naiselikkust eitada, kuid samas ei tahaks ta olla ka kodune pereema. «Teisest küljest peaks kõik, kellel see soov on, seda saama teha, kaasa arvatud mehed, ilma, et keegi sellele viltu vaataks,» arvab näitlejanna.

Aga mitte kõik tuntud naised pole nõus laskma end feministiks kutsuda. Näiteks Lady Gaga on kuulutanud, et tema pole feminist, ta jumaldab ja armastab mehi. Sellest järelduks nagu armastus meeste vastu välistab selle, et naine seisab naiste õiguste eest. Kuid sellest hoolimata on Knightleyl tuntud mõttekaaslasi, kirjutab TresSugar.

Näitlejanna Ellen Page: «Ma olen feminist ja täieliku valikuvabaduse poolt. Naljakas on aga see, et kui ma seda kellelegi ütlen, arvatakse kohe, et ma pooldan aborti. Ma ei propageeri aborti, aga ma tahan, et naistel oleks võimalus valida.»

Näitlejanna Jane Fonda: «Sisuliselt saab feminism terviklikuks siis, kui saavutame sotsiaalse paradigma, mis lubab meestel ja naistel saada täielikeks inimesteks. Selle asemel, et naised peaks oma häält maha suruma ja mehed muutuvad järjest karmimaks, mis on minu arvates kõigi probleemide aluseks.»

Näitlejanna Kerry Washington: «Ma pean end tõesti feministiks. Mulle meeldib selle definitsioon, et naised on ka inimesed ja väärivad võrdseid õigusi, võrdset ligipääsu.»

Näitlejanna Ashley Judd: «Patriarhaat ei seisne meestes. See on süsteem, milles osalevad nii naised kui mehed. See seab esiplaanile poiste ja meeste huvid. See on delikaatne, salakaval ja kõige ohtlikum siis, kui naised kirglikult eitavad selles osalemist.»

Näitlejanna Roseanne Barr: «Naised peavad veel õppima, et keegi ei anna sulle võimu. Sa pead selle ise võtma.»

Lauljanna Annie Lennox: «Paljud noored naised tunnevad, et «feministi» silt on parimal juhul nende elus ebaoluline ja halvimal juhul häbimärk, mida iga hinna eest tuleks vältida. Feminismi mainet on rikutud karvaste kaenlaalustega mehi vihkavate naistega, kuid feminismi mõtet ja eesmärke võrdsusest tuleks värskendada ja uuel generatsioonil omaks võtta.»

Toimetas Kerti Kulper, reporter

Tiina Kangro: kuningas on alasti. Tiina Kangro, ajakirjanik

Sotsiaalminister on hädas. Eesti sotsiaalsüsteem vajab otsustavat reformi. Ideid, kuidas asju muuta, aga ei ole. Ainus mõte on kärpida, kavalusega ja tulevikku vaatamata, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

Eestimaa põhjaäärel elab mehehakatis Markus (4). Ta tuli ilmale südamerikkega, mida oli võimalik korrigeerida. Kümnekuuselt tehti talle operatsioon, käeseljale paigaldatud kanüüliga läks haiglas aga midagi viltu ja käsi läks n-ö pahaks. Lapse elu päästmiseks tuli parem labakäsi amputeerida. Enne veel jõudis aga nekroos ära süüa ka poisi vasaku käe sõrmeotsad.

Markus kepsleb ringi kui tulesäde, taibukas ja leidlik. Oma vanuse kohta ülegi arenenud, toetavast kodust. Laps on käe puudumisega harjunud ja saab enamiku asju omal moel ikkagi tehtud. Vahepeal pöördub siiski ema poole ja palub, et too tõmbaks mänguhoos üles kerkinud vasaku käe varruka tagasi alla. Sõrmedeta ju ise ei saa.

Poisi ema on uurinud, et Saksamaal või Rootsis saaksid sellised lapsed nn targa proteesi, mida, tõsi, on siis vaja lapse kasvades paar korda vahetada, kuid millega saaks puude peaaegu täielikult kompenseerida. Saaks, paraku ikka pisut teisiti kui päris terved, kõike teha, olla tulevikus iseseisev, kõrvalisest abist sõltumatu. Ema unistus on, et ka Markus saaks sellise, aga see pole osutunud võimalikuks. Algul nagu oli lootust, aga nüüdseks on kõik asjaajamiste otsad liiva jooksnud.

Praegu on Markus puudega laps. Aga mis saab edaspidi?

Hiljuti kuulis Eesti rahvas šokeerivat uudist, et sotsiaalkindlustusamet ei vormistanud Afganistanis pommi otsa sattunud ja jalgadeta jäänud meestele puuet, kuna kunstjalgadest hoolimata olid nad nii hästi rehabiliteeritud.

Raadios ja teles, kus ametnikelt selgitust nõuti, ajasid nood seaduses näpuga järge ja tuligi välja, et kui inimesel pole ühiskonnaelus osalemiseks takistusi ega regulaarset vajadust kõrvalabi järele, siis pole ka puuet. Niisugune, nn keskkonnast lähtuv kontseptsioon on Eestis asjatundjate poolt heaks kiidetud ja riigikogus on sellele juba mitu aastat tagasi rohelist nuppu vajutatud. Seaduses pole küll öeldud midagi otseselt käte või jalgade kohta, aga ka Eesti suurima puuetega inimeste organisatsiooni pealik selgitas erutatud rahvale, kuidas moodsa maailmavaate järgi võib jalutu inimese puude olemasolu sõltuda isegi sellest, mitmendal korrusel ta elab. Kui esimesel, siis pääseb lihtsasti tuppa ja puuet pole. Kui viiendal, siis võib juba puue olla.

Puuetega inimeste arv on Eestis ületanud 130 000 piiri. Neile toetuste ja töövõimetuspensionide maksmiseks kulub riigil suur hulk raha. Lisaks vajavad nad sotsiaalabi ja muid tugiteenuseid. Varsti meil muuks raha polegi kui väetite toetamiseks ja riik läheb suure pauguga lõhki, on tõdenud juba mitu sotsiaalministrit. Kui aga puuetega inimesed saaks kuidagi oskuslikult ära «remontida», et nad oma puuetest hoolimata siiski liiguksid, soovitavalt ka töötaksid või vähemalt kodus ise hakkama saaksid, kuluks nende peale edaspidi palju vähem.

Sellisest mõttest ajendatuna loodi kümmekond aastat tagasi riiklik rehabilitatsiooniteenus. Tollane minister olevat isegi unes näinud, et puuetega inimeste arv hakkas Eestis vähenema. Kuna tegelikkuses täituvad unistused aga vaid siis, kui selleks ka tarku samme tehakse, hakkas puuetega inimeste arv Eestis hoopis suurenema. Hoolimata sellest, et rehabilitatsiooniveskid jahvatasid aastast aastasse järjest hoogsamalt, polnud sellest abi – inimesed muudkui said puudeid, kuid keegi ei rehabiliteerunud. Ja nüüd äkitselt olid tervelt nelja sellise isiku taotlused ekspertide laual. Kuigi mehed ise soovisid saada puudetõendit, ei tuvastanud ametnikud nende paberites puuet.

Rõõmujoovastuses, et saab lõpuks ometi ministrile ette kanda puuetega inimeste arvu vähenemisest, ei läinud mõte ka sellele, et kuigi mehed on tublid, on proteesjalad siiski aparaadid. Need vajavad hooldust ja vahetamist. Proteesikandja keha aga spetsialistide turgutust. Seaduse järgi on inimestel siin õigus riigi toele – kuid ainult siis, kui on tuvastatud puue.

Rehabilitatsiooniteenusele kulutab riik aastas 5,5 miljonit eurot. Pool sellest on laste, pool täiskasvanute jaoks. Summa kõlab suurena, aga kui kõik Eesti 8000 puudega last läheksid teenust saama, jaguks igale vaid 300 eurot. Igale täiskasvanule jaguks 21 (sic!) eurot.

Kuigi seaduses ja isiklikes puudepaberites võib olla ette nähtud rehabilitatsiooni kas või 2000 euro eest, ei pruugi sa teenust saadagi. Möödunud aastal puutus süsteemiga kokku vaid iga kümnes puudega inimene. Sa ei pruugi olla võimeline bürokraatiast läbi närima. Või ei õnnestu leida asutust, kus oleks limiiti, sulle vajalikke teenuseid. Või siis pannakse sind teenuse ootele ületulevasse aastasse.

Võib juhtuda, et su kokkupuude rehabilitatsiooniga piirdubki vaid plaani tegemisega. Plaanidele, muide, kulub 5,5 miljonist aastas ära ligi kolmandik – 1,7 miljonit.

Ka Markus käis emaga rehabilitatsiooniplaani tegemas. «Oleksime võinud saada füsioteraapiat, logopeedi või tegevusteraapiat. Psühholoogi ja sotsiaaltöötaja nõustamist. Ütlen ausalt: meie neid tunde ei võta. Lõputute nõustamiste asemel, kuidas puudega toime tulla, vajab poiss kätt. See on aga hoopis mingi teine süsteem, omade asjaajamiste ja ootamistega,» kirjeldab poisi ema.

Kuidas käib Afganistanist tulnud poiste rehabiliteerimine nii, et nad lühikese ajaga pärast invaliidistumist taas jalul on? Kuidas see kaitseministeeriumi süsteemis õnnestub? Istun autosse ja sõidan Suur-Sõjamäele, kaitseväe logistikakeskusesse. Olen lugenud läbi kõik seadused-määrused ja saanud teada, et vastupidiselt levinud arvamusele, et kogu töö tehakse nendega ära Inglismaal, koordineerib tegelikult kaitseväes vigastatute taastumist – liikuma saamisest kuni tööhõive ja toimetuleku küsimusteni välja – siinne tugikeskus oma kuue töötajaga. On meedik, psühholoog, sotsiaaltöötaja, medõde, keskuse juht ja üks administraator.

Töö käib individuaalsete raviplaanide alusel. Küsin luba neid vaadata. Võrreldes rehabilitatsiooniplaanidega on need selged ja konkreetsed. Kirjas on eesmärk ja mida selle saavutamiseks tehakse. Järgmises plaanis minnakse edasi. Meeskond jälgib ja suunab pidevalt taastuja edenemist. Teenuseid võetakse mitmest asutusest. «Mida vähegi saab, siis Eestist ja vahel kasutame ka riiklikku rehasüsteemi. Mida siin pole, nagu sobilikud proteesid ja nende külgepanek, siis enamasti tõesti Inglismaalt. Koostööst inglastega oleme kohutavalt palju õppinud,» tunnistavad keskuse töötajad.

«Esimene asi ongi kiirus. Inimene tuleb jalule panna kohe. See on päevade, mitte isegi nädalate või kuude küsimus,» selgitab tugikeskuse medõde. «Eestis on väga head spetsialistid, näiteks füsioterapeudid. Aga kahjuks see tempo, mis seal rehateenuse ümber on… kui meie poisid peaksid ise kõiki oma asju ajama, kui meid nende selja taga ei oleks, no siis nad jääksid ka lihtsalt abita.»

Sotsiaalminister on hädas. Haiglareform on tegemata ja meditsiin rebeneb. Rehabilitatsioonisüsteem ei tööta. Rahvastik vananeb ja noortel pole tööd. Eesti riigieelarvest on üüratu osa euroraha ja selle lõppedes saavad finantsseisud minna vaid hullemaks. Ideid, kuidas asju muuta, aga ei ole. Ainus mõte, mis peas trummeldab, on kärpida. Kavalusega ja tulevikku vaatamata. Niigi närust vorstijuppi veel natuke lühemaks nüsida. Jätta mõni jalutu puudeta. Trikitada piirhindadega, peites tõusvad hinnad «kättesaadavuse suurendamise» taha. Otsida nippe, kuidas juriidiliselt korrektselt veel mõni koorem lähedasi hooldavate perekondade õlule heita. Adumata seejuures, et just kehvasti korraldatud süsteem õgib ära suurema osa oma rahast.

Eesti sotsiaalsüsteem vajab otsustavat reformi. Riigi jätkusuutlikkuse jaoks on igast otsast vaadates kriitilise tähtsusega just liiga suureks paisunud maaslamajate armee jaluletõstmine.

Kurioossel kombel on puntrasse aetud riikliku süsteemi kõrval hästi töötav rehabilitatsioonisüsteem Eestis olemas. Võite ju öelda, et kaitseväe mängumaa on väiksem, raha aga rohkem. Kuid see lähenemine ja põhimõtted, mida nad rakendavad, võiks tervikuna üle võttes päästa ka riikliku rehabilitatsioonisüsteemi.

Praegu kaitseministri kohal istuv Urmas Reinsalu, kes on juhtinud ka riigikogu sotsiaalkomisjoni,  võiks Hanno Pevkuri kaitseväkke väljaõppele kutsuda. Reinsalu pole küll ise osalenud hästitoimiva süsteemi ülesehitamisel – au neile, kes seda teinud on! –, kuid ta kahtlemata tabab teemat. Ka tema ajal arutas sotsiaalkomisjon korduvalt riikliku rehabilitatsioonisüsteemi küündimatust.

Võib-olla aga oleks hea sotsiaalministeerium üldse kaotada? Jätta alles vaid allasutused,  haigekassa ja ametid. Nemad teevad praegugi ära tegeliku töö ja nende otsustusõigust ning vastutust suurendades võiksid nad edaspidi seda pareminigi teha.

Sest öelge mulle kas või üks asi viimase paari aasta jooksul, mida need mitusada inimest sealt peamajast süsteemitut süsteemi juhtides Eesti sotsiaalsfääri edenemiseks ära on teinud? Vaevalt et teil on pakkuda vastust.

Arvutame pisut. Markusele vajalik protees maksaks 15 000 eurot. See on ühe kesktaseme ministeeriumiametniku aastapalk. Aga kui neid palkasid vabaneks sadu? Lisaks halduskulud, välislähetused… ja nii igal aastal.

Kui palju väikseid ja suuri Markuseid saaksid lõpuks vajaliku abi, et järgmistes ekspertiisikomisjonides juba rõõmustada ametnikke teatega, et neil polegi puuet. Mõtelge! Ja rääkige sellest plaanist ka peaministrile ning presidendile. Ma ei usu, et nad on vastu.

Allikas: Postimees 17.09.2012 http://arvamus.postimees.ee/975014/tiina-kangro-kuningas-on-alasti/

 

Voldemar Kolga: õpetajate erootiline kapital.

Mis saab siis, kui erootikat ei pühita koolist välja, vaid vastupidi, tuuakse sisse; kui erootikast saab õppetööd toetav tegur, uurib Õpetajate Lehes psühholoog Voldemar Kolga.

Selline pealkiri võib tunduda pühaduse rüvetusena. Õpetaja välimus, riietus, käitumismaneer ja keha ei tohi tekitada midagi sellist, mis viib õpilase mõtted õppetööst mujale. Õpetaja ja kool peavad olema erootikavabad, et mitte segada aine omandamist. Selline võib olla peavoolu (ametlik) arvamus.

Sellise arusaama algeid tuleb otsida kirikust. Kool on ajalooliselt tekkinud kiriku rüpes, mille ülesanne oli hoida lapsi patusest maailmast. Mäletan juhtumit kooliajast (7. või 8. klass), mis näitab, kuidas püüti patust maailma kooli mitte lasta. Üks kunstikalduvustega klassivend tegi raamatuvitriini lahti ja keeras ühel kunstiraamatul ette lehekülje, millel oli kujutatud klassikaline marmoriludus, aga alasti. Õnneks märkas seda valveõpetaja ja raamatus pöörati ette sündsa väljanägemisega pilt. Alastiolek sümboliseeris patust maailma, mis ei tohi kooli jõuda.

Kool on kogu aeg võidelnud erootika vastu, seadnud kõikvõimalikke piiranguid, et õpilased ei paistaks seksikatena. Selleks kasutati vormiriietust, et õpilased ei saaks tunda ennast individuaalsustena. Sama kehtis ka õpetajate kohta. Õpetaja pidi olema aseksuaalne, soota ja erootikavaba. Ei olnud vahet, kas õpetaja oli naine või mees.

Paraku ei suudetud seda aseksuaalset ideaali rakendada isegi vanadel karmidel aegadel. Kui meie noor matemaatikaõpetaja jäi rasedaks ja teda asendas ta mees, leidsid poisid, et ega see mees ole hea mees, kuna „varastas” meilt hea õpetaja. Miks poistele ei meeldinud õpetaja rööv? Äkki ei olnud põhjuseks ta hea õpetamisoskus, vaid poiste peades hõljuvad erootilised kujutelmad. Meesõpetaja ei erutanud meie klassi poisse.

Järgmine vallatu mõte olekski, et mis saab siis, kui erootikat ei pühita koolist välja, vaid vastupidi, tuuakse sisse; kui erootikast saab õppetööd toetav tegur. Õpilaskond muidugi, neiud on niikuinii seksapiilsed, aga erootilise kumaga võiksid olla ka naisõpetajad. Nüüd ongi paras aeg sissejuhatus lõpetada ja tulla teooria juurde, et leida toetust oma „hullule” ideele.
Kapital on hea selleks, et osta-omandada tooteid ja teenuseid. Kapitali tahetakse, et olla mõjuvõimsam. See ongi mis tahes kapitali omamise põhipõhjus. Öeldakse, et raha paneb rattad käima.

Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu on finantskapitali kõrvale lisanud inimkapitali ja sotsiaalse kapitali. Inimkapital on määratletud hariduse kvaliteedi ja töökogemusega ning kultuuritaustaga. Mida kõrgem inimkapital, seda suurem on inimese väärtus tööturul.

Arvutatakse ka riikide inimkapitali indekseid.

Sotsiaalseks kapitaliks on inimsuhted, sõbrad, tuttavad, võrgustikud, mis mõjutavad inimese väärtust tööturul. Kolm kapitali – finantskapital, inimkapital ja sotsiaalne kapital – määravadki inimese professionaalse ja sotsiaalse edukuse.

Londoni majanduskooli lektor Cathrine Hakim on leidnud, et kolmest kapitali liigist ei piisa inimese väärtuse määramiseks tööturul. Nii on tema meelest Bourdieu ebaõiglaselt välja jätnud erootilise kapitali, mis mõjutab samuti inimese edukust. Eiramise taga võib olla naiste kõrgem erootiline kapital võrreldes meestega ehk mehed võivad tunda end mittemõjukatena. Ongi leitud hea ajend, et panna kahtluse alla erootilise kapitali eksistents. Umbes samamoodi on akadeemilised psühholoogid eitanud emotsionaalse intelligentsuse olemasolu.

Mis on siis erootiline kapital? Hakimi järgi ei seostu erootiline kapital ainult seksiga, nagu võiks arvata, vaid selles kombineeruvad mitmed isiksuslikud ja sotsiaalsed karakteristikud: ilu, stiil, sarm, sotsiaalsed oskused, aga ka kehakaal ja riietumine. Praegu püütakse erootilist kapitali defineerida sel viisil, et selle üksikud komponendid oleksid mõõdetavad. Ilu on väga raske mõõta, kuna öeldakse, et see on vaataja silmis. Siiski on ka ilule leitud konkreetsed näitajad, nagu selgus alljärgnevas uurimuses.

Nii kaitsti sel aastal Miami ülikoolis väitekirja, et välja selgitada erootilise kapitali üksikute komponentide mõju sissetulekule ja tööelule üldse (Beulaygue 2012). Erootilise kapitali osised olid selles uurimuses ilu, seksuaalne atraktiivsus, sotsiaalsed oskused, sotsiaalne presentatsioon, elusus (liveliness) ja seksuaalsus. Erootiline kapital on paljumõõtmeline konstrukt. Kõiki omadusi mõõdeti empiiriliselt.

Esimene komponent oli ilu, mis aga ei tähenda, et see oleks erootilises kapitalis kõige suurema kaaluga. Ilu on kallis kaup, millesse investeeritakse palju, kuna see mõjutab sotsiaalset staatust ja selle kaudu töötasu. Ilu konverteerub eduks kõigis valdkondades. Ehk ilus õpetaja on mõjusam (paneb poisid matemaatikat õppima), võimekam ja õnnelikum, mis tõstab ta staatust koolis ja ühiskonnas üldse.

Kui ilu väljendub eelkõige näos (kosmeetiline kirurgia on vajalik ilu jaoks), siis seksuaalne atraktiivsus on seotud kehaga, sh rinna, tuharate ja kehamassi indeksiga (paksud ei ole atraktiivsed). Ehk tervislikud eluviisid, sh dieet, teevad inimese seksuaalselt atraktiivseks.
Sotsiaalsetes oskustes peegeldub isiksuse atraktiivsus, unikaalsus, meeldivus, sarm, oskus teistele meeldida. Õpetaja võiks seada endale ülesande meeldida õpilastele, olla atraktiivne.
Erootilise kapitali neljas osis (liveliness) on raskesti tõlgitav, aga hästi arusaadav. Õpetaja peaks olema elus, mitte surnud tarkpea, energiline, huumorimeelega, innustama õpilasi õppima. Olema koos õpilastega ka väljaspool tunde.

Viies komponent on sotsiaalne presentatsioon – kuidas näitad ennast maailmale. Siia kuuluvad hoolitsetus, riided, soeng (üldse väga tähtis element), meik, parfüümid. Hästihoolitsetud inimene viitab enda professionaalsusele – teda võib usaldada. Uurimus näitab, et hoolitsetud mees teenib ca 4% rohkem kui mittehoolitsetud. Sama käib naiste kohta. Võib uurida, kui hästi lõhnab õpetajate tuba. On ju õpetajaid, kes tulevad meikimata klassi ehk ei tee välja sotsiaalsest representatsioonist.

Kuues komponent erootilises kapitalis on seksuaalsus. Seksuaalsus väljendub energias, erootilistes kujutlustes, mängulisuses ehk pole seotud ainult reproduktiivse funktsiooniga. Seksuaalne rahuldamatus võib tekitada isiksuslikke probleeme, depressiooni, stressi, mis ei jäta õpetajatööle mõju avaldamata.

Kui erootilise kapitali mõiste ei ole suupärane, siis mõne komponendi omaksvõtt mõjub kindlasti positiivselt õpetaja mõjukusele ja autoriteedile, mis omakorda mõjutab õpilaste õpimotivatsiooni ja õppeedukust. Õpetaja erootiline kapital võib panna koolis rattad käima ja teha õpilased õnnelikuks.

Toimetas Alo Raun, vanemtoimetaja
Toimetas Voldemar Kolga, psühholoog
 

EPNÜ seminar-koolitus Tartus 28. septembril 2012.a.

Eesti Puuetega Naiste Ühing korraldab 28. septembril Tartu Puuetega Inimeste Koja ruumides seminar-koolituse “Sootundlikud puuetega inimesed”. Seminar-koolitusele on oodatud Tartumaa puuetega inimesed. Püüame koos leida vastused küsimustele, miks on vaja sooliselt tasakaalustatud ühiskonda ka erivajadustega inimestele? Mis on sooline ebavõrdsus? Kuidas ära tunda soolisi stereotüüpe? Kuidas saavutada puuetega meeste ja naiste võrdne osalemine erinevates majandusvaldkondades? Kuidas paremini ühitada puuetega inimeste töö, isiklik ja pereelu? Kuidas märgata mitmekordset haavatavust? Mis vahe on bioloogilisel ja sotsiaalsel sool?
Projekti sihtgrupiks on erivajadustega mehed, naised ja nende abistajad.
Koolitajateks on võrdsete võimaluste ja õiguste soolise võrdõiguslikkuse valdkonna spetsialistid.

Kutse ja päevakava

Olete oodatud seminar-koolitusele „Sootundlikud puuetega inimesed“ Tartumaa puuetega inimestele 28. septembril 2012. a. asukohaga : Tartu Puuetega Inimeste Koda (www.tartukoda.ee ) Rahu 8.

Eelregistreerimine toimub 25. septembrini e-posti aadressile: tartu.pik@gmail.com või telefoninumbritele:  7366762, 5155534 (Senta Michelson), 56453468 (Mare Abner)

Päevakava:

10:00 – 10.30 Registreerimine ja tervituskohv/tee         

10:30 – 10:45 Projektipartnerite tervitused – Tartu Puuetega Inimeste Koda ja Seksuaaltervise Liit

10:45 – 11:00 EPNÜ projektist ja ühenduse tegevusest – EPNÜ projektijuht Mare Abner

11:00 – 11:40 Euroopa Liidu naiste tegevus ja koostöö puuetega naistega – Euroopa Naiste Lobi juhatuse liige Riina Kütt

11:40 – 12:15 Kas puuetega naistel ja meestel on erinevad mured? –  Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper

12:15 – 13:00 Kuidas sugu mõjutab tervist? – Tartu Ülikooli Naistekliiniku naistearst Kai Part

13:00 – 14:00 Lõunapaus

14:00 –  15:00 Kas puue varjutab soolisuse? – Soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp

15:00 – 15:30  Kas naistevastane vägivald puudutab puuetega inimesi? – Eesti Naisteühenduste Ümarlaua naistevastase vägivalla töögrupi juht Eha Reitelmann.  

15:30 – 16:00 Tagasiside seminar-koolitusest – Moderaator

Projekti partneriteks on Tartu Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Seksuaaltervise Liit.

Projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu Sotsiaalministeeriumi kaudu.

Vaira Vīķe-Freiberga pooldab sookvoote, kuigi ei salli neid. Evelyn Kaldoja

Päev enne kohtumist Postimehe ajakirjanikuga oma kodus Riias on Vīķe-Freiberga saabunud Pariisist. Samal õhtul annab ta Läti Instituudi saalis Riia julgeolekukonverentsi alguse puhul kõigile osalejatele piduliku õhtusöögi ja sõidab pärast seda paariks päevaks maakoju, et suunduda seejärel Brüsselisse, Aserbaidžaani ja Gruusiasse.

Ta jagab üleminekumaadele demokratiseerumisnõu ja ELile soovitusi kärpida bürokraatiat, manitseb naisi käima rinnavähiuuringutel, patroneerib rattamaratoni ning muretseb selle pärast, et ikka veel ei saa naised ei äris ega ka poliitikas kõrgetele kohtadele tõusta.

Kasvatab linnakodus tohutut hulka potikannikesi ja muid toalilli ning peab maakodus uhket aeda. Kanada maamajja paraku enam ei jõua, ning seetõttu sai koos abikaasaga otsustatud, et see tuleb maha müüa enne, kui okassead hoone nahka pistavad.

Millega te pärast presidendiametist lahkumist tegelenud olete?

Osaliselt jätkan asjadega, millega presidendina alustasin. Olen mitmete liikumiste ja algatuste patroon, sealhulgas selliste, mis ärgitavad naisi minema rinnavähi või emakakaelavähi ennetuskontrolli. Samas on mul hoopis teistsuguseid tegemisi – võtame või Krišjānis Baronsi matka. Barons oli rahvalaulude kirjapanija ja klassifitseerija, kes õppis Tartus (aastatel 1856–1862 – toim), kuni tal raha otsa sai.

Ja siis otsustas ta Tartust jalgsi läbi Vidžeme oma kodukohta Kuramaale Dundagasse tagasi minna. Nüüd on mitu aastat toimunud rattamaraton – kõndimine võtaks liiga kaua aega – mööda tema radu. Ratturid alustavad Tartust ning osa neist läbib kogu distantsi, osa teatud kilomeetrid. Mina olen siis selle ürituse patroon.

Tegelen nii Lätis kui ka rahvusvaheliselt mitmete valitsusväliste organisatsioonide ja algatustega. Muu hulgas olen Madridi Klubi (rohkem kui 80 riigipead koondav sõltumatu organisatsioon, kes tegeleb demokraatia propageerimisega – toim) aktiivne liige ja kuulun ka selle nõukogusse, samuti olen Euroopa Komisjoni kõrgetasemelise meediavabaduse komisjoni esimees…

Abikaasa luges kokku, et kuulun ühtekokku 23 organisatsiooni nõukogusse. Toon siinkohal esile Alexandria raamatukogu, millel on praegu seoses revolutsiooniga väga rasked ajad. Hosni Mubaraki valitsus oli vähemalt ilmalik, nüüd aga on Egiptuses võimul islamistlikud liikumised, mis avaldavad kultuurikeskusena tegutsevale raamatukogule survet – mõned nõuavad koguni eraldi loengusaale meestele ja naistele –, ning rahvusvaheline nõukogu püüab sellele vastu seista.

Minu kolmas tegevusharu on endiselt intellektuaalne töö. Kunagi tahaksin välisreiside kõrvalt lõpule jõuda «läti rahvalaulude» viienda osaga.

Kuidas suhtute poliitilistesse arengutesse Lätis pärast seda, kui te riigipea kohalt lahkusite?

Juhtunud on palju asju. Eeldasin, et järgmised kaheksa aastat on ametis üks president, aga nüüd on juba teine pärast mind ehk tekkinud on veel üks endine president.

Kuivõrd olete Läti n-ö tavakodanikuna rahul sellega, kuidas teie valitsus on toime tulnud raskustega, mis tekkisid seoses majanduskriisiga?

Võrreldes teistega on meil läinud suhteliselt hästi, sest me tulime kriisist välja. Minu hinnangul päris nobedalt ajal, kui teised on jätkanud liikumist mööda allakäigu­spiraali. Langesime põhja ja põrkasime taas ülespoole, teised pole veel isegi põhja jõudnud.

Isegi Euroopas, kus naised on vähemalt paberite järgi meestega võrdsed, on neid tipp-poliitikute seas väga vähe. Kas te pooldaksite selle probleemi lahendamiseks kvoote?

Ma arvan, et teatud juhtudel oleksid kvoodid ainsad asjad, mis tooksid läbimurde.

Mulle isiklikult kvoodid ei meeldi. Ma poleks neid kunagi tahtnud näiteks ülikooli, sest siis võiks vaadata, et olen kvoodiinimene, mitte aga, et olen avaldanud artikleid ja teinud kõvasti tööd, et tippu jõuda. Ajal, kui Kanadas täisprofessoriks sain, oli naisi nende hulgas vaid üheksa protsenti. Kuid tundsin, et kvoodid pole akadeemilises maailmas vastus, sest sa tõesti pead end tõestama.

On tehtud uuringuid, mis näitavad, et firmadel, kus nõukogusse kuulub ka naisi, on paremad tulemused kui neil, kus kogu nõukogu koosneb vaid meestest. Naised on vastutustundlikumad, ettevaatlikumad ja väga head otsustajad. Mistõttu oleks mõistlik sundida ärimaailma naisi kaasama. Kuid praegu on need ainult poistest koosnevad võrgustikud.Mehed on mulle rääkinud, et kui nad koos teiste meestega nõukogus istuvad, siis nad ajavad omavahel meestejuttu, aga kui seal oleks mõni naine, siis… Härrased, kui te tahate, võite seda juttu tualetis ajada! Minu arvates pole see tõsiseltvõetav argument.

Intervjuu täisversiooni loe paberlehest või Postimees Plussist.


Vaira Vīķe-Freiberga

Sündinud 1. detsembril 1937 Riias

1944. aasta alguses põgenes koos vanematega Lätist Saksamaale.

1949. aastal kolis perega Marokosse Casablancasse.

1954 liikus perega edasi Kanadasse Torontosse, kus lõpetas keskkooli ja seejärel Toronto ülikooli magistrikraadiga psühholoogias.

1960 asus tööle Toronto psühhiaatriakliinikus kliinilise psühholoogina.

1965 lõpetas Montreali ülikooli doktorikraadiga eksperimentaalpsühholoogias. Töötas samas ülikoolis psühholoogia õppejõuna, lisaks hakkas tegema uurimistööd semiootika ja rahvaluule vallas, saavutades ajapikku teadlasena rohkelt tunnustust, kuuludes paljudesse teadusorganisatsioonidesse. Kodumaale Lätisse naasnuna sai temast värskelt asutatud Läti Instituudi direktor.

1999–2007 oli Läti Vabariigi kuues president, Läti Vabariigi esimene naispresident.

Abielus Imants Freibergsiga, poeg ja tütar.

Allikas: Postimees 22.09.2012: http://www.postimees.ee/980922/vaira-v-e-freiberga-pooldab-sookvoote-kuigi-ei-salli-neid

Rahvusvaheline seminar “Traditsioonilise mehelikkuse hind”. 21. september 2012 Rahvusraamatukogu, väike konverentsisaal

MTÜ Eesti Meestekeskusel ja Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi (RASI) Soouuringute Keskusel on hea meel kutsuda Teid osalema rahvusvahelisele seminarile „Traditsioonilise mehelikkuse hind“. Seminar on suunatud
akadeemilistele uurijatele, poliitikakujundajatele, üliõpilastele, ajakirjanikele ja kodanikuühiskonna esindajatele.

Oma hoiakutelt soolisse võrdõiguslikkusesse ning sellesse, mis on kohane meestele ja naistele, on Eesti elanikud pigem konservatiivsed. Mitmed uuringud näitavad, et Eestis on Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe, tööturu sooline segregatsioon ning poliitiline esindatus kuulub meestele (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2008).
Samuti peetakse paarisuhtevägivalda veel liiga sageli peresiseseks probleemiks ning süüdlast nähakse ohvris.
Meeste olukord kehtivas soosüsteemis on ambivalentne – nad on nii võitjad kui kaotajad. Hind, mida mehed oma privileegide eest maksma peavad, on kõrge – madal eluiga, halb tervis, stress, halvad lähisuhted jne.
Seminar „Traditsioonilise maskuliinsuse hind“ on jätkuks konverentsile „Mees.Seksuaalsus. Kunst“, mis toimus Tartus 2012 aasta kevadel. Seminari eesmärgiks on
arutleda teemadel, mis seostuvad traditsioonilise maskuliinsusega, normidega ning sellega, kuidas need normid mõjutavad mehi ja naisi.
Seminaril peatutakse järgnevatel küsimustel:
• Millist hinda maksavad mehed oma privileegide eest?
• Kuidas me saame muuta kehtivaid maskuliinsuse norme?
• Millised on marginaliseeritud maskuliinsused meie ühiskondades? Kuidas saame nende olukorda parandada?
• Millised on arusaamad mehelikkusest postkommunistlikes riikides?
• Kuidas me saaksime suunduda ühiskonna poole, mis väärtustab nii mehi kui naisi?
Seminar toimub inglise keeles.
Korraldajad
MTÜ Eesti Meestekeskus loodi 2011 aastal. Selle eesmärgiks on kaasata mehi võrdõiguslikkuse alastesse debattidesse ja tegevustesse. Meestekeskuse sooviks on
tegeleda järgmiste teemavaldkondadega: sotsiaalne õiglus, mehelikkused ja soostereotüübid, vägivald, sealhulgas naistevastane vägivald, seksuaalsus ja isadus.
Täpsem info:www.meestekeskus.ee
Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RASI) on sotsiaalteaduslik interdistsiplinaarne teadus-­‐ ja arendusasutus, mis teostab teadusprojekte ning õpetab
sotsioloogiat. RASI all tegutsev Soouuringute keskus viib läbi soouuringute alast õppetööd, korraldab seminare ning annab välja publikatsioone.
Täpsem info: www.tlu.ee
Registreerimine
Seminaril osalemiseks palume end registreerida aadressil kadria@tlu.ee hiljemalt 17. septembriks.
Seminari korraldamist toetavad Avatud Eesti Fond, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Briti Saatkond Tallinnas.

KAVA
9.00 Kogunemine ja tervituskohv
9.30– 9.45 Avasõnad Christian Veske, MTÜ Eesti Meestekeskus
9.45 – 11.15
Irina Novikova, Läti Ülikool
Mehelikkus ja isadus soolisuse muutumise ajal -­ perspektiivid Balti riikidest
Arturas Tereškinas, Department of Social Sciences, Vytautas Magnus University
Töölisklassi mehed ja sotsiaalne tõrjutus Leedus
11.15 – 11.30 Paus
11.30 – 13.30
Victor Seidler, Goldsmiths, University of London
Traditsioonilise mehelikkuse väljendamatu hind
Marion Pajumets, Tallinna Ülikool, Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut
Mehelikkuse taastootmine mittetraditsiooniliste soorollidega emigreerunud peredes
Barbi Pilvre, Tallinna Ülikool, Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut
Meeste kujutamine Eesti meedias: otsustajad, sportlased ja kurjategijad
13.30 – 14.30 Lõuna
14.30 – 16.00
Olev Poolamets, SA TÜK Androloogiakeskus Tallinna Filiaal
Mehena olemise erinevad võimalused
Margus Punab, Tartu Ülikooli Kliinikumi Androloogiaosakond
Mehelikkuse hind meestearsti mätta otsast
16.00 – 16.15 Paus
16.15 – 17.30 Paneediskussioon, lõppsõnad
Kavas võib esineda muudatusi.
Seminari korraldavad Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi (RASI) Soouuringute Keskus ja MTÜ Eesti Meestekeskus.
Seminari läbiviimist toetavad Avatud Eesti Fond, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Briti Saatkond Tallinnas.

Meestearst: teame homolapsendamisest liiga vähe. Toimetas Katrin Rohtla

Meestearst Kristjan Pomm on veendunud, et tänapäeval teatakse veel liiga vähe, kuidas mõjutab homoperes kasvamine lapsi, kuid usub, et teatud erandjuhul tuleks homoperele lapsendamise lubamist siiski kaaluda.

."Olles veendunud, et tõenduspõhised teadmised on need, mille järgi antud küsimuses joonduda, siis on liialt vähe tänases maailmas teadmisi selle kohta, milline on mõju samasoolises paarisuhtes kasvavate lastele või on neist liialt vähe laiemale avalikkusele räägitud," kirjutab Tartu Ülikooli kliinikumi meestekliiniku arst Kristjan Pomm Postimehe arvamusportaalis.

"Kuidas samasooliste lastevanemate puhul kujunevad lapse väärtushinnangud, millist mõju võivad avaldada lastele kaaslaste ja ümbritseva sootsiumi suhtumised ja seisukohad samasooliste koosellu?" selgitab Pomm, et oluline on teada, millised on sellise kooselumudeli korral riskid lapsele.

Kahelda ei tasu ka selles, et samasoolised lapsevanemad soovivad oma ühise hoole all olevale lapsele parimat, kuid Pommi sõnul tuleks edasiste otsuste tegemisel esikohale seada lapse huvid ja õigused ning mõelda, et millised saavad olema võimalikud samasooliste kooselu kaugmõjud lapse arengule ja käekäigule.

Allikas: Õhtuleht 7.09.2012 http://www.ohtuleht.ee/491435