Lõpuks ometi! Grupp psühholooge võtsid kätte ja viisid läbi põneva uurimuse, mille tulemusena selgusid müüdid, mida me ei peaks uskuma, vahendas yourtango.com.

Tartu Raatuse gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Marju Aas ei kergita imestusest sugugi kulme, vaid ütleb, et tema hakkas märkama üksinda-kodus-laste elusid viis aastat tagasi. «See on rutiinne asi tegelikult,» sõnab ta.
«Niipea, kui mõnel õpilasel ilmnevad ootamatult kas käitumis- või õppimisprobleemid, siis meie koolis küsime esimese asjana, kas tal on vanemad äkki välismaal,» räägib sotsiaalpedagoog Marju Aas. «Kooli poolt vaadatuna on see täiesti epideemiline olukord.»

Kas te sotsiaalpedagoogina saate lapsevanema puudumisest teada siis kuidagi poolkogemata?

Pered varjavad seda kooli eest. Kuni sinnamaani välja, et kodudes ähvardatakse lapsi, et see asi ei tohi mingil juhul ilmsiks tulla, ning hirmutatakse neid lastekaitse või lastekoduga.
Vahel ma isegi tean, et see või teine ema kõneleb minuga tegelikult Soomest. Aga mina ei ütle seda välja ja tema ei ütle seda välja ning ma teen selle näitemängu kaasa. Minu eesmärk on, et lapsevanem teeks minuga koostööd nii palju kui vähegi võimalik. Sest kui mind ei ole nende pereellu otseselt pühendatud, siis ma püüan uskuda, et täiskasvanud suudavad hoida olukorra toimivana.

Kas te soovitate lapsevanemail välismaale tööle minnes sellest ka koolile kindlasti märku anda?

Mina suhtun sellesse nii, et lapsed tuleks kaasa võtta. Juhul, kui see ei ole võimalik – aga ma arvan, et paljud vanemad ei ole selle võimaluse peale üldse mõelnudki –, siis on klassijuhatajat vaja teavitada.
Muidugi käib see minek kõik ilusa sildi all – et pere vajadused! Aga need on ainult kõige esmasemad vajadused – paremad rõivad, parem toit, mõni muu uus asi. Sealt ülespoole on veel palju muid vajadusi: laste turvalisuse- ja kuuluvusevajadus. Need saavad väga ränga hoobi ja see ilus idee pere vajadustest pudeneb koost.

Mis on lapsele kõige raskem?

Lapsele on see stress mõlemat pidi. Kui vanemad on ära, on ta stressis, olgu pealegi, et elab siin näiteks vanavanema silma all. Aga see aeg, kui vanemad Eestisse tulevad, on neile samuti stress.
Meil on isasid ja emasid, keda haarab Eestisse naastes hirmus kasvatamistuhin. Siis nad käivad koolis asju klaarimas, siis nad kontrollivad hoolega päevikuid ja kõike, mis lapsesse puutub. Nii püütakse korvata vahepealset äraolemist.
Lapsele ei anna see midagi. Need ponnistused ei taasta kuidagi seda, mida vaja – järjepidevalt toimivat ja rahulikku normaalset kodust suhtlemist, mida laps tegelikult vajab.
Vahel on mul tunne, et vanemad on välismaale sõitnud oma koduste probleemide eest pakku.

Niisiis te arvate, et koolilt ei tule mitte hukkamõist, vaid mõistmine?

Rääkimine on kindlasti parem kui vaikimine. See on eelkõige lapse seisukohalt tähtis. Ta saab siis alati pöörduda klassijuhataja poole. Tal jääb ära see stress, et ta ei tohi probleemide ilmnedes mitte mingil juhul öelda, et ema on Soomes. Ta ei pea valetama.

Kui vanad on need lapsed, kes teil praegu silme ees on?

Igas vanuses. On ka algkoolilastega peresid, sest enamasti on peres lapsi rohkem kui üks. Tavalisem on muidugi, et omapäi jäetakse teismelised. Arvatakse, et nad on nii suured küll, et saavad hakkama.
Aga ka teismelistele lastele on vanemad väga tähtsad. Suhted ema ja isaga võivad sel perioodil olla keerulised, aga tegelikult on just siis lapsel vaja vanemat, kelle pealt täiskasvanuks saamist õppida.

Mida õpetajad koolis nende lugude puhul esimesena märkavad?

Muutust lapse käitumises. Lapsel, kes oli enne sõbralik ja elav suhtleja, tekivad tülid. Ta on murelik, ärevil, pinges, agressiivne.
Mõni teine laps hakkab eemale hoidma, ei tööta tunnis kaasa, tal on keskendumisraskused, kodused tööd tegemata, ta ei jõua enam trennidesse.
Või valib laps välja mõne emalikuma õpetaja ning tahab kangesti, et õpetaja arutaks temaga peensusteni läbi iga väiksemagi plaani. Ta tahab kinnitust igale oma mõttekäigule. See võib olla mõni väga igapäevane asi.

Kas ja kuidas saab kool aidata?

Kool on haridusasutus, ja me saamegi tegelda õppimise poolega.Väiksemaid saab suunata pikapäevarühma, kooli juures töötavad ringid.

Mis siis saab, kui sellest ei piisa?

Lõpuks tuleb ikkagi pöörduda piirkonna lastekaitsetöötaja poole.
Aga ma rõhutan, et ega me kohe lastekaitsesse jookse. Kõigepealt püüame ikka vanematega kontakti saada, et leida üles need, kes on jäetud laste eest vastutama ja kes võiksid kodus suuremat tuge pakkuda.

Mida välismaal töötavad emad ise teile räägivad?

Nad on väga tugeval kaitsepositsioonil. Seetõttu ongi nendega keeruline kõnelda. Aga eks nad põhjendavad olukorda nii, et Eestis tööd ei ole ja et perel on materiaalsed vajadused ning see välismaal olemine annab neile parema elu.
Mina küll arvan, et lapsevanemad peaksid kaaluma igast aspektist oma sammu. Et mida see tähendab, et siis on elu parem. Kelle jaoks ning mis mõttes?

Te räägite lastega samuti, mida lapsed mõtlevad?

Laps ei oska öelda, mida ta mõtleb. Ta mõtet tuleb juhtida. Et kas see, mida ta mõtleb, on see või teine. Sageli ta ei oska öelda, et tunneb emast puudust või millestki muust.
Talle ju ka meeldivad uued hüved ja iseseisvuse tunne. Et vabadust on rohkem ja keegi ei küsi, mis kell ta tuleb. Aga tal on raske.

Mismoodi raske?

Vastutust on liiga palju … Tal on oma noore ea tõttu end keeruline motiveerida. Ta ei näe oma tegude tagajärgi ega oska kõiki tegevusi planeerida.
Ta ei suuda mõelda nii, et kui ta täna tõuseb õigel ajal ja on edaspidi iga päev hommikust alates kõik tunnid koolis, et siis on tal kuu aja pärast hinded paremad kui seni.

Mida te lapsega rääkides kõige rohkem teada saada soovite?

Kuidas tal läheb. Kas lapse hakkamasaamine või tervis ja elu võivad olla kuidagi ohus. Kus paiknevad need n-ö hoolitsuseta alad ja mida kool saab teha.
Samas loodan, et neid peresid, kus lapsed on päriselt üksinda, palju ei ole. Et kodus on ikkagi kas vanaema või täiskasvanud õde või vend. Aga ega me kõiki neid peresid ju sugugi tea.
Samas vanavanematel ei ole enam sellist vitaalsust ja jaksu kõikide asjadega tegelda. Tihti ei ole nad sellist olukorda ise valinud, vaid on selle ette seatud.

Kas teie koolist on viimastel aastatel lahkunud lapsi põhjusel, et kolitakse kogu perega välismaale?

Jah, päris palju, ma arvan, et kahe käe sõrmedel võiks neid kokku lugeda.
Mul tulebki meelde üks lapsevanem, kes algul jättis oma algklassides õppiva lapse siia vanaema juurde. Koolis tekkisid probleemid nii õppimise kui käitumisega. Ema muutis meelt ja viis lapse poole õppeaasta pealt endaga kaasa. Isa seal peres ei olnud.

Kui suurt osa õpilastest need lood puudutavad?

Meil on umbes 600 õpilast. Ma ei oskagi öelda. Veerandit vahest … Või siiski kolmandikku?
Ma pean silmas praegu kõiki neid kodusid, kus keegi töötab välismaal. Umbes nii see võib olla jah.

Arvamus

Sirli Peterson
Tartu linna lastekaitse­teenistuse peaspetsialist

Lapse päris üksi jätmisele on olemas teisi võimalusi, nagu näiteks õpilaskoduga koolid, kus vanem maksab lapse lisasöögi ja majutuse. Kindlasti ei saa ära unustada, et põhihariduse omandamine on Eestis kohustuslik ning koolikohustuse täitmise eest vastutab lapsevanem.
Juhul kui asi jõuab lastekaitsesse, on probleem tõsine. See tähendab, et laps ongi jäetud täiesti üksi oma elu korraldama: täitma koolikohustust, pesema riideid, tegema süüa, käima poes ja korraldama muid igapäevaelu toiminguid, mis on muidu täiskasvanu kohus. Õnneks on selliseid olukordi harva. Enamasti on pandud vastutus lähisugulastele.
Küsimus ei ole aga ainult välisriigis töötamises, raskusi tekitab iga olukord, kus vanem töötab mõnes teises Eesti linnas ja ise iga päev lapse eest ei hoolitse. Ka ükski moodne vahend – Skype, MSN, telefon või suhtevõrgustik – ei asenda lapsevanema puudumist.
Kahjuks ei sätesta lastekaitseseadus, kui vanalt võib laps üksi kodus olla. Gümnaasiumiealistel lastel ei ole küll vaja igapäevast suunamist – täiskasvanuks saamise protsessis on tähtis ka iseseisvate otsuste langetamine ja seoses sellega vastutuse võtmine ja õppimine. Aga selleski vanuses vajab laps mõnest päevast pikemal perioodil siiski vanemlikku suunamist ja järelevalvet.
Suhe vanematega on igal lapsel erinev. Mõni vestleb ei-ja-stiilis, mõni räägib üksikasjalikult vaid siis, kui hinges on mure, kolmas usaldab ja jagab kõike.
Seetõttu ongi vanemliku pädevuse asi, mida ei saa ükski lähisugulane asendada. Mitte keegi ei tunne last paremini kui tema enda vanemad.
Vaid nemad tunnetavad lapse vajadusi vaistlikult ning seetõttu piisab nende puhul teinekord vaid pilgu peale viskamisest, et aru saada, kas lapsel on asjad korras või mitte. Võõras seda ei suuda.

Allikas: Postimees, 25.02.2012 http://www.tartupostimees.ee/751034/vanemate-kaugele-toole-minek-votab-epideemia-vorme/

9. veebruaril 2012. aastal korraldavad Euroopa Iseseisva Elu Võrgustik (ENIL) ning Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed ja Põhjala Vasak-Rohelised (EUL/NGL) Euroopa Parlamendis istungi teemal „Kaitse Iseseisva Elu õigust – kuidas Euroopa Liidu kasinuspoliitika õõnestab puuetega inimeste elu“. Mõned Euroopa juhtivatest iseseisva elu ja vaesusevastastest aktivistidest esitavad tõendeid EL kasinuspoliitika mõjudest puuetega inimestele EL liikmesriikides ning koos Euroopa Parlamendi liikmetega tehakse kindlaks meetmed, mida peab Euroopa tasandil tegema.

„Finantskriisidega või ilma, oleme Euroopas ikkagi vaesemate ja sotsiaalselt väljajäetute seas“ ütles Jamie Bolling, ENILi tegevdirektor. Vastavalt EL Puuetega Inimeste Strateegiale 2010-2020 on vaesuse esinemissagedus puuetega inimestel 70% keskmisest kõrgem. Tööhõive määr väga raske ja raske puudega inimestel on vastavalt 19,5% ja 44,1%. Kombineerige seda kärbetega olulistele teenustele nagu isiklik abistaja, töö ja eluaseme toetus ning tagajärjed võivad olla katastroofilised.

Selle asemel, et kujutada puuetega inimesi kui kasuahneid ja pettureid, mis on juhtunud paljudes riikides, palub ENIL keskenduda sellele, millise panuse võib puudega inimene anda ühiskonnale, kui ta saab õiget toetust. Rootsis lõi Isikliku Abistaja Poliitika lisaks sellele, et kehtestas konkreetsete puuetega inimestele õiguse elada iseseisvalt ka 60 000 töökohta neile inimestele, kes muidu elaksid töötutoetusest ja -abirahadest. Arvestades, et töötute inimeste arv eurotsoonis kasvas detsembris 16,5 miljonini, ei ole see kindlasti vastus, kui veelgi rohkem inimesi surutakse töötusse.

Nii nagu pikas perspektiivis ei ole see majanduslikus mõttes kasulik, väidavad ENIL ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed / Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed ka seda, et iseseisva elu teenute kärped kahjustavad tõsiselt puuetega inimeste õigusi. Näiteks Suurbritannias leidis kohalik Puuetega Inimeste Nõukogu (UKDPC), et 90% puuetega inimeste organisatsioonidest kartsid, et kärped võivad sundida paljusid nende hulgast vaesusesse või hooldekodudesse. See on vastuolus ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooniga, mis on ratifitseeritud paljude liikmesriikide ja Euroopa Ühenduse poolt.

„ENIL kutsub Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni üles, kindlustamaks EL puuetega inimeste õigused. See on ainus viis, kuidas Euroopa saab kaitsta oma kohustusi läbi puuetega inimeste konventsiooni ja oma strateegiate, et suurendada tööhõivet ning võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega“ ütles proua Bolling.

„Tänane kasinuspoliitika tähendab seda, et kell on pöördunud tagasi – kõik sotsiaalsed sissetulekud on ohus. Ma usun, et on tungiv vajadus üleeuroopaliseks laiaks ja ühiseks võitluseks kõikide ühiskonnakihtide eest, kes kannatavad praeguse sotsiaalse rünnaku põhiraskuse all. Ametiühinguliikumine peab mängima olulist rolli selles võitluses“ ütleb Paul Murphy, Dublini sotsialistliku partei parlamendiliige.

ENIL istung „Kaitse Iseseisva Elu Õigust – kuidas Euroopa Liidu kasinuspoliitika õõnestab puuetega inimeste elu“ toimub Brüsselis Euroopa Parlamendis 9. veebruaril 2012.a (15.00-18.00, ruum A1G2).

Vaatamaks istungit reaalajas, klikka www.guengl.eu.

http://www.guengl.eu/showPage.php?ID=10352&ST=Defend%20the%20Right%20of%20Independent%20Living

http://www.guengl.eu/showPage.php?ID=10446&ST=Defend%20the%20Right%20of%20Independent%20Living

Tõlkinud Reelika Raudkivi

http://enil.eu/2012/02/press-release-enil-and-european-united-leftnordic-green-left-hold-a-parliamentary-hearing-on-the-impact-of-eu%E2%80%99s-austerity-policy-on-persons-with-disabilities/

Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskus toob ära kümme olulist punkti, mida tuludeklaratsiooni täitma asudes teadma peaks.

1. Maksuvaba tulu oli 2011. aastal 1728 eurot. Kui seda arvestati teile palga maksmisel, ei mõjuta see tuludeklaratsiooni alusel tagasi saadavat rahasummat. Kui aga mitte (võimalik näiteks vanemahüvitise saajate puhul), saate 21 protsenti ehk 362,88 eurot tagasi. Pension on maksuvaba kogu ulatuses, kui see ei ületa 2304 eurot aastas.

2. Kahe või enama lapse vanemal on õigus täiendavale maksuvabale tulule iga lapse kohta alates teisest. Ühe lapse kohta saab üks vanematest tagasi 21 protsenti mullusest maksuvabast tulust ehk 362,88 eurot . Eeltäidetud tuludeklaratsioonil kuvatakse laps lapsetoetuse saajast isiku tuludeklaratsioonil. Kindlasti tasub suuremate laste vanematel silmas pidada seda, et kui laps on ise näiteks suvel või kooli kõrvalt töötades tulu teeninud, tuleb ka temal esitada tuludeklaratsioon ning sel juhul saab vanem enda deklaratsioonis lapse pealt tagasi taotleda väiksema summa.

3. Endale kodu ostmiseks laenatud summad on endiselt maksuvabad – see tähendab, et eelmise aasta jooksul makstud kodulaenu intressidelt saate tagasi 21 protsenti ehk tulumaksu jagu. Selleks, et see tuludeklaratsoonil kajastuks, tuleb internetipangast info maksuametisse üle kanda.

4. Maksuvaba on ainult sellise kodulaenu intress, millega on ostetud kodu iseendale, mis tähendab, et laenu eest ostetud kinnisvara peab tulumaksu tagasi saamiseks olema tulu deklareerija nimel. Näiteks lastele või vanematele ostetud korteri laenu intressidelt tulumaksu tagasi ei saa. Kui kodu on kaasomandis ja ka laen on kahepeale, kajastuvad pooled tasutud intressidest ühe ja pooled teise deklaratsioonis. Kui kodu on kaasomandis, ent laen vaid ühe osapoole nimel, saab tulumaksutagastust taotleda vaid pooltelt tasutud intressidelt.

5. Koolituskulud on maksuvabad. See hõlmab näiteks lasteaiatasu, lapse muusikakooli- või trennitasu, enda keelekursusi või autokooli eest makstud summasid jmt. Lasteaiatasu puhul ei ole maksuvaba toiduraha, küll aga koolitused ja osalustasu. Kui laps õpib tasulises koolis, saab tagasi küsida tulumaksu ka koolitasult, sama kehtib ülikooli puhul. Et tulumaks tagasi saada, peab koolituse pakkuja olema riiklik kool või ülikool või erakool, millel on riiklik koolitusluba. Tulumaks tagastatakse sellele, kelle kontolt kulu tehti. Seega võivad lapse trennimaksed kajastuda näiteks vanaisa deklaratsioonis, kuigi lepingu spordiklubiga on sõlminud ema või isa. Andmed koolituskulude kohta saadavad maksuametisse enamasti koolitajad, ent tasub siiski ka endal tähelepanelik olla.

6. Tudengid peavad arvestama, et õppemaksult tulumaksu tagasi saamiseks peavad nad olema teeninud aasta jooksul piisavalt maksustatud tulu. Kui tudeng aasta jooksul töötanud ei ole, tuleks hariduskulud esitada vanema või muu lähisugulase deklaratsioonil, kes on möödunud aasta jooksul piisavalt tulumaksu tasunud. Kui makse on tehtud tudengi kontolt näiteks õppelaenu eest, võib see tähendada täiendavat asjaajamist maksu- ja tolliametiga, kuna reeglina saab tulumaksu tagasi see, kelle kontolt tehti makse.

7. Kingitused ja annetused on maksuvabad. See tähendab, et kui olete näiteks mõne fondi või mittetulundusühingu püsitoetaja, saate riigilt tagasi aasta jooksul tehtud annetuse summast 21 protsenti, aga mitte enam kui 5 protsenti teie aastas teenitud tulust. See tähendab, et kui annetate näiteks viiendiku palgast, saate tulumaksu tagasi ainut esimese 5 protsenti eest, ülejäänud 15 protsenti eest peate aga maksu tasuma.

8. Maksuvabad on ka II ja III sambasse makstud summad ning töötuskindlustusmaksed. III samba maksete puhul on need maksuvabad ulatuses, mis ei ületa 15 protsenti mullu teenitud tuludest.

9. Abikaasadel tasub esitada ühisdeklaratsioon, nii saab maksusoodustusi kõige paremini ära kasutada. Viimane kehtib eriti juhul, kui üks abikaasadest ei ole saanud tulu kõigi 12 kuu eest või on aasta jooksul saanud tulu vähem maksuvabast miinimumist. Koos deklaratsiooni tehes on tulumaksuvaba summa kokku 3456 eurot. Näiteks kui ühel abikaasal puudus sissetulek, on töötaval abikaasal võimalik saada maksutagastust 362,88 eurot. Ühisdeklaratsioonis on soodustuste määr koolituskuludelt, annetustelt ja eluasemelaenu intressidelt kokku 6392 eurot, kuid mitte enam kui 50 protsenti teenitud tuludest.

10. Tänavu võib maksumaksja viimast aastat arvata eluasemelaenu intresse, koolituskulusid, kingitusi ja annetusi maha kokku kuni 3196 eurot (tuleval aastal 1920 eurot), kuid mitte rohkem kui 50 protsenti maksumaksja teenitud tulust. Oluline on ka see, et oleksite tulumaksu eelnevalt riigile tasunud. See tähendab, et kui teenisitegi mulle näiteks 3196 eurot, saate kulutusi maha arvata ainult 1598 euro ulatuses. Kui Teil on veel kaks kuni 17 aastast last, siis teise lapse pealt enam tulumaksu tagasi ei saa, sest te pole riigile nii palju maksnudki.

Eesti haigekassa maksab ravikindlustatud inimestele hüvitisi, mida Eestis on kolme tüüpi: töövõimetushüvitised, täiendav ravimihüvitis ning hambaravihüvitised. Kuidas neid taotleda ning kellel on neid õigus saada, sellest alljärgnevalt.

Ajutise töö-võimetuse hüvitis

Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida makstakse ravikindlustatud isikule, kellel jääb ajutise töövabastuse tõttu saamata sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, töövõimetuslehe alusel. Hüvitis arvutatakse eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel, ühe töövõimetuslehel oldud päeva tulu saamiseks jagatakse eelnenud kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu arvuga 365.

Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kord sõltub töövõimetuslehe liigist ja töövõimetuse põhjusest. Hüvitise saamiseks tuleb arstilt saadud töövõimetusleht viia tööandjale, kes lähetab selle omakorda haigekassasse. Haigekassa maksab hüvitise välja 30 päeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud dokumentide laekumisest haigekassasse.

Haigushüvitis

Haigestumise, karantiini, olme- ja liiklusvigastuse ning viimase tagajärjel tekkinud tüsistuse või haigestumise korral üldjuhul 1.–3. haiguspäeva eest hüvitist ei maksta. Alates 4. päevast maksab hüvitist tööandja 70% töötaja viimase kuue kuu keskmisest töötasust, haigekassa maksab hüvitist alates üheksandast päevast. Haigekassa makstava haigushüvitise määr on samuti 70%, kuid selle arvutamise aluseks on inimese eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.

Muudel juhtudel (nt kutsehaigestumine, tööõnnetus (sh tööõnnetus liikluses ja tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistus või haigestumine), riigi või ühiskonna huvide kaitsmisel ja kuriteo tõkestamisel saadud vigastus) maksab hüvitist vaid haigekassa, tehes seda töövabastuse teisest päevast.

Teisest päevast maksab haigekassa hüvitist ka juhul, kui töövõimetuslehe põhjuseks on terviseseisundile vastava töö andmine ja üleviimine kergemale ametikohale ning tööandjal polnud rasedale vastavat tööd anda. Kui tööandjal on viimati nimetatud põhjusega töövõimetuse perioodil töötajale kergemat tööd anda, hüvitab haigekassa kergemale tööle üleviimisega tekkinud palgavahe töövõimetuslehe esimesest päevast.

Raseda haigestumise ning tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste tõttu väljastatud haiguslehtede puhul tööandja hüvitist maksma ei pea, siis maksab haigushüvitist haigekassa alates 2. päevast.

Haigushüvitist on inimesel õigus saada 120, arstliku ekspertiisi otsuse korral kuni 182 päeva järjest. Maksimaalselt hüvitatakse 250 haiguspäeva aastas.

Töövõimetuspensionärile ja vähemalt 65aastasele töötajale makstakse hüvitist ühe haiguse korral kuni 60 päeva järjest ja kokku 90 päeva aastas.

Haiguslehe võib võtta ka pikemaks ajaks, kuid siis haigushüvitist enam ei maksta.

Sünnitushüvitis

Kui sünnib laps, on tööl käival tulevasel emal lapsega kodus olemiseks õigus võtta sünnituspuhkust ning saada sünnitushüvitist. Seda makstakse üldjuhul 140 päeva eest, sünnituspuhkuse esimesest päevast 100% eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

Kui naine on lapsehoolduspuhkusel ning rasestub sel ajal uuesti, on tal õigus võtta uus rasedus- ja sünnituspuhkus ning saada uuesti ka sünnitushüvitist.

Selleks tuleb lapsehoolduspuhkus katkestada ja esitada tööandjale avaldus.

Hooldushüvitis

Hüvitist makstakse haige pereliikme põetamise esimesest päevast ja 80% määraga eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Alla 12aastase lapse põetamisel makstakse hüvitist kuni 14 päeva eest ühe haigusjuhu kohta.

Muudel juhtudel saab hooldushüvitist kuni 7 järjestikuse päeva eest.

Lapsendamishüvitis

Alla 10aastase lapsendamisel saab hüvitist kuni 70 päeva eest 100% määraga eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

Täiendav ravimihüvitis

Kallite ravimite kasutajad või kroonilised haiged, kes peavad ravimeid tarvitama pika aja vältel, saavad taotleda täiendavat ravimihüvitist. Täiendavat ravimihüvitist maksab haigekassa siis, kui inimene on soodusravimeid ostnud rohkem kui 384 euro eest kalendriaastas. Hüvitise suurus sõltub kulunud summast, maksimaalselt makstakse kindlustatule seda 623 eurot.

Täiendavat ravimihüvitist arvutatakse kalendriaastas soodusravimitele kulutatud summast, millest lahutatakse inimese omaosalus ja ravimi hinnaosa, mis ületab piir- või hinnakokkuleppe hinda. Hüvitise arvestamisel ei võeta arvesse käsimüügiravimitele ja soodustust mitteomavatele retseptiravimitele tehtud rahalisi kulutusi.

Täiendava ravimihüvitise taotlemiseks peab kindlustatud isik või tema seaduslik esindaja haigekassale ühel korral esitama avalduse. Edasi peab haigekassa ise ravimikulude üle arvestust ja ostutšekke, korduvaid avaldusi vms esitama ei pea. Avalduse võiks teha ka siis, kui inimene pole oma kulutuste suuruses kindel. Ning selleks, et kõik sujuks, tuleb haigekassat kindlasti teavitada isiku- või pangaandmete muutustest.

Avaldust saab esitada riigiportaali eesti.ee kaudu, posti teel haigekassa klienditeenindusbüroosse saates, tuua avaldus klienditeenindusbüroosse või saata avaldus digitaalselt allkirjastatuna e-posti teel. Täiendava ravimihüvitise taotlemise avalduse blankett on saadaval haigekassa klienditeenindusbüroodes, Eesti Posti postkontorites ning haigekassa koduleheküljel. Kui avalduse esitab kindlustatu seaduslik esindaja, peab ta avaldusele lisama koopia esindusõigust tõendavast dokumendist.

Hüvitis kantakse pangakontole 25. aprilliks, 25. juuliks, 25. oktoobriks ja 25. jaanuariks.

Hambaravihüvitised

Hambaravihüvitise saamiseks peab olema kehtiv ravikindlustus ning ravi võib saada kõikjal Eestis.

Hambaravihüvitis

Hambaravihüvitist saavad vähemalt 63aastased inimesed ning vanadus- ja töövõimetuspensionärid 19,18 eurot aastas. Rasedad, alla 1aastase lapse emad ja suurenenud hambaravi vajadusega inimesed saavad hüvitist 28,77 eurot aastas.

Hüvitise saamiseks on vaja esitada haigekassale avaldus, tasumist tõendav dokument (näiteks tšekk) ja vajadusel arstitõend (rasedad ja suurenenud hambaravi vajadusega inimesed). Haigekassa kannab hambaraviteenuse hüvitise kindlustatud isiku pangakontole hiljemalt kuue kuu jooksul avalduse laekumisest.

Hambaproteeside hüvitis

Sellele hüvitisele on õigus vähemalt 63aastastel inimestel, vanadus- ja töövõimetuspensionäridel. Kolme aasta kohta makstakse hüvitist kuni 255,65 eurot.

Hüvitise taotlemiseks on kaks võimalust.

Esiteks võib esitada avalduse proteeside tegijale, kes võib arvest maha võtta kuni 255,65 eurot.

Teise võimalusena tuleb esitada avaldus koos proteeside tegija antud arve, originaaltšeki või muud tasumist tõendava dokumendiga haigekassale.

Haigekassa maksab hüvitise välja 90 päeva jooksul pärast nõutavate dokumentide laekumist haigekassa piirkondlikku osakonda.

Allikas: Õhtuleht, 14.02.2012 http://www.ohtuleht.ee/464494#.Tzn6feNigQQ.facebook

“Mul ei ole kelleltki abi oodata. Viis aastat üliinimlikke pingutusi on mind invaliidistanud, olen kaotanud oma väljanägemise ja tervise. Nüüd koputab ka vaesus uksele,” ohkab naine, kes on viis aastat hooldanud voodihaiget sugulast. Ta on Eestis üks tuhandetest, kes hoolitseb oma lähedase eest paari-kümne euro eest kuus.

Tallinlanna Karin (68, nimed muudetud) pidi oma 76aastase õe Marika hooldajaks hakkama viie aasta eest. "Ta sai insuldi. Haiglast koju tõin sügava puudega voodihaige. Arstide sõnul tabas teda insuldi raskeim vorm," räägib Karin, kes siis ei osanud veel ettegi kujutada, mis teda ees ootab.

Paberitel puudub seos tegelikkusega

"Kui pereliikmega midagi juhtub, on inimesed šokis. Abi pole kuskilt saada. Nad peavad kogu info nii ravivõimaluste kui ka hooldusvahendite kohta ise otsima. Kui tahtsin Marikale rehabilitatsiooni, pidin 83 kohta läbi helistama, et saada teada – teda ollakse nõus rehabilitatsioonile võtma vaid Tapal. Seejuures hooldama pidanuksin selle viie päeva jooksul haiglas teda mina ise," leiab Karin, et riiklik toetussüsteem lonkab kahte jalga.

Ta nimetab olukorda variserlikuks. "Võiks ju kohe öelda, et raha pole, saage ise hakkama. Selle asemel hakatakse selgitama, kui hästi kõik on. Antakse tulevasele hooldajale virn materjale – töötage läbi ja kõik saab lahendatud," räägib Karin, kuidas alguses temasse lootust süstiti. Nüüd, viis aastat hiljem tõdeb ta, et see ongi sotsiaalosakondade viis asju ajada – inimestele jagatavatel paberitel puudub seos tegelikkusega.

Oma jutu kinnituseks näitab Karin kohalikule linnaosavalitsusele lähetatud konkreetsete küsimustega kirja, millele vastuseks ta sai mitu lehekülge teenuste kirjeldusi. Marikale ei sobi neist ükski.

"Hooldajana tuleb mul hakkama saada olukorraga, mis on problemaatiline tervele sotsiaalhoolekandele. Ma pingutan, sest Marika on mulle kallis inimene. Kuid – ükski inimene ei saa olla põetaja-ravija-füsioterapeut-logopeed-juuksur-raamatupidaja-massöör ühes nahas. Kõigi nende abi minu õde aga vajab," räägib Karin. Tema sõnul on kogu loo iroonia see, et Marika oli omal ajal meditsiinitöötaja, kes ei keelanud ka nädalavahetuseti kellelegi vajalikku abi. Ńüüd peab ta ise hakkama saama.

Karin on füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja ja logopeedi palganud oma säästude eest. "Ma olen saanud seda teha, mul on olnud töö. Lähiajal jään aga sellest ilma," poetab ta.

Mis siis saab? "Ma ei tea, mõtlen õudusega, et vaesus on ukse taga ootamas," ohkab ta.

Seni maksis Karin kogu oma palga, 700 eurot, abilistele. "Elame kahest pensionist, mis on kokku samuti umbes 700 eurot. Sellest maksame üüri, ostame põetusvahendid, ravimid ja süüa, järele ei jää midagi. Linnaosavalitsusest pole rahalist abi loota, meie sissetulekut peetakse suureks," kirjeldab ta.

"Viis aastat on mind invaliidistanud."

Karini päevad on neli viimast aastat olnud ühesugused; ta tõuseb hommikul pool seitse, peseb õde ja paneb talle puhtad riided selga, annab süüa, upitab ta ratastooli, vinnab teleka ette ja läheb tööle.

Päeval käib Marikat vaatamas Karini palgatud sotsiaaltöötaja, kes kahe kokkulepitud tunni jooksul annab talle süüa ning vahetab pampersi. Kui hoolealune on väsinud, vinnab sotsiaaltöötaja ta voodisse. Söögi on Karin valmis teinud. See tähendab, et mõnel päeval istub Marika hommikust õhtuni teleka ees, mõnel päeval poole vähem.

Õhtul jõuab Karin koju kell seitse. Jälle sama ring – hoolealune puhtaks, süüa ning üheskoos telekat vaatama. Nii aastast aastasse. Kogu selle töö eest saab ta 25 eurot toetust kuus.

"Ma olen palju põetusnippe ära õppinud. Aga viis aastat üliinimlikke pingutusi ning kahe inimese elu elamist on mind invaliidistanud. Ma olen kaotanud nii oma väljanägemise kui ka tervise," räägib Karin tõsiselt.

Teda kimbutavad vereringehäired. Ette tuleb päevi, kui ta ei saa voodistki tõusta. "Kiirabi on pakkunud, et viib mu haiglasse. Aga ma ju ei saa minna, mis mu õest siis saab?" küsib Karin nõutult. Kiirabi on tal soovitanud Marika lihtsalt koju jätta.

Aga mis siis saab, kui noorema õe endaga ükspäev midagi juhtub?

"Ma ei tea. Ilmselt siis sureb Marika ära. Ta ei suuda ju ka rääkida, ta ei ole võimeline abi kutsuma. Kes meid siit ikka otsida oskab," ohkab Karin.

Tosin aastat oma poega hooldanud Urve (55) nendib samuti: riik ega kohalik omavalitsus ei suuda inimesele tema kodus hooldusabi anda.

Urve poeg Ain, kes pool aastat tagasi suri, põdes rasket lihasehaigust, Duchenne’i lihasdüstroofiat. Poiss hääbus omaste silme all tasapisi, elurõõmsast põnnist sai algselt ratastoolis istuv invaliid ja seejärel sügava puudega voodihaige.

Viimased aastad vajas Ain hingamiseks hingamisaparaati, mis oli torudega ühendatud tema kõrri. Poissi toideti sondi kaudu otse kõhtu.

"Iga päev kulus mul hingamistorude puhastamiseks 8–10 tundi," räägib ema, et pidi selle kunsti ära õppima. Kõige pikem aeg, mis torude puhastamiseks läks, oli 21 tundi. Ehk teisisõnu – Ain vajas hooldust sõna otseses mõttes ööpäev läbi.

Seepärast pidi Urve lõpuks loobuma ka töökohast ja pühendama end ennastsalgavalt ainult pojale. Ja sai selle eest tasu 26 eurot.

"Me elasime Aini töövõimetuspensionist ja puuderahast, sellest suur osa kulus põetus- ja hooldusvahenditele. Kui abikaasat poleks olnud, poleks me toime tulnud," kõneleb Urve. Kuid poja hooldamine pani põntsu ka peresuhetele: praegu on käimas abielulahutus.

Voodihaiged vegeteerigu?

Urve ütleb, et kui ema armastab oma last, ei ole muud võimalust, kui teda kodus hooldada. "Arstid ütlesid, et temasugustele patsientidele ei olegi Eestis kohta. Ainus võimalus oleks paigutada nad intensiivraviosakonda. Kuid elu seal pole ju kellegi elu," nendib ta.

Teisalt soovitasid arstid Urvele puhkust: "No võtke kas või nädalake!" "Aga – selgus, et Eestis polegi kohta, kuhu selliseid haigeid hooldaja puhkuse ajaks panna!" lausub ta nõutult.

Mitu aastat 365 päeval aastas 24 tundi tööd laastas Urve tervise – tal on selg haige ning valud kiirgavad ka jalga. "Tööl käin ma suurte valudega," tunnistab ta ja tänab taevast, et tööd üldse on. Omal ajal juhi abina töötanud naine on kodus oldud aastatega muutunud tööturul konkurentsivõimetuks. Praegu töötab ta veerandkohaga lasteaia majahoidjana ja teist samapalju vallas koristajana.

Karin ja Urve tunnistavad oma kogemusele toetudes mõlemad, et ei usalda Eesti hooldus- ja meditsiinisüsteemi.

Urve räägib, et kui Ain oli selgrookorrigeerimisoperatsioonil haiglas, ei saanud ta öösel tema juures olla. "Unustasin aga midagi palatisse, läksin tagasi ja leidsin sealt lämbuva lapse. Ta oleks lämbunud vaatamata sellele, et õde oli üle koridori oma laua taga," ütleb Urve.

Karin poetab karmilt, et olgu hooldekodud kui uhked tahes, ei ole seal voodihaigetega tegelemiseks piisavalt personali, nii et nad on mõeldud seal vaid vegeteerima. "Ühes kohas küsiti mult, et neil on 80 haige peale üks füsioterapeut, kas ma mõtlen ka, mida ma tahan." Ka on mõlemad naised veendunud, et riik suunab oma lähedaste eest hoolitsevad ja iga päev rasket tööd tegevad inimesed otse vaesusesse, sest veerandsaja euroga kuus ei suuda keegi ära elada.

Allikas: Õhtuleht, 11.02.2012 http://www.ohtuleht.ee/464162

Eesti ühiskond ei saa ega tohi endale lubada, et viiendik lastest elab allpool ebapiisavaks tunnistatud tingimusi, kirjutab õiguskantsleri nõunik Andra Reinomägi.

Lugege paari näidet, kuidas omavalitsuste lastekaitsetöötajad kirjeldasid lasteombudsmanile laste ja lastega perede vaesust.

«On peresid, kus toit on kehv. On peresid, kus koolist saadav lõuna on ainukene söök… Ja kes õpilaskodudes elavad, on märgatud, et kõige enam süüakse esmaspäeva hommikul ja reede õhtul. Sest reedel ei tea nad kunagi, kas nädalavahetusel saab kodus süüa või mitte.»

«Kui sul kodus ei ole korralikult süüa, on haigused kohe kallal. Neil on koolis pidevalt asjadest puudu. Nende välimus on … tavaliselt on nad välja magamata, sest üldjuhul elatakse kitsastes tingimustes, on palju inimesi.»

Vaesusel on mitu nägu. Kõige enam torkavad silma kehvad olmetingimused ja toidunappus. Ka koolivahendite puudumine. Kuid vaesus ei tähenda üksnes raha ja asjade puudust. Vaesus on laiem nähtus, mis tähendab ka pingeid inimeste suhetes, ebakindlust tuleviku suhtes, riskikäitumist ja sõltuvusprobleeme ning raskematel juhtudel tõrjutust ja huvi kaotust oma olukorra parandamiseks.

Üks intervjueeritud lastekaitsetöötaja mõtestas vaesuse olemust nii: «See on siiski igakülgne toimetulematus oma eluga. Ma ei tooks siin nii väga välja seda materiaalset plaani, kuigi see on väga tähtis. Aga see on selline jõuvarude vaesus, puudus. Et inimesed on kuidagi nii lootusetud ja väsinud ja vihased ja neil ei ole lihtsalt jõuvarusid.»
Iga viies laps elab vaesuses

Lasteombudsmanina koostas õiguskantsler statistika ja lastekaitsetöötajatega tehtud süvaintervjuude põhjal ülevaate laste vaesusest Eestis. Mis selgus?

Peaaegu iga viies Eesti laps elab vaesuses. Seda näitavad statistikaameti andmed 2010. aasta kohta. Suhtelises vaesuses, mis iseloomustab isikute sissetulekute ebavõrdsust ühiskonnas, elas 19,5 protsenti lastest. Absoluutses vaesuses, mis tähistab ühiskonnas kokkulepitud elatusmiinimumi piirist allapoole jäänuid, elas 18,6 protsenti alla 18-aastastest lastest – üle 45 000 lapse. Kui absoluutses vaesus elavatele lastele lisada veel vaesusriskis olevad lapsed (7,4 protsenti lastest), võib öelda, et iga neljas Eesti laps elab vaesuses või vaesusriskis. See on üle 63 000 lapse!

Lapsed on ülejäänud ühiskonnaga võrreldes halvemas olukorras: laste absoluutne vaesus on 1,6 korda kõrgem ühiskonna keskmisest absoluutse vaesuse määrast. Ka laste suhteline vaesus on kõrgem keskmisest suhtelise vaesuse määrast, peegeldades seega laste ebavõrdset positsiooni ühiskonnas.

Lapse õiguste rikkumine

ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab vanemate kõrval riigi rolli lapse õiguste kaitsmisel ja arenguks vajalike tingimuste loomisel.
Esmane kohustus lapse arengut toetava kasvukeskkonna loomisel lasub küll vanematel, kuid riigi ülesanne on seejuures vanemaid igakülgselt aidata ja toetada.

Vaesusega sageli kaasnev sotsiaalse turvalisuse puudumine, tõrjutus ja eneseteostusvõimaluste piiratus, rääkimata toidunappusest ja puudulikest olmetingimustest tingitud otsestest terviseriskidest, on oluline oht lapse arengule. Sellistes tingimustes kasvamine on lapse õiguste rikkumine.

Raskematel juhtudel jätab vaesus lapse eemale ühiskonnas tunnustatud sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest õigustest. Seega on vaesus otseselt seotud inimõiguste ja lapse õigustega.

Vaesus takistab lapse võimete väljaarenemist ja avaldab mõju lapse toimetulekule nii praegu kui ka täiskasvanuna. Vaesusega kaasnevad madalam enesehinnang, psühholoogiline ebakindlus, mitmesugused psüühikahäired ning riski- ja sõltuvuskäitumine. Kui sellele lisandub ka vanemate toetuse puudumine, tülid, vägivald perekonnas, ei võimalda selline keskkond lapse turvalist arengut. Lapsepõlves kogetud vaesus mõjutab kogu inimese elukäiku ja seeläbi ühiskonda tervikuna.

Kõrge vaesuse määr vähendab ühiskonnaliikmete omavahelist sidusust ja solidaarsust, tekitab võõrandumist, olles ohuks nii ühiskonna jätkusuutlikkusele kui ka demokraatlikele väärtusele. Vaesusest tingitud võimaluste piiratus ja kehvad elutingimused süvendavad ebavõrdsust. Mida suurem on ebavõrdsus, seda suurem on inimese põhiõiguste riive oht. Laste puhul on see oht eriti tõsine, kuna lapsed sõltuvad suurel määral täiskasvanute otsustest. Seetõttu on eriti oluline panna piir vaesuse põlvkondlikule edasikandumisele ning vähendada vaesuse mõjusid lastele.

Teenused otse lapsele

«Makstakse toimetulekutoetust, kuid kuidas ta seda täpselt kasutab – ei ole ju sotsiaaltöötaja tal kogu aeg kõrval, ei ole võimalik seda kontrollida. Või lastetoetust. Ta saab ju selle lihtsalt kätte, ja kui ta leiab tõesti, et alkohol on tähtsam kui lapse kooli saatmine, siis ta endiselt käitub sellisena», kirjeldas lastekaitsetöötaja.

Kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajate kinnitusel püüavad omavalitsused vaesuses olevaid lastega peresid nii toetuste kui teenustega abistada, kuid puudu jääb nii ühest kui teisest. Ka lastekaitsetöötajaid endid napib. Vajalike teenuste, nagu psühholoogi, psühhiaatri ja logopeedi järjekorrad on pikad, kuigi lapsed ja vanemad vajavad abi kohe. Teenusepakkujaid pole piisavalt, puudub transpordiühendus, et spetsialistide juurde jõuda, puuduvad sobivad teenused.

Toimetulekutoetus, mis riikliku meetmena peaks vaesuses olevaid peresid toetama, ei ole uuringute kinnitusel piisav, et pered vaesuspiirist ülespoole tuua. Osa peresid ei oska vähese rahaga majandada ning toetusi ei kasutata sihipäraselt. Vähese raha tegelik kasutamine peab olema läbimõeldud. Oluline on, et abi jõuaks otse lapseni. Praktikas on ilmnenud, et paraku see alati nii ei ole. Lapsele mõeldud rahalised toetused makstakse välja vanematele, kes ei kasuta seda paljudel juhtudel lapse huvides. Üks lahendus võiks olla laste abistamine otse lapsele suunatud teenuste kaudu.

Alustada saab näiteks koolitoidu kompenseerimisest nendele lastele, kelle vanemad ei suuda selle eest tasuda. Praegu on tasuta koolitoit vaid põhikoolis, ülejäänud haridusastmetel sõltub see kohaliku omavalitsuse otsusest. Paraku on juhtumeid, kus kohalikud omavalitsused ei lähtu koolitoidu toetuste otsustamise mitte pere abivajadusest, vaid muudest kriteeriumidest, näiteks asjaolust, kas laps õpib koduvalla või -linna koolis või mõnes muus koolis. Sellisel juhul ei lähtuta mitte laste vajadusest, vaid kohaliku omavalitsuse laiematest huvidest, kuigi esikohal peavad olema lapse huvid. Ükski laps ei tohiks jääda söömata põhjusel, et tema vanematel pole selleks piisavalt võimalusi.

Koolitoidu kõrval on oluline, et laps saaks vajalikke teenuseid. Sageli ei saa laps huviringi, psühholoogi või logopeedi juurde, kuna peres ei ole autot ja muu transpordiühendus on ebapiisav. Need teenused saaks omavalitsuste ja haridusasutuste koostöös tuua lapsele ja vanemale lähemale, näiteks koolide või lasteaedade juurde. Teenuste mitmekesisust ja kvaliteeti parandaks ühe lahendusena lastele ja peredele teenuseid pakkuvate piirkondlike kompetentsikeskuste loomine.

Tagajärgede ärahoidmine

Mõtlemapanev on fakt, et sageli märgatakse pere abivajadust alles lapse kaudu – kui lapsel hakkab koolis halvasti minema või on kodused halvad olmetingimused juba näha lapse välimusest. See on märk, et niisugune olukord on kestnud kaua. On väga oluline lapse abivajadusest sel juhul kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajale teada anda. Samas tuleks pere abistamiseni jõuda varem – kui probleemid on algusjärgus ega mõjuta veel otseselt lapse toimetulekut. Üks võimalus on koolieelses eas lastele regulaarse kohustusliku tervisekontrolli kehtestamine.

See rõhutaks vanema vastutust, toetaks lapse arengut ning hoiaks sidet vanematega, pakkudes neile vajadusel vanemarollis tuge. Probleemide ilmnemisel vahetaksid infot perearst ja lastekaitsetöötaja. Need on mõned näited lasteombudsmani ettepanekutest laste vaesusega seotud probleemide lahendamiseks. Laste vaesuse mõju ühiskonnale kestab kaua ja sellel on kõrge hind.

Kriisiaastatel süvenenud vaesus vajab asjatundjate ja otsustajate, omavalitsuste ja riigi eraldi tähelepanu. Lahenduste otsimiseks on lasteombudsman märtsi alguseks kokku kutsunud ekspertide ja otsustajate ümarlaua. Laste vaesus pole nähtamatu. See on kui kuristik, mida tuleb teadvustada ja mille servale sattumisest saab lapsi hoida. Need, kes juba on sinna kukkunud, vajavad kiiret abi.

Lapsed ei ole mitte üksnes tulevik – lapsed on olevik. Ka vaesus nende elus on olevik. Inimõigusi ja lapse õigusi väärtustava riigina ei saa me lubada, et peaaegu viiendik lastest elab allpool ühiskonnas ebapiisavaks tunnistatud tingimusi.

Allikas: Postimees, 14.02.2012 http://arvamus.postimees.ee/738276/andra-reinomagi-nahtav-kuristik-rukkis/

Sellest nädalast on Tartu südalinnas avatud Helen Valk-Varavini moekontor, kus saab tutvuda disaineri harukordse loominguga. Moekontoris on kombineeritud ehte- ja rõivabutiik ning ateljee, mis pakub võimalust esitada personaalseid tellimusi ja kohandada juba valmis disaintooteid vastavalt oma soovile.

“Moekontori eesmärgiks on teha minu looming klientidele kättesaadavamaks ja pakkuda hubast kohta, kus kohvitassi ääres koos kliendiga uute kleididisainide üle arutada” ütleb Helen Valk-Varavin. Moekontoris on juba müügil Valk-Varavini kevadine ehtekollektsioon, mida iseloomustavad disainerile omased ebatavalised detailid, luksuslikkus ja värvikus.

“Uues ehtekollektsioonis on kombineeritud mitu äärmust — ülinaiselikud ja õrnad lillornamendid ning teisest küljest julged pealuumotiivid” räägib Valk-Varavin. Seekordse kollektsiooni ehted on erakordselt laias värvivalikus, leidub nii kevadiselt mahedaid pastelltoone kui ka särtsakamaid ja erksamaid värve, ununenud pole ka klassikaline must-punane. Kogu see värviküllus on esindatud ka rõivakollektsioonis.

Moekontor on avatud aadressil Raekoja plats 20 ja huvilisi oodatakse teisipäevast laupäevani. Uudistega tasub end kursis hoida Helen Valk-Varavin Disaini Facebooki lehe või www.helenvalk.com kodulehekülje kaudu.

Allikas: Naistekas, 14.02.2012 http://naistekas.delfi.ee/ilumood/moeuudised/tartus-avas-uksed-eriline-moekontor.d?id=63917873

EPNÜ pöördus märgukirjaga Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna ja Eesti Puuetega Inimeste Koja poole seoses “Manifest 2” tõlkimisega:
Eesti Puuetega Naiste Ühing tõlkis ametlikult 2007.a. antud Manifesti 1 (http://www.epnu.ee/index.php?1,65), mis võeti vastu Brüsselis 22. veebruaril 1997.a. Elu on edasi läinud, palju on muutunud meie rahvusvahelises kui ka poliitilises elus. Seega on täiesti mõistetav, et selline Manifest vajas uuendamist.

Eesti Puuetega Naiste Ühing leiab, et Manifest 2, mis kinnitati 2011.a. mais Budapestis (http://www.epnu.ee/index.php?1,122) tuleb nii kiiresti kui võimalik tõlkida eesti keelde, et antud abimaterjal oleks kättesaadav meie puuetega inimeste aktivistidele ja poliitikutele.

Palun teatada EPNÜ-le, kas Sotsiaalministeeriumi Võrdõiguslikkuse osakonnal või Eesti Puuetega Inimeste Kojal on 2012. a. tegevusplaanis tõlkida eesti keelde „Euroopa puuetega tüdrukute ja naiste õiguste Manifest 2“?

EPIKoja vastus oli järgmine:

Eesti Puuetega Inimeste Koda kinnitab dokumendi "Euroopa puuetega tüdrukute ja naiste õiguste Manifest 2" vajalikkust. Kahjuks puuduvad Koja 2012 aasta eelarves vahendid ning võimalused tõlkida Manifest 2 eesti keelde.

EPIKoja koduleheküljele saame riputada inglisekeelse originaalmaterjali.

Lugupidamisega, Helen Voog

peaspetsialist

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Toompuiestee 10

10137 Tallinn

tel: +372 6616629

Alates 14.02.2012 asub Euroopa puuetega tüdrukute ja naiste õiguste Manifest 2 EPIKoja aadressil:

http://www.epikoda.ee/include/blob.php?download=epikmain1&id=1709

Riigikogu komisjon hakkas muutma koos ekspertidega kokku seatud eelnõu.

Inimkaubanduse eelnõu hakati selle kõige viimases etapis, kui see oli juba valitsuses kinnitatud ja ka riigikogus esimese lugemise läbinud, äkki veel oluliselt muutma. Ohvritega tegelevate spetsialistide hinnangul ei ole muudatused ohvrite huvides.

Justiitsministeerium on uut inimkaubanduse eelnõu koos laiahaardelise ekspertide grupiga välja töötanud alates 2010. aastast. Töörühmas osalesid peale justiits-, sise-, välis- ja sotsiaalministeeriumi ametnike ohvritega tegelevad MTÜ-d, prokurörid, kes inimkaubandusjuhtumitega kõige rohkem kokku puutuvad, ja ka spetsialistid politseist. Eelmise aasta suvel kinnitas valminud versiooni ka valitsus ning see jõudis riigikokku eelmisel sügisel ja läbis seal esimese lugemise. Kuid nüüd otsustas õiguskomisjon eelnõu muutma hakata ja kaugeltki mitte üksnes kosmeetiliselt. See oli teisipäeval omamoodi üllatuseks valdkonna spetsialistidele, kes on poolteist aastat justiitsministeeriumi loodud töörühmas koos käinud, sest nende arvates on eelnõu sisu nüüd olulisel määral muudetud ja mitte ohvrite huvides. Eile toimus õiguskomisjonis uus istung, kuhu läksid kohale ka ohvritega tegelevad MTÜ-d.

„Leiame, et õiguskomisjonis esitatud muudatusettepanekud halvendavad inimkaubanduse ohvrite olukorda ja ei taga ohvrite kaitset, lisaks puudub inimkaubanduse lapsohvrite kaitse,” rõhutas MTÜ Eluliin juhatuse liige Eda Mölder. Näiteks on Möldri sõnul uuest versioonist välja heidetud haavatavuse mõiste.

Allikas: Eesti Päevaleht, 10.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/kas-lapse-prostituudiks-ahvatlemist-peaks-karistama-ainult-rahatrahviga.d?id=63898807