Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane kirjutab, et kui kokku võtta arvud, müüt ja juhtimine, siis on naiseks olemine tänapäeva Eestis puue, invaliidsustasu makstakse aga välja pikema elueaga.

Tänavustel riigikogu valimistel vähenes naiste arv 24-lt 20-le. Arvudes pole ju langus suur, aga näitab siiski trendi. Enne seda võis asja rahulikult võtta, et «protsess on käimas» ja «teeme komisjoni», mis on tavaline meetod ebameeldivate arutlusteemade edasilükkamiseks. Nüüd on selge, et protsess ei ole käimas ja komisjon ei aita, tegemist on palju suurema probleemiga. Kindlasti ühe suuremaga, mida Eestil üldse tuleb lahendada.

Järgneva looga üritan tõestada, et naised on riigi juhtimisest kõrvale jäetud ja veel suurem häda on selles, et me ei pea seda hädaks.

Hirmsad arvud

Naiste osakaaluga parlamendis on Eesti 188 riigi arvestuses nüüd keskel. Maailma keskmine on 19,1 protsenti, meil 19,8 protsenti ehk oleme samas pundis Malawi, Nicaragua, Moldova ja El Salvadoriga. Meil on üks naisminister ja see fakt asetab meid riikide arvestuses kuskile saja piirimaile. Strateegia «üks naine korraga» jätab meid kõvasti maha ka Lätist, Leedust ja enamikust kultuurriikidest. Veel vähem ehk null on riikides, kus naised ei tohi oma nägu näidata ega ujumas käia ehk kuskil idas. Naisi ei olnud ka ­NSVLi poliitbüroos.

500 suurema käibega firma juhtide ja nõukogu liikmete hulgas on Eestis naisi umbes 15 protsenti, börsil noteeritud firmade juhatuses seitse protsenti…

Uskumatu arvu leiame IRLi praktikast: 152st sellest erakonnast pärit kohaliku omavalitsuse juhist on naisi 11. Kuidas need 11 sinna meestesauna trehvasid, vajab muidugi eraldi uurimist. Euroopa suurim meeste ja naiste palgavahe (umbes 30 protsenti) on selle kõrval lihtsalt lisalusikatäis suhkrut meeste tassi põhjas.

Sellised ja veel hullemad arvud liiguvad konverentsilt konverentsile, artiklist artiklisse ja ausalt öelda, ega keegi eriti ei ärritu. Kui neist räägib veel naine… Siis võib üldse üle vaadata.

Pärnu juhtimiskonverentsi samateemaliseks ettekandeks valmistudes nägin, et paljud peavadki Eesti olukorda täiesti normaalseks ja on veendunud, et kõik meeste eelised ongi ausalt teenitud ja põhjendatavad meie füsioloogiliste ja vaimsete erinevustega ehk mees on jumalast antuna targem ja tugevam. Samalaadsed geneetilised müüdid (must ei kõlba presidendiks, valge ei jõua joosta, kana pole lind…) liiguvad Eestis veel tihedalt ka avalikus infoväljas.

Eesti naismütoloogiast

Kes soovib täiskomplekti eelarvamusi naiste kohta ühest kohast kätte saada, see lugegu Urmas Espenbergi artiklit «Uue matriarhaadi ähvardavad visioonid» (Delfi 28.11). Saame teada, et täielik võrdsus on sotsiaalne utoopia, et naise peamised vahendid meeste üle domineerimiseks on ilu, kosmeetika ja seksuaalsus, et patriarhaalne islam ja bütsantslik Venemaa sõidavad homolembesest ja feministlikust Euroopast lihtsalt üle, et sajandeid ühe või teise soo käes olnud eluvaldkonnad hägustuvad ja see on kangesti paha. Siin on ilmselt silmas peetud seda, et mees peab odaga mammuteid taga ajama ja naine imetama, muud võimalust ei ole.
«Naised armastavad raha rohkem kui mehed,» on väide Janek Mäggi palju vastukaja tekitanud loos «Mees, kel pole raha, pole mingi mees» (PM 04.11).

Kommentaatorid on raevukamad, ka ilma presidendi sõnauseta on tekkinud uusi termineid, nagu feminatsid, isegi radikaalfeminatsid, zoovolinik, feministlik-homoseksuaalne ühiskonnamudel ehk selgelt mingi haigus arvutiteksti kujul.

Kui võtta kokku arvud, müüt ja juhtimine, siis järeldus ei lohuta. Olla naine tänapäeva Eestis on tegelikult puue, invaliidsustasu makstakse aga välja pikema elueaga.
«Kuradi keskaeg, jumala eest,» kui südamest öelda.

Kuidas me selliseks oleme saanud?

«Tõe ja õiguse» esimeses osas öeldakse Vargamäe Krõõda kohta, kui õed-vennad soovitasid tal Andresele mehele minna, et see jaksab naist toita: «Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?» Krõõda sõnum on selge – naine on inimene, võrdne ja suudab ennast toita – ja nii mõtles eesti naine ligi 150 aastat tagasi. Siis me veel mahajäänud ei olnud, midagi läks untsu hiljem. Millal, on tegelikult lihtne leida.

President Toomas Hendrik Ilves pani 19. novembril Eesti Naisüliõpilaste Seltsi aastapäeval peetud kõnes näpu õigesse kohta: «Meie praegused suht­arvud peegeldavad osaliselt veel okupatsiooniaegse, niinimetatud Nõukogude ühiskonna äärmiselt seksistlikke mängureegleid ja tagajärgi.»

Satiirik Mihhail Žvanetski on ­NSVLi kohta sama mõtte öelnud teiste sõnadega: «Päeval on naiste poliitiline mõju meie maal väga väike.»

Oscari võitnud film «Moskva pisaraid ei usu», mida Ronald Reagan vene hinge tundmaõppimiseks enne kohtumist Gorbatšoviga koguni viis(!) korda oli vaadanud, paneb i-le täpi. Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.

Absoluutsete juhtimisvolitustega isa-toitja mütoloogiline kujund, keda Uku Masing nimetab muide kulda pasandavaks eesliks, on Nõukogude aja vapralt üle elanud ja mõjutab meie sugudevahelise suhtlemise praktikat tänapäevani.

Pahad Põhjamaad ja Heidi

Oma vaimsel nõukogudemaal elavatel inimestel ei oleks Eestis suurt midagi muretseda, kui neid Põhjamaid kõrval ei oleks. Nende elu ja suhtumine naistesse tekitavad segadust. Mingil põhjusel on seal parlamendis naisi Taani 38 protsendist Rootsi 45 protsendini, valitsustes tihti ligi pooled ministritest, naised on peaministrid ja presidendid. Firmades on hulganisti naisi-tippjuhte, karjuvat soolist erinevust pole juhtimistasandil enam kuskil.

Kui need riigid on meie strateegiline eesmärk ja eeskuju, kuuludes enamiku näitajate poolest maailma tippu, siis oleks kõvasti seletamist, mismoodi nad sinna jõudsid, kui meie ettekujutuse järgi pehmema ajuga olendid, naised, on võimu juures!

Lihtsam on mitte seletada, vaid käituda nagu alati ehk võtta seisukoht juba ette. Häbiväärse kogemuse sel teemal saime alles neil nädalail. Paljudes väljaannetes kolgiti korralikult 30-aastast naist, muuseumidirektori kandidaati. Ta ei valinud ennast ise, seda tegi komisjon, aga see ei lugenud. Preilil oli meediakajastuste järgi hulk puudujääke: blond, noor, võhik, modell, kellegi girlfriend jne. Serviti panid ka naised ja veel julmemalt.

Kui kujutada hetkeks ette, et selle kandidaadi nimi ei oleks olnud Heidi, vaid Heido ja kõik muud tunnused oleks olnud samad, kas siis oleks selline möll tulnud? Loomulikult mitte, Heido valimise uudist oleksid tähele pannud vähesed, sest loodusmuuseum ei ole just maailma keskpunkt. Seega ei pekstud mitte kandidaadi omadusi, vaid naist. Teda võib, tal on keeruline vastu lüüa. Kui see ei ole alatu, siis mis see veel on?

Naised said siit järjekordse kinnituse, et meestega samale positsioonile tõusmiseks pead sa üldjuhul olema kõvasti kõvem, natukesest ei piisa, ja sa oled avalikus tajus siiani erinevus, seejuures mitte eriti rikastav erinevus.

Kokkuvõtteks

Väikeriik, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma vaimsest potentsiaalist, on kas loll või tal peab olema naftat. Naftat meil ei ole.

Tunnistada, et «kallutatud struktuurid» on tegelikult meie ajudes ja naiste roll selles riigis tuleb ümber mõtestada, on raske, aga hädavajalik. Vajalik ka seepärast, et meie väheste, väheharitud ja vara surevate meeste hoorattalint on maha jooksmas ja me vajame juhtimisse hädasti värsket verd ja uut energiat.

Selle strateegilise ülesande tähtsuse rõhutamiseks toon ma võrdluse, mis paljudele kindlasti ei meeldi, aga mille õigsuses olen siiralt veendunud. Kas tulumaks on astmeline, astmetu või keskmise lõnksuga, sel pole eeltoodud probleemistikuga võrreldes pea mingit tähtsust, suures pildis vaid taktikaline tähtsus.

Selle loo sõnum meestele on lihtne ja ma loodan, et mõnele abistav: parem koos ujuda kui üksi uppuda!

Mõned järeldused
•    Andekus, ka juhtimisandekus, on piiratud rahvuslik ressurss. Praegu jätame suure osa oma võimekusest kasutamata, naised on juhtimisest sama hästi kui eemal.
•    Praegu toimub terav imagoloogiline võitlus nõukogudeaegsete hierarhiliste ja põhjamaade horisontaalsete soorollide mudelite vahel. Nõukogude mudel on Eestis praegu veel tugevam ja see on meie suurim erinevus eeskujuriikidest.
•    Erakonnad peaksid olema võimaluste võrdsustamise võitluse eesrinnas, aga ei ole. Poliitilisi trende oleks põhjust tähelepanelikumalt jälgida, ka seda, mida teeb ­IRLi suurkogu 28. jaanuaril. «Raudne äraostmatus» kui strateegia on nüüdseks läbi, neil on uus võimalus.
•    Meie endisest ajast pärit sügav psühholoogiline vastumeelsus kvootide, limiitide, fondide ja muude seesuguste piirangute vastu võib olla tõsine takistus, kui üritatakse minna lihtsat teed pidi ja hakatakse naisi väevõimuga määrama. Hoiakuid ei muuda jõuga.

Allikas: Postimees 13.12.2011 http://arvamus.postimees.ee/666908/raul-rebane-naispuudega-eesti/

Alljärgnev ülevaade on koostatud 2010. aasta statistilise aruande andmete põhjal Sotsiaalministeeriumi Sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna poolt.
Naiste varjupaigad ning emade ja laste varjupaigad pakuvad vägivalda kogenud naistele (vajadusel koos lastega) turvalist pelgupaika pärast vägivallajuhtumit või vägivallaohtu, vajadusel ajutist elupaika, psühholoogilist nõustamist ja kriisiabi, abi ametiasutustega suhtlemisel (nt politsei, sotsiaalosakond, ohvriabi), informatsiooni probleemi juriidiliste külgede kohta (nt lähenemiskeelu taotlemine, lahutamine, lapsega suhtlemis- ja hooldusõiguse määramine jms) ja sõltuvalt varjupaiga võimalustest juristi konsultatsiooni, tuge nn uue elu alustamisel (tugi eluaseme, töökoha leidmisel vms) lähtuvalt kliendi vajadustest.

Kõik varjupaigad kuuluvad eraõiguslikele juriidiliste isikutele. 2010. aastal osutasid ajutist varjupaigateenust 12 varjupaika, millest 9 olid naiste varjupaigad ning 3 emade ja laste varjupaigad. 2010. aasta lõpu seisuga osutas nendes varjupaigateenust 34 töötajat, neist 10 sotsiaaltöötajat ja 5 psühholoogi.
Kõige pikemat aega osutab varjupaigateenust Nõmme emade ja laste varjupaik, mis alustas tegevust 1999. aasta 2. jaanuaril, pakkumaks abi last ootavatele naistele ja lastega emadele. 2001. aastal avati Saaremaal EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse laste ja naiste varjupaik, mis oli mõeldud kodututele lastele ja perevägivallaohvritele. 2004. aastal avati Tartus Johannes Esto Ühingu ema ja lapse varjupaik. Esimene naiste varjupaik loodi Tartus 2002. aastal.
Naiste varjupaikade ning emade ja laste varjupaikade loetelu ja kohtade arv 2010. aasta lõpu seisuga on esitatud lisas 1.

Varjupaigateenuse kasutajad

2010. aastal sai naiste varjupaikades ning emade ja laste varjupaikades varjupaigateenust 630 inimest (vt tabel 1 ja joonis 1).
Varjupaigateenuse kasutajatest oli täiskasvanuid 65,2%, neist enam kui pooled (59%) olid 25–49-aastased. Lapsi oli 34,8%, kellest 64,4% olid 0–6-aastased.
Kõikidest varjupaigateenuse kasutajatest oli naisi 6,5 korda rohkem kui mehi ehk 86,7% teenusekasutajatest olid naised. Täiskasvanud teenusekasutajatest olid peamiselt kõik (99,3%) naised, laste puhul oli tüdrukute osakaal 63%.
 

Lähemalt loe Sotsiaalministeeriumi Soolise võrdõiguslikkuse osakonna kodulehelt:

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sooline_vordoiguslikkus/Naiste_varjupaigad_ning_emade_ja_laste_varjupaigad_2010.pdf

Skisofreenia on ebaselge põhjusega neuropsühhiaatriline häire. 2009. a. perede uuring dokumenteerib, et skisofreenia hõlmab mõlemat, nii geneetilist kui keskkondlikku komponenti. Paljud uuringud viitavad immuunsuse aktivatsioonile skisofreenia puhul, mis on oluliseks keskkondlikuks faktoriks paljudel selle häire juhtudel (Moscavitch jt 2009).

Skisofreenia puhul on ammu räägitud seostest gluteenitalumatusega. Juba 1960.-ndatel pidas uurija F.C. Dohan võimalikuks, et skisofreenia madal esinemissagedus ühe Vaikse Ookeani lõunaosa saare kogukondades on seotud madala piima ja nisu tarbimisega nende rahvaste seas. Dohan arvas, et skisofreenia põhjuseks võib olla geneetiline defekt, mille tõttu inimesed ei suuda omastada gluteeni ja kaseiini, ning liigne lagundamata peptiidide hulk soolestikus on vastutav skisofreense käitumise eest. Dohan leidis biopsiaanalüüsidele toetudes, et skisofreenikute reaktsioon gluteenile ei ole sama, mis tsöliaakiahaigetel. Ta arvas, et teraviljagluteen ja piimatoodetes sisalduv kaseiin võivad avaldada tundlikele indiviididele tugevat psühhoaktiivset mõju. Dohan rakendas GVKV dieeti psühhiaatriaosakonnas, kuid kahjuks jäi dieet lühiajaliseks, sest kõik haiged, kes osakonnast lahkusid, lõpetasid dieedi. Dieedil olijad aga kirjutati haiglast välja kaks korda kiiremini kui teised (Dohan 1966, 1988).
Singh ja Kay saavutasid 1976. a. skisofreenikute seisundi paranemise GVKV dieediga ning näitasid seisundi halvenemist gluteeni uuesti manustamisel (Singh, Kay 1976). Gluteeni tarbimise lõpetamisel paranemine taastus. Nad järeldasid, et gluteenil on skisofreeniat soodustav toime. Karl Reichelt oma meeskonnaga näitas, et gluteenivaba dieet mõjutab skisofreenikutel peptiidide sekretsiooni uriini kaudu ning kliinilist pilti (Reichelt et al 1990). Drysdale leidis skisofreenikute plasmast peptiidi sisaldava fraktsiooni, mis seob opioidseid retseptoreid ja tekitab rottidel hüperaktiivsust (Drysdale et al 1982). Leitud peptiididel on opioidne ja dopamiinergiline aktiivsus.
Reichelt oma meeskonnaga on leidnud skisofreenikutel kasomorfiine, gliando- ja glutenomorfiine, samuti IgA antikehi gliadiini, beeta-laktoglobuliini ja kaseiini vastu ilma tsöliaakia sümptoomideta. Põhjuseks soole limaskesta suurem läbilaskvus peptiididele. Reichelt ja tema kolleegid arvavad, et skisofreenia puhul on oluline kasutada GVKV dieeti ja seda pikaaegselt, sest muutused on väga aeglased. Dieet peab tulemuste saamiseks kestma vähemalt pool aastat kuni aasta. Mõnikord on saadud häid tulemusi ka alles nelja aasta pärast (Reichelt et al 1990, 1995, 1996, 1998). Need uuringud, mis väidavad, et dieedil pole mõju, on kõik olnud lühiajalised.

Tsöliaakiahaigusel ja skisofreenial on umbes ühesugune esinemissagedus, kuid hiljutised epidemioloogilised uuringud näitavad tsöliaakiahaiguse suuremat esinemissagedust skisofreenia korral. Selle põhjus ei ole teada, kuid teadmised immunoloogilistest markeritest ja gluteenitalumatusest skisofreeniaga patsientidel võivad olla nende ravi jaoks olulised. 2009. aastal teostatud uuring leidis, et skisofreeniaga isikutel on kõrgemad antikehade tiitrid, mis on seotud tsöliaakia ja gluteenitalumatusega. Järgmisel aastal teostatud uuring tuvastas samuti seose skisofreenia ja tsöliaakiale iseloomuliku gliadiinivastaste antikehade tõusu vahel, kuid immuunvastused erinesid tsöliaakiahaiguse omadest. Samuti on leitud uute skisofreeniajuhtude puhul Ameerika sõjaväelastel piimakaseiini vastaste antikehade tõusu. Fakt, et ainult gluteeni eemaldamine toidust ei anna tulemusi, viitab sellele, et ka kaseiin võib olla skisofreenia sümptomitega seotud. Mehhanism võib olla seotud kasomorfiinidega – Reichelt on oma varasemates uuringutes leidnud suurenenud hulgas kasomorfiine selle diagnoosiga haigete uriinist (Niebuhr jt 1011)
Üks osa antigeenidest, mis on võimeline esile kutsuma pikaleveninud immuunvastust, on toiduantigeenid, kaseiin piimatoodetest ja gluteen teraviljast. Tõusnud antikehi kaseiinile jt toiduantigeenidele on leitud skisofreenia korral korduvalt (Reichelt ja Landmark 1995, Reichelt jt 1996, Severance jt 2010).
 

Allikas: Annely Sootsi Tervisekool: www.tervisekool.ee 

Lapse sünd on rõõm, mis toob kaasa ka uusi kulutusi, kuid sünnitushüvitis ja muud hüvitised aitavad neid loodetavasti vähendada. Uue ilmakodaniku sünd toob peresse suurt rõõmu. Et lapse sünniga kaasnevad paratamatult ka suuremad väljaminekud, on emal kasulik teada, millistel alustel talle sünnitushüvitist jm hüvitisi makstakse.

Sünnitushüvitis on 100 protsenti kalendripäeva tulust 01.12.2011  http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2758

Uue ilmakodaniku sünd toob peresse suurt rõõmu. Et lapse sünniga kaasnevad paratamatult ka suuremad väljaminekud, on emal kasulik teada, millistel alustel talle sünnitushüvitist jm hüvitisi makstakse. Foto: Bulls NOORELE EMALE Lapse sünd on rõõm, mis toob kaasa ka uusi kulutusi, kuid sünnitushüvitis ja muud hüvitised aitavad neid loodetavasti vähendada. Sünnitushüvitist maksab haigekassa sünnituslehe alusel ainult töötajana ravikindlustatud naistele. Rasedus- ja sünnituspuhkus kestab 140 päeva. Sünnitushüvitist makstakse töövõimetuslehele märgitud töö- või teenistuskohustustest vabastuse esimesest päevast alates ning ühe kalendripäeva eest 100 protsenti kalendripäeva keskmisest tulust. Sünnitusleht väljastatakse üldjuhul 70–30 päeva enne eeldatavat sünnituskuupäeva 140 päevaks. Tulevase ema ja lapse tervise huvides oleks vaja töökoormust vähendada vähemalt kuu aega enne sünnitust. Kui naine jääb sünnituspuhkusele hiljem kui 30 päeva enne eeldatavat sünnitamise kuupäeva, väheneb tema hüvitise suurus nende päevade võrra, mille võrra hiljem ta sünnituslehele jäi. Näiteks kui naine läks sünnituspuhkusele 20 päeva enne eeldatavat sünnitamise kuupäeva (s.o. 10 päeva hiljem), makstakse hüvitist (140–10) 130 päeva eest. Kui rasedale on antud terviseseisundile vastavat tööd ehk töötingimusi on kergendatud raseduse ajal arsti otsuse alusel, siis on tal õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva, eeldusel et ta on jäänud rasedus- ja sünnituspuhkusele vähemalt 70 kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnitamiskuupäeva. Samuti väheneb raseda õigus saada sünnitushüvitist nende päevade võrra, mille võrra ta jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele sätestatud tähtpäevast hiljem. Kui naisel tekib kahtlusi talle väljastatud sünnituslehe perioodi või eeldatava sünnitamise kuupäeva õigsuses, siis peaks ta esmalt pöörduma sünnitusabi osutanud raviasutuse poole. Raseduse pikkuseks on 85 protsendil sündidest 40 nädalat. Viis protsenti sündidest toimub enne seda ja varem kui 37. nädalat sündinud lapsi loetakse enneaegselt sündinuteks. 10 protsenti lastest sünnib pärast 41. rasedusnädalat. Kui sünnitus toimub enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist ning rasedus on kestnud üle 28 nädala, väljastatakse sünnitusleht sünnitamise päevast 140 kalendripäevaks.  Kuidas kalendripäeva tulu arvutatakse? Hüvitist makstakse alates esimesest päevast 100 protsenti kalendripäeva keskmisest tulust. Keskmine tulu arvutatakse üldjuhul eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel, mis jagatakse arvuga 365. Näiteks 2011. aastal algava sünnituslehe alusel makstav hüvitis arvutatakse ajavahemikul 01.01.2010–31.12.2010 sotsiaalmaksuga maksustatud tulult. Seejuures ei võeta tulu arvutamisel arvesse riigi või kohaliku omavalitsuse makstavaid hüvitisi, näiteks vanemahüvitist. Kui eelneval aastal tulu puudus või kui kalendripäeva keskmine tulu on väiksem kui kuupalga alammäära (2011. aastal 278,02 €) ja arvu 30 jagatis (9,27 €), siis võetakse hüvitise arvutamisel aluseks töötajaga kokku lepitud töötasu. Tulu arvutamiseks on seega kaks võimalust: * Kui kuutöötasu vastab kuupalga alammäärale (278,02 €) või on sellest suurem, siis arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu kehtiva kuupalga alammäära alusel (278,02 : 30 = 9,27 €). Sünnitushüvitist arvutatakse järgmiselt: 140 × 9,27 = 1297,80 €. Hüvitiselt peetakse kinni tulumaks 21%. Väljamaksmisele kuuluv hüvitis on 1297,80 – 21% = 1025,26 €. * Kui töötasu on kuupalga alammäärast väiksem, võrdub kalendripäeva keskmine tulu töötasu ja arvu 30 jagatisega. Näiteks kui töötaja kuupalk on 200 € ja eelmisel aastal tal tulu puudus, võrdub kalendripäeva keskmine tulu 200 : 30 = 6,66 €. Sünnitushüvitis on sel juhul 140 × 6,66 = 932,40 €. Väljamaksmisele kuuluv hüvitis on 932,40 – 21% = 736,60 €. Lapsehoolduspuhkusel viibiv naine, kes soovib võtta uut rasedus- ja sünnituspuhkust ning saada selle eest sünnitushüvitist, peab lapsehoolduspuhkuse katkestama. Selleks tuleb tööandjale esitada avaldus tööle naasmiseks. Lapsehoolduspuhkus tuleks katkestada hiljemalt sünnituslehe alguskuupäevale eelneval päeval. Avalduse võiks esitada vähemalt paar nädalat enne uuele sünnituslehele jäämist, et tööandjal oleks piisavalt aega esitada haigekassale dokumendid ravikindlustuse vormistamiseks. Ado Viik, haigekassa Harju osakonna direktor; Mirja Sarap,haigekassa Harju osakonna vanemjurist

Ava silmad – ütle ei perevägivallale! Kui märkad vägivalda, sekku!

25. november on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.
26. november on kodanikupäev, mille eesmärk on juhtida tähelepanu kodanikutundele, -kohusele ja vastutusele.

Tallinna Naiste Kriisikodu kutsub kõiki inimesi näitama üles kodanikujulgust ja täitma oma kodanikukohust, märgates vägivalda. Ära jää ükskõikseks – sekku, aita, kui näed abivajajat!

27. märtsil 2010. aastal toimus Tallinnas ühes Kuldnoka tänava korteris plahvatus, milles hukkus kaks inimest, neist üks oli väike laps.  Kokku sai vigastada viis inimest.

“Laupäevaõhtune tüli kujunes naabrite väitel ülekaalukalt lärmakaimaks, esialgsetel andmetel läks armukade mees oma naisele korduvalt kallale. Naise hädakisa kuulasid naabrid läbi paneelmaja õhukeste seinte ligi kolm tundi. “Naine karjus sellise häälega, et minu arvates võiks nii võimsa häälega lausa ooperis laulda,” ütles üks tragöödia otseseid tunnistajaid, korrus kõrgemal elav Arvi,“ edastas juhtumit Tallinna Postimees.

Kas oleksid need  ohvrid olnud, kui naabrid oleksid kutsunud politsei mitte alles siis, kui naise hädakisa segas nende magamaminekut, vaid sündmuste algul, ei saa me iial teada.  Küll aga on iga kodaniku kohus teavitada politseid ja lastekaitset  abivajavast ning ohus viibivast lapsest – selles korteris oli neid kaks ja seal leidis aset vägivald.

Pahatihti arvatakse, et peretülid on iga pere siseasi, ning seda, et mees või naine kannatab vägivalla all, tema enda süüks. Selline mõtteviis peegeldab kahjuks teadmatust ja probleemi puudulikku tundmist. Liiatigi unustatakse, et sageli on peres ka lapsi, kes kannatavad täpselt samamoodi ja neid peab tingimata aitama. Enamik naisi, kes on pöördunud varjupaikade poole, on vajanud abi koos lastega.

2009. aastal viis Statistikaamet läbi turvalisuse uuringu, et välja selgitada vägivalla esinemist paarisuhetes, sest tavapäraselt kogutavates andmetes vägivald pahatihti lihtsalt ei kajastu.

Paarisuhtevägivalla kogemuse tunnistamine on Eesti ühiskonnas endiselt suur tabu ja peetakse kuuluvat inimeste eraellu, millest ei taheta rääkida ka kõige lähematele sõpradele. Selle tõttu jõuavad paarisuhtes ette tulnud vägivallajuhtumid harva politsei või kohtu vaatevälja. Samuti ei toeta paarisuhtevägivalla kohta statistika kogumist Eesti seadused: paarisuhtevägivald ei ole eraldi isikuvastaste kuritegude liik, vaid käib karistusseadustiku järgi ähvarduste, füüsilise väärkohtlemise, piinamise ja muu taolise alla. Tulemusena ei kajastu paarisuhtevägivald ka registreeritud kuritegude statistikas. Paraku ei tähenda see seda, et vägivalda paarisuhetes ei oleks.

Jättes kõrvale vaimse vägivalla paarisuhtes, koges 2009. aasta turvalisuse uuringu järgi viimase aasta jooksul füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest, sealjuures raskemat füüsilist vägivalda 18 000 naist ja 5000 meest. (Allikas: Merle Paats “Vägivald paarisuhtes – müüdid ja tegelikkus. Eesti Statistika Kvartalikiri, 3, 2010, lk 74-83, link http://www.naisteabi.ee/failid/Vagivald_paarisuhtes_-_myydid_ja_tegelikkus.pdf)

Ühiskonna ükskõiksus on see, mis tekitab vägivallatsejas karistamatuse tunde. Sina oled osa ühiskonnast ja suudad seda suhtumist muuta! Ole kodanik! Märka vägivalda ja tegutse –  reageerides vägivallategudele saame kõik koos kaasa aidata turvalisuse suurendamisele!

http://annateada.naisteabi.ee/

Kui enamasti tuntakse soouuringuid vaid kuulu järgi, siis uus õpik pealkirjaga «Sissejuhatus soouuringutesse» aitab eestimaistest uuringutest pärinevate näidete toel paremini mõista seda, kuidas soolisus meie elu ja ühiskonda mõjutab, rääkis raamatu toimetaja, Tartu Ülikooli dotsent Raili Marling.

Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioonilt 2011. aasta naise tiitli pälvinud Tea Varrak (51) ütles nii auhinnatseremoonial peetud kõnes kui ka Naine24.ee’le antud intervjuus, et eriline julgustükk on olla juhina naine. «Kui palju rohkem me peame tõestama!» märkis ta.

http://www.naine24.ee/630716/aasta-naine-tea-varrak-eriline-julgustukk-on-olla-juhina-naine/

„Demokraatlik elukorraldus mitte üksnes ei tähenda, vaid ka eeldab, et naised ja mehed on kõigis eluvaldkondades võrdõiguslikud. Sooline võrdõiguslikkus tähendab võrdsete õiguste kõrval ka võrdseid kohustusi ja vastutust ning võrdseid võimalusi kõigile, olenemata inimese soost,“ on
kirjas Eesti Vabariigi võrdõiguslikkuse seaduse ülevaatesa. Igapäevaelus tõdeme, et ikka on teisiti. Ajakasutuse uuringud on näidanud, et koduseid töid teevad iga päev palju rohkem naised. Eesti naistel, kellest valdav osa käib tööl, on kodutööde tegemisel kanda topeltkoormus, mis
olulisel määral vähendab naiste võimalust ennast ühiskonnas teostada. Samas tuleb tõdeda, et naised saavad oma palgatöö eest tunduvalt väiksemat tasu kui mehed ja palgalõhe poolest oleme Euroopas esirinnas.

Nii naised kui ka mehed soovivad olla koos lastega ja end oma erialal teostada. Töö- ja pereelu ühitamise puhul räägitakse peamiselt kolmest probleemsest valdkonnast, mida püütakse ühitada:
palgatöö, lastehoid ja kodutööde jagamine. Selleks et tulla toime nii lapsevanema, elukaaslase kui ka töötajana, peaksid vanematevahelised kodused kohustused olema jagatud õiglaselt.
Kogumikus analüüsitakse töö- ja pereelu ühitamise aspekte ning lastehoiuteenuste kättesaadavust ja kasutamist. Eestit on võimalik vaadelda ka võrdluses teiste Euroopa Liidu
liikmesriikidega, mis annab hea ülevaate, millises seisus me oleme ja millised on suuremad kitsaskohad eelkõige Eesti ühiskonnas.
Kogumikust saab ülevaate nii naiste ja meeste haridustee väljakujunemisest kui ka tervisekäitumisest. Oluline aspekt on naiste ja meeste vaba aja maht ja kasutamine – kas kodus
passiivselt telekat vaadates või aktiivselt kultuuriasutustes käies.
Eri teemakäsitlusega artiklid annavad kokkupõimitult ülevaate naiste ja meeste positsioonist ühiskonnas. Kas saame ka vastuse pealkirjas püstitatud küsimusele, on mehe kodu maailm ja
naise maailm kodu?

Head lugemist!

Kogumikuga "Mehe kodu on maailm, naise maailm kodu?, mis on eesti ja inglise keeles, saad tutvuda  http://www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=25640

Soolist ebavõrdsust vermitakse nii kõrgkoolides kui ka teadusasutustes.

Soolise ebavõrdsuse kohta kõrghariduses ja teaduselus pole Eestis 2005. aastast toiminud võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinikule saabunud ühtki kaebust. Küsimus pole mitte probleemi puudumises, vaid põhjustes, miks sellist olukorda talutakse ja kuidas esile kutsuda muudatusi. Voliniku ametis on Mari-Liis Sepper, kellelt ma diskrimineerimise teema kohta küsisin järgmist.

Kas olete tegelnud ka soolise võrdse kohtlemise küsimustega (Eesti) akadeemilises keskkonnas?       

Volinikule ei ole 2005. aasta oktoobrist (esimese voliniku ametisse astumise aeg) esitatud ühtegi soolise diskrimineerimise kaebust, mis oleks puudutanud kõrghariduse valdkonda – ei õpilaste ega õppejõudude poolt. M is ei tähenda, et diskrimineerimise juhtumeid ei ole toimunud, need lihtsalt ei ole jõudnud voliniku töölauale. Iga viie aasta tagant tehakse soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Ka 2009. aastal küsitleti elanikkonda soolise võrdõiguslikkuse ja ebavõrdse kohtlemise kogemuste kohta vastavas uuringus. Muidugi ei anna see ammendavat pilti toimuvast.        

Õppejõudude ja teadurite valimismehhanism on üsna läbipaistev, kuid ometi on Eesti ülikoolides juhtivatel kohtadel vähe naisi. Kas teil on selle kohta oma arusaam, miks see nii on?       

Ise pole ma seda teemat uurinud, kuid seda on teinud Endla Lõhkivi. Siinkohal väljavõte tema artiklist: „Ülikooli õppima asunutest olid 2007. aastal 70% naisüliõpilased. Teadusasutustes kasvab naissoost töötajate osakaal – Eesti teadlastest olid 2007. aastal 48% naised (EC 2008, 26). Kuid naiste esindatus teadushierarhia eri osades on väga erinev. Leidub erialasid, kus naisteadlasi ja isegi naisüliõpilasi on väga vähe, näiteks mõnedes inseneriteadustes ja füüsikas. Paljudel teadusaladel on probleemiks see, et noored võimekad naised takerduvad karjääriteel, jõudmata teadushierarhia kõrgematele astmetele – nad kas jäävad pikaks ajaks assistendiks,  teaduriks ja lektoriks (Eestis moodustavad lektorite ja teadurite kategoorias naised 55%, vanemteadurite ja dotsentide kategoorias 40%, professorite ja juhtivteadurite hulgas 18%) või nii-öelda lekivad süsteemist välja ja leiavad rakenduse teistel elualadel.”       

Kas nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus võib samasugust suhtumist kujundada ka selles keskkonnas õppivatel üliõpilastel?         

Olen siinkohal nõus Endla Lõhkiviga, kes väidab, et tulevastel üliõpilastel on reaalteaduste erialadel raske leida naissoost eeskuju, kellega samastuda, keda silmas pidades oma erialavalikut õigustada. Hariduse rolli hoiakute, valikute kujundamisel ja mõjutamisel ei tasu alahinnata.         

Kuidas tagatakse sooline võrdne kohtlemine akadeemilises keskkonnas muudes riikides? Kas seda üldse jälgitakse?       

ELi riikides on soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmed kõrghariduses pigem reegel kui erand. Eesmärk on vähendada hariduses nii vertikaalset soolist segregatsiooni – olukord, kus teaduses on valdavalt tippkohtadel mehed – kui ka horisontaalset, st naised ja mehed koonduvad erinevatele erialadele. Muide, ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus paneb haridus- ja teadusasutustele kohustuse edendada soolist võrdõiguslikkust. Mujal on kasutusel mitmesuguseid edendavaid meetmeid. Haridusasutusi kohustatakse koostama soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavasid.  See eeldab head ülevaadet, mis organisatsioonis soolise võrdõiguslikkuse alal toimub. Selle hindamiseks koostatakse vastavaid auditeid. On loodud mentorluse programme noortele naisteadlastele. Rahastamisel rakendatakse põhimõtteid, mis aitavad järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja võrdsete võimaluste eesmärki grantide jagamisel. On olemas eriprogrammid (nt Belgias, Tšehhis, Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis), mis aitavad  peibutada rohkem naisi inseneri- ja reaalainete juurde. Neis tuuakse naissoost teadlasi eeskujuks ning korraldatakse spetsiaalseid avatud uste päevi ja karjäärinõustamist. Juhiste ja soovitustega aidatakse teadusasutustel muuta töökorraldust, et aidata lastega teadlastel, naistel ja meestel, paremini ühitada tööd ja pereelu (paindlikud töövormid ja -aeg; kaugtöö, paremad lastehoiuvõimalused; programmid, mis aitavad noorteadlasel  naasta ülikooli pärast lapsehoolduspuhkust ehk eemalviibimist jne). Haridus- ja teadusasutused koguvad soolises lõikes andmeid oma organisatsiooni kohta – see aitab anda parema ülevaate, mis toimub, kus on soolisest tasakaalust vajaka, et teada, mida ette võtta. Leedus on selleks puhuks isegi eraldi riiklik arengukava.   

Millest saab alguse võrdselt kohtlev ja sooliselt õiglane akadeemiline keskkond?   

Alustama peaks kriitilisest suhtumisest sellesse, kuidas räägitakse Eestis naiste-meeste  võrdõiguslikkuse küsimusest hariduses. Näiteks ei ole korrektne öelda, et palju naisi hariduses (õpetajatena põhikoolides või üliõpilaste seas kõrgkoolides) on probleem. See ei ole nii. Kui meestele tehtaks takistusi õppida kõrgkoolis või töötada õpetajana koolis, siis see oleks probleem! Probleem on pigem selles, et õpetajate palgad on väiksed, õpetaja töö madala prestiižiga ning väga võimalik, et see kõik on nii seetõttu, et selles sektoris on palju naisi.  See ütleb nii mõndagi naise kui professionaali ja haritlase rolli ning selle väärtustamise kohta Eesti ühiskonnas. 

Kuidas kujuneb nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus?   

Naiste suur osakaal kõigil kraadiõppe tasanditel ei ole iseenesest probleem. Probleem on see,  kui poiste ja meeste seas kaotab kõrghariduse omandamine populaarsust, või kui poisid tunnevad, et saavad elus hästi hakkama, nt korraliku palgaga töö, ka ilma kõrghariduseta. Väga häirivad on loosungid, mis tahavad kahandada või isegi naeruvääristada paljude tüdrukute ja naiste tublidust ja edasipüüdlikkust hariduse omandamisel või haridussüsteemis töötamisel. Probleem on see, kui doktorantide seas on küll palju naisi, aga neist ei saa tippteadlasi või  nad jäävad pidama madalamale teadustöötaja ametikohale. Kuidas sooline ebavõrdsus kujuneb – sellele ühest vastust ei ole. Ka hariduses mängivad olulist rolli soostereotüübid. Nt ei ole me harjunud nägema tippteadlasena naist, peame teatud erialasid rohkem mehelikeks või naiselikeks, eeldame, et ka hariduspoliitikas peaksid otsuseid langetama mehed ja naiste kaasamine ei ole oluline, nagu see on kujunenud välja ajalooliselt ühiskonnas laiemalt. 

Stereotüübid mõjutavad aga nii ülikooli astujat kui ka juba haridussüsteemis töötavaid inimesi. Haridussüsteemis, nagu ka teistes valdkondades, ei tohiks naiste karjäärile panna pidurit või hoopis keelumärki lapsega mõneks ajaks kojujäämine. Praegu ei ole detailseid andmeid selle kohta, kuidas mõjutab naisteadlase edasist karjääri lapsehoolduspuhkusele jäämine ning kas see on peamine põhjus, miks doktoriõppe  tasandil naiste edumaa kõrgematel akadeemilistel kohtadel kaob. Haridus- ja teadusasutused ning haridus- ja teadusministeerium on kohustatud edendama naiste-meeste võrdõiguslikkust. Alustama peab sootundlikest analüüsidest ja uuringutest. Seejärel saab teha otsuseid, millised on võimalikud lahendused või milliseid sugude võrdsuse edendamise meetmeid Eesti hariduselu vajab.       

Küsinud Marek Strandberg

Sirp nr 40, 28.10.2011: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13228:vanad-soostereotueuebid-on-visad-kaduma-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3366

Viimasel ajal on mulle helistanud mitmed ajakirjanikud küsimusega, kuidas kommenteerin majandusekspertide avaldusi pensionisüsteemi kokkukukkumise kohta. Olen neile vastanud, et mul ei ole mingit soovi majandusteadlastega vaielda. Selgitan siinkohal oma seisukohta veidi lähemalt. Tõesti! Pole mingit põhjust arvamusliidrite seisukohti kahtluse alla seada, sest neil võib väga vabalt olla õigus. Seda kinnitavad ka postimees.ee lugejaküsitluse tulemused. 1684-st vastajast 56% usub, et pensionisüsteemi krahh saabub lähiaastatel, 22% usub, et see juhtub aastakümnete pärast ja vaid 22% on uskmatuid, kes arvavad, et seda ei juhtu. Pole vähimatki alust uskuda, et see, millesse inimesed tugevalt usuvad, ei võikski tõeks saada.

Pensionisüsteemi krahhi põhjused ei vaja ilmselt põhjalikumat analüüsi ja sellele tasemele lõpukuulutajad ka ei lasku. Nad panevad tabavalt tähele, et rahvastik vananeb, sotsiaalkulud kasvavad ja sündimus on madal. See seletab kõik. Ometi paistab, et kõikenägev silm ei ole kohalikele oraaklitele ilmutanud veel kogu tõde kõrgemate jõudude poolt ette määratud tulevikust. Vanamoodi jätkates ei kuku kokku mitte ainult senine pensionisüsteem. Põrmu variseb ka senine tervishoiusüsteem, pääsu pole haridussüsteemil, tööturul, kogu senisel majandussüsteemil ja ühiskonnakorraldusel üldse.

Siiski leidub veel uskmatuid ja kahtlejaid või koguni lausnaiivseid optimiste. Sotsiaalminister kinnitab, et jutud pensionisüsteemi kollapsist on üle paisutatud. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees püüab koguni väita, et pensionisüsteem on kestlik. Nende utilitaarsed motiivid tõe varjamisel on muidugi läbinähtavad. Eriti kummastav on nende plaan enne pensionisüsteemi hävingut pensione veel mõne protsendi võrra tõsta.

Tean, et poliitikauuringute keskus Praxis on hiljuti mitmesajal leheküljel analüüsinud mitmeid poliitikavariante, kuidas tagada sotsiaalkindlustuse jätkumine. Kahetsusväärselt on selles analüüsis ekslikult lähtutud eeldusest, et ehk on midagi siiski võimalik veel ette võtta, ignoreeritud Aasmäe-Pajula-Arraku aksioomi, et riiklike süsteemide saatus on kõrgemate jõudude poolt ette määratud ja teha pole midagi. Paremal juhul oleks Praxis võinud analüüsida stsenaariume koondnimega „Maavärinast ja tsunamist kahjustatud tuumajaama sulgemine” ehk keskenduda sellele, kuidas kollapsi vältimiseks reaktor võimalikult kiiresti maha jahutada. See tähendab analüüsida, kuidas majanduskriisist räsitud ja pensionäride arvu ähvardavast tõusulainest ohustatud pensionisüsteemi kulud kiiresti nulli viia. Muidugi ilmub sellistel puhkudel välja tarku, kes pärivad, et miks need reaktorid üldse sinna mere äärde ehitati, liiati veel mitu, ehk miks oli vananeva rahvastiku ja bipolaarselt võnkuva majandusega riigile üldse vaja pensionisüsteemi, liiati mitme sambaga. See on aga tüüpiline tagantjärele targutamine. Nii nagu jaapanlastel tuleb ka eestlastel kogu tähelepanu pöörata nüüd sellele, kuidas sellest jamast võimalikult kiiresti vabaneda.

Siiski, piirduda ei saa vaid pensionisüsteemiga. Oleks ju naiivne arvata, et majanduskriisi ja rahvastiku vananemise mõju ühiskonnale piirdubki vaid pensionisüsteemiga, nagu ka loota, et pensionisüsteemi plahvatusohtliku reaktori sulgemisega õnnestub lahendada kõik majandushädad ja rahvastikumuutusest tulenevad probleemid. Tuleb minna edasi, tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja -teenuste kallale ja kaugemalegi. On ju selge, et hulk fundamentaalseid hädasid tuleb tervishoiust, alates rasedusvastastest vahenditest, lõpetades ravivõtetega, mis pikendavad eluiga.

Andres Arraku lahendus on universaalne: vastutus tuleb siirdada tagasi perekonnale. Ja pange tähele Hardo Pajula õpetust – piirduda ei saa Eestiga. Tõeline lahendus saab olla vaid heaoluriigi lõpp kogu Euroopas, sest mõte sotsiaalpoliitikavabast Eestist Euroopa Liidu koosseisus oleks sama tõsine kui mõte iseseisvast Eestist Nõukogude Liidu koosseisus.

Üksikutes nüanssides on prohvetite sõnumites siiski väiksemaid kahtlusenoote või vasturääkivusi. Kas pensioni asemel tuleks investeerida kinnisvarasse, kulda või maarjakaske? See küsimus tahaks veel veidi nuputamist. Mis juhtub ühiskonna vananemisel turumajanduses nõudluse ja pakkumise vahekorraga? Mis juhtub vara hinnaga, kui eakaid majamüüjaid saab olema rohkem kui noori ostjaid? Paistab, et maja rahaks vahetajatel suurt valida pole: müüa tuleb ja iga hinna eest, et hinge sees hoida. Hind kukub.

Vastuolulist nõu antakse meile ka kogumispensionide asjus. Ühed leiavad, et see on kiiduväärt ettevõtmine, kuid pole piisav. Teised aga räägivad, et tuleb uskuda turgu ja selle nähtamatut kätt, kuid ei maksa uskuda finantsturge. See jutt paistab küll sama loogiline, kui keegi teataks, et usub, et Jeesus Kristus on jumala poeg, kuid ei usu, et jumal on Jeesus Kristuse isa. Kuid ärgem laskem end eksitada pisikestest viperustest jutluse tekstis. Need väikesed vastuolud annavad jutlustajatele inimliku näo ja suurendavad seeläbi jutluse veenvust.

Kui kellelgi on vahepeal pugenud hinge kahtlus, et kas too jutt nüüd äkki mitte üle võlli pole läinud, siis lugege üle paari viimase nädala pensioniteemalised artiklid. Prohvetid ei kahtle hetkekski selles, mida räägivad, ja miks nad peaksid. Neile on ilmutatud asjade tõelist olemust, neil on visioon uuest õndsast elust ja missioon teisi õndsaks teha. Nende jutus on veenvust. See läheb inimestele korda, selles ei kahtle Postimehe lugejad, seda võtavad tõsiselt ajakirjanikud. Sestap, unustage kõhklused ja uskuge, mida teile räägitakse.

Kus on siis lahendus? Loobuge laenamisest, kuid mõtet pole ka säästmisel, seega – elage peost suhu! Loobuge mõttetutest tarbimisvidinatest, visake minema iPadid, viige prügimäele kütust õgiv auto, hüljake palgatöö ja linnad! Asuge meeleparanduse teele! Kolige maale, kasvatage ise oma kapsad, kaalid ja pudulojused, tehke lapsi ja hoidke oma vanemaid, ravige oma hädasid maarohtude ja ussisõnadega ning elage õnnelikult ja õndsalt, nagu elas maarahvas ajal, kui keegi polnud veel kuulnud sõnu „pension”, „perearst”, „sotsiaalpoliitika”, „tööturg”, „kõrgharidus”, „liising”, „dividend”, „elekter” või „internet”. Olge ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Need, kes globaliseeruva maailma virvatuledele siiski vastu ei suuda panna või haaravad saatanliku hoolekanderiigi punase õuna järele – neil uude Eedeni aeda asja ei ole.

Sirp, 03.11.11 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13268%3Akrae-bumm-baeng&catid=9%3Asotsiaalia&Itemid=13&issue=3367