Puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid –, kirjutavad ETV saate «Puutepunkt» tegijad Tiina Kangro ja Anne Lill.

Eestit on tabanud uus katk. Hiilivalt jõusse astunud uus perekonnaseadus on loonud olukorra, kus riigi- ja kohtuvõim on ühendanud oma jõud, et asuda veel kord kägistama neid, kes niigi kroonilises hapnikupuuduses. «Meil teevad seadusi vist arvutiprogrammid või masinad. Kui neid teeks inimesed, siis lihtsalt ei saaks nii juhtuda,» laiutavad üle kogu Eesti nõutult käsi emad-isad, kes on oma täisealiseks saanud, kuid teovõimetute laste eestkostjad.

Need inimesed on oma vaimupuude või sügavate liitpuuetega laste eest hoolitsenud aastaid. On neid ennastsalgavalt ja riigipoolset kasinat tuge trotsides kodus kasvatanud, pakkudes neile eneseohverduste ja isiklike loobumiste hinnaga kaitset, eluks vajalikku hooldust ja leivakõrvast. Nad on teinud seda kas täiesti tasuta või saades riigilt hooldajatoetuse näol tühiseid sente. Lastekodudes või hooldusasutustes oleks nende laste ülalpidamine läinud riigile maksma tuhatkond eurot kuus.

Ja nüüd äkki selgub, et päevast, mil lapsed saavad täisealiseks, kuulutab uus seadus needsamad emad-isad oma puudega laste suurimateks vaenlasteks. Nende üle asutakse teostama kohtulikku järelevalvet, et nad ei omastaks ega kuritarvitaks oma laste vara ja raha. Rahanatukest, mis koosnebki parimal juhul vaid 244-eurosest töövõimetuspensionist, lisaks mõnikümmend eurot puudetoetust.

«Õuele sõitsid kohtunik ja sotsiaaltöötaja. Palusid, et aitaksin neil tütrega suhelda. Tütar on kõnetu. Jäi sünnitushaiglast saadud pisikust mädasesse meningiiti. Nüüd on 34-aastane. Epilepsia, sügav vaimne alaareng. Mulle öeldi, et tuleb esitada kohtule aruanne, et tütre raha on enda omast rangelt lahus hoitud, kõik tema rahast tehtud ostud tšekkidega tõendada,» kirjutas «Puutepunktile» 67-aastane naine ääremaalt.

Ta jätkas: «Kogu selle 34 aasta jooksul tulin temaga toime. Keegi pole meilt iial küsinud, kas saame hakkama, kas on tarvis abi. Elame maal, suvel pole kaevus vettki. Toidu teen kõigile koos. Temale saavad suhu ikka need paremad palad. Abikaasa on 72, nüüd ka sügava puudega, töötas aastaid mitmel kohal ja puhkusteta, et saaksime haiget last kodus pidada. Minul on luud moondunud, sest last on tulnud aastaid tõsta ja tassida. Kuidas nüüd teha vahet, mis on minu, mis tema oma? Siis tuleb ta kuskile kinni panna, talle jaopärast anda. Kui ta haiglas oli, seoti ta voodi külge. Pärast olid jalgadel vorbid.»

Ahastuses vana naine oli uurinud aruandevormi ja jõudnud järeldusele, et ei oskaks seda täitagi: «Minu vanuses emad, kes on nii kaua puudega, mõistuseta ja oskusteta lapseeast invaliide kasvatanud, pole ka parema tahtmise juures suutelised seda seadust täitma.»

Eakas naine tunnistas, et ei saa enam öösel magadagi. Ei tea, mida teha. «Mind on saadetud isegi härra Pevkuri vastuvõtule Estonia talveaeda. Seal ta tänas ja kirjutas tänukaardile «Jätkake samas vaimus!». Aga enam ei saa! Ka kohtunik ütles, et olen selle töö eest tegelikult medalit väärt, kuid pean mõistma – seadus nüüd lihtsalt nõuab nii! Aga maal polegi neid tšekke. Mida ma pean tegema?»

Eestkostja määratakse puudega inimesele siis, kui ta ise pole võimeline oma elu üle otsustama. Eestkostjal tuleb kohtule esitada põhjalik aruanne kord aastas. Eestkostetava rahast tehtud iga ost tuleb tõendada. Lisaks tuleb aru anda kõigest, mida eestkostja maksab oma rahast. Perekonna ühiste kulutuste puhul, nagu elekter, küte jms, tuleb välja arvestada proportsioon.

Kui hoolealuse peale kulub midagi teistest rohkem, näiteks õgib mõni tema abivahend rohkelt voolu, võib tema osa ühisest elektriarvest kalkuleerida koefitsiendiga. Arvutuskäik peab aga olema tõestatud. Kui puudega inimese rahast ostetakse midagi muud kui esmatarbekaupu, näiteks nohurohtu või kassitoitu, tuleb lisada perearstilt või psühhiaatrilt võetud tõend. Et nohu ikka oli või et kass on vajalik.

Ent see pole veel kõik. Seadus kohustab eestkostjat seisma hea selle eest, et puudega inimese vara kasvaks. Kui pensionist jääb midagi üle, tuleb see investeerida. Kuid mitte omast tarkusest. Investeerimisotsused tuleb kooskõlastada kohtuga. Nagu ka kõik muud suuremad tehingud.

Kui eestkostetav tahaks näiteks kinkida vennale lapsepõlves ristivanematelt saadud maali, tuleb küsida kohtult luba. Kohtunik võib nõuda, et maal säilitatakse juhuks, kui tekib vajadus see müüa puudega inimese hoolduskulude katteks, näiteks siis, kui vanemad surnud. «See kõik käib rutiinselt, nn lihtmenetluse korras, peate kohtule lihtsalt n-ö ukse alt avalduse sisse andma ja vastust ootama, enne tehingut teha ei tohi,» lohutab teemat valdav jurist.

Kuigi uus perekonnaseadus hakkas kehtima juba poolteist aastat tagasi, saavad eestkostjad sellest kõigest teada riburada pidi alles nüüd, kui neile saabuvad kohtukirjad, milles teatatakse aruande esitamise tähtpäev. Kohtukirjad on aga teadagi millised. Paragrahvid ja lõiked, trahvimäärused, kriminaalvastutuse võimalus. See kõik on rutiinne, ütleks jurist – aga aastakümneid kodus oma hooldatavat valvanud ja kasinud Eestimaa naise või mehe jaoks on see hirmuäratav.

«Olen eestkostja juba aastaid, alles paar kuud tagasi käisin kohtus tähtaega pikendamas, uuest korrast mulle ei iitsatatudki. Kirjaga sain nagu puuga pähe – mul pole tšekke ega ka mingit võimalust tõestada, et pension on kulutatud vaid lapsele. Me kaks elamegi ju sellest, minu hooldajatoetus on 25 eurot. Ei pääse ma välja, saati tööle,» ahastas veel üks ema.

Lahkasime teemat «Puutepunktis». Teiste seas helistas toimetusse 33-aastase sügava liitpuudega tütre isa, kes muretses abikaasa järsult halvenenud tervise pärast: «See kohtukiri võttis talt viimase. Neelab tablette. Ei maga. Me pole tšekke kogunud. Või kuidas neid kulusid üldse näidatagi! Juurikad tulevad põllult, küte oma metsast. Ega kõik sellepärast veel tasuta kätte tule, traktori eest tuleb maksta. Oleme kuidagi hakkama saanud.»

Mees uuris, kas oleme mõne riigiametniku käest küsinud, mis eesmärgil selline kord tehti. Jah, oleme. Selleks, et abitute inimeste vara ja õigusi paremini kaitsta. Kõik see on kirjas ka põhiseaduses: puuetega inimesed on meie riigi erilise hoole all. Aastates mees telefoni teises otsas hakkas nutma. Et riigi hool, mida tal 33 aasta jooksul pole märgatagi õnnestunud, nüüd sellisel moel tema perekonda puudutab, lõi tal jalad alt.

Häireseisundis ja kohati peata on ka kohtud. See töömaht, mida uus süsteem kaasa toob, alles koguneb ja kuhjub. Et kohtunikest saavad nüüd kõikides Eesti eestkostekodudes kutsumata, ent riiklikult pealesunnitud ja otsustava häälega perekonnaliikmed, ei adu vist paljud asjaosalised veel isegi.

Jah, tõesti, kohtumaailm tunneb ka juhtumeid, kus väeteid ja nende vara on ära kasutatud. Kusagil on Liis Haaveleid, on salakavalaid «naabrinaisi» või hoolimatuid sotsiaaltöötajaid. Mis seal salata – ka lapsevanemaid, kes nii lastetoetuse kui järeltulija pensioni kõrist alla kummutaks. Niisuguste eest tuleb tõesti väetikesi kaitsta.

Ent kas on õigustust teha seda tuhandete korralike inimeste väärikust jalge alla trampides? Eesti riigi poolt niigi nurka surutud omastehooldajate aja- ja jõuvarudest veel tükikest hammustades mõttetuste jaoks, mille on esile kutsunud riigi lühinägelikkus? Kas järgmiseks on Eestis oodata seadust, kus kõigil meil tuleb jooksvalt ja alibitega tõendada, et me pole toime pannud kuritegusid, mida teoreetiliselt olnuks mõeldav sooritada?

Ent miks siis ikkagi kukkus kõik välja nii ebanormaalselt?

Kogenud kohtunikuga teemat analüüsides kuulsime, et kuna seadus on üldsõnaline, olnuks selle juurde vaja rakendusjuhendit. Niisugust, mis võimaldaks kohtutel sõeluda välja normaalsed pered ja siis nende puhul kohaldada inimlikumat järelevalvet. Ka meile on see kõik tundmatu ja täiesti uus, ohkas kohtunik.

Juristidega kõneldes saime teada, et perekonnaseadusesse sattunud ideed on «maha viksitud» Saksamaa eestkostealasest seadusest. Muidugi arvestamata, et tegemist on teise kontekstiga. Et Saksamaal on nii eestkostetavate kui ka hooldajate-esindajate rahalised seisud, aga ka hoolekandesüsteemi põhimõtted hoopis teised, nähes tõesti ette ka võimaluse säästa, investeerida ja teha valikuid tulevikuks. Ja et Saksamaal tegelevad kõigi nende küsimustega hoopis spetsiaalsed eestkostekohtud, mis on eraldi süsteem tavakohtute kõrval.

Meenub, et kunagi ironiseerisime – orjameelsed eestlased täidavad Vene seadusi saksa põhjalikkusega. Nüüd oleme siis jõudnud teise äärde – täidame Saksa seadusi, kuid Vene ajal õpitud ükskõiksusega.

Siiski on hämmastav, et seaduse kallal pusinud seltskond pole märganud, et puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib hoopis vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid. Omastehooldajaid, kelle ennastsalgava ja tasuta tööta kukuks päevapealt kolinal kokku kogu Eesti sotsiaalhoolekandesüsteem.

Veel uskumatum on, et seaduse taga seisev justiitsministeerium ei näi aduvatki, millise viitsütikuga pommi nad on kinnitanud nii omaenese kui sotsiaalministeeriumi juhtide toolide külge. Te mõelge, mis juhtub, kui kõikide vabariigi halduskohtute «uksealustest» hakkavad igapäevaselt sisse vihisema tuhanded ja tuhanded eestkostjate järelepärimised kõikvõimaliku tühja-tähja kohta – sest eeskirja, kustmaalt ja mille kohta täpselt tuleb kohtult luba küsida, ju ka pole. Või kui pere- ja eriarstid tüdivad mõttetute tõendite väljastamisest eestkostearuannete jaoks?

Või kui kõik «vabariigi orjad» ja nende saatusekaaslased ühel heal päeval otsustavad, et nad ei mängi enam seda mängu kaasa ja külvavad kohtud üle avaldustega, et loobuda eestkostest ja anda volitused üle näiteks kohalikele omavalitsustele. Mõelge sellele, kallid riigijuhid!

Tiina Kangro on «Puutepunkti» produtsent, Anne Lill on «Puutepunkti» toimetaja.

Allikas: Postimees, 29.02.2012 http://arvamus.postimees.ee/755046/tiina-kangro-ja-anne-lill-lambumas-vabariigi-hoole-all/

Ettevõtjad välistavad maksukoormuse tõusu töövõimetusskeemide ümberkujundamisel.

Veebruari alguses jõudis avalikkuse ette sotsiaalministeeriumist töödokument, millest suur osa rääkis võitlemisest töövõimetuspensionide kulude kasvuga ja mittetöötavate inimeste naasmisest tööturule. Eile kutsus ministeerium kokku kõikvõimalikud osapooled selleks, et avada neile probleemi tausta ning selgitada, kuhu loodetakse kunagi seaduse tasandil jõuda.

Probleem on lihtne, lahendus aga praeguses majanduskliimas erakordselt keeruline. Nimelt elab vabariigis ligi 650 000 pidevalt tööga hõivatud inimese kõrval eelmise aasta seisuga umbes 90 000 püsivalt töövõimetut, kes saavad iga kuu vastavat pensioni. Selle maksmiseks kulus riigil 2011. aastal 190 miljonit eurot, kuid juba 2015. aastaks prognoositakse kulu kasvu 267 miljonile eurole.

Samal ajal osa püsivalt töövõimetutest töötab, mõned täiskohaga ja riigikontrolli hinnangul saavad umbes 10% töötavatest töövõimetutest keskmisest kõrgemat palka. Poliitikauuringute keskuse Praxis analüüs ning riigikontrolli auditid näitavad, et praegune töövõimetuspoliitika ei ole jätkusuutlik ei rahastamise seisukohast ega ka inimeste töölenaasmise kiiruse või motivatsiooni koha pealt.

Niisiis otsib ministeerium lahendust näiteks tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustussüsteemist (TÕKS), mis on välja lubatud lausa koalitsioonilepingus. Kas selle jaoks peaks osa sotsiaalmaksust minema uude loodavasse kindlustusse, kas see peaks tähendama hoopiski ettevõtjale kindlustuse kohustuslikuks tegemist või mingit kolmandat skeemi – peaks otsustatama pärast valitsuselt heakskiidu saamist.

Probleeme on aga mitu. Nimelt ei ole enamik püsivast töövõimetusest ametlikult tööst tingitud ja seetõttu ei näi loogiline, miks peaks tööandjad või -võtjad selle kinni maksma. Samuti on valupunktiks tööandjate motivatsioon ennetada tööõnnetusi või kutsehaigusi – nõuab see ju oluliselt rohkem investeeringuid.

Tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriisi sõnul on tööandjate seisukohast siiski kõige olulisem see, et tööjõumaksud ei tõuseks. „Meie mure on ikkagi maksukoormus,” ütles ta. „Pigem tuleks hakata maksukoormust alandama, enne seda puudub meil küll mingisugune huvi sel teemal läbi rääkida.”

Ka Eesti kaubandus-tööstuskoja peadirektori Mait Paltsi sõnul on seni arutatud tööõnnetus- ja kutsehaigusskeemide puhul alati jõutud selleni, et paratamatult kasvaks ettevõtja maksukoormus või kulutused. „Paraku ei ole see lahendus ja ettevõtjad seda ei ole toetanud ega toeta,” ütles ta ja selgitas, et mis tahes süsteemi muudatused peaksid nende hinnangul kindlasti suurendama ka üksikisikute motivatsiooni panustada enda tervisesse ja töövõime taastamisse.

Teema tõstatamist tervitab ka Eesti kindlustusseltside liidu esimees Mart Jesse, kes kinnitas, et kindlustajate huvi on kahtlemata olemas.

„Kui võtta erakindlustuse ja riikliku kindlustuse paremad osad, siis saab kokku väga mõistliku süsteemi,” arvas Jesse. „Juhtivate kindlustusseltside emafirmad pakuvad taolist kindlustust ka mujal ning on valmis ka siin seda tegema.”

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul on neil plaanis tutvustada kava lähinädalatel valitsusele. „Kui valitsus annab meile mandaadi muudatustega edasi minna, siis alustame koos partneritega seaduseelnõu väljatöötamist,” ütles ta.

ETTEPANEKUD

Riigikontrolli soovitused töövõimetuse teemal

Töövõime hindamise süsteem tuleks ümber kujundada selliselt, et ennekõike hinnatakse isiku töövõimet, mitte aga töövõime kadu.

Töövõimekaotus tuleks isikule määrata alles siis, kui on selge, et inimene ei ole võimeline tööd tegema ja elatist teenima.

Tuleks kaaluda kohustusliku tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sisseseadmist.

Loobumata põhimõttest, et võimalikult suur hulk töövõimetuspensionäre võiks olla tööga hõivatud, peaks kaaluma töövõimetuspensioni maksmise sidumist isiku samal ajal teenitud tuluga. Vaja oleks algatada seadusemuudatus, millega kehtestatakse maksimaalne tulu suurus, mille teenimisel kaob isikul õigus töövõimetuspensioni saada.

On vaja luua programm töövõime kaotanud isikute tööalaseks rehabilitatsiooniks.

Allikas: Eesti Päevaleht, 29.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/ministeerium-raputab-toovoimetussusteemi-alustalasid.d?id=63990157

Riigikogu liikme ja endise eurosaadiku Marianne Mikko sõnul ei saa enam jätkuda, et meie meesministrid matavad pea liiva alla, kui jutuks tuleb võrdõiguslikkuse teema – surve Euroopa Liidust on olemas.

Kui me ei taha Euroopas sattuda musta nimekirja, peame rohkem naisi kaasama, arvab endine europarlamendi saadik Mikko. Sookvootide teema on Eestis pigem hirmutav, kuigi Euroopa Liidus on juba levinud regulatsioon, et börsiettevõtete nõukogudes peaks 40% olema naisi.

Infosüsteemide ja majandustarkvara arendaja HÄT Systems märkis hiljuti töökuulutuses turundusosakonda uut inimest otsides, et eelistatud on naiskandidaadid. Otsuse tingis ka ettevõtte juhtide tundmus, et naisi diskrimineeritakse palkamisel juba niigi. "Naised leiavad tööd raskemini, aga meil pole nende vastu midagi, nii et miks mitte," sõnas üks firma omanikke Roland Kasela.

Nende ettevõtte turundusosakonnas oli kümnekordne meeste ülekaal. "Oleme vaadanud, et lojaalsuse mõttes on naised meie ettevõtte jaoks paremad. Võib-olla nad ei jookse kohe uude töökohta veidi suuremat palka taga ajama. Ehk suudavad rohkem hinnata võimalusi, mida meie saame pakkuda, näiteks head töökeskkonda või koolitusi."

Peamine põhjus, miks Kasela firma teadlikult naisi valib on järgmine: "Lootsime tasakaalu, et tekiks teisest vaatenurgast lähenemisi ja sekka teistsugust arvamust."

Mikko on veendunud, et Põhjala riigid on edukad just tänu kehtestatud kvootidele. "Oodata, kuni aeg asjad paika loksutab ehk loota evolutsioonile, on tore, aga see ei toimi," kõlab Mikko veendumus. "Sookvoodid on vahend millegi saavutamiseks. Vastasel juhul ruulib meie riigis ainult keskealine heteromees. See tähendab, et kohta pole noortel, vanadel ega naistel."

Loe lähemalt sookvootidest ning sel teemal intervjuud Marianne Mikkoga tänasest Äripäeva paberlehest.

Allikas Äripäev, 29.02.2012 http://www.ap3.ee/article/2012/2/29/euroliit-survestab-sookvootidega

Tartu Raatuse gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Marju Aas ei kergita imestusest sugugi kulme, vaid ütleb, et tema hakkas märkama üksinda-kodus-laste elusid viis aastat tagasi. «See on rutiinne asi tegelikult,» sõnab ta.
«Niipea, kui mõnel õpilasel ilmnevad ootamatult kas käitumis- või õppimisprobleemid, siis meie koolis küsime esimese asjana, kas tal on vanemad äkki välismaal,» räägib sotsiaalpedagoog Marju Aas. «Kooli poolt vaadatuna on see täiesti epideemiline olukord.»

Kas te sotsiaalpedagoogina saate lapsevanema puudumisest teada siis kuidagi poolkogemata?

Pered varjavad seda kooli eest. Kuni sinnamaani välja, et kodudes ähvardatakse lapsi, et see asi ei tohi mingil juhul ilmsiks tulla, ning hirmutatakse neid lastekaitse või lastekoduga.
Vahel ma isegi tean, et see või teine ema kõneleb minuga tegelikult Soomest. Aga mina ei ütle seda välja ja tema ei ütle seda välja ning ma teen selle näitemängu kaasa. Minu eesmärk on, et lapsevanem teeks minuga koostööd nii palju kui vähegi võimalik. Sest kui mind ei ole nende pereellu otseselt pühendatud, siis ma püüan uskuda, et täiskasvanud suudavad hoida olukorra toimivana.

Kas te soovitate lapsevanemail välismaale tööle minnes sellest ka koolile kindlasti märku anda?

Mina suhtun sellesse nii, et lapsed tuleks kaasa võtta. Juhul, kui see ei ole võimalik – aga ma arvan, et paljud vanemad ei ole selle võimaluse peale üldse mõelnudki –, siis on klassijuhatajat vaja teavitada.
Muidugi käib see minek kõik ilusa sildi all – et pere vajadused! Aga need on ainult kõige esmasemad vajadused – paremad rõivad, parem toit, mõni muu uus asi. Sealt ülespoole on veel palju muid vajadusi: laste turvalisuse- ja kuuluvusevajadus. Need saavad väga ränga hoobi ja see ilus idee pere vajadustest pudeneb koost.

Mis on lapsele kõige raskem?

Lapsele on see stress mõlemat pidi. Kui vanemad on ära, on ta stressis, olgu pealegi, et elab siin näiteks vanavanema silma all. Aga see aeg, kui vanemad Eestisse tulevad, on neile samuti stress.
Meil on isasid ja emasid, keda haarab Eestisse naastes hirmus kasvatamistuhin. Siis nad käivad koolis asju klaarimas, siis nad kontrollivad hoolega päevikuid ja kõike, mis lapsesse puutub. Nii püütakse korvata vahepealset äraolemist.
Lapsele ei anna see midagi. Need ponnistused ei taasta kuidagi seda, mida vaja – järjepidevalt toimivat ja rahulikku normaalset kodust suhtlemist, mida laps tegelikult vajab.
Vahel on mul tunne, et vanemad on välismaale sõitnud oma koduste probleemide eest pakku.

Niisiis te arvate, et koolilt ei tule mitte hukkamõist, vaid mõistmine?

Rääkimine on kindlasti parem kui vaikimine. See on eelkõige lapse seisukohalt tähtis. Ta saab siis alati pöörduda klassijuhataja poole. Tal jääb ära see stress, et ta ei tohi probleemide ilmnedes mitte mingil juhul öelda, et ema on Soomes. Ta ei pea valetama.

Kui vanad on need lapsed, kes teil praegu silme ees on?

Igas vanuses. On ka algkoolilastega peresid, sest enamasti on peres lapsi rohkem kui üks. Tavalisem on muidugi, et omapäi jäetakse teismelised. Arvatakse, et nad on nii suured küll, et saavad hakkama.
Aga ka teismelistele lastele on vanemad väga tähtsad. Suhted ema ja isaga võivad sel perioodil olla keerulised, aga tegelikult on just siis lapsel vaja vanemat, kelle pealt täiskasvanuks saamist õppida.

Mida õpetajad koolis nende lugude puhul esimesena märkavad?

Muutust lapse käitumises. Lapsel, kes oli enne sõbralik ja elav suhtleja, tekivad tülid. Ta on murelik, ärevil, pinges, agressiivne.
Mõni teine laps hakkab eemale hoidma, ei tööta tunnis kaasa, tal on keskendumisraskused, kodused tööd tegemata, ta ei jõua enam trennidesse.
Või valib laps välja mõne emalikuma õpetaja ning tahab kangesti, et õpetaja arutaks temaga peensusteni läbi iga väiksemagi plaani. Ta tahab kinnitust igale oma mõttekäigule. See võib olla mõni väga igapäevane asi.

Kas ja kuidas saab kool aidata?

Kool on haridusasutus, ja me saamegi tegelda õppimise poolega.Väiksemaid saab suunata pikapäevarühma, kooli juures töötavad ringid.

Mis siis saab, kui sellest ei piisa?

Lõpuks tuleb ikkagi pöörduda piirkonna lastekaitsetöötaja poole.
Aga ma rõhutan, et ega me kohe lastekaitsesse jookse. Kõigepealt püüame ikka vanematega kontakti saada, et leida üles need, kes on jäetud laste eest vastutama ja kes võiksid kodus suuremat tuge pakkuda.

Mida välismaal töötavad emad ise teile räägivad?

Nad on väga tugeval kaitsepositsioonil. Seetõttu ongi nendega keeruline kõnelda. Aga eks nad põhjendavad olukorda nii, et Eestis tööd ei ole ja et perel on materiaalsed vajadused ning see välismaal olemine annab neile parema elu.
Mina küll arvan, et lapsevanemad peaksid kaaluma igast aspektist oma sammu. Et mida see tähendab, et siis on elu parem. Kelle jaoks ning mis mõttes?

Te räägite lastega samuti, mida lapsed mõtlevad?

Laps ei oska öelda, mida ta mõtleb. Ta mõtet tuleb juhtida. Et kas see, mida ta mõtleb, on see või teine. Sageli ta ei oska öelda, et tunneb emast puudust või millestki muust.
Talle ju ka meeldivad uued hüved ja iseseisvuse tunne. Et vabadust on rohkem ja keegi ei küsi, mis kell ta tuleb. Aga tal on raske.

Mismoodi raske?

Vastutust on liiga palju … Tal on oma noore ea tõttu end keeruline motiveerida. Ta ei näe oma tegude tagajärgi ega oska kõiki tegevusi planeerida.
Ta ei suuda mõelda nii, et kui ta täna tõuseb õigel ajal ja on edaspidi iga päev hommikust alates kõik tunnid koolis, et siis on tal kuu aja pärast hinded paremad kui seni.

Mida te lapsega rääkides kõige rohkem teada saada soovite?

Kuidas tal läheb. Kas lapse hakkamasaamine või tervis ja elu võivad olla kuidagi ohus. Kus paiknevad need n-ö hoolitsuseta alad ja mida kool saab teha.
Samas loodan, et neid peresid, kus lapsed on päriselt üksinda, palju ei ole. Et kodus on ikkagi kas vanaema või täiskasvanud õde või vend. Aga ega me kõiki neid peresid ju sugugi tea.
Samas vanavanematel ei ole enam sellist vitaalsust ja jaksu kõikide asjadega tegelda. Tihti ei ole nad sellist olukorda ise valinud, vaid on selle ette seatud.

Kas teie koolist on viimastel aastatel lahkunud lapsi põhjusel, et kolitakse kogu perega välismaale?

Jah, päris palju, ma arvan, et kahe käe sõrmedel võiks neid kokku lugeda.
Mul tulebki meelde üks lapsevanem, kes algul jättis oma algklassides õppiva lapse siia vanaema juurde. Koolis tekkisid probleemid nii õppimise kui käitumisega. Ema muutis meelt ja viis lapse poole õppeaasta pealt endaga kaasa. Isa seal peres ei olnud.

Kui suurt osa õpilastest need lood puudutavad?

Meil on umbes 600 õpilast. Ma ei oskagi öelda. Veerandit vahest … Või siiski kolmandikku?
Ma pean silmas praegu kõiki neid kodusid, kus keegi töötab välismaal. Umbes nii see võib olla jah.

Arvamus

Sirli Peterson
Tartu linna lastekaitse­teenistuse peaspetsialist

Lapse päris üksi jätmisele on olemas teisi võimalusi, nagu näiteks õpilaskoduga koolid, kus vanem maksab lapse lisasöögi ja majutuse. Kindlasti ei saa ära unustada, et põhihariduse omandamine on Eestis kohustuslik ning koolikohustuse täitmise eest vastutab lapsevanem.
Juhul kui asi jõuab lastekaitsesse, on probleem tõsine. See tähendab, et laps ongi jäetud täiesti üksi oma elu korraldama: täitma koolikohustust, pesema riideid, tegema süüa, käima poes ja korraldama muid igapäevaelu toiminguid, mis on muidu täiskasvanu kohus. Õnneks on selliseid olukordi harva. Enamasti on pandud vastutus lähisugulastele.
Küsimus ei ole aga ainult välisriigis töötamises, raskusi tekitab iga olukord, kus vanem töötab mõnes teises Eesti linnas ja ise iga päev lapse eest ei hoolitse. Ka ükski moodne vahend – Skype, MSN, telefon või suhtevõrgustik – ei asenda lapsevanema puudumist.
Kahjuks ei sätesta lastekaitseseadus, kui vanalt võib laps üksi kodus olla. Gümnaasiumiealistel lastel ei ole küll vaja igapäevast suunamist – täiskasvanuks saamise protsessis on tähtis ka iseseisvate otsuste langetamine ja seoses sellega vastutuse võtmine ja õppimine. Aga selleski vanuses vajab laps mõnest päevast pikemal perioodil siiski vanemlikku suunamist ja järelevalvet.
Suhe vanematega on igal lapsel erinev. Mõni vestleb ei-ja-stiilis, mõni räägib üksikasjalikult vaid siis, kui hinges on mure, kolmas usaldab ja jagab kõike.
Seetõttu ongi vanemliku pädevuse asi, mida ei saa ükski lähisugulane asendada. Mitte keegi ei tunne last paremini kui tema enda vanemad.
Vaid nemad tunnetavad lapse vajadusi vaistlikult ning seetõttu piisab nende puhul teinekord vaid pilgu peale viskamisest, et aru saada, kas lapsel on asjad korras või mitte. Võõras seda ei suuda.

Allikas: Postimees, 25.02.2012 http://www.tartupostimees.ee/751034/vanemate-kaugele-toole-minek-votab-epideemia-vorme/

Geneetikute hulgas on levinud teooria, et meessugu määrava Y-kromosoomi geenide arv jääb pidevalt väiksemaks ning see võib lähiajal üldse kaduda. Kuid viimase 25 miljoni aasta jooksul on inimese Y-kromosoom kaotanud vaid ühe geeni, näitas ajakirjas Nature ilmunud uurimus.

USA Whiteheadi biomeditsiiniinstituudi teadlane Jennifer Hughes võrdles reesusmakaakide ja inimese Y-kromosoome, et uurida geenide arvu muutumist.

Y-kromosoom tekkis umbes 300 miljonit aastat tagasi elanud loomadel, kellest said imetajate esivanemad. Tol ajal olid looduses olemas küll isased ja emased loomad, kuid sugu määrasid pigem keskkonnatingimused – näiteks temperatuur.

Enne sugukromosoomideks muutumist olid X ja Y tavaliselt paarilised kromosoomid nagu inimestel esinevad ülejäänud 22 kromosoomipaari. Geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks ja kahjulike mutatsioonide hävitamiseks vahetavad paarilised kromosoomid ristsiirde käigus geene. Kuid 300 miljoni aasta eest lõpetas praeguse X-kromosoomi eellane geenivahetuse oma naabriga. Kujunev Y-kromosoom kaotas järgnevate aastamiljonite jooksul suure osa oma pärilikkusainest.

2002. aastal avaldasid  Austraalia teadlased ajakirjas Nature artikli, kus nad arvutasid välja, kui kiiresti Y-kromosoomist geenid kadusid ning järeldasid selle põhjal, et umbes kümne miljoni aasta jooksul lakkab see kromosoom olemast. Üksikutel närilistel ongi Y-kromosoom juba kadunud. Tundus, et sama saatus ähvardab ka inimest.

Paar aastat tagasi leidis Hughes, et šimpansi ning inimese Y-kromosoomid on väga erinevad.

Šimpansid ja inimesed lahknesid ühisest esivanemast umbes kuus miljonit aastat tagasi.  Selle ajaga kaotasid inimahvid suure osa Y-kromosoomi valke kodeerivatest geenidest. Samas on paljud samal kromosoomil asuvad geenid  kahekordistunud.

Võimalik, et see varustas šimpansid lisakoopiatega spermatootmisel olulist rolli mängivatest geenidest.  Valimatu sugueluga isasloomade jaoks on võime suurel hulgal seemnerakke toota väga kasulik omadus. See lubab paarituda suure arvu emastega.

Nüüd soovis Hughes tungida veel kaugemale minevikku ning uuris reesusmakaakide Y-kromosoomi. Reesusmakaakide, šimpanside ja inimeste ühine esivanem elas 25 miljonit aastat tagasi. Makaagid ei ela püsivas paarisuhtes ning geneetik eeldas, et ka selle ahviliigi Y-kromosoomis on osad geenid puudu ning spermatootmise eest vastutav pärilikkusaine seevastu kahekordistunud.

Selle asemel tuli välja, et võrreldes makaakide Y-kromosoomiga on inimene kaotanud vaid ühe geeni. Pealegi paikneb see geen Y-kromosoomi kõige ebastabiilsemas piirkonnas. Inimese meessugukromosoom on küll pikem kui makaakidel, kuid geenid on samasugused.

Selle põhjal järeldas Hughes, et Y-kromosoom on tegelikult palju stabiilsem kui arvatakse. “Pole mõtet oletada, et Y-kromosoom kaob tulevikus. 25 miljonit aastat on väga pikk aeg ning nii kaua on see kromosoom olnud väga stabiilne ,” selgitas uurija.

Allikas : Novaator, 23.02.2012 http://www.novaator.ee/ET/inimene/mehi_valjasuremisoht_ei_ahvarda/

Loe lisaks: Forte.Delfi.ee 25. veebruar 2012 Kas mehi ähvardab väljasuremisoht? http://forte.delfi.ee/news/teadus/kas-mehi-ahvardab-valjasuremisoht.d?id=63972597

Väikelaps saab kõik eluks vajaliku emalt. Ometi on ka isal oma roll. Ja kuigi temast saab tähtis inimene veidi hiljem — kui laps pisut kasvab — , on nende kahe suhted ikkagi olulised juba varasest lapsepõlvest alates.

Täieliku perekonna plussid

Tänu oma vanematele saab laps täielikuma ettekujutuse elust. Ta õpib tundma maailma kahest vaatenurgast — mehelikust ja naiselikust, mis erinevad teineteisest üpriski oluliselt. Meie, naised, ilmutades emalikke omadusi, hoolitseme lapse ohutuse ja kasvatuse eest. Näitame talle lubatu piire — õpetame, kuidas õigesti käituda, kuhu võib minna, kus on aga ohtlik. Kuid väikelapse täielikuks arenguks on tarvis, et vahel valitseks huvitatus alalhoidlikkuse üle. Ja just siin saab aidata isa.

Ideaalis esindavad vanemad paari, kus ema kehastab lapsepõlve. See on hubane maailm, kus täituvad kõik soovid ning abi on alati käepärast. Isa on aga saadik täiskasvanute maailmast, kus iga inimene vastutab ise enda eest. Siin on olemas teadmatus, risk ja edu, aga ka loomulikult armastus, mis erineb ema armastusest oma lapse vastu. Ja mida vanemaks saab laps, seda tähtsamaks muutuvad suhted tema ja tema isa vahel.

Isa poja jaoks

Poeg mõistab isa eeskuju varal kiiremini, mis tähendab mees olla. Ta saab teada, kuidas käituvad tugevama poole esindajad ning kuidas peavad väljenduma nende tüüpilised omadused. Esialgu ta lihtsalt omandab need teadmised, hiljem aga demonstreerib neid oma isikliku käitumisega. Kui isa on oma poja kasvatamisest aktiivselt osa võtnud, asub too täiskasvanuks saades ka oma lastega vastavalt käituma.

Aga juhtub ka nii, et poiss, kes on kasvanud isata perekonnas, peab täiskasvanuna eriti kalliks suhtlemist omaenese lastega, otsekui tahaks ta kompenseerida puudujääke oma minevikust.

Isa tütar

Isa on ka tüdruku jaoks oluline. Tütar näeb, kuidas ema suhtleb isaga ning võtab temast eeskuju. Edaspidi asub ta ehitama oma suhteid vastassugupoolega samamoodi. Hea isa on tüdruku jaoks ideaalse mehe näidis. Ning just seetõttu asub ta oma väljavalitutes otsime neid jooni, millised olid talle lähedased ja kallid lapsepõlves.

Aga kui isa ei ole?

Ei saa öelda, et kõik lapsed, kes on kasvanud isata, ei omandaks teadmisi neid ümbritsevast maailmast. Seda enam ei saa kinnitada, et vaid täielik perekond garanteerib lapsele harmoonilise arengu. On hulganisti juhtumeid, kus mees ei täida isa rolli. Sel juhul omandab laps teadmisi alateadlikult ja vähehaaval kogu lapsepõlve jooksul. Hiljem aga, samuti alateadlikult, toetub nendele oma täiskasvanu elus.

Seetõttu, kui teie peres ei ole isa, püüa usaldada tema roll vanaisale või kellelegi lähedastest, keda laps saab jälgida, saades temalt vastu tähelepanu ja armastust.

Armastab või… ?

„Tunnen ennast üksikemana, kuigi tegelikult seda ei ole… Sel ajal, kui ma hommikust hilisööni hoolitsen meie tütre eest, pesen pesu, teen süüa, ei ilmuta mees töölt tulles mingitki hoolitsust. Tihti ta ei lähe lapse lähedalegi. Vahetab riided ning asub hoolega teleri pulti klõpsutama või läheb võrkpalli mängima. Kui tütar oli veel päris pisike, mõtlesin, et mees ei kannata lapse nuttu ning sellepärast tormab kodunt välja. Mina olen ju ema ning minu kohus on lapse eest hoolt kanda. Tütar on nüüdseks juba viieseks saanud, isa aga ei ilmuta ikkagi tema vastu mingisugust huvi. Üksnes haruharva mängib temaga ja sedagi vaid siis, kui laps seda palub. Vahel mõtlen, et äkki mees ei armastagi oma last…”

Kas tuleb tuttav ette?

Emotsionaalne side ema ja lapse vahel tekib juba raseduse ajal ning jätkub pärast lapse sündi. Sellist sidet isaga ei ole. Ei tasu ootama jääda, millal isalik armastus endast märku hakkab andma. Ärata see ise. Ilmuta initsiatiivi ja harjuta last isaga. Kuidas siis? Loe järgnevat.

Mõjusad meetodid

On olemas üks huvitav seaduspärasus: mida rohkem me kellegi eest hoolitseme, seda enam teda armastame. Võimalda mehel rohkem aega koos lapsega veeta. Jäta nad kahekesi, ilma vahendajateta. Nii äratad sa temas soovi lapse eest hoolt kanda.

On mitmeid võimalusi isa ja laps teineteisele lähemale tuua.

• Õhtune ettelugemine. Sellest kujuneb ajapikku meeldiv perekondlik rituaal. Isa jaoks saab oluliseks, et just tema on peamine teadmiste allikas. Ning isa tähelepanu valmistab lapsele suurt rõõmu.

• Ühine söögitegemine. Kui sinu mehele meeldib köögis toimetada, on see suurepärane võimalus lapse ja isa koosolemiseks. Ühine toiduvalmistamine pakub rõõmu mõlemale. Pealegi vabanevad koduseid kohustusi täitma harjunud poisid stereotüübist, mis väidab, et kodused tööd on üksnes naiste pärusmaa.

• Sportimine. Hoovis koos lapsega palli taga ajada pole ju keeruline. Hasart lähendab.

• Kohvikusse minek. Väga õnnestunud ettevõtmine — maitsev söök tõstab tuju ja soodustab südamlikku suhtlemist. Pealegi on isa lapsele eeskujuks, näidates, kuidas laua taga õigesti käituda.

• Meeste tööd. Kui mees kavatseb vannitoas segistit vahetada, siis las ta seletab ja näitab lapsele, kuidas seda tehakse. Nii saavad poeg või tütar teadmisi juurde ning veenduvad ka, et nende isa oskab igasuguseid keerulisi töid teha.

Naiselikud kavalused

Kui soovid õhutada isa oma lastega suhtlema, ära talle midagi ette heida, eriti võõraste juuresolekul. See ei anna soovitud tulemust. Parim vahend isalike omaduste arendamiseks on kiitus.

Ettevaatust! Monoloogi, nagu: „Ta teeb kõik kodused tööd, hoolitseb lapse eest ning üldiselt teeb kõik, mida ma ütlen”, ei suhtu mees kindlasti mitte kui komplimenti. Pigem vastupidi. See tekitab negatiivse reaktsiooni.

Õige variant oleks: „Laps armastab väga oma isaga aega veeta, neil on kahekesi nii hea olla. Olen õnnelik, et meil on selline imetore perekond”.

Allikas: SamaJa, veebruar, 2012

http://naistekas.delfi.ee/perekond/peresuhted/miks-ei-tohi-last-isast-lahutada.d?id=63967015

Lõpuks ometi! Grupp psühholooge võtsid kätte ja viisid läbi põneva uurimuse, mille tulemusena selgusid müüdid, mida me ei peaks uskuma, vahendas yourtango.com.

9. veebruaril 2012. aastal korraldavad Euroopa Iseseisva Elu Võrgustik (ENIL) ning Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed ja Põhjala Vasak-Rohelised (EUL/NGL) Euroopa Parlamendis istungi teemal „Kaitse Iseseisva Elu õigust – kuidas Euroopa Liidu kasinuspoliitika õõnestab puuetega inimeste elu“. Mõned Euroopa juhtivatest iseseisva elu ja vaesusevastastest aktivistidest esitavad tõendeid EL kasinuspoliitika mõjudest puuetega inimestele EL liikmesriikides ning koos Euroopa Parlamendi liikmetega tehakse kindlaks meetmed, mida peab Euroopa tasandil tegema.

„Finantskriisidega või ilma, oleme Euroopas ikkagi vaesemate ja sotsiaalselt väljajäetute seas“ ütles Jamie Bolling, ENILi tegevdirektor. Vastavalt EL Puuetega Inimeste Strateegiale 2010-2020 on vaesuse esinemissagedus puuetega inimestel 70% keskmisest kõrgem. Tööhõive määr väga raske ja raske puudega inimestel on vastavalt 19,5% ja 44,1%. Kombineerige seda kärbetega olulistele teenustele nagu isiklik abistaja, töö ja eluaseme toetus ning tagajärjed võivad olla katastroofilised.

Selle asemel, et kujutada puuetega inimesi kui kasuahneid ja pettureid, mis on juhtunud paljudes riikides, palub ENIL keskenduda sellele, millise panuse võib puudega inimene anda ühiskonnale, kui ta saab õiget toetust. Rootsis lõi Isikliku Abistaja Poliitika lisaks sellele, et kehtestas konkreetsete puuetega inimestele õiguse elada iseseisvalt ka 60 000 töökohta neile inimestele, kes muidu elaksid töötutoetusest ja -abirahadest. Arvestades, et töötute inimeste arv eurotsoonis kasvas detsembris 16,5 miljonini, ei ole see kindlasti vastus, kui veelgi rohkem inimesi surutakse töötusse.

Nii nagu pikas perspektiivis ei ole see majanduslikus mõttes kasulik, väidavad ENIL ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed / Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed ka seda, et iseseisva elu teenute kärped kahjustavad tõsiselt puuetega inimeste õigusi. Näiteks Suurbritannias leidis kohalik Puuetega Inimeste Nõukogu (UKDPC), et 90% puuetega inimeste organisatsioonidest kartsid, et kärped võivad sundida paljusid nende hulgast vaesusesse või hooldekodudesse. See on vastuolus ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooniga, mis on ratifitseeritud paljude liikmesriikide ja Euroopa Ühenduse poolt.

„ENIL kutsub Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni üles, kindlustamaks EL puuetega inimeste õigused. See on ainus viis, kuidas Euroopa saab kaitsta oma kohustusi läbi puuetega inimeste konventsiooni ja oma strateegiate, et suurendada tööhõivet ning võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega“ ütles proua Bolling.

„Tänane kasinuspoliitika tähendab seda, et kell on pöördunud tagasi – kõik sotsiaalsed sissetulekud on ohus. Ma usun, et on tungiv vajadus üleeuroopaliseks laiaks ja ühiseks võitluseks kõikide ühiskonnakihtide eest, kes kannatavad praeguse sotsiaalse rünnaku põhiraskuse all. Ametiühinguliikumine peab mängima olulist rolli selles võitluses“ ütleb Paul Murphy, Dublini sotsialistliku partei parlamendiliige.

ENIL istung „Kaitse Iseseisva Elu Õigust – kuidas Euroopa Liidu kasinuspoliitika õõnestab puuetega inimeste elu“ toimub Brüsselis Euroopa Parlamendis 9. veebruaril 2012.a (15.00-18.00, ruum A1G2).

Vaatamaks istungit reaalajas, klikka www.guengl.eu.

http://www.guengl.eu/showPage.php?ID=10352&ST=Defend%20the%20Right%20of%20Independent%20Living

http://www.guengl.eu/showPage.php?ID=10446&ST=Defend%20the%20Right%20of%20Independent%20Living

Tõlkinud Reelika Raudkivi

http://enil.eu/2012/02/press-release-enil-and-european-united-leftnordic-green-left-hold-a-parliamentary-hearing-on-the-impact-of-eu%E2%80%99s-austerity-policy-on-persons-with-disabilities/

Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskus toob ära kümme olulist punkti, mida tuludeklaratsiooni täitma asudes teadma peaks.

1. Maksuvaba tulu oli 2011. aastal 1728 eurot. Kui seda arvestati teile palga maksmisel, ei mõjuta see tuludeklaratsiooni alusel tagasi saadavat rahasummat. Kui aga mitte (võimalik näiteks vanemahüvitise saajate puhul), saate 21 protsenti ehk 362,88 eurot tagasi. Pension on maksuvaba kogu ulatuses, kui see ei ületa 2304 eurot aastas.

2. Kahe või enama lapse vanemal on õigus täiendavale maksuvabale tulule iga lapse kohta alates teisest. Ühe lapse kohta saab üks vanematest tagasi 21 protsenti mullusest maksuvabast tulust ehk 362,88 eurot . Eeltäidetud tuludeklaratsioonil kuvatakse laps lapsetoetuse saajast isiku tuludeklaratsioonil. Kindlasti tasub suuremate laste vanematel silmas pidada seda, et kui laps on ise näiteks suvel või kooli kõrvalt töötades tulu teeninud, tuleb ka temal esitada tuludeklaratsioon ning sel juhul saab vanem enda deklaratsioonis lapse pealt tagasi taotleda väiksema summa.

3. Endale kodu ostmiseks laenatud summad on endiselt maksuvabad – see tähendab, et eelmise aasta jooksul makstud kodulaenu intressidelt saate tagasi 21 protsenti ehk tulumaksu jagu. Selleks, et see tuludeklaratsoonil kajastuks, tuleb internetipangast info maksuametisse üle kanda.

4. Maksuvaba on ainult sellise kodulaenu intress, millega on ostetud kodu iseendale, mis tähendab, et laenu eest ostetud kinnisvara peab tulumaksu tagasi saamiseks olema tulu deklareerija nimel. Näiteks lastele või vanematele ostetud korteri laenu intressidelt tulumaksu tagasi ei saa. Kui kodu on kaasomandis ja ka laen on kahepeale, kajastuvad pooled tasutud intressidest ühe ja pooled teise deklaratsioonis. Kui kodu on kaasomandis, ent laen vaid ühe osapoole nimel, saab tulumaksutagastust taotleda vaid pooltelt tasutud intressidelt.

5. Koolituskulud on maksuvabad. See hõlmab näiteks lasteaiatasu, lapse muusikakooli- või trennitasu, enda keelekursusi või autokooli eest makstud summasid jmt. Lasteaiatasu puhul ei ole maksuvaba toiduraha, küll aga koolitused ja osalustasu. Kui laps õpib tasulises koolis, saab tagasi küsida tulumaksu ka koolitasult, sama kehtib ülikooli puhul. Et tulumaks tagasi saada, peab koolituse pakkuja olema riiklik kool või ülikool või erakool, millel on riiklik koolitusluba. Tulumaks tagastatakse sellele, kelle kontolt kulu tehti. Seega võivad lapse trennimaksed kajastuda näiteks vanaisa deklaratsioonis, kuigi lepingu spordiklubiga on sõlminud ema või isa. Andmed koolituskulude kohta saadavad maksuametisse enamasti koolitajad, ent tasub siiski ka endal tähelepanelik olla.

6. Tudengid peavad arvestama, et õppemaksult tulumaksu tagasi saamiseks peavad nad olema teeninud aasta jooksul piisavalt maksustatud tulu. Kui tudeng aasta jooksul töötanud ei ole, tuleks hariduskulud esitada vanema või muu lähisugulase deklaratsioonil, kes on möödunud aasta jooksul piisavalt tulumaksu tasunud. Kui makse on tehtud tudengi kontolt näiteks õppelaenu eest, võib see tähendada täiendavat asjaajamist maksu- ja tolliametiga, kuna reeglina saab tulumaksu tagasi see, kelle kontolt tehti makse.

7. Kingitused ja annetused on maksuvabad. See tähendab, et kui olete näiteks mõne fondi või mittetulundusühingu püsitoetaja, saate riigilt tagasi aasta jooksul tehtud annetuse summast 21 protsenti, aga mitte enam kui 5 protsenti teie aastas teenitud tulust. See tähendab, et kui annetate näiteks viiendiku palgast, saate tulumaksu tagasi ainut esimese 5 protsenti eest, ülejäänud 15 protsenti eest peate aga maksu tasuma.

8. Maksuvabad on ka II ja III sambasse makstud summad ning töötuskindlustusmaksed. III samba maksete puhul on need maksuvabad ulatuses, mis ei ületa 15 protsenti mullu teenitud tuludest.

9. Abikaasadel tasub esitada ühisdeklaratsioon, nii saab maksusoodustusi kõige paremini ära kasutada. Viimane kehtib eriti juhul, kui üks abikaasadest ei ole saanud tulu kõigi 12 kuu eest või on aasta jooksul saanud tulu vähem maksuvabast miinimumist. Koos deklaratsiooni tehes on tulumaksuvaba summa kokku 3456 eurot. Näiteks kui ühel abikaasal puudus sissetulek, on töötaval abikaasal võimalik saada maksutagastust 362,88 eurot. Ühisdeklaratsioonis on soodustuste määr koolituskuludelt, annetustelt ja eluasemelaenu intressidelt kokku 6392 eurot, kuid mitte enam kui 50 protsenti teenitud tuludest.

10. Tänavu võib maksumaksja viimast aastat arvata eluasemelaenu intresse, koolituskulusid, kingitusi ja annetusi maha kokku kuni 3196 eurot (tuleval aastal 1920 eurot), kuid mitte rohkem kui 50 protsenti maksumaksja teenitud tulust. Oluline on ka see, et oleksite tulumaksu eelnevalt riigile tasunud. See tähendab, et kui teenisitegi mulle näiteks 3196 eurot, saate kulutusi maha arvata ainult 1598 euro ulatuses. Kui Teil on veel kaks kuni 17 aastast last, siis teise lapse pealt enam tulumaksu tagasi ei saa, sest te pole riigile nii palju maksnudki.

Eesti haigekassa maksab ravikindlustatud inimestele hüvitisi, mida Eestis on kolme tüüpi: töövõimetushüvitised, täiendav ravimihüvitis ning hambaravihüvitised. Kuidas neid taotleda ning kellel on neid õigus saada, sellest alljärgnevalt.

Ajutise töö-võimetuse hüvitis

Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida makstakse ravikindlustatud isikule, kellel jääb ajutise töövabastuse tõttu saamata sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, töövõimetuslehe alusel. Hüvitis arvutatakse eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel, ühe töövõimetuslehel oldud päeva tulu saamiseks jagatakse eelnenud kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu arvuga 365.

Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kord sõltub töövõimetuslehe liigist ja töövõimetuse põhjusest. Hüvitise saamiseks tuleb arstilt saadud töövõimetusleht viia tööandjale, kes lähetab selle omakorda haigekassasse. Haigekassa maksab hüvitise välja 30 päeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud dokumentide laekumisest haigekassasse.

Haigushüvitis

Haigestumise, karantiini, olme- ja liiklusvigastuse ning viimase tagajärjel tekkinud tüsistuse või haigestumise korral üldjuhul 1.–3. haiguspäeva eest hüvitist ei maksta. Alates 4. päevast maksab hüvitist tööandja 70% töötaja viimase kuue kuu keskmisest töötasust, haigekassa maksab hüvitist alates üheksandast päevast. Haigekassa makstava haigushüvitise määr on samuti 70%, kuid selle arvutamise aluseks on inimese eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.

Muudel juhtudel (nt kutsehaigestumine, tööõnnetus (sh tööõnnetus liikluses ja tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistus või haigestumine), riigi või ühiskonna huvide kaitsmisel ja kuriteo tõkestamisel saadud vigastus) maksab hüvitist vaid haigekassa, tehes seda töövabastuse teisest päevast.

Teisest päevast maksab haigekassa hüvitist ka juhul, kui töövõimetuslehe põhjuseks on terviseseisundile vastava töö andmine ja üleviimine kergemale ametikohale ning tööandjal polnud rasedale vastavat tööd anda. Kui tööandjal on viimati nimetatud põhjusega töövõimetuse perioodil töötajale kergemat tööd anda, hüvitab haigekassa kergemale tööle üleviimisega tekkinud palgavahe töövõimetuslehe esimesest päevast.

Raseda haigestumise ning tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste tõttu väljastatud haiguslehtede puhul tööandja hüvitist maksma ei pea, siis maksab haigushüvitist haigekassa alates 2. päevast.

Haigushüvitist on inimesel õigus saada 120, arstliku ekspertiisi otsuse korral kuni 182 päeva järjest. Maksimaalselt hüvitatakse 250 haiguspäeva aastas.

Töövõimetuspensionärile ja vähemalt 65aastasele töötajale makstakse hüvitist ühe haiguse korral kuni 60 päeva järjest ja kokku 90 päeva aastas.

Haiguslehe võib võtta ka pikemaks ajaks, kuid siis haigushüvitist enam ei maksta.

Sünnitushüvitis

Kui sünnib laps, on tööl käival tulevasel emal lapsega kodus olemiseks õigus võtta sünnituspuhkust ning saada sünnitushüvitist. Seda makstakse üldjuhul 140 päeva eest, sünnituspuhkuse esimesest päevast 100% eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

Kui naine on lapsehoolduspuhkusel ning rasestub sel ajal uuesti, on tal õigus võtta uus rasedus- ja sünnituspuhkus ning saada uuesti ka sünnitushüvitist.

Selleks tuleb lapsehoolduspuhkus katkestada ja esitada tööandjale avaldus.

Hooldushüvitis

Hüvitist makstakse haige pereliikme põetamise esimesest päevast ja 80% määraga eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Alla 12aastase lapse põetamisel makstakse hüvitist kuni 14 päeva eest ühe haigusjuhu kohta.

Muudel juhtudel saab hooldushüvitist kuni 7 järjestikuse päeva eest.

Lapsendamishüvitis

Alla 10aastase lapsendamisel saab hüvitist kuni 70 päeva eest 100% määraga eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

Täiendav ravimihüvitis

Kallite ravimite kasutajad või kroonilised haiged, kes peavad ravimeid tarvitama pika aja vältel, saavad taotleda täiendavat ravimihüvitist. Täiendavat ravimihüvitist maksab haigekassa siis, kui inimene on soodusravimeid ostnud rohkem kui 384 euro eest kalendriaastas. Hüvitise suurus sõltub kulunud summast, maksimaalselt makstakse kindlustatule seda 623 eurot.

Täiendavat ravimihüvitist arvutatakse kalendriaastas soodusravimitele kulutatud summast, millest lahutatakse inimese omaosalus ja ravimi hinnaosa, mis ületab piir- või hinnakokkuleppe hinda. Hüvitise arvestamisel ei võeta arvesse käsimüügiravimitele ja soodustust mitteomavatele retseptiravimitele tehtud rahalisi kulutusi.

Täiendava ravimihüvitise taotlemiseks peab kindlustatud isik või tema seaduslik esindaja haigekassale ühel korral esitama avalduse. Edasi peab haigekassa ise ravimikulude üle arvestust ja ostutšekke, korduvaid avaldusi vms esitama ei pea. Avalduse võiks teha ka siis, kui inimene pole oma kulutuste suuruses kindel. Ning selleks, et kõik sujuks, tuleb haigekassat kindlasti teavitada isiku- või pangaandmete muutustest.

Avaldust saab esitada riigiportaali eesti.ee kaudu, posti teel haigekassa klienditeenindusbüroosse saates, tuua avaldus klienditeenindusbüroosse või saata avaldus digitaalselt allkirjastatuna e-posti teel. Täiendava ravimihüvitise taotlemise avalduse blankett on saadaval haigekassa klienditeenindusbüroodes, Eesti Posti postkontorites ning haigekassa koduleheküljel. Kui avalduse esitab kindlustatu seaduslik esindaja, peab ta avaldusele lisama koopia esindusõigust tõendavast dokumendist.

Hüvitis kantakse pangakontole 25. aprilliks, 25. juuliks, 25. oktoobriks ja 25. jaanuariks.

Hambaravihüvitised

Hambaravihüvitise saamiseks peab olema kehtiv ravikindlustus ning ravi võib saada kõikjal Eestis.

Hambaravihüvitis

Hambaravihüvitist saavad vähemalt 63aastased inimesed ning vanadus- ja töövõimetuspensionärid 19,18 eurot aastas. Rasedad, alla 1aastase lapse emad ja suurenenud hambaravi vajadusega inimesed saavad hüvitist 28,77 eurot aastas.

Hüvitise saamiseks on vaja esitada haigekassale avaldus, tasumist tõendav dokument (näiteks tšekk) ja vajadusel arstitõend (rasedad ja suurenenud hambaravi vajadusega inimesed). Haigekassa kannab hambaraviteenuse hüvitise kindlustatud isiku pangakontole hiljemalt kuue kuu jooksul avalduse laekumisest.

Hambaproteeside hüvitis

Sellele hüvitisele on õigus vähemalt 63aastastel inimestel, vanadus- ja töövõimetuspensionäridel. Kolme aasta kohta makstakse hüvitist kuni 255,65 eurot.

Hüvitise taotlemiseks on kaks võimalust.

Esiteks võib esitada avalduse proteeside tegijale, kes võib arvest maha võtta kuni 255,65 eurot.

Teise võimalusena tuleb esitada avaldus koos proteeside tegija antud arve, originaaltšeki või muud tasumist tõendava dokumendiga haigekassale.

Haigekassa maksab hüvitise välja 90 päeva jooksul pärast nõutavate dokumentide laekumist haigekassa piirkondlikku osakonda.

Allikas: Õhtuleht, 14.02.2012 http://www.ohtuleht.ee/464494#.Tzn6feNigQQ.facebook