Eesti Naiste Koostöökett omistas Teenäitaja 2011 aunimetuse proua Ülle Madisele.

Ülle Madise on Riigiõiguse professor, Vabariigi Presidendi õigusnõunik. Ta on tuntud ja tunnustatud asjatundja avaliku õiguse küsimustes. Oma arvamuste, analüüside, esinemiste ja avalike arutelude juhtimisega on ta teenäitajaks paljude jaoks. Ülle Madise on mõjutanud Eesti ühiskonna eetilisi väärtushinnanguid ja arendanud euroopalikku poliitilist kultuuri.

Eesti Naiste Koostööketi algatatud Teenäitaja aunimetuse eesmärk on väärtustada eetikat, parandada poliitilist kliimat, mõjutada suhtlemist ja poliitilist kultuuri, kaitsta isiku õigusi ja vabadusi. Teenäitajaks võib olla avaliku elu tegelane, kes oma tegevusega on mõjutanud Eesti ühiskonna eetilisi väärtushinnanguid, arendanud euroopalikku kultuuri, edendanud võrdõiguslikkust, aidanud lahendada ühiskonda ahistavaid kriise või vastuolusid.

Seni on Teenäitaja aunimetuse pälvinud Ülle-Marike Papp, Silvi Ojamuru, Külli Vollmer, Ülle Aaskivi, Marina Kaljurand, Viive Rosenberg, Airi Värnik ja Siiri Oviir.

Ühtekokku üheksandat korda välja antava aunimetuse pidulik üleandmine toimub esmaspäeval, 06. veebruaril Tallinnas Toompea lossis.

Allikas: Eesti Naiste Koostöökett www.naistekoostookett.ee

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) kutsub kõiki mittetulundusühinguid, kes on huvitatud oma organisatsiooni arendamisest ja demokraatliku ühiskonna kujundamisest, osalema konkursil „Parim sooteadlik MTÜ“.

Konkursi eesmärgiks on väärtustada meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtteid, toetada soolist võrdõiguslikkust kujundavaid hoiakuid ning avaldada tunnustust neile organisatsioonidele, kes oma tegevuses järgivad kaasaegse jätkusuutliku kodanikuühiskonna põhimõtteid.
Osalemiseks palume täita hiljemalt 9. aprilliks 2012 kella 16.00-ks ankeet aadressil http://www.enut.ee/svv/ankeet2012.php.
Võitjad kuulutatakse välja ja autasustamine toimub 20. aprillil 2012.a. Peaauhinnaks on külastus Euroopa Parlamenti Brüsselis.
Üritus toimub koostöös soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuga ning viiakse läbi projekti „Üheskoos teel sooliselt tasakaalustatud ühiskonda“ raames, millega soovitakse kodanikuühenduste aktiivsuse kaudu kaasa aidata jätkusuutliku demokraatliku ühiskonna arengule ja edendada teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest. Projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK).

Allikas: www.enut.ee

31.01.2012

Merivälja Kursana pansionaadi direktorit Tiina Saarmaad (51) ja sotsiaaltöötajat Inge Aasa (52) kahtlustatakse hooldekodus elava eaka mehe raha omastamises.

Kuna on alust arvata, et toimepandud rikkumine polnud ainuke, paluvad politsei ja prokuratuur abi võimalike teiste kannatanute leidmisel

"Pansionaadi elanikel tasuks oma pangakontode seis üle vaadata, kasutades selleks vajadusel lähedaste inimeste abi. Lisaks pangatehingutele tuleks üle kontrollida ka muud varalised tehingud," selgitas Põhja ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ruta Rammo.  

Põhja prefektuuri majanduskuritegude talituse juhtivuurija Indrek Kulla sõnul jälgis politsei kahtlustavate tegevust juba mõnda aega ja uurimisel selguski, et kannatanuid võib olla rohkem.

"Pangakontode kontrollimisel tuleks tähele panna põhjendamatuid ostusid, sularahaväljamakseid või ülekandeid," ütles Kulla. Võimalikest kahtlustest palutakse teada anda politseile telefonil 612 4366 või lühinumbril 110.

Politseisse avalduse teinud kannatanu oli usaldanud oma pangakontode pin-koodid pansionaadi töötajatele, kes tema usaldust kuritarvitasid ja tekitasid talle esialgsetel andmetel üle 32 000 euro kahju. Juhtumi uurimiseks algatati kriminaalasi omastamise paragrahvi alusel. Politsei pidas Saarmaa neljapäeval kahtlustatavana kinni ja kohus võttis varem sarnase teo eest süüdi mõistetud naise reedel vahi alla. Pühapäeval kinni peetud Aas vabastati pärast kahtlustatavana üle kuulamist.

Kriminaalasja kohtueelset uurimist viib läbi Põhja prefektuuri majanduskuritegude talitus ja seda juhib Põhja ringkonnaprokuratuur.

Allikas: Õhtuleht, 01.02.2012, http://ohtuleht.ee/462693

Eesti Päevalehe andmetel kaalub sotsiaalministeerium töötavatelt, kuid töövõimetuks kuulutatud töövõimetushüvitise äravõtmist. Puuetega Inimeste Kojale ei ole kavandatavaid muudatusi tutvustatud.

Hispaaniast on leitud Leonardo da Vinci tuntuima teose „Mona Lisa“ koopia, mis on maalitud ilmselt samal ajal kui originaalgi. Varem peeti Madridi Prado muuseumis asuvat „Mona Lisat“ aastasadu hiljem tehtud koopiaks.

Eelmisel sügisel maal restaureeriti ja siis tehtigi hämmastav avastus: maali taust on samasugune kui algupärasel „Mona Lisal“, mis asub Pariisi Louvre'i muuseumis, vahendab Ilta-Sanomat.

Prado „Mona Lisa“ taust oli maalitud mustaks, aga kui värv ära kraabiti, paljastus selle alt samasugune Toscana maastik nagu originaalil.

Eksperdid usuvad nüüd, et Prado „Mona Lisa“ on Leonardo da Vinci õpilase maalitud ja samal ajal kui originaalgi.

Koopial on selgemini näha näiteks Mona Lisa kleidi dekoltee kaunistused, naise õlal olev rätik ja tooli käetoe detailid.

Leonardo algupärase „Mona Lisa“ lakkpind on pragunenud, mistõttu paistab naine palju vanem välja. Louvre'i „Mona Lisat“ ei julgeta enam restaureerida, sest kardetakse, et see saab kahjustada.

Väidetavalt näitab koopia selgemini, milline Leonardo maalil olev paarikümneaastane naine välja võis näha.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/hispaaniast-leitud-mona-lisa-koopia-avab-maali-saladusi.d?id=63862924

Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes kuulutavad, et teler on saatanast.

Tihti kasutan seda kamina asemel – kui õues pimeneb, lülitan liikuva tapeedi sisse, mõnikord heliga, teinekord ilma. Loob kuidagi hubasema tunde. Mõnikord juhtub, et satun poole kõrvaga millegi otsa. Jään kuulama. Kui asi õige hulluks kisub, siis ka vaatan, silmad suured. Ja imestan. Ma küll mõistan, mis toimub nende saatetegijate peas, kes püüavad käima lükata järjekordset tõsieluseriaali – raha on vaja. Imestama paneb aga see, kuidas õnnestub ka kõige jaburamate projektide elluviimiseks leida katsejäneseid.

Jaanuaris paiskas Kanal 2 eetrisse saate „Superämm”. Oo õõva, oo hävingut ja kadu! Ma olin vahepeal juba arvanud, et minu usk inimkonda ja sellesse, et me elame Eestis nüüdisajal, on taastunud. „Superämm” purustas selle illusiooni hetkega.

Ma ei oska öelda, mis hetkel ma täpselt tundsin end kõige muserdatumana – kas siis, kui meessaatejuht veidi kumiseval talupojahäälel paatoslikke siduvaid vahepalasid deklameeris, kas siis, kui naispsühholoog kiledal häälel olukorda valgustas, kas siis, kui ämmad võltsil moel neile etteantud ülesannet ülipüüdlikult ja -kohmakalt lahendada püüdsid, või siis, kui miniad hakkasid kõigele sellele hindeid panema. Või kaotasin ma jälle usu inimkonda sellel hetkel, kui mõistsin, et tegemist on kohutava naiste ahistamisega, mõnitamisega, klišeede külvamisega, taandarenguga, rumaluse kultiveerimisega, iganenud hierarhiate ekspluateerimisega… Ma võiksin seda nimekirja veel jätkata.

Saatelõik, millele ma peale sattusin, seadis Ülimeheema
kandidaadid situatsiooni, kus nende poja naine on käinud oma endise klassivennaga kinos ja siis räägib ämmale, et käis sõbrannaga näitusel. Saates osalenud pidid seda situatsiooni läbi mängima. Järgmises osas oli kohutava probleemi allikaks vana kapp, ämma kingitus, mille pahatahtlik minia ämma teadmata minema viskas… No tule taevas appi!

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Minus tekitab hämmeldust see, kuidas lihtsameelsete naiste abiga propageeritakse üleriigilises meelelahutuskanalis aastal 2012 Naise rolli. Suure algustähega. Otsitakse mingit Superämma. Ta peaks olema arusaaja, aga samal ajal tuleb temasse suhtuda kui Autoriteeti, kellele peab ette kandma iga oma pisimagi käigu, detaili täpsusega. Superämm ei tohi tänitada, kellegi eest otsustada, ta ei tohi olla pealetükkiv, aga tema käest peab alati küsima nõu ja seda kuulda võtma. No ja nii edasi.

Mina tahaksin olla eelkõige inimene. Ja ma soovin, et meedia ei propageeriks soorollikitsaid kuvandeid. Ma tahaksin olla selline inimene, kellega kohtumine inspireerib, innustab, kannustab, annab lootust. Tahan teha oma tööd ja elada oma elu sildistamisvabalt. Ma tahan kogeda seda ühist, mis on meil olemas siis, kui heidame kõrvale töö, soo ja asukoha. Ma tahan seda kogemust jagada. Ma võin olla siin ja seal, muuta ametit ja elukohta, partnerit ja kas või sugu. Aga ma tahaksin olla eelkõige inimene. Ja siis alles kõike muud, kogu garneeringut, kõiki kõrvalekaldeid ja detaile, mis teeb ühest inimesest indiviidi, olgu ta siis naine või mees, juht või alluv, kirjutaja või lugeja, andja või saaja.

Selliseid mõtteid ning hala ja ängi tekitas minus saade „Superämm”. Nüüd otsustage ise, kas soovite telerit vaadata rohkem või vähem. Mis aga kõige olulisem – palun ärge osalege tobedates tõsieluseriaalides! Ka muul moel on võimalik kuulsaks saada.

Allikas: Eesti Päevaleht, 01.02.2012

http://www.epl.ee/news/arvamus/margit-adorf-palun-arge-osalege-tobedates-tosieluseriaalides.d?id=63855750

Ühiskond ei tea, mida lasteporno tegelikult tähendab, pedofiilid saavad end seega õigustada.

„Ma pean ennast ohvriks,” ütleb kohtusaalis lastepornograafia levitamises äsja süüdi mõistetud muusik Rein Laaneorg kohtusaalis ajakirjanikele, mehe ümmarguste prillide taga aga on veel ümaramad silmad.

Laaneorg on detsembri lõpust saadik meedia tähelepanu all ning annab üllatavalt meelsasti kommentaare, millest võikski justkui uskuma jääda, et kõnealused failid võisidki sattuda arvutimaailmas oskamatult liikleva moosekandi kõvakettale kogemata ja tegu on asjaolude halva kokkusattumuse ohvriga.

„Inimesed ei saa päris täpselt aru, et mida need videod täpselt sisaldavad, sest ajalehte ju ei saa neid pilte panna,” lausub Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse vanemkomissar Pille Alaver. „Seal puutuvad need videod ikka sageli väga väikseid lapsi ja kui meilt sageli küsitakse, et kuidas me vanusest aru saame, siis seal on ju silmaga näha, et kas on umbes kümneaastane või isegi 2–3-aastaseid lapsi. Ma ei taha neid videoid päris täpselt kirjeldada, aga on ka selliseid, kus näiteks vägistatakse viieaastast last ja piltlikult öeldes verd ja pisaraid lendab.” Õigemini polekski Alaveri sõnul õige selliste videote puhul öelda lastepornograafia, sest see annaks tema sõnul mõista, et tegu on justkui pelgalt ühe porno alaliigiga. Pigem on tegu väikelapse jõhkra ärakasutamisega.

Allikas: Eesti Päevaleht, 01.02.2012

http://www.epl.ee/news/eesti/lastepornograafia-pole-porno-vaid-kohutav-vagivald.d?id=63855728

Eesti Päevalehe kätte jõudnud sotsiaalministeeriumi dokument annab aimu, millises suunas püütakse muuta töövõimetushüvitiste skeemi. Põhimõtteliste sotsiaalpoliitiliste muutuste kõrval toob töödokument esile ka huvitava rahastamisplaani, mis võib tuua selgust töötukassa ümber lõkkele löönud kirgedesse.

Dokumendi lähtealused on ennustatavad – kuna töövõimetushüvitised prognoositavalt kasvavad, siis on vajalik liikuda selles suunas, et maksta vastavaid pensione ainult nendele, kes seda tegelikult vajavad. Praegu on seis selline, et püsiva töövõimetuse korral makstakse pensioni ka nendele inimestele, kes käivad näiteks täiskohaga tööl.
Kava pakub süsteemi, kus tööd tegev, kuid töövõimetuna arvel olev isik saab hüvitist koormuse järgi.
Sama teema on ajutise töövõimetusega, sisuliselt haiguslehele minekuga – praegune süsteem paneb haigekassale kohustuse maksta haigestunud töötajale kuni kuus kuud 70% tema palgast (alates neljandast haiguspäevast). Kogu selle kuue kuu jooksul aga eeldatakse, et töötaja ei suuda kübetki tööd teha, mis paljudel juhtudel pole tõsi.
Sel juhul on plaan aga järsem ja tekitab töötajale alates 30. haiguspäevast nõustaja, kes peaks organiseerima tööandja ja töötaja vahelise suhtluse, otsimaks töötajale võimalusi kas kodus töötada või teha seda lihtsalt vähem kui varem. Kui ta suudab tööd teha, makstakse talle hüvitist lihtsalt vähem – sellega hoiab riik raha kokku ja saab maksutulu kohast, kus praegu laiutab auk.
Küll aga kaalub ministeerium dokumendis mõtet suunata töövõimetuspensionide maksmine üldiselt töötukassale, mis võib selgitada praegust patiseisu. Pihtide vahele on kavas võtta inimesed, kes põhimõtteliselt saaksid hakkama ka riigi toeta.
Kui praegu käsitletakse haiguslehele jäänud töötajat täielikult töövõimetuna, siis sotsiaalministeeriumis töös olevas dokumendis pakutava skeemi kohaselt peaks ta pärast teatud aega saama personaalse nõustaja ja tööle tagasipöördumise kava. Selle koostamisel tehakse koostööd tööandjaga, kes võib pakkuda näiteks lühemat tööaega või töökoha kohandamist.
Samal ajal pakutakse haigestumise puhul hüvitise maksmise perioodi pikendamist – näiteks kuus kuud 70% palgast ja lisaks veel neli kuud 50% palgast. Praegu kehtib kuue kuu piir, mille puhul on aga tingimuseks, et töötaja ei saa üldse tööd teha.
Võimalike kokkuhoiukohtade seas on peale selle esitatud ka võimalus maksta püsivalt töövõimetutele edaspidi hüvitist tegeliku töökoormuse järgi. Praegune süsteem näeb nimelt ette, et kui töötajal on tuvastatud püsiv töövõimetus, aga ta on suuteline endale ikkagi täistöökoha leidma, siis tema pension sellest ei vähene.
Dokumendist on võimalik välja lugeda veel huvitavaid põhimõtteid, kuidas sotsiaalministeerium suhtub tööturutemaatikasse ja vastutusse. Näiteks selgub, et üheks eesmärgiks on hakata vältima samade eesmärkidega hüvitiste (näiteks töötuskindlustushüvitise ja töövõimetuspensioni) samaaegselt maksmist.
Samas pakutakse ühe võimalusena välja ka nn riskipõhine rahastamine. Näiteks töötajad võiksid oma sotsiaalmaksust ise maksta ravikindlustuse osa, tööandjad tööõnnetuse ja kutsehaiguste kulu jne.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur soostus oma kirjalikus vastuses kommenteerima vaid üldisi põhimõtteid, sest „mõttepaber on liiga toores”. „Ümberkorralduste põhjus ja eesmärk on see, et kui praegu saab inimene abi või rahalist toetust kolmest erinevast asutusest (haigekassa, sotsiaalkindlustusamet ja töötukassa), siis tulevikus peaks inimesel olema üks asutus, kus ta tööturult eemal olles abi saaks,” selgitas ta plaani.
„Tulemuseks peaks olema abivajavale inimesele kiirem abi osutamine õige osutaja poolt ning seeläbi ka inimese kiirem naasmine tööturule,” ennustas Pevkur.
 
  http://www.epl.ee/news/eesti/riik-otsib-voimalusi-toovoimetushuvitiste-pealt-kokku-hoida.d?id=63855782

Erinevad inimesed põevad sama haigust erinevalt, sest haiguse kulgu mõjutavad tegurid muudavad iga juhtumi unikaalseks. Peale haiguse tõsiduse ja arsti kompetentsuse mõjutavad haigusega toimetulekut veel patsiendi üleüldine füüsiline seisund, stressi tase ja lähedaste toetus. Kuid kõigist tegureist võib haiguse kulgu enim mõjutada hoopis see, kuidas haige ise oma haigust tunnetab ja lahti mõtestab.

Ajakirjas Current Directions in Psychological Science kirjutavad Keith Petrie ja John Weinman sellest, kuidas patsientide nägemus oma haigusest on otseselt seotud ravi tulemustega. See, kuidas patsient tõlgendab oma haiguse sümptomeid ja mõistab haiguse olemust, mõjutab kõige rohkem seda, kuidas ta arsti pakutavat abi vastu võtab ja määratud raviplaani täidab. Nii on patsientide suhtumine kaugelt seotud ka suremusega, vahendavad ERRi teadusuudised.

Mõned sama teemalised uurimused on jõudnud koguni järeldusele, et see, kuidas patsient oma haigusesse suhtub, mängib isegi suuremat rolli kui haiguse tegelik tõsidus.

See, kuidas patsient oma seisundit adub, sõltub sellest, millised on tema haigusega seotud uskumused. Igal inimesel on oma arusaam sellest, mis on tema haiguse põhjuseks, kui kaua see haigus kestab, millist mõju avaldab see tema ja ta pere elule ning kuidas ta saab seda kontrollida ja ravida. Kuid kõige olulisem on teadlaste sõnul mõista seda, kuidas need samad uskumused mõjutavad neid otsuseid, mida patsient oma tervise suhtes langetab.

“Näiteks, kui me tunneme, et määratud ravi ei tee meie tervist paremaks, siis me võime sellest loobuda,” selgitab Keith Petrie. “Seega eeldab toimiva raviplaani loomine ja selle järgimine palju enamat kui lihtsalt kompetentse arsti õiget diagnoosi. “Arst võib panna täpse diagnoosi ja määrata suurepärase ravi, kuid kui määratud vahendid ei ühti patsiendi nägemusega oma haigusest, siis suure tõenäosusega loobub ta sellest.”

Seega nendivad teadlased, et heade tulemuste saavutamiseks peaksid arstid lisaks haiguse sümptomite uurimisele välja selgitama ka selle, millised hoiakud patsiendil oma haigusega seoses on. Nii saab arst vajaduse korral ravisse puutuvat selgitada ja täpsustada ning seeläbi patsiendi valmisolekut õigeks raviks suurendada ja ravi tulemusi parandada.

Pikemalt loe ERRi teadusuudistest!

Möödunud nädalal toimunud EAPN Eesti (vaesuse vastu võitlemise võrgustik) töökohtumisel tõdeti, et enam kui viiendik Eesti elanikest elab allpool vaesuspiiri ning lubamatult suur hulk inimesi kuulub vaesusest ohustatud riskirühma(desse). Tekkinud olukorda aitaks leevendada kiire toimetulekutoetuse tõstmine, mis on olnud riigi peamine abi puudustkannatavatele inimestele.

Meie, EAPN-iga liitunud organisatsioonid ja isikud, kutsume Vabariigi Valitsust ja Riigikogu üles esmase meetmena vaesuse leevendamisel tõstma seoses toiduainete kiire hinnatõusuga toimetulekupiiri võimalusel juba 2012. aasta lisaeelarvega. Samas kutsume üles ka kohalikke omavalitsusi võimaldama vähem toimetulevatel peredel üürida munitsipaalkortereid soodushinnaga, et vähendada toimetulekutoetuse n ö„vaesuslõksuna“ kirjeldatud efekti.
Kahetsusväärsel kombel jäi 2012. aasta riigieelarve seadusega toimetulekupiir endisele tasemele. Statistikaameti andmeil ( http://www.stat.ee/57453 ) tõusis 2011. aasta jooksul tarbijahinnahindeks 2010. aasta keskmisega võrreldes 5%, sh. kallinesid toit ja mittealkohoolsed joogid keskmiselt 9,7%. 2011. aastal oli eelmise aasta keskmisega võrreldes kohv 45%, suhkur 43% ja kartul 34% kallim.
Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele lähtutakse toimetulekupiiri kehtestamisel minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Alates 2011. aastast kehtib toimetulekupiir 76,70eurot kuus. Samas oli ainuüksi ühe pereliikmega leibkonna 30 päeva minimaalse toidukorvi maksumus Statistikaameti andmetel 2010. aastal 77,58 eurot.
Toiduainete ja teiste hindade tõus on vähendanud väga paljude Eesti elanike heaolu. Arvestades toimetulekutoetuse senist ebapiisavust, ei ole kõige väiksema sissetulekuga inimeste toimetuleku olulisest halvenemisest tulenevate tagajärgede raskus võrreldav teistele ühiskonna liikmetele hinnatõusust põhjustatud tagajärgedega. Toimetulekutoetuse saajate sissetulek toetuse näol ei kata tihti isegi mitte minimaalseid kulusid toidule, rääkimata muudest minimaalsetest tarbimisvajadustest. Selline olukord ei ole moraalselt aktsepteeritav ning on selges vastuolus ka seadusega. Arvestada tuleb ka seda, et paljud pered ja üksikisikud on majanduskriisist tuleneva tööpuuduse tõttu pidanud toimetulekutoetusest elatuma juba küllaltki pika perioodi vältel.
2011. aasta detsembris elatus Eestis toimetulekutoetusest 22 307 leibkonda.
 ————————————————————————————————————————————————-
 EAPN (European Anti Poverty Network) on Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlevate sõltumatute vabaühenduste ja rühmituste võrgustik, mida toetab Euroopa Komisjon. MTÜ EAPN Eesti asutati 2010. aastal ning sinna kuuluvad 16 Eesti organisatsiooni ja võrgustikku, mis kaitsevad kõige haavatavamate sihtgruppide huve ühiskonnas. Võrgustikuga võivad ühineda kõik organisatsioonid ja üksikisikud, kes soovivad teha koostööd vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks Eestis.
Lisainfo: Kärt Mere, EAPN Estonia, mere@online.ee, Mob: +372 511 0923
www.eapn.ee

Eesti Puuetega Naiste Ühing ühines ülevalpool oleva EAPN Eesti võrgustiku (www.eapn.ee ) pressiteatega ja andis nõusoleku liituda antud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise võrgustikuga.
EPNÜ-d esindas töökohumisel meie liige Piret Mandre