Riigikogu komisjon hakkas muutma koos ekspertidega kokku seatud eelnõu.

Inimkaubanduse eelnõu hakati selle kõige viimases etapis, kui see oli juba valitsuses kinnitatud ja ka riigikogus esimese lugemise läbinud, äkki veel oluliselt muutma. Ohvritega tegelevate spetsialistide hinnangul ei ole muudatused ohvrite huvides.

Justiitsministeerium on uut inimkaubanduse eelnõu koos laiahaardelise ekspertide grupiga välja töötanud alates 2010. aastast. Töörühmas osalesid peale justiits-, sise-, välis- ja sotsiaalministeeriumi ametnike ohvritega tegelevad MTÜ-d, prokurörid, kes inimkaubandusjuhtumitega kõige rohkem kokku puutuvad, ja ka spetsialistid politseist. Eelmise aasta suvel kinnitas valminud versiooni ka valitsus ning see jõudis riigikokku eelmisel sügisel ja läbis seal esimese lugemise. Kuid nüüd otsustas õiguskomisjon eelnõu muutma hakata ja kaugeltki mitte üksnes kosmeetiliselt. See oli teisipäeval omamoodi üllatuseks valdkonna spetsialistidele, kes on poolteist aastat justiitsministeeriumi loodud töörühmas koos käinud, sest nende arvates on eelnõu sisu nüüd olulisel määral muudetud ja mitte ohvrite huvides. Eile toimus õiguskomisjonis uus istung, kuhu läksid kohale ka ohvritega tegelevad MTÜ-d.

„Leiame, et õiguskomisjonis esitatud muudatusettepanekud halvendavad inimkaubanduse ohvrite olukorda ja ei taga ohvrite kaitset, lisaks puudub inimkaubanduse lapsohvrite kaitse,” rõhutas MTÜ Eluliin juhatuse liige Eda Mölder. Näiteks on Möldri sõnul uuest versioonist välja heidetud haavatavuse mõiste.

Allikas: Eesti Päevaleht, 10.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/kas-lapse-prostituudiks-ahvatlemist-peaks-karistama-ainult-rahatrahviga.d?id=63898807

Tallinna linn loodab lähiaastatel käivitada telehoolduse projekti, mis aitaks sotsiaaltöötajatel vanureid jälgida teleri vahendusel toimuvate seansside kaudu.

«Eaka inimese teleri külge pannakse kaamera ja temaga lepitakse kokku kindlad seansiajad,» kirjeldas Tallinna abilinnapea Merike Martinson, kuidas telehooldus välja nägema hakkab. Ühe sotsiaaltöötaja hoole alla on paarkümmend eakat, kellega siis vastavalt kokkuleppele võetakse ühendust kas iga päev või üle päeva.

Kindlasti ei tähenda telehooldus Martinsoni sõnul seda, et eakat ööpäevaringselt teleri vahendusel jälgima hakatakse. Rootsis näiteks tuletatakse eakale meelde, kas ta on oma hommikused rohud ära võtnud, uuritakse, kuidas ta ennast tunneb ja kuidas ta kodus hakkama saab.

Teleseansid annavad eakale abilinnapea sõnul turvatunde ja kergendavad ka sotsiaaltöötajate elu. «Selle asemel, et minna vaatama, kas ta saab hakkama, saab sotsiaaltöötaja võtta ühendust ja tal on info olemas, kas on vaja minna või mitte,» rääkis abilinnapea. Ka saab seda süsteemi kasutades kodus oleva vanainimese kaasata sotsiaalkeskuse tegevusse.

Martinson meenutas oma paari aasta tagust Soomes-käiku, kui ta esines Espoo sotsiaalkeskuses. Tema esinemine kanti telehoolduse kaudu üle ning sellega liitusid mitmed kodus olevad eakad, kes talle ka telesilla vahendusel küsimusi esitasid. Martinsoni on sõnul on nii Soomes kui Rootsis selline telehooldus juba ammu kasutusel ning on saanud täiesti igapäevaseks. Millal telehooldus pealinna eakate kodudesse jõuab, ei osanud abilinnapea täna veel öelda.

«Kui oleksid olnud head aastad, nagu 2006 kuni 2008, siis me oleksime selle juba sisse viinud,» sõnas Martinson. Ta lisas, et kui telehoolduse raha õnnestuks saada mõne välisprojekti abil, siis ei oleks selle elluviimisel mingeid takistusi. «Kui Tallinn peab oma vahenditest rahastama, siis see oleks raske ülesanne,» möönis Martinson.

Pealinna esimene taotlus Interregi programmist lükati küll tagasi, kuid linnal on kindel plaan uus taotlus esitada. «Ma olen optimist ja usun, et lähiaastate jooksul hakkame seda arendama,» kinnitas Martinson.

Kui paljusid Tallinna vanureid hakatakse teleri vahendusel jälgima, pole ka veel teada. «Koduhooldusel on meil inimesi 1000 inimest ja nende hulgas osa kindlasti võiks olla telehoolduses,» arvas abilinnapea. Ka osa paarisajast häirenupusüsteemiga liitunud eakast võiks olla hoopis telehoolduses. «Pilootprojektis me võiksime alustada 10 või 20 inimesega ja kui see on juba olemas, siis see laiendamine on tunduvalt odavam,» sõnas Martinson.

Telehoolduse näol on tegemist videokonverentsi süsteemiga, mille platvormi töötab välja Elion. Tehniliselt näeb asi välja nii, et teleri külge ühendatakse digiboksi meenutav seade ja videokaamera. «Eelis eaka inimese jaoks on selles, et asja saab juhtida teleripuldi abil. Arvutit paljud vanainimesed kardavad, aga teleriga on kõik harjunud. Samuti on pea igas kodus ühenduse pidamiseks vajalik telefoniliin,» rääkis sotsiaal- ja tervishoiuameti arendus- ja haldusosakonna juhataja Raivo Allev.

«Näiteks saab telesilla kaudu juhendada ravivõimlemist. Kui kõik seda teenust vajavad eakad inimesed ükshaaval läbi sõita ja igaüht eraldi juhendada, kulub väga palju aega, telehooldusega saab teenindada paljusid inimesi korraga. Samuti saab selle kaudu uurida, mida on inimesele apteegist vaja tuua ja samal ajal erinevalt telefonist siiski näha inimese nägu ja nii hinnata ka tema tervislikku seisundit,» tõi Allev näiteid telehoolduse kasutusvõimalustest.

Allikas: Postimees, 08.02.2012 http://www.tallinnapostimees.ee/732652/tallinn-tahab-teleri-kaudu-eakaid-hooldama-hakata/

Tants EKA hoone ümber meenutab, et kunst on Eesti riigis sama hea kui võrdne puudega. Kunstnik on puudega inimene, kes ei teeni raha. Meie väärtustame inimesi, kes toovad sisse. Kunst ei too sisse. Puudega inimene ei too sisse. Tegeleda päris töö kõrvalt kunstiga on veel miski, millele vaadatakse hästi (kuni kunstiline tegevus ei sega su tööd). Kuid kunsti, nagu puudega inimese, toetamine on väärtusetu.

Nagu ikka, pole riigil millekski õieti raha. Seda enam pole raha siis, kui see peaks minema tulutusse tegevusse. Samamoodi on unustusse jäetud puuetega inimesed. Tegelikult ei pea sa selleks olema väga sügava invaliidsusastmega, pead lihtsalt mingis mõttes kasutu olema.

Muidugi on mingisugune riigipoolne toetus kunstile olemas, kuid üldiselt vaid sellisele, kust on vilju loota. Kui kunst jõuab riigivälisele üritusele riigile kuulsust ja tuntust tooma, siis why not, võime ju toetada.

Eesti enda kunstiskene on suhteliselt surnud. Millal toimus mingi ärevust või värsket hingamist toonud aktsioon? Vaadake neid laipu ja topiseid näituste avamisel, kes käivad ringi ja käituvad just nii, nagu neilt oodatakse. Kõik on igav, kuna kunst on meil väga ohutu.

Miski ei provotseeri või ole uus. Viimane positiivne kunstisündmus, mis on inimestele hästi meelde jäänud, oli too purkis***umise aktsioon. See jäi kõigile meelde ja siiamaani räägitakse külapoodide ees sellest, mis see kunst siis ikkagi on. Kuid meie galeriidest leiab kunsti sama palju kui elu mausoleumist.

Arvo Pärt on edukas kunstnik. Ainult et ta on maailmakunstnik ja ei pea õnneks riigist sõltuma. Ehk siis – on nii-öelda tunnustatud kunst ja selline kunst, millest keegi aru ei saa ja mis on tarbetu või õigemini «sihtotstarbetu». Mis väärtus saab kunstil olla, kui see kunstnikku ära ei elata ja millest kodanik aru ei saa? Pole ju mõtet toetada midagi arusaamatut ja veidrat. Lähme parem näitusele ja joome šampust – ja kõik on glämm.

Sportlane on see, kes peaks raha saama. Ta pole mingi abitu puudega äbarik, kes toodab mingit mõttetust. Sport liidab masse nagu muru lambaid. Seda peab vaatama. Kui kaugemalt vaadata, siis loovad suusaradade jäljed isegi omamoodi kujundeid, mis on ju ka kunst. Ainult et sportlane tuleb välismaalt kullaga, kunstnik mitte nii väga. Saab mingi tunnustuse omasugustelt friikidelt, jumala suva.

Kasutud inimesed mingu tööle või kadugu riigist, kuna tööinimestel on isegi raske, ka ilma igasugust «kunsti» toetamata. Nagu puudega inimesed, tuleks ka kunst silma alt ära saada. Ja las nad siis virelevad.

Allikas: Postimees, Lugejate kirjad, 02.02.2012

http://arvamus.postimees.ee/725258/lugejate-kirjad/

Teisipäeval, 7. veebruaril kell 16 koguneb taas Riigikogu naisteühendus, et arutleda poiste probleemide ja poiste maailma vastuolulisuse üle ning selle seotust hariduse omandamisega. Kõnealune teema on tänapäeval aktuaalne paljudes riikides. Naisteühenduse juhi Heljo Pikhofi sõnul arutatakse, kuidas toetada Eesti hariduse sihttasemeid, mille osas on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud, et põhikoolist väljalangevus jääks alla 1 %, väheneks vahe poiste ja tüdrukute väljalangevuses, kutse- ja üldharidusvalikutes ning mida oleks vaja teha selleks, et üliõpilaskonna koosseis õppima asumisel, õppimise ajal ja lõpetamisel peegeldaks ühiskonna koosseisu. Teatavasti on olukord, kus iga saja kõrghariduse omandanud Eesti mehe kohta tuleb 250 sama haridustaseme omandanud naist, suhteliselt erakordne.

„On teada, et tänapäeval ei jõua ligi 12–14 protsenti Eesti noorest põlvkonnast põhiharidusest kaugemale. Koolist väljalangejate hulgas on rohkem poisse kui tüdrukuid. Miks poisid ei hinda haridust? Mida see tähendab neile endile tööturul ja mida ühiskonnale? Kas probleem on koolis, õpetajates, õpilastes, kodus, või kusagil mujal? Selleks, et teada saada, mida on uuritud ja välja selgitatud muudes riikides, kuulatakse ENÜ esindajate Riina Küti ja soolise võrdõiguslikkuse eksperdi Ülle-Marike Papi ettekannet sootundlikust haridusest,“ lisas Pikhof.

Ühiselt püütakse leida vastused küsimustele, milliseid on ühiskonna ja kooli ootused meestele ja maskuliinsusele ning kuidas need võivad piirata toimetulekut käesoleva sajandi muutuvas maailmas. 

Riigikogu naisteühendus loodi mullu septembris ja sinna kuuluvad kõik Riigikogu kakskümmend naisliiget. Naisteühenduse esimene eesistuja oli Riigikogu aseesimees Laine Randjärv. Rotatsiooni korras sai ühenduse esimeheks pärast Randjärve Mailis Reps ning praegu juhib naisteühenduse tegevust Heljo Pikhof.

Lisainformatsioon: Heljo Pikhof, tel 51 19637

Riigikogu pressitalitus

Allikas: Riigikogu, 07.02.2012 http://www.riigikogu.ee/index.php?id=172091

Eesti Naiste Koostöökett omistas Teenäitaja 2011 aunimetuse proua Ülle Madisele.

Ülle Madise on Riigiõiguse professor, Vabariigi Presidendi õigusnõunik. Ta on tuntud ja tunnustatud asjatundja avaliku õiguse küsimustes. Oma arvamuste, analüüside, esinemiste ja avalike arutelude juhtimisega on ta teenäitajaks paljude jaoks. Ülle Madise on mõjutanud Eesti ühiskonna eetilisi väärtushinnanguid ja arendanud euroopalikku poliitilist kultuuri.

Eesti Naiste Koostööketi algatatud Teenäitaja aunimetuse eesmärk on väärtustada eetikat, parandada poliitilist kliimat, mõjutada suhtlemist ja poliitilist kultuuri, kaitsta isiku õigusi ja vabadusi. Teenäitajaks võib olla avaliku elu tegelane, kes oma tegevusega on mõjutanud Eesti ühiskonna eetilisi väärtushinnanguid, arendanud euroopalikku kultuuri, edendanud võrdõiguslikkust, aidanud lahendada ühiskonda ahistavaid kriise või vastuolusid.

Seni on Teenäitaja aunimetuse pälvinud Ülle-Marike Papp, Silvi Ojamuru, Külli Vollmer, Ülle Aaskivi, Marina Kaljurand, Viive Rosenberg, Airi Värnik ja Siiri Oviir.

Ühtekokku üheksandat korda välja antava aunimetuse pidulik üleandmine toimub esmaspäeval, 06. veebruaril Tallinnas Toompea lossis.

Allikas: Eesti Naiste Koostöökett www.naistekoostookett.ee

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) kutsub kõiki mittetulundusühinguid, kes on huvitatud oma organisatsiooni arendamisest ja demokraatliku ühiskonna kujundamisest, osalema konkursil „Parim sooteadlik MTÜ“.

Konkursi eesmärgiks on väärtustada meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtteid, toetada soolist võrdõiguslikkust kujundavaid hoiakuid ning avaldada tunnustust neile organisatsioonidele, kes oma tegevuses järgivad kaasaegse jätkusuutliku kodanikuühiskonna põhimõtteid.
Osalemiseks palume täita hiljemalt 9. aprilliks 2012 kella 16.00-ks ankeet aadressil http://www.enut.ee/svv/ankeet2012.php.
Võitjad kuulutatakse välja ja autasustamine toimub 20. aprillil 2012.a. Peaauhinnaks on külastus Euroopa Parlamenti Brüsselis.
Üritus toimub koostöös soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuga ning viiakse läbi projekti „Üheskoos teel sooliselt tasakaalustatud ühiskonda“ raames, millega soovitakse kodanikuühenduste aktiivsuse kaudu kaasa aidata jätkusuutliku demokraatliku ühiskonna arengule ja edendada teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest. Projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK).

Allikas: www.enut.ee

31.01.2012

Merivälja Kursana pansionaadi direktorit Tiina Saarmaad (51) ja sotsiaaltöötajat Inge Aasa (52) kahtlustatakse hooldekodus elava eaka mehe raha omastamises.

Kuna on alust arvata, et toimepandud rikkumine polnud ainuke, paluvad politsei ja prokuratuur abi võimalike teiste kannatanute leidmisel

"Pansionaadi elanikel tasuks oma pangakontode seis üle vaadata, kasutades selleks vajadusel lähedaste inimeste abi. Lisaks pangatehingutele tuleks üle kontrollida ka muud varalised tehingud," selgitas Põhja ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ruta Rammo.  

Põhja prefektuuri majanduskuritegude talituse juhtivuurija Indrek Kulla sõnul jälgis politsei kahtlustavate tegevust juba mõnda aega ja uurimisel selguski, et kannatanuid võib olla rohkem.

"Pangakontode kontrollimisel tuleks tähele panna põhjendamatuid ostusid, sularahaväljamakseid või ülekandeid," ütles Kulla. Võimalikest kahtlustest palutakse teada anda politseile telefonil 612 4366 või lühinumbril 110.

Politseisse avalduse teinud kannatanu oli usaldanud oma pangakontode pin-koodid pansionaadi töötajatele, kes tema usaldust kuritarvitasid ja tekitasid talle esialgsetel andmetel üle 32 000 euro kahju. Juhtumi uurimiseks algatati kriminaalasi omastamise paragrahvi alusel. Politsei pidas Saarmaa neljapäeval kahtlustatavana kinni ja kohus võttis varem sarnase teo eest süüdi mõistetud naise reedel vahi alla. Pühapäeval kinni peetud Aas vabastati pärast kahtlustatavana üle kuulamist.

Kriminaalasja kohtueelset uurimist viib läbi Põhja prefektuuri majanduskuritegude talitus ja seda juhib Põhja ringkonnaprokuratuur.

Allikas: Õhtuleht, 01.02.2012, http://ohtuleht.ee/462693

Eesti Päevalehe andmetel kaalub sotsiaalministeerium töötavatelt, kuid töövõimetuks kuulutatud töövõimetushüvitise äravõtmist. Puuetega Inimeste Kojale ei ole kavandatavaid muudatusi tutvustatud.

Hispaaniast on leitud Leonardo da Vinci tuntuima teose „Mona Lisa“ koopia, mis on maalitud ilmselt samal ajal kui originaalgi. Varem peeti Madridi Prado muuseumis asuvat „Mona Lisat“ aastasadu hiljem tehtud koopiaks.

Eelmisel sügisel maal restaureeriti ja siis tehtigi hämmastav avastus: maali taust on samasugune kui algupärasel „Mona Lisal“, mis asub Pariisi Louvre'i muuseumis, vahendab Ilta-Sanomat.

Prado „Mona Lisa“ taust oli maalitud mustaks, aga kui värv ära kraabiti, paljastus selle alt samasugune Toscana maastik nagu originaalil.

Eksperdid usuvad nüüd, et Prado „Mona Lisa“ on Leonardo da Vinci õpilase maalitud ja samal ajal kui originaalgi.

Koopial on selgemini näha näiteks Mona Lisa kleidi dekoltee kaunistused, naise õlal olev rätik ja tooli käetoe detailid.

Leonardo algupärase „Mona Lisa“ lakkpind on pragunenud, mistõttu paistab naine palju vanem välja. Louvre'i „Mona Lisat“ ei julgeta enam restaureerida, sest kardetakse, et see saab kahjustada.

Väidetavalt näitab koopia selgemini, milline Leonardo maalil olev paarikümneaastane naine välja võis näha.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/hispaaniast-leitud-mona-lisa-koopia-avab-maali-saladusi.d?id=63862924

Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes kuulutavad, et teler on saatanast.

Tihti kasutan seda kamina asemel – kui õues pimeneb, lülitan liikuva tapeedi sisse, mõnikord heliga, teinekord ilma. Loob kuidagi hubasema tunde. Mõnikord juhtub, et satun poole kõrvaga millegi otsa. Jään kuulama. Kui asi õige hulluks kisub, siis ka vaatan, silmad suured. Ja imestan. Ma küll mõistan, mis toimub nende saatetegijate peas, kes püüavad käima lükata järjekordset tõsieluseriaali – raha on vaja. Imestama paneb aga see, kuidas õnnestub ka kõige jaburamate projektide elluviimiseks leida katsejäneseid.

Jaanuaris paiskas Kanal 2 eetrisse saate „Superämm”. Oo õõva, oo hävingut ja kadu! Ma olin vahepeal juba arvanud, et minu usk inimkonda ja sellesse, et me elame Eestis nüüdisajal, on taastunud. „Superämm” purustas selle illusiooni hetkega.

Ma ei oska öelda, mis hetkel ma täpselt tundsin end kõige muserdatumana – kas siis, kui meessaatejuht veidi kumiseval talupojahäälel paatoslikke siduvaid vahepalasid deklameeris, kas siis, kui naispsühholoog kiledal häälel olukorda valgustas, kas siis, kui ämmad võltsil moel neile etteantud ülesannet ülipüüdlikult ja -kohmakalt lahendada püüdsid, või siis, kui miniad hakkasid kõigele sellele hindeid panema. Või kaotasin ma jälle usu inimkonda sellel hetkel, kui mõistsin, et tegemist on kohutava naiste ahistamisega, mõnitamisega, klišeede külvamisega, taandarenguga, rumaluse kultiveerimisega, iganenud hierarhiate ekspluateerimisega… Ma võiksin seda nimekirja veel jätkata.

Saatelõik, millele ma peale sattusin, seadis Ülimeheema
kandidaadid situatsiooni, kus nende poja naine on käinud oma endise klassivennaga kinos ja siis räägib ämmale, et käis sõbrannaga näitusel. Saates osalenud pidid seda situatsiooni läbi mängima. Järgmises osas oli kohutava probleemi allikaks vana kapp, ämma kingitus, mille pahatahtlik minia ämma teadmata minema viskas… No tule taevas appi!

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Minus tekitab hämmeldust see, kuidas lihtsameelsete naiste abiga propageeritakse üleriigilises meelelahutuskanalis aastal 2012 Naise rolli. Suure algustähega. Otsitakse mingit Superämma. Ta peaks olema arusaaja, aga samal ajal tuleb temasse suhtuda kui Autoriteeti, kellele peab ette kandma iga oma pisimagi käigu, detaili täpsusega. Superämm ei tohi tänitada, kellegi eest otsustada, ta ei tohi olla pealetükkiv, aga tema käest peab alati küsima nõu ja seda kuulda võtma. No ja nii edasi.

Mina tahaksin olla eelkõige inimene. Ja ma soovin, et meedia ei propageeriks soorollikitsaid kuvandeid. Ma tahaksin olla selline inimene, kellega kohtumine inspireerib, innustab, kannustab, annab lootust. Tahan teha oma tööd ja elada oma elu sildistamisvabalt. Ma tahan kogeda seda ühist, mis on meil olemas siis, kui heidame kõrvale töö, soo ja asukoha. Ma tahan seda kogemust jagada. Ma võin olla siin ja seal, muuta ametit ja elukohta, partnerit ja kas või sugu. Aga ma tahaksin olla eelkõige inimene. Ja siis alles kõike muud, kogu garneeringut, kõiki kõrvalekaldeid ja detaile, mis teeb ühest inimesest indiviidi, olgu ta siis naine või mees, juht või alluv, kirjutaja või lugeja, andja või saaja.

Selliseid mõtteid ning hala ja ängi tekitas minus saade „Superämm”. Nüüd otsustage ise, kas soovite telerit vaadata rohkem või vähem. Mis aga kõige olulisem – palun ärge osalege tobedates tõsieluseriaalides! Ka muul moel on võimalik kuulsaks saada.

Allikas: Eesti Päevaleht, 01.02.2012

http://www.epl.ee/news/arvamus/margit-adorf-palun-arge-osalege-tobedates-tosieluseriaalides.d?id=63855750