Kurb lugu on see, et naisõppejõud ja -teadlased väga mehistest ülikoolidest ei nõustu oma nime all kirjutama-rääkima soolisest võrdõigusetusest. Keegi ei takista kandideerimast valitavatele ametikohtadele. Formaalselt on naiste ja meeste võrdsus tagatud, kuidas muidu. Õppetoolides täidetakse vabanenud õppejõukohad teaduskonna dekaani ettevõtmisel – dekaan kutsub kokku asjakohase eksperdikomisjoni. Kolmeliikmeline komisjon vaatab läbi avaliku info ja teeb siis oma otsuse.

Esimest korda professori või dotsendi ametisse kandideerijale korraldatakse avalik loeng. Sellele loengule tulevad kohale ka komisjoni liikmed. Nii professori kui ka dotsendi kohale kandideerinud naisteadlased kurdavad, et üsna sageli on saadud eksperdikomisjoni hinnanguks „mitte valida”. Eksperdikomisjoni arvamus mõjutab omakorda akadeemilist komisjoni ja akadeemiline komisjon (ülikoolides täidab see oma otsusega vabad ametikohad) üldjuhul toetab eksperdikomisjoni arvamust.       

Akadeemiliste komisjonide sooline koosseis on järgmine: Tartu Ülikoolis kümnest liikmest kaks naised, Maaülikoolis seitsmest kolm naised, Tallinna Tehnikaülikoolis 14st üks naine, Tallinna Ülikoolis viiest kaks naist. Naissoost akadeemiliste ja teadusjuhtide vähesus torkab eriti silma tehnikateaduste valdkonnas ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Akadeemilise karjääri mõttes on sugude võrdne kohtlemine arusaadavalt oluline ka üliõpilaste koolituses. Üliõpilaste hoiakud ja arusaamad vermitakse käitumismustriks õpingute ajal ja arvata võib, et mees- ja naisõppejõudude suhe ei jää neile märkamata. Loomulikult ei ole akadeemiline sooline diskrimineerimine vahetu. See kujuneb välja mitmesuguste protsesside koosmõjus.         

Eravestluses kurdavad naisteadlased ja -õppejõud, et probleemiks on kujunenud nende ignoreerimine mitmel moel: ei kaasata, ei informeerita, ei kutsuta uurimisgruppidesse. Võite küsida, et miks siis need inimesed ise oma probleemidest ei kirjuta. Nad pelgavad. Pelgavad ilma jääda olemasolevastki tööst ja  võimalustest, pensionilisast.       

Kõigist minu vestlustest tuli välja, et naisõppejõudude faktiline töökoormus on paraku suurem kui nende meeskolleegidel. Juriidilist palgavahet meeste ja naiste vahel enamjaolt ehk polegi, kuid naised on väidetavalt sagedamini määratud osakoormusele. Teadus on mainekesksuselt lähedane poliitikale, kus näokaotust välditakse iga hinna eest. Meenutan siinkohal Nobeli 2011. aasta  keemiapreemia saajat, kes on tunnistanud, et ei julgenud näokaotuse kartuses avaldada oma tavatuid uurimistulemusi. Eesti akadeemilises keskkonnas on paraku oma koha leidnud hirm avaldada arvamust selle keskkonna kohta.       

Loomuldasa ei peaks teadus olema võitlustanner, vaid koostöökoht. Rohkem kui meeskolleegidel on akadeemilistel naistel ootusi ja lootusi suuremaks  akadeemiliseks vabaduseks. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud peetud vestlustest. Akadeemiline vabadus on lahutamatu akadeemilisest vastutustundest. See on õigus isiklikule arvamusele, kuid avalikul loengul tuleb esitada ainult tõestatud ja argumenteeritud materjale ning teha ka oma teadustööd samal moel. Akadeemiliselt vaba õppejõud ja teadur teeb oma uurimistööd absoluutselt vabalt, sõltumata ettevõtetest ja ärihuvidest, usulistest,  erakondlikest jm ühendustest.     

Akadeemiline vabadus kindlustatakse sõltumatu palgapoliitikaga, aga loomulikult ka õhkkonnaga, kus sallitakse, isegi oodatakse sõnavõtte ülikooli ja teaduse kui institutsiooni kohta, administreerimisprobleemide ja muu sellise kohta.       

Ühe Eesti ülikooli igati edukas, hästi toimetulev naisteadlane võttis küsimuse selle kohta, kas Eestis on piisavalt akadeemilist vabadust, kokku nii: „Minu arvamus on, et mitte mingisugust. Palk sõltub ei tea kellest. Teaduskorralduses  otsustavad projektide saatuse tihti mittekompetentsed inimesed. Otsustajad on kas liiga huvitatud ühest või teisest otsusest või pole lihtsalt selle ala inimesed. Väike riik ja vähe rahvast…”     

Akadeemilised olud on kujunenud aastate vältel, sealhulgas ka valmidus toimida vabalt ja sugusid võrdselt koheldes. Tegelikult on teadmata, kui olulised akadeemilist elu puudutavad otsused sünnivad  klubilises tegevuses ja siseringis. Saunaskäigud ja jahilkäigud, sooliselt iseloomulikud meelelahutused… Ega mitteformaalne suhtlus ole kuidagimoodi halb, kuid selle soolise kallutatuse korral pole lootagi sooliselt tasakaalukaid otsuseid.     

Akadeemiline demokraatia on mehhanism, mis pole orienteeritud mitte revolutsioonile,  vaid olude jätkumisele. Olude muutmiseks on aga vaja tahet. Kas rohkem akadeemilist vabadust ja soolist võrdusust saab ülikoolidesse tuua vaid seadusandja sekkumisega? See riivaks ülikoolide autonoomiat. Rohkem akadeemilist vabadust ja sugude võrdsust rikastaks oluliselt meie akadeemilist maailma.

Sirp nr 40, 28.10.2011: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13227:sugude-akadeemiline-asuemmeetria-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3366

Soolist ebavõrdsust vermitakse nii kõrgkoolides kui ka teadusasutustes.

Soolise ebavõrdsuse kohta kõrghariduses ja teaduselus pole Eestis 2005. aastast toiminud võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinikule saabunud ühtki kaebust. Küsimus pole mitte probleemi puudumises, vaid põhjustes, miks sellist olukorda talutakse ja kuidas esile kutsuda muudatusi. Voliniku ametis on Mari-Liis Sepper, kellelt ma diskrimineerimise teema kohta küsisin järgmist.

Kas olete tegelnud ka soolise võrdse kohtlemise küsimustega (Eesti) akadeemilises keskkonnas?       

Volinikule ei ole 2005. aasta oktoobrist (esimese voliniku ametisse astumise aeg) esitatud ühtegi soolise diskrimineerimise kaebust, mis oleks puudutanud kõrghariduse valdkonda – ei õpilaste ega õppejõudude poolt. M is ei tähenda, et diskrimineerimise juhtumeid ei ole toimunud, need lihtsalt ei ole jõudnud voliniku töölauale. Iga viie aasta tagant tehakse soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Ka 2009. aastal küsitleti elanikkonda soolise võrdõiguslikkuse ja ebavõrdse kohtlemise kogemuste kohta vastavas uuringus. Muidugi ei anna see ammendavat pilti toimuvast.        

Õppejõudude ja teadurite valimismehhanism on üsna läbipaistev, kuid ometi on Eesti ülikoolides juhtivatel kohtadel vähe naisi. Kas teil on selle kohta oma arusaam, miks see nii on?       

Ise pole ma seda teemat uurinud, kuid seda on teinud Endla Lõhkivi. Siinkohal väljavõte tema artiklist: „Ülikooli õppima asunutest olid 2007. aastal 70% naisüliõpilased. Teadusasutustes kasvab naissoost töötajate osakaal – Eesti teadlastest olid 2007. aastal 48% naised (EC 2008, 26). Kuid naiste esindatus teadushierarhia eri osades on väga erinev. Leidub erialasid, kus naisteadlasi ja isegi naisüliõpilasi on väga vähe, näiteks mõnedes inseneriteadustes ja füüsikas. Paljudel teadusaladel on probleemiks see, et noored võimekad naised takerduvad karjääriteel, jõudmata teadushierarhia kõrgematele astmetele – nad kas jäävad pikaks ajaks assistendiks,  teaduriks ja lektoriks (Eestis moodustavad lektorite ja teadurite kategoorias naised 55%, vanemteadurite ja dotsentide kategoorias 40%, professorite ja juhtivteadurite hulgas 18%) või nii-öelda lekivad süsteemist välja ja leiavad rakenduse teistel elualadel.”       

Kas nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus võib samasugust suhtumist kujundada ka selles keskkonnas õppivatel üliõpilastel?         

Olen siinkohal nõus Endla Lõhkiviga, kes väidab, et tulevastel üliõpilastel on reaalteaduste erialadel raske leida naissoost eeskuju, kellega samastuda, keda silmas pidades oma erialavalikut õigustada. Hariduse rolli hoiakute, valikute kujundamisel ja mõjutamisel ei tasu alahinnata.         

Kuidas tagatakse sooline võrdne kohtlemine akadeemilises keskkonnas muudes riikides? Kas seda üldse jälgitakse?       

ELi riikides on soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmed kõrghariduses pigem reegel kui erand. Eesmärk on vähendada hariduses nii vertikaalset soolist segregatsiooni – olukord, kus teaduses on valdavalt tippkohtadel mehed – kui ka horisontaalset, st naised ja mehed koonduvad erinevatele erialadele. Muide, ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus paneb haridus- ja teadusasutustele kohustuse edendada soolist võrdõiguslikkust. Mujal on kasutusel mitmesuguseid edendavaid meetmeid. Haridusasutusi kohustatakse koostama soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavasid.  See eeldab head ülevaadet, mis organisatsioonis soolise võrdõiguslikkuse alal toimub. Selle hindamiseks koostatakse vastavaid auditeid. On loodud mentorluse programme noortele naisteadlastele. Rahastamisel rakendatakse põhimõtteid, mis aitavad järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja võrdsete võimaluste eesmärki grantide jagamisel. On olemas eriprogrammid (nt Belgias, Tšehhis, Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis), mis aitavad  peibutada rohkem naisi inseneri- ja reaalainete juurde. Neis tuuakse naissoost teadlasi eeskujuks ning korraldatakse spetsiaalseid avatud uste päevi ja karjäärinõustamist. Juhiste ja soovitustega aidatakse teadusasutustel muuta töökorraldust, et aidata lastega teadlastel, naistel ja meestel, paremini ühitada tööd ja pereelu (paindlikud töövormid ja -aeg; kaugtöö, paremad lastehoiuvõimalused; programmid, mis aitavad noorteadlasel  naasta ülikooli pärast lapsehoolduspuhkust ehk eemalviibimist jne). Haridus- ja teadusasutused koguvad soolises lõikes andmeid oma organisatsiooni kohta – see aitab anda parema ülevaate, mis toimub, kus on soolisest tasakaalust vajaka, et teada, mida ette võtta. Leedus on selleks puhuks isegi eraldi riiklik arengukava.   

Millest saab alguse võrdselt kohtlev ja sooliselt õiglane akadeemiline keskkond?   

Alustama peaks kriitilisest suhtumisest sellesse, kuidas räägitakse Eestis naiste-meeste  võrdõiguslikkuse küsimusest hariduses. Näiteks ei ole korrektne öelda, et palju naisi hariduses (õpetajatena põhikoolides või üliõpilaste seas kõrgkoolides) on probleem. See ei ole nii. Kui meestele tehtaks takistusi õppida kõrgkoolis või töötada õpetajana koolis, siis see oleks probleem! Probleem on pigem selles, et õpetajate palgad on väiksed, õpetaja töö madala prestiižiga ning väga võimalik, et see kõik on nii seetõttu, et selles sektoris on palju naisi.  See ütleb nii mõndagi naise kui professionaali ja haritlase rolli ning selle väärtustamise kohta Eesti ühiskonnas. 

Kuidas kujuneb nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus?   

Naiste suur osakaal kõigil kraadiõppe tasanditel ei ole iseenesest probleem. Probleem on see,  kui poiste ja meeste seas kaotab kõrghariduse omandamine populaarsust, või kui poisid tunnevad, et saavad elus hästi hakkama, nt korraliku palgaga töö, ka ilma kõrghariduseta. Väga häirivad on loosungid, mis tahavad kahandada või isegi naeruvääristada paljude tüdrukute ja naiste tublidust ja edasipüüdlikkust hariduse omandamisel või haridussüsteemis töötamisel. Probleem on see, kui doktorantide seas on küll palju naisi, aga neist ei saa tippteadlasi või  nad jäävad pidama madalamale teadustöötaja ametikohale. Kuidas sooline ebavõrdsus kujuneb – sellele ühest vastust ei ole. Ka hariduses mängivad olulist rolli soostereotüübid. Nt ei ole me harjunud nägema tippteadlasena naist, peame teatud erialasid rohkem mehelikeks või naiselikeks, eeldame, et ka hariduspoliitikas peaksid otsuseid langetama mehed ja naiste kaasamine ei ole oluline, nagu see on kujunenud välja ajalooliselt ühiskonnas laiemalt. 

Stereotüübid mõjutavad aga nii ülikooli astujat kui ka juba haridussüsteemis töötavaid inimesi. Haridussüsteemis, nagu ka teistes valdkondades, ei tohiks naiste karjäärile panna pidurit või hoopis keelumärki lapsega mõneks ajaks kojujäämine. Praegu ei ole detailseid andmeid selle kohta, kuidas mõjutab naisteadlase edasist karjääri lapsehoolduspuhkusele jäämine ning kas see on peamine põhjus, miks doktoriõppe  tasandil naiste edumaa kõrgematel akadeemilistel kohtadel kaob. Haridus- ja teadusasutused ning haridus- ja teadusministeerium on kohustatud edendama naiste-meeste võrdõiguslikkust. Alustama peab sootundlikest analüüsidest ja uuringutest. Seejärel saab teha otsuseid, millised on võimalikud lahendused või milliseid sugude võrdsuse edendamise meetmeid Eesti hariduselu vajab.       

Küsinud Marek Strandberg

Sirp nr 40, 28.10.2011: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13228:vanad-soostereotueuebid-on-visad-kaduma-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3366

Kool on ajalooliselt konstrueeritud poiste õpetamiseks ja seetõttu pigem poiste poole kaldu, väidab Soome professor Elina Lahelma (65). Kahe tütre ema elina lahelma: Muretsema peaks keskpäraste hinnetega tüdruku pärast, sest tema karjäärivõimalused on oluliselt kitsamad. Keskpäraselt õppivad poisid leiavad ikkagi tasuva töö. (Vallo Kruuser)

Kohtume Helsingi ülikooli haridusuuringute professori Elina Lahelmaga Tallinna ülikooli uue hoone moodsas fuajees. Ta tuli siia pidama loengut poistest ja tüdrukutest koolis. Nii eestlased kui ka soomlased muretsevad poiste kehvade õpitulemuste pärast. Näiteks Eestis moodustavad poisid 70 protsenti põhikoolist välja langenutest. Üllataval kombel on 30 aastat haridusuuringutega tegelenud Lahelma hoopis tüdrukuõiguslane.

Poistel on koolis rohkem probleeme kui tüdrukutel. Kas kool on vildakas — tüdrukutekeskne ja ei sobi poistele?

Ka Soomes käib kõva arutelu, justkui koolikorraldus ei sobiks poistele. Järeldame seda, sest poiste tulemused paljudes ainetes, näiteks keeltes, on keskmiselt kehvemad kui tüdrukutel. Samas pole erinevusi reaalainetes.

Ma ei nõustu väitega, et kool on viltu tüdrukute poole. Kool on ajalooliselt konstrueeritud poiste õpetamiseks ja põhistruktuurid on säilinud siiani. Pigem on kool poiste poole kaldu. Soomes valmis hiljuti üks järjekordne uuring, mis näitas, et praegu kasutusel olevad töövihikud ikka kirjeldavad pigem poiste ja meeste kui naiste ja tüdrukute tegevusi. Meil on see aastaid teemaks olnud.

Kui ma aga vaatan oma laste klasse, näen ma seal probleeme ikkagi poistega ja mitte tüdrukutega.

Poiste probleemid on nähtavamad. Loomulikult peab jälgima, et poisid loeksid huviga raamatuid ja õpiksid keeli — seda nad hästi teha ei viitsi –, aga minu seisukoht on, et küsimus pole sugudevahelises erinevuses. Oluliselt suuremad probleemid tekivad sotsiaalse tausta erinevusest.

Kodu ja perekond on tähtsamad?

Jah, aga sotsiaalseid seaduspärasusi on palju raskem uurida ja kaardistada. Lihtsam on üldistada poiss-tüdruk skaalal. Rahvusvahelise PISA-testi tulemused tuuakse alati sugude põhjal, aga mitte sotsiaalse või kultuurilise tausta järgi. Töölisklassist või immigrandist poisi kehvadest hinnetest räägitakse ikkagi kui poistele iseloomulikust probleemist, aga mitte kui sotsiaalsest probleemist.

Kas teie meelest ei saa väita, et tüdrukud on koolis edukad ja poisid kehvad?

Esiteks on selles tihti korratud väites üldistus, justkui oleks kõik tüdrukud tublid ja kõik poisid nõrgad. Kehvasti toimetulevad tüdrukud on jäetud tähelepanuta.

Teiseks on siin eeldus, et õppeedukusel on otsene seos tööturu ja edaspidises elus toimetulekuga.

Mulle ei meeldi tonaalsus, et tüdrukute head hinded on justkui probleem, poiste toimetulematust aga heroiseeritakse.

Neljandaks ei pea ma õigustatuks, et me Soomes võtame käibetõena, nagu oleks poiste edutuse taga poistele sobimatud pedagoogilised meetodid ja naissoost õpetajad.

Kas iPadi või tehnoloogiliste vidinate abil õpetamine ei muudaks õppimist poistele huvitamaks?

Tehnoloogilised vidinad eeldatavasti meeldivad poistele, aga igas klassis on poisse, keda ei huvita tehnoloogia, ja tüdrukuid, kellele see pakub huvi. Poistele või tüdrukutele omasema õpetamisviisi otsimisele keskendunud katsed pole olnud edukad. Peame otsima õpetamismeetodeid, mis on huvitavad lastele, mitte poistele või tüdrukutele.

Mida te arvate ühesoolistest klassidest? Meil on neid katsetatud ning nad tunduvad olevat edukad, sest võtavad poistelt teismeeas maha konkureerimise pinge.

Kasvamise jooksul on perioode, mil võib olla hea, kui noored õpivad lahus. Soomes oli meil aga näide, kus loodi poiste klass selleks, et poisid saaksid olla poisid. See osutus stereotüüpide võimendamiseks. Ma leian, et tüdrukud ja poisid peavad õppima koos toimima.

Noored musitavad koridorides, tüdrukud riietuvad väljakutsuvalt, ehk see takistab poistel koolis keskendumist?

Tõsi, seksuaalne kultuur jõuab järjest rohkem kooli. Aga ma ei arva, et siin on probleem ainult poistel, ikka tüdrukutel ka — tüdrukud saavad küpseks poistest varem. Neil on samuti raske keskenduda.

Eesti koolides on 65 protsenti õpetajatest vanemad naised, kas poistele oleks vaja, et koolides oleks rohkem noori mehi?

Ka Soomes on selle üle olnud elav arutelu ja seda on ka palju uuritud. Lapse seisukohalt pole sel tähtsust ja mulle näib see täiskasvanute tekitatud probleemina. 13aastased noored, kellest mina tegin uurimuse, küsisid, et miks see peaks olema probleem. Poiste lemmik oli ranget distsipliini nõudev vanem naisõpetaja. Küsimus on selles, et ühiskond pole naiste, eriti vanemate naiste suhtes lugupidav.

Väide, et poisid vajavad meesõpetajaid, on nii tugev, et naisõpetajad võivad end suisa tunda süüdlastena, nagu näitas üks Rootsis tehtud uurimus.

Eestis me arutleme, et mehed ei tule õpetajaks, sest palk pole motiveeriv. Aga miks Soomes on vaatamata heale palgale ikkagi enamik õpetajaid naised?

Tööturu ülesehitus eeldab, et naised lähevad õpetajateks. Kuhu me paneksime kõik need kõrgharitud naised? Kui me tahame, et oleks rohkem meesõpetajaid, siis peaks olema ka rohkem naisinsenere.

Naised on paremini haritud, 65 protsenti bakalaureuse või magistrikraadi saajatest Eestis on naised. Te väidate, et tööturul ei saa nad sellegipoolest meestest paremat tööd.

Haridus on meestele ja naistele erinev vahend. Naised panustavad keskmisest rohkem haridusse, neid on rohkem ülikoolides, nad on usinamad täiskasvanuna õppijad. Et mitte olla vaene täiskasvanuna, on korralik haridus naiste võimalus. Kusjuures tööturul konkureerivad heade hinnetega tüdrukud omavahel ja mitte poistega.

Mehed töötavad tehnoloogia aladel, kus pole vaja häid hindeid, on rohkem vabu töökohti ja pole ambitsioonikaid kõrgharitud naisi konkureerimas. Ka palgad on tehnoloogia aladel kõrgemad. Poisid saavad elus hakkama kehvemate koolihinnetega.

Kas ma siis peaksin ütlema oma tütrele, et õpi nii hästi, kui suudad, ning pojale, et võta vabalt?

Kui poistel on haritud vanemad, siis nad õpivad hästi. Vaadates head Helsingi kooli — seal pole erinevus tüdrukute ja poiste vahel suur. Mäeahelik aga lahutab nigela kooli kehva poissi ja hea kooli tublit poisi. Erinevus koolide vahel on suurem kui sugude vahel.

Palju räägitakse poistest, nii halbadest kui headest, aga hoopis tähelepanuta on tublid tüdrukud, nende eriannete või oskustega ei tegeleta?

Tõsi, poisse jälgides unustame tüdrukud. Poistest saavad tähelepanu nii need, kes on tublid, kui ka need, kellel on toimetulekuga raskusi. Hästi õppivas poisis nähakse potentsiaali, aga tublid tüdrukud unustatakse, neid võetakse enesestmõistetavalt.

Kohtume Helsingi ülikooli haridusuuringute professori Elina Lahelmaga Tallinna ülikooli uue hoone moodsas fuajees. Ta tuli siia pidama loengut poistest ja tüdrukutest koolis. Nii eestlased kui ka soomlased muretsevad poiste kehvade õpitulemuste pärast. Näiteks Eestis moodustavad poisid 70 protsenti põhikoolist välja langenutest. Üllataval kombel on 30 aastat haridusuuringutega tegelenud Lahelma hoopis tüdrukuõiguslane.

Poistel on koolis rohkem probleeme kui tüdrukutel. Kas kool on vildakas — tüdrukutekeskne ja ei sobi poistele?

Ka Soomes käib kõva arutelu, justkui koolikorraldus ei sobiks poistele. Järeldame seda, sest poiste tulemused paljudes ainetes, näiteks keeltes, on keskmiselt kehvemad kui tüdrukutel. Samas pole erinevusi reaalainetes.

Ma ei nõustu väitega, et kool on viltu tüdrukute poole. Kool on ajalooliselt konstrueeritud poiste õpetamiseks ja põhistruktuurid on säilinud siiani. Pigem on kool poiste poole kaldu. Soomes valmis hiljuti üks järjekordne uuring, mis näitas, et praegu kasutusel olevad töövihikud ikka kirjeldavad pigem poiste ja meeste kui naiste ja tüdrukute tegevusi. Meil on see aastaid teemaks olnud.

Kui ma aga vaatan oma laste klasse, näen ma seal probleeme ikkagi poistega ja mitte tüdrukutega.

Poiste probleemid on nähtavamad. Loomulikult peab jälgima, et poisid loeksid huviga raamatuid ja õpiksid keeli — seda nad hästi teha ei viitsi –, aga minu seisukoht on, et küsimus pole sugudevahelises erinevuses. Oluliselt suuremad probleemid tekivad sotsiaalse tausta erinevusest.

Kodu ja perekond on tähtsamad?

Jah, aga sotsiaalseid seaduspärasusi on palju raskem uurida ja kaardistada. Lihtsam on üldistada poiss-tüdruk skaalal. Rahvusvahelise PISA-testi tulemused tuuakse alati sugude põhjal, aga mitte sotsiaalse või kultuurilise tausta järgi. Töölisklassist või immigrandist poisi kehvadest hinnetest räägitakse ikkagi kui poistele iseloomulikust probleemist, aga mitte kui sotsiaalsest probleemist.

Kas teie meelest ei saa väita, et tüdrukud on koolis edukad ja poisid kehvad?

Esiteks on selles tihti korratud väites üldistus, justkui oleks kõik tüdrukud tublid ja kõik poisid nõrgad. Kehvasti toimetulevad tüdrukud on jäetud tähelepanuta.

Teiseks on siin eeldus, et õppeedukusel on otsene seos tööturu ja edaspidises elus toimetulekuga.

Mulle ei meeldi tonaalsus, et tüdrukute head hinded on justkui probleem, poiste toimetulematust aga heroiseeritakse.

Neljandaks ei pea ma õigustatuks, et me Soomes võtame käibetõena, nagu oleks poiste edutuse taga poistele sobimatud pedagoogilised meetodid ja naissoost õpetajad.

Kas iPadi või tehnoloogiliste vidinate abil õpetamine ei muudaks õppimist poistele huvitamaks?

Tehnoloogilised vidinad eeldatavasti meeldivad poistele, aga igas klassis on poisse, keda ei huvita tehnoloogia, ja tüdrukuid, kellele see pakub huvi. Poistele või tüdrukutele omasema õpetamisviisi otsimisele keskendunud katsed pole olnud edukad. Peame otsima õpetamismeetodeid, mis on huvitavad lastele, mitte poistele või tüdrukutele.

Mida te arvate ühesoolistest klassidest? Meil on neid katsetatud ning nad tunduvad olevat edukad, sest võtavad poistelt teismeeas maha konkureerimise pinge.

Kasvamise jooksul on perioode, mil võib olla hea, kui noored õpivad lahus. Soomes oli meil aga näide, kus loodi poiste klass selleks, et poisid saaksid olla poisid. See osutus stereotüüpide võimendamiseks. Ma leian, et tüdrukud ja poisid peavad õppima koos toimima.

Noored musitavad koridorides, tüdrukud riietuvad väljakutsuvalt, ehk see takistab poistel koolis keskendumist?

Tõsi, seksuaalne kultuur jõuab järjest rohkem kooli. Aga ma ei arva, et siin on probleem ainult poistel, ikka tüdrukutel ka — tüdrukud saavad küpseks poistest varem. Neil on samuti raske keskenduda.

Eesti koolides on 65 protsenti õpetajatest vanemad naised, kas poistele oleks vaja, et koolides oleks rohkem noori mehi?

Ka Soomes on selle üle olnud elav arutelu ja seda on ka palju uuritud. Lapse seisukohalt pole sel tähtsust ja mulle näib see täiskasvanute tekitatud probleemina. 13aastased noored, kellest mina tegin uurimuse, küsisid, et miks see peaks olema probleem. Poiste lemmik oli ranget distsipliini nõudev vanem naisõpetaja. Küsimus on selles, et ühiskond pole naiste, eriti vanemate naiste suhtes lugupidav.

Väide, et poisid vajavad meesõpetajaid, on nii tugev, et naisõpetajad võivad end suisa tunda süüdlastena, nagu näitas üks Rootsis tehtud uurimus.

Eestis me arutleme, et mehed ei tule õpetajaks, sest palk pole motiveeriv. Aga miks Soomes on vaatamata heale palgale ikkagi enamik õpetajaid naised?

Tööturu ülesehitus eeldab, et naised lähevad õpetajateks. Kuhu me paneksime kõik need kõrgharitud naised? Kui me tahame, et oleks rohkem meesõpetajaid, siis peaks olema ka rohkem naisinsenere.

Naised on paremini haritud, 65 protsenti bakalaureuse või magistrikraadi saajatest Eestis on naised. Te väidate, et tööturul ei saa nad sellegipoolest meestest paremat tööd.

Haridus on meestele ja naistele erinev vahend. Naised panustavad keskmisest rohkem haridusse, neid on rohkem ülikoolides, nad on usinamad täiskasvanuna õppijad. Et mitte olla vaene täiskasvanuna, on korralik haridus naiste võimalus. Kusjuures tööturul konkureerivad heade hinnetega tüdrukud omavahel ja mitte poistega.

Mehed töötavad tehnoloogia aladel, kus pole vaja häid hindeid, on rohkem vabu töökohti ja pole ambitsioonikaid kõrgharitud naisi konkureerimas. Ka palgad on tehnoloogia aladel kõrgemad. Poisid saavad elus hakkama kehvemate koolihinnetega.

Kas ma siis peaksin ütlema oma tütrele, et õpi nii hästi, kui suudad, ning pojale, et võta vabalt?

Kui poistel on haritud vanemad, siis nad õpivad hästi. Vaadates head Helsingi kooli — seal pole erinevus tüdrukute ja poiste vahel suur. Mäeahelik aga lahutab nigela kooli kehva poissi ja hea kooli tublit poisi. Erinevus koolide vahel on suurem kui sugude vahel.

Palju räägitakse poistest, nii halbadest kui headest, aga hoopis tähelepanuta on tublid tüdrukud, nende eriannete või oskustega ei tegeleta?

Tõsi, poisse jälgides unustame tüdrukud. Poistest saavad tähelepanu nii need, kes on tublid, kui ka need, kellel on toimetulekuga raskusi. Hästi õppivas poisis nähakse potentsiaali, aga tublid tüdrukud unustatakse, neid võetakse enesestmõistetavalt.

Eesti Ekspress, 04.11.11: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/poistele-pooratakse-koolis-liialt-tahelepanu.d?id=60975025

Elina Lahelma

■ On olnud kaheksa aastat Helsingi ülikooli kasvatusteaduste õppetooli professor.

■ Sooküsimustega hariduses on ta tegelenud 30 aastat.

■ Ta tegutses 1980ndatel haridusministeeriumi juures riigi esimeses nõukojas, mis uuris võrdseid võimalusi hariduses.

■ Alates 2008. aastast juhib haridusministeeriumi kutsel riiklikku projekti, mis peaks aitama õpetajate koolituses toetada teadlikkust sugudest.

Justiitsministeerium saatis lõplikule kooskõlastamisele eelnõu, millega tuuakse karistusseadustikku sisse uued erinevatel eesmärkidel toime pandud inimkaubanduse koosseisud.

Justiitsminister Kristen Michali sõnul saadetakse eelnõu kooskõlastusringile juba teistkordselt, sest esimesel ringil tuli eelnõu sõnastuse osas mitmeid konstruktiivseid ettepanekuid, mis eelnõu lõplikus versioonis ka arvestatud said.

„Eelnõu väljatöötamisel on märkimisväärset abi osutanud mitmed vabatahtlike organisatsioonid nagu MTÜ Eluliin, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Naiste Varjupaikade Liit, aga ka välisministeerium, siseministeerium, sotsiaalministeerium ning prokuratuur. Seega võib öelda, et eelnõu lõplik versioon on tõesti valminud kõigi osapoolte tihedas koostöös, “ ütles Michal.

Ministri selgituse kohaselt täiendatakse seadust tervelt kolme inimkaubanduse koosseisuga, mis on eristatavad sõltuvalt kannatanu ärakasutamise eesmärgist.

„Eelnõu kohaselt on eraldi koosseisudeks inimkaubandus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, orjastamise eesmärgil ja elundi eemaldamise eesmärgil. Kui inimkaubanduse eesmärgiks on kannatanu prostitutsioonist või muust seksuaalset ärakasutamist võimaldavast tegevusest kasu saada, on ettenähtud karistused karmimad kui näiteks töö- või võlaorjusesse asetamise eesmärgi korral,“ rääkis Michal.

Justiitsminister märkis ühtlasi, et seega on eelnõus pakutud karistusmäärad isegi kõrgemad, kui seda nõuab inimkaubanduse direktiiv.

„Näiteks seksuaalse ärakasutamise või elundi eemaldamise eesmärgiga inimkaubanduse eest on ette nähtud vangistus maksimaalselt 7 aastani, samas kui direktiiv näeb ette 5 aastat. Samuti sätestatakse juriidilise isiku vastutus ja kohustus kohaldada sellistel puhkudel inimkaubandusega saadud vara laiendatud konfiskeerimist,“ ütles Michal.

Ministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Astrid Asi lisas, et ühe olulise muudatusena ei ole inimkaubanduse koosseisudes senises orjastamise koosseisus sisalduvat fraasi „tahte vastaselt“, mis tähendab, et kannatanu nõusolek ei vabasta kurjategijat vastutusest.

„Inimkaubanduse eest süüdistuse esitamiseks pole vaja tõendada, et kannatanu ei olnud kuriteo toimepanemisega nõus, mis on praktikute sõnul osutunud üheks kitsaskohaks. Täna võib tahte väljaselgitamine teatud juhtudel süüdistuse esitamisel takistuseks saada – näiteks juhtudel, kui mees oma elukaaslast prostitutsioonile sunnib aga ka siis, kui ohvritel lastakse eelnevalt alla kirjutada mahukatele lepingutele, mille kohaselt nad edasisega justkui nõus oleks,“ ütles Asi.

Eelnõu uues versioonis loetakse senine prostitutsioonile kaasaaitamisena karistatav tegu täies ulatuses inimkaubanduse mõistega kaetuks. Tegemist on juhtumitega, kui teise inimese prostitutsiooniga tegelemist teadlikult toetatakse näiteks klientide hankimise, nende kohaletoomise või ruumide kasutada andmisega ilma ise sellest teost kasu saamata. Nagu varem, on see tegevus karistatav kuni 5-aastase vangistusega.

Kui lisandub eesmärk kannatanut ära kasutada ja tegu on toime pandud näiteks vägivallaga või pettusega, on tegu karistatav juba karmimalt. Juhul, kui kannatanu on alaealine või abitus seisundis olev inimene, kui kannatanuid on mitu või kui tekitatud on tõsisemat kahju, on karistuseks kuni 15-aastane vangistus.

Eelnõu teksti ja seletuskirjaga saate tutvuda siin: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/813e8e7b-cb63-41bb-95bc-ab571eeee7dd

Anne & Stiil, Forum Cinemas ja koalitsioon Ettevõtted HIV Vastu korraldavad 1. novembril koos suure HIV-kiirtestimise*.

Pereisale lendas jalutuskäigul pähe tühi pudel. Afganistanis hukkus meie sõdur. Norra väikesaarel lasti maha kümneid inimesi. Somaalia põgenikelaagrites sureb nälga tuhandeid hädalisi.

Maailm on vägivaldne ja üha vägivaldsemaks muutub. Sellise mulje jätab meile päevast päeva kõrva ja silma, ninna ja keelele imbuv uudisvoog. Tahaks ära, aga kuhu? Kui Türgis notitakse turiste, Liibanonis pantvangistatakse jalgrattureid ja isegi Helsingis… Ah, aitab.
Mina soovitan vahelduseks põgeneda matemaatikasse, arvude kainesse, ent ometi põnevasse ja vahel ka südamlikku maailma. Kui arve vaadata, siis näeme, et vägivald on vähenenud. Üks vägivalla vähenemise indikaator on, et üha nõrgemad vägivallailmingud suudavad koperdada üle uudiste lävepaku.

Riigieelsetes ühiskondades sai vägivallas hukka umbes 15 protsenti elanikest. See pole oletus, vaid arheoloogide ja etnograafide tuvastatud tõsiasi. 20. sajandi sõdades, genotsiidides ja inimese põhjustatud näljahädades hukkus suhteliselt viis korda vähem rahvast. Viimased 50 aastat on olnud inimkonna ajaloos erakordsed. Jah, pärast kaht maailmasõda on peetud ja peetakse endiselt kodusõdu, kuid need on ilmselgelt vähem laastavad kui üliriikide vahel peetud sõjad. 14. sajandi Euroopas hukkus mõrtsukate käe läbi igast 100 000 inimesest 40. 20. sajandi lõpul oli see arv 1,3.
Miks siis on nõnda vahvalt läinud, et vägivald on vähenenud? Läheneme sellele küsimusele tervishoiu kandi pealt. Inimese eluiga on viimaste sajandite vältel hoogsalt kasvanud, ja seda mitte ainult Euroopas. Tänu teile, arstid! Jah, muidugi on arstiteadusel oma roll. Kuid kõige rohkem on eluiga kasvatanud hügieen. Inimene on saanud targemaks, ei rooja tänavale või kartulivao vahele ning peseb söögi alla ja peale käsi. Arstimitest toimib plaanikohaselt vaid pool, kuid hügieenist kogu pakett. Nii lihtne see asi ongi. Haritus on kasvatanud eluiga.
Sama asi on vägivallaga. Ainus tõeliselt toimiv võimalus saada vastu vägivallale on haridus. Arutlemisvõime kasv on näitaja, mis suunab ühiskonna arengut, mitte väravasse kolgitud pallide arv. Aru ei ole tunnete ori, ehkki nii arvas David Hume.

Muutume järjest targemaks

1980. aastate alul märkas Uus-Meremaa Otago ülikooli filosoof James Flynn, et intelligentsusteste müüvad firmad renormaliseerivad pidevalt saavutatud punkte. Uued põlvkonnad vastavad vanadele küsimustele üha paremini. Keskmine tänapäeva teismeline saanuks 1910. aastal IQ-testis tulemuseks 130 ja tollane keskmine inimene saaks nüüd vaid 70 punkti.
Elu on läinud haritumaks. Viimane poolsajand on näinud igasugu õiguslaste revolutsiooni. Küll on see olnud seksrevolutsioon, küll naiste, lesbide, värviliste, geide, loomade ja laste õiguste eest võitlejate võidukäik. Neid on võõristatud, naeruvääristatud ja vaenatud, nende vastu on välja astutud. Kuid nemad marsivad edasi nagu usinate sipelgate vägi, kellele vastumürk mõjub vaid pärikarva.

Muidugi, on ka tagasilööke. Nii nagu terrorismi plahvatuslik kasv, New Age’i unu-munu, kreatsionism, saientoloogia ja igasugu vandenõuteooriad. Mis seal ikka. Kuid ei maksa unustada meie suurt õpetajat Voltaire’i: „Need, kes sunnivad teid uskuma absurdsusi, suudavad teid panna sooritama julmusi.”  
„Teadus, tehnika ja sekulaarne demokraatia ei pea enam tundma end kaitsepositsioonis olevana,” arutleb Harvardi ülikooli psühholoog Steven Pinker oma raamatus „The Better Angels of Our Nature” („Meie loomuse paremad inglid”). „Parima ja halvima ühendus oli 20. sajandil julm, ja nüüd on aeg see statistiliselt haritud ajaloo vaatevinklist ümber hinnata.” Õudused ei tulnud koos ajaloo loomuliku käiguga, need olid fluktuatsioonid, mis teatavate keskkondlike asjaolude tõttu võimendusid. Rõhutan, et Pinker räägib „statistiliselt haritud ajaloost”. Pole mõtet uskuda toredat juttu, mida mõned meie ajaloolased pajatavad, et iga põlvkond kirjutab ajaloo ümber ja ajalugu on üleüldse üks meelevaldne asi. Ega ikka ei ole küll. Kui vaid selle kui teaduse loomisel ei jäeta kõrvale meetodid, mille loodusteadused on ammuilma välja töötanud.
Loodus on mastaabiväline nähtus, enesesarnane, fraktaalne. See tähendab, et mingis üldises ja meile väga olulises plaanis ei ole üks puu keerulisem puulehest, nii nagu ei ole üks ühiskond keerulisem inimesest. Halamine, et küll meile on ikka liiga tehtud, ei vii välja kuhugi mujale kui uue vägivallani.

Harituks ohutuse huvides

Vägivald ei ole vähenenud loodusliku valiku tõttu, sest on toimunud nii kiiresti. Pole võimatu, et sel on oma genoomivälised ehk epigeneetilised põhjused. Geenid võivad olla, kuid need peavad ka avalduma. Ja geenide avaldumist suunab mingis osas ka keskkond.
Haridus ei ole oluline mitte niivõrd ja eelkõige selleks, et teenida rohkem „nutsu”, olla maailma silmis edukas riik, tasakaalustada eelarvet, saavutada suurim majanduslik kasv. Haritus on tähtis eelkõige selleks, et meie maailm oleks homme turvalisem kui täna. Ning see ei ole paljas päevapoliitiline sõnakõlks, vaid tõsikindlatele faktidele tuginev tõdemus. Kes seda ei usu, katsetagu pealegi New Age’i või võitlevat ateismi, ägedat fundamentalismi ja minu pärast kas või Milton Friedmani. Sipelgate vägi, kui see vaid on vahvalt haritud, läheb ometi katkematult edasi.

http://www.epl.ee/news/arvamus/vagivaldsust-vahendab-haritus.d?id=60491419 (Eesti Päevaleht: 26.10.2011)

Jah, ma räägin sinuga, kes sa ilmud iga natukese aja tagant Eesti meediasse oma mõttearendustega sellest, miks ikka rohkem naiskodanikke ei võiks prostitutsiooni imelisse maailma sukelduda. Ehk siis – sinu heaks töötada.

Tuleb kahetsusega tõdeda, et erilisi raskusi sul endale esinemiskoha leidmisega ei ole. Millegipärast kohtab sind küll anonüümselt, kuid samal ajal pretendeeriksid sa nagu mingi spetsialisti rollile. Saavutusena on kirjas, et aastaid edukalt inimesi müünud oma ala asjatundja. Jagab lahkelt nõu algajatele ja uudishimulikele. Sellest, kuidas asjad „tegelikult” käivad. Ma saan aru, et sul ei ole olnud ema, kes oleks sulle inimeste kohtlemise algtõdesid õpetanud, aga tea, et valetada ei ole ilus.  Sinu jutt lindpriidest enesemüüjatest ei vasta tõele, sa tead seda väga hästi. Miks sa ei räägi sellest, kuidas sa nimetad avalikkuse ees oma värbamiskampaania ajal oma tööjõureserve lõbutüdrukuteks, kui aga uus tulija on esimene kord oma „töö” ära teinud, muutub tema ametinimetus räpaseks litsiks ja sa hakkad talt avalikustamisega ähvardades ja häbistades järgmisi kordi välja pressima. Sellega hoiad sa neid oma lõa otsas.

Räägi ausalt, et su peamine teenistus tuleb psüühikahäiretega inimeste arvel, kes ei saa isegi aru, mida nad teevad. Sa klõpsutad vaimupuudega noorest tüdrukust alastipilte, paned need internetti üles ja hakkad cash’i sisse nõudma. Sa võtad verepilastuse ohvrist teismelise tüdruku, näed, milline elav laip ta on, ja su peas lööb põlema tuluke: kasumi kasv! Sa näed võlgades nälgivat mitme lapse ema ja su silmis tiirlevad euroderullid. Sa sunnid enda heaks töötama ja „peret” üleval pidama ka oma elukaaslase. Sellest sa millegipärast ei räägi.
Ära valeta eesti inimestele teenitavatest summadest – kõik, mis üldse teenitakse, läheb sinu enda taskusse. Räägi parem võlaorjusest, mida sa oma semudega neile tekitad. Räägi haigustest, peksmistest ja vägistamistest. Kuula nüüd. Sutenöör räägib, kui kana pissib. Kirjutada ka ei tohi. Ja televisiooni minna samuti mitte. Istud vagusi ja seletama hakkad alles siis, kui ise oled hakanud prostituudi ametit pidama. Vaat sellest tahaks tõesti kuulda, mis tunne oli!

Lisaks mõned kommentaarid:

• Kahe lapse ema

Tubli, Kadri Ibrus!

Enam täpsemalt seda väljendada ei saakski! Anna neile ja jätka samas vaimus!
Mulle meeldib väga su oskus, julgus ja tahe asju õige nimega nimetada. Kui siiraid rääkijaid rohkem, ehk hakkavad ka seda delikaatset eluala puudutavad seadused muutuma…Kaob karistamatuse tunne. Üks nõks siin on: ka võõraste elude-tervistega kaubitsejad on psüühikahäirega – säärane teguviis võimaldab neil end tunda omamoodi heategijatena ning kuningatena omaenda loodud väikeses impeeriumis. Nende probleemid ja väärastunud tundeelu algavad rohujuure-tasandilt. Siin on riigil tuline sõna kaasa rääkida: kuidas välistada ostu-müügi vajadus juba eos?
Probleemiks on, et prostituudi ameti ümber levib kerge romantika ja glamuuri oreool; samuti ilmselt ka suure raha…
Kui nüüd inimese seksuaalkäitumist läbi ajaloo jälgida, siis see tahk elust on tõeliselt mitmetahuline ja kirju…Realistlikult mõeldes jääb sellele ametile alati palju ka pooldajaid

Siiski,veelkord: oled vapper, et selle pahupoolt valgustad, hoian pöialt.Need sõnad lõikavad valusalt, ja peavadki.

Kahe lapse ema Tallinnast

Kirjanik ja filmilooja Kadri Kõusaar (31) veab telesaadet “Seks ja küla”, mis kaardistab eestlaste seksuaalharjumusi ja -tabusid.
Kaua saate produtsendid sind moosisid, enne kui sa nõustusid seda saadet juhtima?
Ei moosinud kaua. Mul on raha vaja!

Raha pärast teed telesaadet?
Romaanide kirjutamisega ära ei ela ja „Magnuse“ ärakeelamisega võeti mult ära kolme aasta sissetulek. Uue filmi „Euroopa psühho“ rahastamine on veel pooleli…
Nii et kui pakkumine tehti hakata saadet juhtima – miks mitte. Ebameeldivat siin ju midagi ei ole. Peaasi et pulli saaks ja silmaring avarduks!

No mis sind siis naerma ajas?
Ma küsisin meestelt, et mis nad siis teevad, kui naine orgasmi ei saa. 75-aastane mees ütles: ega tema süüdi ei ole, kui ta on tund aega rassinud, ja midagi ei juhtuma ei hakka!
Ma küsisin, kas ta klitoraalsest orgasmist on midagi kuulnud. Ta mõtles veidi ja elavnes – ah te mõtlete seda!? Ei! Seda ei tee ma elu sees!
Ja talle sekundeeris teine vanamees, 89 aastat vana, kellel oli kaasas kaks kilekotitäit õunu. Ta oli samuti otsustavalt selle vastu.

Loe edasi: Eesti Ekspress 06.10.2011 http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/kadri-kousaar-eestlaste-seksielu-on-igav-nagu-19-sajandil.d?id=59215030

Prostituutide nõustajad väidavad, et Tallinna lõbumajades valitseb kohutav elu.

Eelmisel nädalal avaldatud loos võrdles Eesti Ekspress prostituudi sissetulekut riigikogu liikme omaga. See ajas naisõiguslased närvi, sest ei sisaldanud prostitutsiooni kirjeldades väljendeid nagu “inimkaubandus” ja “vaikijate hääled”. Ekspressile väljendasid oma suhtumist psühholoogilise kriisiabi keskuse Eluliin juht Eha Mölder ning prostituutide juriidiline nõuandja Maarika Pähklemäe. Nad on prostitutsiooni teemal emotsionaalsed, sest näevad ohvreid iga päev.
Arvasin, et prostitutsiooni teema aktuaalsus jäi eelmisse sajandisse.
Maarika Pähklimäe (MP): On teil üldse ettekujutust, millest räägite? Paneme teid luku taha, teid pekstakse vaeseomaks, näljutatakse ja te lihtsalt teete seda tööd.
Eda Mölder(EM): Seksiteenust osutav naine ei vali ju ise klienti. Ta peab päeva jooksul seksima kolme-nelja-viie kliendiga, kes on tema jaoks täiesti võõrad. Ta peab laskma selle kliendi oma kehasse. Mida see teeb psüühikaga? Kui ta teeb seda aastaid järjest?
MP: See pole tavapärane seks. Teil pole fantaasiat nii palju, seal on mootorsaed mängus…
Nii et naine võiks endale teha firma ning panna tegevusalaks “ihumüük”?
MP: Mina pole näinud ühtegi naist, kes ennast vabatahtlikult müüks. Kõik on kas perevägivalla ohvrid või kuritegelikul teel sunnitud. Või väljapääsmatus olukorras – kellel on väikesed lapsed, kel pole raha.
EM: Meil on abikaasad, kes müüvad oma naise Saksamaale bordelli.
MP: Kus me räägime naise vabast tahtest? Prostitutsioon on naisele midagi vastuvõetamatut. Üldsus ei saa sellest aru.
EM: Seksilobistajatel on huvi rääkida, et need naised ise on suure tahtmisega…
MP: Üks ohustatuid grupp on puudega naised. Kui temalt küsida, kas sa tahad sellega tegeleda, ta ütleb, et jah, tahan. See on väärarusaam, et puudega naised tahavad “seda” teha.
Pakkuge siis välja variandid, mis see mees tegema peaks.
EM: Leia endale partner!
MP: Onaneerigu. Tegelegu iseendaga.
EM: Meil on piisavalt veebikeskkondi.
MP: Võib tegeleda mõttemaailmaga, pakutakse mediteerimist… Inimene peab valitsema oma keha. Kui ei suuda, mingu teraapiasse.
EM: Tallinnas pole seksiga probleemi – mine suvalisse ööklubisse ja saad.

Loe edasi Eesti Ekspress 20.10.2011 http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/seksiari-kui-tood-ei-tee-luuakse-maha.d?id=60148448&l=wekspress

Ütlen alustuseks, et mind on alati häirinud meie ühiskonnas levinud hoiak, et vananemist tuleb karta. Nagu oleks vananemine nakkushaigus, millest hea õnne korral on võimalik pääseda.

Seda protsessi aeglustada on tõepoolest ehk võimalik, aga endale pidevalt valetada pole ju ka mõtet. Kusjuures, nagu mu ema ütleb, vanaks jäävad ühtemoodi kõik — nii vaesed kui rikkad. Nõnda et mõnes asjas on inimesed tõesti võrdsed.

Vaatasin saadet, kus meessoost ilukirurg mitte ei soovitanud, vaid suisa nõudis enda juurde tormamist. “Naine on nagu lill. Kui lillel on kroonlehed lonti vajunud, siis — no kes sellist lille endale vaasi tahaks viia?!” küsis ise veel noor mees ja sel hetkel kujutasin ette, kuidas tema kodus on kõik vaasid kikkis lilli täis. Missugused lilled aga püsivad eluaeg värsked? Õige, kunstlilled!

Ilu iluks, aga selle noorusekultusega käib kaasas minu arvates palju tõsisem häda: me hirmutame inimesi nõudmisega, et kui nad kaotavad värskuse, siis nad kaotavad ka kõik muu.

See kõik muu on aga konkurentsivõime nii tööl kui isiklikus elus ning seega võimalus olla õnnelik… Kui inimesele toksitakse pidevalt kuklasse, et ta ei tohi saada vanemaks kui 35 aastat, siis on ta õnnetu ja hirmul juba noorena. Mis tähendab, et ta ei saavutagi kunagi enesekindlust, mis iseolemiseks on oluline.

Vaadake seda itaallasest elupõletajat, “igavest noorukit” Berlusconit: ta on oma peanaha ära tätoveerinud! Selleks et ta hõrenenud juuste vahelt roosa peanahk välja ei paistaks! Noh, ja siis olevat tal alaealised armukesed…

Kui naine kümne küünega oma ilust kinni hoiab, siis sellest on veel võimalik aru saada, aga kui mehed häbenevad oma kiilaspead, siis on see lihtsalt naeruväärne!

Inimese teeb ilusaks hea inimene olemine ja muidugi tarkus. Ja seega peaks olema iga inimese hind vananedes kõrgem kui noorena, just sellesama elu jooksul kogutud tarkuse pärast! Muidugi peaks see väljenduma ka palgas…

Veel ühe ehmatuse elasin eelmisel nädalal meedia tõttu üle. Armastatud meessaatejuht tunnistas, et kardab konkurentsi noorte näol. Või mitte niivõrd ei karda, kui et ta teab, et tema laul on saatejuhina varsti lauldud. Sest ta on juba 40aastane!

Regis Philbin ABC-kanalis Ameerikas on varsti 80, aga ikka üks populaarsemaid saatejuhte. Muide, tema sai päris oma saate — ehk siis selle, mida ta juhtis ilma kaassaatejuhita — 68aastaselt.

Oleks naiivne arvata, et telekanal ei leiaks tema asemele ühtegi noort. Asi on lihtsalt selles, et sealses ühiskonnas on elu- ja töökogemusel suurem väärtus kui ilusal näolapil ja noorel kehal. Inimese isikupära on see, mida hinnatakse, olgu siis iga milline tahes!

Ja selle loo lõpetuseks tahan ma kiita Ott Leplandi. Mitte selle eest, et ta tõepoolest hästi laulab. Ma tahan teda kiita selle eest, et ta sai “Laulupealinna” saates hakkama teoga, mida enamik meist teha ei söanda: ta tõi lavale oma vanaema!

Kui tihti me näeme linnapildis või näiteks söögikohtades noori koos oma vanemate või vanavanematega? Tavalisem on see, et isegi koduste pidude ajaks palutakse vanematel kodust lahkuda, et vanad noorele põlvkonnale “häbi” ei teeks…

Siin aga seisis vanaema Naima üksi keset pealinna suurt lava ning vaatas oma paljunäinud silmadega naeratades otsa oma tütrepojale, kes istus klaveri taga ja laulis vanaemaga duetti.

Ma tahaks näha seda inimest, kes selle laulu ajal suutis pisaraid tagasi hoida! Mitte “Vaikne kena kohakene” ei pannud vaatajaid heldima, vaid see õrnus, mis paistis noore mehe näost, kui ta oma vanaemale otsa vaatas, ning armastus, mis kostis vanaema hingest laulu kaudu…

Ja üllatus-üllatus — just see laul kogus helistajatelt kõige rohkem hääli! Ma ju ütlesin: vanadus on varandus, mida ei tule mitte karta ega häbeneda, vaid mida tuleb osata hinnata.

Maaleht 09.10.2011 http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vanadus-on-vaartus.d?id=59193944