Skip to main content

Uuring: vähem kui pooled noortest naistest kasutavad juhusuhtes kondoomi.

Värskest uuringust selgub, et vaid 18 protsenti Eesti noortest naistest kannab kondoomi kaasas ning alla poolte kasutavad juhusuhetes kondoomi.

Sellel nädalal alustas Tervise Arengu Instituut (TAI) eeskätt noortele naistele suunatud kondoomikasutamist propageerivat teavitust “Kumm on seks”, teatas TAI.

Kampaania eesmärk on panna noori naisi enam mõtlema ja hoolima oma seksuaaltervisest ning motiveerida neid ise kondoome kaasas kandma ning nõudes nende kasutamist vahekorras.

TAI tervise edendamise osakonna juhataja Tiia Perteli sõnul näitab hiljuti valminud uuring, et Eesti noortest kasutavad juhuvahekorras alati kondoomi vaid pooled, seejuures noormehed kasutavad neid enam kui naised ning noormehed kannavad kondoome kaks korda enam kaasas.

“Juhupartneriga kasutas viimase aasta jooksul alati kondoomi 52% meestest ning vaid 39% naistest. Viimase aasta jooksul kandis endaga alati või enamasti kondoomi kaasas 41% meestest ja vaid 18% naistest,” lausus Pertel.

“Kuna kondoom on ainuke vahend, mis kaitseb seksuaalsel teel levivate haiguste eest, on oluline, et ka naised mõtleksid ühe sammu ette ning kannaksid enam kondoome kaasas ja julgeksid kondoomi kasutamise teemat tõstatada,“ lisas ta.

Naised nõutku julgemalt kondoomi

Pertel möönab, et kuigi noorte teadmised kondoomi tõhususest on väga head, siis reaalselt riskiolukordades olles ei käituta sageli nende teadmiste kohaselt.

Samuti on levinud mitmeid väärarusaamu ebatõhusate meetodite osas.

“Põhjused, miks kondoomi ei kasutata, on naistel ja meestel mõneti erinevad. Näiteks toovad mehed kaks korda enam kondoomi kasutamata jätmise põhjustena välja, et kondoom vähendab mõnutunnet või et nemad ei soovi kondoomi kasutada. Sellistel juhtudel on väga oluline, et naispartner julgeks nõuda kondoomi kasutamist,” tutvustas Pertel uuringust välja tulnud fakte.

Uuringuga saab tutvuda TAI kodulehel

Motiveerimaks ja julgustamaks naisi oma turvalisuse eest reaalselt vastutust võtma on Tervise Arengu Instituut alustanud meediakampaaniat ”Kumm on seks!”. Kampaania kestab 15. augustist kuni 11. septembrini.

Selle raames on valminud tele- ja raadioreklaamid ning suuremates linnades on väljas välimeediaplakatid.

Tele- ja raadioreklaamidele on andnud oma hääle tuntud Eesti naised Teele Viira, Marilyn Jurmann, Liisi Eesmaa, Ester Kannelmäe, Kene Vernik, Elina Pähklimägi, Sofia Rubina, Tatjana Mihhailova ja teised.

Lisaks saab veebilehelt www.hiv.ee lugeda infot kondoomide kasutamise kohta ning avaldada oma arvamust, miks kumm on lahe. Kampaania ajal jagatakse Tallinna, Pärnu ja Narva ööklubides ka kondoome. Kampaaniat rahastab Euroopa Liit Euroopa Sotsiaalfondi programmi ”Tervislikke valikuid toetavad meetmed 2010-2011” raames.

http://www.epl.ee/news/online/uuring-vahem-kui-pooled-noortest-naistest-kasutavad-juhusuhtes-kondoomi.d?id=55962572 

Eesti Päevaleht 18.08.2011

Lastekaitse liidu infoliinile on tulnud 108 vihjet lapsporno kohta.

Käesoleva aasta alguses tööd alustanud Lastekaitse Liidu algatusel loodud vihjeliinile on kuue kuu jooksul edastatud 252 teadet, millest 108 on sisaldanud viidet veebikeskkonnale, kus on esitatud laste seksuaalset ärakasutamist kujutavat materjali.

Projektijuhi Malle Hallimäe sõnul on peamiselt olnud tegu veebilehtedega, mis on registreeritud välisriikides ning seega on vastav info edastatud veebilehe registreerimisjärgse asukohamaa vihjeliinile, mis käitleb teateid vastavalt oma riigi seadusandlusele, teatas Lastekaitse Liit.

Ühe vihje puhul on alustatud menetlus Eestis. Ülejäänud teadete puhul on tegemist olnud täiskasvanuid kujutavate materjalidega ning materjalidega, kus kellegi õigusi ei rikuta.

Veebipõhine vihjeliin võimaldab internetikasutajatel teada anda internetis levivast ebaseaduslikust ja lastele ebasobivast sisust. Vihjeliini töötajad käitlevad vaid avalikust võrgust avalike kanalite kaudu leitavat infot.

Vihjeliin ei ole mõeldud ainult selleks, et teavitada lapspornograafia failidest – vihjeliinile võib saata teateid igasugusest lastele ebasobiva sisuga või ebaseaduslikest materjalidest. Teabe edastamisel ei pea märkima oma isikuandmeid, vihjeid saab anda anonüümselt.

Laste seksuaalset ärakasutamist sisaldavad materjalid, nende levitamine, tarbimine ja tootmine rikub ohvriks langenud lapse õigusi, au, väärikust ja kehalist puutumatust.

Igaüks saab kaasa aidata sellele, et takistada taolise materjali levikut internetis andes juhtumist teada veebilehe www.vihjeliin.ee kaudu.

http://www.epl.ee/news/online/lastekaitse-liidu-infoliinile-on-tulnud-108-vihjet-lapsporno-kohta.d?id=55952414

Eesti Päevaleht 18.08.2011

EPNÜ Viljandimaa filiaali teabepäev 25.08.2011

KUTSE: Palume Teid osalema 25.08 kell 12.00 algavale EPNÜ Viljandi filiaali lõunale-teabepäevale, mis toimub Eesti Pärimusmuusika Aida kohvikus.

Kava:
 
12.00-12.10 Tervituskohv, kogunemine, tutvumine
 
12.10- 12.20 EPNÜ juhatuse esinaine Mare tutvustab EPNÜ-d ja annab ülevaate ühingu tegevusest
 
12.20-12.30 EPNÜ Viljandi filiaali juhataja Merike jagab muljeid puuetega naiste olukorrast Inglismaal ja esitleb septembris algavat projekti "Võrdsed võimalused kvaliteetseks eluks erivajadustega naistele".
 
12.30- 13.00 esinevad sõnavõttudega koostööpartnerid
 
13.00-13.30 Lõuna
 
13.30 -14.00 Kohv, tagasiside. Kokkuvõtted
 
 
R.S.V.P
 
Merike Proia
 
tel. 53649940
merike74@hotmail.com
 

Michal tahab mitteabielulise kooselu seadustada?

Justiitsminister Kristen Michal saatis neljale suuremale erakonnale kirja, milles küsib nende seisukohta mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise kohta.

Michali sõnul nähtub viimase kümnendi sotsiaaluuringutest, et Eestis elab suur hulk paare mitteabielulises kooselus ning ka valdav osa lapsi sünnib abieluväliselt. Seetõttu on justiitsministeerium viimase paari aasta vältel aktiivselt tegelenud vastuse otsimisega küsimusele, kas mitteabielulise kooselu – sealhulgas ka samasooliste paaride kooselu – õiguslikke tagajärgi tuleks eraldi reguleerida.

Kuna mitteabielulise kooselu probleemistik on Michali sõnul endiselt aktuaalne, pöörduski ta nüüd nelja erakonna – Reformierakonna, Keskerakonna, IRLi ja sotside – poole, et teada saada, millisel seisukohal parteid selles küsimuses on, millist kooselu reguleerimise mudelit nad eelistaksid ja miks.

Michal pakkus välja neli mudelit, mille üle võiks arutleda.

Kuna ei rahvusvaheline ega ka Euroopa Liidu õigus ei kohusta Eestit looma mitteabielulise kooselu partneritele võimalust partnerlust registreerida ega samasooliste abielu seadustada, siis üks variant oleks Michali sõnul kehtivat õigust mitte muuta.

Samas pakkus ta välja võimaluse luua näidislepingute pakett mitteabielulise kooselu õiguslike tagajärgede reguleerimiseks kehtiva õiguse baasil, mis pakuks n-ö standardlahendusi varasuhete, ülalpidamiskohustuste, pärimisõiguse jt õiguslike küsimuste reguleerimiseks partnerite omavahelistes suhetes.

Näidised töötaks välja riik ja muudaks need internetis kättesaadavaks ning neid saaksid soovi korral kasutada kõik paarid sõltumata soost.

Kolmas variant oleks jätta kehtiv õiguskord suuresti muutmata, eemaldades vaid üksikutes seadustes mõningad asjaolud, mis asetavad mitteabielulise kooselu partnerid abikaasadega võrreldes ebavõrdsesse olukorda – näiteks üürisuhteid puudutavates küsimustes.

Arutlusele võiks Michali sõnul tulla ka eraldi lepinguliik ehk nn partnerlusleping, millel oleks ministri hinnangul praktiline väärtus koos elavate paaride jaoks, kes ei soovi abielluda, kuid soovivad ennetada tulevikus tekkida võivaid õiguslikke probleeme.

Neljas variant oleks Michali sõnul avada samasoolistele paaridele abielu institutsioon. Sellisel juhul ei oleks ministri sõnul vaja eraldi seadust, vaid piisaks perekonnaseaduse täiendamisest ning mõningate teiste seaduste muutmisest. Selle võimaliku variandi puhul tuleks täiendavalt otsustada lapsendamisega seonduv.

Michal palus erakondadel esitada oma kirjalik seisukoht antud küsimuses hiljemalt 1. oktoobriks.

Toimetas Kadri Ratt

http://www.postimees.ee/516854/michal-tahab-mitteabielulise-kooselu-seadustada/

 

Vandeadvokaat: näidislepingute pakett oleks vabaabielu reguleerimisel ideaalvariant. Kadri Ratt

Vandeadvokaat Leon Glikman peab justiitsministri pakutud variantidest vabaabielu õiguslikuks reguleerimiseks parimaks luua näidislepingute pakett kehtiva õiguse baasil.

Pakett pakuks nö standardlahendusi erinevate küsimuste reguleerimiseks partnerite omavahelistes suhetes.

«Mulle isiklikult meeldib vaba ja vastutusvõimelise tsiviilühiskonna aluseks oleval lepinguvabadusel põhinev lahendus, kus kooselu pooled saaksid võrdse võimaluse oma õigusi maksma panna. Kindlasti aitaks isiku õiguste kaitsele kaasa ministri pakutud näidislepingute avalik kättesaadavus,» rääkis Glikman Postimees.ee´le.

Justiitsminister Kristen Michali pakutud esimese valiku – seadust mitte muuta – kasuks räägib Glikmani sõnul loogika, et kui kooselav isik ei kasuta võimalust kaitsta oma õigusi lepingulisel alusel, siis peab ta arvestama sellest tulenevate õiguslike komplikatsioonidega. Esimene variant aitaks advokaadi sõnul piirata ka uute seaduste ohjeldamatut tulva.

Kolmas valik, kus jäetakse kehtiv õiguskord suuresti muutmata ning eemaldatakse vaid üksikutes seadustes mõned asjaolud, mis asetavad mitteabielulise kooselu partnerid abikaasadega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, on Glikmani hinnangul samuti mõeldav variant, kuid see tooks tema sõnul kaasa keeruka ja paljudel juhtudel õigustamata seadusemuudatuste jada, mis ikkagi ei lahendaks kõiki küsimusi nii hästi kui näiteks partnerlusleping.

Neljas variant avada abielu institutsioon ka samasoolistele paaridele on Glikmani sõnul mitte niivõrd õiguslik, vaid pigem sotsiaalpoliitiline küsimus ning seetõttu kasutaksid poliitikud advokaadi hinnangul siinkohal õiguskaugsuse tõttu kindlasti populistlikku lähenemist.

Euroopa Liidu regulatsioon ei nõua Glikmani sõnul abieluvälise hetero- või homokooselu puudutavate seaduste vastuvõtmist, mistõttu lahendused on riigiti erinevad ning paljudes liikmesriikides vastavad seadused sootuks puuduvad.

Näiteks Hollandis, Rootsis, Belgias ja Hispaanias on samasooliste abielu võrdne heteroabieluga. Paljudes teistes EL liikmesriikides on samasooliste kooselu seevastu registreeritav, ent mitte võrdsustatud abieluga naise ja mehe vahel.

«Isiklikult leian, et kuna homoabielude riiklikul tasandil võrdsustamine traditsioonilise perekonnamudeliga toob kaasa mitmeid keerukaid probleeme, nagu näiteks adopteerimisõigus, ja kuivõrd me ei tea, millised on selle variandi sotsiaalsed tagajärjed, siis sellega pole mõtet kiirustada, vaid eelnevalt tuleks analüüsida, millised on teiste riikide kogemused. Küll aga võisid homopaaride varalised suhted olla reguleeritud partnerluslepinguga,» leiab Glikman.

Kuna Eesti õiguskeskkond ei ole tormilise – ja tema hinnangul vahel ka mittevajaliku – seadusloome tõttu stabiilne, tuleks uusi seadusi siin advokaadi arvates vastu võtta nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. «Kõige hullemad on seadusmuudatused, mis tingivad uusi ja uusi muudatusi,» nentis ta.

Glikmani sõnul ei ole mitteabielulise kooselu registreerimise vajalikkuse küsimus Eestis kindlasti kuskile kadunud, kuna seaduse tasandil on seal veel palju lahtisi otsi.

«Õnneks on riigikohus selles osas välja pakkunud mõistlikke lahendusi. Näiteks, kinnisomandit saab soetada üksnes notariaalse lepingu alusel ja selle omandab üksnes pool, kes kantakse kinnistusraamatusse. Teisel poolel, kes on omandi saamisesse panustanud, on siiski võimalik hüvitist saada alusetu rikastumise sätete alusel,» tõi Glikman näite.

Üheks võimaluseks on tema sõnul anda sellised küsimused kohtutele kaasuspõhiseks lahendamiseks, kuid selle võimaluse puudusteks on kohtute ülekoormamine ning ajalised ja rahalised kulud. «Meenutame siinkohal ka pretsedendituid riigilõivusid. Pealegi, ka kohtud peaksid juhinduma seadustest ja lepingutest. Seega, niivõrd mastaapse õigussuhte ühes või teises vormis reguleerimine on vajalik,» leidis advokaat.

Igal juhul väärib justiitsminister Kristen Michali algatus tõstatada diskussioon mitteabielulise kooselu seadustamise vajalikkusest Glikmani hinnangul igati tunnustust.

«Kui Eesti õigusloomes on malliks saanud eelnõude kabinetivaikuses valmiskribamine ja riigikogus pimehääletuse teel vastuvõtmine, ilma et enamus riigikogu liikmetest viitsiks neid lugeda, siis antud juhul on justiitsminister lähtunud laialdase osalusdemokraatia põhimõttest,» rääkis Glikman Postimees.ee´le.

«Loodan, et ka muid seaduseelnõusid hakatakse samasugusel viisil menetlema. Seega tegu on nii vormilt kui sisult väärt ja õige algatusega.»

http://www.postimees.ee/517250/vandeadvokaat-naidislepingute-pakett-oleks-vabaabielu-reguleerimisel-ideaalvariant/

Tunne end hästi – kogu aeg!

Kui olulist rolli Sinu hea enesetunde saavutamisel mängib see, mida kodust väljudes endale selga paned, arutleb eludisainer Marlen Marmor ajakirja Psühholoogia Sinule augustinumbris.

Kõrvaklapid peas, pakkisin asju, et kodust lahkuda. Kuulasin juba mitmendat korda kõlavat mõtet: «Kõige olulisem asi Sinu elus on tunda end hästi, kogu aeg. Tunda end hästi ja liikuda selle suunas, et tunda end veel paremini!» See kõlas nii lihtsalt, nii loogiliselt. Mida paremini ma end tunnen, seda paremaks läheb elu minu ümber.

Suundusin riidekapi juurde. Hetkega oli tuju läinud. Võtsin pluusi, panin selga ja kõndisin peegli ette. Vaatasin peeglisse, ärritusin ja tirisin pluusi sama kiirelt seljast. Võtsin järgmise pluusi. Ei sobi! Riided lendasid. «Ma ei suuda! Mul ei ole mitte midagi selga panna!» «Et siis kõige olulisem asi on tunda end hästi? Kogu aeg?» kõmises mu peas.

Kui lõpuks kodust väljusin, oli mul seljas taas see üksainus pluus, millega ma tundsin end tõesti alati hästi ja ilusana. Mitte et ma arvaks, et ma ei ole ilus. Lihtsalt – oma väljanägemisega on mul olnud juba mõnda aega harjumus end pigem veidi alla tirida kui üles tõsta.

Kuidas saan ma tunda end kogu aeg hästi, kui suur osa minust – minu välimus – ajab mind närvi? Ühtäkki sain aru, milles asi. Suur osa minu garderoobist olid olnud mitte lihtsalt riided, vaid suvalised riided.

Saabusin meie armsasse gruppi, naeratus näol, ja kaks kilekotitäit riideid käe otsas. «Ma tõin kaasa riided, mis on mulle väikesed, suured, mida ma ei kanna või millega ma ei tunne end ilusana. Võtke need endale, kui teile meeldivad!»

Tuba täitus elevuse ja naeruga. Naised jooksid kottide ja peegli vahet nagu väikesed tüdrukud. «Kuidas sa annad ära täiesti ilusad, puhtad ja korralikud riided?!» imestasid tüdrukud. Minus aga kasvas rahu. Ma tundsin end isegi hästi!

Teadsin, et see õhtu algatab minu elus midagi täiesti uut ja vägevat, ma tegin sellele ruumi. Ligi 90 protsenti riietest leidis uue omaniku, ülejäänud riided rändasid järgmisel päeval Humana kogumiskasti.

Minu riidekappi on nüüdseks tekkinud palju rohkem riideid, mis lasevad mul särada. Ja mitte ainult! Sinna on ilmunud ka kleite ja seelikuid, mis varem minu valikutes peaaegu puudusid.

Pisike mõttekilluke – «tunda end hästi kogu aeg» – suunas mind vaatama oma elu uue pilguga. Sain äkki aru, kuidas on võimalik tunda end palju paremini, kui ma seda ise oma välimusega teadlikult toetan. See töötab!

Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule augustinumbrist.

Toimetas Heleriin Adelbert
 
http://www.naine24.ee/518266/tunne-end-hasti-kogu-aeg/ 

Anna-Maria Penu: Ära roni seelikuga puu otsa!

Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon (FIBA) on otsustanud, et alates järgmisest hooajast peavad Euroliiga naiskonnad kandma uusi, „lühemate, liibuvate pükstega ja kitsamaid, kehavorme järgivaid võistlusvorme“.
FIBA sõnul „muutub võistlusvorm nõnda atraktiivsemaks ning aitab suurendada huvi naiste korvpalli vastu“.

Olgu lisatud, et võistlusvormide muutmisotsus meeskondi ei puuduta.

Otseselt ei mainita, kelle jaoks tahetakse naiskorvpallureid platsil atraktiivsemaks muuta ja kelle huvi tõstmist läbi naissportlaste välimuse rõhutamise, mitte mänguoskuse, silmas peetakse. Siiski võime vastust kergesti aimata. Seksistlik otsus räägib soolisest ebavõrdsusest ja naiste objektistamisest selgemini kui pealtnäha objektiivsetele põhjustele rajatud erikriteeriumid mees- ja naissportlaste rahastamises ja edendamises.

 
 

See otsus räägib veelgi enamast — riietuse tähtsusest, selle sõnumi(te)st ja tähendus(t)est vaatajale, aga ka kandjale endale. Kusjuures see nähtus laieneb pea igale elualale: naised oleks justkui olemas (seega peaks riietuma) meeste jaoks, keda huvitab ja erutab ainult naiste keha. Muul viisil on naistel mõttetu loota meeste tähelepanu (ja seeläbi sageli just meeste jagatava raha jaotust), võrdset poliitikat või meediakajastust.

Igas meile teadaolevas inimühiskonnas, ka kõige primitiivsemates, on peetud tähtsaks, et naiste ja meeste riietus oleks erinev. Mida rangem, traditsioonilisem ühiskond, seda suurem erinevus naiste ja meeste riietumises. Seda seetõttu, et riietuses peitub sõnum, sellel on tähendus(ed) ja eesmärk.

Üks eesmärkidest on teha kohe esmapilgul selgeks, kes on kes, et vältida segadust teise inimese kohtlemisel. Tegemist on reegliga, mida vanema põlvkonna jaoks rikkus näiteks seitsmekümnendate imidž naiste pükste ja meeste pikkade juustega. Praegu tekitavad sarnast reaktsiooni peamiselt transseksuaalid ja androgüünsed noormehed, kes näitavad maailma lavadel koos teiste, nendega äravahetamiseni sarnaste modellidega naiste moodi. Vastupidist pole näha.

Siin võib oma osa mängida ka tõsiasi, et naiseks riietumine on lihtne. Naiselikkuse märgid on kergesti eristatavad, jäljendatavad ja pealegi näib see paljudele naljakas: ei leidu vist meest, kes poleks mõnel peol rinnahoidja väel ja tikkontsadel komberdanud, taustaks naerurõkatused. Naiste meheks riietumine tekitab täpselt vastupidise reaktsiooni, mõjudes pigem vastumeelselt, hirmutavalt, ebardlikult.

Selles pole enamuse jaoks kunagi midagi koomilist, justkui naise meheks riietumine tähendaks naise tegelikku, tõsist soovi olla hoopis mees, iha trügida teistele reserveeritud keelatud maale. Samal mõjub mehe naiseks riietumine oma ülepakutuses äärmiselt humoorikana isegi naistele, kuigi naeruvääristab meie kultuuriruumis valitsevat ja taganõutud naiselikkust. Naiselikkust, mis pole muud kui naiseks maskeerimine; rituaal, mida miljonid naised hommikust õhtuni peegli ees kohusetundlikult täidavad.

Taolise naiselikkuse tunnusjoonteks on seelikud, kõrged kontsad ja dekolteed, mida nii paljud „õige, tõelise naise“ seljas näha ihkavad. Samal ajal pole kuhugi kadunud arvamus, et miniseeliku ja avara dekolteega naine on end ennekõike meeste seksuaalseks rahulduseks välja pakkunud. Naine (riides või ilma) on justkui mehi provotseeriv olend, nende tähelepanuavaldusi nooliv ja seega vastutav kodus või tänaval toimuva seksuaalse ahistamise ja/või rünnaku ohvriks sattumise eest.

See naispühaku ja -pattulangenu vastandus peegeldub meile vastu suuremates religioonides, mida esitatakse universaalsetena, kuid mis on kõigest meestekesksed. Seega puudulikud. Mõte, et „naisi peetakse tavaliselt kütkestavamaks sugupooleks“ läbib kõiki pühaks peetud tekste, kuid peab ometi paika vaid heteroseksuaalsete meeste ja homoseksuaalsete naiste seisukohast. Heteroseksuaalsed naised ja homoseksuaalsed mehed peavad tavaliselt kütkestavamaks sugupooleks mehi. Biseksuaalsetel nii selgepiirilist eelistust pole…

Kuid too meeste himurate pilkude tähtsustamine on pidevalt meie ümber, meie sees ning kinnitab, et naise riietuse reeglid tingib esmajärjekorras meeste seksuaalsus, mis meestekeskses religioonis on enesestmõistetavalt (meeste jaoks) kõige olulisemal kohal. Teisisõnu on nende sõnul naine vastutav iga mehe, isegi selle, kellega ta juhuslikult tänaval kohtub, seksuaalse käitumise eest. Kui sa oled sündsalt riides, varjad kõik, mis võib mehes iha tekitada (ja jumal ise teab, et kujutlusvõime on inimesel üüratu), siis oled sa austust vääriv ja sinuga ei juhtu midagi. Vastupidisel juhul provotseerid naisena, et sind ahistataks, solvataks, vägistataks või rünnataks.

Piirid “austust väärivate”, võrgutavate ning “avalike” (ÕS-i tähenduses: kõigile mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev) naiste vahel on väga hägusad ning nende ümber laveerimist õpivad tüdrukud juba üsna noorelt. Köietantsijate moodi. Riietuse kaudu toimivat kasvatust on palju kirjeldatud, rõhutades, et naiselik moraal kehtestatakse eelkõige pideva väljanägemisele suunatud distsipliini kaudu, mis puudutab kõiki kehaosi ning millele on antud kõlbeline tähendus.

Jälgige järgmine kord, kuidas suunatakse väikeseid tüdrukuid: ära roni seelikuga puu otsa ega istu kunagi jalad laiali, sest see on vulgaarne, ebasünnis, inetu ning mitte sugugi naiselik, nagu ka liiga kõva häälega naermine või räigete sõnade kasutamine. Ja siis minge tööle ning jälgige selle kõige aastakümneid hiljem ilmnevaid tulemusi. Kuidas istuvad koosolekuruumis mehed? Jalad laiali, lõdvalt, endale piisavalt palju, mugavat olemist lubavat ruumi võttes. Ja siis vaadake tikksirgelt, jalg üle põlve, kõht sisse tõmmatult istuvaid naisi, kelle eesmärk oleks justkui end võimalikult nähtamatuks muuta, võimalikult vähe ruumi enda alla võtta.

Kõik meile juba lapsepõlvest tuttavad manitsused „tüdrukud nii ei tee, nii ei istu, nii ei räägi“ jutustavad sellest ja ainult sellest, et tüdrukule pole lubatud see, mis poisile ja vastupidi. Ning selle taga peitub ähvardus: „muidu ei taha sind mitte keegi“.

Ja naistes on meeldida tahtmine sügaval-sügaval sees, sest meid õpetatakse, kasvatatakse olenditeks, kes oleks nagu mõeldud teiste jaoks. Taolise sotsialiseerimise tulemusena piitsutab meid, eriti nooremas eas, ülim soov tekitada mehes iha — olles ilus ja meeldiv, kuid samas endale nõudmata ega ohustamata mehe tähtsust, võimu ning positsiooni.

Mida räägib niimoodi mõistetud naiselikkus ning sellele vastanduv vägivallale ja agressiivsusele rajatud mehelikkus meie ühiskonnast, meie omavahelistest suhetest? Igatahes muud, kui seda, et meil valitseks reaalne vabadus ja võrdsus.

FIBA otsus on vaid üks näide mõtteviisist, mis püsib visalt ning rõhutab, et naise seksualiseeritud keha on me ainus väärtus ja seega ainus võimalus (meestekeskses) maailmas midagi saavutada. „Väärtus“, mis röövib naiselt inimlikkuse, muutes meid automaatselt tarbeesemeteks.

www.DELFI.ee
18. juuli 2011 06:00

 

Inga Mikiver: kohtusaalis mõnitatakse emasid.

MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiver ütles MTÜ Eesti Emade Ühenduse arvamust kommenteerides, et laste kaudu üritavad vägivaldsed mehed suhte lõpetanud naistele tihti vaid haiget teha ning laste huvidega seejuures keegi ei arvesta.

Kõige kurvem on, kui lahkumineku hammasrataste vahele jäävad lapsed. Seda juhtub ka selliste lahkuminekute puhul, kus poolte omavahelises suhtluses puudus vägivaldsus, eriti räiged vormid võtab see aga neil juhtudel, kui tegemist on vägivaldse mehega.

Arvestama peab seda, et enamikul juhtudel on laps pealt näinud, kuidas isa on löönud ema ja tal on tekkinud hirmureaktsioon isa suhtes. Meil on käinud nõustamistel ahastuses naised, kes räägivad sellest, kuidas käituvad nende väikelapsed enne ja pärast isaga kohtumist. Paraku on olemas kohtuotsused, mida peab täitma.

Meie praktika näitab, et eriline võitlus lahkumineku puhul käibki väikelaste ümber – üks isa nõudis kohtu kaudu isegi 6-kuust rinnalast igaks nädalalõpuks Eesti teise otsa.

Välismaalastest isad, kes ei räägi eesti keelt, nõuavad paariaastast last mitmeks päevaks nädalas enda juurde. Ja saavadki selle õiguse, sest neil on rahakott, mis võimaldab palgata tippadvokaate – vähekindlustatud naine peab leppima tasuta riigi pakutud õigusabiga, mille kvaliteet on küsitava väärtusega.

Väikelaps, kes ei suuda põhjendada, miks ta isa juurde ei taha minna ja rääkida sellest, mida ta isaga üldse teeb, ongi selleks sihtgrupiks, kelle kaudu üritatakse naisele veel haiget teha nii palju kui võimalik. Oleme kuulnud lugusid kohtusaalidest, mis tunduvad uskumatutena.

Mehed nõuavad isadena oma õigusi ja tugevate advokaatide kaasabil ka saavad. Kui palju arvestatakse aga nendel juhtudel, kui isale antakse õigus väikelaps mitmeks ööpäevaks kodust ära viia, lapse huve? Julgen väita, et Eesti riigis puudub lapsi ja nende emasid kaitsev hoiak.

Lapse õigusest kohtuda oma isaga on tehtud lapse kohustus. Kohtusaalis kohtunikud tihti veel mõnitavad emasid. Eestis ei ole kohtunikud saanud lähisuhtevägivalla teemalist koolitust. Euroopa arenenud riikides lahendavad selliseid küsimusi eriväljaõppe saanud kohtunikud.

Riigil puudub tegevus selles suunas, et oleks garanteeritud lapsele mõlema vanema elatisraha. Olukorras, kus üks vanem mingil põhjusel ei saa/või ei taha lapsele elatist maksta, peaks maksjaks olema riik, kes hiljem selle vanemalt välja nõuab.

Praegu võivad lahkumineku korral lapse elamistingimused oluliselt halveneda, kuna jäävad sõltuvusse ainult ühe vanema sissetulekutest. Vanemalt tuleb nõuda ka tema kohustuste täitmist, mitte ainult kaitsta õigusi kohtumistele lapsega.

Naistele soovitan:

  1. Füüsilise vägivalla tunnused tuleb fikseerida arsti juures. Politseisse tuleb teha avaldus. Hiljem, kui Teie vägivaldne mees asub kohtu kaudu nõudma õigusi lapsele, saate tõestada vägivaldsust.
  2. Kohe esimeste vägivallatunnuste puhul tuleb hakata koguma tõendeid ja salvestusi, et lisada neist koopiad politseisse tehtud avaldusele.
  3. Kaaluda hoolega mehe tegelikke käitumismotiive, kui ta suhete alguses halvustab teisi naisi/mehi, «kaitseb» oma väljavalitut iga võõra pilgu ja sõna eest – kõik see võib naise enda vastu pöörduda.
  4. Vaadake hoolega mehe suhtlemist oma ema, õe või mõne teise naisega tema enda lähikonnast. Kui mees ei suuda austada oma pereliikmeid, ei austa ta tulevikus ka oma naist.
  5. Vägivald ei ole ainult füüsiline kallaletulek, vaid keelamine suhelda sugulaste ja sõpradega, õppida või käia kursustel ja tegeleda oma huvidega. Kooselu peaks võimendama partnerite häid omadusi, mitte keelustama neid.
  6. Mõelge, kas tahate sellelt mehelt lapsi. Kindlasti leidke olukorra lahendamiseks võimalus enne, kui teil on suur pere ja lahkuminek on väga keeruline. Laps on alati peresisese vägivalla kaasohver.
  7. Küsimuste või kahtluste puhul pidage nõu spetsialistidega.

Artukkel leitav: http://www.naine24.ee/466128/inga-mikiver-kohtusaalis-monitatakse-emasid/

Valijad hindavad naisi. Kaia Iva, riigikogu liige (IRL) 19. juuli 2011

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale“, sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi – üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas.“ Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:“ Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?“ Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet“ kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

http://www.epl.ee/artikkel/600959

Seotud

Veel ühed sammud Eesti Puuetega Naiste Liidu poole. EPNÜ pressiteade.

Euroopa Puuetega Naiste Manifest kõneleb sellest, et erinevaid koolitusi, haridusprogramme, tuluüritusi puuetega naistele tuleb korraldada kohapeal, rohujuure tasandil ning stimuleerida puuetega naiste aktiivset osavõttu. See tähendab, et tuleb anda Eesti igas maakonnas võimaluse puuetega naistele juhiomaduste, eestkoste võimekuse arendamiseks, oskust kaitsta tüdrukute ja naiste kodaniku- ning inimõigusi ning teha koostööd kohalike naisteühenduste ja kohaliku omavalitsustega.

Laupäeval 18. juunil toimus Eesti Puuetega Naiste Ühingu koosolek Tallinnas, kus otsustati, et EPNÜ Põhja-Eesti osakonna tegevusjärglaseks saab Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing.


Ühingu juriidiliseks isikuks edendamise eestvedajateks kinnitas koosolek ja nõustusid olema Kairi Rohtmets, Jelena Pipper ja Piret Mandre.

 

Mare Abner

EPNÜ juhatuse esinaine