Eesti Päevaleht: 21.aprill 2011. Eesti eesmärk on eelkõige koduse õendusabi arendamine, et inimene saaks teenust harjumuspärases keskkonnas

Igal ajahetkel on inimesi, kes vajavad varasemas või hilisemas eluperioodis meedikute abi ja tuge. Paraku saavad tervishoiutöötajad inimest aidata vaid tervise taastamise ja säilimise nimel, ent patsiendi haiguse, operatsiooni või trauma-järgse elukorraldusega toimetulekuks on kahtlemata vajalik ka pere ja lähedaste toetus.

Taastus- või hooldusravi vajajaid on igas vanuses ja eri põhjustel. Sageli kasutatakse mõisteid taastusravi ja hooldusravi sünonüümidena, kuid tegelikult on tegemist kahe täiesti eri valdkonnaga –  nii ravi eesmärgi, sihtrühmade kui ka ravimeetodite puhul. Väikesed erinevused on ka teenuste rahastamises ja omaosaluse suuruses.

Taastusravi vajatakse pärast haigust või traumat

Taastusravi on aktiivravi liik, mis on suunatud häirunud funktsioonide taastamisele, säilitamisele või puudega kohanemisele. Tegu on töövõimet või toimetulekut taastava raviga. Taastusravi käib nii ambulatoorselt (haiglaväliselt) kui ka statsionaarselt (haiglas).
Haigekassa tasub taastusravi eest, kui:

• teenus on kantud tervishoiuteenuste loetellu;

• teenust osutab haigekassa lepingupartner;

• kehtib saatekirja nõue taastusarstile;

• on meditsiiniline näidustus aktiivse taastusravi vajalikkuse kohta;

• kasutamise puhul on teatud piirangud.

Taastusravi protseduurid on näiteks füsioteraapia, tegevusteraapia, psühhoteraapia või ka logopeediline protseduur.

Ambulatoorseks taastusraviks suunab (annab saatekirja) taastusarsti vastuvõtule inimese tavaliselt perearst, kuid seda võivad teha ka teised arstid (nt neuroloog või traumatoloog). Taastusarst otsustab, kas taastusravi on näidustatud ning millised protseduurid on patsiendile vajalikud. Sanatooriumipakettide eest haigekassa ei tasu.
Mõnede protseduuride puhul on valitsuse määrusega kehtestatud lisatingimused ja neil juhtudel tasub nende protseduuride eest haigekassa. Ühe terviseprobleemi kohta rahastatakse kuni 12 ambulatoorset taastusravi teenust.

Taastusravihaiglat vajavad patsiendid enamasti taastumiseks pärast rasket haigust või traumat. Haigekassa eesmärk on tagada esmajärjekorras
intensiivne taastusravi pärast ägedaid seisundeid (nt liikumishäiret põhjustavad ägeda haiguse või operatsiooni järgse selja- või peaajukahjustuse, perifeersete halvatuste, vaagna hulgimurdude või infarktijärgse seisundi puhul, traumajärgsed seljaajukahjustused).

Neil juhtudel on piiriks kuni kuus kuud ägeda haigestumise algusest (v.a kuni 19-aastaste taastusravi), traumajärgse selja-ajukahjustuse korral 18 kuud. Intensiivse taastusravi osutamisel haiglas tasub taastusravi voodipäeva eest haigekassa (olenevalt haigusest 14–24 päeva eest). Omaosalust ei ole ja ravi-asutus võib patsiendilt küsida voodipäevatasu kuni 1,6 eurot päevas kuni 10 päeva eest, edasiste haiglapäevade eest voodi-päevatasu maksma ei pea.

Funktsioone toetava taastusravi eest tasub haigekassa 80% voodipäeva maksumusest. Omaosalusena võib raviasutus patsiendilt võtta
20% voodipäevahinnast ehk 8,96 eurot ühe päeva kohta, millele lisandub veel voodipäevatasu (1,6 eurot päevas) kuni 10 päeva eest.
Funktsioone toetavat taastusravi võib patsient vajada näiteks tugiliikumisaparaadi krooniliste haiguste, proteesimise või operatsioonijärgsete seisundite, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või perifeersest halvatusest tingitud haigusseisundite korral.

Statsionaarse taastusravi korral maksab haigekassa lisaks voodipäevahinnale ka protseduuride ja uuringute eest. Haiglaravil tehtavad taastusravi protseduurid ja vajalikud uuringud planeeritakse haiglasoleku aja sisse ning nende eest inimene täiendavalt tasuma ei pea. Kuni 7-aastase või kuni 14-aastase sügava või raske liikumis- või liitpuudega lapse haiglas taastusravil viibimise ajal maksab haigekassa ka koos temaga haiglas viibiva vanema või hooldaja voodipäeva eest.

Lisaks võib lugeda: http://www.haigekassa.ee/kindlustatule/tervishoid/taastus

Hooldusravi on peamiselt eakatele

Inimeste hooldamise küsimusega tegelevad nii tervishoiu- kui ka hoolekandesüsteem. Haigekassa rahastab meditsiinilisi teenuseid hõlmavat
hooldusravi. Hooldusravi pole sama, mis hooldekodu ja hoolekandeteenused. Siiski on kokkupuutepunkte, sest sageli on hooldekodudes elavatel inimestel terviseprobleeme. Hoolekandeteenuste kohta (hooldekodud jm) saab täpsemat infot kohalikust omavalitsusest.

Hooldusravi on õendusabi teenus ja seda osutatakse õendusabi vajavale patsiendile kas haiglas või patsiendi kodus. Hooldusravile suunab perearst või eriarst saatekirjaga. Teenuse sihtrühm on hooldusravi vajavad haiged, kellest enamiku moodustavad üle 65-aastased.
Eestis läbi viidud uuringu alusel vajab pidevat õendusabi perioodiliselt vähemalt 16% kroonilistest haigetest. Hooldusraviteenus jaguneb samuti statsionaarseks ja ambulatoorseks.

Ambulatoorne hooldus-ravi jaguneb koduõendusteenuseks, geriaatrilise seisundi hindamiseks ja vähihaige koduseks toetusraviks.

Koduõendusteenust osutatakse haige kodus ja see hõlmab õendusplaani koostamist, patsiendi nõustamist õe poolt (tervise säilitamise ja elukorralduse osas), raviprotseduuride sooritamist (nt vererõhu mõõtmine, lamatiste ennetamine) ning arsti korraldusel teatud protseduuride tegemist (hapnikravi, haavasidumine, süstide ja tilkinfusiooni tegemine, põieloputus jne), samuti vähihaigete sümptomaatilist ravi. Koduõendusteenuse sihtrühm on näiteks liikumisvõimetud patsiendid tõsiste füüsiliste probleemidega, kroonilised voodihaiged, liikumispuudega inimesed, patsiendid, kellel on keerulised  tervisega seotud vajadused, mida sotsiaalhooldaja ja/või pereliikmed ei suuda lahendada. Üks koduõde võib päevas külastada viit kuni kuut haiget. Siiski ei külastata kõiki haigeid iga päev, vaid vajaduse järgi, nt üks kuni neli korda nädalas.

Geriaatrilist hindamist teevad arst, õde ja sotsiaaltöötaja ning vajadusel konsultandid. Geriaatrilise seisundi hindamist tehakse eelkõige probleemsetel juhtudel – kui haige on aktiivravi osakonnast otse hooldusravile suunatud või juhtudel, kus otsus isiku edasisuunamise kohta, kas siis tervishoiu- või sotsiaalhoolekande süsteemi või koju tagasi, tekitab probleeme (nt patsient või tema esindaja ei ole arsti otsusega nõus).

Vähihaigete kodune toetusravi on üks hooldusravi ja koduse õendusabi liik ning suunatud konkreetsele vähihaigete grupile. Toetusravi osutatakse raskes seisundis vähihaigetele ning enamasti on selle eesmärk kergendada sureva haige vaevusi.

Teenus sisaldab eriarsti või õe koduvisiidi käigus tehtud tegevusi ja protseduure koos vajalike materjalidega: põieloputus ja kateetri vahetamine, krooniliste haavade sidumine, plaastrite vahetus, lamatiste profülaktika, tilkfusioon, pidev valutustamine (valupump), sondiga toitmine, punktsioonid ja haige punktsioonijärgne jälgimine, vajadusel teadvuseta haige jälgimine, põetus- ja hooldusplaani koostamine esmasel koduvisiidil ja haige omaste õpetamine, terviseseisundi muutumisel põetusplaani muutmine koos omaste õpetamisega, klistiiri tegemine, suuõõne puhastamine suuõõnekasvaja korral, imavad sidemed ning haige ja tema omaste psühhosotsiaalne nõustamine, arvestades vähihaige eripära.

Omaosalus statsionaarses hooldusravis on 15%.

Statsionaarne ehk ööpäevaringne hooldusravi sisaldab nii ravi kui ka hooldamist (sh protseduurid, ravimid). Ühe haiguse korral on maksimaalne võimalik hooldusravi kestus 60 päeva, teatud erijuhtudel (meditsiiniline näidustus) pikendatakse seda haigekassa ja raviasutuse kokkuleppel veel kuni 60 päeva võrra.

Statsionaarsele hooldusravile kehtib omaosalus 15%. Patsiendi tasutav osa on sellest u 6,13 eurot ühe voodipäeva kohta, seega 182 eurot kuus. Haigekassa maksab ühe hooldusravi päeva eest raviasutusele ligikaudu 34 eurot, kuus seega 1032 eurot. Hind ei sõltu diagnoosist, puude olemasolust, vanusest või sellest, kas enne ravi elas inimene kodus või hooldekodus. Ühtlasi kehtib hooldusravis sarnaselt eriarstiabiga voodipäevatasu 1,6 eurot päevas ning seda tohib võtta esimese kümne ravil oldud päeva eest ehk maksimaalselt 16 eurot ühe haiglasoleku korra kohta.

Hooldusravi omaosaluse määr ühes kalendrikuus jääb alla keskmise pensioni suuruse. Toimetulekuraskuste korral on kohalikul omavalitsusel
seadusejärgne kohustus kodanikku toetada.

Ambulatoorsed hooldusravi teenused, sh koduõendusteenus, on inimesele ja tema lähedastele endiselt tasuta. Selle eest maksab tervishoiuteenuse osutajale haigekassa. Nii nagu paljude teiste arenenud riikide suund, on ka Eesti eesmärk eelkõige koduse õendusabi
arendamine, et inimene saaks teenust pigem harjumuspärases keskkonnas – oma kodus.

Tänu Eesti Naiste Koostööketile viibisin seminaril, mille ettekanded lubati lähemas tulevikus panna ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kodulehele.
Seminar oli väga huvitav ja lubas oletada, et ka Eestis pannakse tulevikus suuremat rõhku mittetulundusühingute sotsiaalsetele ettevõtmistele. Ühes töögrupis rõhutati vajadust Eestis arendada sotsiaalseid teenuseid.

Siin ka kutse seminarile ja päevakava.

Kodanikuühiskonna Sihtkapital kutsub osalema ja kaasa rääkima sotsiaalse ettevõtluse seminaril.

Reedel, 01.aprillil 2011 kell 12.00 – 17.00 Eesti Rahvusraamatukogu väike saal, Tallinn

Eesmärk: tekitada huvi ja tõsta avalikkuse teadlikkust sotsiaalsest ettevõtlusest, tuua esile sotsiaalse ettevõtluse häid näiteid ning leida lahendusi teema arendamiseks.

Luubi all: Sotsiaalse ettevõtluse (SE) definitsioon (kuidas käsitleme Eestis, kuidas Suurbritannias), SE tunnusjooned, sotsiaalse ettevõtte loomine, kasvamine ja arendamine praktilised näited. Millist infrastruktuuri on SE arendamiseks vaja?

Ajakava:

11.45-12.00 tervituskohv,
12.00-12.10 KÜSK ja sotsiaalne ettevõtlus, Kaja Kaur, KÜSK programmide juht
12.15-13.00 Sotsiaalne ettevõtlus Eestis: definitsioon, regulatsioon ja praktikute vajadused, Jaan Aps, Heateo Sihtasutus
13.00-14.00 Praktilised näited KÜSK sotsiaalse ettevõtluse projektide elluviijatelt (SA Pärnu Vabahariduskeskus, SA Luke Mõis, SA Maarja Küla, EELK Pilistvere Andrease Kogudus).
14.00-14.30 Kohvipaus
14.30-15.30 Sotsiaalne ettevõtlus Šotimaal (erinevad vormid, eduka ettevõtte tunnusjooned, SE tugisüsteem), Roger Evans, ettevõtlusekspert Šotimaa/Eesti
15.30-16.15 Arutelud gruppides (teemad: kas ja miks Eesti vajab sotsiaalseid ettevõtteid; sotsiaalse ettevõtluse tugisüsteem Eestis sh rahastamine; eduka sotsiaalse ettevõtte tunnusjooned)
16.20-16.50 Tulemuste esitlused
16.50-17.00 Päeva kokkuvõte, Agu Laius, KÜSK juhataja

2010.a. alguses toetas KÜSK 25 organisatsiooni sotsiaalse ettevõtluse äriplaani koostamist. Edasi järgnes 18 äriplaani elluviimise toetamine, mille huvitavamad näited antud seminaril tutvustatakse. Taotlusvooru vahendite maht kokku 6,5 miljonit krooni.
Sotsiaalse ettevõtlusena käsitletakse SE-10 taotlusvoorus mittetulundusühenduste poolt soovitud sotsiaalsete ja keskkonnamuutuste saavutamiseks ettevõtluspõhimõtetel rajanevate tegevuste ning püsiva omatulu teenimise meetmete käivitamist.

Depressiooni tõttu töövõimetuspensioni saajate arv on Eestis viimastel aastatel kasvanud ning ulatus mullu 1404ni.
2009. aastal sai depressiooni tõttu töövõimetuspensioni 1048 ning 2008. aastal 864 inimest, näitavad sotsiaalkindlustusameti andmed.

«Töövõimetuspensioni saamise üheks tingimuseks on töövõimetuse ulatus 40-100
protsenti. Kui see on alla 40 protsendi, siis töövõimetuspensioni ei
maksta,» lisas sotsiaalkindlustusameti avalike suhete juht Elve Tonts.

Laura Raus

Seminar toimub Euroakadeemia (Tallinn, Mustamäe tee 4) esimesel korrusel. Majas puudub invatualett. Tallinna noorteorganisatsiooni MTÜ Peace Child Eesti loodud projekti „Sooline Võimestamine“ eesmärgiks on edendada noorte seas teadlikkust sügavalt juurdunud soolisest ebavõrdsusest igapäevases sotsiaalses kontekstis ning stereotüüpidest ja eelarvamustest, mis seda toidavad ning luua vahendeid ebavõrdsuse vähendamiseks. Edendada soorollide ja –stereotüüpide alast diskussiooni, mis on vajalik konstruktiivsete lahenduste leidmiseks ning pakkuda soolise võrdõiguslikkuse alaseid konstruktiivseid teadmisi ja oskusi ka haridussüsteemis, et tagada varajane sekkumine eelarvamuste ja stereotüüpide kinnistumisse.

Projekti raames viiakse läbi infokampaania ja koolitused kohalikes koolides ning projekti peaüritusena toimub 08.04.2011 kella 11:00 – 15:00 Tallinna Noorte Soolise Võrdõiguslikkuse Seminar, Euroakadeemias. Seminarile on oodatud kuni 60 aktiivset noort vanuses 14-26, kes on huvitatud soolise võrdõiguslikkuse küsimustest ja soovivad jagada ka omi kogemusis ja teadmisi teiste endavanustega. Registreerimine on avatud kuni 06.04.2011, registreerimiseks mine veebilehele www.peacechild-estonia.org e-vormi täitmiseks või edasta oma nimi, organisatsioon ja kontaktandmed info@peacechild-estonia.org. Seminaril on tagatud toitlustamine.

Tallinna Soolise Võrdõiguslikkuse Noorteseminar

Soomes toimunud seminaril “Puudega naine ja vägivald” 10.03.2011 oli teemaks puudega naiste vägivalla kogemus, puudega naise naiselikkus ja seksuaalsus. Seminari avakõnega esines Õigusminister Tuija Brax. Kultuurikeskuses Caisa korraldatud seminaril toodi põhimõtted puudega naisi ähvardava vägivalla ennetamiseks.

Puudega naist nähakse tihti kui sugupooletut olendit, kelle esimene omadus on puue. Ka puudega naiste emadus seatakse küsimuse alla ning võimetus lapse eest hoolitseda tuleb arutluse alla isegi siis, kui on tegemist ema lühiajalise füüsilise haigestumisega. Suur probleem on ka puudega naiste ja laste kogetud vägivald, seksuaalne vägivald juba nende poolt, kes on seda inimest kasvatanud, tema eest hoolitsenud, kuid kes ei tunnista seda. 

Puudega inimese hooldamisega seondub niipalju isiklike ja intiimsete tsoonide uurimist ja puutumist, et lubatud piiride ületamine võib jääda ohvritel isegi märkamata, rääkis Invaliidiliidu sotsiaalnõunik ja puuetega naiste ühingu eestseisja Pirkko Justander. Uuringutele tuginedes viitas Justander, et puudega naiste kogemus vägivallast on olnud väga räige. Liikumispuudega naisi lüüakse tihti jalgadesse või selga, nägemispuudelisi näole ja tummasid inimesi suule. Lähisuhtevägivallas puudega naine on tihti kaitsetu, kui abivahend viiakse tema lähiulatusest eemale või ohvri tundeid nö vähendatakse tema puude tõttu, tõdeb Justander. 

Justanderi arvates peab nendesse probleemidesse sekkuma. Peab tunnistama puudega naise naiselikkust ja tema võimalikku sattumist seetõttu vägivalla ohvriks. Kõikides tugisüsteemides on vajalik esiteks teha turvakodud turvaliseks, kus naistel on võimalik saada teenuseid. Lähisuhtevägivalla abi- ja lapsehoiuteenuse spetsialistid peavad saamakoolitust puudega inimese kui eelkõige naise olemusest. 

Seminar "Puudega naine ja vägivald" on esimene samm nähtamatute probleemide nähtavaks tegemisel. 
 
Eesti keelde tõlkis kokkuvõtlikult Eda Muru 
  
Lähemalt loe kodulehelt:

http://www.invalidiliitto.fi/portal/fi/invalidiliitto/tiedotteet?bid=422

Iga aastaga diagnoositakse üha rohkematel lastel autismi, mis võib Eesti autismiühingu esinaise Marianne Kuzemtšenko sõnul tuleneda lihtsalt oskusest probleemi näha, kuna psühhiaatrite hinnangul on autism meis kõigis olemuslikult sees.

Tallinna lastehaiglas lisandus mullu 26 uut autismi juhtumit. Kuzemtšenko spekuleeris, et kui nimetatud arv tõele vastab, võib vabariigi peale aastas teist samapalju juurde tulla. Paraku jääb see vaid oletuseks, kuna autismi diagnoose kokku ei loeta.

Autismiühingu esinaise sõnul on kasvutendentsil mitmeid erinevaid põhjuseid: «Tõenäoliselt oleme lihtsalt targemad, ühiskond areneb edasi, oskame täpsemalt näha ja sõnastada asju.» Loetellu lisas ta veel meditsiini arengu, keskkonnategurid ja inimeste elukombed.

Viimast silmas pidades rõhutas naine, et kindlasti ei saa samas lapse häires süüdistada ema eluvalikuid: «Autism ei vali vanemaid, kellel on kehvad elukombed, kes suitsetavad, tarbivad alkoholi või narkootikume.» Selliseid lapsi pidavat tema kinnitusel sündima ka täiskarsklaste, väga korralike ja tarkade pereinimeste juurde.

Autismi teket mõjutavad osaliselt kõik meid ümbritsevad ja tarbitavad kahjulikud ained, kuid need pole ainsateks teguriteks, märkis Kuzemtšenko. Inimese organism on liiga keerukas, mistõttu ei osata täpseid häire põhjuseid veel sõnastada.

Samuti pole selge, kas autismi puhul on tegemist kaasasündinud häirega. Sünnitusmajas ei saa seda imikul kindlaks teha, kuna üheks diagnoosikriteeriumiks on kõne, selgitas naine. «Üldiselt on autism suhteliselt hästi diagnoositav kuskil 2. kuni 3. eluaastast.»

Häire avastamine sõltub autismiühingu esinaise sõnul jällegi perest ja haiguse raskusastmest: «Kui on kodune laps, siis on ka juhtumeid, kus diagnoosini jõutakse vahetult enne kooli, kui on näha, et mingid asjad ei toimi ja koolid ei taha vastu võtta.» Kergemate haigusjuhtumite puhul võib ette tulla, et autism tehakse kindlaks alles 4. või 5. klassis.

Erinevad psühhiaatrid leiavad, et tegelikult on autism meis kõigis olemuslikult sees, tähendas Kuzemtšenko. Paljudest teguritest sõltub, et kellel, mis kujul ja millal ta välja lööb. «On ka neid, kellel ilmnevad autistlikud käitumisjooned näiteks pärast rasket traumat või avariid.»

Autismi ei maksa ennatlikult kahtlustada

Kuzemtšenko kinnitusel ei maksa lapse iga probleemi korral kõige hullemat arvata: «Meis kõigis on nii mõnigi autistlik joon olemas. Küsimus on selles, millal takistab see normaalset elu, funktsioneerimist ja elukorraldust.»

«Kui tõesti lapsel kõnet üldse ei tule, laps on kontaktitu või vastupidi hüperaktiivne, siis see võib olla üks märk, et midagi on valesti,» tõi naine välja. Ei saa aga mainimata jätta, et tuleb ette juhtumeid, kus kahtlustatakse ühte ja diagnoosiks tuleb hoopis miski muu.

Kõige selgemini saab võimalik probleem autismiühingu esinaise sõnul nähtavaks lasteasutustes: «Kui laps teistega üldse ei haaku, ei tee tööd, ei mängi, temaga kontakti võtmine on keeruline, ta ei allu eriti korraldustele, tal on erinevad söömishäired, võivad olla ka unehäired, pilkkontakt kas puudub täiesti või on kummaline – seal on hästi palju erinevaid kriteeriume, mille järgi oletada, et võib tegemist olla autismiga.»

Kuzemtšenko ei taha aga öelda, et kui laps otsa ei vaata, siis peaks ta arsti juurde viima. «Ei maksa vanematel minna paanikasse, kui laps näiteks kakleb lasteaias kellegi teisega. Võib-olla on põhjus hoopis milleski muus,» rahustas naine.

Kui aga lasteaiast tuleb signaale, et probleeme ilmneb mitmetes valdkondades, siis võib kaaluda häire olemasolu kontrollimist. «Kindlasti ei tohi vanemad ise diagnoosima hakata ega ka lasteaiakasvatajad, sest selleks on olemas vastava väljaõppega spetsialistid,» rõhutas ta.

Häiret nähakse alles paljude sümptomite koos ilmnemisel – diagnoosimisel võetakse aluseks kolm erinevat valdkonda, millest peab olema täidetud teatud arv kõrvalekaldeid, misjärel saab öelda, kas tegemist on autismiga.

Nii mõnelgi lapsel kinnitatakse vaid autistlikud jooned, mis tähendab, et autismi diagnoosiks pole tal piisav arv häirele vastavaid tunnuseid väljendunud, selgitas Kuzemtšenko. Iga raskustaseme tuvastamine on siiski oluline otsustamaks, kuidas edasi käituda ning kas laps vajab erinevat õppemetoodikat ja suhtlemist.

Eesti autismiühingu kodulehel välja toodud autismihäirete esinemissagedus üldpopulatsioonis:

10 : 1000 – normaalne, kuid autistlike joontega
5 : 1000 – Aspergeri sündroom / atüüpiline autism
1 : 1000 – autism / atüüpiline autism
7 : 1000 – vaimne alaareng 

http://naine.postimees.ee/?id=379483

Loe ka http://www.autismeesti.ee/index.php?id=5 (Eesti Autismiühing)

Väikese elutoa sinepikarva seina ehib värviline maal: naine vaatamas kaugusse. Eesti vanimas, Tartu naiste varjupaigas mõjub pilt sümbolina. Vägivalla eest pagenu mõtleb, kuidas oma eluga edasi minna.

«Nii lääneriikides kui ka Eestis läbi viidud sotsioloogilised uuringud näitavad, et jõhkrat füüsilist vägi­valda esineb igas kümnendas paarisuhtes, sageli kaasneb sellega ka seksuaalne vägivald,» ütleb Tartu naiste varjupaiga juhataja Sirje Otstavel.

Eestis pakuvad vägivaldsest suhtest pagenud naistele ajutist eluaset varjupaigad ja turvakodud. Tartus on andnud linn varjupaiga käsutusse viietoalise korteri, milles pole praegu ühtki vaba kohta. Köögist kostab lapse rõõmsat vadinat.

«Siia võib tulla ka lasteta naine, kes on perevägivalla ohver,» selgitab juhataja. Varjupaigas on olemas kõik eluks vajalik, alustades toidunõudest ja lõpetades voodipesuga. Kuigi elanikke pikaajaliselt ei toitlustata, ei jäeta ühtki hädalist tühja kõhtu kannatama.

Naistevastasest vägivallast hakati läänes rääkima 1970. aastatel, Eestis tõstatus see teema kümmekonna aasta eest. «Naistevastast vägivalda esineb vähem riikides, kus meestel ja naistel on võrdne palgatase, võrdsed võimalused tööturul jne,» märgib Otstavel.

Kui naine kogeb paarisuhtes vägivalda, on esimene samm mehe juurest lahkumine. Miks talub mõni naine halba kohtlemist aastaid? «Kui naisel pole tööd ega raha ja lastel lasteaiakohta, on tegu suletud ringiga,» selgitab Otstavel.

On ette tulnud juhtumeid, mil isegi vanemahüvitis on vormistatud isa nimele, sest naine oli enne sünnitamist töötu. «Tasub mõelda, kelle nimele ühiselt ostetud kinnisvara, kelle nimel on laenud jms,» räägib Tartu naiste varjupaiga juhataja.

Linnades on abivõimalusi rohkem, kuid väikestes kohtades on ohver sageli igasuguse toeta. Paljud naised püüavad varjata alandusi, mida nad nelja seina vahel taluvad. Ka varjupaigast abiotsimine võib olla suur eneseületamine.

Varjupaiga juhataja sõnul ei ole võimalik vägivalda kogevast naisest koondportreed joonistada. Tüüpiline kujutlus perevägivallast on järgmine: väheharitud alkoholilembene mees tuleb palgapäeval koju ja hakkab peret terroriseerima. Aga Otstavel on kohanud ka haritud ja töös edukaid härrasmehi, kes on olnud lähisuhetes jõhkrad.

Vägivalla eest ära

Varjupaigas, mille aadress on teada vaid abivajajatele, viibitakse keskmiselt paar-kolm kuud, aga mõni naine on siin elanud üle aasta. Tavaliselt saab hättasattunud naine varjupaiga numbri sotsiaaltöötajalt või leiab selle internetist. Vahel toob naise varjupaika politseinik.

Varjupaikade aadressid on teada vaid abivajajatele. Otstaveli sõnul on kaheksa aasta jooksul ette tulnud kolm juhtumit, mil töötajaid on ähvardatud. Paar korda on tulnud kutsumata külalist politsei abil taltsutada. Aeg-ajalt uuritakse telefonitsi, kas naine on varjupaigas. Mõned mehed üritavad kaasat tagasi meelitada, lubavad minna viinaravile, kinkida lilli jne.

Esineb ka juhtumeid, kus peresuhtes kogeb vägivalda mees, kuid protsentuaalselt on selliseid juhtumeid siiski vähe. «Kui naine võtab omaks oma soorollile omase käitumise, ei ole ta vägivaldne,» lausub Otstavel.

Varjupaiga juhataja lisab, et poisse õpetatakse maast madalast arveid klaarima füüsiliselt. Kui väikesed poisid lähevad tülli, öeldakse nii tihti: mine löö vastu! Tüdrukutele soovitatakse omavahel rääkida ja kenasti ära leppida.

Otstaveli sõnul on nii mõnegi kohtulahendini jõudnud perevägivallajuhtumi puhul teda hämmastanud karistuse leebus. Näiteks lõi mees naisele noaga reide ja nuga tabas reiearterit, mistõttu naine suri. Mees väitis, et polnud tahtnud naist tappa ja karistus oli vägagi leebe.

Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Kristiina Luht kinnitab, et karistusseadustikus on ikka samad karistused kuriteo eest, olenemata sellest, kas toimepanija on lähedane või võõras. «Iga kuriteo puhul on ette nähtud miinimum- ja maksimumkaristus. Küll aga võivad lisaks muudele asjaoludele mõjutada karistuse suurust ka prokuröri ja kohtuniku hoiakud selle vägivallaliigi suhtes,» räägib ta.

Kummastav suhtumine

Ühiskonna suhtumine naistevastasesse vägivalda paneb varjupaiga töötaja vahel õlgu kehitama. Perekonnaõnne ja heade suhete eest peetakse vastutavaks naisi. Näiteks on levinud stereotüüp näägutavast naisest, kes viib mehe nii kaugele, et too teda lööb, peksab, tulistab vms. Kui naine tõstab käe mehe vastu, on ta loomult kuri ja paha. Otstaveli sõnul oskavad vägivallatsejad neid stereotüüpe enda kasuks tööle panna.

«Aga mida see naine siis õiendas mehe kallal? No mis siis, kui too tuligi palgapäeval napsisena koju,» ütles üks meespolitseinik koolitusel.

«Aga kui mees jõi maha poole lastega pere kuueelarvest?» küsis koolitaja.

Kui lugeda perevägivalla teemadel kirjutatud artiklite online-kommentaare, on valdav suhtumine: ega õige naine mehe käest peksa saa, küllap oli ikka põhjust. Vägivallatsejad leiavad sellest õigustust.

Otstavel meenutab juhtumit, kus mees laskis maha noore naise, kahe lapse ema. Mees oli korduvalt karistatud, naise endine alluv. Ajakirjanduses räägiti, et naine pettis mehe lootusi.

«Kui telesaates näidati katmata surnukeha, uurisin toimetajalt, millistel kaalutlustel nad seda tegid. Vastus oli jahmatav: see kandis varjatud sõnumit ehk hoiatust teistele naistele – käituge korralikult!» imestas Tartu varjupaiga juhataja.

«Kas haavatud tundeid on õigus klaarida teist inimest tappes? Aga kui lastega maha jäetud naine tulistaks tema lootusi petnud meest, oleks hukkamõist täielik,» lisas ta.

Et naistevastane vägivald on olemas, näitavad ka arvud. Eestis registreeriti 2009. aastal politseis 3359 juhtumit, neist kuriteona 368 juhtumit. 2008. aastal registreeriti politseis 3992 juhtumit, neist kuriteona 442 juhtumit. Eelmisel aastal tuvastati Eestis 57 inimkaubanduse ohvrist naist, kõik seksuaalse ekspluateerimise ohvrid.

http://naine.postimees.ee/?id=402358

Eesti Päevaleht, 18. märts 2011. Tänavu on kampaania „Erinevus rikastab” fookuses vähemuste kõrval ka puudega inimesed.

Mullu esimest korda euroraha toel korraldatud kampaania „Erinevus rikastab” jätkub ka tänavu. Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmist Progress rahastatav ja TTÜ õiguse instituudi korraldatav projekt keskendub taas homofoobiaga võitlemisele, teisena on sel aastal fookuses puudega inimeste sotsiaalne staatus. Mullu oli homofoobia kõrval vaatluse all rassism. Projektijuht Kari Käsperi sõnul on tänavune eelarve mõnevõrra suurem – eelmisel ehk esimesel projekti aastal kujunes lõppkuluks peaaegu 220 000 eurot, seekord on eraldatud ligi 306 000 eurot. Euroo-pa Liit rahastab kogusummast 80 protsenti, ülejäänud on Eesti omaosalus. Projekti raames on tänavu plaanis näiteks juunikuine konverents LGTB (rahvusvaheline lühend lesbide, geide, trans- ja biseksuaalide kohta – toim) inimeste diskrimineerimise vastu. Samasse aega on plaanitud seksuaalse suundumuse teemalise ajalehelisa väljaandmine Eesti Päevalehe vahel – ka mullu ilmus kampaania „Erinevus rikastab” raames juunis temaatiline ühiskondlik-poliitiline lisa Möte.

Kampaania ka televisioonis

Konverents on ajastatud Tallinna Baltic Pride’i ürituseks, kuid sedapuhku mitte koos paraadiga, mis toimus mullu Leedus ja seal väga palju vastuolulist meediakajastust kogus. „Meil on plaanis 6.–12. juunini LGTB solidaarsus- ja kultuurinädal ehk nädalapikkune programm, kuhu mahuvad lisaks inimõigusteteemalisele konverentsile veel kunstinäitused, tantsufestival, tõenäoliselt filmifestival, ja idee poolest peaks nädal lõppema kontserdiga,” lausus MTÜ Eesti Geinoored esindaja Madle Saluveer. Veel on sarnaselt mullusega plaanitud sügiseks välimeedia kampaania, mida Käsper eelmisest aastast mõjukuselt eriliselt esile tõstab. „Meil olid ju nii välimeedia kampaania kui ka klipid telekas, mis polnud sugugi massiivsed, aga sellest räägiti palju ja saime nii väga korralikult kajastust,” lausus ta.

Uue ideena on kavas kaheksaosaline telesaade võrdse kohtlemise teemal. Algul oli Käsperi sõnul plaan teha saade koostöös ERR-iga, kuid rahvusringhääling otsustas sellest loobuda ning seetõttu peetaksegi praegu läbirääkimisi teiste kanalitega. „Idee on teha kaheksa saadet, mille täpne kontseptsioon on veel väljatöötamisel,” lisas ta. Kampaania teise fookuse ehk puudega inimeste sotsiaalse staatuse paremaks teadvustamiseks on aasta lõppu plaanitud samuti teemakohane ajalehelisa. Lisaks jätkatakse juba mullu alanud koostööd Pimedate Ööde filmifestivaliga inimõiguste eriprogrammi näol ja PÖFF-i armastusfilmide festivaliga Tartuff.

Avalöögiks näitus kunstihoones

•• Tänavuse kampaania „Erinevus rikastab” avapauguks võib pidada 7. maist 26. juunini Tallinna kunstihoones avatud rahvusvahelist kaasaegse kunsti näitust „Sõnastamata lood. Queer ja poliitiline”. Näitus on osa tänavusest Euroopa kultuuripealinna programmist, seda toetavad ka kultuurkapital ja Briti Nõukogu.

•• Näituse projektijuhi Rebeka Põldsami sõnul on tegu ligi kahekümne kunstniku väljapanekuga, kus saab näha installatsioone, videoid, fotosid ja multimeedialahendusi. „Väljas on tööd, mis uurivad erinevaid seksuaalsuseid, aga ka subkultuure ning eraldi fookusega Ida-Euroopa lesbide ja geide ajalugu,” sõnas ta. „Näituse kõrval toimuvad vestlusringid teoreetikute, kunstnike ja ehk ka inimestega, kes elasid näiteks Nõukogude ajal ja olid toona lesbid ja geid.”

•• Peamiselt tulevad osalevad kunstnikud Põhjamaadest ja Eestist, aga Põldsami sõnul on neid ka Ungarist, Lätist, Austriast ja Saksamaalt.

Eesti Päevaleht, 18. märts 2011. Tugiisikuta puudega inimene võib väga kergesti sattuda pahatahtlike petiste meelevalda.

Suurem osa vaimupuudega inimesi jääb ilma tugiisiku abist ja igasugustest toetavatest teenustest, nende toimetuleku üle ei pea keegi järelevalvet. Eelmise aasta lõpu seisuga oli sotsiaalkindlustusameti andmetel vaimupuue ja seetõttu töövõimetuspension määratud enam kui 16 000 inimesele. Kui üle 2000 neist on paigutatud erihooldekodusse, siis ülejäänud elavad n-ö tavaelu. Üksnes 500 inimese ringis saab toetatud elamise teenust, mis tähendab, et neid abistab tugiisik ja neile on omavalitsuse kaudu antud elamispind. Töötamise toetamise teenust, mis tähendab vaimupuudega inimese abistamist töölkäimisel, saab aga alla 400 inimese. Nende kahe teenuse saajad võivad veel omakorda kattuda. Seega ehk vaid käputäit puudega inimesi toetab professionaalne tugiisik, kes aitab neil turvaliselt elada omaette, käia tööl ja teenida endale ise elatist.

Eesti üks edukamaid psüühiliste erivajadustega inimestega tegelevaid keskusi, Tartus asuv MTÜ Iseseisev Elu on andnud 70 inimesele võimaluse tööl käia ning 43 inimest elab nende juhendamisel tõesti elu, mida iga inimene ihkab – iseseisvat elu. Keskus on loonud oma töötoad, kus pestakse pesu, õmmeldakse ja tehakse kunsti. Kuid lisaks sellele tegutsevad nende hoolealused ka avatud tööturul, kus tugiisik neid kõrvalt abistab asjaajamisel, näiteks töölepingu sõlmimisel. „Kuid tegelikult me näeme, et vajadust oleks palju enamaks. Meie poole pöördub palju rohkem inimesi, kes samuti vajaksid tugiisikut, kuid meil on riiklikud mahud ees,” kirjeldas keskuse juht Maire Koppel. „Näeme oma suureks kurvastuseks, kuidas vaimupuudega inimesi, kes on jäänud omapead ripakile, kasutatakse väga julmalt ära, neilt petetakse raha välja, nendega manipuleeritakse, paljud jäävad kodutuks, osa jõuab vanglasse,” kirjeldas Koppel tugiisikuta elamise tagajärgi.

Omavalitsused tõrguvad

Vaimupuudega inimeste tugiliidu ja ühtlasi MTÜ Tugiliisu juht Agne Raudmees püüab vaimupuudega inimestele teenuste osutamist organiseerida Tallinnas ning tõdeb samuti, et teenuste mahu kasvamise asemel tuleb hoopis ägedalt võidelda selle eest, et mahtu ei vähendataks. Töötajad, kes teeks ja toimetaks, on MTÜ-s olemas, samuti on ukse taga abivajajad, kuid mida ei ole, on lepingud. Probleem on selles, et inimeste arv, kelle abistamiseks riik ja kohalikud omavalitsused on nõus lepinguid tegema, on olnud juba mõnda aega sama ja seda suurendada ei paista kerge olevat. Nimelt on puudega inimesel kõigepealt vaja teha rehabilitatsiooniplaan. Et plaan tehtaks, selleks peab aga kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ta sellele suunama. Samal ajal ei ole sotsiaaltöötajal otsest kohustust seda teha ning paraku näitab statistika, et üliaktiivselt seda ei tehta. Mitu Eesti Päevalehega vestelnud teenusepakkujat tunnistas, et sotsiaalosakonnad ei ole motiveeritud inimesi tugiisiku teenuste kasutamisele suunama. Kuigi plaani tegemise ja ka enamiku teenuste eest maksab riik, toob see hulga kohustusi ikkagi ka omavalitsusele.

Näiteks oodatakse omavalitsuselt abi elamispinna leidmisel ja toetavate teenuste eest maksmisel. Sotsiaaltöötajad ise on Eesti Päevalehele tunnistanud, et nad ei jälgi üldse, kui palju elab nende piirkonnas vaimupuudega inimesi, kes nad on ja kuidas nad hakkama saavad. On vastatud näiteks otse, et kui inimene ei ole sotsiaalosakonna poole pöördunud – ja veel kirjalikult –, siis ei ole nad millekski kohustatud. Samuti märkis näiteks üks sotsiaaltöötaja, et tal ei ole võimalik kusagilt teada saada, kes elanikest on vaimupuudega – kuigi seda infot saaks ju näiteks pensioniametist. „Pean õigemaks ikkagi aktiivsemate teenuste pakkumist, et aidata inimestel elada iseseisvalt, mitte jätta ainukese võimalusena hooldekoduteenust, mis on palju kallim,” kinnitas ka AS-i Hoolekandeteenused juht, endine sotsiaalministeeriumi kantsler Maarja Mändmaa, kelle hallata on nüüd suurem osa erihooldekodusid. Ka nemad pingutavad selle nimel, et inimesi, kui vähegi võimalik, pigem iseseisvusele turgutada kui hooldekodus hoida.

Töö vaimupuudega inimestega on pealiskaudne

•• Kommenteerides esmaspäeval Eesti Päevalehes kirjeldatud juhtumit, kus vaimupuudega naine põgenes „kodunt”, kus teda müüdi ja osteti prostituudina, ütles Eesti puuetega naiste ühingu juhatuse esinaine Mare Abner, et olukord, kus vaimupuudega inimesel tuleb põgeneda varjupaika, on lubamatu.

•• „Aga enne seda on teda juba alandatud, kuritarvitatud, tema kallal vägivalda kasutatud ja prostitutsiooniks kupeldatud. Kus oli kohalik omavalitsus? Kus olid tugiisikud, et kõike seda ennetada? Mis saab lastekodude puuetega noortest naistest, kui nad peavad lahkuma turvalisest keskkonnast nn meeste maailma? Kes on nendele noortele naistele tugiisikuks? Miks me sulgeme silmad ja südame probleemide ees?” oli puuetega naisi esindaval Abneril palju küsimusi ametivõimudele, kes peaksid sotsiaalprobleemide lahendamist korraldama. „Midagi justkui tehti, kuid mulle tundub, et väga pealiskaudselt,” hindas ta.

•• „Eestis on vaimupuudega inimestele tugikeskusi, on Maarja küla, on Hoolekandeteenused AS, on vaimse tervise keskused ja veel teisigi võimalusi, et kaa-sata vaimupuudega noori ja kaitsta nende õigusi,” märkis Abner, kelle sõnul võiks sotsiaalhoolekande osakondade koostöö nende ja teiste kodanikuorganisatsioonidega olla tõhusam ja aktiivsem.

Eesti Päevaleht: 16.03.2011. Ministeeriumi asekantsler keeldus sotsiaaltöö teemal sõna võtmast.

Sotsiaalministeerium andis teada, et on otsustanud kokku kutsuda Harju maavalitsuse ning Tallinna linna sotsiaal- ja tervishoiuameti esindajad, et arutada esmaspäevases Eesti Päevalehes kirjeldatud juhtumit, kus vaimupuudega naine, keda müüs prostituudina tema enda mees, jäi ametnike abita.

Soovisin ministeeriumilt selgitust, kuidas peaks sotsiaaltöötajad niisuguste juhtumite puhul toimima ja kuidas peaks olema korraldatud abi andmine keerulistel juhtudel, kui kannatanu elab koos inimesega, kes teda ära kasutab, kuid ministeerium keeldus igasugusest arutelust.

„Algatatud on kriminaalasi, mis ei ole jõudnud süüdistuse esitamise faasi ning politsei ei saa väljastada teavet avalikkusele,” põhjendas sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja. Nüüd tekib omakorda küsimus, kas sotsiaaltöötajad ei saa ohtu sattunutega tegeleda enne seda, kui on esitatud süüdistus või langetatud kohtuotsus.

„Praegu on olulisim tagada lapse ja ema turvalisus, psühholoogiline abi ja tugi igapäevaelu korraldamiseks,” teatas asekantsler. Kui küsisin täpsustust, et just nimelt – kes, mis institutsioon ja kuidas peaks praegu seda abi tagama – jäin jälle vastuseta. Kuid paraku just see ongi peamine küsimus: kes peab kindlustama abi andmise inimesele, kes on kannatanu kriminaalasjas, mis on alles kahtlustuse staadiumis? Aasta otsa olid juhtumi asjaolud teada Lasnamäe linnaosavalitsuse sotsiaalosakonnale, kuid nemad ei näinud selles piisavat alust kannatanu probleemidega tegelemiseks.

Mis saab edasi?

http://www.epl.ee/artikkel/594437#upper_vote