Kuid möödunud on ka aeg, mil naist ainult majanduslikud mured kihutasid tegewusele wäljaspool perekonda; on saanud üldiseks teadmine, et ühiskond wajab kõikide, meeste kui naiste kaastööd. (Emma Asson-Peterson, 1924)

Sotsiaalministeeriumil on hea meel kutsuda Teid 10. novembril kell 15.00 Sotsiaalministeeriumi suures saalis toimuvale

artiklikogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II“ esitlusele.

Aastal 2000 koostati Sotsiaalministeeriumi ja UNDP koostöös artiklikogumik „Teel tasakaalustatud ühiskonda: naised ja mehed Eestis”. Tollase kogumiku eesmärgiks oli anda analüütiline ülevaade naiste ja meeste olukorrast erinevates valdkondades – alates tööturust ning soolisest palgalõhest kuni soostereotüüpide esinemiseni meedias. Ajal kui analüütilised ülevaated naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta peaaegu puudusid, osutus see kogumik väga populaarseks allikaks erinevatele inimestele – riigiametnikest ja uurijatest kuni tudengiteni.

Nüüd, 2010. a novembris on valminud nimetatud kogumiku sisuline jätk „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II”. Millised arengud on toimunud naiste ja meeste olukorras ja vastavates poliitikates viimase kümne aasta jooksul? Kogumikus arutletakse soolise võrdõiguslikkuse teema üle erinevates valdkondades. Artiklid käsitlevad tööturu, hoiakute, töö- ja pereelu, vaesuse, paarisuhtevägivalla, tervise, mitmese diskrimineerimise, inimkaubanduse ja prostitutsiooni, hariduse, meedia ja kolmanda sektori teemasid. Kogumik oli eelretsenseeritav ning see ilmub nii eesti kui vene keeles.

Kogumiku valmimisse panustasid: Toomas Hendrik Ilves, Märt Masso, Leeni Hansson, Mari Kalkun, Marre Karu, Lauri Leppik, Kadri Soo, Sirje Otstavel, Taavi Lai, Kai Part, Kristiina Albi, Mari-Liis Sepper, Kristiina Luht, Tiiu Kuurme, Endla Lõhkivi, Mirjam Allik, Barbi Pilvre, Erle Rikmann, Mikko Lagerspetz, Reet Laja, Ülle-Marike Papp, Kadi Viik, Raili Marling, Käthlin Sander, Liina Järviste.

15.00 Avasõnad – Hanno Pevkur, sotsiaalminister

Kogumiku järjepidevusest – Kadi Viik, soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja

Toimetajate nimel – Liina Järviste, sotsiaalpoliitika info- ja analüüsi osakond

Küsimused ja arutelu

16.00 Arutelu jätkamine kohviga

Palun teatada oma osavõtust 5. novembriks e-postil kelly.otsman@sm.ee  

Artiklikogumik anti välja Euroopa Liidu ESF programmi „Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2008-2010" raames.

Ürituse korraldajad:
TÜ Kliinikumi Meestekliinik
Toetajad: Seksuaalsel Teel Levivate Infektsioonide Eesti Ühing,
Eesti Seksuaaltervise Liit, Mittetulundusühing Emakas.ee, Testikodus.ee

Olete oodatud osalema konverentsile "Mees, seks ja arst".
Konverents toimub 11. novembril 2010 Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses.
Osavõtt konverentsist on tasuta.
Palume oma osavõtust teada anda e-mailil meestenadal@laborid.ee  või registreerides aadressil: http://oluline.info/mees

Konverentsi “Mees, seks ja arst” päevakava

13.30 – 14.00 kogunemine

I osa (erialaspetsialistidele)
14.00 – 14.10 I osa avasõna meestearst dr. Margus Punab
14.10 – 14.35 Miks analüüs ei ole postiivne laboriarst dr. Jüri Laasik
14.35 – 15.00 Suguhaigused ja prostatiit meestearst dr. Paul Korrovits
15.00 – 15.30 STLI-de ravi ja ravimiresistentsus mikrobioloog dr. Tatjana Brilene
15.30 – 16.00 kohvipaus

II osa (avatud kõigile soovijatele)
16.00 – 16.05 II osa avasõna MTÜ Emakas.ee asutajaliige Pille Minev
16.05 – 16.35 Seksuaalsest riskikäitumisest psühholoog-psühhoterapeut Meelis Sütt
16.35 – 16.50 Mees, (juhu)seks ja mikroobid meestearst dr. Margus Punab
16.50 – 17.10 Kuidas mõjutavad naisel esinevad suguhaigused meest veneroloog dr. Airi Põder
17.10 – 17.30 Suguhaiguste testimine kodust lahkumata laborispetsialist Kai Jõers
17.30 – 18.00 kohvipaus

18.00 – 18.30 Mis meeldib naisele – 1. osa uroloog dr. Gennadi Timberg
18.30 – 18.50 Mis meeldib naisele – 2. osa kirjanik Aita Kivi
18.50 – 19.20 Mis meeldib mehele psühholoog Tõnu Ots

Päeva moderaatorid: Pille Minev ja Margus Punab

Võrdõiguslikkuse uus volinik Mari-Liis Sepper (32) lubab pidada kindlasti silmas ka mehi puudutavaid probleeme, mis avalduvad kõige ilmekamalt nende haridustaseme mahajäämuses naiste omast.

Allolevast tabelist on selgelt näha, et meeste elu on karmim ja raskem kui naistel. Või vaidlete vastu?

Eesti meestel ja naistel on erinevad mured ning sooline ebavõrdsus avaldub eri valdkondades kord naiste, kord meeste kahjuks. Mis puudutab kõrget riskikäitumisega seotud õnnetusjuhtumite arvu, siis on kehvemas olukorras mehed. Mis puudutab poliitilist ja majanduslikku võimu, siis on ebasoodsamas olukorras naised.

Naiste ja meeste ebavõrdsuse küsimused toovad kaasa erinevaid reaalseid probleeme konkreetse inimese elus. Näiteks kui naised saavad väiksemat palka, sest nende tehtav töö – nn naiste töö – ei ole samaväärselt väärtustatud nn meeste töödega, siis puudutab see paljusid konkreetseid naisi, kes töötavad õpetajate, meditsiiniõdede, müüjatena jne.

Kui meeste oodatav eluiga on madalam kui naistel muu hulgas riskikäitumise tõttu, siis seda riski saab iga mees vähemalt osaliselt maandada, lastes regulaarselt oma tervist kontrollida, elades tervislikult ja käitudes vähem tuisupäiselt.

Kui meeste mahajäämus naistest algab juba koolipõlves, siis kas siit ei järeldu, et ühiskonnas on fundamentaalsel tasemel asjad meeste kahjuks viltu?

Viltu on see, et Eestis on normiks iganenud ettekujutused, milline üks mees peab olema ja kuidas käituma, ning mis on ühele naisele kohane ja kuidas teda peaks väärtustama.
Näiteks üldlevinud edunorm – «õige mees» peab sõitma suure kalli autoga jms – mõjutab ka täna paljusid mehi töötama palju ning taluma rohkelt stressi, selle asemel et leida parem tasakaal pereelu ja karjääri vahel.

Naiste ülekaal kõrgkoolides on muutunud eriti masendavaks, mis tähendab, et teadmistepõhises ühiskonnas on mehed varsti konkurentsivõimetud. Mida ette võtta?

Tõeliselt masendav oli siis, kui ülikoolidesse ei võetud ühe soo esindajaid vaid nende soo tõttu. Ja ma ei kõnele meessoost.

Praegune olukord, kus Eesti ülikoolides on naisi rohkem kui mehi, ei ole tingitud sellest, et mehi tõrjutaks ülikoolist nende soo tõttu. Küll aga tulevad põhjustena mängu soostereotüübid. Just hariduses on näha, miks jäigad ettekujutused soorollidest, mis 1990ndatel võimsalt taaselustusid, mõjutavad mehi negatiivselt. Eestis väärtustavad naised haridust enam kui mehed.

Hoiakud ei ole aga kaasa sündinud. Ka poisse tuleb kasvatada nii, et nad tahaksid olla tublid õppurid. Põhjusi, miks naiste ja meeste vahel esinevad hariduse küsimuses hoiakute erinevused, tuleb uurida ja siis kaaluda, mida muutuste nimel ette võtta.

Tundub, et praeguste arengute jätkudes vajavad peagi paljuräägitud sookvoote hoopis mehed, mitte naised. Mida teie arvate?

Kuulda on, et sookvoodid on juba hariduses kasutusel – nii eliitkoolide algklassides kui ka teatud teaduskondades. Kuigi kvoot on seadusega lubatud positiivne erimeede ajaloolise soolise ebavõrdsuse tasandamiseks, ei tohi seda suvaliselt kasutada.

Kvootide kasutamine peab olema läbipaistev, nende vajadus põhjalikult läbi uuritud ning kvoodi kohaldamine põhjendatud ja asjaosalistele arusaadav. Praegu see nii kahjuks ei ole.

Mis puudutab kvoote hariduses, siis siin on mitu aspekti, mida tuleb otsustamisel arvesse võtta. Ajaloolist poiste ebavõrdset kohtlemist, mis takistaks haridust omandada, ju ei ole. Seega on põhjused, miks saadab poisse sisseastumiskatsetel ebaedu, kuskil mujal. Need põhjused on võib-olla keerulisemad. Kvoot ei pruugi sel juhul olla kõige sobivam lahendus, või lahendus, mis ebavõrdsuse põhjused kaotab.

See kehtib loomulikult ka naiste kasuks seatud kvootide puhul. Olukorra ja võimalike põhjuste analüüsimise nõue ei ole niisama suusoojaks välja öeldud mõte.

Mehed-naised arvudes

Jah, mehed teenivad Eestis rohkem kui naised, samuti leidub neid rohkem riigikogus ja valitsuses ja küllap ka ettevõtete eesotsas. Ent milline on pilt muudes eluvaldkondades? Meestele väga kurb…

Näitaja: keskmine eluiga
Mehed: 69,8
Naised: 80,1
Kommentaar: euroliidus on meeste ja naiste keskmine eluiga vastavalt 76 ja 82 aastat. Üksnes Lätis ja Leedus elavad mehed veel vähem kui Eestis.

Näitaja: õnnetussurmad* 100 000 elaniku kohta
Mehed: 162 / 81%
Naised: 39 / 19%
Kommentaar: sel sajandil on meeste ja naiste õnnetussurmade arv pidevalt vähenenud, ent endiselt niidab kuri saatus mehi neli korda sagedamini kui naisi.

Näitaja: tööõnnetused tänavu üheksa kuuga
Mehed: 1480 / 64%
Naised: 826 / 36%
Kommentaar: see näitaja pole meeste vaatevinklist kõige hullem, aga kui vaadata surmaga lõppenud tööõnnetusi, siis neid on meestega juhtunud 11, naistega ainult üks.

Näitaja: kurjategijad**
Mehed: 16 232 / 89%
Naised: 1907 / 10,5 %
Kommentaar: vähemasti on Lätis ja Leedus naiskurjategijate protsent suurem, vastavalt 12 ja 11. (Poole protsendi Eesti kurjategijate sugu statistikas ei kajastu.)

Näitaja: vangid
Mehed: 3255 / 94%
Naised: 205 / 6%
Kommentaar: vanasti öeldi, et naise koht on köögis. Nüüdisajal see reegel enam ei kehti. See-eest võib tõdeda, et paljude meeste koht on endiselt trellide taga.

Näitaja: kõrgharidusega inimesed
Mehed: 104 800 / 34%
Naised: 199 900 / 66%
Kommentaar: olgu märgitud, et töötus on tabanud valusamalt kõrgharitud mehi kui naisi: ülikoolidiplomiga meeste hulgas on töötuid 6,8 protsenti ja naiste hulgas 5,9 protsenti.

Näitaja: tippspetsialistid
Mehed: 30 100 / 31%
Naised: 65 500 / 69%
Kommentaar: oh aegu ammuseid: Eesti taasiseseisvumise algul oli meeste seas tippspetsialiste nüüdsest ligi kolmandiku võrra rohkem.

Näitaja: keskastme spetsialistid
Mehed: 23 200 / 28%
Naised: 59 900 / 72%
Kommentaar: kuhu küll kõik mehed jäävad? Sajandi algul oli meeste hulgas keskastme spetsialiste peaaegu 5000 võrra rohkem. Naiste hulgas on neid samal ajal ligi 8000 juurde tulnud.

Näitaja: ametnikud
Mehed: 7600 / 23%
Naised: 25 000 / 77%
Kommentaar: kui keegi väidab, et Eesti on ametnike riik või Eestis on ametnikel liiga palju võimu, siis sama hästi võiks ta väita, et Eesti on naiste riik ja Eestis on naistel liiga palju võimu.

Näitaja: üliõpilased***
Mehed: 26 951 / 39%
Naised: 42 034 / 61%
Kommentaar: 1990ndail oli naisüliõpilasi keskmiselt 51–57 protsenti, ent lõppeval kümnendil on nende osa püsinud stabiilselt 60–62 protsendi vahel.

Näitaja: magistriõpe
Mehed: 3946 / 33%
Naised: 7851 / 67%
Kommentaar: kui bakalaureuseõppes tuleb kümne mehe kohta 16 naist, siis magistriõppes veelgi rohkem – 20 naist. Tõsi, doktoriõppes vahe väheneb, kuid naiste ülekaal säilib: neid on 1531 ja mehi 1122.

Näitaja: Eestis ülikooli lõpetanud
Mehed: 3404 / 30%
Naised: 8085 / 70%
Kommentaar: kui 1992/1993 oli naislõpetajaid vaid pisut rohkem kui mehi, 51 protsenti, siis sel kümnendil on naislõpetajate osa püsinud vankumatult 70 protsendi ringis.

Näitaja: Tartu Ülikooli lõpetanud
Mehed: 762 / 28%
Naised: 1964 / 72%
Kommentaar: miski liigub siiski paremuse suunas. 2003/2004. õppeaastal moodustasid mehed lõpetajatest vaid 24 ja naised tervelt 76 protsenti.

Näitaja: Tartu Ülikooli kiitusega lõpetanud
Mehed: 45 / 27%
Naised: 120 / 73%
Kommentaar: mis siin ikka kommenteerida: naised on tublimad ja püüdlikumad kui mehed. Või hindab haridussüsteem rohkem sellist õppimist, mis on pigem naistele meeltmööda?

Näitaja: Tartu Ülikooli magistriõppe lõpetanud
Mehed: 207 / 29%
Naised: 517 / 71%
Kommentaar: siin läheb asi tasapisi hullemaks: 2004. aastal oli magistriõppe lõpetanute seas mehi 32 protsenti.

Näitaja: Tartu Ülikooli doktoriõppe lõpetanud
Mehed: 40 / 40%
Naised: 60 / 60%
Kommentaar: alles 2004. aastal oli mehi ja naisi doktoriõppe lõpetanute seas peaaegu võrdselt, vastavalt 38 ja 41.

Näitaja: kuldmedaliga koolilõpetajad 2010
Mehed: 81 / 21%
Naised: 312 / 79%
Kommentaar: väikest lohutust leiavad noormehed ehk sellest, et hõbemedaliga lõpetanute seas on vahe neiudega pisut väiksem: 124 – 307.

Näitaja: riigieksamil läbikukkunud
Mehed: 652 / 63%
Naised: 377 / 37%
Kommentaar: seda, et tüdrukud on koolis tublimad, tõestab ka fakt, et üle 90-punktilistest eksamitulemustest kuulus neile 1706 (58%) ja poistele 1239 (42%).

Näitaja: enesetapud
Mehed: 220 / 82%
Naised: 49 / 18%
Kommentaar: Eesti kuulub enesetappude arvult 100 000 elaniku kohta maailmas kolmanda kümne lõppu, aga meeste enesetappude suhtearvu poolest esikümne piirile.

Näitaja: HIV-tõppe surnud
Mehed: 42 / 81%
Naised: 10 / 19%
Kommentaar: rohkem kui neljakordne vahe HIV-tõppe surnute arvus on üks suuremaid, mida Eestis meeste ja naiste surma põhjuste vahel leida võib.

Näitaja: kasvajast põhjustatud surmad
Mehed: 1929 / 54%
Naised: 1666 / 46%
Kommentaar: pahaloomulised kasvajad ründavad mehi sagedamini kui naisi. Viimastel andmetel tabasid need aasta jooksul 3411 meest ja 3380 naist.

Näitaja: Ajakirjade Kirjastuse väljaannete peatoimetajad
Mehed: 2 / 18%
Naised: 11 / 82%
Kommentaar: tõsi, eks enamik kirjastuse väljaandeid olegi mõeldud naistele, aga sel juhul tuleb küsida: miks pole piisavalt meesteajakirju?

Näitaja: üldloetavate päevalehtede peatoimetajad
Mehed: 1 / 33%
Naised: 2 / 67%
Kommentaar: Postimehe toimetuste juhtide hulgas on mehi viis ja naisi kuus. Kui lugeda kokku ka Postimehe portaalide juhid, muutub naiste ülekaal veelgi suuremaks.

Näitaja: Postimees
Mehed: 65 / 43%
Naised: 85 / 57%
Kommentaar: «Naised on ajakirjanduse alaesindatud» – nii teatas hiljuti portaal naine.postimees.ee. Postimehes seda alaesindatust küll ei ole.

* õnnetusjuhtumid, mürgistused, traumad
** 2008. aasta andmed
*** üliõpilaste arvud on eelmisest õppeaastast

Tabeli koostas Priit Pullerits

Allikad: Aime Lauk, statistikaamet; Krista Vaikmets, tööinspektsioon; Maris Jakobson, Tervise Arengu Instituut; Anneli Miljan, Tartu Ülikool; Krista Hinno, riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus; Priit Laanoja, Eesti hariduse infosüsteem; Tarmu Kurm, haridusministeerium; Diana Kõmmus, justiitsministeerium; Aivar Reinap, Postimees.ee; Merily Pihelbu, Ajakirjade Kirjastus.

Kommentaar

Euroliidus on meeste ja naiste keskmine eluiga vastavalt 76 ja 82 aastat. Üksnes Lätis ja Leedus elavad mehed veel vähem kui Eestis.

Sel sajandil on meeste ja naiste õnnetussurmade arv pidevalt vähenenud, ent endiselt niidab kuri saatus mehi neli korda sagedamini kui naisi.

See näitaja pole meeste vaatevinklist kõige hullem, aga kui vaadata surmaga lõppenud tööõnnetusi, siis neid on meestega juhtunud 11, naistega ainult üks.

Eesti kuulub enesetappude arvult 100 000 elaniku kohta maailmas kolmanda kümne lõppu, aga meeste enesetappude suhtarvu poolest esikümne piirile.

Rohkem kui neljakordne vahe HIV-tõppe surnute arvus on üks suuremaid, mida Eestis meeste ja naiste surma põhjuste vahel leida võib.

Olgu märgitud, et töötus on tabanud valusamalt kõrgharitud mehi kui naisi: ülikoolidiplomiga meeste hulgas on töötuid 6,8 protsenti ja naiste hulgas 5,9 protsenti.

Oh aegu ammuseid: Eesti taasiseseisvumise algul oli meeste seas tippspetsialiste nüüdsest ligi kolmandiku võrra rohkem.

Kuhu küll kõik mehed jäävad? Sajandi algul oli meeste hulgas keskastme spetsialiste peaaegu 5000 võrra rohkem. Naiste hulgas on neid samal ajal ligi 8000 juurde tulnud.

Kui keegi väidab, et Eesti on ametnike riik või Eestis on ametnikel liiga palju võimu, siis sama hästi võiks ta väita, et Eesti on naiste riik ja Eestis on naistel liiga palju võimu.

1990ndail oli naisüliõpilasi keskmiselt 51–57 protsenti, ent lõppeval kümnendil on nende osa püsinud stabiilselt 60–62 protsendi vahel.

Kui bakalaureuseõppes tuleb kümne mehe kohta 16 naist, siis magistriõppes veelgi rohkem – 20 naist. Tõsi, doktoriõppes vahe väheneb, kuid naiste ülekaal säilib: neid on 1531 ja mehi 1122.
Kui 1992/19 93 oli naislõpetajaid vaid pisut rohkem kui mehi, 51 protsenti, siis sel kümnendil on naislõpetajate osa püsinud vankumatult 70 protsendi ringis.

Siin läheb asi tasapisi hullemaks: 2004. aastal oli magistriõppe lõpetanute seas mehi 32 protsenti.

Väikest lohutust leiavad noormehed ehk sellest, et hõbemedaliga lõpetanute seas on vahe neiudega pisut väiksem: 124 – 307.

Seda, et tüdrukud on koolis tublimad, tõestab ka fakt, et üle 90-punktilistest eksamitulemustest kuulus neile 1706 (58%) ja poistele 1239 (42%).

Vähemasti on Lätis ja Leedus naiskurjategijate protsent suurem, vastavalt 12 ja 11. (Poole protsendi Eesti kurjategijate sugu statistikas ei kajastu.)

Vanasti öeldi, et naise koht on köögis. Nüüdisajal see reegel enam ei kehti. See-eest võib tõdeda, et paljude meeste koht on endiselt trellide taga.

Postimees: 30.10.2010 http://naine.postimees.ee/?id=334179

Tartu ülikooli Eesti keele professori Martin Ehala sõnul ei leia tervelt kolmandik kõrgharidusega naistest endale Eestist väärilist partnerit ehk sama haritud meest.

Seejuures on põhjus tema hinnangul nii selles, et noored mehed eelistavad minna õppimise asemel tööle raha teenima, kui ka selles, et osa neist ei saagi ülikooli sisse, sest riigieksamite tulemused on tasuta kohale saamiseks liiga kehvad.

Noormeeste ligipääs kõrgharidusele on Ehala sõnul oluliselt piiratud juba seetõttu, et nad langevad konkurentsist välja veel enne gümnaasiumi. Näiteks oli 2009. aastal põhikoolis tütarlaste osatähtsus 48 protsenti, gümnaasiumis 57 protsenti ja bakalaureuseõppes 60 protsenti.

See aga tähendab, et tervelt kolmandik kõrgharidusega naistest ei leia endale Eestist kõrgharidusega meest ning kui võtta arvesse hariduse, tööhõive ja palga tugev seos, siis ei leidu neile ka madalama haridusega väärilist meest.

Kuidas olukorda muuta?

Ehala arvates on nii madal sündimus kui ka meeste madalam haridustase Eestis tingitud sügavalt juurdunud ning põlvest põlve edasi antud käitumismustritest.

Sündimuse puhul on tema sõnul tegemist pigem üleeuroopalise nähtusega, mis seotud religioossuse kahanemise ja materiaalsete väärtuste esilekerkimise, haridustaseme kasvu ning iseendale ja karjäärile keskendumisega, millest johtuvalt lapsed sünnivad enamasti hoolika planeerimise tulemusena.

Kuid meeste madalama haridustaseme trend on Ehala hinnangul midagi Eestile iseloomulikku. «Eestis on see olnud küll kogu nõukogude aja, aga ma arvan, et juured võivad olla kaugemal. Kui me vaatame kas või seda, kui Eestis hakati looma eestikeelseid gümnaasiume – esimene neist oli tütarlaste gümnaasium,» märkis professor.

Tütarlaste harimise traditsioon on tema sõnul Eestis olnud juba enne Eesti vabariiki. Lisaks kanduvad teatud käitumismallid edasi ka perekonnasiseselt – näiteks kui isa on teinud füüsilist tööd ja pole seejuures haridust väärtustanud. «Ma arvan, et nõukogude ajal oli see üsna tüüpiline perekonnamudel, et õpetajad olid abielus traktoristidega,» märkis ta.

Lisaks tõi Ehala välja rahvalaulude traditsiooni – kui Soomes laulsid Kalevala laule mehed, siis Eesti rahvalaulu traditsioon on väga naistekeskne. «Siin on midagi väga üldomast Eestile, et naised on olnud haritud,» arvas ta. Lisaks on koduõpe ja laste lugema õpetamine enne kooli alati olnud emade ja vanaemade, mitte isade rida.

Tähtis keeleoskus

Samas on hea lugemisoskus, võime keeleliselt üldistada ja oma mõtteid selgelt väljendada väga oluline, et õppida ja infot töödelda. Head õppimis- ja kommunikatsioonioskused annavad tänapäeva ühiskonnas kahtlemata konkurentsieelise.

Kuid seejuures on Ehala sõnul veel üks «aga» – poisid on nimelt lausa bioloogiliselt tüdrukutest keeleliselt vähem võimekad. Seda on näidanud funktsionaalse lugemisoskuse testid üle kogu maailma ning seetõttu ei saa professori sõnul olla tegemist kultuuriliste eripäradega. «See peab olema mehe loomusega seotud,» tõdes ta.

«Teisest küljest on aga teada, et ruumiline orienteerumine ja geomeetrilised võimed – nimetagem seda kas või auto parkimiseks – on meestel tugevam.» Et sellist tüdrukute ja poiste vahelist erinevust kompenseerida, peaks poiste keeleliste oskustega aga Ehala sõnul rohkem tegelema.

Ühe lahendusena pakub ta välja emakeele õpetamise väikestes, maksimaalselt 15-liikmelistes rühmades, mis tagaks õpilaste ühtlasema arengu. Samas ei tohiks rühmad olla sooliselt ega taseme järgi jaotatud.

Koolikeskkond ei ole poistesõbralik

Lisaks loomupäraselt kehvematele keeleoskustele saab Ehala sõnul poistele koolis probleemiks ka see, et õppetöö on väga passiivne, mehehakatised vajavad aga rohkem aktiivset tegevust. Nii muutub õppimine nende jaoks kiirelt igavaks ja tulemused ei lase ennast oodata.

«Teiseks on rollimudelit vaja, eeskuju – koolis ei ole ju eriti mehi, ei ole sellist mehelikku mudelit hariduses. Ja kui poisid on natuke lärmakamad ning õpetajad väsinud ja irisevad nende kallal, siis nii kaobki ära kontakt,» märkis professor.

Postimees: http://naine.postimees.ee/?id=329769

ENUT kutsub osalema ümarlaual “Uus roheline lepe ja sooline tasakaal” 28. oktoobril Reval Park Hotel & Casino hotellis konverentsiruumis “Central” ja seminaril “Sooline võrdõiguslikkus ühiskonnaõpetuses”. Seminar toimub 29. oktoobril algusega 12.30 Clarion Hotell Europa Põhja-Euroopa saalis.

Ürituste kavad leiad siit:

http://www.enut.ee/lisa/ENUT_kava_28-10.pdf (Uus roheline lepe ja sooline tasakaal) ja

http://www.enut.ee/lisa/sugu_yhiskonnaopetuses.pdf (Sooline võrdõiguslikkus ühiskonnaõpetuses)

Kirjutas HMSX.info toimetaja, 24. september 2010. Võrdse kohtlemise seadusega keelatud tunnuste tõttu diskrimineerimise temaatika oli 2009. aasta algul, kui Eesti soolise võrdõiguslikkuse volinikule ülesandeid ja pädevust juurde anti, väga uus. Seksuaalvähemuste õiguste temaatika on nüüd taaskord teravalt avaliku tähelepanu all, mistõttu pöördus Eesti gei-bi-lesbi teabe- ja elustiilikeskus Cafe HMSX küsimustega peatselt ametist lahkuva soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Margit Sarve poole, et teha kokkuvõtte hetkeolukorrast ning jagada soovitusi edasiseks. Eksklusiivintervjuu on teie ees – head lugemist!

Kas homoseksuaalsus on haigus? Hälve?

Lähtun oma töös arvamusest, et homoseksuaalsuse sildistamist võib pidada halvustavaks ja alandavaks suhtumiseks, mis ei ole kooskõlas Eesti õiguskorra põhimõtetega. Eesti Vabariigis on igal ühel õigus otsustada ise oma seksuaalse identiteedi ja käitumise üle.

Kas Eesti ühiskond on täna tolerantne?

Eesti ühiskond võiks olla tolerantsem. Kardan aga, et ka läänes ei ole demokraatlikku ühiskonda, mille puhul ei võiks sama öelda, st avalikkuselt veel suuremat avatust loota ja nõuda.
Meil on kõige suuremad probleemid inimeste madal õigusteadlikkus, umbusk teistsuguse ja uudse suhtes. Olen oma pea viieaastase ametiaja jooksul tegelenud eelkõige soolise võrdõiguslikkuse küsimustega.

Mis puudutab soorolle ja ühiskonna arusaamu teatud soole sobivast või ettekirjutatud käitumisest (puudutab ka seksuaalkäitumist), siis oleme võrreldes 90ndate lõpuga palju muutunud. Kuid palju on veel seda, mida kritiseerida.

Mis aitaks muuta suhtumist ühiskonnas?

Selgitustöö, samuti demokraatlikud väärtused, mida õpetataks juba hariduse kõige madalametest astmetest peale.

Ebatolerantse suhtumise taga on tavaliselt hirm ja see tekib omakorda teadmatusest.

Mida saab geikogukond ise teha selleks, et arusaamad ühiskonnas terveneksid, muutuksid, areneksid?

Geikogukond on juba olnud kaunis aktiivne ja kasutanud võimalust kaasa rääkida erinevates õiguslikes ja poliitilistes küsimustes. Küllap see ongi põhiline, mida saab teha – tuleb teha häält, olla aktiivne ja oma meelsust avaldav kodanik.

Mida on tänaseks valesti, rutakalt, ülepeakaela tehtud?

Mõned probleemid on tekkinud seoses võrdse kohtlemise seaduse diskrimineerimise keeldude erineva ulatusega – st olenevalt millise isikutunnuse alusel väidetav erinev kohtlemine on toimunud, selle järgi on ka kehtestatud diskrimineerimise keeld.

Praegu jääb geikogukonnal loota vaid võrdse kohtlemise seaduse alusel kaitsele diskrimineerimise eest, mis on aset leidnud töösuhetes ja kutseõppes. Hariduses, sotsiaalvaldkonnas või näiteks kaupade ja teenuste kättesaadavuse puhul ei ole praegu kõnealuses seaduses õiguskaitset ette nähtud.

Miks tulla kapist välja?

Seda on minul raske kommenteerida. Kui näiteks homoseksuaalne inimene tunnetab, et ühiskond on seksuaalvähemusi represseeriv, siis ei saagi ju talle n-ö soovitada oma seksuaaleelistuste avalikuks tegemist.

See on sügavalt personaalne küsimus, millel samas on ühiskondlik mõõde avalikustamisele järgneva reaktsiooni näol. Samas eeldan, et seksuaalsete eelistuste avalikuks tegemine – oma pere, sõprade, kolleegide ning avaliku elu tegelase puhul miks mitte kogu ühiskonna ees – aitab kaasa sellele, et seksuaalidentiteet ei ole enam n-ö küsimus.

See näitab, et me olemegi erinevad ja see on aktsepteeritav, normaalne. Nii kaua, kuni teatud hulk inimesi on sunnitud mingeid oma identiteedi tahke varjama, ei saa olla ka olulist liikumist avatuma ühiskonna poole, kus mõistetel „võrdsed õigused“ või „võrdsed võimalused“ sisulist tähendust oleks.

Kodanikuna meeldib eestlasele mõelda, et elame avatud ühiskonnas, Euroopa riigis nimega Eesti, mis on iseseisev, võimalusi otsiv ja loov, infotehnoloogiliselt arenev ja mitmes küsimuses teerajaja teistele – miks Eesti avalik arvamus ei aktsepteeri erinevusi seksuaalse orientatsiooni taustal? Kas eestlane on üldse võimeline selles küsimuses painduma?

Ma ei näe olukorda nii mustades toonides. 2009. aastal on meedias tõstatatud geipartnerluse seadusega reguleerimise temaatikat mitmeid kordi, ma ei ütleks, et reaktsioon on olnud hüsteeriline või valdavalt negatiivne.

On mitmeid väga mõjukaid ja lugupeetuid arvamusliidreid, kes on sõnaselgelt väljendanud, et erinevusi peab aktsepteerima.

Samuti on Eesti kohtus tõusetunud 2009. aastal küsimus, mis puudutab perekonna mõiste võimalikku laiemat tõlgendamist, kui seda seni on tehtud. Just lapsi kasvatavate homopaaride jaoks on see oluline ja praktilise mõõtmega küsimus.

Kindlasti leiab ka väga negatiivseid näiteid – seni, kuni enamik neist ei lähtu otsuste tegijatelt ja avaliku arvamuse kujundajatelt, ei ole olukord kõige hullem. Loodan, et lähiaastatega näeme siin suuri muutusi.

Eestlane muutub geiteemasid internetis kommenteerides tigedaks, sapiseks, ülbavaks ja elab end kulunud väärarusaamadele viidates niimoodi välja – kuidas panna inimesi mõtlema ka sisuliselt terminitele "social inclusion", "diversity" ja "equality", mis on kaasaegse Euroopa ühed olulisemad tugisambad?

Kodanike koolitamine on oluline. Ja üldisemalt hariduse valdkonnas tehtav kvalitatiivne muutus õpetamise sisus ja vormis peaks pikemas perspektiivis tooma kaasa häid tulemusi. Avalikud kampaaniad aitavad eelarvamuste murendamisele ning teadlikkuse tõstmisele kaasa.

See on ka küsimus empaatiast – kui inimene on sotsiaalse närviga ja ligimese suhtes kaastundlik, siis ei ole probleemi tema „silmade avamisega“. Seega on see muu hulgas küsimus sellest, kuidas kasvatada lastest empaatilisi kodanikke.

Ma tean, et seda on kergem soovitada, kui tegelikult teostada, aga läbipaistvus ja avatus on olulised.

Ka naisliikumise puhul on olnud oma pioneerid, kes on saanud oma püüdluste ja aktivismi pärast „vatti“, ka eesti geikogukonna esindajatel on ükskord n-ö esimene kord – tulla avalikult välja, selgitada ja võib-olla saada ka mõningate negatiivsete tagasilöökide osaliseks.

Utreeritult väljenduses, tähendab see kannatusi tulevaste põlvede nimel.

Täiskasvanud oskavad ehk valida teadlikumalt, kellega rääkida, kellega arutada – kui põhi- või keskkoolinoor aga peab sisevõitlust ja kahtleb oma orientatsioonis, kelle poole ja kuidas ta peaks nõu ja abi saamiseks Eestis pöörduma?

Ma loodan, et n-ö noortekabinettidest saab seksuaalelu puudutavat nõustamist kõrgel tasemel; kui koolis on psühholoog, ehk ka temalt. Võib-olla võtab ka mõni geikogukonna MTÜ tulevikus nõustamise enda ülesandeks?

Kas geiabielud on Eestis vaid udune unistus või saab see ühel päeval ka tegelikkuseks?

Nagu teada, kooselu registreerimise küsimus on uue valitsuse ametisse astumiseni päevakorrast maas. Kuid see on eraldi teema võrdse kohtlemise seaduse alusel sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest töösuhetes jms, mille respekteerimise üle jälgib volinik.

TAUSTAINFO

Soolise võrdõiguslikkuse volinik on soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel loodud institutsioon, kus voliniku ametikoha täitja on iseseisvalt tegutsev soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist jälgiv ja teisi nimetatud seadusega talle pandud ülesandeid täitev sõltumatu ja erapooletu asjatundja. Volinik tegutseb soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud põhimääruse alusel.

Voliniku nimetab ametisse sotsiaalminister viieks aastaks ja tema tegevust finantseeritakse riigieelarvest. Esimene volinik – Margit Sarv – asus tööle 2005. aasta oktoobris. Alates 2006. aasta septembrist on volinikul ka üks nõunik.

Soolise võrdõiguslikkuse volinik võtab vastu isikute avaldusi ja annab arvamusi võimaliku diskrimineerimise aset leidmise kohta, analüüsib seaduste mõju naiste ja meeste seisundile ühiskonnas, teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta,nõustab ja teavitab Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi ning kohalike omavalitsusüksuste asutusi soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist puudutavates küsimustes ning võtab tarvitusele meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks.

Volinik annab arvamuse diskrimineerimise läbi kannatanud isikule ja isikule, kellel on õigustatud huvi jälgida võrdse kohtlemise nõuete täitmist. Nimetatud arvamuse eesmärk on anda hinnang, mis võimaldaks koostoimes soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning Eesti Vabariigi jaoks siduvate välislepingute ning muude õigusaktidega hinnata, kas konkreetses õigussuhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Arvamuse saamiseks peab arvamuse taotleja esitama volinikule avalduse, milles on kirjeldatud soolisele diskrimineerimisele viitavad asjaolud. Arvamuse andmiseks on volinikul õigus saada teavet kõikidelt isikutelt, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks vajalikku informatsiooni ja nõuda kirjalikke seletusi oletatava soolise diskrimineerimise asjaolude kohta, dokumentide või nende koopiate esitamist tema määratud tähtaja jooksul.

Allikas: www.svv.ee

http://www.hmsx.info/cafe/eesti-uudised/2059-eksklusiivintervjuu-ametist-lahkuv-vordoiguslikkuse-volinik-margit-sarv-tuleb-teha-haeaelt  

MTÜ MEIE LAPSED osutab sügisvaheajal (25.10.-29.10.2010) Tallinna I Internaatkoolis, Tondi 40 Tallinna linna 7-18 aastastele raske, sügava vaimu- ja /või liitpuudega lastele ning noortele päevahoiu teenust.

Teenust osutatakse tööpäevadel kella 8.00-17.00.

Laste ning noorte päevahoidu toomise ja koju viimise korraldab lapsevanem.
Transportteenuse saamiseks tuleb pöörduda elukohajärgse linnaosa valitsuse sotsiaalosakonna poole.

Registreerimine juuresoleva avalduse alusel
(http://www.1eik.tln.edu.ee/images/stories/failid/paevahoiuavalduss1011.pdf )

kuni 15. oktoobrini.
Avalduse võib saata e-postiga või tuua isiklikult päevahoiu koordinaatori kätte.

Lapsevanemaga sõlmitakse teenuse osutamiseks eelnevalt leping.

Päevahoiu omaosalustasu tasu on 80 krooni päev (60 krooni toitlustamine
+ 20 krooni transport).

Raha palume üle kanda MTÜ Meie Lapsed nädal aega enne teenuse saamist.
Saaja: MTÜ MEIE LAPSED
A/A 221021715917
Selgitus: lapse nimi, sügisvaheaja päevahoid

TEENUSE SAAMISEKS ON VAJALIKUD JÄRGMISED DOKUMENDID:
• vanema/hooldaja avaldus teenuse saamiseks • terviseseisundi kirjeldus • rehabilitatsiooni plaan; • puude raskusastme otsuse koopia; • isikut tõendav dokument

Info:
Marianne Laater
55 34 329
marianne.laater@gmail.com

Tallinna Puuetega Inimeste Koda koostöös SA Õigusteenuste Bürooga pakub puuetega inimestele ja nende hooldajatele võimalust saada tasuta õigusalast nõustamist üks kord kuus Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.

Järgmine nõustamispäev toimub 27. oktoobril, kella 10.00 kuni 14.00, arvestusega ühe kliendi kohta maksimaalselt 1 tund.

2010. aastal toimuvad nõustamispäevad veel 24. novembril ja 15. detsembril kell 10-14.

Eelregistreerimiseks tuleks pöörduda otse SA Õigusteenuste Büroosse, tel: 60 15 122, registreerimisel palun nimetada, et Tallinna Puuetega Inimeste Kojaga seotud isik.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Endla 59, 10615 Tallinn
Telefon: 656 4048
e-post: koda@tallinnakoda.ee  
http://www.tallinnakoda.ee  

Antud projekti eesmärk on viia läbi soolise võrdõiguslikkuse alane koolitus Tallinna Puuetega Inimeste Koja liikmesorganisatsioonidele. EPNÜ plaanib samateemalist koolitust läbi viia Eesti erinevates maakondades puuetega inimeste organisatsioonidele.

Kutse

Lugupeetud erivajadustega mehed ja naised!

Olete oodatud Eesti Puuetega Naiste Ühingu korraldatud seminarile “Sootundlikud puuetega inimesed” Tallinna Puuetega Inimeste Koja liikmesorganisatsioonide esindajatele 14. oktoobril 2010, asukohaga Tallinn, Endla 59.

Igast organisatsioonist on oodatud üks puudega mees ja naine või kaks puudega meest või kaks naist.

Seminarile registreerimine toimub e-posti aadressile: Mare.Abner@gmail.com  või mobiilile: 56453468 kuni 10. oktoobrini. Kohtade arv on piiratud!

Projekti partneriks on Tallinna Puuetega Inimeste Koda.

Projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu.

Seminari päevakava on järgmine:

9.30 – 10.00 Tervituskohv ja registreerimine
10.00 – 10.15 Tervituskõne partnerilt Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt – Tauno Asuja
10.15 – 10.30 Tervituskõne Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuselt – Monika
Haukanõmm
10.30 – 11.00 Eesti Puuetega Naiste Ühingu tegevuse ja projekti tutvustus – Mare Abner
11.00 – 11.30 Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna tegevus ja
koostöö puuetega inimestega – Christian Veske
11.30 – 12.15 Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik seadustest ja
puuetega inimeste osast neis – Margit Sarv
12.15 – 13.00 Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus ning soolise võrdõiguslikkuse
süvalaiendamine– Reet Laja
13.00 – 14.00 Lõunavaheaeg
14.00 – 14.30 Eesti Naisteühenduste Ümarlaud naisorganisatsioonide tegevusest – Eha
Reitelmann
14.30 – 15.00 European Women’s Loby viimase aja tegevusest soolise võrdõiguslikkuse
edendamisel (koostöö puuetega naistega) – Riina Kütt
15.00 – 15.30 Marginaliseerimine ja võimusuhted – kuidas neid ära tunda? – Ülle-Marike
Papp
15.30 – 16.00 Kokkuvõte ja tagasiside seminarist

Täna, 28. septembril nimetas sotsiaalminister soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametisse Mari-Liis Sepperi. Enne seda töötas Sepper soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku nõunikuna.

Mari-Liis Sepper on lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna bakalaureuse- ning Montpellier’ ülikooli (Prantsusmaa) õigusteaduskonna magistriõppe. Ta on töötanud muuhulgas sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse büroo juristina, Euroopa Ühenduste Kohtus jurist-lingvistina ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku nõunikuna. Sepper on lugenud Tartu ja Tallinna ülikoolides inimõiguste kursuseid ning ta on soolise võrdõiguslikkuse seaduse kommenteeritud väljaande üks autoritest.

Sotsiaalministeeriumi kantsler ning konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees Marelle Erlenheimi sõnul on Mari-Liis Sepper oma ala asjatundja, kes on ka varasemalt töötanud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas. „Sepperi akadeemiline tegevus on samuti seotud võrdõiguslikkuse teemaga. Ma usun, et uus volinik saab edaspidigi arendada valdkonda, tuginedes oma teadmistele, oskustele ja erialasele kogemusele,“ lisas Erlenheim.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on iseseisvalt tegutsev, sõltumatu ja erapooletu ametiisik, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist.

Volinik jälgib võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist ning nõustab ja abistab inimesi diskrimineerimist käsitlevate kaebuste esitamisel. Samuti annab arvamusi võimaliku diskrimineerimise asetleidmise kohta inimeste avalduste alusel või talle laekunud teabe põhjal omal algatusel. Soolise võrdõiguslikkuse volinik analüüsib seaduse mõju ja teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohaliku omavalitsuse üksustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta. Lisaks avaldab volinik aruandeid soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta.

Uus võrdõiguslikkuse volinik astub ametisse 4. oktoobril. 

Jana Rosenfeld
Meedianõunik
Avalike suhete osakond
Sotsiaalministeerium
Tel 6269 323
GSM 505 7135
jana.rosenfeld@sm.ee