Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta, ütleb Taani pere-terapeut ja bestselleriautor Jesper Juul. Aga õnnelik-olemine ei tohi olla kohustus.
Matthias Kalle, Tanja Stelzer 06. märts 2010 08:00
•• Härra Juul, kas praegusel ajal on hea olla laps?
Tegelikult peaks seda küsima lastelt. Aga nemad ei tea, milline oli lapsepõlv vanasti. Ma ise arvan: jah ja ei. Praegu on hea aeg, sest laste individuaalne vabadus on kasvanud. Samal ajal piiratakse laste elu üha rohkem.
•• Mismoodi?
Skandinaavias veedab 95% lastest esimese ja 14. eluaasta vahel 26 000 tundi oma elust pedagoogilistes institutsioonides, kus tuleb järgida kindlat programmi. Muutunud on see, kuidas lapsed elavad ja linnas liiguvad. Lapsi ümbritsevad piirid pole kunagi olnud ahtamad kui nüüd. Vaestel lastel pole tänapäeval peaaegu üldse aega iseendale, neil pole täiskasvanutevaba ruumi, mis veel minu põlvkonnal oli. Minu põlvkond omandas lapsepõlves sotsiaalseid kogemusi tänaval, õues, metsas, mitte aga koolis või kodus, kus me parimal juhul õppisime viisakat käitumist.
•• Ja vaatamata sellele suudavad lapsed enda üle varasemast rohkem otsustada?
Lapsed on vaimselt vabamad. Kuni 9.–10. eluaastani teevad lapsed kõik kaasa. Nad usuvad, et neil on maailma parimad vanemad. Aga kui nad saavad kaksteist-kolmteist, ütleb mõnigi: „Fuck you, mina seda ei tee.” Saksamaal on õnnetul kombel ka see neetud koolisüsteem, kus lapsi juba pärast neljandat klassi selekteeritakse. See süsteem sobis industriaalühiskonna algusaega, kus oli vaja väikest rühma – juhtima, ja suurt rühma, kes pidi end juhtida laskma. Aga tänapäeval paneb see süsteem vanemad tohutu surve alla, mida nad lastele edasi annavad. Mu jumal, nad on seitsme-, kaheksa-, üheksa-aastased ja neile öeldakse, et kui sa ei ole piisavalt hea, siis ülikooli ei saa. Nad ei kujuta ju ettegi, mis see ülikool on!
•• Vanemad teavad, et haridus on tähtis ja tunnevad muret.
Eeskätt poliitikud räägivad, justkui lahendaks haridus kõik probleemid – nagu ühiskond ei vajakski kelnereid ja kokki, vaid ainult kõrgharituid. Pigem tuleks küsida, milliseid lapsi vanemad tahavad – ja milliseid lapsi tahab ühiskond. Tuleks teha lõpp sellele, et lastes nähakse ainult ressurssi.
•• Kuulus pedagoog James Korczak on postuleerinud lapse õiguse tänapäevale. Olevikus elamine oli kunagi lapsepõlve privileeg. Kas see peab paika ka tänapäeval, mil me pidevalt mõtleme, kelleks laps peab saama?
Tänapäeva lastel on uskumatult palju stressi. Kui ma õhtul pärast seda intervjuud koju lähen, ütleb mu lapselaps kindlasti: ma tahan sinuga trampliinile minna. Ja kui ma ütlen „ei, on liiga hilja”, siis on see brutaalne. Laps ütleb ju lihtsalt: ma igatsesin sind, ma tahan sinuga mängida – ja mängima tähendab alati „otsekohe”. Argipäevas puudub sageli kergus, et sellega kaasa minna. Lapsed ei saa enam vanematelt aja mahavõtmist õppida.
•• Kas on tekkinud uus isatüüp?
Kaua aega olid nn eemalolevad isad, siis tulid isad, kes olid oma naiste vilets koopia, aga see ka ei lähe, eriti poiste puhul mitte. Uue isatüübi kujunemine võtab aega.
•• Poliitikute eesmärk on võimaldada naistele kutseelu – lapsed peavad käima lasteaias.
Taani uuringud on näidanud, et alla kaheaastaste laste hoidmine institutsioonides kahjustab 15–20 protsendil lastest aju – süüdi on mahajätmishirmuga kaasnev stress. Kui ma oleksin väikelapse isa, siis mina sellega ei riskiks – kui ma just poleks kindel, et minu lapsel pole suhtlemisprobleeme, et ta tunneb end hästi ja püsib kindlalt jalgel. Millest see tuleb, et Skandinaavia koolides hakati 90. aastate algul järsku kaebama, et lastel ei ole enam sotsiaalseid oskusi, et nad ei oska enam rahulikult istuda ega keskenduda? Kümme aastat varem oli hakatud lapsi üha rohkem saatma pedagoogilistesse institutsioonidesse. Kasvatajad ja õpetajad väitsid, et see on sotsiaalsete oskuste omandamiseks hea. Aga tõendid selle kohta peaaegu puuduvad. Üldjoontes usun ma, et lastel on parim veeta esimesed kaks, kaks ja pool aastat kodus koos ühe või mõlema vanemaga.
•• Te ütlete, et laste karistamine on võimu kuritarvitamine. Kuid kas tõesti on võimalik kasvatada ilma karistamata?
Oo jaa! Pooled lastest, kes kasvavad vägivallaga, muutuvad agressiivseks teiste vastu; teine pool muutub sama agressiivseks, aga iseenda vastu. Aga keelata tuleks ka laste premeerimine, karistamise postmodernne versioon.
•• Mis on laste premeerimises halba? Aastaid on räägitud, et lapsi tuleb heade asjade eest tunnustada.
Mõelge ise – kas naine premeerib meest iga kord, kui see midagi õigesti teeb? Kui teeb nädal aega süüa, saab preemiaks lillekimbu? See ei ole ju lähisuhe, see on ülemuse ja alluva suhe.
•• Ja kiitmine?
Kiitus on hinne, hea hinne. See tähendab, et meie suhe pole võrdne, mina olen õpetaja ja otsustan, kas õpilane on teeninud hea või halva hinde. Probleem on selles, et kiitus paiskab organismi mõnuhormoone ja lapsed jäävad neist sõltuvaks. Kui tahetakse last, kes lihtsalt toimib, ilma järele mõtlemata, siis on kiitus praktiline.
Et pidev kiitmise komme endast võõrutada, tuleb õhtuti mõelda: kui tihti ma täna oma last kiitsin? Kas ma oleksin võinud selle asemel öelda midagi isiklikku?
•• Pea keegi ei väida tänapäeval, et lapse löömine on hea. Ometi tõstavad paljud teinekord käe.
50, võib-olla 45 protsenti enam kui kümneaastaste laste vanematest ütleb: jah, ma olen aeg-ajalt last löönud. Üha vähem on neid, kelle arvates lapse löömine kuulub hea kasvatuse juurde. Vanemad, kes nii teevad, on sageli lihtsalt ebakindlad.
•• Tänapäeva vanemate draama: ebakindlus?
Ei, see on hea, et vanemad tänapäeval oma meetodite üle järele mõtlevad. Aastaid olid vanemad endas alati kindlad. Kasvatuse juhtmõteteks olid distsipliin, kord ja respekt. Selle kindluse eest maksid lapsed kallist hinda.
•• Ja nüüd peavad maksma vanemad – neil on vaja teie-taolisi inimesi, kellelt kasvatusreeglite kohta nõu küsida.
Üks reegel ja siis kõik toimib – seda küll ei ole. Kui vanemad teadlikult kasvatavad, ei avalda see lastele mingit mõju – või kui, siis halba. Mõju avaldavad kogemused: kuidas vanemad suhtlevad omavahel, lapsega, naabritega, oma vanematega, kuidas nad söövad ja teineteist armastavad.
•• Telesari „Super Nanny” pakub tehnilist lähenemist kasvatusele: tuleb vajutada A-nupule, siis juhtub B.
„Super Nanny” on kasvatuspornogaafia – sellel on sama vähe pistmist kasvatusega kui pornofilmidel erootikaga.
•• Mõned meetodid said selle sarja abil üldtuntuks, näiteks vaikselt toolil istumine. („Super Nanny” järgi tuleb pahandust teinud laps panna toolile istuma või saata eraldi tuppa – toim.)
See ei toimi. Kunagi oli seal stseen kaheaastasega, kes oli oma väikse õe vastu agressiivne. Pärast seda, kui ta oli kaks korda vaikselt toolil istunud, läks poiss õe juurde, tegi täpselt seda, mida ta ei tohtinud teha, ning läks seejärel ise vannituppa – aega maha võtma. Ta oli selgeks saanud, et karistus on hind õe kiusamise eest.
•• Ja milline oleks teie lahendus?
Laps oli ju pärast õe sündi kaotanud 50 protsenti sellest, mis talle oli kuulunud. See on, nagu tuleks mees koju oma naise juurde ja ütleks: kuule, ma olen armunud teisesse, aga kuna ma sind ka armastan, hakkame nüüdsest kolmekesi elama – ta kolib homme sisse. See on trauma! Kõige paremini saab olukorra lahendada isa. Ta tunneb asja, ka tema on pärast esimese lapse sündi langenud oma naise hitilistis esimeselt kohalt teisele. Ta võiks nüüd, ainult korra, oma pojale öelda: „Väike õde on ju imetore, aga jumal hoidku, ta on ka väsitav. Kas sulle ei tundu? Ma pole nädal aega magada saanud – ja sinulgi on ehk teistmoodi tunne.” Enamat suuremad lapsed ei vaja, siis nad lõpetavad vägivallatsemise ja armukadetsemise, mis tegelikult on kurbus. Ja kurbuses peitub alati agressiivsust.
•• Vanemad tahavad alati, et neil oleks õnnelik laps…
Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta. Seega ei tule mõelda mitte kasvatusele, vaid kogu perele. Muidugi võib soovida, et laps oleks õnnelik, aga sellest ei tohi teha projekti.
•• Millised tagajärjed on õnnelikkuse survel?
Lapsed usuvad, et nende peres on keelatud mitte olla õnnelik. Paljudel sellistel lastel on murdeeas väga raske. Neil pole aimugi, kuidas reageerida lüüasaamistele.
•• Sest vanemad varjavad pettumusi nende eest?
Jah. Need on need vati sees kasvanud lapsed, kes on alati sisse pakitud ega tohi kunagi sattuda ühtegi ohuolukorda.
•• Lastel on vaja kogemusi. Ka negatiivseid?
Nad peavad ise kogemusi omandama ja neil on vaja vanemaid, kes teed näitavad. Ma võitlen pidevalt emadega, et õpetada neid ütlema: ma tahan. See neetud „ma tahaksin” võib toimida pagaripoes ja restoranis, see on sotsiaalne keel. Aga armastusesuhtes, nagu on vanemate ja laste suhe, ei toimi see üldse.
•• „Ma tahan, et sa tuled sööma”, mitte „ma tahaksin, et sa sööma tuleksid”?
Kui probleem on tekkinud, ei muuda laps oma käitumist lihtsalt seepärast, et vanemad ütlevad: „Me tahame.” Vanemad peavad mõtlema: kas me tõesti tahame, et laps tuleks nüüd laua äärde või me lihtsalt arvame, et see peab olema nii? See ei ole ju katastroof, kui laps söömise asemel uue autoga mängib. Aga see rikub meie ettekujutust perelõunast.
•• Kas siis tuleb oodata, kuni laps suudab meiega koos laua taga istuda?
Jah, ja kui vanemad sööma hakkavad ja kannavad hoolt hea meeleolu eest, ei pea nad reeglina last kaua ootama. Lapsed saavad tänapäeval liiga palju tähelepanu. Fookus on kogu aeg neil ning see on neile väga ebameeldiv. Just seepärast ei taha nad vanematega laua taga istuda. Kui minu lapselaps oli aastane, veetis ta esimest korda kolm päeva meie juures. Me leppisime naisega enne sööki kokku, millest me lauas räägime – et me pidevalt lapsele otsa ei vaataks.
Keskpunktis ollakse alati väga üksi – see kehtib nii ülemuste kui ka laste puhul. Teiseks: lapsed nõuavad tähelepanu, aga nad ei vaja seda nii palju, kui palju nad nõuavad. Noored vanemad usuvad, et nad peavad alati oma laste käsutuses olema. Ja see ajab nad hulluks. Lahendus on: vähem tähelepanu lapsele, rohkem iseendale.
•• Kas vanemad peavad rohkem endale mõtlema?
See on natuke ohtlikult sõnastatud. Ei tohi järeldada, et lastega tegelda ei ole vaja. Pigem mõtlen ma seda: astuge samm tagasi, vaadake pealt, mida laps teeb ja pakkuge talle abikäsi, siis kui tundub, et ta parajasti vajab seda. Lapsed suudavad väga palju ise, aga üksi ei suuda nad peaaegu midagi.
•• Mis on teie tähtsaim nõuanne tänapäeva vanematele?
Ärge olge nii perfektsionistlikud. Et saada kasvatamisel tõeliselt heaks, peab olema vähemalt neli last. Aga õnneks lapsed ei vaja ega taha „valmis” vanemaid. Lapsed saavad vigadest väga hästi aru – nad teevad ju ka ise iga päev vigu ja õpivad neist. Vanemad küsivad minult alatasa: kas laste peale tohib häält tõsta? Muidugi tohib, võib ulguda, karjuda – kõike. Lapsed vajavad elavaid vanemaid. Nad ei vaja vaateakna mannekeene.
Jesper Juul
Tunnustatud pereterapeut ja raamatute autor
•• Jesper Juul (61) elab Århusis. Ta on pereterapeut ning paljude kasvatusteemaliste nõuanderaamatute autor. Ta oli möödunud aastal Eestis toimunud konverentsi „Hooliv isadus” peaesineja.
© Die Zeit/Matthias Kalle/Tanja Stelzer
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
http://www.epl.ee/artikkel/493144
