Maailma majandusfoorumi iga-aastase soolise võrdõiguslikkuse aruande kohaselt moodustab Eesti naiste palk vaid 60 protsenti sama tööd tegevate meeste palgast. Eesti on selle näitajaga 134 riigi seas 98. kohal.

«Meil kehtivad stereotüübid, kus naine saab töö eest väiksemat palka kui mees,» tõdes Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi erakorraline teadur Kairi Talves. «Naised väärtustavad oma tööd madalamalt ja seda eriti valdkondades, kus mehed on dominantsed.»

Eesti meeste aastasissetulekuks on uuringus märgitud ligi 250 000 krooni (23 859 dollarit), naistel on see 158 000 krooni (15 122 dollarit). Mullu oli Eesti sama uuringu naiste-meeste palgasuhet käsitlevas punktis riikide arvestuses 83. ja 2007. aastal 102. kohal.

«Üheksakümnendate aastate algusega võrreldes on olukord paranenud, kuid seda ennekõike juhtide ja tippspetsialistide seas, kus naiste palgad on lähenenud meeste palgale,» tõdes Talves. «Lihttööliste hulgas on ebavõrdsus isegi suurenenud. Ennekõike näitab see stereotüüpide taastootmist ja teatud ametialade marginaliseerumist nn naiste ametiteks.»

Allikas: http://www.naistemaailm.ee/artiklid/31926/toestatud__naised_teenivad_meestest_palju_vahem_.html

Inimkonna ajalugu märgistab hulk tapatalguid, aga ka hulk liikumisi, nii poliitilisi ja ideoloogilisi kui ka religioosseid, mis vahel viivad tapatalguteni. Liikumised tulevad ja lähevad, suurema hoo saavad neist sisse õige vähesed. Ja isegi siis, kui mõnele see õnn osaks langeb, võidakse hiljem ohata – oleks see vaid olemata olnud.

Õpetajate Leht, reede, 30. oktoober 2009 lk 4: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2319

Olgu liikumiste üldine seaduspära milline tahes, on nende hulgas ka paar erandit. Hääbumist on tänini suutnud vältida demokraatialiikumine ning feminism ehk naisõiguslus.
Esimese kohta ütles Eduard Berns­tein, Saksa sotsiaaldemokraatia üks rajajaid, juba 19. sajandi lõpul: „Loeb ainult liikumine ise, lõpptulemusel pole vähimatki tähtsust.” Erinevalt oma paljudest mõttekaaslastest oli Bernstein kapitalismi revolutsioonilise muutmise või hävitamise vastu. Ta pooldas selle asemel ühiskonnas sotsiaalse õigluse juurutamist natukesehaaval ja määratlemata aja jooksul. Tänapäeva Euroopa on parim tõestus, et tema mõte kandis vilja.

Feminismist on saanud teadus
Erinevalt bernsteinlikust demokraatialiikumisest on feminism revolutsioonilisi muudatusi nii tõotanud kui ka taotlenud. Õnneks on sõnad jäänud sõnadeks ja hävitavad teod tegemata. Seejuures tuleb tunnistada, et aeg-ajalt on siiski lõivu makstud ka äärmuslikkusele ja sõgedale üheülbalisusele, aga seda rohkem elu üldpildi laiguti nägemise tõttu ja suhteliselt väikses mahus.

Naisõiguslus on endiselt elujõuline
Hoolimata kõigist vajakajäämistest ja komistustest on feminism tänapäeval sama nooruslik kui sündides 19. sajandi lõpus ning parem ärge püüdkegi otsida kanavarbaid ta silmade ümbert. Milles saladus, sest vahepeal on hulk muid „-isme” hingusele läinud? Ühest küljest võiks seda samuti seletada konkreetse lõppeesmärgi puudumisega, teisalt aga võib saladus peituda ka massis. Mis veel väärib massiliikumise nime kui mitte selline, kuhu kuulub umbes neljandik inimkonnast? Samas aga, kui asi nii oleks, miks siis ei liigu teine neljandik – mehed? Vaid USA pealinnas on viimase viieteist aasta jooksul kahel korral aset leidnud miljoni mehe marss. Paraku marsiti aga teed jalge alla võtmata ja liikumist pole sündinud.
Jäägu naisõigusluse elujõu saladus pealegi loori alla. Lõppude lõpuks pole ju ürgnaise Eevagi tegusid suudetud tänini lahti seletada. Jääb üle leppida teatud-tuntud tõega, et naissugu lihtsalt on salapärane. Ameerika naisliikumise üks säravamaid tähti pealkirjastas oma esikteosegi just selles võtmes – "Naiselik müstika”.
Esimesed naiste organiseeritud väljaastumised toimusid valimisõiguse nimel. Paiguti võideldi see õigus kätte juba 19. sajandi lõpus. Esimene Euroopa riik, mis tagas naistele üldise valimisõiguse, oli Soome 1906. aastal. Eestis, nagu enamikus teistes Euroopa riikides, omandasid naised valimisõiguse 1918. aastal. Küprose naistele langes see õnn osaks alles 1960. aastal ja Šveitsi omadele veelgi hiljem – 1971.
Pärast seda, kui valimisõigus käes, tuli meile meelde veel paljude teistegi õiguste olemasolu. Käärisime käised üles ning asusime tegutsema. 20. sajandi kuuekümnendad aastad märgivad ajastut, mil arenenud maailma naised pühendusid massiliselt oma professionaalsete ja seksuaalõiguste ning -vabaduste väljanõudmisele.

Emast ülemkohtu liikmeks
Praeguse seisuga pole enam sellist eluvaldkonda, kus naisi ei kohta, ja ametit, mida naised ei peaks. Naisi töötab väga kõrgetel kohtadel ja nad võistlevad meestega edukalt nii teaduses kui ka poliitikas. Tõusvas joones on suurenenud ka sugudevaheline võrdsus perekonnas ning intiimelus üldse.
Feminism ja selle areng on tänapäeval isegi omaette teadus ning paljude kõrgkoolide õppekavas. Kui aga keegi tahaks koostada ilmekat lühikonspekti feminismi saavutustest, soovitaksin Ameerika naisõigusluse ülevaadet viimase poole sajandi jooksul.
Näiteks veel kuuekümnendate aastate keskel ei palgatud USA Stanfordi õigusteaduskonna tipplõpetajat ülemkohtu liikme abiks üksnes põhjusel, et ta juhtus olema naissoost. Mitte ühelegi Stanfordi meespriimusele enne teda polnud seda iga noore juristi unelmateametit keelatud. Vastavalt heale toonile omandasid ameeriklannad hariduse selleks, et olla valgustatud ema ja oma mehe külaliste intelligentne võõrustaja, mitte aga maineka ameti pidaja. Kuusteist aastat pärast mainitud juhtumit tõusis esimene naine aga juba ülemkohtu liikmeks. Praeguseks on kohtunike hulgas olnud kolm naist, rääkimata hulgast naisabidest.

Intellektuaalid ja rinnahoidjapõletajad
Arenenud maailm on teinud rahu mõttega, et paljudel, kui mitte enamikul meist on mingid huvid ja kalduvused. Kui meestel on vabadus huviala ja elukutset ühendada, miks ei võiks sama teha naised?
Just sellisele järeldusele jõudis Ühend­riikide naisliikumise vaieldamatu täht Betty Friedan, California ülikooli Berkeley haru lõpetanud ajakirjanik. Pärast kümmet aastat kodus kolme lapsega tundis Friedan vastupandamatut iha harrastada õpitud elukutset. 1957. aastal saatis ta oma kolledžikaaslastele-naistele küsimustiku, milles tundis huvi, kuidas nad on rahul oma ülikoolijärgse eluga. Selgus, et enamik haritud naisi tundis ja elas üle täpselt sama mis Betty Friedan – osa nende identsusest oli elukutse, mida nad praktiseerida ei saanud, sest nii polnud kombeks, ning nad kannatasid selle all.
Küsitlustulemuste tõukel ilmus 1963. aastal Friedani sulest raamat „Naiselik müstika”, mida saatis enneolematu menu ja mille kordustrükke ilmub tänini. Kolm aastat hiljem sündis Frie­dani eestvedamisel juba ülemaaline naiste organisatsioon, kelle tegevuse tulemusel põlistati väga mitmed Amee­rika naiste konstitutsioonilised ja juriidilised õigused.
Vahemärkusena. Paradoksaalne, aga naiste progress vanades industriaalriikides on olnud aeglasem kui arengumaades. Indira Gandhi valiti India peaministriks juba 1966. aastal, aga Margaret Thatcher sai kunagise emamaa Suurbritannia kõrgeimasse valitavasse ametisse alles aastal 1979. Sri Lanka Sirimavo Bandaranaike tõusis oma riigi etteotsa isegi veel varem, 1960. aastal, olles ühtlasi esimene naispeaminister maailmas.
Kas võiks mainitud nähtuse kirjutada lääneliku mõttevabaduse ja pluralismi arvele? Kui pöördelistele kuuekümnendatele tagasipilk heita, on päris selge, et ühe lipukirja all ei marsitud. Intellektuaalid, nagu Betty Friedan ja ta hilisemad mõttekaaslased Gloria Steinam ning teised, ajasid asju ajakirjanduses, linnavalitsustes ja seadusandlikes kogudes. Teine osa nende suguõdesid möllas aga tänavatel, põletades tuleriidal rinnahoidjaid ja muid ahistavaid naistevastaseid väljamõeldisi, nagu kõrge kontsaga kingad. Tulipead tõotasid ka meessoo oma elust hoopistükkis välistada ja ilmselt tegidki seda, sest miks muidu puhkes USA naisteajakirjades pahameeletorm, kui kuuekümne kuue aastane Gloria Steinam 2000. aastal abiellus. Ta nooruspäevade kuulsat hüüdlauset „naine vajab meest sama vähe kui kala jalgratast” oli teatud ringkondades ilmselt enam kui tõsiselt võetud.
Kuuekümnendate feminismi iseloomustas aga veel kolmaski maailmavaade, mille lipulaevaks kujunes ajakiri Cosmopolitan eesotsas peatoimetaja Helen Gurley Browniga. Viimane leidis, et korralik kõrgharidusega professionaalne naine ei pea ilmtingimata pürgima ajuhiiglaste hulka, nagu ei pruugi tal ka ühineda meestepõlguritega. Selles pole midagi halba, kui korralik tüdruk naudib juhuslikke seksuaalvahekordi, kasutab meiki, kannab seksikaid riideid ja jalavarje ning võtab oma armukestelt, kes ei pruugi ilmtingimata vallalised olla, vastu kalleid kingitusi. Kuna Cosmopolitan lugejaid leidis, sündis sellele õige pea noorem õde, teismelistele mõeldud CosmoGirl. Kuna uus ajakiri väljendas ülalmainitud kolmanda trendi olemust vaata et pareminigi Browni enda Cosmopolitanist, läks selle pealkiri massidesse kui termin. Mõistet „Cosmo-tüdruk” illustreerib kõige paremini seriaal „Seks ja linn”, mille neli peategelast on teadlikult vormitud Cosmo-tüdruku eeskujul.

Cosmo-tüdruk võidutseb
Ja kuidas on olukord feminismi lahinguväljal praegu? Tormijooks meeste kindlusele on edukalt lõpule viidud ja selle müürid langenud. Milline armee, kas Betty Friedani, rinnahoidjapõletajate või Cosmo-tüdrukute oma domineerib ja kannab võidupärga?
Kõigi tundemärkide kohaselt langeb tänapäeva feminismi olemus kogu maailmas kõige enam kokku Cosmo-tüdruku elukäsitusega. Keskmine noor naine töötab ja tegutseb muretult Helen Gurley Browni stiilis, on materiaalselt sõltumatu, kannab trendirõivaid ja -jalatseid, annab tooni, ei mata end kööki ja koduseinte vahele, kuigi mõnikord oskab ka süüa teha. Tõsi, lapsi sünnitavad Cosmo-tüdrukud vähe ja hilja ning kui õiget meest ette ei juhtu, siis ka kasvatavad neid üksi. On see hea või halb, õige või vale? Üks on kindel – selline on status quo.
Et Helen Gurley Browni jüngrid feministide omavahelistes ideoloogilistes lahkarvamustes kaalukausi alla vajutasid, sellest annab täiendavat tunnistust tulipeade-rinnahoidjapõletajate areenilt lahkumine. Samuti pole juba kaua aega kuulda olnud feministide-intellektuaalide häält. Naisõigusluse teoreetikute leeris valitseb vaikus.
Aga seda öelda ka ei saa, et feminism on nüüd lõpuks monoliitne liikumine. Kõnekas lõhe ilmnes USA-s läinud aasta presidendivalimiste ajal. NARAL-i nime kandev abordiõiguse kaitsjate leer andis oma toetuse Barack Obamale, mis teist, väga sarnaste veendumustega EMILY-rühmitust valusalt riivas, sest nende toetus kuulus Hillary Clintonile. Huvitaval kombel lahknes ka konservatiivsete naiste suhtumine vabariiklaste asepresidendikandidaati Sarah Palinisse. John McCain valis Alaska kuberneri oma kaaskandidaadiks lootuses võita endale mõõdukate naiste hääli. Välja tuli aga vastupidi – hea hulk konservatiivse kallakuga mõõdukaid feministe eesotsas ajakirjanik Kathleen Parkeri ja president Reagani referendi Peggy Noonaniga pöörasid McCainile ja Palinile selja ning nendega eeskujul ka arvestatav hulk naissoost valijaid.

Imagokujundajate äri õitseb
Cosmo-tüdrukute leeril ei näi järelkasvumuret olevat. Koos emaga maniküüris ja pediküüris käivate väikeste tüdrukute iga langeb iga aastaga. Pisitüdruku garderoob ei erine karvavõrdki ta vanemate õdede ning ema omast. Küllap olete kui mitte rahastanud, siis vähemalt kuulnud teismeliste tüdrukute iluoperatsioonidestki.
On isegi uus elukutse, mida on kange kiusatus seostada Cosmo-tüdrukute mõttemaailmaga – tütarlaste imagokujundaja. Mul oli õnn kohtuda ühe sellise spetsialistiga, kes väitis, et ta äri õitseb. Kõige noorem klient on üheksa-aastane, ülejäänud kaheteistkümne ja kuueteistkümne vahel. Tütarlapse imago kujundatakse ümber uue ja sobivama soengustiili, meigi ning trendika garderoobi abil.
Esimesel, sissejuhataval konsultatsioonil, mis maksab 150 dollarit, skaneerib imagokujundaja tüdruku portree- ja üldplaanis fotod arvutisse ning hakkab neid töötlema kirurgide-kosmetoloogide arvutiprogrammi abil. Koos lapsega proovitakse pildil läbi soenguvariante, kuni leitakse üks, mis mõlemat rahuldab. Siis tüdruku kehatüüp: sale, trullakas, sportlik, nõtke, rühipuudustega. Lepitakse kokku, milliseid kehaosi tasub rõhu­ta­da, milliseid tasalülitada. Seejärel võetakse läbi värvid ja leitakse tüdruku väärtomadusi rõhutav toonide palett. Järgmisena tulevad kõne alla ehtevariandid ja aksessuaarid ning nende sobilikkus koolis, seltskonnas, päeval ja õhtul. Imagokujundaja rõhutab – ära end iial üle kaunista, mida vähem, seda löövam. Kuus ehet korraga on ideaalne, rohkem kui kaksteist – liiast. Järgneb retk juuksuri juurde ja seejärel poodi.
Abivajaja, keda minagi kohtan, on jõudnud küpsesse ikka – ta on kuusteist. Tüdruk ise tunnistab, et tal jääb vajaka enesekindlusest, ja ta loodab, et välimuse ümberkujundamise tulemusel hakkavad eakaaslased teda teises valguses nägema. Lapse enesetunnet on riivanud ta Facebook’i lehekülje ausate kommentaaride sektsioonis tehtud halvustavad märkused. Talle on heidetud ette inetut näonahka, rõvedat kehaehitust ja labast maitset. Mis tüdruku näonahka ja kehaehitusse puutub, siis minu arust on ta lausa kena. Silma pilgutamata asetaks ta iluskaalal Hannah Montanast ettepoole, mida ka ütlen. „Tänan. Jah, aga…” venitab ta vastuseks, kuigi naeratab silmade särades. Küsin, kas keegi teda Facebook’is vana kauni kombe kohaselt lolliks ei ole sõimanud. Selgub, et pole, ja ma mõtlen, et varasema aja feisbukis (kui Facebook’i veel ei tuntud) oleks see olnud argumentum ad hominem number üks.

Moe peensustega kursis
Tüdruku ema soostus asjatundja poole pöörduma eeskätt sellepärast, et vältida liiga väljakutsuva rõivastumise karisid. Millega veel neutraliseerida sõbrannade halba eeskuju kui mitte asjatundja abi ja nõuannetega?
Spetsialist ise väidab, et noorte tütarlaste välimuse ümberkujundamine asjatundja abil pole enam mingi erand, pigem on see normiks kujunemas. Tunnen huvi sellise abi hinnasildi vastu. Nagu mainitud, maksab esialgne konsultatsioon 150 dollarit. Juuksurile viib klient eeskujuks arvutist välja trükitud soengupildi, mille ta saab tasuta, aga teenuse eest maksab oma taskust. Iga ostude tegemiseks kulutatud tund lisab üldsummale 100 dollarit. Niisugune pidi olema keskmine hind, aga pole välistatud, et imagokujundamise põld kihistub ja esile kerkivad eriti stiilsed, aga ka kallimad asjatundjad. Minu kohatud tüdruku arve ulatub 650 dollarini. Osa sellest teenib tüdruk ise tasa asjatundja lapselaste hoidmisega.
Mind hämmastab ka, kui hästi on kuueteistaastane tüdruk kursis moekunsti ja manuste disaini valdkonnaga. Ta puistab nagu käisest mulle tundmatuid nimesid, mis aga imagokujundajale võõrad ei paista olevat. Kui hiljem selle üle imestust avaldan, puhkeb imagokujundaja naerma – tänapäeval on nad kõik sellised. Et ametis püsida ja kliente mitte kaotada, tuleb tal endal pidevalt silma peal pidada mitte ainult moeuudistel, vaid ka interneti moeblogidel.

Quo vadis, naisõiguslus?
Mida feminism on saavutanud ja mida ta veel saavutada võib ning tahab? Naiste õigused on praktiliselt võrdsed meeste omaga, töötasu aga võrdse töö eest tänini madalam. Kas Hillary Clinton kaotas Barack Obamale sellepärast, et ta oli naine, või muu(de)l põhjus(t)el? Hollywoodi meessoost staaridele makstakse rohkem kui naistele, sest meesstaaridega filmid toovad naiste omadest rohkem sisse. Nõudmine ja pakkumine, mis parata.
Samas aga murravad mehed võimsalt sisse reklaamimaailma, kus kõikmõeldavaid tooteid on mäletamata aegadest saadik müüdud naiseilu abil. Ilusa mehekeha turuhind näikse isegi tõusuteel olevat. Sagedamini kui veel kümne aasta eest vaatab supermarketi vitriinis eksponeeritud ajakirja kaanelt vastu õliga võitud, lihaseid pingutav vööni paljas mees. Olümpiavõitja Michael Phelpski ehtis Sports Illustratedi kaant. Tema oli salvimata, aga see-eest pildistatud nii, et ta nappe ujumispükse ei paistnudki, pakkudes piisavalt ruumi ükskõik kelle või millisele kujutlusvõimele. Selle pildi mõistis Ühendriikide avalikkus küll hukka. Ikkagi kaheksa olümpiamedaliga rahvuskangelane ja mitte mõni õllereklaamija.
Ja ikkagi – Quo vadis, naisõiguslus? Kas ilu suretabki meie soo ajud välja või näeme ka aega, kus ruumi jätkub mõlemale? Pendliseadusele mõeldes – kõik võib juhtuda.

Soo järgi lahterdamine piirab märkimisväärselt inimeste valikuid. Mehed ei pea näiteks lasteaiaõpetaja tööd endale sobilikuks. Itaallasest vabatahtlik Valerio Lo Cascio tõi Tallinna Asunduse lasteaeda elevust.

Õpetajate Leht, reede, 30. oktoober 2009: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2320

Miks on valdav enamik Eesti koolide õpetajatest naised? Miks langeb koolist välja rohkem poisse kui tüdrukuid? Miks valivad tüdrukud ülikooli astudes enamjaolt sotsiaal- ja humanitaaralad ning poisid koonduvad pigem tehnilistele erialadele?

Need haridussüsteemi puudutavad teemad on kerkinud tihti esile nii meedias kui ka haridusringkondades – neid on püütud analüüsi­da ja neile lahedust otsida. Selge on see, et tegemist on komplekssete küsimus­tega, millele ei ole lihtsaid ega üheseid vastuseid, kuid ometi on kõigil neil oluline ühine nimetaja – sugu.
Tänapäeva sotsiaalteadustes ja soo­uuringutes on levinud sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine, mille järgi sugu ei ole bioloogiliste ega geneetiliste faktorite poolt määratletud, vaid hõlmab sotsiaalseid viise ja praktikaid.
Kehtivas sotsiaalses süsteemis nä-hak­se kahe soo erinevusi fundamentaalsete ja kestvatena ning neid näib toetavat soopõhine tööjaotus ja tihti põhjalikult eristatud feminiinsed ja maskuliinsed suhtumised ja käitumine. Igapäeva tasandil käsitatakse soolist ebavõrdsust tihti kui mingit indiviididevahelist erinevust, mis on eelkõige seotud personaalse tasandi­ga, à la suhtumine, et „igaüks on oma õnne sepp”, ehk kõik võimalused ja valikud on sulle avatud, kui oled vaid piisavalt edasipüüdlik ja ambitsioonikas.

Taastoodame stereotüüpe
Kuid sellise perspektiivi puhul jääb nähtamatuks taustsüsteem – sotsiaalsed struktuurid, kuhu sooline ebavõrdsus ja ühe soo vaikimisi eelistamine on tihti kodeeritud, ja seda sellisel varjatud kujul, et struktuure lähemalt (sooperspektiivist) analüüsimata jäävad need tuvastamata. Seega ongi oluline vaadelda inimeste toimimist just nendes sotsiaalsetes struktuurides ja institutsioonides ning võtta aluseks eeldus, et sooline ebavõrdsus ei ole personaalne, vaid struktuuriline nähtus, mille analüüsimiseks on vaja eelkõige uurida neid sotsiaalseid süsteeme, mis seda ebavõrdsust (taas)toodavad ja alal hoiavad. Ka sugu ennast võib vaadelda sotsiaalse institutsioonina.
Alates sünnihetkest algab laste sotsialiseerimisprotsess ühiskonda, mille käigus kujunevad nende hilisemad väärtushinnangud, suhtumised, käitumisnormid ja -mudelid ning eelistused lähtuvalt sookuuluvusest kahesoolises süsteemis. Sotsia­liseerimisprotsessis taastoodetakse mitmesuguseid soolisi stereotüüpe, mille eesmärk on kujundada lastest ühiskonna ootustele vastavad naised ja mehed. Selline bioloogilisest soost lähtuv suunamine piirab märkimisväärselt inimeste edaspidist positsiooni ning valikuvõimalusi ühiskonnas ega mõju soodsalt kummalegi soole.
Sugu on üks nendest omadustest, mille alusel me pikemalt järele mõtlemata enda ja teiste käitumist kategoriseerime ning lahterdame. Lapsed „õpivad” sugupooltele ühiskonnas omistatud käitumismudeleid mitmesuguseid teid pidi ja eri keskkonnas, nii otsesel kui ka varjatud või vaevu hoomataval kujul. Üks esimesi ning olulisemaid kujunemiskeskkondi on kahtlemata perekond. Laste olulised mõjutajad on ka meedia ning omavanused sõbrad. Kuid mitte vähem tähtis sotsiaalsete sooliste erinevuste ja ebavõrdsuste taastootmise ja omandamise institutsionaalne keskkond on haridussüsteem (selle kõik tasemed). Lisaks õpetajate otsestele ja varjatud suhtumistele ja hoiakutele, mis lapsi mõjutavad, on soolistatud tegurid tihedalt integreeritud juba haridusasutuste struktuuridesse (näiteks õppekavad ja -materjalid). Ja seda kõike hoolimata seadustes sätestatud võrdsetest võimalustest kõigile inimestele. Sooaspektid haridussüsteemis on olulised, sest need avaldavad mõju õpilaste vahetutele haridus- ja sotsiaalsetele kogemustele ning seeläbi nende tulevasele käitumisele ja eluteele.

Juba lasteaiast alates
Soolist võrdsust ja ebavõrdsust haridussüsteemis ei saa mõõta vaid kvantitatiivselt, näiteks võrreldes tüdrukute ja poiste osalusprotsente ning edukust õppeprotsessis ja eri kooliastmetel: sooline (eba)võrdsus on pigem kvalitatiivset laadi. Seega tuleks sooküsimusi haridussüsteemi kontekstis analüüsida laiemalt, vaadeldes mitmeid omavahel läbipõimunud protsesse ja struktuure, milles osalevad erinevad toimijad, et tuua esile ka esmapilgul varjatud aspekte, mis aitavad kaasa soolise ebavõrdsuse (taas)tootmisele ja alalhoidmisele.
Sotsiaalsete sooliste erinevuste ja ebavõrdsuste taastootmine saab alguse juba kõige esimestel haridusastmetel ning see toimub otsesel ja varjatud kujul. Toon näite varjatud kujul esinevast soolisest ebavõrdsusest, mida on tihti raske pealiskaudsel vaatlusel tuvastada. Näide pärineb empiirilisest uurimusest „Soo sotsiaalne konstrueerimine Eesti lasteaedades 7 Tallinna lasteaia vaatlusandmete põhjal” (Aavik, K. & Kajak, K. 2008. Vt http://www.enut.ee/lisa/lasteaedade_uurimus.pdf ).

Miks poisid ikkagi võitsid?
Ühes uurimuses osalenud lasteaia 5–6-aastaste laste rühmas peeti jalgratta vigursõidu võistlust, millest võtsid osa kõik poisid ja tüdrukud. Lapsed pidid jalgratastel läbima takistusringi, kus oli ka pikem sirge lõik, mille kiiresti läbimine võimaldas oma aega parandada. Ringi läbiti kahekaupa ning iga lapse aeg märgiti üles, et hiljem võitja välja selgitada. Võistlust läbi viiv kasvataja ei eristanud näiliselt lapsi soopõhiselt. Ta julgustas nii tüdrukuid kui ka poisse ühtmoodi ning lasi korraga rajale nii samasoolisi kui ka erisoolisi paare. Kuid võistluse lõppedes selgus, et esikohtadele tulid vaid poisid. Esimene tüdruk oli nimekirjas alles 5.–6. kohal. Tulemuste teatavaks tegemisel plaksutasid lapsed ja kasvataja võistluse võitnud poistele ning kõik osalised said veel kord kinnitust sellele, et poisid ongi kiiremad ja osavamad kui tüdrukud.
Kuid kas kõik ongi nii lihtne? Kõige mugavam ja pealiskaudsem oleks ilmselt järeldada, et tegemist on järjekordse näitega sellest, kuidas sugudel on bioloogiliselt määratud erinevad oskused ja omadused. Kuid kirjeldatud olukorras ei saa aegade erinevusi kirjutada poiste ja tüdrukute erineva füüsilise tugevuse ja vastupidavuse arvele, sest 5–6-aastased tüdrukud ja poisid on kasvult ühesuurused, tüdrukud selles vanuses poistest füüsilise arengu poolest ehk eespoolgi.
Ilmnes tõsiasi, et tüdrukute jalgrattad olid väiksemad ning väiksemate ratastega kui nendega ühevanuste ja sama suuruste poiste jalgrattad. Samuti olid mitme tüdruku jalgrattal abirattad. Nende jalgratastega ei olnud võimalik läbida rada nii kiiresti ja osavalt kui esikohtadele tulnud poiste suuremate ratastega, millega sai liikuda oluliselt kiiremini ja efektiivsemalt. Tüdrukute enamjaolt roosat värvi jalgrattad nägid poiste tumedat tooni ja tehniliselt paremate rataste kõrval välja mänguasjadena, mille puhul oli tähelepanu pööratud pigem dekoratiivsetele elementidele. Samuti võib oletada, et võistluse võitnud poistele korralikud jalgrattad ostnud vanemad julgustasid poegi rattasõitu tõsisemalt harjutama, mistõttu ka nende oskused võisid olla tüdrukute omadest veidi paremad.

Süüdi on süsteem
Varjatud faktorid annavad eelise ühele soole. On raske tuvastada, kes on tekkinud olukorrale kõige rohkem kaasa aidanud. Tegemist on kompleksse süsteemiga, kus osalevad lapsevanemad, kes lapsele ratast ostes on lähtunud ühiskonnas aktsepteeritud arusaamadest, mis on sobilik poistele, mis tüdrukutele; lapsed ise, kellel 5–6-aastasena on vanemate, kasvatajate, eakaaslaste ja meedia mõjutusel kujunenud omad eelistused; kasvatajad, kes sellele aspektile tähelepanu ei oska pöörata jne.
Selle asemel et mingit soolist ebavõrdsust või erinevust loomulikuks või bioloogiast tulenevaks sildistada, võiksime lähemalt analüüsida, kuidas selline olukord on tekkinud, ning näha selle taga sotsiaalseid mõjusid ja toimijaid.

23. oktoobril 2009 jõustus soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus.

Seadusmuudatusega lisandub Eesti õigusesse soolise ahistamise määratlus ja isikute parema õiguskaitse tagamiseks keelatakse töölesoovijatelt soolise kuuluvusega seotud asjaoludega seotud andmete küsimine.
Seaduse kohaselt leiab sooline ahistamine aset, kui esineb sooga seotud soovimatu käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine.
Riigikogu muutis seadusi 68 poolthäälega, vastu ei hääletanud keegi, erapooletuks jäi üks riigikogu liige.

Soolise võrdõiguslikkuse seadus on kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13223681  

Muudatuste menetlemise käiku, hääletuse tulemusi ja eelnõu teksti on võimalik jälgida Riigikogu kodulehel: http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=561337&u=20091029115323  
Seadusemuudatusi puudutav seletuskiri koos lisadega (küll mõnevõrra aegunud) asuvad samas: http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=398441&u=20091029115029  

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik
e-post: margit.sarv@svv.ee  
telefon: 6269 111
faks: 6269 259
aadress: Gonsiori 29, 15027 Tallinn
veeb: www.svv.ee  

Riigikogu esimehe Ene Ergma tänasel kohtumisel Euroopa Liidu Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi direktori Virginija Langbakk’iga olid kõne all meeste ja naiste võrdõiguslikkusega seotud aktuaalsed teemad.

Ergma väljendas oma muret seoses nende probleemidega, mida Eesti perekondadele võivad põhjustada majanduskriis ja töötus. „Töötus mõjub eriti rängalt meestele, mis omakorda suurendab riske perevägivallaks,“ tõdes Ergma.

Ergma sõnul tuleb selles situatsioonis rohkem tähelepanu pöörata riskigrupis olevate laste olukorrale ja tõsisemalt tegeleda lastekaitse probleemidega.

Kõne all olid ka mitmed hariduse ja teaduse aspektid. Ergma osutas Eesti kõrghariduse feminiseerumisele ja vajadusele tuua kõrghariduse juurde rohkem noormehi, kuna ebapiisav haridustase on üks põhjuseid, miks meeste hulgas on töötuse osakaal võrreldes naistega suurem.

Teadusvaldkonnast kõneldes tõdes Ergma, et jätkuvalt on meeste võimalused teaduses karjääri teha paremad kui naistel ja enamik juhtivatest kohtadest teaduses on meeste käes. Ergma sõnul tuleks naisi rohkem toetada ja julgustada, et nad ka pereelust põhjustatud karjäärikatkestuste järel suudaksid oma karjääriga edasi liikuda.

Euroopa Komisjoni poolt rahastatav EL Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut asutati 20. detsembril 2006, asukohaga Vilniuses ja asus tegutsema 2007. aastal. Virginija Langbakk nimetai instituudi direktoriks 2009. aastal. Instituudi ülesanne on toetada EL institutsioone ja liikmesriike võrdõiguslikkuse edendamisel meeste ja naiste vahel ning naiste diskrimineerimise vastu võitlemisel. Langbakk viibib Eestis Eesti Naisuurimus ja Teabekeskuse kutsel.

Riigikogu pressitalitus

Ülo Mattheus, 631 6352
ylo.mattheus@riigikogu.ee  
29.10.2009

Oma kaht tütart aastaid peksnud, mõnitanud ja seksuaalselt kuritarvitanud pereisa sai rahulikult tegutseda, sest kohaliku valla sotsiaaltöötaja keeldus uskumast, et pealtnäha vaguras mehes peitub monstrum.

http://www.ekspress.ee/2009/10/29/eesti-uudised/45739-tytred-talusid-neli-aastat-maniakist-isa-vagistamist-peksu-ja-monitusi

"Ma olen isa käest küsinud, miks ta seda teeb. Ta vastas, et võib teha, mida tahab ja kellele tahab. Ütles, et ma olen tema lits. Ma ei ole ju mingi lits. Selliseid asju ei tohi ju lastele tegelikult teha."

Nii ütles politseiuurijale 12aastane tüdruk, keda tema isa oli aastaid terroriseerinud ja ahistanud. Ülekuulamise ajal ümbritses tüdruku paremat silma värske sinikas, mis jäigi isa viimaseks "kingituseks" tüdrukule.

Isa oli just vahi alla võetud. Ta sai kahtlustuse ja seejärel 14 aasta pikkuse vangistuse oma kahe tütre räige kuritarvitamise, peksmise ja korduvate vägistamiskatsete eest. Kuriteod algasid siis, kui üks tüdruk oli kümene ja teine kaheksane, ning kestsid neli aastat.

Aeg-ajalt tüdrukud põgenesid õuduste kodust, võttes kaasa ka kolmanda, veelgi noorema õe, keda nad alatihti hoiatasid: "Saad natuke vanemaks ja siis hakkab ta sedasama sinuga tegema."

Nad ööbisid kodu lähedal metsas või luusisid tänavatel, kuni veendusid, et isa magab ega ründa neid vähemalt sel ööl. Võite ette kujutada, kuidas niisugune eluviis mõjus õppeedukusele ja läbisaamisele klassikaaslastega. Rääkimata noorte neidude tulevikust.

Kõik see juhtus ühes Eesti edukamas, jõukas vallas. Paigas, mis oli teistele Eesti maakohtadele eeskujuks juba nõukogude ajal. See on vald, kus kõik on hästi nagu mõnes muinasjuturiigis.

Mõni aasta tagasi, kui sealset vallavanemat üritati korruptsioonis süüdi mõista, see ei õnnestunud – tunnistajad, kelle seas oli üks eksminister, "unustasid" kohtupäevaks, mida nad uurijatele olid rääkinud. Äsjased valimised võitis vallavanem jälle ülekaalukalt.

Kui kõik on kogu aeg hästi, ei taheta halbu asju enam näha. Tehakse nägu, et halba pole olemas.

Kui selle loo "kangelane" vahistati, tegi valla sotsiaalnõunikuna töötav staažikas proua jahmunud näo: "Minu imestus oli suur, sest ta oli rohkem nohiku kui elumehe tüüpi."

Tegu oli väga vaese perekonnaga, keda vald oli toetanud materiaalselt küll ja küll, ent mis toimus koduseinte vahel, jäi võimudele saladuseks. 

12. oktoobril tähistatakse ülemaailmset reumatoidartriidipäeva, mille raames avati Ida-Tallinna Keskkhaiglas haigust põdevate naiste piltide ja sõnumitega rahvusvaheline fotonäitus “Naised reumatoidartriidiga”

12. oktoobrist kuni 10. novembrini saab näitust näha lisaks ida-Tallinna Keskkhaigla Magdaleena polikliinikule ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Infot reumaatiliste haigusesümptomite, ravi ning ka toimetuleku kohta on võimalik leida: www.reumaliit.ee/docs/reumaABC.pdf

Lähemalt loe ka: www.terviseleht.ee

1.- 2.oktoobril toimub Uus-Sadama 5 õppehoones Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi Soouuringute Keskuse rahvusvaheline konverents „Mehed, naised ja teised.”

Konverentsi esimene, akadeemilistele soouuringutele pühendatud päev avardab soouurimuste käsitlust Eestis. Peaesinejateks on maailma juhtivaid seksuaalsuse uurijaid Jeffrey Weeks London South Bank Ülikoolist, Helsingi Ülikooli soouuringute instituudi direktor prof Tuija Pulkkinen ja Lundi soouuringute keskuse juhataja prof Tiina Rosenberg. Eestit esindavad Leena Kurvet-Käosaar, Marion Pajumets, Peeter Vihma ja Redi Koobak.

Teisel päeval esinevad inimesed, kes puutuvad teemaga kokku oma igapäevases töös ja tegevuses. Päeva esimesel poolel on kõne all inimõigused soo aspektist, esinejateks gei- ja inimõiguste aktivistid Reimo Mets, Christian Veske; isade õiguste eest seisja Jaak Urmet ja juhtimisekspert Marju Unt. Päeva teises pooles analüüsitakse visuaalkultuuri näiteid soo aspektist, esinejateks kunstikriitik Harry Liivrand, kunstnik Sandra Jõgeva ja valvefeminist Barbi Pilvre.

Konverentsi kava: http://www.tlu.ee/?LangID=1&action=ShowEvents&NewsID=2461&Latest=

Konverents toimub 1. oktoobril ruumis M-134 ja 2. oktoobril ruumis M-218.

Töökeeleks: 01.10  inglise keel, 02.10 eesti keel

Konverentsi toetab Avatud Eesti Fond.

Terviselaupäev. Aeg: laupäev, 10. oktoober 2009. kell 12-16
Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59

Kavas: sportlikud tegevused- boccia, koroona, lauatennis, grossing, sobiliku ilma puhul ratastooli vigursõit, vibulaskmine ja kepikõnd

Muusikat tuleb tegema Erich Krieger

Tervisepäeva lõpetab tervislik toidulaud

Kõikidele osalejatele väike üllatus ja parimatele sportlastele karikad.

VÕIMALIK TELLIDA TASUTA TRANSPORTI KESKUSESSE JA TAGASI KOJU
Tellimiseks kirjutada e-mailile Kristel.Tamm@tallinnlv.ee  või helistada: 5221398

Tervisepäeva peakorraldajad on Kristiine Linnaosa Valitsus ja Haabersti Linnaosa Valitsus

ÜRITUS ON OSAVÕTJATELE TASUTA

Neljapäeval, 1.oktoobril algusega kell 14. 00 Tallinna Puuetega Inimeste Koja saalis, Endla 59

PIDULIK KONTSERT

Teile esinevad REET LINNA  ja KSK TANTSURÜHMAD (rahvatants, seeniortants, kantritants)

Olete oodatud!
Kontserdi korraldaja Kristiine Sotsiaalkeskus