Vabariigi President emadepäeva kontsertaktusel 11. mail 2008 Estonia kontserdisaalis

11.05.2008
Kallid emad ja vanaemad.
Armsad isad ja lapsed.
Hea Eesti rahvas.

Lähedastega koos oldud aeg on kõige kallim aeg meie elus. Seda on alati liiga vähe. Emadepäevast rõõmsamat päeva vist ei saagi olla, arvan ma. See on ju kõige kallimate inimeste ja nendega koos olemise aeg, olgu see ilmsi või mõtetes. Aga ka ilmsi pigem omadega omaette kui pidulikul aktusel või kontserdil, paratamatult eemal kodust, perest, üksteisest.

Emaduse ja perega seotud jutt kõlab tihti tarbetult asiselt. Just nagu oleks ema eelkõige Eesti rahva ja kultuuri edasikestmise vahend. Ei, sõbrad, oma rahvas, oma keel ja oma kultuur on see keskkond, kus meil on erakordselt, suisa parimalt hea olla. Aga meie olemise kese on meie emad, meie vanemad, meie pered.

Lihtne on tõlkida pereks saamist ja olemist emapalga suuruse ja kestuse, lasteaiajärjekorra pikkuse ning sündide-surmade suhtarvu ehk loomuliku iibe numbrite keelde. Mõistagi võib ka seda teha. Aga kuidas mõõta meie emade õnne ja rõõmu?

Ma ei tea, küll aga tean, et see on meie südame, mitte mõistuse rehnut.

Meie armastus väljendub nii sageli mures: me muretseme laste ja vanemate käekäigu, muretseme lapsevanemaks olemise loobumiste ja selle hinna üle, karjääri, eneseteostuse ja sissetuleku pärast. Me teame, et Eesti naine ja Eesti ema jagab oma armastust, muret ja kohusetunnet ka töökohal, olles kõige rohkem tööga hõivatud naine Euroopas.

Seda armastust on järelikult tõesti mõõtmatult palju.

Aga, sõbrad, teeks üha enam nii, et armastus väljendub ka rõõmus!

Teeks nii, et me koostame mõtteis oma rõõmude loetelu. Teeks nii, et me loeme selle täna, sobival ajal ja sobivas kohas, meie pere emadele ette. Lubage, ma loen enda oma siin.

Koostegemise rõõm: oleme seda õppinud oma esiemadelt aegade hämarusest. Nädal tagasi tegid Eestit talgutel puhtamaks ka paljud need, kes Balti ketti oma nooruse tõttu mäletadagi ei saa. Aga mis muu see on, kui emadelt saadud omakasupüüdmatu suhtumine oma ümbrusesse, loodusesse, meie riiki ja tulevikku.

Teadmiste rõõm: homme, kallid emad, on taas koolipäev. Tegelikult on iga homne koolipäev, ja teie, emad, teate seda paremini kui keegi teine. Emast saab alguse iga väikese inimese suhe raamatuga, lugemise ja kirjutamisega. Kahjuks on isa sealjuures näha ja kuulda aina harvemini. Ema antud õppimise ja enda harimise tung on see väärtus, mille peal laps suureks kasvab.

Kestvuse rõõm: ema on see, kes kannab edasi emakeelt ja kirjakeelt. Mitte ainult kestmisena, vaid ka kestvusena. Ema on see, kelle juttu laps kuuleb juba enne sündi. See emade jutt, emade keel, emade lood meie peredest ja meie lähikonnast, olnust olevale, läbib püsiva lõimena kogu meie riigi kangast.

Sõpruse rõõm: kõik need rõõmud, kallis ema, väljenduvad meie elus nii riigi kui ka väga isiklikult minu kui poja, kui oma naise mehe elus. Ma olen tohutult tänulik, et sa hoiad me kodu ja meie mälestusi, et sa ärgitad mind ja meid saama paremaks ja targemaks. Ja ma tahan su sõprust tunnustada olles ise parem, olla sinu kõrval kauem ja kindlamalt.

Eestis on ju täna nii, et naisel on mehest rohkem haridust, ta elab mehest oluliselt kauem, aga üksindus vaimses mõttes või siis elu kuldsetel aastatel pole sõbrale vääriline saatus.

Terve Eesti ärkamisaeg oli täis kurtmist selle üle, et haritud eesti mehed pidid võrdse partnerluse nimel saksa naisi kui ainsaid haritud naisi kosima. Ja lapsed neis peredes kippusid muidugi saksakeelseteks kasvama.

Sellest murest kantuna hakati esimesel võimalusel naistele õppeasutusi rajama ja neile kohti olemasolevates välja võitlema. See võitlus oli edukas, kuid on tänapäevaks viinud selleni, et seda, mida mehed ärkamisajal, peavad nüüd kurtma naised: haritud meeste nappus kodumaal sunnib võrdse partnerluse nimel kosima välismaalasi.

Mistõttu korrakem lauset, mida Eduard Ludvig Wöhrmann kuulutas juba 100 aastat tagasi: “mees peab tarkust taga nõudma!” Mees peab, sest naine ihkab õigusega. Nüüd siis elame olukorras, kus ema peab ikka hoolitsema ja vaatama, et mees tarkust taga nõuaks ja koolis kaugele jõuaks. Saaks haritud meheks. Haritud abikaasaks.

Mina aga lisaks veel õndsale Wöhrmannile täna: ”mees peab tervist taga nõudma!”

Seepärast kõlagu emadepäeval üleskutse just isadele ja meestele: minge kooli! Harige oma vaimu ja kandke hoolt tervise eest. Nii tunnustate te emasid kõige rohkem. Nii oma laste ema kui ka omaenda ema, kelle suunavad õpetussõnad võiksid meil jäädagi kõrvu helisema.

Hoidke ja armastage üksteist! Ilusat emadepäeva!

Oleme rõõmsad, kui tähistate seda sündmust koos meiega
laupäeval, 17. mail kell 12.00 Tallinna Matkamajas (Raekoja plats 18)

RÕÕMUS KOOLIPÄEV

sisaldab meenutusi ja meelelahutust, tantsu ja laulu, üllatusi ja ühistegevust,
vilistlaste tervitusi ja lektorite pihtimusi
Kuulutatakse välja Svenska Kvinnoförbundeti poolt asutatud Fond EH stipendiaat

Et erivajadustega lapsi tavakooli integreerida, tuleks Eesti koolis loobuda orienteeritusest üksnes tulemustele.

On riike, kus puuetega lapsi on hakatud õpetama tavakoolides. Eeskätt selleks, et kaasõpilased õpiksid maast madalast puuetega inimeste kui ühiskonna täieõiguslike liikmetega arvestama. Kas selline koolisüsteem oleks ka Eestis võimalik? Osaliselt kindlasti, kuigi selle saavutamine pole lihtne.
Näiteks juba kerge intellektipuudega laps vajab õppimist lihtsustatud õppekava alusel ja tema õpetajateks peavad olema eripedagoogilise haridusega spetsialistid. Veelgi enam vajavad spetsialiste mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega õpilased. Mõõduka intellektipuudega laps õpib tavaliselt ainult oma nime kirjutama ning arvutab kümne piires. Selliste teadmistega ei ole võimalik isegi tavakooli teisest klassist kaugemale jõuda.

Vabaneda „riigieksamite tondist”
Ka käitumisprobleemidega (hüperaktiivsus, agressiivsus) õpilastel on Eesti koolisüsteemis raske hakkama saada. Ilma tugisüsteemideta (eripedagoog, abiõpetaja, psühholoog, sotsiaalpedagoog jms) on see pea võimatu.
Samas saaks normintellektiga ja liikumispuudega noor väga edukalt tavakooliprogrammiga hakkama. Juhul kui õpetajad ja kaasõpilased on mõistvad ning koolis on tingimused näiteks ratastooliga liikumiseks.
Eesti koolisüsteem on tulemuskeskne ja astmeliselt üles ehitatud. Õpilastel tuleb sooritada tasemetöid ja eksameid järgmisele tasemele jõudmiseks. Kuni koostatakse koolide omavahelisi tulemusedetabeleid, on puuetega õpilased koolide jaoks takistav tegur „kõrgetele” tulemustele jõudmisel. Seegi asjaolu takistab puuetega laste integreerumist tavakooli.
Et tuua puudega laps tavakooli, peaks Eesti loobuma tulemuskesksest haridusfilosoofiast ning painavast „riigieksamite tondist”. Kogu õppekava peaks olema kantud hoiakust, mille sisuline eesmärk on elus hästi (eetiliselt) toime tulev inimene. Lihtsustatult väljendades tähendaks see õppekavas rohkem humanitaar- ja vähem reaalaineid. Nagu on näidanud Soome hariduselu kogemus, tõuseb just iseseisva mõtlemise õppimise ja loomingulisuse kaudu õpilaste tase ka reaalainetes.
Samuti oleks vaja tavakoolide juurde luua senisest enam tugisüsteeme, mis võimaldaks tuua kergema puudega lapsi senisest enam tavakoolidesse. Ning intensiivsemalt tuleks tegelda käitumisprobleemidega lastega, et nad põhikoolist välja ei langeks. Nii kujuneksid koolidest ühiskonna inimlikkust kandvad, tõelist hoolivust kasvatavad keskkonnad.

Näitab ühiskonna heaolu taset
Koolielus toimuv on ühiskonna peegeldus. Kahjuks on meie varakapitalistlikus lapsehaiguses paljude põhieesmärk individuaalne edukus. Edu­kust soovivad täiskasvanud nõuavad ka oma lastelt häid eksamitulemusi. See on katkematu stressi, depressiooni ja neuroosi allikas.
Suhtumine puuetega inimestesse näitab ühiskonna heaolu üleüldist taset. Totalitaarsetes riikides eraldati puuetega inimesed kinnistesse asutustesse (NSVL) või hoopis steriliseeriti (natsistlik Saksamaa). Suletud ühiskondades valitseb inimeste hingedes kas otsene või varjatud hirm süsteemi poolt tõrjutud saada. Hirmu all hakatakse ka ise tõrjuma neid, kes keskmisest erinevad. Avatud ühiskonnas selline hirm puudub. Alles siis, kui igal inimesel on individuaalne sisemine vabadus enesekohaseks eneseteostuseks, saavad sündida võrdsed võimalused. Mida enam on puuetega inimesed ühiskonda integreeritud, seda suurem on selle ühiskonna heaolu tase.

Puuetega lapsi on vaja integreerida ja nad võiksid õppida koos teiste lastega, kuid omaette eriklassis. Suurtes klassides erivajadustega laste õpetamine on komplitseeritud mitmel põhjusel.

Elus hakkama saamine on seotud kooliga, seetõttu on oluline, et võimali­kult paljudel inimestel oleks hea haridus. Integreerides puuetega lapsi tavakooli, satuvad nad kohe silmitsi probleemidega. Esiteks on puuetega lastel raske tavakooli õppekava järgida.
Toon näite oma pedagoogikarjäärist. Noore õpetajana töötasin koolis, kus õppis vaimse puudega 16-aas­tane neiu. Püüdsime kolleegidega teda igati aidata ja toetada, kuid hästi see ei õnnestunud, sest tema mahajäämus teistest oli liiga suur. Haridussüsteemis, kus on tähtsad eksamitulemused, puudega laps hakkama ei saa. Kutsusime kokku pedagoogilis-meditsiinilise komisjoni ja tegime otsuse, et tüdruk vajab erikooli, sest talle oli jõukohane lihtsustatud õppekava.

Ranged nõuded
Jakob Westholmi Gümnaasiumi on keeruline vastu võtta ka füüsilise puudega, kuid vaimselt terveid lapsi. Kuna meie kooli hoone kuulub muinsuskaitse alla, ei saa me ehitada välja vajalikke lifte, treppe jne. Näiteks mõni aasta tagasi soovisime maja fassaadile ehitada lifti, mille abil oleksid saanud ka ratastoolis inimesed liiku­da, kuid muinsuskaitse nõuete tõttu ei saanud seda teha. Fassaad pidi jääma selliseks, nagu see on.
Meie koolist võib siiski ka ühe positiivse näite tuua. Mõni aasta tagasi õppis meil liikumispuudega tüdruk, kes vajas kõndimiseks seina tuge või teiste abi. Püüdsime teda terve kooliperega jõudumööda aidata. Oli valus vaadata, kuidas ta keerulises koolihoones mööda kõrgeid treppe liikuma pidi. Kuid tihtipeale tõrjus ta ka meie abikäe – temas oli edasipüüdlikku jonni. Õppimises oli ta tubli ja lõpetas kooli koos klassikaaslastega. Seega ei saa väita, et Westholmi gümnaasiumis ei võiks õppida füüsilise puudega vaimselt terve laps – kõik sõltub puude raskusest –, kuid vaimse puudega laste vastuvõtmiseks ei ole meil kahjuks võimalusi.

Eriklass vastab vajadustele
Puuetega lapsi on vaja integreerida ja nad võiksid õppida koos teiste lastega, kuid omaette eriklassis. Suurtes tavaklassides õppides vajavad nad palju rohkem õpetajate tuge ja tähelepanu, kui õpetaja pakkuda suudab. Ka õpetajad vajavad sellisel juhul eriväljaõpet ning kindlasti ka mõningaid meditsiinilisi teadmisi.
Ka praegustes tavaklassides on väga erineva tasemega lapsi ja seegi olukord on õpetajale keeruline. Mõned lapsed saavad õppimisega kenasti hakkama, kuid mõned, näiteks närvilisemad lapsed, vajavad sageli järeleaitamist. Terve lapse puhul võib järeleaitamise vajadus olla ajutine, puudega lapse puhul on see pidev.
Kui nn tavalastel on kohati õppimistega raskusi, siis puuetega lastel oleks meie õppeprogrammi juures väga keeruline ja nad ei suudaks teistega sammu pidada. Neil on kindlasti vaja oma programmi. Arvan, et selliseid koole, kus on mõningad eriklassid, võiks igas omavalitsuses olla vastavalt vajadusele kas üks või kaks. Kui iga kool peaks ehitama eriklasse ning kaasama eriväljaõppega lisaõpetajaid, läheks see riigile tohutult kulukaks.

Olete oodatud EPNÜ teabepäevale “Täisväärtuslik elu puuetega naistele”, mis toimub 17. mail. 2008. aastal Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses algusega kell 11.00. Registreerimine kestab kuni 10. maini.

Teabepäeva päevakord on järgmine:

Kell 11.00 – 11.30 Registreerimine ja hommikukohv
– „ – 11.30 – 11.45  Koosoleku juhataja, protokollija ja häältelugeja määramine
– „ – 11.45 – 12.15  2007. aasta majandusaruanne ja selle kinnitamine 
– „ – 12.15 – 13.00  Jelena Pipper – Saksamaa konverents
– „ – 13.00 – 13.15  Maarja Kaplinski – Madriidi konverents
– „ – 13.15 – 13.20  Kairi Rohtmets – Lissaboni konverents ja meesteuurimus
– „ – 13.30 – 13.45  Margit Rosental – Äsjaloodud iskiliku abistaja võrgustikust
– „ – 13.45 – 14.00  Uue juhatuse valimine
– „ – 14.00 Lõuna
– „ – 14.45 – 15.15  Euroopast tulenev sootundlik invapoliitika (lektor Monika Haukanõmm)
– „ – 15.15 – 15.45  Sootundlikkus (lektor Ülle-Marike Papp)
– „ – 15.45 – 16.30  Kvalitatiivne uuring – kuidas ja miks? (lektor Katrin Niglas)
– „ – 16.30 – 17.00  Kokkuvõte ja tagasiside päevast. Head teed osavõtjatele

Lähem info e-posti aadressil: tallinn@epnu.ee või telefonil: 56453468

Pressiteade
2. mail 2008.a.
Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) alustab toetuste eraldamist kodanikuühendustele

KÜSK toetab esimeses taotlusvoorus projekte, mille tegevused keskenduvad maakonna, suurema või väiksema väljakujunenud piirkonna (sh ühinevate omavalitsuste alal) kodanikuühenduste omavahelise ning ühenduste ja avaliku võimu ja äriühingute esinduskogude koostöö ja kaasamise edendamisele.
Taotlusvooru maht on 2,6 miljonit krooni.

Tiit Riisalo, KÜSK nõukogu esimees: "KÜSKi käivitumine on oluline samm Eesti kodanikuühiskonna arenemisprotsessis, riigi ja ühenduste suhetes. Selle kaudu edeneb ühistegevus piirkondliku identiteedi tugevdamiseks."

Täpsem toetuse taotlemise tingimused ja kord ning taotlusvormid on aadressil: http://www.kysk.ee. Projekte oodatakse hiljemalt 5. juuniks 2008.a.

Agu Laius, KÜSK juhataja: "KÜSK jagab riigi raha ning on tähtis, et riigil oleks kindlus maksumaksja raha õige ja kontrollitud kasutamise üle. Samas teab KÜSK hästi kodanikuühenduste vajadusi."

Taotlusvooru teabeüritused toimuvad:
Tartus 9. mail kell 13.00 Tartu Maavalitsuse saalis (Riia 15).
Tallinnas 16. mail kell 15.00 Tallinna Vanalinna gümnaasiumi auditooriumis (Vene 22).

Vastavalt valitsuse tegevusprogrammile asutati 2008. aastal Kodanikuühiskonna Sihtkapital, mille eesmärgiks on kaasa aidata Eesti avalikes huvides tegutsevate mittetulundusühingute ja sihtasutuste suutlikkuse suurendamisele kodanikuühiskonna arendamisel ning kodanikuaktiivsust soodustava keskkonna kujundamisel.

Info:
Agu Laius tel: 5082997, e-kiri: Agu.Laius@kysk.ee

———-
Mr. Agu Laius Tel. + 372 50 82997
E-kiri: agu@kysk.ee ; agu@jti.ee ;
Koduleht: www.kysk.ee ; www.jti.ee  

Õpetajate Leht. 25.04.2008.
Fookusuurimuse „Inimkaubandus ja prostitutsioon – kutse- ja kesk­kooliõpilaste perspektiiv” eesmärk oli saada teada, mida arvavad 17–20-aastased kesk- ja kutsekooliõpilased inim­kau­bandusest ja kuivõrd tunnetavad nad end riskirühmana.

http://www.opleht.ee//Arhiiv/2008/25.04.08/koik.shtml

Selgus, et inimkaubandus on noortele üsna kauge ja võõras probleem. Et vestluste keskseks teemaks osutus inimkaubanduse üks alaliik – prostitutsioon –, keskendub artikkel intervjueeritute sellealaste hoiakute ja stereotüüpide analüüsimisele.

Tauniv suhtumine
Nii noormeeste kui ka neidude hoiak prostitutsiooni ja prostituutidesse oli laias laastus negatiivne. Ühiselt tunnistati, et suhtumine sõpra või tuttavasse muutuks halvemaks ning võiks tipneda isegi läbikäimise vähendamisega, kui selguks, et viimane müüb oma keha. Neidude esmareaktsiooni prostituutide suhtes iseloomustavad kõige täpsemalt sõnad „ebanormaalsed”, „haiged”, „midagi väga valet tegevad inimesed”, „laisad” ja „rahahimulised”.
Et kõik tütarlaste rühmad väljendasid spontaanset vastikust, võib oletada, et tegemist on prostituudi stereotüübi väga lihtsustatud versiooniga. Pärast teema üle järele mõtlemist hakkas vestlustest välja kooruma loogiliselt seletavaid ja prostituute mõista püüdvaid põhjendusi sellele, mis ajendab naisi seksiärisse astuma. Üldisele ja väga lihtsustatud stereotüübile lisandusid sellised motiivid, nagu lihtsa väljapääsu otsimine, mugavuste jahtimine, (majanduslikud) eluraskused, riskipiirkonnast pärinemine, koduse kasvatuse puudumine, poolik haridus, madalad ambitsioonid, seniste toetajate kadumine või halbade sõprade tekkimine. Kuigi enamik nimetatud tunnustest sisaldab negatiivseid väärtusi, mis keskmise gümnaasiumi­õpilase või kutsekooli lõpukursuse noore väärtushinnangutega ei haaku, leidub nende hulgas ka selliseid, mis viivad intervjueerituid inimkaubanduse riskigrupiga samastumisele sammukese lähemale.

Stereotüübid visad kaduma
Prostituutide profiile luues nimetati ka selliseid potentsiaalseid oma keha müümisele viivaid tegureid, millega osalejad ise olid kokku puutunud (nt Ida-Virumaa kui riskipiirkond) või mis võivad ootamatult tabada igaüht (nt sõprade-toetajate kadumine, majandusliku kriisiolukorra tekkimine). Loogilise järeldamise ja argumenteerimise tulemusena loodud sihtrühmad vastavad rohkem tegelikkusele kui esmalt silme ette kerkinud kujutluspilt „tüüpilisest” prostituudist. Neist võib kaudselt välja lugeda, et prostitutsioon ei olegi tavalisest noorest sedavõrd kaugel seisev nähtus.
Kutse- ja keskkoolinoored ei leia siiski, et just nemad kuuluvad inimkaubanduse riskirühma. Isegi siis, kui oldi põhjalikult analüüsinud võimalikke prostituudiks hakkamise tagapõhju ja välismaale tööleminekuga seotud ohte, leiti, et pigem tuleks sellest teemast rääkida nooremate, rumalamate ja naiivsematega, sest nende endi ohtusattumine on peaaegu välistatud.
See näitab, et üleüldine stereotüüp laiskadest, rahahimulistest, ebanormaalsetest jmt prostituutidest ja enese selge vastandamine neile on visa kaduma.
Stereotüübi laiendamisest ja hoiaku muutumisest sõltub, kuidas noored riske tajuvad ning milliseid otsuseid vastu võtavad. Kui vaesest regioonist pärit ja välismaale lihtsa vaevaga palju raha teenima minev nooruk end mingilgi määral ohustatuna ei näe, võib see viia ettevaatusabinõude vältimise ning valede otsuste tegemiseni.
Üks näide stereotüübist kinnihoidmisest on see, kui usutakse, et prostituudiks olemine on koristajaametiga võrdselt madala mainega, ent palju lihtsam rahateenimisvõimalus. Seega otsustatakse kahe „halva” vahel valides selle kasuks, mis arvatakse olevat füüsiliselt lihtsam ning kus saab halva mainega tööd teha teiste eest varjatult.
Ka prostituudi teenuste tarbija koh­ta levivad kindlad stereotüübid.

Seksiost üldiselt aktsepteeritud
Noormehed pidasid seksi ostjaid täiesti tavalisteks, normaalseteks ja aktsep­teeritavalt käituvateks meesteks. Nad suhtusid prostituudi juures käimisse kui levinud meelelahutusse, heaks va-
helduseks rutiinile, ega välistanud se-da ka enda tulevikku silmas pidades.
Neidude esialgne hoiak oli poiste omast märksa negatiivsem, sisaldades viidet n-ö kergema tee valimisele, ent siiski meeste käitumist õigustav („meestel ongi naistest suuremad seksuaalvajadused”, „prostituutide külastamine hoiab pereelu korras”). Pärast mõningast arutelu jõuti ka prostituudi kliendist rääkides esialgsete stereotüüpide lahtivõtmiseni ja nimetati kaheksa motiivi: püsipartneri puudumine, ekstreemsed soovid, vahelduse otsimine, kiire elutempo, meelelahutus, alkoholijoove, eakaaslaste surve ja enesekehtestamine raha abil. Need vastavad rohkem tegelikkusele ning võimaldavad näha enam seoseid praeguste koolipoiste ja tulevaste potentsiaalsete seksiostjate vahel. Väga lihtsustatud seksiostja stereotüübi hoidmine tähendaks, et noormeeste heakskiitev suhtumine prostituutide kasutamisse viiks nende klientide taastootmiseni. Seda kinnistaks neidude arvamus, et meestel ongi loomu poolest kõrgemad seksuaalvajadused kui naistel ning seega on parema võimaluse puudumisel või koduste pingete ärahoidmiseks bordellides käimine isegi õigustatud.
Prostituutide külastamine saaks hoogu juurde kahel põhjusel: esiteks lähtuvalt sellest, et stereotüübi kandja teab enda kohta käivaid stereotüüpe ning püüab käituda neile vastavalt, teiseks selle tõttu, et konkreetsele käitumisele pidevalt antav tagasiside mõjutab tegutseja hoiakut nimetatud käitumise suhtes. Kui mehed on teadlikud, et naised näevad neid suuremate seksuaalsete vajadustega ja aeg-ajalt sellist meelelahutust otsivatena, motiveerib see neid sellekohast käitumist jätkama. Teisalt „kiidavad” noormehed üksteist prostituutide juures käimise eest, mis samuti stimuleerib mainitud käitumist kordama. Siit järeldub, et noored ei näe prostitutsiooni esmajoones kui naistevastast vägivalda, vaid kui ühiskonnas teatud vajadusi rahuldavat loomulikku nähtust.

Raha meelitab
Välismaale tööleminekusse suhtusid kõik intervjueeritud positiivselt. Peamine motiveerija on ootus teenida palju raha, kusjuures venekeelsed noored väljendasid eriti selgelt, et kõrge palga nimel oleksid nad valmis tegema peaaegu igasugust tööd. Kui enamik noori arvas, et inglise keelega saab kõikjal maailmas hakkama, siis osa vene neide eristus teistest, uskudes, et kohaliku keele õppimine läheb väga kiirelt ning ainult töö eesmärgil välismaale minnes ei olegi vaja keelt osata.
Sarnaselt Pajumetsa 2002. a tehtud uurimusega pidasid fookusgruppides osalenud kõige turvalisemaks minna välismaale tööle tuttavate soovitusel. Samas ei välistata võõrasse riiki omal käel tööd otsima minekut. Töölepingu puudumist aktsepteeritaks juhul, kui töökoht asub Eestis või lähiriikides, selle on muretsenud mõni tuttav või kui palk on väga hea.
Socio uurimus kinnitas Pajumetsa järeldust, et noored on valmis välismaale töölemineku võimalusest üsna kergekäeliselt kinni haarama, tajumata enda kuulumist inimkaubanduse riskirühma. Tõsi, Ida-Virumaa noored näevad ennast oma päritolupiirkonna tõttu inimkaubitsemisest veidi rohkem ohustatuna, samas on nad teistest riskialtimad. Riskirühmaks olemist suurendab ka stereotüüpne mõtlemine „kahtlastest kuulutustest”, mis paneb valvsust kaotama vähem läbinähtavate värbamisskeemide suhtes.
Teoreetilised teadmised, kuidas end ohtu sattumise eest kaitsta, noortel küll on, kuid tõenäoliselt neid eriti ei kasutataks. Mõlemas uuringus ilmnenud töölepingu olemasolu alahindamine ja ainult inglise keelega hakkama saamise ületähtsustamine on ohu märgid, millele tuleks ennetustegevuses erilist tähelepanu pöörata.
Socio uuringukeskuse materjale

Hetkel pääseb liikumispuudega inimene Tallinna Ülikooli Uus-Sadama 5 majas kõikidele korrustele ning Narva mnt 29 maja 2. korrusele. Veebruaris tänava äärde paigaldatud kaldteid pidi on võimalik siseneda Narva mnt 25 maja 1. korrusele ning Narva mnt 29 maja 1. korrusele ja sealt edasi Ü-tiiba, kus asub kohvik „pedaal” ja üliõpilaskonna kantselei.

krista.manna@tlu.ee

Tallinna Ülikooli Ajaleht  | 18. aprill 2008 | Nr 8 (60/573)

http://www.tlu.ee/files/arts/8582/2008.0244fe3a5e73060a36c8a010dafe8c43.pdf
Tallinna Ülikooli linnakus on veel mitmeid kohti ja korruseid, kuhu liikumispuudega inimestel on omal jõul praktiliselt võimatu jõuda. Lahendusi olukorrale on projekteeritud aastaid. Täna
laualolevad Narva mnt 27/29 renoveerimisprojektid kõnelevad aga juba väga konkreetsetest
ja mõõdetavatest tegevustest. Kinnisvaraosakonna juhataja Tiit Villig rääkis, et projekt näeb ette, et keskmine, Narva mnt 27 maja ehitatakse korruse võrra kõrgemaks, mille tulemusena
tekib ühendus Narva mnt 25 ja 29 majade kõrgeimate korruste vahel. Keskmisesse, Narva mnt 27 majja on aga plaanis paigaldada 2 lifti, mis aitavad inimestel liikuda korruste vahel. Sama tasandi korrused renoveeritakse, nii et liikumispuudega inimesed saavad seal liikuda kõikjale
omal jõul. Tiit Villig lisas, et lifti ehitamine Narva mnt 27 majja on ühest küljest kõige ressursisäästlikum, teisest küljest aga ainuvõimalik tee – Narva mnt 25 maja on muinsuskaitsealune ja sinna ei ole võimalik ehitada ei lifti ega paigaldada trepironijaid. Samuti ei võimalda muinsuskaitse muuta hoone peasissepääsu uksi iseavanevateks. Narva mnt 27/29 hoonete renoveerimine avardaks oluliselt Tallinna Ülikoolis õppivate ja töötavate liikumispuudega inimeste liikumisvõimalusi ning annaks võimaluse tulevikus teistelegi
liikumispuudega inimestele tulla ülikooli õppima või tööle. Õppeosakonna andmetel
õpib praegu Tallinna Ülikoolis 14 erivajadustega inimest, neist 6 liikumispuudega ja 2 ratastoolis.

Eesti mees rühkija ennast kehtestamas. Autor: Riho Laurisaar, reporter
25. aprill 2008.
Eesti Päevaleht

Kas eesti mehes on midagi valesti? Kas eesti mees peaks oma käitumist kuidagi muutma? Mis iseloomustab eesti meest ja miks räägitakse temast ainult hädadega seoses? Möte palus ühe laua taha eesti mehe ja tema muutuva rolli üle arutlema Tartu praosti, Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhametsa ja noorte kultuurielu edendaja Ivar Põllu.

http://www.epl.ee/?lk_id=75

Eesti mehele omistatakse kõikvõimalikke vigu. Peresuhetes on ta väga traditsioonides kinni, lausa šovinistlik ja tema tervis on ka täiesti käest ära. Milline peaks mehe roll olema?

Joel Luhamets: Ma arvan, et mees on nagu ürgse kogukonna suguharuvanem, kellele seda positsiooni ei anta, vaid kellele see kujuneb kätte. Ma arvan, et see, kes on vaimsetes asjades perekonnas liider, on ka muidu peres liider. Kui peres kannab suuremat vaimsust naine, siis libiseb ka otsustamine kõigis asjades naisele. Mees võib rakendada vägivalda ja paisutada musklit, aga ta ei ole enam perekonnas kõige arvestatavam isik. Teine asi on headus ja hoolimine. Nii saadakse samuti liidriroll. Kui headust mehes ei ole ja ta muutub vaid karuseks, siis ta kaotab oma liidrirolli. Piibel ütleb: armastage oma naisi ja ärge olge karmid nende vastu. See tähendab, et mees peab perekonna ja naisega väga hellalt ringi käima, kui ta tahab olla liidri rollis.

Me elame ajal, mil paljud varasemad arusaamad enam ei kehti. Siit tuleb küsimus: kas mees peab üldse tingimata olema perekonnas liidri rollis?

Luhamets: Ei pea. Aga siis peab selleks olema kokkulepe. Muidu eeldatakse ikkagi, et mees otsustab, ja sellest võib tulla palju segadust. Kui on kokkulepe, siis võib mees jääda teisejärguliseks. Aga seni kui kõik arvestavad, et mees on liidrirollis, peab ta seal olema.

Ivar Põllu: Üldiselt ikka eeldatakse jah, et mees esindab karmimat poolt, on tõsine ja tema ülesanne on tööl käia. Kui mõni mees jalutab tööajal lastega linnas, siis arvatakse tavaliselt, et tegemist on mõne töötu või hipiga. Kuigi naisteajakirjas räägitakse, et mehed võiksid esindada rohkem pehmeid väärtusi ja näidata välja oma naiselikku poolt, siis pigem taanduvad asjad sellele, et meestele müüakse küll kosmeetikat, aga ikkagi oodatakse, et nad jääksid macho’ks edasi.

Mida tähendab teie jaoks mehisus?

PÕLLU: Ausust ja julgust võtta vastutus enda sõnade ja vaadete eest.

LUHAMETS: Tahaks vastata nii, et naised ei kuuleks, aga pole võimalik. Mina arvan, et naiste tundemaailmas ja armastuses domineerib rohkem instinktiivsus. Mehe armastus on selles mõttes õilsam. See pole rajatud looduslikele instinktidele. Selles mõttes peaks mees armastama veel rohkem kui naine. Ka selles avaldub mehelikkus. Mehe armastus peaks olema õilsam ja jõulisem. Naise armastus on nagu poegi kaitsval loomal, mehe armastus peab olema aste kõrgemal. Mees ei taju seda valu ja sidet, mis on naisel näiteks oma lapsega. Seepärast peab mees selle armastuse endas leidma. Piibel räägib Jumala armastusest ja see on isa armastus ehk teisisõnu Jumala armastus on isa armastusega sarnasem. Mu naisele ei meeldi see sugugi, kui ma nii ütlen, aga minu arvates on tõeline armastus see, kui ma tean, et võin minna kõikjale ja olla iga naisega, keda ma ihaldaks, aga ma ei tee seda. Selline valik.

Kes on kelle oma?

Kas eesti mees on šovinistlik? Kas ta murrab kõvasti tööd teha ja eeldab seetõttu, et tal on naisega võrreldes suuremad õigused teha, mida soovib, ja tulla-minna, millal tahab?

LUHAMETS: Selline halvem variant eksisteerib ikka, et hakatakse naist või peret enda omandiks pidama. Vana testamendi aegadel see nii oligi. Ja abielurikkumine oli nagu teise omandi varastamine ja seepärast oli see keelatud. Mingid jäljed on sellest ühiskonnas ka praegu.

PÕLLU: Äkki olekski parem vaadata asjale nii, et enne ei saagi midagi omada, kui sa armastusega seda enda külge ei koonda. Stamparusaama järgi peab ju inimene elama ühe teise inimesega koos, nende juurde kuuluvad lapsed ja seda nimetatakse perekonnaks. Edasiarendus sealt oleks perekonna lõhkumine, laste ripakile jätmine ja ringitõmbamine. Aga tegelikult võiks seda vaadata nii, et eeldusena kuuluvad kõik inimesed kõigile, keegi ei ole pere- ega sugulussuhete järgi kellegi omand. Kui tõeliselt armastatakse ja üksteisest hoolitakse, alles siis saadakse üksteise omaks, aga siis pole omandisuhet enam tarvis.

Kas eesti mees ongi nii erinev meestest üldse kuskil teistes riikides?

LUHAMETS: Mina arvan, et ei ole. On kultuure, kus mees räägib naisele iga tunni tagant armastusest. Kui see saab standardiks, siis sa peadki jääma seda tegema, sest muidu tundub, et on midagi lahti. Meil seda kohustust veel ei ole. Meie naine saab sellest aru ka siis, kui mees sellest ei räägi. Ei ole mingit vahet eesti mehel, kes ei räägi armastusest ühtelugu, ja mehel, kes teeb seda vahetpidamata. On vaid reeglite ja kultuuritausta erinevus.

PÕLLU: Olen sama meelt. Me võib-olla tahame olla erinevad. Kindlasti vabandame me vahel oma laiskust või hoolimatust sellega, et oleme erinevad. Teinekord on ju hea võtta tagataskust ühe tõsise maamatsi kuvand, mis päästab piinlikust olukorrast.

Kas eesti naine on alla surutud?

Kas Eestis on soolise võrdõiguslikkusega probleeme?

PÕLLU: Kui räägitakse, et riigikogus on kvoot paigast ära, siis see on ju ka ülimalt veider. See peaks ikka loomulikult muutuma. Ent kui naised väidavad, et heade kutseoskustega naised ei leia tasuvat tööd, siis seda ma ka usun. Tööandjale on nad ebakindel tööjõud, nad võivad ju rasedaks jääda. Selline suhtumine on küll totter.

LUHAMETS: Ma leian, et igasugune sookvootidega mängimine on üks paras vägistamine. Rääkisin kord ühe soomlasest kirikumehega. Neil on kirikus samuti naisi tööl. Ta ütles, et kui neil oleks tööl vaid mehed, siis vajaksid nad neljasaja inimese tööjõudu. Kui võtta tööle rohkem naisi, oleks tal vaja viissada paari töökäsi, sest naine on keskmiselt 20 protsenti rohkem aega töölt eemal kui mees. Ja nii tuleb kulutada raha koolitusele, et saada endale töötajaid, kes lõpuks ei teegi sama palju tööd. Äriliselt pole selline tegevus tasuv.

Äris on see loogika omal moel isegi arusaadav. Samal ajal pole ju õiglane vaadata naist kui puudega ühiskonnaliiget. Mingi lahendus peab olema, et naised saaksid ühiskonnas samuti võrdsele positsioonile?

LUHAMETS: Mina olen selles küsimuses üsna tagurliku mõtlemisega. Inimene ei ela ühiskonnas üksinda. Meil ei oleks võimalik elada ilma riigita ega igaüks omaette. Me peame omavahel koostööd tegema ja põhiline koostöömudel on perekond. Erandeid võib olla ja inimesed võivad elada ka üksinda. Aga see ongi inimese valik: kas sa elad perekonnamudelis või omaette? Paljudes ametites ei saa inimene minna lihtsalt mitmeks aastaks eemale, ta jääb niivõrd palju maha, et ta ei ole oma ametis enam konkurentsivõimeline. See ongi valikukoht. Kas valid pere või karjääri. Väga andekad ja võimekad saavad nende ühitamisega ka hakkama, aga kõigile see ei sobi ja sellega seotud üleinimlikud pingutused ei tasu ennast lihtsalt ära.

PÕLLU: Muuta saab vaid seda, et tööandjad ei teeks oma otsuseid vaid selle põhjal, et tegemist on naisega kui riskifaktoriga. Peavad ikka lugema inimese oskused. Võib ju asja ka nii vaadata, et võimekas naistöötaja teeb enne raseduspuhkusele minemist ära sellise töö, mida mõni keskpärasem tümakas meestöötaja teeks mitme aastaga. Küsimus pole ju sageli vaid ajas, vaid ka intensiivsuses.

Seega, rohkem naisi poliitikas, avalikus elus kaasa rääkimas ja juhtivatel kohtadel – on see teie jaoks vastuvõetav või mitte?

LUHAMETS: Ühtegi asja pole mõtet teha vägisi. Naisvaimulikega on sama asi. Naisvaimulikke võib olla. Aga ma tean, et suur osa koguduseliikmeid pole sellega harjunud. Ja naisel kulub selle töö tegemiseks ja enda tõestamiseks kohutavalt palju rohkem energiat kui mehel sama asja tegemiseks. Kui naine on selleks valmis, siis miks ka mitte. Aga me peame arvestama üldist olukorda. Ka poliitikas kipub ju nii olema, et kui nad lähevad valima, siis nad usaldavad meespoliitikut rohkem. Naine peab end seal jälle rohkem tõestama.

PÕLLU: Huvitav ongi see, et kui meie soorollides oleks midagi väga paigast ära, siis see olekski just valimistel näha. Naisi on meil ju valijaskonna seas isegi rohkem kui mehi. Aga nagu näha, annavad nad oma hääle ikka rohkem meestele. Ometi oleks seal just see koht, kus naised saaksid kõige otsesemalt tasakaalu muuta. Kui see potentsiaal oleks olemas, küllap see ka kuskil välja lööks.

Aga äkki on küsimus vaid harjumises. Kui ühele naisvaimulikule järgneb teine ja kümnes, võib-olla harjutakse sellegagi ära. Kuskilt peab ju algust tegema?

PÕLLU: Jah. Ent jõuga ja seadustega selliste asjade läbi surumine sikutab kogu protsessi lõpuks sabapidi tagasi. Pigem peaks senist süsteemi vaikselt seestpoolt õõnestama.

LUHAMETS: Ja ei maksa unustada, et on ka alasid, kus alati eelistatakse rohkem võtta tööle naisi või isegi pensionäre. Need võivad küll olla odavamad töökohad, ent kus naiste iseloomuomadustel on selge eelis meeste ees. Tean omast käest, et on valdkondi, kus ma palju parema meelega ajan asju naiste kui meestega.

Joel Luhamets, abielu sõlmides võtate te põhimõtteliselt vastu vaid seda vana vannet, kus naine lubab mehele alluda. Ka see täna-päeval ebaõiglane ei tundu?

LUHAMETS: Piibel ütleb, et mees on naise pea. Mehelt küsitakse abiellumisel: kas sa tahad selle naise omaks võtta, teda austada ja armastada? Ning naiselt küsin: kas tahad teda austada, armastada ja tema sõna kuulata? Põhimõte on selles, et abi-elus võetakse kõik asjad ühel meelel vastu. See on õnneliku elu alus. Aga elus võib olla olukordi, kus otsus tuleb teha, aga üksmeelt ei saavutata. Siis tuleb kas lahku minna või peab ühe otsus peale jääma. Ja siis peab keegi otsustama ja pea olema. Peab olema kokku lepitud, kuidas käituda siis, kui on kriis. Muidu on lubadus surmani koos olla lihtsalt üks läbi roosade prillide vaatamine.

Aga kuidas saab mees olla abielu või naise pea, kui vanasõna ütleb, et iga suure mehe taga on veel suurem naine?

LUHAMETS: Mehe otsus võib olla ka see, et naise tahtmine jääb peale. Ja enamasti see nii ongi.

PÕLLU: Tähtis pole see, et mehel on alati õigus, aga peab olema selge, kes siis lõpuks mingi otsuse teeb.

Mehe töö ja mehe trauma

Kas pole isegi üllatav, et meie ühiskonnas on jutuaineks sooline võrdõiguslikkus. Ometi elasime me 50 aastat ühiskonnas, kus soorollidel polnud mingit tähtsust ning naised olid kosmonaudid, traktoristid ja töödejuhatajad. Võiks ju arvata, et meie ühiskond suudab vaadata asju samamoodi ka edaspidi, ent miski muutus pea kohe pärast taasiseseisvumist.

PÕLLU: Vist hoitigi rusikat põues ja tegelikult kanti endas ikka 1930. aastate vabariigi aegseid suhtumisi. Lugesin kuskilt, et ajakiri Nõukogude Naine oli oma aja kohta tohutult eesrindlik, vastas lausa tänapäeva euroopalikele standarditele. Ent kui ajakirja nimi muutus Eesti Naiseks, siis hakkas see kohe endas kandma rohkem endisi sajandialguse tõekspidamisi. Ühesõnaga hakati avastama vana asja uue kampaaniaga.

LUHAMETS: Üks asi, mille me siin oleme unustanud, on see, et ühiskonnas on tohutult alahinnatud ema ja lapsekasvatamise rolli, mis on tegelikult maailma tähtsaim amet. See on seotud elust kõrvale jäämisega ja teistest maha jäämisega. Ent kui üks naine suudab kasvatada mõne presidendi või ministri, siis on see ju meeletu ülesanne. Vanasti tähistati tsaari ema sünnipäevi. Äkki peaks nüüdki hakkama tähistama lugupeetud naiste sünnipäevi, et emade olulisust rõhutada.

Kuidas meie juttu nüüd kokku võtta? Et ega see eesti mees ei erinegi nii väga oma liigikaaslastest mujal maailmas ja soorollidegagi on meil kõik enam-vähem korras?

LUHAMETS: Jah. Ja lisaks veel, et kui eesti naine satub kuskile Egiptusesse, kus mehed sosistavad vahetpidamata mesimagusalt ilusaid sõnu, siis see võibki esialgu mõjuda eksootilisena. Aga kodus ja oma süsteemis on alati kõige parem elada.

Aga kui süsteem on muutumas?

PÕLLU: Ehk seepärast ongi hea ilmas vahel pisut ringi rännata. Kas või vaadata, kuidas on asjad näiteks väga liberaalsetes Skandinaaviamaades. Kas naiste seal kätte võideldud õigus olla koledad ja meestele vajadusel virutada on ikka seda väärt, et selle poole püüelda. Seda on öelnud üks minu soome naistuttav. Ja võrdluseks võiks käia ka islamimaades ja vaadata, mida tähendab tegelikult see, kui naine on mehe oma. Eks siis tuleb ise otsustada, kuidas asjad peavad olema. Ei tasu kõike sarnaseks muuta.

Nii et kõigi asjade järjest suurenev võrdsus, eriti kui see tuleb sundusega, viib lõpuks ka paraja nivelleerimiseni?

PÕLLU: Asja võib vaadata ka ökoloogiliselt. Ei saa ju nõuda, et Eestis oleks korraga parasvööde, troopika ja arktiline kliima. Ei saa muuta kogu maailma ökosüsteemi, nii et igal pool oleks Kanaari saarte kliima. Asjad ongi maailma eri paigus erinevad.

LUHAMETS: Veel 20 aastat tagasi lugesin ma kirikus mehed ära, panin arvule nulli otsa ja sain kirikus olevate inimeste arvu kokku.

Nüüd on juba iga neljas kirikus käija mees. See näitab, et vaimsus hakkab eesti meeste seas kasvama. Nad ei tegele enam vaid autode, töö ja lorijuttudega. Vene ajal oli mehel pere kaitsmise, vastutuse ja hoolitsuse roll väiksem. See aga pani mehed selles ühiskonnas rohkem kannatama ja nad ei saanud oma mehelikke funktsioone korralikult täita. See võis jätta ka paraja trauma. Ma arvan, et mehed kannatasid ja mandusid selles ühiskonnas rohkem ja nüüd on käes paranemise aeg. See võtab aega. 

Räpinas, 26. aprillil 2008. aastal.

On Eesti Vabariigi juubeliaasta. Suur õnn, et meil on oma riik, mida tuleb meil hoida ühiselt ja igaühel eraldi ning kasvatada turvaliseks ühiskonnaks. Vabariigi juubeliaasta tunnuslauseks ju ongi ,,ÜHISELT EHITATUD RIIK“

Eesti Vabariigi president Toomas-Hendrik Ilves ütles uusaastakõnes: ,, Me oleme õnnelik rahvas. Me saame oma riigis, oma kultuuris ja iseendas täna jälle kindlamad olla kui kunagi varem. Kindel ja õigusel püsiv riik vaatab oma kodanikele otsa.“

Kui me vaatame täna julgelt enda sisse ja avatud silmadega enda ümber siin Kagu-Eestis, siis see riik, millest president uusaastakõnes rääkis, on meie jaoks paraku teine. Igapäevaelu, mida Eestimaa äärealadel kogeme tähendab auklikke ja tolmuseid teid, suletud koole, rahvamaju, raamatukogusid, poode, apteeke ja postkontoreid, tühje kodusid, ärajäänud bussiliine, raskustes kohalikke ettevõtjaid, tööotsinguil noori siirdumas linna, hirmu arstiabi kaugenemise ja riigimetsa hämara tuleviku ees.

Kuidas aga elada ja tegutseda edasi, et tekiks kindlusetunne Eestist kui tervikust? Et kõik, kes me siin elame, võiksime tajuda, et meist hoolitakse. Igal ajal ja igal pool.

Meil on teile palve. Ärge vaadake meist mööda.
Püüame koos teha nii, et iga memm metsa tagant ootaks bussi teades, et see tuleb; et koolilapsed saaks kodu lähedal õppida; et riik oskaks ja suudaks toetada neid, kes ettevõtluses püüdlevad tegudele; et inimesed, kes Kagu-Eestis elavad, ei peaks kogema elamisväärset elu vaid võitlusena ellujäämise nimel.

Kutsume teid üles mõtlema meie olukorrale, mõistma meid ning tegutsema Eestimaa äärealade huvide kaitsel. Meil on teid vaja. Nii nagu Eesti riigile on vaja meid – igat oma riigi kodanikku.

Soovime, et Vabariigi Valitsus esitaks Riigikogule koheselt menetlemiseks Regionaalse arengu seaduse eelnõu ning seisaks igati selle kiire vastuvõtmise ja jõustumise eest.

Kagu-Eesti Naiskogu juhatuse liikmed:
Anne Meier
Viktoria Laanelind
Virge Mastik
Riina Mikko
Inara Luigas