Soovime Pärnumaa PIKi esimehele Toomas Mihkelsonile edu ürituse õnnestumiseks!

Pärnu Postimees:
http://www.parnupostimees.ee/010408/parnuparnumaa/10084100.php  

Pärnus tuleb puuetega inimeste kultuurifestival/mess

Endla teatris toimub järgmise nädala lõpus, 13. aprillil, puuetega inimeste kultuurifestival/mess, kuhu oodatakse nii Pärnumaa linna- kui maarahvast.

Pärnu maavalitsus koos Pärnumaa Puuetega Inimeste Kojaga kutsuvad kõiki puuetega inimeste organisatsioonide liikmeid, hoolekandeasutuste töötajaid, sotsiaaltöötajaid, pere-ja eriarste ja koole üritusel osalema, teatas Pärnu maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna puuetega inimeste ja vanurite peaspetsialist Helga Matvere.

Kultuurifestivalil/messil esinevad isetegevusringides õpituga erivajadustega inimesed. Üritusel osaleb seitse tehniliste abivahendite firmat, kes pakuvad lastele, puuetega inimestele ja eakatele elus toimetulekuks vajalikke tehnilisi abivahendeid. Firmade boksidega saab tutvuda teatri sammassaalis.

Samuti on sammassaalis üles sätitud puuetega inimeste poolt valmistatud käsitöö näitusmüük.

Üritus on kõigile tasuta ja Pärnumaal esmakordne. Teater külastajatele avatud alates kell 10. Isetegevuslaste kontsert teatri suurel laval algab kell 12. (PP)

Tere kõigile,
eelmisel nädalal, 03.-04.04.08 sai teoks ELILi juhatuse õppereis Soome, saamaks kogemusi, kuidas toimib Invalidiliitto rehabilitatsiooni- ja kutseõppesüsteem. Käisime Käpyla rehabilitatsiooni- ja Järvenpää koolituskeskuses. Lisaks tutvusime Invalidiliitto uhiuue, täielikku liikumisvabadust pakkuva majaga, seal asuva invaabivahendite keskusega ja käisime ka ühes eluasemeteenust pakkuvas majas Helsingis. Sõidu tegid kaasa Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse direktor Mari Rull ja Kristo Priks, kes töötab samas projektijuhina.

Tahan sellest väga huvitavast ja töisest sõidust pikema loo kirjutada. Meie kodulehe www.elil.ee  avalehel on juba reisist vaatamiseks video, loodetavasti jõuab sinna ka selle nädala jooksul ülevaade sõidust.

Tervitab Auli

Töövõimetuspensionärid hakkavad hambaravihüvitist saama.
10.04.2008.
Muudatus maksab 80 miljonit krooni!

Hea uudis tänases Postimehes:
http://www.tarbija24.ee/100408/esileht/siseuudised/322993.php

Valitsus kiitis tänasel istungil heaks eelnõu, millega hakatakse hambaproteese hüvitama ka töövõimetuspensionäridele. Samuti kehtestatakse omaosalus meditsiiniseadmetele, see ei tohi ületada 50 protsenti seadme hinnast.
Eelnõu vastuvõtmisel laiendatakse hambaproteesihüvitise saajate ringi – hambaproteesidele kuluvat summat hakatakse hüvitama ka töövõimetuspensionäridele.

Praegu saavad hüvitist riiklikud vanaduspensionärid ja üle 63-aastased.

Sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul tuleb töövõimetuspensionäre kohelda võrdselt vanaduspensionäridega.

«Eesti ligi 62 000 töövõimetuspensionäri vajavad toimetulekuks sarnaseid teenuseid kui vanaduspensionile jäänud. Hambaproteeside hüvitamine on kindlasti väga oluline teenus,» rääkis ta.

Sarnaselt ravimitega kehtestatakse erineva otstarbega meditsiiniseadmetele omaosalusmäärad, mis pannakse paika seaduses.

Seni olid need reguleeritud haigekassa ja müüjate vaheliste lepingutega. Meditsiiniseadme soodustus patsiendile võib olla 90% ja 50%.

Tavakasutaja vajab meditsiiniseadet näiteks haiguste jälgimiseks või vigastuste leevendamiseks.

Olulise muudatusena tekib välisriigis viibivatel haigekassa kindlustatutel õigus hooldus- ja lapsendamishüvitisele. Põhiliselt puudutab see välissaatkondade töötajaid, kes on kolinud teise riiki koos perega.

Praegu on välisriigis viibivatel kindlustatutel õigus hüvitisele ainult haiguse või vigastuse korral ning raseduse- ja sünnituse korral, aga puudub õigus saada hooldus- ja lapsendamishüvitist.

Vastavad summad on olemas haigekassa 2008. aasta eelarves: töövõimetuspensionäride hambaproteesi hüvitistele kulub täiendavalt 80 miljonit krooni aastas ning välisriigis viibivatele kindlustatutele hooldus- ja lapsendamishüvitisteks on planeeritud 148 000 krooni ja lapsenduslehtedele 46 000 krooni.

Meditsiiniseadmete osas seaduse rakendamine täiendavaid kulutusi kaasa ei too. 
 

Silja Paavle.
Õhtuleht 08.04.2008.
“Nüüd siis veel ka see!” hüüatas kirgliku sportlase, muu hulgas ka olümpiamängudel pronksmedalile tulnud Jelena Bolshedonova ema, kui tütar naasis koju uudisega – tema esindabki Eesti kuulmispuudega inimesi võistlusel “Miss kurt maailm”.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=274529

Seda, et ta tahab missivõistlusel osaleda, teadis sihvakas tumedapäine Jelena juba 2002. aastal. Siis sai ta esimest korda teada, et kurtidel on ka oma iludusvõistlused. Vahepealsetel aastatel Eesti tüdrukutele maailmavõistluste eelvooru lihtsalt ei korraldatud.

Mure kontsade pärast

"Tegelikult on mul nii palju tegemisi, et mõtlesin isegi, et ei viitsigi osaleda. Saatsin oma osalemissoovi viimasel hetkel ja Eesti võistlusele läksin täpselt sellisena, nagu ma olen. Näiteks ei meikinud ma ennast," kirjeldab Jelena. Kuid žürii valis Miss Kurt Estoniaks just 24aastase Maardust pärit särasilmse piiga.

Nüüd rändavad tema mõtted järjest rohkem juulikuusse. Just siis toimuvad Prahas Miss Kurt Maailma valimised, kus möödunud aastal osales 20 kuulmispuudega kaunitari kogu maailmast. Kui Eesti kurdi missi valimised läksid ilma igasuguse glamuurita, siis seal ootab teda ees kaks kleidivooru, loovuse- ja trikoovoor. "Kõige rohkem muretsen praegu kõrgete kontsadega käimise pärast, sest ma olen harjunud käima madalate sportlike jalanõudega," tunnistas Jelena.
Et daami moodi kõndimises veidigi kogemust saada, on ta juba nii mõnelgi päeval hommikul kodust välja minnes pannud jalga kõrge kontsaga saapad. Trennipäevadel lippab vanaviisi.

Kurt – ja tantsib?

Särtsu ja temperamenti temas juba leidub. Selle paneb ta oma vene rahvuse arvele. Maailma kauneima kuulmispuudega neiu valimisel plaanibki ta enda tutvustamiseks viibelda lihtsalt: "Mina olen Jelena. Olen elava loomuga tüdruk."

Aprilli lõpus pidi ta osalema ka Leedus noorte näitlejate laagris, kuid sellest tegus tütarlaps muude tegemiste kõrval loobus. "Ma pean õppima "ei" ütlema," ei ole ta selle üle sugugi kurb.

Näitlemise kõrval on Jelena suur kirg ja hobi tantsimine. "Tüdruk ei kuule, kuid tantsib?" võib paljudel kuuljatel inimestel kohe küsimus tekkida. "Ma kasutan kuuldeaparaati ja kuulen ainult muusikat ja rütmi, kuid laulu sõnadest ma aru ei saa," lausub Jelena selgituseks. Ja lisab, et treenerit vaadates ning erinevaid kombinatsioone meelde jättes pole tantsimises kurdilegi midagi keerulist.

Väga tähtis on kurdi tüdruku elus sport. Või veelgi enam. "Kergejõustik ja võrkpall on minu elu," lausub Jelena kirglikult. Toimekal kaunitaril on ette näidata pronksmedal 2001. aastal Roomas peetud kurtide olümpiamängude 4×400 meetri jooksust ning sama võistluse individuaalse mitmevõistluse kuues koht. Juba mõne päeva pärast sõidab ta aga Tšehhi rahvusvahelistele kurtide võrkpallivõistlustele.

Teiste juttu loeb huultelt

Jelenat vaadates ning kuulates (tegelikult küll viipekeeletõlgi juttu kuulates või piiga kirjutatud meile lugedes) tundub, et sünnist saati kurdile piigale pole elus midagi keerulist. Ta ütleb, et kui näiteks reisidel või asju ajades enam kuidagi hakkama ei saa, võtab ta appi kehakeele või kirjutab oma soovid paberile.

Ainus asi, mis Jelenale aeg-ajalt meelehärmi valmistab, on see, kui ta ei saa osa infost, mida töökaaslased omavahel vahetavad. "Kuuljad ei tule selle peale, et üks inimene ei kuule, et tema poole peaks pöörduma näoga ja laskma tal huultelt lugeda," selgitab ta ja lisab kärmelt, et see on tegelikult puhtalt tema enda probleem. "Kui ma neile õlale koputan ja end meelde tuletan, saan kohe kõik teada."

Miks Jelena ja ka tema kõige vanem vend Andrei kurtidena sündisid, ei tea ei noor naine ise ega tema vanemad. Seda enam, et pere keskmine laps, Dmitri, on kuulja.

"Ma ei ole kunagi murdnud pead selle üle, miks ma küll ei kuule. Ma ei ole kunagi kuulnud, kuid ma olen õnnelik," tunnistab ta avameelselt. Ta arvab, et õnnetud on hoopis need, kes on sündinud kuuljana ja elu jooksul kurdiks jäänud. "Mina olen aga kurt sünnist saati, minu vend on kurt, klassikaaslased ja sõbradki. Meil on oma keel – viipekeel – ja ma ei tunne, et ma oleksin millestki ilma jäänud."

Täname selle loo sünnile kaasaaitamise eest viipekeele­tõlke Ulvi Saksa ja Helle Sassi.

Tartu Ülikooli üliõpilasesindus (TÜÜE, www.tyye.ee ) otsib tublisid vabatahtlikke, kes oleksid suureks abiks erivajadustega lugejatele Tartu Ülikooli raamatukogus.

Antud juhul on vaja Sinu, kallis üliõpilane, abi, et tudengitele, kellel on raske iseseisvalt liikuda, raamatud nende elukohta toimetatud saaks.

Käesoleval hetkel võitleb Tartu Ülikooli raamatukogu selle eest, et muuta raamatukoguteenuse erivajadustega lugejatele kättesaadavamaks (http://www.utlib.ee/ee/index.php?cat=tn&sisu=vab ). Ka TÜÜE on panustamas sellesse, et erivajadustega lugejad saaksid kasutada kõiki raamatukogu teenuseid.

Aita Sinagi! 🙂

Kui Sa leiad, et soovid panustada erivajadustega tudengite ja raamatukogu abistamisse, teha üks heategu, ole julge ühendust võtma:

Maria Nikulina
kontaktisik
nikulina.maria@gmail.com  
+372 5660 5625

See jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel – nii oleks arvanud üks keskmine eesti mees eelmise sajandi alguses. Sellest kontseptsioonist lähtus ka arusaam naiste valikust ja ilust ning seetõttu oleks neil aegadel Carmen Kass ilmselt vanatüdrukuks jäänud, arutleb seksuoloog Imre Rammul.

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=9521

Ilueelistused on vägagi seotud kultuurikeskkonna ja sellest lähtuvate arusaamadega. Mitmetes lõunapoolsetes suguharudes on ka tänapäeval vaja naisel abiellumiseks vähemalt sada kilogrammi naiseilu koguda, kuid millegipärast eelistatakse ekspordiartiklina Euroopasse neist kohtadest naiste asemel pigem puuvilju tuua. Väidetavalt on meie naiste kaubamärk ilu, kuid siiski on Miss Worldi auhinnad jäänud koju toomata. Süüdistada võib poliitikat või mida tahes veel, kuid nii see on.

Mis tõmbab mehe pilku:
Keskmise meeskodaniku eelistusi naiste suhtes võiks kirjeldada uurimus, milles esitati küsimus naise loomulike ja artefitsiaalsete eelduste kohta võitmaks mehe tähelepanu (T. Niiberg ja I. Ivari 2000). Meestele tundub ligitõmbav:

– kui naiste rinnanibud on aimatavad läbi riiete (79%)
– tuharatele liibuv seelik sügava lõhikuga (73%)
– sügav pilk (69%)
– pikad juuksed (64%)
– suured rinnad (56%)
– punane värv huultel, küüntel; punast värvi T-särk, kampsun, seelik (49%)
– kui naine libistab keelega üle huulte (43%)
– pika säärega saapad (34%)
– blondid juuksed (30%)
– musta värviga esile toodud silmad (27%)

Ilu on vaataja silmades ja ilmselt oskavad meie mehed selle paremini üles leida. Silmi jätkub nii liiga paksudele, liiga peenikestele kui ka liiga keskmistele. Ehk siis igaühe jaoks on kuskil keegi. Armumine on suures osas hormonaalne protsess ja seetõttu võib juhtuda, et esimesel aastal-paaril ei märgata teise võimalikke psühholoogilisi või ka kehalisi vajakajäämisi. Siiski ei tasuks seetõttu ennast väga lõdvaks lasta, sest esmalt peaks ju keegi armuma ja suure armumise lõppemisel ei tohiks väga ka teist poolt ehmatada.

Keset õitsevat feminismi tundub olevat küllaltki pretensioonikas anda sisse tellimus ideaalsele naisele, kuid paraku tuleb vist sedapuhku julgus kokku võtta. Üritaksin allpool veidigi kirjeldada neid meestepoolseid ootusi oma partneri suhtes, mis on minu pikaajalisest tööst seksuoloogina pinnale ujunud ja meelde jäänud. Mõned neist on inimesele kaasa antud, kuid mõningaid saab muuta või ehk veidikene maskeerida.

Juuksed: Ihaletakse blonde ja samavõrd brünette. Eelistused selles osas on kaunis ettearvamatud ning muutuvad ka üksikisiku jaoks. Võiks ju leida mingi vahevariandi, kuid näiteks punane mõjub paljudele meestele õõvastavalt ja pigem tõukab eemale.

Juuste pikkuse puhul erutavad mehi äärmuslikud variandid, s.o pikad või siis hästi lühikesed juuksed. Lokkide suhtes tundub valitsevat indiferentne suhtumine. Pats mõjub stimuleerivalt osale meestele, kuid seda vaid seksuaalses situatsioonis ja teatavates asendites. Rasvapead ei meeldi kellelegi.

Lõhn: Inimesel on olemas feromoonid, s.o lenduvad ained, mis mõjuvad seksuaalset tähelepanu äratavalt. Oleks arutu raiskamine neid oma ihult täielikult pesemisega teisaldada või üle pingutada väga intensiivse parfüümiga (mis tegelikult võib olla ka partnerile mittevastuvõetav). Tubli ja põhjalik pesemine tund-paar enne seksimist oleks OK. Sile ja mõnus nahk on asjakohane, kuid kreemi sisse ei tohiks ennast uputada. Kindlasti tuleks vältida kamprilõhnalisi "vanainimesesalve".

Jalad/varbad: Enamik mehi on pikkade jalgade klubis. Kui loodus ei ole piisavalt pikki jalgu kaasa andnud, annab veidike ju opereerida kontsakõrguse ja sukkade värviga. Mõnel juhul ei oleks liiast ka veidikene reiepekist armastuse altarile ohverdada.

Kindlasti on jalakarvadel mingi suur ja sügav mõte (siin ei pea ma silmas žiletitootjaid), kuid meeste jaoks jääb see mõnevõrra häguseks – karvaste jalgade eelistamine jääb täna pigem seksuaalhälbe rubriiki.

Lakitud ning hoolitsetud varbaküüned loovad meeleolu. Kasimata jalad, nagu ka peeretamine ja röhitsemine, ei ole naise juures kohe kuidagi innustav, kuigi endale mehed alati neid ihumõnusid ei keela.

Käed: Hea maniküür ja sobilik küünevärv on ikka kohased. Ülipikad küüned, sõltumata nende saamisviisist, kipuvad jätma külmaks.

Rinnad: Peaksid nägema välja sellised, et nende algne funktsioon (piimanäärmed) ei oleks esimesel pilgul hoomatav. Sündsad on väikesed, keskmised ja suured. Väga väikeste rindade korral aitab kirurgia, kuid ilulõikusest odavam on mees, kes on just sinu rinna fänniklubis.

Suguelundid: Mitmed naised on murelikud suhteliselt suurte väikeste häbememokkade pärast. Reaalselt ei ole mulle ükski mees väitnud, et see oleks neile probleem – mõned on hoopis öelnud, et see pigem erutab neid.

Häbemesoengu suhtes kipuvad eelistused olema minimalistlikku laadi, kuid selle suve moega ei ole ma veel kursis.

Ihukaunistused: Neid mehi, kes väidaksid, et nende iharust tõstab kulmust, ninast või muust näokolju osast läbi keeratud polt, on suhteliselt vähe. Samas on mõni ilmutanud erootilist huvi keele, naba või ka väliste suguelundite kaunistuste vastu. Üldine arusaam on see, et liiga palju polte tekitab pigem küsimusi vaimse tervise suhtes.

Hästi paigutatud ja suhteliselt diskreetsed tätoveeringud on mitmete jaoks mõjunud erutavalt. Oletan, et mingil hetkel minetab asi parteri jaoks oma uudsuse ning samuti hakkab see umbes 81. eluaastast ehk tunduma veidi naeruväärne, mistõttu soovitaksin pigem ajutisemat laadi ihutrükiseid.

Meik: Lubjaproovidele eelistatakse vaatamata onkoloogilisele valvsusele siiski mõnusat päevitust. Mehed märkavad kaunis vähe ja seepärast ei tõtta nad ka hindama ripsmete pikkust (eeldusel, et see ei mõju grotesksena). Huulevärv ei tohiks meenutada veritsevat haava näos.

Otse loomulikult on peale ülaltoodu mehe köitmiseks naiste käsutuses terve rida käitumuslikke võimalusi ning lisaks veel garderoob, kuid esmalt tuleks ju esmane kontakt saavutada.

Siin meenub ütlemine, et tahta võib kõike, aga andjal peab ka aru olema. Meeste endi valmidus ennast muuta on suhteliselt kesine ja seetõttu peavad naised paraku oma võlusid doseerima, jaotades neid arukalt pedagoogiliste ja seksuaalsete eesmärkide vahel.

Viimased aastad on näidanud, et mitmete naiste eelistus on üks-kõik-mis-kuid-mitte-eestlane. Kindlasti juhib neid kohati kohalike taatide defitsiit, kuid vahest käsib ka bioloogiline ratsionaalsus võimalikult kaugelt enda traditsioonilisest levialast järeltulijatele isa otsida. Mõnelgi juhul võidab võõramaine armastus patriootilised tunded. Mitmed TÕELISED EESTI MEHED rabavad Soomes tööd ja kodus viina, kurtes järgmisel hommikul oma rasket saatust. Naabertalus ootab samal ajal kaunis piiga, kes tema saatus hoopis olla võiks.

Tundub, et meil on arvestatav hulk mõlema soo esindajaid, kes ei ole seni osanud ennast kellelegi meeldivaks teha või siis hoopis lasta ennast märgata. Kui suhtlemisoskused oleks korras ja mõtted peas selged, õnnestuks peale kohalike heaolu saavutamise ka terve rida matkahimulisi koju jätta. Edasi oleks ehk vaja veidi initsiatiivi ning miks mitte ka ennast mõõdukalt käepäraste vahenditega veidi tuunida.

Ann Virkus (35) korraldab sotsiaalkampaaniaid sellistel valustel teemadel nagu uimastiennetus, HIV ja AIDS ning südame-veresoonkonna haigused. Narkokampaaniatega alustas ta 2006. aasta varakevadel. Sel nädalal alanud kanepiteemaline teavituskampaania on Annile viies. Vajalikud kogemused terviseedenduse valdkonnas tegutsemiseks andis Annile HIVi ja AIDSi riikliku strateegia loomise koordineerimine sotsiaalministeeriumis. Praegu töötab ta Tervise Arengu Instituudis.

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=9517

Oled Sa ise kanepit proovinud?

Sellele küsimusele head vastust õigupoolest polegi. Kui vastaksin, et olen proovinud, annaksin ilmselt mõnelegi halba eeskuju, ja kui vastaksin, et ei ole, leiaks keegi, et tegelen asjadega, millest ise ei tea. Tõsi on muidugi see, et tõhusaks uimastiennetuseks on tarvis oluliselt põhjalikumaid teadmisi narkootilistest ainetest kui pelgalt tarbimiskogemus – alates toimeainetest, mõjudest, nähtudest, järelnähtudest, ohtudest, statistikast, ajaloolisest kogemusest jne. Narkootikumide proovimine või nende tarvitamine ei tee veel kellestki ennetusspetsialisti.

Mis on Sinu kõige suurem pahe?
Laiskus! Peale selle on mul halb komme asju kõige viimasele minutile jätta…

Kas Sinu laps on narkootikumidest teadlik?
Minu laps on seitsmeaastane. Usun, et ükski lapsevanem pole pääsenud selgitustest näiteks selle kohta, miks maas vedelevat süstalt puutuda ei tohi ning kuidas see sinna üldse sattus. Sellises vanuses lapsed ei ela ju kotis: nad vaatavad telekat, kuulevad uudiseid ja surfavad internetis. Ikka tuleb ette, et üks või teine asi tahab selgitamist.

Kuidas on kõige lihtsam aru saada, et laps on kanepit tarvitanud?
Kõige lihtsam on vaadata silmi – kanepit tarvitanud inimese pupill on normaalsega võrreldes suurenenud ning veresooned on silmavalgel hästi näha. Lisaks jääb kanepisuitsu lõhn riietele hästi külge – raske, magusapoolne ja kanepile iseloomulik.

Mis on olnud kõige utoopilisem legend, mida oled kanepi tarbimise kohta kuulnud?
Et inimesel, kes kanepiuimas autorooli istub, tekivad paranoiad ja hirm sõita lubatust kiiremini. Seetõttu olla selline inimene autot juhtides ettevaatlik ja üldse igatpidi ohutu kaasliikleja. Tõeliselt jabur väide, sest kanepiuimas juht on iseendale ja teistele täpselt niisama ohtlik nagu alkoholijoobes juht. Kuid huvitava faktina tooksin veel välja Ameerikas läbi viidud uuringute tulemused, mille kohaselt on erinevate uimastite kuritarvitajad oma tööpostil 33% vähem produktiivsed; jäävad kolm korda suurema tõenäosusega tööle hiljaks; satuvad 3,6 korda suurema tõenäosusega tööõnnetustesse; puuduvad 10 korda suurema tõenäosusega töölt; 25% neist varastab oma tööandja tagant.

Kas usud, et see kampaania mõjub?
Usun küll, et mõjub. See tõmbab tähelepanu ning ärgitab mõtlema, saame seda hinnata näiteks laekunud tagasiside ja kommentaaride põhjal. Narkootikumid on emotsionaalne teema, see puudutab paljusid ka isiklikult. Kanep kui Eestis kõige enam levinud keelatud uimasti pole siin mingi erand. Ka meedia huvi kampaania vastu on õnneks olnud suur.

Eestis räägitakse ja vaieldakse juba pikemat aega valitsusväliste organisatsioonide ühiskondliku rolli teemal. Neil tuhandetel kodanike organisatsioonidel on kõigil oma arvamus Eesti ja maailma asjadest. Iseorganiseeruvad grupid, liikumised ja üksikisikud püüavad väljendada oma tõekspidamisi ja luua solidaarsust ühiskonnas. Üks peamine vahend on diskussioonide algatamine ning riigi ja demokraatia kitsaskohtadele viitamine.

http://www.yliopilasleht.ee/825

Üliõpilaste oluline roll ühiskonnas

Eestis on ligemale 70 000 üliõpilast, kes moodustavad märkimisväärse osa ühiskonnast. Kuid mida suudavad üliõpilased lisada demokraatiale ning millist kasu saab ühiskond aktiivsetest kodanikest? Miks on oluline, et riik ja ülikool soodustaksid aktiivsete kodanike teket? Kas riik on üldse huvitatud aktiivsetest kodanikest?

Üliõpilased ja üliõpilasliikumine on ajast aega erinevates ühiskondades keskne kodaniku­ühiskonna jõud olnud. Kodanikeühendustel on vajaduse korral võime inimesi isegi revolutsioonilisele tegevusele mobiliseerida. Tasub meenutada 90ndate algust, mil tänu kodanikeühendustele, sh tudengiorganisatsioonidele, suudeti vastu seista mitmele põhimõttelisele otsusele ning kujundati märkimisväärselt ajalugu. Eesti praeguse kodanikuühiskonna võrdlus arenenud demokraatiaga riikidega on kahetsusväärne. See on nüüdisaegse Eesti demokraatia kõige nõrgem lüli. Kuid kas süüdi on inimesed, riik või miski kolmas?

Üliõpilased on tihti protestide ja poliitilise tegevuse keskmes. Näiteks 1968. aastal võitlesid Saksa, Prantsuse ja Ameerika Ühendriikide tudengid Vietnami sõja vastu. Nad ei protesteerinud mitte ainult sõjategevuse, vaid ka vananenud arusaamade ja jäiga ühiskonnakorralduse vastu. Tudengid olid need, kes julgesid välja öelda ja kritiseerida. Õige pea liitusid nendega ka teised ühiskonna grupid.

Tänapäeva Eesti üliõpilases on pandud idanema ükskõiksus ning individualism, sest tudengeid ei väärtustata ega usaldata. Tuginedes Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) 2006. aasta sotsiaal-majanduslikule uuringule, käib 60 protsenti üliõpilastest õpingute kõrvalt tööl. See ei ole mitte valik, vaid kohustus, sest elu nõuab elamist ja õppemaks vajab maksmist. Seega ei jäägi aega, et seista kogukonna huvide eest või mõelda sellele, kuidas meil kõigil oleks riigis hea elada. Tekib küsimus, kas seda tehakse taotluslikult. Kui üliõpilane, kes peaks olema kriitiline kodanik, on hõivatud muude tegemistega ja seda mitte vabatahtlikult, vaid sunnitult, siis saabki rahulikult riiki juhtida ning teha asju, mis pähe tulevad. Selline mulje jääb igatahes küll.

Üliõpilasliikumine Euroopas

Esimene Euroopa tudengite ühtne riigiülene tegevus leidis aset 1982. aastal, mil rajati WESIB (Lääne-Euroopa Tudengite Informatsiooni Büroo), mille eesmärk oli vahendada infot tudengiorganisatsioonide ja tekkinud rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Kuna tollal puudus rahvusvaheline kõrghariduspoliitika, siis ei olnud konkreetseid osapooli, kelle tegevus mõjutaks kõikide riikide tudengeid korraga.

Kõrghariduspoliitiline olukord muutus aga kardinaalselt 1999. aastal Bologna deklaratsiooni allkirjastamisega, millega 29 riigi ministrid otsustasid hakata looma ühtset Euroopa kõrgharidusruumi. WESIB oli selleks hetkeks nimest kaotanud lääneriikidele viitava W-tähe ning omandanud poliitikakujundamise pädevuse. Seega ajaks, mil Euroopa riigid otsustasid hakata kõrghariduses ühtselt tegutsema, oli tudengite häälel olemas tugev ja suutlik organisatsioon, mis asus kõrghariduse kujundamises jõuliselt kaasa rääkima. Tänaseks on ESUl (European Student Union) 51 liikmesorganisatsiooni 37 riigist.

EÜL võeti ESIBi liikmeks 1995. aastal ning on kujunenud seal väga tugevaks kaasarääkijaks kogu Euroopa kõrghariduse osas. Praeguseks on tudengid Euroopa tasemel üks jõulisemaid poliitikakujundamise osapooli kõrgharidusküsimustes. Ministrite kohtumine Bergenis 2005. aastal näitas, et tudengid olid kõige informeeritum osapool nii delegatsioonidesiseselt kui ka -vaheliselt. Tudengite tihe rahvusvaheline koostöö on see, mis teeb kogu liikumise väga tugevaks. Pealegi sagenevad aina üliõpilaste väljaastumised nii endi kui ka teiste ühiskonnaliikmete kaitseks.

Üliõpilasomavalitsuste roll

Kõik ühes kõrgkoolis õppivad tudengid moodustavad selle kõrgkooli üliõpilaskonna. Eestis varieeruvad üliõpilaskondade suurused 100st kuni 17 000 tudengini. Seega on oluline, et igas kõrgkoolis oleks olemas selle üliõpilaskonna huve kaitsev üliõpilaste omavalitsus (üliõpilasesindus või muu selline organ). Nende eesmärk on öelda, mis neid huvitab ja mis mitte. Peale selle saadakse seeläbi esimesed teadmised ja kogemused seoses demokraatia, teiste eest seismise ning ühiste eesmärkide nimel võitlemisega.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsioonid peavad olema piisavalt legitiimsed, et nad oleksid võimelised mobiliseerima üliõpilasi, kui nende õigusi ja huve on ähvardatud. Üks kõige märkimisväärsemaid näiteid on tudengite protest 1966. aasta mais Flandrias, kui üliõpilased nõudsid, et noori tuleks ühiskonnas rohkem kaasata. Tuhanded üliõpilased protesteerisid tänavatel, loengud ja eksamid jäid ära, sest tuli taastada sotsiaalne stabiilsus ja kord. Julge väljaastumine tõi ka positiivseid tulemusi.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsiooni ülesanne on võidelda selle nimel, et kogu kõrghariduspoliitika oleks demokraatlik. See tähendab, et kõigil oleks sotsiaalsest taustast või staatusest olenemata ligipääs kõrgharidusele.

Igas ühiskonnas on ohu märk see, kui kõrgharidust saavad omandada ainult „väljavalitud”. Pikemas perspektiivis võib see tekitada ühiskonnas väga suure sotsiaalse lõhe ning võimu koondumise väikse eliidi kätte. Seega tuleb igasuguste selliste piirangute vastu neid ennetades võidelda.

Üliõpilaste kaasamine ei tohi jääda ainult paberile, see peab kuuluma nii kõrgkooli kui ka riigi loomuliku ja igapäevase juhtimisstiili juurde.

Üliõpilaste ühendus peab ka ülemaailmse heaolu ja arengu teemadele keskenduma. Inimõiguste rikkumine ja demokraatia puudumine peab olema iga tudengi mure.

Me näeme üsna tihti, kuidas tudengiorganisatsioonid korraldavad arenenud riikides üritusi ja aktsioone, et juhtida tähelepanu teiste riikide probleemidele. Üliõpilasühendused saavad osutada ühiskonna valupunktidele erinevatel tasemetel ja tulemusrikkalt pakkuda erakordset tuge. Olgu selleks siis kas või raha kogumine kellegi abistamiseks.
Rahvusvahelisel tasandil on äärmiselt oluline teha koostööd ning näidata üles solidaarsust. Tuleb toetada tekkivaid tudengiorganisatsioone teistes riikides, kus poliitilise või mõne muu faktori tõttu ei soosita kodaniku­aktiivsust.

Eesti tudengiorganisatsioonid on hakanud aina rohkem kaasa rääkima Euroopa kõrgharidusküsimustes. Samuti ollakse abistajad riikides, kus kodanikuaktiivsus alles esimesi samme astub.

Kokkuvõttes võibki öelda, et tudengiorganisatsioonid parandavad haridus- ja sotsiaalteenuste kvaliteeti, võimaldades uusi alternatiive ja tunduvalt suuremat valikuvabadust. Selline alternatiivide pakkumine on igati vajalik, kuna arvestab teatud erivajadusi ja eelistusi ning aitab katsetada uute mõtetega.

Demokraatia ja kultuur

Eesti on nüüdseks juba üle 17 aasta olnud taas iseseisev riik. See areng on meile näidanud, et erinevad institutsioonid ja seadused on olulised, aga mitte piisavad funktsioneeriva demokraatia eeltingimused. Demokraatlik ühiskond saab toimida ainult siis, kui see on ehitatud demokraatlikule kultuurile.

Valimisaktiivsuse erinevus oleneb suuresti riigist, regioonist ja valitsemistasemest. Osavõtt parlamendivalimistest näib meid pea iga Euroopa riigi puhul šokeerivat. Demokraatiast on kujunemas enamuse diktaadi vorm, mis tähendab, et tegemist on hästi organiseerunud vähemusega, mis juhib riigi käekäiku. Viimastel riigikogu valimistel osales alla poole elanikkonnast, mis peaks selgelt näitama, et inimesed on poliitikast võõrandunud.
Ka üliõpilaste esindusorgani valimistel on valimisaktiivsus madal. Keskmiselt annab üliõpilaste esindusorganile oma hääle 16–30 protsenti tudengitest. Ka mittehääletamine on valimistest osavõtt ning näitab igaühe valikut. Julgen aga väita, et iga kõrgkooli seesmine demokraatia on ühiskonna peegeldus, st kindlasti saame siinkohal paralleele tõmmata.
Mida rohkem saab üliõpilane või noor õpingute ajal kaasa rääkida oma elu korraldamises, seda kindlamalt aktiveerub ta ka ühiskonnas üldiselt. Tõuseb valimisaktiivsus, hakatakse otsima alternatiivseid võimalusi asju paremini teha ning räägitakse kaasa oma riigi kujundamises. Vabariigi 90. aastapäeval tuleks sellele eriti palju tähelepanu pöörata. On selge, et selline tahe ja valmidus ei teki üleöö, kuid alustagem sellest, et üksteist usaldame – nii kõrgkoolisiseselt kui ka ühiskonnas tervikuna.

Selleks aga, et diskussioon vähemalt üliõpilaste seas elavam oleks, on vaja tudengeid toetada. Tuleb ära kaotada kõrged õppemaksud ja kohustus käia õpingute kõrvalt tööl. Siinkohal võib väita, et töölkäimine on igaühe enda vaba valik. Kas ikka on? Iga endast lugupidav riik seda lubada ei saa!

Joonas Pärenson, Tallinna ülikooli üliõpilaskonna juhatuse esimees

Et õpetajatena töötavad põhiliselt naised, on viimase 50–60 aasta riikliku poliitika tulemus. Riiklikult on toetatud protsessi, et kooli ikka vähem mehi tööle tuleks ja jääks.

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/22.02.08/peamearu/2.shtml Õpetajate Leht: 22.02.08 

Pärast sõda oli koolis vähe mehi objektiivsetel põhjustel – kogemustega pedagooge oli langenud, ükskõik siis kummal pool rindejoont. Järgnev represseerimislaine vähendas nende arvu veelgi. Õpetajaks õppima läksid alates 1960. aastatest valdavalt tütarlapsed, sest korraga polnud kool enam piisavalt mehelik koht. Sotsialistlik realism tõstis esikohale musklis töölise, mutrivõti või kellu käes. Nõukogude Eesti hariduspoliitika kujunes niisuguseks, et pärast 8-klassilise kooli lõpetamist läks keskkooli 2/3 tüdrukutest ja vaid 1/3 poistest. Kes keskkooli ei läinud, siirdus tehnikumi või kutsekooli. Pärast keskkooli lõpetamist tegid tütarlapsed edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja kohusetundlike õppuritena ka lõpetasid.
Kui poisse reaalainete teaduskondades oligi, siis ühed langesid välja ebakorrapäraste elu- ja õpiviiside tõttu, teised rajasid oma karjääri parteitööle ja olid kooli jaoks n-ö kadunud hinged. Kui taaskehtestati Eesti Vabariik, tekkis korraks lootus, et Eesti koolihariduses on võimalik muuta nihkes olukorda, kus kasvavat ja arenevat noort suunavad enamasti naised. See olnuks ka võimalik, kui oleks tähtsustatud haridust ja kooli ning kindlustatud pedagoogile pisut üle Eesti keskmise palk, mis väärtustaks õpetaja rasket tööd ja tõstaks tema prestiiži. Selle asemel algasid arutelud heast ja halvast õpetajast ning sellest, et Eesti õpetaja ei tee Euroopa kolleegidega võrreldes piisavalt tööd. Seejärel hakati haridust bürokratiseerima, mis praegu eeldab õpetajalt iga oma sammu kirjalikku fikseerimist. Kõik see tõukas mehi koolist veelgi kaugemale.
Eesti ühiskonda vaevab edukuse sündroom. Kiirustatakse ikka paremini elama, rohkem kulutama. Poodlemiseks on vaja raha, mida õpetajal ei ole. Kellel raha pole, on tunnistatud luuseriks. Kuid Eesti mees, eriti noor mees, ei taha olla luuser.

Arenenud maade probleem
UNESCO koostatud „Haridus kõigile” kavas on üks eesmärk kindlustada aastaks 2015 kõikidele lastele, eriti tüdrukutele ning rasketes tingimustes elavatele ja rahvusvähemustesse kuuluvatel lastele, juurdepääs kvaliteetsele kohustuslikule tasuta algharidusele (UNESCO, 2004). Milline on olukord praegu?
Eestis on ülikooli astujatest enamik naised. Ka tavakoolis on enamuses tüdrukud. Kas Eestis on naisi rohkem kui mehi? Eesti Statistikaameti andmetel oli 2006. aasta 1. jaanuaril Eestis naisi tõepoolest 106 086 võrra rohkem kui mehi. Kuid arvestades, et Eesti naiste eluiga on meeste omast ligi kümme aastat kõrgem, polegi see vahe suur.
Ikkagi, miks on Eestis (ja ka mujal arenenud maades) naiste osatähtsus hariduses suurem, olgu siis õpetajate või õpilastena? Eestis on viimase rahvaloenduse andmetel 62% naistest ja 57% meestest omandanud keskhariduse (Kui haritud oleme? Eesti Statistikaamet, 2000), mis on iseenesest väga kõrge näitaja. Naiste haridustase on Eestis natukene kõrgem kui meestel, meeste protsent ületabki naisi ainult põhihariduse osas – põhjuseks see, et mehed omandasid elukutse juba pärast põhikooli ja lahkusid seega haridussüsteemist. Gümnaasiumilõpetajatest on umbes 60% naised. Üheksakümnendatel suurenes Eestis sooline erinevus ülikooli astujate hulgas pidevalt, 2004/2005. õppeaastal oli ülikooli vastu võetud naiste osatähtsus kõigis õppeastmetes üle 50%. Peaaegu tasakaalus oli see ainult doktoriõppe puhul (Haridus. Eesti Statistikaamet, 2006). Naised omandavad kõrghariduse poolteist korda sagedamini kui mehed.
Arenguriikides on olukord hoopis teistsugune – hariduseta on ca 15 miljonit last Ida-Aasias ja Vaikse ookeani saartel, kellest pooled on tüdrukud. Globaalselt ca 100 miljonit last ei ole algkooli nimekirjaski, neist 55% tüdrukud (United Nations Girls’ Education Initiative, UNGEI, 2006). Näiteks Hiinas ei käinud 1987. aastal koolis 2,7 miljonit last, 83% nendest oli tüdrukud, ning igal aastal tootis Hiina ca 2 miljonit kirjaoskamatut (neist 80% tüdrukud). Naiste osakaal vähenes kõrgema astme koolides, mis on vastupidine arenenud maailmale. Jaapanis valitses suur ebavõrdsus 1980. aastatel: vanemad arvasid, et tütred ei vaja professionaalset ametit ja naisi oli ülikoolis ainult 35%. Kindlasti on andmed selle aja jooksul muutunud, kuid näited ilmestavad hästi olukorda arenguriikides. Indias pääseb koolile ligi 90% lastest – kuid siiski on haridus tüdrukutele puudulikult kättesaadav sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel.
UNESCO „Haridus kõigile” toodud eesmärgis oli esile tõstetud just tüdrukute harimine probleemsetes piirkondades. Tüdrukute haridusse investeerimisel on praktiline kasu. Koolitatud naine tagab tulevikus emana ka pere haridustraditsioonid. Väärtustab nii ennast kui ka oma peret. Haritud naised on teadlikumad pere planeerimisel, vähem on soovimatuid rasedusi, rasedate ja imikute surmasid, tervislik seisund on parem ja tõenäosus saada terveid lapsi suurem. Suure HIV-i riskiga piirkondades on nii vähem HIV-positiivseid naisi. Väheneb ka laste tööjõu kasutus (UNGEI, 2006).
Mida ette võtta hariduse feminiseerumise vastu? Teatud määral võiks abi olla eraldi koolidest või klassidest poiste ja tüdrukute jaoks. Poiste õppe­edukusele mõjuks positiivselt mo­tiveerimine, individuaalne tegele­mine, naisõpetajate arvu vähendamine. Meesõpetajate osakaalu tõus tasakaalustaks soorolle. Naisõpetajad toovad kooli rohkem tüdrukuid, meesõpetajad looks parema distsipliini. Tuleks kaotada osaliselt piirid „naiste valdkondade” ja „meeste valdkondade” vahel.

Ring saab täis
Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kirjutab 13. jaanuari Postimehes artiklis „Kui kauaks veel Eesti meest?”: „Me oleme kujundanud hariduse-, palga- ja, mis eriti oluline, ka väärtuste süsteemi selliselt, et võimalikult suur hulk eesti mehi ihkaks teha mittetootvat tööd.” Milline on see mittetootev töö Eestis, võib igaüks oma teadmiste piires ette kujutada. Eesti mees ei taha olla ka spetsialist, kes toodab tervist või haritud tööjõudu, sest ta ei taha vaevarikka õppimise järel saada luuseriks. Pigem lahkub noor ülikoolidiplomiga spetsialist Eestist ja läheb oma ühika toakaaslastest kokkuklopsitud brigaadiga välismaale ehitajaks, sest juhtumisi on neil olnud õnne töötada suviti ehitaja käealustena.
Feminiseerunud kool ei arvesta asjaoluga, et keskastme poisid vajavad õpetamisel tüdrukutest erinevat metoodikat, ja seetõttu loobuvad poisid õppimisest, sest neil ei kujune õppimisharjumust. Veel kord Kersti Kaljulaidu tsiteerides: „Eesti haridussüsteem ei kanna keskkoolidiplomini piisavalt reaalainetes haritud mehi. Ülikooli üldse satuvad pigem naised kui mehed.” Ring saab jälle täis.

Puudega lapsed ei saa enam bussiga kooli. Autor Anneli Ammas
Eesti Päevaleht: 28. märts 2008

Tänene Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/423769  
Sama artiklit refereerib Delfi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18540691

Haapsalu-Pärnu bussi sõitude vähendamine tegi puudega laste koolisaamise keeruliseks.

Selliseid liikumispuudega koolilapsi ja nende vanemaid, keda graafiku vähenemine puudutab, on üle kümne. Ainuke Haapsalu ja Pärnu vahet käiv buss hakkab sõitma kahel päeval nädalas.

“See on katastroof!” lausus Haapsalu sanatoorse internaatkooli kasvatusala juhataja Sirje Viiret. Pühapäeva õhtul Pärnumaalt pärast koolivaheaega Haapsallu sõitma valmistunud liikumispuudega lapsed jäid teele pika ninaga ja nende vanemad pidid kiirkorras leidma mingi muu võimaluse, et lapsed kooli jõuaks.

“Küsisin veel eelmisel päeval bussiinfost üle, kas Pärnu-Haapsalu buss pühapäeval sõidab, ning sealt kinnitati, et sõidab,” ütles Tatjana Rogenbaum. Tema 11-aastane liikumispuudega tütar käib Haapsalus koolis Pärnu-Jaagupist ning siiani sai ta reede õhtul bussiga Haapsalust koju sõita ja pühapäeva õhtul kooli tagasi. Sel pühapäeval läks tüdruku autoga Haapsallu saatmine perele, kus ka ema on liikumispuudega, maksma 500 krooni.

Viireti sõnul käib Pärnumaalt nende koolis üle kümne õpilase ja nende hulk ei ole aastatega vähenenud.
Läinud nädalast tõmbas Go Bus Läänemaa ainukese Haapsalu-Pärnu liini sõidud kokku vaid reede ja laupäeva peale. “See ei ole rentaabel liin ning vaid reedel ja laupäeval on seal nii palju sõitjaid, et vedu päris miinusesse ei jää,” ütles Go Bus Läänemaa asedirektor Igor Štšeglakov. “Läbirääkimised käisid kolm kuud ning veel eelmisel nädalal oli lootust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist toetust saada, nii et buss võinuks neljal-viiel päeval nädalas sõitma jääda,” sõnas Štšeglakov.

Lääne maavalitsuse nõunik Harri Erman tõdes, et asjade seis on kurb. “See liin läbib kümme valda ja linna, aga tõsi on see, et ka laupäeval sõitis Haapsalust Vigalasse vaid seitse inimest – sellega ei majanda bussiettevõte seda liini kuidagi,” ütles Erman. “Sama mure on Läänemaa noortel, kes käivad Vigala tehnika- ja teeninduskoolis – kui vanematel pole võimalik last autoga kooli viia, tuleb uus kool leida.”

Valdade puudulik koostöö

Halinga vallavanem Ülle Vapper kahetses, et Läänemaa vallad, mille territooriumi buss läbib, ei soostunud liini käigushoidmiseks kulutusi tegema.

Ermani sõnul näitavad arvutused, et igal vallal tuleks tegelikult tasuda vaid 6700 krooni aastas, et bussigraafik endisena säilitada. “See ei ole väga suur raha.”

“Oleme üle elanud Viljandi bussi kadumise, misjärel näiteks Karksi-Nuiast hakkas vald oma nelja last ise tooma ja viima,” tõi koolidirektor Viiret näiteks. “Lõuna-Eesti valdade lastele tuleb sõiduk Tartusse liinibussile vastu,” lisas ta.

Bussifirma ei taha lapsi kooli ette ära tuua

•• Halinga vallavanem Ülle Vapper ütles, et kindlasti leitakse võimalus lapsed Haapsallu kooli vedada. “Keda siis veel aidata, kui mitte puudega lapsi,” lausus vallavanem. Halingas on sama bussiliini ärajäämine tekitanud liikumisprobleeme ka Vigalast Pärnu-Jaagupisse keskkooli käivatele õpilastele.

•• “Põhiharidus on Eestis kohustuslik ning kui puudega laps peab kodukohast mujal koolis käima, peab omavalitsus aitama, et ta kooli pääseks,” lausus liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke. “Invatransport on omavalitsuste korraldada – mõnel pool kompenseeritakse bensiinikulu, suuremates on olemas invabuss,” lisas ta.

•• Haapsalu sanatoorse internaatkooli invabuss käib õpilastel alati liinibussi vastas, kui lapsed koolivaheajalt või koduselt nädalavahetuselt naasevad. Kooli palvele, et näiteks 20 Tartu bussiga sõitva lapse pärast võiks teha Haapsalus saabudes viimase või lahkudes esimese peatuse kooli juures, on bussifirma kategooriliselt ei ütelnud.