Tasuta õigusabi puuetega inimestele

EPI Koda annab teada, et sel aastal jätkuvad individuaalsed juriidilised tasuta nõustamised. Nõustamised toimuvad Tallinnas, EPI Koja ruumides Toompuiestee 10 iga kuu teisel teisipäeval kell 14.00-17.00.
Tasuta õigusabi osutab puuetega inimestele endiselt jurist Alar Salu, kes on väga kompetentne puuetega inimesi puudutavates küsimustes.

Kellel on muresid, küsige julgesti nõu.

Tallinnas toimuvatele nõustamistele tulla soovijatel palutakse endast ette teatada EPI Koja aadressil epikoda@gmail.com  või registreerida Eha Leppiku juures telefonil 6 616 629

Info edastas ja tervitab
Auli

MTÜ Händikäpp viib koostöös EV Sotsiaalministeeriumiga käesoleval aastal läbi projekti “Isikliku abistaja teenus – Sinu elamise võimalus”. Projekti eesmärgiks on panna alus isikliku abistaja teenuse (edaspidi IAT) kättesaadavuse ühtlustamisele Eestis. Selleks soovime aidata tugevdada IAT klientide koostööd ja leida inimesed, kes oskavad nõustada nii IAT kliente kui teenuse pakkujaid.

11.-13.04. 2008.a. toimub Waide motellis Tartumaal koolitus IAT nõustajatele. Koolitusel tutvustame põhjalikult IAT olemust ja pakkumist ning samuti võrgustikutöö põhimõtteid. Koolitusel lepime kokku ka nõustajate edasise tegevuskava. Hiljemalt 26.03 saadame listidesse koolituse esialgse programmi. Koolitus on osavõtjatele tasuta.
Transpordi kulud kompenseerime eraldi kokkulepete alusel (üldjuhul transport kuni Tartuni oleks tulevaste nõustajate omaosalus koolituses).

Koolitusele palume kandideerida kõigil, kes soovivad hakata oma piirkonnas tööle IAT nõustajana. Kuna seni on IAT klientide ja teenuse pakkujate nõustamine olnud suhteliselt juhuslik, on esimeste nõustajate ülesanne ka koostöövõrgustiku loomises osalemine. Nõustajate ülesanne on edaspidi nõustada oma maakonna puuetega inimesi ja teisi teenusega seotud isikuid, et tagada IAT parem kättesaadavus.

Palume kõigil, kes soovivad kandideerida IAT nõustajaks, saata hiljemalt
31.03.2008 motivatsioonikiri aadressile: projekt@nukka.pri.ee . Kirjutage palun lühidalt, miks Te tahate koolitusel osaleda ja kuidas soovite IAT kättesadavust parandada. Kui te teate kedagi, kellele veel võiks seda kutset saata, andke meile kindlasti teada või saatke kutse edasi.

Kuna kohtade arv on piiratud, võtame koolitusele valitutega ühendust hiljemalt 04.04.2008.

Kui soovite koolituse või projekti kohta täpsemalt küsida, võtke meiega julgesti ühendust.

Sisukaid motivatsioonikirju oodates,

Projekti toimkonna nimel

Margus Nukka
projekt@nukka.pri.ee  
tel: 7348328, mob

17. veebruari Puutepunkti Mart Taevere telesaates “Tuleb nurgast välja tulla” vestlesid: Meestearst Olev Poolamets, liikumispuudega inimesed Tanel Joost ja Mare Abner.
Allpool on toodud ka 3 puudega naise vastused samateemalistele küsimustele.

http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=44&cid=477

Seks – on osa elust ja elamisest!

Siit edasi mõeldes – vaid tänu seksile … saab elu jätkuda. Armastus, teise inimese lähedus, lapseootus – need on inimlikud vajadused, mida elu jooksul peab rahuldama.
Olemaks õnnelik. Vajadus hingata, süüa, juua ja … ka seksida on meisse sisse kodeeritud. Ometi seondub seksiga veel ka tänapäeval hulk eelarvamusi, hirme, ja põhjendamatuid keelde. Nende muutmine võtab aega… Nagu kõik täiskasvanud, vajavad seksi ka liikumispuudega inimesed.

Meestearst Olev Poolamets on aastaid nõustanud seksuaalküsimustes ka ratastooliinimesi. Partneri leidmine aga sõltub ikkagi suures osas ainult oskusest suhelda.

OLEV POOLAMETS
meestearst

Mina ka omal ajal, kui hakkasin neid vastuvõtte esimest korda tegema. 1996-1997. Et kuidas see võimalik, kui inimene ratastoolis ja kuidas ta siis seksuaalelu elab. Minule üllatuseks, et see ei olnud üldse probleem. Absoluutselt mitte probleem. Partnerite või partnersuhete loomine või leidmine, kui inimene on aktiivne. Tihti, kui inimene ei mõtle ainult… Kui mees ei mõtle ainult sugutikeskselt, siis pigem on see eelis partnersuhete loomisel, võrreldes nii öelda tavamehega.

Tanel Joost sattus ratastooli raske autoavarii tagajärjel. Toimus see aastal 1991 ja Tanel oli siis vaid 19 aastane. Täna on Tanel tegev kolmes ettevõttes ja elab aktiivset tööelu. Ta arvab ja usub, et ratastool ei sega täisverelist elu elamast. Partneri leidmiseks aga peab ise pingutama…

TANEL JOOST

Kui sa ennast pead meheks, siis on sul samasugused võimalused kui teistel. See, kui kellelgi on mingid probleemid – talle ei meeldi pikad või lühikesed, paksud või peenikesed. Ok. See on võõras mure… Muidugi on võimalused olemas. Ta võib teatud olukordades panna sind ebavõrdsesse olukorda, samas on naiste puhul nii palju aspekte, kuidas seda ebavõrdsust tasandada.
Kui inimene natuke mõtleb…Siin ei ole vaja leiutada midagi, siin on vaja lihtsalt mehelikku käitumist.
Ma ei arva, et ratastooli liikumiseks kasutavad inimesed Eestis oleksid nüüd oluliselt halvemas seisus. Lilli oskab igaüks osta. Komplimente oskab igaüks teha. Ja kui ei oska, siis tuleb õppida…

Õppida elama oma puudega ongi vist paljudele see kõige raskem ülesanne…

Mare Abner põdes lapsepõlves luutuberkuloosi ja sealt on pärit ka tema liikumispuue. Mis pole teda aga elamast seganud – ta on kahe lapse ema ja vanaema viiele lapselapsele.
Olles Eesti Puuetega Naiste Ühenduse juhatuse esinaine, kuuleb ta üsna tihti ka teiste naiste probleemidest seoses seksuaalelu ja lapsesaamissooviga. Kuigi elame XXI sajandil ja avatud maailmas, suhtuvad paljud inimesed seksuaalsusesse ikka veel negatiivselt. Siit ka hirmud ja kartused. Vastava hea ja objektiivse teabe levi on tänaseni puudulik…

MARE ABNER

Sellega ei ole üldse korras. Kõigepealt – see on küllaltki intiimne teema. Nii palju, kui ka on püütud rääkida sellest, on osa inimesi, kes lähevad lihtsalt kõrvale või siis muigavad või siis ei võta üldse teemakski seda…Sest nende jaoks on see täiesti tabu.

Ma arvan, et peab olema naisel julgust hakata suhteid looma. Kui jäävad suhted loomata, siis ei ole ka meespartnerit ja ei ole seksuaalsust. See on väär mõtlemine, kui mõtlen – aga mul ei olegi vaja seda! Aga meie seas on ka naisi, kes mõtlevad – mul ei olegi vaja seda. See ei ole ju õige. Noh, kuidagi moodi… Inimene on ju loodud selleks. Ta on ju bioloogiliselt loodud selleks, et naine ja mees koos vajavad seksi. Aga kui ta enda sisemuses keelab ära selle, siis ta ei teegi katset, ei tahagi suhelda vastassugupoolega ja ei taha talle olla seksuaalpartneriks.

Seks ratastoolis ja puudelisega – mida peavad teadma mõlemad partnerid?
Mida peab oskama, meeles pidama ja mida teha ei tohi?

OLEV POOLAMETS
meestearst

Hoolimata sellest, et sa suguti ei tunne, ei tähenda see seda, et sa suguhaigusi ei pruugi saada. See on üks oluline sõnum. Et kui sul palju erinevaid suhteid, siis peaks ikkagi kasutama kaitsevahendeid. Isegi kui seemnevedelikku välja ei tule. Ja naine ei tunne… Tuleb ikkagi tänapäeva Eestis, kui sul erinevad partnerid, siis järgida turvalise seksuaalelu nõudeid – pead kasutama kondoomi. Kontrollima nii ennast kui partnerit.

See esimene asi. See ei tähenda… Teine on mõelda avatult. See on nagu kõige olulisem, seksuaalsusest. Mitte suguti- või orgasmikeskselt. Püüda mõelda, mis on inimese tajumeeled? Nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine. Ettekujutus, mälu, puudutus. Taju, tajud teist inimest… Et ses suhtes jagada need erinevad meeled kihtideks ja õppida neid tundma. Iseendas ja oma partneris. See on vägagi huvitav ja selle peale võiksid mõelda ka terved inimesed.

Kas pidev ratastoolis olemine mõjutab ka seksuaalsust?

TANEL JOOST

Lugupeetud Triin Raudsepp!

Oleme Eesti Puuetega Naiste Ühinguga puudutanud puuetega inimeste seksuaaltemaatikat juba mõnda aega. Ikka on kerkinud küsimus, kuhu võiks puudega inimene pöörduda, kui on tekkinud seksuaalprobleemid? Kas need kohad, kus nõustavad seksuoloogid, psühholoogid, androloogid on ligipääsetavad kõigile puudega inimestele? Kas need on riiklikult toteeritud või tasulised?

Olen Teile väga tänulik, kui saan Teilt vastavat infot kirjalikult e-postiga. Paneksin selle info ka meelsasti meie organisatsiooni kodulehele.

Lugupidamisega,
Mare Abner
EPNÜ juhatuse esinaine

VASTUS

Erinevaid seksuaaltervise alal töötavaid spetsialiste koondavad Eestis kaks mittetulundusühingut: Eesti Seksuaaltervise Liit (www.amor.ee ) ning Eesti Akadeemiline Seksuoloogi Selts (www.seksoloogia.ee ).

Puudega inimestele paremini ligipääsetavaid teenuseid kahjuks eraldi veel kaardistatud ei ole. Seksuoloogid, psühholoogid, naiste- ja meestearstid, seksuaalnõustajad ja -terapeudid kelle poole puudega inimene saab pöörduda ei ole koondunud töötama ühte asutusse vaid praktiseerivad kliinikutes, haiglastes, keskustes, eraprakstistes, on ka eraisikust ettevõtjaid.

Eesti Seksuaaltervise Liiduga koostöös töötavad Eestis 18 noorte nõustamiskeskust. Noorte nõustamiskeskusesse saab tasuta pöörduda kuni 24 aastane (ka puudega) noor inimene. Seksuaalsusega seotud küsimustele annavad vastuseid naiste- ja meestearstid, psühholoogid, ämmaemandad ja/või sõtsiaaltöötaja. Keskustes toimub ka seksuaalhariduslik tegevus või nn. grupinõustamine. Seksuaalhariduslikke gruppe ja nõustamist on läbi viidud erinevatele puuetega noorte gruppidele, koostöös puuetega noorte asutustega, lapsevanematega. Eesti Seksuaaltervise Liit on seksuaalhariduse ja –nõustamise osas pikaajalisemat koostööd teinud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega ning keskusega Juks.

Kui keskusesse kohaletulek raskendatud on võimalus nõu saada ka interneti vahendusel. Erinevate erialade spetsialistidelt on tasuta seksuaaltervisealast nõu võimalik küsida ka kodulehe www.amor.ee  “Küsi nõu” kaudu.

Triin Raudsepp, sotsiaaltöötaja-seksuaalnõustaja
Kaie Toomet, psühholoog-seksuaalnõustaja
(Eesti Seksuaaltervise Liit)

NB! EPI Koja poolt korraldatav Universaaldisaini seminar toimub sel aastal 11.04.08. Sellest annab EPIK veel täpsemalt teada.

Eesti Disainerite Liit tutvustab ürituse vajalikkust ja eesmärki nii:

Milliseid täiendavaid nõudeid seavad firmadele ja kogu ühiskonnale muutused sotsiaalses elus –
– meditsiini roll kõrgeealiste inimeste arvu suurenemisel;
– aina kasvav erivajadustega inimeste hulk; nende suurenev huvi aktiivse elu vastu;
– soov vananeda nooruslikult, reisida, sportida jne.

Takistuseks Eestis on võrdsete võimaluste puudumine; ligipääsu puudulikkus elukeskonnas.

Seda, et igaüks meist võib homne päev ajutiselt ratastooli sattuda ei teadvustata. Abitud oleme siis, kui polikliiniku lifti uksest meie sõiduvahend sisse ei mahu; transpordivahendi numbrit ei näe; lennukist maha jääme puuduliku infosüsteemi tõttu; staadioni väravast kehakaalu tõttu sisse ei pääse jne.

Kuidas sotsiaalsetest vajadustest tekkivaid teenuseid äritegevusega siduda; mis arenguvõimalusi annab inimkonna mitmekesisuse arvestamine turismis; teenuse disainimisel ning uute toodete väljamõtlemisel. Vastused selguvad vestlustes, millest võtavad osa teerajajad Rootsist, Itaaliast, praktikud Soomest ja Eestist.

Ükskõik kui keeruliste nimedega me ka rahvusvaheliselt tunnustatud strateegiaid ja juhtimismudeleid ei nimetaks on selge üks: üle öö käsu peale keegi kuulsaks ja edukaks ei saa. Küll aga maailma arenguid jälgides, õigeid sihte seades ja selle nimel süstemaatiliselt
tegutsedes võib edu meid tabada ühel hetkel nii, et oodatagi ei oska.

Tänapäeval ei piisa majanduseduks traditsiooniliselt tööjõust, kapitalist, isegi teadmiste juhtimisest (knowledge management) ainuüksi mitte. Juhtima peab oskama ka disaini (design management): alates toote või teenuse arendamisest lõpetades keskkonna ja kommunikatsiooni kujundamiseni. Kes meist ei tea, et edukamalt müüb ikka parema mainega toode; hotelli või restorani valides astume sisse ikka parema mainega asutusse.

See kuidas mainet kujundada ning seda hoida räägivad asjatundjad Saksamaalt ja Eestist

Õpetajate Leht 07.03.2008 http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/07.03.08/teave/3.shtml

Inga Kukk, Euroopa hariduslike erivajadustega noorte foorumi Eesti delegatsiooni juht

Kai Kukk, HTM-i nõunik hariduslike erivajaduste alal, Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri Eesti esindaja

27. veebruaril esitles Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur Brüsselis 2007. aasta sügisel Lissabonis toimunud Euroopa II hariduslike erivajadustega noorte foorumil „Noorte hääled: mitmekesisus hariduses” noorte koostatud deklaratsiooni.

Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur on 1996. aastal loodud iseseisev organisatsioon, mida peavad ülal osalevate riikide (EL-i liikmesriikide ning Islandi, Norra ja Šveitsi) haridusministeeriumid ja mille tegevust toetavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament. Agentuur toimib riikidevahelise koostöövõrgustikuna, et hõlbustada hariduslike erivajaduste teabe levitamist ning pakkuda liikmes­riikidele võimalust õppida üksteiselt ning vahetada teadmisi ja kogemusi projektide abil.

Agentuur toetab koostööd
Agentuuri töökeel on inglise keel, aga kõik projektimaterjalid ja üritusi käsitlevad tekstid on tõlgitud liikmesriikide keeltesse, sh eesti keelde. Materjalid on tasuta kättesaadavad agentuuri veebilehel (www.european agency.org). Agentuur on viinud läbi projekte või koostanud infomaterjale näiteks järgmistel teemadel: varajane märkamine ja sekkumine, eripedagoogika põhiprintsiibid, kaasav haridus ja tõhus klassitöö põhikoolis, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia HEV-õppes, hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamine, haridusliku erivajadusega õpilase üleminek koolist tööellu. Lisaks on agentuuri veebi­lehel temaatilised andmepangad eri riikide võrdleva teabega. Pakutakse ka spetsiifilisi veebipõhiseid teabeteenuseid ja riikide lehekülgedel teavet kõigi agentuuri liikmesriikide kohta.
Euroopa riikide hariduslike erivajaduste koostöövõrgustikuna on agentuur kasulik allikas, kui mõni õpetaja või haridusasutus otsib infot mõne Euroopa riigi tegevuse kohta hariduslike erivajaduste alal või koostöökontakte. Sellised infopäringud tasub suunata agentuuri riiklikele koordinaatoritele, kelle kontaktandmed on agentuuri veebilehel. Eesti koordinaator on haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert Ulvi Soomlais, ulvi.soomlais@hm.ee .
Eesti on Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri ametlik liige aastast 2004, Eesti eksperdid osalesid agentuuri projektitöös ja infovahetuses aga juba varem. Kõik agentuuri liikmesriigid on võtnud omaks kaasava hariduse põhimõtted ja ühiselt otsitakse efektiivsemaid viise nende rakendamiseks oma riigis.

HEV-noorte foorum
16. ja 17. septembril 2007 korraldas Portugali haridusministeerium koos Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuriga Portugali Euroopa Liidu eesistumise raames teise hariduslike erivajadustega noorte foorumi. Esimene foorum toimus 2003. aastal Euroopa Parlamendis. Mõlemast üritusest on osa võtnud ka Eesti noored. Eesti delegatsiooni kuulusid Maarja Haamer Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast, Isabella Kaldoja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumist ning Rainer Mander Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist.
Foorumil osalesid kesk-, kutse- ja kõrghariduse tasandil õppivad hariduslike erivajadustega noored 29 riigist. Nende seisukohtade põhjal koostati „Lissaboni deklaratsioon – noorte seisukohad kaasava hariduse suhtes”. Deklaratsioon hõlmab Portugali parlamendis toimunud plenaaristungil käsitletud teemasid: noorte õigusi, vajadusi ja nende ees seisvaid väljakutseid ning soovitusi kaasava hariduse edukaks rakendamiseks.
Deklaratsiooni aluseks on Euroopa ja rahvusvahelise tasandi varasemad dokumendid hariduslike erivajaduste vallas: nõukogu resolutsioon puuetega laste ja noorte integratsiooni kohta tavaharidussüsteemidesse (EÜ, 1990); Salamanca deklaratsioon ja tegevuskava hariduslike erivajaduste alal (UNESCO, 1994); Luksemburgi harta (Heliose programm, 1996); nõukogu resolutsioon puuetega õpilaste ja üliõpilaste võrdsetest võimalustest hariduses ja koolituses (EÜ, 2003); puuetega inimeste õiguste konventsioon (ÜRO, 2006).

Lissaboni deklaratsioon
Noored jõudsid oma õiguste osas järgmistele seisukohtadele.
Meil on õigus austusele ja sellele, et meid ei diskrimineeritaks. Me ei vaja kaastunnet; meisse tuleb suhtuda lugupidamisega kui tulevastesse täiskasvanutesse, kes elavad ja töötavad tavapärases keskkonnas.
Meil on õigus võrdsetele võimalustele koos vajaliku toega. Kellegi vajadusi ei tohi eirata.
Meil on õigus teha oma otsused ja valikud. Meie häält tuleb kuulda võtta.
Meil on õigus iseseisvale elule. Ka meie tahame perekonda ning vastavalt enda vajadustele kohandatud kodu. Paljud meist soovivad õppida ülikoolis. Me tahame ka töötada ega taha olla puueteta inimestest eraldatud.
Ühiskonna kõik liikmed peaksid olema meie õigustest teadlikud, neid mõistma ja austama.

Edasiminek hariduses
Üldiselt saame hariduse omandamisel piisavalt tuge, aga on ka arenguruumi.
Juurdepääs hoonetele paraneb. Mobiilsuse ja tehiskeskkonna juurdepääsetavuse teemad leiavad üha enam käsitlemist.
Puuded on ühiskonnas muutunud nähtavamaks.
Arvutitehnoloogia paraneb ning kättesaadavad on hästistruktureeritud digitaalsed raamatud.

Väljakutsed ja vajadused
Inimestel on seoses juurdepääsetavu­sega erinevad vajadused. Hariduses ja ühiskonnas on erinevate erivajadustega inimeste jaoks erinevaid takistusi, näiteks õppetundide ja eksamite ajal vajavad mõned meist enam aega; mõnikord vajame tundides isiklikku abistajat; meil peab olema võimalus kasutada kohandatud materjale samaaegselt oma klassikaaslastega.
Õppeainete vaba valikut piiravad mõnikord takistatud juurdepääs õpperuumidele, ebapiisavad tehnoloogilised võimalused ning materjali halb kättesaadavus (abivahendid, raamatud).
Vajame teadmisi ja oskusi, mida saame rakendada edasises elus.
Vajame kogu haridustee vältel head nõustamist sellest, mida meil on võimalik tulevikus oma individuaalsetest vajadustest tulenevalt teha.
Puudu jääb teadmistest puuete kohta. Õpetajatel, teistel õpilastel ja vanematel on meie suhtes mõnikord negatiivseid hoiakuid. Puueteta inimesed peaksid teadma, et nad saavad puudega inimeselt küsida, kas too vajab abi või mitte.

Kaasav haridus
On väga oluline, et igaühel oleks vabadus valida, kus ta hariduse omandab.
Kaasav haridus on parim, kui see vastab kindlatele tingimustele. Olemas peavad olema vajalik tugi, vahendid ja kogenud õpetajad. Õpetajad peavad olema motiveeritud, meie vajadustest hästi informeeritud ja mõistvad, hästi koolitatud ning huvituma meie arvamusest. Õpetajate tegevus peaks kogu kooliaja jooksul olema omavahel hästi kooskõlastatud.
Näeme kaasavas hariduses palju häid külgi: saame enam sotsiaalseid oskusi ja mitmekülgsemaid kogemusi; õpime elus toime tulema; saame suhelda erivajadusega ja erivajadusteta sõpradega.
Kaasav haridus, millega kaasneb individualiseeritud tugi, on parim ettevalmistus kõrghariduse omandamiseks. Spetsialiseerunud keskused peaksid meid toetama ja teavitama ülikoole piisavalt meie vajadustest.
Kaasavast haridusest on kasu nii meile kui ka kõigile teistele.
Meie ise loome oma tulevikku. Meil on vaja kõrvaldada barjäärid enda ja teiste, puueteta inimeste sisemusest. Peame õppima oma puudest üle olema – nii aktsepteerib meid kergemini ka maailm.

http://www.ekspress.ee/2008/03/06/eesti-uudised/1496-joobnud-mees-kippus-hooldajaks

Puuetega inimestel on probleem: kuidas üleüldise isikuandmete kaitsmise ajastul leida endale usaldusväärset isiklikku abistajat.

Oodatud külaline pidi võrulanna Anneli Kõvatu (38) juurde koju saabuma kell seitse õhtul. Nädalapäevad varem oli Võrumaa Teatajas ilmunud kuulutus, et pakutakse tööd inimesele, kel on jõudu ja tahet abistada puudega inimest. Annelil oli vaja kedagi, kes paar tundi päevas temaga veedaks, käiks koos väljas, kannaks näiteks rasket poekotti. Vastuseid tuli kuus, neist sõelale jäi Nikolai (60) oma, kes nüüd saabuski, lilled näpus. Pärast ukse avamist sai Anneli ootusärevusest kiiresti paanika: mehe käitumine ei tekitanud temas usaldust. Abistaja ning abistatava kohtumine ei jõudnud esimesest korrast kaugemale.

"Nii kui ukse avasin, lõi kohutav alkoholihais näkku," meenutab Anneli Kõvatu. Mees ise tunnistas ka, et sai varem tuttavatega kokku, võttis julgust. "Palusin tal varsti lahkuda, aga ta ajas muudkui jutujoru edasi ja tahtis tervet korterit üle vaadata. Ja ta valetas endale kõiksugu tiitlid külge!"

Nii rääkis mees, et tal on kaks kõrgharidust, rahvusvahelised litsentsid massaažis, et ta on olnud koolidirektor ja momendil töötab Maarja külas vaimupuuetega laste juures.

Mis mees see üldse oli selline? Anneli hakkas ise tausta uurima. Ta helistas politseisse ja küsis, kuidas saab n-ö inimene tänavalt kindlaks teha, kas tüüp pole kinni istunud või ei kanna muid patte hingel. Aga ei, andmete salastamise ajastul pole lihtinimesel õigust ega võimalust pärida kellegi teise tervisliku seisundi, pahategude või eelneva töökogemuse kohta.

Raske liikumispuudega Anneli Kõvatu ei ole sotsiaaltöötajatele just eriti mugav klient. Ta nõuab linnavalitsuselt välja kõik toetused, mis puuetega inimestele on ette nähtud, alates invatranspordist ja lõpetades selga raviva imeseadeldise kosmodiskiga. Tänuliku vaikimise asemel jätkub tal aga hulganisti teravaid küsimusi.

Näiteks miks sõidab invataksot masin, mille tehniline ülevaatus tehti viimati viis aastat tagasi. Või miks ei uurita põhjalikult nende inimeste tausta, kes saadetakse talle isikliku abistajana koju.

Keedab suppi, abistab tualetis
Isiklik abistaja on teenus, millest inimesel, kel silmad-käed-jalad töökorras, on ehk raske aru saada – see on midagi jäsemete asendaja ja palgalise sõbra vahepealset. See on inimene, kes kirjutab kirju, keedab suppi, abistab tualetis – ühesõnaga, toimetab inimese intiimsfääris. Selle töö eest makstakse 3000 krooni kuus miinus maksud.

Puuetega Inimeste Koja korraldatud uuring näitas, et selliseid abistajaid on Eestis viis korda vähem kui vaja. Anneli Kõvatu ebaõnnestunud tööintervjuu pole üksikjuhtum. Ka teised on näinud ebasobivaid kandidaate: on olnud viinaveaga inimesi, on olnud selliseid, kes on lihtsalt tööpostilt kadunud, jättes hooldatava eluohtlikus seisus üksi. Tihedamini katkeb töösuhe selles ametis aga iseloomude sobimatuse tõttu.

Sotsiaalametnike käed jäävad abistajate tausta uurides samuti lühikeseks. Neil pole rohkem õigusi kui lihtinimesel.

Nöörimaa Tugikodu juhataja Tiia Peebo oli Nikolaiga rääkinud ega leidnud mehes midagi ohtlikku: "Me uurisime isiku tausta täpselt nii palju, kui isikuandmete kaitse seadus võimaldab. Mees tundus konkreetne, sihikindel. Küsisime, mis tööd ta enne teinud on, ta ütles. Isikliku abistaja töös ei ole isegi mingit kvalifikatsiooninõuet."

Mis teha, kui abistaja ja abistatav omavahel ei sobinud!

"Ärge sõnastage seda nii, et mulle ei sobinud inimene," vaidleb ­Anneli. "Kuna tugikodu pani kuulutuse, siis nad peavad kontrollima ka tausta ja küsima igasugu andmeid. Puudega inimene on ju omas kodus kaitsetu! Aga kui ta oleks olnud narkar või varas? Ta oleks võinud mu maha koksata veel enne lepingu sõlmimist!"

Usaldada on raske
Draama mõõtmed võtab lugu siis, kui selgub, et ka vindise peaga oma tulevast tööandjat külastanud Nikolai on hingepõhjani solvunud.

"Mina tulin siiralt sellele kohale ja tahtsin inimest aidata! Mulle Anneli väga meeldis, aga missuguse s..a ma nüüd kaela sain! Mina pole mingisugune mats! Mul on kahekordne kõrgharidus, olin koolide inspektor 15 aastat," loetleb ta ning et veelgi veenvamalt mõjuda, ütleb, et on tuntud näitlejanna isa. Praegu sisustab Nikolai oma aega ansamblist The ­Beatles raamatu kirjutamisega.

Võru linnavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Virgu Treimut: "Isegi kui inimesel oleks tume minevik, kui ta oleks näiteks kinni istunud, pole see põhjus töölevõtmisest keeldumiseks. Töölepingus ei ole sellist punkti, et inimene ei tohi olla karistatud."

Usaldus on tänapäeval defitsiitne kaup, abivalmidus veelgi enam. Isiklikke abistajaid, aga ka lapsehoidjaid, koduabilisi, remondimehi tuleb edaspidigi tööle võtta heas usus, et delikaatsetes isikuandmetes pole midagi varjamisväärset.

Urmas Kukk, Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor, millised võimalused on n-ö inimesel tänavalt teha taustauuringuid teise inimese kohta?
See on praegu läbi arutamata teema. Ainuke, mida saab teha, on päring rahvastikuregistrisse, kas inimene elab väidetud adressil. Võib guugeldada, aga ainult internetist leitud andmed ei tohiks ametlikult olla töölevõtust keeldumise alus, sest internet ei ole objektiivne allikas.

Tiia Järvpõld: head abistajat on väga raske leida

Kaheksa aasta jooksul, mil Mäksa vald on mulle pakkunud isikliku abistaja teenust, on mul neid abistajaid kokku olnud 49. Nad on minu juures töötanud paarist päevast kahe ja poole aastani. Neist kümmekond meestki, kellega on olnud väga meeldivad töösuhted.
Loomulikult, kui kohtun uue tööotsijaga, siis ma ei tea, kellega kohtun. Siiani on olnud meeldivad töövestlused. Mõnel korral on küll küsitud kohe 10 000 krooni palka või imestatud, miks ma siiski ei ole proovinud ise kõndida (see ongi olnud kõige absurdsem küsimus). Väga paljud pole süvenenud töökuulutusse ning üllatuvad, et mul on ka ratastool – need inimesed ei jää kunagi isiklikuks abistajaks. On olnud halenaljakaid juhtumeid. Näiteks on paaril korral helistades pakutud intiimteenuseid.
Mina isiklikult ei näe küll mingit vajadust kellelegi kaevata, et tööotsija oli ebameeldiv, seni kui puudub otsene oht. Isikliku abistaja peabki klient ise leidma, sest see teenus on kutsutud ellu puudega inimese iseseisvuse pärast. Inimene ei ole iseseisev, kui tal puudub vabadustunne. Kliendi ja abistaja sobivuse/mittesobivuse puhul mängib kaasa tuhat ja üks pisiasja, mida kolmas inimene, ka Eesti parim sotsiaaltöötaja, ei tea ega saagi teada. Samas ei tohi unustada, et iseseisvas elus juhtub igasuguseid ootamatusi, millega tuleb ka puudega inimestel silmitsi seisa. Mitte loota, et puue on privileeg tööandjana.
Kõige raskem ongi leida uusi isiklikke abistajaid. Mul on pidevalt kõikjal töökuulutused üleval. Aastatega olen õppinud tööintervjuu ajal väikestest märkidest aru saama, kellest saab hea isiklik abistaja ja kellest mitte. Tööd küsinud ja uurinud, mis see isikliku abistaja töö ikkagi on, on kümneid kordi rohkem inimesi, kui neid on sellele tööle jäänud. Kui te näete töökuulutusi, et vajatakse isiklikku abistajat, siis võtke julgesti kontakti – näiteks minuga e-aadressil tiia@lux.ee.

 
Veel kommentaare:

Margus N.: Iseseisvus ongi riski

Esiteks on antud loo pealkirjas viga! Hooldaja pole sama mis Isiklik abistaja. Tavainimese arusaam on nende teenuste puhul, et hooldaja on abistaja ja vastupidi. Hooldaja teeb kliendi eest ära asjad, mis on vaja teha. Abistaja aga teeb kliendiga koos.
Teiseks ei saa mina isiklikult aru kliendi seisukohast, kus ta süüdistab teenuse pakkujat, et too ei kontrollinud isikliku abistaja tausta. See polegi minu arvates teenuse pakkuja asi. Enda kogemuste põhjal, mida on juba ligi 9 aastat võin öelda, et kõige parem viis kontrollida tausta on leida abistajaks kandideerijaga ühised tuttavaid. Eesti on siiski nii väike, et siin tunnevad kõik kõiki! Ega minul endalgi on olnud probleemseid isiklike abistajaid,kuid kuna olukord meie tööturul on selline nagu ta on siis peab lihtsalt riskiima. Elu on ju ühekordne ja kui ta on niisugusena loodud siis ei tohiks me seda oma puude tõttu elamata jätta.
M.N.

Margit Rosental: Isikliku abistaja teenus.

Esmalt nõustun eelkirjutajaga: artikkel sisaldab mitmeid terminoloogilisi ebatäpsusi. Isikliku abistaja teenus erineb hooldusteenusest just kliendi vastutuse poolest. Väärkäsitlus on eriti riivav, kuna artikkli autor helistas seda kirjutades mulle ning andsin üsna põhjalikku teavet. Artiklis on mu jutust kasutatud kontekstist välja võetud seosetuid lauseid.

Isikliku abistaja teenus on Eestis alles arengu alguses. Kuigi omavalitsused peavad seda korraldama, puuduvad kindlad reeglid. Selle teenuse põhimõte on anda puudega inimesele võimalus elada nii iseseisvalt kui võimalik. Iseseisvusega kaasneb teatavasti vastutus.

MTÜ Händikäpp on 9 aastat pakkunud isikliku abistaja teenust kokku u.40 kliendile. Meie praktikas leiab klient ise tavaliselt endale sobiva isikliku abistaja. Loomulikult vestleme töötajakandidaadiga.Lõpliku otsuse teeb klient,keda tuleb samuti nõustada.Mõnikord on mittesobimise põhjus, et konkreetsed inimesed ei sobi. Vahel on probleem hoopis kliendi vanemates,kes ei suuda tunnistada, et hoolimata puudest on nende tütar/poeg täiskasvanu, kes suudab ise otsuseid teha. Kui tekivad probleemid, aitame nii kliendil kui isiklikul abistajal neid lahendada. Enamasti piisab nõustamisest, kuid on tulnud ka töösuhe lõpetada.Sel juhul tuleb leida uus abistaja.

Kui kellelgi on huvi täpsemat teavet saada, soovitan vaadata või pöörduda MTÜ Händikäpp poole

Pressiteade

Esmaspäeval, 10.märtsil 2008 kell 12.00-14.00 toimub Tallink City Hotellis (A. Laikmaa 5, Tallinn), Seaside saalis 10.korrusel uurimuse „Seksiärist väljalangevate naiste probleemid ja abivajadused“ tulemuste esitlus.

Uurimusest teevad kokkuvõtte Iris Pettai ja Helve Kase Eesti Avatud Ühiskonna Instituudist.

Esitlusel selgitatakse järgmist:
• Põhjused ja motivatsioon, miks tahetakse loobuda seksiärist ja tulla legaalsele tööturule;
• „Staažikate“ prostituutide iseloomustus: vanus, rahvus, kodakondsus, haridustase, perekonna seis, majanduslik olukord, jne;
• Finišijoon seksiäris – kuni 6 aastat intiimteenuseid pakkunud naiste psüühiline ja tervislik seisund, narkomaanide ja HIV/AIDSi haigete osakaal jne.
• Millist abi ja toetust vajavad „lahkuvad prostituudid“, kellel puudub hariduslik potentsiaal ja erialane ettevalmistus

Uurimuse korraldas Eesti Avatud Ühiskonna Instituut eelmisel aastal. Küsitleti 75-t prostitutsiooni kaasatut, keda on EQUAL projekti raames nõustatud ja abistatud seksiärist väljumiseks ja tööturule tulekuks.

Uurimus on läbi viidud Tervise Arengu Instituudi poolt juhitud EQUAL projekti „Prostitutsiooni kaasatud naiste sh inimkaubanduse ohvrite integratsioon legaalsele tööturule“ raames, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond.

Lisainformatsioon:
Iris Pettai, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut
Tel. 56 21 35 26
Iris.pettai@neti.ee  

Helve Kase, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut
Tel. 56 210 569
helve.kase@mail.ee  

08. märtsil 2008.a
Tallinnas, Rahvusraamatukogu väikeses saalis

Olete kutsutud Keskerakonna Naiskogu konverentsile

Päevakava

11.30-12.00 Registreerimine, kohv, suupisted

12.00-12.15 Tallinna linnapea Edgar Savisaar-avamine

12.15-12.15 KE Naiskogu presidendi Anneli Kööba- Orlovi –tervitus

12.20- 12.50 Europarlamendi saadik Siiri Oviir- Perekonnaseaduse eelnõu head ja halvad küljed.

12.50-13.20 TÜ õppejõud Dagmar Kutsar- Kas seadus peaks järgima inimkäitumise muutusi?

13.20-13.50 Riigikogu liige Ain Seppik- Uus Perekonnaseadus. Varalised suhted.

13.50-14.20 ENÜ peasektetär Eha Reitelmann- Uus Perekonnaseadus ja võrdõiguslikkus.

14.20-14.50 Paljulapseliste Perede Liit Kalmer Hütt.- Lapsed ja uus seadus.

14.50-15.20 kohtunik- Eveli Vavrjanuk- Senine kohtupraktika ja prognoositav tulevik.

15.20-15.55 ühine arutelu.

Palume osavõtust teatada hiljemalt 03. märtsiks 2008.a.
e-mailil kena@keskerakond.ee , anneli33@hot.ee  või telef.56 662188

Olete oodatud!

Anneli Kööba- Orlov
KENA president

56662188

ENÜ annab teada, et koondatud on ENÜ kodulehele suure hulga materjali perekonnaseaduse eelnõu senisest menetlemisest ja meedias selle kohta avaldatud arvamustest.
Plaan on seda lehekülge jooksvalt täiendama hakata, nii et vaadata tasub ka edaspidi.

http://www.enu.ee/enu.php?keel=1&id=340  

29. veebruar 2008
Eesti Päevaleht
Autor: Kadri Ibrus.

Mullu registreeriti vaid 122 vägistamist, küsitluse tulemused näitavad suuremat arvu.

http://www.epl.ee/artikkel/420528

Tartu ülikooli naistekliiniku hiljuti avaldatud uuringu tulemuste järgi vastas 11 protsenti naistest, et neid on sunnitud füüsilise jõuga suguühteks.

Probleemi teist tahku näitab aga see, et küsimustele soostus vastama vaid 771 naist valimi 2672 naisest. See osutab, et tegelikult eelistavad naised neist teemadest vaikida isegi anonüümselt küsimustikule vastates.

Eestis on üle 15-aastasi naisi ligi 630 000, 11 protsenti sellest on ligi 70 000 naist. Kuna uuringu valim esindab kogu ühiskonda, tähendaks see arv just sellist suurusjärku naisi, kes on vägistamise ohvriks langenud.

Tallinna naiste varjupaiga juhi Inga Mikiveri sõnul on nende poole kolme tegutsemisaasta jooksul pöördunud vaid üks naine, kes nimetas end ise vägistamisohvriks. Temal juhtus see töökaaslasega ning ta küsis telefonitsi anonüümselt, kust saada psühholoogilist abi.

“Vägistamisohvreid on tegelikult väga palju, enamasti toimub see naiste kodudes magamistubades. Aga nad ei pea seda ise vägistamiseks,” sõnas Mikiver. “Pikema jutu sees alles ilmneb, et vägistamine on toimunud, ja seda tegi kas oma abikaasa või tuttav.”

“Politsei poole pöördutakse ikka, kui tegemist on võõra inimesega,” kinnitas ka Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna isikuvastaste kuritegude talituse vanemkomissar Priit Pärkna, kellele ei meenugi ühtegi peresisest juhtumit. Võõrastega seotud juhud aga üldjuhul tõendatakse.

Ka Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Eve Soostari sõnul ei ole prokuratuuri praktikas olnud kriminaalmenetlusi, kus vägistajaks on abikaasa/elukaaslane.

Mõne aasta tagusest arstide uuringust selgus, et pea pooled vägistamisohvritest on langenud oma abikaasade/elukaaslaste ohvriks. Seda kinnitab ka üldine rahvusvaheline statistika. “Samal ajal jõuavad meil politseisse enamasti vaid juhtumid võõrastega. Tuttavate vastu ei julgeta astuda, kuna kardetakse kättemaksu ja häbenetakse,” ütles sisekaitseakadeemia kriminoloogia õppejõud Uno Traat.

Menetlus kui kadalipp

“Paras kadalipp on see küll,” iseloomustas ka vanemkomissar Pärkna menetluse käiku, mida ohver peab läbima, kui tahab õiglust jalule seada. Ohver peab läbielatut kirjeldama mitu korda ning tihti ka süüdistatavaga vastastikku maha istuma. “Palju sõltub sellest, kas naine on valmis lõpuni minema. Tihti teatud etapis loobutakse.”

Et menetlust alustada, peab Pärkna sõnul ennekõike olema olemas tõend arstlikul läbivaatlusel tõendatud suguühte toimumise kohta: kui naine pöördub politseisse alles nädal pärast sündmust, võib olla juba liiga hilja. “Politseisse tuleks tulla kohe,” ütles ta.

“Kui väga jämedalt öelda, siis elame veel kiviajas. Vägistamine on väga nõrgalt kriminaliseeritud ning väga vähe juhtumeid tuleb esile,” kommenteeris Traat. “Ka on meie kriminaalmenetluse süsteem selliste kuritegude osas väga robustne.”

Seadusemuudatus on aidanud

•• Paljudes Lääne-Euroopa riikides ja Ameerikas on abielusisene vägistamine eraldi kriminaliseeritud. Näiteks Suurbritannias jõuti 1991. aastal selleni, et abielusisene vägistamine sai eraldi kuriteoks. Enne ei peetud võimalikuks, et abikaasa võib oma naist vägistada.

•• “Nende riikide kogemus näitab, et pärast seadusemuudatust on naised nende juhtumitega hakanud rohkem välja tulema,” selgitas Uno Traat.

•• Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp aga ei näe põhjust, miks peaks karistusseadustikku lisama eraldi paragrahvi “abielusisene vägistamine”.

•• “Karistusseadustiku § 14 nagu ka teised seksuaalse enesemääramise vastased süüteod ei eelda, et süüdistatav oleks kannatanule võõras. Seetõttu ei ole seaduse muutmine kindlasti vajalik, kuna juba praegu on võimalik isiku vastutusele võtmine muu hulgas ka peresisese vägistamise eest. Ei ole ühtegi põhjust, miks seda peaks käsitlema eraldi paragrahvis.”