Naisteleht
24. september 2007

Tänasest algab teismelistele ja nende vanematele suunatud sotsiaalkampaania “Kasvame koos”. Kampaania kutsub üle vaatama oma igapäevaseid käitumismustreid, mis võivad viia üksteisest eemaldumise ja mittemõistmiseni.

http://woman.delfi.ee/perekond/lapsed/article.php?id=16989348

Kampaania eestvedaja, Perekeskuse “Sina ja Mina” juhataja Liane Leesmenti hinnangul on suur väljakutse osata näha oma teismelises iseennast. “Kampaania annab mõtteid, mida saame ise teismelise või vanemana teha, et meie suhted oleksid paremad,” rääkis Leesment.

Sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul sõltub pere tugevus sellest, kui hästi oskame teineteisega suhelda. “Pole mingit mõtet näägutada. See ei vii mitte kuhugi, pigem tekitab paksu verd ja probleemid ainult kuhjuvad. Ärme keela oma lapsele kallistust, kui ta seda vajab. Ärme ütle oma vanemale halvasti, kui saaks ütelda hästi,” lisas Maripuu.

“Kiiresti muutuvas maailmas on oluline lapsevanemaid toetada. Anda neile kasulikke näpunäiteid oma lastega suhtlemiseks,” ütles Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm. “Vanemad vajavad teadmisi lapse arengust ja praktilisi nõuandeid, et tulla toime uutes, enda lapsepõlvest täiesti erinevates tingimustes. Ei ole probleemset last või lapsevanemat. On igapäevased tüüpolukorrad, millele tuleb koos lahendus leida,” lisas Tamm.

Selle aasta kampaania sõnum on: “Ole normaalne, kasvame koos”. Tegemist on jätkuga eelmise aasta projektile “Kasvame koos, laps ei ole nukk”. Esimest korda oli kampaania avalikkuse ees 2004. aastal “Laps ei ole nukk” nime all.

Kampaania “Kasvame koos” korraldaja on Perekeskus “Sina ja Mina”. Kampaaniat toetavad Sotsiaalministeerium, Rahvastikuministri büroo, Eesti Loto, Lastekaitse Liit ja Hewlett-Packard. Kampaania teostaja on Imagine AD.

Naisteleht

Head sõbrad,
käesoleva aasta jaanuaril alustas tööd anonüümne nõuande- ja usaldustelefon „Abilaegas”. Infot jagati nii eesti kui vene keeles. Projekti kirjutas Eesti Pimedate Liit ja MTÜ Jumalalaegas, telefonikõnedele vastas ja nõustas Aleksander Vassenin, kes hiljuti meie hulgast lahkus. Uue inimese leidmiseni töötab nõuandetelefonil asendaja.

Nõuande- ja usaldustelefon „Abilaegas” pakub tööd nõustajale!

Mida nõustajalt oodatakse?
Helistajatele antakse praktilist nõu puude astmetega ja rehabilitatsiooniga seonduvast, puude iseärasustest, erinevate toetuste taotlemisest, abivahenditest, tööhõivest, hariduse omandamisest jpm. Lisaks antakse infot puuetega inimestega tegelevatest organisatsioonidest, rehabilitatsiooniasutustest jne. Loomulikult on kõige olulisemaks just murede, ettepanekute, läbielamiste ja muu helistaja jaoks olulise ärakuulamine.

Sihtgrupiks on kõik puudega inimesed, vastata peab suutma ka vene keeles.
Telefon töötab tööpäevadel E, R 16-21 ja T, K, N 8-13.

Koormus on ca 2-3 kõnet päevas ja palk ca 3000 kätte. Töö on projektipõhine, põhiprojekti lõppedes on oodata jätkuprojekti.
Töö infotelefonil võib kujuneda pikaajaliseks.

Töötajalt oodatakse tahtmist aidata, pealehakkamist küsimustele vastuste otsimisel ja head suhtlemisoskust. Usaldustelefonil töötaja on
eeldatavasti eetiline ja ise usaldatav, vaid sellisel juhul on töö tulemuslik.

Kui sobiv isik leitud, saab ta koju telefoninumbri ja vajadusel internetipüsiühenduse. Ei ole tähtis, missuguses Eesti nurgas inimene elab,
oluline on, et ta oleks Elioni klient.
Lisainfot jagab projektijuht
Janar Vaik
janar.vaik@laegas.ee  tel 53838129
Otse Janar Vaigu poole palume pöörduda ka neil, kel tekkis huvi tööpakkumise vastu.

Tervitab Auli

25. september 2007

Autor: Maret Maripuu, sotsiaalminister (Reformierakond)

Kuu algul kirjutas Aavo Kokk Eesti Päevalehes, et riik teeb valesti, kui ei lase vanemahüvitist saaval noorel emal ja isal täies mahus tööl käia.

http://www.epl.ee/arvamus/401251

Liisa Pakosta lisas, et vanemahüvitis suurendab vaesusriski. Soovin neile vastu vaielda. Vanemahüvitise mõte on, et last kasvataks pooleteiseaastaseks saamiseni üks vanematest, mitte lapsehoidja. Vanemahüvitis ei ole valuraha sünnitamise eest, vaid võimalus pühenduda täielikult oma lapse kasvatamisele.

Probleem, millest alustasime, oli ju see, et vanem ei saanud lubada endale luksust jääda lapsega koju, sest oli vaja teenida raha. Kui nüüd pöörduda tagasi olukorda, kus riik maksaks emale või isale hüvitist ning lisaks lubaks täiskohaga töötada, oleks laps tibatillukesest peale jälle võõra tädi hoole all.

Kutsun meenutama vanemahüvitise eelset aega. See ei olnud sugugi nii ammu, kui ema sai 140 päeva, mida oma sündiva lapsega kodus jagada, ja 600 krooni kuus lapse eest hoolitsemiseks ning pelgad õnnitlussoovid uue ilmakodaniku kasvatamiseks. Ilmselgelt polnud olukord rahuldav. Pered vajasid kindlustunnet, et lapse sünni tõttu ei pea nad kolima kuuse alla või kanduma krooniliste võlglaste nimekirja. Tuli astuda põhimõtteline samm, et Eesti rahvas jääks püsima. Juba tollal esitati arutamiseks mitmeid ideid: lisaks vanemahüvitisele taheti tööl käia täistöötasu eest ning et riik maksaks kinni ka lapse hoidmise sel ajal, kui vanem on hüvitisega kodus. Ühesõnaga sooviti vanillijäätist sˇokolaadikreemi ja vahukoorega, sorts mett ka veel peale.

Töötasime välja vanemahüvitise, mis võimaldab vanemal olla oma lapsega kodus praeguse seisuga juba poolteist aastat kindlustundega, et nad saavad hakkama. Uskuge, Eesti vanemahüvitise süsteem on kogu maailmas ainulaadne. Kuskil pole võimalik oma lapsega nii pikalt kodus olla, teda tundma õppida ja anda tema elule võimalikult ilus ja armastav algus. Vanemahüvitis pole ka töötasu lapse kasvatamise eest. See on hüvitis, et katta vanema saamata jäänud tulu, kuna ta on oma väikese lapsega kodus ega käi tööl ning seetõttu ei saa ka palka. Vanemahüvitise eesmärk ei ole suurendada pere sissetulekut, vaid säilitada varasem elustandard.

Teised kriitikud tõstatavad küsimuse, miks on riigieelarvest makstava vanemahüvitise suurus nii erinev. Nii ülem- kui ka alampiir tõuseb igal aastal, praegu on need 2690 ning 21 624 krooni. Summa suurus sõltub konkreetselt sünnile eelnenud aastal teenitud töötasust ega tähenda, et ühe lapse kasvatamine on kallim kui teise oma.

Võib-olla pole teada ka tõsiasi, et vanemahüvitise saamise ajal ei vähendata hüvitist iga väikese sissetuleku puhul. Sel aastal võib vanem ühes kuus lisatasu saada kuni 2690 krooni. Ülemäära suur see summa pole, aga ei kisu ka liialt laiaks kääre nende vanemate vahel, kes tahavad lapsega koos olla, ja nende vahel, kes tahaksid tööl käia ja lisaks veel riigi käest raha saada.

Mõistan, et inimesed harjuvad heaga kiiresti ning sama ruttu hakkab tunduma, et ikka on vähe. Eestlastele on ju selline mõtlemine paraku eriti omane. Üks eestlastest rääkiv anekdoot kirjeldab eestlast, kes leiab maast rulli raha, korjab üles, põrnitseb seda ja puhiseb pahuralt: “Vähe!” Samas on kriitikutel selles mõttes õigus, et ükski süsteem pole kivisse raiutud ning konstruktiivsed ideed on alati teretulnud.

Aavo Kokk eksib väites, et vanemate sissetulekute piiri jälgimisega tegelevad kümned inimesed. Tegelikkuses on selleks välja töötatud toimivad IT-lahendused. Õige on see, et kümmekonnale inimesele on lisatöö selgitada välja vastutustundetud lapsevanemad, kellelt liigselt makstud hüvitisi tagasi nõuda.

Koka väide on, et praeguse vanemahüvitise süsteemiga petetakse riiki igal juhul. On väga kurb, et inimesed riiki petavad ja et selline käitumine saab ka leheveergudel heakskiidu. Olgem ausad, riik maksab vanemahüvitist väga heldelt. Selle aasta eelarvest läheb vanemahüvitise maksmiseks üle miljardi ning tuleval aastal juba pea kaks miljardit krooni.

Eestis on iga päevaga üha enam kodanikke, kes peavad oma riiki tähtsaks, hindavad pakutavaid võimalusi ning on üle saanud 700-aastase orjapõlve ja paadunud soveti mõtteviisist, et mõisa köis lohisegu ja riiki võib südamerahuga petta. Neid, kes lapsega kodus olemise võimalusest rõõmu tunnevad, ei olegi nii vähe. Kes aga tööle tahab minna – tehku seda, pole ju mõtet iga hinna eest riigi toetuste arvel elada. Lapsevanematena peame meeles pidama, et ainuke inimene, kelle jaoks me oleme asendamatu, on meie laps.

Olete oodatud,

Eeva Laitineni fotonäituse KUUPUU avamisele
1.oktoobril kell 15

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse saalis, Endla 59

Näitus jääb avatuks tööpäevadel kella 10-18 oktoobri lõpuni.

Leili Järv, Naisteleht

25. september 2007

http://woman.delfi.ee/tervis/tervisliktoit/article.php?id=16985221

Kes meist poleks kuulnud või isegi lausunud vanasõna: hommikusöök söö üksi, lõuna jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele. Aga kui paljud meist tegelikult ka nõnda teevad ja kas see on asi, mille üle oleks mõtet arutleda? Tegelikult ikka on küll. Esiteks anname peale muude tavade oma lastele edasi ka toitumisharjumused ja lisaks on teadlased avastanud seose hommikul söömise ja pikema eluea vahel.

Toitumisuuringutest on selgunud:

# on olemas seos hommikusöögi söömise ja pikema eluea vahel;
# korraliku hommikusöögi sööjad tarvitavad päeva jooksul vähem ebatervislikke vahepalasid;
# lapsepõlves omandatud toitumisharjumusi on hilisemas elus väga raske muuta;
# tänu suuremale tähelepanuvõimele ja paremale mälule olid hommikuti korralikult söönud laste õpitulemused oluliselt paremad;
# kokakoola ega muud (eriti gaseeritud) joogid ei asenda koolisööki;
# kange kohv ei asenda hommikusööki;
# saiale tuleks eelistada sepikuid, rukki- ja teraleiba: saia soovitatakse süüa päevas maksimaalselt 1-2 viilu, rukkileiba aga umbes 200 g;
# kohukesele tuleks eelistada pastöriseerimata jogurtit: kohukeses sisaldub hüdrogeenitud (tahket) taimset rasva, mida peetakse loomsest rasvast (näiteks võis sisalduvad rasvad) kahjulikumaks.

Süüa või mitte süüa?

Sellele küsimusele annavad parima vastuse meie kehas toimivad biorütmid, millele allub kogu meie organismi töö. Söömine on otseselt seotud seedetraktiga, mille rütmidest olenevad aga paljud teised olulised rütmid: üldine ööpäevane rütm, hingamine, südametsükkel, närviimpulss.

Seedetrakti 3,5-4-tunnilist rütmi tuleks arvestada toidukordade arvu paikapanekul, sest sööma peab siis, kui seedetrakt on aktiivne. See tähendab, et täiskasvanul peaks olema päevas 4-6 söögikorda: hommikusöök, lõunaoode, lõunasöök jne kuni nn väikese õhtusöögini välja.

Seda viimast tuleks süüa umbes kaks tundi enne magamaminekut.

Ülekaalulisust põhjustavad söömisharjumused:

# süüakse vaid paar korda päevas, aga väga ohtralt;
# hommikueinet asendab enamasti tass kanget kohvi;
# lõuna ajal süüakse liiga kiiresti ja väga palju;
# õhtune, tavaliselt ülirikkalik söögikord nihkub hilisele ajale.

Sellest tekib seedenäärmetes alarm-olukord:

# aeg-ajalt suureneb järsult vere juurdevool seedeelunditesse;
# kõhunäärmes võib selle tulemusena tekkida lausa turse;
# ülekoormusel töötavad pankrease (kõhunäärme) insuliini tootvad rakud kurnatakse välja;
# tekib vähemkvaliteetne insuliin, mis osaleb glükoosist rasva sünteesimisel;
# liiga pikkade söögivaheaegade puhul põhjustabki just see kehakaalu suurenemist.

Biorütmid on individuaalsed

Enamik nn ööpäevalähedastest biorütmidest on 20-28-tunnised. Selle järgi saab jaotada inimesi laias laastus kolme rühma.

Inimesed, kelle biorütmid liiguvad keskmiselt 20-tunnise perioodiga, ärkavad hommikul reipalt ja on võimelised kohe hea isuga sööma. Selliste inimeste töövõimegi on kõrgem hommikupoolikul.

Inimesed, kelle biorütmid liiguvad keskmiselt 27-28-tunnise perioodiga, vajavad organismi käivitamiseks hommikuti pikemat aega ning neil on raske end kohe sööma sundida. Sellised inimesed saavutavad ka parima töövõime alles õhtupoolikul.

Inimesed, kelle biorütmid liiguvad keskmiselt 24-tunnise perioodiga, moodustavad vaherühma. Nad vajavad hommikuseks käivitumiseks veidi aega, kuid neil ei ole enamasti mingeid raskusi hommikusöögiga.

Dietoloogide arvamusi

Toitumisspetsialistid ei ole toidukoguste jaotumises söögikordade vahel üksmeelel. On neid, kes soovitavad süüa vaid näljatunde tekkimisel. On neid, kes peavad oluliseks söömist kindlatel kellaaegadel jne.

Osaliselt on neil kõigil õigus. Harjumused, vanus, füsioloogilised iseärasused, haigused, pärilikkus, töö iseloom jmt määravad toitumises väga palju ja võib-olla just seepärast polegi lihtne määratleda hommikusöögi osa päevases toiduratsioonis: enamik peab väga oluliseks mitmekülgset hommikusööki, teiste allikate järgi piisab hommikul vaid klaasitäiest soojast veest.

Kuna igaüks meist on unikaalne, st ülejäänutest erinev, siis ei saa, rääkides tervislikust toitumisest, anda kõigile ühte sobivat retsepti.

Tagasihoidliku hommikusöögi austajad, Vana-Tiibeti õpetuse järgijad, loputavad hommikuti suud taimse õliga (näiteks toorelt pressitud oliiviõli), millega nad eemaldavad kehast öised jääkained ja tugevdavad oma tervist. Seda tehakse kohe pärast ärkamist, kindlasti tühja kõhuga ja enne hammaste pesemist.

Teised alustavad oma päeva klaasitäie toasooja veega või siis meega maitsestatud taimeteega (tavaliselt piparmünditeega).

Täisväärtusliku hommikusöögi austajad leiavad, et korralik hommikusöök mõjutab kogu meie päeva meeleolu, sest pärast ärkamist on inimene väga vastuvõtlik ja emotsionaalselt tundlik. Meie keha pole veel päriselt ärganud. Ta alles loob tasakaalu. Seepärast peabki teda turgutada energia lisamisega — süüa isuga, et olla terve ja sale.

Kange kohv ei ole hommikusöök! On neid, kellel ei ole hommikuti söögiisu, mille võib olla põhjustanud näiteks hiline õhtusöök. Kui asendada hommikusöök kange kohviga, siis võtab see viimsegi isunatukese. Kui see on harjumuseks muutunud, siis kuidas ja kas sellest lahti saada, on juba iseküsimus. Alustuseks võiks proovida asendada kohv klaasi värske mahlaga;

Ideaalne hommikusöök on kergesti seeditav ja mitmekülgne. Üldiselt soovitatakse hommikuks liitsüsivesikute- ja kiudaineterikast toitu — putru. Eriti kasulikuks peetakse kaerahelbeputru.

Hea enesetunde saavutamiseks:

# sööge põhitoidukord hommikul, mitte õhtul;
# sööge mitmekesiselt ja vastavalt oma vajadusele;
# ükski söök ei tee tervisele paha, kui seda süüa mõistuspäraselt — tervislikumaid toite kindlasti iga päev, mõnda rammusamat võib-olla vaid kord või paar aastas.

Naisteleht

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu pressiteade

23.09.2007

Liikumispuudega inimesed tuletavad meelde valitsuse aastataguseid lubadusi

Liikumispuudega inimesed on jälginud tähelepanuga 2008.a. riigieelarve eelnõu koostamise käiku.
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatus tunnustab sotsiaalministeeriumi head tööd abivahendite teenuse rahastamise suurendamiseks. Järgmise aasta eelnõus olev 80,2 miljonit on selle aasta eelarves olnud 57,7 miljoni krooniga võrreldes tubli edasiminek.

Liidu juhatus tunneb tõsist muret olukorra pärast, mis on abivahenditega kujunenud selle aasta sügiseks. Riigipoolse dotatsiooniga abivahendite müük ja laenutus on paljudes Eesti maakondades peatatud, järjekorrad, millest lõviosa moodustavad liikumisabivahendid, on paisunud ligi 16 miljonini. Liidu juhatusele on sügavalt arusaamatu, miks taolise puuetega inimeste jaoks ebanormaalse olukorra likvideerimiseks pole ministeerium selle aasta lisaeelarvest sentigi küsinud. Tõhus rahaline tõus, mis on abivahenditele järgmiseks aastaks ette nähtud, süüakse taas järjekordade poolt ära.

Juhatus peab hädavajalikuks lahendada abivahendite soodustingimustel soetamiseks ja laenutamiseks tekkinud järjekorrad käesoleva aasta lisaeelarvega. Kui seda ei tehta, jääb eelarve maht sisuliselt 2007.a. tasemele ja järjekordade taasteke järgmisel aastal on vältimatu.

Liidu juhatus pole taganenud eelmisel aastal puuetega inimeste organisatsioonide poolt esitatud nõudmistest puudetoetuste tõusu osas. Toetust makstakse puudest tingitud lisakulude (peamiselt abivahendite, ravimite ja teenuste omaosalus või täishind) osaliseks hüvitamiseks. Teatavasti püstitati nõue toetuste aluseks oleva sotsiaaltoetuse määra tõstmiseks 400 kroonilt 550 kroonini, mis oleks puudetoetusi tõstnud 37,5%. Valitsus pole seda teinud, 2008.a. aasta eelarves kajastuv puudega inimeste igakuiste sotsiaaltoetuste kasv 691 miljoni kroonini (2007.a. eelarves 566 miljonit) lubab tööealiste puudega inimeste toetusi tõsta keskmiselt 30%. Seitse aastat samal tasemel püsinud sügava puudega tööealise toetus tõuseb 640 kroonilt 830, raske puude korral 420 kroonilt 550 ja keskmise puude korral 200 kroonilt 260 kroonini. Juhatus toonitab, et see kaua oodatud tõus on vähene selleks, et puudega inimeste toimetulek reaalselt paraneks. Sisuliselt katab see üksnes aastate jooksul toimunud inflatsiooni ega arvesta prognoositavat elukalliduse tõusu.

Juhatus tunneb muret puudega pensioniealiste inimeste toimetuleku pärast, kelle toetused jäävad endisele tasemale. Pensioniea saabumisega puue ei kao, ei kao ka puudest tingitud lisakulud. Reaalselt tähendab see eakate elukvaliteedi langust.

Liidu juhatus otsustas pöörduda puuetega inimeste organisatsioonide esinduse poole ettepanekuga ühiselt tõstatada probleemid nii sotsiaalministri, valitsuse kui parlamendi ees, et veel lisaeelarve ja järgmise aasta riigieelarvega parandada puuetega inimestele eluliselt vajalike teenuste kättesaadavust ja peatada elukvaliteedi langus.

Ants Leemets, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse esimees
50 13584

Lisainfo:
Auli Lõoke, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
52 93144, 6720223
elil@elil.ee  

Reena Purret, Naisteleht
21. september 2007 7:01

Viimasel ajal on erinevates foorumites võrdõiguslikkusest, feministidest ja Eestis valitsevast olukorrast palju juttu olnud. Vähemalt igapäevaelus jääb mulje, et võrdsuse seisukohast läheb kõik järjest paremaks — linnas jalutades jääb silma üha enam lapsevankritega noori isasid, karjäärinaistest kirjutatakse ajakirjanduses aina rohkem ja aina positiivsema alatooniga ning üldse tundub, et elu on lill.

http://woman.delfi.ee/suhted/suhted/article.php?id=16964261

Siiski selgub inimeste mõtteavaldusi lugedes, et feminismi olemusest tegelikult eriti palju ei teata ja suhtumine sellesse on umbes sama, kui üheksa aastat tagasi, mil Tõnis Saagi, Peeter Undi ja Karin Muoni läbiviidud küsitlusest selgus, et tudengitel seostusid feminismiga eelkõige negatiivsed mõisted, kusjuures meeste hinnang oli tunduvalt karmim.

Muuhulgas kasutati feministide iseloomustamiseks tollal väljendeid nagu meestevaenulikkus, alaväärsuskompleksi põdevad naised, agressiivne naine ja üleliigne iseteadlikkus (kuidas saab iseteadlikkust liiga palju olla — umbes nagu liiga palju värsket õhku?).

Mõnes foorumis valitseb aga siiani arvamus, et ainus, mille järgi naisõiguslase eksimatult ära tunneb, on karvased kaenlaalused, nii et kohati on olukord ikka üsna nutune. Näiteks sobib väga hästi ka Perekooli foorumist pärit lause, et õiglust ei maksaks feminismiga segi ajada. Seetõttu tahaksingi sellest lühidalt rääkida — sest pikki ja süvitiminevaid artikleid on sel teemal niigi väga palju ilmunud.

Tegelikult ei ole feminism sugugi nii jube. Selle kõikide vormide ühiseks eesmärgiks on sugudevahelise ebavõrduse kaotamine ja arvamused lähevad lahku pigem detailides või siis, kui on vaja otsustada, kuidas seda saavutada.

Näiteks kurikuulsad radikaalfeministid, kes naisliikumise esile tõid, arvavad tõesti, et kuna naised on ajalooliselt meeste poolt rõhutud ning soorollid on peale surutud, tuleks soorollide vastu jõuliselt võidelda ning kõik naised peaksid aktiivselt tegelema naiste vastu suunatud vägivalla ja teiste selliste probleemidega.

Liberaalfeminismi pooldajad samas tuginevad näiteks Rousseau vaadetele individualismi ja õigluse kohta ning tahavad samu väärtusi ka naistele rakendada, seades esikohale võrdsete võimaluste ja õiguste loomise ning inimese kui indiviidi.

Ehk siis lühidalt öeldes — radikaalfeministid tahavad saada rohkem ja korraga (mis iseenesest oleks muidugi tore, kuigi see eeldab ühiskonna suhtumise järsku muutust ja senise elukorraldusega harjunud inimeste jaoks tundub see maailma alustalasid raputavat) ning on valmis selle nimel lärmi lööma, samas kui liberaalfeministid pööravad esmajärjekorras tähelepanu sellele, mida igaüks ise saab ära teha ja alustavad suhtumise muutmist eelkõige iseendast (oodates siiski ka valitsuse poolset abi).

Enamasti nõustutakse sellega, et osad meeste ja naiste erinevused on tingitud bioloogilistest eripäradest, kuid arvatakse, et sotsiaalne sugu (mehelikkus ja naiselikkus, a la „kõik tüdrukud armastavad roosat ja on juba loomult saamatud”) on pigem külge poogitud ning tingitud ühiskonna käitumismallidest.

Kuigi ka Eestis on juba üsna palju naispoliitikuid, ei ole feminismiga seoses poliitiline võim esmane, vaid pigem muude õigustega kaasnev kõrvalprodukt — kõige olulisemaks on maailmas peetud nelja nõuet, milleks on võrdne palk, võrdne haridus ja võimalused, 24-tunnine lapsehoid (pigem USAs) ning vaba kontraseptsioon ja abort nõudmisel.

Ei tundu ju sugugi nii hirmus ega absurdne? Vähemalt minu jaoks tundub see pigem mõistuspärane, kuigi olen mitmeid kordi sattunud lugema ka väidet, et Eestis polegi feministidel millegi eest võidelda, sest kõik õigused on niigi käes.

Oma iva siin muidugi on, sest Ida-Euroopale omaselt on siin naiste haridustase kõrge ja tööhõive suur, kuid samas on Eestis meeste ja naiste ametialane jagunemine väga ebavõrdne (naised ei moodusta juhtivatel ametikohtadel töötajatest isegi mitte veerandit) ning palgavahe jätkuvalt üks suurimaid Euroopas. Samuti on kodused tööd ja lastekasvatus ikka veel rohkem naiste õlul.

Jõmmidest, kes arvavad, et naised ongi olemas ainult selleks, et mehed neid vaadata ja katsuda saaksid, ei tahaks muidugi üldse rääkida (seda enam, et neid esineb igas riigis), aga mõne taolisega kokku puutudes kipud paratamatult soovima, et ka Eestis oleks rohkem „kurje” feministe, kes sellised tüübid korralikult paika paneks.

Tegelikkuses loodame muidugi pigem selle peale, et järjest rohkem kasvab peale tarku ja laia silmaringiga mehi ja naisi, kes omakorda oma lastest nii toredad ja mõistlikud inimesed kasvatavad, et need mured jäävad järjest väiksemaks. Praegu on aga kahtlemata veel küllaga probleeme, mis parandamist vajavad, nii et selle pärast, et feministidel millegi eest võidelda ei oleks, niipea kindlasti muretsema ei pea.

20. september 2007
Toimetaja: Madis Taras
Kolmandal oktoobril annab Naistoimetajate Ühendus üle esimese “Hea sõna” auhinna, mille saab ajakirjanik Margit Kilumets.

http://www.epl.ee/artikkel/400826

“Auhinnaga soovib Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) Naistoimetajate Ühendus tunnustada Eesti meedias silmapaistnud esinejat, kes kannab positiivseid humanistlikke väärtusi vastukaaluks ühiskonnas kahjuks liialt levinud ärapanemisele, kõmuhimule ja pelgalt meelelahutamisele. Hea sõna lisab meie ellu paremaid tundeid, mõtteid ja tegusid,” seisab kirjas EAL-i Naistoimetajate Ühenduse pressiteates.

Naistoimetajate Ühenduse hinnangul on Margit Kilumetsa looming mitmekesine ja ühtviisi professionaalne nii trükiväljaannetes, raadios kui teles ning erinevates žanrites ja erinevates meediakanalites avaldatud loomingut seob armastus portreteeritavate vastu. Žürii kinnitusel just sellisest suhtumisest nad auhinna väljastamisel ka lähtusid.

Margit Kilumets on lõpetanud Tallinna 21. Keskkooli kuldmedaliga, 1987. aastal lõpetas ta ajakirjanikuna Tartu Ülikooli ning 2002. aastal alustas psühholoogiaõpinguid Professionaalse Psühholoogia Erakoolis. Alates 2002. aastast on ta toimetaja ASi Ajakirjade Kirjastuse ajakirjas Eesti Naine.

Enne seda töötas ta ajakirjas Stiil, samuti Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis. Kilumets on olnud nii raadio- kui telesaadete juht, sealhulgas „Hommikutelevisioonis“ ja „Tähelaevas“ ning kirjutanud arvukalt meeldejäävaid artikleid. Kolm korda on teda nimetatud ajakirjade kirjastuse parimaks ajakirjanikuks.

Margit Kilumets on 2004. aastal valminud dokumentaalfilmi „Afganistani armid“ stsenarist ja toimetaja. 2006. aastal ilmus tema sulest Ajakirjade Kirjastuse ja Eesti Naise eluloosarja esimene raamat – Ita Everi lugu pealkirjaga „Elu suuruses“, mida on saatnud enneolematu müügiedu.

Raadiotööd jätkab Margit Kilumets intervjuudega Vikerraadio „Jutusaates“, Eesti Televisioonis on ta aga dokumentaalsarja „HotDok“ toimetaja ja saatejuht.

20. september 2007
Autor: Kadri Ibrus

Regionaalhaigla Hiiu korpusele käib üha kasvav patsientide hulk üle jõu.

http://www.epl.ee/artikkel/400828

„Sel teisipäeval ootasin viis tundi, et saada tilguti alla,” kirjeldas Regionaalhaigla onkoloogiakeskuse patsient Liivi Vastra oma viimast visiiti haiglasse. „Miks me peame ootama elavas järjekorras?” ei saa vähihaige naine aru haigla vastuvõtu korralduslikust poolest.

Naise kirjelduse järgi veedab ta ühe keemiaravi protseduuri saamiseks haiglas terve päeva, koos sõiduga kodust Maardust võtab kõik kokku aega üheksa tundi. Haiglas algab päev analüüsidega, siis tuleb nende vasutseid oodata. Oma arsti juurde on samuti elav järjekord. Kui arstilt luba käes, suunduvad kõik patsiendid taas ühisesse järjekorda tilgutite kabineti ukse taha. „See ootamine seal on kõige pikem,” sõnas Vastra. „Inimesed on väsimusest hallid nendes järjekordades,” märkis ta, mõeldes veel kaugematest Eesti nurkadest kohale tulnud kurnatud patsientide ja nende saatjate peale.

Enda sõnul tunneb ta kaasa ka ülekoormatud õdedele, kes kõigi patsientidega peavad korraga tegelema. „Need ei ole inimlikud töötingimused,” sõnas ta.

„Oleme probleemist teadlikud,” kinnitas Hiiu korpuse keemiaravi osakonna ülemarst Helis Pokker. Tema sõnul vähendab õdede koormust peagi avatav eraldi lahustamiskeskus, kus keemiraravi preparaadid valmistatakse ette tsentraalselt ning patsientidega tegelevad õed ei pea enam sellega tegelema. „Samuti on plaanis laiendada ambulatoorse ravi kabinetti ja juurde teha uusi ravikohti.” Hetkel on kabinetis kaheksa kohta, juurde tuleb Pokkeri sõnul umbes viis kohta.

Lisaks on Pokkeri kinnitusel loomisel uus IT-projekt, mis annab võimaluse registreerida inimesi protseduurideks elektrooniliselt konkreetseteks kellaaegadeks ning kaotada seeläbi elavad järjekorrad.

Pokker tunnistas et järjekordasid kasvatab üha kasvav patsientide arv. Keskmiselt käib kabinetist läbi 30-35 inimest päevas. „Aga patsiente tuleb üha juurde, eriti ambulatoorsele ravile.” Lisaks üha lisanduvatele uutele patsientidele kasvatavad üldarvu ka aina pikenevad ravikuurid. Arenevate ravivõimaluste tulemusel kasvab aina ka juba tervenenud inimeste hulk, kes käivad samas järelkontrollis. Näiteks rinnavähi puhul tuleb peale tervenemist käia esimesed viis aastat kaks korda aastas kontrollis.

„Paraku oleme täna sunnitud tunnistama, et regionaalhaigla Hiiu korpuse ruumid on haigete arvu suurenemisele ja keemiaravi võimaluste avardumisele kitsaks jäämas,” märkis Hiiu korpuse ülemarst ja ravijuht Andrus Arak oma vastukirjas Vastrale. „Probleemiks on ja ilmselt ka jääb õdede puudus,” kirjutas ta samas.

Vastna võttis abi otsides ühendust ka erinevate organisatsioonidega, sealhulgas Eesti vähiliiduga. „Meil on palju organisatsioone, kes tegelevad vähihaigetega, aga abi ei ole kusagilt saada,” teatas Vastra kahetusega. Eesti Päevalehe päringule, kuidas Vähiliidu hinnangul peaks üha kasvavat probleemi lahendama, vastas liidu tegevjuht Maie Egipt, et nemad tegelevad pigem ennetusega, voldikute tegemise ja muu sarnasega.

21. september 2007
Autor: Kadri Masing

Riigi pakutav tasuta vaktsiin jääb kvaliteedilt tasulisele laste-vaktsiinile selgelt alla.

http://www.epl.ee/artikkel/400844

Kaheaastase poisi isa Aleksandri käest küsis arst lihtsalt ja lakooniliselt, kas ta soovib puhastamata või puhastatud vaktsiini – esimene variant on tasuta, teine maksab 500 krooni. “Ma ei hakanud pikemalt juurdlema asjaolu üle, kas maksta või mitte. Kui midagi on tasuta ja selle kohta käib väljend “puhastamata”, siis kes ei sooviks oma lapsele parimat?” rääkis ta Päevalehele.

Perearsti üleriigiliselt lühinumbrilt vaktsiini kohta nõu küsides saab teada, et otsuse tasuta või tasulise vaktsiini kasutamise kohta peab iga lapsevanem ise tegema, kuid arvestada tuleks seda, et riigi pakutav preparaat ei ole nii puhas kui need, mida saab eraldi retsepti alusel osta. Vaktsiinide hinnad jäävad 300 ja 400 krooni vahele.

Ka sotsiaalministeerium tunnistab, et raha eest saadav vaktsiin on imikutele ja lastele paremini talutav.

On ka neid, kes ise tasulist vaktsiini küsivad. Kahe lapse ema, 25-aastane Kätlin rääkis Päevalehele, et tema küsis ise arsti käest tasulise vaktsiini retsepti. Sellest, et riigi pakutav vaktsiin on puhastamata, kuulis ta sõbrannade käest ning luges internetifoorumitest.

Eesti perearstide seltsi esimees Madis Tiik selgitas, et põhjuseid, miks perearstid soovitavad tasulist vaktsiini, on laias laastus kaks. “Tasulise süsti sees on rohkem toimeaineid,” ütles Tiik. Teiseks põhjuseks on vähendada laste traumeerimist, sest tasulist vaktsiini valides tuleb lapsele vähem süste teha.

Püsivaid tervisehäireid ei teki

Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Martin Kadai selgitas, et jutt käib “difteeria-teetanuse-läkaköha-hemofilus influenza tüüp B liitvaktsiinist”, millega vaktsineeritakse koos poliomüeliidi vastase vaktsiiniga kolmandal, 4,5-ndal ja kuuendal elukuul ning kaheaastaselt. Ta lisas, et sõnaga “puhastamata” viidatakse vaktsiinis sisalduva läkaköhakomponendile.

Kadai sõnul on tänapäeval tõepoolest kasutusel erinevaid liitvaktsiine, millele võib olla lisatud kas täisrakuline või atsellulaarne läkaköhakomponent. Täisrakuline läkaköhakomponent tähendab seda, et vaktsiin sisaldab inaktiveeritud haigustekitajat, teiste sõnadega kindlat kogust eluvõimetuks tehtud läkaköha bakterit. Atsellulaarne läkaköhakomponent vaktsiinides tähendab kindlat kogust üksikuid eraldatud läkaköha- bakteri osi ehk teisisõnu antigeene.

Kadai sõnul on uuringud siiski näidanud erinevusi kõrvalmõjude esinemise sageduses eri läkaköhakomponentide manustamisel. “Atsellulaarset läkaköha- komponenti sisaldavad vaktsiinid on imikutel ja lastel paremini talutavad, põhjustades vähem lokaalseid reaktsioone süstekohal, palavikku ning pikaajalist kisa. Sealjuures on oluline rõhutada, et ükski nimetatud reaktsioonidest ei tekita lastele püsivaid tervisehäired,” lisas ta.

Samas lükkas ta ümber väite, et riigi pakutavate vaktsiinide korral kaasneks rohkem süste. “Olenemata sellest, mis läkaköhavaktsiini kasutatakse, süstimiste arv ei muutu,” ütles ta.

Kadai sõnul kavatseb riik kõrvalmõjude sageduse vähendamiseks minna järgmisel aastal üle atsellulaarset läkaköha- komponenti sisaldavatele liitvaktsiinidele, mis tähendab lastevanemate jaoks seda, et nn puhta vaktsiini saamiseks ei pea enam mitusada krooni välja käima.