CEDAW mureküsimused ja soovitused.
Kokkuvõte
10. august 2007

7. Tuletades küll meelde konventsiooniosalise kohustust rakendada kõiki konventsiooni sätteid pidevalt ja süstemaatiliselt, näeb Naiste diskrimineerimise kaotamise komitee (edaspidi Komitee) enne järgmise aruande esitamist valdkondadena, millele tuleb eelkõige tähelepanu pöörata, alljärgnevaid. Nendes valdkondades tuleb ka meetmeid rakendada ja astutud sammude kohta aru anda. Soovitused palutakse teha kättesaadavaks kõigile asjaomastele ministeeriumidele ja parlamendile, et tagada nende elluviimine.

MURE: Konventsiooni sätete ebapiisav rakendamine; konventsiooni mittetundmine kohtunike, juristide, prokuröride ja naiste endi hulgas.

8. Muret tuntakse selle pärast, et kuigi konventsiooni sätted on ülimuslikud, ei teata ega rakendata konventsiooniosalise poolt konventsiooni sätteid ja konventsioonis sätestatud sisulise võrdõiguslikkuse konteptsiooni, samuti ka naiste diskrimineerimise kaotamise komitee üldisi soovitusi ei soolist võrdõiguslikkust puudutavate õigusaktide ja poliitikate ega naiste edendamise raamistikus veel piisavalt. Samuti tuntakse muret, et vastavaid sätteid ja soovitusi ei tea ei kohtunikud, juristid, prokurörid ega ka naised ise, kuna pole ühtegi konventsioonile viitavat kohtuotsust. Samuti et naised ei kaitse eriti oma õigusi nende rikkumise korral, sh ei anna asja kohtusse ega pöördu õiguskantsleri poole.

VAJA TEHA: Tõsta teadlikkust nimetatud kontingendi hulgas, korraldada koolitusi.

9. Selleks on vaja rakendada lisameetmeid, et konventsiooni piisavalt teataks ja rakendataks ülalmainitud raamistikus. Samuti on vaja lisameetmeid kohtunike jne koolitamiseks. Vaja on pidevalt teadlikkust tõsta ja õigusi tutvustada. Koolitust tuleb teha naistele, eriti maanaistele ja naiste positsiooni edendamisega tegelevate organisatsioonidele, et julgustada naisi oma õigusi kaitsma.

MURE: Soolise võrdõiguslikkuse seadust ei rakendata efektiivselt; mure võrdõiguslikkuse nõukogu loomisega viivitamise ja voliniku tööülesannete laiendamise pärast.

10. Kuigi tuntakse heameelt, et soolise võrdõiguslikkuse seadus (SVÕS) on jõustnud, ollakse mures, et pole rakendatud piisavalt meetmeid seaduse kiireks ja tõhusaks rakendamiseks. Eriti suurt muret tuntakse selle üle, et konventsiooniosalisel puudub kõikehõlmav, süstemaatiline ja jätkusuutlik lähenemine poliitikatele ja programmidele, mille eesmärgiks on võrdõiguslikkuse saavutamine. Muretsetakse võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamise viibimise pärast, mis peaks valitsusele soolise võrdõiguslikkuse küsimustes nõu andma. Mure selle üle, et võrdõiguslikkuse volinikule võidakse panna kohustus tegelda muude diskrimineerimise juhtudega peale soolise diskrimineerimise ning et tal puuduvad piisavad inim- ja rahalised ressursid et Soolise võrdõiguslikkuse seaduses (SVÕS) ettenähtud ülesandeid täita.

VAJA TEHA JA ARU ANDA: kuidas tagatud SVÕS kõigi sätete kiire ja tõhus elluviimine; luua SVÕ nõukogu; tagada ressursid; luua igakülgne ja jätkusuutlik toetussüsteem konventsiooni sätete elluviimisele.

11. Konventsioonisalisel palutakse järgmises aruandes infot selle kohta, mida on tehtud SVÕS kõigi aspektide rakendamise tagamiseks ning infot mõju kohta, mida seadus omab konventsiooni sätete parema elluviimise seisukohast. Komitee soovitab välja töötada kõikehõlmav, süstemaatiline ja jätkusuutlik (siin mõeldakse ilmselt pidevat ja süstemaatilist sekkumist võimaldav ja püsikindel) lähenemine konventsiooni elluviimisele, mis hõlmaks kõiki programme ja poliitikaid, mis on suunatud SVÕ saavutamisele. Selle tulemusel peaks kaotatama igasugune otsene ja kaudne diskrimineerimine ning saavutatama tegelik SVÕ kooskõlas konventsiooni artikliga 1 ja 2. Lisaks peaks kehtestatama konkreetne ajakava nimetatud poliitikate ja programmide elluviimisele. Tungivalt soovitatakse jälgida , et institutsionaalne mehhanism saaks paika ja luua SVÕS ette nähtud SVÕ nõukogu. Tagada vajalikud inim- ja rahalised ressursid nende efektiivseks tegutsemiseks ning see, et nende ülesanded oleksid keskendunud SVÕle.

MURE: partiarhaalsele hoiakute ja stereotüüpide püsimine rõhuasetusega haridus- ja karjäärivalikule; mure, et õpikuid pole hakatud läbi vaatama soosstereotüüpide osas; mure, et vähe on naisprofessoreid.

12. Komitee tunneb muret patriarhaalsete hoiakute ja sügavalt juurdunud stereotüüpide edasikestmise üle seoses naiste ja meeste rollide ja vastutusega perekonnas ja ühiskonnas, mis väljendub naiste haridusvalikutes ja olukorras tööturul, samuti nende väheses esindatuses poliitilises ja avalikus elus ning otsuseid langetavatel ametikohtadel. Samas kui väljendatakse heameelt 2005. aasta haridusministri määruse üle, mis puudutas stereotüüpide kaotamist õpikutest ja õppematerjalidest, tuntakse muret, et õpikuid ja õppematerjale pole sellest seisukohast hakatud läbi vaatama. Tuntakse muret naiste vähese esindatuse üle professorite hulgas.

VAJA TEHA: teadlikkuse tõstmise kampaaniad soostereotüüpide kaotamiseks; töö meediaga; pedagoogide koolitamise SVÕ alal; õpikute/õppematerjalide läbivaatamine; haridus- ja karjäärivalikute mitmekesistamine; naisprofessorite arvu suurendamine.

13. Komitee kutsub konventsiooniosalist üles suurendama jõupingutusi ja astuda samme sooliste stereotüüpide kaotamiseks.
Soovitus korraldada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis suunatud nii naistele kui meestele. Meediat tuleb julgustada esitama positiivset kuvandit naistest ja meestest ning nende võrdsest staatusest ja võrdsetest kohustustest era- ja avalikus elus.
Nõue koolitada pedagooge SVÕ küsimustes ja kiiresti vaadata läbi õpikud ja õppematerjalid sooliste stereotüüpide kaotamiseks.
Tungiv üleskutse tutvustada haridussüsteemi kaudu nii konventsiooni kui SVÕ, et muuta olemasolevaid stereotüüpseid arusaamasid naiste ja meeste rollist.
Kutsutakse üles mitmekesistada jätkuvalt tütarlaste ja poiste haridusvalikuid ning töötada välja ja viia ellu programme, mis nõustaksid tütarlapsi ja poisse nende haridustee valikul, pidades seejuures silmas nende edasisi võimalusi tööturul.
Tungivalt kutsutakse üles kiitma heaks poliitikaid naisprofessorite arvu suurendamiseks akadeemilise kaadri hulgas.

MURE: naiste positisooni parandamiseks vajalike siseriiklike institutsionaalsete mehhanismide nõrkus, sh SVÕ osakonna vähene võimu- ja otsustuspädevus ja ebaadekvaatsed inim- ja rahalised ressursid, ülesannetega ülekoormatus.

14. Komitee tunneb muret naiste olukorra parandamise siseriikliku institutsionaalsete mehanismide üle, st SVÕ osakonna üle sotsiaalministeeriumis, eriti seetõõtu, et tal pole piisavalt võimu, otsustuspädevust, inim- ja finantsressursse koordineerimaks efektiivselt valitsuse tööd SVÕ edendamiseks ja konventsiooni elluviimiseks, sh kõigi teiste SVÕ ja inimõiguste mehanismide koordineerimiseks üleriiklikul ja kohalikul tasandil. Märgitakse, et osakonnale on juulist 2007 lisatud perepoliitika valdkond.

VAJA TEHA: siseriiklike mehhanismide tugevdamine.

15. Soovitus, et konventsiooniosaline tagaks naiste olukorra edendamise siseriiklikel mehhanismidel oleks piisavalt võimu, otsustuspädevust jne et saaks efektiivselt SVÕ edendada ja naised saaksid oma õigusi efektiivselt rakendada. Need mehhanismid peaksid olema suutelised efektiivselt koordineerima ja tegema koostööd erinevate SVÕ ja inimõiguste mehhanismidega ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

VÄGIVALD

MURE: Naistevastase vägivalla, sh koduvägivalla suur levik, naiste vähene kaitse ja ebapiisav ohvriabi.

16. Märgitakse koduvägivallaga võitlemise tegevuskava olulisust, mis peaks jõustuma 2008. aastast, tuntakse muret vägivalla, sh koduvägivalla jätkumise üle. Tuntakse muret spetsiifilise seaduse puudumise üle koduvägivallaga võitlemiseks, mis tagaks naistele kaitse, juurutaks lähenemiskeelu ja võimaldaks naistele õigusabi.

VAJA: vägivallaga võitlemise tegevuskava, eriseadus koduvägivallaga võitlemiseks, tagada kompleksne lähenemine ja igakülgne ohvriabi; tegelda info- ja andmekogumisega.

17. Tungiv üleskutse vägivallaga võitlemise tegevuskava vastu võtta ning ellu viia, laialdaselt teavutada nii ametnike hulgas kui ühiskonnas tervikuna ja jälgida selle tulemuslikkust. Üleskutse, et kõik naistest, sh maanaistest koduvägivalla ohvrid, saaksid kohest abi, sh peaks olema piisavalt turvalisi ja korralikult rahastatud varjupaikasid ja ligipääs õigusabile. Veelkordne soovitus töötada välja omaette seadus koduvägivalla kohta, mis tagaks naistele kaitse ja abi. Tungiv üleskutse tegelda naistevastase vägivalla ärahoidmisel ja sellega tegelemisel kompleksselt., vaja tegelda õigusraamistikuga, parandada uurimuste läbiviimist ja andmete kogumist vägivalla leviku ja tagajärgede kohta naistele. Sellisesse andmekogumisse tuleks lülitada ka andmed vägivalla toimepanija ja ohvri omavaheliste suhete kohta.

INIMKAUBANDUS

18. Märgitakse positiivselt seda, mida tehtud inimkaubandusega võitlemisel, sh 2006. aastal vastu võetud inimkaubandusega võitlemise tegevuskava (2006-2009) ja 2007. aasta muudatusi Välismaalaste seaduses, mis lubab anda ajutise elamisloa inimkaubanduse ohvritele jne…

VAJA TEHA: info- ja andmete kogumine kõigist allikaist; tegelda süvapõhjustega, parandada naiste materiaalset olukorda, tegelda ohvrite rehabiliteerimisega; esitada põhjalik info järgmises aruandes.

19. Üleskutse rakendada efektiivselt inimkaubandusega võitlemise kõiki meetmeid. Tungiv üleskutse konventsioonisosalisele koguda ja analüüsida politseist ja muudest allikatest laekuvaid andmeid, võtta vastutusele ja karistada inimkaubandusega tegelejaid, kaitsta kaubitsetud naiste ja tütarlaste inimõigusi.
Soovitus tegelda inimkaubanduse süvapõhjustega, suurendades jõupingutusi naiste majandusliku olukorra parandamiseks, et nad ei langeks ekspluateerimise ja inimkaubitsejate ohvriks, rakendada meetmeid nende rehabiliteerimiseks ja ühiskonda integreerimiseks.
Nõue esitada järgmises aruandes põhjalik info ja andmed naiste ja tütarlastega kaubitsemise kohta, nende ekspluateerimise kohta prostitutsioonitööstuses ja sellise tegevuse ärahoidmise ja sellega võitlemise meetmete kohta.

NAISTE ESINDATUS

MURE: jätkuvalt väike naiste esindatus poliitikas ja otsustamises.

20. Märkides positiivselt edasiminekut naiste esindatuses parlamendis, volikogudes ja kõrgetel kohtadel valitsuses, tuntakse jätkuvalt muret naiste vähese esindatuse kohta avalikus ja poliitilises elus ja otsuseid langetavatel kohtadel, sh parlamendis, ministeeriumides ja omavalitsustes.

VAJA TEHA: meetmed., sh ajutised erimeetmed naiste osalemise suurendamiseks poliitikas ja otsustamises, sh konkreetsete sihttasemete ja ajakava kindlaksmääramine; koolitus naistele; teavituskampaaniad, mida naiste osalemine tähendab ja kui vajalik see on

21. Komitee julgustab rakendama püsivaid meetmeid, sh ajutisi erimeetmeid, vastavalt konventsiooni artiklile 4, lõige 1 ja komitee üldisi soovitustele 25 ja 23 ning SVÕS, et kiirendada naiste täieulatuslikku ja võrdset osalust valitavais ja nimetatavais organeis. Niisugused meetmed peaksid sisaldama nii sihttasemete kindlaksmääramist, numbrilisi eesmärke ja ajakavasid, samuti juhtimist ja läbirääkimiste pidamist õpetavaid koolitusprogramme praegustele ja tulevastele naisjuhtidele.
Tungiv üleskutse viia läbi teavituskampaaniaid naiste poliitilises ja avalikus elus ja otsuseid langetavail kohtadel osalemise tähtsuse kohta.

MURE: tugev tööalane segregatsioon töörutul; suur naiste/meeste palgavahe; ebapiisav info informaalse sektori kohta

22. Märgitakse positiivselt, et SVÕS kohaselt peavad tööandjad edendama SVÕ, kuid tuntakse muret jätkuva tööalane segregatsiooni üle tööturul ning naiste/meeste märkimisväärse palgavahe üle. Märgitakse positiivselt, et delegatsiooni väidete kohaselt on naiste tööpuudus on kahanenud, kuid tuntakse muret andmete puuduse üle naiste osaluse kohta tööturul, informaalses sektoris linna- ja maapiirkondades.

VAJA TEHA: vähendada horisontaalset ja vertikaalset segregatsiooni tööturul; tösta palkasid naiste ülekaaluga sektorites; põhjalik info järgmises aruandes.

23. Soovitus suurendada jõupingutusi tööalase nii horisontaalse kui vertikaalse segregatsiooni kaotamiseks, rakendada meetmeid naiste/meeste palgavahede kaotamiseks, kasutades tööde hindamise süsteeme avalikus sektoris ning suurendades naiste domineeritud sektorites palku.
Soovitus suurendada jõupingutusi naiste ligipääsu parandamiseks kutseõppele.
Tungiv soovitus tagada palgaseaduse, sh võrdväärse töö eest võrdse palga maksmise sätete efektiivne rakendamine.
Nõue esitada järgmises aruandes üksikasjalik info, sh statistilised andmed arengutrendide kohta, mis puudutavad naiste olukorda seoses tööhõivega ja tööga linna- ja maapiirkondades, avalikus, era-, ametlikus ja mitteametlikus sektoris ning mõju kohta, mida rakendatud meetmed on avaldanud naiste võrdsete võimaluste elluviimisele.

MURE: pole piisavalt andmeid ja infot naiste tervise kohta; abortide kõrge tase, HIV/AIDs.

24. Komitee tunneb muret piiratud andmete/info ja arengutrendide alase info piiratud kättesaadavuse üle seoses naiste tervise erinevate aspektidega. Mure, et kuigi abortide arv on vähenenud, on tase ikka suhteliselt kõrge. Mure HIV positiivsete naiste arvu kasvu üle.

VAJA TEHA: vaja uurida naiste spetsiifilisi vajadusi seoses tervisega; parandada naiste ligipääsu tervishoiuteenustele, eriti maapiirkondades;
vältida soovimatuid rasedusi – teavitus, rasestumisvastaste vahendite laialdasem kättesaadavus; sooline aspekt HIV/AIDSi strateegiates; järgmises aruandes põhjalik sellekohane info vanuse, rahvuse, linna-/maapiirkondade lõikes.

25. Juhtides tähelepanu üldiste soovituste 24. punktile naised ja tervis kohta, soovitab komitee uuesti, et uuritakse naiste spetsiifilisi vajadusi seoses tervisega.
Tungiv üleskutse rakendada konkreetseid meetmeid, parandada naiste, sh maapiirkondades, ligipääsu tervishoiuteenustele ning seda jälgida.
Palve tugevdada meetmeid soovimatute raseduste ärahoidmiseks, tehes selleks igasugused rasestumisvastased vahendid laialdasemalt kättesaadavaks, täiendades pereplaneerimise alaseid teadmisi ja tõstes teadlikkust ja seda ilma igasuguste piiranguteta.
Palve esitada järgmises aruandes täiendavat infot naiste tervise kohta, seda erinevate vanusegruppide, rahvuste, linna- ja maapiirkondade lõikes; samuti naiste tervise parandamiseks rakendatud meetmete mõju kohta; samuti infot naiste ligipääsu kohta tervishoiuteenustele, sh pereplaneerimisele.
Soovitus suurendada jõupingutusi HIV/AIDSi ennetamiseks ja sellega võitlemiseks; parandada teavitustööd riskide ja nakatumise kohta.
Soovitus lisada sugupoolte aspekt kõigisse HIV/AIDSi puudutavatesse poliitikatesse ja programmidesse.
Üleskutse tagada HIV/AIDSi strateegiate efektiivne elluviimine ning esitada järgmises aruandes üksikasjalikku ja statistilist informatsiooni naised ja HIV/AIDS kohta.

MURE: info ja andmete puudumine maanaiste olukorra kohta.

26. Komitee jätkuvalt mures info puudumise üle maanaiste olukorra kohta, sh nende ligipääsu kohta tervishoiuteenustele, haridusele, sotsiaalkindlustusele ja muudele intrumentidele ning nende osaluse üle otsustamises.

VAJA TEHA: esitada järgmises aruandes üksikasjalik info maanaiste tegeliku olukorra kohta.

27. Palve esitada järgmises aruandes põhjalik ülevaade maanaiste tegelikust olukorrast kõigis konventsiooniga kaetud valdkondades.

MURE: kodakondsuseta inimeste suur arv.

28. Märgitakse kodukondsuseta inimeste arvu vähenemist, samas väljendatakse muret kodukondsuseta inimeste suure arvu üle, kelle hulgas on ka naised.

VAJA TEHA: tagada kodakondsuseta naistele täielik kodakondsuse saamise õigus.

29. Soovitus suurendada jõupingutusi tagamaks, et Eestis kodakondsust mitteomavatele naistele antakse täielik õigus kodakondsusele.

MURE: alaealised võivad abielluda; naised ei tea uue perekonnaseaduse mõjusid, eriti seoses abieluvaraga; vabaabielunaiste õiguste kaitse

30. Mure selle üle, et 15-18-aastased alaealised võivad seaduslikult abielluda. Mure, et naistel vähe infot uue operekonnaseaduse mõjude kohta, mis muudab lähenemist abieluvarale. Veel mure vabaabielus elavate naiste õigusliku kaitse üle.

VAJA TEHA: tõsta seadusega lubatud abiellumise iga 18 aastale nii naiste kui meeste puhul; teha uue seaduse analüüs sgupoolte aspektist; tagada samasugused õigused seaduslikus abielus ja vabaabielus naistele.

31. Tungiv üleskutse tõsta seadusega lubatud abiellumisiga naistele ja meestele 18. eluaastale, vastavuses konventsiooni aritlikga 16, lõige 2 ja üldiste soovitustega punkt 21 ning lapse õiguste konventsiooniga.
Soovitus viia läbi uue perekonnaseaduse eelnõu sugupoolte aspektist lähtuv analüüs ning esitada analüüsi tulemused ning sellest tulenenud muudatused järgmises aruandes.
Soovitus et nii abielus kui vabaabielus elavatele naistele oleks tagatud samasugused õigused.

VAJA TEHA: ratifitseerida CEDAW fakultatiivne protokoll; lähtuda Pekingi deklaratsioonist ja tegevuskavast; lülitada sugupoolte aspekt aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel tehtavasse.

32. Julgustatakse ratifitseerima CEDAW fakultatiivset protokolli ning võtma võimalikult kiiresti vastu konventsiooni artikli 20, lõike 1 muudatust, mis puudutab komitee kokkusaamist.

33. Tungiv üleskutse kasutada konventsiooniga võetud kohustuste täitmisel täiel määral Pekingi deklaratsiooni ja tegevuskava, mis tugevdavad konventsiooni sätteid ning palve esitada järgmises aruandes selle kohta informatsiooni.

34. Rõhutatakse, et konventsiooni täielik ja tulemusrikas elluviimine on hädavajalik aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks.
Üleskutse lülitada sugupoolte aspekt ning kajastada selgelt konventsiooni sätteid kõikides jõupingutustes, mida tehakse aastatuhande eesmärkide saavutamiseks ning palve esitada sellekohane informatsioon oma järgmises aruandes.

35. Märgitakse, et konventsiooniosalise poolt kõigi seitsme peamise inimõigustealase õigusakti järgimine aitab naistel paremini oma inimõigusi ja pühivabadusi rakendada kõikides eluvaldkondades. Seetõttu julgustab Komitee Eesti valitsust ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni.

VAJA TEHA: levitada konventsiooni ja soovitusi laiadaselt ja kõigile nii poliitikuile, otsustajaile, naisorganidatsioonidele jne.

36. Palve levitada Eestis võimalikult laialdaselt toodud lõppjäreldusi, et kõik inimesed, sh valitsusametnikud, poliitikud, parlameni liikmed ning naiste ja inimüõigustega tegelevate organisatsioonide liikmed oleksid teadlikud sammudest, mis on tehtud VÕ saavutamiseks de jure ja de facto, samuti edasistest sammudest selle eesmärgi saavutamiseks.
Palve jätkata laialdaselt konventsiooni, komitee üldiste soovituste, Pekingi deklaratsiooni ja tegevuskava ning ÜRO peaassamblee 23. eriistungjärgu materjalide laialdast levitamist eriti naiste ja inimõigustega tegelevatele organisatsioonidele.

37. Palve reageerida lõppjäreldustes esitatud mureküsimustele vastavalt konventsiooni artiklile 18. V perioodiline aruanne esitada novembris 2008, kuues novembris 2012 (koondaruanne).

Tere kõigile!

Eilsel Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil otsustati peale pikka punnimist, et seaduse mõjude analüüs siiski tellitakse.
Küsimus, millises mahus see saab toimuma ja mis tähtajaks peab tehtud olema, jäi aga lahtiseks. Komisjoni esinaine Heljo Pikhof peab selles asjas kokku leppima õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheriga. Õiguskomisjon soovib aga eelnõud võimalikult kiiresti menetleda. Esialgu planeeriti korraldada teine lugemine juba oktoobris. Suur oht on, et analüüs tehakse küll ära, aga väga pinnapealselt.

Väga huvitav oli jälgida komisjonis toimunud arutelu. Jaak Aab oli väga tubli, tõi välja mõjude analüüsi vajaduse sugupoole aspektist 🙂
Justiitsministeeriumi esindajad rääkisid ikka ja jälle tuntud teemadel, kuidas seadus kaitseb nõrgemat (lisamata, et sel juhul, kui tal on väga hea advokaat) ja kuidas uue seaduse vastu võtmisel muutub kõik abikaasade varasuhetes väga selgeks.

Sama juttu kordab Andra Olm ka täna Delfis (vt allpool).

Tervitades
Eha

Pereseadus kaitseb nõrgemat

Andra Olm, eraõiguse talituse nõunik, justiitsministeerium, www.DELFI.ee  
12. september 2007 5:48

Uue perekonnaseaduse eelnõu on olnud meedias arutelude ja väitluste teemaks aastaid. Selle aja jooksul on seda palju kordi lahatud, selgitatud, põhjendatud ja veel kord selgitatud. Ja mõne aja möödudes võtab taas kord häälekalt sõna mõni isik või grupp, kes pole mõnest asjast hästi aru saanud.

Selge see, et küsimusi tekib ikka ja tõde sünnib vaidluses, kuid täieliku vale avaldamine massimeedias ja selle kaudu hüsteeria õhutamine on ääretult vastutustundetu, eriti sellise ühenduse poolt, kes naiste huvide eest hoopis seisma peaks. Seetõttu selgitan uue perekonnaseaduse abikaasade vara puudutavat osa uuesti.

Eelnõu kõige tähtsam eesmärk varaõiguse seisukohalt on nimelt majanduslikult nõrgema abikaasa kaitse. Eelnõu ei vii sisse varalahususe süsteemi. Lõpptulemus vara jagamisel on sama, mis praegusegi seaduse puhul — abielu ajal soetatu jagatakse pooleks. Uus süsteem peaks seda soovitud lõpptulemust vaid paremini tagama. Praegune seadus lähtub ühisvara juriidilisest mõistest, uus hakkab lähtuma ühisvara majanduslikust mõistest.

Seni kehtiva seaduse järgi on abielu kestel omandatu abikaasade ühine vara. Teoreetiliselt peaks praegune kord, kus kõik abielu kestel omandatu loetakse abikaasade ühisvaraks, olema tõhus ja õiglane. Kohtupraktika näitab aga vastupidist: lahutused on pikad ja keerulised ning enamasti lõppevad soodsalt paremini toime tulevale abikaasale.

Uue perekonnaseaduse eelnõu kohaselt hakkab majanduslikult nõrgemat poolt kaitsma kaks mehhanismi: kindlustatum pool peab tagama talle ja lastele kohase ülalpidamise ning abielu lõppedes on tal õigus nõuda poolt abielu kestel soetatud varast.

Samas annab uus seadus abikaasadele suuremad õigused oma vara kasutada. Abielu kestel soetatud vara ei ole enam ühine, vaid igaühe enda oma. Eelnõu annab kummalegi abikaasale võimaluse käsutada oma vara ainuomanikuna, kuid piirab seda vabadust siiski kohustusega arvestada seejuures ka abikaasa ja laste huve.

Eelnõu sätestab piirangud tehingutele perekonna jaoks olulise varaga. Näiteks kui ühine eluase või auto on ühe abikaasa ainuomanduses, on eelnõu kohaselt tagatud ka teise abikaasa õigus seda kasutada. Ka ei saa üks abikaasa sellega omatahtsi ümber käia ega seda äritegevuse turgutamiseks maha müüa või pantida. Kehtiva perekonnaseaduse järgi aga, kui perekonna ühine eluase on ühe abikaasa lahusvara (näiteks enne abiellumist mehele kuulunud maja), siis võib see abikaasa maja igal ajal piiranguteta maha müüa ning perekond jääb peavarjust ilma.

Lahutuse korral on kummalgi abikaasal õigus saada pool abielu ajal soetatu väärtusest: kui sissetulekut saab ainult üks abikaasa ja selle tulemusena kasvab ainult tema vara, siis on teisel abikaasal õigus nõuda endale pool abikaasa vara juurdekasvust. Nii suureneb mõlema abikaasa vara võrdselt. Ühtlasi tähendab see, et laste kasvatamine või majapidamise korrashoidmine võrdsustatakse palgatööga — mis on ka õiglane, sest ühe abikaasa pühendumine kodule on tihti teise abikaasa karjääri eelduseks.

Abielu jooksul soetatud vara jagatakse eelnõu kohaselt reeglina raha maksmise teel, kuid kokku võib leppida ka asjade jagamises. Väiksema sissetulekuga abikaasale on rahaline hüvitis kasulik seetõttu, et ta saab ise valida, mida saadava raha eest muretseda, ega pea leppima ühisvara jagamisel talle sattunuga. Siiski jääb ka võimalus, et vaidluse korral määrab kohus mõne asja kuuluvuse, arvestades abikaasa ja laste erilist huvi.

Eelnõu parandab selle abikaasa olukorda, kes ei olnud abielu kestel ühise kodu kaas- ega ühisomanik. Kui eluase omandati mehe nimele, võib kohus jätta eluruumi pärast lahutust kasutada hoopis naisele, kui naisel koos lastega pole võimalik leida endale kohe uut eluaset, samal ajal kui mehel on võimalik leida peavarju ka mujal — seda võimalust kehtivas seaduses pole.

Seega ei pea vastlahutatud ja lastega üksi jäänud ema kartma kodutuksjäämist. Samuti laiendatakse eelnõuga abikaasade vastastikust ülalpidamiskohustust. Olenemata põhjusest, miks üks abikaasa ise piisavat sissetulekut ei saa, on teine kohustatud talle tagama pere elustandardile vastava ülalpidamise.

Pärast lahutust on eksabikaasal õigus nõuda ka ülalpidamist, kui abivajadus on tekkinud seoses väikelapse hooldamise, kõrge vanuse või halva terviseseisundiga. Kokkuvõttes jääb kehtima senise süsteemi parem osa, kuid edaspidi oleksid majanduslikult vähemkindlustatud abikaasa — enamasti perele ja lastekasvatamisele pühendunud naise — õigused paremini kaitstud ning abikaasadel oleks oma vara lihtsam käsutada.

Pretty Cripple-näitus käsitleb puuetega inimestele suunatud võimu kasutamist ja võimu koridore, s.o. struktuure.
Näitus on saanud nime 1990. aastal linastunud filmist Pretty Cripple,
mis on mugandatud My Fair Lady stiilis, Bernard Shaw saja-aastasest näidendist Pügmalio.
Algupärane lugu on poeedi Ovidiukse käsikirjast ja leidus aastal 8 jKr valminust eepilisest poeemist Metamorfoosid.

Pügmalio-müüt jutustab andekast küproslasest skulptorist, keda ei huvitanud saare kergemeelsed naised, vaid ta hakkas kivist tahuma enesele naist. Kui kiviskulptuur sai valmis, oli see nii kaunis, et Pügmalio armus sellesse esimesest pilgust. Ta andis skulptuurile nimeks Galatea ja külvas selle kingitustega üle.
Lõpuks läks Pügmalio templisse paluma Afroditet, et see annaks talle naise, kes oleks sama täiuslik kui Galatea.

Kui Afrodite käis skulptuuri vaatamas oli ta hämmastunud skulptuuri sarnasusest enesega ja ta äratas skulptuuri ellu. Nii sai Pügmalio Galatea.

Filmis Pretty Woman ei ole naine kivist, vaid prostituut ja nii öelda lihvimata teemant. Filmi süžee jutustab kahe inimese kohtumisest ja sellest, kuidas paremaosaline ärimees imetleb hoopis teises ümbruses kasvanud prostituudi andekust ja omanäolisust.
Lisaks armastusele sünnib nende vahel valmendajasuhe, mis puhub vähehaaval nende ellu uut hinge.

Võimu kasutamine

Pretty Woman filmis on probleemiks võimu kasutamine ja naiselikuse määratlemine suhtes mehesse. Naine oletatakse olevat modelleeritav vaha, millesse sära, hinge ja individuaalsuse võib sisse puhuda ainult mees. Naisest saab sobiv mehele, alles mehe enese modelleerimise järel. Naise roll on olla lihtsalt olemas mehe kaudu ja mehe kingituseks.

Meditsiinilise puude mõistes on midagi sarnast. Arstiteaduses ja psüholoogias puue määratletakse otsides indiviidist väliseid, siseseid või toimingulisi vigu nagu puuduvad meeled (nägemine, kuulmine), ihuliikmed (jalad, käed) või psüholoogilised oskused. Leiud analüüsitakse ja üritatakse neid parandada abivahendite, teraapiate, ravi ja rehabilitatsiooni abil. Kurb küll aga alati pole esmatähtis elukeskkonna parandamine, vaid inimese mugandamine ühiskonna standartidega sobivaks.

Meditsiinilise puude mõistes võim ja vastutus inimeste elust siirdatakse asjatundjatele.Selle malli hindajad kritiseerivad seda lähtepunkti, kus erinevus loetakse veaks, mida tuleb parandada. Näiteks tehakse kurtidest inplantide abil vaegkuuljaid. Indiviidide patologiseerimisega ka põhjendatakse ja õigustatakse puuetega inimeste eriõigusliku positsiooni/kohta ühiskonnas, kuna seda peetakse loodusseaduseks.

Pretty Cripple – näitusel võimu kasutab miljonärist-Edwardi asemel puudeta, selleks on terve mees ja ühiskond, nagu näiteks Haigekassa ning Sotsiaalhoolekanne. Puudega inimene on selles kooselus see, kes mugandub, taibub, paindub ja loobub. Tema ootab kodus abistajat ja ei tea, kuidas nende toetustega küll toime tulla.
Lõpetab harrastustes käimise, sest puuduvad piisavad toetused ja abistajad ning ministeeriumist ametnik vastab et te saate ju küllaldaselt toetusrahasid.

Elamuste kitsenemine

Pretty Womanis on hetk hetke järel, kus Edward võimaldab Vivianile luksuselu. Uued kogemused ja õnnestumiste meelehea tõstab Viviani enesekindlust. Sotsioloog Leila Simonen on kirjutanud, et elamused lisavad oivaldamist ja aitavad üldistuda. Kannustavate elamuste abil võib inimene vabaneda trafaretsetest loovust aheldavatest uskumustest, ja muuta nõnda arvamust enesest.

Vivian proovib metamorfooside ajal kõike võimaliku – šampanjast ja maasikatest kuni sõidust eralennukiga ooperietendusele.
Ta pääseb sõitma Lotusega, elama nädala viietähe hotellis, sööma tigusid, šoppama piiritult Rhodeo Drive’il ja vaatama poolot.

Pretty Cripple näitusel tehakse küsitavaks asendid, mille järgi luksuslik elu, väljanägemine ja lõbutsemine ei ole üldse tähtsad, eriti veel kui küsimuses on puuetega naised. Sageli arvatakse, et puuetega inimestele tuleb organiseerida ainult hingelisi või ülevaid vaimseid elamusi, mitte Pretty Woman- stiilis korraldatud Hollywood -elamusi. Aga miks puuetega naiste unelmad ja tähthetked ei tohiks liituda miljonäridega ja mullivannidega? Peab ju puuetega inimestelgi olema õigus põgeneda ebarealistlikutesse unelmatesse.

”Näitusel vahetan Julia Robertsi asemele tavalisi puuetega naisi. Tahan näidata, kuidas nad raiskavad raha mõnuga, lõõgastuvad vahuvannis ja nõuavad, et neid kantakse ooperis looži. Üritan saada teostesse samasugust naudingulist ja elamuse rõõmu nagu filmis, samas näeme aga, et nii tegelikuse probleemid kui ka raskused jäävad alles.”

Üks tähtsamatest töötamise motiividest on tahe, kasvõi kunsti abil kommenteerida praegust arengut: kus hoolekanne ostetud teenustega kahandab juba niigi kitsaks muutunud puuetega inimeste ja vanurite võimalusi ning elamuslikke kogemuste pagasit. Mis siis, et kunsti maailmas kõneldakse projektidest, millega juhitakse tähelepanu kitsaskohtadele. Siiski on need projektid, ainult kultuuriline glazuur ühiskonnas valitsevatel tegelikel sotsiaalsetel puudustel, millega riik ei taha ega kavatsegi tegeleda.

Puuetega inimeste õppimine ja liikumine on mitmeti piiratud vahendite puudumise tõttu. Nii tillukesed toetused ei kata tegelikke vajadusi. Võtame kasvõi õppemaksu töötaval puudega inimesel, mis on umbes kahe aasta kohta 50 000 krooni ja sellest katab riik õppetoetusena 20%. Töötul puudega inimesel, statsionaaris õppijal on see riiklik toetus veel väiksem. Kõnelemata liikumisel vajaminevaid transporditoetusi. Kui õppida, siis nende toetustega pääseb kooli ja tagasi keskmiselt (4) neli korda kuus edasi-tagasi. Missugune õppeasutus peab sellist õppurit?
Kas toetused on seepärast nõnda väiksed, et on riiklikult ohtlik, kui puuetega inimesed saavad haritumaks Ja neil on seetõttu oma elu korraldamiseks rohkem võimalusi
nõuda energilisemalt võrdsust?

Inimlikust seisukohast on lausa diskrimineerimine, kui näiteks puudega inimene elab ainult kaupluse teenusele toetudes (tuuakse kellegipoolt valitud kaup koju kätte), sest tal puuduvad võimalused tarbeliseks abiks ja transporditeenusteks. Võib lausa ettekujutada, kui kitsaks nende üksi elavate puuetega inimeste toiduvalik jääb, kui nad ei pääse kasvõi viis aastat kauplusesse ise valikuid tegema. Ja lisaks sellele nad jäävad ilma kauplustes valitsevatest lõhnadest ja värvidest ning meeleolust. Rääkimata
sellest, et koju toodav või kõige lähemast kauplusest saadav kaup võib
osutuda hinna poolest kallimaks kui mujal.

Puudega naise kaubanduslik väärtus ja intiimsuhe

Näituse teiseks peateemaks on intiimsuhe. Mitte võrdõigusliku, vaid vanaaegese – mees-naine mõiste vaatenurgast. Statistiliste andmete põhjal kohtavad puuetega naised 2-10 korda tõenäoliselt tavarahvastikust enam oma võimukasutamisest nautivaid (konni) ärakasutajaid.

Soome Invaliidide Liit tellis 2006 aastal uuringu, kus mõõdeti liikumispuuetega inimeste kaubanduslikku väärtust, mille tulemus oli ühemõtteline, näiteks mitte ükski alla 30. aastane, niiöelda terve mees ei kujutanud ette, et armuks liikumispuudega inimesesse.

”Uuringu innustusel olen saatnud Pretty Cripple internetiküsitluse, mille eesmärgiks on koguda näituse jaoks, isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid ja meelepilte, puude mõjust intiimsuhtes.

Küsin näiteks, kuidas puudega naisesse suhtutakse, kui ta ilmub mehe kõrval tervete seltskonda? Mis juhtub sotsiaalsetes suhetes, kui mehe preemiaks ei olegi Julia Roberts, vaid päris tavaline puudega naine? Aga milline on tunne, saada preemia, mis on eriline või väljaspoolseisjate meelest lausa kingitus teisest kategooriast? Kas sõprade ring kadestab meest, kellel on õnnelik ja hea intiimsuhe puudega naisega? Kas kunagi küsitakse puudega naise mehelt, et kuidas ja kust said nii fantastilise naise enesele võlutud?

Puuetega inimeste tabusid kaardistan, küsides: kuidas talle tundub mõte, et ta on Pretty Womani mõistes, teemant mehe Rolexis? Kas terve mehe saamine on puudega naisele staatuse küsimus? Kas terve mehega kurameerimine teeb puudega naisest teistest invaliididest parema puudega inimese? Aga kas puudega naine valib meelsamini Richard Gere kui Stephen Hawkingsi? Kas joonistab terve mehe armastus puudega naise piirjooned kuidagi tervemaks? Ja kas see on alistumine kui puudega inimene valib teise, puudega inimese. Kui ta ei saagi tervet, või on see samastumise tõttu -armastus?”

Näitusel näeme, kas puhub Afrodite puuetega naistesse pygmalio-efektiks nimetatud elu ja hinge, ja kas armastus on alati nii pime nagu öeldakse.
Kui paksud ja roosad prillid mehel peavad olema (või kas peavad?) kui naises on arme, kõverusi, elu löödud argust või pikkade haiglas veedetud aegade kartust?

Pretty Woman filmis tõeline Vivian koorub esile alles siis kui ta hakkab Edwardile vastu. Soovin, et ka Pretty Cripple näitusel tõeline mina leidub mitte alistudes, vaid mugandumisest loobudes.

Teostus

”Teoste mallidena olen kasutanud puuetega naisi. Praeguseni on kõik projekti kaasatud olnud sellest innustunud.

Olen pürginud kasutama fotografeerimise olukordades jõudu andvat pildistamise vormi, ja tagasiside põhjal on malliks olemine olnud meeldiv kogemus. Pean tähtsana, et puuetega naistele organiseeritakse üritusi olla esil vaadatavana ja vaatajana.”

Näitus oli esil käesoleva aasta mai-juuni kuus Helsingi vanas bussijaamas paiknevas TARU-galeriis ja Espoos galeriis Siltasaari.
Näitust on alustavalt kutsutud ka Dublinisse ja Barcelonasse. Näituse materjale kasutatakse 2007 aastal mitmetes seminarides Soomes ja välismaal.

allikad:
Harjula, Minna (1996) Vaillinaisuudella vaivatut. Vammaisuuden tulkinnat suomalaisessa huoltokeskustelussa 1800-luvun lopulta 1930-luvun lopulle. Suomen Historiallinen Seura, Bibliotheca Historica 15, Helsinki.

Hietala Sirpa (mielipide 3.4.2006) Ovatko vammaiset vain säästökohde? Helsingin Sanomat

Kaitavuori Kaija (29.11.2005), Arvot, arvioinnit ja vaikuttavuus (art.) http://www.fng.fi/fng/rootnew/fi/kehys/pdf/arvot_arvioinnit_vaikuttavuus_kaitavuori.pdf  

Koskinen Katri (2000), Pienistä peileistä näkyy kaunista (art.) Mikä nainen! Kuusi tarinaa vammasta ja naiseudesta. STM, VANE, Edita Oy  

Kröger Teppo (18.10.2001) Akateeminen, professionaalinen ja kokemuksellinen näkökulma vammaisuuteen. (Puhe Jyväskylässä) http://www.peda.net/verkkolehti/jyu/vamtut?m=content&a_id=8  

Mellais Maritta (art.) Sota on ohi! – jos niin haluat. Kaltio 3/2002.

Mäki Teemu (2005) Näkyvä pimeys – esseitä taiteesta, filosofiasta ja politiikasta. LIKE

Reinikainen Marjo-Riitta, Vammaisuus ja sukupuoli yhteiskunnassa (art.), www.sexpo.fi/images/Reinikainen.pdf  

Reinikainen Marjo-Riitta (1996), Vammaiset ruumiit – kehokulttuurin toiset. Teoksessa Riitta Koikkalainen (toim.) Ruumiita! – ruumiista, ruumiillisuudesta,
kehosta, kehollisuudesta. Jyväskylän Yliopiston Ylioppilaskunta, JYY julkaisusarja n:o 39, Jyväskylä
“Tavisten suhtautuminen liikuntavammaisiin” -tutkimus (2006). Invalidiliitto ry. http://www.invalidiliitto.fi/attachments/tiivistelma.pdf  

Vammaisjärjestöjen naisverkoston vammaisten naisten tavoiteohjelma. 
http://www.nkl.fi/julkaisu/muut/olennainen.htm

Foorum
Aeg: 13.10.2007, kell 10.00-16.00
Koht: Kohtla-Järve Kultuurikeskus, Ida-Virumaa
Korraldajad: MTÜ Kodanikukoolitus, MTÜ Eesti Naiste Koostöökett
Toetaja: Sotsiaalministeerium
Osavõtjad: 150 inimest.
Keeled: eesti ja vene
Päevajuhid: Reet Valing ja Kristi Tamm

Võrdsete võimaluste aasta (Год равных возможностей)

Soovitav kanda rahvariideid või rahvuslikke ehteid, kaunistusi

Otsi naist! Kui inimestele midagi väga vajalikku korda saadetakse, siis leiame tegutsemas naisi. Naise kätt näeme Eesti kaardil igalpool, kus tehakse tublit tööd, kus omavalitsus on tegus, kus võetakse vastu tähtsaid otsuseid. Naised suudavad teha mitut asja korraga: esinduskogus sõna võtta ja kodus suppi keeta, seaduseeelnõud kirjutada ja lapsega kooliülesandeid lahendada, juhtida ja meeskonda moodustada, laulda ja tantsu keerutada.
Foorumil Naine Eesti kaardil saame kokku naistega, kes on suurepärased oma töös ja kadestamisväärselt andekad laulus, tantsus, näitemängus, käsitöös.

10.00 Registreerimine foorumile, hommikukohv

11.00 – Foorumi avamine
Foorumist osavõtjaid tervitavad Kohtla-Järve tantsulapsed

Kes me oleme?

Naistel on ühiseid probleeme, mille lahendamisele saame kõik, olenemata ilmavaatest, vanusest, rahvusest või usutunnistusest, kaasa aidata. Tänavune võrdsete võimaluste aasta annab põhjuse erinevate osapoolte koostööd esile tõsta.

• Tutvustavad intervjuud foorumist osavõtjatega
• Elavad arvud
Intervjuu Riigikogu aseesimehe Kristiina Ojulandiga naissaadikutest Riigikogus ja kohalike omavalitsuste volikogudes
• Kui võim on naiste käes
Vestlusring esinduskogudes tegutsevate naistega – Riigikogu liige ja maaelu komisjoni liige Kaia Iva, Kohtla-Järve Ahtme ja Sompa linnaosavanem Viktoria Tsventarnaja, Sillamäe linnavolikogu esinaine Jelena Koršunova.
• Kohtla-Järve Kultuurimaja ansambli meeleolukas pillilugu

Naine juhina

Kui ettevõtet, organisatsiooni või ühendust juhib naine, siis on teada, et ta teeb seda hästi. Naisjuht on usaldusväärne, tähelepanelik ja salliv vaatamata sellele, et naise tööd tasustatakse kuni veerandi võrra vähem kui meeste oma. Ühiskonnas kehtib ikka veel müüt, et naise töö pole võrreldav mehe tööga.

• Tutvustavad intervjuud foorumist osavõtjatega
• Naine tippjuhina
Vestlusring juhtidega erinevatelt elualadelt
Eesti suurima kooli – Viimsi Keskkooli – direktriss Leelo Tiisvelt
Estonia kaevanduse finantsjuht Nadežda Klepikova
Tallinna Tantsukooli asutaja ja juht Stassi Šois.
Nais-tippjuhi kuvand tantsupeeglis

13.00 –Vaheaeg

13.30 – Võrdsete võimaluste aasta

Euroopa on tänavuse aasta nimetanud võrdsete võimaluste aastaks. Oleks loomulik, et kõik aastad pakuksid võrdseid võimalusi kõigile. Meie, naised, oskame selle eest seista.

• Võrdsed võimalused mittetulundussektoris
Intervjuu Eesti Mittetulundusühingute Ümarlaua esinaise Riina Kallasega ja Eesti Naiste Koostööketi esindaja Eve Võrguga.
Laul avab südameid
• Meie venelased, meie ukrainlased, meie armeenlased…
Intervjuu annab Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse projektijuhi Evelin Müüripeal rahvusvähemuste rollist Eestis.
Eestis oskavad laulda kõik. Laulavad ka ametnikud ja projektijuhid
Laulev projektijuht
• Intervjuu Tšuvašši kultuuriseltsi esindajaga Iraida Sahharovaga
Kultuuriseltsi etteaste
• Kokkuvõtvad intervjuud foorumist osavõtjatega
• Laulab Kohtla-Järve poistekoor
Ühislaul

15.00 Hüvastijätulõuna

Foorumist osavõtt tasuta.
Transpordivõimalustest teatame täiendavalt.

Osavõtuks registreerida Reet Valingule 05.oktoobriks:
reet@kodanikukoolitus.ee  
Tel 50 50 884 või 6566706

Anna teada:
Oma nimi
Organisatsioon/asutus
Vald/linn, kust tuled
Kontaktid (e-mail või telefon)

MTÜ Kakora ja PPÜ koos Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskusega kutsuvad Pretty Cripple –näitust külastama.
Üritust toetab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.

”Miks puudega naise unelmatesse ei tohi sisalduda miljonärid ja mullivannid?”, küsib sotsiaalpoliitikat kommenteeriv tekstiilikunstnik Jenni-Juulia Wallinheimo. ”Peab ju puudega naiselgi olema õigus põgeneda reaalsest elust hedonistlikussse ja ebarealistlikusse maailma.”

Pretty Cripple

Tere tulemast avamisele 16.10.2007 kell 15,00

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuse Keskus, Endla 59 saalis

Näitus on avatud 17.10. – 30.10.2007, E-R 12-17, L-P 11-15, teine korrus, õppeklass.

Jenni-Juulia Wallinheimo näitus Pretty Cripple kasutab 1990 vändatud filmi Pretty Woman ideed, vahetades prostituudi kohale tavalise puudega naise ja miljonäri kohale ühiskonna võimukoridorid. Teosed muudavad küsitavaks asendid, mille põhjal tuleks puuetega inimestele organiseerida ainult hingelisi ja armsaid elamusi aga mitte hollywoodlike (jalad lahti maast) stiilis elamusi.

Näitus kommenteerib eriti ostuteenustele põhinevat hoolekande tööstust, mis kahandab puuetega inimeste ja vanurite elamuste kogemist. Kuigi puuetega inimeste olukord pole sugugi kiita, näeme Pretty Cripple näitusel, kuidas nauditakse shampanjat. Edasijõudnud ja lõbutsevad puudega naised esitlevad inimesi, kellest aina enam kõneldakse ühendatuna töötumuse, ehitusnormide, prioriseerimise, lootesõelumise ja elustamise keelustamisega seoses.

Aastal 2005 Jenni-Juulia Wallinheimo laialt Soomes esil olnud näitus ”Ma ei jaksa enam – hellusest purunevad luud” oli väljas INDEX:-modelleerimiskonkursil ja sama aasta sügisel külastas näitus Hiinas Hunani tehnilist ülikooli.
2006 töötas Jenni-Juulia Wallinheimo Soome Kultuurkapitali toetusel Pretty Cripple-näituse kallal ja mais 2006 käis kunstnik uuesti Hiinas Hunani ülikoolis pidamas work-shopi ülikooli tudengitele.
Soome Yleisradio TV1 saade ” K-reppu ”( eesti keeles K-seljakott) esitas 15.10.2006 Hiinas toimunud work-shopi. mõteid
Jenni-Juulia Wallinheimo loomahaigusi ja puuetega inimeste teenuste allakäiku kommenteerivad teosed ”Suu ja sõrataud, BSE ja Linnugripp” olid eelmise aasta septembris väljas Soome EVIRA avamisel.
Jenni-Juulia sotsiaalpoliitiline kunstiblogi ”Puuetega keha pildid” valiti Soome 50-ne parima blogi hulka Tuomas Kilve raamatus blogid ja bloggamine.
lisa infot www.prettycrip.vuodatus.net  
www.jenni-juulia.com  

“Kas te ikka teate, et meil on siin enamikus erivajadusega lapsed?” küsib juhataja Tiiu Reek, kui alustan ühepäevast külaskäiku Käopesa lastekodus.

Seda ma ei tea. Ühmatan vastuseks midagi ebamäärast.
Piilun koridorist sisse. Lastekodu – või õigemini asenduskodu, nagu seadused seda nüüd nimetavad. Ka “puuetega lapsed” pole korrektne väljend – tuleb öelda “erivajadustega”.

http://www.eestinaine.ee/93986

***
Kõnnime koos lastearst Marje Kleemanniga mööda koridori kõige “raskemate” – nagu neid siin nimetatakse – laste tubade poole. Arsti võimuses on teha nende elu vaid mugavamaks, näiteks leevendada ja ära hoida krambihoogusid.
Marje räägib, et nii mõnigi praktika ajal siia sattunud tudeng hakkab nutma ja väidab pärast, et ei taha kunagi sünnitada. Neile tuleb meelde tuletada statistikat: valdav enamik lapsi sünnib tervena. On juhtunud sedagi, et lahkutakse ummisjalu. Kord tuli üks naine heas usus proovima abikasvataja ametit. Läks poole päeva pealt “korraks poodi” ega tulnud enam tagasi.

***
Läheneb lõunauinaku aeg.
Pealtnäha tundub, et siin ruumis on neli võrevoodit, kus lebavad aastased lapsed. Tavalistest beebidest erinevad nad selle poolest, et nende keha on veidi pikemaks veninud. Iga voodi kohal on silt, millel kirjas voodis lamaja sünniaeg. Suure üllatusega tõden, et nad on tegelikult teismelised! (Arst: “Tugeva närvikahjustusega lapsed jäävadki tavaliselt titakaalu. Pikkust tuleb natuke juurde, aga lihaskude on õrn ja kerge, sest enamik neist ei liigu.”) Lisaks on iga lapse nimesildil kirjas, mitu aastat on ta käinud lastekodu ruumes tegutsevas koolis. (Arst: “See on toimetulekuõpe ja emotsioonide kasvatamine, igaühele tema tasemel: lamav laps üritatakse õpetada istuma ja istuv laps saada roomama…”)
Püüan kinni esimese pilgu ja ulatan käe. Laps haarab terve pihuga ja pigistab nagu tubli paarikuine beebi.
“Nad kõik kontakteeruvad, ainult et oma tasandil,” ütleb arst kõrvalt.

***
“Oi, sõbrakene, kust sa selle kätte said, mis sa teinud oled?” Oleme arstiga kõndinud voodi juurest voodi juurde ja rääkinud laste diagnoosidest: kellel on sünnikahjustus, kellel kromosoomipatoloogia… Viimane diagnoos kuulub ulaka ilmega S.-ile. Vanuse järgi teismeline noormees põlvitab uhkelt keset oma võrevoodit. Ta on suutnud end võre najal niikaugele upitada, et on saanud aknalaualt kätte lillepoti. Voodi on mulda täis ja S. vaatab väljakutsuval ilmel meie poole…
“Ei püsi pudeliski paigal,” võiks talle vist ka diagnoosiks panna. Poisi jalad küll ei kanna, aga kui panna ta koridori põrandale, liigub ta tagumiku peal nii kiiresti, et taga ajada tuleb jooksujalu. Praegu koogutab ta edevalt meie poole, ilmselgelt nautides tähelepanu.

***
Üks voodil liikumatult lamanud pisikest kasvu laps aevastab nii, et kardan hetkeks, et ta tegi oma kaelale liiga. Nõnda kummaliselt jääb ta peake hetkeks lõnkuma.
Viirushaigusi kipubki siin majas olema rohkem kui tavalistes kodudes: siinsetel lastel on nõrgem immuunsus ja suurem tüsistuste oht. “Tavalaps liigub ringi ja köhib röga välja,” selgitab arst. “Lamaja laps ei saa seda teha: kui tema jääb bronhiiti, siis on suur tõenäosus, et see läheb üle kopsupõletikuks.”

***
Ja kolmas tuba.
M. – temalgi on kaasasündinud kromosoomihaigus. Kissis silmadega poiss põlvitab keset võrevoodit. Ta peaks kandma prille ja kuuldeaparaati, aga ta tõmbab need peast ühe minutiga. Mänguasjade suhtes on tal oma kindlad tujud: tal on kaks komplekti plastmassist võtmeid, millega vooditundide ajal mängida. On päevi, mil ta viskab ühe komplekti solvunult minema ja on päevi, mil ta kangekaelselt kiigutab ja loksutab oma voodit – see on tema suhtlusmeetod –, kuni saab mõlemasse kätte erineva võtmekimbu. M. magab põlvili: tema jalad ei paindu sirgeks. Poiss paneb oma pea madratsile kägaras jalgade kõrvale või peale.

***
Kõrvalvoodis ootab lõunaund lastekodu kõige suuremate silmadega tüdruk. Tumepruunid sügavad silmad ja naeratav nägu. Tema vaateväljas on seesama voodit lõgistav M. ning aken, kust paistab taevas ja katusesiil.
Mulle tundub, et see pisike seitsmeaastane tüdruk on õnnelik. “Ta ei ole mitte kunagi nutnud, on väga vaikne ja omaette laps,” kinnitab mu tunnet ka kasvataja Laine Turu. Ta räägib S.-i loo: sünnitusmajast koju läks tüdruk tervena, aga emal oli ilmselt juba varem olnud herpes, mis lõi lapsel välja kahe nädala pärast. Tekkis ajukahjustus ning ema loobus tütrest.
S. jääbki naeratades vaatama, kui ma edasi astun.

***
Veel üks tuba.
Selle tüdruku peentest näojoontest on näha, et tal on olnud ilus ema ja ilus isa. Ta asub fotograafi poole suure suuga naeratama ja häälitsema, ajades vahepeal ka keelt suust välja ning pööritades silmi üles-alla.
“Ebaselge ajukahjustusega,” jutustab kasvataja N.-i lugu. “Ta elab siin teisest eluaastast, alguses oli kodus, aga siis jäi areng seisma…” Ega nad lastekodus täpselt ju tea, aga tundub, et puudega laps oli üks põhjus, miks vanemate abielu lagunes. Ema leidis uue kaasa ja nüüd on tal uus, terve laps. Esialgu käis ta sageli N.-i vaatamas. Siis võttis uus laps üha enam energiat ja nüüd käib ema peamiselt vaid sünnipäevadel.
N. on üks väheseid siinseid kasvandikke, keda vanemad vahel vaatamas käivad. Osa vanemaid on kas haiged või alkohoolikud. Teine osa vanemaid on korralikud inimesed, aga eelistavad mitte tulla. Juhataja Tiiu möönab: “Mõni ema ütleb, et ta on pärast siin käimist mitu päeva või lausa terve nädal töövõimetu. Olen öelnud, et kui see teeb hinge haigeks, siis ärgu tulgu!”
Lisaks muule on nii mõnelgi perel valehäbi. Kasvataja Laine räägib loo: “Tean ühte last, kes elab siin meie juures, aga kelle ema lasi kirjutada oma sõbrannadel aastaid tagasi matusekuulutuse, et laps on surnud. See laps on täitsa elus, tubli laps Downi tõvega!”

***
Lastekodust lapsendamise puhul kehtivad kindlad reeglid ja seaduspärasused: Eesti pered tahavad endale ainult tervet last, välismaale lapsendamiseks lubatakse vaid neid, kellele pole leitud Eestis kasuvanemaid. Need lapsed on tavaliselt mingi puudega. Siit majastki on igal aastal välismaale lapsendatud: peamiselt Soome, Rootsi ja Ameerikasse.
Kohe algusest peale seati lastekodus sisse reegel, et last ei saa endale välismaale tellida nii-öelda posti teel. Pere peab tulema kohale ja vähemalt nädal aega oma väljavalitut vaatamas käima või temaga linnas aega veetma. “Tuleb ju ikka järele proovida, kas lapse ja võimalike vanemate vahel on vastastikune sobivus,” selgitab Tiiu Reek. Vahel juhtub ka, et selle nädala jooksul otsustab lastekodu, et ei usalda peret. Hiljuti näiteks oli külaliseks abielupaar Ameerikast, kes elab farmis ja peab kümneid hobuseid. Ega nad eriti oma väljavalitud lapsega suhelnudki, aina rääkisid hobustest. Jäi mulje, et laps võetaks avaliku arvamuse rahuldamiseks: peres peab ju ikka laps ka olema. See asjaolu ning mingi kummaline sisetunne panid töötajad otsustama: see pole õige koht, kuhu lubada meie kasvandikku adopteerida.
Lapsele muidugi ei öelda varem, et “välismaa onu ja tädi tahavad sinuga mängida sellepärast, et sind võib-olla lapsendada”. Ei öelda, aga lapsed loomulikult aimavad. “Selle sooviga – leida endale vanemad – elavad nad siin kõik,” märgib vanemõde Svetlana.

***
Iga kord last kasuperesse saates panevad lastekodu töötajad tulevasele emale-isale südamele: palun saatke kas või kord aastas kiri, kuidas tal läheb, sellel on meile suur emotsionaalne tähendus. “Eesti pered enamasti ei saada, ma ei tea, miks,” räägib juhataja nõutult. Välismaised pered asuvad aga peaaegu kõik lastekodule pilte ja kirju saatma, suviti käiakse Eestis ja Käopesas külas. Väiksematel põnnidel jääb eesti keel võõrsil tavaliselt kängu, aga on ka neid peresid, kes hakkavad lapse huvides eesti keelt tönkama. “No oli meil näiteks Ameerika pere, kellel olid siin lastekodus kohanemise ajal seinale kleebitud suured plakatid, peal eesti- ja ingliskeelsed sõnad.”
On juhtunud, et kasvatajad ei tunne pärast äragi last, kes on vahepeal aasta-paar välismaal elanud ja seal iluoperatsioonid läbi teinud. “Näiteks oli meil poiss, kel oli suulaelõhe ja üsna inetu huul. Aga nüüd, pärast plastilisi operatsioone on ta niiii ilus poiss!” Juhataja Tiiu Reek naeratab uhkelt.

***
Osa asju on Käopesas praegu paremini kui nõukogude ajal. Juba kas või maja: endine kroonuhaigla sai pärast korralikku remonti lastekodule. Kui vanasti magas toas üheskoos kuni 14 last, siis nüüd kõige rohkem neli.
Parem on seegi, et laps elab samas majas kuni täisealiseks saamiseni. Omal ajal viidi neid ühest kohast teise, ühtede kasvatajate juurest teiste juurde. Nagu meenutab vanemõde Svetlana: “Mul on selgelt meeles, kuidas viisime Abja väikelastekodu direktori kabinetti neli last. Kõik klammerdusid säärte külge: ärge minge ära, ärge minge ära. Vaikselt hiilisime sealt minema… Ka meile oli see suur trauma.”
Üht-teist oli aga endisel ajal siiski paremini. Toona oli lastekodus haigeid hoolealuseid vähem, aga tööl olid peaarst, lastearst, logopeed, füsioterapeut, defektoloog ja neuroloog. Nüüd ei ole peale meditsiiniõe kedagi ametlikult ette nähtud! Eelarvega mängides on juhataja suutnud pidada poole kohaga tööl ka lastearsti ja füsioterapeuti. Kõik meditsiiniõe haridusega töötajad on samuti endiselt tööl, sest neile meeldib siin. Ainult et nad on kaotanud oma kvalifikatsioonis ja palgas, olles ametlikult hariduseta lasteaiakasvatajad.

***
Lastekodus kiindutakse samamoodi nagu tavalistes peredes. Näiteks suuresilmne kerge vaimupuudega teismeline poiss R., kes sai väga suureks sõbraks kokatädiga. Armastus oli vastastikune, nad hoidsid teineteist tohutult, kuni kokk suri. Pärast seda käib R. juhatajale peale: “Kas sa oled ikka hoolega otsinud, kusagil peab ju olema see pere, kes mind tahab?” Varsti saab poiss 17, nii et tõenäosus lapsendatud saada väheneb iga nädalaga.
Mis saab erivajadustega noorest inimesest pärast täisealiseks saamist? Üksi ei saa ta eluga hakkama, aga hooldekodusse saatmiseks on liiga tragi. Põlva lähistel on erivajadustega inimestele loodud Maarja küla, mida otsast tasapisi suuremaks ehitatakse, aga “ega see üks küla ka kummist ole,” ütleb Tiiu Reek. Maarja külasid oleks Eestimaale vaja mitu.

***
Pärast lõunaund saab osa spastilisi lapsi endale mõnutunni “valges ruumis”. Tuba on peaaegu otsast otsani täis vesivoodit. Plaadilt kostab tuult, merekohinat ja linnulaulu, valguseks tuleb seinast helerohelist rahustavat värvidemängu. Tund aega silitamist, kallistamist ja masseerimist füsioterapeudi hoole all, siis võtab kasvataja hoolealused ükshaaval sülle ja tassib tagasi tubadesse. Homme hommikul ootavad uued mõnud: mullivann!
Samal ajal on viidud ratastoolides osa lapsi rõdule värsket õhku hingama. Siin on päris linnulaul, tuul ja kevadelõhn. Rivis istuvate laste silmad on päikesest kissis, ninad pööratud valguse poole.

***
Pärastlõuna. Koolibuss on toonud kasvandikud koju kuuest Tartu erivajadustega laste koolist.
Minu juurde tuleb arukate silmadega tõmmu neiu. “Mis sa üles kirjutad?” pärib L. aeglaselt, vaadates, kuidas pastakas jätab märkmikusse jälgi.
“Kõike, mida ma näen.”
“Ahaa. Mitu sõna sul lehekülje peale mahub?” Hetk hiljem, kuuldes, et olen ajakirjanik: “Mitu ajakirjanikku Eestis on?” ja “Mitu inimest töötab seal majas, kus sina töötad?”
Need on küsimused, mille peale ma pole kunagi mõelnud. Autismidiagnoosiga L. aga mõtlebki numbrite ja sümbolite abil. “Ma olen tüdruk, ma olen xy kromosoomikombinatsioon!” teatab ta. “Tule, vaata mu tuba. Mitu tuba on selles majas, kus sina elad?” Jälle ei tea ma vastust.
Suuremate laste korpuses on noored kahe- kuni neljakaupa tubades kahekordsetes voodites. L. otsib välja lahtised lehed: siia kirjutab ta oma mõtteid. “Õues on pungadest lehed tulnud. Oskan veel suuta.”

***
Paar suuremat last aitab toita väiksemaid. See on lastekodu tava juba aastaid: iga suur saab endale väikese, keda ta aitab õueminekuks riidesse panna, kellele annab süüa või kellega istub lihtsalt mängunurgas. Ei, see pole kohustus. “Vanema rühma lapsed on ju siinsamas väiksemate rühmades kasvanud,” selgitab kasvatajatädi Laine. “Nad teavad, et mina olen siin alati olemas ja nad saavad pärast kooli läbi astuda, abiks olla.”

***
Ühes lastetoas magab veel, käsi põse all, üks eriti armas kolmeaastane tüdruk. Inglilokkidega B.
“Oi, milline armas laps tema oleks lapsendamiseks, terve, ilus ja hea,” õhkab kasvataja Laine. B. ema on vaimselt haige, aga seaduse järgi ei saa sellistelt inimestelt vanemlikke õigusi ära võtta… Laine ohkab. Ükskõik kui palju ta oma lapsi armastab (“Ja ma armastan neid kõiki palju ning võrdselt!”), leiab ka tema, et igale lapsele oleks hea kodu parem kui hea lastekodu.
Lainele teeb muret üks lastepaar: õde-venda R. ja M., kelle vanemad olid mitu aastat vangis ja pääsesid vabadusse möödunud sügisel. Pärast lastekodusse sattumist rääkis vanem laps oma varasemast elust. “Ta on näinud asju, mida mina pole näinud,” ohkab kasvataja, aga detailidest ei taha kõnelda. Aastate jooksul on need jutud laste sisse ära kadunud, nagu ka paaniline hirm politsei ees. See-eest jutustab vanem laps alalõpmata oma versioone sellest, miks ema pole jõudnud neid enda juurde tagasi võtta.
“Vanemad lubasid sel nädalal jälle tulla,” ohkab Laine taas. Kasvataja võimuses ei ole teha mitte midagi muud kui armastada. Kas ta üldse peabki õigeks anda lapsed tagasi vanematele, kes pole jõudnud neid kolmveerandaasta jooksul kordagi vaatama? Või on lastel ema-isa juures ikka kõige parem? Sellistele provotseerivatele küsimustele Laine ei vasta.

***
Õhtu.
Veel mitu tundi pärast lastekodust tulekut virvendavad mul silme ees pildid suurte silmade ja makaronitaoliste jalgadega lastest. Mõned neist silmadest jälgisid mind, mõned vaatasid iseenda sisse.
Küll on hea, et ma juhtumisi just Käopesasse sattusin. Neist silmadest peegeldus miski, mis tegi rikkamaks.

Soovitame

Unelmate elu
Lihtne on elada rutiinset, pealtnäha turvalist elu, pöörates selja oma tõelistele südamesoovidele. Mis juhtub aga nendega, kes julgevad astuda sammu tundmatusse?

Käopesa kasvandikud
“Kas te ikka teate, et meil on siin enamikus erivajadusega lapsed?” küsib juhataja Tiiu Reek, kui alustan ühepäevast külaskäiku Käopesa lastekodus.

Elagu lumi ja jää!
Jane Riga (33) tõusis esimese eesti naisena Antarktika kõrgeimasse tippu. Ometi ei pea ta ennast mägironijaks ega ekstreemsportlaseks. “Palju toredam on olla lihtsalt matkaja,” teatab noor ja sitke amatsoon. “Matkates ei saa ebaõnnestuda, tippusid püüdes saab.”

Igas võtmises peitub ka andmine. Kas isegi siis, kui inimeselt on võetud nõnda palju, et ta pole päris samasugune kui teised?

http://www.eestinaine.ee/87429

Tänassilmas Võrtsjärve külje all astub kleenuke naine mööda maanteeperve kohaliku kooli poole. Linalakk juuksesalk sammutaktis kaasa lehvimas, silme ümber lõbusad naerukurrud, üks jopevarrukas taskusse torgatud. Kooli pikapäevarühma kasvataja Liivika Rebane (45) on enamiku elust pidanud hakkama saama ühe käega. Bioloogiatudengina käis ta ülikooli ajal suvel loomaaias praktikal ja lõvi rebis tal parema käe otsast.

Killukesi minevikust

Liivika ei jäänud pärast õnnetust koju norutama. Selles oli oma osa koolil. Poolikuks ei tahtnud noor naine oma haridusteed jätta ja nii startis ta sügisel Tartu poole. Sõbranna kirjutas pool aastat loengutes konspekte läbi kopeerpaberi, Liivika harjutas samal ajal vasaku käega kirjutama. Nõudis päris mitut kuud, enne kui ta sai tavakiirusel konspekteerimise nipi jälle kätte. Koolis hinnaalandust ei tehtud ja Liivikal on selle üle ainult hea meel. Kurblikhaletsevad kaastundepuhangud talle suurt ei istu. “Kui elu on nii läinud, siis on nii läinud. Ega nutt ja hala aita, teevad ehk ainult veel rohkem haiget.”
Kuigi Liivika kõneleb õnnetusele vahetult järgnenud ajast naljatledes ja lobedalt, polnud meeleolu toona sugugi roosiline. “Pärast õnnetust tundsin, et inimesed kardavad. Eriti eakad. Nad ei julgenud suhelda, pigem läksid ringiga mööda, kui tulid ja küsisid, kuidas läheb. Ent ega siis õnnetus mind teiseks muutnud, olin ikka sama inimene edasi.”
Liivika tahtejõudu ja südikust näitas aga see, et pärast ülikooli lõppu läks ta tööle… loomaaeda. Mõnigi jookseks kibedate mälestustega seotud kohast kauge kaarega mööda. Kuid Liivika peab loomaaia-aastaid imeilusaiks. Sealse seltskonna kirjeldamiseks jääb tema sõnul ülivõrdest väheks.

Sekka olevikust

Ilmselgelt ei lase puuduv käsi end unustada. Kas või hommikul ärgates ning kraanikausist vett silmile rehmates tahaks… Neid kordi, mil Liivika on käest puudust tundnud, pole ta kokku arvanud. Aga neid on olnud.
Näiteks siis, kui Liivika kohtas Kalevit, armus ning Tanel (13) hakkas sündima. Hing hõiskas õnnest, aga süda muretses. “Väga tumedates toonides ma titendust siiski ette ei kujutanud. Kui oleksin väga-väga kartnud, poleks ma lapsesaamisele üldse mõelnud,” muigab Liivika.
Kui keisritita käes, käis naine 2,8 kilo kaalunud vääksu kuvöösis piilumas. Mõtteis harjutas mähkimist: hopp, mähkmed voodile laiali; hopp, tita mähkmetele, riidekeerd ümber beebi punnkõhu ja valmis. Praktika teooriast väga ei erinenudki ning Liivika sai mähkimise ja tutiplutitamisega hästi hakkama. Ainult lapsepesupäevadel oli ema abiks. Nimelt kolis Liivika oma pisipojaga esiti ema-isa juurde. Nii igaks juhuks.
“Kui asjad selgeks mõelda, saab täitsa kenasti hakkama. Rõivad valisin kas nööpide või lukuga, paelu vältisin, sest neid ei anna ühe käega kuidagi siduda. Krõpsuga kinnitid on suisa asendamatud,” kiidab Liivika. Kui poeg kasvas, tegid nad mõnusalt
koostööd: Liivika sättis põnni oma puusale istuma ning laps taipas, et peab emast kinni hoidma. Võõrad lapsed nii ei osanud.
Tanel oli aastane, kui Liivika usaldas tagasi Tallinna-koju minna. Kui noorem poeg Ott (11) oli sündinud, koliti kogu perega maale. Ikka Tänassilma, sest maal on lihtsam ja mõnusam. Suurlinnas nõuab kas või mõnda ametiasutusse minek tohutut pingutust: põnn riidesse, ennast riidesse, seikle trolli-trammi-bussiga, laps kaenlas raske nagu tinapomm, higi ojadena mööda selga voolamas.
Kuni poiste kooliminekuni oli Liivika kodune. See ei tähendanud sugugi, et ta oleks päevad läbi nelja seina vahel olnud. Liivika otsis üles Viljandimaa puuetega inimeste nõukoja ja hakkas tegutsema. Nautis uusi sõpru-tuttavaid, tundis mõnu spordist (eriti laskmisest) ning suvelaagritest (jah, ikka telgis ööbimisega). Lisahüvena avastas Liivika, et selles seltskonnas ei tule keegi pärima, mis tunne on olla ühe käega. “Mujal on seda küsitud, lausa kordi. Olen siis ikka öelnud: proovi ette kujutada, et kogu ilma rahval on kolm kätt. Ja sa oled see vaene sell, kellel on kaks. Kuidas sa siis hakkama saaksid ja mis tunne sul oleks?”
Kui rootslased korraldasid 1997. aastal Karaskil erivajadustega inimestele kursuse, otsustas Liivika minna. Nüüd ütleb naine, et see kolm aastat väldanud kursus muutis ta elu. Õigemini ellusuhtumist.
Olgu loomus kui päikseline tahes, ikka ja jälle on tunne, et puue on tänapäevane küüntest kübar. Kui ise ei lähe ja kõva häält ei tee, siis pole sind justkui olemas. Aga kust võtta minekujulgust, kui oled olnud aastaid lastega kodus? Kuna koduseid töid-tegemisi suurt ei väärtustata, on enesehinnang madalam kui muru. “Mulle pakuti koolis tööd. Kutsuti geograafiaõpetajat asendama. Mõtlesin tükk aega ja loobusin. Lihtsalt ei julgenud, kartsin, et ei saa hakkama.”
Ent pärast koolitust oli Liivika muutustele aldis. Muutusi on olnud koguni sedavõrd, et tunast ja tänast Liivikat ei saa võrreldagi. Praegu ei tekita Liivikale mingit muret sättida tantsurõivad selga ning näidata puuetega inimeste kultuurifestivalil, kuidas kõhutantsu teha. Või kirjutada mõnd projekti. Või astuda iga päev koolis laste ette. Ei, kõik pole sugugi läinud lepase reega, tagasilööke on olnud. Ent Liivika ütleb, et need on osa arengust. “Eks mul tuleb end puude võrra rohkem tõestada, sest paratamatult ei peeta puudega inimest täisväärtuslikuks. Mina tean küll, et näiteks jalust vigane ei tähenda sugugi, et oleks ka peast segane, aga neid, kes seda ei tea, on päris palju.”

Ja tulevikust

Liivika on aastajagu oma poegi üksi kasvatanud. Otsuse lahku minna tegi naine ise ja edasikaebamisele see ei kuulu. Pingetest ja vääritimõistmistest tiine kooselu pole jätkamist väärt.
Kuigi algul oli kõhklusi-kahtlusi rohkem kui küll, tõestas Liivika eelkõige endale, et ta saab hakkama. Rahaga pole just priisata, aga ega raha kõige olulisem ole. Tähtis on hoopis see, et pojad on traksid ja tublid ning Liivika saab tegelda huvitavate asjadega. Psühholoogia, kõhutantsu ja palju muuga. Ja seda nii aktiivselt, et lõpetuseks tunnistab naine: arvatavasti poleks elu tolle saatusliku õnnetuseta sugugi nõnda kirevaks ja huvitavaks kujunenud.
Mõni päev pärast intervjuud saan Liivikalt e-kirja: “Teatan sulle ühest tõeliselt rõõmustavast tulemusest: sain Viiratsi puuetega inimeste ja üksikvanemate ühingule hasartmängufondist raha, et korraldada kevadel vägivallatu suhtlemise õpiring.
Mulle meeldib väga Paulo Coelho ütlus “Alkeemikus”: “Kui sa midagi tõeliselt soovid, siis tegutseb kogu maailm selle nimel, et see teoks saaks. Tuleb vaid märke jälgida!” Elu on võimalus. Tuleb tahta ja soovitu tuleb ise su juurde. Tervitustega, Liivika.”

Vaikne maailm

Mõni aeg tagasi võis ühes Võru ehituspoes näha pingsalt arutlemas üht abielupaari. Just näha, mitte kuulda, sest Diana (35) ja Jüri (49) Kirspuu kõnelevad teineteisega viipekeeles. Jüri on sünnist saati kurt,
Diana kaotas kuulmise kuuekuuselt pärast vale ravi.
Diana viipleb muiates nende ühise elu suuremast naginast. “Mina tahtsin üht, Jüri teist tapeeti ja me ei saanud kuidagi kokkuleppele.” Jüri noogutab vahele: “Ja läks nagu alati, elutoa seinas on Diana valitud tapeet.”
Naeruhimulised kaasad istuvad kauni elutoa diivanil, jutuajamise taustaks mängib televiisor. Hääletult. Küll kostab laste Liana (14) ja Jürgeni (10) toast filmimuusikat.
Paari mõlemad lapsed on kuuljad.
Asjalik ja hakkaja Liana on sageli vanemate käepikenduseks, meiegi jutuajamist aitab ta tõlkida. “Ma ei teagi, kas ma õppisin enne kõnelemise või viiplemise ära, nähtavasti mõlemad korraga,” märgib tüdruk. Sillana kurtide ja kuuljate maailma vahel käib Liana vanematega kaasas ametiasutustes, pangas, koolis lastevanemate koosolekul. Kõikjal, kus viipekeelest abi pole või kus kõneldakse liiga kiiresti, et suult sõnu saaks lugeda. Viimati käidi üheskoos arvutit ostmas.
Nüüd on Kirspuude kodus internett ja koos sellega võimalus sõpradega suhelda. Eriti vahvaks peab pereema MSN-i suhtlusprogrammi. “Nüüd tahaks ma veebikaamerat. Mõtle, siis saaks kaugemal elavate sõbrannadega viibelda, ei peaks trükkima ka!”

Käed-jalad appi ning kõik saab räägitud

Plikatirtsuna uneles Diana kahest lapsest, tüdrukust ja poisist. Mõtet, et pelgalt kurtuse pärast peaks emadusest loobuma, pole naine kunagi veeretanud. “Küll lootsin, et lapsed sünnivad kuuljaina, nii on neil kergem,” tunnistab naine, jutustades aastaist, mil ta pidi õppima Porkunis, kodust ja lähedastest eemal. “Kuigi õpetajad ja sõbrad olid hästi toredad, ei meeldinud mulle seal. Terve nädal perest eemal olla on lapsele piin. Kibelesin koju, siinsete sõprade ja koduste juurde.” Jüri noogutab naise jutule kaasa, temagi on Porkunis õppinud.
Ei naise vanemad ega paljud sõbrad pole kunagi viipekeelt osanud, Diana suhtleb nendega rääkides. “Mu ema ei viiple, ta on alati minuga kõnelnud, nii olen ma tema pealt õppinud. Ja sõpradelt samuti, ega ma kõige hullemini räägigi,” märgib Diana ja lisab, et kui sõnadest aru ei saa, võib ju käed-jalad appi võtta. Ja miimika, see on Dianal-Jüril erakordselt väljendusrikas. “Hätta pole me küll kunagi jäänud, isegi siis, kui sünnitama läksime, saime hakkama,” itsitab naine.
Lastel käisid noored haiglas järel kahekesi. Täitsid püüdlikult arstide soovitusi (kui suult eriti välja lugeda ei andnud, palusid öeldu paberile kirjutada) ning kõik läks korda. “Jüri ei vajunud näost ära ega midagi,” kiidab pereema.
Ega pereisa roll ainult sünnitusmajas käimisega piirdunud, Jüri saab lastega suurepäraselt hakkama, jagub Dianal kaasa jaoks kiidusõnu rohkemgi. Pole ju vahet, kas vanem on kurt või kuulja – oluline on, et armastust laste vastu jaguks. Ja seda on Kirspuude peres ühise elu algusest peale palju olnud.
Porkuni koolis õmblejaks õppinud Diana ja Jüri romanss algas kingsepatöökojas. Nimelt märkas kingsepp Jüri, et üks neiu suudab kahtlaselt kiiresti oma kingatallad auklikuks kulutada. Diana itsitab, et pidi ju püüdma teha nägu, justkui käiks ta töökojas pelgalt kingade pärast. Paar aastat hiljem pidutses noorte pulmas 50 külalist. “Isegi pulmavalssi tantsisime. Muusikat me küll ei kuule, aga rütmi tajume ometi,” räägib Diana.

Pere, kodu ja unistused

Särts ja särav Diana peab end õnnelikuks inimeseks. Jah, muidugi mõtleb ta vahel, kui mõnus oleks olla kuulja. Näiteks ei peaks ehmuma, kui keegi ootamatult vaatevälja kerkib. Nii juhtus mõni aeg tagasi mööblifirmas, kus Diana käib koristamas. Kui keegi tänaval mühatades kella küsib, jääksid ära ebameeldivad vahejuhtumid, mil küsija pistab jooksu niipea, kui saab aru, et Diana on kurt. Ning suures hädas saaks vabalt kiirabi kutsuda. “Kord elus olen tundnud end tõeliselt abituna: Liana oli 11kuune, kui ta sõrm nii õnnetult ukse vahele jäi, et kiiresti oli arsti vaja. Ma ei saanud ju helistada! Hea, et meil on nii toredad naabrid, kes alati aitavad.”
Tegelikult ei sõltu õnn kuulmisest, märgib Diana. Olulised on hoopis pere, kodu ning unistused. Neid viimaseid on Dianal kaks: ehk õnnestub kunagi säästa nõnda palju raha, et pere suvila korda saaks, ning et jaguks julgust minna uurima, ega mõni kodukandi lillesalong lilleseadjat vaja. “Mulle kohe meeldib lilli sättida, on alati meeldinud, kuigi erialast haridust pole. Vahel küsitakse, kust mul kõik need ideed tulevad. Olen siis vastanud, et ikka oma peast,” jutustab naine kapinukale seatud roost püramiidile ja omatehtud küünlajalgadele osutades. Ehk ühel päeval saavad Diana soovid teoks. Unistused ju selleks ongi, et need täituksid!

ELAV RAAMATUKOGU

Avatud Tallinnas Tammsaare pargis 15. septembril 2007 kell 13:00 – 17:00 Maailmapäeva ürituste raames

KUTSE RAAMATUKS, RAAMATUKOGUHOIDJAKS JA VÄRBAJAKS!

Elav Raamatukogu on kultuuridevahelise õppimise ja isiksusliku arengu soodustamise meetod, milles noortele antakse võimalus seista vastakuti oma eelarvamustega. Elav Raamatukogu toimib samadel põhimõtetel, kui tavalinegi raamatukogu – selles on raamatukoguhoidja, lugejakaardid, raamatud ja laenutajad. Raamatutena toimetavad aga mitte paberid, vaid inimesed, kes räägivad lugejale 20 minuti jooksul oma kogemustest ning püüavad koos lugejaga selgusele jõuda stereotüüpide tõelevastavuses. Näiteks kas kõik rikkad on materialistid või puuetega inimesed ei osale üldse ühiskondlikes tegevustes, või kas gaidid tegelevadki vaid lõkke peal pannkookide küpsetamisega ja kodutütred käpikute kudumisega?!

Elav Raamatukogu on Sinu võimalus laiendada noorte maailmapilti, näidata maailma mitmekesisust ja soodustada osalust ühiskonnas. Selleks kutsume Sind osalema raamatuna Elavas Raamatukogus Maailmapäeva ürituste raames 15. septembril 2007. a. Tallinnas Tammsaare pargis.

Elav Raamatukogu võib sisaldada erinevate teemadega raamatuid – mida mitmekesisem see tuleb, seda põnevama kogemuse noored saavad. Näiteks on meil raamatutena populaarsust kogunud Punkar, Parandamatu hääletaja, Aafrikas vabatahtlik, Gaid, Krišnaiit, Pime, Lesbi ja Õpetaja. Seega võib raamatute teema olla väga erinev, sh erinevate usundite, subkultuuride, ametite, noorteorganisatsioonide esindajad jt. Noored on selle meetodiga tutvudes välja toonud soovi laenutada raamatuid nagu Politseinik, Näitleja, Liikumispuudega noor jpt. Raamatukoguhoidjate ülesanne on registreerida ja toimetada raamatute laenutamist koha peal ning värbajate ülesanne on kutsuda üritusel viibijaid raamatuid laenutama.

Kui Sinul või Su tuttavatel on soov oma kogemust noortega jagada, anna selle julgelt teada, võttes ühendust kampaania koordinaatoriga (lianne.ristikivi@entk.ee;  5291034) hiljemalt kolmapäeval, 12. septembril kell 17. Seejärel saame iga raamatuga juba täpsemalt kokku leppida raamatu pealkirjas ja leida sellega kaasas käivad tüüpilised eelarvamused.

Raamatute töö tasuks on põnev kogemus ja väike tänukiri, mille saab lisada oma portfooliosse, kajastamaks tegevuses osalemist! Samuti saab iga raamat omale kampaania logoga T-särgi ja vahvad värvilised kampaaniamärgid. Elava Raamatukogu tegutsemisest saad lugeda http://www.entk.ee/index.php?id=183&keel=ee . Elava Raamatukogu meetodiga saab tutvuda inglisekeelsest brožüürist, mis on kättesaadav koduleheküljelt: http://www.eycb.coe.int/eycbwwwroot/HRE/eng/documents/LL%20english%20final.pdf  

Üle-euroopaline kampaania “Kõik erinevad – kõik võrdsed” eesmärk on julgustada noori ja noorsootöötajaid arutelema mitmekesisuse, osaluse ja inimõiguste teemal. Eestis koordineerib kampaania tegevusi Eesti Noorsootöö Keskus. Kampaania kohta saab lisa lugeda http://www.entk.ee/index.php?id=26&keel=ee .

Tere,
lisan veel ühe täienduse, mis läks enne meelest – teenindajal luugi taga tuleb näpud rahaseks teha – kliendilt ostu eest raha sisse kasseerida.
Tervitab Auli

McDonalds pakub tööd

Töö seisneb luugi taga istumises ja tellimuste vastuvõtmises. Sobib liikumispuudega inimestele.
Palk 7300 miinus maksud.

Kontaktisik on Juliana Teen,
tel 5232746

Head sõbrad,
tänase postiga tuli invabuss IRENELE, mida eile esitlesime, tervitus ametlikul blanketil meie välisministrilt Urmas Paetilt, kes sellal, kui Irene heategevuskontserte tegi, oli meie kultuuriminister. Kultuuriministrina oli hr Paet bussiprojekti suureks toetajaks. Seetõttu läks meie liidult kutse üritusele teele ka hr Paetile.
Terv. Auli

Tervituse tekst:

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
11. september 2007

Tänan Teid kutse eest osaleda uue invabussi esitlusel.

Kahjuks ei võimalda minu töögraafik teie üritusel osaleda. Soovin Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidule edu ja ikka kõike paremat.

Lugupidamisega

Urmas Paet
Välisminister