TUBLI, VILLU! JÕUDU SULLE TÖÖ EDUKAKS LÕPETAMISEKS!
ELILi projektitiim: Auli, Jüri, Arko, Tõnu, Mati
Ratastoolis Villu Urban mõõtis kaldteid
04.09.2007
Gert Kiiler, toimetaja
Alates maikuust on kohaliku ratastooliklubi liige Villu Urban kaardistanud liikumispuudega inimeste võimalusi pääseda Viljandis avalikesse hoonetesse.
Kuigi töö pole veel lõppenud, on suur osa Urbani talletatud infost kättesaadav veebilehel http://liikumisvabadus.invainfo.ee .
Villu Urban, selgitage palun lähemalt, mida see objektide kaardistamine tähendab. Milliseid objekte te uurite ja missugust infot talletate?
Vaadeldavate objektide alla kuuluvad kõikvõimalikud ühiskondlikud hooned: kaubandusettevõtted, meditsiiniasutused, majutus- ja toitlustuskohad ning kultuuri-, turismi- ja transpordiobjektid.
Panen eraldi kirja kõik sissepääsud ning mõõdan ära kaldteede pikkuse ja kaldeprotsendi. Vaatan, kas on olemas käsipuud. Mõõdan ära äärekivi kõrguse, et oleks teada, kas autost pääseb kohe kaldtee juurde või peab ringi minema. Samuti tähendan üles astmed. Kui on üks aste, panen kirja selle kõrguse, kui neid on rohkem, siis astmete arvu.
Mõõdan ära uksepaku kõrguse. Kui uks on liiga kitsas, panen kirja ukse laiuse, samuti ukse ja selle avanemise tüübi. Lisamärkustena lähevad muu hulgas kirja invaparkimiskohad ja nende kaugus uksest ning lifti olemasolu ja selle sort.
Teen oma kaardistamistööd tänav tänava haaval.
Kui suur osa objektidest on juba üle vaadatud?
Augusti lõpuks oli mul kaardistatud ligikaudu 75 protsenti objektidest. Kõiki neid pole paraku internetileheküljel üleval, sest seda haldab Eesti liikumispuudega inimeste liit ning tal on veel teiste linnadega tegemist. Praegu leiab veebist infot 141 objekti kohta. Töö peaks valmis saama septembris.
Niisugune teave pole mõeldud ainult kitsale invaseltskonnale. Ka näiteks lapsevankriga liikujail on ju hea teada, kuhu pääseb ligi ja kuhu mitte. Mida laiemalt seda lehekülge teatakse, seda parem.
Info on võrguküljel eesti, inglise ja soome keeles ning oleks väga hea, kui selle juurde suunava lingi saaks panna turismiinfokeskuse avaleheküljele, et ka turistid selle vajaduse korral üles leiaksid.
Kas kaardistamine on kulgenud sellises tempos, nagu eeldasite, või on olnud tõrkeid?
Ma ei osanud ette näha seda, et neid objekte on nii palju. Arvasin, et neid on saja ringis, kuid praegu paistab kokku tulevat paarsada.
Kui probleemidest rääkida, siis kõige rohkem on neid olnud mõne väikse kaupluse müüjatega, kes lähevad ähmi täis, kui ma ukse taha ilmun. Nad ei tea, kuidas käituda, ning ütlevad, et neil on ainult rendipind ja nemad ei saa midagi teha. Olen neid siis rahustanud, et ega ma ju nõuagi kohe midagi, esialgu vaid uurin olukorda.
Näitena võin tuua ka selle, kuidas Lossi tänava lõigul Posti tänavast Tartu tänavani polnud mul kordagi vaja appi võtta digitaalset vesiloodi, millega kaldtee kaldenurka mõõta — polnud lihtsalt, mida mõõta.
Kindlasti on vanalinnas paiku, kus tänava kitsuse tõttu polegi võimalik kaldteed teha. Samas on tõenäoliselt kohti, kus on kaldtee tehtud, kuid niimoodi, et seda ei saa kasutada.
On tõesti ukseavasid, mis on nii kõrged, et normaalse kallakuga kaldtee ei mahu kuidagi ära ja ka tagauksest ei saa sissepääsu teha. Mingil määral seavad piiranguid muinsuskaitse reeglid. Sellisel juhul tuleb lahendus leida läbirääkimiste teel.
Uurisin Viljandi muuseumi, kus on väga kõrged trepid ja kuhu praegu ratastooliga ligi ei saa. Seal on ainus võimalus hoovi poole lift panna ning selleks on vaja koostöös muinsuskaitsjatega lahendus leida. Muuseum on sedavõrd oluline objekt, et sinna peaksid kõik soovijad pääsema.
Tervisekeskuse kaldtee on pärast remonti viimaks selline, mida saab kasutada. Linnavalitsuse Laidoneri platsi hoone kaldtee on liiga järsk ja ebaõnnestunud, nüüd hakatakse sedagi ümber tegema.
Kaldtee nurk peab olema maksimaalselt kuus protsenti, et enam-vähem kõik ratastooliga liikujad sealt omal jõul üles saaksid.
Nimetage veel objekte, millele peaks kindlasti kõigil ligipääs olema, ent kus seda veel ei ole.
Loomulikult koolid ja riigiasutused, linnavalitsus ja maavalitsus. Maavalitsusel on küll kaldtee, kuid majja sisse saada on sellegipoolest raske: uks on kinni, kellasüsteem ei tööta ja varastatud käsipuud pole jõutud taastada. Käsipuud on puudu paljudes kohtades, sealhulgas Ühispanga kaldtee ja Mulgi Marketi trepi juures.
Suurematesse marketitesse liikumispuudega inimene üldiselt pääseb ning seetõttu pole igale südalinna väikeärile kaldteed vaja. Riigiasutustel ei ole aga alternatiivi.
Kuidas teile Viljandi praegune olukord tundub? Kas liikumispuudega inimestel on linnas liiklemine aastatega kergemaks läinud?
Muidugi on see paremaks läinud ja töö käib edasi. Lihtsalt ise peab kogu aeg torkima, et midagi tehtaks ja parandataks.
Linnal oleks vaja võtta ametisse inimene, kes projektid üle vaataks. Too ei peaks jälgima üksnes seda, kas abivahendid ja ligipääsud on olemas ning kui palju need maksavad. Ta peaks detailidesse süvenema, vaatama, et tehtavad kaldteed, käsipuud ja muu selline ka toimib. Tallinnas asub lähiajal niisugune inimene ametisse ja projektidel hakkab olema tema allkiri.
Millised on Viljandi liikumispuudega inimeste suuremad probleemid? Kas kaldteede puudumine, kõrged äärekivid, trepid?
On mõningad kohad, kust nad äärekivide tõttu läbi ei saa. Kesklinnas on poode, kuhu nad praegu sisse ei pääse. Mõnes uues mitmekorruselises kesklinna majas pole lifti, mis on tõeline möödapanek. Lift on küll raamatukogus, Lossi tänava ärimajas, Mulgi Marketis, Centrumis, Anttilas ja Mainori keskuses, kuid seda pole majas, kus asub «Sakala» toimetus. See on uskumatu, et uuel ühiskondlikul hoonel puudub ligipääs kõigile korrustele!
Paljud mõtlevad, et olen tähenärija ja nõuan võimatut. Nad võiksid aga tutvuda meie põhiseadusega ja mõelda enne avaliku asutuse rajamist läbi, kuidas puudega inimesed sinna pääsevad.
Kas mõni majaomanik on pärast teiega kohtumist asunud kohe mõnda viga parandama?
Üldiselt on enamik inimesi, kellega ma seda tööd tehes kokku olen puutunud, väga arusaajad olnud. Näiteks waldorfkoolist sain just tagasisidet. Neil oli hea meel, et nad teavad nüüd, mida olukorra parandamiseks ette võtta ja kelle poole pöörduda.
Kui Leola tänavale tehti jalgratta- ja kõnniteed, öeldi mulle linnavalitsusest, et kõrged, ligikaudu kolmesentimeetrised äärekivid peavad olema selleks, et vaegnägijad saaksid aru, kus lõpeb kõnnitee ja algab sõidutee. Et siledat üleminekut ei tohigi teha. Niisugused äärekivid takistavad ju peale ratturite ja lapsevankriga liikujate ka ratastooliinimesi.
See on küll vale jutt. Kõrgeid äärekive ei tohi üldse olla. Ülekäigud peavad olema sujuvad. Pime tunneb need ära teematerjali järgi, kui ta kepiga teed puudutab. Äärekivid, üleminekukohad ning treppide esimese ja viimase astme servad tuleb teha siledaks ning värvida kollaseks. Käisin hiljuti Kopenhaagenis võistlemas. Seal olid kõik üleminekud siledaks tehtud.
Praegu on kõrgete äärekivide pärast ratastooliga sama hästi kui võimatu Kantreküla poolt linna tulla. Just Valuoja kooli juures on säärane takistus. Lossimägedes on ratastooliga inimestel samuti keeruline liikuda — sealsetele sildadele pandud rennid ei sobi laiuselt ratastoolidele ega lapsevankritele.
Äärekividega on probleeme ka viimastel aastatel valminud teelõikudel, nagu Linna Auto ees Tallinna tänaval ning Liivi ja Jakobsoni tänava ristmikul.
Üle-eestiline projekt
Liikumispuuetega inimeste liit koostas hasartmängumaksu nõukogu rahaga projekti, et luua veebiportaal, milles on kaardistatud riiklike ja ühiskondlike objektide ligipääsetavus liikumispuudega inimestele. Töö tulemusena valmis veebilehekülg http://liikumisvabadus.invainfo.ee , mis võimaldab koguda, töödelda ja analüüsida mitmesuguste objektide ligipääsetavust kõikjal Eestis.
Liikumisvõimalusi pole veebi tarbeks varem Eestis kirja pandud. Projekti sihtgrupp on peale liikumispuudega inimeste nende hooldajad, abistajad, tugiisikud, riiklikud ja ühiskondlikud organisatsioonid, turismifirmad ja eraettevõtted.
Tegemist on Eesti liikumispuudega inimeste liidust alguse saanud ideega, mida toetab Viljandi linnavalitsus. («Sakala»)
