Uurige ja katsetage, kas annab ka oma käimisi sobitada madalapõhjalise transpordiga!
Tervitab Auli

Tallinna pressiteenistus

4. september 2007

Tallinna kodulehel on uus täiustatud veebikaart

http://soiduplaan.tallinn.ee/?a=p.routes&transport_id=buss&t=xhtml&l=ee  

Tallinna kodulehel on kasutusel uus veebikaart, mis sisaldab lisaks informatsioonile Tallinna ühistranspordi kohta andmeid ka Harjumaa ühistranspordiliinide kohta ja palju muud vajalikku linnainfot.

„Uuelt kaardilt saab iga soovija informatsiooni nii Tallinna kui Harju Maakonna ühissõidukite marsruutide ja sõiduplaanide kohta. Teekonna planeerija annab veebikaardi kasutajale sihtkohta jõudmiseks kõige optimaalsema teekonna, pakub välja variante ühistranspordi liinide valikuks ja arvutab välja sihtpunkti jõudmiseks kuluva aja” selgitas Tallinna Linnakantselei IT direktor Väino Olev. Piltlikult öeldes saab huviline leida endale sobiva transpordivahendi ning konkreetsed ümberistumise kohad, alustades reisi Tallinnast või mõnest Harjumaa vallast soovitud sihtpunkti või ka vastupidi.

Väino Olevi sõnul on kaardil lisaks ühistranspordi informatsioonile suur valik erinevaid infokihte, mis võimaldavad edastada kommunaalvaldkonnaga seotud objektide asukohti, samuti aktuaalset teavet kaevetööde, katkestuste jm operatiivinfo kohta, teavet haridusasutuste, sportimisvõimaluste, tervishoiuasutuste jms kohta. Uus veebikaart annab vaatajale lisaks tavapärasele kaardipildile võimaluse avada teatud suurendusastmes ka linna ortofotosid, ehk kuvada valitud objekte n.ö „linnulennu” vaates.

Veebikaart telliti avatud riigihanke tulemusena parima pakkumise teinud EO Map Lõuna AS-lt. Uue veebikaardi loomiseks kulus kokku üks miljon 50 tuhat krooni

Tänane Eesti Päevaleht:

Puuetega laste vanemad ei tea puhkuse võimalikkusest
04. september 2007

Autor: Kadri Ibrus

http://www.epl.ee/uudised/398570  

Puuetega laste vanemad võivad küsida lapsehoiuteenust, mille eest saab viis päeva puhkust.
Kuigi juba alates tänavu veebruarist on puuetega laste vanematel võimalus võtta riigi toel viiepäevane puhkus oma laste hooldamiseks, ei tea vanemad siiani sellisest võimalusest.

Tallinnas, kus elab üle 800 puudega lapse, on siiani lapsehooldustoetuse välja võtnud vaid alla kümne lapsevanema, Pärnu linnas aga siiani mitte ükski lapsevanem.

11-aastaste Pärnu ratastoolipoiste Kevini ja Mario emad Aire Aaslaid ja Virge Põldsepp kuulsid just neile suunatud teenusest eile, ajaleheartikli tegemise käigus. “Ei ole üldse kuulnud sellest,” sõnas üllatunud Aaslaid. “Keegi pole meile rääkinud sellisest võimalusest,” tunnistas Põldsepp.

Mõlemad naised ei ole poegade sünnist saadik palgatööl käinud, vaid töötanud oma poegade hooldajana kõik 11 aastat. Sügava puudega lapse hooldamise eest maksab riik lapsevanematele hooldaja tasu 300 krooni kuus. Kui lapsevanem üritab teha hooldustöö kõrvalt osaajalist tööd, näiteks ajal, kui laps käib koolis, siis seda 300 krooni ta enam ei saa.

Ikka ise tuleb hakkama saada,” vastas Aaslaid küsimusele, kes neid praegu laste hooldamisel aitab. “Oma perekonna inimesed, vanaemad. Samas vanaemade jaoks on poisid juba liiga rasked, neid ei jõua enam tõsta.”. “Raudselt on vajalik,” leidis puhkuse kohta Põldsepp.

Aaslaiu sõnul oleks hädasti vaja tugisikut ning lapsehoiuteenust pigem tundide kaupa kui viis päeva jutti.

Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna lastekaitse peaspetsialist Tõnu Poopuu sõnul ei ole nemad uut teenust lastevanematele tutvustanud, sest terve Pärnu maakonna peale on ennast ametlikult registreerinud vaid üks tegevusloaga lapsehoidja. “Kuna teenuseosutajaid reaalselt ei ole, ei ole me sellest avalikult teavitanud,” ütles Poopuu.

Ometi ei ole toetusesaamiseks lapsehoidja tegevusluba vajalik. Nimelt kuni 1. jaanuarini 2009 annab sotsiaalhoolekande seadus lapsehoidjale võimaluse osutada teenust kutsetunnistuseta, kui ta vastab vähemalt nooremkasvatajale kehtestatud nõuetele.

Iga uus asi võtab aega

Nooremkasvatajal peab olema pedagoogiline või sotsiaaltööalane keskeri- või kõrgharidus või tal peab olema keskharidus, muu keskeri- või kõrgharidus ning ta peab olema läbinud sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituse.

Rääkides sihtgrupi teavitusest, arvas Poopuu, et puudega laste vanemad peavad ise vastavate ametkondada poole pöörduma ning abi küsima. Tema kinnitusel teavitab linn uutest seadustest linna lehes.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialisti Reet Räägi sõnul jagavad nad uute võimaluste kohta infot erivajadustega laste koolide ja lasteaedade ning kohaliku pressi kaudu. “Iga asi võtab alguses aega,” selgitas Rääk, miks toetust on siiani välja võtnud vaid üksikud lapsevanemad. Ka tema sõnul on asi paljuski jäänud selle taha, et tegevusloaga lapsehoidjaid napib. Harju maavalitsuse andmetel on nemad siiani välja andud ligi 70 lapsehoidja tegevusluba, kuid taotlejaid tuleb üha juurde.

Mõte on ennetada läbipõlemist

•• Erivajadustega laste vanemate puhkuse toetuse mõte tekkis neljal puudega lapse emal, kes pöördusid selle mõttega sotsiaalministeeriumi ametnike poole. “Ametnikud võtsid sellest ideest kohe kinni,” meenutas Külli Urb, üks aktiivsetest lapsevanematest, kes on ühtlasi puuetega inimeste koja juhatuse liige. “Need lapsevanemad teevad tööd 24 tundi ööpäevas, aastast aastasse. Mingi puhkus võiks neil ju olla,” sõnas Urb, kelle sõnul toimib selline toetus mujal lääneriikides juba aastaid.

Tema sõnul on oluline, et kohalikud sotsiaaltöötajad teeksid vahet puuetega laste vanematele pakutava toetuse ning üldise lapsehoiuteenuse vahel, sest vaid viimase puhul on praegu nõutav ametlik kutsetunnistus, ning teeksid sihtgrupi seas aktiivsemat teavitustööd.

Eesti lastekodude statistika näitab, et igal aastal satub lastekodusse ligi sada last, kellel on pere olemas, kuid kelle pere lihtsalt ei suuda neid enam hooldada. “Seda perede läbipõlemist peab ennetama,” ütles Urb.

Lapsehoiuteenus

Kes saavad teenust?

•• Riigi rahastatavale lapsehoiuteenusele on õigus raske või sügava puudega lapse seaduslikul esindajal või hooldajal kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.

•• 2007. aastal on riigi rahastatava lapsehoiuteenuse piirmäär raske või sügava puudega lapse kohta 2580 krooni.

•• Lapsevanem võib teenust kasutada nii ööpäevase kui ka päevase teenusena.

•• Kui soovitakse saada teenust üle riiklikult kehtestatud maksimaalse maksumuse, siis tuleb lapse seaduslikul esindajal ise (või koos kohaliku omavalitsuse vm asutusega) katta ülejäänud kulud.

Teenuse taotlemine

•• Lapse seaduslik esindaja või perekonnas hooldaja esitab lapsehoiuteenuse saamiseks taotluse koos nõutavate dokumentidega lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.

•• Kohalikus omavalitsuses sõlmitakse lapse seadusliku esindaja, kohaliku omavalitsuse ning lapsehoiuteenuse osutaja vahel kolmepoolne haldusleping.

Allikas: sotsiaalministeerium

03.09.2007

Kaagvere Erikooli õpilased.
Õiguskantsler taunib isikuvabadusi piiravaid kasvatusmeetodeid

Õiguskantsleri 2006. aasta tegevuse aruandes on pühendatud 15 lehekülge Kaagvere Erikooli, Vastseliina Internaatkooli ning Imastu Koolkodu personali poolt sooritatud seadusrikkumistele. Kitsaskohtadena tõusevad esile isikuvabadusi tõkestavad kasvatusvõtted, tööjõupuuduse ja kasutuskõlbmatud ruumid.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/E7E53339C513337CC225734B003CD16D

Jõks kirjutab, et käitumis- ja psüühikahäiretega õpilastele mõeldud Vastseliina Internaatkoolis õpetavad lapsi eripedagoogide või vastava koolituse saanud inimeste asemel kaks ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat ning üks kasvataja. Samuti õppis möödunud aasta 4. mail sooritatud kontrollkäigu ajal individuaalse õppekava järgi ainult üks õpilane, kuigi "arvestades Vastseliina Internaatkooli spetsiifikat on individuaalse õppekava koostamine vajalik enamikule õpilastest." Tragikoomilisel kombel puudub psüühika- ja käitumishäiretega laste koolist ka psühhiaater. Viimase juures käiakse hoopis Tartuse või Tallinnas, mis tähendab, et psühhiaatri juurde ei jõua lapsed rohkem kui mõnel korral aastas.

Jõksi väitel ei vasta ka Vastseliina Internaatkooli tööõpetuse ruumid tervisekaitsenõuetele ning "spordisaal on talveperioodil praktiliselt kasutuskõlbmatu."

Laste ja täiskasvanute erihoolekandele pühendunud Imastu Koolkodu külastas õiguskantsler Jõks talle saabunud teabe ajendil, mille väitel seotakse Koolkodus kinni hoolealuste käsi. "Kontrollimisel selgus, et Koolkodu töötajad seovad kahe hoolealuse käsi selja taha kinni," kirjutab Jõks. "Mõlemad hoolealused on autoagressiivse käitumisega ning Koolkodu töötajad soovivad käte fikseerimisega hoolealuseid kaitsta enesevigastamiste eest."

Õiguskantsler leidis, et hoolekandeasutusele pole antud õigust hoolealuste suhtes kasutada ohjeldusmeetmena käte fikseerimist. Lisaks sellele avastas Jõks 2006. aasta oktoobris Imastu Koolkodu külastades, et poolteist kuud enne teda oli Koolkodu külastanud ka Lääne-Viru maavanem koos komisjoniga. Augustis toimunud külastuse aruandest selgus, et ka siis seoti Imastus hoolealuste käsi, kuid komisjon õigusvastasust ei tuvastanud.

"Õiguskantsler leiab, et maavanema järelevalvet, kus jäetakse tähelepanuta olulised põhiõiguste ja -vabaduste rikkumised, ei saa kindlasti pidada toimivaks ja tulemuslikuks ning hoolealuste huve teenivaks," seisab Jõksi aruandes.

Kaagvere erikoolis puudub õiguskantsler Jõksi kontrollkäigu ajal 2006. aasta novembris kooli kodukord; kinnitamata on arengukava kui ka sisekorraeeskiri. Mõlemast esitatakse Jõksile vaid üks tööversioon.

Koolis ei ole kooliarsti ega medõde. Kui on arsti vaja, sõidetakse perearsti vastuvõtule. "Kuid kooliarstil on lisaks haigestunud õpilaste ravimisele ka teisi ülesandeid, mis on sätestatud sotsiaalministri 24.08.1995 määrusega nr 51 „Koolitervishoiu korraldamine" kinnitatud kooliarsti tööjuhendis," seisab aruandes. "Muu hulgas on kooliarsti ülesanneteks haigusi ennetav töö, tervisekasvatuslik töö, dispanseerne töö ja kutsenõustamine."

Õiguskantsleri tegevuse ülevaate järgi on erikooli direktor õpilaste jaoks välja töötanud ka erikoolile omase käskkirja nr. 13 "Ergutused ja karistused." Õpilaste käitumist hinnatakse plusside ning miinuste süsteemi alusel. Kui õpilane on kogunud 150 miinuspunkti või rohkem, paigutatakse õpilane karistuseks eraldusruumi – 10 miinuspunkti võrdub ühe tunniga ruumis. Õiguskantsleri hinnangul on eraldusruumi kasutus karistuseesmärgil vastuolus alaealiste mõjutusvahendite seadusega kui ka põhiseadusega. "Direktori käskkirjade õigusvastasusele juhtis õiguskantsler tähelepanu juba oma 2003. aasta detsembris tehtud kontrollkäigul," seisab tegevuse aruandes. "Ometi ei ole kumbagi käskkirja käesolevaks hetkeks muudetud ega kehtetuks tunnistatud."

Lisaks eraldusruumidele piiratakse Jõksi hinnnangul Kaagveres isiku põhiõigust vabadusele ja piiramatusele veelgi. Distsipliini rikkunud ning esmakordselt kooli saabunud õpilased paigutatakse niinimetatud R-osakonda, kus nad viibivad tualettruumideta tubades lukustatud uste taga. Väljuda võib vaid koolitöötaja juuresolekul. Jõks tuvastas ka, et lapsed viibivad R-osakonnas rohkem kui 24 tundi.

OLIVER RAND
www.sloleht.ee

EKSIS TEELT: Tallinnas projekteerimisfirmas töötav kolme lapse ema eksis laupäeval Saaremaal surfivõist-lustel õigelt trassilt ning pääses elu eest võideldes alles 30 kilomeetrit eemal kaldale.
Marianne LoorentsSaaremaal käivitus laupäeva õhtul piirivalve abiga suurotsing, leidmaks surfivõistlustel kaduma läinud kolme lapse ema Inget. Ta oli purjelaual sõites sattunud sihtkohast ligi 30 kilomeetri kaugusele Sõrve kanti.

“Emainstinkt sundis võitlema. Meeles oli, et mul on kolm last ja ei tohi alla anda,” ütleb merel kohutavaid tunde üle elanud Inge. “Lapsed annavad elule mõtte ja kui mul oligi nõrkushetki, siis mõtlesin nendele ja nemad andsid mulle jõudu mitte alla anda.”

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=244500

Lootusetuse tunne

Tallinnas projekteerimisfirmas töötav Inge oli laupäeval Saaremaa lahtistel surfimeistrivõistlustel osaledes kursilt eksinud ning sattunud esiti väljapääsmatuna tundunud olukorda.

"Lootusetuse tunne tekkis. Mitte ühtegi purjekat ega kaatrit nähtaval, ainult tühi meri. Maa küll kauguses paistis, aga kuidas sinna pääseda, kui tuult pole ollagi," meenutab Harjumaal elav Inge. Naisele hiilis esiti ligi külm ja seejärel nõrkus. Viimati oli ta leivapalukest saanud tunde tagasi. Vahepeal lasi ta kangestunud sõrmede vahelt purje vette, et käsi vastu kaela soojendada.

"Lõpuks sõitsin edasi vihast, et ma ei saa ju siia jääda ja oma lapsi jätta," kirjeldab Inge. "Jõud oli täiesti otsas, aga kuidagi õnnestus ikkagi kaldale jõuda."
"Ta oli šokis."
"Äkki oli ta meie õue peal: märg, läbikülmunud ja ehmunud," meenutab Hindus elav Marika Pütsep kohtumist Ingega. "Ta oli šokis ega teadnud, kus ta asub. Anseküla ja Hindu vahel rannale jõudes oli ta kaldal karjunud ja nutnud. Ime, et ta üldse meieni jõudis, sest seal, kus ta kaldale sai, on kilomeetrite viisi asustamata randa. See võis ta täiesti paanikasse ajada. Kuigi kaugemal mõned majad on, aga neis ei elata pidevalt sees."
Marika Pütsepa kinnitusel oli surfaja laupäeva õhtul kella poole kaheksa paiku tema koduõuele ilmudes väga armetus olukorras. Lisaks sellele, et naine oli läbimärg ja šokis, polnud tal kaasas telefoni ja ta ei osanud öelda ka ühtegi numbrit, kuhu võiks abi kutsumiseks helistada.
"Rääkis veel, et ta on Harjumaalt ja tal kolm last Kuressaares sõbranna juures ootamas… Eks me läksime ise ka ähmi täis – kuigi võinuks kohe helistada numbril 112, ei tulnud keegi selle peale," kirjeldab Marika Pütsep. "Saaremaa surfiklubi numbrit me ei teadnud ning ilmselt oli see sellisel kellaajal juba ka tumm. Ei tulnud isegi selle peale, et helistada naise enda mobiilile, et äkki võtab keegi vastu."

Otsingud ulatusid Ruhnuni

Samal ajal olid Nasva ja Abruka saare lähistel toimunud Saaremaa lahtiste surfimeistrivõistluste korraldajad käivitanud ulatusliku otsimisoperatsiooni, kuhu kaasati ka piirivalvekaater ja ühe surfaja eralennuk.

"Kammisime kogu akvatooriumi kuni Ruhnu saareni läbi. Paatidega sõitsime läbi kogu Abruka saare ümbruse," osutab surfivõistluse korraldaja Johannes Kaju otsingute ulatusele. "Naisest polnud märkigi. Alles hiljem saime teada, et ta oli iseseisvalt maale jõudnud."

Johannes Kaju ei jõua siiamaani ära imestada, kuidas sai võistleja trassilt nii ära eksida. "See oli ikka meeletu kõrvalekaldumine," sõnab ta.

Kuigi ilm oli päikesepaisteline ja tuulgi polnud üleliia vali, kaldus Inge võistlusrajalt hoopis teise suunda, Sõrve poole. "Sõitsin Abruka saarest mööda, aga seda saart polnuks justkui olemas olnud," ei mõista ka Inge ise tagantjärele eksituse põhjust.

Isegi siis, kui naine Anseküla ja Hindu vahel maale jõudis, oli tal ümbritsevast vale ettekujutus. Selle asemel, et lähtekohta Nasva poole tagasi liikuda, sammus ta hoopis Sõrve tipu suunas.

Marika Pütsepa sõnul pakkus pererahvas purilaudurile sooja saamiseks kuuma teed ja tekke. Koos mindi kaldalejäänud varustuse järele. Seejärel sõidutas Pütsepa vennanaine Inge Nasvale, ning alles siis saadi naise otsingud lõpetada.

Vähene kogemus

Surfivõistluste korraldaja Johannes Kaju paneb juhtunu poolteist aastat surfamisega tegelnud Inge väheste kogemuste arvele.

"Maa peal liikudes on kõik hästi näha, kuid merel see nii pole," selgitab ta. "Ju ta ei taibanud, et tuul vahepeal suunda muutis ja valis seetõttu vale kursi. Selle asemel, et kaldale lähemale sõita, läks ta hoopis piki kallast Sõrve poole."

Johannes Kaju kinnitusel olid naise otsijad vahepeal suures hämmingus, kuhu ta ometi kaduda võis.

"Meri oli tühi, mitte märkigi," sõnab ta.

Inge kadumist polnud märganud ka kaasvõistlejad, kuna ta sõitis päikesesillerduse suunas ja vastu päikest vaadates oli teda raske silmata.

TUBLI, VILLU! JÕUDU SULLE TÖÖ EDUKAKS LÕPETAMISEKS!
ELILi projektitiim: Auli, Jüri, Arko, Tõnu, Mati
Ratastoolis Villu Urban mõõtis kaldteid
04.09.2007
Gert Kiiler, toimetaja

Alates maikuust on kohaliku ratastooliklubi liige Villu Urban kaardistanud liikumispuudega inimeste võimalusi pääseda Viljandis avalikesse hoonetesse.
Kuigi töö pole veel lõppenud, on suur osa Urbani talletatud infost kättesaadav veebilehel http://liikumisvabadus.invainfo.ee .

Villu Urban, selgitage palun lähemalt, mida see objektide kaardistamine tähendab. Milliseid objekte te uurite ja missugust infot talletate?

Vaadeldavate objektide alla kuuluvad kõikvõimalikud ühiskondlikud hooned: kaubandusettevõtted, meditsiiniasutused, majutus- ja toitlustuskohad ning kultuuri-, turismi- ja transpordiobjektid.

Panen eraldi kirja kõik sissepääsud ning mõõdan ära kaldteede pikkuse ja kaldeprotsendi. Vaatan, kas on olemas käsipuud. Mõõdan ära äärekivi kõrguse, et oleks teada, kas autost pääseb kohe kaldtee juurde või peab ringi minema. Samuti tähendan üles astmed. Kui on üks aste, panen kirja selle kõrguse, kui neid on rohkem, siis astmete arvu.

Mõõdan ära uksepaku kõrguse. Kui uks on liiga kitsas, panen kirja ukse laiuse, samuti ukse ja selle avanemise tüübi. Lisamärkustena lähevad muu hulgas kirja invaparkimiskohad ja nende kaugus uksest ning lifti olemasolu ja selle sort.

Teen oma kaardistamistööd tänav tänava haaval.

Kui suur osa objektidest on juba üle vaadatud?

Augusti lõpuks oli mul kaardistatud ligikaudu 75 protsenti objektidest. Kõiki neid pole paraku internetileheküljel üleval, sest seda haldab Eesti liikumispuudega inimeste liit ning tal on veel teiste linnadega tegemist. Praegu leiab veebist infot 141 objekti kohta. Töö peaks valmis saama septembris.

Niisugune teave pole mõeldud ainult kitsale invaseltskonnale. Ka näiteks lapsevankriga liikujail on ju hea teada, kuhu pääseb ligi ja kuhu mitte. Mida laiemalt seda lehekülge teatakse, seda parem.

Info on võrguküljel eesti, inglise ja soome keeles ning oleks väga hea, kui selle juurde suunava lingi saaks panna turismiinfokeskuse avaleheküljele, et ka turistid selle vajaduse korral üles leiaksid.

Kas kaardistamine on kulgenud sellises tempos, nagu eeldasite, või on olnud tõrkeid?

Ma ei osanud ette näha seda, et neid objekte on nii palju. Arvasin, et neid on saja ringis, kuid praegu paistab kokku tulevat paarsada.

Kui probleemidest rääkida, siis kõige rohkem on neid olnud mõne väikse kaupluse müüjatega, kes lähevad ähmi täis, kui ma ukse taha ilmun. Nad ei tea, kuidas käituda, ning ütlevad, et neil on ainult rendipind ja nemad ei saa midagi teha. Olen neid siis rahustanud, et ega ma ju nõuagi kohe midagi, esialgu vaid uurin olukorda.

Näitena võin tuua ka selle, kuidas Lossi tänava lõigul Posti tänavast Tartu tänavani polnud mul kordagi vaja appi võtta digitaalset vesiloodi, millega kaldtee kaldenurka mõõta — polnud lihtsalt, mida mõõta.

Kindlasti on vanalinnas paiku, kus tänava kitsuse tõttu polegi võimalik kaldteed teha. Samas on tõenäoliselt kohti, kus on kaldtee tehtud, kuid niimoodi, et seda ei saa kasutada.

On tõesti ukseavasid, mis on nii kõrged, et normaalse kallakuga kaldtee ei mahu kuidagi ära ja ka tagauksest ei saa sissepääsu teha. Mingil määral seavad piiranguid muinsuskaitse reeglid. Sellisel juhul tuleb lahendus leida läbirääkimiste teel.

Uurisin Viljandi muuseumi, kus on väga kõrged trepid ja kuhu praegu ratastooliga ligi ei saa. Seal on ainus võimalus hoovi poole lift panna ning selleks on vaja koostöös muinsuskaitsjatega lahendus leida. Muuseum on sedavõrd oluline objekt, et sinna peaksid kõik soovijad pääsema.

Tervisekeskuse kaldtee on pärast remonti viimaks selline, mida saab kasutada. Linnavalitsuse Laidoneri platsi hoone kaldtee on liiga järsk ja ebaõnnestunud, nüüd hakatakse sedagi ümber tegema.

Kaldtee nurk peab olema maksimaalselt kuus protsenti, et enam-vähem kõik ratastooliga liikujad sealt omal jõul üles saaksid.

Nimetage veel objekte, millele peaks kindlasti kõigil ligipääs olema, ent kus seda veel ei ole.

Loomulikult koolid ja riigiasutused, linnavalitsus ja maavalitsus. Maavalitsusel on küll kaldtee, kuid majja sisse saada on sellegipoolest raske: uks on kinni, kellasüsteem ei tööta ja varastatud käsipuud pole jõutud taastada. Käsipuud on puudu paljudes kohtades, sealhulgas Ühispanga kaldtee ja Mulgi Marketi trepi juures.

Suurematesse marketitesse liikumispuudega inimene üldiselt pääseb ning seetõttu pole igale südalinna väikeärile kaldteed vaja. Riigiasutustel ei ole aga alternatiivi.

Kuidas teile Viljandi praegune olukord tundub? Kas liikumispuudega inimestel on linnas liiklemine aastatega kergemaks läinud?

Muidugi on see paremaks läinud ja töö käib edasi. Lihtsalt ise peab kogu aeg torkima, et midagi tehtaks ja parandataks.

Linnal oleks vaja võtta ametisse inimene, kes projektid üle vaataks. Too ei peaks jälgima üksnes seda, kas abivahendid ja ligipääsud on olemas ning kui palju need maksavad. Ta peaks detailidesse süvenema, vaatama, et tehtavad kaldteed, käsipuud ja muu selline ka toimib. Tallinnas asub lähiajal niisugune inimene ametisse ja projektidel hakkab olema tema allkiri.

Millised on Viljandi liikumispuudega inimeste suuremad probleemid? Kas kaldteede puudumine, kõrged äärekivid, trepid?

On mõningad kohad, kust nad äärekivide tõttu läbi ei saa. Kesklinnas on poode, kuhu nad praegu sisse ei pääse. Mõnes uues mitmekorruselises kesklinna majas pole lifti, mis on tõeline möödapanek. Lift on küll raamatukogus, Lossi tänava ärimajas, Mulgi Marketis, Centrumis, Anttilas ja Mainori keskuses, kuid seda pole majas, kus asub «Sakala» toimetus. See on uskumatu, et uuel ühiskondlikul hoonel puudub ligipääs kõigile korrustele!

Paljud mõtlevad, et olen tähenärija ja nõuan võimatut. Nad võiksid aga tutvuda meie põhiseadusega ja mõelda enne avaliku asutuse rajamist läbi, kuidas puudega inimesed sinna pääsevad.

Kas mõni majaomanik on pärast teiega kohtumist asunud kohe mõnda viga parandama?

Üldiselt on enamik inimesi, kellega ma seda tööd tehes kokku olen puutunud, väga arusaajad olnud. Näiteks waldorfkoolist sain just tagasisidet. Neil oli hea meel, et nad teavad nüüd, mida olukorra parandamiseks ette võtta ja kelle poole pöörduda.

Kui Leola tänavale tehti jalgratta- ja kõnniteed, öeldi mulle linnavalitsusest, et kõrged, ligikaudu kolmesentimeetrised äärekivid peavad olema selleks, et vaegnägijad saaksid aru, kus lõpeb kõnnitee ja algab sõidutee. Et siledat üleminekut ei tohigi teha. Niisugused äärekivid takistavad ju peale ratturite ja lapsevankriga liikujate ka ratastooliinimesi.

See on küll vale jutt. Kõrgeid äärekive ei tohi üldse olla. Ülekäigud peavad olema sujuvad. Pime tunneb need ära teematerjali järgi, kui ta kepiga teed puudutab. Äärekivid, üleminekukohad ning treppide esimese ja viimase astme servad tuleb teha siledaks ning värvida kollaseks. Käisin hiljuti Kopenhaagenis võistlemas. Seal olid kõik üleminekud siledaks tehtud.

Praegu on kõrgete äärekivide pärast ratastooliga sama hästi kui võimatu Kantreküla poolt linna tulla. Just Valuoja kooli juures on säärane takistus. Lossimägedes on ratastooliga inimestel samuti keeruline liikuda — sealsetele sildadele pandud rennid ei sobi laiuselt ratastoolidele ega lapsevankritele.

Äärekividega on probleeme ka viimastel aastatel valminud teelõikudel, nagu Linna Auto ees Tallinna tänaval ning Liivi ja Jakobsoni tänava ristmikul.

Üle-eestiline projekt

Liikumispuuetega inimeste liit koostas hasartmängumaksu nõukogu rahaga projekti, et luua veebiportaal, milles on kaardistatud riiklike ja ühiskondlike objektide ligipääsetavus liikumispuudega inimestele. Töö tulemusena valmis veebilehekülg http://liikumisvabadus.invainfo.ee , mis võimaldab koguda, töödelda ja analüüsida mitmesuguste objektide ligipääsetavust kõikjal Eestis.

Liikumisvõimalusi pole veebi tarbeks varem Eestis kirja pandud. Projekti sihtgrupp on peale liikumispuudega inimeste nende hooldajad, abistajad, tugiisikud, riiklikud ja ühiskondlikud organisatsioonid, turismifirmad ja eraettevõtted.

Tegemist on Eesti liikumispuudega inimeste liidust alguse saanud ideega, mida toetab Viljandi linnavalitsus. («Sakala»)

SLÕL Online
www.sloleht.ee

Scanpix Rahvusvaheline uurimus tõendab, et abielumehed teevad koduseid töid vähem kui vabades paarisuhetes olevad mehed.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?v=stella&id=244042

Uurimuses, milles osales 17 637 inimest 28 maalt, võrreldi nädalas kodustele töödele kulunud aega.

Sõltumata perekonnaseisust kulutasid naised nädalas kodus talitamiseks 20, mehed seevastu ainult kaheksa tundi. Samas proportsioonis kulutasid aega kodustele töödele ka need paarid, kes arvasid, et meestel ja naistel on võrdsed õigused, kirjutab Livescience.com.

Uurimusest selgus ka seaduspära, et mida suurem on mehe sissetulek, seda vähem ta kodustes töödes osaleb.

Samuti teevad rohkem koduseid töid abielunaised kui sõbranna staatuses naised. Faktid tõendavad, et abielus olles peetakse koduhoidjaks traditsiooniliselt naist.

Uurimus kinnitab seda, et vaatamata üha suuremale vabadusele paarisuhetes on mehe ja naise sotsiaalsed rollid jäänud siiski väga püsivateks.

04. september 2007

Esimese lapsega on kõik esimene: rasedusest sünnituseni, mähkmetest sammudeni. Esimesel lapsel on midagi, mida järgnevatel lastel ei ole, see esmasündinu õigus kogeda rohkem tähelepanu ja ka manitsemist.

Teine laps pole aga kuidagimoodi esimese lapse kordus. Teine laps sünnib küll läbi tuttavliku korduse (ikka samas järjekorras: rasedus, sünnitus, mähkmed ja sammud), kuid ta ise on ainukordne ja uus.

Kohe pärast teist sünnitust olin segaduses. Minu kõrval hingas ja kägises väike pamp, meie tütreke. Istusin voodiserval, vaatasin teda ja… süda nukrutses taga vanemat last, kallist pojakest. Nii kestis see paar haigla-
päeva.

On need emad siis kuidagi reeturid, kui ühele lapsele sünnib kiiresti järele teine? Või lausa hoolimatud, kui mõtlevad suuremast, kolme-nelja lapsega perest? Emasid on ju ainult üks, mõtlesin neil päevil uut ilmakodanikku võõrastades.

http://www.epl.ee/bosa/398556

Tundus, nagu seisaksin käed viimse pingutuseni laiali, üks käsi sirutumas esiklapse poole, teine hoidmas äsjasündinut. Kärisemise tunne sisimas. Rahunemine tuli siis, kui beebiga koju jõudsime ning suurema põnniga spontaanseid mängu- ja mü-ramishetki ja rahulikku koosolemise aega tekkis.

Armastus ei jagune osadeks: esimesele lapsele tükike ja teisele natuke ja midagi jääb abikaasa jaoks ka. Pigem kasvab see tunne osaduseks.

Nii ei oskagi ma vastata ühelapseliste tuttavate-sõprade küsimusele, kuidas armastada kahte last.
Emaarmastus on lihtsalt selline: sipisopiline, külluslik ja jagamatu.

Pille-Riin Pregel
EPL-i fotograaf

Nimi E-mail

E-maili ei avalikustata
Soovin alamkommentaaridest teadet mailile
Kontrollnumber:
Logi sisse kui soovid postitada identse kasutajana või registreeri end kasutajaks
Eesti Päevalehel on õigus Teie kirjutatud kommentaari ajalehes avaldada. Kommentaari maksimaalne lubatud pikkus on 3000 tähemärki. Eesti Päevaleht ei vastuta kommentaaride sisu eest.

04. september 20071. september – see väga tähtis päev
EPL palus viiel tuntud inimesel meenutada oma esimest koolipäeva. Möirgamise meister
Jõehobude üks lemmikharrastusi on kooris möirata ja sabaga sõnnikut pritsida.
Nublu tervitab kõiki lapsi kooli alguse puhul
Algas noorte retseptivõistlus
Ema räägib üht, isa teist keelt – kumb valida?
Kuidas armastada korraga kahte last ?

Katarina meisterdab pabernukke
21.08.2007 Kuueaastane Katarina tegi Saaremaa rahvariideis nukust punkprintsessi. Liiga suured kingad rikuvad jalgu (1)
21.08.2007 Rohkem kui sentimeeter suuremaid jalatseid ei tohiks osta, sest see soodustab lampjalgsust.
27.08.2007 Uued videod emmedeklubi.tv lehel (1)
21.08.2007 Kuuma ilmaga päikese käes olles pane müts pähe!
21.08.2007 Nukufilm näitab nukke Maarjamäel
21.08.2007 Jänkupoiss Tups nõuab hommikusööki kõva lärmiga (1)
21.08.2007 Kõuts vitsutab silgu asemel köögivilja
21.08.2007 Puhkusejärgne tööleminek võib rivist välja lüüa
21.08.2007 Lapsepõlveuskumused kollitavad meid ka täisealisena
17.08.2007 Emmedeklubi.tv kuulutab välja konkursi “Minu lapse nimelugu”
17.08.2007 Juulis sündis Eestis 1501 last
19.07.2007 Uued videod tänasest emmedeklubi.tv-s
18.07.2007 Juunis sündis Eestis 1335 last (2)
02.07.2007 Uued videod tänasest emmedeklubi.tv-s
30.06.2007 Uued videod emmedeklubi.tv-s
12.06.2007 Uued videod emmedeklubi.tv lehel (1)
12.06.2007 Muuseum otsib maskotti
12.06.2007 Lapsed suvel lugema!
12.06.2007 Naine magab paremini üksi kui koos mehega
12.06.2007 Mehed klatšivad sama palju kui naised
12.06.2007 Lapsega viinapeole ehk millal jätta laps koju (8)
12.06.2007 Kas täissõnameetodil lugema õppimine on kahjulik? (4)

E-maili saatmine
Kellele
Sinu nimi
Sinu e-mail
Pealkiri
Kiri
Kontrollnumber

Tere, ühenduste esindajad!

Terve suve oleme töötanud, et valmiks
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kontseptsioon.
Enamikuga teist toimusid väga asjalikud arutelud sihtkapitali loomise põhimõtete üle, mida oleme ulatuslikult arvestanud ka kontseptsioonis.

Kontseptsiooni valminud töötekst on kättesaadav kaasamisveebis www.osale.ee  ja www.ngo.ee/sihtkapital .
Praegusel ajal ootame tagasisidet kontseptsiooni tekstile saamaks teada, kas valminud tööversioon on teile vastuvõetav ja kajastab teie mõtteid sihtkapitali põhimõttelise ülesehituse osas.
Oleks meeldiv saada teie ettepanekuid
kontseptsiooni teksti või ka lühiteadet, et kontseptsioon vastab oma sisus ja põhimõtteliste lahenduste osas teie ühenduse arusaamistele.
Kindlasti teeme veel teatud redaktsioonilisi kohendusi kontseptsiooni tekstis enne selle lõplikku üleandmist siseministeeriumile.

Tervitades ja tagasisidet teie suhtumisest kontseptsiooni ootama jäädes.

Agu Laius
KÜSK projektijuht

Euroopa Võrdsete võimaluste aasta 2007 raames

kutsume Teid osalema konverentsil

RELIGIOONITOLERANTS – VÕIMALUS, KOHUSTUS, VASTUTUS

30.-31.augustil 2007. aastal kell 10.00 – 16.30 Tartus Athena keskuses (Küütri 1)

ja konverentsiga seonduval filmiprogrammil

28.08.-02.09. kell 17.00 ja kell 19.00 samas keskuses

Tänavuse Tartu Filmifestivali tARTuFF raames toimuv religioonitolerantsi konverents ja filmiprogramm tutvustab religiooni mitmetahulisust kaasaegses ühiskonnas. Konverentsil esinevad erinevate erialade spetsialistid, uurijad ja usuliste ühenduste esindajad üle maailma. Üldteemadeks on religioonidevaheline dialoog, religiooni ja ühiskonna vahelised seosed, usulised vähemused ja diskrimineerimine, võrdsus, vähemus ja sallivus, religiooni käsitlemine meedias ning audiovisuaalses kultuuris. Konverentsi lõpetab paneeldiskussioon.

6-päevane religiooniteemaliste filmide eriprogramm koos sissejuhatuste ja aruteludega toimub 28.08. – 02.09. Tartus Athena Konverentsi- ja Kultuurikeskuses. Iga päev näidatakse kahte religiooniteemalist filmi. Seansid algavad kell 17:00 ja 19:00.

Lisaks toimub sügisel n-ö järelfilmiprogramm Tallinnas Kumu Kunstimuuseumis, sarjas Kumu Dokumentaal.

Nii konverents kui filmiseansid on kõikidele huvilistele TASUTA!

Konverentsi töökeeled on eesti ja inglise keel.

Rohkem infot veebis: www.tartuff.ee/konverents  

Kontakt: Kaarel Kuurmaa , tel. +372 56 55 357

Augusti alguses alustas Tallinna Puuetega Inimeste Koda taas projektiga “Puuetega inimeste arvutiõpe ja internetipunkt”. Projekti raames on Tallinna puuetega inimestele avatud tasuta internetipunkt Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, aadressil Endla 59. Arvutiklassis töötab tugiisik, kes vajadusel aitab nõu ja jõuga.

Lisaks internetipunkti tegevusele algavad augusti lõpus arvuti algõppe ja edasijõudnute kursused. Algajatele õpetatakse arvuti kasutamist algtasemel – põhitõed, e-mailide saatmine, dokumentide kirjutamine, interneti kasutamine ja online suhtlemine. Edasijõudnutele õpetatakse tekstitöötlust ja tabeltöötlust MS Office baasil ning pilditöötlust. Arvutikursuste maht on 20 tundi. Arvutikursused kestavad kuni 2008 aasta kevadeni.

Arvutikursustele registreerimine ja täpsem info telefonil 656 4048 või e- posti teel arvutiklass@tallinnakoda.ee  

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse arvutiklass on avatud huvilistele tööpäeviti 10.00– 18.00.

Projekti finantseerib Microsoft Eesti

Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Endla 59, 10615 Tallinn
Tel: 656 4048
e-post: koda@tallinnakoda.ee  
www.tallinnakoda.ee