Autor: Kadi Viik

Sugu kui iga teine puue

www.ekspress.ee 03.04.2007

Lahkuva valitsuse esitatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu näeb ette uue institutsiooni loomist, kuhu inimene saab pöörduda, kui ta arvab, et teda on ebavõrdselt koheldud. Kui senini on ametis olnud soolise võrdõiguslikkuse volinik, kes jälgib meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte täitmist, siis nüüd otsustati tema pädevusse lisada ka kõik teised diskrimineerimise juhtumid rassi, rahvuse, nahavärvuse, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse või muu tunnuse alusel (loetelu ongi lahtiseks jäetud). Uus süsteem pole läbi mõeldud ning tagatud pole ka piisavad ressursid selle toimimiseks.

Kas diskrimineerimine on üldse mingisugune eraldiseisev nähtus, et seda võib menetleda keegi universaalne diskrimineerimisspetsialist? Umbes nagu üldpuhastusvahend Ajax, mis kõik plekid eemaldab? Ometi ei taha keegi üldpuhastusvahendiga hambaid pesta.

Probleemne on ka kõikide vähemuste kaitse tõstmine ühe inimese õlule. Mis ühendab näiteks erinevaid usurühmi ja seksuaalvähemusi? Vastus – praktiliselt mitte miski peale ühiskonnas esineva tõrjuva hoiaku.

Sooline ebavõrdsus on mitmekülgsem nähtus kui inimeste eelarvamused ja hoiakud eri vähemusrühmade suhtes. Sugu on oluline juba enne sündi. See on oluline imikutarvete poes, see vaatab meile vastu igalt reklaamiplakatilt ja telesaadetest, mõjutab seda, kuidas isa räägib tütrega, ema pojaga, õpetaja koolilastega ja koolilapsed teiste koolilastega (ja nii õpetajatel kui ka õpilastel on sugu). Sellest tuleneb seitsmeaastase tüdruku mure oma kehakaalu pärast ja soov olla “seksikas”, sellest tulenevad meeste ja naiste palgavahed ning erinev kohtlemine haridus- ja tööturul, meeste tervisekäitumine ja poiste kooliedu (või -edutus). Sugu on sotsiaalse positsiooni kujunemisel üks olulisemaid tegureid ja mõjutab inimese võimalusi ennast teostada nii eraelus kui ka ühiskonnas. Sugu ja soorollid määravad, keda ostetakse ja müüakse ning kes ostavad ja müüvad. Sugu määrab selle, kus sul on kõige turvalisem olla – kas tänaval või oma kodus. Soolise ebavõrdsuse kaotamise puhul tuleb rinda pista kivistunud arusaamadega soorollidest ja vahest kõigutada ka ühiskonna alustalasid, kui selleks on kas või arusaam, et ainult mehed peaksid käima koalitsioonilepingu üle läbi rääkimas. Seega on soolise võrdõiguslikkuse edendamine midagi enamat kui ühe vähemusrühma kaitse ebavõrdse kohtlemise puhul. Ja ei mehi ega naisi ei saa ju vähemusrühmaks lugeda.

Usuliikumised on üsna sageli võtnud teravaid seisukohti nii seksuaalvähemuste kui ka naiste küsimuses. Värske näide on Tallinnas valmiv sünagoog, kus naised istuvad rõdul ega pääse suurde saali, et meeste keskendumist mitte segada. Mitme usuliikumise puhul on mõeldamatu naiste töötamine juhtpositsioonil – heal juhul tohivad nad lilli sättida ja püha ruumi koristada. Seksuaalvähemusi süüdistatakse patus ning mõnd äärmuslikumat usuliikumist võib kahtlustada viha ja vaenu õhutamises. Võtame näiteks naise, kes pöördub voliniku poole kaebusega, et teda ei lubata oma kirikus vabalt ringi liikuda. Võrdse kohtlemise põhimõte põrkab kokku usulise ja kultuurilise veendumusega. Kelle inimõigused nüüd peale jäävad? K uidas peaks üks volinik selliste huvide konfliktide puhul üldse käituma?

Mis aga peamine, Eestis on juba loodud süsteem soolise võrdõiguslikkuse kaitseks. Seda süsteemi oleks vaja tugevdada, mitte lõhkuda. Läbimõtlemata ja kiiruga kokku vorbitud reformid võivad käimasoleva töö mitmeks aastaks halvata, ilma et tingimata midagi uut ja paremat asemele tekiks.

Autor on sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja.

Meeste uni on rahulikum ja kosutavam, kui nad magavad naise kõrval, kuid naiste puhul on teisiti, tõestab Viini ülikoolis tehtud uurimus

http://www.epl.ee/bosa/389443

Meeste uni on rahulikum ja kosutavam, kui nad magavad naise kõrval, kuid naiste puhul on teisiti, tõestab Viini ülikoolis tehtud uurimus.

Käitumisbioloog John Dittami ja tema kolleegid vaatlesid üheksa kuud kümne vabaabielus oleva lastetu 21–31-aastaste paari unekäitumist. Katsealused veetsid 249 ööst 123 ilma partnerita.

“Nii subjektiivne hinnang kui ka aparaatide tulemused näitasid meile, et naised reageerivad oma unekäitumises voodipartneri kohalolule oluliselt tundlikumalt kui mehed,” tutvustas Dittami uuringut.

Võimalik, et naised on looduse poolt tundlikumad, mis laseb neil emana laste ärkamisele kohe reageerida. “Mehel sellist tundlikkust ei ole,” selgitas John Dittami.

Ühes osas on aga mehed ja naised uurimuse kohaselt võrdsed – seks mõjuvat nii naiste kui ka meeste unele ühtmoodi hästi.

Autor: Kaire Talviste

Keelepeksu eesmärk on välja selgitada, kes on sobiv kaaslane ja kes mitte.

http://www.epl.ee/bosa/389442 12. juuni 2007

Leicesteri ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor Charlotte De Backer tuli lagedale ilmselt paljusid mehi heidutava teatega, et naised pole kaugeltki ainsad, kes armastavad klatšida. Meestele on see komme sama omane, vahendab teadusuudiste portaal AlphaGalileo.

Klatšivad pea kõik inimesed – mõned vähem, teised rohkem. Ühel hetkel saab meist kõigist klatšimise objekt. Teadlased selgitavad, et tegu pole tühja latramisega – klatšimisel on selged funktsioonid ja selle eesmärk on enamasti välja selgitada, kes on sobilik kaaslane ja kes mitte.

Kui kõneteemaks on naine, siis on nii meeste kui ka naiste jaoks kõige olulisem jutuaine, kas ta on ka ilus või mitte. Meestest rääkides pidasid mõlemad sugupooled olulisimaks jututeemaks jõukust. Teadlasi üllatas aga see, et juba paarisuhtes olevad inimesed olid vallalistega samavõrra huvitatud juttudest, mis puudutasid potentsiaalseid romantilisi partnereid. Uuringu tulemused tõestasid, et nii meeste kui ka naiste puhul on klatšimise eesmärk leida ja hinnata võimalikku partnerit.

Teadlased eeldasid, et naised on suuremad klatšijad, ent mehed näitasid kuulujuttude levitamise vastu üles sama suurt huvi. Eriti vastassugu puudutavate teemade osas.

Sotsiaalsed erinevused

Psühholoog Voldemar Kolga sõnul toimub sugude võrdsustumine, mis näitab, et tegelikult pole erinevused mitte niivõrd bioloogilised kui sotsiaalsed ja kultuurilised. “See on üldine protsess ja Eesti mehed jõuavad sellele järele, kui pole juba jõudnud,” arvab ta.

Kolga meelest on naiste kohta levinud palju müüte, nagu nad oleksid meestest verbaalselt võimekamad, klatšihimulisemad ja kergemini teiste arvamusega nõustuvad. “Klatšimine on selline mõnus inimlik tegevus, miks mehed ei tohiks siis end selles vallas arendada?” Ta lisab, et tänapäeva maailm on üles ehitatud jutu peale ja klatšivad pigem haritumad mehed.

“Kuigi klatšimine domineerib kõikide igapäevaelus, on see siiski teema, mis ei saa piisavalt tähelepanu teaduslikul tasandil. Klatšiteemalised uuringud pole kuigi levinud ja siiani pole keegi uurinud eri sugupoolte klat-šimist ja selle kasutamist seoses potentsiaalse romantilise partneri või rivaaliga,” ütleb Backer. Nüüd uurib Backer kuulsuste klatšimise mõju ühiskonnale. Ta usub, et tuntud inimeste tagarääkimine asendab isikutevahelist klatši olulisel määral. Sellest on saamas uus sotsiaalne “liim” meie ühiskonnas. Meil ei pruugi olla võõraga millestki rääkida, aga me kõik ju teame Parist, Britneyt ja Madonnat, kelle tegude ja ütlemiste kohta saab alati midagi arvata.

Halval klatšil on häid omadusi

•• Negatiivsel kuulujutul võib olla ka positiivseid tagajärgi. Näiteks edendab see läheduse ja sõpruse süvenemist.

•• Teadlased on leidnud, et enamasti jagatakse just sõpradega oma negatiivseid seisukohti.

•• Samas võib negatiivse arvamuse avaldamine arendada suhteid ka võhivõõrastega.

•• Kuulujutt on ihaldusväärne ka seetõttu, et tekitab ühtekuuluvustunnet, samuti tõstab enesehinnangut ja annab arvamuse avaldaja kohta palju teavet.

Kooskõlas Koostööketi 2007 aasta tegevuskavaga toimub 21 juunil 2007 seminar valdkonnast “Kuidas mõista üksteist”

Seminari teema on “Sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused Eestis ja Euroopa Liidus – selle tegelikkus ja arenguvõimalused".
Esinevad:
Ülle- Marike Papp – Sotsiaalministeeriumi (SM) soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Kristiina Luht – SM soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist.
Seminar toimub Riigikogu (RK) hoones, ruumis L 240. Selgituseks: see ruum jääb valgest saalist läbi minnes, paremat kätt.
Seminari algus kell 16.00, lõpp orienteeruvalt kell 18

Selleks et siseneda RK hoonesse on vajalik eelnev registreerumine ja kaasas peab olema pildiga isikut tõendav dokument. Registreerudes palun kirjutada ka oma isikukood.
Seminari eest vastutaja on NaiRe.
Kõigil liikmesorganisatsioonidel palun teavitada oma liikmeid, et saaks aegsasti koostada osavõtjatest nimekirja. Oma osavõtust palun teatada hiljemalt 18 juuniks aadressil:
riina.kitt@irl.ee
margot.fjuk@mail.ee

Mullu lastekaitsepäeval tegevust alustanud Tallinna Perekeskus Asula tänaval tähistab tänavu oma esimest sünnipäeva. Aastaga hästi käivitunud keskuse igapäevasteks klientideks on Tallinna lapsed ja pered, kes vajavad psühholoogilist abi elus toimetulekuks.

Abilinnapea Merike Martinson tunneb heameelt, et linnas on asutus, mis pakub professionaalset abi. “Eriti rõõmustab, et koostöös lastekaitsespetsialistidega on nüüd kõik vajalikud tegevused koondatud ühte kohta ja seega hästi kättesaadavad. Tundub, et aastaga on perekeskus saanud paljudele hästi omaseks,” ütles Martinson.

Ülelinnalise koordineeriva asutusena pakub Tallinna perekeskus lastele ja peredele nõustamist ja päevategevust. Keskuse koosseisu kuuluvad nõustamisteenistus, pereteenistus, tugiisikuteenistus, päevakeskus ning laste ööpäevakeskus. Keskuses töötavad sotsiaaltöötajad ja psühholoogid abistavad õpiraskuste ja käitumishäiretega lapsi ja nende vanemaid, konsulteeritakse e-posti vahendusel ja telefonitsi, töö toimub nii individuaalselt kui rühmades.

Aasta jooksul on perekeskuse spetsialistidelt abi saanud ligi 2000 inimest, pereteenistuse töös on olnud 150 perekonda. Lisaks oma töötajatele tegutsevad perekeskuses ka vabatahtlikud, nn vanema venna ja õe staatuses, kes koos hoolealustega külastavad kultuuri- või spordiüritusi või tegelevad ühiselt arendavate tegevustega jmt.

Perekeskuse juhi Pille Tederi sõnul on pöördumiste arv psühholoogide ja sotsiaaltöötajate vastuvõtule viimasel ajal pidevalt tõusnud. “See näitab, et vajadus selliste teenuste järele kasvab ning me peame edaspidi oma töömahtusid suurendama,” ütles Pille Teder.

Vaata ka www.sinamina.ee

Tere!

Tuli selline huvitav pakkumine käsitööhuvilistele:

Kui Teie käsitööringid soovivad lõnga käsitöö jaoks, kirjutage aadressil: artma@hot.ee.

Terv. Auli

Vaata ka www.elil.ee

Projekti “Käsitööga tööle!” käigus sai loodud töögrupid, mis tegutsevad Eesti erinevates maakondades. Üks aktiviseerimiskeskustest on tegutsenud Võrus.

Siin on väljund Võru töögrupi tegutsemisest. Meeldivaid elamusi Võru muuseumi käsitöönäituselt!

On 16. mai ning rahvusraamatukogus algab foorum, mis peaks ühendama võrdõiguslikkuse ja naiste tervise teema. Koridoriseinal seisev väiksesse konverentsisaali juhatav värviprinteriga trükitud A4-leht küsib: “Kuidas elab Eesti naine?” Anna-Maria Penu uuris järele.

  http://www.epl.ee/artikkel/388177

Foorumi avab harrastusteatrile kaduma läinud Märt Treier, kes tutvustab foorumi patrooni Evelin Ilvest kui “proua presidenti”. Evelin Ilves tõuseb toolilt ja teatab Märdile, et nii ei tohi öelda, mille peale istuv Märt Treier arvab kui õige mees kunagi, et vanasti küll võis. Evelin Ilves kinnitab veel kord, et nii ei öelda, ning läheb asja juurde.

Sõnavõtt on lühike, aga kõnekas. Proua Evelin Ilvesele on jäänud mulje, et peredes on haiged just lapsed ja mehed, ning toob näite, et kui arsti juurde läheb mees, kel on rinnus ebamäärane valu, siis saadetakse ta kohe üleüldisele läbivaatusele, kui aga sama valuga on arsti ees naine, siis kirjutatakse talle antidepressantide retsept… Tjah!

Seejärel võtab presidendiproua istet foorumile kutsututele mõeldud valge laua taga, kus ootab ees esimesena oma nimesildi keskselt kohalt üles leidnud Jüri Pino. Riburada pidi lisanduvad äärtesse Iris Pettai, Liina Järviste, Aino Kiis ja Tiina Ristimäe.

Naised, tehke, mida ise tahate!

Ettekandeseeriaga alustab sotsioloog Iris Pettai, kes räägib võrdõiguslikkusest. Tuleb välja, et Eesti on selles valdkonnas arenenud riikidest 30–40 aastat maas, ja ilmselt seetõttu seisab seinal sinna projitseeritud küsimus “Mida on meestel võrdõiguslikkusega võita või hoopis kaotada?”.

Pettai usub, et kuna Eestis kardetakse feminismi paaniliselt, siis ilmselt pole selles väikeses saalis peaaegu kedagi, kes end avalikult feministiks tunnistaks. Ma tõstan käe. Vist ainukesena (ütlen vist, sest selja taga mul silmi pole). Samal ajal teeb seda ka ajakirjanik Jüri Pino, kes selgitab oma üleannetut tegu sellega, et ta on habemega naine.

Hõkk-hõkk, kõkutab saal kinnise suuga, ent hilisemas küsimuste ringis peab end vana-
emana tutvustanud daam teda ikkagi kaljukindlalt “tolleks prillidega vanemaks daamiks”.

Iris Pettai jätkab. Eesti on oma aegunud arusaamadega soorollidest täiesti patriarhaalne riik, kus ei rohkem ega vähem kui kolm neljandikku elanikest paneb just meestele põhivastutuse perekonna materiaalse poole eest. Märt Treier teeb märkmeid ja esitab hiljem paar ebaolulist küsimust, mida Iris Pettai siiski väga heaks peab.

Sotsioloogi enda tõstatatud dilemmale “mida on meestel võrdõiguslikkusega võita?” – seda kordab oma küsimuse pähe ka foorumi eestvedaja – vastamist alustab Pettai õpiku kohaselt. Kõigepealt räägib ta, et tegemist on väga hea küsimusega (muidugi – ise tehtud, hästi tehtud!), seejärel püüab ta meest veenda nagu last, selgitades rahulikult, võimalikult lihtsate lausetega, miks peab laps tegema midagi, mida ta eriti teha ei taha, näiteks tuba koristama.

Märt Treier katkestab ameerikalikku sõurütmi aeglustava naise ja annab sõna toolil lösutavale Jüri Pinole. Too vaatab pikalt saali, kus istub umbes 30 naist ja üks vanem härra, ja ütleb: “Olen sˇovinistlik siga, sellepärast mind siia kutsutigi! Aga et… Naised, ärge kuulake seda janti, mida teile pähe üritatakse ajada, ja mõelge, mida te ise teha tahate!”

Kui võtta tema juttu sõna-sõnalt – nüansse, tooni ja sümboolikat arvestamata –, siis on tal täiesti õigus! Kuigi selge on ka see, et suurem osa naisi ei taha tegelikult üldse seda, mille kohta Pino arvab, et kõik naised tahavad. Kui see nii poleks, siis ei tuleks tal pähegi “kinkida” naistele selliseid õpetussõnu võrdõiguslikkuse foorumil.

Oma sõnade mõju tugevdamiseks teeb ajakirjanik Pino järele ka naisüliõpilast, kes tema arvates räägib inisedes ning kasutab näiteks sellist lauset nagu “Olen end jube hästi teostanud, olen EBS-i magistrant!”. Lõpuks küsib ta ürgmatsˇolikult, naissugu ratsionaalsuse radadele juhtides: kas siis lapsed, kallid naised, pole eneseteostus?

Ei no selle “valgustusega” on kõik öeldud! Sedasama arvab ka Pino ise, sest edasi, kuni foorumi lõpuni, mängib ta oma punase mobiiliga, näidates vahepeal kõrval istuvale muigel suuga proua Ilvesele midagi naljakat.

Ebatüüpiline tunnus: naine

Südamearst Tiina Ristimäe jutust selgub, et alles hiljuti avastati tõsiasi, et aspiriinil on ennetav mõju vaid meestele. Seniajani oli seda aga ka naistele välja kirjutatud. Arvati sedagi, et naistel esineb infarkti vähem, ent nüüd selgus, et tegelikult esineb samal määral, lihtsalt haigusnähtude erinevuse tõttu on diagnoosiga alati traagiliselt hiljaks jäädud…

Ja siis ütleb Ristimäe järsku, nagu ta ise polekski oma ettekannet kuulanud: “Ebatüüpilised kliinilised tunnused: diabeetikud, vanurid, naised.” Ebatüüpilised? Oot-oot, mis see tüüpiline siis on? Ahjaa, õigus, meeste kliinilised tunnused!

Mõni hetk hiljem üritab Tiina Ristimäe oma lauanaabri Pinoga mesti lüüa, öeldes, et kui too on habemega naine, siis tema on habemeta mees. Saal ei kõkuta. Ristimäe jätkab, et üleüldse, “kui räägitakse naiste-meeste palgalõhest, siis on meditsiinilisi uuringuid, skriininguid jne, mida tehakse ainult naistele ja millest mehed saavad nii palju”. (Ja ta sõrmed näitavad nulli või OK-d – kuidas võtta.)

Liina Järviste hakkab selle jutu peale õhetama ja palub sõna, mida Märt Treier seekord ei anna. Järviste neelab mõtte alla.

Viimasena astub publiku ette Tallinna ülikooli esindav Aino Kiis, kes alustab väikese naljaga: “Ma olen eluaeg töötanud meeste kollektiivis ja üks päev küsiti mu käest, kas ma olen feminist, ja ma vastasin, et… ega ma enesetapja ole!”

Ei, ei saanud naljast aru! Aino Kiis saab aru, et saal ei saanud aru, ja alustab kiirelt oma ülilühikest ettekannet vanuritest. See oli mõtlemapanev ning asjalik. Aga mida ta selle naljaga öelda tahtis?

Ja siis algabki küsimuste voor. Esialgu esitab neid end saalist puuduva meessoo esindajaks pidav Märt Treier, kes ikka veel ei saa aru, milleks on meestele “seda võrdõiguslikkust” vaja. Iris Pettai arvab endiselt, et tegemist on väga õige küsimusega, ent ei suuda kiirelt vastata ning Treier väsib iva ootamast.

Ainukesena räägib piisavalt kiiresti sel teemal magistritöö kirjutanud Liina Järviste, kes selgitab, et põhiprobleem on selles, et “sektorid, kus peamiselt töötavad naised, on traditsiooniliselt vähem tasustatud kui sektorid, kus peamiselt töötavad mehed”.

Siis saab sõna publik. Paar väga asjakohast küsimust ja kommentaari, mille vahele eksib üks leekivpunase peaga daam. Ta näitab Märt Treierile esseed, mille ta on kirjutanud teemal, millises Eestis ta tahab elada, ent kuuleb siis, et essee ettelugemiseks aega pole. Kunagi pole, mõtleb too leekiva peaga daam kindlasti.

“Armastus on kõige alus,” hüüab ta siis õnnelikult. “Ja pere alus on armastus ja mina leidsin oma armastuse taevast…”

Laua taga, näoga saali poole istuvad esinejad ei tea, kuhu vaadata. Kas oleks sünnis naerda, nagu teeb seda publik, või mitte? Natukenegi? Märt Treier päästab olukorra, julgedes pakkuda, et punapeal on käekott kindlasti brosˇüüre täis, ja soovitab tal neid hiljem ukse peal jagada.

Mõned kommentaarid veel ning kui on jäänud viis minutit foorumi lõpuni, tõstab käe minu selja taga istuv keskealine daam ja teatab: “Ma ei saanud mitte millestki aru, millest siin räägiti!”

Eesti naine elab kehvasti

Torman ametliku lõpu järel tualettruumi, mis on rahvusraamatukogu kohta liiga räpane, haisev ja kole. Kui käsi pesema hakkan, näen, et ka presidendiproua seisab järjekorras. Mõtlen, mida tema pärast seda paaritunnist kaootilist siia-sinna hüplemist võrdõiguslikkuse ning naiste tervise teemadel asjast arvab. Kuidas siis elab Eesti naine?

Pärast kuuldut-nähtut ütleksin ma, et kehvasti. Eesti naine elab kehvasti. Saal on naisi täis ja nood kaks meest arvavad siiski, et nad domineerivad saali üle, et ka selles teemas on mehed tähtsamad kui naised. “Mis on meestel võita või kaotada? Mismoodi peame meestele seda serveerima?” Aga miks keegi ei räägi sellest, kui palju on sellistest küsimustest tuleneva kummi venitamisega naistel kaotada?

Juriidiliselt on Eestis soolise võrdõiguslikkusega muidugi kõik korras, ent sümboolne maailm, mida on raske selgitada, sest on silmale nähtamatu, ainult tajutav, kogemuslik, räägib sügavatest, põhimõttelistest probleemidest.

Samas, mis siin imestada, sest nagu Iris Pettai ütles, oleme nende teemadega arenenud riikidest lausa 30–40 aastat maas. Aga nemadki pole veel täielikku võrdõiguslikkust saavutanud…

Sõeluuringu eesmärk on avastada rinnavähk võimalikult varajases staadiumis. Autor: Vilve Torn

http://www.epl.ee/bosa/386882

Igal aastal kutsutakse haigekassa finantseeritavale rinnauuringule 50–59-aastaseid ravikindlustusega naisi üle Eesti. Sõeluuringu eesmärk on leida rinnavähki haigestunud naised. Kutsed saadetakse järk-järgult sünniaastate kaupa. Sel aastal kutsutakse uuringule 1947., 1950., 1953., 1954., 1955. ja 1957. aastal sündinud naised ning nimeline kutse on saadetud 26 000 naisele. Sihtgruppi kuuluvatele naistele on uuring tasuta.

Kui Eestis tuleb kutse saanud naistest uuringule vaid 50%, siis Skandinaaviamaades teeb seda enam kui 80% naistest. Mujal maailmas on tõestatud, et sõeluuringutega saab vähendada rinnavähki suremust 30%.

Maakondades on võimalik uuringutel osaleda liikuvas mammograafiabussis. Rinnakaebustega naistel, kes vajavad mammograafilist uuringut, kuid ei kuulu uuringule kutsutute hulka, tuleb pöörduda oma perearsti või günekoloogi poole mammoloogile saatekirja saamiseks.

Rinnavähi esinemissagedus suureneb pidevalt igal pool maailmas. Ka Eestis esineb rinnavähki ligi 40% enam kui kolm-kümmend aastat tagasi – meil diagnoositakse igal aastal rinnavähki rohkem kui 600 naisel. Esimene rinnavähi sõeluuring viidi Eestis läbi 2002. aastal. Viie aasta jooksul on uuritud umbes 94 000 naist ja avastatud 456 rinnavähijuhtu, neist ligi 75% olid varajases staadiumis.

Neile naistele, kes kutsele ei vasta, tahab Eesti Päevaleht Tervis meelde tuletada, et varakult avastatud rinnavähk on ravitav ja algstaadiumis ei põhjusta haigus mingeid tervisehäireid – naised tunnevad ennast täiesti tervena.

Veelgi enam – esimeses staadiumis avastatud rinnavähiga ja ravi saanud patsientidest elab viie aasta pärast enam kui 90%, samas kui kolmandas staadiumis avastamise puhul elab viie aasta pärast vaid umbes 40% patsiente.

Liikuv mammograafiabuss

•• Saaremaa 16.07–3.08

•• Haapsalu 13.08–31.08

•• Paide 3.09–21.09

•• Rakvere 24.09–2.10

ENÜ Edastab teile Eesti riigi raporti, mis vaadatakse läbi selle aasta juulis-augustis toimuval ÜRO CEDAW komitee istungil.
(CEDAW = konventsioon naiste disrkimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta).

Palun tutvuge sellega ja esitage oma ettepanekud ENÜ-le. ENÜ peaks ettepanekud kirja panema nende poolt koostatavasse variraportisse. Variraportit oodatakse ENÜ-lt 17. juuniks, nii et teie arvamusi ootab ENÜ hiljemalt 10. juuniks.
Neljas aruanne naiste diskrimineerimise kohta