Ma tean, mis on feminism, aga mis on ökofeminism? Killu Sukmit
Nii küsis õppejõud Mart Raudsaar, kui rääkisin loo ideest. Milline on ökofeminismi ökoloogiline jalajälg? Kutsusin vestlusringi neil teemadel rääkima feministid Kadri Aaviku, Dagmar Kase ja Kadri Tüüri.
Mis on ökofeminism?
Dagmar Kase (D. K.): Minu jaoks on ökofeminismi definitsioon alljärgnev: loomad pole loodud inimeste jaoks, mustanahalised valgenahaliste jaoks ja naised meeste jaoks. Nii on öelnud ameerika kirjanik ja aktivist Alice Walker. Ökofeminism ei ole minu jaoks ainult naise ja looduse seos, vaid see, et maailm ei tiirle ümber inimese.
Kadri Tüür (K. T.): Ökofeminismi defineeriksin lühidalt kui naiste kogemuste ja teadmiste väärtustamisel põhinevat keskkonnaga kooskõlas elamise viisi. Seda on kirjeldatud ka kui lapitekki, sest seesuguseid küsimusi lahendatakse väga paljudes kultuurides ja väga erinevate inimrühmade seas.
Kuna protsess ei kulge ajas ja ruumis sünkroonselt, võibki ökofeministide tegevusvälja endale ette kujutada kui üksteisega servapidi ühendatud lapikeste üha kasvavat välja. Eks meiegi siin vestlusringis esindame üsna erineva mustriga lapikesi.
Kadri Aavik (K. A.): Ka minu jaoks on tähtsad sidemed nais- ja loomaõigusluse vahel. Ma ei arva, et naistel oleks loodusega mingi müstiline side, kuid leian, et üldised mehhanismid, mille kaudu kapitalistlik patriarhaalne ühiskond domineerib looduse ja naiste üle, on sarnased.
Kadri Tüür, oled öelnud, et feminism on sõna, mida paljud kardavad kui tuld. Ökofeminism omakorda on sõna, mida paljud feministid kardavad kui tuld.
K. A.: Alustuseks tuleks öelda, et feminism ei ole ühtne mõttesuund – eksisteerib mitmeid feministlikke mõttesuundi.
Tõepoolest, mõningatele aktivistidele võib tunduda, et ökofeministlikud ideed lähevad feministlike arusaamadega vastuollu. Näiteks võidakse ökofeministe süüdistada essentsialismis. Kuid minu jaoks peegeldab selline kriitika pigem ökofeministliku mõtte valesti mõistmist või arvamust, et ökofeminism on ühtne mõttesuund.
D. K.: Terminit “ökofeminism” ei karda ainult paljud feminismi suundade esindajad, vaid ka mittefeministid. Põhjus, miks alati ei taheta inimõigusi looma- ja keskkonnaõigustega ühendada, seisneb selles, et paljude meelest on see justkui veelgi radikaalsem, poliitilisem ja ka keerukam kui feminism.
K. T.: Olen nõus, et ökofeminismis nähakse sageli sellist “topelttonti” – naisõiguslus, millele on veel keskkonnaõigusluse vint peale keeratud, kõlab ju üsna kurjakuulutavalt? Feministliku mõtte seisukohast on kindlasti problemaatiline see, kui rõhutatakse naise radikaalset erinevust mehest, kuid samas lähendatakse teda üsna umbmäärase tähendusmahuga “loodusele”.
Kas see tähendab, et naine on loodus, aga mees on inimene?
K. T.: Selle küsimuse esitas antropoloog Sherry B. Ortner aastal 1974 artiklis “Kas naise ja mehe suhe on sama mis looduse ja kultuuri vahel?” Ta osutas kriitiliselt, et see, kuidas naisi määratletakse domineeriva meessoo suhtes negatiivse “teisena”, kordub samal moel ka “looduse” defineerimisel kultuuri vastandina, keda tuleb allutada ja kontrollida, kuid domineeriva identiteedi alalhoidmise kaalutlustel mitte “mehe” või “kultuuriga” liiga sarnaseks lasta muutuda.
Ortner kirjeldas küsimuses esitatud suhtumist ja näitas, et see on vale, sest takistab konstruktiivset dialoogi. Seega, vastates küsimusele – jah, nii arvatakse, aga see arvamus ei ole tõene.
D. K.: Naist saab looduse ja meest inimesena vaadata kontekstis, kus naisi rõhutakse üldjuhul meeste ja tervikuna süsteemi poolt samalaadse vägivallaga, mida rakendab inimene looduse puhul. Enamasti on ahistamine suhete põhitingimuseks: naine võib otsustada olla blond või brünett, aga inimeseks olemise vabadust piiratakse nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Kuidas avaldub ökofeminism praktikas?
D. K.: Olen olnud täistaimetoitlane ehk vegan kaheksa aastat. Alguses loobusin lihast, siis munast ja kalast, seejärel meest ja piimatoodetest. Samal ajal hakkasin tähelepanu pöörama kõikide koostisainete ja toodete päritolule ja taustale. Minu jaoks oleks mittehoolimine piinlik.
K. T.: Põhimõtteliselt võib ökofeministlikeks praktikateks pidada kõiki selliseid tegevusi, kus rakendatakse naistele põlvest põlve edasi antud, loodusega kooskõlas olevaid teadmisi – ravimtaimede kasutamine, metsast korjatud marjadest moosi keetmine, rinnaga toitmine, loomapidamine või lihtsalt looduses “akude laadimine”.
K. A.: Üks hea näide ökofeminismi praktilisest avaldumisest on minu jaoks kindlasti veganlus kui efektiivsemaid sotsiaalse protesti vorme. Olen viibinud paljudes olukordades, kus minu veganluse üle üllatutakse või imestatakse, vahel kohtan isegi naeruvääristavat suhtumist.
Mina omakorda alati imestan, kuidas patriarhaalset ühiskonnakorraldust mitme nurga alt vaidlustavad feministid ei problematiseeri domineerivat suhtumist teistesse elusolenditesse ning jätkavad oma igapäevaste praktikatega loomade ekspluateerimist.
Rääkides veganlusest, ei kajastu praeguses kapitalistlikus süsteemis toodete hinnas nende tegelik kulu, sest otsest ja kaudset keskkonnamõju ei arvestata. Näiteks liha- ja piimatooteid müüakse nende tegelikust hinnast palju odavamalt (nende tootmist doteeritakse ka riiklikult).
Samas on paljud keskkonda tunduvalt vähem kahjustavad taimsed toiduained kaubandusvõrgus üle hinnatud. USA poekettides on loomne rämpstoit sageli tunduvalt odavam kui värsked juur- ja puuviljad. See aga tähendab, et tervislik veganlus võib olla kallim kui loomsetel toodetel baseeruv dieet.
K. T.: Näide tänapäeva Eestist – maapiirkonnas, kus pood on 20 km kaugusel ja kuusissetulek 290 eurot, on samuti üsna raske vegan olla.
Kes on ökofeminismi esindajad kultuuris või poliitikas?
K. T.: Loen parasjagu Kätlin Kaldmaa romaani “Islandil ei ole liblikaid”. See on küll üsna ökofeministlik tekst, kujutab naiste eriliselt lähedast suhet äärmiselt karmi elukeskkonnaga ja seda, kuidas naiste tarkuse najal kogukonnad koos seisavad. Ökofeministlikke toone leidub minu meelest ka Merca ja Kristiina Ehini luules. Aino Perviku “Kunksmoor” sobiks siia ritta samuti.
Ega autorid pruugi alati olla “programmilised” ökofeministid, aga väga paljud tekstid annavad selle nurga alt vaadates huvitavaid tõlgendusvõimalusi, näiteks Sofi Oksaneni “Puhastus” või Tartu Uue Teatri “Naised valitsevad maailma”.
D. K.: End ise avalikult ökofeministina määratlevaid loomeinimesi või poliitikakujundajaid Eestis ei ole. Ka väljaspool Eestit eksisteerivad feministidest poliitikud, veganitest hiphop-muusikud, keskkonnasäästlikkust aus hoidvad moekunstnikud, aga sümbioose tihti ei leia.
Milleks meile tänapäeva maailmas ökofeminismi tarvis on?
D. K.: Suures plaanis on neli elamisviisi: sadism, masohhism, ükskõiksus ja hoolimine. Suurim probleem tänapäeval on ükskõiksus. Paljude jaoks tundub ökofeminism kasutu ajaraiskamisena: n-ö lihtsat tarbijat huvitab eelkõige see, et gaas tuleb ja sellise hinnaga, et maksta jaksaks.
Ökofeminism aitab eristada oma vabadust: kui mina olen vaba, ei tähenda, et seda on ka minu naaber.
K. A.: Ökofeminism on selline mõttesuund ja aktivismi vorm, mis seob keskkonna jätkusuutlikkuse küsimused sotsiaalse õigluse põhimõtetega ning pakub ideid, kuidas saaksime oma igapäevases elus mõlemale tähelepanu pöörata.
K. T.: Kriitilist mõtlemist ei ole kunagi üleliia. Ökofeminism aitab panna mõtlema seikadele, mida me muidu võib-olla tähele ei paneks, näiteks naiste suurem hõivatus töödega, mis hõlmavad teisi elusolendeid; elusolendite ebavõrdne kohtlemine; loodusvarade mõtlematu kasutamine inimeste elukvaliteedi ja laste kasvukeskkonna arvelt.
Kui sellistele asjadele osutamine suudab mõnegi inimese arutlema panna, siis ökofeminismil on juba teatud õigustus olemas.
