Kui hiljuti lükkas riigikogu tagasi sotside ettepaneku moodustada võrdõiguslikkuse erikomisjon, siis nüüd on valitsus pärast üheksat aastat jõudnud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamiseni.

Seadus näeb sellise nõukogu moodustamise ette juba alates 2005. aastast, kuid senised kuus ministrit selle moodustamisega hakkama ei saanud.



Nüüd on sotsiaalministeerium saatnud nõukogu moodustamise eelnõu kooskõlastusringile, millele kümme ministrit peavad septembri jooksul tagasisidet andma.



Eelnõu näeb ette, et loodavas nõukogus asub tööle kokku 22 liiget ning seda hakkab juhtima Ivi Anna Masso.



Nõukogu ülesanded on seaduses juba aastaid kirjas. Selleks on kinnitada soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad ning täita soolise võrdõiguslikkuse seaduses ettenähtud ülesandeid.



Samuti peab nõukogu nõustama valitsust võrdõiguslikkuse edendamise strateegia küsimustes, esitama valitsusele seisukohti ministeeriumide esitatud riiklike programmide vastavuse kohta võrdõiguslikkuse seadusele.



2013. aastal on sotsiaalministeeriumi eelarvesse nõukogu teenindamise kulu katteks planeeritud 996 eurot, mis sisaldab koosoleku tehnilise korraldamise kulusid ning ühe esinema kutsutud eksperdi esinemistasu. 



Järgmiseks aastaks on vajadus tehnilisteks kulutusteks 3000 eurot. See sisaldab kolme koosolekut ja kolme esinema kutsutud eksperdi esinemistasu. 2014. aasta eelarve vajadus näeb ette kahe analüüsi tellimist kokku summas 50 000 eurot. 



Ivi Anna Masso juhitavasse nõukokku hakkavad kuuluma:



1. Volli Kalm, rektorite nõukogu juhatuse esimees;

2. Sigrid Västra, Eesti üliõpilaskondade liidu juhatuse esimees;

3. Britt Järvet, Eesti õpilasesinduste liidu juhatuse esimees;

4. Silja Kimmel, elukestva õppe arendamise sihtasutus Innove juhatuse liige;

5. Tuulikki Sillajõe, statistikaameti peadirektori asetäitja;

6. Maris Jesse, tervise arengu instituudi direktor;

7. Peep Peterson, ametiühingute keskliidu esimees;

8. Toomas Tamsar, tööandjate keskliidu juhataja;

9. Meelis Paavel, töötukassa juhatuse esimees;

10. Kersti Kracht, väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsiooni president;

11. Kaia Iva, IRL-i fraktsiooni esimees;

12. Sven Mikser, SDE fraktsiooni esimees;

13. Mailis Reps, Keskerakonna fraktsiooni aseesimees;

14. Maret Maripuu, Reformierakonna fraktsiooni liige;

15. Maris Jõgeva, Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu juhataja;

16. Eha Reitelmann, Eesti naisteühenduste ümarlaua sihtasutuse juhataja;

17. Teresa Škaperina, MTÜ Eesti naiste koostöökett eesistuja;

18. Raili Marling Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse juhatuse liige;

19. Ott Kasuri, Eesti maaomavalitsuste liidu tegevdirektor;

20. Jüri Võigemast, linnade liidu tegevdirektor;

21. Mari-Liis Sepper, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

Priit Luts

Allikas: http://uudised.err.ee/?06287465#.Ujq7Mv5hPOE.facebook

Kord kuus saavad Tartus kokku naised ja katavad laua. Mõni neist on liikumis-, mõni nägemispuudega, mõni tunneb end lihtsalt üksildasena. Kokku saades naeravad kõik.

Nende naiste punti kuulub näiteks üks ema, kes on 19 aastat kasvatanud oma liitpuudega poega ning kelle kogemus on, et mitte igal pool ei leia ta mõistmist.

Seal käib ka naine, kes nimetab end endiseks hipiks, ning ta ütleb, et just selles ühenduses leiab ta eluhoiaku, mis talle sobib – inimesed on oma hädadest üle ega pirise.

Kõigi tulijate saatused on niisiis erinevad. Ainus, mis neid liidab, on see, et kõik nad on naised. Ühing kannab nime Tartumaa Puuetega Naiste Ühing (TPNÜ).

Õunakook ja savi

Suvel kohtutakse värskes õhus ja piknikul. Septembrikuu kohtumine leidis aset aga toas ehk Tartu rahvakultuuri keskseltsi ruumes Pepleri tänav 27. Laual oli õunakooki ja soolaseid suupisteid, puuvilju, küpsiseid, teed ja kohvi ning olemine pidulikum kui muidu.

Tartumaa Puuetega Naiste Ühing tähistas esimest aastapäeva.

Ühingu tegutsemismootor on Räpina naine Marju Reismaa. Temal oli lisaks plaadikoogile kaasas suur kamakas kilesse pakitud märga savi ning kes tahtis, võis pärast kehakinnitust kohe vaasi või kaussi modelleerima hakata.

Marju Reismaa selgitas, et juba 15 aastat eksisteerib Eesti Puuetega Naiste Ühing, aga et Tallinn tundus liiga kauge paik olevat ning kohtumisi korraldati seal harva, siis otsustasid nad eelmisel aastal, et teha tuleb midagi oma.

Tartumaa Puuetega Naiste Ühingus on praegu kümmekond liiget. Nad käivad Tartust, Otepäält, Põlvast, Elvast ning isegi Pärnust.

«Me ei vihka mehi, aga me ajame siin oma jutte, teeme näputööd ning räägime, mis elus vahepeal põnevat on olnud,» selgitas Marju Reismaa.

Piret Kivilo on endine õpetaja, andnud lastele nii bioloogiat kui inglise keelt. Raja Viira on vanaduspensionär, olnud sekretär, lasteaiakasvataja, raamatukogutöötaja. Anne Sulb on vene filoloog ja töötanud paljudes kohtades.

«Me tunneme end siin tõesti mõnusalt,» ütlevad nad kõik. «Kutsume põnevaid esinejaid, sööme ja joome ning räägime naiste jutte.»

Õiguste eest väljas

Küsimuse peale, miks siis ikkagi ilma meesteta, vastavad naised, et kui mehed on seltskonnas, unustatakse naised vahel ära. Näiteks hakkavad nad omavahel rääkima arvutitehnilist juttu ega saa arugi, kui pool tundi on möödas. Naiste empaatiavõime on tugevam ja probleemidele lahendusi otsides on mitu pead ikka mitu pead.

«Meil on tunne, et pensioniamet ja sotsiaaltöötajad varjavad vahel meie eest infot, millised võimalused ühe või teise puudega inimesel üldse olemas on,» rääkis Marju Reismaa. «Siin on inimesed ikka midagi kuulnud. Ja kui me terve ühingu nimel häält teeme, siis on meie hääl tugevam.»

Reismaa jutustab loo, kus sügava puudega inimene tõsteti bussist välja, kuna tema kuupilet oli aegunud: «See kullake ei teadnud, et tegelikult oli tal õigus tasuta sõita.»

Tartumaa Puuetega Naiste Ühing

• Kohtub iga kuu esimesel reedel Pepleri 27 majas.

• Järgmine kohtumine 4. oktoobril kell 11–15.

• Uued liikmed on oodatud.

• Naiste kokkusaamiste blogi leiab http://tpnuhaal.blogspot.com

Allikas: http://www.tartupostimees.ee/2055716/print/olg-ola-tunne-aitab-naistel-raskusi-trotsida/

Tiia on sügava liikumispuudega naine, kes maalib varvastega. Tiia on Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühingu (LEEPÜ) juhatuse esinaine. LEEPÜ kuulub Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu alla.

Septembrist oktoobri alguseni meie vallamajas on taas näha maalinäitust. See on näitus nr 22. Olen käinud maalidega hooldusravikliinikust Tallinnas lasteaiani Viljandimaal, raamatukogudest koolini. Toredam näitus oli Adamsoni Majamuuseiumis Paldiskis.

20. näitus oli juunis Tallinna Lauluväljakul ürituse „Puude taga on inimene"  raames, mis oli rahvusvaheline.  Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmsest Ühingust võtsid veel peale minu osa Meelis Luks ja Lissu Lundström Soomest. Liisu maalib suu abil. Eesti kaks kunstniku – mina ja Meelis – maalivad hoides pintsleid varvaste vahel.

Oktoobris ootab minu näitus Tallinnas Haabersti Sotsiaalkeskuses, novembris Tartu Rahvaülikoolis.

Kuigi mul on juba olnud ka vallamajas näitus, siiski, kuna  seekord on näha mu uuemad maalid, loodan, et maalide ja joonistuste vaatamine teeb rõõmu ka nüüd.

Tiia Järvpõld,

kunstnik Kaagverest

Ühe meeskoka otsingute käsitlemine ajakirjanduses on toonud välja, et soolist võrdõiguslikkust ümbritseb endiselt rida väärarusaamu. Ikka kiputaks libastuma sellistel mõistetel nagu diskrimineerimine, sooline tasakaal ja ahistamine.

Selgitamist vajab näiline paradoks – kord palub võrdõigusvolinik inimese sugu arvesse võtta, lugeda naiste-meeste päid riigikogus, volikogudes, nõukogudes, teisal viitab seaduse sättele, mis keelab lähtuda isiku soost värbamisel, tasustamisel jms olukordades.

Tihti lähevad paljudel, isegi otsustajatel, segamini kaks asja: ühelt poolt samaväärses olukorras olevate naiste ja meeste võrdse kohtlemise nõue ning teiselt poolt sugude laiema võrdse positsiooni püüdlus ühiskonnas.

Diskrimineerimise keeld on kirjas põhiseaduses

Selleks, et tagada inimestele võrdsed õigused – ja see põhimõte on kirjas ka Eesti vabariigi põhiseaduses – ei tohi võrreldavas olukorras olevaid inimesi nende soo tõttu erinevalt kohelda. Olgugi et automehaanikud on “alati” olnud mehed, ei saa autotöökoja omanik jätta seetõttu valikust kõrvale kvalifitseeritud naist. Mehi on ehk peetud pere ülalpidajateks, aga naissoost finantsanalüütikule ei saa sellepärast maksta vähem kui tema meeskolleegidele. Asutuses võivad kõik keskastmejuhid olla naised, kuid töökuulutusse ei tohi sellegipoolest kirjutada, et otsitakse osakonna juhti, kes on meessoost.

Ütlemaks, et üks või teine situatsioon on soo tõttu diskrimineerimine, peab saama võrrelda samaväärses olukorras olevat naist ja meest või naisi ja mehi. Uue koka otsimisel naissoost kokkade välistamine paneb kõik võimalikud naissoost kandidaadid halvemasse olukorda kui tööle soovivad mehed. Ükskõik, kuidas seda põhjendada, on see sooline diskrimineerimine, mis on seadustega keelatud. Sellisel juhul pole naiskokkadel lootust saada tööd, olgu nad kui tahes võimekad ja uuendusmeelsed kokad.

Ühesõnaga – töökuulutus ei tohi olla suunatud ainult ühe soo esindajatele. Vaid üksikutel harvadel juhtudel võib töölevõtu kriteeriumiks olla sugu: siis, kui see on kutsealal töötamise oluline nõue. Eelkõige tulevad kõne alla näitlejad (Othellot mängima on vaja meest), lauljad (Lucia rolli sopranit), modellid (meestepesu reklaami otsitakse meest) jne.

Võrdõiguslikkuse tähtsus otsuste tegemisel

Naistel on Eestis valimisõigus küll juba 1918. aastast, kuid valitsemise juures on nad ka tänapäeval endiselt vähemuses. Miks see nii on? Miks peetakse Eestis veel 21. sajandil poliitikat sageli meeste pärusmaaks? Sel on mitmeid põhjusi alates stereotüüpsest lähenemisest võimule, kuni eeskujude puudumise ja naiste enda suhtumiseni välja.

Samal ajal on naiste ja meeste võrdsem esindatus poliitilistes otsustuskogudes äärmiselt vajalik, sest neis tehtavad otsused mõjutavad paljude inimeste elu. Oluline on, et otsuseid langetaksid need, kellel on erinevad elukogemused, -nägemused ja seisukohad.

Demokraatlikus riigis ei saa ka rääkida esinduskogu ja selle otsuste täielikust legitiimsusest, kui kogu koosneb ülekaalukalt ühe soo esindajatest. Kui meie eesmärk on läbimõeldud otsused ja ühiselu reeglid, mis vastavad kõigi ühiskonnaliikmete vajadustele ja huvidele, olgu nad mehed või naised, siis peab riigi esinduskogudes olema mehi ja naisi senisest võrdsemalt.

Sellised muutused ühiskonnas ei toimu aga iseenesest, vaid vaja on poliitilist tahet. Selleks, et ajalooliselt kujunenud sugude ebavõrdsust – milleks naiste vähene poliitikas osalemine on – kaotada, tuleb poliitikakujundajatel ühiskondlikud muutused tarkade otsustega esile kutsuda ja neid teadlikult juhtida. Näiteks saavad erakonnad võrdsemale esindatusele kaasa aidata valmisnimekirju koostades, kasutades nn tõmblukumeetodit, kus mees- ja naiskandidaadid on pandud vaheldumisi.

Kas kõikides kollektiivides peab mehi ja naisi olema pooleks?

Legitiimsuse ja demokraatlikkuse nõuet, mis on ülioluline poliitiliste ja majanduslike otsuste (st äriühingute nõukogudes ja juhatustes) langetamisel, ei saa üheselt üle kanda kõikidesse töökollektiividesse. On tekkinud valearusaam, et sooline võrdõiguslikkus tähendab seda, et igas töökollektiivis peab olema võrdselt naisi ja mehi.

Kuidas muuta soolist tasakaalustamatust

Tegelikult sellist nõuet seadustest ei leia. Tööandja on soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi kohustatud värbama võimaluse korral töötajaid võimalikult võrdselt nii naiste kui ka meeste hulgast. Sooline mitmekesisus kollektiivis on nii talentide tööle rakendamise, mitmekesisemale tootearendusele ja klienditeenindusele kaasaaitamise eesmärgil ja mitmes muus mõttes kasulik. See ei tähenda aga, et mööda võib minna soolise diskrimineerimise keelust.

Selleks, et muuta asutuse soolist tasakaalustamatust – näiteks ehitusettevõttes on enamuses mehed ja koolis on tööl valdavalt naised –, ei saa selle juht läbi mõtlemata hakata rakendama alaesindatud soo esindajate kasuks erimeetmeid. Seda tuleb teha süstemaatiliselt. Soolise tasakaalu saavutamiseks peab organisatsioonil olemas olema tegevuskava, mis lähtub olukorra analüüsist, selgelt sõnastatud eesmärkidest ja sobivatest meetoditest eesmärkide poole liikumiseks.

Kui näiteks kaitsevägi tahaks suurendada naissoost tegevkaitseväelaste hulka, ei saaks kompetentseid mehi värbamistel ja edutamistel välistada, vaid alaesindatud soo esindajaid, antud juhul naisi, peaks muul sobivamal viisil teenistusse kutsuma. Kõne alla tulevad erikoolitus- ja mentorlusprogrammid, sõnaselgelt ka naisi kandideerima ootavad kuulutused, töö ja pereelu ühitamist soodustavad töökultuuri muutvad reformid jms. Samas ei halvene seetõttu tegevkaitseväelaseks pürgivate meeste võimalused. Vastupidi, näiteks töö ja pereelu ühitamise abinõudest saavad kasu kõik töötajad.

Allikas: Õhtuleht 6. september 2013

Naised tahaksid olla naiselikud aga kuidas seda teha? Mis on naiselik? Mis on see kummaline naiselik müsteerium, millest isegi naised ise aru ei saa? Naiseenergiat on raske sõnadega kirjeldada, sest ta on füüsiliste arusaamade ja omaduste järgi kirjeldamatu. Kuidas kirjeldada valgust, lõhna, ilu või värvi? See avaldub läbi mateeria, sõnade ja tegude, läbi mehelikkuse.

"Ta üldse ei kuula mind! Ta ei mõista mind!" on naised tihti õnnetud oma meestest rääkides. Kui palun neil kirjeldada, kuidas nad tahaks, et mehed käituks, siis tundub mulle, et nad tahaksid olla koos hoopis teise naisega.

Meestele tundub jällegi, et naised jahuvad eesmärgitult ja eimillestki. Veel tundub meestele, et nad on naistele alati midagi võlgu ja seda ei ole kuidagi võimalik tasuda. Mis on see kummaline naiselik müsteerium, millest isegi naised ise aru ei saa?

Naised tahaksid olla naiselikud aga kuidas seda teha? Mis on naiselik? Seda ei õpetata koolis, sellest ei räägi meile emad. Kahjuks paljud ikka arvavad veel, et naiselikkus on võitlus meesenergiaga – oma olemasolu õigustamine, võimu saavutamine, võrdsuse tagamine. Naistel on vaja tõestada, et nad saavad ilma meesteta hakkama. Kuid naised ei saa ilma meesteta hakkama ja mehed ilma naisteta, sest me oleme ühe ja sama erinevad näod.

Loe lähemalt: http://alkeemia.ee/artiklid/Tiina-Tiitus-Naiselikkus/l-12/c-1326/

Neljapäeval Delfis avaldatud Põhja Prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juhataja Rait Pikaro kommentaarid vägistamisjuhtumite kohta olid ilmselt mõeldud inimeste teavitamisena ja kantud kuritegude ennetuse eesmärgist, kuid politsei esindaja sõnavõtust jäid Delfi artiklis kahjuks kõlama ka kriitikanoodid kuriteo ohvriks langenud naiste aadressil, leidis võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

"Kui rääkida seksuaalkuritegudest, siis peab pidama silmas seda, et vägistamine on tõsine isikuvastane kuritegu. On selge, et süüdlast tuleb otsida teo toimepanijate seast ning küsida tuleb teo toimepanija, mitte ohvri tahtluse järele," ütles Sepper.

"Ohvri eelnev käitumine ja väljanägemine ei kahandada kurjategija vastutust oma tegude eest. Kui tegu on vägistamisega, on süüdi vägistaja, ilma eranditeta," lisas ta.

"Õiguskaitseorgani töötajad peavad olema teadlikud ühiskonnas valitsevatest soolistest võimusuhetest ja ka naiste ja meeste käitumise ja rollide kohta valitsevatest eelarvamustest, mis meid kõiki mõjutavad. Vägistamisse kui isikuvastasesse kuriteosse tuleb suhtuda täie tõsidusega," sõnas Sepper.

"Läänemaailma õigusteadlased on uurinud aastakümneid, kas õigussüsteem käib naistevastaste seksuaalkuritegude uurimisel kannatanuga teisiti ümber kui teiste isikuvastaste kuritegude puhul. Miks küsitakse tihti uurimisel või ka kohtus kannatanu tahte ja käitumise, riietuse jms järele? Miks eeldatakse sageli, et vägistamise puhul – mis on isiku kehalist puutumatust väga räigel viisil rikkuv kuritegu – võib tuua paralleele kahe täiskasvanu omavahelise kokkuleppelise seksuaalsuhtega?" jätkas ta.

Sepperi hinnangul on ka Eestis on ajakohane küsida, kas meie õigussüsteem ja selle rakendajad suhtuvad piisava tundlikkuse ja mõistmisega seksuaalkuritegude ohvrite abistamisse ja teo toimepanija karistamisse.

Politseijuhi sõnavõtt ärritas naisi

Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Rait Pikaroavaldas Delfis, et vägistamisjuhtumite puhul on ohvriks langenud naine üldjuhul “tarbinud alkoholi ning kaotanud mõistliku ettevaatlikkuse ja kontrolli oma tegutsemise üle”. 

Pikaro jõudis arvamuseni, et “tihti ei pruugi sellised seksuaalvahekorrad olla mehe poolt üldse pahatahtlikult pealesurutud”, ja soovitas potentsiaalsetel vägistatavatel “piirata alkoholi tarbimist ning mitte võõraga kaasa minna”.

Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert Kadi Viik hakkas sellise suhtumise vastu Facebookis protestiallkirju koguma. “Süü ja vastutuse veeretamine vägistamise ohvritele on vale. Eriti kohatu on seda kaanonit esitada politseil, kelle poole ohvrid abisaamiseks pöörduma peaksid. Vägistamist ei põhjusta naised, kes joovad alkoholi, kannavad liibuvaid pükse või liiguvad võõras seltskonnas. Vägistamist põhjustavad vägistajad,” selgitab Viik.

Petitsioonile pealkirjaga “Kodanike pöördumine PPAsse seoses Delfile antud intervjuuga” andis paari tunniga allkirja enam kui sada inimest, teiste hulgas näiteks Imbi Paju, Laine Randjärv ja Rein Raud. Umbes 20% allakirjutanutest olid mehed.

Seitse aastat ÜROs inimõigusküsimustega tegelenud ja majandusteadlase haridusega Viik sai petitsiooni ärasaatmise järel prefekt Kristian Jaanilt kutse tulla politseisse vestlusele.

Allikas: Eesti Ekspress 22.08.2013

“Tänu isiklikule abistajale saan elada täisväärtuslikult, olla iseseisev ja elada tavapärast elu,” ütleb terve elu ratastoolis veetnud Tiia Järvpõld, otsides uut abistajat.

Tiia Järvpõllu (46) sünd oli raske. Teda elustati 40 minutit hapniku all. Tiia sai sünnitrauma, mille ametlikuks nimetuseks on tserebraalne paralüüs – ajuhalvatus, mis põhjustab liikumis- ja koordinatsioonihäireid.

Ehkki Tiial on kõnedefekt, mille pärast ta vabandab, sujub vestlus siiski tõrgeteta. Ta räägib püüdlikult ja kordab öeldut üle. Tema kõrval on isiklik abistaja Liis, kes kogu Tiia öeldu selgelt ja kõlavalt üle kordab.

14 aastat on Tiia elus hakkama saanud tänu isiklikele abistajatele. Hetkelgi on tema kõrval abistaja Liis, kuid septembris vajab ta lisaks uut inimest, kes teda igapäevategemistes aitaks.

"Liis on minu kõrval kolmandat kuud. Aga septembrist otsin ühte abistajat juurde. Kõige parem on neid ise otsida," räägib Tiia.

Kust abistajad leida? "Suurt rolli mängib juhus. Olen leidnud abistajaid sõbrannade seast, nende abistajate hulgast. Osa neist abistab vabatahtlikult, teised on lepinguga töötajad," ütleb Tiia.

Lepingulisele töötajale tuleb Tiial endal tasuda kuus ligikaudu 400 euro suurune summa. Ülejäänu maksab vald. "Minul on vallaga väga hea koostöö ja olen neile tänulik, et nad on isikliku abistaja teenust rahastada aidanud," ütleb Tiia.

Kõik aitama ei sobi

Tiia ütleb, et isikliku abistaja puhul on oluline väga hea omavaheline klapp. "Muidu ei tule asjast midagi välja. Olen sattunud nende otsa, kes minust aru ei saa – nad ei tea, mida mul vaja on, mida ma tahan. Siis lähevad ära," ütleb Tiia nukralt. "Minu mõistus on küll minu enda oma, aga abistaja poolt on mul käed ja jalad," ütleb Tiia naljatledes. Vastuolu algabki, kui tahetakse aidata, aga tehakse heaga hoopis halba. "Naljakas, kui keegi teine arvab, et ta teab, kuidas ma elama peaksin. Mina küll ei tea, kuidas tema elama peaks ega lähe seda ette kirjutama. Aga neilt tuleb negatiivne energia, seda ei tohi ega ole mõtet enda ligi lasta," ütleb Tiia.

Abistajate õpetamiseks otsis Tiia võimalust neid Tartu rahvaülikoolis koolitada. Paraku ei leitud selleks raha.

"Koolituse eesmärk oli see, et saaksin inimestele rääkida, kes need abistajad on. Ta ei ole hooldaja, see on midagi muud. Isiklik abistaja ei aita ainult puudega inimest, vaid tervet perekonda – tänu talle saavad kõik oma elu elada. Nii ka mina – saan olla täisväärtuslik ühiskonnaliige. Saan olla iseseisev. Teenus on meil Eestis alles lapsekingades ja segane. Tahtsin sellest rääkida, kogemust jagada. Miks rahastust ei saanud, ma ei tea. Aga ma proovin uuesti," ütleb Tiia reipalt.

Ta lisab, et tema on just tänu isiklikele abistajatele saanud ellu viia projekte, mida üksi ei suudaks: "Tänu nende abile on toimunud minu näitused ja koolitused."

Kui küsida Tiialt, kuidas tal üldiselt hästi läheb, vastab ta, et just nii lähebki. Ilmad on ilusad ja ta veedab aega sõpradega.

"Täna käisime ujumas. Ma küll vette ei julgenud minna. Nii külm on. Aga tegevust mul on," ütleb Tiia.

Lubab tantsima hakata

Sa lubasid ühel päeval tantsima hakata? "Jaa. Lubasin. Ma ei ole seda unistust maha matnud. Ma tahaksin oma esimese tantsuna tantsida aeglast valssi. Kes oleks kaaslane, ma ei tea. Pole veel leidnud teda," muigab Tiia.

"Ma olen õnnelik inimene. Iga inimene, ka puudega inimene, peaks julgesti teadma, mis on talle parim ja selle poole püüdlema, et elada rõõmuga. Mul ei ole midagi mu puude pärast tegemata jäänud. Küll ma tantsima ka hakkan. Ma ei ole allaandja," teatab Tiia rõõmsalt.

Kes on isiklik abistaja?

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Aile Rahel Ausna ütleb, et isikliku abistaja teenuse eesmärk on puudega inimese abistamine tema igapäevastes füüsilistes tegevustes, toetades seeläbi tema võimalikult iseseisvat toimetulekut nii kodukeskkonnas kui ka osalemist ühiskonnaelus. Samuti on teenuse eesmärk puudega inimese pereliikmete ja lähedaste hoolduskoormuse vähendamine.

"Hoolekandelise abi osutamisel lähtutakse Eestis põhimõttest, et üldjuhul on kodanikule kohustatud abi andma omavalitsus ehk abivajajale kõige lähema tasandi võimuorgan. Teenuste, sealhulgas isikliku abistaja teenuse kättesaadavus ja kvaliteet on eri omavalitsustes paraku erinev, sest omavalitsustel on oma territooriumi, tulude, elanike arvu jms suurusest tulenevalt ise võimekus," selgitab Ausna.

Et teenuse osutamine annaks soovitud tulemuse, on sotsiaalministeerium koostanud soovitusliku juhise omavalitsustele isikliku abistaja teenuse korraldamiseks. "Eesti on võtnud suuna puudega inimeste kodukeskkonnas elamise ja iseseisva toimetuleku toetamisele. Peale puudega inimese iseseisva toimetuleku paranemise väheneb pakutavate sotsiaal- ja tugiteenuste abil ka omaste hoolduskoormus," ütleb Ausna.

2012. aastal kasutas isikliku abistaja teenust 386 inimest.

Igaüks abistajaks ei sobi

Erika alustas isikliku abistajana kolm aastat tagasi – vabatahtlikult ja ilma eelneva koolituseta. Lihtsalt soovist kellegi jaoks olemas olla.

"Ma olin varem puuetega inimestega kokku puutunud. Mu klassivend oli ratastoolis ja olin seda kõrvalt näinud. Eks ma alguses kartsin ikkagi, loomulikult. Et kuidas ma võõrast inimest aitan. Kõige rohkem kartsin, et inimene läheb katki. Ma ei julgenud abivajajat puutuda. Aga kui ma nägin, et ta ei lähegi katki, kui teda riidessepanekul veidi väänama pean, siis enam nii hirmus ei olnud. Kuna abistajaks olemine on siiski töö, pole ma seda tundnud, et see minu isiklikku elu segaks. Aega jääb ikka enda jaoks ka," ütleb Erika.

Allikas: ÕHTULEHT 17.08.2013

“Olles purjus, ma ei mõistnud, mida ta teha võib. Võtsin kõike naljaga,” jutustab tüdruk, kes pidi enda süütuse vastu tahtmist võõrale mehehakatisele loovutama. Politseiuurimine kellegi süüd ei tuvastanud.

"Tihti ei pruugi sellised seksuaalvahekorrad olla mehe poolt üldse pahatahtlikult peale surutud, sest vahekorra ajal vastupanu ei ole ning ka sõnalist keeldumist ei pruugi üks joobes inimene selgelt väljendada ja teine joobes inimene ei pruugi seda mõista," ütleb Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Rait Pikaro vägistamise kohta Delfis. Öeldust jääb mulje, et purjus naised on ise süüdi, kui vastu nende tahtmist astutakse seksuaalvahekorda.

Õhtulehele täpsustab Pikaro öeldut: "Juhtumite puhul, kus suguakt on toimunud naise tahte vastaselt ja/või vägivallaga (sh psüühilise vägivallaga) ei ole kahtlust, et tegemist on raske kuriteoga. Kuid sageli jõuab meieni ka kuriteoavaldusi, mille puhul tuleb hiljem uurimise käigus välja, et kuritegu kui sellist ei ole tegelikult olnud ning alustatud kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu."

Pikaro tõdeb, et alkohol on selliste kuritegude puhul uurimist raskendav asjaolu: "Alkoholi tarbimise tagajärjel ei mäleta üks või mõlemad osapooled seksuaalakti toimumise täpseid asjaolusid."

"Paluks kasutada kas või üks kord politsei poolt manitsust või õpetust meeste suunas," kirjutab seepeale Katrin. "Miks räägitakse vägistamiste puhul alati naiste süüst? Miks ei räägita, mida teha, kui mees näeb purjus naist? Miks ei räägita, et mees võiks seksuaalvahekorrast loobuda, kui on põhjust naise adekvaatsuses kahelda? Miks mehele on purjusolek vabanduseks, naisele süüks? Miks ei räägita, et vägistamised toimuvad ka koduseinte vahel?"

Elu kõige hullem otsus

"Olin tol hetkel 12," alustab

Tiina (nimed muudetud siin ja edaspidi). "Nägin vanem välja ja suhtlesin igas vanuses inimestega. Enamik neist ei teadnud mu vanust. Mind kutsuti ühele peole. Muidugi otsustasin minna, sest ei tahtnud, et mind sealt kambast välja heidetakse. Seal peol ma tarbisin ohtralt alkoholi. Ja tänu sellele ei ole mul kõik meeles," kinnitab ta politsei andmeid rohkest alkoholitarbimisest.

Siiski mäletab ta hästi, et seksida ta kellegagi ei soovinud.

"Seal oli üks 17aastane poiss. Mäletan, et ta üritas mind alguses kainelt voodisse saada. Teadsin, et see ei oleks õige ja ütlesin talle ei. Hiljem, kui ma juba purjus olin, otsustasin magama minna. Ja see oli mu elu kõige hullem otsus vist. See poiss tuli mulle järgi, lukustas selle toa ukse, kus ma magasin. Olles purjus, ma ei mõistnud, mida ta teha võib. Võtsin kõike naljaga. Ta lihtsalt hoidis mu suud kinni ja siis surus end mulle peale. Edasist ma ei mäleta hästi."

Nutmaajav mälestus

Sündmustest kuulis tüdruk kaaslastelt. "Hommikul mult küsiti, et kas ma tõesti magasin temaga ja kas mul oli hea. Ma ei tea, mis juhtus täpsemalt, aga arstid tegid kindlaks, et see kutt kasutas mind seksuaalselt ära," oskab ta rääkida.

Politsei midagi tõendada ei suutnud, poiss jäi vabadusse ning tüdruk traumaga. "Eks ta kasutas kummi, jah. Tänaseni ma ei ole suutnud kordagi vahekorda astuda," tunnistab tüdruk. "Ma ei ole kordagi mehi isegi puudutanud."

"Romantikast polnud haisugi. Olime minu juures, kahekesi. Ta mainis, et ta tahaks [seksida], ma ütlesin, et ma ei ole valmis selleks," jutustab enda süütuse tahtmatult kallimale loovutanud Maris. Mälestus on küll kurb, ent rohkem vaikida tüdruk ei kavatse.

"Ta tegi kutsikasilmi ja palus, ma polnud sel hetkel just kõige tugevam ja raske oli ei öelda." Korra oli ei siiski juba kõlanud. "Rohkem me ei rääkinud sellest. Ta hakkas lihtsalt peale."

Tüdruk vaikis, sest oli enda sõnul vaimselt liiga nõrk, et ei-sõna korrutama jääda. "Ma lükkasin ta eemale." See ei aidanud. "Ütlesin kõvema häälega, et "EII", ta ei kuulanud mind." Tüdruku vastupanu lõppeski sellega. Jõud noorukist üle ei käinud. "Rohkem ei öelnud ka midagi."

Enda esimesest vahekorrast mäletab Liis vähe ning mälestus on vesine. "Terve aja ma lihtsalt nutsin. Ta pühkis mu pisaraid korra, ma lihtsalt lõin ta kätt eemale." Suhtest enam asja ei olnud. "Ma ei julgenud teda maha jätta ka. Aga lõpuks ta jättis mu ikkagi teise tüdruku pärast."

Kuivõrd tüdruk politsei poole ei pöördunud jäi asi ametliku käiguta, nagu enamik vägistamisjuhtumeid. Soov toimunu lihtsalt unustada varjutab vajaduse teatada enda ärakasutamisest.

"Füüsiline valu oli kohutav, sest seda ei saanud seksiks pidada. See oli lihtsalt ülim rammimine. Aga pigem tegi haiget vaimne valu, tundsin, et ma olin täielik madrats talle."

Abitus olekus inimese ärakasutamisele järgnegu karistus!

"Vägistamisjuhtumid on tingitud mitte naistest ja joomisest, vaid sellest, et mehed mõtlevad vaid alumise peaga. Koolist saati peaks neile pähe raiuma, et abitus olekus inimese ärakasutamisele järgneb karistus," kirjutavad politsei kaheti mõistetavat sõnumit lugenud inimesed oma kommentaarides.

Arvamused jagunevad kaheks: need, kes avaldust hukka mõistavad ning need, kes sellega kaasa lähevad.

"Kuulge, eided, kui te purjus peaga kellegagi k**ite ja pärast kahetsete, siis see pole vägistamine. Teine asi on muidugi, kui keegi kasutab füüsilist vägivalda," on mõned ennast eriti mehelikuna tundvad mehed arvanud.

Enamikus ollakse teist meelt. "Vägistamine on selline jälkus, mida ei unustata ka kümnete aastate möödudes. Vägistajad ei vääri inimeste keskel elamist." On mehi, kes enda kogemusi jagavad: "Sain purjus tüdruku käest ropult sõimata, kui ma keeldusin temaga amelemast. Aga kui ma oleks seda teinud, siis oleksin olnud vastutav?" Talle sekundeerib teine: "Purupurjus tegelastega ikka voodisse ei kipu, vaid saadad ta koju magama, kui oled õige mees."

Allikas: ÕHTULEHT 17.08.2013

seekordne suvekool, kus tähistame ENÜ 10. sünnipäeva, toimub 24.-25. augustil Alu mõisas Raplamaal.

ENÜ suvekool

24.-25. augustil  2013 Raplamaal Alu mõisas

Esialgne kava:

Laupäev, 24. august

Pühapäev, 25. august

Leslie Morgan Steiner on kirjanik ja koduvägivalla all kannatanute kaitsja, olles ise pikalt olnud vägivaldses suhtes. Ta on avaldanud oma kogemustest ka raamatu «Crazy Love». Steiner rääkis TEDxRainieri konverentsil sellest, miks koduvägivalla alla kannatajad vägivaldsest suhtest ei lahku.