Oleks teadnud kui raskeks ja mõtetuks minu jaoks integratsioon lõpeb, ei oleks ma hakanud proovimagi.
Olen 28-aastane vene rahvusest noor kahe lapse ema. Tahan jagada oma muret just eestikeelsele eestimaa elanikkonnale, et inimesed saaksid aru, kui raske vaatamata kõvale soovile integreeruda Eesti ühiskonda.

Minu nimi Polina ja lugu on selline. Olen sündinud Ida-Virumaal Sillamäel, peale üheksanda klassi lõpetamist otsustasin, et oleks kasulikum keskkool lõpetada kuskil mujal kui meie väikelinnas. Öeldud- tehtud, minu valik langes Tartu peale.
Astusime sõbrannaga kümnendasse klassi Tartu Puškini gümnaasiumisse. Kõik seal oli kena – klassikaaslased ja õpetajad. Seal gümnaasiumis hakkas mul eesti keelega paremini minema, sest Tartus on ikka eesti keelt rohkem kuulda ja rääkimispraktikat palju igal pool. Nii ma sooritasin kaheteistkümnendas klassis eesti keele eksami 60 punktile sajast. See oli minu jaoks väga hea tulemus.
Lisaks sellele sain võimaluse Eesti kodakontsus saada, kuna selle tulemusega olin ma eesti keeles kesktasemel (tol ajal), jäi ainult põhiseaduse eksam ära teha. Aga minu elukond läks nii, et peale kooli lõpetamist sündis mul tütar ning asjaolude kokkulangemisel pidin jälle suunduma kodulinna Sillamäele.
Aga elus läks kõik hästi: mul on mees ja varsti sünnib veel teinegi poeg. Laste kasvatamise ajal sain lõpetatud Tallinna Meditsiini kooli Kohtla-Järve struktuuriüksust hooldusõe erialal ning asusin tööle Ida-Virumaa keskhaiglasse. See ei olnud küll kerge töö ja palgad selles valdkonnas, nagu teab igaüks, jätavad soovida. Aga töö on töö.
Pärast aastat töötamist haiglas hooldusõena, tuli mõte, et oleks vaja edasi liikuda ja ennast areneda. Katsusin astuda Tallinna Medistiinikooli Kohtla-Järve osakonda meditsiiniõe erialale, mul oli hea meel, et nägin ennast SAIS süsteemis vastuvõetavaks. Nii jätkus minu kooliteekond edasi. Kuna meie perekonnas ainult mehe palgast polnud piisavalt, vaatamata raskustele jäin tööle edasi. Ülemus tuli mulle vastu ja pani mulle vahetused päevadel, mis olid koolist vabad.
Meditsiiniõe eralal õppimine toimub eesti keeles ning vene kooli lõpetanutele pakutakse võimalust esimese aasta õppida ainult eesti keelt, ühesõnaga keele süvaõpet. Meid oli kaks rühma: ühe rühma õpetajaks oli tore eesti rahvusest meesõpetaja ja mina sain rühma, kus õpetajaks on venekeelne naisterahvas, kes töötas selles ülikoolis esimest aastat. Aga pole hullu, vaatamata sellele, et minu viimased eesti keele tunnid möödusid aastaid tagasi ja Ida-Virumaal keele praktikat isegi haiglas töö juures eriti ei ole, läks mul kõik kenasti.
Esimese semestri arvestust sain tehtud, kusjuures omas rühmas polnud ma kõige nõrgem õpilane. Tesises poolaastas hakkas ettevalmistus keele põhieksamiks. Töö juurest vabal ajal õppisin grammatikat ja koostasin esitlusi. Ning just enne eksamit tundsin puudust ajast õppimiseks ning koos mehega otsustasime, et lähen töölt minema ja pühendan ennast õppingutele.
Juba enne eksamit hakkas õpetaja rääkima, et akadeemilisest puhkusest tulevad seitse õpilast, nende jaoks tuleb kohad vabastada. Nii mina ja veel viis inimest esimesel katsel kukkusime läbi, huvitav selle juures on aga see, et kõik läbikukkunud olid minu rühmast, tähendab vene keele kandjast õpetajaga. Paralleelrühmast said kõik edukald läbi. Palusin eksamitööd näha, et saaks vigu analüüsida ja nõrgemad kohad määrata. Sain vastuseks et kõik tööd on saadetud Tallinnasse ning kätte saada pole neid võimalik. Aga ees on veel kaks võimalust eksamit teha.
Teisel korral olen mina ja kõik teised jälle läbi kukkunud. Kusjuures eksami ajal andis õpetaja imeliku vihje: miks sa töölt lahkusid, äkki lendad koolist välja? Viimane eksamikatse oli augusti lõpus. Minu ees oli terve vaba suvi, sel ajal valmistasin end eksamiks ja midagi mind ei seganud ja häirinud, olen täiseti veendunud, et sooritan eksamit positiivselt. See on minu eesmärk, tahan ikka õeks saada ja haiglas tööd teha.
Tuli eksami päev, mul vedas, valisin teema, mis on minu jaoks väga tuttav, kirjalik osa sai ka enam-vähem tehtud. Vaatasin siis eksamitulemusi ja näen, et hindeks on pandud null. Täitsa lõpp, helistan õpetajale, kes ei vasta telefonile, ei saa isegi teada, mitmele protsendile eksam tehtud, rääkimata sellest, et tööd näha.
Tekib tunne, et meid meelega kukutati läbi, et kellelegi kohti vabaks saada. Nii nagu ei oleks olnud need magamata päevi ja öid, mis ma kulutasin õppimisele, aga hoopis pidin vist pühendama need oma lastele ja mehele. Vaatan nüüd laua peal hunnikuid õppematerjale ja väljatrükiseid ja mõtlen sellest, et veel üks aasta elust on möödunud tühjalt, lisaks jäin tööst ilma, tekkis alaväärsuskompleks, aeg sisseastumiseksamid kuskile mujale on läbi ning soovi integreeruda ka ei ole.

Kas on ikka mõtet riigil kulutada miljoneid integratsioonile, kui vaatamata kõvale soovile inimesel keelt õppida ja riigi heaks ennast areneda, pannakse tal kõik teed kinni?

Source: Delfi Rahva hääl

Poisid langevad haridusest välja. See mõjutab ka Eesti iivet.
Käärid meeste ja naiste haridustaseme vahel lähevad üha laiemaks: kaks kolmandikku magistrante on naised ja ka gümnaasiumis, bakalaureuseõppes ja doktorantuuris moodustavad naised üle poole.

Poiste suurel haridusteelt väljalangevusel võivad pikemas perspektiivis olla sotsiaalselt traagilised tagajärjed. Meie noored haritud naised ei leia juba praegu enesele Eestist väärilisi elukaaslasi, kes oleksid midagi enamat kui (heal juhul) koju kõndiv rahakott. Eesti noored naised lähevad sinna, kus on tõenäolisem leida partner, kel on rohkem mentaalset sisu ja vastutusteadvust.

Erakorraline seisukord

Kuid eksisteerib ka veelgi halvem variant kui Eestist lahkumine. Argiste tähelepanekute järgi on Eestis välja kujunenud seltskond mehi, keda naised n-ö järele lohistavad. Need on erialata ja hariduseta, töö kaotanud mehed, kelle enesehinnangut toidab kuuluvus nn õigesse sugupoolde ja kes libistavad oma päevi süümepiinadeta õhtusse naise kulul, teda samal ajal maha surudes ja halvustades. Ent tüdrukud, ka haritud noored naised lasevad sel juhtuda nagu ka praegustel töömaailma väljavaadetel. Rutiinsed nähtamatud ametid leiavad üles leplikud ärategijad, keda pole vaja hoida ja säästa, sest nad kannatavad välja. Kui koos on mees ja naine, kes on vaimse sisu poolest ebavõrdsed, ei tugine nende kooselu kindlatele alustele ja on osalejatele kurnav.

Tõsiasi, et ebaloomulikult suur arv poisse enne lõputunnistuseni jõudmist koolidest kaob, võiks anda põhjust kuulutada välja hariduspoliitiliselt erakorraline seisukord. Ent olukorda suhtutakse kui tavalisse: koolid oma kontingendiga on naiste asi. Iga lahkunu on aga tagasilöök inimkvaliteedis ja koorem riigieelarvele.

Meeste hariduslik mahajäämus mõjutab mitmeid sotsiaalseid protsesse. Tõsi, see probleem ilmneb mujalgi, mitte ainult Eestis – sellest räägitakse soouuringute erialaväljaannetes ja tellitakse riiklikult rahastatud uurimisprojekte.

Eestis pole sel teemal uuringuid tellitud, sest usutakse, et „põhjus on ju teada”: tigedad kibestunud vananenud naisõpetajaid, kes väikseid poisse kiusavad ja nad lõpuks koolist minema kihutavad! Kui lugeda, millest kirjutavad soouurijad, muutub pilt keerukamaks. Kõigi soost tingitud probleemide üldnimetajaks on ka siin sügavuti juurdunud soostereotüübid. Miks ei taha poisid enam koolimängu kaasa teha? Maailma avarustes surfanud noore mehe või isegi lapse ette kerkib ühel hetkel küsimus: kas ma peaksin tahtma siin käia? Tüdrukule on kodus õpetatud, et tuleb kuulata kõrgema instantsi sõna, tüdrukule on mõista antud, et diplomita on tema valikud ühiskonnas kesised, tüdruk teab, et kõrgepalgalised töökohad saavad tema käeulatusse jõuda üksnes siis, kui ta on end eriti intellektuaalsete võimetega tõestanud. Ent ta teab sedagi, et edu koolis pole see, mis annab talle väärtuse vastassoo silmis.

Õpilane ja tõeline mees

Poisini on eri viisidel jõudnud pilt õigest ja tõelisest mehest. Õige mees on võimukas, esiplaanil, mõjujõuline, sportlik, paneb end maksma, annab täie ära, kui vaja. Eesti mees on tahtnud olla õige mees. Poiss teab, et tööle saab ka tunnistuseta, sest tööd teeb mees, mitte paber. Meenutagem, et Oskar Lutsu tegelaste käekäiku ei mõjutanud kooliedu vähimal määral.

Kool asetab lapse õpilase rolli. Õpilane on see, kes kuulab; räägib, kui küsitakse, ja on enamasti vait, istub paigal ja teeb, mis ette nähtud, kannab nurisemata nii õppekoormust kui ka rasket koolikotti. See pilt ei lähe just hästi kokku õige mehe kuvandiga.

Võib väita, et õpilase roll on feminiinne. Õige mehe kuvand eeldab hierarhiaid, tahetakse allutada teisi ja otsitakse ise, kellele alluda. Kindlasti ei asu õige mehe jaoks hierarhia tipus väsinud üle-keskea-naisõpetaja, ka ühiskonnas ei pälvi ta austust. Õige mehe jaoks on naeruväärsed ka tuupurid ja nohikud ning neid kiusates saab harjutada oma sotsiaalset muskulatuuri.

Koolis peab aga saama õppida elu, inimest, maailma, iseend ja hoopis teisiti kui praegu.

Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane

Allikas: Eesti Päevaleht 31. august 2012: http://www.epl.ee/news/arvamus/tiiu-kuurme-kuhu-kaovad-koolist-poisid.d?id=64897746

“Sündisin Tallinnas, algul võttis mind kasvatada vanatädi. Olin kolmekuune, kui ta andis mu ära Tallinna Väikelastekodusse, sinna, kus Erika Salumäegi elas.

Teda ma küll ei näinud, ta oli minust nii palju vanem. Kolmeselt, võib-olla et isegi nooremalt, ma ei mäleta täpselt, läksin Inju lastekodusse. Seal oli meil majas üks ring, kus oli vaja hommikuti joosta. Kasvataja ütles, et kes esimene on, saab hernekommipaki, teised saavad šokolaadikommi. Mina mõtlesin, et isegi kaks šokolaadikommi on vähe, ma tahan ikka tervet pakki. Sealt tuligi see pingutamise pisik.

Injult läksin Rakvere internaatkooli, kolm aastat olin seal, ja edasi Vaeküla lastekodusse.

Kuna ma olen erikoolis käinud, on mul nõrgem psüühika, ütleme nii. Pea ei plahvatanud liiga vara, nagu nad ütlevad, sellepärast ka paraolümpia. Õpetaja ütles internaatkoolis, et oleme tema parim klass. Meie vastu, et saatku meid siis tavakooli – aga ei saavat, olime juba liiga vanad, seitsmes klass.

Rakvere õhtukeskkoolis tahtsin keskharidust saada, aga pidin loobuma, sest kolme asja – töö, kool ja sport – ma teha ei jõudnud. Olin siis Porkuni koolis abiõpetaja – tegin kõike, alguses olin öövalves, lõpus sain klassi, töötasin kurtidega…

Ma pole kunagi näinud oma päris ema ja isa. Tean, et mul on õde ja ta elab Tallinnas. Ükskord hakkasin otsima sugulasi ja leidsin ühe, kuid tema tegi mulle kohe selgeks, et minu ema ei taha mind näha. Kui treener seda kuulis, hakkas nutma. Ütlesin siis, et mis siin nutta, olgu nad õnnelikud… Ma polekski tahtnud neile turjale jääda – mul on oma elu ja neil oma –, kuid oleksin lihtsalt tahtnud ema ja õe korra elus ära näha. Nüüd ma selle peale enam ei mõtle.

Tipus olen olnud 20 aastat, nüüd lähen teist korda olümpiale. 2000. aastal Sydneys sain kolm medalit, kuuli (pronks), kõrgust (pronks) ja oda (kuld ja maailmarekord) tegin. Pärast seda hakkasin tegelema mitmevõistlusega. Oleksin väga tahtnud minna ka Ateenasse ja Pekingisse – Hiina müüri äärde eriti –, aga Hispaania korvpallivõistkond pettis Sydneys, ja sellega sai kogu meie klass – intellektipuudega sportlased – võistluskeelu. Alguses 4 aastat, siis lisati veel sama palju ja veel… Kokku 12 aastat.

Olen käinud palju MMidel ja EMidel, kogu see rahvamass, mis seal staadionil on, see on ikka vägev. Mul on kokku – oi, jään vist täpse vastuse võlgu –, aga 300–350 medalit kindlasti.

Suve alguses oli mul hea vorm, tugev laks oli sees, praegu on juba hooaja lõpp… Mu isiklik rekord kuultõukes on 11.50, sel suvel Rootsis tegin. Peaaegu meetriga parandasin.

Londonis tahan kindlasti kuue sekka tulla, aga iga kõrgem koht on teretulnud. Sõpradele juba viskasin nalja, et kui jään alla kuuendat kohta, lähen Tallinna lennujaamast jala koju. Tuleb end nüüd kokku võtta. Pean juba hommikul kell 4 tõusma, et tööle tulla, kolm-neli korda nädalas teen trenni, see ka väsitab…

Londoniga lõpetan sporditegemise ära, põlved on nii läbi, et enam ei saa, kuigi võiks Rio de Janeiro’ni teha. Mind on kaks korda opereeritud ja olen süste saanud. Mihkel Mardna juba ütles, et kui ei lõpeta mitmevõistlust, olen paari aasta pärast ratastoolis.

Ma teen tippsporti, ja ausat sporti – ma ei tarvita dopingut, toitun korralikult –, kuid ma teeks seda veel paremini, kui tööl ei peaks käima. Praegu töötan Rakveres uksetehases, kassetiosakonnas, aga laagrite ajaks on vaja jälle palgata puhkus võtta, ja see on jama. Rahaliselt. Paraolümpiakomitee teeb laagrid, varustuse ja sõidupiletid muidu ikka välja.

Mul ei ole meiliaadressi, kunagi oli, aga uut pole teinud. Treener käsib teha… Aga mul on Facebook, selle kaudu saan suhelda. Londonisse sõidan 3. septembril.”

**

Londonis toimub paraolümpia 29. augustist 9. septembrini

Olümpia kodulehekülg: http://www.london2012.com/paralympics/news/

Justiitsminister Kristen Michal saatis eile huvirühmadele kooseluseaduse kontseptsiooni, et jätkata arutelu kooselu praktiliste küsimuste üle.

Justiitsminister Kristen Michal saatis eile huvirühmadele kooseluseaduse kontseptsiooni, et jätkata arutelu kooselu praktiliste küsimuste üle. Aruteluks on välja pakutud kaks võimalust, teatas justiitsministeerium.

I. Registreeritud kooselu

Registreeritud kooselu tekib, kui kaks poolt sõlmivad notari juures sellise lepingu. See annab partneritele võimaluse kokku leppida, et neile kehtivad teatavate piirangutega üsna sarnased tingimused kui need, mis on abielus olevatel inimestel.

Ühe piirangu näitena võib tuua abielupaaridel oleva lapsendamisõiguse – registreeritud kooselupaaridel seda võimalust ei teki. Küll teeme ettepaneku kaaluda teise partneri lapse lapsendamisõigust, kui partneri lapsel ei ole teist vanemat või on teiselt vanemalt hooldusõigus täielikult ära võetud. Eesmärk on tagada lapsele turvaline tulevik ja vältida bioloogilise vanema surma korral sattumist lastekodusse. Seda teemat käsitledes oleme lähtunud eeskätt soovist tagada lapsele kindlus.
Peatüki üks keskseid küsimusi on kindlasti see, kas registreeritud kooselu lepingu võiksid sõlmida vaid samasoolised paarid. Selle põhjenduseks saaks öelda, et erinevalt erisoolistest paaridest ei ole neil Eestis abieluõigust ja seetõttu oleks põhjendatud pakkuda neile sel viisil suuremat kindlust. Või peaks kooselulepingu sõlmimine olema sooneutraalne, avatud kõigile, kes seda soovivad kasutada?

II. Faktiline kooselu ehk registreerimata kooselu

Seda kontseptsiooni luues on lähtutud põhimõttest kaitsta nõrgemat poolt, eeskätt lapsi. Ilmselt on üsna tavaline olukord, kus kooselu rõõmsa sündmuse, lapse sünni järel jääb üks pool koduseks. Enamasti, aga mitte alati, on tegu naisega, kes pühendub lapse ja perekonna eest hoolitsemisele.

Kooselu kestel tekkivad varalised küsimused, millele kontseptsioonis lahendusi pakume, kerkivad alles siis, kui juhtub midagi ootamatut või teine pool lahkub. On tähtis, et siis oleks tagatud kindlus tuleviku ees ka sellele partnerile, kes on olnud hõivatud perekonna ja laste eest hoolitsemisega. Tema panus peab olema arvestatud võrdväärselt teise poole panusega, kes samal ajal käis tööl ja sai arendada oma karjääri. Seetõttu pakume kontseptsiooni teises peatükis välja lahenduse, et anda faktilise kooselu nõrgemale poolele suurem kindlustunne.

Faktiline ehk registreerimata kooselu eeldab ühist last, suhete kestvat laadi, majanduslikku seotust ja veel teisi tunnuseid, mille põhjal saab öelda, et faktiline kooselu on teadlik valik ja sellisena ka soovitud. Kontseptsiooni koostamisel peeti põhjendatuks luua täiendav regulatsioon vaid faktilise kooselu kohta, milles sünnib laps.

Lahenduste eesmärk on kaitsta nõrgema poole ning eeskätt laste huve tulevikus ja mitte sekkuda inimeste privaatsfääri rohkem, kui on hädavajalik. Et tagada lahkumineku puhul nõrgema poole varaliste õiguste kaitse, hindab vaidluse korral faktilise kooselu asjaolusid kohus.

Justiitsministeerium ootab osaliste arvamusi 1. oktoobriks 2012 aadressile Andra.Olm@just.ee.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/justiitsministeerium-ootab-arvamusi-kooseluseaduse-kontseptsiooni-kohta.d?id=64881050

Abikaasal on esimesest abielust 2 last, kes on sündinud 1984. ja 1985. aastal. Kohus mõistis lahutuse ajal lapsed isa kasvatada. Kas laste emal on selle seaduse järgi õigus saada vanemapensioni?

Olen ise praegu 8aastase lapselapse eestkostja (eestkoste määrati 2007. aastal). Kas mul on õigus saada selle lapse eest ka vanemapensioni?

Vastab Katrin Välling
sotsiaalkindlustusametipeaspetsialist

Selgitame, et kõnekeeles vanemapensioniks kutsutud pensioniliiki riikliku pensionikindlustuse seadusest ega ka teistest seadustest ei leia. Tegelikult on see laste kasvatamise eest makstav pensionilisa, mis jõustub 1. jaanuaril 2013.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse täienduste kohaselt arvutatakse pensionilisa kahe aastahinde suuruses ühele vanematest, vanema abikaasale, eestkostjale või peres hooldajale iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus 1980. aasta 31. detsembrist kuni 2012. aasta 31. detsembrini ning keda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat kuni täisealiseks saamiseni.

Kui sama lapse suhtes on mitmel isikul õigus taotleda pensionilisa, siis lepitakse omavahel kokku, kes seda õigust kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek pensionilisa taotlemisest loobumise kohta teise isiku kasuks.

Pensionilisa kahe aastahinde suuruses hakatakse maksma alates 2013. a 1. jaanuarist ning täiendavat pensionilisa ühe aastahinde suuruses alates 2015. a 1. jaanuarist. Seega kokku makstakse pensionilisa iga lapse kohta kolme aastahinde suuruses. Aastahinde väärtus praegu on 4,515 eurot.

Ja vastus küsimusele, et kas lapselapse eestkostja, kes on kasvatanud lapselast, võiks saada vanemapensioni.

Nii nagu eespool selgitasime, tekib pensionilisa saamise õigus ka eestkostjal, kes on kasvatanud last eestkoste alusel vähemalt 8 aastat kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Raamatupoest leiab kümneid raamatuid, mis õpetavad naisi koristama, moosi keetma või lapsi kasvatama. Soolise võrdõiguslikkuse voliniku sõnul ei peaks kodutööd olema valdavalt naiste pärusmaa.

"Kuidas olla täiuslik koduperenaine. Saa kodujumalannaks ja puhtuse kuningannaks. Kaasaegse majapidamiskunsti õppetükid" kannab pealkirja nunnu-roosa raamatukaas, mille üleval nurgas on kleidikeses naisefiguur, käsi tolmuharjaga graatsiliselt välja sirutatud, kirjutas Õhtuleht.

Raamatut sirvides saab selgeks, et puhtusekuninganna tiitli saavutamiseks peab läbima järgmised õppetükid: kuidas edukalt nõusid pesta, kevadpuhastust teha, riideid pesta ja triikida, kola panipaikadesse paigutada ja pidudeks valmistuda. Et mees koduses majapidamises abiks võiks olla, ei mainita raamatus poole sõnagagi.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper tõdeb, et hoolimata püüdlustest naisi ja mehi nii tööturul kui kodus võrdsustada, pole need jõupingutused veel vilja kandnud.

"Eestis on jätkuvalt kodutööde tegemise koormus rohkem naiste õlul," nendib Sepper, viidates statistikale, mis näitab, et kodutööd hõlmavad naiste ärkvelolekuajast üle neljandiku ja võtavad meestega võrreldes poole kauem aega.

"Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on siiski sugudevaheline töödejaotus muutunud õiglasemaks ja sooline lõhe nii tasustatud kui ka tasustamata töö puhul vähenenud poole tunni võrra," selgitas Sepper ka Delfile.

Lapsega jääb 90 protsendil juhtudest koju naine

"Sugude võrdsus tähendab, et naiste ja meeste positsioon peaks nii tööturul kui ka koduses majapidamises olema võimalikult võrdne. St tasustamata kodutööd ei peaks olema valdavalt naiste pärusmaa. Seda eelkõige sellepärast, et nii meestel kui ka naistel oleks võimalik ühitada tööd ning pere- ja eraelu, st elada samaaegselt nii täisväärtuslikku pereelu kui ka teostada end ametialaselt."

Võrdsuse nimel peaks võrdõigusvoliniku kinnitusel ka mehed jääma enam lapsehoolduspuhkusele ning sugude võrdsusest tuleks rääkida ka õppeprogrammides. Samuti peaks õpikutest Sepperi sõnul kaduma stereotüüpseid soorolle kujutavad tekstid ja illustratsioonid.

"Samuti peaks nii tüdrukute kui ka poiste puhul õppeasutustes teavitatama, millised erialad on perspektiivikamad, kus on võimalik teha karjääri, saada head palka jne. Tüdrukuid ei tohiks aprioorselt suunata elualadele, kus on väiksem palk ning vähem prestiiži. Ning poistest-meestest ei tohiks eeldada, et nemad on just pere toitjad ja katjad, et nad ei võiks pühenduda, kui nad seda soovivad, kodule, lastele või ametile, kus on tagasihoidlikum palk," kõneles Sepper.

Sepper nentis, et ka voliniku poole pöördutakse endiselt küsimuses, et kodanik on leidnud raamatulettidelt lastele suunatud raamatuid, kus suunatakse tüdrukuid ja poisse teatud traditsiooniliste karjäärivalikute suunas.

"Valitsus on viimastel aastatel seadnud mitmes dokumendis töö ja pereelu ühitamise võimaluste parandamise üheks oluliseks riiklikuks eesmärgiks," lisas Sepper.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vordoigusvolinik-kodutood-ei-peaks-olema-vaid-naiste-parusmaa.d?id=64875068

Loe ka artiklit Õhtulehes 27.08.2012

Vastuseks linnakodanike ja meedia rohketele päringutele edastame kokkuvõtliku teabe peatselt rakenduva uue piletisüsteemi kohta.
Alates 21. septembrist 2012 rakendub Tallinna ühistranspordi uus piletisüsteem.

Raepress

24. august 2012

Vastuseks linnakodanike ja meedia rohketele päringutele edastame kokkuvõtliku teabe peatselt rakenduva uue piletisüsteemi kohta.
Alates 21. septembrist 2012 rakendub Tallinna ühistranspordi uus piletisüsteem.
Ühistranspordi kasutajatel ei ole kohustust alates 21. septembrist ühistranspordi kasutamiseks e-kaarti ehk Ühiskaarti omada ega iga oma sõitu
valideerida.
Valideerimiskohustus on vaid neil isikuil, kes on otsustanud hakata kasutama uut piletisüsteemi ning ostnud Ühiskaardile e-pileti või aktiveerinud
kaardil sõidusoodustuse.
Kõik senised sõidusoodustused ja soodustust tõendavad dokumendid kehtivad edasi ka 21. septembrist 2012.

Uue e-pileti süsteemi lepingu kohaselt jagab Tallinna Linnavalitsus 15 000 tasuta Ühiskaarti. Tasuta Ühiskaarte jagatakse tallinlastele, kellele riik
või linn on kehtestanud tasuta ühistranspordi kasutamise õiguse:

• puudega lapsed;
• sügava puudega 16- aastased ja vanemad isikud;
• raske nägemispuudega isikud;
• hoolekandeasutuses viibivad lapsed;
• vanemliku hoolitsuseta jäetud lapsed;
• 3 ja enama lapsega pere lapsed;
• represseeritul ja temaga võrdsustatud isikul;
• Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnutel.

Linnavalituse poolt tasuta jagatud Ühiskaart tuleb sõidusoodustuse saamiseks ning tõendamiseks isikustada ning alles seejärel on võimalik sõidusoodustus aktiveerida. Ühiskaarti saab tasuta isikustada Tallinna linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnas ning sealsamas saab aktiveerida ka sõidusoodustuse. Tasuta Ühiskaarte hakatakse jagama alates 21. septembrist 2012. Linnavalitsus teavitab oma kodulehel enne 21. septembrit, kuidas ja kus hakatakse tasuta Ühiskaarte jagama.
31. detsembrini 2012 kehtivad kõik vanad pabertalongid, ID-piletite süsteem jääb paralleelselt uudse e-pileti süsteemiga kehtima ka 2013. aastal.
Isikustatud e-kaardi abil saab sõidusoodustuse õigust tõendada vaid sõitja kuulumisel vastavasse elektroonilisse andmebaasi, mida peetakse Tallinna linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnas, Tallinna Transpordiametis või Tallinna Linnavalitsuse teenindussaalis.
Õpilased, üliõpilased ning pensionärid saavad ID-kaardi või isikustatud e-kaardi abil sõidusoodustuse õigust tõendada vaid sõitja kuulumisel EHIS-i või SKAIS-i andmebaasi.

Lisainfo:
Tallinna Transpordiamet
tel. 6 404 626
e-post: tta@tallinnlv.ee

Alates septembrikuust hakkab Sotsiaalkindlustusamet väljastama puudega isiku kaarti pensionitunnistust mitteomavatele puuetega inimestele. Kaardiga on oluliselt lihtsam tõendada õigust puuetega inimestele ettenähtud soodustustele, sh sõidusoodustusele.
Taotluse kaardi saamiseks võib esitada juba praegu.

Senine kord võimaldab puuet tõendada pensionitunnistuse või ekspertiisiotsusega.

Kui pensionitunnistuse kaasaskandmine on lihtne ja selle esitamisega probleeme ei ole, siis ekspertiisiotsusega on teisiti. Ekspertiisiotsus sisaldab delikaatseid isikuandmeid ja kaugelt rohkem, kui erinevate soodustuste saamise õiguse tõendamiseks vaja on.

Seetõttu soovi korral väljastatakse puudega isiku kaart üksnes neile puuetega inimestele, kes ei ole riikliku pensioni saajad, st kes ei oma pensionitunnistust.

Kaarti vajavad eeskätt koolilapsed, kellel on vaja tõendada puude raskusastet enamjaolt ühistranspordi sõidusoodustuse saamiseks. Eelkooliealised puuetega lapsed oma puude raskusastet eraldi tõendama ei pea, sest tulenevalt ühistranspordiseadusest on sõit riigisisestel liinidel kõigile koolieelikutele tasuta.

Puudega isiku kaardi saamiseks tuleb esitada asjakohane taotlus, mis on kättesaadav Sotsiaalkindlustusameti kodulehe aadressilt http://www.ensib.ee/ekspertiisi-blanketid/  . Taotluse võib saata posti teel (sh e-postiga) piirkondliku pensioniameti büroo klienditeenindusele või täita see klienditeeninduses kohal käies.

Taotluse esitab kaardi saaja või tema seaduslik esindaja.

Kaart kehtib koos isikut tõendava dokumendiga ning selle kehtivusaeg kattub puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise ekspertiisiotsuses märgitud tähtajaga. Korduvekspertiisi korral väljastatakse uus kaart, selle saamiseks uut taotlust esitama ei pea.

Eestis on ca 12 000 (neist u 8000 lapsed) kehtiva puude raskusastmega inimest, kes ei ole pensionärid ega oma pensionitunnistust.

Lisainfo:

Puudega isiku kaart on plastist, kahevärviline (oranž ja kollane), suurusega 54×86 mm ja sellele  märgitakse kaardi number, isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, sünniaeg, puude raskusaste, kaardi kehtivusaeg ja väljaandja.

Kaart kehtib koos isikut tõendava dokumendiga.

Elve Tonts

Sotsiaalkindlustusamet

Avalike suhete juht

640 8123

53 420 280

elve.tonts@ensib.ee

www.ensib.ee

Kolme väikese lapse isana puudutab plaanitav peretoetuste reform mind otseselt. Olen koos kolleegidega Praxisest analüüsinud Eesti perepoliitika meetmeid peaaegu kümme aastat. Oleme uurinud lastega perede majanduslikku olukorda, hinnanud peretoetuste ja vanemahüvitise mõju, ehitanud keerulisi matemaatilisi mudeleid ja ning püüdnud kõige selle baasil nõu anda erinevatele ministritele.

Eesti perede rahalise toetamise süsteemiga püütakse aidata kaasa kolme eesmärgi saavutamisele: suurendada sündivust, suurendada lastevanemate tööhõivet ja vähendada lastega perede vaesusriski. Kui vaadata erinevaid perepoliitika meetmeid (olgu see siis universaalne peretoetus, tulumaksusoodustus, vanemahüvitis või teenused), siis oluline on, et need moodustaksid loogilise terviku ja võimaldaks saavutada neid eesmärke mõistliku kuluga maksumaksja jaoks.

Minu hinnangul on Eesti perede rahalise toetamise süsteem läinud viimaste aastatega tasakaalust sama välja nagu anorektiline modell, kellel on Rubensi-aegsetelt maalidelt pärit büst. Viimati kehtestatud vanemapensioni nimetamine perepoliitiliseks meetmeks oleks nagu veel tikk-kontsade lisamine lootuses, et tasakaal paraneb. Nii nagu jääb taolisel modellil pikema aja peale selg haigeks, ilmnevad üha enam ka puudujäägid Eesti perede toetamisel.

Eesti tänast perepoliitikat iseloomustab kaks põhilist asja. Esiteks rahaliste toetuste ja hüvitiste selge domineerimine teenuste üle ning teiseks meetmete eriline suunatus lapse sünnile ja esimestele eluaastatele.

Eurostati andmete järgi on Eestis perepoliitika kulutustest ligi 95 protsenti rahalised, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 69 protsenti (2009. aasta andmed). Rahalisi lubadusi on parteidel valimiste ajal loomulikult mugavam anda, sest 1000 krooni jääb valimisplakatilt paremini meelde kui kättesaadavama hooldusteenuse lubamine puuetega lastele. Lisaks on teenuste arendamine pikaajaline, nõuab inimressurssi ja on enamasti hoopis kohalike omavalitsuste ülesanne. Seetõttu näemegi, et suurimad vajakajäämised on teenustes.

Rahalistest toetustest domineerib omakorda selgelt vanemahüvitis. Juba viimased viis aastat ületavad kulud vanemahüvitisele, mida makstakse lapse eest tema esimesel 18 elukuul, universaalsete peretoetuste kogusumma, mida makstakse kõigile lastele. Kui 2011. aastal maksti ligi 20 000 lapse eest vanemahüvitist 170 miljonit eurot, siis teiste riiklike peretoetustena maksti ligi 250 000 lapsele kokku ligi 100 miljonit eurot. Läbi toimetulekutoetuste skeemi, mis on puhtalt vajadusepõhine, lisandub kõige vaesematele peredele veel 24 miljonit, millest laste osa on hinnanguliselt kolmandik.

Rahaliste toetuste struktuuri muutused viimastel aastatel, eelkõige vanemahüvitise kehtestamine (kuid ka riiklike ja kohalike omavalitsuste sünnitoetuste tõstmine) ongi toonud kaasa selle, et toetustest üha enam on suunatud lapse sünnihetkele ja esimesele eluaastale. Kui näiteks 2000. aastal oli kuni üheaastasele lapsele minev rahaline kogutoetus ligi kuus korda suurem kui seitsmeaastase lapse toetus, siis eelmisel aastal sai üheaastane laps ligi 20 korda rohkem toetust kui kooli minev laps. Seega on perre järelkasvu saamisel oluline lastevanemate ettenägelikkus, et nad suudaksid õigesti hinnata lapse kasvatamisega kaasnevaid kulusid ja riigi tuge ka pärast seda, kui vanemahüvitis on lõppenud.

On selge, et praeguse kuluka vanemahüvitise skeemi kõrvalt on sotsiaalministril olnud keeruline tõsta ülejäänud peretoetusi. Muud sotsiaalkulud (pensionid, tervishoid, vanemapension) nõuavad nagunii lisa. Seetõttu on universaalsete peretoetuste struktuuri sees (st lapsetoetus, lapsehooldustasu) juba praegu toimunud suurem sihistatus paljulapselistele peredele, kes on enamasti ka suurima vaesusriskiga pered. Kui 2011. aastaks võrreldes 2000. aastaga on ühelapselise pere universaalse toetuse reaalväärtus (võrreldes tarbijahindade kasvuga) vähenenud ligi veerandi võrra, siis näiteks on viie lapsega perede toetuste reaalväärtus samal ajal kasvanud ligi viis protsenti, kuue lapsega peredel 13 protsenti ja seitsmelapselise pere toetus ligi 64 protsenti.

Laias laastus saaks perede toetamise skeemiga edasi minna kolme moodi.

Esimene võimalus oleks senine stiimulitekeskne lähenemine: jätkame sünnimomendile suunatud toetustega, suurendame teiste toetuste sihistatust, kuid püüame säilitada töötamise stiimulid ja vältida toetatavate perede sattumist vaesuslõksu. Teine on võrdsust taotlev lähenemine: suurendame universaalsete toetuste reaalväärtust ja kehtestame mõistlikuma lae vanemahüvitisele. Kolmas on hetkeolukorra kallim variant: tõstame täiendavalt makse või kärbime kulutusi muudes valdkondades ja rahastame selle arvelt endiselt kallist vanemahüvitise skeemi ning tõstame universaalseid peretoetusi.

Valitsuskoalitsioon näib diskuteerivad esimese ja kolmanda variandi üle, opositsioon pakub eelkõige teist varianti.

Kindlasti ootaks, et täiendavalt kaasataks teemade ringi teenuste kättesaadavuse parandamine, vajadusel rahaliste toetuste arvelt. Mis kasu mul on 2000-eurosest vanemahüvitisest, kui lapsele hariduse ja huviringide kättesaadavuse pärast pean ma ikkagi maalt linna kolima või lausa linnas koolikoha pärast "ümber kolima". Või kui mul on mõistlikum võtta endale lapsehoidja, kui viia laps ülerahvastatud lasteaeda, kus hoovis pole mängimisruumi või mänguvahendeid.

Autor on poliitikauuringute keskuse Praxis töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik.

Toimetas Rain Kooli

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06259202

Meedias on viimastel aastatel olnud aktuaalne arutelu erinevuste sallimise ning diskrimineerimise teemal. Selle arutelu fookus on olnud pigem kõikehõlmav kui spetsiifiline. Uusi tuuli arutellu võiks tuua sootundlikust noorsootööst rääkimine.

Arvamuslugu on inspireeritud projektikohtumisest Innsbruckis käesoleva aasta veebruarikuus, mida KÜSK toetas. Kohtusid 11 riigi esindajad, et panna alus sooteadliku noorsootöö võrgustikule ning töötatada välja projektitegevusi.

Allikas: http://kyskeesti.blogspot.com/2012_03_01_archive.html