Mari-Liis Täht (19) on Saaremaa tüdruk, kes kolis kaheksa aastat tagasi
koos emaga Tartusse. Ta armastab lugeda ja kuulab karmimat sorti
metal-muusikat. Ta lõpetab sel kevadel kooli ja tahab edasi õppida
psühholoogiat või sotsiaalteadusi.

Mari-Liis jäi pimedaks kolmandaks klassis ja äsja võitis tema punktkirjas kirjutatud essee auhinna üle-euroopalisel võistlusel. Augustis tasub Mari-Liisile taas pöialt hoida – ta võistleb
pimedate lauatennise maailmameistrivõistlustel.

"Mis on punktkiri ja kuidas seda loetakse?"

See käib nii: kuus reljeefset täppi asetuvad ristkülikukujuliselt ja neist täppidest moodustuvad tähed. Nagu tavaline ladina tähestik, näiteks täpp vasakus ülemises nurgas on A. Sõrmedega libistatakse üle teksti. Punktkirja kirjutatakse kirjutusmasinat meenutava punktkirjamasinaga. Selle masinaga klõbistan ma päris kiiresti! Lugemine päris sama kiirelt kui näiteks etteloetud teksti puhul ei lähe, sest punktkiri on mahukam ja raamatud suure formaadiga.
"Kuidas pimedad arvutit kasutavad?"
Arvutile on peale pandud kõneprogramm, mis loeb ette ekraanil paistva teksti. Pimedad on päris osavad arvutikasutajad, muide. Ma ise ennast eriti tubliks ei pea, kuid meie klassis on üks väga osav arvutikasutaja poiss. Aga internetis käin küll. Punktkiri meeldib mulle lihtsalt rohkem.
"Milliseid raamatuid on punktkirjas välja antud?"
Valik on üsna suur, viimasel ajal on juurde tulnud ka palju helikirjas raamatuid. Aga ma eelistan punktkirjas raamatuid helikirjas tekstidele, sest ette loetud raamatu puhul tähendab hästi palju see, kes loeb, kuidas ta nimesid hääldab, kuidas häälega mängib. Punktkirjas raamatuga istun nurgas ja loen, kuidas tahan. Loen ühte lauset mitu korda, kui tahan.
"Mis Su lemmikraamat on?"
Mulle meeldivad looduse- ja loomaraamatud. Raamatus peab hästi palju kirjeldusi olema! Loodusest, asjadest – mida detailsem, seda parem. Nägijad jätavad need pikad kirjeldused sageli vahele, mina just neid loen.
"Oled Sa kunagi mõelnud, et Sinust võiks kirjanik saada?"
Ei ole. Olen kirjutanud mõned luuletused, aga kirjanikusoont ei ole ma siiani endas tabanud.
"Millega pingeid maandad ja lõõgastud?"
Mul on suur hobi – pimedate lauatennis. Mul on sellest täielik sõltuvus.
"Kuidas te lauatennist mängite?"
Pall on suurem kui tavaline lauatennisepall, selle sees on terakesed, nii et palli liikumist kuuleb kõrina järgi. Mängitakse reketiga. Tavalises lauatennises peab pall käima üle võrgu, meil veereb pall risti üle laua asetseva plaadi alt. Laua ümber on ääred, et pall maha ei läheks. Aga ikka
läheb! Mängitakse partneri vastu, võidab see, kes rohkem väravaid lööb. Olen neljakordne Eesti meister ja olen päris palju ka välismaal võistlemas käinud – Soomes, Rootsis, Leedus, Hollandis. Selle aasta augustis tulevad Rootsis maailmameistrivõistlused, aga seal on vastased ikka tõesti tugevad. Võistkonnaga on mul siiamaani suurtel võistlustel paremini läinud, peangi
ennast võistkonnas tugevamaks mängijaks kui individuaalselt.
"Millist muusikat Sa armastad?"
Metal’it! Selline karmim asi meeldib. Metallica kontserdile võiks küll minna. Siiani on paljudele parematele kontsertidele kahjuks minemata jäänud, aga küll jõuab.
"Mida tähendab Sinu jaoks naiselikkus?"
Naiselikkus? Appi! (Naerab südamest.) Ma ei värvi ennast. Riideid aitab valida ema. Kunagi olen värve näinud ja mäletan, millised need olid. Katsun materjali – minu näpud on ju nägijate omadest tundlikumad. Ma pean hästi oluliseks, et riietus oleks mugav. Ilus peab ka olema!
"Mida te koolikaaslastega koos teete?"
Sõpradega korraldame suvelaagreid, käime matkamas ja telkimas. Need on lahedad üritused. Sel suvel lähen Saksamaale vahetusõpilaseks. Mulle väga meeldib reisida. Ameerikas käisin kergejõustikku tegemas, sain kuulitõukes hõbemedali. Saksamaal olen käinud tandemrattaga sõitmas – pimedal ei tule ju üksi rattaga sõitmisest suurt midagi välja, nägija väntab ees ja pime taga.

http://ppy.ee/mailman/private/mikker_ppy.ee/attachments/20100509/a1135f5c/attachment-0001.html 

Emade tegelikku väärtust tunneme me alles siis, kui nad on meie juurest lahkunud. Ometi seni kui ema on veel meiega, saame omalt poolt lastena üsna palju ära teha, et ema ei tunneks ennast kõrvalejäetuna kui me soovime elada “oma elu”. Ema ei oota muud, kui ühte head sõna, telefonihelinat või ühte väikest sinililleõit.

Mõtlemapanev lugu ühe ema saatusest, mis avaldati veebist: http://ppy.ee/mailman/listinfo/mikker_ppy.ee  

Senta on oma kodus pidanud taluma niipalju põlgust ja alavääristamist, et õppis ära vaikimise, kuni sulgus täiesti endasse.
Kui Senta abielunaise seisusse sai, töötas tema mees eduka firma juhina ja keelas abikaasal tööle minna. "Ole kodus, kasvata meie tütart, ka see on töö," ütles kaasa.
Naine tundis rõõmu mehe soovist pakkuda talle head elu.

Aastate möödudes tuhmus rõõm, kuni seda enam polnudki. Mees hakkas nõudma, et naine oleks alati kodus, kui tema töölt jõuab. See pidi olema nii isegi siis, kui mees ootamatult tuli. Ja Senta pidi pidevalt valmis olema meest vastu võtma. See väsitas väga.
Nende tütar, kes kaela kandma hakkas, nägi juba väiksena, kuidas kodused suhted käivad, harjus sellega ja õppis isalt, mitte emalt. Ei läinudki pikalt, kui tütar muutus niisama nõudlikuks kui mees.
*Tekkis hirm tulijate ees*
"Abielu algusaastatel polnud vigagi," tunnistas naine. Kui Senta koristas, toitu tegi või sisseostudele läks ajal, olles kindel, et keegi ei tule sel ajal koju, püsis ta rahulik. Ümises isegi laulda koduseid talitusi tehes ja tütrega tegeldes. Kord tuli mees keset päeva. Senta oli kindel, et ta ei saa tulla. Toit polnud valmis ja mees karjus Senta peale, lõi tassi vastu põrandat puruks:
"Kurat, milleks mul siis naine on!"
Sellest hetkest peitis end Senta sisse hirm, mis ära ei läinudki.
"Hirmu vastu ei leidnud ma mingit abi: ma ei teadnud ju kunagi, millal abikaasa tulla võib. Ka siis mitte, kui uskusin teda mitte tulevat. Mehe saabudes pidi kodu läikima prillikivina: iga ese majas puhas, vastküüritud. Isegi toit pidi olema valmis ja veel soe. See oli mehe ettekujutus kodust,
kui naine on kodune," meenutas Senta.
Ootamatult kojuilmunud mees oli kõige tigedam, käitus ettearvamatult ja tegi väga solvavaid märkusi. Senta tundis, kuidas temas peituv hirm kasvab. Leevenduseks käis ta majas ringi, pesi, puhastas, jooksis siis vaatama, kas toiduga pliidil on kõik korras.
Ta hakkas iga päev lõunaks süüa tegema, ehkki mees ei pruukinud õhtuks koju tulla: kaasa käis tihti komandeeringutel. Vähemalt see oli hea, et tütar tuli koolist ja ema sai talle sooja toitu pakkuda. Et toitu üle ei jääks, vaaritas Senta seda kaalutlusega, et kui mees peaks tulema, siis ta ise ei söö. Näksib hiljem niisama midagi.

Mis aga hinge rahuneda ei lasknud, oli see, et tütargi leidis temas vigu, tõmmates ema omalt poolt pillikeelena pingule. Senta kannatas küll ära, aga meeldiv see ei olnud ja rinnus pakitses. Mehe käitumisega võrreldes olid tütre märkused talutavad, kuid … Tütar tahtis nagu isagi, et tema tulles ema kodus oleks ja talle sööki serveeriks. Senta pidi poeringi tegema enne, kui tüdruku koolitunnid lõppesid. Kui juhtus vastupidi, kuulis ta, et ei oska oma aega planeerida, et oste saab varahommikulgi teha. Ja mis sellisest emast ikka tahta: koolihariduski tal poolikuks jäänud.
Ostes ei tohtinud Senta midagi unustada, sest see tähendas tänitusi ja uut poereisi. Kui see juhtus, tekkisid naisel teel koju hirmust külmavärinaid, tihti hakkas tal paha. Kui polnud kaasat kodus, nõudis isa asemel tütar: "No kuidas sa siis niipalju unustad? Mis pea sul küll otsas on?" Oleks ometi häidki sõnu!
Kui mees koju tuli, olid nii käitumine kui väljendused veel karmimad ja Senta tõmbus järjest sagedamini küüru, taganedes sõnatult nurka. Sinnagi ulatusid mehe maadligi vajutavad sõnad: "No mis inimene sa küll oled? Kuidas sa aru ei saa, et oled seepärast kodune, et siin kõik korras seisaks. Ma poleks pidanud endale harimatut ja lolli naist võtma."
Seda, mis mees tegi või ütles, ei tohtinud naine üle elada. Kus sa sellega! Ei lubatud pisaraid ega solvunud häält, naine pidi ükskord ometi mõistma oma kohustusi kodus.
"Olin justkui hampelmann. Tema karjus, mina hoidsin küüru. Ta jäi vait, mina hakkasin tänulikult naeratades teda uuesti teenima. Ta andis järjekindlalt mõista, et olen tema kõrval eikeegi, hästi harimatu ja tänamatu. Tema on mulle kuldse elu võimaldanud, saan kodus tütart kasvatada. Ma peaksin püüdma talle meele järele olla," meenutas naine.
*Lohutust pakuvad seebiseriaalid ja pitsike*
Senta hakkas tundma, et teda on tabanud tuimus. Kui südames oli varem valu, mis patja nuttes vähenes, siis nüüd polnud enam pisaraid, valusööstu tundis ta eriti raske solvangu puhul. Ta oli harjunud. Isegi sellega, et ei osanud valida enam puhastusvahendeid, uuemat sorti maitseaineid ega õiget poodigi, kust head kaupa odavamalt saab.
"Mis sinust tahtagi, pole sul ju mingit haridust," kordasid mees ja tütar. Senta tõmbus endasse ja otsustas sisimas: pole mõtet midagi vastu rääkida, kõik lõpeb tema alandamisega, meeldetuletusega, kui tühine inimene ta ülejäänutega võrreldes on.
"Tütar kasvas, abiellus. Tuli mehega meie juurde elama. Tegin oma toimetusi päevast päeva, vastasin kas "jah" või "ei" või "ma ei tea"," rääkis Senta.
"Kord ajas tütar mu nii vihale, et isegi imestasin. Ma ei suutnud kodus olla ja läksin välja. Olin talle lõunaks lemmikprae teinud, tema aga salvas: "Issake, tavalist rooga ei oska ka enam teha. Jumala maitsetu ju! Samal ajal sõi isuga. Läksin lähedal asuvasse baari ja võtsin kohvi konjakiga. Kui hea pärast hakkas! Justkui oleks keegi solvangu mu seest pühkinud. Avastasin
alkoholi."
Ehkki naine oli kogu aeg hirmu all, teda siiski ei löödud. Ainult alandati sõnadega. "Harimatu koduperenaine", "mõttetu naine" – seda hakkas ta juba omaks võtma.
Mees leidis mõne aja pärast teise naise. Tütar süüdistas ema.
"Tütre meelest olen ma jobu ka sellepärast, et seebiseriaale vaatan. "Teleseriaalid ja pitsike viina – selles maailmas tunnen end hästi. Olen oma toas üksi, naudin seda, suudan unustada hirmu ja see, mida teeb tütar teises toas, ei huvita mind," rääkis ema.
Kui Senta kunagi unistas, kuidas mees ja tütar teda armastavad, kallistavad, ilusaid sõnu ütlevad, on see unistus surnud. Ta ei tunne enam kurvastustki, sest liiga kaua on ta solvangute tallata olnud. Ta on tühi, üksnes elab veel.
Kui kätte jõuab õhtune seebiseriaali aeg, võtab ta oma väikesest peidikust alkoholipudeli, täidab pitsi ja valmistub elama. Oma teist elu. Selles ei lausu talle keegi kordagi: "Sa oled harimatu, ei tea ega oska midagi, nüüd veel joodik ka."

Milline riik väärtustab kõige rohkem emaks olemist? Maailma laste elu
parandamisele keskendunud rahvusvaheline organisatsioon Save The Children järjestas maad 11. korda emaindeksi järgi.

Indeksi koostamisel arvestas heategevusühing naiste ja laste üldist heaolu ning tervist mõjutavaid tegureid, nagu ligipääs tervishoiule, haridus ja majanduslikud võimalused,
riigi poolt pakutavad hüved ja soodustused emaduse korral jne. Kokku osales
uuringus 160 riiki.
Riigid jagati kolmeks rühmaks: Rohkem arenenud riigid; vähem arenenud riigid; kõige vähem arenenud riigid. Eesti kuulus selles arvestuses rühma I.
Emaindeksi edetabeli tipus troonib Norra, talle järgnevad Austraalia, Island, Rootsi, Taani ja Uus-Meremaa. Esikümnes asuvates riikides on "Save The Children" organisatsiooni hinnangul emade ja laste tervishoid, haridus ning majanduslik staatus väga kõrgel tasemel. Tabeli viimase kümne riigi – 160. kohal Afganistan, siis Niger, Tšaad, Guinea-Bissau, Jeemen, Kongo,
Mali, Sudaan, Eritrea – kõik vastavad indikaatorid on väga madalad. Kui võrrelda tabeli esimest ja viimast, siis Norras kestab naiste institutsionaliseeritud haridustee rohkem kui 18 aastat, naised elavad keskmiselt 83 aastat vanaks, 82 protsenti naistest kasutab mõnda kaasaegset
rasestumisvastast vahendit ja vaid üks naine keskmiselt 132st kaotab oma lapse enne viimase viiendat sünnipäeva. Afganistanis seevastu kestab naiste haridustee veidi rohkem kui neli aastat, elatakse keskmiselt 44 aastat vanaks, kaasaegseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutab 16 protsenti naistest ja üks laps neljast sureb enne oma viiendat sünnipäeva.
Eesti asub emaindeksi arvestus maailma riikide seas 17.-18. kohal koos Itaaliaga. Lähinaabritest edestab meid Soome (7. koht). Eesti taha jäävad aga Leedu (22.), Läti (25.) ja Venemaa (38.).

Uuringu põhileiud olid järgmised:

– Ohtlikult paljud riigid ei suuda pakkuda kõige elementaarsemat ravi emade ja laste elude päästmiseks.
– Naiste meditsiinile keskendunud arstid mängivad emade, vastsündinute ja noorte laste elude päästmisel eriliselt olulist rolli.
– Suhteliselt tagasihoidlikud investeeringud naiste meditsiinile spetsialiseerunud töötajatesse võivad omada suurt mõju maapiirkondades.
– Kõige efektiivsem tervishoid saab tihti alguse kodust või kodu lähedalt.

Uuringuga saab lähemalt tutvuda
*SIIN: http://www.savethechildren.org/publications/state-of-the-worlds-mothers-report/SOWM-2010-Women-on-the-Front-Lines-of-Health-Care.pdf

40 aastat pereterapeudina töötanud itaallane Maurizio Andolfi ütleb, et laste murede lahkamise kaudu saab lahendada tervete põlvkondade probleeme.

•• Mis on harmoonilise elu võti?

Minu jaoks, kes ma tegelen pereteraapiaga ja just laste ja teismeliste muredega, on asi tegelikult väga lihtne. Kui sul on tõsise probleemiga laps, siis ei tasu vaadata selle lapse probleemi isolatsioonis, vaid tuleb kasutada perekonna ressursse nii palju kui võimalik. Selle asemel et mõelda, et see on lapse individuaalne probleem, tuleks seda probleemi kasutada panemaks tervet perekonda mõtlema oma elu peale – nii et perekonnast saaks peamine ressurss probleemi lahendamiseks.

Paljud inimesed teevad vastupidi. Kui lapsel on koolis probleeme, ta on tähelepanuhäiretega, masenduses ja vägivaldne, siis tavaliselt kiputakse nägema ja püütakse lahendada vaid neid konkreetseid probleeme. Mina ei püüa seda teha, vaid käsitan neid probleeme kui märguannet, et perekonda on vaja panna mõtlema oma suhete peale.

•• Kas tihti ei ole pere­konna­sisesed suhted lapse probleemide põhjuseks?

Ma ei tea, kas see on alati kindlasti põhjus… Kui hakata vaatama perekonnasündmusi ja ajalugu, seda, mis on juhtunud perekonna elutsüklites, siis saab rohkem teavet lapse olukorra kohta. Ja siis saab perekonnast ka rohi probleemi ravimiseks.

•• Kas mitte just need vanemad, kelle lastel on koolis ja üldse elus rohkem probleeme, ei suhtle sageli oma lastega ega osale eriti nende elus? Ma saan aru, et te tegelete oma teraapias terve perekonnaga, aga kas need vanemad on nõus üldse terapeutidega rääkima?

Esiteks me peame õpetama vanemaid, et nad usuksid, et kui lapsel on probleem, siis ta annab millestki täiskasvanutele märku. Isegi siis, kui lapsed teevad näiteks enesetapukatseid. Nad saadavad perekonnale märguandeid, et nad ei ole rahul, tunnevad end hüljatuna ja üksildasena. Seega peavad pered lugema neid märguandeid, mis tihti ei ole verbaalsed: lapsed annavad märku oma keha, liigutuste ja tegude kaudu. Seetõttu arvan, et on väga oluline, et vanemad õpiksid kuulama oma laste häält. Kui nad seda ei kuula, võivad nad püüda küll anda oma parima, aga nad ei austa oma laste häält. Laste kuulamine on oluline, et perekonnad saaksid areneda.

•• Nii et teil ei ole raskusi vanemate kaasamisel, nad on valmis osalema?

Esiteks oleneb see sellest, millise tundega perekonnad tulevad. Kui nad arvavad, et tulevad su juurde, kuna nad on süüdlased, või kui sa tekitad neis süüdlase tunde, siis perekonnad muidugi ei taha tulla. Aga kui sa selle asemel kutsud neid kui kompetentseid inimesi, kes aitavad sul mõista perekonna elu – nende enda põhjuseid ja tõde –, siis nad on palju rohkem valmis tulema.

See nõuab muudatust ka professionaalide lähenemises. Kui professionaalid õpivad nägema laste probleeme laiemalt, siis nad saavad ka motiveerida perekondi tulema.

•• Ja peresuhted võivad olla ju ikka väga segased…

Jah, abielu ise on võtmeküsimus. Lahutused on tänapäeval üha sagedasemad, palju on varajasi lahutusi, kui lapsed on väga väikesed. Väga problemaatilised on hooldusõiguse jagamised.

Ülitähtis küsimus on, kuidas saada üle vihast ja vaenust abielus ja kui negatiivselt see mõjub lapse arengule. Kui mõelda kolme põlvkonna kaupa – vanavanemad, paar ja lapsed –, siis allüksus, mis on alati kõige õrnem, on paar. Sest lapsed leiavad alati väljapääsu oma loomingulisuse, ettekujutusvõime, aususe kaudu. Ja vanadel inimestel on palju elukogemust. Seega on kõige nõrgem lüli perekonnas tavaliselt täiskasvanute paar. Kui paar ei toimi hästi, ei aita üksteist, siis tekivad probleemid.

•• Väga huvitav, et hoopis paar on kõige problemaatilisem.

Jah, alguses ei uskunud mind keegi. Ma kutsun seda võileivapaariks. Ehk sa oled oma vanemate põlvkonna – kes elavad tänapäeval palju kauem ja seega me suhtleme nendega rohkem – ja laste põlvkonna vahel. Nii et sul on probleeme nii üleval kui ka all. Seega tuleb toetada paare, mitte ainult lapsi. Toetades paare, on lastel parem tulevik. Kui näed ainult lapse probleeme ega toeta vanemaid, siis see on palju raskem ja komplitseeritum. Seega on minu nõuanne vaadata suhte kvaliteeti abielus ja kui inimesed lähevad lahku, siis nad peavad aru saama, kuidas respekteerida lapsi.

•• Meil esineb üha sagedamini ka väga keerulisi lahutusi, kus lapsi tahetakse vaata et osadeks jagada.

Jah, lastega püütakse manipuleerida. Aga professionaalid ja ametnikud peavad aru saama, et kui paar on kriisis, siis lapsed on need, kes vajavad abi. Kui kriis on käes, siis tahavad mõlemad osapooled individuaalsesse teraapiasse minna. Ent see on hea viis abielu lõhkuda – sa ei räägi oma mehe, oma naisega, sest ei usalda teda, vaid oma terapeuti.

•• Nii et teraapiat peaks ikka alati koos tegema?

Jah, siis on võimalik läbi viia perenõustamist, midagi, millega me saame aidata perekonnal lahendada lahkumineku probleeme. Teine probleem, mis paari ohustab, on see, kui nende vanemad – naise ema, isa või mehe ema – sekkuvad liiga palju nende ellu. Paar peab tundma, et neil on vabadus teha oma elus ise otsuseid.

•• Kas see võib juhtuda siis, kui nad elavad koos? See ei ole teie arvates hea mõte?

Ei, see ei ole hea mõte. Kuid oluline on, et see ei ole ainult füüsiline. Isegi kui inimesed elavad eraldi majades, eri linnades, võivad nad ikka teiste ellu vahele segada. Näiteks siis, kui sa ütled oma naisele „sind ei anna võrrelda mu emaga”, „sa ei ole kunagi nii hea kui mu ema”, kui üks vanematest on paari elus liiga tähtis tegelane.

Siis on veel üks probleemistik: mis juhtub, kui sünnib esimene laps? Väga suur osa abielusid lahutatakse tänapäeval kolme aasta pärast. Selle asemel et inimesi liita, laps hoopis lahutab neid ja seda väga lihtsal põhjusel: kui abiellud, siis sa tunned, et see on kõige olulisem inimene sinu elus. Kui sünnib laps, on armastus ema ja lapse vahel palju olulisem kui naise ja mehe vahel. Seega peavad mees ja naine aktsepteerima, et nüüd on kahe inimese asemel kolm. Kui nad seda ei aktsepteeri, on pahandust oi kui palju!

•• Kumb pool tavaliselt ei aktsepteeri seda?

See võib juhtuda mõlema puhul, oleneb sellest, mis vaated neil abielludes on. Mees abiellub väga sageli, mõeldes, et naine peab tema eest emotsionaalselt hoolitsema. Me nimetame seda abieluks ema ja lapse vahel. Mehele meeldib, et tema eest hoolitsetakse. Ja naine armastab talle emaks olemist. Alguses on see väga hea, aga kui laps sünnib, ei taha naine mehele ema mängida, vaid olla ema lapsele. Siis on mees jäetud mängust välja. Kas teate, kui palju on petmisi raseduse perioodil ja siis, kui laps on väga väike? Ei ole hea, kui mees petab oma naist, aga see on mõistetav, sest ta tunneb, et talle ei jagu piisavalt ruumi ega tundeid. Seega otsib ta neid väljastpoolt.

Siis on veel üks idee lahutuste selgitamiseks: kui naine armastab küll meest, aga hetkest, kui laps sünnib, armastab ainult last ja unustab mehe. See on ka vale. Naine peab samuti muutustega kaasa minema ega tohi meest ära unustada. Tihti näeb naine aga meest vaid kui toitjat, kes käib tööl, mitte kui olulist inimest kodus.

•• Nii et kõige tähtsam on abielluda inimesega, keda respekteeritakse algusest peale sellisena, nagu ta on?

Just, et respekteeritakse teist ja teise inimese ajalugu ja pärandit, tema perekonna väärtusi, traditsioone, religiooni, toitu, viisi nalja teha. Me kõik toome oma ajaloo abieludesse kaasa, see lisab paarile rikkust. Ent see muutub kahjulikuks, kui inimesed hakkavad ühe peret teise vastu ära kasutama ja tolle aadressil etteheiteid tegema. Minu riigis näiteks öeldakse tülitsedes lausa „sinu rass”, süüdistades teist poolt milleski, kuigi tegelikult ollakse ühte päritolu. Inimesed muutuvad teise pere suhtes väga negatiivseks.

•• Mis on teie arvates peamine põhjus, miks perevägivalda esineb nii palju?

Vägivald on käitumine. Sa käitud vägivaldselt: füüsiliselt, seksuaalselt, verbaalselt, kuidas tahes. Vägivalla lahendamiseks tuleb aru saada, mis on sellise käitumise taga. Tavaliselt on selle taga hirm ja impotentsus. Impotentsus laiemas mõistes – et sul ei ole mingit võimu, pädevust ega võimekust. Tunned hirmu mahajätmise ees, valesti mõistmise ees. Väga palju vägivaldsust tuleb sellest, et ei soovita näidata selliseid tundeid ja selle asemel kasutatakse väga aktiivset lähenemist.

Siis on muidugi teistsugune vägivald, mis esineb, kui ollakse mõnuainete, narkootikumide või alkoholi mõju all. Kui jood palju, ei ole sa enam vastutustundlik, sa ei mõista enam ise, mida see tegevus tähendab. Narkootikumide ja alkoholi tarbimine tähendab, et sa ei usalda enam iseennast, vaid alkoholi, sõltud sellest.

Vägivaldsele inimesele on äärmine provokatsioon ka näiteks teise osapoole vaikimine, kui talle tundub, et teda ignoreeritakse. Ta ei suuda seda taluda ja reageerib löömisega. Kui naisi on kasvatatud lapsest peale hoidma oma viha rohkem enda sees, siis mehi jälle vastupidi. Mehed elavad alates sellest ajast, kui nad on väga väikesed poisid, ennast alati tegevusega välja. Teismelised käituvad alati väga füüsiliselt. Nad ei oska viha enda sees hoida ja muudkui vallandavad seda. Väga tihti tulevad neist siis pahategijad, ülihalva käitumisega inimesed.

On väga oluline, et oleks keegi, kes aitaks inimesel oma viha ohjata. Ülimalt tähtis on mõista, kust viha tuleb, ja vältida peredes vägivalda.

•• Mida te arvate laste löömisest kasvatuse eesmärgil ja seadustest, mis seda keelavad? Meil on praegu arutlusel selline seaduseelnõu, mis keelaks laste füüsilise karistamise.

On selline ladinakeelne väljend nagu in medio stat virtus ehk „väärtus on keskel”. Kui öeldakse, et mitte kunagi mitte mingil tingimusel ei tohi last lüüa, sest selline on seadus, siis on see minu arvates üle pingutatud ja äärmuslik. See tähendab, et iga kord, kui lööd oma last, oled kurjategija – see on liiga karm. Teisest küljest, arvamus, et lapsi lüües kasvatad sa neid, on teine äärmus. See ei ole õige ega vajalik. Ma arvan, et seaduste asemel, mis panevad asjad väga piiravalt paika, on vaja inimesi harida.

•• Ma olengi aru saanud, et meie ametnike sõnul on oluline selle seaduse üldine mõte; nad ei taha kõiki iga löömise pärast kriminaalkorras karistama hakata, vaid panna inimeste pähe mõtte, et lapse löömine ei ole õige.

Ma arvan, et see ongi tähtis, et inimesi õpetatakse, kuidas lapsi teistmoodi kasvatada, näidatakse, mis on alternatiivid. Sest inimesed vahetevahel ei tea, et on olemas teised meetodid. Vähemalt minu riigis, veel minu põlvkonna puhul – pärast sõda – oli laste löömine peamine viis neid kasvatada. Mõnes mõttes olime sellega nii harjunud, et tegime vahet hea ja halva peksu vahel – ehk millal me olime selle tõesti ära teeninud või mitte.

Selles kultuuris olid teised reeglid, kuid tänapäeval need enam ei toimi, sest kultuuritase on muutunud. Samuti sotsiaalne eetika.

Isegi koolis saime kepiga vastu näppe. Inglismaal oli füüsiline karistus veel hiljuti, mõne aasta eest koolides aktsepteeritud. Seega me ei räägi keskajast. Aga ma isiklikult arvan, et see ei ole hea. Eriti kui seda ei tule ette ainult aeg-ajalt, vaid sellest on kujunenud viis lapsi kasvatada ja nende üle valitseda. Sest siis nad kardavad sind ega tule sinuga rääkima. Nii et ma arvan, et on vaja teha kõvasti teavitustööd ja tuua palju näiteid. Ja muidugi ka mingit seadust, mis kaitseks äärmuste eest.

•• Seega teie soovitate nendel vanematel, kellel on probleeme laste ja teismelistega, minna teraapiasse?

Jah, aga tavaliselt inimesed ei tule teraapiasse nagu kooli, et õppida mingit ainet. Nad tulevad, kuna neil on probleem. Rääkisime siin Eesti terapeutidega anoreksiast, mis on väga vägivaldne käitumine, mida lapsed iseenda suhtes rakendavad. Väga paljud tüdrukud teevad seda. Nõustamisele toovad nad kaasa oma perekonnad. Ja siis tuleb välja, et perekonnas on nii palju probleeme kas paari vahel või vanavanematega seotult. Väga valulised perekonnasündmused kerkivad pinnale. Siis on väga hea, et lapse probleemi kaudu saab aidata tervel perekonnal kasvada.

Minu nõuanne on: ärge võtke lapse probleemi väga tõsiselt. Võtke seda kui signaali, et perekonda on vaja aidata. On vaja õpetada professionaale ja kooliõpetajaid. Vahel eeldavad õpetajad, kes peavad tegelema probleemsete lastega, et neil lastel on halb perekond. Mõnikord on see tõsi, näiteks kui vanemad hakkavad lahku minema või esineb peres füüsilist vägivalda. Aga see ei tähenda, et see on halb perekond, vaid et nende elus on halb aeg.

Seega peredega peab olema empaatilisem, neid ei tohi ainult süüdistada, et nad on vastutavad halbade asjade eest. Perekond on suur üksus, igast perest saab alati otsida midagi positiivset. Peredele on oluline, et neid kuulatakse, mitte ainult ei süüdistata.

Eluloolist

Maurizio Andolfi
sündinud 1942

•• Rooma La Sapienza ülikooli psühholoogiateaduskonna professor, Accademia di Psicoterapia della Famiglia asutaja ja direktor.

•• Andolfi on rahvusvaheliselt tunnustatud pereterapeut. 1999. aastal võitis ta oma töö eest Ameerika abielu- ja pereteraapia assotsiatsiooni auhinna. Professor Andolfi on avaldanud märkimisväärselt suures koguses publikatsioone pere- ja abieluteraapia valdkonnas. Ta on Euroopa pereteraapia assotsiatsiooni üks asutajaid.

•• Andolfi käis eelmise nädala lõpus Eestis ja korraldas Eesti pereterapeutidele seminari, mille teemaks oli noorukite vägivaldne käitumine ja sellest tuleneva perekriisi käsitlemine.

Eesti Päevaleht 24. aprill 2010

http://www.epl.ee/artikkel/575576

Araabia naised maksavad Pariisis neitsilikkuse taastamise eest üle 30 000 krooni – see on hind elu eest.

Kombed lubavad araablasel oma naise tappa, kui selgub tema abielu-eelne intiimsuhe, kirjutab BBC.

„Pärast oma esimest seksuaalsuhet mõtlesin ma enesetapule,“ ütles noor brünett Pariisi kunstiüliõpilane Sonia. „Ma ei näinud mitte ühtegi muud väljapääsu.“ Sonia on sündinud Prantsusmaal, kuid elab Araabia kultuuritraditsioone järgiva perekonna valvsa silma all.

Enesetapust parema lahenduse pakkus doktor Marc Abecassis, kelle kliinikus kulub kohaliku tuimestusega neitsinaha taastamise operatsioonile ligi pool tundi.

Neitsilikkuse taastamise operatsioonid on levinud üle maailma, kuid Abecassis on üks vähestest Araabia päritolu kirurgidest, kes sellest avalikult räägib. „Naise elu võib olla ohus, sest vahel on see seotud peretraditsioonidega,“ ütles Abecasis. „Ma usun, et arstidena pole meil õigust naiste eest otsustada või nende üle kohut mõista.“

Hiinlased leidsid neitsilikkusega äris oma niši, müües interneti teel ligi 360 krooni maksvaid kunstlikke neitsinahku: tegemist on elastsest materjalist ja võltsverega täidetud proteesiga. Tootja väitel saab naine proteesi tuppe asetades edukalt süütut teeselda.

40aastane Nada, nimi muudetud, varjas oma armusuhet perekonna eest seitse aastat enne, kui ta kuus aastat tagasi oma enda tahte vastaselt mehele pandi. Pulmaöö kujunes neitsilikkuse operatsiooniga taastanud Nadale õudusunenäoks. „Ma olin hirmul, kuid ta ei kahtlustanud midagi,“ ütles Nada.

Islamivaimulike sõnul pole karm neitsilikkuse nõue seotud mitte usus vaid rahvatraditsioonidega. „Me peame meelde tuletama, et kui inimesed soovivad näha voodilinal neitsivere pritsmeid, on tegemist kultuuritraditsiooniga,“ ütles Süüria vaimulik Sheik Mohamad Habash. „See pole seotud šariaadi seadusega.“

Neitsilikkus kujutab Araabia kultuuris naistele elu ja surma küsimust. Kuigi neitsinaha kiirparandus aitab Sonia ja Nadia suguseid kaasaegseid araabia naisi, näitab see sajandite pikkuste traditsioonide ühildamatust tänapäeva ühiskonna hoiakutega, tõdeb BBC.

Eesti Päevaleht 25. aprill 2010

http://www.epl.ee/artikkel/575628

Ebausuga vastuvõetud antibeebipill on nüüd naiste seas populaarseim valik.

Ida-Tallinna keskhaigla naiste-kliiniku juhataja Lee Tammemäe on günekoloogina töötanud ligi 30 aastat. Tema onu, täna 91-aastaseks saav Anti Anton töötas günekoloogina alles kaheksa aasta eest. „Vanaonul oli palju patsiente – tema enda vanused prouad, nende tütred ja tütretütred,” vahendab Lee Tammemäe tütar Ele Tammemäe, kes on 2004. aastast Ida-Tallinna keskhaigla arst-resident günekoloogia erialal. Need kolm põlvkonda günekolooge on olnud tunnistajaks sellele, kuidas on tänavu 50. aasta juubelit tähistavad antibeebipillid naiste elu muutnud.

Üks loeng täisea künnisel

Lee Tammemäe meenutab oma noorust, kui n-ö naisteasjadest pidas neile vaid ühe loengu klassiõe hambaarstist ema. „Ta rääkis meile, et kandke sidet ja sooja aluspesu, aga see jutt oli juba hiljaks jäänud,” tõdeb ta. „Vajalikku teavet ei saanud. Ega ei tohtinud ju eriti rääkida ka, sest see teema oli täielik tabu.”

80-ndate alguses ülikooli lõpetanud Lee Tammemäe sõnul oli rasedusest hoidumine õppekavas täiesti olemas, ent rõhu-asetused olid siis pisut teised. Eks ikka vastavalt toonastele teadmistele ja võimalustele.

Naistearsti ülesanne oli oma teadmisi levitada, sest soovimatuid rasedusi ja aborte oli kordades rohkem kui praegu. „Sagedaseks pereplaneerimise vahendiks oli 70-ndate lõpus, 80-ndate alguses abort,” tõdeb Lee Tammemäe. „Oli naisi, kes olid abordiga leppinud ja võtsid seda kui naiseks olemise osa. Oli naisi, kes seda väga sügavalt läbi elasid.”

Günekolooge oli instrueeritud, et tervise säästmiseks ei tohiks naisele sagedamini kui kaks korda aastas aborti teha. Naisi, kes need kaks korda ära kasutasid, oli üpris palju. „Oli naisi, kes olid teinud üle kahekümne abordi. Oli neid, kel lugemine oli juba segi läinud,” meenutab Lee Tammemäe. „Olen kontratseptsiooni õpetanud näiteks Pirita toidupoe müüjatele lõunavaheajal kassaaparaatide kõrval.”

Mida siis arst naisele alternatiivina soovitas? Apteegist sai Gramicidin-pastat, mida viidi tuppe enne vahekorda. Pärast vahekorda soovitati tupeloputust äädikalahusega. Soovitati kalendermeetodit, õpetati, kuidas basaaltemperatuuri mõõta ja ohutu aeg selle järgi kindlaks teha. Samuti kasutati katkestatud suguühet – kõike seda, mis täna-päeval peetakse ebausaldusväärseks kaitseks rasedusest hoidumisel. „Neid meetodeid kasutades rasestus 20–30 protsenti naistest aasta jooksul.”

Kondoomidki olid toona olemas, aga neid polnud lihtne hankida. Samal ajal kui välismaal olid meeste WC-des kondoomiautomaadid, oli Eestis nende ostmine tõsine eneseületus, sest küsida tuli neid ühest letist, maksta aga eraldi kassasse. Selle aja peale teadsid apteegis juba kõik, et keegi ostab kondoome.

Pillid ja müüdid

Saadaval olid ka esimesed antibeebipillid, Infekundin ja Bisecurin, samuti kasutati plastspiraali. Spiraali võis panna aga ainult sünnitanud naistele. Spiraal oli naiste seas esiotsa siiski populaarsem, sest pille peljati nende hormoonisisalduse tõttu. Naised kartsid, et muutuvad nende tarvitamise järel mehelikuks, et neil hakkavad kasvama karvad, habe tuleb ette ja hääl muutub madalamaks. „Östrogeenist karvaseks ei lähe,” selgitab Lee Tammemäe. Neid nähte esines küll üleminekuea kaebuste leevendamiseks tehtud meeshormoonisüstidega, aga naistel puudus põhjalikum teave. Mõeldi, et üks hormoon kõik.

Pillid võeti Eestis vastu umbusuga, eelarvamusi oli ka arstide seas. Kõrvalmõjusid toonastel pillidel tõesti ilmnes, seda peamiselt kõrge östrogeenisisalduse (50 mikrogrammi) tõttu. Esines rindade tundlikkust, iiveldust jne. Tänapäevased kombineeritud hormonaalsed pillid sisaldavad mitu korda vähem östrogeeni (35, 30, 20 või 15 mikrogrammi) ja uut tüüpi gestageene.

Ent ega müüdid ole aja jooksul kuhugi kadunud – need antakse edasi emalt tütrele. Noortekabinetis töötav Ele kuuleb ikka ja jälle karvakasvu ja mehelikuks muutumise hirmust. Kardetakse, et pillid teevad paksuks. „Noortel on see kehakaalu mure kohutav,” kinnitab ka Lee Tammemäe. „Mõnel jälle on hirm, et pillid segavad organismi talitlusele vahele või kahjustavad rasestumisvõimet, kui tuleb soov laps saada.” Pillid ei suurenda kehakaalu ega kahjusta edaspidist rasestumisvõimet.

Ele Tammemäe rõhutab, et pillid ei kaitse ka suguhaiguste eest. „Haigusest teada saanud noored on tihtipeale üllatunud, et kust ma selle sain ja kuidas see sai juhtuda,” vahendab Ele. Arvatakse, et antibeebipill tagab kaitse kõige vastu, aga tegelikult siiski vaid rasestumise vastu.

Suur hüpe edasi

Kui Lee Tammemäe lapsed olid teismelised, kutsuti teda kooli naisekssaamise võludest ja valudest rääkima. Seksuaalkasvatuse tunde siis veel ei olnud. Tänu oma emale oli Ele üks teadlikumaid noori, kel enda sõnul olid antibeebipillid veel enne kotis, kui tal noormeeste vastu üldse huvi tekkis. Kõigil nii libedalt need asjad toona ei käinud ja oli üpris tavaline, et 90-ndate keskel läks nii mõnigi neiu lõputunnistusele järele, kõht ees.

Tänapäeval on rasedusest hoidumiseks ohtralt võimalusi ja teavet. Valikut on igale maitsele: on spiraalid, eri koostisega pillid, plaastrid, tuperõngad jne. See on tõstnud ka esmassünnitaja vanust. 80-ndatel oli tavaline, et esmassünnitaja oli 18–20-aastane, Lee Tammemäe sai isegi oma esimese lapse ülikooli ajal. 90-ndate alguses oli esmassünnitaja keskmine vanus tõusnud 22 aastani, nüüd on see juba 25 aastat. Ja haruldane pole enam seegi, et esimene laps sünnitatakse 37-aastaselt.

Ent kas pole raske orienteeruda, kui valik on nii lai? „Raske oli siis, kui oli valida vaid kahe pilli vahel ja kui kumbki mingil põhjusel ei sobinud. Nüüd on lihtne,” kinnitab Lee Tammemäe. „Arstiga tuleb läbi arutada soovid ja võimalikud riskid ning koos valida endale sobivaim meetod. Igaühele leiab midagi!”

Kuhu edasi?

„Antibeebipillid on naised vabastanud ja andnud meile võimaluse ise oma keha kontrollida,” nimetab Lee Tammemäe aastatega toimunud arengu positiivse külje. Hoolikal kasutamisel ei pea naine minema aborti tegema ja on seeläbi säästetud nii emotsionaalsetest kui ka füüsilistest vaevadest, mis selle protseduuriga kaasnevad.

„Nüüd on ikka nii, et enamikul noortel, kes rasedusega sünnituseelselt arvele tulevad, pole aborte olnud.” Abordistatistikat on meil tehtud 1994. aastast, kui oli kaks korda rohkem raseduste katkestamisi kui sünnitusi. Nüüd on aga ühe sünnituse kohta 0,8 aborti.

Ent on siis leitud ideaalne lahendus kõigile? Lee Tammemäe arvates oleks ideaalne lahendus selline, mis ei mõjutaks organismi talitlust, millel poleks kõrvaltoimeid, et ei peaks selle kasutamiseks katkestama suguühet, nagu näiteks kondoomiga. „Arenguruumi on ja kindlasti tuleb veel midagi uut,” usub Tammemäe.

„Areng on olnud super,” kiidab ka Ele Tammemäe, aga… Tema näeks, et tulevikus oleks midagi saadaval ka meestele, sest praegu on lapse saamise või mittesaamise vastutus täielikult naise õlgadel. Mees eriti sõna sekka öelda ei saa. „Midagi on juba välja töötatud, aga mehed kardavad hormoone veel rohkem kui naised. Praegu peale kondoomi turul muud ei ole,” lisab Ele Tammemäe.

Eesti päevaleht 22. aprill 2010

http://www.epl.ee/artikkel/575453  

Rehvivahetustöökojas teeb noormees keskendunult nohisedes oma tööd. Hoole ja armastusega, sest boksis on Lexus.

Poisi liigutused on osavad, ta silitab justkui möödaminnes uhke auto rehve, asetab need kindlalt ja professionaalselt velgedele. Tal läheb pisut rohkem aega kui ettenähtud veerand tundi – enamasti on järjekorras vaid Volkswagenid ja Mazdad ning võimalus Lexust käsitseda, näiteks boksist uhkel nahkistmel istudes välja tagurdada, pole just sage. Siin on mängus tunded, mõistan.

Kuigi poisile ilmselgelt meeldib uhket autot hooldada – nagu paljudele poistele –, ei eelda keegi, et ta teeks seda tasuta. Klient jätab rehvivahetusse paarikümne minuti eest keskmiselt 500 krooni. Muidugi, maksab peen tehnika ja kommunikatsioonid ja ülemuste palgad on vaja välja teenida.

Arvatavasti on autohoolduse poiste palgad täitsa korralikud võrreldes summadega, mida inimesed on nõus välja käima inimeste hooldajatele. Langev turg on lapsehoidja tunnitasu kuuldavasti langetanud 30 kroonile. Tööturu ühed madalamad palgad on läbi aegade olnud haiglate hooldustöötajatel. Laste­aedades makstakse abikasvatajatele, kes pühivad ninasid ja pepusid, aitavad lapsi riidesse ja riidest lahti, vahetavad märgi pükse, häbiväärselt vähe.

Kust tuleb vajadus hoolitseda?

Meie ühiskonnas on välja kujunenud konsensus, et inimeste eest hoolitsemine võib toimuda peaaegu tasuta, samal ajal kui tehnika hooldamine on kallis töö. Öeldakse, turg reguleerib hindu vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. Aga see on ainult pool tõde: turg põhineb meie väärtustel ja need reguleerivad omakorda hinnataset. Mida väärtustame, selle eest oleme nõus maksma rohkem.

Mõttekäik, mis põhjendab hoolitsemisega seotud tööde alahinnatud väärtust, võiks olla selline: inimeste eest hoolitsevad naised, naistel on sünnipärane vajadus hoolitseda nõrgemate (laste, vanurite, haigete, loomade) eest. Seda on ju alati teinud emad! Ühiskond eeldab, et naised tegutsevad hoolitsust nõudvatel aladel altruismist. Põhiline motiiv nende tööde tegemisel on huvi laste või loomade vastu ning kõigi naiste loomupärane abivalmidus. Kuna on tegemist naiste kutsumusega hoolitseda, siis võib sellise töö eest raha maksta näpuotsaga.

Feministid on naiste hoolitsusvajaduse osas erinevatel seisukohtadel. Näiteks on Carol Gilligan sõnastanud erilise naiseliku eetika kontseptsiooni – hoolitsemise eetika, mida kannavad ühiskonnas ennekõike naised ja mida peaks ühiskonnas senisest rohkem hindama. Teistel on arusaam, et naised on oma soorolli kuuluva hoolitsemisvajaduse omandanud sotsialiseerumise käigus ja see on pigem kavala patriarhaadi poolt naiste alistamiseks ajalooliselt sisseharjutatud komme. Väikesed tüdrukud õpetatakse teiste eest hoolitsema, laisad saavad nahutada. Poistekultuur aga tõrjub abivalmid, hoolitsevad poisid marginaalideks ja hindab hoolimatust. Märgiksin siin igaks juhuks, et patriarhaalseid väärtusi kannavad edasi ka naised.

Kas hoolitsemine on naistel kaasasündinud, aju ehitusest sõltuv omadus või kasvatuse tulemus, on diskuteeritav, maailmavaateline küsimus. Hoolitsevad mehed kuuluvad tüüpiliselt vähemuslikku geikultuuri, olles teerajajad ilu, moe, interjööri- ja kehahoolitsuse valdkondades. Se­da laadi eksklusiivne hoolitsemine on teadagi kõrges hinnas, erinevalt naiste pakutud argihoolitsusest.

Bioloogiline või sotsiaalset algupära, igatahes on naiste hoolitsemine teiste inimeste eest odav teenus. Selline näide: tehnikule, kes tuleb teie koju kontrollima juhtmete või torude ühendust, tuleb maksta mitte ainult töö, vaid ka väljakutse eest. Ma ei ole kuulnud, et lapsehoidja või põetaja võtaks väljakutse eest ekstra raha, ehkki vaevalt et tehniku väljasõit katkise masina juurde on kuidagi kulukam kui põetaja väljasõit haige juurde. Kujutan ette, millist tohutut moraalset halvakspanu põhjustaks, kui põetaja või lapsehoidja küsiks tasu visiidi kui niisuguse eest, viidates kohalesaabumise ajale ja läbisõidetud kilomeetritele ning esitades kütusekulu tšeki.

Hoolitsemise odava hinna taga on ka arusaam, et see töö ei vaja mingit kvalifikatsiooni, või kui vajab, siis on naistel sünnipärane kvalifikatsioon: aidata, põetada ja kasida. See nagu ei vajaks eriväljaõpet erinevalt näiteks autopesija kvalifikatsioonist, mis on omandatav ja nõuab pingutust. Mis nõuab töötajalt väljaõpet ja pingutust, tuleb kompenseerida, mis tuleb loomu poolest, olgu tasuta. Niisugune on mulje, mis jääb, kui võrrelda tehnika ja inimeste elementaarse „kordategemise” tunnihinda.

Tegelikult sobib siia ritta ka loomade eest hoolitsemine, odav töö, mida teevad nii põllumajanduses kui ka loomaaias enamasti naised. Mõtlemapanev, et väljasuremisohus loomade talitaja tööd loomaaias loetakse vähekvalifitseerituks; lumeleopardide, jääkarude ja tiigrite toitmine ja nende puuride koristamine on hinna järgi pigem sümboolse tasu eest peetav kutsumusamet kui palgatöö. Armastuse eest – kui see on inimese- või loomaarmastus, teadagi raha küsida ei sobi, see on amoraalne. Tehnikaarmastuse eest aga oleme nõus välja käima sadu ja tuhandeid.

Hindamatu vastutus

Euroopa Liidu suurimast meeste ja naiste palgalõhest – mis on Eestis – on palju juttu olnud. Analüüsikeskuses Praxis on läbiviimisel süvauuring, mis aitab seda selgitada. Esimeste tulemuste põhjal leiab kinnitust varemgi tõdetud horisontaalne palgaerinevus: meeste ja naiste aladel makstakse erinevaid palkasid, meeste ja naiste tööd väärtustab ühiskond erinevalt, pidades naiste tööd (olemuslikult) odavamaks. Hoolitsemise loomupärase vajaduse omistamine naistele ja hoolitsemisega seotud ametite odav hind Eestis on üks palgalõhe tagamaid.

Ühes hiljutises telesaates „Vabariigi kodanikud” oli juttu ametnike palkadest ja palgataseme seostest vastutusega. Kõrgeid palku ministeeriumides ja valitsustes põhjendasid saatekülalised sellega, et dokumentide koostamisega kaasneb väga suur vastutus. Valesti koostatud dokument võib kaasa tuua palju segadust. Raske vastu vaielda, aga kui vastutus on see, mille eest peaks töötegijale maksma, siis peaksid lasteaiakasvatajate, meditsiinipersonali ja näiteks ka haruldase lumeleopardi vastse pesakonna talitajad olema tasustatud kõige kõrgema tariifi järgi, sest tegemist on elu eest vastutamisega. Sellest suuremat vastutust aga ei olegi.

Autor on SDE liige.

Eesti Päevaleht 15. aprill 2010
http://www.epl.ee/artikkel/575036  

Nõukogude naise kujutis Teise maailmasõja järgses eesti kunstis ei tähenda pelgalt kivistunud näoga kangelannasid, Kumu näitusele leidsid kuraatorid ka hapra Nõukogude naise ideaali.

Kumu näitust „Nõukogude naine eesti kunstis” on võimalik vaadelda mitmest küljest. Kõigepealt võime neid naisi imetleda kui sotsrealistlikke kangelasi, kes on sündinud Nõukogude ikonograafia hirmuäratava konstruktsioonina – kaleda pilgu ja sirge seljaga töölisnaine inetutes riietes.

Näituse kuraatori Kädi Talvoja sõnul oli sellise konstruktsiooni tekkimise üks lähtepunkte 1936. aasta Stalini konstitutsioon, millega naisele anti NSV Liidus mehega võrdsed õigused kõigil majandusliku, riikliku, kultuurilise ja ühiskondlik-poliitilise elu aladel. Sellest tekkinud pinget ühiskondliku kuvandi ja inimlikuma poole vahel avab vägagi valusal moel näitusega kaasnev Kumu dokumentaalfilmiprogramm. Näiteks Mark Soosaare dokumentaalfilm „Elu ilma…”, mis räägib kalestunud lüpsja peretraagikast.

Kädi Talvoja näeb Nõukogude naises eelkõige inimest, kes pidi paratamatult alluma süsteemile, kes pidi hakkama meestega võrdseks, sest valikuvõimalust ei antud. Kuid ta lisab siiski, et näituse koostamisel jäeti puht inimlikkuse kaalutlustel välja naissõdurid.

Lisaks annab see näitus hulgaliselt peamurdmist feminismi – naiseks olemise ja ühiskondliku surve – vaatenurgast. Näitust ette valmistades ja paari varase naiskommunisti elulugu lugedes läbis küll Kädi Talvoja faasi, kus vaimustus naise võrdõiguslikkuse ideedest: „Osa naiste puhul see oligi vähemalt teoreetiliselt suureks õnnistuseks.”

Samuti sobitub see näitus suurepäraselt sotsrealistliku kunsti trendilainesse, mis on läänes olnud esil juba kümmekond aastat. Kädi Talvoja näeb selle laine põhjusena ootuspärast reaktsiooni sellele, kui poolkeelatu muutub ühtäkki võimalikuks. „Nõukogude Liidu ja kommunismi nostalgiat on praegu muidugi palju. Selle näituse juures polnud see käivitavaks jõuks, pigem vastupidi. Nüüd on tekkinud juba piisav ajaline distants, et tolle perioodi kunsti emotsioonivabamalt käsitleda. Egiptuse kunsti imetletumad näited on sündinud ju ka mõnes mõttes sarnasest kontekstist.”

Lääne inimeste jaoks on sotsrealism näiliselt nii lihtsalt loetav. „Ta võib oma naiivsuses ja paatoslikkuses või liialdatud optimismis lummata neid, kellel endal pole režiimi hirmutavat kogemust,” ütleb Talvoja. Mis puutub eksootikaihalusse kui sotsrealismi trendi käivitajasse, siis ilmselt on endiste sotsialismimaade aeg läbi saamas. „Ahned pilgud on juba suunatud Aafrikasse ja mujale.”

Teispool müüti

Kuid samal ajal on näitusel ka inimlikum mõõde – kuraatorite tandem püüab purustada müüti sotsrealismi jäikadest näpunäidetest ning toob vaatajate ette ka palju haprama Nõukogude naise ideaali – baleriinid.

Seda leidu kirjeldab Kädi Talv­oja nii: „Kuna suur osa teoseid pärineb sotsrealismi ajast, tekkis näitust tehes mingis faasis tunne, et tahaks seda propagandistlikku poolt kuidagi pehmendada, tahaks natuke ilu ka. Nii tekkis näitusele baleriinide nurgake.”

Baleriinid on hea näide sellest, kuidas Nõukogude ideoloogia kasutas enda huvides ära esmapilgul selleks täiesti sobimatuid kultuurivorme. „Balletist sai Nõukogude Liidu jaoks oluline külma sõja kultuurirelv ja üks väheseid glaruumielamuse võimalusi proletariaadile. Näiteks aastatel 1919–1920 jagati 85% balletipiletitest tasuta töölistele, teenistujatele ja sõjaväelastele.”

Propagandistliku ootuse ja inimliku haavatavuse heaks näiteks toob Kädi Talvoja Nikolai Kormašovi teose „Kevad Tallinnas”, kus uhkelt kerkivate hoonete asemel võtab nimetamisväärse osa maalilt enda alla suur tume auk. Selle serval seisavad neiud on kujult rohmakad kubujussid, ent maalist vastu vaatava tütarlapse suured säravad nööpsilmad, rätiku alt välja tunginud blond lokike ja lumivalgete hammastega naeratus mõjuvad juba üsna võrgutavalt. Alles teises järjekorras märkad, et naiste kõrval lebab ootevalmilt suru­õhuhaamer.

Paljude tööde puhul paljastub ideoloogiline aspekt ainult pealkirjas. Selliseid Nõukogude naise kujutisi, mis tõsist õõva tekitavad, on näitusel vähe, ja needki põhiliselt Nõukogude perioodi eelsete kommunistide portreed, näiteks Ernst Hallopi fotograafilise realismini küündiv „Viktor Kingissepa kaastöölise A. Toomingu portree” (1947).

Kuna näitusel on esindatud oluline osa aastate 1945–1965 kunstieliidist (Aino Bach, Eduard Einmann, Leili Muuga, Luulik Kokamägi, Valerian Loik, Voldemar Väli, Nikolai Kormašov, Kalju Reitel), siis avaneb võimalus süüvida pintslimustrisse ja unustada täiesti kogu „-ismidest” pungil tagala.

Kädi Talvoja vaimustus näitust ette valmistades tegelikult hoopis meisterlikest joonistustest. „Jaroslavli kunstnike hulka kuulunud Eduard Einmann, kelle paberil tööd polnud mulle seni silma alla sattunud, oli suurim üllataja. Neilt töödelt vaatavad vastu tõelised Nõukogude naised, medalitega ja puha. Samal ajal näeb süvenedes kolhoositaride silmist või kehahoiakust inimlikke jooni: hirmu, väsimust, isegi ebakindlust. Võib-olla polnudki brigadiriamet nii mõnus? Võib-olla see amet polnudki päris vabatahtlik?”

Näitus

Nõukogude naine eesti kunstis
•• 82 teost (maalid, skulptuurid, graafika, plakatid), lisaks kroonikafilmid kunstimuuseumi, Tartu kunstimuuseumi, Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi, ajaloomuuseumi ning teatri- ja muusikamuuseumi kogudest
•• Kuraatorid Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja
•• Näituse raames linastuvad Kumu auditooriumis 28. aprillil, 5. ja 12. mail filmid, septembris toimub seminar.
•• Kumu 4. korruse B-tiivas kuni 26. septembrini

Eesti Päevaleht 10. aprill 2010
http://www.epl.ee/artikkel/574778  

Homsest alates tõuseb mähkmete ja naiste hügieensidemete käibemaks 9 protsendilt 20 protsendile

Nende toodete käibemaksutõus toob aastas riigikassasse juurde ligikaudu 30 miljonit krooni aastas.

Sotsiaalministeerium on varem selgitanud, et mähkmete ja hügieenisidemete käibemaksumäära muutmise tingis Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlus, kuna siiani müüdi siin imikumähkmed vähendatud käibemaksumääraga.

Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/494463

Euroopa Komisjon käivitas soolise palgalõhe kalkulaatori, mis võimaldab inimesel välja arvutada, kui palju teisest soost töökaaslane temast rohkem või vähem teenib.

Palgalõhe arvutamisel arvestab kalkulaator töötaja riiki, vanust, haridustaset, ametit ning sektorit, kus ta töötab, samuti teda palgal hoidva organisatsiooni suurust.
Samuti saab kalkulaatori abil tööandja arvutada, kui suur on palgalõhe tema ettevõttes.

Kalkulaatorit saab kasutada siin http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=835&langId=en .

Euroopas teenivad naised keskmiselt meestest 18 protsenti vähem. Eestis ulatub erinevus 30 protsendini

Loe lähemalt:

http://www.tarbija24.ee/?id=243955