Konverentsi avas sõnavõtuga Evelin Ilves, kes rõhutas meeste tervise rolli ning vajadust elada, toituda ning liikuda tervislikult. Ta tänas arste tohutu töö eest, mida nad teevad inimeste heaks ning rõhutas, et igal inimesel endal on võimalus midagi enda heaks teha.

Maailma tervise assotsiatsiooni juhatuse liige Anu Kasmel rääkis võimalustest tervises. "Inimesi ei ole võimalik terveks teha, küll on aga võimalus luua neile tingimused ja keskkond, mis mõjutab nende valikuid nii, et nad hakkaksid ise tervist toetavaid otsuseid vastu võtma”.
Südamearst Margus Viigimaa rääkis, et suremus on seotud ka haridusega – haritud inimene pöörab rohkem tähelepanu tervislikele eluviisidel ja tal on rohkem võimalusi tervislikult elada. Kuna naised elavad kauem ja kõrghariduse mõju avaldub ka naiste tervises, siis kõrgharidusega naine elab 13 aastat kauem kui põhiharidusega mees!
Lundi Ülikooli professor Peter Nilsson rääkis EVA (early vascular ageing) sündroomist meestel. Tegemist on sündroomiga, mida alles uuritakse ning mis võib selgitada vanusest tingitud tervisemuutuseid.
Emotsionaalse ettekande teemal: Miks sponsori ja doonori roll meest ei rahulda? Pidas Janek Mäggi, kes tõi välja erinevused mehe ja naise ootustes ning soovides.
„Kallis mees – kõige rohkem tahaksin ma, et sa liiga noorelt ära ei sureks!“ ütleb naine.
Kui „tõeline“ mees on noor, ilus, sale, päratult rikas, kel on meeletult vaba aega, kes seksikas, aga ainult minu, siis…
Tegelik mees on tihtipeale vana, kole, paks, pigem vaene, kogu aeg ainult tööl ja tõmbab ringi, kui vähegi saab. Kas siit tekivadki käärid, et tänapäeva eneseteadlikud naised tahavad vastupidiselt väljakujunenud ootustele karjääri, seksi ja vabadust, mehed aga hoopis rahu, armastust ja lapsi?
Kas naistes süveneb suhtumine, et mehe leian siis, kui last tahan, isaks ta ju kõlbab, aga koos elada ei kannata.
Mehed seevastu ei pruugi sellise hoiakuga nõus olla: tahaks naist, kes mind jäägitult armastab. Ma ei ole nõus sellega, et doonoriks kõlban, aga pühendumist ei vääri!
Perearst Eero Merilind rääkis teemal: Mees perearsti vastuvõtul, peatudes ka olulistel valupunktidel ühiskonnas, suitsetamisel, alkoholi tarbimisel, kehalise liikumise ning tervise väärtustamise teemal. Kui me näeme kooli nurga taga suitsetavaid poisikesi, siis iga üks meist võiks neile seda öelda, et suitsetamine hävitab tema tervist. Tervislike eluviiside propageerimine ei ole ainult arstide mantra, vaid olulised on eeskujud, suhtumine ja ühiskondlik hoiak
Seksoloog Imre Rammuli teema oma ettekandes Välisfaktorite mõju mehe seksuaalsusele ütles, et Paljud otsivad abi, kuigi neil ei esine reaalset seksuaalset
düsfunktsiooni; paljud, kes seda vajaksid , üritavad probleemist mööda vaadata või siis iseravimisega tegeleda. Reeglina rakendatakse alguses nn self-help strateegiaid – afrodisiakumid, abieluvälised suhted,
kõikvõimalikud abivahendid, pornograafia, juhuinformatsioon, ning arstiabi otsitakse alles teises järjekorras ja arstini jõuab vaid 10% kõikidest hädalistest. Sagedaseks taktikaks on siis põgenemine töösse või haigusesse. Samas kahjustuvad partnerlussuhted, tekib frustratsioon ja reaktiivsed psüühikahäired.
Meestearst Olev Poolamets: Mees muutuvas maailmas. Ennekõike on hea meel, et meeste tervise teema pole enam üksikute huviliste pärusmaa, vaid valdkond on teadvustunud märksa laiemalt. Meeste keskmise eluea, poiste koolist väljalangemise probleeme ja teisi olulisi küsimusi on laialt teadvustatud. Mõtteid, kuidas olukorda parandada, on väljendanud kõige erinevamate valdkondade esindajad: arstid, poliitikud jne. See on väga hea, sest muutused paremuse suunas saavad tekkida alles siis, kui teemat teadvustavad kõik, teadvustamisele järgnevad arutelud ja konkreetsed sammud. Veel olulisem, et muutuks inimeste tervisekäitumine – see tundub kõige vaevanõudvam olema. Arvata võib, et terviseteadlikum inimeste rühm oskab endale tähelepanu pöörata, samas teised põletavad oma tervist
endiselt heleda leegiga, sugudevaheline arutelu meenutab kohati lahmivat kriitikat.
Konverentsi lõpetas elav diskussioon Hannes Võrno juhtimisel, kes oli nõus ka ise astuma tervise eksperimenti ning laskma telekaamerate all kontrollida oma südant ning saama tervise nõuandeid. Anu Kasmeli poolt pakutud idee, et arstid peaksid olema ka ise aktiivsemad ning rõhutama tervist kahjustavate otsuste ohtlikkust, leidis toetust ka riigikogulase Marko Pomerantsi poolt, kes soovis näha arste demonstratsioonidel tervislike eluviiside propageerimisel

Artikli kohta on 3 kommentaari
* Karl Väärt, 09.11.2008 18:16
Avaldan tunnustust korraldajatele! Igati aktuaalne teema aastateks.
Mehe tervist mõjutavatest teguritest tuleb Eesti rahvast rohkem ja järjepidevalt valgustada.
* Galina Litter, 09.11.2008 12:57
Ettepanek! Jätkata meeste tervisele pühendatud konverentse vahetult enne isadepäeva ja kindlasti leida võimalus korraldada naiste tervise konverentse vahetult enne emadepäeva (kindlasti reedeti), et tagada suur osavõtt ka muude erialade esindajatele.
Kohustus oleks kohal viibida nn. \"rahajagajatel\": riigivõimu esindajad, haigekassa jm.
* Galina Litter, 09.11.2008 09:24
Tunnustus korraldajatele!
Eriti huvitavad ja mõtlemapanevamad olid Janek Mäggi, Olev Poolametsa ja Eero Merilinnu ettekanded.
Tuleks sagedamini suhelda muude erialade esindajatega: ajakirjanikud, õpetajad-tervise- ja perekonnaõpetajad, juristid, notarid, advokaadid jt.
Parim leid oli seekord Janek Mäggi.

https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/30873/mehe-tervise-konverents  

Programm

12.30 – 13.00 saabumine ja registreerimine

Sessioon 1. Mehe süda
Juhataja: Margus Viigimaa
13.00 Avasõnad Margus Viigimaa
13.05 – 13.10 Evelin Ilvese tervitus
13.15 – 13.35 Eestimaa mehe tervis – otsides lahendusi, Anu Kasmel
13.35 – 13.55 Eesti mehe süda, Margus Viigimaa
14.00 – 14.30 EVA sündroom meestel, Peter Nilsson

14.30 – 15.00 kohvipaus

Sessioon 2. Mehe tervis
Juhataja: Margus Viigimaa
15.00 – 15.20 Miks sponsori ja doonori roll meest ei rahulda? Janek Mäggi
15.20 – 15.40 Mees perearsti vastuvõtul, Eero Merilind
15.40 – 16.00 Välisfaktorite mõju mehe seksuaalsusele, Imre Rammul
16.00 – 16.20 Mees muutuvas maailmas, Olev Poolamets

Sessioon 3. Interdistsiplinaarne diskussioon
Moderaator: Hannes Võrno
16.30 – 17.30 Kuidas mees saaks olla terve?
Diskuteerivad: Margus Viigimaa, Evelin Ilves, Merike Martinson, Janek Mäggi, Eero Merilind
17.30 – 18.30 buffet

http://www.regionaalhaigla.ee/?op=body&id=30&art=85  

Omavalitsused keelduvad nende eakate inimeste abistamisest, kellel on lapsed olemas.

74-aastane Helgi Sildam, 50-aastase tööstaažiga nelja lapse ema, istub väikeses Sõle tänava ühiselamu toakeses ja näitab pilti oma kirstust, mille ta juba ära ostis. Igaks juhuks – kuna kedagi teist, kelle abile loota, tal enda sõnul ei ole. Loota ei saa lastele ega ka Tallinna linnale. „Lapsed ei anna näolegi,” sõnas Sildam, kes on läbi teinud neli ajuoperatsiooni ja kellele on määratud raske puue. Naine liigub väga vaevaliselt ja vajaks ilmselgelt abi väljas poes käimisel ning elementaarset hooldust.

Oma laste vastu on naine kohtus käinud rohkem kui üks kord. Esmalt oma kahe tütrega, kes tahtsid endale naise kahetoalist korterit. Aga samuti oma vanema pojaga, kes määrati tema ülalpidajaks, kuigi tegemist on alkoholiprobleemidega mehega, kelle vägivaldsuse tõttu on naine kohale kutsunud ka politsei. Vaatamata sellisele suheterägastikule leiavad linnaametnikud siiski, et lapsed on need, kelle abiga peab naine hakkama saama. „Vaatamata aeg-ajalt nendevahelistele tülidele, lapsed siiski on aidanud teda,” laekus meili teel vastus Põhja-Tallinna linnaosa valitsusest.

Linnavõim on Sildamile küll pakkunud tuba Paljassaare sotsiaalmajas, ühise köögi ja tualettruumiga. Sellest on naine seni keeldunud, kuna ta ei saavat oma tervisliku seisundi tõttu koos teiste inimestega elada. Suhteid võimuga hägustab veel see, et linn on andnud talle sotsiaalkorteri, mille nüüdseks on aga hõivanud tema vanem poeg. Nii et ka sellest on naine ilma – ametnike silmis on ta aga juba niigi palju saanud.

Poetakse seaduse taha

Eesti patsientide esindusühing näeb probleemi olukorras, kus kohalikud omavalitsused keelduvad eakatele puuetega inimestele koduteenuse osutamisest põhjendusel, et inimestel on lapsed või lapselapsed, kes on perekonnaseaduse alusel kohustatud neid ülal pidama. Ühingu hinnangul on tegemist aga sotsiaalabi vajavate isikute õiguste rikkumisega.

„Paljudel on küll lapsed, kes aga vanureid ei aita. Hooldamine peab käima ikka süsteemi järgi, et sa tead, et kindlal päeval kindlal kellaajal käib keegi poes ära,” selgitas patsientide esindusühingu nõunik Anne Veskimeister. „Tihti väidavad ka lapsed, et nad aitavad, aga tegelikult ei aita.”

Seepärast tegi ühing ministeeriumitele ettepaneku muuta seadusi nii, et panna omavalitsusi siiski vanureid ka laste olemasolul abistama. „Eakatele puuetega inimestele võiksid omavalitsused teenuseid siiski osutada – siis aga nende eest raha sisse nõuda seadusjärgsetelt ülalpidajatelt ehk lastelt,” selgitas Veskimeister. Ei sotsiaal, sise- ega ka justiitsministeerium sellist ettepanekut siiski ei toetanud. Nende vastustes nenditakse, et omavalitsusi ei saa sundida abi osutama, vaid tuleb arvestada ressurssidega.

Justiitsministeerium toob siiski välja, et ka kehtiva seadusandluse järgi on võimalik, et kohalik omavalitsus kehtestaks korra, mille põhjal osutataks lastega vanuritele koduteenust ja vastavad kulutused nõutaks sisse lastelt. „Kulutuste sissenõudmine oleks võimalik nõude loovutamise regulatsiooni alusel,” väitis ministeerium.

Ühing ootabki nüüd täpsemaid selgitusi, kuidas seda oleks võimalik reaalselt teostada.

Vanur peab pöörduma kohtusse

•• Justiitsministeerium teeb hätta sattunud üksikutele eakatele aga hoopis ettepaneku pöörduda kohtusse. „Kaebuste lahendamiseks tuleb ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisel pöörduda kohtusse,” seisab ministeeriumi edastatud kirjas. „Kuidas peaks 80-aastane puudega ini­mene, kes ei saa iseendaga hakkama, suutma pöörduda kohtusse ja seal ennast esindama? Oma laste vastu?” küsis seepeale aga Veskimeister. „Nad ei oska isegi omavalitsuselt õieti abi küsida.”

•• Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul ei ole olukord siiski kiiduväärt ning tema arvates tuleb patsientide esindusühingu ettepanekut edasi analüüsida. „Pean oluliseks, et hoolekandeabi vajavad isikud saaksid alati abi ka reaalselt,” kinnitas ta.

http://www.epl.ee/artikkel/493606

Deutsche Telekom kehtestas kvoodid tagamaks, et aastaks 2015 oleks 30 protsenti selle tipp- ja keskastme juhte naised.

«See on sotsiaalse õigluse küsimus ja kategooriliselt vajalik meie eduks,» põhjendas ettevõtte tegevjuht René Obermann. «Rohkem naisi juhtkonnas lihtsalt võimaldab meil paremini toimida,» vahendas BBC tema sõnu.
Praegu moodustavad naised 13 protsenti Deutsche Telekomi juhtidest. Majandusuuringute instituudi DIW andmetel moodustavad naised Saksamaa 200 suurimas firmas, finantsettevõtted välja arvatud, nõukogu liikmetest 2,5 protsenti. Samas on Saksamaal majandushariduse omandanutest naised üle poole.

Varem on sookvoote kehtestanud ennekõike valitsused. Näiteks Norras peavad börsifirmadel aastast 2008 olema juhtidest naised 40 protsenti. Hispaania ja Prantsusmaa on kehtestanud seadused, mis edendavad naiste osalust ettevõtete nõukogudes. Itaalia ja Holland kaaluvad sarnaseid meetmeid.
http://www.e24.ee/?id=237151

Euroopas lubatakse naistevastase vägivallaga võidelda, Eestis talitatakse vastupidi

Esmaspäeval kinnitas Eesti valitsus sotsiaalminister Hanno Pevkuri allkirjaga Euroopa Liidu Nõukogus, et hakkab võitlema naistevastase vägivallaga. Ent justiitsministeerium muutis viimasel hetkel eelnõu punkti, kuhu oli plaanitud lisada naistevastase vägivalla vastu võitlemise meetmed – ja võttis üldse termini „naistevastane vägivald” eelnõust välja.

Nõukogu vastuvõetud otsuses lubab Eesti välja töötada põhjalikud naistevastase vägivalla strateegiad ja anda nende rakendamiseks ka raha. Mis aga toimub samal ajal kodus? Mitu kuud käis koos töörühm, kes koostas „Vägivalla vastu võitlemise arengukava”. Nii spetsialistid kui ka sotsiaalministeerium pidasid vajalikuks sinna lisada ka strateegia naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Justiitsministeerium on nüüd aga kogu selle osa dokumendist välja jätnud. Ja kuna naistevastast vägivalda ei tooda esile eraldi probleemina, ei ole põhjalikult selgeks tehtud ka selle põhjuseid. Rääkimata selle konkreetsest vältimisest.

Nimetatakse küll üldiselt perevägivalda, kuid selle riskirüh-madeks on nimetatud üksnes madala sissetulekuga ja laste-rikkad inimesed ning töötud. Spetsialistid, nagu ka naiste varjupaikade juhid, aga leiavad, et seni, kuni ei räägita väga laialt levinud ja just naiste vastu suunatud vägivalla põhjustest – hoiakutest, mis naiste ja tüdrukute suhtes levivad ja vägivallale õhutavad –, ei ole võimalik ka olukorda parandada.

Justiitsminister Rein Langilt polnud eile selgitust saada võimalik. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Heili Sepp aga vastuolu nõukogus lubatuga ei näe. „Naistevastase vägivallaga võitlemise taandamine mõistetega opereerimisele on lihtsalt deklaratiivne tegevus, millele ministeerium eelistab tulemuslikumaid sisulisi tegevusi,” vastas Sepp, tõstatades sellega küsimuse: kas nõukogu tegevus on mõttetult deklaratiivne?

Sotsiaalministeerium justiitsministeeriumi seisukohti ei toeta. „Me peame oluliseks, et Eesti riigi tegevus oleks kooskõlas nii EL-i kui ka laiemal rahvusvahelisel tasandil kokkulepituga,” sõnas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, töörühma liige Katri Eespere. „Meil tuleb aktiivselt tegeleda spetsiifiliselt naistevastase vägivalla vastu võitlemisega,” kinnitas ta.

http://www.epl.ee/artikkel/493474

Artikli pealkiri viitab raamatule „Carrying Linda’s Stones: An Anthology of Estonian Women’s Life Stories”. Raamat käsitleb Teise maailmasõja ja okupatsioonide perioodi elulugusid, sisaldades Eesti lähiajalugu, eestlaste raskeimat aega 20. sajandil.

Linda kivide tassimine – kuidas Kalevipoja ema oma mehe hauale raskeid kive tassis – peegeldab ilmselt kõige tabavamalt eesti naise olukorda läbi sajandite.

Aga milline on eesti naiste olukord praegu? Kas eesti naine tassib siiamaani Linda kive? Võtan luubi alla üksnes eesti naise osalemise tööturul.

Värskeimate andmete järgi on Eestis naised tööga rohkem hõivatud kui mehed: tööl käib 288 100 meest ja 307 700 naist. Seega võiks öelda, et naistel oleks justkui tööturul meestest parem positsioon. Aga kas ikka on?

Alates 2004. aastast, kui Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks, võrdleme ennast teiste liidu liikmesriikidega. Peale selle paneb meie geograafiline asend ja kultuuriline lähedus Põhjamaadega meid võrdlema ennast – vähemalt psühholoogiliselt – sealsete naabritega.

Meenutame, et aasta tagasi levis Eestis teave meeste ja naiste 30-protsendise palgavahe kohta, mis on Euroopa suurim. Sellele statistikale on ka meedias tähelepanu pööratud.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Margit Sarv ütles intervjuus (Sigrid Kõiv „Margit Sarv: vanemliku võrdõiguslikkuseni on Eestis veel pikk maa” Postimees, 12.05.2009): „Lisaks sellele, et võrdse töö eest ebavõrdne palk, on Eesti puhul märgatav ka töökohtade sooline jaotumine. Mehed ja naised teevad meil väga erinevaid töid. Naised on üle-esindatud sellistes valdkondades nagu sotsiaaltöö, haridus ja tervishoid. Kuna need valdkonnad on niigi madalamalt tasustatud, siis riigi makstavate palkade ühtlase kärpimise korral oleks nende valdkondade töötajad, neist enamik naised, ka ühed suuremad kaotajad.”

Sinna saab lisada veel majutuse ja toitlustuse (hotellid ja restoranid) ning jaekaubanduse. Üldiselt on asi nii, et teenindavad tegevused on madalapalgalised, kui jätta välja avalik haldus ja riigikogu.

Volinik Sarv on tõdenud, et palgalõhe asjus oleme Euroopas nn must lammas. Meil peaks sellise olukorra pärast häbi olema. On raske mõista, kuidas riigijuhid on söandanud propageerida riiki edukana ja demokraatlikuna, kui samal ajal suur protsent inimesi ei saa võrdse töö eest võrdset palka.

Heidame hetkeks pilgu palkadele eespool nimetatud valdkondades. 307 700 töötavast naisest pea pool – 136 800 – töötab hariduses, tervishoius, sotsiaalhoolekandes, jaekaubanduses, majutuses ja toitlustuses. Nende keskmine brutopalk oli mullu laias laastus natuke üle 11 000 krooni kuus, see tähendab umbes 1000 krooni vähem kui riigi keskmine.

Alahinnatud naiste töö

Meie põhiprobleem seisneb selles, et Eesti ühiskond on täna-päevani sügavalt patriarhaalne. Sellise hinnangu annavad Eestile paljud teadlased. Naiste töö on alahinnatud. Ebaõiglane on naisi enda ebavõrdse palga pärast süüdistada, kui otsustajad – nii ettevõtjad kui ka seadusandjad – on pahatihti veendunult patriarhaalse maailmavaatega ja meedias taastoodetakse stereotüüpe.

See, et naiste palk on võrdse töö eest 30 protsenti väiksem kui meestel, ja see, et naised on üleesindatud valdkondades, mis on madalamalt tasustatud, annab põhjust väita, et eesti naine „tassib kive” siiani.

Veel statistikat: 2008. aastal Eestis sündinud poiste oodatav eluiga on 68,7 aastat ja tüdrukutel 79,5 aastat. Seega elab eesti naine ligi 11 aastat kauem kui eesti mees. Ehk teisisõnu: eesti naisel tuleb matta oma mees ja üksinda edasi elada (eluraskusi kanda), nagu oli Linda saatus.

Ka mehed kannatavad soolise ebavõrdsuse all: peale lühema eluea on neid harjutud pidama perekonna materiaalsete hüvede kindlustamise eest põhivastutajaks.

Ma ei võtnud endale ülesandeks pakkuda lahendusi. Mu eesmärk on suunata fookus olukorrale, mis viitab demokraatliku arengu takerdumisele riigis. Usun, et ei ole ülearune siinkohal nimetada demokraatlikku printsiipi, mille kohaselt kõikidele ühiskonna liikmetele tuleb tagada võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine.

http://www.epl.ee/artikkel/493203

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. Pressiteade 07. märts 2010

Eesti naisorganisatsioonid: Justiitsministeerium tegi naistepäevaks „kingituse”

7. märtsil Tallinnas toimunud koosolekul tõdesid Eesti Naisteühenduste Ümarlaua liikmesorganisatsioonide esindajad, et justiitsministeeriumi poolt ette valmistatud vägivallaga võitlemise arengukava ignoreerib täielikult naistevastast vägivalda.

Naisorganisatsioonid nõuavad, et valitsus valmistaks kiiremas korras ette eraldi arengukava naistevastase vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks ning kindlustaks selle elluviimise ka vajalike ressurssidega. Eesti valitsus, kes tahab järgmise aasta alguseks viia riigi üle Euroopa ühisele vääringule – eurole, peaks jagama ka Euroopa ühiseid väärtusi.

Euroopa Liidus on viimastel aastatel pööratud naistevastase vägivalla tõkestamisele väga suurt tähelepanu, see teema on praeguse eesistujamaa Hispaania üheks prioriteediks.

Euroopa Parlament võttis 2009. aasta lõpus vastu resolutsiooni, mis nõuab liikmesriikidelt seaduste ja tegevuspõhimõtete täiustamist ning terviklike tegevuskavade välja töötamist võitlemiseks naistevastase vägivalla kõigi vormidega. Tegevuskavad peavad põhinema analüüsidel, kuidas vägivald mõjutab soolist võrdõiguslikkust. Lähtuda tuleb rahvusvahelistest lepingutest tulenevatest kohustustest kaotada naiste ebavõrdne kohtlemine, mis vormis see ka ei esineks ning meetmetest meeste vägivalla ärahoidmiseks, ohvrite kaitsmiseks ja vägivallatsejate kohtu alla andmiseks.

Euroopa Parlament nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid asjakohaste siseriiklike programmide ja rahastamiskavade kaudu vabatahtlikke ühendusi ja organisatsioone, mis pakuvad naissoost vägivallaohvritele varjupaika ja psühholoogilist tuge – eelkõige selleks, et aidata taastada inimväärikus ja pöörduda tagasi tööturule.

Euroopa Nõukogus valmistatakse praegu ette konventsiooni naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks ning tõkestamiseks. Justiitsministeerium aga kinnitab järjekindlalt, et Eestis puudub vajadus naistevastase vägivallaga võitlemise spetsiifiliste meetmete järele ja piisab sellest, kui tegeldakse perevägivallaga üldiselt.

Vägivalla vastu võitlemise arengukava 2010-2014 koostamisel esitasid kaasatud naisorganisatsioonid arvukaid ettepanekuid. Justiitsministeerium nendega praktiliselt ei arvestanud, mis väljendab selgelt meie valitsuse suhtumist naiste vajadustesse.

On eriti küüniline, et naistevastast vägivalda eirav arengukava eelnõu saadeti naisorganisatsioonidele arvamuse avaldamiseks vahetult naistepäeva eel.

Vastavalt ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioonile “Naistevastase vägivalla likvideerimisest” tähendab naistevastane vägivald igasugust naiste vastu suunatud vägivallaakti, mille tulemuseks on või võib tõenäoliselt olla naisele füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahju või kannatuse tekitamine, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, ning sundimine ja omavoliline vabadusevõtmine avalikus või eraelus.
Naistevastane vägivald on ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhete ilming, mis avaldab negatiivset mõju mitte üksnes naistele, vaid ühiskonnale tervikuna. Naistevastane vägivald tuleb kaotada, rakendades selleks konkreetseid sihipäraseid meetmeid.

Lisainfo:
Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, tel 5265927

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (ENÜ, www.enu.ee ) sihiks on kujundada naiste ühised seisukohad olulistes ühiskonnaelu küsimustes ja dialoogis avaliku võimuga edendada osalusdemokraatiat ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust.

Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta, ütleb Taani pere-terapeut ja bestselleriautor Jesper Juul. Aga õnnelik-olemine ei tohi olla kohustus.

Matthias Kalle, Tanja Stelzer 06. märts 2010 08:00

•• Härra Juul, kas praegusel ajal on hea olla laps?
Tegelikult peaks seda küsima lastelt. Aga nemad ei tea, milline oli lapsepõlv vanasti. Ma ise arvan: jah ja ei. Praegu on hea aeg, sest laste individuaalne vabadus on kasvanud. Samal ajal piiratakse laste elu üha rohkem.

•• Mismoodi?
Skandinaavias veedab 95% lastest esimese ja 14. eluaasta vahel 26 000 tundi oma elust pedagoogilistes institutsioonides, kus tuleb järgida kindlat programmi. Muutunud on see, kuidas lapsed elavad ja linnas liiguvad. Lapsi ümbritsevad piirid pole kunagi olnud ahtamad kui nüüd. Vaestel lastel pole tänapäeval peaaegu üldse aega iseendale, neil pole täiskasvanutevaba ruumi, mis veel minu põlvkonnal oli. Minu põlvkond omandas lapsepõlves sotsiaalseid kogemusi tänaval, õues, metsas, mitte aga koolis või kodus, kus me parimal juhul õppisime viisakat käitumist.

•• Ja vaatamata sellele suudavad lapsed enda üle varasemast rohkem otsustada?
Lapsed on vaimselt vabamad. Kuni 9.–10. eluaastani teevad lapsed kõik kaasa. Nad usuvad, et neil on maailma parimad vanemad. Aga kui nad saavad kaksteist-kolmteist, ütleb mõnigi: „Fuck you, mina seda ei tee.” Saksamaal on õnnetul kombel ka see neetud koolisüsteem, kus lapsi juba pärast neljandat klassi selekteeritakse. See süsteem sobis industriaalühiskonna algusaega, kus oli vaja väikest rühma – juhtima, ja suurt rühma, kes pidi end juhtida laskma. Aga tänapäeval paneb see süsteem vanemad tohutu surve alla, mida nad lastele edasi annavad. Mu jumal, nad on seitsme-, kaheksa-, üheksa-aastased ja neile öeldakse, et kui sa ei ole piisavalt hea, siis ülikooli ei saa. Nad ei kujuta ju ettegi, mis see ülikool on!

•• Vanemad teavad, et haridus on tähtis ja tunnevad muret.
Eeskätt poliitikud räägivad, justkui lahendaks haridus kõik probleemid – nagu ühiskond ei vajakski kelnereid ja kokki, vaid ainult kõrgharituid. Pigem tuleks küsida, milliseid lapsi vanemad tahavad – ja milliseid lapsi tahab ühiskond. Tuleks teha lõpp sellele, et lastes nähakse ainult ressurssi.

•• Kuulus pedagoog James Korczak on postuleerinud lapse õiguse tänapäevale. Olevikus elamine oli kunagi lapsepõlve privileeg. Kas see peab paika ka tänapäeval, mil me pidevalt mõtleme, kelleks laps peab saama?
Tänapäeva lastel on uskumatult palju stressi. Kui ma õhtul pärast seda intervjuud koju lähen, ütleb mu lapselaps kindlasti: ma tahan sinuga trampliinile minna. Ja kui ma ütlen „ei, on liiga hilja”, siis on see brutaalne. Laps ütleb ju lihtsalt: ma igatsesin sind, ma tahan sinuga mängida – ja mängima tähendab alati „otsekohe”. Argipäevas puudub sageli kergus, et sellega kaasa minna. Lapsed ei saa enam vanematelt aja mahavõtmist õppida.

•• Kas on tekkinud uus isatüüp?
Kaua aega olid nn eemalolevad isad, siis tulid isad, kes olid oma naiste vilets koopia, aga see ka ei lähe, eriti poiste puhul mitte. Uue isatüübi kujunemine võtab aega.

•• Poliitikute eesmärk on võimaldada naistele kutseelu – lapsed peavad käima lasteaias.
Taani uuringud on näidanud, et alla kaheaastaste laste hoidmine institutsioonides kahjustab 15–20 protsendil lastest aju – süüdi on mahajätmishirmuga kaasnev stress. Kui ma oleksin väikelapse isa, siis mina sellega ei riskiks – kui ma just poleks kindel, et minu lapsel pole suhtlemisprobleeme, et ta tunneb end hästi ja püsib kindlalt jalgel. Millest see tuleb, et Skandinaavia koolides hakati 90. aastate algul järsku kaebama, et lastel ei ole enam sotsiaalseid oskusi, et nad ei oska enam rahulikult istuda ega keskenduda? Kümme aastat varem oli hakatud lapsi üha rohkem saatma pedagoogilistesse institutsioonidesse. Kasvatajad ja õpetajad väitsid, et see on sotsiaalsete oskuste omandamiseks hea. Aga tõendid selle kohta peaaegu puuduvad. Üldjoontes usun ma, et lastel on parim veeta esimesed kaks, kaks ja pool aastat kodus koos ühe või mõlema vanemaga.

•• Te ütlete, et laste karistamine on võimu kuritarvitamine. Kuid kas tõesti on võimalik kasvatada ilma karistamata?
Oo jaa! Pooled lastest, kes kasvavad vägivallaga, muutuvad agressiivseks teiste vastu; teine pool muutub sama agressiivseks, aga iseenda vastu. Aga keelata tuleks ka laste premeerimine, karistamise postmodernne versioon.

•• Mis on laste premeerimises halba? Aastaid on räägitud, et lapsi tuleb heade asjade eest tunnustada.
Mõelge ise – kas naine premeerib meest iga kord, kui see midagi õigesti teeb? Kui teeb nädal aega süüa, saab preemiaks lillekimbu? See ei ole ju lähisuhe, see on ülemuse ja alluva suhe.

•• Ja kiitmine?
Kiitus on hinne, hea hinne. See tähendab, et meie suhe pole võrdne, mina olen õpetaja ja otsustan, kas õpilane on teeninud hea või halva hinde. Probleem on selles, et kiitus paiskab organismi mõnuhormoone ja lapsed jäävad neist sõltuvaks. Kui tahetakse last, kes lihtsalt toimib, ilma järele mõtlemata, siis on kiitus praktiline.
Et pidev kiitmise komme endast võõrutada, tuleb õhtuti mõelda: kui tihti ma täna oma last kiitsin? Kas ma oleksin võinud selle asemel öelda midagi isiklikku?

•• Pea keegi ei väida tänapäeval, et lapse löömine on hea. Ometi tõstavad paljud teinekord käe.
50, võib-olla 45 protsenti enam kui kümneaastaste laste vanematest ütleb: jah, ma olen aeg-ajalt last löönud. Üha vähem on neid, kelle arvates lapse löömine kuulub hea kasvatuse juurde. Vanemad, kes nii teevad, on sageli lihtsalt ebakindlad.

•• Tänapäeva vanemate draama: ebakindlus?
Ei, see on hea, et vanemad tänapäeval oma meetodite üle järele mõtlevad. Aastaid olid vanemad endas alati kindlad. Kasvatuse juhtmõteteks olid distsipliin, kord ja respekt. Selle kindluse eest maksid lapsed kallist hinda.

•• Ja nüüd peavad maksma vanemad – neil on vaja teie-taolisi inimesi, kellelt kasvatusreeglite kohta nõu küsida.
Üks reegel ja siis kõik toimib – seda küll ei ole. Kui vanemad teadlikult kasvatavad, ei avalda see lastele mingit mõju – või kui, siis halba. Mõju avaldavad kogemused: kuidas vanemad suhtlevad omavahel, lapsega, naabritega, oma vanematega, kuidas nad söövad ja teineteist armastavad.

•• Telesari „Super Nanny” pakub tehnilist lähenemist kasvatusele: tuleb vajutada A-nupule, siis juhtub B.
„Super Nanny” on kasvatuspornogaafia – sellel on sama vähe pistmist kasvatusega kui pornofilmidel erootikaga.

•• Mõned meetodid said selle sarja abil üldtuntuks, näiteks vaikselt toolil istumine. („Super Nanny” järgi tuleb pahandust teinud laps panna toolile istuma või saata eraldi tuppa – toim.)
See ei toimi. Kunagi oli seal stseen kaheaastasega, kes oli oma väikse õe vastu agressiivne. Pärast seda, kui ta oli kaks korda vaikselt toolil istunud, läks poiss õe juurde, tegi täpselt seda, mida ta ei tohtinud teha, ning läks seejärel ise vannituppa – aega maha võtma. Ta oli selgeks saanud, et karistus on hind õe kiusamise eest.

•• Ja milline oleks teie lahendus?
Laps oli ju pärast õe sündi kaotanud 50 protsenti sellest, mis talle oli kuulunud. See on, nagu tuleks mees koju oma naise juurde ja ütleks: kuule, ma olen armunud teisesse, aga kuna ma sind ka armastan, hakkame nüüdsest kolmekesi elama – ta kolib homme sisse. See on trauma! Kõige paremini saab olukorra lahendada isa. Ta tunneb asja, ka tema on pärast esimese lapse sündi langenud oma naise hitilistis esimeselt kohalt teisele. Ta võiks nüüd, ainult korra, oma pojale öelda: „Väike õde on ju imetore, aga jumal hoidku, ta on ka väsitav. Kas sulle ei tundu? Ma pole nädal aega magada saanud – ja sinulgi on ehk teistmoodi tunne.” Enamat suuremad lapsed ei vaja, siis nad lõpetavad vägivallatsemise ja armukadetsemise, mis tegelikult on kurbus. Ja kurbuses peitub alati agressiivsust.

•• Vanemad tahavad alati, et neil oleks õnnelik laps…
Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta. Seega ei tule mõelda mitte kasvatusele, vaid kogu perele. Muidugi võib soovida, et laps oleks õnnelik, aga sellest ei tohi teha projekti.

•• Millised tagajärjed on õnnelikkuse survel?
Lapsed usuvad, et nende peres on keelatud mitte olla õnnelik. Paljudel sellistel lastel on murdeeas väga raske. Neil pole aimugi, kuidas reageerida lüüasaamistele.

•• Sest vanemad varjavad pettumusi nende eest?
Jah. Need on need vati sees kasvanud lapsed, kes on alati sisse pakitud ega tohi kunagi sattuda ühtegi ohuolukorda.

•• Lastel on vaja kogemusi. Ka negatiivseid?
Nad peavad ise kogemusi omandama ja neil on vaja vanemaid, kes teed näitavad. Ma võitlen pidevalt emadega, et õpetada neid ütlema: ma tahan. See neetud „ma tahaksin” võib toimida pagaripoes ja restoranis, see on sotsiaalne keel. Aga armastusesuhtes, nagu on vanemate ja laste suhe, ei toimi see üldse.

•• „Ma tahan, et sa tuled sööma”, mitte „ma tahaksin, et sa sööma tuleksid”?
Kui probleem on tekkinud, ei muuda laps oma käitumist lihtsalt seepärast, et vanemad ütlevad: „Me tahame.” Vanemad peavad mõtlema: kas me tõesti tahame, et laps tuleks nüüd laua äärde või me lihtsalt arvame, et see peab olema nii? See ei ole ju katastroof, kui laps söömise asemel uue autoga mängib. Aga see rikub meie ettekujutust perelõunast.

•• Kas siis tuleb oodata, kuni laps suudab meiega koos laua taga istuda?
Jah, ja kui vanemad sööma hakkavad ja kannavad hoolt hea meeleolu eest, ei pea nad reeglina last kaua ootama. Lapsed saavad tänapäeval liiga palju tähelepanu. Fookus on kogu aeg neil ning see on neile väga ebameeldiv. Just seepärast ei taha nad vanematega laua taga istuda. Kui minu lapselaps oli aastane, veetis ta esimest korda kolm päeva meie juures. Me leppisime naisega enne sööki kokku, millest me lauas räägime – et me pidevalt lapsele otsa ei vaataks.
Keskpunktis ollakse alati väga üksi – see kehtib nii ülemuste kui ka laste puhul. Teiseks: lapsed nõuavad tähelepanu, aga nad ei vaja seda nii palju, kui palju nad nõuavad. Noored vanemad usuvad, et nad peavad alati oma laste käsutuses olema. Ja see ajab nad hulluks. Lahendus on: vähem tähelepanu lapsele, rohkem iseendale.

•• Kas vanemad peavad rohkem endale mõtlema?
See on natuke ohtlikult sõnastatud. Ei tohi järeldada, et lastega tegelda ei ole vaja. Pigem mõtlen ma seda: astuge samm tagasi, vaadake pealt, mida laps teeb ja pakkuge talle abikäsi, siis kui tundub, et ta parajasti vajab seda. Lapsed suudavad väga palju ise, aga üksi ei suuda nad peaaegu midagi.

•• Mis on teie tähtsaim nõuanne tänapäeva vanematele?
Ärge olge nii perfektsionistlikud. Et saada kasvatamisel tõeliselt heaks, peab olema vähemalt neli last. Aga õnneks lapsed ei vaja ega taha „valmis” vanemaid. Lapsed saavad vigadest väga hästi aru – nad teevad ju ka ise iga päev vigu ja õpivad neist. Vanemad küsivad minult alatasa: kas laste peale tohib häält tõsta? Muidugi tohib, võib ulguda, karjuda – kõike. Lapsed vajavad elavaid vanemaid. Nad ei vaja vaateakna mannekeene.

Jesper Juul
Tunnustatud pereterapeut ja raamatute autor
•• Jesper Juul (61) elab Århusis. Ta on pereterapeut ning paljude kasvatusteemaliste nõuanderaamatute autor. Ta oli möödunud aastal Eestis toimunud konverentsi „Hooliv isadus” peaesineja.

© Die Zeit/Matthias Kalle/Tanja Stelzer
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

http://www.epl.ee/artikkel/493144  

Aeg läheb nii kiiresti, et on viimane hetk meenutada möödunud nädalal toimunud tänuüritust Aasta Tegu 2009.

Suured tänud kõigile, kes selle heaks kordaminekuks õla alla panid! Tänud Villu Urbanile ja Tarmo Loosele, kes rääkisid oma Ameerika reisist, Arko Voolule ja Tiia Tiigile jutu eest sellest, mis liikumisvabaduse kaardistamisel nii hea kui halva poole pealt silma jäänud, Sven Kõllametsale mõtiskluse eest liikumispuudega noortest. Kõik nad olid jutu illustreerimiseks kokku pannud PP-esitluse. Ja muidugi väikesele kanneldajale Maikile ja hõbehääl Maarja Kaplinskile, kes publikut lummasid. Tiia ja Arko olid nagu alati abiks piltnikena, tänu Sven Reemeti nobedale tegutsemisele on pildid vaatamiseks üleval meie koduka pildigaleriis http://www.elil.ee/?doc=10023&imgpath=galerii/EMGK64VXHLLR . Vova Bogatkin püüdis olulised hetked videosse, loodetavasti jõuab kokkuvõte peatselt ka kodulehe videoteeki.

Seekord olid tervitamas Riigikogu aseesimees Keit Pentus, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, minister Hanno Pevkur ja Eesti Panga asepresident Rein Minka.

Kurvaks tegi pisut see, et erinevatel põhjustel jäi inimesi tulemata. Haigus ei küsi aega ja kuna pangahoonesse saamine oli etteteatamisega nimekirja alusel, ei olnud võimalik ka neid, kes tulla oleksid soovinud, viimasel minutil kutsuda. Seetõttu on piltidel näha ebaharilikult palju vabu kohti.

Juhatuse esimehe Ants Leemetsa idee välja anda üritusel uuendusena Hapu Õun pälvis pressi tähelepanu. Kohal oli ajakirjanikke nii lehtedest kui raadiost, TV3 ja AK. Valdavalt soovitigi teada Hapu Õuna tagamaid, seda sai Arko Vool kaamera ees korduvalt selgitada.
Vaadake AK uudistest:
kell 17.00 http://uudised.err.ee/?0534940&id=30450&play  
kell 18.30 http://uudised.err.ee/?0534940&id=30452&play  
TV3 18.02. uudiste arhiivist http://www.tv3.ee/content/blogcategory/429/583/  
Venekeelne Vesti avaldas üritusest põhjaliku piltidega ülevaate: http://www.vesti.ee/mestnie/17296/  

Auli Lõoke

ELILi tegevjuht

Õudne on mõelda, et ma ei tea ühtegi naist, kes teaks naist, keda poleks kordagi elus füüsiliselt, verbaalselt või seksuaalselt rünnatud, kirjutab Anna-Maria Penu.

Ekspress.ee, 15. veebruar 2010  http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/anna-maria-penu-pooraselt-igavad-naiste-teemad.d?id=29158077

Naiste olukorda puudutavad teemad paistavad tänapäeva Eesti arengutaseme valguses pööraselt igavad. Need on nagu koristaminegi, just lõpetasid tolmu pühkimise ja pead juba otsast peale alustama. Iidamast-aadamast, a-st ja b-st. Sellepärast võib-olla tundubki paljudele äärmiselt loomulik, lausa bioloogiliselt põhjendatud, et nii kodudes kui ka ametiasutustes pühivad tolmu just naised?

Aga kui sa ikkagi neist teemadest räägid, neile mõtlema kutsud, juhtub sinuga see, mille on tabavalt sõnastanud iiri kirjanik Rebecca West: „Inimesed nimetavad mind feministiks alati, kui väljendan tundeid, mis eristavad mind jalamatist." Kuid, jumala pärast, mida teavad jalamatid (endised ja praegused) poliitikast, majandusest, sõjast ja rahust, tõelisest elust, et neile sõna anda, et neid kuulata?

See, et me iga päev kogeme, loeme ja näeme ilmselgeid tõendeid, märke tagajärgedest, mida on tähendanud ja mida tähendab siiani naiste otsene ning kaudne allasurutus ühiskonnas, on muidugi tõlgendamise, isegi usu küsimus. See tegelikult ei ole nii. On hoopis teisiti. Nii nagu ütleb, sõnastab, arvab ja mõtestab meie valitsev patriarhaat, see nõndanimetatud terve mõistus, mis pole tegelikult midagi muud kui meestekeskne subjektiivsus. Sest kõik need üleskeerutatud teemad alates naistevastasest vägivallast koduseinte vahel ning väljaspool seda, nende soost tingitud valikute, kohustuste ettemääratus ja lõpetades tunduvalt väiksemate sissetulekute ning napi esindatusega kõrgpoliitikas, äris, teaduses, kunstis … Jah, need teemad on surmigavad, need pole tähtsad, sest nende keskpunktis on naine ja mitte mees. Kas keegi, palun, võiks tulla ja need silme alt ära pühkida?

Ja kuna koristamisest juttu, siis teame kohe, et see keegi, keda pühkima ootame, on just naine …

Sest, mida me ei näe, millest me ei räägi, seda pole olemas. Mis sest, et nende ilmselgete ebavõrdsusnähtuste all tukslevad neist tulenevalt, neid osaliselt põhjustavad ning suurt osa naisi puudutavad erinevad psühholoogilised, sotsiaalsed ja seksuaalsed vaegused, millel puudub sageli isegi nimetus. Need on samuti naiste enda fantaasia vili. Hormonaalsed iseärasused. Hüsteeria. Hullus. Hullus, millest keegi ei räägi ja milleni jõutakse, kui jõutakse, alles mitukümmend aastat hiljem. Nagu tõdes 40-aastaselt filosoof Simone de Beauvoir: „See on see osa maailmast, mis oli kogu aeg nähtav, kuid mida mina ei olnud võimeline nägema." Mis muu, kui hormonaalsed häired sunnivad kedagi nii võimekat midagi taolist kõvasti välja ütlema?

Õnneks kirjutatakse naistele raviks antidepressante ja valuvaigisteid välja …

Ja vähesed arvavad, et siin võib tegemist olla sellega, et meie valitseva seksistliku mõttemaailma raamid vormivad normaliseeritud reaalsuseks ebavõrdsuse, mida paljude meelest üldse ei eksisteerigi. Arusaadav miks. See on niivõrd laiaulatuslik, sügavate juurtega, teadlikult läbi kordamise põlistatud, et on võtnud meilt silmad ja kuulmise, kärpinud kõne- ja analüüsivõimet. Ja nii me lonkamegi pimedate ja kurtidena edasi. Pealegi on see kestnud aegade algusest peale. Nii kaua, et jääbki mulje nagu paneks naiste-meeste intiimelu ja sotsiaalsed rollid, tundekaardi, väärtusteskaala, unistused, oskused, intellektuaalsed võimed, asukoha poliitilises võimuhierarhias, ligipääsu otsuste tegemistele, kõrgetele töökohtadele ning materiaalsetele hüvedele paika Loodus. Või Jumal, kui soovite. Ja mitte kultuur. Meie vägivaldselt seksistlik, ebaõiglane, ebavõrdne kultuur. Väljamõeldud, isetehtud, inimese ehitatud-loodud kultuur. Mis oleks võinud olla teistsugune. Võiks praegu olla teistsugune, kuid, mis suurema osa inimkonna, eelkõige naiste kahjuks seda ei ole. Ikka veel!

Ikka veel …

Ja õudne on mõelda, et ma ei tea ühtegi naist, kes teaks naist, keda poleks kordagi elus füüsiliselt, verbaalselt ja/või seksuaalselt rünnatud. Või keda poleks kordagi elus naeruvääristatud, ähvardatud, solvatud, ahistatud, sunnitud ja/või alandatud ainuüksi seetõttu, et ta on naine. Kes poleks iial tundnud hirmu. Keda poleks vastu tema tahtmist kodudes, ühistranspordis, tänaval või ööklubis käperdatud. Keda poleks tähtsatest otsustest kõrvale jäetud, tema arvamust küsitud. Või kes koondati tööle naastes pärast riigi poolt soositud ja aastaid kestnud lapsehoolduspuhkust. Kellelt poleks tööintervjuul küsitud perekonnaseisu ja tulevaste sünnitusplaanide kohta. Kellele poleks peale sunnitud emarolli, lisaks täiusliku abikaasa, vanema ning koristaja osa täitmist. Kellele poleks vihjatud, kuidas ta mehe naisena riietuma peaks. Keda poleks elus kordagi litsiks sõimatud. Kellele poleks kunagi mõista antud, et tema vaimsed ja praktilised oskused, loovus või ametialane pädevus on tema soost tingitult vähem väärt, justkui „määrdunud" ja igal juhul kahtluse alla seatud. Kelle puhul peetakse laste olemasolu tööülesannete täitmisel kärpivaks asjaoluks. Või kellele poleks jutustatud, et ainult emadus on naisele sobiv, saavutatav eneseteostus. Kellel poleks kästud parem vait olla. Kellele poleks kinnitatud, et tema ainuke väärtus on tema ilu. Kelle kannatusi, valu, pisaraid poleks peetud tühisteks. Kelle huvide, eelistuste, lemmikute üle poleks ilgutud. Kellelt poleks eeldatud söögi valmistamist, laua katmist ja hilisemat koristamist samal ajal, kui mees mõnusasti juttu puhub. Keda poleks etteheitvalt vaadatud, kui ühises kodus istub nurgas tolmurull. Või kui mees on liiga kõhn või liiga paks. Või joob liiga palju. Või kui ta särk on triikimata. Või lapsed ei oska käituda. Keda poleks süüdistatud mehe vägivalla, alkoholismi või reetmise põhjustamises. Kellelt poleks oodatud, et ta järgneks mehele igale poole, kuhu tolle töö, hobid või lihtsalt uudishimu viib. Kes poleks jätnud armastuse ja/või perekonna pärast tahaplaanile oma anded, huvid, ametialased ambitsioonid. Kes poleks armastusse uputanud enda unistusi ja leppinud, et nüüdsest on just mehe unistused, pürgimused nende mõlema omad. Või kes poleks uskunud, et ainult läbi mehe, laste, perekonna saab ta õnnelikuks, ja mitte läbi iseenda. Kes poleks seetõttu mehe, laste, vanemate, ükskõik kelle teise kasvu, mugavuse ja edu nimel matnud omaenda elu. Oma soovid, tunded, unistused. Oma aja. Oma perekonnanime. Matnud iseenda.

Jah, tõesti, naisi puudutavad teemad on pööraselt igavad. Nad räägivad ju ainult tunnetest, eneseteostusest, inimväärikusest, elust … Nad räägivad ju naistest.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritusel AASTA TEGU 2009 antakse esmakordselt üle Hapu Õun

Neljapäeval, 18. veebruaril algusega kell 12.00 toimub Eesti Panga Iseseisvussaalis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu traditsiooniline, juba üheksas tänuüritus – AASTA TEGU 2009.

Pidulikul aktusel täname ja tunnustame tänumeenega üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on 2009. aastal olulise sõna või teoga toetanud liikumispuudega inimesi. Aastate jooksul on tänumeene saanud 114 heategijat, sel aastal lisandub 20.

Esimest korda anname üle ka Hapu Õuna – sellega tahame meelde tuletada, et kaugeltki kõiges, mida tehakse, ei arvestata erivajadustega inimestega. Esimese Hapu Õuna anname Tallinna Spordi- ja Noorsooametile, kelle hallata on vastrenoveeritud Põhja Spordihoone, mis avati pidulikult 14.10.2009. Kahjuks peame tõdema, et liikumispuudega inimesed pole seal teretulnud liikumisvõimaluste kohandamatuse tõttu.

Tervitusi toovad Riigikogust juhatuse aseesimees Keit Pentus ja sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, sotsiaalminister Hanno Pevkur, Eesti Panga asepresident Rein Minka, sõbrad ja kolleegid.

Ameerika reisi muljetest, liikumisvabadusest Eestis, millest mõtlevad liikumispuudega noored, räägivad isiklike kogemuste põhjal Tarmo Loose, Villu Urban, Arko Vool ja Sven Kõllamets. Muusikalise tervitusega esinevad kandlemängu õppiv Maiki Kiivit ja hõbehäälne Maarja Kaplinski.

Kahekümne toetaja seas, keda meenega täname, on liikumispuudega laste heaks annetusi teinud Viljandimaa Omavalitsuste Liidu näitetrupp, Kildu koolipere, selgeltnägijad saatest Selgeltnägijate tuleproov, krossiäss Tanel Leok sõpradega. Chrysler Club Estonia rajas lastele viburaja, Briti-Eesti Kaubanduskoda aitas muretseda teisaldatavad kaldteed, Invaru OÜ toetab mälestusteraamatu väljaandmist. Arne Mansson ja Jöran Gelland Rootsist on pikki aastaid puudega inimesi abistanud humanitaarabiga. Tere AS, Hallik AS, A. Le Coq AS on suureks abiks olnud mitmesuguste ürituste ja laagrite korraldamisel. Triin Suiste taoliste vabatahtliketa ei kujuta suurürituste korraldamist ettegi. Täname Nordic Hotel Forumit ja TEA Kirjastust, kelle sõbrakäeta poleks liidu 20.aastapäev kujunenud nii meeldejäävaks. Ajakirjanik Rein Sikk ja kunstnik Valli Lember-Bogatkina on oodatud üritustele kui loomeinimesed ja säravad isiksused. Arctic Sport Clubi tegevjuht Hedi Lepmets on suutnud klubis luua meeldiva õhkkonna liikumispuudega spordiharrastajatele. Haapsalu Sotsiaalmaja juhatajat Kaja Rootare tänavad südamega tehtud töö eest Läänemaa puudega inimesed. Tallinna Lennujaama rekonstrueeritud reisiterminal vastab igati liikumisraskustega inimeste vajadustele, BDG Music suudab korraldada kontserte, kus on mõeldud sellele, et ka liikumispuudega inimesed võiksid etteastet nautida.

Tänuüritusele ootame avalikkuse esindajaid, kõiki toetajaid ja sõpru.
Piduliku aktuse lõpetame kohvilauas.

Ants Leemets
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president

Lisainfo:
Auli Lõoke
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
5293144, 6720223, elil@elil.ee