Täna mõeldakse Louis Braille’le.
Pressiteade.

04. jaanuar 2010

4. jaanuaril mõtlevad paljude riikide, ka Eesti pimedad inimesed Louis Braille’le, kelle 201. sünniaastapäeva täna märgitakse. Selle, väga noore mehena aastail 1825-1829 punktkirja loonud pimeda prantslase tehtu tähendus on suur nii tema saatusekaaslastele kui kogu maailmale. Punktkirja kasutusele võtmine avardas tunduvalt pimedate võimalusi haridust omandada. See on juhtinud ka nägijate tähelepanu pimedatele inimestele ja nende probleemidele.

Maailmas on alates 2001. ja Eestis alates 2004. aastast märgitud iga aasta 4. jaanuaril punktkirjapäeva. Eestis korraldati mullu 4. jaanuarist, punktkirjapäevast kuni 15. oktoobri, valge kepi päevani üritusterohke sari “Braille 200”.

Kindlasti on paljud inimesed märganud ravimipakenditel reljeefseid punkte. Neile karpidele on punktkirjas kirjutatud ravimi toimeaine. Pimedad inimesed loevad seda kirja sõrmede abil.

Eestis õpetatakse pimedatele lastele punktkirja Tallinna Heleni Koolis ja Tartu Emajõe Koolis ning täiskasvanutele projektipõhiselt pimedate ühingutes. Suurim punktkirjas raamatute valmistaja on Tallinnas asuv Eesti Pimedate Raamatukogu. Punktkirja kirjutusvahendeid on võimalik osta MTÜ Jumalalaegas abivahendikeskusest Silmalaegas.

Paraku ei valda veel kõik pimedad inimesed punktkirja. Põhjus on selle kirja täisealistele õpetamise piiratud rahastamises. Viimastel aastatel on tunduvalt suurenenud punktkirjas kooliõpikute valmistamise maht. Siiski ei ole tavakoolides õppivatel pimedatel lastel veel kõiki õppematerjale punktkirjas.

Louis Braille’st ja punktkirjast võib enam lugeda portaalist

www.braille.ee  

Priit Kasepalu,

Eesti Pimedate Raamatukogu direktor

Telefon 674 8965

e-post: priit@epr.ee  

Kommentaar: Nägemata nähtud maailmas

Mullu valge kepi päeva eel avati Tallinnas Eesti Tervishoiu Muuseumis näitus “Nägemata nähtud maailm”. Näitus kajastab Eesti pimedate ja vaegnägijate elu, tööd ning õpinguid. Sellega tähistab muuseum ka oma 85. sünnipäeva.

Eesti Tervishoiu Muuseum peab oluliseks läbi oma tegevuse pöörata tähelepanu erivajadustega inimeste igapäevastele toimingutele.

Tartus pimeda ajaloodoktori Aldo Kalsi eestvedamisel tegutsenud isetegevusliku Eesti Pimedate Muuseumi kogud usaldati Eesti Tervishoiu Muuseumi hoolde. Suur hulk huvipakkuvaid, pimedate elu ja tööd meenutavaid eksponaate on senini vaba ekspositsioonipinna puudumise tõttu publiku silmade eest varjule jäänud. Sel näitusel saab näha nii ajaloolisi, pimedate muuseumi kogusse kuulunud esemeid kui ka kaasaegseid pimedate ja vaegnägijate igapäevases õppe-, töö- ning elukorralduses asendamatuid abivahendeid.

Näituse korraldamise üks eesmärk on pakkuda nägijatele vahetut võimalust tajuda nende keskel elavate nägemispuudega inimeste maailma ja pimedaid ning vaegnägijaid seeläbi paremini mõista.

Muuseum kutsub huvilisi registreeruma näituse muuseumitunnile telefonil 641 1732. Muuseumitund sobib suurepäraselt lastele, noortele ja täiskasvanutele. Selles saab läbida pimetunnelit, jälgida olmeelu läbi nägemispuudega inimese silmade, katsetada harjumuspäraseid tegevusi nägemismeelt kasutamata ja spetsiaalses kunstitunnis proovida joonistamist, kasutades selleks pimedatele mõeldud joonistustarbeid.

Näituse ajal on tööpäevadel võimalik jälgida kohapeal harjategemist. Samuti saab osta Pimedate Töökeskuses Hariner valmistatud tooteid.

Näitus jääb avatuks 30. jaanuarini.

Margus Jurkatam,

Eesti Tervishoiu Muuseumi direktor

Telefon 641 1731

e-post: margus@tervishoiumuuseum.ee

Teade meililist
Teade@ppy.ee
http://ppy.ee/mailman/listinfo/teade_ppy.ee  
 

Sõltumatuid naisi on alati peetud deemonlikeks, kirjutab Airi-Alina Allaste.

Lilith oli tulest ja Aadam loodi savist. Aadamat tõmbas vastupandamatult tule poole ning ta ihaldas ja jälitas Lilithit. Lilith küll õnnistas teda oma kallistustega, kuid hõljus siis narritades taas eemale. Aadam jäi temast alati pisut kaugele ja siis, ühel päeval, nägi Aadam oma armastatut Saatana embuses. Kui Jumal nägi Aadama suurt kurvastust, hakkas tal temast kahju ja ta lõi talle uue naise Eeva, kelle loomuses Aadama küljeluust looduna oli kuuluda mehele. Ta oli malbe, hoolitsev ja austav ning tasahilju Aadama kaotusvalu kustus ja ta hakkas armastama oma truud Eevat.
See on üks tuhandetest Lilithiga seotud müütide kirjanduslikest versioonidest. Siin toodud kujul tulest, aga müütides sagedamini tuulest Lilithi kuju on esitatud mitmeti. Positiivsete tõlgenduste valguses käsitletakse tema seksuaalsust ja vabadust kui ürgse naiseliku jõu allikat, mis on sütitajaks nii elus kui ka loomingus. Näiteks Sumeri müütides oli ta algselt naiselikkuse ja laste sünnitamise jumalanna. Patriarhaalsuse võidukäiguga muutub Lilith deemonlikuks. Negatiivseid konnotatsioone omistatakse pigem Lilithile kui mehe partnerile ning need keskenduvad tema liiderlikkusele ja saatanlikku päritolu lõbujanule. Lilith on siis ilus, aga kuri deemon. Araabia müütides varastab ja tapab ta lapsi ning lääne müstikas kasutab „püha vaimu” väge hämaratel eesmärkidel. Ta on egoistlik libu, kes ei saa kogeda armastuse õnne ega emarõõmu. Tõeline naine on mehele pühenduv Eeva. Seda müüti võiks tinglikult pidada vastandlike naisetüüpide eristuseks, mida saab suhestada paljude naisekuvanditega.
Spekulatiivselt teemat edasi arendades võiks Lilithit seostada femme fatale’i naisetüübiga – olulise arhetüübiga kunstis ja kirjanduses. Talle omistatakse kohati üleinimlikke võimeid ja käsitletakse vampiiri või deemonina. Tegemist on naisega, kes suudab soovi korral mehe võrgutada ja naiselikke võlusid kasutades enesele allutada. Selline naisetüüp esindab võimu võimalust patriarhaalses kultuuris, kus naise ühiskondlik eneseteostus oli mehe abita kas võimatu või väga raske. Deemonlikud sugemed temas on samuti seletatavad hirmuga traditsioonilisest naiserollist kõrvale kaldumise ees.

Sa pead valima!
Tänapäeva võimukas naisetüüp, keda võib hea tahtmise juures osalt seostada eelmisega, on karjäärile orienteeritud bitch. Väljend, mis varem seostus pigem norme murdva seksuaalkäitumisega, on algsest tähendusest kaugenenud ja viitab eelkõige läbilöögivõimele ja võimuihale. See võiks teda ühendada kirjandusliku femme fatale’iga, aga enese realiseerimise vahendid on ühiskonna muutumisega mitmekesistunud. Bitch on stereotüüpselt ilus, osav, julm ja enesekeskne. Ta kasutab oma välimust, teravat mõistust ja vajaduse korral ka teravaid küünarnukke, et ühiskonnas edukalt läbi lüüa, tallates üle nõrgematest ja võrgutades tugevamad isased. Kuigi ka Eestis omandavad karjäärinaised kohati südametu ja negatiivse kuvandi, ei ole ta etableerunud ühiskonna avalikus teadvuses omandanud tüübina olulist rolli.
Klassikalised vastandlikud naisetüübid on madonna ja hoor: kui naine ei mahu pühaliku, puhta ja neitsiliku kuvandi alla, on ta järelikult räpane. Popkultuuris on selgelt esile tulnud tütarlapse seksuaalsusele konstrueeritud bipolaarsed tüübid. „Kes sa siis olla tahad? Nice girl või cunt? Sa ei saa olla mõlemat, vaid pead valima,” ütleb John Travolta filmis „Saturday Night Fever” naissoost tegelasele. Muusika- ja stiilikesksetes subkultuurides on tüdrukute valikuks sageli olnud esimesele nimetatule vastav sõbratari või teisega seostuv litsaka tüdruku, groupie roll. Tänapäevane naisekäsitlus ei ole alati enam nii kitsalt piiritletud. Võiks öelda, et jaotus „korralikuks” ja negatiivse konnotatsiooniga „kergemeelseks” tüdrukuks hakkab hajuma. Ka Eesti noorema põlvkonna avangardistlikus (underground-) kultuuris on poiste unistuste tüdrukuks stereotüüpselt pigem psychobitch – irratsionaalne, enesekeskne, metsikute eluviisidega tütarlaps, keda armastatakse tema meeletuse pärast. Malbe, heegeldav ja kodus kokkav sõbratar on jäänud vähemalt underground scene’i ringkondades pigem ebahuvitavaks ja vähe atraktiivseks. Samal ajal on soorollid ja ootused peavoolu popkultuuris osalevate tütarlaste (näiteks poplauljate) puhul püsinud pigem konservatiivsed ja üleastumistega võib kaasneda kahtlane maine.

Beibe nõrkus ja ema jõud
Eesti ühiskonnas levinumad naiselikkuse tüübid on ka laiemalt pigem traditsioonilised. Vulgaarsotsioloogiliselt ja lihtsustatult võiks neid jagada kaheks. Esiteks naine kui beibe: eelkõige õrn ja habras seksuaalobjekt, keda mees ihkab omada, hoida ja hellitada. Tema peamine olemus on olla ilus, ihaldusväärne ja sulnilt erootiline: panna mees end armastama ja enese eest hoolt kandma. Sellist naiselikkuse tüüpi toetavad ja harivad naisteajakirjad, mis õpetavad, kuidas teha meest õnnelikuks, ja jagavad näpunäiteid vooditrikkideks, et „mees ei raatsiks sust enam lahti lasta”. Ühiskondlik suhtumine sellisesse naisetüüpi sisaldab negatiivset varjundit: peaasjalikult seksuaalsusele tuginev identiteet loob assotsiatsioone enesemüümise ja parasiteerimisega. Sageli hakkavad toimima ka arhailised stereotüübid – ilus naine on kindlasti rumal – ja beibe tüüpi naisi käsitatakse mehele alluvate seksinukkudena.
Teine, Eestis esimesest tüübist hoopis vähem avalikku tähelepanu saanud, kuid igapäevaelus ilmselt levinum naisetüüp on naine kui ema. Ma ei pea siin silmas otseses mõttes laste olemasolu, vaid pigem sotsiaalset emadust – emotsionaalselt jõulist naisetüüpi, kes on hoolitsevaks toeks nii oma lastele, mehele kui ka vajaduse korral näiteks kolleegidele. Selline naine on „tugistruktuur”, tänu kellele igasugune süsteem toimib, aga kes ise jääb sealjuures valdavalt nähtamatuks. Ta korraldab perekonna elu, tegeleb lastega ja toetab oma abikaasat. Töösfääris on ta sageli assistent, kes hoiab direktori varjus üleval organisatsiooni tegevust ja suhteid. Tal on lähedal seisvatele inimestele tavaliselt väga suur mõju, aga tema roll on laiemale ringile tundmata ja tunnustamata. Tema tegelikku panust teab vaid abikaasa või ülemus, kellele langeb selle eest avalik aupaiste. Mõlema tüübi puhul on tegemist teatavas mõttes mehe atribuudiga, keda eristab peamiselt see, et esimene annab end mehele hoolitseda ja teine pühendub tema eest hoolitsemisele.
Muidugi on Eestis aina rohkem naissoost inimesi, kes kummagi tüübi alla ei kuulu ja kes realiseerivad end eelkõige isiksusena ja mitte ainult traditsioonilises mõttes naisena. Samal ajal ei seostu eneseteostus ja ühiskondlik aktiivsus Eesti ühiskonnas vähemalt keskealise ja vanema põlvkonna seas siiani enamasti naiselikkusega ja seda peetakse mehelikkuse näitajaks.

http://www.epl.ee/artikkel/485678

Kairi kommentaar:

Saadan teile taas ühe artikli seoses naiseks olemisega. See ilmus Eesti Päevalehe lisas Möte 30. detsembril 2009. Omalt poolt tahaksin sellest artiklist välja tuua ilusa mõtte naiste kohta, mis ilmselt käib ka paljude kohta meist. Olen otsinud viisi, kuidas kirjeldada seda lisaväärtust, nüüd siis leidsin ühe üsna hea viisi selle jaoks: vt tumedalt märgitud osa

Eesti Päevaleht, 17. detsember 2009.

Detsembri esimesel nädal paigaldas Skype videotelefonid Pelgulinna sünnitushaiglasse Tallinnas ja TÜ kliinikumi naistekliinikusse Tartus.

Videotelefonid aitavad värsketel lapsevanematel pidada ühendust pere ja sõpradega oma elu tähtsaimatel hetkedel.

Pärast sünnitust ootavad noored emad põnevusega hetke, mil nad saavad vastsündinu haiglast koju viia. Nüüd saab ema juba haiglas olles võimaluse videotelefoni kaudu koduste ja lähedastega suhelda. Veelgi olulisem on videotelefon emadele, kes peavad haiglas viibima teatud põhjustel oodatust kauem.

Projekti idee ja algatus tuli Skype’ilt. Idee sai alguse Poolast, kus see leidis sooja vastuvõtu nii lapsevanemate kui ka haigla personali seas. Lisaks Eestile plaanitakse sellist projekti ka teistes Euroopa riikides.

Haiglatega lepiti kokku kolmekuuline testperiood. Pärast seda otsustab haigla, kas ta soovib videotelefoni endale jätta või ei. Telefonid paigaldatakse haiglakoridoride hubastesse nurgakestesse.

http://www.epl.ee/artikkel/485037  

Eesti Päevaleht, 17. detsember 2009

On teada, et hea füüsiline enesetunne ja tervis pikendavad vanemate inimeste eluiga.

Soomes tervisekaitsealal magistrikraadi kaitsnud Tiina-Mari Lyyra väitekirjast tulenevalt on pikema eluea juures olulise tähtsusega veel elutahe, rahulolutunne ja sotsiaalne tugi.

Lyyra märkas väitekirja jaoks uurimistööd tehes, et 80-aastastel ja vanematel vähendas eluga rahulolu ka suremise riski. Kui inimene on rahul hetkeolukorraga, kingib see talle elutahet ja heaolutunde. Neil, kellel selle-alased näitajad olid uuringus väiksemad, oli ka kõrgem risk surra. Eriti vanemaealiste inimeste puhul on väga oluline see, et nende igapäevane elu sujuks hästi. „See on tähtsam sellest, mis on elus varem saavutatud. Seetõttu ongi olulised elutahte ja rahuloluga seotud asjad,” ütleb Lyyra.

Väitekirja teisest osast selgus, et eakatele naistele lisab elupäevi see, kui neil on olemas turva- ja ühtekuuluvustunne ning neid austatakse ja vajatakse. Need omadused on olulised nii demograafilises, psüühilises kui ka füüsilises mõttes. Olemas on ka seos positiivsete tunnete ja haiguste vahel.

„Psühhosotsiaalsed omadused mõjutavad eaka inimese tervist. Kui inimene on kaitstud stressiolukordade eest ja talle on antud eneseväärikuse tunne, annab see talle jõudu ja motivatsiooni enda eest hoolitsemiseks,” usub Lyyra.

http://www.epl.ee/artikkel/485039

Siin ka Kairi kommentaar artiklile:

Artiklis olev info on küll iseenesest mõistetav, ent mõtlen siin, et ehk aitab see paremini mõista, mida vajavad ka puuetega inimesed selleks, et end hästi tunda ja mida lähedased saaksid teha selle heaks.

Eesti Päevaleht, 12. detsember 2009.

Kui hipiajastu lääne üldsuse tähelepanu seksile pööras, tõusis ka Rootsi ühiskonnas huvi seksuaalsusega seotud teemade vastu. Sealt saigi alguse, nüüd aastakümneid seksuaalhariduse ja soolise võrdõiguslikkusega pead vaevanud Katarina Lindahli tee.

„See oli Grupp 8 aeg. Abort ja seksuaalsus olid siis uued teemad ja mind on alati huvitanud võrdõiguslikkuse küsimused,” sõnab Lindahl oma elutöö esimestele sammudele tagasi vaadates.

Grupp 8 oli Rootsis 1968. aastal asutatud „uus” feministlik liikumine, mis tegeles selliste küsimustega nagu abordi võimaldamine naise vabal valikul ja naise õigus oma tingimustel seksi nautida. Neil olid moodsad vaated abordile – kui eesmärk on hoida ära soovimatu rasedus ja soovimatu laps, siis on abort üks selleni jõudmise vahendeid. „Vanad” feministid samal ajal pelgasid vabalt kättesaadavat aborti. Üks nende põhjendusi oli, et kui aborti on lihtne teha, siis võivad mehed kasutada seda argumendina naiste vahekorda sundimiseks.

Peale abordi kuuluvad Lindahli pädevusse väga laiad seksuaalsusesse, seksuaalharidusse ja -poliitkasse kuuluvad valdkonnad. Nüüdseks on Lindahl n-ö erus ja tegeleb „ainult” loengute andmise, kirjutamise ja debattides osalemisega. Töötanud on ta aga sotsiaaltöötaja ja ajakirjanikuna, teinud meediatööd naisõiguslaste organisatsioonidele ning olnud 15 aastat Rootsi seksuaalhariduse assotsiatsiooni (RFSU) tegevjuht.

— Ütlete, et olete feminist. See on selline mõiste, mida teinekord kuritarvitatakse. Mida feminism tänapäeval ja teie jaoks tähendab?

— Usun, et meestel ja naistel on tulevikus võrdsed õigused ja võimalused. Praegu ei ole see nii.

Sugudevaheline ebavõrdsus on hiiglaslik. Vaadake kas või selliseid valdkondi nagu seksuaalsus, järglaste saamine, majandus või isiklik vabadus…

Olen nende probleemidega töötanud 20 aastat nii rahvusvaheliselt kui ka Rootsis ja see on ainult tugevdanud mu usku sellesse, et need küsimused on olulised, kui me tahame maailma muuta. Ma ütleksin, et naised on allasurutud mehed. Vaadake või palkasid, vägivalda ja prostitutsiooniprobleemi. (Rootsi keelas prostitutsiooni ostmise 1999. aastal – M. M.)

Naistel on raskem teha oma seksuaalsust puudutavaid otsuseid.

— Mulle on jäänud mulje, et paljudele tundub sooline võrdõiguslikkus pseudoprobleem – mis neil kahe silma vahele jääb ja miks on sellest probleemist nii lihtne mööda vaadata?

— Kui inimesel endal on head töötingimused ja hea elu, siis on ju loomulik, et kaitstakse olukorda, millega rahul ollakse. Siis nad eitavadki reaalsust ja kes­kenduvad näiteks oma perekonnale. Aga oma elu pealt niimoodi üldistusi teha on petlik, sinu reaalsus ei ole kõigi inimeste reaalsus.

Siin tuleb mängu feminism, mis on hea viis probleemi analüüsimiseks. See on kasulik kõigis ühiskondades. Mitte ainult neis, kus ei ole võimalusi ise oma elu üle otsustada, vaid ka sellistes, kus probleemid on vähem ilmsed. Otsuste tegemist piiravad mitte ainult vaesus ja halb tervis, vaid ka sugu.

— Eestis on naiste keskmine palk meeste omast kolmandiku võrra madalam, see on halb seis. Mida selle muutmiseks tegema peaks?

— Esimene asi, mida teha, on seisu dokumenteerimine. Teiseks tuleb poliitikud probleemi tähtsust nägema panna. Kolmandaks tuleb julgelt meediat kasutada.

Teil on see erinevus ikka tõesti suur… Rootsis on see kõigest mõni protsent. Muidugi on see meil aastakümnete pikkuse võitluse tulemus. Seda ei ole lihtne saavutada. Tänapäeval on naisliikumine Rootsis ka palju vähem populaarne, sest sooline ebavõrdus on oluliselt väiksem kui varem. Teil on alles vaja see võitlus ära võidelda. Ega siin muud saladust ole, kui et peate järjekindlad olema, siis tulevad lõpuks ka tulemused.

— Kuidas neid asju Rootsis tehtud on?

— Rootsis oleme teinud palju teaduslikku uurimistööd ja dokumenteerimist, mis on andnud meie käsutusse faktid.

Faktid aitavad probleemi poliitikutele ja avalikkusele kohale viia. Veel üks asi, mida naisliikumine teha saab, on mõelda välja tabavad one-liner’id (üherealine sõnum – M. M.), mida poliitikud kasutada saaks. Sellel on mõju.

Veel oleme püüdnud saavutada seda, et feministid oleks pidevalt poliitikasse kaasatud ja kandideeriksid tähtsatele ametipostidele. Tänapäeval on meil pool parlamendist ja valitsusest naissoost. Samal ajal on majanduselu sellega halvasti kaasa tulnud – liialt paljude ettevõte juhatustes domineerivad mehed.

Kaasama peab ka kultuuri ja meedia. Rootsi avaliku televisiooni eetris on ikka laupäeviti ainult meessaatejuhtidega sõud. See võib olla väike asi, aga signaal sellegipoolest.

Kui ma töötasin veel ajakirjanikuna, kogunesime teiste naisajakirjanikega ja otsustasime, et hakkame süstemaatiliselt võrdõiguslikkuse teemadel kirjutama. Ülemused ei teadnud meie agendast ja kokkuleppest midagi, aga meil oli vastu võetud otsus, et see teema – mis tahes nurga alt käsitletuna – peab pidevalt meedias üleval olema.

Oleme nõudnud, et naistel peaks olema pool võimust ja terve palk. Selle saavutamiseks on vaja tõhusat kampaaniat.

Peab endale aru andma, et soolise võrdõiguslikkuse eest võideldes populaarsusvõistlusi ei võida. Vähemalt mitte alguses.

— Eestis ei ole seni naisi vägivalla eest kaitsvaid seadusi, koduvägivalla mõiste puudub seadustes täielikult. Isegi võimuesindajate seas on levinud suhtumine naistesse kui vägivalla provokaatoritesse. Kuidas sellise mõtteviisiga võidelda?

— (Rootsis hakkas 1998. aastal kehtima naistevastase vägivalla akt, kus rikkumistena on defineeritud naise või lapse terviklikkuse rüvetamine või raske rüvetamine ehk naise korduv väärkohtlemine. Akti juures on uudne kumulatiivne lähenemine – kõik „väikesed müksud”, solvangud ja alandused, mis mees endaga lähedases suhtes oleva naise pihta korda saadab, saab kokku liita ja lähevad kohtus arvesse. Nii on kohtumõistmise aluseks mitte üksik pisirikkumine, vaid kõigi rikkumiste summa. Süüdimõistmise korral on võimalik saada kuni kuue aasta pikkune vanglapuhkus – M . M.)

Kui mehed tänaval kaklevad, siis ju ei ole vastuvõetav öelda: „Meid ei huvita, kuna väiksem ja nõrgem alustas.” Miks peaks see kodus vastuvõetav olema?

Soolisel erinevusel põhinev vägivald on ülemaailmne probleem. WHO (Maailma Terviseorganisatsioon – M. M.) on selle kallal tööd teinud ning lausa ära hinnanud, kui palju raha see ühiskonnale maksma läheb.

Ma usun, et seda seadust on kindlasti vaja. Kui ma elaksin Eestis, püüaksin selle toeks liikumise luua. Koos seadusega, mis keelaks täiskasvanutel laste laksamise ja muu lastevastase vägivalla. Enamikus ühiskondades ju ei aktsepteerita lahkarvamuse puhul kolleegi löömist, miks peaks see siis pere keskel vastuvõetav olema?

Samuti on haridus väga oluline, sest süsteem peab seadust toetama. Selleks on vaja haritud politseinikke, juriste, sotsiaaltöötajaid, meedia esindajaid, kooliõpetajaid… Asjad tuleb sättida nii, et uus põlvkond oleks juba teistsugune.

— Meil nagu oleks naisi juhtivatel kohtadel, aga ikka ei võeta vastu kuigi palju naisi soosivaid otsuseid? Mis nõu teie kogemus annab?

— Mõnest juhikohal olevast naisest ei piisa, et ühiskonda muuta. Neil on vaja tuge ja kaaslasi, naisi peaks olema 50 protsendi ringis. Nüüd kerkib küsimus, miks peaks mingi ühiskonnarühm – naised – võtma vastutuse ja hakkama muutma traditsioonilisi mõtlemise ja tegutsemise malle, isegi kui see puudutab neidsamu naisi.

Ühest küljest on see ühiskonna väärikuse küsimus. Ja muidugi on see küsimus ka meestele. Mehed peavad muutma oma nägemust ühiskonnast ja aru saama, et võrdsusele ehitatud ühiskond toimib paremini.

Räägin nüüd selgituseks ühe loo. Mõned ettevõtted korraldasid töötajatele kursusi, kuidas üksinda metsas keerulises olukorras ellu jääda. Osa meeste seas olid need üsnagi populaarsed, kuigi samal ajal tundub, et neil oleks hoopis rohkem vaja olnud kursust selle kohta, kuidas igapäevaeluga toime tulla ja kodus köögis hakkama saada. Võimalus, et nad kööki satuvad, on ju hoopis suurem, kui üksi metsa sattumise võimalus.

Samuti tuleks noortele anda positiivset eeskuju. Ka koolides peaks soolise võrdõiguslikkuse teemalised arutelud olema kohustuslikud.

Demokraatiat pooldava inimesena on lihtsalt võimatu leppida asjaoluga, et pool rahvastikust on alla surutud ja keerulisemas olukorras kui teine pool, ning seda kõigest naiseks olemise pärast.

— Olete soost tulenevaid probleeme näinud üle terve maailma. Kui palju need paikkonniti erinevad?

— Ma ei ütlekski, et erinevused on nii väga suured. Mis puutub seksuaalsusesse ja soojätkamisse, siis on meil kõigil üle maailma rohkem ühist kui erinevat. Probleemi vundamendiks on väga elementaarsed õigused: õigus otsustada selle üle, millal, kuidas, kus ja kellega seksida ja lapsi saada. Minu kogemus ütleb, et individuaalsel tasandil, inimestena ei ole vahet, kus me elame, ikka kogeme sedasama naudingut, hirmu, väärkohtlemist ja igatsust.

Mis piirkonniti erineb, on valmidus riskida, sest seksuaalsus on väga tihti lähedalt seotud vaesusega. HIV on Aafrikas noorte naiste seas palju kordi levinum kui noorte meeste seas ja just tüdrukud on siin kõige kaitsetumad. Nende seksuaalsust ei nähta kui midagi, mis on nende oma. Sama arusaama võib kohata ka Aasias.

Vaesus ja sooline ebavõrdsus vähendab inimeste võimalusi pakkuda lapsele turvalist hoolitsust, teha aborti, saada kooli- ja seksuaalharidust ning arstiabi. Samuti on vägivald väga suur probleem ja unustada ei maksaks ka homoseksuaalsete inimeste olukorda. Ja need on vaid kõige väljapaistvamad probleemid…

— Olete öelnud, et seks on võimuga väga lähedalt seotud – ehk selgitate lähemalt…

— Olen selle all peamiselt mõelnud meeste võimu. Võimukaid mehi peetakse tihti atraktiivseks ja nad kasutavad seda selleks, et astuda vahekorda endast vähem võimu omavate naistega. Mõned näited on arst ja meditsiiniõde, direktor ja assistent, vanem mees ja noor naine.

Mõelge vastupidise peale. Kui naisel on võimu, siis ei peeta teda atraktiivseks. Pigem saavad nad nõia tiitli. Mõnel juhul hakkab võimukas naine mehi huvitama, nad ütlevad, et neile meeldivad tugevad naised. Ka sel juhul on naine sunnitud etendama mingit rolli, teda peetakse atraktiivseks mitte tema enda pärast.

Naised on ikka veel liiga nähtamatud ja neid võetakse liiga harva kuulda. Nagu räägiks liiga vaikse häälega. Mehed viitavad parema meelega üksteise öeldule ja harvem sellele, mida on öelnud naised.

Samuti on tüdrukute jaoks piiratud seksuaalne ruum. Nad ei saa initsiatiivi üles näidata või oma arenevast seksuaalsusest huvitatud olla, ilma et keegi koleda sõnaga nimetaks. Samal ajal imetletakse poiste juures seda, kui neil on palju tüdrukuid või boyfriend’e.

Kui vaadata enda ümber, siis on näha, et naised kardavad läbi pimeda pargi jalutamist rohkem. Naistel on rohkem hirmu kui meestel – ka see on võimu küsimus.

Rääkimata sellest, et Kongos kasutatakse vägistamist sõjarelvana… Või sugar-daddy’dest, sugulastevahelisest seksist ja seksiga kauplemisest.

See kõik läheb tagasi vundamendi juurde: sul ei ole võimalik otsustada, kellega sa seksid.

— Milline peab olema hea seksuaalharidus? Missuguseid vigu tehakse?

— Meil Rootsis on tänapäeval kõige suurem puudujääk see, et õpetajatele ei olegi kohustuslik läbida seksuaalkasvatuse kursus. Lausa häbi, et see nii on.

Nüüd, kui üldhariduskoolides on seksuaalkasvatus olnud 50 aastat kohustuslik, on meil seksuaalkasvatust saanud vanaemade ja vanaisade põlvkond. See on ühiskonna suhtumist positiivselt mõjutanud.

Sisult peaks seksuaalharidus olema avatud, positiivne ja mitte ähvardav. Täiskasvanute jaoks on noorte seksuaalsus sageli probleem. Siis nad ähvardavad igasuguste koledate asjadega, mis juhtuda võivad. Hoopis tõhusam oleks rääkida hoopis nii: „Kui tahad seksi nautida parimal võimalikul viisil, hakka ise otsustajaks.” Seda on lihtne öelda, aga keeruline teha.

Hea seksuaalhariduse jaoks ei ole probleem, et rasestumisvastased vahendid on noortele kättesaadavad. Seksuaalne tegevus ei ole haigus ja ennetusvahendite kasutamine on mõistlik ja kohusetundlik käitumisviis.

Samuti ajab asjad segaseks moraali ja ennetusvahendite koos käsitlemine. Kuuleme täiskasvanuid ikka ütlemas, et noor seksigu alles siis, kui on küps ja tõesti armunud. Selle peale ütlevad noored, et nüüd nad on küllalt küpsed ja armunud (vähemalt täna). See suhtumine ei aita kuidagi. Armastus ei kaitse inimest HIV-i eest, kondoom kaitseb.

Noored tahavad rohkem rääkida tunnetest, kuulda vähem hoiatusi ja mitte keskenduda ainult haigustele ja paljunemise küsimustele. Lisaks veel see, et kui su õpilane tahaks oma kaaslasel esimest korda käest kinni võtta ja pabistab higiste peopesade pärast või muretseb esimese suudluse pärast, siis kõned rasedusest hoidumise teemal lähevad temast ju mööda.

Pealegi on meil tehtud uuringuid, mis tõestavad, et noored teavad tegelikult kõiki õigeid vastuseid. Probleem on hoopis selles, kuidas teadmisi kasutada. Päriselus on komistuskiviks häbelikkus ja suhtlemisraskused – partneriga turvaseksi osas kokkuleppele jõudmine. Põhiline seksuaalhariduse viga ongi kes­kendumine ohtudele ja suhtlusoskuste arendamata jätmine.

— Mida loete oma suuremateks saavutusteks?

— Olen jõudnud veendumusele, et kommunikatsioon on muutuste alus. Olen väga palju õppinud tänu sellele, et mulle on antud võimalus kohtuda inimestega terves maailmas ja nendega tähtsaid probleeme arutada. Selle kaudu olen aru saanud, et seksuaalsuse ja soojätkamise probleemid on üllatavalt sarnased, isegi kui võimustruktuurid erinevad.

Mis puutub RFSU-sse, siis on mul hea meel, et organisatsioon hakkas tegema head ja tähtsat rahvusvahelist tööd. Olemas on head projektid, mis jõuavad ühiskonna eri tasanditeni. Olen õppinud, et muutus on koostöö ja lugupidamise, mitte käskimise-keelamise küsimus. Väärtused saavad muutuda. Tugevad ja vaprad inimesed, kes julgevad olla muudatuste esirinnas, vajavad tuge ja huvitatust. Rohkem kui need, kes ei nõustu ja takistavad.

Raportid ja arvud on väga kasulikud annetajatega tegelemiseks. Kuid mis juhtus ja miks, on inimestega kohtumise, lugude jutustamise küsimus.

Üldiselt olen panustanud sellesse, et seksuaal- ja reproduktiivsed õigused on Rootsi poliitilises agendas sees ning et ka rahvusvaheline mittetulundusorganisatsioonide ja feministide vaheline koostöö on paranenud.

Need saavutused on lisaks minu tütrele ja kahele lapselapsele, kes on mulle elu ja õnne kohta väga palju õpetanud.

Kes ta on?
Katarina Lindahl
Sündinud 1949. aastal
•• 1975 lõpetas Stockholmi ülikooli sotsiaaltöö erialal
•• 1969–1975 õppur ja reporter Aftonbladetis
•• 1975–1976 sotsiaaltöötaja Stockholmis
•• 1976–1978 sotsiaalplaneerimise juhataja (Secretary for Social Planning)
•• 1978–1987 vasakpartei infojuht
•• 1987 lahkus poliitikast ja asus tööle Rootsi seksuaalhariduse assotsiatsiooni (RFSU) tegevdirektorina, 1994 sai rahvusvahelise osakonna tegevdirektoriks, 1998–2007 oli peasekretär ja 2007–2009 nõunik.
•• 2010 lahkus RFSU-st ja jagab vabakutselisena nõuandeid, peab loenguid, kirjutab, korraldab kohtumisi ja kursusi, võtab osa uurimistööst ning jagab kogemusi 30-aastasest tööst mittetulundusorganisatsioonidega.
•• Elab Stockholmis
•• Tal on tütar, kelle ta adopteeris 1985. aastal Etioopiast, ning kaks lapselast.

http://www.epl.ee/artikkel/484679  

Alates 01. novembrist 2009.a. on võimalik erivajadustega inimestel tulla
raseduskriisi nõustaja vastuvõtule.

Sihtrühmaks on lapseootel naised ja nende lähedased, kel on erinevatel psühholoogilistel, sotsiaalsetel või tervislikel põhjustel vähenenud toimetulek ja soovivad asjatundlikku nõu rasedusega seotud otsuste ja valikute tegemisel ning erinevate tagasilöökidega toimetulemisel.

Nõustamine on suunatud ka peredele ja aitab kaasa lapseootuse, sündimise ja sünnitusjärgse perioodiga seotud küsimuste ja probleemide lahendamisele.

Nõustamisel lähtutakse erivajadustega inimeste erinevatest toimetuleku võimalustest.

Raseduskriis on olukord, kus väheneb naise, mehe ja nende lähedaste toimetulek erinevate muutustega või traumaatiliste kogemustega, mis on seotud rasestumisega, raseduse katkemise või katkestamise, lapseootuse, lapse sünni ning emaduse ja lapsevanemaks kasvamisega.

Nõustamisele on oodatud ka need vanemad, kel kodus kasvamas või varsti sündimas erivajadusega laps.

Vastuvõtt toimub tööpäeviti Tallinnas, Toompuiestee 10, 2. korrusel, tuba 210 (Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Kliendid saavad parkida hoovis tasuta!).

Vajalik eelnev registreerimine kas telefonitsi 6616741

või meilitsi: kairi@rasedus.ee  või mariana@rasedus.ee 

Neile, kel pole võimalik kohapeale tulla, saavad kasutada samadel meiliaadressidel ka e-nõustamist!

Nõustaja: Kairi Tozen-Pütsepp (Tartu Ülikool, psühholoogia; Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, raseduskriisi nõustamine).

Nõustaja: Mariana Maltseva ( Tallinna Ülikool, psühholoogia; Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, raseduskriisi nõustamine).

Teenus on kliendile TASUTA.

Teenust toetab Eesti Haigekassa , SA Väärtustades Elu ja Harjumaa Puuetega Inimeste Nõukoda.

Naistevastane vägivald on inimõiguste rikkumine, mille ees ei tohi silmi sulgeda.

25. november on ÜRO poolt kuulutatud rahvusvaheliseks naistevastase vägivallaga võitlemise päevaks.

Sel päeval saab alguse 16 päeva kestev aktsioonide periood, mil viiakse läbi kampaaniaid naistevastase vägivalla vastu ja jagatakse tunnustust tehtud töö eest. Periood lõpeb 10. detsembril, ülemaailmsel inimõiguste päeval. Aktsioonide eesmärgiks on tõsta teadlikkust naistevastasest vägivallast kõikjal maailmas.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud korraldab 25. novembril Riigikogus Vaikiva tunnistaja aktsiooni, mälestamaks Eestis oma mehe või partneri käe läbi hukkunud naisi. Esitame nende naiste lood, kes enam ise enda eest mitte kunagi rääkida ei saa.

Vaikiva tunnistaja päeva tähistatakse mitmel pool maailmas. Naised, kes on oma elu kaotanud vägivaldse mehe käe läbi, ei ole nimeta ega näota inimesed. Nad elasid ja hingasid, neil oli pere, sõbrad ja unistused.

Vaikiva tunnistaja projekt sai alguse Ameerika Ühendriikides 1990ndate alguses. Näidete abil taheti esile tõsta lähisuhte vägivallaga kaasnevaid probleeme ja naiste surmapõhjuseid. Taheti lõpetada vägivallast vaikimise kultuur.

Maailma naiste kogu- sissetulek on viie aasta pärast märksa suurem kui India ja Hiina SKT.
Suurimaks kasvavaks majandusjõuks maailmas ei ole Hiina ega India, vaid hoopis naised, kelle koguteenistus ulatub 2014. aastal 18 triljoni dollarini. See on praegusest viis triljonit enam ning üle kahe korra suurem Hiina ja India ennustatavast sisemajanduse kogutoodangust

Eesti Päevalehes 27.10.09

http://www.epl.ee/artikkel/481116  

Säärase järelduse tegi Maailmapanga andmeid kasutades konsultatsioonifirma Boston Consulting Group (BCG). Naiste suurenev teenimisvõime peaks ahvatlema ettevõtteid seda turgu haarama, kuid nii see ei ole, leiti BCG uuringus. Kui jätta kõrvale spetsiifilisemalt naistele mõeldud tooted, siis ette­võtted pigem alahindavad naisi.

„Praegu on kompaniidel tavaks naiste tähelepanu püüda lihtsalt sellega, et võetakse meestele mõeldud toode ja värvitakse see roosaks,” ütles CNN-ile BCG partner Michael Silverstein, kes kirjutas uuringu tulemustele tuginedes raamatu „Women want more” („Naised tahavad ena­mat”). Näiteks Dell Computers tuli mais välja netisaidiga Della, mis on mõeldud just naisklientide huvi äratamiseks. Kuid sellest loobuti kriitika peale, et tegemist on patroneeriva suhtumisega ja naisi see pigem solvab.

BCG uuringusse haarati 12 000 naist 40 piirkonnast üle maailma. Selgus, et naiste meelest suhtutakse neisse kõige kehvemini finantsteeninduse valdkonnas – e-panganduse, investeeringu- ja kindlustustoodete pakkumisel ja nõustamisel.
Suurimad kulutajad

Silversteini sõnul riskitakse sedamoodi ka maailma suurimate kulutajate eemale tõrjumisega, sest statistika kohaselt kulutavad naised rohkem kui teenivad. Üleilmselt kontrollivad naised sel aastal tarbimiskulutusi 20 triljoni dollari ulatuses, viie aasta pärast tõuseb see summa 28 triljonini.
Kasvu ärgitavad suuresti arenevad majandused, nagu Hiina, kus räägitakse nn tehasetüdrukute fenomenist: need on tõusva sissetulekuga noored naised. Hiina Market Research Groupi tegevdirektori Shaun Reini sõnul on finantskriisist hoolimata seal tarbimiskulutused selle aasta üheksa kuu jooksul suurenenud 15 protsenti ning enamik kasvust langeb alla 35-aastaste naiste arvele.

USA-s naistöötajaid meestega võrdselt

•• Hiljutiste töötuseteemaliste kehvade uudiste vahel tuli USA tööturult ka mõneti lausa ajalooline teade. Aasta lõpuks on Ühendriikides hõivatud naisi sama palju kui mehi.
•• See ei tähenda küll võrdsuse saavutamist muus osas, kui töösuhteid silmas pidada. USA-s teenivad naised keskmiselt 77 senti iga meeste teenitud dollari kohta.
•• Ettevõtete juhtkondades on naisi vähem, tippjuhtkonnas eriti vähe. Enamikku suuri kompaniisid juhivad mehed ja seega töötavad naised meeste heaks, leiab Michael Silverstein. Näiteks 400 tippfirmast on tema andmeil vaid 38 juhiks naine.
•• Esimest korda uuriti naiste tööhõivet USA-s 1870. aasta rahvaloendusel. Naised moodustasid tollal tööjõust ligi 15 protsenti (1,8 miljonit 12,5-st).

Rahvusvahelisel naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval andsid Eesti naisteühenduste ümarlaua esindajad Harda Roosna ja Riina Kütt Eesti Päevalehe ajakirjanikule Kadri Ibrusele üle järjekorras kuuenda Val­ge Lindi auhinna.

Valge Lindi auhinnaga tunnustatakse inimest, kes on aastaga teinud silmapaistvalt palju naistevastase vägivalla vähendamiseks. Kadri Ibrus on tänavu kirjutanud Eesti Päevalehte mitmeid kaalukaid lugusid sellest, kuidas naised ei leia vägivaldse mehe eest kaitset isegi kohtust – „avaliku huvi puudumise tõttu” ning karistamata jäävad koduseinte vahel toimunud tapmisedki, sest neid käsitletakse kui õnnetusjuhtumit. Samuti on ta kirjutanud naiste varjupaikadele eraldatud riikliku toetuse vähenemisest ning seadusemuudatustest, mis on vajalikud sageli märkamatuks jääva perevägivalla ohjeldamiseks.

Eesti Päevaleht 26.11.2009

http://www.epl.ee/artikkel/483491  

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus ja Eesti Haridusfoorum kutsuvad seminarile „Soolisus tänapäeva Eesti haridussüsteemis“. Seminar toimub 9. detsembril 2009 Hotell Olümpia konverentsikeskuses.

Üritus on tasuta ning kõik huvilised on oodatud. Palume osavõtust teatada mailiaadressil enut@enut.ee  hiljemalt 7. detsembriks. 

KAVA

10.00 – 10.30 Kogunemine ja tervituskohv
10.30 – 10.45 Avasõnad ja sissejuhatus
Reet Laja, ENUTi juhatuse esinaine
10.45 – 11.15 Soolisus koolis – tähelepanekuid vaatlustest ja õpetajatega vestlustest
Elo-Maria Roots, Kasvatusteaduste Instituudi magistrant
11.15 – 12.30 Sugu kolmes Eesti ajalooõpikus – uurimistulemuste tutvustus
Kadri Aavik, ENUTi projektijuht
12.30 – 13.30 Lõuna
13.30 – 14.00 Õpikute sobivusest või mittesobivusest õpilastele
Raivo Juurak, Õpetajate Lehe toimetaja
14.00 – 14.30 Soolisuse konstrueerimine koolikultuuris
Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituudi õppejõud
14.30 – 15.00 Seksuaalhariduse teemad ja sooline diskursus põhikooli II ja III kooliastme inimeseõpetuse õpikutes 2008/2009 õppeaastal
Keit Fomotškin, Tartu Ülikool
15.00 – 15.30 Arutelu ja kokkuvõte

Seminari rahastab Friedrich Eberti Fond ja toetavad Avatud Eesti Fondi Vabaühenduste Fond ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital