Araabia naised maksavad Pariisis neitsilikkuse taastamise eest üle 30 000 krooni – see on hind elu eest.

Kombed lubavad araablasel oma naise tappa, kui selgub tema abielu-eelne intiimsuhe, kirjutab BBC.

„Pärast oma esimest seksuaalsuhet mõtlesin ma enesetapule,“ ütles noor brünett Pariisi kunstiüliõpilane Sonia. „Ma ei näinud mitte ühtegi muud väljapääsu.“ Sonia on sündinud Prantsusmaal, kuid elab Araabia kultuuritraditsioone järgiva perekonna valvsa silma all.

Enesetapust parema lahenduse pakkus doktor Marc Abecassis, kelle kliinikus kulub kohaliku tuimestusega neitsinaha taastamise operatsioonile ligi pool tundi.

Neitsilikkuse taastamise operatsioonid on levinud üle maailma, kuid Abecassis on üks vähestest Araabia päritolu kirurgidest, kes sellest avalikult räägib. „Naise elu võib olla ohus, sest vahel on see seotud peretraditsioonidega,“ ütles Abecasis. „Ma usun, et arstidena pole meil õigust naiste eest otsustada või nende üle kohut mõista.“

Hiinlased leidsid neitsilikkusega äris oma niši, müües interneti teel ligi 360 krooni maksvaid kunstlikke neitsinahku: tegemist on elastsest materjalist ja võltsverega täidetud proteesiga. Tootja väitel saab naine proteesi tuppe asetades edukalt süütut teeselda.

40aastane Nada, nimi muudetud, varjas oma armusuhet perekonna eest seitse aastat enne, kui ta kuus aastat tagasi oma enda tahte vastaselt mehele pandi. Pulmaöö kujunes neitsilikkuse operatsiooniga taastanud Nadale õudusunenäoks. „Ma olin hirmul, kuid ta ei kahtlustanud midagi,“ ütles Nada.

Islamivaimulike sõnul pole karm neitsilikkuse nõue seotud mitte usus vaid rahvatraditsioonidega. „Me peame meelde tuletama, et kui inimesed soovivad näha voodilinal neitsivere pritsmeid, on tegemist kultuuritraditsiooniga,“ ütles Süüria vaimulik Sheik Mohamad Habash. „See pole seotud šariaadi seadusega.“

Neitsilikkus kujutab Araabia kultuuris naistele elu ja surma küsimust. Kuigi neitsinaha kiirparandus aitab Sonia ja Nadia suguseid kaasaegseid araabia naisi, näitab see sajandite pikkuste traditsioonide ühildamatust tänapäeva ühiskonna hoiakutega, tõdeb BBC.

Eesti Päevaleht 25. aprill 2010

http://www.epl.ee/artikkel/575628

Ebausuga vastuvõetud antibeebipill on nüüd naiste seas populaarseim valik.

Ida-Tallinna keskhaigla naiste-kliiniku juhataja Lee Tammemäe on günekoloogina töötanud ligi 30 aastat. Tema onu, täna 91-aastaseks saav Anti Anton töötas günekoloogina alles kaheksa aasta eest. „Vanaonul oli palju patsiente – tema enda vanused prouad, nende tütred ja tütretütred,” vahendab Lee Tammemäe tütar Ele Tammemäe, kes on 2004. aastast Ida-Tallinna keskhaigla arst-resident günekoloogia erialal. Need kolm põlvkonda günekolooge on olnud tunnistajaks sellele, kuidas on tänavu 50. aasta juubelit tähistavad antibeebipillid naiste elu muutnud.

Üks loeng täisea künnisel

Lee Tammemäe meenutab oma noorust, kui n-ö naisteasjadest pidas neile vaid ühe loengu klassiõe hambaarstist ema. „Ta rääkis meile, et kandke sidet ja sooja aluspesu, aga see jutt oli juba hiljaks jäänud,” tõdeb ta. „Vajalikku teavet ei saanud. Ega ei tohtinud ju eriti rääkida ka, sest see teema oli täielik tabu.”

80-ndate alguses ülikooli lõpetanud Lee Tammemäe sõnul oli rasedusest hoidumine õppekavas täiesti olemas, ent rõhu-asetused olid siis pisut teised. Eks ikka vastavalt toonastele teadmistele ja võimalustele.

Naistearsti ülesanne oli oma teadmisi levitada, sest soovimatuid rasedusi ja aborte oli kordades rohkem kui praegu. „Sagedaseks pereplaneerimise vahendiks oli 70-ndate lõpus, 80-ndate alguses abort,” tõdeb Lee Tammemäe. „Oli naisi, kes olid abordiga leppinud ja võtsid seda kui naiseks olemise osa. Oli naisi, kes seda väga sügavalt läbi elasid.”

Günekolooge oli instrueeritud, et tervise säästmiseks ei tohiks naisele sagedamini kui kaks korda aastas aborti teha. Naisi, kes need kaks korda ära kasutasid, oli üpris palju. „Oli naisi, kes olid teinud üle kahekümne abordi. Oli neid, kel lugemine oli juba segi läinud,” meenutab Lee Tammemäe. „Olen kontratseptsiooni õpetanud näiteks Pirita toidupoe müüjatele lõunavaheajal kassaaparaatide kõrval.”

Mida siis arst naisele alternatiivina soovitas? Apteegist sai Gramicidin-pastat, mida viidi tuppe enne vahekorda. Pärast vahekorda soovitati tupeloputust äädikalahusega. Soovitati kalendermeetodit, õpetati, kuidas basaaltemperatuuri mõõta ja ohutu aeg selle järgi kindlaks teha. Samuti kasutati katkestatud suguühet – kõike seda, mis täna-päeval peetakse ebausaldusväärseks kaitseks rasedusest hoidumisel. „Neid meetodeid kasutades rasestus 20–30 protsenti naistest aasta jooksul.”

Kondoomidki olid toona olemas, aga neid polnud lihtne hankida. Samal ajal kui välismaal olid meeste WC-des kondoomiautomaadid, oli Eestis nende ostmine tõsine eneseületus, sest küsida tuli neid ühest letist, maksta aga eraldi kassasse. Selle aja peale teadsid apteegis juba kõik, et keegi ostab kondoome.

Pillid ja müüdid

Saadaval olid ka esimesed antibeebipillid, Infekundin ja Bisecurin, samuti kasutati plastspiraali. Spiraali võis panna aga ainult sünnitanud naistele. Spiraal oli naiste seas esiotsa siiski populaarsem, sest pille peljati nende hormoonisisalduse tõttu. Naised kartsid, et muutuvad nende tarvitamise järel mehelikuks, et neil hakkavad kasvama karvad, habe tuleb ette ja hääl muutub madalamaks. „Östrogeenist karvaseks ei lähe,” selgitab Lee Tammemäe. Neid nähte esines küll üleminekuea kaebuste leevendamiseks tehtud meeshormoonisüstidega, aga naistel puudus põhjalikum teave. Mõeldi, et üks hormoon kõik.

Pillid võeti Eestis vastu umbusuga, eelarvamusi oli ka arstide seas. Kõrvalmõjusid toonastel pillidel tõesti ilmnes, seda peamiselt kõrge östrogeenisisalduse (50 mikrogrammi) tõttu. Esines rindade tundlikkust, iiveldust jne. Tänapäevased kombineeritud hormonaalsed pillid sisaldavad mitu korda vähem östrogeeni (35, 30, 20 või 15 mikrogrammi) ja uut tüüpi gestageene.

Ent ega müüdid ole aja jooksul kuhugi kadunud – need antakse edasi emalt tütrele. Noortekabinetis töötav Ele kuuleb ikka ja jälle karvakasvu ja mehelikuks muutumise hirmust. Kardetakse, et pillid teevad paksuks. „Noortel on see kehakaalu mure kohutav,” kinnitab ka Lee Tammemäe. „Mõnel jälle on hirm, et pillid segavad organismi talitlusele vahele või kahjustavad rasestumisvõimet, kui tuleb soov laps saada.” Pillid ei suurenda kehakaalu ega kahjusta edaspidist rasestumisvõimet.

Ele Tammemäe rõhutab, et pillid ei kaitse ka suguhaiguste eest. „Haigusest teada saanud noored on tihtipeale üllatunud, et kust ma selle sain ja kuidas see sai juhtuda,” vahendab Ele. Arvatakse, et antibeebipill tagab kaitse kõige vastu, aga tegelikult siiski vaid rasestumise vastu.

Suur hüpe edasi

Kui Lee Tammemäe lapsed olid teismelised, kutsuti teda kooli naisekssaamise võludest ja valudest rääkima. Seksuaalkasvatuse tunde siis veel ei olnud. Tänu oma emale oli Ele üks teadlikumaid noori, kel enda sõnul olid antibeebipillid veel enne kotis, kui tal noormeeste vastu üldse huvi tekkis. Kõigil nii libedalt need asjad toona ei käinud ja oli üpris tavaline, et 90-ndate keskel läks nii mõnigi neiu lõputunnistusele järele, kõht ees.

Tänapäeval on rasedusest hoidumiseks ohtralt võimalusi ja teavet. Valikut on igale maitsele: on spiraalid, eri koostisega pillid, plaastrid, tuperõngad jne. See on tõstnud ka esmassünnitaja vanust. 80-ndatel oli tavaline, et esmassünnitaja oli 18–20-aastane, Lee Tammemäe sai isegi oma esimese lapse ülikooli ajal. 90-ndate alguses oli esmassünnitaja keskmine vanus tõusnud 22 aastani, nüüd on see juba 25 aastat. Ja haruldane pole enam seegi, et esimene laps sünnitatakse 37-aastaselt.

Ent kas pole raske orienteeruda, kui valik on nii lai? „Raske oli siis, kui oli valida vaid kahe pilli vahel ja kui kumbki mingil põhjusel ei sobinud. Nüüd on lihtne,” kinnitab Lee Tammemäe. „Arstiga tuleb läbi arutada soovid ja võimalikud riskid ning koos valida endale sobivaim meetod. Igaühele leiab midagi!”

Kuhu edasi?

„Antibeebipillid on naised vabastanud ja andnud meile võimaluse ise oma keha kontrollida,” nimetab Lee Tammemäe aastatega toimunud arengu positiivse külje. Hoolikal kasutamisel ei pea naine minema aborti tegema ja on seeläbi säästetud nii emotsionaalsetest kui ka füüsilistest vaevadest, mis selle protseduuriga kaasnevad.

„Nüüd on ikka nii, et enamikul noortel, kes rasedusega sünnituseelselt arvele tulevad, pole aborte olnud.” Abordistatistikat on meil tehtud 1994. aastast, kui oli kaks korda rohkem raseduste katkestamisi kui sünnitusi. Nüüd on aga ühe sünnituse kohta 0,8 aborti.

Ent on siis leitud ideaalne lahendus kõigile? Lee Tammemäe arvates oleks ideaalne lahendus selline, mis ei mõjutaks organismi talitlust, millel poleks kõrvaltoimeid, et ei peaks selle kasutamiseks katkestama suguühet, nagu näiteks kondoomiga. „Arenguruumi on ja kindlasti tuleb veel midagi uut,” usub Tammemäe.

„Areng on olnud super,” kiidab ka Ele Tammemäe, aga… Tema näeks, et tulevikus oleks midagi saadaval ka meestele, sest praegu on lapse saamise või mittesaamise vastutus täielikult naise õlgadel. Mees eriti sõna sekka öelda ei saa. „Midagi on juba välja töötatud, aga mehed kardavad hormoone veel rohkem kui naised. Praegu peale kondoomi turul muud ei ole,” lisab Ele Tammemäe.

Eesti päevaleht 22. aprill 2010

http://www.epl.ee/artikkel/575453  

Rehvivahetustöökojas teeb noormees keskendunult nohisedes oma tööd. Hoole ja armastusega, sest boksis on Lexus.

Poisi liigutused on osavad, ta silitab justkui möödaminnes uhke auto rehve, asetab need kindlalt ja professionaalselt velgedele. Tal läheb pisut rohkem aega kui ettenähtud veerand tundi – enamasti on järjekorras vaid Volkswagenid ja Mazdad ning võimalus Lexust käsitseda, näiteks boksist uhkel nahkistmel istudes välja tagurdada, pole just sage. Siin on mängus tunded, mõistan.

Kuigi poisile ilmselgelt meeldib uhket autot hooldada – nagu paljudele poistele –, ei eelda keegi, et ta teeks seda tasuta. Klient jätab rehvivahetusse paarikümne minuti eest keskmiselt 500 krooni. Muidugi, maksab peen tehnika ja kommunikatsioonid ja ülemuste palgad on vaja välja teenida.

Arvatavasti on autohoolduse poiste palgad täitsa korralikud võrreldes summadega, mida inimesed on nõus välja käima inimeste hooldajatele. Langev turg on lapsehoidja tunnitasu kuuldavasti langetanud 30 kroonile. Tööturu ühed madalamad palgad on läbi aegade olnud haiglate hooldustöötajatel. Laste­aedades makstakse abikasvatajatele, kes pühivad ninasid ja pepusid, aitavad lapsi riidesse ja riidest lahti, vahetavad märgi pükse, häbiväärselt vähe.

Kust tuleb vajadus hoolitseda?

Meie ühiskonnas on välja kujunenud konsensus, et inimeste eest hoolitsemine võib toimuda peaaegu tasuta, samal ajal kui tehnika hooldamine on kallis töö. Öeldakse, turg reguleerib hindu vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. Aga see on ainult pool tõde: turg põhineb meie väärtustel ja need reguleerivad omakorda hinnataset. Mida väärtustame, selle eest oleme nõus maksma rohkem.

Mõttekäik, mis põhjendab hoolitsemisega seotud tööde alahinnatud väärtust, võiks olla selline: inimeste eest hoolitsevad naised, naistel on sünnipärane vajadus hoolitseda nõrgemate (laste, vanurite, haigete, loomade) eest. Seda on ju alati teinud emad! Ühiskond eeldab, et naised tegutsevad hoolitsust nõudvatel aladel altruismist. Põhiline motiiv nende tööde tegemisel on huvi laste või loomade vastu ning kõigi naiste loomupärane abivalmidus. Kuna on tegemist naiste kutsumusega hoolitseda, siis võib sellise töö eest raha maksta näpuotsaga.

Feministid on naiste hoolitsusvajaduse osas erinevatel seisukohtadel. Näiteks on Carol Gilligan sõnastanud erilise naiseliku eetika kontseptsiooni – hoolitsemise eetika, mida kannavad ühiskonnas ennekõike naised ja mida peaks ühiskonnas senisest rohkem hindama. Teistel on arusaam, et naised on oma soorolli kuuluva hoolitsemisvajaduse omandanud sotsialiseerumise käigus ja see on pigem kavala patriarhaadi poolt naiste alistamiseks ajalooliselt sisseharjutatud komme. Väikesed tüdrukud õpetatakse teiste eest hoolitsema, laisad saavad nahutada. Poistekultuur aga tõrjub abivalmid, hoolitsevad poisid marginaalideks ja hindab hoolimatust. Märgiksin siin igaks juhuks, et patriarhaalseid väärtusi kannavad edasi ka naised.

Kas hoolitsemine on naistel kaasasündinud, aju ehitusest sõltuv omadus või kasvatuse tulemus, on diskuteeritav, maailmavaateline küsimus. Hoolitsevad mehed kuuluvad tüüpiliselt vähemuslikku geikultuuri, olles teerajajad ilu, moe, interjööri- ja kehahoolitsuse valdkondades. Se­da laadi eksklusiivne hoolitsemine on teadagi kõrges hinnas, erinevalt naiste pakutud argihoolitsusest.

Bioloogiline või sotsiaalset algupära, igatahes on naiste hoolitsemine teiste inimeste eest odav teenus. Selline näide: tehnikule, kes tuleb teie koju kontrollima juhtmete või torude ühendust, tuleb maksta mitte ainult töö, vaid ka väljakutse eest. Ma ei ole kuulnud, et lapsehoidja või põetaja võtaks väljakutse eest ekstra raha, ehkki vaevalt et tehniku väljasõit katkise masina juurde on kuidagi kulukam kui põetaja väljasõit haige juurde. Kujutan ette, millist tohutut moraalset halvakspanu põhjustaks, kui põetaja või lapsehoidja küsiks tasu visiidi kui niisuguse eest, viidates kohalesaabumise ajale ja läbisõidetud kilomeetritele ning esitades kütusekulu tšeki.

Hoolitsemise odava hinna taga on ka arusaam, et see töö ei vaja mingit kvalifikatsiooni, või kui vajab, siis on naistel sünnipärane kvalifikatsioon: aidata, põetada ja kasida. See nagu ei vajaks eriväljaõpet erinevalt näiteks autopesija kvalifikatsioonist, mis on omandatav ja nõuab pingutust. Mis nõuab töötajalt väljaõpet ja pingutust, tuleb kompenseerida, mis tuleb loomu poolest, olgu tasuta. Niisugune on mulje, mis jääb, kui võrrelda tehnika ja inimeste elementaarse „kordategemise” tunnihinda.

Tegelikult sobib siia ritta ka loomade eest hoolitsemine, odav töö, mida teevad nii põllumajanduses kui ka loomaaias enamasti naised. Mõtlemapanev, et väljasuremisohus loomade talitaja tööd loomaaias loetakse vähekvalifitseerituks; lumeleopardide, jääkarude ja tiigrite toitmine ja nende puuride koristamine on hinna järgi pigem sümboolse tasu eest peetav kutsumusamet kui palgatöö. Armastuse eest – kui see on inimese- või loomaarmastus, teadagi raha küsida ei sobi, see on amoraalne. Tehnikaarmastuse eest aga oleme nõus välja käima sadu ja tuhandeid.

Hindamatu vastutus

Euroopa Liidu suurimast meeste ja naiste palgalõhest – mis on Eestis – on palju juttu olnud. Analüüsikeskuses Praxis on läbiviimisel süvauuring, mis aitab seda selgitada. Esimeste tulemuste põhjal leiab kinnitust varemgi tõdetud horisontaalne palgaerinevus: meeste ja naiste aladel makstakse erinevaid palkasid, meeste ja naiste tööd väärtustab ühiskond erinevalt, pidades naiste tööd (olemuslikult) odavamaks. Hoolitsemise loomupärase vajaduse omistamine naistele ja hoolitsemisega seotud ametite odav hind Eestis on üks palgalõhe tagamaid.

Ühes hiljutises telesaates „Vabariigi kodanikud” oli juttu ametnike palkadest ja palgataseme seostest vastutusega. Kõrgeid palku ministeeriumides ja valitsustes põhjendasid saatekülalised sellega, et dokumentide koostamisega kaasneb väga suur vastutus. Valesti koostatud dokument võib kaasa tuua palju segadust. Raske vastu vaielda, aga kui vastutus on see, mille eest peaks töötegijale maksma, siis peaksid lasteaiakasvatajate, meditsiinipersonali ja näiteks ka haruldase lumeleopardi vastse pesakonna talitajad olema tasustatud kõige kõrgema tariifi järgi, sest tegemist on elu eest vastutamisega. Sellest suuremat vastutust aga ei olegi.

Autor on SDE liige.

Eesti Päevaleht 15. aprill 2010
http://www.epl.ee/artikkel/575036  

Nõukogude naise kujutis Teise maailmasõja järgses eesti kunstis ei tähenda pelgalt kivistunud näoga kangelannasid, Kumu näitusele leidsid kuraatorid ka hapra Nõukogude naise ideaali.

Kumu näitust „Nõukogude naine eesti kunstis” on võimalik vaadelda mitmest küljest. Kõigepealt võime neid naisi imetleda kui sotsrealistlikke kangelasi, kes on sündinud Nõukogude ikonograafia hirmuäratava konstruktsioonina – kaleda pilgu ja sirge seljaga töölisnaine inetutes riietes.

Näituse kuraatori Kädi Talvoja sõnul oli sellise konstruktsiooni tekkimise üks lähtepunkte 1936. aasta Stalini konstitutsioon, millega naisele anti NSV Liidus mehega võrdsed õigused kõigil majandusliku, riikliku, kultuurilise ja ühiskondlik-poliitilise elu aladel. Sellest tekkinud pinget ühiskondliku kuvandi ja inimlikuma poole vahel avab vägagi valusal moel näitusega kaasnev Kumu dokumentaalfilmiprogramm. Näiteks Mark Soosaare dokumentaalfilm „Elu ilma…”, mis räägib kalestunud lüpsja peretraagikast.

Kädi Talvoja näeb Nõukogude naises eelkõige inimest, kes pidi paratamatult alluma süsteemile, kes pidi hakkama meestega võrdseks, sest valikuvõimalust ei antud. Kuid ta lisab siiski, et näituse koostamisel jäeti puht inimlikkuse kaalutlustel välja naissõdurid.

Lisaks annab see näitus hulgaliselt peamurdmist feminismi – naiseks olemise ja ühiskondliku surve – vaatenurgast. Näitust ette valmistades ja paari varase naiskommunisti elulugu lugedes läbis küll Kädi Talvoja faasi, kus vaimustus naise võrdõiguslikkuse ideedest: „Osa naiste puhul see oligi vähemalt teoreetiliselt suureks õnnistuseks.”

Samuti sobitub see näitus suurepäraselt sotsrealistliku kunsti trendilainesse, mis on läänes olnud esil juba kümmekond aastat. Kädi Talvoja näeb selle laine põhjusena ootuspärast reaktsiooni sellele, kui poolkeelatu muutub ühtäkki võimalikuks. „Nõukogude Liidu ja kommunismi nostalgiat on praegu muidugi palju. Selle näituse juures polnud see käivitavaks jõuks, pigem vastupidi. Nüüd on tekkinud juba piisav ajaline distants, et tolle perioodi kunsti emotsioonivabamalt käsitleda. Egiptuse kunsti imetletumad näited on sündinud ju ka mõnes mõttes sarnasest kontekstist.”

Lääne inimeste jaoks on sotsrealism näiliselt nii lihtsalt loetav. „Ta võib oma naiivsuses ja paatoslikkuses või liialdatud optimismis lummata neid, kellel endal pole režiimi hirmutavat kogemust,” ütleb Talvoja. Mis puutub eksootikaihalusse kui sotsrealismi trendi käivitajasse, siis ilmselt on endiste sotsialismimaade aeg läbi saamas. „Ahned pilgud on juba suunatud Aafrikasse ja mujale.”

Teispool müüti

Kuid samal ajal on näitusel ka inimlikum mõõde – kuraatorite tandem püüab purustada müüti sotsrealismi jäikadest näpunäidetest ning toob vaatajate ette ka palju haprama Nõukogude naise ideaali – baleriinid.

Seda leidu kirjeldab Kädi Talv­oja nii: „Kuna suur osa teoseid pärineb sotsrealismi ajast, tekkis näitust tehes mingis faasis tunne, et tahaks seda propagandistlikku poolt kuidagi pehmendada, tahaks natuke ilu ka. Nii tekkis näitusele baleriinide nurgake.”

Baleriinid on hea näide sellest, kuidas Nõukogude ideoloogia kasutas enda huvides ära esmapilgul selleks täiesti sobimatuid kultuurivorme. „Balletist sai Nõukogude Liidu jaoks oluline külma sõja kultuurirelv ja üks väheseid glaruumielamuse võimalusi proletariaadile. Näiteks aastatel 1919–1920 jagati 85% balletipiletitest tasuta töölistele, teenistujatele ja sõjaväelastele.”

Propagandistliku ootuse ja inimliku haavatavuse heaks näiteks toob Kädi Talvoja Nikolai Kormašovi teose „Kevad Tallinnas”, kus uhkelt kerkivate hoonete asemel võtab nimetamisväärse osa maalilt enda alla suur tume auk. Selle serval seisavad neiud on kujult rohmakad kubujussid, ent maalist vastu vaatava tütarlapse suured säravad nööpsilmad, rätiku alt välja tunginud blond lokike ja lumivalgete hammastega naeratus mõjuvad juba üsna võrgutavalt. Alles teises järjekorras märkad, et naiste kõrval lebab ootevalmilt suru­õhuhaamer.

Paljude tööde puhul paljastub ideoloogiline aspekt ainult pealkirjas. Selliseid Nõukogude naise kujutisi, mis tõsist õõva tekitavad, on näitusel vähe, ja needki põhiliselt Nõukogude perioodi eelsete kommunistide portreed, näiteks Ernst Hallopi fotograafilise realismini küündiv „Viktor Kingissepa kaastöölise A. Toomingu portree” (1947).

Kuna näitusel on esindatud oluline osa aastate 1945–1965 kunstieliidist (Aino Bach, Eduard Einmann, Leili Muuga, Luulik Kokamägi, Valerian Loik, Voldemar Väli, Nikolai Kormašov, Kalju Reitel), siis avaneb võimalus süüvida pintslimustrisse ja unustada täiesti kogu „-ismidest” pungil tagala.

Kädi Talvoja vaimustus näitust ette valmistades tegelikult hoopis meisterlikest joonistustest. „Jaroslavli kunstnike hulka kuulunud Eduard Einmann, kelle paberil tööd polnud mulle seni silma alla sattunud, oli suurim üllataja. Neilt töödelt vaatavad vastu tõelised Nõukogude naised, medalitega ja puha. Samal ajal näeb süvenedes kolhoositaride silmist või kehahoiakust inimlikke jooni: hirmu, väsimust, isegi ebakindlust. Võib-olla polnudki brigadiriamet nii mõnus? Võib-olla see amet polnudki päris vabatahtlik?”

Näitus

Nõukogude naine eesti kunstis
•• 82 teost (maalid, skulptuurid, graafika, plakatid), lisaks kroonikafilmid kunstimuuseumi, Tartu kunstimuuseumi, Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi, ajaloomuuseumi ning teatri- ja muusikamuuseumi kogudest
•• Kuraatorid Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja
•• Näituse raames linastuvad Kumu auditooriumis 28. aprillil, 5. ja 12. mail filmid, septembris toimub seminar.
•• Kumu 4. korruse B-tiivas kuni 26. septembrini

Eesti Päevaleht 10. aprill 2010
http://www.epl.ee/artikkel/574778  

Õlu on meeste üks meelisjooke, kuid selle tegemise ideele tulid naised.

Briti ajaloolase Jane Paytoni kinnitusel hakkasid õlut pruulima naised ning tuhandeid aastaid oli see nende õlgadel, kirjutab The Telegraph.
Nüüdisajal seostatakse õlut meestega ja selle alkohoolse joogi reklaamid on suunatud meestele.
«Veel 200 aastat tagasi oli õlu tähtis toiduaine, mille tegemine usaldati naistele. Kuid siis toimus tööstusrevolutsioon, mehed hakkasid seda jooki üha enam tarvitama ning õllest sai väga mehelik jook,» selgitas ajaloolane.
Peytonil valmis ka õlletegemise teemal raamat, kus ta lahkab selle joogi ajalugu.
Esimesed andmed õlletegemise kohta pärinevad 7000 aasta tagusest ajast Mesopotaamiast ja Sumerist. Neis varastes riikides tohtisid ainult naised õlut pruulida ning kõrtse pidada.
Ning enamjaolt kõikides vanades kultuurides seostati õlut jumalannadega, mitte jumalatega.
Kaheksandast kuni kümnenda sajandini hoidsid Euroopat hirmu all viikingid, kellele andis rüüsteretkedeks jõudu naiste poolt valmistatud õlu.
Näiteks Norras olid õllevalmistajatest naised eriseisuses ja nad olid väga jõukad.
Peytoni raamatus seisab, et soomeugrilaste juures oskasid naised samuti head õlut valmistada. Sealse õlle sisse lisati ka karu verd ja metsmesilaste mett.
Ka Briti saartel olid õlletegijad naised, neid kutsuti «ale-wives».
Kuna varasematel aegadel ei olnud joogivesi kuigi puhas ning võisid epideemiad tekkida, siis enamjaolt joodi toidu kõrvale õlut või mõnda muud alkohoolset jooki.
Kuid koos 18. sajandi tööstusrevolutsiooniga hakkasid tööle suured pruulikojad, kus rakendati uudseid õllevalmistamise meetodeid. Naiste kodukäsitööoskust enam ei vajatud.
Õllevalmistamine sai nüüd meeste pärusmaaks ja õlu nende joogiks.

«Meeste jaoks võib see üllatus olla, et naised olid esimesed õllevalmistajad. Nii see oli sajandeid, kuni masstootmiseni,» lisas ajaloolane.
http://www.elu24.ee/?id=243822

Homsest alates tõuseb mähkmete ja naiste hügieensidemete käibemaks 9 protsendilt 20 protsendile

Nende toodete käibemaksutõus toob aastas riigikassasse juurde ligikaudu 30 miljonit krooni aastas.

Sotsiaalministeerium on varem selgitanud, et mähkmete ja hügieenisidemete käibemaksumäära muutmise tingis Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlus, kuna siiani müüdi siin imikumähkmed vähendatud käibemaksumääraga.

Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/494463

Euroopa Komisjon käivitas soolise palgalõhe kalkulaatori, mis võimaldab inimesel välja arvutada, kui palju teisest soost töökaaslane temast rohkem või vähem teenib.

Palgalõhe arvutamisel arvestab kalkulaator töötaja riiki, vanust, haridustaset, ametit ning sektorit, kus ta töötab, samuti teda palgal hoidva organisatsiooni suurust.
Samuti saab kalkulaatori abil tööandja arvutada, kui suur on palgalõhe tema ettevõttes.

Kalkulaatorit saab kasutada siin http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=835&langId=en .

Euroopas teenivad naised keskmiselt meestest 18 protsenti vähem. Eestis ulatub erinevus 30 protsendini

Loe lähemalt:

http://www.tarbija24.ee/?id=243955

Täna kasvavad poisid ühiskonnas, kus traditsioonilised arusaamad mehelikkusest ja naiselikkusest on muutumas- kus soorollid üha enam tasanduvad. Samas nii närvisüsteemi kui hormoonsüsteemi uuringud näitavad, et 95% inimesest on selgelt sooline.

LEKTORID JA TEEMAD:

• JÜRI ULJAS – Mainori Kõrgkooli sotsiaalpsühholoogia lektor ja Tallinna Ülikooli
  sotsioloogia osakonna õppejõud. „MILLISES SEISUS ON EESTI MEES?“ – Poiss saab tulevikus meheks ja tihti selliseks meheks, nagu ta enda ümber kodus,
  koolis või tänaval näha võib. Millised eeskujud, mehemudelid ja meeste elustiil
  on uuringute järgi domineerimas?
  Kui Eesti poisi mehelik eeskuju tuleb meediast, siis milline on meie tulevik
  mõnekümne aasta pärast. Kui lahutuste protsent on nii suur ja üksikemaga peres
  pole mehemudelit – kas siis ongi poisi saatuseks kasvada naiselikuks meheks?
  Kas on olemas võimalus, et poisi valik võiks olla ilma agressiivsuseta
  intelligentne ja hooliv mehemudel?
  Kuidas edasi, kui kasvatus-haridus on jätkuvalt naiste teema?
•  ALGI SAMM – Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi teadur, Tartu Ülikooli doktorant ja perekonnapsühhoterapeut. ”DEPRESSIIVSUS JA ENESETAPUMÕTTED EESTI KOOLIÕPILASTE HULGAS". Algi Samm tutvustab oma ettekandes kahte uurimust, mis toovad välja depressiivsuse ja suitsidaalsuse esinemise Eestis kooliõpilaste hulgas ning käsitleb õpilaste vaimse tervise seoseid peresuhetega.
  Teemat illustreerib õppefilm, mis aitab ära tunda depressioonis kooliõpilasi.
• ELMARS PLAVINS – Läti Kaitseväe peakaplan. Osalenud 40 missioonil Iraagis ja Afganistanis. „KUIDAS KASVATADA VASTUTUSTUNDLIKKU NOORMEEST“. Mida tähendab kaplani vaatenurgast “Päästke poisid!”, kui sõjavägi vajab mehi, ka Afganistani ja Iraaki? Üha vähem poisse on kaitseväekõlbulikud. Kas see on poiste õnn ja pääsemine või õnnetus? Kas vastutustunne avaldub just sõjaväes? Milline peaks olema poisi kasvatus kaplani ja pastori vaatenurgast?
• JAANA VASAMA – Pedagoogikadoktor ja eripedagoog, Soome. „POISTE TOETAMINE SOOME HARIDUSSÜSTEEMIS“. Kooli poolt hukutatud lapsed… Kes aitab, kui kool ei toeta poisi haridusteed? Poolik haridustee ja vale elukutse – ebaõnnestunud meheelu? Kuidas toetab poisse Soome kool ja kodu?
• TIIA LISTER – Psühholoog ja koolitaja. „POISTEST- ARMASTUSE JA AUSTUSEGA”.  
  Poistega, nende õpetajate ja vanematega kohtudes on kohe selge, et arusaamatused algavad üksteisesse suhtumisest. Halva käitumisega poisi mõistmine on keeruline, kuigi tema käitumise taga on tihti valu ja viha täis hing oma ebaõnnestunud koolielu tõttu või vanematega seotud probleemide pärast. Kui oodata poisi muutumist, et alles siis hakata temasse paremini suhtuma, jõuame oma ootamisega poisi elu ära rikkuda. Mida meie, täiskasvanud, võiksime teha teisiti, et poisid saaksid elada õnnelikumalt ning koolis ja ühiskonnas edukamalt hakkama saada? Otsime sellele vastuseid.
• ALLAN KROLL – Tallinna Vangla kaplan. ”KUIDAS ASJAD NII KAUGELE LÄKSID?”
  Kuidas algab tee kuritegevuslikku maailma? Milliseid samme astub poiss enne, kui jõuab lõpuks vabaduse kaotamiseni? Miks hirmutamine ei aita? Miks on reegliteta ja ükskõikne suhtumine koolides ja tänaval nii tavaline? Kui pere on katki, kes peaks siis olema poisi kõrval, et ta ei hukkuks?

Lähem info kõige kohta: http://www.ellu.ee/index.html

Tartu Ülikooli tervishoiu instituut avas Eesti esimese internetipõhise rahvatervishoiu raamatukogu (RaTeRa), kuhu on koondatud ligi 500 Eestis alates aastast 2000 valminud tervise valdkonna publikatsiooni. Raamatukogu täieneb pidevalt.

RaTeRa eesmärk on koondada ja süstematiseerida rahvatervishoiu alast informatsiooni. „Veebipõhist raamatukogu looma ajendas meid tõdemus, et tervise valdkonna info on Eestis väga killustunud ning seetõttu tuleb otsusetegijatel ja ennetustegevuse planeerijatel palju vaeva näha, et tööks vajalikku teavet kätte saada,” ütles Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi projektijuht Triinu Tikas. „RaTeRa võimaldab leida enamuse Eesti tervisevaldkonda puudutavast infost ühest kohast ning seega peaks selle kasutamine aitama spetsialistidel märkimisväärselt aega kokku hoida.“

Uude rahvatervishoiu raamatukokku koondatakse jooksvalt tervise valdkonnas valminud Eestit puudutavad uuringud ja analüüsid, raportid ja aruanded, hindamisdokumendid, magistri- ja doktoritööd, strateegiad ja arengukavad, statistikakogumikud ja raamatud. Enamik publikatsioone avaldatakse veebilehel täistekstidena.

Huvipakkuva teabeni jõudmiseks pakub RaTeRa mitmeid võimalusi: märksõnaotsing, detailotsing, valdkondlik jaotus; pealkirja, väljaandmise aja ja autori järgi sirvimine. „RaTeRa suurimaks eeliseks teiste kogude ees on kiirus ja mugavus publikatsioonide leidmisel,“ ütles Tikas.

Raamatukogu pakub võimalust tellida ka kvartaalset uudiskirja, mis viib teabe uusimatest publikatsioonidest regulaarselt huvilisteni.

Rahvatervishoiu raamatukogu loomist on rahastatud Norra Finantsmehhanismist projekti „Epidemioloogia õpe ja terviseinfo analüüs“ raames.

Rahvatervishoiu raamatukogu asub internetis aadressil www.rahvatervis.ut.ee   

Allikas: Tartu Ülikooli 09.02.2010 pressiteade

http://uuseesti.ee/27729

Valge Maja teatas pühapäeval (21. märtsil), et president Barack Obama väljastab määruse, mis kinnitab uuesti kehtivat keeldu raseduse katkestamise kohta riigi raha eest.

“Oleme saavutanud kokkuleppe,” ütles demokraatide rühma eestvedaja, esindajatekoja liige Bart Stupak. Tema toetus tagaks eelnõu läbimiseks kongressi alamkojas vajalikud 216 poolthäält.

Valge Maja kokkulepe abordivastaste demokraatidega avab ilmselt lõplikult tee tervishoiureformi vastuvõtule kongressis.

Allikas: BNS, 21.03.2010

http://uuseesti.ee/29337