Tihti arvatakse, et sooline võrdõiguslikkus ja feminism käivad käsikäes ning tegemist on pigem äärmusliku maailmavaatega. Kuidas käsitlevad teemat organisatsiooni EPP WOMEN¹ kuuluvad konservatiivid?

http://www.maailmavaade.ee/?d=konservatiivsed0409

Konservatiivid otsivad võrdsust, mitte ei püüa vastanduda. Konservatiivide meelest on oluline, et naistel oleks võimalus rääkida kaasa ühiskonnaasjades niisama aktiivselt kui meestel, ilma et nad peaksid loobuma oma teisest olulisest sotsiaalsest ja bioloogilisest rollist ehk emarollist. Konservatiivid ei arva näiteks, et naiste osakaalu suurendamiseks esinduskodades või ettevõtete personalis tuleks rakendada kvoote, pigem rõhutavad nad, et see pole ainult naiste endi, vaid kogu ühiskonna huvides, et naisi oleks ettevõtluses ja poliitikas rohkem.

Miks see on ühiskonna huvides?

Eestis on näiteks naised keskmiselt rohkem haritud kui mehed ja ometi osalevad nad majanduses ja poliitikas vähem. Arvestades, et inimeste harimine on kulukas ja meie pikaajaline perspektiiv on teadmistepõhine majandus, on tegemist ju ressursi raiskamisega. Hollandis on tehtud arvestus, et kui tänase 27% asemel oleks naiste panus väljaspool kodu 35% ehk siis naised oleksid tööturul aktiivsemad, kasvaks sisemajanduse kogutoodang 11% võrra ning ka meestel tekiks vastupidiselt levinud väidetele eneseteostuseks pigem rohkem võimalusi.

Teiseks, kuna naised kannavad väga suurt vastutust laste kasvatamisel, siis on oluline, et nad oleksid ka ise veendunud oma vajalikkuses ühiskonnale mitte ainult emadena, vaid ka aktiivsete tegutsejatena väljaspool kodu. Paljude tänaste probleemide põhjuseks naisõigusluse vallas ongi soopõhised stereotüübid ja emad annavad sellised juurdunud hoiakud ja väärtused edasi ka oma lastele.

Milline on Euroopa konservatiivsete naiste meelest ideaalne ühiskond?

Organisatsiooni EPP Women liikmed on kultuurilise ja ajaloolise tausta poolest väga erinevad ja selles ongi meie koostöö rikkus. Konservatiivne ideoloogia soolise võrdõiguslikkuse vallas ei seisne mingis skaalas, mille ühes otsas on eeskujulikud riigid ja teises otsas mitte-eeskujulikud riigid, kes mööda lineaarset arenguskaalat eeskujulikkuse suunas liiguvad. Igal riigil ja igal rahval on omad kogemused, millest teistel on võimalik õppida ja mille põhjal teha tegevuste planeerimiseks vajalikke järeldusi oma ühis-onna eripära kohta.

Siin on hea näide Eesti rollist Euroopa konservatiivsete naiste seas koostöö kolmandate riikide esindajatega – Valgevene naised õpivad näiteks Eesti kogemustest meelsamini kui Rootsi või Itaalia kogemusest, sest viimased on neist kultuuriliselt kaugemal. Riikide arengutempo on erinev ja samuti mõistetakse konservatiivsust erinevalt, aga põhimõtteline tunnetus on meil üks ja seesama – naistel peab olema võimalus teha otsuseid oma haridus-, töö- ja pereelu alal ja ühe rolli võtmine ei tohi välistada teist.

Nõukogulik riigikord garanteeris kogu elanikkonna sajaprotsendilise tööhõive. Kust tuleb siis Eesti ja teiste postsotsialistlike riikide oskamatus ühildada töö- ja pereelu?

Sooline võrdõiguslikkus oli Nõukogude Liidus näiline. Naised töötasid ennekõike madalapalgalistel ja väheprestiižsetel ametikohtadel ning vastukaaluks survele tuua kõik naised tööturule ei nähtud vajadust kutsuda mehi üles võtma rohkem kohustusi kodumajapidamises. Selline ülekoormatus tähendas seda, et paljud naised nägid oma „õiguses” töötada pigem järjekordset kohustust. Erastamise järel hakkasid reaalpalgad vähenema, hinnad tõusma ja töökohtade arv vähenes drastiliselt. Töötavad emad ning pensionieale lähenevad või pensioniealised naised olid sellises olukorras esimesed töökaotajad ja paljudest neist said pikaajalised töötud. Stabiilsus asendus ebakindlusega ning emapuhkusele jäämist ja lapse haiguse tõttu puudumist hakati pidama halva töökultuuri näitajaks. See suhtumine on kahjuks säilinud nii meil kui ka mujal Euroopas tänaseni – sellele ja teistele sotsiaalsetele ja majanduslikele problee-midele püüamegi oma koostöös teiste ELi riikidega keskenduda.

Milliste teemadega konservatiivsed naised Euroopa tasandil tegelevad?

Viimasel ajal ongi kõige aktiivsemateks teemadeks just naiste osalus ettevõtluses ning töö- ja pereelu ühildamise võimaluste laiendamine. Praegu on terves Euroopas probleemiks see, et töötavad naised leiavad aina vähem aega perega veetmiseks, vähenemas on abielus olevate ärinaiste osatähtsus, suurenemas lahutuste arv ning ka lapsi sünnib ettevõtlikel naistel järjest vähem, samas on naiste palk samaväärsetel ametikohtadel meestest madalam jne. Oluline on see, et nendele probleemidele lahenduse otsimisel ei ole võtmeteguriteks ainult naised ja emad, vaid ka mehe- ja isarolli tähtsustamine ja toetamine naiste suurema kaasatuse võimaldamiseks.

Nendes küsimustes on aktiivselt hakanud kaasa rääkima ka sellised uued partnerid nagu Valgevene, Türgi, Kosovo jt. Nende praktiliste ülesannete lahendamisel võtavad ka need riigid loodetavasti sammhaaval omaks euroopalikud väärtused, mis puudutavad kodanikuühiskonda ja sotsiaalset võrdsust.

Lisaks räägime kaasa teemadel, mis ei ole otseselt soolise võrdõiguslikkusega seotud, kuid milles konservatiivsed naised tunnevad vajadust otsustajaid survestada. Näiteks on tehtud juba mitu aastat aktiivset lobby-tööd selleks, et riikide valitsused hakkaksid pöörama suuremat tähelepanu Läänemere keskkonnakaitsele. Konservatiivsed naised võtavad sõna ka sellistel teemadel nagu sõjakuriteod, näljahäda, migrantidega seotud problemaatika jne.

Kui tulemuslik on Euroopa konservatiivsete naiste tegevus?

Seda on muidugi raske hinnata, sest soolise võrdõiguslikkuse küsimuste lahendus ei seisne ainult seaduste muutmises ja praktilistes korraldustes, üsna palju on siin küsimus ka naiste endi ja terve ühiskonna hoiakutes. Neid hoiakuid on väga raske muuta, see on järjepidevust ja aastaid, isegi aastakümneid aega nõudev tegevus. Ma ütleksin, et olulisim tulemus praegu on see, et meid on märgatud ja me oleme rahvusvahelisel areenil arvestatav jõud. Ja meie jaoks on oluline tulemus ka see, et Eestil on võimalus sellisel tasandil liikumisest aktiivselt osa võtta.

¹ EPP Women on Euroopa paremerakondade katusorganisatsiooni – Euroopa Rahvapartei – juurde kuuluv liikmeühendus, kuhu kuulub IRL Naiskogu kõrval üle 40 sõsarerakonna naisteühenduse.

Eesti Naisliit ootab kandidaate aasta ema tiitlile, selle saaja kuulutatakse välja 10. mail Estonia kontserdisaalis toimuval Eesti Meestelaulu Seltsi korraldatud pidulikul kontsertaktusel.

Aasta emaks võib kandideerida Eesti vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last, kes on oma töös pädev ja tunnustatud ning on perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool oma perekonda.

Naisliidu peasekretär Mare-Mall Siimpoeg ootab pakkumisi aasta ema kandidaatide osas 29. aprillini aadressil Tallinn, Vilde tee 68-24. Telefonitsi saab ühendust võtta numbril 6522163 ja elektronposti teel malle.pettai@hotmail.com  

Allikas: Pealinn www.tallinn.ee , Õpetajate Leht www.opleht.ee  

Kutsun kõiki täisealisi lapsi, keda on kasvatanud üles puudega emad, tunnustama oma emasid ja esitama oma ema kandidaadiks Aasta Ema tiitlile.

Julgustan ka kõiki puudega lapsi tunnustama oma emasid.

Kevadiste tervitustega,

Mare Abner

EPNÜ

info@epnu.ee  

Kakskümmend aastat tagasi kohtas Liia Lumilaid (41) oma tulevast abikaasat Heikit. Mõne aasta pärast sündisid nende perre kaksikud. Napilt surmasuust ja halvatusest pääsenud naisel täitus eluunistus, millest ta nägi viiteid ette juba lapsepõlves.

Ajakiri Naised: http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=20182&k=1#start

Liia meenutab, et kui ta 12aastaselt Tallinnas haiglas oli ja halvatusest arstide toel terveks saada üritas, istutas ta südamesse unistuse kaksikutest lastest haiglasanitar, kes oli parajasti lapseootel.
“Haiglas olles ma ei teadnud, et tal kaksikud sünnivad,” meenutab Liia. “Aasta pärast tuli ta meile külla, rääkis elavalt ja rõõmsalt, et sündisid poiss ja tüdruk. Mäletan, kuidas siis esimest korda mõtlesin, et mina tahan ka poissi ja tüdrukut korraga. Sellest alates oli see tihti mu kujutlustes.”
Kohtudes tulevase abikaasaga, rääkis ta Heikile kohe oma unistusest – kaksikutest.
Mõne aasta pärast unistus teostus – mis sest, et Liial oli läbielatud halvatuse tõttu probleeme rasestumisega ning Heiki oli rongiõnnetuse tagajärjel jalgadeta mees, kes liigub ringi kas ratastoolis või spetsiaalselt kohandatud autoga. Kehalised piirangud ei saanud takistuseks paarile, keda sidus tugev külgetõmme esimesest kohtumisest.
Täna on neil 17aastased Laura ja Vahur. Vahur lõpetab 9. klassi, Laura õpib kutsehariduskeskuses. Rõõmsalt silkab ringi ka pesamuna, 4. klassi tüdruk Loora.
Milline õnnelik elusadam Liiale pärast kõiki tema elu karme katsumusi!

Lehmalaudas alanud halvatus

Liia sündis Salu külas, mis nüüd jääb Rae valla alla. Pärast viienda klassi lõppu algas ta elu traagilisim periood. Juulis, soojade ilmadega lippas tüdruk koduõuel paljajalu ringi ja astus kogemata pudelipõhja peale jala veriseks. Kodused aitasid jala ära puhastada, haav seoti kinni, see hakkas paranema. “Paari nädala pärast juba lonkasin vaikselt ringi,” meenutab naine tragöödia algust.
Ühel päeval läks jalahaavaga tüdruk emale talitamisel appi. “Viisin vasikatele suure sületäie heinu ette. Selle järel lõi kõhtu valu, päris teravalt. Mõtlesin, et tegin endale liiga, kõht valutas, aga läksin ikka omal jalal tuppa. Oli 29. juuli, pühapäev.”
Toas lõid valud kätte, jalga, selga, muutudes üha tugevamateks. Alguses viskas tüdruk end pikali. Siis mõtles, et mis ta ennast ikka valutab, läheb parem ja loeb raamatut. Kuid soov raamatu järele minna luhtus, sest püsti tõustes kukkus ta kohe maha. Parem jalg oli järsult halvatud. Õudusunenägu ühele 12aastasele neiuhakatisele!
Kui tüdrukul oli vaja kempsu minna, oli ka põis juba halvatud. “Kutsuti kiirabi, sest ema sai aru, et midagi väga tõsist on lahti,” meenutab Liia oma õudseimat päeva. “Vanem vend viis mind süles kiirabiautosse.”
“Tagantjärele olen mõelnud, millest see alguse sai,” ei tea naine praeguseni temaga toimunu tegelikku põhjust. “Kas pudelipõhja astumine võis halvatusega seotud olla? Olin suvel saanud ka võmmu kuklapiirkonda, sest tulin karusselli pealt halvasti maha. Sel hetkel mõtlesin, et see pole midagi, aga võib-olla oli kõik seotud.”

Surma tervitus

Keskhaiglasse jõudes võttis Liiat esimesena vastu traagiline juhtum. Kõrvalvoodis lamanud naine, kes ei tohtinud püsti tõusta, siiski tõusis ja kõndis mööda ruumi ringi, langes aga seejärel surnult maha. Vaatepilt oli noore tüdruku jaoks õõvastav.
“Mind tabas paanika,” meenutab Liia. “Kartsin, mis minust saab. Kui maha rahunesin, jäin kuidagi magama. Siis oli kõik okei. Hommikuks tuli rahu mu sisse, mis sest, et halvatus oli juba rinnuni edasi läinud, käed olid õnneks veel terved.”
Ruttu tulid kokku professorid, kes otsustasid, mida ette võtta. Mitmed arstid leidsid, et kui kiirabi kutsumisega oleks viivitatud, oleks Liia võib-olla surmalaps olnud. Sest halvatus levis üle keha kiiremini, kui karta osati.
Vastu võeti otsus kiire operatsiooni kasuks. Õnnetus algas pühapäeval, operatsioon toimus reedel. Arstid avasid tüdruku selgrooliiteid.
“Pärast operatsiooni hakkas mu vasaku jala suur varvas liikuma. Mõne aja pärast sain juba jalga ka liigutada.”

Kaksikud kepi toel

Novembris viidi tasapisi taastuma hakkav neidis Haapsalu laste neuroloogiahaiglasse taastusravile. Oli suur asi, kui tüdruk suutis voodis istuma tõusta, edasi juba käte najal seista. “See oli tohutu elamus. Pärast Haapsalut hakkasin jälle kõndima.”
13aastaselt alustas ta õpinguid Haapsalu internaatkoolis, nädala sees elas internaadis, nädalavahetustel sõitis koju Salu külla.
Tädi töökoha kaudu said nad emaga tuusiku Krimmi, kus kolme aasta jooksul oldi kokku kolmel korral. Krimmis sai toona ühena vähestest kohtadest võtta muda- ja merevanne, natuke ka massaaži. “Kahe kuuga harjusin nii ära, et ei osanud enam eesti keelt rääkida. Aga kummaline oli, et kõik kolm korda sattusin samasse palatisse, samasse voodisse.”
Pärast Krimmi muutus Liia tervis tunduvalt paremaks. Ta suutis käia ilma kepita. Alles kaksikute kandmine oli nii raske ettevõtmine, et tuli liikumisel taas kepp appi võtta. Oma kolmanda lapse kandis Liia ilmale kipsis jalaga. Edasi käis ta kepi abil.
Tänaseni tuleb tal kukkumistega ettevaatlik olla, sest parema jala luu on nõrgavõitu.

Abielu 22 aastat vanemaga

Heiki on mees, kes pärast oma esimest abielu kümme aastat üksindust eelistas, kuni tal enda sõnul uuesti jooksuaeg peale tuli. Liiaga kohtuti Pirita purjespordikeskuses, mõlemad käisid seal tervisehädade tõttu võimlemas.
“Ta otsis kedagi enda kõrvale, ju ma hakkasin talle meeldima oma rõõmsa olekuga,” usub Liia. Avastati ühine hobi – fotograafia. Liial oli ka teisi poisse, kellega ta kohtus, kuid Piritalt võimlemast tulles oli hädasti vaja autojuhti, kes teda koju sõidutaks. Heiki oli hea meelega nõus sõidutama.
Vanusevahe on paaril 22 aastat. Heiki lausa kartis alguses oma vanust avaldada. Kuid viimaks sai ta hirmudest võitu ja otsustas mitmete toredate kohtumiste peale Liia kätt paluda.
“Alguses ütlesin ei,” meenutab Liia. “Kuid kui olime reisil Saaremaal, tuli ka minu jah-sõna. Ta hakkas kohe ajama pulmade asju. 1988. aasta detsembris abiellusime.”
Alguses elati Heiki ema juures läbikäidava toaga kahetoalises korteris, peale Heiki emale oli seal ka Heiki esimesest abielust sündinud tütre pere. Loomulikult tahtsid mõlemad paarid leida omaette ruume. Kui Liiale-Heikile oli sündinud juba noorem tütar, saadi Sauele lõpuks neljatoaline korter, endine arstikeskus. Sellega juhtus naljakaid apsakaid.
“Meil oli uks lahti ja kuna nendes ruumides oli vastu võtnud perearst, käisid päris mitmed inimesed meie juures edasi nagu arstil,” muheleb Liia. “Astusid sisse, üks võttis end isegi juba riidest lahti. Mõtlesime, et peaksime uksele panema sildi: arstikeskus ei ole enam siin.”

Ajastatud titetegu

Arstiabi vajas Liia ka siis, kui soovis jääda lapsi ootama, sest põetud halvatuse tõttu olid ta munajuhad pikad ja peenikesed, kuigi läbitavad.
Arsti juurest saadud soovituste ja ajastuse järgi ta aga usinalt talitas ning jäi planeeritud ajal üllatuseks ka titeootele. “Enne kui mul endal lapsi ei olnud, olin meeletult kade nende naiste peale, kes lapsi ootasid,” mäletab Liia. “Pärast seda, kui sündisid kaksikud, tundsin, kuidas suur-suur eluunistus täitus ja kadedus kadus.”
Kolmas laps tuli juba ise, ootamatult, isale suure üllatusena. Heiki oli siis 50. eluaastates mees.
“Eks ta alguses kartis, mis teised inimesed mõtlevad,” mõtiskleb naine. “Aga kui Loora sündinud oli, pani ta ise lapsele nime – lihtsalt nimetas peast mõned nimed ja tundis ära õige, mida tüdrukule panna. Kui laps väike oli, siis muudkui sõidutas ja hoidis teda, rääkides, et nüüd on Loora tema lemmiktibu.”
Pere on Liia ja Heiki jaoks kõige tähtsam siin ilmas. Lisaks on nad mõlemad juhatuse liikmed Saue invaühingus.

Kleit presidendi vastuvõtule

Peale pere mahub Liia ellu veel palju – õmblejatöö, fotograafia, kirikus käimine, psühhodraama kursustel kogemuse hankimine ja muidugi kunst. Viimase alla mahub nii klassikaline maalimine, siidimaal, postkaartide tegemine ning nii hobi kui ka tööna keraamika dekoreerimine. Saue päevakeskuses on olnud isegi tema tööde personaalnäitus.
“Õmblemine on mulle kaasa sündinud anne,” usub naine. “Kui väike olin, ostsin endale nuku, millele hakkasin riideid õmblema. Ka vennale tegin riideid. Õmblesin endale pihikseelikutest seelikuid juba enne, kui koolis õmblemist õppinud olin.”
Selle aasta presidendivastuvõtu tarbeks õmbles ta kleidi noorele kunstnikule. Ei teinud rahaliselt kallist tööd, küll aga südamega. Neiu otsustas viimasel hetkel kleidi kasuks ja siis Liia selle talle selga võluski.
“Armastan kõiki neid asju, mida enda ümber loon. Minu meelest on elu ilus,” usub Liia. “Kui süda on puhas ja vaba, ei ole kellegi peale pahameelt, siis on piisavalt pisiasju, millest oma hinge kosutada ja elus rõõmsalt edasi minna.”
Peale enda ja abikaasa eest hoolitsemise on Liial vaja tähelepanu pöörata oma emale, kes vajab Alzheimeri tõve tõttu pidevat põetamist. Aga Liia leiab, et kui tema oli laps ja vajas abi, hoolitses ema tema eest siiralt ja tõeliselt. Nüüd pole tal raske haiget ema aidata.
Selle kõige juures tundub lihtsalt hämmastav naise pidev rõõmus meel. “See on mulle antud ja aina süveneb,” selgitab ta ise. “Mulle meeldib suhelda. Ma ei oskagi tõsine olla! Meie peres on alati lõbus, ükskõik kui raske aeg ka pole.”

Raepress. 17. aprill 2009.
Tallinn sõlmis kokkuleppe Eesti Invaspordi Liiduga.

Tallinna linn sõlmis heade kavatsuste kokkuleppe MTÜ Eesti Invaspordi Liiduga, sooviga kaasa aidata 2010. aasta Vancouveri ja 2012. aasta Londoni Paraolümpiamängudel Eestit esindavate invasportlaste ettevalmistamisele.

Kokkuleppe allkirjastasid täna Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja MTÜ Eesti Invaspordi Liidu president Siiri Oviir. „Tallinna linn ja Eesti Invaspordi Liidu vahel on olnud head suhted,“ ütles linnapea Poska majas kokkutulnud tervitades. „Eesti invasportlastel on ikka paraolümpiamängudel hästi läinud ja seeläbi on au ja kuulsust toodud nii meie linnale kui riigile. Ei ole just tavaline, et maailma mõistes väikeriik teeb tuule alla kõikidele teistele maailma vägevatele. Seda enam oskame me neid võite hinnata,“ tunnustas Edgar Savisaar.

MTÜ Eesti Invaspordi Liit president Siiri Oviir omakorda soovis sportlastele edukaid starte eelseisvatel võistlustel Vancouveris. „Seadke ikka kõrgeid eesmärke,“ innustas Oviir.

Sõlmitud kokkuleppe kohaselt korraldab Eesti Invaspordi Liit Eesti invasportlaste ettevalmistuse tiitlivõistlusteks nii Vancouveri kui ka Londoni Paraolümpiamängudele kandideerivate invasportlaste osas ning Tallinn linna roll on rahalise toetuse andmine vastavalt linna eelarvelistele võimalustele.

Eesti Invaspordi Liit viib läbi treeningettevalmistuse ujumiskoondise liikumispuudega liikmetele ja kelguhoki koondisele ja lähetab koondised vastavalt kalenderplaanile ja võimalustele tiitlivõistlustele ja kontrollvõistlustele; korraldab üritusi ning ürituste reklaammaterjalides kajastub Tallinna linn kui üks Eesti Invaspordi Liidu toetaja.

Kokkuleppega võetud kohustusi on kavas täita 2012. aasta Londoni Paraolümpiamängudeni.

Tere ja head alanud nädalat!

Mul on selleks nädalaks, veel parem juba tänaseks, ettepanek kõigile selle kirja lugejatele (kes omakorda võiksid sama soovitada ka oma võrgustikes) üheks suhteliselt vähe aega võtvaks tegevuseks: registreerime ennast 1. mai mõttetalgutele ära

Mul endal on see ka veel tegemata, sest noh, kogu aeg on midagi kiiremat ju parajasti ees ja eks ma tean niigi, et ma 1. mail osalen, aga ärme seda enam edasi lükka. Kui www.minueesti.ee  asuvad mõttekojad on tühjad, ei söanda ka paljud teised ennast registreerida, sest tundub, et äkki keegi ei tulegi ja pärast istun nagu mukk seal koos oma paari sõbraga ja vahin talgujuhiga tõtt. Ehk siis: anname ise head eeskuju!

Miks ma „Teeme ära: minu Eesti“ ideesse üleüldse usun, on see, et ma olen nii palju kogenud, kuidas sellelaadsetest aruteludest väga head plaanid ja tegevused sünnivad. Vastupidist kogemust, et sellisest arutelust midagi head ei sünniks, minul pole. Teoreetiliselt võttes, kui see ka peaks seekord nii minema, siis halvim võimalik juhtuda võiv asi on, et tuleb tõdeda, et need mõned tunnid kulusid tühja (eks igaüks teab iseenda kohta, mind see suuremat põdema ei pane).
Asju arutada, plaane teha ja kokkuleppeid sõlmida oma kolleegide või sõprade ringis saab pidevalt ja küllap me seda kõik nagunii ka teeme. 1. mail tekib võimalus saada kokku inimestega, kes mõtlevad võibolla teistmoodi, kellel on teadmisi ja kogemusi, mida meil pole – ja selles on tohutu potentsiaal jõuda ideede ja tegudeni, milleni me oma mullis tegutsedes ei jõuaks. Seda eriti juhul (mis ongi mõttetalgute peamine mõte), kui keskenduda küsimustele, mida me ise suudame ära teha, mitte mida keegi teine peaks tegema. See viimane oleks ka vastus neile, kes kahtlevad, et mis kasu sellest rääkimisest on, et kes meid kuulab. Ise kuulame ja ise teeme! „Koos, koos, koos – koos vallandame tolguseid, koos palkame spetsialistid, aga mitte keegi ei tee otsuseid meie eest,“ nagu Chalice’i „Minu inimestes“ (mäletate ju?)

Ja siit veel kolmas mõte, selle arvestusega, et eeldatavalt on EMSLi listi lugejad keskmisest tegusamad ja ühiskondlikumad inimesed. Mulle tundub, et 1. mai näitab hästi palju Eesti kodanikuühiskonna kohta, et kas me päriselt suudame koos töötada, kas meil päriselt on mingeid edasiviivaid ideid, mida me ilmselt kõik tahaksime uskuda ja millest ka teistele räägime, kui küsitakse, et mis kasu kodanikuühendustest on. Võibolla selgub, et me praegu suudame siiski pigem koos laulda, koos prügi koristada ja muid selliseid lihtsamaid töid teha, aga suuremate asjade jaoks pole veel vaim ja liha valmis. Kui nii, siis ega ka sel juhul pole mõtet nutta, eks tuleb edasi töötada lihtsalt. Aga ma arvan, et pingutada ja proovida maksab, tõestada endale ja teistele, et me suudame, ja mitte lihtsalt tõestada, vaid ka tegelikult ise astuda üks samm arengus edasi.

Sellised mõtted mul siis. Registreerida saab www.minueesti.ee , vali sealt endale sobiv koht ja huvitav teema (mis ei tähenda, et ei võiks ka teistel kordaminevatel teemadel arutada). Mina luban, et registreerin end õhtuks ära. Ja veel, otsustasin, et ei registreeri end üht kotta koos oma kolleegidega, kes nagunii osalevad, vaid koos selliste sõpradega, kes muidu ehk ei tuleks. Vaadake te äkki ka oma tutvuskonnas selle pilguga ringi.

Parimat!

Urmo

EMSL

Alina Poklad esindas kuu aega Eestit maailma esimesel puuetega inimeste missivõistlusel. Nüüd, superhea kogemuse võrra rikkamana, tahab ta juba järgmisel astal korraldada selle võistluse amtliku Eesti eelvooru. “Me peame lahti saama oma ühiskonna kompleksidest,” leiab ta

Pikemalt loe Interneti või ajakirja lehekülgedelt:

• www.naisteleht.ee
• www.epnu.ee/site/data/b9568818eec5bbde1d893942a8825595b70aa6a404.2009.pdf

14. aprillil toimub Tallinna lähisuhtevägivalla teemaline konverents “Kui armastus teeb haiget”. Tegemist on esimesega kahest Eesti Naisteühenduste Ümarlaua selle aasta n.ö. suurest konverentsist.

Konverents lähisuhtevägivallast

KUI ARMASTUS TEEB HAIGET

Aeg: 14. aprill 2007
Koht: Tallinna Ülikooli aula, Narva mnt 25

Korraldajad: Eesti Naisteühenduste Ümarlaud

Eesti Naiste Varjupaikade Liit

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus

Sihtgrupp: Eesti naisorganisatsioonide liikmed

Lähisuhtevägivalla ohvreid abistavad spetsialistid

Riigiametnikud

Poliitikud

Ajakirjanikud

Esialgne kava:

10-30-11.00 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv

11.00 Avasõnad, tervitused

11.15 Ülevaade Norra naiste varjupaikade tegevusest võitluses naistevastase vägivallaga – Tove Smaadahl, Krisesentersekretariatet

11.45 Norra riigi lähisuhtevägivalla vastasest tegevuskavast- Line Narsnes, Justiitsministeerium

12.15 Ülevaade Rootsi naiste varjupaikade tegevusest võitluses naistevastase vägivallaga- Katarina Sjöström, Sollentuna naiste varjupaik, ROKS

12.45 Diskussioon, küsimused-vastused

13.20 LÕUNA

14.00 Lähisuhtevägivald Eestis -Sirje Otstavel, Tartu Naiste Varjupaiga juhataja

14.30 Lähisuhtevägivalda puudutavad seadused Eestis. Prokuröri roll kriminaalmenetluse juhtimisel ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus – Raul Heido, prokurör

15.00 Eesti politsei tegevusest lähisuhtevägivalla vastases võitluses- Riina Paju, Politseiamet

15.30 Ülevaade Eesti lähisuhtevägivalla ennetamise ja tõkestamise arengukava hetkeseisust – sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna esindaja

16.00 Diskussioon, küsimused-vastused

16.30 Konverentsi lõpetamine

—

Seminar “Kümme esimest ” toimub laupäeval, 18. aprillil kell 11.00 Kadriorus, kohvikus “Vesivärava.”
Korraldajad loodavad, et Koostööketi iga organisatsioon saadab vähemalt ühe inimese osa võtma.

Seminar: Kümme esimest

Aeg: Laupäev, 18. aprill 2009 kell 11.00 – 14.00
Koht: Kohvik Vesivärava, Vesivärava tn. 42
(Kadriog, Lasnamäe busside Laulupeo peatusest paariminuti tee)
Korraldajad: MTÜ Kodanikukoolitus, Eesti Naiste Koostöökett
Toetaja: Vabaühenduste toetusfond (VÜF)
Osavõtjad: 35 inimest
Päevajuht: Reet Valing

Tervituskohv
On lõpule jõudmas Vabaühenduste fondi toel ellu viidud Kodanikukoolituse projekt Kümme esimest. Meie eesmärk oli ühenduste endi jõul ja nõul koguda fakte ning meenutusi kodanikuühenduste senisest arenguteest ja kodanike koolitamise tulemustest, ühenduste võimekusest. Kodanikuühenduste ja üldse kodanikualgatuste eestvedajateks on Eestis traditsiooniliselt naised. Ja just naised on aidanud meil hakata koguma emotsionaalset mälu vabaühenduste esimeste tegevusaastate kohta. Kasutasime selleks innovaatilist infotehnoloogiat, audio- ja videovõimalusi. Usume, et projekt annab tõuke kodanikuühenduste tegevuse jätkusuutlikule jäädvustamisele.
Vestlusringis on Eve Kislov, Kairi Jõesalu, Kristina Mänd ja ülevaade sellest, mida on jäädvustatud avaüritusel Nii see algas ja intervjuudes. Külli Vollmer, Anne-Mari Rannamäe, Tagasivaade ühistegevusele valupunktide lahendamisel (Koostööketi ja Eesti Naiste Ümarlaua suhted)
Katri Targama
Kuidas salvestustele ligi pääseda, kuidas uut materjali lisada.

Aktiivsete naiste, kodanikualgatuste eestvedajate tunnustamine. Koostööketi poolt tunnustatud Teenaäitajad.
Vestlusringis on Ene Hion, Ülle-Marike Papp, Külli Vollmer, Marina Kaljurand, Viive Rosenbrg, Riina Kitt
Teenäitaja aunimetuse sünd, selle nimetuse vääriliseks tunnistatud naised, nende esitlemine

Nüüd, kus meil on salves mitmekesist materjali vabaühenduste, eriti naisteühenduste tegevuse kohta, paistavad silma ka valdkonnad ja probleemid, mille salvestamisele ja analüüsimisele tuleks edaspidi keskenduda. Mis on juhtunud kui esimesed kümme aastat aktiivset kodanikuelu on selja taha jäänud? Mida näitab kogutud materjalide analüüs?
Urmas Klaas Riigikogu majanduskomisjoni esimees. “Naised poliitikas – meespoliitiku vaatenurk”
Maret Maripuu Naiste õiguste deklareerimine (poliitikas) ja tegelik olukord. Riigikogu Naisteühenduse hääbumine.
Karoli Hindriks Uus põlvkond: kas uued võimalused või vanad tõkked?

Kultuuriprogramm
Väike eine

Raepress: 2. aprill 2009. Eesti kelguhoki meeskond sai kulla. 13.-22. märtsini toimusid Hollandis Eindhovenis kelguhoki B-divisjoni maailmameistrivõistlused, kus viiest osalenud meeskonnast – Eesti, Poola, Rootsi, Suurbritannia ja Holland, võitis Eesti meeskond kullamängu Rootsiga.

Eesti võitis kullamängu Rootsiga seisuga 1:0. Eesti lunastas sellega pääsu sügisel toimuvale paraolümpiamängude valikturniirile, kus osalevast neljast meeskonnast kaks pääseb 2010. aastal Vancouveri paraolümpiale.

Eesti võiduvärava lõi Tarmo Eerma ja söödu andjaks oli ründaja Aleksander Jarlõkov, kes töötab Tallinna Perekonnaseisuametis tehnikuna. Aleksander Jarlõkov on harrastanud kelguhokit juba 1995. aasta sügisest.

Eesti koondise koosseisus mängisid Kaido Kalm (kapten, tsenter), väravavaht Valeri Falkenberg, ründajad Aleksander Jarlõkov, Imre Tiitsu, Alar Õige, Rasmus Penno, Rain Suursaar ja Ivar Liiv (tsenter) ning kaitsjad Tarmo Eerma, Tarmo Kolk, Arvi Piirioja, Meelis Koppelmann ja Aare Aasamets. Meeskonna treener on Sergei Toode, delegatsiooni juhiks oli Eesti Invaspordiliidu peasekretär Signe Falkenberg.

Eestis on kelguhokit harrastatud 1993. aastast ning juba 1994. aastal sai koondis kutse osaleda Lillehammeri Paraolümpiamängude kelguhoki turniiril, kus saavutati viies koht ja fair play karikas.

Kelguhoki on liikumispuuetega inimestele mõeldud versioon jäähokist. Kelguhokit mängitakse istudes spetsiaalsel kelgul, millel on all paar uiske. Mängija jalad ja puusad on kinnitatud kas rihmadega kelgu külge või kasutatakse spetsiaalset gondlit. Kelgu liikuma panemiseks kasutatakse kahte kuni meetri pikkust keppi, mille üks ots on varustatud metallteravikkudega ja teine ots hokikepi labaga litri löömiseks. Kelguhoki reeglid on samad nagu suurel hokil, kui erinevuseks on mänguaeg 3 x 15 minutit.

Lisainfo:

Aleksander Jarlõkov
Tel: 645 7489
Aleksander.Jarlokov@tallinnlv.ee  

Sotsiaalministeeriumi teatel toimivad nüüd puude raskusastme, lisakulude tuvastamise ja töövõimetuse määramise infotehnoloogilised lahendused täies ulatuses ning osa süsteemi häiretest tekkinud võlgnevustest puudega inimeste ees on tänaseks likvideeritud.

http://www.postimees.ee/?id=102101

Sotsiaalministeeriumi teatel toimivad nüüd puude raskusastme, lisakulude tuvastamise ja töövõimetuse määramise infotehnoloogilised lahendused täies ulatuses ning osa süsteemi häiretest tekkinud võlgnevustest puudega inimeste ees on tänaseks likvideeritud.
Kahe kuuga on suudetud ära teha suuremahuline töö ning valdav osa võlgnevustest on tänaseks likvideeritud, teatas sotsiaalministeerium.

Siiani on tähtajaliselt menetlemata 79 taotlust eelmisest aastast ja 147 taotlust jooksva aasta jaanuarikuust. Ministeeriumi kinnitusel pole need tingitud mitte enam infosüsteemist, vaid teistel põhjustel.

«Põhjused on erinevad: raviarstid ei ole edastanud inimese terviseseisundi kirjeldust, mitmel juhul on sotsiaalkindlustusamet inimesi suunanud puude tuvastamiseks vajalike andmete saamiseks rehabilitatsiooniplaani tegemisele, palju inimesi on järjekorras erialaarsti vastuvõtule, et saada ekspertiisiks vajaminevaid andmeid ja teha uuringuid,» selgitab ministeerium viivituse põhjuseid.

Ministeeriumi perepoliitika ja sotsiaalala asekantsler Riho Rahuoja sõnul vajavad tõsist analüüsi need probleemid, mis ei ole seotud infotehnoloogiliste lahendustega.

«Kõik küsimused, mille lahendamisele puuet taotlev inimene ise ei saa kaasa aidata, tuleb üle vaadata,» sõnas ta. Rahuoja lisas, et iga juhtumi puhul tuleb välja selgitada, miks info laekumine arstilt, pääs eriarsti juurde või rehabilitatsiooniplaani tegemine on olnud takistatud. Seejärel tuleb vajadusel nõuetesse sisse viia muudatused, mis protsessi sujuvamaks teeks.

Ekspertiisiks vajalike andmete saamisel tehakse kohe ekspertiisiotsus ja viivitamatult ka sotsiaaltoetuse ja/või töövõimetuspensioni määramine ja väljamaksmine. Sotsiaalkindlustusamet teeb ülekandeid pankadesse vähemalt üks kord nädalas, vajadusel tihemini, ning kasutatakse ka rahakaarte.

Eelmise aasta kolmel viimasel kuul esitati kokku ligikaudu 12 000 püsiva töövõimetuse taotlust ja umbes 12 000 puude taotlust, sealhulgas tööealiste puudetaotlusi ligi 7 000, eakate ja laste puudetaotlusi 5 000.

Selle aasta jaanuaris esitati ligi 4 600 püsiva töövõimetuse taotlust ja 5 000 puude taotlust, sealhulgas tööealiste puudetaotlusi ligi 3 000.

Tööealiste inimeste puude raskusastmeid hakati tuvastama alates selle aasta jaanuarist ja puudest tingitud lisakulusid alates veebruarist.

Hetkel on menetluses veebruari teises pooles ja märtsis esitatud taotlused.

Mullu oktoobris muudeti seadust nii, et puude raskusastme määramiskord on senisest detailsem. Kuid sotsiaalkindlustusameti IT-arendaja ei suutnud oma tööga korralikult toime tulla ja paljud puudega inimesed jäid mitmeks kuuks oma toetusest ilma.