Kipakad teed, hilinevad sotsiaaltoetused ja kehv ühistransport – kuidas puudega inimesed hakkama saavad? Millised on nende võimalused hariduses ja tööl?
http://www.epl.ee/artikkel/455778
Viimastel nädalatel on palju poleemikat tekitanud puudega inimeste toetuste hilinemine. Mis tundega olete neid sündmusi jälginud?
•• Maarja Haamer (Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika eriala tudeng): Kurb on. Olen üks neid inimesi, kes istub ja ootab oma raha. Kui loen ajalehest, et kõik peaksid raha kätte saanud olema, siis andke andeks, aga mina pole see kõik. (Vestlus toimus 16.01 – toim.)
•• Margit Rosental (MTÜ Händikäpp juhatuse liige): Puudega inimesed jäeti väga raskesse olukorda. Inimestel jäi ju leivaraha saamata.
Kui palju on Eestis puudega inimesi?
•• Monika Haukanõmm (sotsiaalministeeriumi puudega inimeste poliitika juht): Eestis on umbes 117 000 puudega inimest, mis teeb umbes 8–9 protsenti kõigist elanikest. Ühes telesaates öeldi just: „Oi, kui palju meil neid on!” Mina ütleks, et see on täiesti tavaline Euroopa keskmine – me ei saa kuidagi öelda, et oleme puudelisemad kui naabrid.
Tööealisi puudega inimesi on Eestis 38 000. Tööl käib neist vaid veidi üle 6000. Miks nii vähe?
•• Haukanõmm: Võrreldes muu Euroopaga on meie puudega inimeste tööhõive väiksem, aga ei saa eeldada, et kõik puudega inimesed saaksid töötada avatud tööturul. Alati jääb teatud hulk inimesi, näiteks vaimupuudega või psüühika-häiretega inimesi, kes on võimelised töötama ainult kaitstud, toetatud töökohtadel, päevakeskustes.
•• Rosental: Aga räägime nendest, kes on võimelised konkureerima avatud tööturul! Eesti riigi elanikkond on väga väike, kogu aeg räägitakse sellest, et meil on puudu inimesi, kes maksaksid makse. See on Eesti jaoks maha visatud ressurss, kui puudega inimesed, kes peaksid olema võimelised endaga toime tulema, ei saa teenida palka ja maksta makse – olla riigile kasulikud.
•• Haukanõmm: Kaks aastat tagasi viidi läbi uuring, miks puudega inimesed tööle ei lähe. Selgus, et kõige rohkem vajatakse tuge nõustamise näol – et keegi aitaks neil tööd leida. Alles seejärel nimetati täiendus- ja ümberõpet ning järgmise suure küsimusena transporti.
•• Rosental: Mina ei tea oma kodu juures kunagi, mis kell tuleb madala põhjaga buss. Ma ei saa ju tööandjale öelda: „Ma ei tea, mis kell ma täna tööle jõuan. Tulen siis, kui buss tuleb!”
•• Haamer: Mina Viljandis põhi-mõtteliselt bussiga ei sõida, sest seal ei öelda peatuste nimesid ja vahel jäetakse peatusi vahele.
Millised suuremad probleemid tekivad avalikus ruumis liikudes?
•• Haamer: Minu jaoks on hästi oluline see, mida ma tunnen jalaga. Kui kõnni- ja sõidutee vahel pole äärekivi, siis võin sõiduteel seisma jääda – ma lihtsalt ei tea seda.
•• Monica Lõvi (Tartu Emajõe kooli sotsiaalpedagoog): Ratastooli kasutajale pole hea, kui on äärekivi, pimedal on aga liikudes vaja nn juhtmärke või -radu. See-pärast tehakse äär nupsuline või muudmoodi reljeefne, et see oleks ka valge kepi kasutajale äratuntav. Olen märganud, et mõnedes uutes ehitistes on põrandapinnad juba nupsulised, kuigi need on vist pandud dekoratiivsel eesmärgil, mitte juhtrajaks.
•• Haamer: Mul oli väga hea meel, kui minu maja ette tekkis „sebra”, millel on keskel reljeefne ohutussaar ja pimedate märk! Märk tekkis sinna tänu korterikaaslasele, kes rääkis minust Viljandi linnavalitsusele. Aga polegi vahet, kes sellest rääkis – armas oli just see, et „sebra” tekkis just minu maja ette, kust ma mitu korda päevas üle käin.
•• Rosental: Tihtipeale tehakse ka tobedaid vigu, näiteks ehitatakse kaldtee, mis on nii kaldu, et sellest ei saa üles, või pannakse kivist prügikast kaldtee otsa, nii et sealt ei saa mööda.
•• Haamer: Ma ei leia näiteks Viljandi kultuuriakadeemias trepi käsipuud, sest käsipuu algab hiljem kui astmed. Väga naljakas näide on Tallinnas pimedate ühingu majas: seal on kaldtee, mis on väga järsk, ja lõpus, enne kui üles jõuad, on kaks astet. Nüüd, kui mul on juhtkoer, sõltun ma ka väga palju liftidest, sest ma ei saa koeraga liikuvatest treppidest käia – koera käpad jäävad sinna vahele.
•• Haukanõmm: Tegelikult on seaduses ju väga täpselt reguleeritud, millised peaksid olema kaldteed, millise nurga all. Aga siin kerkib küsimus: miks me seda teeme? Kas selleks, et saada kätte kasutusluba, või teeme seda mõttega, et seda on vaja konkreetsele inimesele? Kõik me võime olla ühel hetkel erivajadusega. Kui ma murraksin täna jalaluu, siis ei saaks ma näiteks perroonilt rongi peale, kui seal oleks suur vahe – ma kukuksin sinna.
Kui rahul saab olla puuetega inimeste haridusvõimalustega? Maarja, sina said keskhariduse tavakoolist. Kuidas oli korraldatud sinu õppetöö?
•• Haamer: Alguses pidi keegi mulle kõike ette lugema ja minu ema pandi mulle abiõpetajaks. Aga see lõppes ruttu: ma ei talunud, et ema mind õpetab, tülid läksid liiga suureks. Põhikoolis tegin eksameid pimedate kirjas ja need kirjutati pärast ümber. Gümnaasiumi lõpueksamid tegin arvuti teel ja pimedate kirjas eksamitöö oli kõrval.
•• Lõvi: Riigieksameid tehakse pimedatele täpselt samasugustel alustel kui tavakoolis, aga ühe erinevusega: on võimalik saada lisaaega, sest punktkirjas teksti lugemine on palju aeganõudvam. Üks tavakirjas leht võrdub umbes kolme lehega punktkirjas.
Kas puudega laps võiks õppida eri- või tavakoolis?
•• Lõvi: Näiteks nägemispuudega õpilastele peaksid kättesaadavad olema mõlemad variandid: siis on võimalik teha konkreetsele lapsele sobivaim valik. Praktika näitab, et paljud erikooli õpilased peavad seda väga heaks õppimisvõimaluseks, aga ka tavakoolis on tublisti hakkama saavaid pimedaid õpilasi.
•• Rosental: Kui puudega noored käivad tavakoolis, siis väga tihti leitakse mingi põhjus, miks noor ei saa õppimist jätkata. Ta muutub kooli jaoks tüütuks: temaga peab tegelema, tal on vaja abivahendeid.
•• Haamer: Kuid vanalinna hariduskolleegiumis, kus ma õppisin, on käinud ka liikumispuudega õpilasi, kusjuures see on vana maja – meil ei ole olnud eritingimusi.
•• Haukanõmm: Ei saa mõelda ainult sellele, et puudega laps muutub kooli jaoks tüütuks, sest tegelikult annab puudega laps koolile tohutult palju juurde! Näiteks minu kaheksa-aastane laps tuli minu juurde ja ütles: „Tead, emme, meie kooli tuli puudega laps. Ma ei karda talle juurde minna ja küsida, kas ma saan aidata.”
•• Haamer: Küsimus on inimlikkuses. Mind on väga palju aidanud ülikool ise, näiteks tutvumisõhtul ütles õppeosakonna juhataja kõigile: „Näete, palun arvestage, et nüüd on selline inimene majas.” Sügisel, kui ma sain juhtkoera, saabus tudengite meililisti kiri, et nüüd on majas juhtkoer, palume arvestada – ja ma isegi ei olnud palunud seda teha.
Mida ülikoolis õppimine puudega noorele tähendab?
•• Rosental: Kuna ma sain keskhariduse koduõppes, siis ülikooli sisseastumiskatsed olid minu jaoks sotsiaalne šokk. Kool ei ole ju ainult haridusasutus – see on koht, kus õpitakse suhtlemist ja eakaaslastega koos olemist. Seda, mida mina pidin õppima ülikoolis esimesel kursusel, õpivad lapsed tavaliselt juba algklassides.
•• Haamer: Ei ole mõeldavgi, et Eestis oleksid minu eriala õppematerjalid pimedate kirjas. Lisaks on vaja mõne inimesega kokku leppida, kui tahan kuhugi minna – poes ei saa ju üksi hakkama. Teatud poodides ja näiteks apteegis saan ma letist küsida, aga mujal küll mitte.
Olen elanud Eestis 24 aastat, kuid ei ole puudega inimestega peaaegu üldse kokku puutunud. Koolis neid ei olnud, trennis ka mitte, ülikoolis ka mitte. Miks?
•• Rosental: See näitabki seda, et reaalses elus me puudega inimest Eestis ei näe. Puudega inimene ei käi koolis, ei käi tööl, suhtleb vähe ja pigem omadega. Kus sa teda näha saaksidki?
•• Haukanõmm: Tihti eeldatakse, et kui on puue, siis see on miski, mida on silmaga näha: inimene on siis ratastoolis või nagu sina, Maarja, juhtkoeraga. Aga tegelikult liigub meie ümber inimesi, kes on küll puudega, aga ei afišeeri seda. Puudeliigiti on Eestis kõige rohkem liikumispuudega inimesi ja järgmine suur grupp on üldhaigestumine. See ei pruugi ju mitte kusagilt paista! Või näiteks psüühikahäire – kui sa just ei käitu tänaval imelikult või ei tee midagi kentsakat, siis mitte keegi ei saa aru, et sul on psüühikahäire.
•• Lõvi: Mõned nägemispuudelised ei taha kasutada valget keppi – see paistab ju välja ja eristab. Soovitakse olla ja elada võimalikult tavalise inimese elu.
Eestis on praegu majanduslangus. Mida toob tulevik?
•• Haamer: Andku taevas, et neid asju, mis meil juba on, ei hakataks kokku tõmbama. Seni on meil – arvestades ajaloolist tausta – läinud siiski suhteliselt hästi. Probleeme on igal pool. Mis siis, et näiteks Soome on meist ees – probleemid on sealgi. Lätis ja Leedus ei ole juhtkoerte kooligi…
Tartu ülikooli meediamagistrant Maria Kupinskaja on Eesti Päevalehe arvamustoimetuse praktikant jaanuarist kuni veebruarini 2009.