Tõnu Õnnepalu jõulujutt, kus leitakse, et kõige tublimad ja kohusetundlikumad meie seast on need, keda pannakse kõige vähem tähele.
http://www.ekspress.ee/2008/12/24/varia/6002-tonu-onnepalu-joulujutt-tiit-ja-asta
Suur Tuisk on selle lookese ilmumise ajal juba ammu minevik, lumigi ehk ära sulanud. Aga igast sellisest Looduse etteastest jääb midagi meelde. Mina kohtusin tuisus Tiidu ja Astaga. Mitte et ma neid varem poleks kohanud. Kõik on Tiitu ja Astat kohanud, kui ka nende nimi pole ei Tiit ega Asta. Ja ega muidugi polegi, eriti mitte Asta. Kuigi tegelikult ilus nimi ju.
Alguses oligi Asta. Ta koputas mu uksele. Väljas oli juba peaaegu pime. Tuisk oli just kätte saanud oma täisjõu. Nii et see pimedus oli omakorda läbipaistmatult valge. Ja möirgav. Ma ei oleks Asta tasast koputust kuulnudki, kui ma just ise poleks õuest tulnud ja alles esikus kohmitsenud. Tulin väljast tuisku nautimast. Mis minusugusel tühisel inimesel tuisuga muud teha on kui tuisku nautida?
Astal oli laps kaasas, nii kaheksa-aastane poisike, ja nad mõlemad olid üleni lumised. Asta küsis, kas ma ei saaks neid ära viia S. külla, mis asub siit viieteistkümne versta kaugusel. Ma arvasin, et mu auto ei jõua selles lumes kaugele. Selle peale teatas Asta, et siis nad lähevad jala. Mis see viisteist kilomeetrit ikka on. Ma küsisin, kas nad seniks ei võiks sinna, kust nad tulid, tagasi minna ja hommikul valges vaadata. Asta ütles, et ta ei saa, et ta peab kell kaks laudas olema, öösel kell kaks. See kell kaks kõlas ta suus täitsa tavaliselt. Asta on lüpsja.
Üks mu sõber tuli hiljaaegu Indiast, Bhutanist ja Nepalist. Kuskil seal oli ta sattunud rääkima teekasvatajaga. Teekasvataja oli talle kurtnud, et teekorjajaid naisi pole enam mitte kuskilt võtta. Teate küll, neid, kellel korv on rihmaga ümber pea ja kes palava päikese käes mööda mäenõlva turnivad. Ja teed korjavad, head, kallist teed. Aga see on odav töö. Ja kuigi need on vaesed maad, nii vaesed pole isegi sealsed inimesed, et nad tahaksid veel teed korjata.
Vanemad naised, nelikümmend ja pluss, nemad veel, aga noored, ei. Linnast midagi ikka leiab.
Teekorjamine on alam töö.
Sarnast juttu kuulsin huvitaval kombel siin Järvamaal ühe piimafarmeri käest. Kõik tema lüpsjad on nelikümmend pluss. Ükski noor ei tule enam selle töö peale, isegi kui palk pole enam nii vilets. Lihtsalt ei tule ja kõik. Ja arusaadav ka, mõelge ise. Kas üks kahekümneaastane tüdruk, olgu ta siis lõpetanud maagümnaasiumi või kutsekooli (sellist kutsekooli, kus lüpsjaid koolitatakse, niikuinii pole, keegi ei läheks sinna), kus ta igal juhul on ju õppinud eesti ja välismaa kirjandust, integraalarvutuse aluseid (kuigi ta kummastki midagi ei mäleta), oleks nõus minema hommikul kell kaks – lauta? Sõnniku sisse. Külma kätte. Käed märjad. Lehmi lüpsma. Ja ega ma ei ütlegi, et peaks minema. Mis õigust mul öelda oleks. Ise ka ei lähe ju.
Aga Asta leidis, et olgu tuisk või mitte, tema peab minema. Nojah, meie sõit lõppes umbes kahesaja meetri pärast maantee pervel lumevallis. Lihtsalt ei näinud, kus tee on. Mitte midagi ei näinud. Ja kuigi Asta ja tema vapper poeg lükkasid, välja sealt enam ei saanud. Püüdsin Astat veel kord veenda, et ehk ta siiski läheb tagasi. Minu arust oli jalgsi minema hakkamine sõna otseses mõttes ohtlik. Lapsega. Aga temal ikka tema kell kaks. Tuisku nad kahekesi kadusid. Kergemeelne, rumal naine! Ma olin vihane. Auto oli siis nüüd tee ääres. Sõidab veel mõni otsa. Istusin autosse. Seal oli vaiksem. Astat ja tema poega polnud ka kaugtuledes enam näha. Tuisk oli nad neelanud.
Siis tuli auto. Vaatasin, kas peab kinni. Nagu lugeja ise teab, ega tuisus tingimata ei peeta kinni. Mine tea, k as pärast enam kohalt ära saab. Ja oma pere ootab. Jne. Ega ma ei ütlegi.
Pidas kinni. Tiit lükkas mu tee peale tagasi. Tegelikult Tiit, selgus, oligi teemees. Ta tegi oma ringkäiku, et kontrollida piirkonna teede olukorda. Väljalükkamises oli ta igatahes proff.
Vabanduseks, miks ma niimoodi rumalasti seal lumevallis kükitasin, rääkisin talle tollest "naisest lapsega", kes oli palunud mul ennast ära viia ja kes nüüd oma kerglase aruga jalgsi S. küla poole kõnnib. Tiit sõitis edasi.
Poole tunni pärast, kui ma juba sõprade juures soojas toas teed jõin ja oma üleelamistest pajatasin, Astat maapõhja kirudes (kergemeelne, vastutustundetu naine!), helises mu telefon. Olin Astale millegipärast oma numbri andnud. Muidugi, Tiit oli nad otse koju viinud, S. külla.
Tuleb öelda, et Tiidul polnud mingit vägevat neljarattaveolist elukat, tavaline "pirukas", nagu Tiidul ikka. Sest ka teedesüsteemis on suuremaid ülemusi, kes väärivad suuremaid autosid, ja loomulikult ei sõida nemad tuisuga mööda külateid. Selleks on Tiit. Ega tema ikka sisse jää.
Oskab sõita.
Sain aru, et ma olin Asta osas eksinud. Ta polnud mitte vastutustundetu, vaid vastupidi, absoluutselt, pimesi vastutustundlik. Tema peab kell kaks laudas olema. Ja on ka. Muidugi, oleks ju võinud varem minema hakata, mitte pimedas, lapsega veel! Aga selles asi oligi: Asta usaldus on sedavõrd suur. Ta teab, et kell kaks tuleb olla laudas, järelikult ta on. Ja ongi.
Kui ma aga ütlesin, et lugeja on kindlasti ka ise Astat kohanud, siis ei pidanud ma silmas just seda Astat. Lüpsja, nagu öeldud, on juba haruldus, isegi maal. Kes teist kohtas viimase aasta jooksul lüpsjat? Vähemalt enne majanduskriisi arvas mu tuttav farmer, et lüpsirobotitele pole alternatiivi, tema ei hakka Bulgaaria lüpsjatega ka jändama. Ja võib-olla tulevad robotid isegi hoolimata kriisist (mõni Tiit oleks seal siis operaatoriks-tehnikuks, kes hoolitseb, et masin alati töötaks), sest piima on ju ikka vaja, kriis või mitte.
Asta polegi enamasti lüpsja. Ja enamasti te ei pruugigi teada, et olete temaga kohtunud või et kohtute iga päev. Kui just järele ei mõtle. Sest Asta töötab igas vähegi suuremas asutuses, käitises ja ettevõttes. See naine, 40 pluss, kelle palka pole ammu tõstetud ja kelle töölaud on seal väikeses pimedas läbikäidavas ja tõmbetuulega ruumis. Asta, Kes Teab, Kus Miski On.
Asta käest saab alati küsida. Kuigi tal on nüüd lõpuks ka arvuti ja ta on selle ära õppinud, nagu ta kõik, mis vaja, on ära õppinud, peab ta siiski igaks juhuks paralleelsüsteemi. Tal on ruuduline klade, kuhu ta kirja paneb ja kust ta järele vaatab, kui vaja. Ta on asutuses olnud – noh, keegi ei tea, kui kaua. Ilmselt algusest peale. Juba vene ajal, kui siin oli veel… Kui aga tuleb koondamine, mõeldakse Asta muidugi kohe koondada, sest kõigi arvates ta ei tee ju eriti midagi: et eks teda siin rohkem harjumusest peeta. Astal pole mingit tähtsust ega autoriteeti.
Võib-olla ta koondataksegi. Aga võetakse kohe tööle tagasi, või pigem mõeldakse järele ja ikkagi ei koondata. Sest tegelikult ilma Astata ei saaks see asutus päevagi töötada. Asta on möödapääsmatu isegi veel pankrotipesas, sest kes siis veel teab. Ja ega uued omanikudki ilma temata hakkama saa. Mis ei tähenda, et kellelgi tuleks pähe tal palka tõsta. Asta teeb ju niikuinii ära kogu kontori töö. Aga ega ta ise ka nii ei arva. Tema arvab, et ülemused teavad, kuidas on.
Ma olen kindel, et ka Vabariigi valitsuse juures on Asta. Peab olema. Muidu valitsus ei valitsekski. Või noh, teda poleks. Sest valitseks – omavahel öeldes, mida see valitsus ikka valitseb. Valitsus ei tee ju tegelikult midagi, tal polegi midagi teha. Mida? Kui tuli kriis ja valitsusjuhid jälle kuskil kokku said ja pärast üheskoos rahva ette, sähvivate lampide valgele, kaamerate ette ilmusid, kas panite tähele, kui abitu näoga nad tegelikult olid? Mis nad parata saavad, nemad on ju ainult valitsus. Valitsus, arvamusliidrid, suurpankurid, Vabariigi president – ega neid tegelikult pole vaja. Poleks vaja. Nad ei tee mitte midagi ega saagi teha. (Mis ei tähenda, et nad poleks ülimalt hõivatud!) Aga nad usuvad, et teevad. Ja Asta usub. Ja Tiit usub. Mitte valitsust ennast, vaid seda, et valitsus valitseb. Ja selles mõttes valitsus teebki ja palju teeb – usku. Vähemalt seni veel. Noh, loodame… Pankade usk üksteise vastu sai otsa, ütlesid, raha netu. Kui ka valitsused üksteise vastu ja iseendasse usu kaotavad… Tõsi, nende krediitkaart on väga, väga suure limiidiga. Aga ikkagi limiidiga. Kui see kätte tuleb, mis siis saab?
Mitte midagi ei saa. Seda ma teile kinnitan. Pole valitsust, pole raha, pole panka. Pole hullu! Peaasi, et on Tiit. See keskastme spetsialist, keda kunagi ei edutata (sest ega ta loll pole, tema ei taha valitseda). Ta vaatab, et valitsuse maja saaks köetud. Tiidu paagis on ikka kütust. Peab ju kuidagiviisi saama, kus sa tohid tegemata jätta… Ja eriti Asta. Sest mida tähendab kollaps, süsteemide kokkujooksmine? Asta ruuduline kaustik ei jookse kunagi kokku.
Ta vaatab sealt järele ja ütleb. Asta läheb ikka lauta lehmi lüpsma. Mina usun neisse. Mina ei karda mingit kriisi ja ärge teie ka kartke. Mis see kriis meile ikka teeb. Valitsus või mitte, riik või mitte, raha või mitte. Asta ikka on. Ja Tiit.
Muide, minu hinnangul ongi kogu sellel kriisil üks ja põhiline põhjus: Tiit ja Asta hakkasid maailmast ära kaduma, harvaks jääma. Neil pole enam õiget järelkasvu. Aga õnneks nad päris kadunud veel pole. Ja õnneks ei tea ei Tiit ega Asta, et nad on Tiit ja Asta ja et see asi nende peal püsti seisab. Ega nad seda ei usuks ka, kui ütleks. Õnneks. Usuvad, mida vaja on uskuda.<
Toimetas: Rain Pruul