HIV-i nakatunute arv on Eestis aasta aastalt vähenenud.

http://www.ekspress.ee/2008/12/25/eesti-uudised/6007-2008-aastal-on-eestis-diagnoositud-541-hiv-nakatunut

2008. aasta 21. detsembri seisuga on Eestis diagnoositud 541 HIV-nakatunud isikut, teatab Tervisekaitseinspektsioon.
Nende hulgas on kinnipeetavaid 58. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirus diagnoositud 6905 inimesel, sealhulgas aids 250 inimesel.
Tallinnas on aidsi nakatunuid leitud sel aastal 25, Ida-Virumaal 21 ning Narvas 10.
HIV-nakatunuid isikuid on kõige rohkem diagnoositud Tallinnas – 215. Järgnevad Narva 157 ja Ida-Virumaa 123 nakutunuga.
Nakatunud mehi on avastatud 311 ja naisi 230.
Enim HIV-nakatunuid diagnoositi maikuus – 63.
2007. aastal diagnoositi Eestis 633 HIV-nakatunud isikut, sealhulgas kinnipeetavaid 68.

aasta avastatud HIV-positiivseid
2008 541*
2007 633
2006 668
2005 621
2004 743
2003 840
2002 899
2001 1474
2000 390
1999 12

*seisuga 22.12.08 (allikas:Tervisekaitseamet)

Meeleheitel? Vaatasin mina laua alla ja kapi taha, aga meeleheidet küll kuskil ei leidnud. Elu on suhteliselt lill, ainult raha võiks rohkem olla… aga kes meist ei mõtleks samamoodi? Ka nemad, kes igapäevaselt usinalt tööl käivad ja muidu tublid ühiskonnaliikmed on.

http://www.ekspress.ee/2008/12/23/meelelahutus/5990-minu-elu–koduperemehena

Ega ma ei pahanda, kui ma neile luuseri või oomega­isasena paistan. Mis parata, olen sihuke jobu kord, ei viitsi häbeneda kah. Tuleb nentida, mõni mees on sihuke tüüp, et nagu ei sobi hästi usinasse maailma. Ja pole mingit mõtet otsida põhjusi raskest lapsepõlvest või hulkuvatest geenidest. Lapsepõlv oli armas ja geenid on kah head. Ehkki vahel mõtled küll, kui kuuled, mis teised kodanikud sust arvavad, et… hee, kuidas siis nii. Ise pead ennast hästi mõnusaks mängukaru tüüpi mõmmiks, aga vahel kargab välja, et pigem jätad mulje vanast vastalisest ja muidu ebameeskondlikust tegelasest, kellele kaaskodanikud võivad ootamatult täiesti poogen olla.

Las siis istub sihuke kodus… vähemalt ei sega kedagi. Mida minamees teen juba neljandat korda oma elus.

See on kummaline elu ja igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Mõned aastad tagasi käis üle sihuke laine, et teeme paindlikku tööaega, laseme inimestel kodus töötada jne. Praeguseks on see vaimustus vist üle, sest – ega see nii lihtsalt ka käi.

Tööposti otsas tehakse sinu eest ära see raske sundimise töö, aga kodus pead ise ennast peksma. Tegelikult elab sinus vähemalt neli inimest – omanik, kes on ahne värdjas; tegevjuht, kes on nõme pugeja; raamatupidaja, kes numbreid ei tunne, ja siis, neljanda ja põhilisena, laisk ja õllehimuline tööjõud, kes ei viitsi, ei oska, ei taha ja on muidu saamatu. Jobu.

Ime siis, kui endaga tülli ei lähe. Aga kuidagi peavad asjad tasakaalu saama. Sa pead töötama. Sa pead järgmiseks kuuks õlle ja vorsti lauale saama, kas mis. Sellist Olimar Kallase karikatuuri tekstiga, kus pisike naine ajab miilitsat-majavalitsejat minema: jätke minu elukaaslase traumeerimine, ta on ja jääb minu ülalpidamisele, ei ole olemas. Ega tohigi olla, te kaotaksite enda vastu igasuguse lugupidamise, kui oleksite selline mokahabemega seksikas tolgus. Mitte isegi jobu.

Mistõttu romantiline ettekujutus, et ajal, kui tublid tööinimesed päeva esimesel koosolekul oma ainukest kordumatut elu hävitavad, avab meeleheitel koduperemees krõksti päeva esimese õlle, ongi vaid romantiline. Mitte et ei tuleks ette päevi, kui eelmainitud nelik kokku lepib, et: täna, mehed, joome õlut ja essugi ei tee! Aga need päevad on harvad. Väga harvad.

Kuna koduperemees teab hästi, et kaos varitseb siinsamas nurga taga, siis saab sellele vastu astuda ainult korraga – mida Chesterton nimetas mässuks looduse vastu. Ehk sa ei saa poole päevani magada. Sa ei saa ennast haigeks meldida – kelle ees? Ja sa oled ise kõiges süüdi, mis juhtub või juhtumata jääb.

Niisiis röögib kell seitse äratuskell ja kell kaheksa oled sa arvuti taga. Ilma õlleta, enamasti. Ja kribad, kribad, kribad… mõnikord tuleb välja ilge jamps ja siis on nii piinlik. Aga sa ise valisid ja teadsid pagana hästi, mis elu see selline on. Ning selles on palju mõnusat kah, olgugi raha alati vähe -aga kellel seda praegu üle on? Vabadus või mis see ongi, mis lusti pakub… Või siis tunne, et ehk on jumalal sinuga mingi plaan… Jobu, kes lohutust ei leia, eks?

2. detsembril tutvustati Sotsiaalministeeriumis analüüsi, mille tulemustest selgub, et enamik inimesi peab vaba kooselu abieluga sarnaseks. Eeldatakse, et riik kaitseb vaba kooselu sarnaselt abieluga, võrdsustamata sealjuures siiski üht teisega.

http://www.sm.ee/index.php?id=4&tx_ttnews[tt_news]=86&cHash=d4819e874f

Järjest enam paare elab koos, ilma et abiellutaks ning enamus lastest sünnib Eestis vabast kooselust. Vabas kooselus elavad ka samasoolised paarid. Ühiskonnas toimuvad muutused ja inimeste valikud seavad valiku ette ka riigi – kas ja kuidas ühiskonnas toimuvatele protsessidele reageerida. Riigi seisukohalt on oluline vaba kooselu partnerite sotsiaalmajanduslikke riske vähendada ning tagada vastastikused õigused ja kohustused.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna analüütiku Andra Reinomägi sõnul on Eesti ühiskonnas vaba kooselu kui üks kooseluvorm inimeste hinnangul igati tunnustatud. Sama osakonna analüütik Liina Järviste märkis, et Eesti seadusandluses käsitletakse kooselu vaid vähestel juhtudel. „Küll aga on mitmed riigid püüdnud erinevate regulatsioonidega vaba kooseluga seotud sotsiaalmajanduslikke riske maandada. Näiteks õiguslik kaitse toetuste ja kindlustuse saamisel, aga ka eluaseme, elatise ja vara küsimustes.”

„Kooselu lagunemisel võivad tekkida nii vara kui ülalpidamisega seotud küsimused. Hetkel on nö nõrgem pool see, kes oma õiguste tõestamiseks peab kohtusse pöörduma. Näiteks kui üks elukaaslastest sureb ja tema nimel on näiteks juhtumisi üüritud eluase, peab teine pöörduma kohtusse, et kooselu tõestada. Vastasel korral puudub tal igasugune õigus ühiselt kasutuses olnud eluasemele,” tõi Järviste näite.

Vaba kooselu puudutab üha suuremat hulka ühiskonnast. Samas tunnustab Eesti seadusandlus vaba kooselu vaid marginaalsetel juhtudel (näiteks tsiviilkohtumenetluse seadustik, kriminaalmenetluse seadustik, vangistusseadus ja riigihangete seadus).

Analüüsis tuuakse välja, et vastavalt ühiskonnas valitsevatele hoiakutele peaks riik vaba kooselu partnereid kaitsma, võrdsustamata sealjuures siiski vaba kooselu abieluga. „Kindlasti tuleb edasiste otsuste tegemisel arvestada sellega, milline on üldine hoiak ühiskonnas,” leiab uuringu kolmas autor Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant Kairi Kasearu.

Analüüsis „Abielu ja vaba kooselu: trendid, regulatsioonid, hoiakud” käsitletakse ühiskonnas toimunud muutuste taustal Eesti inimeste hoiakuid abielu ja vaba kooselu suhtes. Ühtlasi tuuakse näiteid erinevate riikide kogemustest vaba kooselu reguleerimisel.

Sotsiaalministeeriumi poolt väljaantud toimetis, mis tutvustab, kuidas ühiskonnas suhtutakse abielusse ja vabasse koosellu.

Eli Lilles
Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
eli.lilles@sm.ee  
www.sm.ee  

Lisainfo:
Poliitikaanalüüs „Abielu ja vaba kooselu: trendid, regulatsioonid, hoiakud”

Abielu väärtustatakse kõrgelt

Mitmed riigid tunnustavad vaba kooselu Analüüsi tulemuste põhjal võib öelda, et Eesti ühiskonnas hinnatakse abielu kõrgelt. Inimeste hinnangul toetab abielu traditsioonide püsimist (85% täiesti nõus või pigem nõus) ja on kõige parem viis partnerile oma pühendumust tõestada (70% täiesti nõus või pigem nõus).

Abielu juures peetakse oluliseks turvalisust ning eeskätt hinnatakse seda kõrgelt järglaste saamise korral: suur osa inimesi nõustus, et abielu pakub vaba kooseluga võrreldes suuremat kindlustunnet nii laste saamisel (74% täiesti nõus või pigem nõus) kui ka laste kasvatamisel (75% täiesti nõus või pigem nõus).

Abielu kõrval üha enam vaba kooselu paare

Lõppenud kampaania “Sina oled eeskuju!” mõju uuring näitas, et 35% lapsevanematest kavatseb muuta oma suhtumist ehk olla parem eeskuju oma lapsele.

http://www.sm.ee/index.php?id=4&tx_ttnews[tt_news]=95&cHash=80ea08dd97

Novembri lõpus viidi läbi uuring, et teada saada kuidas mõjutas 2008. aasta sügisel toimunud sotsiaalkampaania „Sina oled eeskuju“ lapsevanemaid.

Kolm lapsevanemat neljast ehk 75,8% pani kampaaniat tähele. Kampaania sõnumit tajuti hästi – 70% vanematest pidas sõnumiks eelkõige eeskuju andmist vanemalt lapsele. Lisaks sõnumile jäid küsitletutele meelde kampaania välimeedia plakatid – pooliku näoga vanem ja laps.

Küsitluses osalenud lapsevanemad hindasid kampaania mõju ühiskonnale ja endale oluliseks. Uuring näitas, et vanema ja lapse suhte üle hakkas kampaania mõjul mõtlema rohkem kui kaks inimest kolmest ehk 68%.

Uuringu käigus küsitleti telefoni teel 500 Eesti lapsevanemat, kes kasvatavad peres vähemalt ühte last vanuses kuni 17 aastat. Küsitlemine toimus ajavahemikul 20.november – 1.detsember 2008 kõikides Eesti maakondades. Vastajad leiti juhuvalikul telefonikataloogidest võetud numbritele helistades.

Sotsiaalkampaaniat “Sina oled eeskuju!” korraldasid Perekeskus Sina ja Mina, Lastekaitse Liit ning Sotsiaalministeerium. Teostaja oli Imagine AD.

Kampaania „Sina oled eeskuju!” kestis 13.oktoober – 26.november 2008. Kampaania eesmärk oli juhtida tähelepanu lapsevanema positiivsele eeskujule, et lapsest kasvaks vastutustundlik, ennast ja teisi väärtustav inimene.

Lisainformatsioon:

Perekeskus Sina ja Mina
Monika Soosaar
+372 56677 222
monika|ä|sinamina.ee

Jana Zdanovitš
Meedianõunik
Avalike suhete osakond
Sotsiaalministeerium
Tel 6269 323
GSM 505 7135
jana.zdanovits|ä|sm.ee

Eelmisel nädalal toimunud seminaril leidsid erinevate organisatsioonide esindajad, et lapse õigustega võiks tulevikus tegeleda eraldi ombudsman. Samuti toodi välja probleem ajakirjanduses, kus tihti ei lähtuta lapse huvides või avaldatakse teda kahjustavat infot.

http://www.sm.ee/index.php?id=4&tx_ttnews[tt_news]=96&cHash=51082a2210

Sotsiaalministeeriumi korraldatud seminaril arutati lapse õigusi, seoses Eesti kohustusega esitada Lapse õiguste komiteele riiklik aruanne ÜRO lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta 2008.aasta lõpuks.

Sotsiaalministeeriumi laste õiguste ja teenuste juht Anniki Tikerpuu hinnangul on aruande koostamise protsess hea võimalus tugevdada lapse õigustega tegelevate spetsialistide koostöövõrgustikku. „Aruande kokku panemiseks ootame osalema erinevate mittetulundusühingute ja ametkondade esindajaid. Eelmisel korral kritiseeriti meid, et ei kaasatud lapsi ja noori. Seekord üritatakse seda parandada ning kogume ka laste endi arvamusi,” ütles Tikerpuu.

Seminaril osalejad leidsid, et õiguskantsler riikliku lapse õiguste järelevalve institutsioonina ei ole hetkel kõikidele konventsioonist tulenevatele nõuetele vastav. Laste õiguste seisukohalt on vaja Õiguskantsleri Kantselei struktuur ja pädevus üle vaadata või luua eraldiseisev laste ombudsmani institutsioon. Järelevalve peab jälgima ja regulaarselt hindama konventsiooni täitmist, kuid samas olema ka lastele teada ja ligipääsetav. Kaebuste uurimisel ja lahendamisel peab arvestama lapse huve.

Leiti ka, et 2003.aastal Eestile tehtud soovitus tunnustada lapse õiguste alast koolitust ja integreerida õpetajate ja teiste erialaspetsialistide täiendkoolitusse, ei ole tänasel päeval piisaval määral ellu viidud. Inimõiguste õpetamine ja lapse õiguste tunnustamine ühiskonnas on riigi kohustus ning selles vallas on meil veel arenguruumi.

Mitmed seminarist osavõtjad tõstatasid ka ajakirjanduseetika küsimuse. Arutelul tõdeti, et ajakirjanikud sageli ei lähtu sündmuste kajastamisel lapse huvidest ning avaldavad lapsi kahjustavat infot. Näiteks toodi juhtumid, kus lapse väärkohtlemise või hooletussejätmise korral avaldatakse lapse isikuandmeid ning eraeluline teave.

ÜRO lapse õiguste konventsiooni täitmise aruande koostamise järgmise etapina oodatakse nii seminaril osalenutelt kui kõigilt ametkondadelt, huvilistelt ja ka lastelt ning noortelt täiendusettepanekuid ning konstruktiivset kriitikat raporti tööversiooni. Kõigi osapoolt ühiseks eesmärgiks on koostada ja esitada ÜRO-le riigi olukorda adekvaatselt ja objektiivselt kajastav dokument.

11.detsembril hotellis Tallinn toimunud seminaril osalesid ministeeriumite, Õiguskantsleri Kantselei, politsei ja mittetulundussektori esindajad.

Taustinfo:
ÜRO lapse õiguste konventsioon jõustus 1989.aastal. Eesti liitus sellega aastal 1991. Konventsioon on jõustunud enamikus maailma riikides ning see on loodud lapse õiguste kaitseks ja edendamiseks ning riikidele juhtnööride andmiseks.

Eestil on kohustus esitada perioodilisi aruandeid konventsioonis sisalduvate õiguste täitmise kohta. Eelmine riiklik aruanne esitati ÜRO lapse õiguste komiteele aastal 2001. 2003.aastal esitati Eestile soovitused lapse õiguste paremaks tagamiseks.

Ettekanded:
Kadri Soova Õiguskantsleri Kantseleist tutvustas 2003.aastal tehtud soovitusi lapse õiguste komitee poolt ning andis ülevaate, kuidas soovitusi on arvesse võetud. Peamine takistus nende täitmisel olid toimetulekuraskused peredes ning puudulikud vanemlikud oskused. Lapse heaolu takistab veel vägivald kodus ja koolis ning lapse erivajadusi mittearvestav haridussüsteemi. Soova juhtis tähelepanu ka alaealiste õigusrikkujate mõjutamise ja taasühiskonnastamise tõhustamise vajadusele. Soova tunnustas lapse kodakondsuse saamise protsessi lihtsustamist ning kodakondsuseta vanematele suunatud teavitustööd, pidades seda varasemast oluliselt efektiivsemaks. Positiivse aspektina tõi ta välja ka asjaolu, et alaealiste poolt ja vastu toime pandud kuritegude menetlemisel arvestatakse suuremal määral lapse õigustega.

Riikliku raporti kõrval on ka valitsusvälistel organisatsioonidel kohustus esitada Lapse õiguste komiteele täiendav raport, mis annab omapoolse hinnangu riigi tegevusele lapse õiguste valdkonnas ning kajastab objektiivselt mittetulundusühenduste ettevõtmisi. Malle Hallimäe Lastekaitse Liidust rõhutas, et lisaks infole ja soovitustele kajastatakse täiendavas raportis ka asjaolusid, millist rolli on mittetulunduslikud organisatsioonid valmis riigis lapse õiguste eest seismisel võtma.

Noorte arvamuse esindajana astus seminaril üles Johanna Olesk Pelgulinna Gümnaasiumist. Olesk rääkis lähemalt laste osalemise põhimõtetest ja praktilistest kogemustest, kuidas saab lapsi nende enda elu ja heaolu kujundamisel ühiskonnas kaasata. Johanna Olesk tõi välja, et kaasamine peab toimuma vabatahtlikkuse alusel. Kui noorte osalus piirdub üksnes koolis toimuva tegevusega, siis see võib tunduda noortele pealesurutud kohustusena, mitte vaba tahtena. Ühiskonnaelus kaasa rääkimiseks on tema hinnangul vaja kaasata erinevatest suhtlusgruppidest ja erineva taustaga tavalisi noori, kes on valmis pingutama ja vaeva nägema.

Toomas Palu UNICEFi esindajana tõi välja, et vaba aeg ja huvitegevus ning lapse kultuurialased õigused vajavad täitmist ja soovitas sellele valdkonnale rohkem tähelepanu pöörata. Ta viitas ka sotsiaalvaldkonna süsteemsuse arendamisele, sotsiaaltöö professionaalsuse tõstmisele ning ametkondade vahelise koostöö tõhustamise vajadusele.

Kaire Tamm Justiitsministeeriumist kinnitas, et tänaseks on lapsi puudutavad küsimused saavutanud kindla positsiooni õigussüsteemis. Justiitsministeeriumi tegevussuund on ennetustööl ning lapse huvide ja vajadustega arvestaval kriminaalmenetlusel. Näiteks on alaealiste kriminaalasju asutud menetlema kiiremini, väärkohtlemise ohvriks langenud lastele lisakannatuste vältimiseks kavandatakse muudatusi, et nende korduvat ülekuulamist kohtuistungil toimuks võimalikult harva. Kaire Tamm tõdes ka, et kui algselt oli planeeritud kogu justiitssüsteemis alaealistele spetsialiseerumist, siis hetkeseisuga on spetsialiseerumine toimunud täielikult vaid prokuratuuris.

Politseil valmis 2008. aastal plaan, mille alusel hakkab lastega seotud küsimustele süsteemne spetsialiseerumine toimuma ka politseiuurijate seas. Märt Kõrgmaa tutvustas politsei uut laste kohtlemise juhendit ning tõdes, et seni ainuke lastele spetsialiseerunud üksus tegutseb Põhja Politseiprefektuuris. Laste kohtlemise juhend on suur samm edasi suunamaks senisest enam tähelepanu alaealiste õigusrikkujate kõrval ka abi vajavatele ja hättasattunud lastele.

Haridusministeeriumi esindaja Merike Mändla tõi välja, et haridussüsteemis on toimunud oluline mõttemuutus lapse kui isiku arendamise ja väärtuste kujundamise osas. Loodava riikliku õppekava üldosas sisalduvad vaatenurgad, mis väärtustavad last kui isiksust ning rõhutavad kasvatusprotsessi olulisust koolisüsteemis. Samas tõdes ta ka, et kuigi meil puudub ühtne haridusstrateegia, on kogu haridussüsteem siiski kaetud valdkondlike arengukavadega.

Iisi Saame Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnast tõi välja laste tervisega seonduvaid aspekte. Selgus, et imikute, laste ja noorte suremus on meil pidevalt vähenenud, samas näiteks kroonilistest haigustest on psüühika-ja käitumishäirete esinemissagedus on jäänud aastate lõikes samale tasemele. Laste kehaline aktiivsus on küll mõnevõrra suurenenud, siiski on meil järjest sagenevaks probleemiks kooliealiste laste ülekaalulisus. Suitsetamist alustatakse järjest nooremas eas, eriti tütarlaste hulgas, samuti on suurenenud kaks või rohkem kordi elu jooksul purjus olnud laste osakaal. Laste tervisenäitajates saavutatud positiivsed muutused on paljuski seotud meditsiinisüsteemi arenguga. Positiivsete muutuste jätkumine eeldab tervisekäitumise muutusi, mille saavutamiseks on tervishoiu kõrvale vaja teiste sektorite tegevust väärtushinnangute ning turvalise keskkonna kujundamiseks.

Anniki Tikerpuu tutvustas Lapse õiguste tagamise strateegiat 2004-2008 ning edasisi plaane senise lapse õiguste alase tegevuse analüüsimisel ja edasiste arengute ning poliitikate kujundamisel. Eelmise riikliku raporti järgselt saadud lõppjäreldustes ÜRO Lapse õiguste komiteelt sisaldus ka soovitus keelustada meie seadusandluses selgesõnaliselt laste kehaline karistamine kui kasvatusmeetod nii kodus, koolis kui teistes lasteasutustes. Peale 2008. aastal läbi viidud kehalise karistamise vastaseid meediakampaaniaid on Sotsiaalministeerium võtnud järgmise aasta tegevuse üheks eesmärgiks keelustada laste kehaline karistamine lastekaitse seaduses. Samal ajal soovib Sotsiaalministeerium pakkuda vanematele abi ja tuge vanemlike oskuste arendamisel koos heade partneritega mittetulundusühendustest. Vanemate paremad lastekasvatusoskused annavad võimalusi kehalise karistamise asemel kasutada laste suunamiseks vägivallavabasid meetodeid.

Eli Lilles
Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
eli.lilles@sm.ee

Sotsiaalministeerium on töölepingu seadust ette valmistades pidanud esmatähtsaks Eesti tulevikku, majanduse arengut, turvalisi töökohti töötajatele ning ettevõtlussõbralikku keskkonda tööandjatele. Töölepinguseaduse eelnõu jõustumine 1. juulist 2009 aitab tööturul saavutada suuremat kaitstust ning paindlikkust, mis tänastes oludes on ülivajalik.

http://www.sm.ee/index.php?id=4&tx_ttnews[tt_news]=90&cHash=5a2028e07a

Majanduse jahtumine eeldab, et peame olema valmis kiirelt reageerima ning viima ka seadusandlusesse sisse vajalikud muudatused. Tänasel päeval on valdav enamus, üle 80% Eesti tööandjatest, alla kümne töötajaga väikeettevõtted. Seadusandlus peab toetama väikeettevõtte ümberkujundamist vastavalt turu vajadustele nii, et ettevõte püsiks, säiliksid töökohad võimalikult paljudele töötajatele ning edaspidi oleks võimalik töötajaid ka juurde värvata.

Töölepinguseaduse ettevalmistus kulges tihedas koostöös ametiühingute ning tööandjatega. Iga sõna ja iga rida arutati läbi ning kompromiss saavutati kolme osapoole vahel. Minister Maripuu sõnul ei saa nii oluline seadus, mis puudutab pea kõiki Eesti elanikke, sündida tagatubades: „Pea aasta tagasi süüdistasid ametiühingute esindajad ministeeriumi just vastupidises, et eelnõu valmis kabinetihämaruses ja neid ei kaasatud sellesse töösse. Ametiühingute juhi Harri Taliga tänane seisukoht, et edaspidi räägivad nad läbi ainult nende eelnõude osas, mis on saanud valitsuse selge seisukoha, ei aita üles ehitada kodanikuühiskonda, kus sotsiaalpartnerid avaldavad oma arvamusi meid kõiki puudutavate regulatsioonide kohta.”

Ametiühingute sees on uue töölepinguseaduse osas samuti erinevaid arvamusi.

Ministeeriumite kooskõlastusringil esitatud täiendused olid üksnes tehnilist, mitte sisulist laadi. Need viis muudatusettepanekut arutati sotsiaalpartneritega täiendaval kohtumisel läbi ja saavutati konsensus. Nii ei ole õige väide, et Riigikogus olev töölepinguseaduse versioon on täiesti uus.

Taustainfo:
Uus töölepinguseadus aitab senisest paremini kaitsta töötajate huve:

Laieneb töötuskindlustushüvitise saajate ring – hüvitist hakkavad saama ka need töötajad, kes lahkuvad töölt omal soovil või poolte kokkuleppel.
Suureneb töötuskindlustushüvitis: esimese saja päeva jooksul makstakse senise 50% asemel 70% töötasust ja alates 101. päevast senise 40% asemel 50%.
Töötuskindlustushüvitise alammäär tõuseb 50%ni eelmise aasta valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast.
Pikeneb töötuskindlustuse staaž rasedus- ja sünnituspuhkuse ja lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra.
Uus ühendasutus Eesti Töötukassa pakub tööotsijale vajalikke teenuseid ühtselt.
Üha olulisemaks saab elukestev õpe, pidev enesetäiendamine ning vajadusel ümberõpe, et töötaja omaks parimaid oskusi ning oleks valmis uueks väljakutseteks.
Õppepuhkust hakkavad saama kõik tasemekoolitusel osalejad sõltumata õppevormist ja õppekoormusest, neile säilib töötasu 20 kalendripäevaks.

Eli Lilles
Pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
eli.lilles@sm.ee 

Välisministeeriumis toimus 27. novembril 2008 soolise võrdõiguslikkuse arutelu seoses antud valdkonna uuringuraporti esitlemisega. Avatud Eesti Fondi võrdõiguslikkuse programmi koordineerija Selve Ringmaa poolt modereeritud koosolekul oli arutlusel arengukoostöö, kus Eesti annab oma soolise võrdõigulikkusega seotud kogemusi edasi Gruusiale, Moldovale ja Ukrainale.

Ettekandega astus üles Kadri Aavik (Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus), kes andis ülevaate naiste õigustest ja soolisest võrdõigulikkusest arenguriikides. Oma ettekandes tutvustas ta, kuidas algas arengumaade naiste kohta uuringute tegemine ning milliseid muutusi on see kaasa toonud nende naiste jaoks. Kadri Aavik andis ka lühiülevaate ja omapoolsed kommentaarid Eestile rahvusvahelises projektis „Gender Equality and Women’s Empowerment in Development Cooperation" antud soovitustele.
Arengukoostöö raames Eestis poolt läbiviidavast Gruusia naiste vägivallavastasest projektist andis ülevaate Helve Kase. Tema sõnul on arengukoostöös abi osutamisel kõige olulisem õppida lähedalt tundma riikide olemasolevat olukorda ja teha taustauuringuid, enne kui abi saab osutama hakata.
Arutlusel oli oluline teema ka see, et väga vajalik on soolisest võrdõigulikkusest rohkem teavitada ka Eesti inimesi, teadlikkus on seni vähene. Samuti tuleks senisest enam teavitada ka mehi.
Et info arengukoostööst jõuaks rohkemate huvilisteni soovitasid mitmed osalejad liituda Arengukoostöö Ümarlaua meililistiga.
Koosoleku tähtsamate tulemustena jõuti järeldusele, et on vajadus korraldada Välisministeeriumi ekspertidele ja Arengukoostöö Ümarlaua liikmetele koolitus, kuidas kirjutada ja hinnata arengukoostööprojekte soolise võrdõiguslikkuse perspektiivist (koolitajateks Soome ja Rootsi eksperdid ning ENUT); saata üleskutse naisorganisatsioonide listidesse uute arengukoostööprojektide algatamiseks; mõelda, kuidas arengukoostöö tegevustesse soolise võrdõigulikkuse teemat rohkem haarata.
Koosolekust võttis osa 15 naist erinevatest soolise võrdõigulikkusega seotud organisatsioonidest. EPNÜ poolt osalesid Mare Abner ja Kairi Rohtmets.

Selve Ringmaa, võrdõiguslikkuse programmi koordineerija Avatud Eesti Fondist:

27.novembril oli Välisministeeriumis väga huvitav diskussioon, kuidas suurendada arengukoostöö projektides sooperspektiivi ja algatada rohkem otseselt naiste olukorra parandamisele suunatud koostööprojekte. Arengukoostöö osakonna juhataja Marje Luup julgustas naisorganisatsioone, kel on partnereid meie arengukoostöö sihtriikides (Gruusia.
Moldova ja Ukraina), pöörduma Välisministeeriumi poole Arengukoostöö büroo üldmeilile arenguabi@mfa.ee  või Marje Pihlaku poole marje.pihlak@mfa.ee  uute sooteemaliste projektide algatamiseks ja tutvuma Välisministeeriumi veebilehel projektikonkursside võimalustega.

Omalt poolt julgustan naisorganisatsioone tutvuma Eesti arengukoostöö eesmärkidega Välisministeeriumi veebilehel http://www.vm.ee/est/kat_425/5082.html  ja lugema kogu „Arengukoostöö“ alajaotust. Kindlasti tasub uurida ka Eesti arengukoostööst huvitatud organisatsioonide võrgustiku AKÜ so Arengukoostöö Ümarlaua veebilehega www.terveilm.net ja
liituda nende meililistiga, kus uute konkursside kohta infot jagatakse. Listiga liitumiseks tuleb lihtsalt kiri saata Kaarin Piiskoppelile kaarin@terveilm.net  .

Lisan kirjale International Gender Policy Network’i (IGPN) uurimuse tulemused, kus juhitakse tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse projektide vajadusele Eesti arengukoostöös ja laiemalt Ida-Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia piirkonnas. Uurimuse tulemused saavad peatselt kättesaadavaks IGPN’i kodulehel www.igpn.net  .

Soovin edu projektide koostamisel soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks arengukoostöös!

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. Laupäeval, 29. novembril kell 14.00 -17.00 Tallinna Ülikooli peamajas (Narva mnt 25) ruumis P-223

Kavas:

1. Ülevaade II poolaasta tegevusest

2. ENÜ tegevuskava 2009-2010 arutelu ja kinnitamine

3. ENÜ järgmise aasta tööplaani arutelu

4. Jooksvad küsimused

Oodatud on eelkõige organisatsioonide volitatud esindajad või nende asendajad, kuid loomulikult on üritus avatud kõigile meie naistele.

Osavõtust palun teatada eha.reitelmann@gmail.com  või helistada 5265927 hiljemalt järgmiseks kolmapäevaks, 26. novembriks. Et arutame väga olulisi küsimusi, palun juhuks, kui te ise ei saa osaleda, volitada kedagi enda asemele.

EPL Online – 25. november 2008. Lähisuhtevägivallaga tegelevad organisatsioonid kaebasid Postimehe pressinõukokku, kuna ei ole rahul, kuidas leht kajastas hiljuti Tartus toimunud mõrva.

Pressinõukogu menetlusse on võetud kaks artiklit: 14. novembri 2008. aasta Postimehes ilmunud Martin Pau ja Risto Berendsoni artikkel "Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine" ning Dagne Hanschmidti artikkel „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!”.

Kaebajate hinnangul kirjutatakse seal mõrvast moel, mis on rikkunud avalikkuse õigust saada tõest ja igakülgset teavet ning naistevastast vägivalda käsitletakse väga stereotüüpselt. Lisaks kirjutati tragöödiast toonil, mis on sobimatu ja solvav, leiavad kaebajad. Samuti ei ole kaebajad rahul, et kohe avaldati ohvri täisnimi, pildid ja hulga eraelulisi detaile.

„Kahes artiklis süüdistatakse mõrvaohvrit selles, et ta ise põhjustas enda vastu korda saadetud kuriteo,“ seisab kaebuses. „Artikli autorid õigustavad noore naise mõrva sellega, et tema taust oli „kõike muud kui korralik”. Naistevastast vägivalda käsitletakse väga stereotüüpselt ja lugejatele püütakse tekitada arusaam, et teo eest vastutab ohver, mitte kurjategija. Paratamatult tekib paralleel möödunud aegade käsitlustega, kus seksuaalkuritegude ohvreid pandi vastutama vägivalla eest, viidates nende eluviisidele ja muudele, ebaolulistele asjaoludele nagu riietus, alkoholijoove või seksuaalkontaktide arv,“ öeldakse kaebuses.

„Rasket isikuvastast kuritegu kajastatakse ilma et toetutaks tõenditele või kontrollitud informatsioonile, spekuleerides ja fantaseerides korrakaitseorganite poolt sel hetkel veel uurimata teo põhjuste üle. Artikli kirjutajatel ei ole olnud vähimatki pieteeditunnet kannatanute ja nende lähedaste suhtes, kirjutajaid on justkui kannustanud üksnes sensatsioonihimu. Koheselt avalikustati ohvri täisnimi, pildid ja hulgaliselt eraellu kuuluvaid detaile, mille osas avalikkuse huvi puudub,“ leiavad naisorganisatsioonide esindajad.

Allakirjutanud paluvad pressinõukogul arutada kõnealuste artiklite võimalikku mittevastavust Eesti ajakirjanduseetika koodeksile.

Kaebusele on alla kirjutanud järgmised inimesed:

Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja
Kadi Viik

Tallinna Naiste Kriisikodu
Inga Mikiver

Viru Naiste Varjupaik
Angela Olt

Viljandi Naiste Varjupaik
Marju Tuoppi

Valgamaa Naiste Varjupaik
Eevi Ahun

Tartu Naiste Varjupaik
Sirje Otstavel

Järva Naiste Varjupaik
Leili Pruun

Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaik
Lilli Andrejev

Eesti Maanaiste Ühendus
Tiiu Soans

Eesti Naisliidu Tallinna Koda
Marge Tee

Eesti Naiste Liiga
Lena Blum

Eesti Noorte Naiste ja Noorte Meeste Kristlike Ühingute Liit
Ene Roos

Eesti Puuetega Naiste Ühendus
Mare Abner

ENÜ Sihtasutus
Eha Reitelmann

Ida-Virumaa Naiste Ühendus
Ene-Eha Urbala

IRL Naisühendus
Epp Rebane

Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing
Tiia Järvpõld

Mäeküla-Nurmsi Külaselts
Ulvi Meikup

Naiskoolituse Keskus
Riina Kütt

Valgamaa Naisteühenduste Ümarlaud
Helju Hõbe

Võrumaa Naiste Ühendus
Tiia Must

IRL Naiskogu liige Lia Murs

IRL Naiskogu liige Aino Vall

Järgmine pressinõukogu istung toimub 11. detsembril ja siis tuleb ka käesolev kaebus arutlusele.

Pressiteade. 25.11.2008.

ENÜ Valge Lindi auhinna pälvib Jõhvi vallavolikogu

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua (ENÜ) poolt viiendat korda väljaantava Valge Lindi auhinna pälvib sel aastal Jõhvi vallavolikogu.
Auhind antakse Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaiga tegevuse toetamise eest.
Eriti tunnustab ENÜ volikogu arengukomisjoni esimehe Kalev Nauri rolli läbirääkimistel Jõhvi vallaga, mis lõppesid varjupaigale tasuta ruumide eraldamisega 10 aastaks. Samuti on Kalev Naur seisnud hea selle eest, et järgmise aasta eelarvesse planeeritaks summad tugikeskus-varjupaiga rahaliseks toetamiseks.
Naiste varjupaik on Ida-Virumaal avatud 2006. aasta märtsist ning see teenindab abivajajaid kogu maakonnast. Lisaks turvalisele pelgupaigale pakutakse varjupaigas vägivallaohvritele psühholoogilist ja juriidilist abi ning ööpäevaringset telefoninõustamist.

Valge Lindi auhind kuulutatakse välja rahvusvahelisel naistevastase vägivallaga võitlemise päeval, 25. novembril ja antakse pidulikult üle 30. novembril ENÜ ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu korraldataval konverentsil „Kui armastus teeb haiget“ Tallinna Ülikoolis, Uus-Sadama 5. Konverentsil käsitletakse naistevastase vägivalla vastaste rahvusvaheliste kokkulepete täitmist Eestis ja teistes Euroopa riikides.

Esimese Valge Lindi auhinna andis ENÜ 2004. aastal Lääne Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna politseidirektor Joosep Kaasikule, kelle töö tulemusel viidi Eesti Sotsiaalprogrammide Keskusega koostöös läbi pilootprojekt, millega täiustati perevägivalla kajastamist Eesti politseistatistikas.

2005. aastal pälvis auhinna Põhja Tallinna Valitsus, mis tollase linnaosavanema Sirje Potissepa eestvedamisel toetas esimese pealinna ametiasutusena praktiliste sammudega naiste varjupaiga avamist Tallinnas.

2006. aastal anti auhind Tartu Naiste Varjupaigale USA meesterapeudi Lundy Bancrofti raamatu „Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed“ eesti keeles välja andmise eest.

2007. aastal anti auhind Tapa vallavalitsuse sotsiaalnõunik Ene Augasmägile panuse eest Tapal asuva lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste varjupaiga avamisel, aga ka teema laiemal teadvustamisel kogu maakonnas.

“On väga oluline, et naised saaksid lähisuhtevägivalla puhul heal tasemel abi üle Eesti, sõltumata elukohast. Heameel on tõdeda, et üha rohkem on kohalikke omavalitsusi, kes seda mõistavad ja naiste varjupaikade tegevust toetavad ” arvas ENÜ eesistuja Laine Tarvis.

Vastavalt 1995. aastal ÜRO IV ülemaailmsel naiste konverentsil vastuvõetud Pekingi tegevusplatvormile tuleb valitsustel, sh kohalikel omavalitsustel kindlustada hästi finantseeritud varjupaikade olemasolu vägivalla ohvriks langenud naistele, samuti psühholoogilise, meditsiinilise ning muu nõustamise võimalus ning tasuta või odav õigusabi neile, kes seda vajavad.

INFO:
Laine Tarvis
Eesti Naisteühenduste Ümarlaua eesistuja, tel. 56223718, laine.tarvis@mail.ee  

Eha Reitelmann
Eesti Naisteühenduste Ümarlaua peasekretär, tel. 5265927, eha.reitelmann@enu.ee  

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (www.enu.ee ) on avatud ja demokraatlik naiste ühenduste koostöövõrgustik, mis ühendab üle 150 erineva naisühenduse.
ENÜ sihiks on kujundada naiste ühised seisukohad olulistes ühiskonnaelu küsimustes, et dialoogis avaliku võimuga edendada osalusdemokraatiat ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust.