Naine kolis välja ja võttis lapse kaasa, kõige hullem, kui teadmata kohta välismaale. Last ta ei näita, kuid alimente küsib küll. Paljude isade suurim mure ongi, et nad maksavad küll toetust, kuid on jäetud ilma õigusest näha oma last.

Postimees: 05.07.2008 http://www.postimees.ee/?id=18916

Praegu suurema osa ajast Soomes töötav Jaan (34, nimi muudetud – toim) jäi oma esimesest tütrest ilma pärast seda, kui oli teda kuus aastat üksi kasvatanud.

Siis tuli naine ja varastas lapse hoovi pealt ära.
Varem oli paar aastat koos elatud. «Olime noored ja rumalad, mina olin maalt pärit poiss, naisterahvas Tallinna beibe,» kirjeldab Jaan. Ühel hetkel koliski naine Tallinna tagasi, laps jäi Jaanile.

Kuue aasta pärast mõtles naine ringi. Jaan andis asja kohtusse, et tütart tagasi saada. Kohus otsustas, et kuna laps on hetkel ema juures, siis sinna ta ka jääb, tõdeb Jaan kohtu vigasele loogikale viidates.

Kohus naisele alimente tookord ei määranud. Isa-ema leppisid kokku, millal isa last näha saab, ja Jaani sõnul alguses kõik toimis. «Viimane kord plika tuli ja nuttis, et ta ei taha enam Tallinna minna,» sõnab Jaan. See oli viimane kord, mil mees oma tütart nägi, ja nüüdseks on sellest möödas kolm aastat.

Jaan on tüdrukut portaali Rate kaudu otsinud ja talle seal kirjutanud. «Jutt on kuidagi maru ülbe. Laps ei räägi sellist juttu,» ütleb ta saadud vastuse kohta kurvalt.

Teise naise ja tütrega juhtus Jaanil peaaegu samamoodi. Esimest korda kolis naine välja neli aastat tagasi, võttes lapse kaasa. «Esimesel kuul helistas juba jurist, et kus alimendid on,» märgib Jaan. Kahe aasta pärast tuli naine koos lapsega tagasi.

Nii aga asi ei jäänud. Naine otsustas uuesti lahkuda. «Viis lapse minu vanemate juurde ja helistas, et kolis välja,» kirjeldab Jaan. Nüüdseks on ta tütart kaks aastat ise kasvatanud. Lapsega on kogu aeg kohtunud ka ema, kuid lapsele toetusraha maksnud pole. «Hea kui plikale jäätistki ostab,» ütleb Jaan.

Nüüd, kui tüdruk kooli minemas, nõuab ema teda enda juurde. «Ütlesin, et ega ta mingi mänguasi ole,» ütleb Jaan. Ilmselt tuleb jalge alla võtta kohtutee. Jaan ei ole enda sõnul last kindlasti nõus ära andma. «Kasvatasin, saan hakkama, pole probleemi. Niimoodi tilgutada, et võtan ära, annan tagasi, pole mõtet,» on mees veendunud.

Lapse huvid esikohal

Ta tunnetab, et üldlevinud seisukoha järgi on mehed «pahaks» pooleks. «Eesti riigis on praegu niimoodi, et isadel suurt sõnaõigust lapse suhtes pole,» tõdeb mees.

Ka Peetri (46, nimi muudetud – toim) suurim mure on, et ta ei näe oma väikest last. «Minu meelest on esmane lapse huvi suhelda oma mõlema vanemaga ja elada turvaliselt, kui aktsepteerime, et mõlemad vanemad on võrdsed.»

Kogu seadustik, mis käsitleb laste teemat, lähtub lapse huvidest. «Laps armastab nii ema kui isa ega tohiks olla selleks objektiks, kelle abil vanemad klaarivad oma suhteid,» sõnab Peeter. «See on põhiline, et makstakse kätte ja nõutakse suurt summat alimente,» iseloomustab Peeter paljude naiste käitumist.
Kuna ta ei tea täpset aadressi, kus tema laps välismaal elab, ei saa ta pöörduda sealsesse lastekaitsesse ega Eesti kohtusse.

Ta on palganud parimaid advokaate, et saavutada regulaarseid kohtumisi oma lapsega, kuid nende pakutud lahendused pole olnud pädevad.

Riigi tegevus pole piisav

Kohus on Peetri sõnul äärmus ja pikaajaline manipulatsioonide tander. «Miks peab isa kohtus aastaid tõendama, et ta tahab lastega kohtuda, kui see on ta seaduslik õigus?» küsib ta.
Lastekaitsest ei ole Peeter abi leidnud, sest sealne spetsialist püüdis tema sõnul pigem teemast vabaneda.

Peeter pakub lahenduseks nn lapsega suhete jätkamise tuba, kus lapsega kokkusaamise võimaluse kaotanud vanem saab uuesti alustada suhtlemist oma lapsega. Kohal oleksid turvamees, psühholoog, lastepsühholoog ja lastekaitsetöötaja.

Peeter on seisukohal, et mõlemad vanemad peavad last materiaalselt toetama, ning taunib kohustustest kõrvalehiilimist. «Kui üks vanematest pole võimeline oma last toetama, siis peaks riik selle vanema asemele astuma ja riigi nõue pöördub tema vastu,» peab Peeter riigi praegust tegevust üksikvanemate laste toetamisel ebapiisavaks.

Jaak Urmet, rohkem tuntud kirjanikunimega Wimberg, on MTÜ Isade Eest initsiatiivgrupi liige ja kuulub samuti nende vanemate hulka, kes on oma lapsest lahutatud. Tema järeltulija elab emaga Luksemburgis.
Urmeti sõnul on piiriülesed suhted laste ja vanemate vahel Eestis seadustega täiesti reguleerimata. Kasutada saab vaid Haagi lasteröövi konventsiooni, mis on äärmuslik variant.

«Õigus oma last näha on paberil kirjas, aga kui lapse ema ütleb, et laps on haige, ei ole kodus või et ei anna, kui mees elatist ei maksa, siis puudub isal igasugune päästevõimalus,» tõdeb Urmet. Isade ühendus püüab tema sõnul murendada tava, et kohtus jääb õigus emale ja kõik põhineb ühe vanema suval.

«95 protsendil juhtudest määratakse laps emale, normaal­ses ühiskonnas võiks see suhe olla 70:30,» märgib isade ühenduse teine juhtfiguur Urmas Pardane. Tema sõnul on üksikisasid Eestis vähe, kuid kui palju täpselt, ei ole puuduliku statistika tõttu võimalik öelda. «See näitab, et ühiskonnas on asjad kreenis,» lisab Pardane tõsiselt.

Riik peaks kohtuta leppimist toetama

Eesti Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm on seisukohal, et paljuski omavalitsuse pädevuses olev lastekaitse tegevus on Eestis praegu kehvalt välja arendatud. Lõhkiläinud perede sidumiseks on tema sõnul üle maailma laialt levinud lepitusteenuse praktika, mida Eestis vähe kasutatakse. «Lepitusteenuse puhul aitab lepitaja inimestel emotsioonidest üle olla ja mitte tekitada traumasid lastele,» selgitas Tamm ja lisas: «Ega see kohtukull meid väga ei aita.»

Kuigi ka lastekaitsetöötaja võib täita lepitaja rolli, on Tamme sõnul selleks Eestis spetsialiste koolitatud juba 15 aastat. «Aga neile pole leitud eriti rakendust, sest seadus ei kohusta inimesi lepitust läbima,» kahetses ta. Tamme sõnul ei ole inimesed ka sellisest teenusest eriti teadlikud ning pole institutsiooni, kes selle kasutamise kinni maksaks. Ta pakkus, et seda võiks teha kohalik omavalitsus või sotsiaalministeerium.

Lepitajalt võiks Tamme sõnul abi saada nii see vanem, kes oma lapsest on lahutatud, kui see, kes soovib, et teine pool oma lapsele tähelepanu pööraks. Tee lepitaja juurde võib vanem Tamme sõnul leida lastekaitse kaudu. (PM)

Mõned kommentaarid:

emma: Lugedes kommentaare on asi kuidagi segane.On olemas emad ,kes kogu jõu ja energia lastele pühendavad ja isad kes samuti seda teha tahaksid.On emasid kes saavad justkui kergelt kätte suured summad lastele ja ise enda peale kulutavad ,ja isad kes jõuavad palgata kallid advokaadid ja nõustajad aga laste jaoks nagu midagi anda ei saa.Kõigile on justkui liiga tehtud ja ei oskagi nagu seisukohta võtta kelle poolt hoida.Tahaks nagu laste poole hoida ,aga ka enam aru ei saa,kas laps peaks tõesti isa juurde elama minema või olema ema juures.Minu arust on meil see juriidiline pool justkui nagu ameerikas igal ühel olgu aga advokaat.Aga me nagu ei ela ameerikas vaid eestis ja seega jääb peaaegu alati kannatajaks see kes ei jõua oma õiguseid rahaga ära osta.Praegu oleks nagu kõigil neil kes siin õnnetud ja hädas õigus õiglusele,aga pole ju.Kust tuleb viha ja pessimism ikka sellest sellest samast olukorrast,kui tunned et sul oleks õigus aga sinu õiguste peal tallatatakse ja meie lapsed jälgivad seda teraselt kuidas neisse suhtutakse ja kardan et tulevikus maksab see meile kallilt kätte.

» hhh: Minu esimese poja issi sai alimentideks 350 eeku kuus, mida siiani ei maksa:))
Nüüd poiss juba 15, mul uus mees, peres õed-vennad.
Poiss suhtleb pärisisa poolse vanaemaga, alles hiljuti käis tal maal külas. Küsisin siis pojalt, kas pärisisa ka nägi ja temaga rääkis. Poiss ütles, et nägi jah, "issi" istus autos ja vahtis vaikides niisama. Järgmine kord lubas poeg siis küsida, et mis vahid, töll. Mulle see suhtumine päris meeldib, igaühele tema teenete järgi: kasuisa on see, keda austatakse ja isaks peetakse:))
Jõudu,armsad üksikvanemad. Kaklemisel pole mõtet, elama peab ikka ise. Säästke oma lapsi vihkamisest.

Hüljatud naised on hädas oma laste isadelt lastele elatisraha kättesaamisega, arutletakse, kuidas peaks riik/kohus neid aitama ning mehi karistama, mis kasu oleks elatusrahafondist või kuidas võiks maksuamet elatise maksjate tegelikke sissetulekuid paljastada.

Postimees: 04.07.2008

Need kõik on tagajärjed. Püüame jõuda ka juurteni: miks Eesti mehed käituvad nagu rekkajuhid, «sõites läbi» ühe pere teise järel? Millest tuleb vastutustundlikkus ja -tundetus? Ja kuidas kasvavad mehed, kes käituksid mehelikena – ega nad ometi tule nendest lõhutud peredest?

Mehelikkuse olulisim allikas on naiselikkus, see on nagu toitev väetis mehelikkusele. Kui mehe läheduses on naiselikud naised, tekib mehel soov olla parimas mõttes mehelik. Emal on siin peres eeskujuna ülitõsine kandev roll.

Paraku on Eestis kümneid tuhandeid ühe vanemaga peresid. Üksikisana pean minagi tunnistama, et püüan, kuidas ma püüan, aga kui teist vanemat pole, jäävad lapsel paljud oskused ja tunded saamata…
Kui Eesti tahab olla tugev riik, siis selle alus on tugev perekond. Kõik meie teod, mõtted, tunded peaksid toetama tugeva, püsiva perekonna mudelit. Paraku meenub vastupidise näitena pereseaduse muutmise eelnõu.

Paar aastat tagasi oli eelnõu algvarianti sisse kirjutatud võimalus eelmine perekond enda küljest valutult ja odavalt maha raputada. Nii oleks mugav, kusjuures laste saatus oli enam-vähem nagu ülearustel kassipoegadel. Õnneks ei jõudnud eelnõu kooskõlastusringilt kaugemale. Mina pean sellist eelnõu tellimuseks: paljude edukate isade soovunelm on iga paari aasta järel partner noorema ja kaunima vastu vahetada ning senine pere sinnapaika jätta.

See pole popp ega moodne seisukoht, aga – kas soolise võrdõiguslikkuse taotlemine kõikjal ja kõiges on ikka õige? Kas just see pole üks asju, mis naiselikkust tapab? Ükskord kohtuvad mees ja naine veel poksiringis, sest nende kehakaalud on ju võrdsed.

Soorollide kiire segunemine tänapäeva maailmas on omamoodi negatiivse mõjuga paratamatus. Selmet rõhutada naiselikkust ja mehelikkust, naiselikke ja mehelikke väärtusi, saadakse kõiges üha sarnasemaks, isegi tänavapildis. Kleidikandmise oskus on kahanenud nii, et etikett teeb selle kohustuslikuks veel vaid koolilõpetamisel, pulmas ja matusel.

Vanade mudelite kadumise üks näide on ka see, et enam ei ela koos kolm põlvkonda. See oli hea, toimiv kooslus, aga tagasi pöörata ei saa seda enam isegi jõuga. Tuleb õppida peresid koos hoidma ka ilma kolme põlvkonna mudeli toeta, kuid hetkel me ei oska seda.

Tugev ja püsiv pere ei ole ainuüksi inimeste eraeluline probleem, vaid aitab otseselt tagada riigi julgeolekut. Toogem Eestile võrdluseks Soome. Sealse haridussüsteemi aluseks oleva õppekava sisuks on loovuse kasvatamine ja oskuste andmine. Alates neljandast klassist omandavad lapsed tehnilisi ja käsitööoskusi. Nii tuleb neil tahe midagi oma kätega teha ning usaldus, et saadakse hakkama.

Ja sealt tuleb mehelikkus! Iga Soome mees suudab oma kätega maja üles ehitada. Miks Soome võitis Talvesõja? Miks soomlane armastab Soomet? Sellepärast, et nad on palju rohkem oma kätega teinud kui näiteks eestlased. Meil on suundumus paraku teistsugune: teenida rohkem raha, et osta asju ja teenuseid, palgata töömehi midagi valmis tegema. Ostetuga-kinnimakstuga pole aga kaugeltki sellist sidet nagu ise tehtuga.

Kõige odavam viis riiki kaitsta ja kaitseTAHET süvendada on saada oma maale tugevad oskustöölised. Mitte asjata pole kogu Euroopas suurimaid probleeme pidevõppe korraldamine ja inseneriõppe eelisarendus. Soomlaste kutseõppeklassides on alati maailma uusim tehnika ja tehnoloogia ning see mõjutab juba otseselt majandust. Pole juhus, et Nokia – võtkem seda sümbolina – leiutati just Soomes.

On rõõmustav, et lünki pereõpetuse jagamisel on hakanud täitma mittetulundusühendused, ehkki nende pakutav pole süsteemne ega jõua kõigini. Kui riiklikult korraldatavale pereõpetusele lisanduks riigikaitseõpetus, võiksid need moodustada terviku ning me saaksime loota tugevale perekonnale ja eestlusele tulevikus.

Kõigil meestel, kes kaaluvad naise ja laste hülgamist, tuleks enne selle otsuse tegemist kümme korda mõelda enda, oma laste ja oma riigi peale. Tunded ja suhe võib otsa saada, aga sellega ei tohi lõppeda kohustused ja austus oma laste ema vastu ning armastus laste vastu peab jääma. Kord saame kõik vanaks ja praegusel käitumisel võivad kibedad viljad olla, vigu parandada on siis aga hilja.

Rongaisadega, kes oma lapsed hülgavad ja elatiseta jätavad, võiks käituda Julianus Inkasso eeskujul. Kui äris tekkivaid võlglasi lehes maha kuulutada on tavaline, siis kes keelab nende isade avalikustamist, kes on võlgu oma laste ees? Muide, puudega lapsega perede puhul hülgab mees üheksal juhul kümnest pere, sest ta on nõrk, armetu ja vastutustundetu. Andku mehed mulle andeks need karmid sõnad, kuid keegi peab tõe välja ütlema.

Meile kõigile, kes me koos olemegi riik, oleks praeguses olukorras parem, kui Eesti järgmises valitsuses oleks rohkem naiselikku empaatiat. Pere hüljanud isadelt laste elatisvahendite väljamõistmine peaks aga olema lihtne, arusaadav ja karm.

Ülalpool sai juba selgitatud, miks riigi julgeoleku alus on tugev pere. Hädavaresed ja vastutustundetud mehed pole need, kes suudaksid vajadusel oma riigi eest välja astuda. Sellepärast peaksime kõik, kellele on oluline Eesti riigi ja rahva käekäik, tegema kõik endast oleneva selle muutmiseks

Eha Reitelmanni kommentaar:

Saadan teile edasi muidu toreda artikli tänasest Postimehest, aga kahjuks on tõrvatilgaks meepotis autori arusaam (õieti küll mittearusaamine) soolisest võrdõiguslikkusest ja soorollidest…tema vaenekene näib tõsimeeli uskuvat, et võrdsus tähendab ühetaolisust ja naiselikkuse peamiseks avaldumisvormiks on kleidi kandmine.

Kas laps süüa tahab? – Tahab. Kas lapsel on riideid vaja? – On. Äkki peaks siis lapsele selle tarvis raha andma? – Peaks. Miks te siis andnud ei ole? – Ei oska öelda. Kuhu te raha kulub siis? – Enda peale.

http://www.postimees.ee/040708/esileht/siseuudised/339255.php

Ei, sõbrad, see ei ole sketš mõnest huumorisaatest. See on tõestisündinud lugu, dialoog kohtusaalist. Küsijaks kohtunik ja vastajaks isa, kes on jätnud tasumata 102 000 krooni elatisraha oma pojale.

Harju maakohtu kümme selle aasta nn alimenditoimikut, mis Postimees luubi alla võttis, polnud sisu poolest üksteisest kuigi erinevad. Ikka üks ja seesama. Naine ja mees kohtusid, armastus õitses ja perre sündis laps. Siis sai armastus otsa, laps jäi emaga ja isa lahkus. 

Algatati kriminaalasi ja isa tiriti pagendusest kohtu ette. Seal valasid lastehülgajad verbaalseid pisaraid, tunnistasid pattu ning jutustasid raskest majanduslikust seisust. Töötusest, luhtaläinud ärist, haigest emast, röövitud rahast, toitmist vajavast uuest perest jne.

Lapsed meenuvad kohtus

Kohtus olid kõik kõvad lubajad – nüüd hakkame paremateks isadeks, kohe hakkame maksma. Et isadel raha ja vara ametlikult polnud, vastupidist riik aga tõestada ei suutnud, lajatas kohus valdavalt sama puuga – paariks kuuks vangi. Kuid… tingimisi.

Näiteks seesama Andrei, kes kohtuniku ees tunnistas, et kulutab raha vaid enda peale, mõisteti tänavu veebruaris tingimisi vangi neljaks kuuks. Oma naise Tatjana ja poja Valentini jättis ta maha 1999. aastal, kui poiss oli kahene.

Aasta hiljem käskis kohus Andreil maksta pojale kuus 1100 krooni elatisraha, ent nii suurt ühekordset summat ei näinud pere kaheksa aasta jooksul kordagi. Tõsi, kolmeaastasena oli praegu 11-aastane Tallinna maletšempion isalt kingiks saanud ühe mänguauto.

Üks Andrei peamisi vabandusi, miks ta kaheksa aastat poja eest üldse hoolt ei kandnud, oli see, et ta loobunud juba 2000. aastal vanemlikest õigustest ega pidanud enda arvates seetõttu ka pojale elatist maksma. Et kohustused sellest hoolimata jäävad, sai mees enda väitel teada alles nüüd, kohtu ees seistes.

Eriti põnev on aga 40-aastase ärimees Juri alimendikaasus. Kunagi Tallinna kaitsepolitsei peamaja taha Endla tänavale erootilise massaaži salongi püsti pannud Juri on nagu kägu, kes poetab muna igasse pessa.

Mees suutis aastaid elatisraha maksmata jätta koguni kahele oma eri suhetest sündinud pojale – Nikitale (15) ja Andreile (18). Ekskaasad nõudsid kohtu kaudu poegade ärimehest isalt sisse tähelepanuväärseid summasid – esimesele 800 ja teisele 250 krooni kuus.

Maksmine käis aga papale üle jõu, mistõttu sai mees esimest korda rahatrahvi juba 2000. aastal. Juri selgitas, et raha maksmast takistasid töötuse- ja rahaprobleemid, ehkki mehel olid samal ajal passis templid reisidelt Madridi, Hamburgi ja Kanaari saartele.

Töötus ja rahaprobleemid

Kuigi vahepeal suutis mees ühekordseid ligi 10 000-krooniseid makseid siiski teha, seisis ta 2008. aastal jälle sama süüdistusega kohtu ees.

Endine massaažisalongi ning nüüdne autopesula omanik põh­jendas hoolimatust mitmeti – endised ärid läksid aia taha, pank küsib iga kuu 4000-kroonist laenumakset, uues peres vajab toitmist juba uus, kolmas laps ning kõige tipuks kõige etem… Ajal, kui autopesulate taga on maratonjärjekorrad, teenib ta pesula omanikuna ja seda juhtides palka 7000 krooni kuus.

Et vastupidist politsei tõestada ei suutnud, saadeti Juri neljaks kuuks tingimisi trellide taha.

Kas Andrei ja Juri on asunud nüüd, pärast värsket kohtuotsust oma isakohustust täitma, pole paraku teada. Nii nagu ei ole teada, kas kahel juhul kümnest ei pea naised tagantjärele iseend kiruma, et nõustusid mehe veenmisel kriminaalasja enne kohtuotsust lõpetama ja jäid uskuma lubadusi: nüüd hakkan kindlasti maksma.

Kindlasti oleks põnev neidsamu kümmet alimendikaasust uurida maksuametil, sest pea­aegu igas süüasjas tuuakse põhjenduseks hirmus väike palk, ümbrikutasud või petisfirmad, kes on noortel isadel naha üle kõrvade tõmmanud.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut palub Teid raamatu “VAIKIJATE HÄÄLED 2. Raamat naiste seksuaalsest kuritarvitamisest” esitlusele 04. juulil 2008 kell 15.00 – 18.00 Tallinna Õpetajate Majas, Raekoja plats 14.

Raamatus on avaldatud 21 ehedat intervjuud prostitutsiooni kaasatutega. 20 naist ja 1 mees räägivad oma seksiäri kogemustest ja läbielamistest. Raamatus saavad sõna 14 Eesti eri valdkondade tippspetsialisti. Lisaks on avaldatud valik artikleid teadlastelt-uurijatelt üle maailma.

KAVA : 15.00 – 16.00, järgneb vastuvõtt

Katkendeid tüdrukute intervjuudest loeb Alina Karamazina, teater „Vanemuine“

Avasõnad

Siiri Oviir, Europarlamendi saadik

Sissejuhatav sõnavõtt

Aljona Kurbatova, Tervisearengu Instituut

Ülevaade EQUAL projektist Iris Pettai, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut

Projektipartnerite esindaja sõnavõtt Tiina Jõgeda, Sigmund

„Vaikijate Hääled“ tutvustus Helve Kase, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut

Naisteleht 30. mai 2008, autor Helen Eelrand

Kuigi nii rasedus kui Sebastiani esimesed elukuud olid ema Jelenale rasked, on noor naine praegu äärmiselt õnnelik: Vaatamata levinud suhtumisele «jalust haige, järelikult peast haige», abielule mehega, kel puudub pool jalga, mõlema puudest tingitud arvukatele olmelistele ja hingelistele raskustele, on tserebraalparalüüsiga ilmale tulnud Jelena Pipper lõpetanud ülikooli, töötab vaheldumisi kahes ametis, kasvatab väikest poega ja unistab tütrestki.

Naisteleht: http://www.naisteleht.ee/node/4815  

Jelena (32) tserebraalparalüüs (PCI) on õnneks kergemat sorti: ta suudab käia, küll raskustega, ja defektideta kõnelda. Paljud sama diagnoosiga inimesed veedavad elu ratastoolis ja kõnelevad arusaamatult, halvemal juhul on kehalise puudega kaasnenud ka vaimne alaareng. Jelena ema ei jätnud puudega tütart koduseinte vahele, vaatamata toona levinud suhtumisele, et kes on jalust haige, on seda ka peast. «Mul on kaks aastat noorem vend, kellel pidin lasteaias järel käima. Ja poodi saadeti mind ka alati,» on naine emale tänulik. «Ema pani mind tavakooli, kuigi talle alguses öeldi, et mine too Paldiski maanteelt paber, et tal on peas kõik korras.»

Kõverjalaks ja kõõrdsilmaks narriti Jelenat läbi koolipõlve: paralüüsi tõttu on tal üks silm nõrgem ja vajub pingutades vahel kõõrdi ning üks jalg on teisest sentimeetri võrra lühem.
Jelena unistas kunagi medõe karjäärist, kuid headele hinnetele vaatamata ei võetud teda meditsiinikooli vastu – et kuidas ta teisi aitab, kui on ise potentsiaalne abivajaja. Siis lõpetaski ta hoopis ülikoolis toiduainete tehnoloogia eriala ning töötab nüüd veterinaar- ja toiduametis ning Tallinna Heleni koolis keemiaõpetajana. Seal ümbritsevad teda kurdid lapsed, keda Jelena õpetab viipekeele tõlgi abil.
Kaasasündinud puudest on venelannale sedavõrd kasu olnud, et eesti keele omandas ta juba väikesena pidevalt Haapsalus taastusravil viibides. Nüüd on tal kodune keel samuti eesti keel – abikaasa Arvi Piiroja vene keelt eriti ei räägi.
Juba 14 aastat koos olnud paar tutvus invaspordiüritusel. Jelena on puudega inimeste seas üks tippujujaid, Arvi on aastaid harrastanud kelguhokit.
Arvi kannab alates 18. eluaastast jalaproteesi – motohullule noormehele sai saatuslikuks mootorrattaõnnetus. Praegu Arvit vaadates ei pruugi arugi saada, et tal poolt jalga pole, kuid tõde on see, et põrandavalmistajana töötav mees on koju jõudes raskest füüsilisest tööst nii väsinud ja protees päeva jooksul nii palju hõõrunud, et kodus liigub ta kas käpukil või ühel jalal hüpates.
See tähendab, et füüsilist tuge Jelenale temast majapidamises suurt ei ole. «Nõusid ta ikka peseb ja prügikasti viib välja, aga eks ma olen mõelnud, et mõni tervem mees teeks rohkem,» tunnistab naine.

Väga oodatud Sebastian

Lapseootusest sai Jelena teada kolme aasta eest aasta viimasel päeval. See oli rõõmus uudis, kuid erinevatel põhjustel kuulutati tema rasedus riskantseks ja tal tuli pikad kuud peamiselt voodis veeta.
Laps sündis keisrilõike teel – et ema haiged jalad pingutamisel krampi ei tõmbuks. «Tahtsin küll viimase hetkeni loomulikult ja võib-olla ka vette sünnitada, aga ma ju ei tea oma haigust lõpuni,» räägib naine.
Esimesed sünnitusjärgsed nädalad olid kohutavad. «Praegugi mõtlen, et kuidas ma seal olin … valud ja käia ei saa, keha oli kõik pinges,» meenutab Jelena.
Poeg Sebastian (2,5) on tubli ja terve poiss, kuigi tema esimestel elukuudel ehmatas lastearst Jelenat väitega, et poja jalad on spastilised. «Kus ma ikka ehmatasin – misasja, see ju ei kandu edasi. Aga võib-olla oli minu keha teda kandes sedavõrd pinges,» arvab ta tagantjärele.
Niipea kui Jelena oli sünnitusest kosunud, hakkas ta pisipojaga ujumas käima. Massaažis, võimlemas ja muusikatunnis käib naine koos lapsega samuti, kuigi ühistranspordiga liiklemine nõuab tõsist logistilist planeerimist.

Valmis küsimustele vastama

«Mu vasak jalg on nõrgem ja tasakaal väga ebastabiilne. Kui toetun, siis ainult ühele jalale. Siiani kardan last sülle võttes, et mis siis saab, kui ma kukun,» räägib noor naine. «Kui on vaja bussi peale joosta, on väga raske – lapsuke kaalub juba 12 kilo.»
Kui Sebastian imik oli, elasid Jelena ja Arvi tillukeses korteris neljandal korrusel. See tähendas igapäevast vankri tassimist trepist üles-alla. Lapse kasvades usaldas noor ema vankri teinekord maja ette jätta, kuni see viimaks varastati. Nüüd elatakse uues ja mugavamas kodus, mis aga tähendab 15aastast pangalaenu ja rasket töörühmamist eeskätt Arvile.

Arenenud riigid pakuvad noorele emale tuge imikuga toimetulekul, aga meil kohtab Jelena sõnul ametnike hulgas ikka veel suhtumist «mis te neist lastest teete, kui ise hakkama ei saa». «Keegi seda välja ei ütle, aga silmist näed ju.» Tema puudega sõbrannadelt, kes on naistearstile pöördunud, on näiteks küsitud: kas te tõesti seksite ka?
Jelena teab, et mingil hetkel hakkab ka Sebastian esitama küsimusi: miks minu ema ja isa on niisugused? «Ta juba praegu imiteerib abikaasa hüppamist ja roomamist. Aga oleme temaga käinud puuetega inimeste suvelaagris, kus ta on näinud, et on ka teisi samasuguseid inimesi.»
Ja öeldagu mis tahes, Jelena pole kaugeltki kõrvale lükanud mõtet teisest lapsest, soovitatavalt tütrekesest.
Ta möönab, et kõik raskelt kätte võidetu on temast teinud töökama ja ambitsioonikama inimese, kui ta ehk tervena oleks olnud. «Tunnen pidevalt, et pean mõnes asjas teistest parem ja targem olema, ennast rohkem kehtestama,» selgitab ta. «Kogu aeg tahad rohkem teada, õppida ja pingutada. Samas vaatad tervet inimest, kes joob ja käib prügikastides – et mis tal viga on?!»

Helen Eelrand

Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) korraldab neljapäeval, 26. juunil Tallinna Ülikoolis infopäeva seoses üleriigilistele organisatsioonidele (katusorganisatsioonid ja võrgustikud) mõeldud toetusprogrammi avanemisega.

Täpsem teave taotlusvooru tingimustest ja korrast ning taotlusvormid on sihtkapitali kodulehel
www.kysk.ee  alates 18. juunist. Infopäeva sisukuse suurendamiseks on soovitav need enne läbi vaadata.

Koht: Tallinna Ülikool, Riho Pätsi auditoorium
U-213 (Tallinn, Uus-Sadama 5, II korrus).
Aeg: neljapäev, 26.juuni kell 14.00 – 16.00 (tervituskohv kell 13.45).

Osalemisest palume teavitatada e-aadressil: kysk@kysk.ee.

Agu Laius

Kodanikuühiskonna nädalakiri
24. nädal 2008

EMSLis KÄSIL

• EMSL tervitab oma kaht uut liiget, kes ilmselt tutvustamist ei vaja: SOS Lasteküla Eesti Ühing ja MTÜ
Korruptsioonivaba Eesti!

• Euroopa kolmanda sektori ajakirja www.vitaeurope.org  intervjuu EMSLi juhataja Urmo Kübaraga.

JA PAPPI ME EI SAAGI

• EAS avas taotluste vastuvõtu kohalike avalike teenuste arendamiseks.

• Eesti-Hollandi Heategevusfond Päikeselill ja Philips toetavad laste, noorte (sh puuetega inimeste) suvelaagreid.

• Programmi "Kultuur" uued tähtajad ja tulemused.

LIHTSALT VARIA

• Laagna Gümnaasiumis käivad Avatud Eesti Fondi vedamisel mõttetalgud "Värsked ideed Euroopale", kus koolinoored arutlevad koos eakaaslastega Saksamaalt Euroopa sisserände ja lõimumise teemadel ning pakuvad ideid aastaks 2020.

• Ettevõtjate ja kolmanda sektori suhtlus riigiga muutub kiiremaks – Riigikogu muutis MTÜde seadust, aastaaruanded alates 2010 maksuameti asemel registrile.

AU TÖÖLE!

• Heateo Sihtasutus ja Terve Eesti Sihtasutus otsivad oma meeskonda kliendisuhete juhti.
MIS SA PASSID

• Ideekonkurss „Lihtne elu“ – aita Siseministeeriumil avalikke teenuseid mugavamaks teha. Esita oma ideed osalusveebis.

• 12. juunil toimub Tallinnas seminar „Kuidas Eesti maailma muudab? Arenguriike mõjutavate poliitikate sidusus”.

• Reedel avas Hansapank uue annetuskeskkonna, mis võimaldab Eesti vabaühendustel oma projekte avalikkusele tutvustada ja neile lihtsal viisil annetusi teha. Vaata lähemalt.

KOOLITU PARIMATEGA

• FEST projekt kutsub poolepäevasesse intensiivsesse töötuppa „MÕJUS KAMPAANIA, EDUKAS EESTKOSTE: NIPID JA TRIKID“ 13. juunil.

• Noorsootöötajatele ja noortejuhtidele mõeldud tasuta kursus, kus lahatakse Euroopa kodanikuks olemise ja demokraatiaga seotud probleeme.

• Algas registreerimine rahvusvahelisele arengukoostöö suvekoolile „Civil society in global action for development: issues, messages and methods“ Roostal 25.-29. augustil.

KULTUUR JA ELU

• Kunst diktatuuri vastu – Valgevene kunstnike rändnäitus Riigikogu kunstisaalis 11. juunist.

• Pille Lille Muusikute Toetusfondi juuni kuukava.

• Uudised maailmast – e-CIVICUS
• Avalikes huvides tegutsev vabaühendus – astu EMSLi liikmeks!
• Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
• Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta
• Kodanikuühiskonna Sihtkapital

www.ngo.ee  | EMSL | Toompuiestee 17a, 10137 Tallinn | Uudised RSS voogesitusena

Kui soovid selle listiga liituda või lahkuda, saad teha seda siin või saada teade info@ngo.ee . Samale aadressile ootame kodanikuühiskonna üldhuvitavaid uudiseid või EMSLi liikmete teateid. e-EMSL ilmub esmaspäeviti.

Et näha uudiskirja korrektselt, peab teie e-posti lugeja näitama HTML-vormingut, olema lubatud piltide näitamine või saatja aadress lisatud turvaliste allikate nimekirja.

Nädalakirjal e-EMSL aitab levida Siseministeerium.

Kuni juuni lõpuni on kõigil eestimaalastel võimalus osaleda unikaalse maailmarekordi püstitamisel, andes oma allkirja maailma enim digiallkirjastatud dokumendile. Esitame kogutud allkirjad muuhulgas Guinnessi maailmarekordite meeskonnale kinnitamiseks – kui läheb õnneks, saab oma nime näha ka rekordiraamatus.

Hääletada saab aadressil www.id.ee/rekord .

Kes ei ole varem ID-kaarti elektrooniliselt kasutanud, saab abi koolitusboksidest, kus abivalmid koolitajad aitavad tulevasi rekordiomanikke digitaalse allkirja andmisel ja annavad nõu ID-kaardi kasutamisega seotud küsimustes. Hääletuspunktid on suuremates Eesti linnades: https://rekord.id.ee/et/allkirjasta-haaletuspunktis/ .

Kampaania eesmärk on aidata inimestel teha esimesed sammud turvalise autentimise ja digiallkirja teel. ID-kaart garanteerib, et inimese antud allkiri on võltsimiskindel ja seaduse silmis võrdne käega antud allkirjaga.

ID-kaardi elektrooniliste kasutusvõimaluste teavituskampaania toimub Euroopa Liidu struktuurifondide programmi "Infoühiskonna teadlikkuse tõstmine" raames. Programmi eesmärk on suurendada olemasolevate elektrooniliste lahenduste kasutamist, soodustada uute e-teenuste teket ning kindlustada turvateadlikkuse tõstmisega infoühiskonna jätkusuutlikku arengut. Programmi tegevusi rahastatakse Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest ja selle kogumaht on 50 miljonit krooni. Programmi tegevused viiakse läbi ajavahemikus 2007–2015.

Parimat

Tiia

Kutse.
Tallinnas, 26.06.2008.

Palume Teid osalema üle- Eestilise sotsioloogilise uuringu tulemuste esitlusel. Teemaks :

„Eestivene noorte põlvkond Eestis – kes nad on ?“

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut viis aprillis 2008 läbi üle-Eestilise rahvussuhteid käsitleva uuringu. Küsitles firma Saar Poll. Uuringu tellijaks on Tallinna Linnakantselei.

Esitlusel käsitletakse järgmiseid teemasid :

1. Eestivene noorte rahulolu eluga Eestis ja lääne maagiline tõmme
2. Eestivene ja eesti noorte positsioon ühiskonnas : materiaalne edu lummab ja ahvatleb
3. Eestivene noorte identiteet: alternatiivid eestistumisele
4. Venemaa tähendus eestivene noortele. Hinnangud Venemaa uuele presidendile Dmitri Medvedjevile

Uuringu tulemuste esitlus toimub neljapäeval, 26.juunil kell 14.30 – 16.30 Tallink Hotellis (Laikmaa 5, Tallinn) 10. korrusel Cityside ja Seaside ühendatud saalis.

Esitluse juhatab sisse Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen
Uurimuse tulemustest teevad kokkuvõtte Iris Pettai ja Ivi Proos Eesti Avatud Ühiskonna Instituudist .

Esitlusel on sünkroontõlge (eesti-vene ja vene-eesti). Pakutakse kohvi , teed ja suupisteid .

Lisainformatsioon:

Iris Pettai, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut
Tel. 56 21 35 26
Iris.pettai@neti.ee  

Ivi Proos, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut
Tel. 51 55 122
ivi.proos@online.ee  

Vanadekodu kuumaksu tasumiseks on mõni vanur pidanud müüma nii maja, suvila kui auto, ent omavalitsuse toeta jääks enamik eakatest hooldekodu ukse taha.

http://www.maaleht.ee/2008/06/12/uudised/585-elu-vanadekodus-nouab-hingehinda

Kui Ellen Lillevälja, 78 aastat vana, oma pea päikese ette sätib, sulavad tema haprad pilvevalged juuksed taevast langevate kiirtega ühte. Eakas naine elab kuuendat aastat Oru vanurite kodus Harjumaal, mille keskmine kohatasu on 4500 krooni kuus. See on madalaim kogu Eestis.

81aastase Laine Miileni juuksed on sama heledad ning käed sama kortsulised nagu Ellen Lilleväljal. Aga tema elab Hageri hooldekodus, kus igakuine tasu küünib 12 000 kroonini kuus. Ja see on üks Eesti kõrgemaid.

Lillevälja pension on 3910 krooni, Miilenil ligi 5000. Kust võtavad nemad ning lisaks neile veel ligi 5000 vanadekodus elavat inimest vajaliku rahasumma, et oma elu lõpuaastad soojas ja puhtas toas veeta? Eriti kui arvestada, et ehkki keskmine pension on praegu 4560 krooni, saab osa eakatest ainult minimaalset vanaduspensioni ehk alla 3000 krooni kuus. Ning keskmine kohatasu Eesti 119 üldhooldekodus on 6734 krooni.

"Nii suurt pensioni, et see kohatasu ära kataks, pole meie maja elanikest mitte kellelgi," nendib Ida-Virumaa Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe. Kümnetest teistest vanadekodudest kõlab täpselt samasugune tõdemus. Vaid mõnes üksikus asutuses on põhjust teistmoodi vastata.

Raha kinnisvara müügist

Näiteks Tallinnas asuvas, kuni 17 000kroonise kohatasuga Merivälja pansionis elab paar eakat, kelle pension ja muud säästud kokku võimaldavad iga kuu vajaliku summa välja käia. Pansioni direktori Tiina Saarmaa sõnul on tegu välismaal elanud eestlastega. Kogu elu Eestimaal elanud inimestel nii palju raha pole, tõdeb Saarmaa.

Sealsamas Meriväljal on ka asukaid, kes müüsid hooldekodusse tulles oma kinnisvara – üks kolmetoalise korteri Tallinna südames, teine maja Nõmme linnaosas. Elame seni, kuni rahast kohamaksu tasumiseks jätkub, on nad Tiina Saarmaale lubanud. Ja on ka selliseid, kes üürivad oma korterit välja ning rendirahaga pansionis toa lunastavad.

Ka Hageri hooldekodus elav Astrid Strauž kuulub nende väheste hulka, kes pole pidanud kelleltki kohatasu maksmiseks abi küsima. 79aastane proua müüs oma kolmetoalise korteri, suvila, auto ja garaaži ning on pensioni appi võttes saanud juba viis aastat suurepäraste elamistingimustega hooldeasutuses veeta.

"Mu abikaasa suri ja kolmetoaline korter jäi mulle kohutavalt suureks," põhjendab Astrid Strauž müügiotsust. "Pealegi polnud ma kunagi majanduslike asjadega tegelnud ja tervis oli siis üsna vilets – nii otsustasingi, et tulen parem hooldekodusse."

Söakas naine on veendunud, et kinnisvara ja auto müügist saadud rahast piisab tema elupäevade lõpuni ning ta tunneb uhkust, et ei pea Ameerikas elavalt lapselt kohatasuks lisaraha küsima. "Hea tunne, et saan ise hakkama," lisab kogu elu matemaatikaõpetajana töötanud Strauž.

Aga lõviosal eakatest pole võimalik sellist uhkust tunda – nemad peavad oma lastelt või teistelt lähedastelt lisaraha küsima. Perekonnaseaduse järgi on täiskasvanud pojad ja tütred kohustatud oma töövõimetut, ent abi vajavat vanemat ülal pidama ning kui võimalik, siis nad seda enamasti ka teevad. Kuid esineb erandeid.

"Mõnikord pole lastel raha kuskilt võtta ja nad saavad ise vallalt toetust," nendib Tartumaal asuva Uderna hooldekodu juhataja Anne-Aime Soeson.

Ning mõnikord pole lapsed nõus oma vanemat üleval pidama. Nii räägib Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe vanakesest, kes elas nende katuse all lihtsalt võlgu. Hageri hooldekodu juhataja Urmas Soomere mäletab aga memme, kelle lapsed elasid välismaal ja leidsid, et Eesti riik peab nende ema eest hoolitsema. "Nad jäid umbes paarikümne tuhandega meile võlgu ja seda raha ma ei loodagi enam tagasi saada," tõdeb Urmas Soomere.

Vallad maksavad juurde

Ent vanadekodude juhatajad kinnitavad, et suurel osal nende hoolealustest polegi lapsi ega teisi lähemaid sugulasi, kes võiksid rahaga aidata. Näiteks Ida-Virumaal asuva 48kohalise Vahtra hooldemaja elanikest on lapsed ainult neljal. Siis tuleb appi kohalik omavalitsus, kes maksab puudujääva osa oma kukrust kinni. Ja enamik eakatest just tänu koduvalla või -linna toetusele hooldekodus elada saabki.

"Vald maksab inimesele juurde keskmiselt 2500-2800 krooni," arvutab Vahtra hooldemaja juhataja Helle Rebane, kelle sõnul pole omavalitsustega raha laekumise suhtes iial mingeid probleeme olnud. "Kui on vaja, siis makstakse," lisab Rebane.

Viimaste andmete järgi ehk tunamullu moodustas kohalike omavalitsuste makstav summa kogu hooldusteenuse maksumusest 43 protsenti ehk 131 miljonit krooni. 55 protsenti ehk 167 miljonit krooni pärines vanuri enda, tema pere või eestkostja rahapungast.

Aga kallimate kohatasudega hooldekodudesse kolivate vanurite eest peavad omavalitsused maksma ka kõrgemat raha ning siis võib kaup katki jääda. "Kõiki meile tulla soovijaid omavalitsused ei toeta," sõnab Merivälja pansioni direktor Tiina Saarmaa. "Neile öeldakse, et kui tahate nii kallisse kohta minna, siis vaadake ise, kuidas makstud saate."

On ka juhuseid, kui vanur saab rahalist abi mõnelt ühingult või heategevusorganisatsioonilt. Nii toetab üht Merivälja pansionis vanaduspõlve veetvat kultuuritegelast Eesti Kultuurkapital ja üht kirjanikku vähetuntud vene ühing. Kahe Hageri hooldekodu elaniku kuutasu on aidanud maksta soomepoiste ühendus ja üks spordiorganisatsioon.

Harjumaal asuva, Eesti uusima hooldekodu Villa Benita elanike rahamurede leevendamiseks on hooldekodu töötanud välja erinevaid paindlikke maksesüsteeme. Näiteks võib inimene Villa Benitasse kolides teha suurema sissemakse ning vastavalt summa suurusele on tema edasised kuutasud tavapärastest tublisti väiksemad. Kui inimene lahkub elust enne, kui sissemakstud raha kasutatud, makstakse ülejääk tema lähedastele.

Koostöös Seesam Kindlustusega on Villa Benital ka vanusest lähtuvad paketid – nende alusel maksab klient teatud summa kindlustusele, kes tagab tema eluaegse ülalpidamise hooldekodu katuse all.

Villa Benita juhatuse liikme Terje Krossi sõnul leidub selliseid inimesi küll, kes saavad paarisaja tuhande krooni suuruseid sissemakseid teha.

"Päris paljud on neid võimalusi kasutanud," tõdeb Kross.

Mis on hinnakääride – ühe hooldekodu 4000 krooni teise rohkem kui 10 000 vastu – põhjuseks? Lihtsaim vastus näib olevat omandivorm, sest erakätes olevad hooldekodud peavad end suuresti ainult kohatasudest ära majandama.

Läbipaistmatud hinnad

Ehkki kõrgeimate kuumaksudega torkavad silma tõepoolest eraomanduses vanadekodud, on nende hulgas ka selliseid, kus kuumaks jääb alla 7000 krooni. Sestap tunnistab ka sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kull, et on raske öelda, kas omandivorm hinda mõjutab.

"Pigem on probleemiks see, et hinnad ei ole alati läbipaistvad ega anna infot tegelike kulude üle," tõdeb Sõmer-Kull. "Väikestes omavalitsustes on osa kuludest varjatud, näiteks juhib hooldekodu valla sotsiaaltöötaja või raamatupidamist teeb vald ise või on vald ruumid tasuta kasutusse andnud. Eraorganisatsioonid peavad oma kulud väga selgelt hinna juures välja tooma ja seetõttu võibki tunduda, et nende hinnad on kõrgemad."

Mõni hooldekodu asub vanas mõisahoones, mille karniisid on pudenemisohus ja kulunud trepid kepiga sammujatele liiga järsud. Mõnes moodsas, spetsiaalselt hooldekoduks ehitatud hoones rõõmustavad elanikud lifti ja sauna üle, reguleeritavatest vooditest rääkimata.

Odavaima kuutasuga Oru vanurite kodu asukad elavad aga lasteaiaga samas majas, mille kitsastes koridorides ei mahu kaks ratastooli teineteisest mööda ning kus tõsisemate tervisehädadega inimesi vastu võtta pole võimalik. 5600kroonise kohamaksuga Iisaku hooldekodu tegutseb aga 1924. aastal elumajaks ehitatud ahiküttega hoones.

"Meil on väike maja ning majanduskulud väiksemad," põhjendab Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe suhteliselt madalat hinda. "Meie majas pole eurotingimuste järgimine võimalik, seetõttu ei saagi suuremat tasu nõuda."

Samas tõdeb kaasaegsete elamistingimuste eest kuni 12 000 krooni küsiva eraomanduses oleva Hageri hooldekodu juhataja Urmas Soomere, et tegelikult peaks nende kuutasu olema tunduvalt kõrgem.

"Tundub, et hind on suur, aga hea teenuse pakkumisel jääb sellest mõnikord karjuvalt väheks," nendib Soomere. "Meie sissetulek koosnebki ju ainult kohatasudest."
Kuutasu küünib kümnetesse tuhandetesse kroonidesse

• Eestis on 119 üldhooldekodu, kus kokku 4970 elanikku.
• Hooldekodude keskmine kohatasu on 6734 krooni.
• Kõrgeimad kuutasud:

Villa Benita (Harjumaa) – alates 13 500 kroonist
Merivälja pansion (Tallinn) – 9600–17 000 krooni
Rannapere pansionaat (Harjumaa) – 8300–12 700 krooni
Hageri hooldekodu (Raplamaa) – 9000–12 000 krooni
Lõuna-Eesti haigla hooldusosakond – 9000–11 400 krooni

• Madalaimad kuutasud:

Oru vanuritekodu (Harjumaa) – 4000–5000 krooni
Tihemetsa hooldekodu (Pärnumaa) – 4500 krooni
Samaaria Eesti Misjon (Hiiumaa) – 4600 krooni
Vändra hoolekandekeskus (Pärnumaa) – 4750

• Eesti keskmine pension on 4560 krooni
• Minimaalne vanaduspension on 2675 krooni
• Rahvapension on 1913 krooni