Tartu Ülikooli üliõpilasesindus (TÜÜE, www.tyye.ee ) otsib tublisid vabatahtlikke, kes oleksid suureks abiks erivajadustega lugejatele Tartu Ülikooli raamatukogus.

Antud juhul on vaja Sinu, kallis üliõpilane, abi, et tudengitele, kellel on raske iseseisvalt liikuda, raamatud nende elukohta toimetatud saaks.

Käesoleval hetkel võitleb Tartu Ülikooli raamatukogu selle eest, et muuta raamatukoguteenuse erivajadustega lugejatele kättesaadavamaks (http://www.utlib.ee/ee/index.php?cat=tn&sisu=vab ). Ka TÜÜE on panustamas sellesse, et erivajadustega lugejad saaksid kasutada kõiki raamatukogu teenuseid.

Aita Sinagi! 🙂

Kui Sa leiad, et soovid panustada erivajadustega tudengite ja raamatukogu abistamisse, teha üks heategu, ole julge ühendust võtma:

Maria Nikulina
kontaktisik
nikulina.maria@gmail.com  
+372 5660 5625

See jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel – nii oleks arvanud üks keskmine eesti mees eelmise sajandi alguses. Sellest kontseptsioonist lähtus ka arusaam naiste valikust ja ilust ning seetõttu oleks neil aegadel Carmen Kass ilmselt vanatüdrukuks jäänud, arutleb seksuoloog Imre Rammul.

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=9521

Ilueelistused on vägagi seotud kultuurikeskkonna ja sellest lähtuvate arusaamadega. Mitmetes lõunapoolsetes suguharudes on ka tänapäeval vaja naisel abiellumiseks vähemalt sada kilogrammi naiseilu koguda, kuid millegipärast eelistatakse ekspordiartiklina Euroopasse neist kohtadest naiste asemel pigem puuvilju tuua. Väidetavalt on meie naiste kaubamärk ilu, kuid siiski on Miss Worldi auhinnad jäänud koju toomata. Süüdistada võib poliitikat või mida tahes veel, kuid nii see on.

Mis tõmbab mehe pilku:
Keskmise meeskodaniku eelistusi naiste suhtes võiks kirjeldada uurimus, milles esitati küsimus naise loomulike ja artefitsiaalsete eelduste kohta võitmaks mehe tähelepanu (T. Niiberg ja I. Ivari 2000). Meestele tundub ligitõmbav:

– kui naiste rinnanibud on aimatavad läbi riiete (79%)
– tuharatele liibuv seelik sügava lõhikuga (73%)
– sügav pilk (69%)
– pikad juuksed (64%)
– suured rinnad (56%)
– punane värv huultel, küüntel; punast värvi T-särk, kampsun, seelik (49%)
– kui naine libistab keelega üle huulte (43%)
– pika säärega saapad (34%)
– blondid juuksed (30%)
– musta värviga esile toodud silmad (27%)

Ilu on vaataja silmades ja ilmselt oskavad meie mehed selle paremini üles leida. Silmi jätkub nii liiga paksudele, liiga peenikestele kui ka liiga keskmistele. Ehk siis igaühe jaoks on kuskil keegi. Armumine on suures osas hormonaalne protsess ja seetõttu võib juhtuda, et esimesel aastal-paaril ei märgata teise võimalikke psühholoogilisi või ka kehalisi vajakajäämisi. Siiski ei tasuks seetõttu ennast väga lõdvaks lasta, sest esmalt peaks ju keegi armuma ja suure armumise lõppemisel ei tohiks väga ka teist poolt ehmatada.

Keset õitsevat feminismi tundub olevat küllaltki pretensioonikas anda sisse tellimus ideaalsele naisele, kuid paraku tuleb vist sedapuhku julgus kokku võtta. Üritaksin allpool veidigi kirjeldada neid meestepoolseid ootusi oma partneri suhtes, mis on minu pikaajalisest tööst seksuoloogina pinnale ujunud ja meelde jäänud. Mõned neist on inimesele kaasa antud, kuid mõningaid saab muuta või ehk veidikene maskeerida.

Juuksed: Ihaletakse blonde ja samavõrd brünette. Eelistused selles osas on kaunis ettearvamatud ning muutuvad ka üksikisiku jaoks. Võiks ju leida mingi vahevariandi, kuid näiteks punane mõjub paljudele meestele õõvastavalt ja pigem tõukab eemale.

Juuste pikkuse puhul erutavad mehi äärmuslikud variandid, s.o pikad või siis hästi lühikesed juuksed. Lokkide suhtes tundub valitsevat indiferentne suhtumine. Pats mõjub stimuleerivalt osale meestele, kuid seda vaid seksuaalses situatsioonis ja teatavates asendites. Rasvapead ei meeldi kellelegi.

Lõhn: Inimesel on olemas feromoonid, s.o lenduvad ained, mis mõjuvad seksuaalset tähelepanu äratavalt. Oleks arutu raiskamine neid oma ihult täielikult pesemisega teisaldada või üle pingutada väga intensiivse parfüümiga (mis tegelikult võib olla ka partnerile mittevastuvõetav). Tubli ja põhjalik pesemine tund-paar enne seksimist oleks OK. Sile ja mõnus nahk on asjakohane, kuid kreemi sisse ei tohiks ennast uputada. Kindlasti tuleks vältida kamprilõhnalisi "vanainimesesalve".

Jalad/varbad: Enamik mehi on pikkade jalgade klubis. Kui loodus ei ole piisavalt pikki jalgu kaasa andnud, annab veidike ju opereerida kontsakõrguse ja sukkade värviga. Mõnel juhul ei oleks liiast ka veidikene reiepekist armastuse altarile ohverdada.

Kindlasti on jalakarvadel mingi suur ja sügav mõte (siin ei pea ma silmas žiletitootjaid), kuid meeste jaoks jääb see mõnevõrra häguseks – karvaste jalgade eelistamine jääb täna pigem seksuaalhälbe rubriiki.

Lakitud ning hoolitsetud varbaküüned loovad meeleolu. Kasimata jalad, nagu ka peeretamine ja röhitsemine, ei ole naise juures kohe kuidagi innustav, kuigi endale mehed alati neid ihumõnusid ei keela.

Käed: Hea maniküür ja sobilik küünevärv on ikka kohased. Ülipikad küüned, sõltumata nende saamisviisist, kipuvad jätma külmaks.

Rinnad: Peaksid nägema välja sellised, et nende algne funktsioon (piimanäärmed) ei oleks esimesel pilgul hoomatav. Sündsad on väikesed, keskmised ja suured. Väga väikeste rindade korral aitab kirurgia, kuid ilulõikusest odavam on mees, kes on just sinu rinna fänniklubis.

Suguelundid: Mitmed naised on murelikud suhteliselt suurte väikeste häbememokkade pärast. Reaalselt ei ole mulle ükski mees väitnud, et see oleks neile probleem – mõned on hoopis öelnud, et see pigem erutab neid.

Häbemesoengu suhtes kipuvad eelistused olema minimalistlikku laadi, kuid selle suve moega ei ole ma veel kursis.

Ihukaunistused: Neid mehi, kes väidaksid, et nende iharust tõstab kulmust, ninast või muust näokolju osast läbi keeratud polt, on suhteliselt vähe. Samas on mõni ilmutanud erootilist huvi keele, naba või ka väliste suguelundite kaunistuste vastu. Üldine arusaam on see, et liiga palju polte tekitab pigem küsimusi vaimse tervise suhtes.

Hästi paigutatud ja suhteliselt diskreetsed tätoveeringud on mitmete jaoks mõjunud erutavalt. Oletan, et mingil hetkel minetab asi parteri jaoks oma uudsuse ning samuti hakkab see umbes 81. eluaastast ehk tunduma veidi naeruväärne, mistõttu soovitaksin pigem ajutisemat laadi ihutrükiseid.

Meik: Lubjaproovidele eelistatakse vaatamata onkoloogilisele valvsusele siiski mõnusat päevitust. Mehed märkavad kaunis vähe ja seepärast ei tõtta nad ka hindama ripsmete pikkust (eeldusel, et see ei mõju grotesksena). Huulevärv ei tohiks meenutada veritsevat haava näos.

Otse loomulikult on peale ülaltoodu mehe köitmiseks naiste käsutuses terve rida käitumuslikke võimalusi ning lisaks veel garderoob, kuid esmalt tuleks ju esmane kontakt saavutada.

Siin meenub ütlemine, et tahta võib kõike, aga andjal peab ka aru olema. Meeste endi valmidus ennast muuta on suhteliselt kesine ja seetõttu peavad naised paraku oma võlusid doseerima, jaotades neid arukalt pedagoogiliste ja seksuaalsete eesmärkide vahel.

Viimased aastad on näidanud, et mitmete naiste eelistus on üks-kõik-mis-kuid-mitte-eestlane. Kindlasti juhib neid kohati kohalike taatide defitsiit, kuid vahest käsib ka bioloogiline ratsionaalsus võimalikult kaugelt enda traditsioonilisest levialast järeltulijatele isa otsida. Mõnelgi juhul võidab võõramaine armastus patriootilised tunded. Mitmed TÕELISED EESTI MEHED rabavad Soomes tööd ja kodus viina, kurtes järgmisel hommikul oma rasket saatust. Naabertalus ootab samal ajal kaunis piiga, kes tema saatus hoopis olla võiks.

Tundub, et meil on arvestatav hulk mõlema soo esindajaid, kes ei ole seni osanud ennast kellelegi meeldivaks teha või siis hoopis lasta ennast märgata. Kui suhtlemisoskused oleks korras ja mõtted peas selged, õnnestuks peale kohalike heaolu saavutamise ka terve rida matkahimulisi koju jätta. Edasi oleks ehk vaja veidi initsiatiivi ning miks mitte ka ennast mõõdukalt käepäraste vahenditega veidi tuunida.

Ann Virkus (35) korraldab sotsiaalkampaaniaid sellistel valustel teemadel nagu uimastiennetus, HIV ja AIDS ning südame-veresoonkonna haigused. Narkokampaaniatega alustas ta 2006. aasta varakevadel. Sel nädalal alanud kanepiteemaline teavituskampaania on Annile viies. Vajalikud kogemused terviseedenduse valdkonnas tegutsemiseks andis Annile HIVi ja AIDSi riikliku strateegia loomise koordineerimine sotsiaalministeeriumis. Praegu töötab ta Tervise Arengu Instituudis.

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=9517

Oled Sa ise kanepit proovinud?

Sellele küsimusele head vastust õigupoolest polegi. Kui vastaksin, et olen proovinud, annaksin ilmselt mõnelegi halba eeskuju, ja kui vastaksin, et ei ole, leiaks keegi, et tegelen asjadega, millest ise ei tea. Tõsi on muidugi see, et tõhusaks uimastiennetuseks on tarvis oluliselt põhjalikumaid teadmisi narkootilistest ainetest kui pelgalt tarbimiskogemus – alates toimeainetest, mõjudest, nähtudest, järelnähtudest, ohtudest, statistikast, ajaloolisest kogemusest jne. Narkootikumide proovimine või nende tarvitamine ei tee veel kellestki ennetusspetsialisti.

Mis on Sinu kõige suurem pahe?
Laiskus! Peale selle on mul halb komme asju kõige viimasele minutile jätta…

Kas Sinu laps on narkootikumidest teadlik?
Minu laps on seitsmeaastane. Usun, et ükski lapsevanem pole pääsenud selgitustest näiteks selle kohta, miks maas vedelevat süstalt puutuda ei tohi ning kuidas see sinna üldse sattus. Sellises vanuses lapsed ei ela ju kotis: nad vaatavad telekat, kuulevad uudiseid ja surfavad internetis. Ikka tuleb ette, et üks või teine asi tahab selgitamist.

Kuidas on kõige lihtsam aru saada, et laps on kanepit tarvitanud?
Kõige lihtsam on vaadata silmi – kanepit tarvitanud inimese pupill on normaalsega võrreldes suurenenud ning veresooned on silmavalgel hästi näha. Lisaks jääb kanepisuitsu lõhn riietele hästi külge – raske, magusapoolne ja kanepile iseloomulik.

Mis on olnud kõige utoopilisem legend, mida oled kanepi tarbimise kohta kuulnud?
Et inimesel, kes kanepiuimas autorooli istub, tekivad paranoiad ja hirm sõita lubatust kiiremini. Seetõttu olla selline inimene autot juhtides ettevaatlik ja üldse igatpidi ohutu kaasliikleja. Tõeliselt jabur väide, sest kanepiuimas juht on iseendale ja teistele täpselt niisama ohtlik nagu alkoholijoobes juht. Kuid huvitava faktina tooksin veel välja Ameerikas läbi viidud uuringute tulemused, mille kohaselt on erinevate uimastite kuritarvitajad oma tööpostil 33% vähem produktiivsed; jäävad kolm korda suurema tõenäosusega tööle hiljaks; satuvad 3,6 korda suurema tõenäosusega tööõnnetustesse; puuduvad 10 korda suurema tõenäosusega töölt; 25% neist varastab oma tööandja tagant.

Kas usud, et see kampaania mõjub?
Usun küll, et mõjub. See tõmbab tähelepanu ning ärgitab mõtlema, saame seda hinnata näiteks laekunud tagasiside ja kommentaaride põhjal. Narkootikumid on emotsionaalne teema, see puudutab paljusid ka isiklikult. Kanep kui Eestis kõige enam levinud keelatud uimasti pole siin mingi erand. Ka meedia huvi kampaania vastu on õnneks olnud suur.

Eestis räägitakse ja vaieldakse juba pikemat aega valitsusväliste organisatsioonide ühiskondliku rolli teemal. Neil tuhandetel kodanike organisatsioonidel on kõigil oma arvamus Eesti ja maailma asjadest. Iseorganiseeruvad grupid, liikumised ja üksikisikud püüavad väljendada oma tõekspidamisi ja luua solidaarsust ühiskonnas. Üks peamine vahend on diskussioonide algatamine ning riigi ja demokraatia kitsaskohtadele viitamine.

http://www.yliopilasleht.ee/825

Üliõpilaste oluline roll ühiskonnas

Eestis on ligemale 70 000 üliõpilast, kes moodustavad märkimisväärse osa ühiskonnast. Kuid mida suudavad üliõpilased lisada demokraatiale ning millist kasu saab ühiskond aktiivsetest kodanikest? Miks on oluline, et riik ja ülikool soodustaksid aktiivsete kodanike teket? Kas riik on üldse huvitatud aktiivsetest kodanikest?

Üliõpilased ja üliõpilasliikumine on ajast aega erinevates ühiskondades keskne kodaniku­ühiskonna jõud olnud. Kodanikeühendustel on vajaduse korral võime inimesi isegi revolutsioonilisele tegevusele mobiliseerida. Tasub meenutada 90ndate algust, mil tänu kodanikeühendustele, sh tudengiorganisatsioonidele, suudeti vastu seista mitmele põhimõttelisele otsusele ning kujundati märkimisväärselt ajalugu. Eesti praeguse kodanikuühiskonna võrdlus arenenud demokraatiaga riikidega on kahetsusväärne. See on nüüdisaegse Eesti demokraatia kõige nõrgem lüli. Kuid kas süüdi on inimesed, riik või miski kolmas?

Üliõpilased on tihti protestide ja poliitilise tegevuse keskmes. Näiteks 1968. aastal võitlesid Saksa, Prantsuse ja Ameerika Ühendriikide tudengid Vietnami sõja vastu. Nad ei protesteerinud mitte ainult sõjategevuse, vaid ka vananenud arusaamade ja jäiga ühiskonnakorralduse vastu. Tudengid olid need, kes julgesid välja öelda ja kritiseerida. Õige pea liitusid nendega ka teised ühiskonna grupid.

Tänapäeva Eesti üliõpilases on pandud idanema ükskõiksus ning individualism, sest tudengeid ei väärtustata ega usaldata. Tuginedes Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) 2006. aasta sotsiaal-majanduslikule uuringule, käib 60 protsenti üliõpilastest õpingute kõrvalt tööl. See ei ole mitte valik, vaid kohustus, sest elu nõuab elamist ja õppemaks vajab maksmist. Seega ei jäägi aega, et seista kogukonna huvide eest või mõelda sellele, kuidas meil kõigil oleks riigis hea elada. Tekib küsimus, kas seda tehakse taotluslikult. Kui üliõpilane, kes peaks olema kriitiline kodanik, on hõivatud muude tegemistega ja seda mitte vabatahtlikult, vaid sunnitult, siis saabki rahulikult riiki juhtida ning teha asju, mis pähe tulevad. Selline mulje jääb igatahes küll.

Üliõpilasliikumine Euroopas

Esimene Euroopa tudengite ühtne riigiülene tegevus leidis aset 1982. aastal, mil rajati WESIB (Lääne-Euroopa Tudengite Informatsiooni Büroo), mille eesmärk oli vahendada infot tudengiorganisatsioonide ja tekkinud rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Kuna tollal puudus rahvusvaheline kõrghariduspoliitika, siis ei olnud konkreetseid osapooli, kelle tegevus mõjutaks kõikide riikide tudengeid korraga.

Kõrghariduspoliitiline olukord muutus aga kardinaalselt 1999. aastal Bologna deklaratsiooni allkirjastamisega, millega 29 riigi ministrid otsustasid hakata looma ühtset Euroopa kõrgharidusruumi. WESIB oli selleks hetkeks nimest kaotanud lääneriikidele viitava W-tähe ning omandanud poliitikakujundamise pädevuse. Seega ajaks, mil Euroopa riigid otsustasid hakata kõrghariduses ühtselt tegutsema, oli tudengite häälel olemas tugev ja suutlik organisatsioon, mis asus kõrghariduse kujundamises jõuliselt kaasa rääkima. Tänaseks on ESUl (European Student Union) 51 liikmesorganisatsiooni 37 riigist.

EÜL võeti ESIBi liikmeks 1995. aastal ning on kujunenud seal väga tugevaks kaasarääkijaks kogu Euroopa kõrghariduse osas. Praeguseks on tudengid Euroopa tasemel üks jõulisemaid poliitikakujundamise osapooli kõrgharidusküsimustes. Ministrite kohtumine Bergenis 2005. aastal näitas, et tudengid olid kõige informeeritum osapool nii delegatsioonidesiseselt kui ka -vaheliselt. Tudengite tihe rahvusvaheline koostöö on see, mis teeb kogu liikumise väga tugevaks. Pealegi sagenevad aina üliõpilaste väljaastumised nii endi kui ka teiste ühiskonnaliikmete kaitseks.

Üliõpilasomavalitsuste roll

Kõik ühes kõrgkoolis õppivad tudengid moodustavad selle kõrgkooli üliõpilaskonna. Eestis varieeruvad üliõpilaskondade suurused 100st kuni 17 000 tudengini. Seega on oluline, et igas kõrgkoolis oleks olemas selle üliõpilaskonna huve kaitsev üliõpilaste omavalitsus (üliõpilasesindus või muu selline organ). Nende eesmärk on öelda, mis neid huvitab ja mis mitte. Peale selle saadakse seeläbi esimesed teadmised ja kogemused seoses demokraatia, teiste eest seismise ning ühiste eesmärkide nimel võitlemisega.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsioonid peavad olema piisavalt legitiimsed, et nad oleksid võimelised mobiliseerima üliõpilasi, kui nende õigusi ja huve on ähvardatud. Üks kõige märkimisväärsemaid näiteid on tudengite protest 1966. aasta mais Flandrias, kui üliõpilased nõudsid, et noori tuleks ühiskonnas rohkem kaasata. Tuhanded üliõpilased protesteerisid tänavatel, loengud ja eksamid jäid ära, sest tuli taastada sotsiaalne stabiilsus ja kord. Julge väljaastumine tõi ka positiivseid tulemusi.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsiooni ülesanne on võidelda selle nimel, et kogu kõrghariduspoliitika oleks demokraatlik. See tähendab, et kõigil oleks sotsiaalsest taustast või staatusest olenemata ligipääs kõrgharidusele.

Igas ühiskonnas on ohu märk see, kui kõrgharidust saavad omandada ainult „väljavalitud”. Pikemas perspektiivis võib see tekitada ühiskonnas väga suure sotsiaalse lõhe ning võimu koondumise väikse eliidi kätte. Seega tuleb igasuguste selliste piirangute vastu neid ennetades võidelda.

Üliõpilaste kaasamine ei tohi jääda ainult paberile, see peab kuuluma nii kõrgkooli kui ka riigi loomuliku ja igapäevase juhtimisstiili juurde.

Üliõpilaste ühendus peab ka ülemaailmse heaolu ja arengu teemadele keskenduma. Inimõiguste rikkumine ja demokraatia puudumine peab olema iga tudengi mure.

Me näeme üsna tihti, kuidas tudengiorganisatsioonid korraldavad arenenud riikides üritusi ja aktsioone, et juhtida tähelepanu teiste riikide probleemidele. Üliõpilasühendused saavad osutada ühiskonna valupunktidele erinevatel tasemetel ja tulemusrikkalt pakkuda erakordset tuge. Olgu selleks siis kas või raha kogumine kellegi abistamiseks.
Rahvusvahelisel tasandil on äärmiselt oluline teha koostööd ning näidata üles solidaarsust. Tuleb toetada tekkivaid tudengiorganisatsioone teistes riikides, kus poliitilise või mõne muu faktori tõttu ei soosita kodaniku­aktiivsust.

Eesti tudengiorganisatsioonid on hakanud aina rohkem kaasa rääkima Euroopa kõrgharidusküsimustes. Samuti ollakse abistajad riikides, kus kodanikuaktiivsus alles esimesi samme astub.

Kokkuvõttes võibki öelda, et tudengiorganisatsioonid parandavad haridus- ja sotsiaalteenuste kvaliteeti, võimaldades uusi alternatiive ja tunduvalt suuremat valikuvabadust. Selline alternatiivide pakkumine on igati vajalik, kuna arvestab teatud erivajadusi ja eelistusi ning aitab katsetada uute mõtetega.

Demokraatia ja kultuur

Eesti on nüüdseks juba üle 17 aasta olnud taas iseseisev riik. See areng on meile näidanud, et erinevad institutsioonid ja seadused on olulised, aga mitte piisavad funktsioneeriva demokraatia eeltingimused. Demokraatlik ühiskond saab toimida ainult siis, kui see on ehitatud demokraatlikule kultuurile.

Valimisaktiivsuse erinevus oleneb suuresti riigist, regioonist ja valitsemistasemest. Osavõtt parlamendivalimistest näib meid pea iga Euroopa riigi puhul šokeerivat. Demokraatiast on kujunemas enamuse diktaadi vorm, mis tähendab, et tegemist on hästi organiseerunud vähemusega, mis juhib riigi käekäiku. Viimastel riigikogu valimistel osales alla poole elanikkonnast, mis peaks selgelt näitama, et inimesed on poliitikast võõrandunud.
Ka üliõpilaste esindusorgani valimistel on valimisaktiivsus madal. Keskmiselt annab üliõpilaste esindusorganile oma hääle 16–30 protsenti tudengitest. Ka mittehääletamine on valimistest osavõtt ning näitab igaühe valikut. Julgen aga väita, et iga kõrgkooli seesmine demokraatia on ühiskonna peegeldus, st kindlasti saame siinkohal paralleele tõmmata.
Mida rohkem saab üliõpilane või noor õpingute ajal kaasa rääkida oma elu korraldamises, seda kindlamalt aktiveerub ta ka ühiskonnas üldiselt. Tõuseb valimisaktiivsus, hakatakse otsima alternatiivseid võimalusi asju paremini teha ning räägitakse kaasa oma riigi kujundamises. Vabariigi 90. aastapäeval tuleks sellele eriti palju tähelepanu pöörata. On selge, et selline tahe ja valmidus ei teki üleöö, kuid alustagem sellest, et üksteist usaldame – nii kõrgkoolisiseselt kui ka ühiskonnas tervikuna.

Selleks aga, et diskussioon vähemalt üliõpilaste seas elavam oleks, on vaja tudengeid toetada. Tuleb ära kaotada kõrged õppemaksud ja kohustus käia õpingute kõrvalt tööl. Siinkohal võib väita, et töölkäimine on igaühe enda vaba valik. Kas ikka on? Iga endast lugupidav riik seda lubada ei saa!

Joonas Pärenson, Tallinna ülikooli üliõpilaskonna juhatuse esimees

Ekspress analüüsis Eesti elanike kohta tehtud uuringuid ning pani arvudest kokku härra ja proua Keskmise portreed.

Keskmised elavad Tallinnas.

http://www.ekspress.ee/2008/03/27/eesti-uudised/1864-saage-tuttavaks-marju-ja-harju-keskmine

Harju ja Marju peres on 1,5 last.

Nende mõlema brutokuupalk on 8917 krooni. (2007. aasta viimase kolme kuu mediaanväljamakse summa, mis vastab tegelikule olukorrale rohkem kui aritmeetiline keskmine.) Aga tegelikult teenib Harju üle 20 protsendi rohkem raha kui Marju.

Suurim osa rahast Keskmiste peres kulub toidule, seejärel tulevad kulutused eluasemele ning transpordile.

Poes käivad Keskmised kaks-kolm korda nädalas, oma oste teevad nad suurtes ostukeskuses. Väikestes poodides nad eriti käia ei armasta. Kartuli saavad nad mõne tuttava või sugulase käest, kel on veel kuskil maalapp olemas, mee mõnelt mesinikult.

Prügi sorteerivad Keskmised vähemalt osaliselt.

Mittealkohoolsetest jookidest armastavad Keskmised kõige rohkem kohvi, teed ja piima. Baarikapis on neil aga kindlasti viin ja konjak.

Harjul ja Marjul kulub mõlemal 11 tundi päevas magamisele, söömisele ja enese hooldamisele.

Televiisorit vaatavad nad päevas 4 tundi ja 19 minutit. Telekanalitest armastavad nad kõige rohkem TV3, aga ära vaatavad nad kindlasti "Võsareporteri", "Õnne 13", "Pealtnägija", "Reporteri" ja saate "Eesti otsib superstaari".

Harju on tööl kauem kui Marju, aga see-eest teeb Marju rohkem majapidamistöid.

Keskmiste korteris on ühe elaniku kohta eluruumi pinda 29 ruutmeetrit. Kodus on neil olemas internetiühendus.

Et nemad ei moodusta Eestis kõige levinumat, ühe täiskasvanuga perekonda, siis on nad ilmselt mitmest perest kokku sulandunud mosaiikpere. Nii et vähemalt üks laps ei ole Harjul ja Marjul ühine.

Eesti eluga on nad üldiselt rahul. Suurimaks probleemiks peavad Marju ja Harju hinnatõusu, seejärel muretsevad kuritegevuse vohamise ning siis tervishoiusüsteemi pärast.

Riiklikest institutsioonidest usaldavad nad kõige rohkem kaitseväge ja politseid, erakondi nad seevastu hästi usaldada ei taha.

Nad ei ole rahul ka sellega, et Riigikogu liikmed saavad nii suurt palka, toetavad aga Vabadussõja võidusamba kavandit.

Harju ja Marju tahaksid senisest rohkem käia teatris, aga piletite hinnad on Keskmiste rahakoti jaoks liiga kõrged. Viimase aasta jooksul on nad ilmselt ühe korra siiski teatrisse sattunud, Marju on muide suurem teatrihuviline kui Harju. Ja kui Keskmised teatrisse lähevad, siis nad vaatavad, et see oleks ikka komöödia.

Kinos ei ole Keskmised ka eriti käinud – filme vaatavad nad TV3 pealt. Eriti armastavad nad mängufilme ja muidugi ka komöödiaid.

Kindlasti on Keskmised viimase aasta jooksul vähemalt ühe raamatu läbi lugenud ja tõenäoliselt oli see põnevusromaan. Lugemiseks pole neil aga eriti aega. Viimase aasta jooksul on nad (Marju ilmselt) mõne tuttava soovitatud raamatu isegi koju ostnud, aga üldiselt peavad neid ostmiseks liiga kalliks. Seepärast on Marju käinud isegi raamatukogus proosat laenutamas. Ega nad eriti sellega kursis ei ole, millised raamatud Eestis ilmuvad.

Kunstinäitusel ega muuseumis Keskmised käinud ei ole. Võib-olla on nad viimase aasta jooksul sattunud mõnele muusikaüritusele (see oli pop- või rock-kontsert).
Muusikast eelistavad nad rahvalikku muusikat ja seltskonnalaule.

Tervisesporti Harju ega Marju eriti ei tee. Marju on küll ses suhtes kaasast pisut tublim. Küll aga armastavad nad end kursis hoida suusatamisega.

Kui üks neist on väljaspool omavahelist suhet juhuvahekorras, siis kondoomi nad ei kasuta.

Ilmselt lähevad nad manalateele südame-veresoonkonnahaiguse või vähi pärast.

Allikad: Eesti Statistikaamet, Siseministeerium, TNS Emor, Eurobaromeeter, Faktum & Ariko, Tervise Arengu ­Instituut, Eesti Riiklik Autoregistrikeskus, ABC King, Eesti Konjunktuuri Instituut,

Saar Poll.

Marju Keskmine (42)

Marju elab 78aastaseks.
Marju nimi on kõige tõenäolisemalt Jelena, Svetlana või Tiina.
Marju töötab kuskil vabrikus, kaubanduses või hoopis hariduse valdkonnas. Tõenäoliselt on ta omal alal koguni tipp- või keskastme spetsialist.
Marjul on kutseharidus, erinevalt Harjust on ta aga käinud mõnel täiendusõppekoolitusel.
Esimene laps sündis Marjul 25aastaselt, nii et tema on praegu 17aastane (tema nimi on kas Martin või Kristina).
Marju jalanumber on 38 või 39.
Ta ei suitseta ja on normaalkaalus.
Marju limpsib vähemalt kord kuus veini või mingit muud alkoholi.
Tõenäoliselt oli Marjul viimase 30 päeva jooksul peavalu.

Harju Keskmine (37)

Elab ilmselt 67aastaseks, nii et tal on heal juhul elada jäänud veel 30 aastat.
Tegelikult on Harju nimi ilmselt Sergei, Margus või Andrei, sest need olid 1971. aastal kõige populaarsemad lastele pandud nimed.
Harju töötab töötlevas tööstuses, ehituses või seadme- ja masinaoperaatorina. Harjul on kutseharidus.
Tõenäoliselt sõidab Harju Volkswageniga, sest neid on Eestis arvel kõige rohkem. Teine variant poppide automarkide pingereas on Ford.
Tema jalanumber on 43.
Suitsetab, alustas 18aastaselt.
Alkohoolsetest jookidest on Harjule kõige rohkem mokkamööda õlu (seda joob Harju iga nädal).
Viimase 30 päeva jooksul võisid Harjul olla seljavalud.
Harju on ka pisut ülekaaluline.

Õpetajate Leht: 01.02.08

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/01.02.08/peamearu/5.shtml

„Poiste mängud on põhiliselt võitlus­mängud, mis räägivad heade ja pahade võitlusest. Tänapäeval suhtutakse sõjamängudesse leebemalt kui vanasti. Täiskasvanutele sellised mängud siiski väga ei meeldi, sest hea ja halva võitlus võib seal kaduda vägivalla sisse. Samas on need mängud poistele loomulik viis mängida ning nagu uuringud on näidanud, ei vii sellist laadi mängud hiljem sõjardlike huvideni. Paljud lapsepsühholoogid on veendunud, et kui omavahelist jõukatsumist takistada, hakatakse seda tegema n-ö põranda all ja juba karmimate reeglite järgi”.
„Sageli püütakse just poistes arendada ja mehelikus olekus rõhutada ratsionaalset mõtlemist. Kahjuks ei saa paljusid inimlikke elunähtusi vaadelda ja põhjendada üheselt. Looduses ja inimühiskonnas tervikuna on palju sellist, mida ei saa otse sõnades väljendada, valemitesse teisendada ega loogiliselt põhjendada.
Kui me ei õpeta inimest õigel ajal hindama ilusaid tundmusi ja kõrgemaid vajadusi (ilu, armastus, usk, lootus jne), siis kasvab temast ükskõikne enesearmastaja, kes varjab end ratsionalismi kõlavate fraaside taha. Temast saab inimene, kes ei tee naljalt ühtegi liigutust, nägemata selle taga omakasu.”
(Katkendid Niibergi raamatust „Meheks, isaks, härrasmeheks”)

„Laps kiindub esimestest elukuudest peale inimesesse, kes tema eest hoolitseb. See inimene muutub talle vajalikuks. Maimik ei suuda mõista, kui inimene, kellega kogu ta elu seotud on, äkki silmapiirilt kaob. Ta muutub õnnetuks ja rahutuks, mõned lapsed nutavad lakkamatult. Kui ema äkki tagasi ei tule ja kontakt ei taastu, järgneb rahutusele masendusseisund ja apaatia, mida mõnikord saadavad isu- ja seedehäired. Iseloomulikuks muutub ükskõikne, tühi näoilme. Kui niisugune lahusolek kestab pikemat aega (üle kolme kuu), ilmnevad isiksuse arengus pöördumatud muutused: võivad tekkida tundekülmus, käitumishäired, ohjeldamatus, hiljem moraalitaju puudumine.
Sellest, kui õnnelikult on kulgenud emaga koos veedetud aastad maimikueas, sõltub hilisem positiivne vahekord oma kaaslastega esialgu koolis, siis tööl ning eriti oma tulevases perekonnas. Just kolm esimest eluaastat on see ohtlik iga, mil kontakt emaga pikemaks ajaks katkeda ei tohi. Lapse psüühika huvides ei tohiks alla kolme aastast last pikemaks ajaks viia mujal elavate vanavanemate juurde; lasteasutuses viibimise aeg peaks olema vaid nii pikk, kui seda just hädasti vaja on.
Laps, kellel tuleb tööpäevadel emast lahus viibida, peab õhtuti ja nädalalõppudel seda enam tundma tema lähedust. Arusaadavalt nõuab see emalt palju; tuleb loobuda nii mõnestki meelelahutusest, edasi lükata vajalikkegi toimetusi, kuid ainult nii on võimalik vältida suuremat ajakulu ja südamevalu tulevikus, mida võib tekitada hilisem lapse hälbiv käitumine.”
(Katkend Niibergi peatselt ilmuvast raamatust „Naiseks, emaks, daamiks”)

Et õpetajatena töötavad põhiliselt naised, on viimase 50–60 aasta riikliku poliitika tulemus. Riiklikult on toetatud protsessi, et kooli ikka vähem mehi tööle tuleks ja jääks.

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/22.02.08/peamearu/2.shtml Õpetajate Leht: 22.02.08 

Pärast sõda oli koolis vähe mehi objektiivsetel põhjustel – kogemustega pedagooge oli langenud, ükskõik siis kummal pool rindejoont. Järgnev represseerimislaine vähendas nende arvu veelgi. Õpetajaks õppima läksid alates 1960. aastatest valdavalt tütarlapsed, sest korraga polnud kool enam piisavalt mehelik koht. Sotsialistlik realism tõstis esikohale musklis töölise, mutrivõti või kellu käes. Nõukogude Eesti hariduspoliitika kujunes niisuguseks, et pärast 8-klassilise kooli lõpetamist läks keskkooli 2/3 tüdrukutest ja vaid 1/3 poistest. Kes keskkooli ei läinud, siirdus tehnikumi või kutsekooli. Pärast keskkooli lõpetamist tegid tütarlapsed edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja kohusetundlike õppuritena ka lõpetasid.
Kui poisse reaalainete teaduskondades oligi, siis ühed langesid välja ebakorrapäraste elu- ja õpiviiside tõttu, teised rajasid oma karjääri parteitööle ja olid kooli jaoks n-ö kadunud hinged. Kui taaskehtestati Eesti Vabariik, tekkis korraks lootus, et Eesti koolihariduses on võimalik muuta nihkes olukorda, kus kasvavat ja arenevat noort suunavad enamasti naised. See olnuks ka võimalik, kui oleks tähtsustatud haridust ja kooli ning kindlustatud pedagoogile pisut üle Eesti keskmise palk, mis väärtustaks õpetaja rasket tööd ja tõstaks tema prestiiži. Selle asemel algasid arutelud heast ja halvast õpetajast ning sellest, et Eesti õpetaja ei tee Euroopa kolleegidega võrreldes piisavalt tööd. Seejärel hakati haridust bürokratiseerima, mis praegu eeldab õpetajalt iga oma sammu kirjalikku fikseerimist. Kõik see tõukas mehi koolist veelgi kaugemale.
Eesti ühiskonda vaevab edukuse sündroom. Kiirustatakse ikka paremini elama, rohkem kulutama. Poodlemiseks on vaja raha, mida õpetajal ei ole. Kellel raha pole, on tunnistatud luuseriks. Kuid Eesti mees, eriti noor mees, ei taha olla luuser.

Arenenud maade probleem
UNESCO koostatud „Haridus kõigile” kavas on üks eesmärk kindlustada aastaks 2015 kõikidele lastele, eriti tüdrukutele ning rasketes tingimustes elavatele ja rahvusvähemustesse kuuluvatel lastele, juurdepääs kvaliteetsele kohustuslikule tasuta algharidusele (UNESCO, 2004). Milline on olukord praegu?
Eestis on ülikooli astujatest enamik naised. Ka tavakoolis on enamuses tüdrukud. Kas Eestis on naisi rohkem kui mehi? Eesti Statistikaameti andmetel oli 2006. aasta 1. jaanuaril Eestis naisi tõepoolest 106 086 võrra rohkem kui mehi. Kuid arvestades, et Eesti naiste eluiga on meeste omast ligi kümme aastat kõrgem, polegi see vahe suur.
Ikkagi, miks on Eestis (ja ka mujal arenenud maades) naiste osatähtsus hariduses suurem, olgu siis õpetajate või õpilastena? Eestis on viimase rahvaloenduse andmetel 62% naistest ja 57% meestest omandanud keskhariduse (Kui haritud oleme? Eesti Statistikaamet, 2000), mis on iseenesest väga kõrge näitaja. Naiste haridustase on Eestis natukene kõrgem kui meestel, meeste protsent ületabki naisi ainult põhihariduse osas – põhjuseks see, et mehed omandasid elukutse juba pärast põhikooli ja lahkusid seega haridussüsteemist. Gümnaasiumilõpetajatest on umbes 60% naised. Üheksakümnendatel suurenes Eestis sooline erinevus ülikooli astujate hulgas pidevalt, 2004/2005. õppeaastal oli ülikooli vastu võetud naiste osatähtsus kõigis õppeastmetes üle 50%. Peaaegu tasakaalus oli see ainult doktoriõppe puhul (Haridus. Eesti Statistikaamet, 2006). Naised omandavad kõrghariduse poolteist korda sagedamini kui mehed.
Arenguriikides on olukord hoopis teistsugune – hariduseta on ca 15 miljonit last Ida-Aasias ja Vaikse ookeani saartel, kellest pooled on tüdrukud. Globaalselt ca 100 miljonit last ei ole algkooli nimekirjaski, neist 55% tüdrukud (United Nations Girls’ Education Initiative, UNGEI, 2006). Näiteks Hiinas ei käinud 1987. aastal koolis 2,7 miljonit last, 83% nendest oli tüdrukud, ning igal aastal tootis Hiina ca 2 miljonit kirjaoskamatut (neist 80% tüdrukud). Naiste osakaal vähenes kõrgema astme koolides, mis on vastupidine arenenud maailmale. Jaapanis valitses suur ebavõrdsus 1980. aastatel: vanemad arvasid, et tütred ei vaja professionaalset ametit ja naisi oli ülikoolis ainult 35%. Kindlasti on andmed selle aja jooksul muutunud, kuid näited ilmestavad hästi olukorda arenguriikides. Indias pääseb koolile ligi 90% lastest – kuid siiski on haridus tüdrukutele puudulikult kättesaadav sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel.
UNESCO „Haridus kõigile” toodud eesmärgis oli esile tõstetud just tüdrukute harimine probleemsetes piirkondades. Tüdrukute haridusse investeerimisel on praktiline kasu. Koolitatud naine tagab tulevikus emana ka pere haridustraditsioonid. Väärtustab nii ennast kui ka oma peret. Haritud naised on teadlikumad pere planeerimisel, vähem on soovimatuid rasedusi, rasedate ja imikute surmasid, tervislik seisund on parem ja tõenäosus saada terveid lapsi suurem. Suure HIV-i riskiga piirkondades on nii vähem HIV-positiivseid naisi. Väheneb ka laste tööjõu kasutus (UNGEI, 2006).
Mida ette võtta hariduse feminiseerumise vastu? Teatud määral võiks abi olla eraldi koolidest või klassidest poiste ja tüdrukute jaoks. Poiste õppe­edukusele mõjuks positiivselt mo­tiveerimine, individuaalne tegele­mine, naisõpetajate arvu vähendamine. Meesõpetajate osakaalu tõus tasakaalustaks soorolle. Naisõpetajad toovad kooli rohkem tüdrukuid, meesõpetajad looks parema distsipliini. Tuleks kaotada osaliselt piirid „naiste valdkondade” ja „meeste valdkondade” vahel.

Ring saab täis
Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kirjutab 13. jaanuari Postimehes artiklis „Kui kauaks veel Eesti meest?”: „Me oleme kujundanud hariduse-, palga- ja, mis eriti oluline, ka väärtuste süsteemi selliselt, et võimalikult suur hulk eesti mehi ihkaks teha mittetootvat tööd.” Milline on see mittetootev töö Eestis, võib igaüks oma teadmiste piires ette kujutada. Eesti mees ei taha olla ka spetsialist, kes toodab tervist või haritud tööjõudu, sest ta ei taha vaevarikka õppimise järel saada luuseriks. Pigem lahkub noor ülikoolidiplomiga spetsialist Eestist ja läheb oma ühika toakaaslastest kokkuklopsitud brigaadiga välismaale ehitajaks, sest juhtumisi on neil olnud õnne töötada suviti ehitaja käealustena.
Feminiseerunud kool ei arvesta asjaoluga, et keskastme poisid vajavad õpetamisel tüdrukutest erinevat metoodikat, ja seetõttu loobuvad poisid õppimisest, sest neil ei kujune õppimisharjumust. Veel kord Kersti Kaljulaidu tsiteerides: „Eesti haridussüsteem ei kanna keskkoolidiplomini piisavalt reaalainetes haritud mehi. Ülikooli üldse satuvad pigem naised kui mehed.” Ring saab jälle täis.

Puudega lapsed ei saa enam bussiga kooli. Autor Anneli Ammas
Eesti Päevaleht: 28. märts 2008

Tänene Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/423769  
Sama artiklit refereerib Delfi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18540691

Haapsalu-Pärnu bussi sõitude vähendamine tegi puudega laste koolisaamise keeruliseks.

Selliseid liikumispuudega koolilapsi ja nende vanemaid, keda graafiku vähenemine puudutab, on üle kümne. Ainuke Haapsalu ja Pärnu vahet käiv buss hakkab sõitma kahel päeval nädalas.

“See on katastroof!” lausus Haapsalu sanatoorse internaatkooli kasvatusala juhataja Sirje Viiret. Pühapäeva õhtul Pärnumaalt pärast koolivaheaega Haapsallu sõitma valmistunud liikumispuudega lapsed jäid teele pika ninaga ja nende vanemad pidid kiirkorras leidma mingi muu võimaluse, et lapsed kooli jõuaks.

“Küsisin veel eelmisel päeval bussiinfost üle, kas Pärnu-Haapsalu buss pühapäeval sõidab, ning sealt kinnitati, et sõidab,” ütles Tatjana Rogenbaum. Tema 11-aastane liikumispuudega tütar käib Haapsalus koolis Pärnu-Jaagupist ning siiani sai ta reede õhtul bussiga Haapsalust koju sõita ja pühapäeva õhtul kooli tagasi. Sel pühapäeval läks tüdruku autoga Haapsallu saatmine perele, kus ka ema on liikumispuudega, maksma 500 krooni.

Viireti sõnul käib Pärnumaalt nende koolis üle kümne õpilase ja nende hulk ei ole aastatega vähenenud.
Läinud nädalast tõmbas Go Bus Läänemaa ainukese Haapsalu-Pärnu liini sõidud kokku vaid reede ja laupäeva peale. “See ei ole rentaabel liin ning vaid reedel ja laupäeval on seal nii palju sõitjaid, et vedu päris miinusesse ei jää,” ütles Go Bus Läänemaa asedirektor Igor Štšeglakov. “Läbirääkimised käisid kolm kuud ning veel eelmisel nädalal oli lootust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist toetust saada, nii et buss võinuks neljal-viiel päeval nädalas sõitma jääda,” sõnas Štšeglakov.

Lääne maavalitsuse nõunik Harri Erman tõdes, et asjade seis on kurb. “See liin läbib kümme valda ja linna, aga tõsi on see, et ka laupäeval sõitis Haapsalust Vigalasse vaid seitse inimest – sellega ei majanda bussiettevõte seda liini kuidagi,” ütles Erman. “Sama mure on Läänemaa noortel, kes käivad Vigala tehnika- ja teeninduskoolis – kui vanematel pole võimalik last autoga kooli viia, tuleb uus kool leida.”

Valdade puudulik koostöö

Halinga vallavanem Ülle Vapper kahetses, et Läänemaa vallad, mille territooriumi buss läbib, ei soostunud liini käigushoidmiseks kulutusi tegema.

Ermani sõnul näitavad arvutused, et igal vallal tuleks tegelikult tasuda vaid 6700 krooni aastas, et bussigraafik endisena säilitada. “See ei ole väga suur raha.”

“Oleme üle elanud Viljandi bussi kadumise, misjärel näiteks Karksi-Nuiast hakkas vald oma nelja last ise tooma ja viima,” tõi koolidirektor Viiret näiteks. “Lõuna-Eesti valdade lastele tuleb sõiduk Tartusse liinibussile vastu,” lisas ta.

Bussifirma ei taha lapsi kooli ette ära tuua

•• Halinga vallavanem Ülle Vapper ütles, et kindlasti leitakse võimalus lapsed Haapsallu kooli vedada. “Keda siis veel aidata, kui mitte puudega lapsi,” lausus vallavanem. Halingas on sama bussiliini ärajäämine tekitanud liikumisprobleeme ka Vigalast Pärnu-Jaagupisse keskkooli käivatele õpilastele.

•• “Põhiharidus on Eestis kohustuslik ning kui puudega laps peab kodukohast mujal koolis käima, peab omavalitsus aitama, et ta kooli pääseks,” lausus liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke. “Invatransport on omavalitsuste korraldada – mõnel pool kompenseeritakse bensiinikulu, suuremates on olemas invabuss,” lisas ta.

•• Haapsalu sanatoorse internaatkooli invabuss käib õpilastel alati liinibussi vastas, kui lapsed koolivaheajalt või koduselt nädalavahetuselt naasevad. Kooli palvele, et näiteks 20 Tartu bussiga sõitva lapse pärast võiks teha Haapsalus saabudes viimase või lahkudes esimese peatuse kooli juures, on bussifirma kategooriliselt ei ütelnud.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud on liitunud järgmise Keskerakonna Naiskogu avaldusega

http://www.enu.ee/enu.php?keel=1&id=4&uid=58

KESKERAKONNA NAISKOGU AVALDUS

Konverentsil Rahvusraamatukogus, 08.03.2008

Seadus on formaalsete normide kogum, mis suunab ja kinnistab inimkäitumise mustreid ühiskonna arengu soovitavaid eesmärke silmas pidades, st sotsiaalseid probleeme pigem leevendades kui uusi juurde tootes. Seaduseandjal lasub suur vastutus ühiskonna mittesoovitavate arengujoonte reguleerimisel ja soovitavate arengujoonte seadustamisel. Seaduseandjal lasub vastutus seaduse toimest tulenevate vahetute ja pikemaajaliste sotsiaalsete tagajärgede eest.

Perekonnaseaduse eelnõu abielusuhete ja perekonnaelu ning vanema ja lapse õigussuhte regulatsiooni normid puudutavad praktiliselt kogu Eesti elanikkonda, suunates ja kinnistades nende väärtushinnanguid ja käitumuslikke valikuid. Millegagi ei ole põhjendatud eelnevate analüüsideta mõne teise riigi vastavate normide mehhaaniline ülekandmine, isegi kui need normid selles riigis hästi toimivad. Igal rahval on omad pikaaegselt väljakujunenud tavad, mis loovad stabiilsustunde oleviku ja tuleviku ees. Ühiskonnas juurdunud ja omaksvõetud põhiväärtuste kõrvaleheitmiseks peavad olema väga argumenteeritud põhjused.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni tellimusel on valminud perekonnaseaduse eelnõu sotsiaalsete mõjude analüüs, milles on selgelt välja toodud seadusest tulenevad eesti ühiskonna positiivsed ja negatiivsed arenguriskid. Eelnõu nõrkadele kohtadele on osutanud ka mitmed valitsusvälised ühendused. Eesti demograafilist olukorda ja perekonnaelu haavatavust arvestades oleks äärmiselt vastutustundetu eirata teadlaste analüüsi järeldusi ja erinevate valitsusväliste ühenduste ettepanekuid. Meie, allakirjutanud ei saa toetada järgmisi perekonnaseaduse eelnõu põhimõtteid.

1. Oleme vastu abikaasade varaliste suhete uuele regulatsioonile, sest näeme selles ohtu Eesti ühiskonnas juurdunud põhiväärtustele. Eelnõu ohustab perekonnainstitutsiooni stabiilsust.

2. Leiame, et eelnõus sisalduv ühiskonna individualistlikku alget kandev suundumus ohustab perekondade toimimise solidaarsuspõhimõtteid, kuna soodustab konkurentsi ja sotsiaalse ebavõrdsuse tungimist perekonnaliikmete vahele, jättes nõrgema poole vajaliku kaitseta. Siit tulenevalt on eelnõu vastuolus soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetega.

3. Meid teeb murelikuks vanema ja lapse õigussuhete regulatsiooni osa, millega jäetakse lapse emaga mitte abielus olev isa ilma emaga sarnasest automaatsest lapsehooldusõigusest ja –kohustusest, rikkudes sellega võrdse vanemaksoleku põhimõtet. Laps vajab mõlemat vanemat ja abielulisuse alusel vahetegemine isade vahel ei ole õigusriigile kohane. Siit tulenevalt on pakutud õigusnormid vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

4. Vaidlustame eelnõus esitatud vanema ja lapse õigussuhete regulatsiooni selle osa, millega laps on võimalik jätta isata juhul, kui lapse isa või ema on alaealine ja alaealise vanema seaduslik esindaja isaduse omaksvõtule nõusolekut ei anna. Nimetatud õigusnorm ei oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega ega ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

5. Peame äärmiselt oluliseks eelnõu senisest süvendatumat ülevaatamist , eesmärgiga see paremini siduda perekonnakäitumisest tulenevate Eesti ühiskonna soovitavate arengueesmärkidega.

Avaldusega liitunud organisatsioonid-

KENA

Eesti Naiste Koostöökett

ENÜ

Eesti Naisliit

Eesti Puuetega Naiste Ühing

Eesti Lasterikaste Perede Liit

MTÜ Vaimuvalgus

Balti-Ameerika Partnerlusprogramm.
Avatud Eesti Fond.
Estonia pst 5a.
10143 Tallinn.

2007. aastal Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi toetusel toimunud:

1. 1-päevane seminar “Kuidas mõista üksteist: sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused Eestis ja Euroopa Liidus, selle tegelikkus ja arenguvõimalused”
   21.06.2007 Riigikogu ruumides, vastutavaks korraldajaks Reformierakonna Naisühendus NaiRe. Külalisteks Anne-Marike Papp, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik ja Kristiina Luht, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist. Osavõtjaid oli seminaril 15.
2. Aasta Pere 2007 väljakuulutamine
   05.07.2007 Saku Majas Harjumaal. Ürituse korraldajaks Rahvaliidu Naisühendus Epp.
3. 2-päevane seminar Kuidas mõista üksteist: “Kehakeel ja suhtlemine”
   20.-21.09.2007 Endla tn 4 Tallinnas, korraldajaks AWO Bad Doberan ja Eesti Naisliit, finantseerijateks Fridrich Eberti Fond ja Eesti Naiste Koostöökett.. Koolitajaks oma ala asjatundja Ruth Tiller Saksamaalt. Osavõtjateks Koostööketi liikmesorganisatsioonide esindajad, kokku 27 inimest.
4. Konverents “Võrdsed võimalused puuetega naistele” Eesti Puuetega Naiste Ühenduse korraldamisel Koostööketi kaasabil
   26.-27.10.2007 Tallinnas Radisson SAS konverentsikeskuses. Osalejaid üritusel 36.
   Foorum “Naised otsustama 2007”
5. 13.10.2007 Kohtla-Järvel. Korraldaja MTÜ Kodanikukoolitus. Ürituse korraldamise üks partneritest Koostöökett. Osalejaid üritusel kokku 130.
6. Meeskonna meediakoolitused, 2 koolituspäeva, teema ”Avalikkusega suhtlemine”, koolitaja Ilmar Raag: 1. koolituspäev
   27.09.2007 Tallinnas ja 2. koolituspäev 16.11.2007
7. Koostööketi esindaja osales European Women´s Lobby
   26.-28.10.2007 Sofias.
8. Koostööketi liikmed osalesid Kodanikuühiskonna konverentsil
   22.-23.11.2007 Viru Konverentsikeskuses, korraldaja MTÜ Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.
9. Alanud on „Teenäitaja 2007“ kandidaatide esitamine ja ettevalmistused väljakuulutamiseks. Teenäitaja aunimetust on välja antud neljal aastal.

Lisaks eeltoodule oleme korraldanud ja ise kaasa löönud:

1. Liikmesorganisatsioonide ümarlaud 28.02.2007 Särgava residentsis Tallinnas Koostööketi liikmesorganisatsioonide uue eelarveaasta tegevuskavade täpsustamiseks “Päev sõpradega”. Osalejaid 20.
2. Koostööketi kohtumine Agu Laiusega Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kontseptsiooni väljatöötamise konsultatsioonide raames 23.07.2007 IRL kontoris Wismari 11 Tallinnas. Osalesid Koostööketi liikmesorganisatsioonide esindajad (6).
3. Osalesime EMSLi suvekoolis “Kaasamise akadeemia” Viinistul 7.-8.09.2007

Eve Võrk
MTÜ Eesti Naiste Koostööketi 2007 BAPP-i projektijuht