Õpetajate Leht 07.03.2008 http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/07.03.08/teave/3.shtml

Inga Kukk, Euroopa hariduslike erivajadustega noorte foorumi Eesti delegatsiooni juht

Kai Kukk, HTM-i nõunik hariduslike erivajaduste alal, Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri Eesti esindaja

27. veebruaril esitles Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur Brüsselis 2007. aasta sügisel Lissabonis toimunud Euroopa II hariduslike erivajadustega noorte foorumil „Noorte hääled: mitmekesisus hariduses” noorte koostatud deklaratsiooni.

Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur on 1996. aastal loodud iseseisev organisatsioon, mida peavad ülal osalevate riikide (EL-i liikmesriikide ning Islandi, Norra ja Šveitsi) haridusministeeriumid ja mille tegevust toetavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament. Agentuur toimib riikidevahelise koostöövõrgustikuna, et hõlbustada hariduslike erivajaduste teabe levitamist ning pakkuda liikmes­riikidele võimalust õppida üksteiselt ning vahetada teadmisi ja kogemusi projektide abil.

Agentuur toetab koostööd
Agentuuri töökeel on inglise keel, aga kõik projektimaterjalid ja üritusi käsitlevad tekstid on tõlgitud liikmesriikide keeltesse, sh eesti keelde. Materjalid on tasuta kättesaadavad agentuuri veebilehel (www.european agency.org). Agentuur on viinud läbi projekte või koostanud infomaterjale näiteks järgmistel teemadel: varajane märkamine ja sekkumine, eripedagoogika põhiprintsiibid, kaasav haridus ja tõhus klassitöö põhikoolis, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia HEV-õppes, hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamine, haridusliku erivajadusega õpilase üleminek koolist tööellu. Lisaks on agentuuri veebi­lehel temaatilised andmepangad eri riikide võrdleva teabega. Pakutakse ka spetsiifilisi veebipõhiseid teabeteenuseid ja riikide lehekülgedel teavet kõigi agentuuri liikmesriikide kohta.
Euroopa riikide hariduslike erivajaduste koostöövõrgustikuna on agentuur kasulik allikas, kui mõni õpetaja või haridusasutus otsib infot mõne Euroopa riigi tegevuse kohta hariduslike erivajaduste alal või koostöökontakte. Sellised infopäringud tasub suunata agentuuri riiklikele koordinaatoritele, kelle kontaktandmed on agentuuri veebilehel. Eesti koordinaator on haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert Ulvi Soomlais, ulvi.soomlais@hm.ee .
Eesti on Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri ametlik liige aastast 2004, Eesti eksperdid osalesid agentuuri projektitöös ja infovahetuses aga juba varem. Kõik agentuuri liikmesriigid on võtnud omaks kaasava hariduse põhimõtted ja ühiselt otsitakse efektiivsemaid viise nende rakendamiseks oma riigis.

HEV-noorte foorum
16. ja 17. septembril 2007 korraldas Portugali haridusministeerium koos Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuriga Portugali Euroopa Liidu eesistumise raames teise hariduslike erivajadustega noorte foorumi. Esimene foorum toimus 2003. aastal Euroopa Parlamendis. Mõlemast üritusest on osa võtnud ka Eesti noored. Eesti delegatsiooni kuulusid Maarja Haamer Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast, Isabella Kaldoja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumist ning Rainer Mander Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist.
Foorumil osalesid kesk-, kutse- ja kõrghariduse tasandil õppivad hariduslike erivajadustega noored 29 riigist. Nende seisukohtade põhjal koostati „Lissaboni deklaratsioon – noorte seisukohad kaasava hariduse suhtes”. Deklaratsioon hõlmab Portugali parlamendis toimunud plenaaristungil käsitletud teemasid: noorte õigusi, vajadusi ja nende ees seisvaid väljakutseid ning soovitusi kaasava hariduse edukaks rakendamiseks.
Deklaratsiooni aluseks on Euroopa ja rahvusvahelise tasandi varasemad dokumendid hariduslike erivajaduste vallas: nõukogu resolutsioon puuetega laste ja noorte integratsiooni kohta tavaharidussüsteemidesse (EÜ, 1990); Salamanca deklaratsioon ja tegevuskava hariduslike erivajaduste alal (UNESCO, 1994); Luksemburgi harta (Heliose programm, 1996); nõukogu resolutsioon puuetega õpilaste ja üliõpilaste võrdsetest võimalustest hariduses ja koolituses (EÜ, 2003); puuetega inimeste õiguste konventsioon (ÜRO, 2006).

Lissaboni deklaratsioon
Noored jõudsid oma õiguste osas järgmistele seisukohtadele.
Meil on õigus austusele ja sellele, et meid ei diskrimineeritaks. Me ei vaja kaastunnet; meisse tuleb suhtuda lugupidamisega kui tulevastesse täiskasvanutesse, kes elavad ja töötavad tavapärases keskkonnas.
Meil on õigus võrdsetele võimalustele koos vajaliku toega. Kellegi vajadusi ei tohi eirata.
Meil on õigus teha oma otsused ja valikud. Meie häält tuleb kuulda võtta.
Meil on õigus iseseisvale elule. Ka meie tahame perekonda ning vastavalt enda vajadustele kohandatud kodu. Paljud meist soovivad õppida ülikoolis. Me tahame ka töötada ega taha olla puueteta inimestest eraldatud.
Ühiskonna kõik liikmed peaksid olema meie õigustest teadlikud, neid mõistma ja austama.

Edasiminek hariduses
Üldiselt saame hariduse omandamisel piisavalt tuge, aga on ka arenguruumi.
Juurdepääs hoonetele paraneb. Mobiilsuse ja tehiskeskkonna juurdepääsetavuse teemad leiavad üha enam käsitlemist.
Puuded on ühiskonnas muutunud nähtavamaks.
Arvutitehnoloogia paraneb ning kättesaadavad on hästistruktureeritud digitaalsed raamatud.

Väljakutsed ja vajadused
Inimestel on seoses juurdepääsetavu­sega erinevad vajadused. Hariduses ja ühiskonnas on erinevate erivajadustega inimeste jaoks erinevaid takistusi, näiteks õppetundide ja eksamite ajal vajavad mõned meist enam aega; mõnikord vajame tundides isiklikku abistajat; meil peab olema võimalus kasutada kohandatud materjale samaaegselt oma klassikaaslastega.
Õppeainete vaba valikut piiravad mõnikord takistatud juurdepääs õpperuumidele, ebapiisavad tehnoloogilised võimalused ning materjali halb kättesaadavus (abivahendid, raamatud).
Vajame teadmisi ja oskusi, mida saame rakendada edasises elus.
Vajame kogu haridustee vältel head nõustamist sellest, mida meil on võimalik tulevikus oma individuaalsetest vajadustest tulenevalt teha.
Puudu jääb teadmistest puuete kohta. Õpetajatel, teistel õpilastel ja vanematel on meie suhtes mõnikord negatiivseid hoiakuid. Puueteta inimesed peaksid teadma, et nad saavad puudega inimeselt küsida, kas too vajab abi või mitte.

Kaasav haridus
On väga oluline, et igaühel oleks vabadus valida, kus ta hariduse omandab.
Kaasav haridus on parim, kui see vastab kindlatele tingimustele. Olemas peavad olema vajalik tugi, vahendid ja kogenud õpetajad. Õpetajad peavad olema motiveeritud, meie vajadustest hästi informeeritud ja mõistvad, hästi koolitatud ning huvituma meie arvamusest. Õpetajate tegevus peaks kogu kooliaja jooksul olema omavahel hästi kooskõlastatud.
Näeme kaasavas hariduses palju häid külgi: saame enam sotsiaalseid oskusi ja mitmekülgsemaid kogemusi; õpime elus toime tulema; saame suhelda erivajadusega ja erivajadusteta sõpradega.
Kaasav haridus, millega kaasneb individualiseeritud tugi, on parim ettevalmistus kõrghariduse omandamiseks. Spetsialiseerunud keskused peaksid meid toetama ja teavitama ülikoole piisavalt meie vajadustest.
Kaasavast haridusest on kasu nii meile kui ka kõigile teistele.
Meie ise loome oma tulevikku. Meil on vaja kõrvaldada barjäärid enda ja teiste, puueteta inimeste sisemusest. Peame õppima oma puudest üle olema – nii aktsepteerib meid kergemini ka maailm.

http://www.ekspress.ee/2008/03/06/eesti-uudised/1496-joobnud-mees-kippus-hooldajaks

Puuetega inimestel on probleem: kuidas üleüldise isikuandmete kaitsmise ajastul leida endale usaldusväärset isiklikku abistajat.

Oodatud külaline pidi võrulanna Anneli Kõvatu (38) juurde koju saabuma kell seitse õhtul. Nädalapäevad varem oli Võrumaa Teatajas ilmunud kuulutus, et pakutakse tööd inimesele, kel on jõudu ja tahet abistada puudega inimest. Annelil oli vaja kedagi, kes paar tundi päevas temaga veedaks, käiks koos väljas, kannaks näiteks rasket poekotti. Vastuseid tuli kuus, neist sõelale jäi Nikolai (60) oma, kes nüüd saabuski, lilled näpus. Pärast ukse avamist sai Anneli ootusärevusest kiiresti paanika: mehe käitumine ei tekitanud temas usaldust. Abistaja ning abistatava kohtumine ei jõudnud esimesest korrast kaugemale.

"Nii kui ukse avasin, lõi kohutav alkoholihais näkku," meenutab Anneli Kõvatu. Mees ise tunnistas ka, et sai varem tuttavatega kokku, võttis julgust. "Palusin tal varsti lahkuda, aga ta ajas muudkui jutujoru edasi ja tahtis tervet korterit üle vaadata. Ja ta valetas endale kõiksugu tiitlid külge!"

Nii rääkis mees, et tal on kaks kõrgharidust, rahvusvahelised litsentsid massaažis, et ta on olnud koolidirektor ja momendil töötab Maarja külas vaimupuuetega laste juures.

Mis mees see üldse oli selline? Anneli hakkas ise tausta uurima. Ta helistas politseisse ja küsis, kuidas saab n-ö inimene tänavalt kindlaks teha, kas tüüp pole kinni istunud või ei kanna muid patte hingel. Aga ei, andmete salastamise ajastul pole lihtinimesel õigust ega võimalust pärida kellegi teise tervisliku seisundi, pahategude või eelneva töökogemuse kohta.

Raske liikumispuudega Anneli Kõvatu ei ole sotsiaaltöötajatele just eriti mugav klient. Ta nõuab linnavalitsuselt välja kõik toetused, mis puuetega inimestele on ette nähtud, alates invatranspordist ja lõpetades selga raviva imeseadeldise kosmodiskiga. Tänuliku vaikimise asemel jätkub tal aga hulganisti teravaid küsimusi.

Näiteks miks sõidab invataksot masin, mille tehniline ülevaatus tehti viimati viis aastat tagasi. Või miks ei uurita põhjalikult nende inimeste tausta, kes saadetakse talle isikliku abistajana koju.

Keedab suppi, abistab tualetis
Isiklik abistaja on teenus, millest inimesel, kel silmad-käed-jalad töökorras, on ehk raske aru saada – see on midagi jäsemete asendaja ja palgalise sõbra vahepealset. See on inimene, kes kirjutab kirju, keedab suppi, abistab tualetis – ühesõnaga, toimetab inimese intiimsfääris. Selle töö eest makstakse 3000 krooni kuus miinus maksud.

Puuetega Inimeste Koja korraldatud uuring näitas, et selliseid abistajaid on Eestis viis korda vähem kui vaja. Anneli Kõvatu ebaõnnestunud tööintervjuu pole üksikjuhtum. Ka teised on näinud ebasobivaid kandidaate: on olnud viinaveaga inimesi, on olnud selliseid, kes on lihtsalt tööpostilt kadunud, jättes hooldatava eluohtlikus seisus üksi. Tihedamini katkeb töösuhe selles ametis aga iseloomude sobimatuse tõttu.

Sotsiaalametnike käed jäävad abistajate tausta uurides samuti lühikeseks. Neil pole rohkem õigusi kui lihtinimesel.

Nöörimaa Tugikodu juhataja Tiia Peebo oli Nikolaiga rääkinud ega leidnud mehes midagi ohtlikku: "Me uurisime isiku tausta täpselt nii palju, kui isikuandmete kaitse seadus võimaldab. Mees tundus konkreetne, sihikindel. Küsisime, mis tööd ta enne teinud on, ta ütles. Isikliku abistaja töös ei ole isegi mingit kvalifikatsiooninõuet."

Mis teha, kui abistaja ja abistatav omavahel ei sobinud!

"Ärge sõnastage seda nii, et mulle ei sobinud inimene," vaidleb ­Anneli. "Kuna tugikodu pani kuulutuse, siis nad peavad kontrollima ka tausta ja küsima igasugu andmeid. Puudega inimene on ju omas kodus kaitsetu! Aga kui ta oleks olnud narkar või varas? Ta oleks võinud mu maha koksata veel enne lepingu sõlmimist!"

Usaldada on raske
Draama mõõtmed võtab lugu siis, kui selgub, et ka vindise peaga oma tulevast tööandjat külastanud Nikolai on hingepõhjani solvunud.

"Mina tulin siiralt sellele kohale ja tahtsin inimest aidata! Mulle Anneli väga meeldis, aga missuguse s..a ma nüüd kaela sain! Mina pole mingisugune mats! Mul on kahekordne kõrgharidus, olin koolide inspektor 15 aastat," loetleb ta ning et veelgi veenvamalt mõjuda, ütleb, et on tuntud näitlejanna isa. Praegu sisustab Nikolai oma aega ansamblist The ­Beatles raamatu kirjutamisega.

Võru linnavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Virgu Treimut: "Isegi kui inimesel oleks tume minevik, kui ta oleks näiteks kinni istunud, pole see põhjus töölevõtmisest keeldumiseks. Töölepingus ei ole sellist punkti, et inimene ei tohi olla karistatud."

Usaldus on tänapäeval defitsiitne kaup, abivalmidus veelgi enam. Isiklikke abistajaid, aga ka lapsehoidjaid, koduabilisi, remondimehi tuleb edaspidigi tööle võtta heas usus, et delikaatsetes isikuandmetes pole midagi varjamisväärset.

Urmas Kukk, Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor, millised võimalused on n-ö inimesel tänavalt teha taustauuringuid teise inimese kohta?
See on praegu läbi arutamata teema. Ainuke, mida saab teha, on päring rahvastikuregistrisse, kas inimene elab väidetud adressil. Võib guugeldada, aga ainult internetist leitud andmed ei tohiks ametlikult olla töölevõtust keeldumise alus, sest internet ei ole objektiivne allikas.

Tiia Järvpõld: head abistajat on väga raske leida

Kaheksa aasta jooksul, mil Mäksa vald on mulle pakkunud isikliku abistaja teenust, on mul neid abistajaid kokku olnud 49. Nad on minu juures töötanud paarist päevast kahe ja poole aastani. Neist kümmekond meestki, kellega on olnud väga meeldivad töösuhted.
Loomulikult, kui kohtun uue tööotsijaga, siis ma ei tea, kellega kohtun. Siiani on olnud meeldivad töövestlused. Mõnel korral on küll küsitud kohe 10 000 krooni palka või imestatud, miks ma siiski ei ole proovinud ise kõndida (see ongi olnud kõige absurdsem küsimus). Väga paljud pole süvenenud töökuulutusse ning üllatuvad, et mul on ka ratastool – need inimesed ei jää kunagi isiklikuks abistajaks. On olnud halenaljakaid juhtumeid. Näiteks on paaril korral helistades pakutud intiimteenuseid.
Mina isiklikult ei näe küll mingit vajadust kellelegi kaevata, et tööotsija oli ebameeldiv, seni kui puudub otsene oht. Isikliku abistaja peabki klient ise leidma, sest see teenus on kutsutud ellu puudega inimese iseseisvuse pärast. Inimene ei ole iseseisev, kui tal puudub vabadustunne. Kliendi ja abistaja sobivuse/mittesobivuse puhul mängib kaasa tuhat ja üks pisiasja, mida kolmas inimene, ka Eesti parim sotsiaaltöötaja, ei tea ega saagi teada. Samas ei tohi unustada, et iseseisvas elus juhtub igasuguseid ootamatusi, millega tuleb ka puudega inimestel silmitsi seisa. Mitte loota, et puue on privileeg tööandjana.
Kõige raskem ongi leida uusi isiklikke abistajaid. Mul on pidevalt kõikjal töökuulutused üleval. Aastatega olen õppinud tööintervjuu ajal väikestest märkidest aru saama, kellest saab hea isiklik abistaja ja kellest mitte. Tööd küsinud ja uurinud, mis see isikliku abistaja töö ikkagi on, on kümneid kordi rohkem inimesi, kui neid on sellele tööle jäänud. Kui te näete töökuulutusi, et vajatakse isiklikku abistajat, siis võtke julgesti kontakti – näiteks minuga e-aadressil tiia@lux.ee.

 
Veel kommentaare:

Margus N.: Iseseisvus ongi riski

Esiteks on antud loo pealkirjas viga! Hooldaja pole sama mis Isiklik abistaja. Tavainimese arusaam on nende teenuste puhul, et hooldaja on abistaja ja vastupidi. Hooldaja teeb kliendi eest ära asjad, mis on vaja teha. Abistaja aga teeb kliendiga koos.
Teiseks ei saa mina isiklikult aru kliendi seisukohast, kus ta süüdistab teenuse pakkujat, et too ei kontrollinud isikliku abistaja tausta. See polegi minu arvates teenuse pakkuja asi. Enda kogemuste põhjal, mida on juba ligi 9 aastat võin öelda, et kõige parem viis kontrollida tausta on leida abistajaks kandideerijaga ühised tuttavaid. Eesti on siiski nii väike, et siin tunnevad kõik kõiki! Ega minul endalgi on olnud probleemseid isiklike abistajaid,kuid kuna olukord meie tööturul on selline nagu ta on siis peab lihtsalt riskiima. Elu on ju ühekordne ja kui ta on niisugusena loodud siis ei tohiks me seda oma puude tõttu elamata jätta.
M.N.

Margit Rosental: Isikliku abistaja teenus.

Esmalt nõustun eelkirjutajaga: artikkel sisaldab mitmeid terminoloogilisi ebatäpsusi. Isikliku abistaja teenus erineb hooldusteenusest just kliendi vastutuse poolest. Väärkäsitlus on eriti riivav, kuna artikkli autor helistas seda kirjutades mulle ning andsin üsna põhjalikku teavet. Artiklis on mu jutust kasutatud kontekstist välja võetud seosetuid lauseid.

Isikliku abistaja teenus on Eestis alles arengu alguses. Kuigi omavalitsused peavad seda korraldama, puuduvad kindlad reeglid. Selle teenuse põhimõte on anda puudega inimesele võimalus elada nii iseseisvalt kui võimalik. Iseseisvusega kaasneb teatavasti vastutus.

MTÜ Händikäpp on 9 aastat pakkunud isikliku abistaja teenust kokku u.40 kliendile. Meie praktikas leiab klient ise tavaliselt endale sobiva isikliku abistaja. Loomulikult vestleme töötajakandidaadiga.Lõpliku otsuse teeb klient,keda tuleb samuti nõustada.Mõnikord on mittesobimise põhjus, et konkreetsed inimesed ei sobi. Vahel on probleem hoopis kliendi vanemates,kes ei suuda tunnistada, et hoolimata puudest on nende tütar/poeg täiskasvanu, kes suudab ise otsuseid teha. Kui tekivad probleemid, aitame nii kliendil kui isiklikul abistajal neid lahendada. Enamasti piisab nõustamisest, kuid on tulnud ka töösuhe lõpetada.Sel juhul tuleb leida uus abistaja.

Kui kellelgi on huvi täpsemat teavet saada, soovitan vaadata või pöörduda MTÜ Händikäpp poole

Pressiteade

Esmaspäeval, 10.märtsil 2008 kell 12.00-14.00 toimub Tallink City Hotellis (A. Laikmaa 5, Tallinn), Seaside saalis 10.korrusel uurimuse „Seksiärist väljalangevate naiste probleemid ja abivajadused“ tulemuste esitlus.

Uurimusest teevad kokkuvõtte Iris Pettai ja Helve Kase Eesti Avatud Ühiskonna Instituudist.

Esitlusel selgitatakse järgmist:
• Põhjused ja motivatsioon, miks tahetakse loobuda seksiärist ja tulla legaalsele tööturule;
• „Staažikate“ prostituutide iseloomustus: vanus, rahvus, kodakondsus, haridustase, perekonna seis, majanduslik olukord, jne;
• Finišijoon seksiäris – kuni 6 aastat intiimteenuseid pakkunud naiste psüühiline ja tervislik seisund, narkomaanide ja HIV/AIDSi haigete osakaal jne.
• Millist abi ja toetust vajavad „lahkuvad prostituudid“, kellel puudub hariduslik potentsiaal ja erialane ettevalmistus

Uurimuse korraldas Eesti Avatud Ühiskonna Instituut eelmisel aastal. Küsitleti 75-t prostitutsiooni kaasatut, keda on EQUAL projekti raames nõustatud ja abistatud seksiärist väljumiseks ja tööturule tulekuks.

Uurimus on läbi viidud Tervise Arengu Instituudi poolt juhitud EQUAL projekti „Prostitutsiooni kaasatud naiste sh inimkaubanduse ohvrite integratsioon legaalsele tööturule“ raames, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond.

Lisainformatsioon:
Iris Pettai, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut
Tel. 56 21 35 26
Iris.pettai@neti.ee  

Helve Kase, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut
Tel. 56 210 569
helve.kase@mail.ee  

08. märtsil 2008.a
Tallinnas, Rahvusraamatukogu väikeses saalis

Olete kutsutud Keskerakonna Naiskogu konverentsile

Päevakava

11.30-12.00 Registreerimine, kohv, suupisted

12.00-12.15 Tallinna linnapea Edgar Savisaar-avamine

12.15-12.15 KE Naiskogu presidendi Anneli Kööba- Orlovi –tervitus

12.20- 12.50 Europarlamendi saadik Siiri Oviir- Perekonnaseaduse eelnõu head ja halvad küljed.

12.50-13.20 TÜ õppejõud Dagmar Kutsar- Kas seadus peaks järgima inimkäitumise muutusi?

13.20-13.50 Riigikogu liige Ain Seppik- Uus Perekonnaseadus. Varalised suhted.

13.50-14.20 ENÜ peasektetär Eha Reitelmann- Uus Perekonnaseadus ja võrdõiguslikkus.

14.20-14.50 Paljulapseliste Perede Liit Kalmer Hütt.- Lapsed ja uus seadus.

14.50-15.20 kohtunik- Eveli Vavrjanuk- Senine kohtupraktika ja prognoositav tulevik.

15.20-15.55 ühine arutelu.

Palume osavõtust teatada hiljemalt 03. märtsiks 2008.a.
e-mailil kena@keskerakond.ee , anneli33@hot.ee  või telef.56 662188

Olete oodatud!

Anneli Kööba- Orlov
KENA president

56662188

ENÜ annab teada, et koondatud on ENÜ kodulehele suure hulga materjali perekonnaseaduse eelnõu senisest menetlemisest ja meedias selle kohta avaldatud arvamustest.
Plaan on seda lehekülge jooksvalt täiendama hakata, nii et vaadata tasub ka edaspidi.

http://www.enu.ee/enu.php?keel=1&id=340  

29. veebruar 2008
Eesti Päevaleht
Autor: Kadri Ibrus.

Mullu registreeriti vaid 122 vägistamist, küsitluse tulemused näitavad suuremat arvu.

http://www.epl.ee/artikkel/420528

Tartu ülikooli naistekliiniku hiljuti avaldatud uuringu tulemuste järgi vastas 11 protsenti naistest, et neid on sunnitud füüsilise jõuga suguühteks.

Probleemi teist tahku näitab aga see, et küsimustele soostus vastama vaid 771 naist valimi 2672 naisest. See osutab, et tegelikult eelistavad naised neist teemadest vaikida isegi anonüümselt küsimustikule vastates.

Eestis on üle 15-aastasi naisi ligi 630 000, 11 protsenti sellest on ligi 70 000 naist. Kuna uuringu valim esindab kogu ühiskonda, tähendaks see arv just sellist suurusjärku naisi, kes on vägistamise ohvriks langenud.

Tallinna naiste varjupaiga juhi Inga Mikiveri sõnul on nende poole kolme tegutsemisaasta jooksul pöördunud vaid üks naine, kes nimetas end ise vägistamisohvriks. Temal juhtus see töökaaslasega ning ta küsis telefonitsi anonüümselt, kust saada psühholoogilist abi.

“Vägistamisohvreid on tegelikult väga palju, enamasti toimub see naiste kodudes magamistubades. Aga nad ei pea seda ise vägistamiseks,” sõnas Mikiver. “Pikema jutu sees alles ilmneb, et vägistamine on toimunud, ja seda tegi kas oma abikaasa või tuttav.”

“Politsei poole pöördutakse ikka, kui tegemist on võõra inimesega,” kinnitas ka Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna isikuvastaste kuritegude talituse vanemkomissar Priit Pärkna, kellele ei meenugi ühtegi peresisest juhtumit. Võõrastega seotud juhud aga üldjuhul tõendatakse.

Ka Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Eve Soostari sõnul ei ole prokuratuuri praktikas olnud kriminaalmenetlusi, kus vägistajaks on abikaasa/elukaaslane.

Mõne aasta tagusest arstide uuringust selgus, et pea pooled vägistamisohvritest on langenud oma abikaasade/elukaaslaste ohvriks. Seda kinnitab ka üldine rahvusvaheline statistika. “Samal ajal jõuavad meil politseisse enamasti vaid juhtumid võõrastega. Tuttavate vastu ei julgeta astuda, kuna kardetakse kättemaksu ja häbenetakse,” ütles sisekaitseakadeemia kriminoloogia õppejõud Uno Traat.

Menetlus kui kadalipp

“Paras kadalipp on see küll,” iseloomustas ka vanemkomissar Pärkna menetluse käiku, mida ohver peab läbima, kui tahab õiglust jalule seada. Ohver peab läbielatut kirjeldama mitu korda ning tihti ka süüdistatavaga vastastikku maha istuma. “Palju sõltub sellest, kas naine on valmis lõpuni minema. Tihti teatud etapis loobutakse.”

Et menetlust alustada, peab Pärkna sõnul ennekõike olema olemas tõend arstlikul läbivaatlusel tõendatud suguühte toimumise kohta: kui naine pöördub politseisse alles nädal pärast sündmust, võib olla juba liiga hilja. “Politseisse tuleks tulla kohe,” ütles ta.

“Kui väga jämedalt öelda, siis elame veel kiviajas. Vägistamine on väga nõrgalt kriminaliseeritud ning väga vähe juhtumeid tuleb esile,” kommenteeris Traat. “Ka on meie kriminaalmenetluse süsteem selliste kuritegude osas väga robustne.”

Seadusemuudatus on aidanud

•• Paljudes Lääne-Euroopa riikides ja Ameerikas on abielusisene vägistamine eraldi kriminaliseeritud. Näiteks Suurbritannias jõuti 1991. aastal selleni, et abielusisene vägistamine sai eraldi kuriteoks. Enne ei peetud võimalikuks, et abikaasa võib oma naist vägistada.

•• “Nende riikide kogemus näitab, et pärast seadusemuudatust on naised nende juhtumitega hakanud rohkem välja tulema,” selgitas Uno Traat.

•• Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp aga ei näe põhjust, miks peaks karistusseadustikku lisama eraldi paragrahvi “abielusisene vägistamine”.

•• “Karistusseadustiku § 14 nagu ka teised seksuaalse enesemääramise vastased süüteod ei eelda, et süüdistatav oleks kannatanule võõras. Seetõttu ei ole seaduse muutmine kindlasti vajalik, kuna juba praegu on võimalik isiku vastutusele võtmine muu hulgas ka peresisese vägistamise eest. Ei ole ühtegi põhjust, miks seda peaks käsitlema eraldi paragrahvis.” 

27. veebruar 2008
Autor: Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht

Naistepäeval, 8.märtsil avatakse lühinumber 1492, kuhu saavad kogu Eestis helistada nii vaimset, füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda kogevad naised.

http://www.epl.ee/uudised/420255

Abitelefoni käimatõukaja, Tartu naiste varjupaiga juhi Sirje Otstaveli sõnul on neil koostatud andmebaas kohtadest, kuhu naine abi saamiseks saab pöörduda. “Lisaks emotsionaalsele ja psühholoogilisele toele pakume ka asjaajamisjuhiseid ja suuname nad lähimasse tugikeskusse,” selgitas Otstavel.

Naiste varjupaiku on Eestis praegu neli: Tartus, Tallinnas, Tapal ja Ida-Virumaal, kuid paljudes omavalitsustes on siiski ka turvatoad või näiteks laste turvakodud, mis samuti võtavad tihti vastu ka kriisiolukorda sattunud naisi.

“Saame anda naistele ka praktilist nõu, mis meil endil töö käigus on tekkinud,” ütles Otstavel. Tartu varjupaik on töötanud juba viis aastat.

Telefoninumbril vastavad kümme koolitatud nõustajat, kes on kursis seadustega ning tutvustavad võimalusi õigusabi taotleda.

Telefonile saab esialgu helistada kella 10–18 seitse päeva nädalas, kuid tulevikus loodetakse kättesaadavad olla ööpäev läbi. Nõustamine on tasuta, tasuda tuleb vaid tavalise lauatelefoni kõnetariifi. Helistajatele tagatakse soovi korral anonüümsus.

Abitelefoni tööd rahastab hasartmängumaksu nõukogu.

26. veebruar 2008
Eesti Päevaleht. Toimetaja: Aivar Pau

Möödunud aastal registreeriti Eestis 108 alaealiste vastu toimepandud seksuaalkuritegu, seda on 44% vähem kui aasta varem.

http://www.epl.ee/uudised/420162

"Ma julgen loota, et seda arvu on vähendanud vahepealsetel aastatel pedofiilide paljastamiseks käivitatud jõulised krminaaluurimised. Oluline on ka preventiivne pool, mis peab pihta hakkama juba sellest, et võimalused selliste kuritegude toimepanemiseks viiakse miinimumini," ütles justiitsminister Rein Lang täna riigikogus.

Lang märkis, et möödunud aasta 20. juulil jõustus lastega töötamise piirangute seadus. Sellega sätestati, et lastevastase seksuaalkuriteo toimepanemises süüdimõistetud isikud ei saa töötada alal, kus nad vahetult lastega kokku puutuksid – õpetajana, lasteaia või lastelaagri kasvatajana, ringijuhina, lapsehoidjana. Nende valdkondade tööandjatele on pandud ka seadusandlik kohustus kontrollida, kas töölevõetav isik on pedofiiliakuritegude eest karistatud.

Justiitsminister lisas, et alaealistega seotud kriminaalmenetluste eesmärgiks on see, et kuriteo toime pannud lapse suhtes viidaks menetlus läbi kiiremini kui täiskasvanute puhul.

2006. aastal võttis selliste kuritegude menetlus aega ca 5,6 kuud. 2007. aastal oli keskmine tähtaeg alaealiste asjades langenud 3,8 kuuni. "Kuid paha lugu on see, et mõnes ringkonnas ei ole selleni siiski veel jõutud ja ootame, et neljakuuline tähtaeg oleks edaspidi tagatud võrdselt üle Eesti," ütles minister.

Kallid Eesti Naiste Koostööketi liikmed!

Armsad naised!

Eesti Vabariigil täitub 24. veebruaril 90-nes aastapäev.

Kutsun Teid veelgi rohkem üles koostööle, teineteisemõistmisele ja armastusele. Üksnes nii suudame me hoida oma riigi püsiva ja tugevana.
Naistel on kindel ja väga tähtis roll kogu ühiskonna arengus. Tihti on Eesti peredes arvamusliidriks just naine. Hoiame omi mehi, lapsi , lähedasi ja riiki!!

Meeleolukat pidupäeva Teile kõigile!

Eesti Naiste Koostööketi eesistuja
Kena president

Anneli Kööba- Orlov

KUTSE

Sotsiaaldemokraatlik Erakond korraldab järgmisel teisipäeval seminari arutamaks koos kodanikuühiskonna esindajatega uut perekonnaseaduse eelnõu. Palun levitage seda kutset meilitsi ning tulge ka ise kindlasti arutelule!

Seminar „Kas ja kuidas on vaja muuta uut perekonnaseaduse eelnõu?”

26. veebruar

Hotell Central, Stuudio I (sissepääs Narva mnt-lt restoran Novelli kõrvalt)

10.45 Tervituskohv

11.00 Avasõnad

Moderaator Hannes Rumm

11.05 Mis muutub perekondlike suhete regulatsioonis ja kohtupraktikas võrreldes kehtiva õiguse ja kohtupraktikaga?

Liis Hallik, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunik, TÜ perekonnaõiguse õppejõud

11.35 Milliseid muutusi uue seadusega oodatakse?

Uku-Mats Peedosk, justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna nõunik

12.00 Arutelu teemal „Milliseid muutusi vajab eelnõu?”

Erik Salumäe, Reformierakond, RK õiguskomisjon

Ken-Marti Vaher, IRL, RK õiguskomisjon

Indrek Saar, SDE, RK õiguskomisjon

12.30 Kohvipaus

12.45 Kuidas järgib perekonnaseadus ühiskonna muutumist?

Dagmar Kutsar, TÜ Sotsioloogia ja Sotsiaalpoliitika Instituudi dotsent

13.10 Kas vaesed vaesemaks ja jõukad jõukamaks?

Heljo Pikhof, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees

13. 30 Naiste olukord uue seaduse jõustumisel

Tiiu Soans, Eesti Maanaiste Ühenduse esinaine

13.50 Sõnavõtu võimalus kõigile osalejatele ning arutelu

14.30 Kokkuvõte ja lõppsõna moderaatorilt

lugupidamisega
Hannes Rumm
Riigikogu liige,
hannes.rumm@riigikogu.ee  

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet ootab sügava ja raske puudega laste vanemaid ning hooldajaid 27. veebruaril 2008 kell 15.00 lastevanemate foorumile, mis toimub Tallinna Puuetega Inimeste Kojas Endla tn 59.
Foorumil saab informatsiooni sotsiaalteenuste, haridusasutuste ja nende poolt pakutavate võimaluste ning rehabilitatsiooniteenuste kohta. Lastevanematega kohtuma on kutsutud raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste ning rehabilitatsiooniteenuste osutajad.
See on hea võimalus esitada küsimusi ja saada vajalikku teavet.

http://www.tallinnakoda.ee/uudised/955

Päevakava:

14.30 Kogunemine, tervituskohvi

15.00 Avasõnad – Vahur Keldrima (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja)

15.05 2007. aastal lastevanematele läbiviidud küsitlusest. (Reet Rääk – Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet)

15.20 Haridusasutuste poolt puudega lastele pakutavad teenused (Urve Raudsepp- Alt – Tallinna Haridusamet)

15.40 Lastele pakutavad sotsiaalteenused Tallinnas (Reet Rääk – Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet)

16.00 Intervallhoid puudega lastele (Leena Auväärt – Tallinna Lastekodu)

16.15 Nädalalõpu päevahoiuteenus tööl käivate vanemate raske ja sügava puudega lastele (Agne Raudmees – Erivajaduste Inimeste Toetusühing Tugiliisu)

16.30 Isikliku abistaja teenus lastele (Jane Põdra – Erivajadustega Laste Nõustamiskeskus)

16.45 Laste päevahoiuteenus koolivaheajal (Kerti Kollom-Seidelberg – Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet)

17.00 Võimalus tutvuda erinevate rehabilitatsioonimeeskondade esindajatega ja rehabilitatsiooniteenustega

Olete oodatud!

Lugupidamisega

Vahur Keldrima
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja