Tere!

Deep Systems OÜ tegeleb alates 2003 aastast infosüsteemide arenduse ja animatsioonide tootmisega.

Seoses tööde mahu suurenemisega, vajame oma meeskonda juurde CSS’i spetsialisti.

Töö kirjeldus:
– Veebirakenduste HTML koodi loomine ja CSS stiilifailide koostamine, ette antud PSD formaadis kujunduste järgi.

Projektid, milles tuleb osaleda:
– www.lastekas.ee  arendus, seoses Inglise, Soome, Läti portaali avamisega;
– www.invainfo.ee  portaali arendus, seoses laienemisega ning alamosade sidumisega;
– E-kaupluste lahenduste arendus;
– mitmete ettevõtete äritegevust toetavate infosüsteemide arendus;
– jpt huvitavad projektid.

Nõudmised kandidaadile:
– väga hea HTML-i ja CSS-i tundmine;
– suutlikus luua standarditele vastavat ja erinevatele brauseritele sobivat HTML ja CSS koodi;
– väga head arusaamised veebilehtede ülesehitusest;
– Kujundusprogrammide valdamine;
– Tähtaegadest kinni pidamine.

Kasuks tuleb:
– ideede rohkus;
– arenemissoov;
– innovaatilisus;
– Hea kunstimeel;
– teadmised Smarty mallimootorist (http://smarty.php.net/ ).

Arenguvõimalused:
– mallimeister (Smarty mallimootor http://smarty.php.net/ );
– PHP/Ajax programeerija;
– infosüsteemide projektijuht;
– arendaja.

Töötasu:
– 75.- kuni 150.- kr/h (sõltuvalt kogemustest).

Muu informatsioon:
– Töö on kaugtööna ja vaba tööajaga, st sobib ka õppijale sõltumata asukohast.

Lisainfo:
– CV, kaaskiri palume saata info@deepcms.ee .

Lugupidamisega,
Hegert Mölder
hegert@deepcms.ee  

Deep Systems OÜ
Web: www.DeepCMS.ee  
E-mail: info@deepcms.ee  
GSM: (+372) 55 66 50 40

Nael kummi, invabuss IRENE!

Kolmapäeval, 12.09.2007 kell 15.00 soovitakse Tallinna puuetega inimeste tegevuskeskuses Endla 59 nael kummi kaasaegsele ja ruumikale, kuni kaheksat ratastoolis sõitjat mahutavale invabussile. Peale aktust saavad huvilised kohandatud bussi lähemalt uurida ja proovisõitu teha.

Bussi teeb eriliseks tema saamislugu. Idee algataja oli pianist Irene-Maria Lindi, kes tundis muret raske liikumispuudega aktiivsete ja andekate noorte tallinlaste pärast, kellel invatranspordi puudumine oli saanud oluliseks takistuseks hariduse omandamisel ja tööturul konkureerimisel. Ratastoolis pianisti initsiatiivil loodi 2003.a. sihtasutus Ratastoolis Edukaks. Sihtasutuse avaürituseks oli 08.12.2003 Estonia kontserdisaalis toimunud kontsert „Aita liikuma“, kus esinesid Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ja pianist Irene-Maria Lindi. Teine meeleolukas heategevuskontsert bussiostu toetuseks – ”Ratastoolis ülikooli” – toimus 25.09.2004 muusikaakadeemia saalis, kus kontserdi patrooniks oli haridusminister Toivo Maimets. Mais 2005 toimus Estonia kontserdisaalis heategevusoksjon, kus pr Erna Saar, Johannes Võerahansu lesk, annetas oksjonile abikaasa maali.

2005. aasta aprillis andis Tallinna abilinnapea Diana Ingerainen sõna, et Tallinna liikumispuudega üliõpilased ja põhikohaga töötavad raske liikumispuudega inimesed saavad liituda juba toimiva õpilaste invatranspordi süsteemiga. Kadus otsene põhjus invabuss pealinlaste tarbeks soetada.

Sihtasutus leidis koostööpartneri Tartust MTÜ Invatakso näol, kes nõustus bussiostuks kasutama oma vahendeid, hoidma bussi käigus ja tegema vajalikud kohandused liikumispuudega inimeste veoks. Bussiostu toetas Tartu Linnavalitsus, Tartu tööhõiveametist saadi abi bussi kohandusteks.

SA Ratastoolis Edukaks annetas oma kogutud vahendid Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidule, liit peale koostöölepingu sõlmimist MTÜ Invataksole. Ühiste jõupingutuste tulemusena on nüüd Tartus invabuss, mis tõhusalt leevendab liikumispuudega inimeste transpordimuret. Buss, mida kaunistab kleebis IRENE, on liikumispuudega inimeste teenistuses – kooli, tööle, üritustele.

Liikumispuudega inimesed tänavad kõiki, kes aitasid puudega inimesed liikuma!

Lisainfo:
Auli Lõoke,
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
5293144, 6720223
elil@elil.ee  

Edastan teile eile pealelõunal Delfisse ilmunud loo, mis kogunud praeguseks juba ligi 500 kommentaari.

Mul on väga hea meel, et seisukohti, mida ENÜ on oma tegevuse algusaegadest peale oluliseks pidanud, on asunud aktiivselt ja avalikult toetama ka ühe erakonna naiskogu.

Praeguseks on seis eelnõuga selline, et esimene lugemine toimub juba sel kolmapäeval ja siis antakse ka tähtaeg parandusettepanekute tegemiseks.
Täna arutatakse Riigikogu sotsiaalkomisjonis ENÜ kirja, milles palusime teha eelnõu mõjude analüüsi.
Küsimus on nüüd, kas eelnõusse parandusettepanekute tegemiseks antav aeg on piiisavalt pikk selleks, et mõjude analüüsi tulemusi ka tegelikult arvesse võtta saaks.

Tervitades
Eha

Aga siin siis Delfi lugu:
Uus pereseadus kahandab julgust sünnitada

www.DELFI.ee  
10. september 2007 15:35

MTÜ Naiskogu Kadri kardab, et uus perekonnaseadus vähendab naiste majanduslikku kindlustunnet ja nende valmisolekut jääda koduseks ning hoolitseda perekonna ning laste eest.

Justiitsministeeriumi ettevalmistatud uus perekonnaseadus, mida arutatakse riigikogus, muudab kardinaalselt abikaasade varalisi suhteid, kardab ühendus.

Kui täna ühiskonnas abikaasade varalistest suhetest midagi teatakse, siis seda, et abielu jooksul ükskõik kumma abikaasa rahadega soetatud vara on abikaasade ühine vara. See on andnud naistele ka kindlustunnet lapsi sünnitada ja nendega kodus olla.

Uus seadus näeb ette, et abikaasa on vaid selle vara omanik, mida ta on oma raha eest muretsenud. Nii jääksid naised sageli abielulahutuse korral kehvemasse seisu kui tänase seaduse korral.

Uued abikaasade lahusvara suhted hakkaksid kehtima kõikidele Eestis abielus olevatele peredele. Enne seaduse vastuvõtmist abiellunud saavad jätkata ühisvara põhimõtetel vaid siis, kui nad viivad notariaalselt tõestatud asjakohase teate abieluvararegistrile.

Sotsiaaldemokraatide naiskogu Kadri on seisukohal, et nii tugevalt Eesti peresuhteid mõjutavat eelnõu ei saa enne ellu rakendada, kui ei ole uuritud selle eelnõu võimalikke mõjusid.

“Uus seadus peab olema enamusele Eesti peredest vastuvõetav ja meie olukorda arvestav. Me ei saa uut perekonnaseadust sellisena võtta vastu lihtsalt sellepärast, et niisugune on ta ka Saksamaal,” ütles naiskogu president Reet Laja.

“Tänase valitsuse põhiprioriteet on perede turvalisus ja laste suurem sünd. See seadus ei arvesta lahutuse korral aboluutselt laste olemasolu. Samuti ei toeta see individualismi rõhutav seadus abielu sõlmimist,” on MTÜ Naiskogu Kadri juhatuse liikme Kadi Pärnitsa seisukoht.

Sotsiaalministeeriumi programmid ja seirearuannete vormid

Austatud partnerid,

Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahendite kasutamiseks perioodil 2007-2013 on Eestis koostatud ning Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud Euroopa Komisjoni poolt kinnitatav strateegiadokument „Inimressursi arendamise rakenduskava”. Inimressursi arendamise rakenduskava näeb ette tegevusi viiel olulisel suunal. Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamiseks ja tööelu kvaliteedi parandamiseks on rakenduskavas toetatavaks prioriteetseks suunaks „Pikk ja kvaliteetne tööelu”. Vastava prioriteetse suuna koordineerimise ja elluviimise eest vastutab Sotsiaalministeerium.

Prioriteetne suund „Pikk ja kvaliteetne tööelu” jaguneb neljaks alasuunaks (meetmeks), mida rakendatakse programmide ja avatud taotlusvoorudena ning selle kogumaht on 2,35 miljardit krooni, millest ESF toetus moodustab 2,001 miljardit krooni.

Käesolevaga soovime Teid informeerida, et Sotsiaalministeerium on, tuginedes perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse §-le 20, ette valmistanud rakenduskavas toodud eesmärkide saavutamiseks kaks programmi.
Programmid on koostatud alasuundade raames „Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed” ning „Tööelu kvaliteedi parandamine”.

Programmi „Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed 2007-2009” eesmärk on toetada puuetega inimeste võimalusi, motivatsiooni ja hoiakuid iseseisva toimetulekuvõime suurendamiseks, eesmärgiga soodustada puuetega inimeste ja nende hooldajate tööturule integreerumist või reintegreerumist ja nende konkurentsivõimet tööturul.

Programmi „Tööelu kvaliteedi parandamine 2007-2008” eesmärkideks on
parandada töökeskkonda ja aidata seda muuta töötaja tervist hoidvamaks,
suurendada töösuhete selgust ja paindlikkust ning tõsta tööpoliitika
kujundamise ja elluviimise haldussuutlikkust.

Ootame vastavate programmide osas Teie kui partnerite ja tulevaste
prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu” seirekomisjoni liikmete
arvamust ja võimalikke ettepanekuid. Kirjalik tagasiside palume saata
hiljemalt 6. septembriks 2007 e-posti aadressil ingrid.mangulson@sm.ee .

PS: Rakenduskavade tekstid on kättesaadavad Rahandusministeeriumi
kodulehelt: http://www.fin.ee/?id=78130  
Lugupidamisega,

Ingrid Mangulson

ESF peaspetsialist

Tööturu osakond

Sotsiaalministeerium

email: Ingrid.Mangulson@sm.ee

Telefon: 626 9208

Faks: 699 2209

Eeva-Liisa on raske sünnitraumaga ratastoolis olev soomlanna. Hoolimata sügavast puudest lõpetas Eeva-Liisa Helsingi ülikooli, kus ta õppis nii inglise kui ka eesti keelt.
“Inimese tegelik eluülesanne on kohata teist inimest ja julgeda ise olla kohatav. Usun, et selles peitub suurim võimalus õnnestuda – või ebaõnnestuda. Kui kingime ajahetke, võime tajuda saladust, mis kestab hetkes ja igavikus. Ja seda mäletab kaua,” ütleb Eeva-Liisa, kes on EPNÜ liige.

Olete oodatud näitusele, mis avatakse Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses 1. oktoobril 2007. aastal algusega kell 15.00

Need fotod on kõik tehtud Soomes ja väga põnevad. Nii värvide ja hetke tunnetuse poolest. Neid vaadates tuleb mõista, et need on kõik tehtud ratastoolis istudes. Milline vaateväli avaneb siis kui ollakse sellises positsioonis.

Näituse avamisel tutvustatakse ka ühte Eeva-Liisa Laitineni raamatut: „Tuataara. Retk iseendasse”, mille tõlkis soome keelest Mare Lippus.

Näitus kestab kuni 31. oktoobrini.

Vabariigi Valitsus
Sotsiaalministeerium
Haridus- ja Teadusministeerium
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
28.08.2007
Pöördumine

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua (ENÜ) tegevus on suunatud naiste õiguste tagamisele, vähemusgruppide naiste õiguste kaitsmisele ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamisele.

Oleme mures puuetega naiste olukorra pärast Eestis ning käesoleva kirjaga juhime tähelepanu puuetega naiste probleemidele.

Eestis kehtivad õigusaktid kinnitavad kõikide kodanike võrdset kohtlemist, sest:
• Põhiseadus ütleb, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed.
• Haridusseadus ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestavad puuetega laste õiguse saada põhiharidust ja õppida elukohajärgses või lähimas vajalikele tingimustele vastavas koolis.
• Sotsiaalhoolekande seadus kohustab omavalitsusi korraldama toetavaid teenuseid.
• Tööturuteenuste ja –toetuste seadus võimaldab lisavajadustega inimestel saada teenuseid, mis lihtsustavad tööturule sisenemist.
• Ehitusseadus nõuab üldkasutatavatele hoonetele ligipääsetavuse tagamist puudega inimestele.
• Ühistranspordiseaduse kohaselt tuleb korraldada ühistransporti nii, et oleks tagatud pakkumise vastavus puuetega inimeste liikumisvajadusest tulenevale nõudlusele.

Eesti on Euroopa Liidu liikmena aktsepteerinud EL õigusaktides ja muudes dokumentides kehtestatud põhimõtteid, mis nõuavad lisavajadustega inimestele iseseisvaks eluks võimaluste loomist.

ENÜ koosolekul saime ülevaate puuetega naiste olukorrast Eestis. Kinnitust leidis veendumus, et lisavajadustega meestele ja naistele ei ole veel suudetud luua võrdseid võimalusi iseseisvaks eluks ja osalemiseks kõigis eluvaldkondades. Olulisemate kitsaskohtadena toodi välja:
• Lisavajadustega inimestel ei ole enamasti võimalik valida vabalt õppeasutust, kuna enamus koole pole füüsiliselt ligipääsetavad ning õpetajad ei ole valmis puudega last õpetama. Ka pole haridus- ja sotsiaalteenused omavahel seostatud.
• Füüsilist abi vajavad puuetega inimesed ei saa iseseisvaks elamiseks piisavalt isikliku abistaja või tugiisiku teenust. Toetavate teenuste standardid, pakkumise, kvaliteedi ja vajaduste hindamise põhimõtted puuduvad.
• Ühistransport on puuetega inimestele ligipääsetav vaid vähesel määral. Kuigi mõned bussid on madalapõhjalised, puudub enamasti teave nende sõiduaegadest. Linnadevahelisi busse ja ronge ei ole ratastooliga võimalik kasutada.
• Paljud ametiasutused ei ole puuetega inimestele ligipääsetavad. Sageli on takistuseks trepid. Samuti pole töötajad valmis teenindama erivajadustega inimest.

Puuetega naistel on mitmeid spetsiifilisi probleeme, mille lahendamiseks välja töötatud soovitused on koondatud Euroopa Puuetega Naiste Manifesti (http://www.enu.ee/enu.php?keel=1&id=302 ), kus muuhulgas öeldakse et:
puuetega naistele peab olema tagatud ligipääs pereplaneerimise meetoditele, samuti informatsioonile nende keha seksuaalse funktsioneerimise kohta;
kõigis arsti sekkumist vajavatest olukordades, eriti günekoloogia valdkonnas on oluline suhtuda puuetega naisesse lugupidavalt;
paljud puuetega naised on emad, kes vajavad täiendavat tuge oma pere eest hoolitsemiseks;
puuetega tüdrukutele ja naistele peab olema tagatud kontroll oma keha üle, et kaitsta neid füüsilise ja seksuaalse vägivalla eest.
Samadele põhimõtetele juhivad tähelepanu ÜRO Puuetega Inimestele Võrdsete Võimaluste loomise standardreeglid (reegel 9, http://www.vaimukad.ee/reeglid.html ).

ENÜ peab murettekitavaks olukorda, kus puuetega inimestele pole tagatud võrdsed võimalused.

Käesolevaga ootame vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Mida teeb EV Valitsus selleks, et parandada hariduse kättesaadavust puuetega inimeste jaoks 2007.-2008. aastal?
2. Kuidas tagatakse lasteaedade, põhi- ja kutsekoolide, gümnaasiumite ning kõrgkoolide füüsiline ligipääsetavus puuetega inimeste jaoks?
3. Mida tehakse selleks, et paranda puudega laste isikliku abistaja ja tugiisiku teenuste kättesaadavust?
4. Millised tegevused on kavandatud isikliku abistaja ja tugiisiku teenuste kättesaadavuse tagamiseks kõigile puuetega inimestele, kes seda vajavad?
5. Milliseid meetmeid rakendatakse selleks, et parandada ühistranspordi kättesaadavust paremaks kasutamiseks puuetega inimeste jaoks?
6. Kuidas valmistatakse ette arste, õpetajaid ja avalikke teenuseid osutavaid spetsialiste tööks erivajadustega inimestega, sealhulgas puuetega naistega?
7. Kuidas tagatakse puuetega inimestele psühholoogilise nõustamise ja ohvriabi/varjupaiga teenuste kättesaadavus?

ENÜ loodab, et EV Valitsus suudab peagi ka tegelikkuses tagada seadustes kirja pandud puuetega inimeste õigused.

Lugupidamisega,

Laine Tarvis
ENÜ eesistuja

enu@enu.ee  
www.enu.ee  

ENÜ Sihtasutus
Narva mnt 25-410
Tallinn 10120

Tänane Eesti Päevaleht:

Puuetega laste vanemad ei tea puhkuse võimalikkusest
04. september 2007

Autor: Kadri Ibrus

http://www.epl.ee/uudised/398570  

Puuetega laste vanemad võivad küsida lapsehoiuteenust, mille eest saab viis päeva puhkust.
Kuigi juba alates tänavu veebruarist on puuetega laste vanematel võimalus võtta riigi toel viiepäevane puhkus oma laste hooldamiseks, ei tea vanemad siiani sellisest võimalusest.

Tallinnas, kus elab üle 800 puudega lapse, on siiani lapsehooldustoetuse välja võtnud vaid alla kümne lapsevanema, Pärnu linnas aga siiani mitte ükski lapsevanem.

11-aastaste Pärnu ratastoolipoiste Kevini ja Mario emad Aire Aaslaid ja Virge Põldsepp kuulsid just neile suunatud teenusest eile, ajaleheartikli tegemise käigus. “Ei ole üldse kuulnud sellest,” sõnas üllatunud Aaslaid. “Keegi pole meile rääkinud sellisest võimalusest,” tunnistas Põldsepp.

Mõlemad naised ei ole poegade sünnist saadik palgatööl käinud, vaid töötanud oma poegade hooldajana kõik 11 aastat. Sügava puudega lapse hooldamise eest maksab riik lapsevanematele hooldaja tasu 300 krooni kuus. Kui lapsevanem üritab teha hooldustöö kõrvalt osaajalist tööd, näiteks ajal, kui laps käib koolis, siis seda 300 krooni ta enam ei saa.

Ikka ise tuleb hakkama saada,” vastas Aaslaid küsimusele, kes neid praegu laste hooldamisel aitab. “Oma perekonna inimesed, vanaemad. Samas vanaemade jaoks on poisid juba liiga rasked, neid ei jõua enam tõsta.”. “Raudselt on vajalik,” leidis puhkuse kohta Põldsepp.

Aaslaiu sõnul oleks hädasti vaja tugisikut ning lapsehoiuteenust pigem tundide kaupa kui viis päeva jutti.

Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna lastekaitse peaspetsialist Tõnu Poopuu sõnul ei ole nemad uut teenust lastevanematele tutvustanud, sest terve Pärnu maakonna peale on ennast ametlikult registreerinud vaid üks tegevusloaga lapsehoidja. “Kuna teenuseosutajaid reaalselt ei ole, ei ole me sellest avalikult teavitanud,” ütles Poopuu.

Ometi ei ole toetusesaamiseks lapsehoidja tegevusluba vajalik. Nimelt kuni 1. jaanuarini 2009 annab sotsiaalhoolekande seadus lapsehoidjale võimaluse osutada teenust kutsetunnistuseta, kui ta vastab vähemalt nooremkasvatajale kehtestatud nõuetele.

Iga uus asi võtab aega

Nooremkasvatajal peab olema pedagoogiline või sotsiaaltööalane keskeri- või kõrgharidus või tal peab olema keskharidus, muu keskeri- või kõrgharidus ning ta peab olema läbinud sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituse.

Rääkides sihtgrupi teavitusest, arvas Poopuu, et puudega laste vanemad peavad ise vastavate ametkondada poole pöörduma ning abi küsima. Tema kinnitusel teavitab linn uutest seadustest linna lehes.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialisti Reet Räägi sõnul jagavad nad uute võimaluste kohta infot erivajadustega laste koolide ja lasteaedade ning kohaliku pressi kaudu. “Iga asi võtab alguses aega,” selgitas Rääk, miks toetust on siiani välja võtnud vaid üksikud lapsevanemad. Ka tema sõnul on asi paljuski jäänud selle taha, et tegevusloaga lapsehoidjaid napib. Harju maavalitsuse andmetel on nemad siiani välja andud ligi 70 lapsehoidja tegevusluba, kuid taotlejaid tuleb üha juurde.

Mõte on ennetada läbipõlemist

•• Erivajadustega laste vanemate puhkuse toetuse mõte tekkis neljal puudega lapse emal, kes pöördusid selle mõttega sotsiaalministeeriumi ametnike poole. “Ametnikud võtsid sellest ideest kohe kinni,” meenutas Külli Urb, üks aktiivsetest lapsevanematest, kes on ühtlasi puuetega inimeste koja juhatuse liige. “Need lapsevanemad teevad tööd 24 tundi ööpäevas, aastast aastasse. Mingi puhkus võiks neil ju olla,” sõnas Urb, kelle sõnul toimib selline toetus mujal lääneriikides juba aastaid.

Tema sõnul on oluline, et kohalikud sotsiaaltöötajad teeksid vahet puuetega laste vanematele pakutava toetuse ning üldise lapsehoiuteenuse vahel, sest vaid viimase puhul on praegu nõutav ametlik kutsetunnistus, ning teeksid sihtgrupi seas aktiivsemat teavitustööd.

Eesti lastekodude statistika näitab, et igal aastal satub lastekodusse ligi sada last, kellel on pere olemas, kuid kelle pere lihtsalt ei suuda neid enam hooldada. “Seda perede läbipõlemist peab ennetama,” ütles Urb.

Lapsehoiuteenus

Kes saavad teenust?

•• Riigi rahastatavale lapsehoiuteenusele on õigus raske või sügava puudega lapse seaduslikul esindajal või hooldajal kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.

•• 2007. aastal on riigi rahastatava lapsehoiuteenuse piirmäär raske või sügava puudega lapse kohta 2580 krooni.

•• Lapsevanem võib teenust kasutada nii ööpäevase kui ka päevase teenusena.

•• Kui soovitakse saada teenust üle riiklikult kehtestatud maksimaalse maksumuse, siis tuleb lapse seaduslikul esindajal ise (või koos kohaliku omavalitsuse vm asutusega) katta ülejäänud kulud.

Teenuse taotlemine

•• Lapse seaduslik esindaja või perekonnas hooldaja esitab lapsehoiuteenuse saamiseks taotluse koos nõutavate dokumentidega lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.

•• Kohalikus omavalitsuses sõlmitakse lapse seadusliku esindaja, kohaliku omavalitsuse ning lapsehoiuteenuse osutaja vahel kolmepoolne haldusleping.

Allikas: sotsiaalministeerium

03.09.2007

Kaagvere Erikooli õpilased.
Õiguskantsler taunib isikuvabadusi piiravaid kasvatusmeetodeid

Õiguskantsleri 2006. aasta tegevuse aruandes on pühendatud 15 lehekülge Kaagvere Erikooli, Vastseliina Internaatkooli ning Imastu Koolkodu personali poolt sooritatud seadusrikkumistele. Kitsaskohtadena tõusevad esile isikuvabadusi tõkestavad kasvatusvõtted, tööjõupuuduse ja kasutuskõlbmatud ruumid.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/E7E53339C513337CC225734B003CD16D

Jõks kirjutab, et käitumis- ja psüühikahäiretega õpilastele mõeldud Vastseliina Internaatkoolis õpetavad lapsi eripedagoogide või vastava koolituse saanud inimeste asemel kaks ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat ning üks kasvataja. Samuti õppis möödunud aasta 4. mail sooritatud kontrollkäigu ajal individuaalse õppekava järgi ainult üks õpilane, kuigi "arvestades Vastseliina Internaatkooli spetsiifikat on individuaalse õppekava koostamine vajalik enamikule õpilastest." Tragikoomilisel kombel puudub psüühika- ja käitumishäiretega laste koolist ka psühhiaater. Viimase juures käiakse hoopis Tartuse või Tallinnas, mis tähendab, et psühhiaatri juurde ei jõua lapsed rohkem kui mõnel korral aastas.

Jõksi väitel ei vasta ka Vastseliina Internaatkooli tööõpetuse ruumid tervisekaitsenõuetele ning "spordisaal on talveperioodil praktiliselt kasutuskõlbmatu."

Laste ja täiskasvanute erihoolekandele pühendunud Imastu Koolkodu külastas õiguskantsler Jõks talle saabunud teabe ajendil, mille väitel seotakse Koolkodus kinni hoolealuste käsi. "Kontrollimisel selgus, et Koolkodu töötajad seovad kahe hoolealuse käsi selja taha kinni," kirjutab Jõks. "Mõlemad hoolealused on autoagressiivse käitumisega ning Koolkodu töötajad soovivad käte fikseerimisega hoolealuseid kaitsta enesevigastamiste eest."

Õiguskantsler leidis, et hoolekandeasutusele pole antud õigust hoolealuste suhtes kasutada ohjeldusmeetmena käte fikseerimist. Lisaks sellele avastas Jõks 2006. aasta oktoobris Imastu Koolkodu külastades, et poolteist kuud enne teda oli Koolkodu külastanud ka Lääne-Viru maavanem koos komisjoniga. Augustis toimunud külastuse aruandest selgus, et ka siis seoti Imastus hoolealuste käsi, kuid komisjon õigusvastasust ei tuvastanud.

"Õiguskantsler leiab, et maavanema järelevalvet, kus jäetakse tähelepanuta olulised põhiõiguste ja -vabaduste rikkumised, ei saa kindlasti pidada toimivaks ja tulemuslikuks ning hoolealuste huve teenivaks," seisab Jõksi aruandes.

Kaagvere erikoolis puudub õiguskantsler Jõksi kontrollkäigu ajal 2006. aasta novembris kooli kodukord; kinnitamata on arengukava kui ka sisekorraeeskiri. Mõlemast esitatakse Jõksile vaid üks tööversioon.

Koolis ei ole kooliarsti ega medõde. Kui on arsti vaja, sõidetakse perearsti vastuvõtule. "Kuid kooliarstil on lisaks haigestunud õpilaste ravimisele ka teisi ülesandeid, mis on sätestatud sotsiaalministri 24.08.1995 määrusega nr 51 „Koolitervishoiu korraldamine" kinnitatud kooliarsti tööjuhendis," seisab aruandes. "Muu hulgas on kooliarsti ülesanneteks haigusi ennetav töö, tervisekasvatuslik töö, dispanseerne töö ja kutsenõustamine."

Õiguskantsleri tegevuse ülevaate järgi on erikooli direktor õpilaste jaoks välja töötanud ka erikoolile omase käskkirja nr. 13 "Ergutused ja karistused." Õpilaste käitumist hinnatakse plusside ning miinuste süsteemi alusel. Kui õpilane on kogunud 150 miinuspunkti või rohkem, paigutatakse õpilane karistuseks eraldusruumi – 10 miinuspunkti võrdub ühe tunniga ruumis. Õiguskantsleri hinnangul on eraldusruumi kasutus karistuseesmärgil vastuolus alaealiste mõjutusvahendite seadusega kui ka põhiseadusega. "Direktori käskkirjade õigusvastasusele juhtis õiguskantsler tähelepanu juba oma 2003. aasta detsembris tehtud kontrollkäigul," seisab tegevuse aruandes. "Ometi ei ole kumbagi käskkirja käesolevaks hetkeks muudetud ega kehtetuks tunnistatud."

Lisaks eraldusruumidele piiratakse Jõksi hinnnangul Kaagveres isiku põhiõigust vabadusele ja piiramatusele veelgi. Distsipliini rikkunud ning esmakordselt kooli saabunud õpilased paigutatakse niinimetatud R-osakonda, kus nad viibivad tualettruumideta tubades lukustatud uste taga. Väljuda võib vaid koolitöötaja juuresolekul. Jõks tuvastas ka, et lapsed viibivad R-osakonnas rohkem kui 24 tundi.

OLIVER RAND
www.sloleht.ee

EKSIS TEELT: Tallinnas projekteerimisfirmas töötav kolme lapse ema eksis laupäeval Saaremaal surfivõist-lustel õigelt trassilt ning pääses elu eest võideldes alles 30 kilomeetrit eemal kaldale.
Marianne LoorentsSaaremaal käivitus laupäeva õhtul piirivalve abiga suurotsing, leidmaks surfivõistlustel kaduma läinud kolme lapse ema Inget. Ta oli purjelaual sõites sattunud sihtkohast ligi 30 kilomeetri kaugusele Sõrve kanti.

“Emainstinkt sundis võitlema. Meeles oli, et mul on kolm last ja ei tohi alla anda,” ütleb merel kohutavaid tunde üle elanud Inge. “Lapsed annavad elule mõtte ja kui mul oligi nõrkushetki, siis mõtlesin nendele ja nemad andsid mulle jõudu mitte alla anda.”

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=244500

Lootusetuse tunne

Tallinnas projekteerimisfirmas töötav Inge oli laupäeval Saaremaa lahtistel surfimeistrivõistlustel osaledes kursilt eksinud ning sattunud esiti väljapääsmatuna tundunud olukorda.

"Lootusetuse tunne tekkis. Mitte ühtegi purjekat ega kaatrit nähtaval, ainult tühi meri. Maa küll kauguses paistis, aga kuidas sinna pääseda, kui tuult pole ollagi," meenutab Harjumaal elav Inge. Naisele hiilis esiti ligi külm ja seejärel nõrkus. Viimati oli ta leivapalukest saanud tunde tagasi. Vahepeal lasi ta kangestunud sõrmede vahelt purje vette, et käsi vastu kaela soojendada.

"Lõpuks sõitsin edasi vihast, et ma ei saa ju siia jääda ja oma lapsi jätta," kirjeldab Inge. "Jõud oli täiesti otsas, aga kuidagi õnnestus ikkagi kaldale jõuda."
"Ta oli šokis."
"Äkki oli ta meie õue peal: märg, läbikülmunud ja ehmunud," meenutab Hindus elav Marika Pütsep kohtumist Ingega. "Ta oli šokis ega teadnud, kus ta asub. Anseküla ja Hindu vahel rannale jõudes oli ta kaldal karjunud ja nutnud. Ime, et ta üldse meieni jõudis, sest seal, kus ta kaldale sai, on kilomeetrite viisi asustamata randa. See võis ta täiesti paanikasse ajada. Kuigi kaugemal mõned majad on, aga neis ei elata pidevalt sees."
Marika Pütsepa kinnitusel oli surfaja laupäeva õhtul kella poole kaheksa paiku tema koduõuele ilmudes väga armetus olukorras. Lisaks sellele, et naine oli läbimärg ja šokis, polnud tal kaasas telefoni ja ta ei osanud öelda ka ühtegi numbrit, kuhu võiks abi kutsumiseks helistada.
"Rääkis veel, et ta on Harjumaalt ja tal kolm last Kuressaares sõbranna juures ootamas… Eks me läksime ise ka ähmi täis – kuigi võinuks kohe helistada numbril 112, ei tulnud keegi selle peale," kirjeldab Marika Pütsep. "Saaremaa surfiklubi numbrit me ei teadnud ning ilmselt oli see sellisel kellaajal juba ka tumm. Ei tulnud isegi selle peale, et helistada naise enda mobiilile, et äkki võtab keegi vastu."

Otsingud ulatusid Ruhnuni

Samal ajal olid Nasva ja Abruka saare lähistel toimunud Saaremaa lahtiste surfimeistrivõistluste korraldajad käivitanud ulatusliku otsimisoperatsiooni, kuhu kaasati ka piirivalvekaater ja ühe surfaja eralennuk.

"Kammisime kogu akvatooriumi kuni Ruhnu saareni läbi. Paatidega sõitsime läbi kogu Abruka saare ümbruse," osutab surfivõistluse korraldaja Johannes Kaju otsingute ulatusele. "Naisest polnud märkigi. Alles hiljem saime teada, et ta oli iseseisvalt maale jõudnud."

Johannes Kaju ei jõua siiamaani ära imestada, kuidas sai võistleja trassilt nii ära eksida. "See oli ikka meeletu kõrvalekaldumine," sõnab ta.

Kuigi ilm oli päikesepaisteline ja tuulgi polnud üleliia vali, kaldus Inge võistlusrajalt hoopis teise suunda, Sõrve poole. "Sõitsin Abruka saarest mööda, aga seda saart polnuks justkui olemas olnud," ei mõista ka Inge ise tagantjärele eksituse põhjust.

Isegi siis, kui naine Anseküla ja Hindu vahel maale jõudis, oli tal ümbritsevast vale ettekujutus. Selle asemel, et lähtekohta Nasva poole tagasi liikuda, sammus ta hoopis Sõrve tipu suunas.

Marika Pütsepa sõnul pakkus pererahvas purilaudurile sooja saamiseks kuuma teed ja tekke. Koos mindi kaldalejäänud varustuse järele. Seejärel sõidutas Pütsepa vennanaine Inge Nasvale, ning alles siis saadi naise otsingud lõpetada.

Vähene kogemus

Surfivõistluste korraldaja Johannes Kaju paneb juhtunu poolteist aastat surfamisega tegelnud Inge väheste kogemuste arvele.

"Maa peal liikudes on kõik hästi näha, kuid merel see nii pole," selgitab ta. "Ju ta ei taibanud, et tuul vahepeal suunda muutis ja valis seetõttu vale kursi. Selle asemel, et kaldale lähemale sõita, läks ta hoopis piki kallast Sõrve poole."

Johannes Kaju kinnitusel olid naise otsijad vahepeal suures hämmingus, kuhu ta ometi kaduda võis.

"Meri oli tühi, mitte märkigi," sõnab ta.

Inge kadumist polnud märganud ka kaasvõistlejad, kuna ta sõitis päikesesillerduse suunas ja vastu päikest vaadates oli teda raske silmata.

TUBLI, VILLU! JÕUDU SULLE TÖÖ EDUKAKS LÕPETAMISEKS!
ELILi projektitiim: Auli, Jüri, Arko, Tõnu, Mati
Ratastoolis Villu Urban mõõtis kaldteid
04.09.2007
Gert Kiiler, toimetaja

Alates maikuust on kohaliku ratastooliklubi liige Villu Urban kaardistanud liikumispuudega inimeste võimalusi pääseda Viljandis avalikesse hoonetesse.
Kuigi töö pole veel lõppenud, on suur osa Urbani talletatud infost kättesaadav veebilehel http://liikumisvabadus.invainfo.ee .

Villu Urban, selgitage palun lähemalt, mida see objektide kaardistamine tähendab. Milliseid objekte te uurite ja missugust infot talletate?

Vaadeldavate objektide alla kuuluvad kõikvõimalikud ühiskondlikud hooned: kaubandusettevõtted, meditsiiniasutused, majutus- ja toitlustuskohad ning kultuuri-, turismi- ja transpordiobjektid.

Panen eraldi kirja kõik sissepääsud ning mõõdan ära kaldteede pikkuse ja kaldeprotsendi. Vaatan, kas on olemas käsipuud. Mõõdan ära äärekivi kõrguse, et oleks teada, kas autost pääseb kohe kaldtee juurde või peab ringi minema. Samuti tähendan üles astmed. Kui on üks aste, panen kirja selle kõrguse, kui neid on rohkem, siis astmete arvu.

Mõõdan ära uksepaku kõrguse. Kui uks on liiga kitsas, panen kirja ukse laiuse, samuti ukse ja selle avanemise tüübi. Lisamärkustena lähevad muu hulgas kirja invaparkimiskohad ja nende kaugus uksest ning lifti olemasolu ja selle sort.

Teen oma kaardistamistööd tänav tänava haaval.

Kui suur osa objektidest on juba üle vaadatud?

Augusti lõpuks oli mul kaardistatud ligikaudu 75 protsenti objektidest. Kõiki neid pole paraku internetileheküljel üleval, sest seda haldab Eesti liikumispuudega inimeste liit ning tal on veel teiste linnadega tegemist. Praegu leiab veebist infot 141 objekti kohta. Töö peaks valmis saama septembris.

Niisugune teave pole mõeldud ainult kitsale invaseltskonnale. Ka näiteks lapsevankriga liikujail on ju hea teada, kuhu pääseb ligi ja kuhu mitte. Mida laiemalt seda lehekülge teatakse, seda parem.

Info on võrguküljel eesti, inglise ja soome keeles ning oleks väga hea, kui selle juurde suunava lingi saaks panna turismiinfokeskuse avaleheküljele, et ka turistid selle vajaduse korral üles leiaksid.

Kas kaardistamine on kulgenud sellises tempos, nagu eeldasite, või on olnud tõrkeid?

Ma ei osanud ette näha seda, et neid objekte on nii palju. Arvasin, et neid on saja ringis, kuid praegu paistab kokku tulevat paarsada.

Kui probleemidest rääkida, siis kõige rohkem on neid olnud mõne väikse kaupluse müüjatega, kes lähevad ähmi täis, kui ma ukse taha ilmun. Nad ei tea, kuidas käituda, ning ütlevad, et neil on ainult rendipind ja nemad ei saa midagi teha. Olen neid siis rahustanud, et ega ma ju nõuagi kohe midagi, esialgu vaid uurin olukorda.

Näitena võin tuua ka selle, kuidas Lossi tänava lõigul Posti tänavast Tartu tänavani polnud mul kordagi vaja appi võtta digitaalset vesiloodi, millega kaldtee kaldenurka mõõta — polnud lihtsalt, mida mõõta.

Kindlasti on vanalinnas paiku, kus tänava kitsuse tõttu polegi võimalik kaldteed teha. Samas on tõenäoliselt kohti, kus on kaldtee tehtud, kuid niimoodi, et seda ei saa kasutada.

On tõesti ukseavasid, mis on nii kõrged, et normaalse kallakuga kaldtee ei mahu kuidagi ära ja ka tagauksest ei saa sissepääsu teha. Mingil määral seavad piiranguid muinsuskaitse reeglid. Sellisel juhul tuleb lahendus leida läbirääkimiste teel.

Uurisin Viljandi muuseumi, kus on väga kõrged trepid ja kuhu praegu ratastooliga ligi ei saa. Seal on ainus võimalus hoovi poole lift panna ning selleks on vaja koostöös muinsuskaitsjatega lahendus leida. Muuseum on sedavõrd oluline objekt, et sinna peaksid kõik soovijad pääsema.

Tervisekeskuse kaldtee on pärast remonti viimaks selline, mida saab kasutada. Linnavalitsuse Laidoneri platsi hoone kaldtee on liiga järsk ja ebaõnnestunud, nüüd hakatakse sedagi ümber tegema.

Kaldtee nurk peab olema maksimaalselt kuus protsenti, et enam-vähem kõik ratastooliga liikujad sealt omal jõul üles saaksid.

Nimetage veel objekte, millele peaks kindlasti kõigil ligipääs olema, ent kus seda veel ei ole.

Loomulikult koolid ja riigiasutused, linnavalitsus ja maavalitsus. Maavalitsusel on küll kaldtee, kuid majja sisse saada on sellegipoolest raske: uks on kinni, kellasüsteem ei tööta ja varastatud käsipuud pole jõutud taastada. Käsipuud on puudu paljudes kohtades, sealhulgas Ühispanga kaldtee ja Mulgi Marketi trepi juures.

Suurematesse marketitesse liikumispuudega inimene üldiselt pääseb ning seetõttu pole igale südalinna väikeärile kaldteed vaja. Riigiasutustel ei ole aga alternatiivi.

Kuidas teile Viljandi praegune olukord tundub? Kas liikumispuudega inimestel on linnas liiklemine aastatega kergemaks läinud?

Muidugi on see paremaks läinud ja töö käib edasi. Lihtsalt ise peab kogu aeg torkima, et midagi tehtaks ja parandataks.

Linnal oleks vaja võtta ametisse inimene, kes projektid üle vaataks. Too ei peaks jälgima üksnes seda, kas abivahendid ja ligipääsud on olemas ning kui palju need maksavad. Ta peaks detailidesse süvenema, vaatama, et tehtavad kaldteed, käsipuud ja muu selline ka toimib. Tallinnas asub lähiajal niisugune inimene ametisse ja projektidel hakkab olema tema allkiri.

Millised on Viljandi liikumispuudega inimeste suuremad probleemid? Kas kaldteede puudumine, kõrged äärekivid, trepid?

On mõningad kohad, kust nad äärekivide tõttu läbi ei saa. Kesklinnas on poode, kuhu nad praegu sisse ei pääse. Mõnes uues mitmekorruselises kesklinna majas pole lifti, mis on tõeline möödapanek. Lift on küll raamatukogus, Lossi tänava ärimajas, Mulgi Marketis, Centrumis, Anttilas ja Mainori keskuses, kuid seda pole majas, kus asub «Sakala» toimetus. See on uskumatu, et uuel ühiskondlikul hoonel puudub ligipääs kõigile korrustele!

Paljud mõtlevad, et olen tähenärija ja nõuan võimatut. Nad võiksid aga tutvuda meie põhiseadusega ja mõelda enne avaliku asutuse rajamist läbi, kuidas puudega inimesed sinna pääsevad.

Kas mõni majaomanik on pärast teiega kohtumist asunud kohe mõnda viga parandama?

Üldiselt on enamik inimesi, kellega ma seda tööd tehes kokku olen puutunud, väga arusaajad olnud. Näiteks waldorfkoolist sain just tagasisidet. Neil oli hea meel, et nad teavad nüüd, mida olukorra parandamiseks ette võtta ja kelle poole pöörduda.

Kui Leola tänavale tehti jalgratta- ja kõnniteed, öeldi mulle linnavalitsusest, et kõrged, ligikaudu kolmesentimeetrised äärekivid peavad olema selleks, et vaegnägijad saaksid aru, kus lõpeb kõnnitee ja algab sõidutee. Et siledat üleminekut ei tohigi teha. Niisugused äärekivid takistavad ju peale ratturite ja lapsevankriga liikujate ka ratastooliinimesi.

See on küll vale jutt. Kõrgeid äärekive ei tohi üldse olla. Ülekäigud peavad olema sujuvad. Pime tunneb need ära teematerjali järgi, kui ta kepiga teed puudutab. Äärekivid, üleminekukohad ning treppide esimese ja viimase astme servad tuleb teha siledaks ning värvida kollaseks. Käisin hiljuti Kopenhaagenis võistlemas. Seal olid kõik üleminekud siledaks tehtud.

Praegu on kõrgete äärekivide pärast ratastooliga sama hästi kui võimatu Kantreküla poolt linna tulla. Just Valuoja kooli juures on säärane takistus. Lossimägedes on ratastooliga inimestel samuti keeruline liikuda — sealsetele sildadele pandud rennid ei sobi laiuselt ratastoolidele ega lapsevankritele.

Äärekividega on probleeme ka viimastel aastatel valminud teelõikudel, nagu Linna Auto ees Tallinna tänaval ning Liivi ja Jakobsoni tänava ristmikul.

Üle-eestiline projekt

Liikumispuuetega inimeste liit koostas hasartmängumaksu nõukogu rahaga projekti, et luua veebiportaal, milles on kaardistatud riiklike ja ühiskondlike objektide ligipääsetavus liikumispuudega inimestele. Töö tulemusena valmis veebilehekülg http://liikumisvabadus.invainfo.ee , mis võimaldab koguda, töödelda ja analüüsida mitmesuguste objektide ligipääsetavust kõikjal Eestis.

Liikumisvõimalusi pole veebi tarbeks varem Eestis kirja pandud. Projekti sihtgrupp on peale liikumispuudega inimeste nende hooldajad, abistajad, tugiisikud, riiklikud ja ühiskondlikud organisatsioonid, turismifirmad ja eraettevõtted.

Tegemist on Eesti liikumispuudega inimeste liidust alguse saanud ideega, mida toetab Viljandi linnavalitsus. («Sakala»)