“Kas te ikka teate, et meil on siin enamikus erivajadusega lapsed?” küsib juhataja Tiiu Reek, kui alustan ühepäevast külaskäiku Käopesa lastekodus.

Seda ma ei tea. Ühmatan vastuseks midagi ebamäärast.
Piilun koridorist sisse. Lastekodu – või õigemini asenduskodu, nagu seadused seda nüüd nimetavad. Ka “puuetega lapsed” pole korrektne väljend – tuleb öelda “erivajadustega”.

http://www.eestinaine.ee/93986

***
Kõnnime koos lastearst Marje Kleemanniga mööda koridori kõige “raskemate” – nagu neid siin nimetatakse – laste tubade poole. Arsti võimuses on teha nende elu vaid mugavamaks, näiteks leevendada ja ära hoida krambihoogusid.
Marje räägib, et nii mõnigi praktika ajal siia sattunud tudeng hakkab nutma ja väidab pärast, et ei taha kunagi sünnitada. Neile tuleb meelde tuletada statistikat: valdav enamik lapsi sünnib tervena. On juhtunud sedagi, et lahkutakse ummisjalu. Kord tuli üks naine heas usus proovima abikasvataja ametit. Läks poole päeva pealt “korraks poodi” ega tulnud enam tagasi.

***
Läheneb lõunauinaku aeg.
Pealtnäha tundub, et siin ruumis on neli võrevoodit, kus lebavad aastased lapsed. Tavalistest beebidest erinevad nad selle poolest, et nende keha on veidi pikemaks veninud. Iga voodi kohal on silt, millel kirjas voodis lamaja sünniaeg. Suure üllatusega tõden, et nad on tegelikult teismelised! (Arst: “Tugeva närvikahjustusega lapsed jäävadki tavaliselt titakaalu. Pikkust tuleb natuke juurde, aga lihaskude on õrn ja kerge, sest enamik neist ei liigu.”) Lisaks on iga lapse nimesildil kirjas, mitu aastat on ta käinud lastekodu ruumes tegutsevas koolis. (Arst: “See on toimetulekuõpe ja emotsioonide kasvatamine, igaühele tema tasemel: lamav laps üritatakse õpetada istuma ja istuv laps saada roomama…”)
Püüan kinni esimese pilgu ja ulatan käe. Laps haarab terve pihuga ja pigistab nagu tubli paarikuine beebi.
“Nad kõik kontakteeruvad, ainult et oma tasandil,” ütleb arst kõrvalt.

***
“Oi, sõbrakene, kust sa selle kätte said, mis sa teinud oled?” Oleme arstiga kõndinud voodi juurest voodi juurde ja rääkinud laste diagnoosidest: kellel on sünnikahjustus, kellel kromosoomipatoloogia… Viimane diagnoos kuulub ulaka ilmega S.-ile. Vanuse järgi teismeline noormees põlvitab uhkelt keset oma võrevoodit. Ta on suutnud end võre najal niikaugele upitada, et on saanud aknalaualt kätte lillepoti. Voodi on mulda täis ja S. vaatab väljakutsuval ilmel meie poole…
“Ei püsi pudeliski paigal,” võiks talle vist ka diagnoosiks panna. Poisi jalad küll ei kanna, aga kui panna ta koridori põrandale, liigub ta tagumiku peal nii kiiresti, et taga ajada tuleb jooksujalu. Praegu koogutab ta edevalt meie poole, ilmselgelt nautides tähelepanu.

***
Üks voodil liikumatult lamanud pisikest kasvu laps aevastab nii, et kardan hetkeks, et ta tegi oma kaelale liiga. Nõnda kummaliselt jääb ta peake hetkeks lõnkuma.
Viirushaigusi kipubki siin majas olema rohkem kui tavalistes kodudes: siinsetel lastel on nõrgem immuunsus ja suurem tüsistuste oht. “Tavalaps liigub ringi ja köhib röga välja,” selgitab arst. “Lamaja laps ei saa seda teha: kui tema jääb bronhiiti, siis on suur tõenäosus, et see läheb üle kopsupõletikuks.”

***
Ja kolmas tuba.
M. – temalgi on kaasasündinud kromosoomihaigus. Kissis silmadega poiss põlvitab keset võrevoodit. Ta peaks kandma prille ja kuuldeaparaati, aga ta tõmbab need peast ühe minutiga. Mänguasjade suhtes on tal oma kindlad tujud: tal on kaks komplekti plastmassist võtmeid, millega vooditundide ajal mängida. On päevi, mil ta viskab ühe komplekti solvunult minema ja on päevi, mil ta kangekaelselt kiigutab ja loksutab oma voodit – see on tema suhtlusmeetod –, kuni saab mõlemasse kätte erineva võtmekimbu. M. magab põlvili: tema jalad ei paindu sirgeks. Poiss paneb oma pea madratsile kägaras jalgade kõrvale või peale.

***
Kõrvalvoodis ootab lõunaund lastekodu kõige suuremate silmadega tüdruk. Tumepruunid sügavad silmad ja naeratav nägu. Tema vaateväljas on seesama voodit lõgistav M. ning aken, kust paistab taevas ja katusesiil.
Mulle tundub, et see pisike seitsmeaastane tüdruk on õnnelik. “Ta ei ole mitte kunagi nutnud, on väga vaikne ja omaette laps,” kinnitab mu tunnet ka kasvataja Laine Turu. Ta räägib S.-i loo: sünnitusmajast koju läks tüdruk tervena, aga emal oli ilmselt juba varem olnud herpes, mis lõi lapsel välja kahe nädala pärast. Tekkis ajukahjustus ning ema loobus tütrest.
S. jääbki naeratades vaatama, kui ma edasi astun.

***
Veel üks tuba.
Selle tüdruku peentest näojoontest on näha, et tal on olnud ilus ema ja ilus isa. Ta asub fotograafi poole suure suuga naeratama ja häälitsema, ajades vahepeal ka keelt suust välja ning pööritades silmi üles-alla.
“Ebaselge ajukahjustusega,” jutustab kasvataja N.-i lugu. “Ta elab siin teisest eluaastast, alguses oli kodus, aga siis jäi areng seisma…” Ega nad lastekodus täpselt ju tea, aga tundub, et puudega laps oli üks põhjus, miks vanemate abielu lagunes. Ema leidis uue kaasa ja nüüd on tal uus, terve laps. Esialgu käis ta sageli N.-i vaatamas. Siis võttis uus laps üha enam energiat ja nüüd käib ema peamiselt vaid sünnipäevadel.
N. on üks väheseid siinseid kasvandikke, keda vanemad vahel vaatamas käivad. Osa vanemaid on kas haiged või alkohoolikud. Teine osa vanemaid on korralikud inimesed, aga eelistavad mitte tulla. Juhataja Tiiu möönab: “Mõni ema ütleb, et ta on pärast siin käimist mitu päeva või lausa terve nädal töövõimetu. Olen öelnud, et kui see teeb hinge haigeks, siis ärgu tulgu!”
Lisaks muule on nii mõnelgi perel valehäbi. Kasvataja Laine räägib loo: “Tean ühte last, kes elab siin meie juures, aga kelle ema lasi kirjutada oma sõbrannadel aastaid tagasi matusekuulutuse, et laps on surnud. See laps on täitsa elus, tubli laps Downi tõvega!”

***
Lastekodust lapsendamise puhul kehtivad kindlad reeglid ja seaduspärasused: Eesti pered tahavad endale ainult tervet last, välismaale lapsendamiseks lubatakse vaid neid, kellele pole leitud Eestis kasuvanemaid. Need lapsed on tavaliselt mingi puudega. Siit majastki on igal aastal välismaale lapsendatud: peamiselt Soome, Rootsi ja Ameerikasse.
Kohe algusest peale seati lastekodus sisse reegel, et last ei saa endale välismaale tellida nii-öelda posti teel. Pere peab tulema kohale ja vähemalt nädal aega oma väljavalitut vaatamas käima või temaga linnas aega veetma. “Tuleb ju ikka järele proovida, kas lapse ja võimalike vanemate vahel on vastastikune sobivus,” selgitab Tiiu Reek. Vahel juhtub ka, et selle nädala jooksul otsustab lastekodu, et ei usalda peret. Hiljuti näiteks oli külaliseks abielupaar Ameerikast, kes elab farmis ja peab kümneid hobuseid. Ega nad eriti oma väljavalitud lapsega suhelnudki, aina rääkisid hobustest. Jäi mulje, et laps võetaks avaliku arvamuse rahuldamiseks: peres peab ju ikka laps ka olema. See asjaolu ning mingi kummaline sisetunne panid töötajad otsustama: see pole õige koht, kuhu lubada meie kasvandikku adopteerida.
Lapsele muidugi ei öelda varem, et “välismaa onu ja tädi tahavad sinuga mängida sellepärast, et sind võib-olla lapsendada”. Ei öelda, aga lapsed loomulikult aimavad. “Selle sooviga – leida endale vanemad – elavad nad siin kõik,” märgib vanemõde Svetlana.

***
Iga kord last kasuperesse saates panevad lastekodu töötajad tulevasele emale-isale südamele: palun saatke kas või kord aastas kiri, kuidas tal läheb, sellel on meile suur emotsionaalne tähendus. “Eesti pered enamasti ei saada, ma ei tea, miks,” räägib juhataja nõutult. Välismaised pered asuvad aga peaaegu kõik lastekodule pilte ja kirju saatma, suviti käiakse Eestis ja Käopesas külas. Väiksematel põnnidel jääb eesti keel võõrsil tavaliselt kängu, aga on ka neid peresid, kes hakkavad lapse huvides eesti keelt tönkama. “No oli meil näiteks Ameerika pere, kellel olid siin lastekodus kohanemise ajal seinale kleebitud suured plakatid, peal eesti- ja ingliskeelsed sõnad.”
On juhtunud, et kasvatajad ei tunne pärast äragi last, kes on vahepeal aasta-paar välismaal elanud ja seal iluoperatsioonid läbi teinud. “Näiteks oli meil poiss, kel oli suulaelõhe ja üsna inetu huul. Aga nüüd, pärast plastilisi operatsioone on ta niiii ilus poiss!” Juhataja Tiiu Reek naeratab uhkelt.

***
Osa asju on Käopesas praegu paremini kui nõukogude ajal. Juba kas või maja: endine kroonuhaigla sai pärast korralikku remonti lastekodule. Kui vanasti magas toas üheskoos kuni 14 last, siis nüüd kõige rohkem neli.
Parem on seegi, et laps elab samas majas kuni täisealiseks saamiseni. Omal ajal viidi neid ühest kohast teise, ühtede kasvatajate juurest teiste juurde. Nagu meenutab vanemõde Svetlana: “Mul on selgelt meeles, kuidas viisime Abja väikelastekodu direktori kabinetti neli last. Kõik klammerdusid säärte külge: ärge minge ära, ärge minge ära. Vaikselt hiilisime sealt minema… Ka meile oli see suur trauma.”
Üht-teist oli aga endisel ajal siiski paremini. Toona oli lastekodus haigeid hoolealuseid vähem, aga tööl olid peaarst, lastearst, logopeed, füsioterapeut, defektoloog ja neuroloog. Nüüd ei ole peale meditsiiniõe kedagi ametlikult ette nähtud! Eelarvega mängides on juhataja suutnud pidada poole kohaga tööl ka lastearsti ja füsioterapeuti. Kõik meditsiiniõe haridusega töötajad on samuti endiselt tööl, sest neile meeldib siin. Ainult et nad on kaotanud oma kvalifikatsioonis ja palgas, olles ametlikult hariduseta lasteaiakasvatajad.

***
Lastekodus kiindutakse samamoodi nagu tavalistes peredes. Näiteks suuresilmne kerge vaimupuudega teismeline poiss R., kes sai väga suureks sõbraks kokatädiga. Armastus oli vastastikune, nad hoidsid teineteist tohutult, kuni kokk suri. Pärast seda käib R. juhatajale peale: “Kas sa oled ikka hoolega otsinud, kusagil peab ju olema see pere, kes mind tahab?” Varsti saab poiss 17, nii et tõenäosus lapsendatud saada väheneb iga nädalaga.
Mis saab erivajadustega noorest inimesest pärast täisealiseks saamist? Üksi ei saa ta eluga hakkama, aga hooldekodusse saatmiseks on liiga tragi. Põlva lähistel on erivajadustega inimestele loodud Maarja küla, mida otsast tasapisi suuremaks ehitatakse, aga “ega see üks küla ka kummist ole,” ütleb Tiiu Reek. Maarja külasid oleks Eestimaale vaja mitu.

***
Pärast lõunaund saab osa spastilisi lapsi endale mõnutunni “valges ruumis”. Tuba on peaaegu otsast otsani täis vesivoodit. Plaadilt kostab tuult, merekohinat ja linnulaulu, valguseks tuleb seinast helerohelist rahustavat värvidemängu. Tund aega silitamist, kallistamist ja masseerimist füsioterapeudi hoole all, siis võtab kasvataja hoolealused ükshaaval sülle ja tassib tagasi tubadesse. Homme hommikul ootavad uued mõnud: mullivann!
Samal ajal on viidud ratastoolides osa lapsi rõdule värsket õhku hingama. Siin on päris linnulaul, tuul ja kevadelõhn. Rivis istuvate laste silmad on päikesest kissis, ninad pööratud valguse poole.

***
Pärastlõuna. Koolibuss on toonud kasvandikud koju kuuest Tartu erivajadustega laste koolist.
Minu juurde tuleb arukate silmadega tõmmu neiu. “Mis sa üles kirjutad?” pärib L. aeglaselt, vaadates, kuidas pastakas jätab märkmikusse jälgi.
“Kõike, mida ma näen.”
“Ahaa. Mitu sõna sul lehekülje peale mahub?” Hetk hiljem, kuuldes, et olen ajakirjanik: “Mitu ajakirjanikku Eestis on?” ja “Mitu inimest töötab seal majas, kus sina töötad?”
Need on küsimused, mille peale ma pole kunagi mõelnud. Autismidiagnoosiga L. aga mõtlebki numbrite ja sümbolite abil. “Ma olen tüdruk, ma olen xy kromosoomikombinatsioon!” teatab ta. “Tule, vaata mu tuba. Mitu tuba on selles majas, kus sina elad?” Jälle ei tea ma vastust.
Suuremate laste korpuses on noored kahe- kuni neljakaupa tubades kahekordsetes voodites. L. otsib välja lahtised lehed: siia kirjutab ta oma mõtteid. “Õues on pungadest lehed tulnud. Oskan veel suuta.”

***
Paar suuremat last aitab toita väiksemaid. See on lastekodu tava juba aastaid: iga suur saab endale väikese, keda ta aitab õueminekuks riidesse panna, kellele annab süüa või kellega istub lihtsalt mängunurgas. Ei, see pole kohustus. “Vanema rühma lapsed on ju siinsamas väiksemate rühmades kasvanud,” selgitab kasvatajatädi Laine. “Nad teavad, et mina olen siin alati olemas ja nad saavad pärast kooli läbi astuda, abiks olla.”

***
Ühes lastetoas magab veel, käsi põse all, üks eriti armas kolmeaastane tüdruk. Inglilokkidega B.
“Oi, milline armas laps tema oleks lapsendamiseks, terve, ilus ja hea,” õhkab kasvataja Laine. B. ema on vaimselt haige, aga seaduse järgi ei saa sellistelt inimestelt vanemlikke õigusi ära võtta… Laine ohkab. Ükskõik kui palju ta oma lapsi armastab (“Ja ma armastan neid kõiki palju ning võrdselt!”), leiab ka tema, et igale lapsele oleks hea kodu parem kui hea lastekodu.
Lainele teeb muret üks lastepaar: õde-venda R. ja M., kelle vanemad olid mitu aastat vangis ja pääsesid vabadusse möödunud sügisel. Pärast lastekodusse sattumist rääkis vanem laps oma varasemast elust. “Ta on näinud asju, mida mina pole näinud,” ohkab kasvataja, aga detailidest ei taha kõnelda. Aastate jooksul on need jutud laste sisse ära kadunud, nagu ka paaniline hirm politsei ees. See-eest jutustab vanem laps alalõpmata oma versioone sellest, miks ema pole jõudnud neid enda juurde tagasi võtta.
“Vanemad lubasid sel nädalal jälle tulla,” ohkab Laine taas. Kasvataja võimuses ei ole teha mitte midagi muud kui armastada. Kas ta üldse peabki õigeks anda lapsed tagasi vanematele, kes pole jõudnud neid kolmveerandaasta jooksul kordagi vaatama? Või on lastel ema-isa juures ikka kõige parem? Sellistele provotseerivatele küsimustele Laine ei vasta.

***
Õhtu.
Veel mitu tundi pärast lastekodust tulekut virvendavad mul silme ees pildid suurte silmade ja makaronitaoliste jalgadega lastest. Mõned neist silmadest jälgisid mind, mõned vaatasid iseenda sisse.
Küll on hea, et ma juhtumisi just Käopesasse sattusin. Neist silmadest peegeldus miski, mis tegi rikkamaks.

Soovitame

Unelmate elu
Lihtne on elada rutiinset, pealtnäha turvalist elu, pöörates selja oma tõelistele südamesoovidele. Mis juhtub aga nendega, kes julgevad astuda sammu tundmatusse?

Käopesa kasvandikud
“Kas te ikka teate, et meil on siin enamikus erivajadusega lapsed?” küsib juhataja Tiiu Reek, kui alustan ühepäevast külaskäiku Käopesa lastekodus.

Elagu lumi ja jää!
Jane Riga (33) tõusis esimese eesti naisena Antarktika kõrgeimasse tippu. Ometi ei pea ta ennast mägironijaks ega ekstreemsportlaseks. “Palju toredam on olla lihtsalt matkaja,” teatab noor ja sitke amatsoon. “Matkates ei saa ebaõnnestuda, tippusid püüdes saab.”

Igas võtmises peitub ka andmine. Kas isegi siis, kui inimeselt on võetud nõnda palju, et ta pole päris samasugune kui teised?

http://www.eestinaine.ee/87429

Tänassilmas Võrtsjärve külje all astub kleenuke naine mööda maanteeperve kohaliku kooli poole. Linalakk juuksesalk sammutaktis kaasa lehvimas, silme ümber lõbusad naerukurrud, üks jopevarrukas taskusse torgatud. Kooli pikapäevarühma kasvataja Liivika Rebane (45) on enamiku elust pidanud hakkama saama ühe käega. Bioloogiatudengina käis ta ülikooli ajal suvel loomaaias praktikal ja lõvi rebis tal parema käe otsast.

Killukesi minevikust

Liivika ei jäänud pärast õnnetust koju norutama. Selles oli oma osa koolil. Poolikuks ei tahtnud noor naine oma haridusteed jätta ja nii startis ta sügisel Tartu poole. Sõbranna kirjutas pool aastat loengutes konspekte läbi kopeerpaberi, Liivika harjutas samal ajal vasaku käega kirjutama. Nõudis päris mitut kuud, enne kui ta sai tavakiirusel konspekteerimise nipi jälle kätte. Koolis hinnaalandust ei tehtud ja Liivikal on selle üle ainult hea meel. Kurblikhaletsevad kaastundepuhangud talle suurt ei istu. “Kui elu on nii läinud, siis on nii läinud. Ega nutt ja hala aita, teevad ehk ainult veel rohkem haiget.”
Kuigi Liivika kõneleb õnnetusele vahetult järgnenud ajast naljatledes ja lobedalt, polnud meeleolu toona sugugi roosiline. “Pärast õnnetust tundsin, et inimesed kardavad. Eriti eakad. Nad ei julgenud suhelda, pigem läksid ringiga mööda, kui tulid ja küsisid, kuidas läheb. Ent ega siis õnnetus mind teiseks muutnud, olin ikka sama inimene edasi.”
Liivika tahtejõudu ja südikust näitas aga see, et pärast ülikooli lõppu läks ta tööle… loomaaeda. Mõnigi jookseks kibedate mälestustega seotud kohast kauge kaarega mööda. Kuid Liivika peab loomaaia-aastaid imeilusaiks. Sealse seltskonna kirjeldamiseks jääb tema sõnul ülivõrdest väheks.

Sekka olevikust

Ilmselgelt ei lase puuduv käsi end unustada. Kas või hommikul ärgates ning kraanikausist vett silmile rehmates tahaks… Neid kordi, mil Liivika on käest puudust tundnud, pole ta kokku arvanud. Aga neid on olnud.
Näiteks siis, kui Liivika kohtas Kalevit, armus ning Tanel (13) hakkas sündima. Hing hõiskas õnnest, aga süda muretses. “Väga tumedates toonides ma titendust siiski ette ei kujutanud. Kui oleksin väga-väga kartnud, poleks ma lapsesaamisele üldse mõelnud,” muigab Liivika.
Kui keisritita käes, käis naine 2,8 kilo kaalunud vääksu kuvöösis piilumas. Mõtteis harjutas mähkimist: hopp, mähkmed voodile laiali; hopp, tita mähkmetele, riidekeerd ümber beebi punnkõhu ja valmis. Praktika teooriast väga ei erinenudki ning Liivika sai mähkimise ja tutiplutitamisega hästi hakkama. Ainult lapsepesupäevadel oli ema abiks. Nimelt kolis Liivika oma pisipojaga esiti ema-isa juurde. Nii igaks juhuks.
“Kui asjad selgeks mõelda, saab täitsa kenasti hakkama. Rõivad valisin kas nööpide või lukuga, paelu vältisin, sest neid ei anna ühe käega kuidagi siduda. Krõpsuga kinnitid on suisa asendamatud,” kiidab Liivika. Kui poeg kasvas, tegid nad mõnusalt
koostööd: Liivika sättis põnni oma puusale istuma ning laps taipas, et peab emast kinni hoidma. Võõrad lapsed nii ei osanud.
Tanel oli aastane, kui Liivika usaldas tagasi Tallinna-koju minna. Kui noorem poeg Ott (11) oli sündinud, koliti kogu perega maale. Ikka Tänassilma, sest maal on lihtsam ja mõnusam. Suurlinnas nõuab kas või mõnda ametiasutusse minek tohutut pingutust: põnn riidesse, ennast riidesse, seikle trolli-trammi-bussiga, laps kaenlas raske nagu tinapomm, higi ojadena mööda selga voolamas.
Kuni poiste kooliminekuni oli Liivika kodune. See ei tähendanud sugugi, et ta oleks päevad läbi nelja seina vahel olnud. Liivika otsis üles Viljandimaa puuetega inimeste nõukoja ja hakkas tegutsema. Nautis uusi sõpru-tuttavaid, tundis mõnu spordist (eriti laskmisest) ning suvelaagritest (jah, ikka telgis ööbimisega). Lisahüvena avastas Liivika, et selles seltskonnas ei tule keegi pärima, mis tunne on olla ühe käega. “Mujal on seda küsitud, lausa kordi. Olen siis ikka öelnud: proovi ette kujutada, et kogu ilma rahval on kolm kätt. Ja sa oled see vaene sell, kellel on kaks. Kuidas sa siis hakkama saaksid ja mis tunne sul oleks?”
Kui rootslased korraldasid 1997. aastal Karaskil erivajadustega inimestele kursuse, otsustas Liivika minna. Nüüd ütleb naine, et see kolm aastat väldanud kursus muutis ta elu. Õigemini ellusuhtumist.
Olgu loomus kui päikseline tahes, ikka ja jälle on tunne, et puue on tänapäevane küüntest kübar. Kui ise ei lähe ja kõva häält ei tee, siis pole sind justkui olemas. Aga kust võtta minekujulgust, kui oled olnud aastaid lastega kodus? Kuna koduseid töid-tegemisi suurt ei väärtustata, on enesehinnang madalam kui muru. “Mulle pakuti koolis tööd. Kutsuti geograafiaõpetajat asendama. Mõtlesin tükk aega ja loobusin. Lihtsalt ei julgenud, kartsin, et ei saa hakkama.”
Ent pärast koolitust oli Liivika muutustele aldis. Muutusi on olnud koguni sedavõrd, et tunast ja tänast Liivikat ei saa võrreldagi. Praegu ei tekita Liivikale mingit muret sättida tantsurõivad selga ning näidata puuetega inimeste kultuurifestivalil, kuidas kõhutantsu teha. Või kirjutada mõnd projekti. Või astuda iga päev koolis laste ette. Ei, kõik pole sugugi läinud lepase reega, tagasilööke on olnud. Ent Liivika ütleb, et need on osa arengust. “Eks mul tuleb end puude võrra rohkem tõestada, sest paratamatult ei peeta puudega inimest täisväärtuslikuks. Mina tean küll, et näiteks jalust vigane ei tähenda sugugi, et oleks ka peast segane, aga neid, kes seda ei tea, on päris palju.”

Ja tulevikust

Liivika on aastajagu oma poegi üksi kasvatanud. Otsuse lahku minna tegi naine ise ja edasikaebamisele see ei kuulu. Pingetest ja vääritimõistmistest tiine kooselu pole jätkamist väärt.
Kuigi algul oli kõhklusi-kahtlusi rohkem kui küll, tõestas Liivika eelkõige endale, et ta saab hakkama. Rahaga pole just priisata, aga ega raha kõige olulisem ole. Tähtis on hoopis see, et pojad on traksid ja tublid ning Liivika saab tegelda huvitavate asjadega. Psühholoogia, kõhutantsu ja palju muuga. Ja seda nii aktiivselt, et lõpetuseks tunnistab naine: arvatavasti poleks elu tolle saatusliku õnnetuseta sugugi nõnda kirevaks ja huvitavaks kujunenud.
Mõni päev pärast intervjuud saan Liivikalt e-kirja: “Teatan sulle ühest tõeliselt rõõmustavast tulemusest: sain Viiratsi puuetega inimeste ja üksikvanemate ühingule hasartmängufondist raha, et korraldada kevadel vägivallatu suhtlemise õpiring.
Mulle meeldib väga Paulo Coelho ütlus “Alkeemikus”: “Kui sa midagi tõeliselt soovid, siis tegutseb kogu maailm selle nimel, et see teoks saaks. Tuleb vaid märke jälgida!” Elu on võimalus. Tuleb tahta ja soovitu tuleb ise su juurde. Tervitustega, Liivika.”

Vaikne maailm

Mõni aeg tagasi võis ühes Võru ehituspoes näha pingsalt arutlemas üht abielupaari. Just näha, mitte kuulda, sest Diana (35) ja Jüri (49) Kirspuu kõnelevad teineteisega viipekeeles. Jüri on sünnist saati kurt,
Diana kaotas kuulmise kuuekuuselt pärast vale ravi.
Diana viipleb muiates nende ühise elu suuremast naginast. “Mina tahtsin üht, Jüri teist tapeeti ja me ei saanud kuidagi kokkuleppele.” Jüri noogutab vahele: “Ja läks nagu alati, elutoa seinas on Diana valitud tapeet.”
Naeruhimulised kaasad istuvad kauni elutoa diivanil, jutuajamise taustaks mängib televiisor. Hääletult. Küll kostab laste Liana (14) ja Jürgeni (10) toast filmimuusikat.
Paari mõlemad lapsed on kuuljad.
Asjalik ja hakkaja Liana on sageli vanemate käepikenduseks, meiegi jutuajamist aitab ta tõlkida. “Ma ei teagi, kas ma õppisin enne kõnelemise või viiplemise ära, nähtavasti mõlemad korraga,” märgib tüdruk. Sillana kurtide ja kuuljate maailma vahel käib Liana vanematega kaasas ametiasutustes, pangas, koolis lastevanemate koosolekul. Kõikjal, kus viipekeelest abi pole või kus kõneldakse liiga kiiresti, et suult sõnu saaks lugeda. Viimati käidi üheskoos arvutit ostmas.
Nüüd on Kirspuude kodus internett ja koos sellega võimalus sõpradega suhelda. Eriti vahvaks peab pereema MSN-i suhtlusprogrammi. “Nüüd tahaks ma veebikaamerat. Mõtle, siis saaks kaugemal elavate sõbrannadega viibelda, ei peaks trükkima ka!”

Käed-jalad appi ning kõik saab räägitud

Plikatirtsuna uneles Diana kahest lapsest, tüdrukust ja poisist. Mõtet, et pelgalt kurtuse pärast peaks emadusest loobuma, pole naine kunagi veeretanud. “Küll lootsin, et lapsed sünnivad kuuljaina, nii on neil kergem,” tunnistab naine, jutustades aastaist, mil ta pidi õppima Porkunis, kodust ja lähedastest eemal. “Kuigi õpetajad ja sõbrad olid hästi toredad, ei meeldinud mulle seal. Terve nädal perest eemal olla on lapsele piin. Kibelesin koju, siinsete sõprade ja koduste juurde.” Jüri noogutab naise jutule kaasa, temagi on Porkunis õppinud.
Ei naise vanemad ega paljud sõbrad pole kunagi viipekeelt osanud, Diana suhtleb nendega rääkides. “Mu ema ei viiple, ta on alati minuga kõnelnud, nii olen ma tema pealt õppinud. Ja sõpradelt samuti, ega ma kõige hullemini räägigi,” märgib Diana ja lisab, et kui sõnadest aru ei saa, võib ju käed-jalad appi võtta. Ja miimika, see on Dianal-Jüril erakordselt väljendusrikas. “Hätta pole me küll kunagi jäänud, isegi siis, kui sünnitama läksime, saime hakkama,” itsitab naine.
Lastel käisid noored haiglas järel kahekesi. Täitsid püüdlikult arstide soovitusi (kui suult eriti välja lugeda ei andnud, palusid öeldu paberile kirjutada) ning kõik läks korda. “Jüri ei vajunud näost ära ega midagi,” kiidab pereema.
Ega pereisa roll ainult sünnitusmajas käimisega piirdunud, Jüri saab lastega suurepäraselt hakkama, jagub Dianal kaasa jaoks kiidusõnu rohkemgi. Pole ju vahet, kas vanem on kurt või kuulja – oluline on, et armastust laste vastu jaguks. Ja seda on Kirspuude peres ühise elu algusest peale palju olnud.
Porkuni koolis õmblejaks õppinud Diana ja Jüri romanss algas kingsepatöökojas. Nimelt märkas kingsepp Jüri, et üks neiu suudab kahtlaselt kiiresti oma kingatallad auklikuks kulutada. Diana itsitab, et pidi ju püüdma teha nägu, justkui käiks ta töökojas pelgalt kingade pärast. Paar aastat hiljem pidutses noorte pulmas 50 külalist. “Isegi pulmavalssi tantsisime. Muusikat me küll ei kuule, aga rütmi tajume ometi,” räägib Diana.

Pere, kodu ja unistused

Särts ja särav Diana peab end õnnelikuks inimeseks. Jah, muidugi mõtleb ta vahel, kui mõnus oleks olla kuulja. Näiteks ei peaks ehmuma, kui keegi ootamatult vaatevälja kerkib. Nii juhtus mõni aeg tagasi mööblifirmas, kus Diana käib koristamas. Kui keegi tänaval mühatades kella küsib, jääksid ära ebameeldivad vahejuhtumid, mil küsija pistab jooksu niipea, kui saab aru, et Diana on kurt. Ning suures hädas saaks vabalt kiirabi kutsuda. “Kord elus olen tundnud end tõeliselt abituna: Liana oli 11kuune, kui ta sõrm nii õnnetult ukse vahele jäi, et kiiresti oli arsti vaja. Ma ei saanud ju helistada! Hea, et meil on nii toredad naabrid, kes alati aitavad.”
Tegelikult ei sõltu õnn kuulmisest, märgib Diana. Olulised on hoopis pere, kodu ning unistused. Neid viimaseid on Dianal kaks: ehk õnnestub kunagi säästa nõnda palju raha, et pere suvila korda saaks, ning et jaguks julgust minna uurima, ega mõni kodukandi lillesalong lilleseadjat vaja. “Mulle kohe meeldib lilli sättida, on alati meeldinud, kuigi erialast haridust pole. Vahel küsitakse, kust mul kõik need ideed tulevad. Olen siis vastanud, et ikka oma peast,” jutustab naine kapinukale seatud roost püramiidile ja omatehtud küünlajalgadele osutades. Ehk ühel päeval saavad Diana soovid teoks. Unistused ju selleks ongi, et need täituksid!

ELAV RAAMATUKOGU

Avatud Tallinnas Tammsaare pargis 15. septembril 2007 kell 13:00 – 17:00 Maailmapäeva ürituste raames

KUTSE RAAMATUKS, RAAMATUKOGUHOIDJAKS JA VÄRBAJAKS!

Elav Raamatukogu on kultuuridevahelise õppimise ja isiksusliku arengu soodustamise meetod, milles noortele antakse võimalus seista vastakuti oma eelarvamustega. Elav Raamatukogu toimib samadel põhimõtetel, kui tavalinegi raamatukogu – selles on raamatukoguhoidja, lugejakaardid, raamatud ja laenutajad. Raamatutena toimetavad aga mitte paberid, vaid inimesed, kes räägivad lugejale 20 minuti jooksul oma kogemustest ning püüavad koos lugejaga selgusele jõuda stereotüüpide tõelevastavuses. Näiteks kas kõik rikkad on materialistid või puuetega inimesed ei osale üldse ühiskondlikes tegevustes, või kas gaidid tegelevadki vaid lõkke peal pannkookide küpsetamisega ja kodutütred käpikute kudumisega?!

Elav Raamatukogu on Sinu võimalus laiendada noorte maailmapilti, näidata maailma mitmekesisust ja soodustada osalust ühiskonnas. Selleks kutsume Sind osalema raamatuna Elavas Raamatukogus Maailmapäeva ürituste raames 15. septembril 2007. a. Tallinnas Tammsaare pargis.

Elav Raamatukogu võib sisaldada erinevate teemadega raamatuid – mida mitmekesisem see tuleb, seda põnevama kogemuse noored saavad. Näiteks on meil raamatutena populaarsust kogunud Punkar, Parandamatu hääletaja, Aafrikas vabatahtlik, Gaid, Krišnaiit, Pime, Lesbi ja Õpetaja. Seega võib raamatute teema olla väga erinev, sh erinevate usundite, subkultuuride, ametite, noorteorganisatsioonide esindajad jt. Noored on selle meetodiga tutvudes välja toonud soovi laenutada raamatuid nagu Politseinik, Näitleja, Liikumispuudega noor jpt. Raamatukoguhoidjate ülesanne on registreerida ja toimetada raamatute laenutamist koha peal ning värbajate ülesanne on kutsuda üritusel viibijaid raamatuid laenutama.

Kui Sinul või Su tuttavatel on soov oma kogemust noortega jagada, anna selle julgelt teada, võttes ühendust kampaania koordinaatoriga (lianne.ristikivi@entk.ee;  5291034) hiljemalt kolmapäeval, 12. septembril kell 17. Seejärel saame iga raamatuga juba täpsemalt kokku leppida raamatu pealkirjas ja leida sellega kaasas käivad tüüpilised eelarvamused.

Raamatute töö tasuks on põnev kogemus ja väike tänukiri, mille saab lisada oma portfooliosse, kajastamaks tegevuses osalemist! Samuti saab iga raamat omale kampaania logoga T-särgi ja vahvad värvilised kampaaniamärgid. Elava Raamatukogu tegutsemisest saad lugeda http://www.entk.ee/index.php?id=183&keel=ee . Elava Raamatukogu meetodiga saab tutvuda inglisekeelsest brožüürist, mis on kättesaadav koduleheküljelt: http://www.eycb.coe.int/eycbwwwroot/HRE/eng/documents/LL%20english%20final.pdf  

Üle-euroopaline kampaania “Kõik erinevad – kõik võrdsed” eesmärk on julgustada noori ja noorsootöötajaid arutelema mitmekesisuse, osaluse ja inimõiguste teemal. Eestis koordineerib kampaania tegevusi Eesti Noorsootöö Keskus. Kampaania kohta saab lisa lugeda http://www.entk.ee/index.php?id=26&keel=ee .

Tere,
lisan veel ühe täienduse, mis läks enne meelest – teenindajal luugi taga tuleb näpud rahaseks teha – kliendilt ostu eest raha sisse kasseerida.
Tervitab Auli

McDonalds pakub tööd

Töö seisneb luugi taga istumises ja tellimuste vastuvõtmises. Sobib liikumispuudega inimestele.
Palk 7300 miinus maksud.

Kontaktisik on Juliana Teen,
tel 5232746

Head sõbrad,
tänase postiga tuli invabuss IRENELE, mida eile esitlesime, tervitus ametlikul blanketil meie välisministrilt Urmas Paetilt, kes sellal, kui Irene heategevuskontserte tegi, oli meie kultuuriminister. Kultuuriministrina oli hr Paet bussiprojekti suureks toetajaks. Seetõttu läks meie liidult kutse üritusele teele ka hr Paetile.
Terv. Auli

Tervituse tekst:

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
11. september 2007

Tänan Teid kutse eest osaleda uue invabussi esitlusel.

Kahjuks ei võimalda minu töögraafik teie üritusel osaleda. Soovin Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidule edu ja ikka kõike paremat.

Lugupidamisega

Urmas Paet
Välisminister

Tere!

Deep Systems OÜ tegeleb alates 2003 aastast infosüsteemide arenduse ja animatsioonide tootmisega.

Seoses tööde mahu suurenemisega, vajame oma meeskonda juurde CSS’i spetsialisti.

Töö kirjeldus:
– Veebirakenduste HTML koodi loomine ja CSS stiilifailide koostamine, ette antud PSD formaadis kujunduste järgi.

Projektid, milles tuleb osaleda:
– www.lastekas.ee  arendus, seoses Inglise, Soome, Läti portaali avamisega;
– www.invainfo.ee  portaali arendus, seoses laienemisega ning alamosade sidumisega;
– E-kaupluste lahenduste arendus;
– mitmete ettevõtete äritegevust toetavate infosüsteemide arendus;
– jpt huvitavad projektid.

Nõudmised kandidaadile:
– väga hea HTML-i ja CSS-i tundmine;
– suutlikus luua standarditele vastavat ja erinevatele brauseritele sobivat HTML ja CSS koodi;
– väga head arusaamised veebilehtede ülesehitusest;
– Kujundusprogrammide valdamine;
– Tähtaegadest kinni pidamine.

Kasuks tuleb:
– ideede rohkus;
– arenemissoov;
– innovaatilisus;
– Hea kunstimeel;
– teadmised Smarty mallimootorist (http://smarty.php.net/ ).

Arenguvõimalused:
– mallimeister (Smarty mallimootor http://smarty.php.net/ );
– PHP/Ajax programeerija;
– infosüsteemide projektijuht;
– arendaja.

Töötasu:
– 75.- kuni 150.- kr/h (sõltuvalt kogemustest).

Muu informatsioon:
– Töö on kaugtööna ja vaba tööajaga, st sobib ka õppijale sõltumata asukohast.

Lisainfo:
– CV, kaaskiri palume saata info@deepcms.ee .

Lugupidamisega,
Hegert Mölder
hegert@deepcms.ee  

Deep Systems OÜ
Web: www.DeepCMS.ee  
E-mail: info@deepcms.ee  
GSM: (+372) 55 66 50 40

Nael kummi, invabuss IRENE!

Kolmapäeval, 12.09.2007 kell 15.00 soovitakse Tallinna puuetega inimeste tegevuskeskuses Endla 59 nael kummi kaasaegsele ja ruumikale, kuni kaheksat ratastoolis sõitjat mahutavale invabussile. Peale aktust saavad huvilised kohandatud bussi lähemalt uurida ja proovisõitu teha.

Bussi teeb eriliseks tema saamislugu. Idee algataja oli pianist Irene-Maria Lindi, kes tundis muret raske liikumispuudega aktiivsete ja andekate noorte tallinlaste pärast, kellel invatranspordi puudumine oli saanud oluliseks takistuseks hariduse omandamisel ja tööturul konkureerimisel. Ratastoolis pianisti initsiatiivil loodi 2003.a. sihtasutus Ratastoolis Edukaks. Sihtasutuse avaürituseks oli 08.12.2003 Estonia kontserdisaalis toimunud kontsert „Aita liikuma“, kus esinesid Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ja pianist Irene-Maria Lindi. Teine meeleolukas heategevuskontsert bussiostu toetuseks – ”Ratastoolis ülikooli” – toimus 25.09.2004 muusikaakadeemia saalis, kus kontserdi patrooniks oli haridusminister Toivo Maimets. Mais 2005 toimus Estonia kontserdisaalis heategevusoksjon, kus pr Erna Saar, Johannes Võerahansu lesk, annetas oksjonile abikaasa maali.

2005. aasta aprillis andis Tallinna abilinnapea Diana Ingerainen sõna, et Tallinna liikumispuudega üliõpilased ja põhikohaga töötavad raske liikumispuudega inimesed saavad liituda juba toimiva õpilaste invatranspordi süsteemiga. Kadus otsene põhjus invabuss pealinlaste tarbeks soetada.

Sihtasutus leidis koostööpartneri Tartust MTÜ Invatakso näol, kes nõustus bussiostuks kasutama oma vahendeid, hoidma bussi käigus ja tegema vajalikud kohandused liikumispuudega inimeste veoks. Bussiostu toetas Tartu Linnavalitsus, Tartu tööhõiveametist saadi abi bussi kohandusteks.

SA Ratastoolis Edukaks annetas oma kogutud vahendid Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidule, liit peale koostöölepingu sõlmimist MTÜ Invataksole. Ühiste jõupingutuste tulemusena on nüüd Tartus invabuss, mis tõhusalt leevendab liikumispuudega inimeste transpordimuret. Buss, mida kaunistab kleebis IRENE, on liikumispuudega inimeste teenistuses – kooli, tööle, üritustele.

Liikumispuudega inimesed tänavad kõiki, kes aitasid puudega inimesed liikuma!

Lisainfo:
Auli Lõoke,
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
5293144, 6720223
elil@elil.ee  

Edastan teile eile pealelõunal Delfisse ilmunud loo, mis kogunud praeguseks juba ligi 500 kommentaari.

Mul on väga hea meel, et seisukohti, mida ENÜ on oma tegevuse algusaegadest peale oluliseks pidanud, on asunud aktiivselt ja avalikult toetama ka ühe erakonna naiskogu.

Praeguseks on seis eelnõuga selline, et esimene lugemine toimub juba sel kolmapäeval ja siis antakse ka tähtaeg parandusettepanekute tegemiseks.
Täna arutatakse Riigikogu sotsiaalkomisjonis ENÜ kirja, milles palusime teha eelnõu mõjude analüüsi.
Küsimus on nüüd, kas eelnõusse parandusettepanekute tegemiseks antav aeg on piiisavalt pikk selleks, et mõjude analüüsi tulemusi ka tegelikult arvesse võtta saaks.

Tervitades
Eha

Aga siin siis Delfi lugu:
Uus pereseadus kahandab julgust sünnitada

www.DELFI.ee  
10. september 2007 15:35

MTÜ Naiskogu Kadri kardab, et uus perekonnaseadus vähendab naiste majanduslikku kindlustunnet ja nende valmisolekut jääda koduseks ning hoolitseda perekonna ning laste eest.

Justiitsministeeriumi ettevalmistatud uus perekonnaseadus, mida arutatakse riigikogus, muudab kardinaalselt abikaasade varalisi suhteid, kardab ühendus.

Kui täna ühiskonnas abikaasade varalistest suhetest midagi teatakse, siis seda, et abielu jooksul ükskõik kumma abikaasa rahadega soetatud vara on abikaasade ühine vara. See on andnud naistele ka kindlustunnet lapsi sünnitada ja nendega kodus olla.

Uus seadus näeb ette, et abikaasa on vaid selle vara omanik, mida ta on oma raha eest muretsenud. Nii jääksid naised sageli abielulahutuse korral kehvemasse seisu kui tänase seaduse korral.

Uued abikaasade lahusvara suhted hakkaksid kehtima kõikidele Eestis abielus olevatele peredele. Enne seaduse vastuvõtmist abiellunud saavad jätkata ühisvara põhimõtetel vaid siis, kui nad viivad notariaalselt tõestatud asjakohase teate abieluvararegistrile.

Sotsiaaldemokraatide naiskogu Kadri on seisukohal, et nii tugevalt Eesti peresuhteid mõjutavat eelnõu ei saa enne ellu rakendada, kui ei ole uuritud selle eelnõu võimalikke mõjusid.

“Uus seadus peab olema enamusele Eesti peredest vastuvõetav ja meie olukorda arvestav. Me ei saa uut perekonnaseadust sellisena võtta vastu lihtsalt sellepärast, et niisugune on ta ka Saksamaal,” ütles naiskogu president Reet Laja.

“Tänase valitsuse põhiprioriteet on perede turvalisus ja laste suurem sünd. See seadus ei arvesta lahutuse korral aboluutselt laste olemasolu. Samuti ei toeta see individualismi rõhutav seadus abielu sõlmimist,” on MTÜ Naiskogu Kadri juhatuse liikme Kadi Pärnitsa seisukoht.

Sotsiaalministeeriumi programmid ja seirearuannete vormid

Austatud partnerid,

Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahendite kasutamiseks perioodil 2007-2013 on Eestis koostatud ning Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud Euroopa Komisjoni poolt kinnitatav strateegiadokument „Inimressursi arendamise rakenduskava”. Inimressursi arendamise rakenduskava näeb ette tegevusi viiel olulisel suunal. Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamiseks ja tööelu kvaliteedi parandamiseks on rakenduskavas toetatavaks prioriteetseks suunaks „Pikk ja kvaliteetne tööelu”. Vastava prioriteetse suuna koordineerimise ja elluviimise eest vastutab Sotsiaalministeerium.

Prioriteetne suund „Pikk ja kvaliteetne tööelu” jaguneb neljaks alasuunaks (meetmeks), mida rakendatakse programmide ja avatud taotlusvoorudena ning selle kogumaht on 2,35 miljardit krooni, millest ESF toetus moodustab 2,001 miljardit krooni.

Käesolevaga soovime Teid informeerida, et Sotsiaalministeerium on, tuginedes perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse §-le 20, ette valmistanud rakenduskavas toodud eesmärkide saavutamiseks kaks programmi.
Programmid on koostatud alasuundade raames „Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed” ning „Tööelu kvaliteedi parandamine”.

Programmi „Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed 2007-2009” eesmärk on toetada puuetega inimeste võimalusi, motivatsiooni ja hoiakuid iseseisva toimetulekuvõime suurendamiseks, eesmärgiga soodustada puuetega inimeste ja nende hooldajate tööturule integreerumist või reintegreerumist ja nende konkurentsivõimet tööturul.

Programmi „Tööelu kvaliteedi parandamine 2007-2008” eesmärkideks on
parandada töökeskkonda ja aidata seda muuta töötaja tervist hoidvamaks,
suurendada töösuhete selgust ja paindlikkust ning tõsta tööpoliitika
kujundamise ja elluviimise haldussuutlikkust.

Ootame vastavate programmide osas Teie kui partnerite ja tulevaste
prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu” seirekomisjoni liikmete
arvamust ja võimalikke ettepanekuid. Kirjalik tagasiside palume saata
hiljemalt 6. septembriks 2007 e-posti aadressil ingrid.mangulson@sm.ee .

PS: Rakenduskavade tekstid on kättesaadavad Rahandusministeeriumi
kodulehelt: http://www.fin.ee/?id=78130  
Lugupidamisega,

Ingrid Mangulson

ESF peaspetsialist

Tööturu osakond

Sotsiaalministeerium

email: Ingrid.Mangulson@sm.ee

Telefon: 626 9208

Faks: 699 2209

Eeva-Liisa on raske sünnitraumaga ratastoolis olev soomlanna. Hoolimata sügavast puudest lõpetas Eeva-Liisa Helsingi ülikooli, kus ta õppis nii inglise kui ka eesti keelt.
“Inimese tegelik eluülesanne on kohata teist inimest ja julgeda ise olla kohatav. Usun, et selles peitub suurim võimalus õnnestuda – või ebaõnnestuda. Kui kingime ajahetke, võime tajuda saladust, mis kestab hetkes ja igavikus. Ja seda mäletab kaua,” ütleb Eeva-Liisa, kes on EPNÜ liige.

Olete oodatud näitusele, mis avatakse Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses 1. oktoobril 2007. aastal algusega kell 15.00

Need fotod on kõik tehtud Soomes ja väga põnevad. Nii värvide ja hetke tunnetuse poolest. Neid vaadates tuleb mõista, et need on kõik tehtud ratastoolis istudes. Milline vaateväli avaneb siis kui ollakse sellises positsioonis.

Näituse avamisel tutvustatakse ka ühte Eeva-Liisa Laitineni raamatut: „Tuataara. Retk iseendasse”, mille tõlkis soome keelest Mare Lippus.

Näitus kestab kuni 31. oktoobrini.