Tere!

Tuli selline huvitav pakkumine käsitööhuvilistele:

Kui Teie käsitööringid soovivad lõnga käsitöö jaoks, kirjutage aadressil: artma@hot.ee.

Terv. Auli

Vaata ka www.elil.ee

Projekti “Käsitööga tööle!” käigus sai loodud töögrupid, mis tegutsevad Eesti erinevates maakondades. Üks aktiviseerimiskeskustest on tegutsenud Võrus.

Siin on väljund Võru töögrupi tegutsemisest. Meeldivaid elamusi Võru muuseumi käsitöönäituselt!

On 16. mai ning rahvusraamatukogus algab foorum, mis peaks ühendama võrdõiguslikkuse ja naiste tervise teema. Koridoriseinal seisev väiksesse konverentsisaali juhatav värviprinteriga trükitud A4-leht küsib: “Kuidas elab Eesti naine?” Anna-Maria Penu uuris järele.

  http://www.epl.ee/artikkel/388177

Foorumi avab harrastusteatrile kaduma läinud Märt Treier, kes tutvustab foorumi patrooni Evelin Ilvest kui “proua presidenti”. Evelin Ilves tõuseb toolilt ja teatab Märdile, et nii ei tohi öelda, mille peale istuv Märt Treier arvab kui õige mees kunagi, et vanasti küll võis. Evelin Ilves kinnitab veel kord, et nii ei öelda, ning läheb asja juurde.

Sõnavõtt on lühike, aga kõnekas. Proua Evelin Ilvesele on jäänud mulje, et peredes on haiged just lapsed ja mehed, ning toob näite, et kui arsti juurde läheb mees, kel on rinnus ebamäärane valu, siis saadetakse ta kohe üleüldisele läbivaatusele, kui aga sama valuga on arsti ees naine, siis kirjutatakse talle antidepressantide retsept… Tjah!

Seejärel võtab presidendiproua istet foorumile kutsututele mõeldud valge laua taga, kus ootab ees esimesena oma nimesildi keskselt kohalt üles leidnud Jüri Pino. Riburada pidi lisanduvad äärtesse Iris Pettai, Liina Järviste, Aino Kiis ja Tiina Ristimäe.

Naised, tehke, mida ise tahate!

Ettekandeseeriaga alustab sotsioloog Iris Pettai, kes räägib võrdõiguslikkusest. Tuleb välja, et Eesti on selles valdkonnas arenenud riikidest 30–40 aastat maas, ja ilmselt seetõttu seisab seinal sinna projitseeritud küsimus “Mida on meestel võrdõiguslikkusega võita või hoopis kaotada?”.

Pettai usub, et kuna Eestis kardetakse feminismi paaniliselt, siis ilmselt pole selles väikeses saalis peaaegu kedagi, kes end avalikult feministiks tunnistaks. Ma tõstan käe. Vist ainukesena (ütlen vist, sest selja taga mul silmi pole). Samal ajal teeb seda ka ajakirjanik Jüri Pino, kes selgitab oma üleannetut tegu sellega, et ta on habemega naine.

Hõkk-hõkk, kõkutab saal kinnise suuga, ent hilisemas küsimuste ringis peab end vana-
emana tutvustanud daam teda ikkagi kaljukindlalt “tolleks prillidega vanemaks daamiks”.

Iris Pettai jätkab. Eesti on oma aegunud arusaamadega soorollidest täiesti patriarhaalne riik, kus ei rohkem ega vähem kui kolm neljandikku elanikest paneb just meestele põhivastutuse perekonna materiaalse poole eest. Märt Treier teeb märkmeid ja esitab hiljem paar ebaolulist küsimust, mida Iris Pettai siiski väga heaks peab.

Sotsioloogi enda tõstatatud dilemmale “mida on meestel võrdõiguslikkusega võita?” – seda kordab oma küsimuse pähe ka foorumi eestvedaja – vastamist alustab Pettai õpiku kohaselt. Kõigepealt räägib ta, et tegemist on väga hea küsimusega (muidugi – ise tehtud, hästi tehtud!), seejärel püüab ta meest veenda nagu last, selgitades rahulikult, võimalikult lihtsate lausetega, miks peab laps tegema midagi, mida ta eriti teha ei taha, näiteks tuba koristama.

Märt Treier katkestab ameerikalikku sõurütmi aeglustava naise ja annab sõna toolil lösutavale Jüri Pinole. Too vaatab pikalt saali, kus istub umbes 30 naist ja üks vanem härra, ja ütleb: “Olen sˇovinistlik siga, sellepärast mind siia kutsutigi! Aga et… Naised, ärge kuulake seda janti, mida teile pähe üritatakse ajada, ja mõelge, mida te ise teha tahate!”

Kui võtta tema juttu sõna-sõnalt – nüansse, tooni ja sümboolikat arvestamata –, siis on tal täiesti õigus! Kuigi selge on ka see, et suurem osa naisi ei taha tegelikult üldse seda, mille kohta Pino arvab, et kõik naised tahavad. Kui see nii poleks, siis ei tuleks tal pähegi “kinkida” naistele selliseid õpetussõnu võrdõiguslikkuse foorumil.

Oma sõnade mõju tugevdamiseks teeb ajakirjanik Pino järele ka naisüliõpilast, kes tema arvates räägib inisedes ning kasutab näiteks sellist lauset nagu “Olen end jube hästi teostanud, olen EBS-i magistrant!”. Lõpuks küsib ta ürgmatsˇolikult, naissugu ratsionaalsuse radadele juhtides: kas siis lapsed, kallid naised, pole eneseteostus?

Ei no selle “valgustusega” on kõik öeldud! Sedasama arvab ka Pino ise, sest edasi, kuni foorumi lõpuni, mängib ta oma punase mobiiliga, näidates vahepeal kõrval istuvale muigel suuga proua Ilvesele midagi naljakat.

Ebatüüpiline tunnus: naine

Südamearst Tiina Ristimäe jutust selgub, et alles hiljuti avastati tõsiasi, et aspiriinil on ennetav mõju vaid meestele. Seniajani oli seda aga ka naistele välja kirjutatud. Arvati sedagi, et naistel esineb infarkti vähem, ent nüüd selgus, et tegelikult esineb samal määral, lihtsalt haigusnähtude erinevuse tõttu on diagnoosiga alati traagiliselt hiljaks jäädud…

Ja siis ütleb Ristimäe järsku, nagu ta ise polekski oma ettekannet kuulanud: “Ebatüüpilised kliinilised tunnused: diabeetikud, vanurid, naised.” Ebatüüpilised? Oot-oot, mis see tüüpiline siis on? Ahjaa, õigus, meeste kliinilised tunnused!

Mõni hetk hiljem üritab Tiina Ristimäe oma lauanaabri Pinoga mesti lüüa, öeldes, et kui too on habemega naine, siis tema on habemeta mees. Saal ei kõkuta. Ristimäe jätkab, et üleüldse, “kui räägitakse naiste-meeste palgalõhest, siis on meditsiinilisi uuringuid, skriininguid jne, mida tehakse ainult naistele ja millest mehed saavad nii palju”. (Ja ta sõrmed näitavad nulli või OK-d – kuidas võtta.)

Liina Järviste hakkab selle jutu peale õhetama ja palub sõna, mida Märt Treier seekord ei anna. Järviste neelab mõtte alla.

Viimasena astub publiku ette Tallinna ülikooli esindav Aino Kiis, kes alustab väikese naljaga: “Ma olen eluaeg töötanud meeste kollektiivis ja üks päev küsiti mu käest, kas ma olen feminist, ja ma vastasin, et… ega ma enesetapja ole!”

Ei, ei saanud naljast aru! Aino Kiis saab aru, et saal ei saanud aru, ja alustab kiirelt oma ülilühikest ettekannet vanuritest. See oli mõtlemapanev ning asjalik. Aga mida ta selle naljaga öelda tahtis?

Ja siis algabki küsimuste voor. Esialgu esitab neid end saalist puuduva meessoo esindajaks pidav Märt Treier, kes ikka veel ei saa aru, milleks on meestele “seda võrdõiguslikkust” vaja. Iris Pettai arvab endiselt, et tegemist on väga õige küsimusega, ent ei suuda kiirelt vastata ning Treier väsib iva ootamast.

Ainukesena räägib piisavalt kiiresti sel teemal magistritöö kirjutanud Liina Järviste, kes selgitab, et põhiprobleem on selles, et “sektorid, kus peamiselt töötavad naised, on traditsiooniliselt vähem tasustatud kui sektorid, kus peamiselt töötavad mehed”.

Siis saab sõna publik. Paar väga asjakohast küsimust ja kommentaari, mille vahele eksib üks leekivpunase peaga daam. Ta näitab Märt Treierile esseed, mille ta on kirjutanud teemal, millises Eestis ta tahab elada, ent kuuleb siis, et essee ettelugemiseks aega pole. Kunagi pole, mõtleb too leekiva peaga daam kindlasti.

“Armastus on kõige alus,” hüüab ta siis õnnelikult. “Ja pere alus on armastus ja mina leidsin oma armastuse taevast…”

Laua taga, näoga saali poole istuvad esinejad ei tea, kuhu vaadata. Kas oleks sünnis naerda, nagu teeb seda publik, või mitte? Natukenegi? Märt Treier päästab olukorra, julgedes pakkuda, et punapeal on käekott kindlasti brosˇüüre täis, ja soovitab tal neid hiljem ukse peal jagada.

Mõned kommentaarid veel ning kui on jäänud viis minutit foorumi lõpuni, tõstab käe minu selja taga istuv keskealine daam ja teatab: “Ma ei saanud mitte millestki aru, millest siin räägiti!”

Eesti naine elab kehvasti

Torman ametliku lõpu järel tualettruumi, mis on rahvusraamatukogu kohta liiga räpane, haisev ja kole. Kui käsi pesema hakkan, näen, et ka presidendiproua seisab järjekorras. Mõtlen, mida tema pärast seda paaritunnist kaootilist siia-sinna hüplemist võrdõiguslikkuse ning naiste tervise teemadel asjast arvab. Kuidas siis elab Eesti naine?

Pärast kuuldut-nähtut ütleksin ma, et kehvasti. Eesti naine elab kehvasti. Saal on naisi täis ja nood kaks meest arvavad siiski, et nad domineerivad saali üle, et ka selles teemas on mehed tähtsamad kui naised. “Mis on meestel võita või kaotada? Mismoodi peame meestele seda serveerima?” Aga miks keegi ei räägi sellest, kui palju on sellistest küsimustest tuleneva kummi venitamisega naistel kaotada?

Juriidiliselt on Eestis soolise võrdõiguslikkusega muidugi kõik korras, ent sümboolne maailm, mida on raske selgitada, sest on silmale nähtamatu, ainult tajutav, kogemuslik, räägib sügavatest, põhimõttelistest probleemidest.

Samas, mis siin imestada, sest nagu Iris Pettai ütles, oleme nende teemadega arenenud riikidest lausa 30–40 aastat maas. Aga nemadki pole veel täielikku võrdõiguslikkust saavutanud…

Sõeluuringu eesmärk on avastada rinnavähk võimalikult varajases staadiumis. Autor: Vilve Torn

http://www.epl.ee/bosa/386882

Igal aastal kutsutakse haigekassa finantseeritavale rinnauuringule 50–59-aastaseid ravikindlustusega naisi üle Eesti. Sõeluuringu eesmärk on leida rinnavähki haigestunud naised. Kutsed saadetakse järk-järgult sünniaastate kaupa. Sel aastal kutsutakse uuringule 1947., 1950., 1953., 1954., 1955. ja 1957. aastal sündinud naised ning nimeline kutse on saadetud 26 000 naisele. Sihtgruppi kuuluvatele naistele on uuring tasuta.

Kui Eestis tuleb kutse saanud naistest uuringule vaid 50%, siis Skandinaaviamaades teeb seda enam kui 80% naistest. Mujal maailmas on tõestatud, et sõeluuringutega saab vähendada rinnavähki suremust 30%.

Maakondades on võimalik uuringutel osaleda liikuvas mammograafiabussis. Rinnakaebustega naistel, kes vajavad mammograafilist uuringut, kuid ei kuulu uuringule kutsutute hulka, tuleb pöörduda oma perearsti või günekoloogi poole mammoloogile saatekirja saamiseks.

Rinnavähi esinemissagedus suureneb pidevalt igal pool maailmas. Ka Eestis esineb rinnavähki ligi 40% enam kui kolm-kümmend aastat tagasi – meil diagnoositakse igal aastal rinnavähki rohkem kui 600 naisel. Esimene rinnavähi sõeluuring viidi Eestis läbi 2002. aastal. Viie aasta jooksul on uuritud umbes 94 000 naist ja avastatud 456 rinnavähijuhtu, neist ligi 75% olid varajases staadiumis.

Neile naistele, kes kutsele ei vasta, tahab Eesti Päevaleht Tervis meelde tuletada, et varakult avastatud rinnavähk on ravitav ja algstaadiumis ei põhjusta haigus mingeid tervisehäireid – naised tunnevad ennast täiesti tervena.

Veelgi enam – esimeses staadiumis avastatud rinnavähiga ja ravi saanud patsientidest elab viie aasta pärast enam kui 90%, samas kui kolmandas staadiumis avastamise puhul elab viie aasta pärast vaid umbes 40% patsiente.

Liikuv mammograafiabuss

•• Saaremaa 16.07–3.08

•• Haapsalu 13.08–31.08

•• Paide 3.09–21.09

•• Rakvere 24.09–2.10

ENÜ Edastab teile Eesti riigi raporti, mis vaadatakse läbi selle aasta juulis-augustis toimuval ÜRO CEDAW komitee istungil.
(CEDAW = konventsioon naiste disrkimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta).

Palun tutvuge sellega ja esitage oma ettepanekud ENÜ-le. ENÜ peaks ettepanekud kirja panema nende poolt koostatavasse variraportisse. Variraportit oodatakse ENÜ-lt 17. juuniks, nii et teie arvamusi ootab ENÜ hiljemalt 10. juuniks.
Neljas aruanne naiste diskrimineerimise kohta

Rahvastikuminister: ükski diskrimineerimisjuhtum ei tohi lahendamata jääda

Rahvastikuminister Urve Palo toetas Vabariigi Valitsuse istungil võrdse kohtlemise seaduse eelnõud, kuid samas tundis muret, et soolise võrdõiguslikkuse volinikule lisaülesannete andmisel ei jääks ükski valdkond katmata.

Minister Palo kinnitusel on väga oluline, et Eestis tegeletaks aktiivselt soolise ja ka muude võimalike diskrimineerimisjuhtumitega sellisel moel, et üks valdkond ei segaks teisi. Ministri sõnul diskrimineerimise juhtumite lahendamine peab olema tagatud. Volinikule lisaülesannete
andmisel tekkib suur vajadus eraldi kantselei ja täiendavate ametikohtade loomiseks.

Vastasel korral ei ole tagatud enam ka soolise võrdõiguslikkuse teemaga piisav tegelemine ja võimalik, et ükski võrdse kohtlemise valdkondadest ei leia täit tähelepanu, sõnas minister Urve Palo valitsuse istungil.

Võrdse kohtlemise seaduse eelnõu järgi nimetatakse soolise
võrdõiguslikkuse volinik ümber võrdõiguslikkuse volinikuks ning ta hakkab vastutama lisaks soolise võrdõiguslikkuse küsimustele ka rahvuse, rassi, nahavärvuse, vanuse, puude või seksuaalse suundumuse alusel tekkinud võivate diskrimineerimisjuhtumitega.

Laine Valli kohtuasi tuleb arutusele esmaspäeval, 11.06.07 kell 14 Jõhvi kohtumajas Jaama 26, kus teda esindab juristiharidusega Ants Leemets, meie liidu president. Kuna tegemist on avaliku istungiga, saavad kõik pöidlahoidjad, kel võimalus, vaatama-kuulama tulla.

Laine on meie “lainemurdja”, kes on otsustanud närvesööva kohtutee jalge alla võtta, et ilmselge ebaõiglusega võidelda. Mitte kõigil pole sellist vaimset ega füüsilist jaksu. Tegelikult seisab Laine meie kõigi eest ja vaatamata, ükskõik milliseks kujuneb kohtuotsus, väärib meie täit tunnustust ja tänu.

Lisan veel kord, et saaksite, keda huvitab, mälu värskendada lingi Eesti Ekspressile, kus Laine lugu pikalt sees.

Hoiame siis Lainele pöialt ja ehk julgustab see kohtulugu teisigi enda eest seisma.
Tervitab Auli

http://www.ekspress.ee/viewdoc/0F60C715962E6B99C22572AB005B6A7B

http://www.virumaateataja.ee/250507/esileht/15038597.php  
Laine Valli võitleb õigluse eest (4)
25.05.2007 00:01
Karin Hansson

Raske rongiõnnetuse tagajärjel mõlemad jalad kaotanud Laine Valli peab invaliidsuse tõendamiseks kohtusse pöörduma.
Laine Valli on 67aastane pensionär, kes elab Tapa linnas. Õppinud on ta rätsepaks-juurdelõikajaks ja töötanud sellel alal 22 aastat.

27. augustil 1947 kaotas Laine raske rongiõnnetuse tõttu mõlemad jalad. Ta oli siis kaheksaaastane. Haiglavoodis lamades muretses tütarlaps varsti algava kooli pärast, mõtles sellest, et ta ei saa 1. septembri aktusele minna.

1949. aastal määrati Laine Vallile teine invaliidsusgrupp. Palju abi, toetust ja mõistmist leidis naine lähedastelt, sõpradelt, tuttavatelt, hiljem abikaasalt, kes teda paljudes kodustes tegemistes aitas. “Ma ei ole kunagi tahtnud oma puuduvate jalgade pärast nelja seina vahele istuma jääda. Ei pea end lihtsalt selliseks inimeseks,” rääkis proua Lääne-Virumaa puuetega inimeste kojas teed juues.

2000. aastal määrati Laine Vallile raske puude aste ja ta hakkas saama 420 krooni toetusraha. Mullu aga otsustas Virumaa pensioniameti Virumaa arstliku ekspertiisi komisjon, et toetusesaaja on puudega hästi kohanenud, mistõttu raske puude astet pole vaja talle enam määrata.

Palju asjaajamist

Komisjon otsustas, et Laine Vallil on keskmine puue. See tähendas, et toetusrahaks jäi 200 krooni kuus. Niisuguse puude korral ei vajavat naine ka hooldaja teenust. Abi aga on iga päev vaja, sest tal on raske nii keldris kui ka vannis käia.

“Arst ütles küll, et võiksin karke kasutada, kuid kuidas ma peaksin nendega toime tulema, kui mu mõlemad jalad on opereeritud?” küsis naine nõutult. “Olen südamest tänulik kõikidele, kes mind on aidanud.”

Pärast mehe surma jäi Laine oma probleemidega päris üksi. Et aga tema Tallinnas elaval 95aastasel isal, kellel on kolm sõrme opereeritud, on raske puude aste alles, ei kaotanud sihikindel proua pead ja otsustas võidelda.

Kõigepealt kirjutas ta kirja õiguskantsler Allar Jõksile. Kirjeldas olukorda ja andis teada, et ei nõustu arstliku komisjoni otsusega ning taotleb raske puude astet tagasi. Seletas kantseleile saadetud kirjas, et ta tunneb Eestis veel seitset inimest, kes on samasuguses olukorras, kuid kelle puude astet pole muudetud. Õiguskantseleist soovitati tal pöörduda halduskohtusse, mille kasuks Laine ka otsustas. Esmalt pöördus ta Tallinna halduskohtusse. Kui kohtuistungi aeg oli määratud, sai Laine mõni päev enne istungit kirja, millega anti teada, et kohtuasja arutamine ei kuulu nende ringkonna, vaid Jõhvi kohtu pädevusse.

Seadusliku abi järele

Hädas hakkas Laine Valli otsima advokaati, kes teda esindaks. See tal ka õnnestus. Kuid pärast korduvat helistamist advokaadibüroosse ja vestlust ametniku sekretäriga, keelduti tema esindamisest põhjendusega, et advokaat on liialt hõivatud. Selleks ajaks oli abiotsija juristiga kontakti saamiseks helistanud asutusse 27 korda.

Julgustust ja toetust leidis Laine Valli Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevdirektorilt Auli Lõokeselt ning Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Kojalt, kes soovitasid tal asja edasi ajada, kuni ta õigluse jalule seab ja raske puude astme tagasi saab.

Kehakaal süüdi?

“Abikaasa surma järel oli lein nii suur, et kaotasin 12 kilo oma kehakaalust. Arstliku komisjoni otsuse järgi jääb mulje, nagu oleks tahtmatu kaalukadu kergendanud minu puuet,” sõnas proua. Nüüd kaalub ta 97 kilo, ja kohtuasi Jõhvis ootab siiani oma järge.

“Advokaat, kellega viimasel ajal olen suhelnud, ütles mulle, et asjaajamine võib maksma minna 20 000 krooni ja enne ta ei soovi jätkata, kui raha on temani jõudnud,” lausus murelikult Laine Valli, kes on veendunud, et trotsib raskusi, kuni õiglus on jalule seatud.

Emmedeklubi.tv on esimene Interneti TV-kanal Eestis, kust saab vaadata videolõike raseduse, sünnituse ja beebidega seotud teemadel.

Emmedeklubi.tv on esimene Interneti TV-kanal Eestis, kust saab vaadata videolõike raseduse, sünnituse ja beebidega seotud teemadel.

Videolugude eesmärgiks on anda vajalikku ja huvitavat infot lapsevanemate igapäevaelus tekkivatele küsimustele.

Hetkel on Emmedeklubi.tv lehel üleval videod imiku tervisest, toitmisest ja hooldamisest. Muu hulgas saab vaadata, kuidas beebiga võimelda, teda ujutada ja massaaži teha. Samuti näidatakse põhilisi esmaabivõtteid. Lähiajal täieneb raseduse ja sünnituse rubriik ning edaspidi on plaanis anda ka juriidilist ja psühholoogilist nõu.

Videolood tehakse koostöös tervishoiu- ning haridusasutustega ja loomulikult nende emadega, kes aitavad kaasa oma ideede ja kommentaaridega. Emmedeklubi.tv lehekülje külastajad võivad küsida toimetuselt küsimusi ja pakkuda välja teemasid, mis neid huvitavad. Selleks tuleb lihtsalt saata kiri oma ettepanekutega aadressil emmedeklubi@luxfilm.ee.  

http://www.epl.ee/artikkel/387027

Täna kiitis valitsus heaks võrdse kohtlemise seaduse eelnõu ja saatis selle Riigikogusse.

Eelnõu ise on natuke parem kui valimiste eel välja pakutud variant, kuid loomulikult näeb ette ühtse voliniku ametikoha loomist.
Kuigi justiitsministeerium ENÜ-lt seekord eelnõu kohta arvamust ei küsinud, saatis ENÜ neile eelmise nädala lõpus meili, kus esitas omapoolsed ettepanekud.
Mingit vastust sellele tänaseni tulnud ei ole, kuid ei ole mingit alust arvata, et justiitsministeerium oleks loobunud oma kavatsusest kaotada eraldiseisev soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoht ja liita see erinevate vähemuste disrkrimineerimisega tegeleva voliniku haldusalasse.

 Lisa ENÜ kiri Justiitsministeeriumile: docministeeriumile

24. mail 2007 kell 18:00 toimub International University Audentes õppehoones (Tondi 55, ruum 210) seminar "Ebavõrdne kohtlemine Eestis".

Seminar annab võimaluse kuulata, küsida ja teada saada:
mis on diskrimineerimine?
kuidas seda ära tunda?
kuidas seda ära hoida?
mida saab teha kui diskrimineerimine leiab aset?

Oma kogemusi ja teadmisi edastavad Merle Haruoja Eesti Inimõiguste Instituudist ja Helen Kranich, õiguskantsleri nõunik.

Seminar on eestikeelne ning tasuta kõigile huvlistele.

Seminar annab kodanikeühendustele, liitudele ja muudele organisatsioonidele võimaluse saada nähtud ja kuuldud – kaasa võite tuua materjale, et levitada seminari teemat puudutavat sõnumit enda seisukohast !!!!!
Kui see võimalus teile huvi pakub, palun teatage sellest e-posti teel Marianne Meiorgile aadressil marianne.meiorg@audentes.eu.

Küsimused või kommentaarid palume suunata Marianne Meiorgile, Merle Haruojale aadressil info@eihr.ee või Ilvi Jõe-Cannonile aadressil ilvi.joe-cannon@enut.ee.

Seminari korraldavad International University Audentes, Eesti Inimõiguste Instituut ja Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Üritust toetavad Sotsiaalministeerium ja Euroopa Komisjon.