Puue ei ole ainuüksi vaimne ja füüsiline kogemus, vaid hõlmab ka stigmat, mis teeb sellest sotsiaalse kogemuse. Kõiki saab ühiskonda kaasata, kohandades selleks keskkonda ning muutes hoiakuid ja poliitikat.

Mitmes mõttes sarnaneb puue kui kategooria soo ja rassiga, sest ka puude alusel püütakse inimesi liigitada. Siit tekib küsimus, kui palju põhineb liigitus bioloogial ja mil määral on see sotsiaalselt konstrueeritud.

„Kui kirjutada, siis mitte enam vabandavalt positsioonilt voodis, kus ma perversse sandina laman, vaid oma eluõiguse eest seisva olendina. Alati vabandada oma olemasolu pärast – see on mind ära tüüdanud.“ See on väljavõte veebipäevikust, mida peab end seksuaalvähemusse kuuluva vaimse sandina (ingl queer cripple) identifitseeriv feministlik autor, kelle haigus – bipolaarne häire – on üks teemadest, mille kohta ta tihti eneseirooniliselt ja humoorikalt sõna võtab. Ta on ühtlasi üks paljudest autoritest, kelle väga isiklikud kirjutised moodustavad feministlike puudeuuringute tekstikorpuse. Ingliskeelses maailmas on alates 1980ndatest avaldatud lugematul hulgal tekste, kus puudega naised räägivad minajutustuse vormis oma lugu. Need naised kirjeldavad kahekordset sirmi, mille taha puudega naisi peidetakse – nad on oma soo tõttu nähtamatud puudega inimeste liikumises, kus normiks on kõneleda puudega mehe kui universaalse subjekti kogemusest, ning oma puude tõttu naisliikumises, kus eestkõnelejana hinnatakse võimsaid ja veetlevaid naisi, kelle hulka puudega naisi ei arvata.1 Feministlikud puudeuuringud on teinud kuuldavaks seni summutatud hääled ning seadnud küsimuse alla avalikkuses esil olnud puudega inimeste lood. Mõistagi üritavad feministidest puudeuurijad harutada lahti ka puudega seotud soostereotüüpe. Näiteks seda, et erinevalt naistest, kes ei identifitseeri end puudelisena, kujutatakse üldjuhul puudega naist mitteihaldusväärse, aseksuaalse ning lapsevanemaks sobimatuna.

Puudega naiste kogemused ning soo ja puude kokkupuutepunktid on ka poliitikas aktuaalsed. Tänavu 26. augustil võttis ÜRO puuetega inimeste komitee vastu oma kolmanda üldkommentaari konventsiooni artikli 6 kohta, mis käsitleb puudega naisi ja tüdrukuid. Kuu aega hiljem möödus 17 aastat Eesti Puuetega Naiste Ühingu kokkutulemisest. See vähene, mis puudutab puudega naisi Eesti valitsuse hilinemisega esitatud esimeses aruandes puuetega inimeste konventsiooni rakendamisest, on märge, et Eestis tegutseb Puuetega Naiste Ühenduste Liit. Liidu juhatuse esinaise Mare Abneri pikaajaline tegevus puuetega naiste koolitamisel ja huvide kaitsel ongi sügavat lugupidamist ja tunnustust väärt. Kui valitsus annab ÜROle puudega naiste kohta aru, siis peab ta tunnistama, et konventsiooni rakendamiseks teeb meil pingutusi eelkõige kodanikuühiskond. Kuigi ka vabaühendustel on pikk maa veel minna. Näiteks on Eestis vaid ühes naistevarjupaigas ligipääs ka liikumispuudega naistele.

Ehk saab järgmisest aruandest, mille valitsus peab esitama 2019. aastal, lugeda seaduste tsitaatide kõrval ka sellest, milliste probleemidega seisab silmitsi meie puudega naine. Loodetavasti on selleks ajaks paigas ka see, kes hakkab siin konventsiooni järgimist valvama. Sotsiaalministeeriumi mõtte- ja käteväänamise töö on võtnud neli aastat, aga mida ei ole, on seadusmuudatus ning järelevalveorgan. Inimesi, kes ootavad, et selle küsimusega tegeletaks, on aga palju, kusjuures hoolimata sellest, kas neil on endal puue või mitte.

Värskeima eurobaromeetri diskrimineerimisküsitluse järgi tunnetavad eestimaalased, et just puue on üks neist diskrimineerimistunnustest, mille tõttu inimesi ebavõrdselt koheldakse.2 Vastusele, milliste tunnustega seoses on vastaja silmis diskrimineerimine tema koduriigis üldlevinud, vastas 43% küsitletutest, et selleks on puue. See oli kõrgeim protsent teiste tunnuste kõrval: sugu (28%), seksuaalne identiteet – lesbid, geid või biseksuaalid (36%), sooline identiteet ehk transsoolisus või transseksualism (24%), vanus üle 55 aasta (39%), vanus alla 30 aasta (15%), etniline päritolu (41%), veendumus, sh usk (18%). Uuringus huvituti ka sellest, kui paljud olid kogenud mitut diskrimineerimist ehk mitme tunnusega ebavõrdset kohtlemist, nt seda, et nii inimese puue kui ka sugu on tema diskrimineerimise põhjuseks. Keskmiselt oli Euroopas seda kogenud 5% küsitletutest. Aruandes ei esitata eraldi andmeid konkreetsete tunnuste kombinatsioonide kohta, mistõttu ei ole võimalik öelda, kui levinud on näiteks puude ja soo koosmõju inimeste diskrimineeriskogemuses. Euroopa Liidu 28 liikmesriigis keskmiselt oli vastaja, kes ütles, et tal endal on puue, 37 juhul sajast viimase 12 kuu jooksul ise kogenud diskrimineerimist.

Suhtumine puudega inimestesse oli Eestis võrreldes 2012. aastaga 2015. aasta vastuste järgi palju muutunud. Küsimusele, kui mugavalt tunned end, kui kõrgele poliitilisele kohale valitakse puudega inimene, vastas toona jaatavalt vaid 36% küsitletutest, nüüd 53% (ülejäänud vastajad tunneksid end ebamugavalt või on selles küsimuses ükskõiksed). Väga sarnane on inimeste osakaal, kes ei tee probleemi, kui oma tütar või poeg on intiimsuhtes puudega inimesega (56%). 65% küsitletutest vastas, et neile ei valmista muret, kui kolleeg on puudega inimene, 22% vastas, et neil oleks ükskõik.

Nüüdisaegsed puudeuuringud

Kõige eelnimetatu valguses on tähtis mõtiskleda selle üle, kuidas näevad soolisuse ja puudelisuse ristumist feministlikud puudeuuringud. Kõigepealt peaks aga paari sõnaga tutvustama, mis on puudeuuringud (ingl disability studies), mille loojaks 1980ndatel peetakse Ühendkuningriigi teadlast Mike Oliveri, kes koos Len Bartoniga on ajakirja Disability and Society asutajad. Puudeuuringutes käsitletakse kriitiliselt ühiskondlikke mehhanisme, millega tõrjutakse puudega inimesi. Üks keskseid küsimusi on see, kas tervisekahjustus peaks üldse olema analüüsi objekt. Oliver on leidnud, et puudega inimeste elule seatud piirangud tulenevad füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast, mitte tervisekahjustusest. Ühiskonna vaatepunktist huvitutakse rohkem puude kollektiivsest kogemusest, vähem individuaalsest tervisekahjustusest.3 Seega ei võrdsustata puuet inimese tervisehädaga, vaid puue ilmneb koosmõjus inimese, keskkonna, kaasa arvatud füüsiline keskkond, nagu ehitised ja taristu, ning sotsiaalsete tõkete, uskumuste ja stereotüüpidega, mis viivad diskrimineerimiseni. Puue ei ole seetõttu üksnes vaimne ja füüsiline kogemus, vaid hõlmab ka stigmat, mis teeb sellest sotsiaalse kogemuse. Sotsiaalsest vaatepunktist lähtuvalt tuleb ja saab kõiki inimesi ühiskonda kaasata, kohandades selleks keskkonda ning muutes hoiakuid ja poliitikat. Nõndasamuti leiavad sellise arusaama pooldajad, et kuna tervisekahjustuse tagajärjel on inimese teinud puudelisteks ühiskond, tuleb esmajärjekorras eemaldada barjäärid, mis takistavad inimestel olemast teistega võrdväärsed, selmet keskenduda ravile või rehabilitatsioonile.

Puudeuuringutes on puue seega pigem kultuuriline tõlgendus inimese erinevusest kui olemuslik alaväärsus või patoloogia, mida tuleb ravida. Puude kujutused võivad küll tähistada teatud keha teisejärgulisena, mis ei tähenda aga, et puue on keha olemuslik taunitav omadus. Mitmes mõttes sarnaneb puue kui kategooria soo ja rassiga, sest ka puude alusel püütakse inimesi liigitada nähtavate või eeldatavate omaduste järgi. Siit tekib küsimus, kui palju põhineb liigitus bioloogial ja mil määral on see sotsiaalselt konstrueeritud.

Seega saab ka analoogselt bioloogilise ja sotsiaalse soo (ingl sex-gender)eristamisele teha vahet sotsiaalse puude (ingl disability) ning bioloogiliselt või meditsiiniliselt määratletava tervisekahjustuse (ingl impairment)vahel.4 Just seetõttu rõhutavad nüüdisautorid, et mõiste „inimene, kellel on puue“ asemel tuleb kasutada mõisteid „inimene, kes identifitseerib end kui puudega inimene“, „inimene, keda peetakse puudega inimeseks“. Nii nagu sooline identiteet on inimese enda määrata, peaks ka puue olema minapildis midagi, mille üle inimesel on vaba voli. Või: nagu ettekujutus soost ja soole kohasest käitumisest võib tuua kaasa selle, et inimest peetakse selleks, kellena ta ise end ei defineeri, nii võib puue olla inimesele omistatav tunnus.

Puude sotsiaalne käsitus mõjus mõistagi väga vabastavalt, sest puudelisuse sünnitajaks võib pidada süsteemi, mitte inimest. Sarnaselt 1970ndate naiste emantsipatsiooni või geide kapist väljatulekuga, tundsid puudega inimesed, et muutuma peab ühiskond, mitte nemad. Nad ei tarvitsenud enam end haletseda või loota halastusele, selle asemel sai nõuda endale õigusi.5 Ka sotsioloogias tõi see kaasa uuendusi. Selmet uurida, kuidas oma puudega kohanetakse või kuidas mõjutab tervisekahjustus identiteeti, hakati uurima diskrimineerimist ning puude ja tööstusliku kapitalismi suhet, samuti tervisekahjustusega inimeste kultuurilist kujutamist. Puudeuuringud on seejuures iseenesestmõistetavalt palju üle võtnud marksismilt, feminismilt, lesbi-, gei- ja queer-uuringutelt ning postkolonialismi uuringutelt, mis vahetus seoses vabastusliikumistega esitasid uutmoodi küsimusi. Viimasel kümnendil on ka puudeuuringutes, näiteks Shelley Tremaini teostes, hakatud juurdlema selle üle, kas vahetegemine nn sotsiaalse puude ja bioloogilise puude vahel on üldse asjakohane. Seda sarnaselt soouuringutega, kus pärast Judith Butleri raamatu „Sekeldused sooga“ ilmumist 1990. aastal nähakse bioloogilises soos sotsiaalset konstruktsiooni, sest ka bioloogia on mõtestatud sotsiaal-kultuuriliselt ega ole kogemuse- ja teadmiseülene.

Feministlikud puudeuuringud

Feministlike puudeuuringute tähtsamaid autoreid on Rosemarie Garland-Thomson, kes leiab oma 2002. a artiklis „Integrating Disability, Transforming Feminist Theory“ („Integreerides puuet, muutes feministlikku teooriat“), et puue peaks soo ja rassi kõrval samuti olema üks ühiskonna analüüsikategooria, kuivõrd puudelisus, nagu ka naiseksolemine, ei ole loomulik kehalise alaväärsuse seisund või saatuse nöök. Tema silmis on puue kultuuriliselt loodud kehanarratiiv.

Teine feministlike puudeuuringutega tegelev teadlane Carol Thomas on kirjeldanud puudelisust järgmiselt: tõsiasi, et inimene ei suuda hoida käes lusikat, tuleneb tervisekahjustusest, kuid see ei ole iseenesest puue; sellest võib aga saada puue, kui kujuneb tegevuspiirangu tähistajaks, kuna teised leiavad, et teovõimetuse tõttu ei saa inimest värvata näiteks hooldustöötajaks või et ta ei tohiks saada emaks. Thomas pakub välja uue definitsiooni, mille järgi on puue õiguste mitteaustamine, keeldumine juurdepääsu loomisest vahenditele või tehnoloogiatele, mis kompenseeriksid seda, et inimene ei saa hoida käes asju tavapärasel moel.

Teoreetilise mudeldamise kõrval on feministlikel puudeuuringutel ka väga praktilised väljundid.

Üheks uurimisteemaks on siin keha. Ühiskonnas, kus atraktiivsus ja kehaline ilu on suhete sõlmimise eeldus, on puudega naistel keeruline luua ja hoida intiimsuhteid. Susan Hannaford, kes on juba 1980ndatel uurinud puude mõju naiste lähisuhetele, on leidnud, et kui naisel tekib puue pärast abiellumist, järgneb sellele lahutus neli korda tõenäolisemalt kui puudega meestel ning samuti on väiksem tõenäosus, et naine abiellub uuesti.

Feministlik vaatenurk puudele ei saa üle ega ümber vägivallast. Ometi võttis 30 aastat, enne kui vägivalla uuringutesse hõlmati ka puudega naiste kogemused. Seepärast on alles hiljuti hakanud suurenema puudega inimeste organisatsioonide teadlikkus lähisuhtevägivallast.

Selleks et mõista vägivalda puudega naiste vastu, peab analüüsima võimusuhteid mittepuudeliste ning puudega inimeste vahel, samuti seda, milline on puudega naiste positsioon.6 Kui ühiskonnas peetakse puudega inimese elu terve inimese omast vähemväärtuslikuks kuni selleni, et tema inimsus muutub küsitavaks, on ka puudega inimese vastast vägivalda raskem märgata ja sellele reageerida.

Vägivald, mida puudega naised kogevad, on kompleksne: see võib olla manipulatsioon, abist keeldumine, laste äravõtmisega ähvardamine, abivahendi või sõiduki kasutamise piiramine jms. Vägivallatsejast lähisuhtepartnerid, kes on ühtlasi puudega inimese hooldajad, saavad abistamise asemel hõlpsalt saavutada ulatusliku kontrolli hooldatava üle (nt juurdepääsu pangakontole). Ka abisaamine on sel juhul keerulisem, sest inimesed tunnevad tihti kaasa pigem hooldajale, keda peetakse õilsaks inimeseks ega usuta, et ta võib midagi halba korda saata. Samuti võivad puudega naised abi otsides kogeda terapeutide, sotsiaaltöötajate jt suhtumist nendesse kui täiesti abitutesse subjektidesse. See ei aita neid vägivaldsest olukorrast välja ega pruugi olla vastuvõetav näiteks terapeudi ja kliendi suhtes.

Eraldi teema on seksuaalne vägivald, mida tugevalt mõjutavad puudega inimeste seksuaalsust hõlmavad hoiakud. Kuigi viimasel ajal tunnistatakse, et ka intellektipuudega naisel on seksuaalsus, mida ei pea piirama ega alla suruma, siis endiselt peetakse puudega inimesi seksuaalselt infantiilseks ja seksuaalteavituses lähtutakse konventsionaalsest heteroseksuaalsusest. Kõik see aitab kaasa sellele, et puudega inimene ei pruugi ära tunda või saada abi seksuaalse vägivalla vastu.

Mehed sootundlikes puudeuuringutes

Käsitlustes, kus analüüsitakse soo ja puude koosmõju, on leitud, et hoolimata meesteadlaste enamusest puudeuuringutes, on vähe osutatud tähelepanu puudega meeste isiklikele kogemustele ja eraelule.7 Puudega mees seisab silmitsi vastandlike sotsiaalsete ootustega – ühelt poolt ootused talle kui mehele ning teisalt ootused talle kui puudega inimesele. Nõnda on osa uurijaid kutsunud üles pöörama vähem tähelepanu ühiskonna ettekujutusele mehelikkusest ja puudelisusest ning keskenduma selle asemel üksikute meestele, kuidas nad igapäevaselt määratlevad maskuliinsust ja puudelisust. Näiteks uuringud, kust on selgunud, et puudega mehed teevad enda meelest suuri pingutusi, et rahuldada oma seksuaalpartnerit ja kummutada ettekujutus, et puudega mehed on aseksuaalsed või seksuaalselt „ohutud“, kinnitavad nende meeste ettekujutust mehelikkusest, mis avaldub keha toimimises. Selle kõrval on küsitlustes osalenud puudega mehi, kes on hegemoonilise maskuliinsuse enda jaoks ümber defineerinud seoses isadusega, pidades lapsega suhtlemises tähtsaks hoolimist ja vastutust.

Puudega meeste mured erinevad mõistagi naiste probleemidest. Sattumine kodusesse sfääri kui traditsiooniliselt naise ruumi tekitab osas meestes alaväärsustunde, eriti neil, kes varem tervena väljaspool kodu olid töötanud. Ka näiteks puudega meeste kujutamine meedias erineb kardinaalselt naiste kujutamisest. Võrreldes portreteeritud naistega, kes kuulekalt alluvad või lepivad saatusega, saavad mehed „kangelasliku pingutusega“ jagu puudest tulenevatest piirangutest (lugeja võib mõelda Christopher Reevesi peale). See loob aga ka „keskmise“ puudega mehe puhul ootuse, et ta peab end üliinimlikult pingutama, et puuet ületada.

Kokkuvõttes võivad puudeuuringud ning feministlik vaatenurk tuua kasu – sellega antakse hoogu puudega inimeste liikumisele ning luuakse uusi teaduskäsitlusi. Kusjuures puudelisust võivad kõik inimesed mingis vanuses kogeda ning, nagu on öelnud filosoof Susan Wendell, annab see meile kõigile võimaluse identifitseerida end puudega inimestega, kelle kogemus kannab endas väärtuslikke teadmisi keha ja valu kohta.

1 Ana Bê (2014), „Feminist Disability Studies“ raamatus „Disability Studies“ (toim. Colin Cameron).

2 Veebis: http://ec.europa.eu/COMMFrontOffice/publicopinion/index.cfm/Survey/getSurveyDetail/instruments/SPECIAL/surveyKy/2077

3 Mike Oliver (2004), „The Social Model in Action: If I Had a Hammer“ raamatus „Implementing the Social Model of Disability: Theory and Research“ (toim. Colin Barnes ja Geof Mercer).

4 Eesti keeles on viimase 20 aasta jooksul olnud kasutusel mitu keelendit. Näiteks 1995. aasta invapoliitika üldkontseptsioon tähistas ingliskeelset impairment’i sõnaga „puue“, samal ajal kui disability vasteks oli valitud vaegus. Puude mõistmisele on põhjaliku oma ettekujutuse andnud Dagmar Narusson ja Marju Medar statistikaameti 2014. a kogumikus „Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine“. Autorid kasutavad oma artiklis disability vastena mõistet „tegevusvõime piirang“, impairment on tervisekahjustus.

5 Tom Shakespeare (2014), Disability Rights and Wrongs Revisited, 2. tr, lk 12–13.

6 Ruth Bashall ja Brenda Ellis, „Nothing About Us Without Us“ raamatus „Disabled Women and Domestic Violence“, lk 106–136.

7 Steve Robertson (2004). „Men and disability“ raamatus „Disabling barriers-enabling environments“, J. Swain, S. French jt (toim.), 2. tr, lk 75–80.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soo-ja-puude-ristumisest-feministlike-puudeuuringuteni/

HEA SÕNA auhinnaga tunnustab ühendus Eesti Naistoimetajad eestikeelses meedias silma paistnud ajakirjanikku, kelle looming kannab humanistlikke väärtusi, on sisukas ja selge, keelt väärtustav ja isikupärane.

Sel aastal tunnustab ühendus Toivo Tänavsuu tööd ajakirjanikuna nädalalehes „Eesti Ekspress“, aga ka Eesti esimese erakapitalil põhineva vähiravifondi „Kingitud elu“ asutaja ja eestvedajana.

„Toivo Tänavsuu on vaatamata noorusele ajakirjanduses juba tugevalt kanda kinnitanud. Kirjutajatena ei jõua me sageli kaugemale sõnast, olgu see nii hea kui tahes. Toivo Tänavsuu on suutnud aga kirjutajana olla oma isikliku, teda lähedalt puudutava probleemi lahendamise kaudu jätkuvalt abiks paljudele teistele. Peale hea sõna on ta loonud ka HEA TEO – vähiravifondi „Kingitud elu“,“ kommenteeris ühendus Eesti Naistoimetajad oma valikut.

Kirjastaja ja tööandja Hans H. Luik nimetas Toivo Tänavsuu tubliks ja töökaks ajakirjanikuks, kes on “alati rõõmsa naeratusega, kuid ootamatult terav. Ta tekitab intervjueerides vaba õhkkonna, nõnda et inimesed avanevad palju hõlpsamalt kui teiste ajakirjanike ees. Mõnikord tunnen kirjastajana, et Toivo töötab noore mehe töövõime piiril, ja olen temaga sellest ka rääkinud. Tema vastab, et piir on veel kaugel.“

Madis Jürgen, Eesti Ekspressist kiitis noore kolleegi töövõimet: „Toivo ilmub toimetusse hommikupimeduses ja lahkub, kui teised ammu kodudes tudile hakkavad sättima. Kust ta kõik need teemad leiab, on arusaamatu. Ja kõige tipuks töö inimeste heaks, kelle jaoks ta on viimane lootusekiir ….“

Enda kohta ütleb Toivo: „Mis puutub ajakirjandusse, siis on mul väga palju kolleege, kellele igas oivalise ajakirjanduse elemendis alt üles vaadata. Leian, et teen seda tööd mitte nutikuse ja elegantsi, vaid paljuski toore jõuga: sageli öötundide ja pere arvelt. Jääb loota, et seda kõike juhib lõpuks üks ülalt tulev tarkus. Mis aga puutub fonditöösse, siis niikaua kui inimesed meie annetuskasti raha poetavad, jaksan ma käia ja seista – koos vähiravifondi ligi saja vabatahtlikuga – selle kastiga väljas. Kui ei poetata enam, siis ilmselt ei jaksa ka seista.“

Toivo Tänavsuu on sündinud 14. veebruaril 1981.aastal Tallinnas. Ta on omandanud audiovisuaalmeedia bakalaureusekraadi Tallinna Ülikoolis. 2002. aastal asus ta tööle Eesti Päevalehe majandustoimetuse reporterina, alates 2007. aastast on ta Eesti Ekspressi uuriv ajakirjanik. Toivo Tänavsuu on abielus, peres kasvab kolm last.

Naistoimetajad tunnustavad Hea Sõna auhinna saajat asjaomase tunnistuse ja ajakirjanikust kunstniku Aita Nurga maaliga, mis on inspireeritud auhinnasaaja isikust. Hea Sõna auhind antakse välja kümnendat korda. Varem on selle pälvinud ajakirjanikud Margit Kilumets, Madis Jürgen, Hille Karm, Margus Saar, Jelena Skulskaja, Kaja Kärner, Tiina Jaakson, Gaute Kivistik ja Piret Kriivan.

Auhind antakse üle reedel, 14. oktoobril kell 12 Eesti Naistoimetajate meediapäeval „Kära meedia pärast“ Euroopa Maja konverentsisaalis Tallinnas Rävala pst 4.

Allikas: http://ekspress.delfi.ee/

Sotsiaalministeerium koostöös töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga korraldab 11. oktoobrist kuni 2. novembrini Eesti eri linnades infopäevad, kus tutvustatakse uut töövõime hindamise süsteemi ja teisi töövõimereformiga seotud küsimusi. Kokku toimub üle Eesti üheksa infopäeva.

 

Manuste ala

 

YouTube'i video Viipekeeles: mida kujutab endast töövõimereform? eelvaade

 

 

Viipekeeles: mida kujutab endast töövõimereform?

 

YouTube'i video Kellel ja millistel tingimustel on õigus töövõimetoetusele? eelvaade

 

 

Kellel ja millistel tingimustel on õigus töövõimetoetusele?

 

Valitsuse istungil lepiti täna kokku, et järgmisest aastast hakatakse üksinda elavatele pensionäridele maksma ühekordset 115 euro suurust toetust. Toetust makstakse iga aasta oktoobrikuus üksi elavatele vanaduspensioniealistele isikutele, kelle igakuine netopension on väiksem kui 1,2-kordne keskmine pension.

„Valitsus leppis täna kokku üksinda elava pensionäri toetuse kehtestamises alates 2017. aastast. Kommunaalkulude ja ravimite kuludega on üksikul vanemal inimesel keeruline toime tulla ning valitsus on otsustanud neid toetada,“ ütles sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.

Rahvastikuregistri 2015. aasta andmetel elas Eestis ligikaudu 88 000 üksinda elavat pensionäri. Toetust hakatakse maksma üks kord aastas üksi elavatele pensionäridele, kelle pension on väiksem kui 1,2–kordne keskmine pension

Üksi elavate pensionäride toimetuleku toetamiseks loodud skeem kuulub Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi aastateks 2015-2019.

Lisainfo:

Oskar Lepik

Meediasuhete nõunik

Sotsiaalministeerium

626 9321 / 5333 7341

press@sm.ee / oskar.lepik@sm.ee

www.facebook.com/sotsiaalministeerium

Riik suurendab 2017. aasta riigieelarves investeeringuid laste ja perede heaolu tõstmisse toetades lasterikaste ja ühe vanemaga perede toimetulekut, luues paremad lapsehoiuteenuste võimalused ja aidates vähendada hoolduskoormust. Samuti jätkub lastekaitse tugevdamine ning ette on nähtud asenduskodude ja erihooldekodude sotsiaaltöötajate palgatõus.

„Laste saamiseks ja kasvatamiseks on oluline pakkuda peredele toetavat ja sõbralikku keskkonda. Selleks, et julgustada Eesti peresid saama perre rohkem kui kaks last, jõustub järgmisel aastal lasterikka pere toetus, mis annab kolme ja enama lapsega peredele lisakindluse,“ ütles sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. „Samas on olulised ka lapsehoiu võimaluste parandamine ning üksikvanemate toeks elatisabiskeemi käivitamine.“

2017. aasta riigieelarve olulisemad investeeringud sotsiaalvaldkonnas:

·         Lasterikkad pered saavad täiendava toetuse

1. juulist 2017 lisandub praegusele lapsetoetusele (esimese kahe lapse eest 50 eurot ja iga järgneva eest 100 eurot) lapserikka pere toetus. See tähendab, et kui peres on kolm kuni kuus last, annab riik juurde veel 200 eurot kuus. Kui peres on seitse või enam last, annab riik juurde 370 eurot kuus. Lapserikka pere toetusteks on 2017. aasta riigieelarves ette nähtud 23 miljonit eurot (sh lisavahendeid 17,3 miljonit eurot).

·         Ühe vanemaga perede toimetuleku toetamiseks käivitub elatisabifond

2017. aastast on igaks aastaks riigieelarvest ette nähtud 7,2 miljonit eurot riiklikule elatisabiskeemile, millega makstakse 100 euro ulatuses toetust lapsele, kelle lahuselavalt vanemalt on kohtuotsusega välja mõistetud elatis, kuid kes ei täida maksmise kohustust. Riik tagab lapsele igakuiselt 100-eurose elatisabi laekumise, mis nõutakse sisse elatisabi võlglaselt.

·         Paranevad puudega laste ja nende vanemate toimetulekuvõimalused

2017. aastal on raske ja sügava puudega laste lapsehoiu- ja tugiteenustele ette nähtud 2,65 miljonit eurot. Sellega toetab riik enam kui 7000 raske ja sügava puudega lapse lapsehoiuteenust. 2017. aastal on sügava puudega lapsel võimalik saada lapsehoiuteenust senise 57-80 tunni asemel 270 tundi aastas. Lisaks, ESFi abil toetatakse sügava- ja raske puudega lastele hoiu ja tugiteenustes osalemist perioodil 2017-2020 kokku 33,6 miljoni euroga. Ühe lapse kohta on arvestuslikult aastas ette nähtud 4918 eurot, mida täpsustatakse vastavalt lapse individuaalsetele vajadustele.

·         Lapsehoiu- ja lasteaiakohti tuleb juurde

Riik toetab ESF vahenditest 2017. aastal kohalikke omavalitsusi ja erasektorit 2,5 miljoni euroga uute lapsehoiu- ja lasteaiakohtade rajamiseks. Kokku on aastateks 2017-2020 ESFi vahenditest ette nähtud 6,5 miljonit eurot, et luua juurde 1200 lapsehoiu või lasteaia kohta. Lisaks sellele toetab riik 2000 uue lasteaiakoha ehitamist ning vanade lasteaiahoonete renoveerimist energiasäästlikuks 13 miljoniga.

·         Uueneb asendushoolduse korraldus ja suureneb rahastus

Asenduskoduteenuse baasrahastus on alates 2017. aastast kokku 15,42 miljonit eurot. Sellele lisandub teenuse korralduse parandamiseks mõeldud 6 miljonit eurot ESFist eesmärgiga suurendada perepõhise asendushoolduse pakkujate arvu ja kvalifikatsiooni ning luua paremad tugiteenused, parandades sh ellu astuvate noorte iseseisvat toimetulekut.

·         Üksi elavatele pensionäridele hakatakse järgmisest aastast maksma toetust

Alates 2017. aastast hakatakse üksinda elavatele pensionäridele maksma ühekordset 115 euro suurust toetust. Toetust makstakse iga aasta oktoobrikuus üksi elavatele vanaduspensioniealistele isikutele, kelle igakuine netopension on väiksem kui 1,2-kordne keskmine pension.

·         Kaasajastatakse erihoolekande võimalusi ja luuakse uusi teenuskohti psüühilise erivajadusega inimestele

Erihoolekandeasutuste kaasajastamiseks on perioodil 2014-2020 ette nähtud kokku 56 miljonit eurot, millest 47,6 miljonit eurot on Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastus. Esimeses etapis toetatakse projekte kokku 32,4 miljoni euro ulatuses. ·         Arendatakse uusi sotsiaalteenuseid inimeste hoolduskoormuse vähendamiseks

Kohalikke omavalitsusi toetatakse 2017. aastal tugiisiku, isikliku abistaja, päevahoiu ja intervallhoolduse teenuste arendamisel ja pakkumisel 5,3 miljoni euroga. Eakatele, erivajadustega ja toimetulekuraskustega inimestele ning nende pereliikmetele tööle saamist toetavate hoolekandeteenuste arendamist ja osutamist toetatakse 2017. aastal ESFi abil 2,3 miljoni euroga.

·         Riigieelarvest rahastatavate asenduskodude ja erihooldekodude sotsiaaltöötajate palgad tõusevad

2017.aastaks on riigieelarvest eraldatud asenduskodude ja erihooldekodude töötajate palgafondi kasvuks 717 000 eurot, mis võimaldab tõsta töötajate palkasid 3%.

·         Tugevdatakse riikliku lastekaitse korraldust

Lastekaitseseaduse rakendamiseks on riigieelarves alates 2017.a ette nähtud kokku 1,61 miljonit eurot, millega arendatakse abivajavate laste märkamiseks ja abistamiseks mõeldud süsteemi, korraldatakse lastekaitsetöötajate täienduskoolitust ja nõustamist ning käivitatakse üleriigiline vanemlusprogramm „Imelised aastad“. 2016.a eelarvega võrreldes suurenes 2017.a eelarve 274 240 euro võrra.

Lisainfo:

Jana Rosenfeld

Meediasuhete nõunik

Sotsiaalministeerium

6269 303 / 5629 6035

press@sm.ee / jana.rosenfeld@sm.ee  

www.facebook.com/sotsiaalministeerium

Riik suurendab 2017. aasta riigieelarves investeeringuid töötajate kvalifikatsiooni tõstmisse, tugevdab esmatasandi tervishoidu ning HIV ja narkomaania ennetustegevusi. Tervisekahjustusega inimeste tööle aitamiseks ja toetamiseks käivitub täies mahus töövõimereform.

„Järgmine aasta on olulise tähtsusega nii tervise- kui ka töövaldkonnas – algab kaasaegsete esmatasandi tervisekeskuste rajamine üle Eesti ja täishoo saab töövõimereform,“ ütles tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. „Mõlemad Eesti inimestele võtmetähtsusega suurprogrammid saavad paljuski teoks tänu Euroopa rahale. See omakorda võimaldab meie oma maksuraha investeerida teistesse olulistesse kohtadesse, eriti HIV ja narkomaania ravi- ja ennetustegevuste tugevdamisse ning töötajate ümberõppesse ja koolitusse, et ennetada paljude inimeste tööturult kõrvalejäämist.“

Olulisemad muudatused 2017. aastal:

·           Algab uute esmatasandi tervisekeskuste rajamine

Tervisekeskustesse koonduvad põhiteenustena perearsti ja -õe, füsioteraapia, ämmaemandaabi ja koduõenduse teenused ning sõltuvalt kohapealsetest vajadustest ka teisi spetsialiste. Seega on uutes tervisekeskustes võimalik paremini vastata vananeva rahvastiku vajadustele, kus järjest suurem rõhk läheb erinevate krooniliste haiguste jälgimisele ja kontrolli all hoidmisele. Kinnitatud investeeringute kava järgi eraldatakse viie aasta jooksul 63 miljonit eurot, mille eest luuakse vähemalt 59 tervisekeskust. Esimesed 15 uut esmatasandi tervisekeskust peavad tööd alustama 2018. aastal. Projekte finantseeritakse 75 protsendi ulatuses Euroopa Regionaalarengu Fondist ning taotlejate omaosalus on vähemalt 25 protsenti. Lisainfo: http://sm.ee/et/muud-infot#Tervisekeskused

·           Tervisekahjustusega inimeste tööle aitamiseks ja toetamiseks käivitub täies mahus töövõimereform

2017. aastal on töövõimetoetusteks ette nähtud 88,47 miljonit eurot. Töövõimetoetamise skeemi loomiseks ja juurutamiseks on täiendavalt ette nähtud 23 miljonit eurot, mida rahastatakse ESFist. Lisainfo: www.toovoimereform.ee  

·           HIV ja narkomaania ravi- ja ennetustegevuste tugevdamine

2017. aastal on HIV ja narkomaania raviks ja ennetustegevusteks ette nähtud 16,43 miljonit eurot, mida on 600 000 eurot enam kui tänavu.

                  ·         Alustatakse töötust ennetavate meetmete paketiga

Töötuse ennetamiseks hakkab riik läbi töötukassa toetama töötajate ümberõpet ja koolitust. 2017. aastal käivitatakse kolm uut meedet, mis võimaldavad koolitada ca 10 000 inimest aastas. Tegemist on põhimõttelise muutusega tööturuteenuste osutamisel, sest lisaks senisele töötute abistamisele hakkab töötukassa panustama täna töötavate inimeste kvalifikatsiooni tõstmisesse. 2017. aastal on meetmete kavandatav maht 3 miljonit eurot. Lisainfo: http://sm.ee/et/uudised/riik-hakkab-rahastama-tootajate-kvalifikatsiooni-tostmist

·           Tervishoiutöötajate palgad tõusevad

Tervishoiutöötajatele on välja pakutud palgatõus vähemalt riigi keskmise palgatõusu tasemel, mille mõju riigieelarvele oleks 2017. aastal 3 miljonit eurot.

                 ·           Ida-Virumaa ja Viljandi haiglate aktiivravikorpused uuenevad

Valitsus otsustas eraldada raha Ida-Viru Keskhaigla ja Viljandi haiglate investeeringute ettevalmistavate tööde alustamiseks 2017. aastal. Prioriteetsed taotlused on Ida-Viru keskhaigla aktiivravikorpuse teise ehitusjärgu ja Viljandi haigla uue aktiivravihoone ehitamise investeeringud, kokku vastavalt 27,6 ja 24 miljonit eurot.

·           Käivitub täiskasvanute hammaste parandamise programm

Täiskasvanute hammaste parandamise programmi rakendamiseks on 2017. a riigieelarves ette nähtud 6 mln eurot (alates 2018. aastast 12 miljonit eurot). Uue korra järgi hüvitatakse täiskasvanutele pool kokkulepitud hambaraviteenuste raviarvest, kuni 30 eurot aastas. Suureneb töövõimetuspensionäride, vanaduspensionäride ja üle 63-aastaste ravikindlustatud isikute ning rasedate, alla üheaastaste laste emade ja kõrgenenud ravivajadusega inimeste hambaravihüvitis, hetkel hüvitab riik neile hambaravi eest vastavalt 19,18 ja 28,77 eurot. Mõlema sihtgrupi puhul maksab haigekassa kinni 85 protsenti hambaravi esmavajalike teenuste raviarvest, arvestusega, et patsiendile esitatud raviarve või arvete kogusumma ei ületa 100 eurot aastas. Eakatel jääb alles ka hambaproteesihüvitis 255,65 eurot kolme aasta peale.

·           Käsimüügiravimite infolehed saavad kättesaadavaks ka vene ja inglise keeles

Käsimüügiravimite infolehtede tõlkimiseks on 2017. aastal ette nähtud 100 000 eurot. Vene- ja ingliskeelse infolehe käsimüügiravimi kohta saab apteegist küsida alates jaanuarist, üleminek toimub ravimite kaupa aasta jooksul.

Lisainfo:

Jana Rosenfeld

Meediasuhete nõunik

Sotsiaalministeerium

6269 303 / 5629 6035

press@sm.ee / jana.rosenfeld@sm.ee  

www.facebook.com/sotsiaalministeerium

Töötukassa töö- ja karjäärimess toimub 27.sept 2016 kell 11.00 – 18.00.
Kultuurikatlas Põhja pst 27a, Tallinn

Põhiteemad ja tegevused: 

Tööandjad ja tööpakkumised

Koostööpartnerid ja EURES nõustajad

Seminar "Meie inimesed – meie võimalused"

Töötukassa seminar 

EURES seminar

Töötoad

Loe kõigest lähemalt Töötukassa kodulehelt http://www.toomess.ee/toomessid-2016/too-ja-karjaarimess-tallinn-2709

Aeg: 28. september 2016 kell 9-17
Koht: Erinevate Tubade Klubi (Telliskivi Loomelinnak, Telliskivi 60 A, Tallinn)
Sotsiaalministeeriumil on hea meel kutsuda Teid osalema Norra Toetustest rahastatava programmi
„Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ lõpukonverentsile.
Konverentsi peamised teemad on sugu ja haridus, sugu ja meedia ning töö- ja pereelu ühitamine Eestis.
Üritusele on oodatud asjakohaste valdkondade huvigruppide, asutuste, kohalike omavalitsuste,
mittetulundusühingute ja ettevõtjate esindajad ning ajakirjanikud. Konverentsi päevakava on lisatud kutsele. Konverents toimub eesti ja inglise keeles ning on varustatud sünkroontõlkega. Konverentsil osalemine on tasuta, kuid eelneva registreerimise alusel.
Konverentsi puudutavates küsimustes aitavad teid:
 Kaidi Reinart, kaidi.reinart@sm.ee (osavõtt ja registreerimine);
 Grete Kaju, grete.kaju@sm.ee (programm ja ürituse sisu).

Konverents „Võrdsemad võimalused, suurem tasakaal – kas õnne ja edu võti?„

8.45-9.00 Registreerimine ja hommikukohv

9.00- 9.20 avakõned:  sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna  Norra Suursaadik Dagfinn Sørli

9.20- 9.40 Liina Kanter (Sotsiaalministeerium, võrdsuspoliitikate osakonna juhataja) „Riik kui soolise võrdõiguslikkuse edendaja“

9.40-11.20 paneel „Soo aspekti lõimimine haridusse“  Kristi Vinter (Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut, direktor)  Anzori Barkalaja (Tartu Ülikooli Haridusteaduste Instituut, asejuhataja arendustöö alal)  Kersti Kivirüüt (Haridus- ja Teadusministeerium, üldharidusosakonna peaekspert)  Ülle-Marike Papp (Eesti Naisühenduste Ümarlaud, soolise võrdõiguslikkuse ekspert)  Helen Biin (PRAXIS, töö- ja sotsiaalelu analüütik)

Kohvipaus 10 minutit

11.30-13.00 paneel „Meedia roll soolise võrdõiguslikkuse edendamisel“   Liisa-Ly Pakosta (võrdõigusvolinik)  Brigitta Davidjants (Feministeerium, ajakirjanik)  Maja Hawlina (Meta Dekleta, psühholoog, Sloveenia)  Hedda Lingaas Fossum (ajakiri FETT, toimetaja, Norra)  Agu Uudelepp (EBS, kommunikatsiooni õppejõud/Eesti Rahvusringhääling, nõukogu esimees)

Lõuna 13.00-14.00

14.00-14.20 Hanna Vseviov (Sotsiaalministeerium, laste ja perede osakonna juhataja) „Riik kui töö- ja pereelu ühitamise toetaja“

14.20-15.00 Emma Stenseth (Norra Laste- ja Võrdõiguslikkusministeerium) “Norra vanemahüvitiste süsteem: jagatud vastutus“ * Kohvipaus 10 minutit

15.10-16.40 paneel „Töö- ja pereelu ühitamise väljakutsed“  Ülle Matt (Swedbank AS, personalidirektor)  Annika Oruaas (DPD Eesti AS, personalijuht)  Lauri Tabur, (Sisekaitseakadeemia endine rektor, juhtimistreener)  Kadri Seeder (Palgainfo Agentuur/Tark Tööandja AS, juht ja analüütik)  Heidi Solba (Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum MTÜ, ettevõtete arenguprogrammi mentor)

16.40-17.00 Päeva kokkuvõtted.

Töövõimereform toob piiratud töövõimega inimestele kohustuse olla aktiivne, kuid seni on paljudele inimestele jäänud arusaamatust, mida selle nõudega täpselt silmas peetakse. Sotsiaalministeerium on asunud uusi nõudmisi selgitama.

Töövõime süsteemi ühe muudatusena lõpetatakse püsiva töövõimekaotuse protsentuaalne tuvastamine ning selle asemel hakatakse hindama töövõimet, kirjutab sotsiaalministeeriumi töövõimepoliitika juht Arne Kailas ministeeriumi ajaveebis. Tema sõnul ei keskendu töövõime hindamise uus metoodika haigustele ega puudele, vaid inimese võimetele.

«Kohustus olla osalise töövõime korral aktiivne on aga tekitanud ebakindlust ja küsimusi Olgu siinkohal kohe öeldud, et aktiivsusnõue ei tähenda ootust kohe tööle minna, kaugel asuva või liiga raske töö vastu võtmist,» selgitas Kailas. Osalise töövõimega inimesel, kes ei tööta, tuleb töövõimetoetuse saamiseks end töötuna arvele võtta, tööd otsida ja teha koostööd töötukassaga.

Inimesel on õigus saada töötukassast rahalist toetust ja töölesaamiseks vajalikku igakülgset abi, kuid toetuse ja teenuste saamise eelduseks on, et inimene teeb pingutusi töö leidmiseks ja kasutab talle pakutavaid teenuseid, et oma töölesaamise väljavaateid suurendada. Lisaks tähendab aktiivne olemine ka näiteks õppimist, alla kolmeaastase lapse või puudega inimese hooldamist.

Kailas rõhutab, et igale inimesele koostatakse isiklik tööotsimiskava, kusjuures nii kokkulepitud tegevused ja tulevane töö peavad olema inimesele jõukohased ega tohi halvendada tema tervist. Kindlast tähtaega sobiva töö leidmiseks ei ole, kuid kui osalise töövõimega inimene otsustab, et ei soovi tööd otsida või mõjuva põhjuseta tööle asuda, siis töövõimetuspensioni maksmine lõpetatakse.

Esimese 20 nädala vältel töötuna arvelevõtmisest loetakse sobivaks tööd, mis vastab inimese haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele. Pakutav töötasu on vähemalt 60 protsenti viimasel töökohal saadud töötasust, kuid mitte vähem kui kahekordne töötasu alammäär. Pärast seda perioodi loetakse sobivaks ka tööd, mis ei vasta haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele. Selle eest pakutav töötasu täiskohaga töötamisel peab olema suurem saadavast töötuskindlustushüvitisest, kuid mitte väiksem töötasu alammäärast. Kehtib ka nõue, et sõidule elukohast töökohta ja tagasi  ei tohi ühistranspordiga kuluda üle kahe tunni päevas ega üle 15 protsenti kuupalgast.

Allikas: Postimees 13. juuli 2016 http://tervis.postimees.ee/3763465/missugust-aktiivsust-oodatakse-osalise-toovoimega-inimestelt

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski esitas valitsusele tervisesüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse analüüsi tulemused. Jätkusuutlikkuse tagamiseks tegi sotsiaalministeerium ettepaneku laiendada ravikindlustuse tulubaasi, hakates ravikindlustuse eelarvesse täiendavalt panustama ka pensionäride eest.

Tervise ja tööminister Jevgeni Ossinovski sõnul on Eesti tervishoiusüsteemi suurim väärtus meie ravikindlustuse solidaarsus, mis tagab võrdsed võimalused kvaliteetseks arstiabiks kõigile kindlustatutele. „Samas on mõistetav, et elanikkonna vananedes ei ole seda süsteemi võimalik rahastada vaid tööjõumaksudest. Meie analüüs näitabki, et ilma tulubaasi laienduseta muutuvad haigekassa reservid lähiaastatel negatiivseks.“

Tervisesüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks tegi sotsiaalministeerium ettepaneku laiendada ravikindlustuse tulubaasi läbi selle, et võrdsustatud isikute (nt pensionäride) eest tasutaks ravikindlustus edaspidi riigieelarvest. Üks võimalus on tasuda 12% keskmiselt vanaduspensionilt nende vanaduspensionäride eest, kes ravikindlustuse eelarvesse sotsiaalmaksu ei maksa. Pensionäride eest panustamist on Eestile alates 2005. aastast korduvalt soovitanud WHO ning sarnane süsteem on kasutusel ka Leedus.

„Ka omaosaluse analüüs näitab, et Eesti inimeste panus tervishoiu kogukuludesse on jõudmas kriitilise piirini. Kõige suurema osa ehk 37% omaosalusest moodustavad kulutused ravimitele ning 26% omaosalusest moodustavad kulud hambaraviteenusele,“ selgitas Ossinovski.

Inimeste omaosaluse koormuse vähendamiseks on sotsiaalministeeriumil ja haigekassal plaanis 2017. aastal rakendada hambaravihüvitist. „Oleme seadnud sihiks ka ravimite omaosaluse piiramise suure ravimivajadusega isikute puhul,” lisas minister.

Eesti tervishoiukulude osakaal SKPst oli 2014. aastal 6,2%. Aasta varem oli Euroopa regiooni keskmine 8,2% ja ELi keskmine 9,5% SKPst. Tervishoiule tehtavad kulutused moodustasid 2013. aastal 13% valitsussektori kogukuludest ning sama aasta ELi keskmine oli 15%.

Sotsiaalministeerium esitas valitsusele ettepanekud ravikindlustuse tulubaasi laiendamiseks ja tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ravikindlustuskaitse laiendamiseks ning omaosaluse koormuse vähendamiseks. Lisaks tehti ettepanekud täiendavate analüüside vajalikkuse osas. Ettepanekud on välja töötanud sotsiaalministeeriumi eestvedamisel moodustatud töörühm, kus osalesid ka rahandusministeerium, haigekassa, WHO ja haiglate liit.