Kristiina Ehini ettekanne Postimehe arvamusliidrite lõunal. 11. veebruar 2015
Soorollid, mida etendame, on pärit väga ammustest aegadest ja kannavad elutervete väärtuste kõrval kahjuks ka hoiakud, mis ei sobi humaansele inimesele, ütles vabakutseline kirjanik Kristiina Ehin eile Postimehe arvamusliidrite lõunal.
Öösel üles ärgates kummitab mind Avega peetud telefonikõne. Rääkisin talle, et lubasin teha ettekande Postimehe arvamusliidrite lõunal. «Hull oled,» ütleb mu kunstnikust sõbranna. «Hoia ometi madalat profiili ja ära trügi esinema ja arvama. Kui oled kirjanik, siis kirjuta, ära arva!» «Ei, aga ma…» proovin seletada.
«See on selline kontingent,» kahurdab Ave edasi, «kelle ette pole mõtet ronida. Neil on igaühel oma kindel arvamus, pealegi nad söövad samal ajal ja vaevalt keegi viitsib kuulata ja veel mis teemaga…? Mingi sugudevaheline problemaatika! Hull oled! Ükski tervemõistuslik inimene ei hüppa meelega tulle. Iga inimene näeb neid asju ikka nii, nagu tema elukogemus just lubab ja ükskõik, mida sa ütled, ei muuda sa kellegi arvamust!»
Jah, Avel võib õiguski olla. Mõtlen kõhedusega eelseisva ettekande peale ja ei saa kuidagi und. Nii kergesti siis löön endas kahtlema. Järgmisel pärastlõunal aga kuulutab riigikogu sotsiaalkomisjoni liige dr Vassiljev, et vastutustundetu mehega lapsi saanud naised tuleks steriliseerida. Mu telefon heliseb. See on Ave, kes seletab täiesti muutunud toonil: «Kindlasti mine sinna esinema, küsi kõva häälega, kas me elame natsi-Saksamaal, et sellised avaldused riigikogus võimalikud on? Mind ei oleks siis üldse tohtinud olemas olla, saad aru!» Ave on oma tubli ema lastest kuues ja tema isa on pehmelt öeldes süüdimatu.
Ave juhib mu tähelepanu sellele, et alles mõni kuu tagasi viidi Indias Chhattisgarhis vägisi läbi massisteriliseerimine vaeste külanaiste hulgas, mille tagajärjel paljud naised surid. «Ja siis tuleb Eestis üks «arst», kes soovitab meil sama teha siinsete naistega,» sülitab Ave telefoni tuld ja tõrva. «Tundub, et kusagil on ikka veel kinnistunud piibliaegne müüt, et Eeva on alati süüdi, ka Aadama ja jumala enda tegudes,» arutleb Ave.
Noogutan ja mhmhitan telefoni, püüdes samal ajal mõtteid koguda, kuidas sellest tulisest teemast oma ettekandes juttu teha. Just siis saabub uudis, et Vassiljev palus vabandust. Loen seda vabandust ega saa kuidagi aru, mida ta sellega öelda tahab. Et üksikemad pole süüdi ja neid ei peaks päriselt steriliseerima… Aga keda ta siis steriliseerida tahaks? Ja kuidas saab teha sellisest väljaütlemisest süü Reformierakonna kaela veeretamist? Silme ees hakkab jooksma sketš vastutustundetust mehest, kes teeb elus vähemalt ühe vastustundliku teo: viib oma eksnaised, lasteemad ja pruudid steriliseerida, sest seadus näeb nii ette. Et tema ometi ei peaks edaspidi maksma ja vastutama.
«Eriti tore oleks, kui Vassiljev moodustaks vastutusvõimetute meeste varakult tuvastamise kiirabi, mis tuleks riigi kulul kohale iga vähese elukogemusega naise väljakutse peale, et vastavalt siis kas julgustada või hoiatada. Kui see prohvetite komando mingil imekombel toimiks, võiks minust veel Keskerakonna valija saada,» ironiseerib Ave.
Selle päeva lõpuks olen natuke väsinud. Ei, täna ei kirjuta ma veel ridagi.
Ärkan tuisusel varahommikul ja püüan oma ettekandega kuidagi algust teha. Uduse mõttevälgatuse ajel alustan lausega: «Me elame väga vanas maailmas,» isegi imestades, et sellise lause arvutisse löön. «Päike tõuseb ja öö tuleb ikka samamoodi nagu sadu või tuhandeid aastaid tagasi,» kirjutan järgmiseks samas vaimus ja vaatan üle õue kerkiva naabermaja tellinguid, mille alt avastati sügisel vundamendi ja majaaluse parkla rajamise käigus keskaegne katkusurnuaed. Mõne kuuga jõuti välja kaevata ligi viissada keskaegse tartlase skeletti, kuid kes teab, kui palju neid veel sinna alla jäi. Ehitusprojekt pidi edasi minema, parklapõrand betoneeriti kinni ja arheoloogidele ei jäänud rohkem aega. «Miljoneid aastaid on siia maailma sünnitud emasteks ja isasteks,» jätkan, riskides, et ma Richad Villemsit kordan, «ning ligi 200 000 aastat on sünnitud kas inimmehe või inimnaisena. Ja nii ka praegu – sünnib siia Eestimaale üks laps, vahet pole, kas poiss või tüdruk, arvutimängud, superstaarisaade ja modellivõistlused juba ootavad teda pikisilmi, kuid pikapeale selgub, et selles nutitelefonistuvas ostukärukujulises maailmas on siiski rohkem traditsioonilist ja ürgset, kui esmapilgul tundub. Ta ei aima veel, et on sattunud maailma täis arhetüüpseid soorolle, mida inimkond on aastasadu ja -tuhandeid hoidnud ja kujundanud. Keset päist päeva võivad siin esile hõljuda keskaegsed viirastused, patriarhaalsest süsteemist pärit eksiarvamused, mis lajatavad oma lahmivate dogmadega avalikkusele otse lagipähe nagu too Vassiljevi hädiselt välja vabandatud sõnavõtt. Ajal, mil me Eestis teatud naiste vägisi viljatuks muutmisest räägime, võiksid traditsioonilise perekonna kaitsjad ka abielulahutuse keelustada ning valgustusajastueelne pime foon olekski loodud.» Hm, võib-olla ei mõju see läbi tuisuse hommiku keskaegse kalmistu poole vaatamine mu mõttevoole just eriti optimistlikult…
Meenub, et just Ave, mu kunstnikust sõbranna, oli see, kes tundis ülikooli ajal vajadust aeg-ajalt üles kirjutada, mis on tema meelest sel hetkel armastus. Ükskord luges ta mulle oma kaustikust mõne katkendi ette. Ta soovis, et tema armastus poleks kivistunud arusaam, vaid tõesti Tunne suure tähega. Panin tähele, et selle juures oli talle eluliselt tähtis eristada endas naist ja inimest. See tundus mulle huvitav, kuid nägin, et kirjutajale enesele oli see valmistanud ka palju raskusi ja valu. Kirjutasin ise parajasti magistritööd soorollidest eesti regilaulus ning mõtlesin, et tõepoolest, maailma vaid mehe või naise silmade läbi vaadates oleme nagu lapsed, kes on maast leidnud värvilise pudelikillu ja püüavad läbi selle otsekui uueks loodud maailma vaadelda – põnev ja ilus, kuid kindlasti on selline sugupoolikus ka valusalt piiratud perspektiiv. Võib-olla jääbki kõik see, mis mehi ja naisi vastandab, paratamatult tegema haiget inimesele meis. Neid mõtteid mõlgutades olen kirjutanud järgmise luuletuse:
Näeme elu läbi oma sugupoole poolikuse
teie – igavesti isased
meie – igavesti emased
hoiame oma inimkäte vahel
kes teab kust lahti murdunud klaasikildu
kas läbi selle kitsa klaasikillu
ainult julgemegi vaadata?
sõrmed juba verised sellest teravast ja tumedast klaasitükist
teeme põrguks elu
tüütame teineteist ära
tütarde ja poegade
tibide ja tüüpide
emade ja isade
eitede ja taatide
naiste ja meestena
tüütame ja toetame
armastame ja alandame
ainult unes oleme vabad
käed vajuvad rinnale ja paranevad veidi
unes saab mulle selgeks inimeseilme su poisipilgu taga
sulle saab selgeks hele headus
taga mu tumedate tüdrukusilmade
noorkuu roomab meist üle nagu mardikas
triivib üksi nagu ankruta laev
ja rohelised kaldad on näha
ja kaljud on näha
ja kiikuvad antennid
sammaldunud keldrid
poolikud puuriidad
kaks verist klaasikildu kaldaliival
veetoobrid ja peegel
kell kapid ja voodi
üks meist
ärkab hommikul
ja värvib ennast klaasikilluga
manab naisenäo pähe
paneb teravad killud kontsadeks
oma kaunite kandade alla
läheb
kergelt
ometi kannatades
teine meist
tunneb ärgates külje sees valu
klaasikild tema kadunud küljeluu asemel
kõditab ja kriibib
Aga võib-olla ongi vaja, et kriibiks, võib-olla ongi nii algusest peale välja mõeldud? Kui on valus, järelikult kasvame ja areneme, võib-olla vormub meist lõpuks midagi ootamatut ja imelist, areneb välja mõni võimatuna näiv oskus ja kui julgeme edasi minna, näeme lõpuks terendavat tõde ja leiame püsiva armastus- ja rahutunde nagu muinasjutus?
Igas naises peitub jumalanna ja mehes jumal, küsimus on, kas jõuame nendeni, õpetavad paljud vanad religioonid. Kuidas arendada endas seda sugupooltes peituvat jumalikkust ja mitte sattuda ahistavate soorollide ja keskaegsete, kuid ikka veel elujõuliste dogmade küüsi? Kuidas olla selles mehhaniseeritud ja väliselt ratsionaalses ühiskonnas julge ja tundev elusolend, kuidas mitte kivistuda või liigkalkuleerivate ja kasuahnete mõtete tuisku mattuda?
Mitmelt poolt on kuulda, et radikaalfeminism, mis naistele võrdsuse saavutamiseks igasugust naiselikkust eitab, olevat feminismi sõna ära rikkunud või meie jaoks kasutuskõlbmatuks muutnud. Me ei taha ometi samastuda nende radikaalidega, kes ei luba endale ust avada või mantlit selga aidata. Samas oleks enamik naisi valmis nendest hüvedest loobuma, kui see tagaks neile ka meestega võrdse palga ja esindatuse ühiskondlikel positsioonidel. Kuna olen inimõiguslane, olen iseenesest mõistetavalt ka feminist, ütlevad enese kohta mu paljud sõbrad, nii mehed kui naised.
Peamiselt naiste lauldud regilaulude uurimine on pannud mind märkama, et ka paljud tänapäeva naised kannavad endas ajaloolise rõhutuse ja patriarhaalselt vägivaldse ühiskonna haavu. Oma magistritöö tarbeks lugesin läbi suurel hulgal regilaulutekste, mida on aastasadade vältel peamiselt naiste suust üles kirjutatud. Eriti on mind hämmastanud üle Eesti tuntud olnud dialoogilaul «Miks ei viinud vette?», milles tütar hurjutab ema, et see ta üldse ilmale tõi.
«Emakene, ennekene, mida said sina minusta, midas minu oidamasta? Silmavetta meelekurba, itku said imetamesta, silmamärga mähkimesta, käekülma kandamesta. Emakene, ennekene, süüdü anna ma sinule, eks sa viinu mu vesile, kandnud mu küla kajusse, eiten Emajõesse.»
Ehk teisisõnu, miks ema ta üldse üles kasvatas, kui nägi, et sündis tütar. Ta oleks pidanud ju naisena teadma, mis üht tütarlast selles maailmas ees ootab. Ema vastab selles laulus seepeale vabandavalt, et tõepoolest tahtnudki ta oma tüdrukuna sündinud last vette heita, aga viimasel hetkel jõekaldal seistes polnud tal selleks siiski südant.
Samavõrra laialt levinud laulutüübis «Tütred vette» teeb ema selle kavatsuse siiski teoks. Tema Ann, Mari ja Tiiu saavad kalaks, pardiks ja vesikupuks, ning ema, kellel hiljem ju tütarde abi vaja läheb, kahetseb ja leinab neid taga elu lõpuni. Need kunagi nii populaarsed laulud tuletavad mulle meelde olukorda Hiinas või mõnes muus Aasia riigis, kus tüdruklaste varane ärakaotamine pole mingi haruldus ka tänapäeval.
Pole põhjust arvata, et see tuntud laul rääkis mõnest marginaalsest juhtumist mõnes muistses Eesti külas. Meenutagem või Vargamäe Krõõta, kelle armastust oma vastsündinud tütarde vastu varjutas Andrese karm ja halvustav suhtumine: «Jälle tüdruk!» Ja Krõõt võinuks olla minu vanaema vanaema. Niisiis oleme tõele lähemal, kui püüame ette kujutada, kui suur oli Eesti patriarhaalse külaühiskonna naiste vastu suunatud vägivald ja rõhumine, et sellised laulud üldse said tekkida.
«Tütar sündis, tühja sündis!» ütleb paljudes läänemeresoome keeltes tuntud vanasõna. Seda tausta arvestades pole ime, et tänapäevalgi on paljudel eesti naistel vähem enesekindlust ja läbilöögivõimet kui sama ettevalmistusega meestel. Tihti väidetakse, et meil, soomeugri rahvastel, olnud isegi omal kombel matriarhaat ja siinsete naiste elul pole olnud viga midagi. Rahvalaule uurides on sellele väitele raske kinnitust leida. Erinevaid võrdõiguslikkuse ja kooseluseaduse ümber peetud vaidlusi jälgides tundub mulle, et kusagil on meil väga vanad ja valutavad armid. Ma arvan, et paljude hinges on ikka veel lahtised haavad, ning tegelemine pseudoküsimustega, nagu kes kellele ust avab või mantlit selga sikutab, tundub olevat asjade meeleheitlik ja väline koorik.
Hommikust on märkamatult saanud kesklõuna. «Sinult, Kristiina, ootaksime me üht emotsionaalset ettekannet,» oli Postimehe peatoimetaja Merit mulle telefonis öelnud. Võtan siis enne lõpetamist veel ühe teema ette.
Sel sügisel lõhestas Eestit lahing kooseluseaduse ümber. Olin sel ajal Ameerika läänerannikul oma jutukogu esitlustuuril ja igal hommikul Eesti uudiste lugemine oli mulle piinlik ja piinav ettevõtmine. Toompea meeleavalduse videote vaatamine aga ängistas mind lausa enneolematul viisil. Veetsin selle troopiliselt kuuma päeva oma Los Angelese esinemisi ette valmistades ning rahutult kodumaa lahkhelide peale mõeldes. Alles õhtul pärast Vaikses ookeanis ujumas käimist sain rahu tagasi ja ööbimispaika jõudnud, kirjutasin luuletuse:
Kust sa tuled?
kihiseb Vaikne ookan mu jalge ees
Eestist
vastan
ja üks suur laine lööb mind peaaegu jalust maha
Sealgi on lained
Selgitan
Praegu näiteks on homofoobia laine
jätkan ja näen silmanurgast kaht päevitunud vanameest
kes käest kinni läbi külmapoolse vee lainetesse jooksevad
Meil on homofoobia laine
ohkan
löön silmad maha
Tahaksin endalt maha pesta selle Eesti
kes eile Toompeal meelt avaldas
Uus laine tuleb
vaba ja üürike
tuleb ja taganeb jälle
Vaatasin täna videot traditsioonilise perekonna kaitsjate
meeleavaldusest Toompeal,
pihin Vaiksele ookeanile
sest kellele siin veel…
Protestijad surfasid oma foobia laineharjal
ja mulle jäid silma kaks barettidega naist
kes kusagil esiridades õhupallikesi heljutasid
Nende pojad on muuseas homod
tean seda juhtumisi
Aga nemad ise ei tea
Ega vist aimagi
Ja pojad ei räägi
ei iitsatagi
Nad on toppinud kappi oma armastuse
oma eripära
Nende emad kaitsevad Toompeal iga hinna eest traditsioonilist perekonda:
baretid viltu peas
õõtsuv õiglaserind ees
silmis isehakanud arvamusliidri pime pilk
Nad ei aima uneski
et sõimavad ebanormaalseteks värdjateks omaenese poegi
Mul on kahju seda vaadata.
Näen viltu- ja lahkukasvanud elusid,
paranoiliselt «normaalseid» perekondi,
palju hirmu,
mis on vallandanud vihkamislaine
vihkamislaine
milles justkui oleks juba meie endi verd
Vaikne ookean kihiseb
Surfajad kõhutavad madalas vees ja ootavad uut lainet mille harjale end heita
Nii ma siis pihin siin maailma teisel poolel
lõputute liivaterade ja vaba vee kokkupuutepiiril
silmad pimestava päikese ees kinni
Ja veel üks tõestisündinud lugu: mul on vahetevahel vaja sõita maaliinibussidega. Peaaegu alati saan siis mõne eriskummalise elamuse osaliseks. Viimane bussisõit aastavahetuse paiku kujunes aga üsna ekstreemseks: otse minu selja taga vestlesid linnas pühadekraami ostmas käinud külanaised omavahel: «Sotside poolt ma küll ei hääleta, nemad tõmbasid selle homode värgiga meile vee peale!» Siis hakkavad naised suure õhinaga vaagima nende jaoks kõige põletavamat probleemi, et kuidas samasoolistel «see» asi ikka käib. USAs kogutud äng plahvatab minus äkki, keeran ennast ringi ja küsin naistele otsa vaadates, et mida neist kumbki kaotas sellega, et väga paljudel inimestel on nüüd lihtsam, kui nad saavad oma kooselu ametlikult kinnitada, kui nad saavad seaduslikult oma lähedaste eest hoolitseda. Naised on minu ootamatust sekkumisest kohkunud ja üks neist peidab end marketist ostetud plastmassis kuuseoksa varju, millel on punased kellukesed küljes. Viimaks sisistab teine pruuni kübaraga naine vihaselt, et piiblis on ka nii kirjas, et ei tohi. Ma vastan, et piiblis on see ka kirjas, et enne abielu ei tohi last saada. Aga kumb teist siis esimesena vallaslapsed ära keelaks. Naised jäävad jälle vait, kuid kuuseoksatagune naine seirab mind üleolekuga, millest võiks välja lugeda: keelaks küll, kui aga saaks.
Siiski tunnen, et sekkuda oli lihtsam, kui tahtmatult pealt kuulda. Edasi hädaldavad tädid selle üle, et mis siis saab, kui nüüd hakkavadki samasoolised lapsendama ja küll neid lapsi hakatakse ikka koolis narrima. Vastan, et minu meelest on üldjuhul nii, et mida rohkem on inimesi, kes üht last armastavad ja tema eest hoolitsevad, seda parem. «Armastus?» küsib lähemal istuv naine, äkitselt kuuseoksaga mu nina ees vehkima hakates, «kas SEE on armastus?» Kellukesed helisevad tuhmilt ja naise silmad pilluvad vihasädemeid.
Äkki ei suuda ma endas enam leida piisavalt tolerantsust, et tagapingitädidega armastuse teemadel bussivaidlust pidada. Kuulen, kuidas nad edasi õigustavad ja jaotavad armastust lubatud ja lubamatuteks kategooriateks. Tundub, et nende armastus on midagi sellist, mis mahuks ühte ruudulisse vihikusse ära.
Mõtlen, et Eestis on ikka veel häirivalt palju sugupoolte teemalist vaenu ja mõistmatust. Aga seesama vaen väljendub suhtumises armastusse tervikuna. Viimase luuletuse ja maaliinibussis toimunud kõneluse kangelannadeks olid juhuse tahtel vanemad naised. Sellega ei taha ma öelda, nagu oleks kitsarinnalisus ja ebatolerantsus kuidagi vanuses või soos kinni.
Valus on vaadata mitmete meeste ärapanemisi teemal: «…ilus ja arulage poliittibi…» vms. Valus on kuulata õigustusi joomise ja jõmluse teemadel, näha suhtumist, nagu oleksid eesti naised ainult mingid dekoratiivsed vidinad, keda võib vajadusel avalikult mõnitada, alavääristada ja paika panna, valus on näha, kuidas paljud eesti naised juba midagi paremat oodata ei oskagi, valus on kuulda ebaadekvaatseid sõnavõtte prostitutsiooni teemadel, nagu oleks see «elukutse» elu hammasrataste vahele jäänud naiste eluunistus ja vaba tahe, valus on pealt näha paljude meeste ja ka mõnede naiste täielikku võhiklikkust ja sugupoolepimedust võrdõiguslikkuse seaduse teemadel, valus on näha katkisi perekondi ja tohutut hulka üksikemasid ning rongaisasid, kuigi sama valus on läbi näha mõnd hambad ristis koospüsivat ja perevägivalda varjavat traditsioonilist perekonda.
Soorollid, mida etendame, on pärit väga ammustest aegadest ja kannavad elutervete väärtuste kõrval kahjuks ka hoiakud, mis ei sobi humaansele inimesele. Keskaegsed hauad on siinsamas meie jalge all. Võime need betoonparklate ja moodsate korterelamutega kinni katta, kuid vaiksed minevikuviirastused imbuvad ikkagi meie argipäeva, mõjutades sugupooltevahelist suhtlemist ning kujutlusi lubatud ja keelatud armastusest.
