Täna tähistatakse rahvusvahelist puuetega inimeste päeva
Puudega inimesed ja nende esindusorganisatsioonid tähistavad täna, 3. detsembril, rahvusvahelist puuetega inimeste päeva konverentsiga „Puudega inimesed tööle – võimalik või võimatu“, kus on arutelu all töövõime reformi vajadus ja võimalikkus tänases Eestis.

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Monika Haukanõmme sõnul sai rahvusvahelise puuetega inimeste päeva tähistamine alguse 1992. aastal ÜRO eestvedamisel. “Kogu maailmas pööratakse tänasel päeval erilist tähelepanu puuetega inimeste inimõigustega seotud küsimustele – õigusele saada haridust, elada iseseisvalt, käia tööl, tegeleda huvialadega ning saada selleks vajalikku tuge, olenemata sellest, kus abivajaja elab,” selgitas Haukanõmm.

Haukanõmme sõnul on teisipäeval toimuv konverents oluline mitte ainult puuetega inimeste töövõimaluste, vaid kogu riigi tööhõive seisukohalt. „Käimas on töövõime reform, mille edukus oleneb riigi, omavalitsuste, tööandjate, teenuseosutajate, puuetega inimeste koostööst ja valmisolekust. Muutuse vajalikkusest saavad aru kõik osapooled, kuid kas me riigina oleme valmis muutusteks ja puudega inimeste vastuvõtmiseks enda hulka täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus üheltpoolt maksumaksjaid ja töökäsi napib, teisalt ootused ning nõudmised aina suurenevad?“ püstitas ta küsimuse.

Muutuste vajalikkusest saavad aru kõik osapooled, kuid kas riigina oleme valmis muutusteks ja puuetega inimeste vastuvõtmiseks?“ küsis Haukanõmm. „Oleme keerulises olukorras,“ lisas ta.

Teemat avavad Riigikogu esimees Ene Ergma, Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar ja sotsiaalminister Taavi Rõivas, esinevad LHV Panga analüütik Heido Vitsur, Sotsiaalministeeriumi osakonna juhataja Merle Malvet, EMT juhatuse esimees Valdo Kalm, Rimi Eesti Foodi personalijuht Õrne Lainde ja Quattromed HTI, laborant Monika Siruli.

Konverentsil autasustatakse kümmet tööandjat, kes on andnud hindamatu panuse puuetega inimeste toimetuleku parandamisse Eestis. Need ettevõtted on teinud rohkem kui neilt on oodatud ning kaasanud enda kollektiivi erivajadustega töötajaid – pakkudes neile vajalikku tuge, kohandades töökohti ja -aega ning kasvatanud seeläbi kogu ühiskonna tolerantsust.

Konverentsi korraldab Eesti Puuetega Inimeste Koda – katusorganisatsioon, mis ühendab erinevaid puuetega inimeste organisatsioone üle Eesti ja mille liikmesorganisatsioonide hulka kuuluvad 16 maakondlikku puuetega inimeste koda ning 30 puudespetsiifilist liitu.

Lisainfo:

Monika Haukanõmm

Tel: 5242406

Eesti Puuetega Inimeste Koda

www.epikoda.ee 

Olen palju kuulnud inimesi, seejuures nii mehi kui naisi, väitmas, et selliseid asju, nagu sooline palgalõhe ja naiste alavääristamine tööturul, pole olemas, kirjutab Äripäeva veebi sisujuht Kristi Malmberg.

Mingil põhjusel me usume küll neid uuringuid, mis ütlevad midagi parteide populaarsusprotsendi või ostukorvi muutuste kohta, kuid mitte neid, mis räägivad sellest, et naistele makstakse 30 protsenti vähem palka või et neil on raskem välja murda tippjuhi kohale. Siin on mingi viga, meie ettevõttes sellist asja küll ei ole, kinnitavad firmajuhid nagu ühest suust.

Eelmisel nädalal taastärganud börsifirmade sookvootide teema pakkus palju meelelahutust. Ja andis päris hea pildi sellest, mis toimub sooteema puhul tugevas keskeas meeste peades ning kui idaeurooplased me ses osas ikka veel oleme.

Nende meeste endi arvates kindlasti head naljad soovahetusoperatsioonidest ja meeste sünnitamisest on üsna oodatav reaktsioon. Ma ei kujuta aga ette, et mõni Lääne-Euroopa suurfirma juht lubaks endale otsesõnu välja öelda, et Angela Merkel on inetu naine. Mõelge hetkeks, kui tolle ütleja isiklike kehavõlude kohta mõni naine samal moel midagi irooniliselt märgiks, kui labaselt ja solvavalt see mõjuks! Aga naiste puhul on ju välimus selline osa nende väärtusest, mida kõik võivad arvustada, eks ole.

Arvestades valdavalt ilkuvat tooni sooprobleemidest kõnelemisel, peaks järgmine soovolinik olema kindlasti mees. Esiteks on mees meie riigis ikka veel reeglina tõsiseltvõetavam ning kui teema eestkõnelejaks saab tumedas ülikonnas, pikka kasvu ja konkreetse jutuga mees, siis on võimalus, et teda jäädakse korrakski kuulama. Teate ju küll väljendeid „mehe sõna“ ja „naiste loba“.

Teiseks, mehi endid ahistavad stereotüüpsed normid ikka kõvasti! Alustades ühiskondlikust sunnist teha karjääri ja lõpetades lahutuse korral väiksemate õigustega oma lastele. Meeste kirjutamata kohustus olla tööalaselt edukas on allikaks paljudele psühholoogilistele probleemidele ja sõltuvusele meelemürkidest. Klassikokkutulekul 3000eurose palgaga praaliv tippspetsialist teeb seda enda upitamiseks ja vähemteenivate meeste alandamiseks. Näitamaks, kes on karjas alfaisane.

Mehesse, kes eelistab lastega kodus olla ja poole kohaga midagi meelepärast, kuid vähetasuvat teha, suhtutakse teadagi kuidas. Suss, möku, tuhvlialune. Naisel seevastu on karjääri küll keerulisem teha, aga sellealast tunnustust ümbritsevatelt inimestelt palju lihtsam saada, sest kui naise puhul on juba keskpäranegi edu saavutus, siis mehe puhul normaalsus.

Kui need kaks poolt teineteisele lähemale tuua, saaks kokku päris kena maailmakorralduse. Naine, kes pole sündinud koduseks paljulapseliseks emaks, saab teha ilma suuremate takistusteta karjääri, ja mees, keda tööalane edenemine ei huvita, saab ilma suuremate mõnitusteta kodus olla. Karjääri teevad karjäärinimesed ja kodus on perekesksed inimesed, soost olenemata. Nii saaks enam naisi börsifirmade nõukogudessegi.

Kristi Malmberg, Äripäeva veebi sisujuht

Allikas:  http://www.aripaev.ee/blog/2013/11/30/jargmine-soovolinik-olgu-mees

Rootsi väljaanne Expressen kirjutas, kuidas kahes kurtide koolis lapsi kolm aastakümmet kiusati ja seksuaalselt ahistati.

Örebros ja Stockholmis asuvas kurtide koolis töötas kehalise kasvatuse õpetajana mees, kes tüdrukuid ahistas.

Expressen intervjueeris 15 endiste õpilast, kellest noorim on nüüd 25-aastane ja vanim 50-aastane.

«Me ei tohtinud kanda aluspükse. Õpetaja vaatas, et ega meil spordipükste all aluspükse ei ole. Ta pani käe püksi ja katsus,» sõnas nüüd 50-aastane Rose-Marie Strandberg Ljung.

37-aastase Veronika Karlssoni sõnul ahistas teda sama kehalise kasvatuse õpetaja.

«Ta tõmbas meil spordipüksid alla ja vaatas ega meil aluspükse ei ole. Alguses ma tundsid end ahistatuna, siis aga mõtlesin, et ta on õpetaja. Olin siis väga väike, vaid seitsmeaastane. Ma ei teadnud siis, mis on õige ja mis vale,» lausus Karlsson.

Ahistamine jätkus, kui mees läks Örebro koolist Stockholmi kooli.

Õpilased kaebasid kehalise kasvatuse õpetaja ahistamise peale nii vanematele, kooli õppetöö eest vastutavale isikule, arstile kui kooli juhile. Need kaebused aga ei lahendanud probleemi.

1999. aastal pidi mees Stockholmi kurtide kooli rektorile oma tegevusest aru andma, kuid sai siiski tööd jätkata.

«Inimesele tuleb alati anda teine võimalus. Meie vahel toimunud vestlus ei ole avalik, kuid kinnitan, et see oli kõvasõnaline,» lausus endine rektor Anita Bengstar.

See õpetaja jäi pensionile 2009. aastal. Ta on Stockholmi kurtide koolis siiski siiani käinud tunde andmas asendusõpetajana.

Mehe ohvrid otsustasid selle aasta kevadel teha tema kohta politseisse kaebuse, kuid politsei pidas võimalikke seadustest üleastumisi vananenuteks.

Õpilaste poolt ahistamises süüdistatud mees sõnas Expressenile oma advokaadi vahendusel, et ta käitus ja tegutses reeglite kohaselt ja arvas, et enamik ta õpilasi meenutab teda hea sõnaga.

Mees ei soovinud kommenteerida tema vastu esitatid ahistamissüüdistusi.

Toimetaja:

Inna-Katrin Hein

Allikas: Postimees: 2.12.2013

Kurt Vonnegut „Mälu kui endise kogemuse peegeldus teadvuses on võime omandada, säilitada ja reprodutseerida kogemusi. Vahetu tunnetamise (tajumise) materjal reprodutseeritakse kujutlustena, üldistatud tunnetamise (mõtlemise) materjal aga sõnade ja lausetena. Reprodutseerimine toimub assotsiatsioonide alusel.” Tavapäraselt on mälu ja mäletamine esitatud kontekstis, mida esitletakse adressaadile kui „midagi”, mida ei tohi unustada ja ka mittemäletada – näiteks tihti käsitletakse rahva kannatuste mittemäletamist rahvuse- või riigivastasusena, ning oma soorollile vastava käitumise unustamist liigitatakse muu hulgas nn sookaaslaste, ühiskonna, rahvuse vms petmisena. Kuigi n-ö lubatud ja nähtav mäletamine toob esile nähtamatu, on probleemiks põhirõhu asetus verbil „tohtima” ja välditud küsimus, mida ei taheta unustada ehk teisisõnu, mida mäletada tahetakse ja/või lubatakse. Alati on justkui Temal, tema-subjektil ilma enesekesksushirmuta õigus otsustada, mida mäletada, mida unustada, millisel teemal rääkida ja millisel teemal mitte. Ilma raviseansi raamistikuta ei räägita sellest, mida tahetakse unustada, aga millal räägitakse sellest, mida unustada ei taheta? Enamasti on võimatu oma soolist identiteeti unustada ja kirjutamata seaduseks on reeglistik, mis garanteerib teatud kindlate parameetrite alusel kellegi meheks või naiseks klassifitseerimise. Saksamaa on alates selle aasta novembrist esimene riik, kus seadus riigi tasandil tunnistab inimeseks olemist ja mitte meheks, naiseks või interseksuaalseks inimeseks olemist: lapsevanemad ei ole kohustatud ükskõik millisel põhjusel sündimisel lapse sugu määrama. Paljude jaoks markeerib see seadus uue mäletamisajajärgu algust: valiku- ja sümbioosivabadust (mainitud seadus ei tähenda stereotüüpide ja teatud eelistuste kadumist ja mittemäletamist, kuid oluline samm indiviidi suunas on võetud).

Vaid mõnikord ähmastuvad piirid

Isiku soolist kuuluvust otsustatakse mitmel moel ja tasandil – arstid sünnitusmajas bioloogilisi erinevusi arvestades, vanemad nime andmisega, inimesed tänaval, tehes järeldusi välimuse järgi, arstlik ekspertiisikomisjon, toetudes psühhiaatri otsusele ja geneetilisele uuringule. Peaaegu kõigi sookuuluvuse määratlemistasanditega käivad kaasas kindlalt ettemääratud ja vaid mõnikord ähmastuvate piiridega suhtumine, kohtlemine, kasvatus ja sugude eristamine. Peamiselt tehakse järeldusi ja otsuseid inimese soolise kuuluvuse kohta bioloogilise sookategooria ning visuaalselt ja psühholoogiliselt peegelduva soo-identiteedi põhjal.

Selle aasta kevadel koostasin põhiküsimustiku, mille abil tegin nii laste kui ka täiskasvanutega intervjuud oktoobri keskel Draakoni galeriis toimunud isikunäituse „reaalne oht?” ettevalmistusfaasis. Lapsed vanusegrupis 5–10 ja täiskasvanud vanuses 35–40 aastat rääkisid, millised sõnad, laused, tegevused ja omadused seonduvad sõnadega „tüdruk/naine” ja „poiss/mees”.

„Pikad juuksed, vahel lühikesed juuksed, suured rinnad, ehted (kaelaehted ja käevõrud), meigitud, ilus, kleit või seelik, kontsaga kingad, vähem jõudu, lühem, peremängud, armsad mängud, mängib nukkudega väga palju, hoolitseb laste ja kasside eest, kasvatab lilli, ei pea palju trenni tegema, kodu, pood, patside punumine, rõõmus ja õrn, ei oska rulaga sõita ja klotsidest suuri maju ehitada, sinised silmad, autodega mängimine on naljakas, nukud ja keks, eluiga pikem, graatsia, hoolitseb enda eest, koristab, hoiab peret.”

„Kiire, lühikesed juuksed või kiilakas, tugev, püksid ja särgid, kleite ei kanna, kontsakingi ei kanna, ei meigi, tulistamismängud, üks kõrvarõngas võib olla, kook emadepäeval, õpib rohkem loogikat ja keemiat, saab rohkem riielda, ei saa patsi teha, fööniga ei saa pead kuivatada, autoga särk, auto või kaisukaru, pruunid silmad, Barbie’dega mängimine on naljakas, kodu mängimine on naljakas, oskab arvamust avaldada, jõuline, kaitseb, kodu, robotid ja kaklemine, nukkudega mängimine ja kleidi kandmine on imelik ja piinlik, otsustuskindel, töökas, oskab plaane seada ja neid täita, teistega arvestav, heas füüsilises vormis.”

Enamik meie ajast ja olemasolust on seotud ja läbi põimitud erinevate (vähemalt alguses) süütuna tunduvate traditsioonidega, mis verbaalselt ja ka füüsiliselt suruvad meid alla ja nurka ning kindlatesse raamidesse. Pakun, et hoolimata faktist, et enamik meist ei mahu kirjeldatud rollimudelitesse täpselt, oli eeltoodud n-ö iseloomustuslõigu puhul vähe kahtlejaid, kas esimene lõik iseloomustab tüdrukut/naist või poissi/meest, ja vastupidi. Kas mul on õigus?

Inimese väärtustamine

Üldjuhul on inimestel omadused, mis ei ole iseloomulikud nn vastassoole, vaid mis on iseloomulikud inimestele. Ma ei eita, et (eriti teatud) ettemääratud rollid, eesmärgid ja elukorraldus võivad nii indiviidi kui ükskõik millise kogumi ja süsteemi jaoks olla turvalisemad ja seetõttu tunduda ahvatlevad, aga üldjuhul piiratud mudelid rõhuvad ja ängistavad – seda ka üldisemalt kõigi olendite tasandil. Meile õpetatud ja müüdud tüdrukuiga on roosa, õnnelik ja ohutu. Meile õpetatud ja müüdud poisiiga on (tume)sinine, õnnelik ja ohtlik. Aga tegelik elu, nagu paljud teavad, koosneb teravatest nurkadest ja varjudest, õnnest ja õnnetusest, roosast ja (tume)sinisest, ja mitte ainult teatud kindla sookuuluvusega ühte põimituna. Seni, kuni ükskõik millise toimkonna moodustamist ei alustata inimese väärtustamisest, vaid destruktiivsest kastidesse surumisest, valikute vähendamisest ja tegelikkuse pildilt kustutamisest juba sünnihetkel, jääme vähemalt osaliseltki tüdrukud-peavad-mängima-tüdrukute-mänguasjadega-muidu-keegi-arvab-et-oled-poiss- ja poisid-õpivad-rohkem-loogikat-ja-keemiat-tasandile, selle asemel et kasvada ja areneda empaatiavõimeliseks ja peidus mitteolevaks inimeseks.

Alljärgnev harjutus „Soolise identiteedi areng” on jõukohane igas vanuses inimesele, õpetades aru saama soorollidest ja rolliootustest. 

Küsimused

1. Millised eelised on tüdrukuks/naiseks olemisel ja millised eelised on poisiks/meheks olemisel?

2. Miks on halvem olla tüdruk/naine ja miks on halvem olla poiss/mees?

3. Millised tegevused on justkui sobilikumad tüdruku/naise ja millised justkui sobilikumad poisi/mehe jaoks?

4. Milliseid visuaalseid ja tekstilisi sõnumeid tüdrukuks/naiseks ja poisiks/meheks olemise kohta pakub meedia?

5. Milliseid visuaalseid ja tekstilisi sõnumeid oled saanud enda kohta?

6. Millises vanuses ennast (ja teisi) konkreetsetesse sookategooriatesse (naine/mees) liigitasid? Mida see kategoriseerimine tähendas (ka teiste jaoks)? Millal, kui üldse, olid kohustatud oma sotsiaalset sugu ära tundma ja omaks võtma?

7. Kuidas oled oma soolist identiteeti säilitanud? Kui palju võimu on/oli oma identiteedi vormimisel? (Sooline identiteet sisaldab isiku veendumust ja arusaama, mida tähendab „naiselikkus” ja „mehelikkus” just tema jaoks ning milline naine või mees [või mõlemad või mitte kumbki] ta soovib olla.)⁶

8. Millistes situatsioonides oled tunnetanud oma sugu kui soolist eelistamist ja/või privileegi? Millistes situatsioonides on sind sinu soo pärast koheldud teistest erinevalt?

9. Kas, kui üldse, oled aru saanud, et sind (ja/või teisi) on soo tõttu diskrimineeritud? Kas sekkusid, kui märkasid, et sinu (ja/või teistega) käitumisel lähtutakse sugu puudutavatest eelarvamustest?

10. Millised ootused on sinul, sinu perel ja sõpradel jne seoses naiselikkuse-mehelikkusega kontekstis sotsiaalne käitumine, võimed (sport), karjäär, hobid ja huvid?

11. Kuidas sa ise ennast kirjeldaksid?

Allikas: Sirp, 29.11.2013 http://www.sirp.ee/

Eile õhtul, veel enne, kui Eesti loetavaim leht trükki läheks ja 25. november alata jõudis, kuulis üks väike poiss kõrvaltoast oma vanemate hääli. Täna on isa päev. Isa on lõpuks ometi külla tulnud. Poiss ootas seda pühapäeva nii väga. Ainult kahju, et isa ei taha temaga mängida. Tundub, et isa tahab hoopis emaga mängida. Ju siis täna on ema päev.

Ühel hetkel saab väike poiss aru, et isa hääl on hoopis kuri. Ta kuuleb, kuidas hääled valjenevad ja ühel hetkel kuuleb ta, kuidas ema karjub appi. Uks läheb lahti, poiss näeb ema, ema räsitud juukseid, meigimusti silmi, verist naeratust.

«Tule vaata, issu tantsib,»jõuab ema öelda, enne kui isa ta juukseidpidi taas esikusse tõmbab. Poiss saab aru, et see ümbert kinni hoidmine pole tants. Aga poiss ei saa aru, mis mäng see on. Väike poiss kardab. Ta paneb käed silmade ette ja ei taha vaadata.

«Empsu on paha, empsu saab laksu,» ütleb isa.

Ja poiss näeb läbi kaetud silmade pilti, mida ta mäletab ka 30 aastat hiljem. Isa karjub ema peale. Sõimab teda koledate ja roppude sõnadega. Ähvardab ema tappa, sest ema on olnud halb. Väike poiss näeb, kuidas ema on põrandal ja verine. Ema nutab ja karjub nagu loom. Ema oigab, palub lõpetada. Väike poiss jookseb oma tuppa. Ta surub käed kõrvadele ja hakkab laulma laulu kappavast hobusest, mida lasteaias õpetati. Nüüd ei kuule poiss enam midagi. Poiss arvab, et ema on tapetud.

Aeg seisatab. Kõik on vaikne. Väike poiss piilub ukse vahelt välja. Ema on pikali, ta silmad on lahti, ta hingab vaikselt. Isa on ema peal ja ema kleit on katki. Isa nohiseb ja liigutab. Ema oigab. Kõikjal on veri, lõhutud asjad, riided. Väike poiss ei saa aru. Aga ta tunneb oma kehas midagi imelikku. Ta seisab ja vaatab. Ema näeb, et poiss vaatab ja paneb silmad kinni. Ta ei jõua vastu hakata.

Poisi jaoks, kes nägi sel pühapäeva õhtul pealt, kuidas isa peksab ja vägistab ema, on juhtunud trauma, mille jäljed saadavad tema käitumismustreid kogu ülejäänud elu. See väike poiss ei oska veel mõelda, aga ta tunneb hirmutavalt segaseid tundeid. Ta süüdistab ennast, sest ta ei püüdnud oma ema kaitsta. Poiss tahab võtta olukorra eest vastutust, kuid aja möödudes hakkab ta tundma ema suhtes viha, kuna ema ei suutnud end kaitsta ja ajas isa närvi oma karjumisega. Poiss tunneb end ka süüdi, sest ta ootas isa nii väga. Ja kuigi juhtus midagi, mida ta veel ei mõista, siis kõigest hoolimata armastab ta oma vägivaldselt käituvat isa.

Oleks, et nad ainult ei tülitseks, mõtleb poiss, kes ei tea veel, et järgmine kord lööb isa juba teda. Ja läheb veel palju pikki aastaid, palju verejookse ja marrastusi, palju hirmu sunnil isa kaitseks antud valetunnistusi politseile, ema töökaaslastele ja kooliarstile kukkumiste ja trennivigastuste kohta, sest mitte keegi – mitte keegi ei tohi teada saada sellest koduseinte vahel toimuvast alandusest. Ja need on lõputuna tunduvad aastad, kus isa auto hääl või sammud trepil panevad ema ja poisi hirmust värisema. Läheb aastaid, kui ema ja poiss koos oma õekese ja vennakesega sõltuvad sellest, kuidas isa emale raha annab, sest töölkäimise või emale halvasti mõjuvate sõbrannadega kohtumise keelas isa juba ammu emal ära.

Teiste eest varjatud tegelikkus

See pühapäevane lugu ei ole kahjuks ilukirjanduslik väljamõeldis, vaid tavaline naistevastase vägivalla stsenaarium tavalises töötavate kõrgharitud vanematega kodus. Rääkisin enne selle loo kirjutamist kriisitelefoni töötajate, nõustajate ja politseinikega. Neljal juhtumil viiest on laps olnud politsei poolt kaardistatud perevägivalla juhtumite puhul vägivalla pealtnägijateks. Iga kümnes kõigist vägivaldsetes peredes kasvavatest lastest on näinud pealt oma ema vägistamist. Peaaegu iga kolmas vägivallatseja, kelle peres on lapsed, pöörab oma agressiooni ka laste vastu ja mida väiksemad on lapsed, seda vähem häbenevad nad laste juuresolekul tarvitada füüsilist või seksuaalset vägivalda.

Just selliseks vägivallatsejaks võib kasvada ka seesama väike poiss selles loos, sest ta võib jõuda värdjaliku järelduseni, milleni jõuavad paljud vägivalda õigustavad mehed ka seda tüüpi artiklite lehekommentaarides. Teate küll. Te olete seda mõtet kuskil näinud. «See on ema süü, miks ta alati peab vaidlema isaga ja teda närvi ajama? Kas on siis raske teha nii, et isal oleks hea olla, vaata kui raske isal ju on…»

Võib juhtuda ka, et meie poiss ehitab endale kaitsekilbi, eemaldudes emotsionaalselt vägivaldsest olukorrast, hakates endale sisendama, et nähtud vägivald ei puuduta teda ja see on vanematevaheline asi. Just seesama tunne toidab mehi, kes ei astu ka täiskasvanuna kordagi nõrgema kaitseks välja ega lähe vahele, kui kuskil tänavanurgal keegi naist peksab.

Mida tulevane argpükslik naisepeksja sellistest lapsepõlvemälestustest õppida võib, on see, et need, kes armastavad, ka peksavad. Ja kui muud üle ei jää, siis teiste pereliikmete löömine on moraalselt aktsepteeritav – ei midagi muud, kui pahanduse eest karistamise vorm ja vägivald on lubatud, kui muud lahendused ei toimi ja kui tõsi on taga. Täiskasvanuna kirjutab see poiss võibolla just sellele loole kommentaariks midagi sellist, et laste füüsiline karistamine on ju alati olnud. Meie vanematel ja nende vanematel. Ja ehk just sellistest pühapäevaõhtutest pannakse ühes meesolevuses idanema värdjalikud läheduskäsitlused, kus vägivald on küll piinlik, kuid andestatav käitumisvorm ning tema alateadvusesse kirjutatakse pidevalt ebakindlust ja ründevalmidust soodustav muster: lähisuhetes tuleb olla pidevalt valvel ja vägivalla vallandumine on alati vaid aja küsimus. Olgu päästikuks kas palgapäeva pinged, peolkäimise petmiskahtlused või enda ebakindlusest sündiv omanikutunne.

Paljud haigetest kodudest välja kasvanud mehed ehitavad oma enesekindla fassaadi taga lapsepõlve alaväärsusekogemusele rajatud võimu ja kontrolli kuningriiki, kus võimu ja kontrolli omamiseks tuleb kasutada erinevaid valitsemistaktikaid. Vaimne, füüsiline ja seksuaalne vägivald pole ainus võimalus. Nendes suhetes esineb sageli materiaalsete ressursside piiramist, sotsiaalset isoleerimist, lastega manipuleerimist. Sellise paarisuhte terrori toimepanija on valdavalt autoritaarne isik, kes arvab, et talle kuulub peres otsustamisõigus ja privileegid paljudes eluvaldkondades.

Appikarje Eesti riigile

Palun kujutage korraks ette tunnet, kus tajute surmahirmu, karjute täiest kõrist appi ja keegi ei vasta. Ma kohati tunnen, et armastan Eestit, nagu peksasaanud naine armastab oma meest. Ka mina loodan, et ühel hetkel hakkab ta hoolima. Ja ükskõik, kui palju ta oma perele ka haiget ei teeks, hommikuti, kaine peaga, soovib ta meile kõigile ju ikkagi head.

Alustuseks on mul palve, et räägiksime naistevastasest vägivallast kui oluliselt erinevast isikuvastasest kuriteoliigist, kuna see erineb avalikus kohas toimepandavast vägivallast oluliselt: ohver sõltub vägivallatsejast emotsionaalselt, materiaalselt ja moraalselt. Ja ohver ning kurjategija jäävad ka pärast kuriteo toimepanemist samasse ruumi. Omavahel. Kaitsetuna.

Mul on unistus, et kogu naistevastase vägivalla probleemikäsitlus looks tugiteenused mehest sõltuvale lastega naisele, et ta saaks mehest lahku minna ja alustada iseseisvat inimväärse palgaga elu. Sest lepitamine ja paariteraapia määramine selles olukorras on samaväärne, kui määrata vägistajale ja vägistamisohvrile ühine teraapiasessioon, pärast mida nad ühes autos koju sõidavad, kuniks kõik algab otsast peale: «Sa, lits, kohe pidid arstile valetama, kui halb sul minuga oli?»

Mul on unistus, et te loete neid ridu. Ja annate koos minuga lubaduse teha Eestist riik, kus ükskõik kui palju me omavahel ka ei kempleks, Eesti mehed naisi ei löö.

Miks täna? Sest 25. november on ülemaailmne valge lindi päev, mis on meeste poolt ellu kutsutud naistevastase vägivalla tõkestamiseks. See on päev, kus mehed, kes on otsustanud igas olukorras välja astuda nõrgemate kaitseks, kannavad oma põhimõtete kinnituseks rinnas valget lindimärki.

Allikas: Postimees 25.11.2013

Kümnes Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi auhind on eriline selle poolest, et esimest korda läheb see korraga kahele isikule.
2013. aasta Valge Lindi auhinna saavad Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitseosakonna juhtivkorrakaitseametnik Kati Arumäe ja Keskkriminaalpolitsei juhtivkriminaalametnik Kerli Palu, kelle ühistööna viidi ellu projekt “Koostöös loome turvalisust”.

Tänu sellele projektile õnnestus kaheksas Eesti maakonnas käivitada tihedam koostöö lähisuhtevägivalla juhtumitega tegelevate asutuste ja organisatsioonide vahel.

Eriti väärtustame seda, et võrdsete parteritena olid projekti “Koostöös loome turvalisust” kaasatud kodanikuühenduste esindajad- naiste varjupaikade töötajad, kes vahetult aitavad vägivalla all kannatavaid naisi ja lapsi ning tegelevad vägivalla ennetustööga.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud on seisukohal, et riigiasutuste omavaheline koostöö ja koostöö kodanikuühendustega naistevastase vägivalla vähendamiseks peab jätkuma.

Eesti naisteühenduste Ümarlaud on veendunud, et Eestil on vaja uut riiklikku arengukava, milles kesksel kohal naistevastane ja perevägivald ning selgelt välja toodud tegevused nende, nii üksikisikule kui ühiskonnale suurt kahju tekitavate nähtustega võitlemiseks.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (ENÜ) tunnustab igal aastal 25. novembril Valge Lindi auhinnaga  üksikisikut või organisatsiooni, kes viimase aasta jooksul on kõige rohkem ära teinud Eestis naistevastase vägivalla tõkestamiseks või probleemist teavitamiseks.

Politsei esindajad saavad ENÜ Valge Lindi auhinna juba teist korda. Esimese Valge Lindi auhinna andis ENÜ 2004. aastal Lääne politseiprefektuuri korrakaitse osakkonna politseidirektorile Joosep Kaasikule. Tema töö tulemusel viidi Eesti Sotsiaalprogrammide Keskusega koostöös läbi pilootprojekt, millega täiustati perevägivalla kajastamist Eesti politseistatistikas. Nüüdseks on Joosep Kaasik ametiredelil tõusnud politsei peadirektori asetäitjaks.

Info:

Harda Roosna 5109761

ENÜ eesistuja

Eha Reitelmann 5265927

ENÜ peasekretär

25. novembril 2013 toimub Tallinna Ülikooli Tallinna saalis (Uus-Sadama 5)konverents MEHED NAISTEVASTASEST VÄGIVALLAST.
Konverentsi korraldab Eesti Naiste Varjupaikade Liit koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Naisteühenduste Ümarlauaga.
Üritust rahastatakse Norra toetuste programmist „Kodune ja sooline vägivald„

Päevakava

10.00-10.20       Osavõtjate registreerimine, tervituskohv

10.20-10.50       Avasõnad, tervitused

Sotsiaalminister Taavi Rõivas

Norra suursaadik Lise Kleven Grevstad

Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse esinaine Eha Reitelmann

Moderaator Sass Henno

10.50-11.15       Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper

Naistevastane vägivald kui inimõiguste rikkumine

11.15-11.40       Filmire˛issöör ja stsenarist Ilmar Raag

Miks film Kertu ei ole tuulest tulnud inspiratsioon

11.40-12.05       Psühhiaater ja psühhoterapeut Andres Sild

Miks ta seda teeb?

12.05-12.30       Riigikogu liige, sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna

Lapsed ja vägivald naiste vastu

12.30-12.50       Riigikogu liige, endine justiitsminister Kristen Michal

                        Täna ja homme

12.50-13.15       Riigikogu liige, endine siseminister Kalle Laanet 

Kiirus. Kiirus. Kiirus

13.15-13.30       TÜ õigusteaduskonna avaliku õiguse instituudi professor Jüri Saar

Naistevastase vägivalla märgilisest tähendusest

13.30-14.30       Lõuna

14.30-15.30       Ministrite paneel

justiitsminister Hanno Pevkur

siseminister Ken-Marti Vaher

välisminister Urmas Paet

15.30-15.40       Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi auhinna üleandmine

15.40-16.00       Konverentsi lõpetamine

 Info ja registreerimine konverents2013@gmail.com

Allikas: Eesti Naisteühenduste Ümarlaud 

Ümarlaud toimub 21. novembril 2013 Riigikogu konverentsisaalis aadressil Lossi plats 1, Tallinn. Ümarlaual viibib Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu esindajana Mare Abner

Ümarlaua otseülekannet on võimalik jälgida veebis aadressil http://www.riigikogu.ee/index.php?id=173840.

Võrdõigusvoliniku kantselei korraldab täna, 21. novembril Riigikogu konverentsisaalis ümarlaua teemal „Kuidas saavutada mõju naiste ja meeste võrdsuse eest seismisel?“, mis toob kokku poliitikud, teadlased, vabaühenduste esindajad, ametnikud ja ajakirjanikud. Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi sõnul aitaks muutustele kaasa, kui naiste ja meeste võrdsuse eest kõnelejatel oleks ühisfoorum, kus sõnastada eesmärgid ja nõudmised võrdõiguslikkuse valdkonnas.

Ümarlauda on võimalik jälgida ka otseülekandes.

Taasiseseisvas Eesti Vabariigis on naiste ja meeste võrdsuse teemadel kõneldud 1990. aastate algusest saadik. Tegutsevad erinevad naisühendused ja nende võrgustikud, riigisektoris on loodud mehhanismid, mis tegelevad poliitika kujundamise või järelevalvega. „Vähe on aga koostööd ning sugude võrdsuse eest kõnelejate hääl ei kosta sageli kaugele. Ümarlaual püüame leida vastust küsimusele, kuidas tuua kokku erinevad osapooled nii, et parteideüleselt  ja laiema kodanikkonna initsiatiivi toel sõnastada nõudmised, et Eesti võtaks otsustuskindlamalt kursi soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi suunas. Millised koostöövormid Eestis sobivad ning kas me saame õppida teiste riikide kogemustest?“ ütles võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

„Muutused inimeste hoiakutes ja teadlikkuses on olnud viimastel aastatel nähtavad. Samal ajal ei ole märgatavat positiivset arengut naiste ja meeste võrdsuse näitajates,“ sõnas Sepper. Võrdõigusvolinik märkis, et soolise võrdõiguslikkusega tegeletakse tihti projektipõhiselt ja ilma laiema strateegilise raamistuseta. „Palju on tehtud tänu entusiastide tasustamata tööle ja välisabile. Kui tahta saavutada tegelikku arengut naiste ja meeste võrdsete võimaluste ja õiguste valdkonnas, peab nii kodanikuühenduste aktivistide, riigisektori esindajate kui ka teadlaste koostöö muutuma läbimõeldumaks ja süstemaatilisemaks,“ ütles Sepper.

Ümarlaua põhiettekande peab Poola naiskongresside korraldustoimkonna aktiivne liige Lidia Adamska. „Poolas on naised mõistnud, et seni kuni naised on otsustajate seas alaesindatud, ei ole nende huvid kaitstud,“ ütles  Adamska, kommenteerides seda, miks naiskongressid, mis toovad kokku pea 7000 erineva eluala esindaja, on nii edukad.  Ta lisas, et nende laiapõhjaliste foorumite põhieesmärkideks on tõsta naiste poliitilist eneseteadvust, vahetada infot naisi puudutavate probleemide kohta ning luua võimalused võrgustike loomiseks ja lobitööks.

Paneeldiskussioonis osalevad Lidia Adamska, Euroopa Parlamendi saadik Siiri Oviir, Riigikogu liige Indrek Saar, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni juhatuse liige Leena Kivisild ja Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Krister Paris. Paneeldiskussiooni juhib võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

Ümarlaud "Kuidas saavutada mõju naiste ja meeste võrdsuse eest seismisel?" toimub projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ raames, mida rahastatakse Norra toetustest 2009-2014.

Vaata ümaralaua päevakava SIIT.

Helen Talalaev

projekti koordinaator

võrdõigusvoliniku kantselei

helen.talalaev@svv.ee

626 9813

Saksamaal on alates 1. novembrist võimalik lapse sünnitunnistusele soo kohta kirjutada „määratlemata“. Saksamaa on esimene riik Euroopas, mis sellise võimaluse annab, kuid interseksuaalide õiguste kaitsjate sõnul on see väike samm võitluses tunnustamise eest.

Usaldusväärseid andmeid on vähe, kuid hinnangute järgi sünnib umbes 1,5 protsenti lastest interseksuaalsetena. See tähendab, et neid ei saa klassifitseerida ei meesteks ega naisteks füüsiliste eripärade tõttu, mis võivad endast kujutada välja arenemata suguelundeid või kõrvalekaldeid kromosoomides, geneetikas või hormoonides, vahendab Deutsche Welle.

Seni on Saksamaal antud lastele sündimisel sugu, mille järgi on teda siis kasvatatud.

1. novembrist saab Saksamaast aga esimene Euroopa riik, mis võtab sünnitunnistustel kasutusele alternatiivse määratlemata soo kategooria. Sellekohane seadus on pälvinud palju tähelepanu nii riigisiseselt kui ka välismaal, kuid interseksuaalide õiguste kaitsjatel on selle mõju suhtes segased tunded.

„Ausalt öeldes on seda reklaamitud suure sammuna edasi, kuid see pole päris see, kuidas meie ja rahvusvaline interseksuaalide kogukond, kellega me koostööd teeme, seda näeme,“ ütles rahvusvahelise lesbide, geide, biseksuaalide, transseksuaalide ja interseksuaalide liidu Euroopa osakonna (ILGA Europe) poliitikadirektor Silvan Agius. „Vähesed vanemad teavad, et nende laps võib sündida interseksuaalina, rääkimata probleemidest täielikult arusaamisest, ega ole veel pikka aega valmis kasvatama last üles väljaspool kahe soo süsteemi.“

Paljude aktivistide jaoks on palju põletavam probleem see, et arstidel lubatakse teha väikelastele kosmeetilisi operatsioone, et muuta väljaarenemata suguelundeid mees- või naissoo standarditele sarnaseiks.

Saksamaa interseksuaalide liidu rahvusvaheline nõustaja Simon Zobel on näinud nende operatsioonide hävitavaid füüsilisi ja psühholoogilisi mõjusid hilisemas elus.

„See on nagu kuritarvitamine,“ ütles Zobel. „Kui teid on opereeritud, ei saa te keha taastada. Organid, mis ära võetakse, on igaveseks läinud. Seadus on teretulnud jõupingutus erinevuse tunnustamiseks ja sellega püütakse vähendada survet, mida seksuaalne määratlemine võib vanematele avaldada. Aga see ei tegele vananenud meditsiiniliste ideedega.“

Euroopa Nõukogu võttis oktoobris vastu resolutsiooni laste füüsilise terviklikkuse õiguse kaitseks, milles nõutakse, et kedagi ei tohiks lapseeas allutada mittevajalikule meditsiinilisele või kirurgilisele ravile, mis on pigem kosmeetiline kui tervise seisukohalt hädavajalik.

Agiuse sõnul on see paljulubav märk. Kuigi olukord Euroopas on tema sõnul interseksuaalsetele inimestele endiselt trööstitu, on Austraalia teinud mõned tähtsad muudatused, sealhulgas on vastu võetud maailma esimene diskrimineerimisvastane seadus, mis kaitseb interseksuaalide staatust.

Allikas: http://www.DELFI.ee 01.11.2013