Skip to main content

ENÜ suvekool 24.-25. augustil

seekordne suvekool, kus tähistame ENÜ 10. sünnipäeva, toimub 24.-25. augustil Alu mõisas Raplamaal.

ENÜ suvekool

24.-25. augustil  2013 Raplamaal Alu mõisas

 

Esialgne kava:

Laupäev, 24. august

11.00-12.00

Saabumine,  majutus

 

 

12.00-12.30

Lõuna

 

12.30-14.30

Avamine, tutvumisring

Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise võrgustiku projekti tutvustus.

Võrdne kohtlemine- mis see on?

Diskussioon ja praktiliste näidete analüüs

Harda Roosna

Merle Albrant

Kadi Viik

14.30-15.00

Kohvipaus

 

15.00-16.00

ENÜ 2003-2013 tegevuste kokkuvõte- järgmise kümne aasta strateegia arutelu sissejuhatuseks

Eha Reitelmann

Harda Roosna

Laine Tarvis

Tiiu Soans

16.00-16.30

Kohvipaus

 

16.30-18.00

Kokkuvõtted ENÜ volitatud esindajate ajurünnakust maikuus.

Koostööpartnerite ootused ENÜle: SOM, võrdõiguslikkuse volinik jt

 

Harda Roosna

Liina Kanter jt

 

18.00

Päeva kokkuvõte

Eha Reitelmann

Harda Roosna

19.00

Õhtusöök, ENÜ 10. sünnipäeva pidu

 

 

Pühapäev, 25. august

9.00-10.00

Hommikusöök

 

10.00-11.30

ENÜ  järgmise 10 aasta eesmärkide ja tegevuste arutelu

Ülle-Marike Papp

Riina Kütt

11.30-11.45

Kohvipaus

 

11.45-12.45

Arutelu jätkub

Ülle-Marike Papp

Riina Kütt

12.45-13.30

Lõuna

 

13.30-14.00

Kokkuvõte arutelust

 

Ülle-Marike Papp

Riina Kütt

14.00-15.00

ENÜ 2013 – teise poolaasta tegevuste arutelu

Eha Reitelmann

15.00

Lõpetamine

 

 

TEDx-i ettekanne: miks koduvägivalla ohvrid minema ei kõnni?

Leslie Morgan Steiner on kirjanik ja koduvägivalla all kannatanute kaitsja, olles ise pikalt olnud vägivaldses suhtes. Ta on avaldanud oma kogemustest ka raamatu «Crazy Love». Steiner rääkis TEDxRainieri konverentsil sellest, miks koduvägivalla alla kannatajad vägivaldsest suhtest ei lahku.

«Miks ta ära ei lähe? Miks ta jääb mehega, kes teda peksab?» on Leslie Morgan Steineri sõnul ühed levinumad küsimused, kui jutuks on koduvägivalla käes kannatavad naised.

«Ma ei ole psühhiaater, sotsiaaltöötaja ega ekspert koduvägivalla osas. Ma olen lihtsalt üks naine, kellel on oma lugu rääkida,» jätkas Steiner.

Ta oli 22-aastane, äsja lõpetanud Harvardi kolledži ning kolinud New Yorki, et noorteajakirjas toimetajana tööd alustada. Kuid tal oli ka suur saladus. Nimelt mees, keda ta pidas oma hingesugulaseks ja elu armastuseks, ähvardas teda korduvalt ära tappa. Nüüd tahab naine jagada oma lugu «hullumeelsest» armastusest, psühholoogilisest lõksust, mis on võtnud armastuse kuju.

«Ma ei näe välja nagu tüüpiline koduvägivalla üle elanud naine. Mul on bakalaureuse- ja magistrikraadid, ma olen töötanud paljude suurfirmade heaks. Ma olen peaaegu 20 aastat oma teise abikaasaga koos olnud, meil on kolm ühist last. Minu sõnum on aga järgmine: koduvägivald võib juhtuda kõigiga, olenemata rassist, religioonist, haridusest või sissetulekust. See on kõikjal,» rääkis Steiner.

Naise teine sõnum oli see, et kõigi arvates on koduvägivald ainult naiste probleem. Mitte päris. Üle 85 protsendi vägivallatsejatest on mehed ja koduvägivald leiab aset ainult intiimses ja pikaajalises suhtes, teisisõnu pere keskel – viimases kohas, kust tahaksime või loodaksime eest leida vägivalda.

Steineri sõnul sai temast koduvägivalla ohver tema noore vanuse tõttu. «16-24-aastased naised langevad USAs kolm korda suurema tõenäosusega koduvägivalla ohvriks kui teistes vanustes naised. Üle 500 neist tüdrukutest ja naistest tapetakse igal aastal vägivaldsete poiss-sõprade ja partnerite poolt,» teadis Steiner.

«Ma olin tüüpiline ohver ka seetõttu, et ma ei teadnud midagi koduvägivallast ega märkidest, mis võiksid selle eest hoiatada,» jätkas naine.

Mees oli tark, vaimukas ja armas

«Kui ma esmakordselt oma mehega kohtusin, siis mulle avaldas kõige rohkem muljet see, et ta oli tark ja vaimukas. Ta tundus nii armas. Üks nutikamaid asju, mida mu mees suhte algusest alates tegi, oli see, et ta lõi illusiooni, justkui mina oleks suhtes domineerivam pool. Ta armastas minu juures kõike, talle meeldis minu unistusi kuulata ja ta uskus minusse rohkem, kui keegi teine seda tegi. Ta lõi meie vahele ka maagilise usalduse, rääkides mulle oma suurima saladuse: ta koges lapsepõlves vägivalda oma kasuisa poolt.»

«Kui keegi oleks siis öelnud, et see tundlik, tark ja ilus mees hakkab ühel päeval dikteerima, kas ma võin meiki kasutada, millisele töökohale ma pean kandideerima, kes mu sõbrad võivad olla või kus ma jõulud tohin veeta, oleksin ma naerma hakanud,» sõnas Steiner. Miks? Sest mehes polnud kübetki vägivaldsust ega midagi, mis viitaks sellele, et ta võib manipuleerivaks ja agressiivseks muutuda.

«Ma ei teadnud, et vägivaldse suhte esimene samm on ohvri võrgutamine ning teine samm ohvri isoleerimine. Muidugi ei juhtunud see nii, et mees tuli ühel õhtul koju ja teatas, et «see armastav suhe on küll tore, aga ma pean su nüüd isoleerima, et sinu kallal vägivalda kasutada». Ei. Ta tuli koju ja ütles, et ta lahkus sel päeval oma töölt. Töölt, mis oli tema unistuste töö. Ja ta ütles, et tegi seda minu pärast. Ma olevat tekitanud temas niivõrd armastatud ja turvalise tunde, et ta ei pea ennast enam Wall Streetil tõestama.»

Mees lisas, et nad peaksid koos New Yorgist ära kolima, eemale kogu linnakärast ja jätkama kahekesi oma elu väikelinnas. Steiner ei tahtnud New Yorgist ja oma unelmate töökohalt lahkuda, kuid ta mõtles, et oma hingesugulase jaoks tuuakse ohvreid ning nõustus. «Ma ei teadnud siis, et kõnnin mööda hoolikalt laotud teed otse füüsilisse, majanduslikku ja psühholoogilisse lõksu.»

Kurjus avaldus uude kohta kolides

Väikelinna kolides soetas mees aga peaaegu kohe kolm relva: ühte hoidis ta autos, teist voodis padja all ja kolmandat kandis taskus. Mehe sõnul oli tal relvasid tarvis, et end turvaliselt tunda. Tegelikult olid need kolm relva sõnumiks naisele.

Mees ründas Steinerit füüsiliselt esimest korda viis päeva enne nende pulma. Ta hoidis naise kõrist kinni ning lõi naise pead korduvalt vastu seina. Hoolimata sellest oli naine kindel, et neid ootab ees õnnelik elu, sest ta armastas meest ning otsustas temaga ikkagi abielluda.

«Ta kahetses kohutavalt oma tegu. Ta ütles, et oli pulmade ja selle tõttu närvis, et meist kahest nüüd ametlikult perekond saab. Ta lubas, et ei tee mulle enam kunagi haiget,» jätkas Steiner. «Mesinädalate jooksul ründas ta mind aga veel kahel korral.»

Järgmise 2,5 abieluaasta jooksul ründas mees naist 1-2 korda nädalas. «Ma eksisin, kui arvasin, et see olukord on ainulaadne ja ma olen ainuke inimene, kes taolist asja peab taluma. Üks kolmest ameeriklannast kogeb oma elu jooksul kas vägivalda või jälitamist ja igal aastal kogeb 15 miljonit last vägivalda. 15 miljonit! Seega ma polnud üksi, meid oli tohutult palju,» jutustas Steiner.

Miks naine jäi?

Miks ta mehe juurde jäi? Vastus on lihtne: naine ei teadnud, et on koduvägivalla ohver. «Kuigi ta ähvardas mind relvaga, lükkas mind trepist alla, ähvardas tappa meie koera, tõmbas autovõtmed süütepesast välja, kui ma roolis olin ja valas mind üle kohvipuruga, kui ma tööintervjuu jaoks riietusin, ei tundnud ma kunagi, et olen naine, kelle mees peksab teda. Ma olin väga tugev naine, kes armastas sügavate probleemidega meest,» ütles Steiner.

Teine valus küsimus, mida naiselt on sageli küsitud, on: miks ta minema ei kõndinud? Steineri sõnul teavad aga vägivalla all kannatajad midagi, mida teised ei tea: vägivallatseja mahajätmine on erakordselt ohtlik, sest koduvägivallatsejate viimaseks sammuks on ohvri tapmine.

«Mul õnnestus lõpuks minema kõndida tänu ühele viimasele sadistlikule peksmisele, mis lõpuks mu mulli lõhki lõi. Ma taipasin, et mu armastatu tapaks mu, kui ma tal seda teha lasen. Seega ma otsustasin rääkida. Ma rääkisin kõigile – politseile, naabritele, perele, tuttavatele, isegi võõrastele. Ja tänu sellele olen ma täna siin,» meenutab naine.

«Mul on uus abikaasa, mul on kolm ilusat last ja meil on must labrador. Mul ei ole enam kunagi laetud relva oimukohal, mis mind tappa ähvardab ega inimest, kes mind peksab, kuid ütleb, et armastab,» võttis Steiner oma kogemuse kokku.

Ta soovitas kõigil enda lugu teistele edasi rääkida, sest vägivald saab kasvada vaid vaikuses, aga kui me sellest räägime, suudame sellele lõpu teha. «Meil, ohvritel, on vaja, et teised mõistaksid koduvägivalla saladusi. Koduvägivalla saab lõpetada sellele valgust näidates, seda avalikustades. Rääkige sellest oma lastega, kolleegidega, ükskõik kellega, vaid sel viisil saab seda peatada,» lõpetas naine ettekande.

Toimetas Kerti Kulper, reporter

KUTSE: Euroopa kodanike aasta – teine omastehoolduse foorum 24. augustil Viljandis Sakala Keskuses

Liidu kodakondsus ja sellega kaasnevad õigused on üks Euroopa Liidu tugisammastest. EL kodakondsus kehtestati Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993 ja peagi möödub sellest 20 aastat. Selle tähistamiseks tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kuulutada 2013. aasta Euroopa kodanike aastaks.
Korraldatav foorum on pühendatud teema- aastale ja keskendub Eesti sotsiaalmaastikul kõige vähem tähelepanu ja toetust pälvinud sihtrühmale, lähedasi hooldavatele pereliikmetele, omastehooldajatele. Võrdväärse kodanikuna on ka omastehooldajatel oluline teada ja tunda õigusi, mis kaasnevad EL kodakondsusega, nad soovivad arutleda omastehooldajate õigustest ELis ja luua nägemus sellest, kuidas ELs ja Eestis peaks omastehooldajate olukord muutuma lähiajal ja milliseks kujunema mõne aasta jooksul.
Käesoleva foorumi peaesineja on Euroopa omastehoolduse ühenduse Eurocarers pikaajaline eestvedaja, president Frank Goodwin. Nõusoleku esinemiseks on andnud TLÜ Sotsiaaltöö Instituut (kaasaegsed sotsiaalpoliitilised meetmed hoolekande korraldamisel), Merle Haruoja Inimõiguste Instituudist (omastehooldaja õigused on inimõigused), Evi Kruzman Ida- Viru Maavalitsusest (omastehooldus erinevates kultuurides), Priit Adler MTÜ Ökokratt (abi loodusest puuetega inimeste ja nende lähedaste murede leevendamisel). Foorumil võtavad sõna ka parlamendiliikmed Helmen Kütt ja Margus Tsahkna, kutsutud on sotsiaalminister Taavi Rõivas. Ivari Padar, kes esindab Eesti omastehooldajaid Europarlamendi omastehooldajate toetusrühmas edastab oma mõtted eelnevalt salvestatuna. Loodetavasti on kohal ka põhjanaabrid Soomest ja lõunanaabrid Läti Aluksne linnavalitsusest.

Omastehoolduse teine foorum
Sakala Keskus, Viljandi, 24. august 2013
PÄEVAKAVA
09.00- 10.00 registreerumine ja teretulemast kohv
10.00- 10.30 tervitused T. Loodus, H. Kütt, I. Padar (video)
10.30- 11.15 minister T. Rõivase sõnavõtt
11.15- 11.45 omastehooldajate õigused on inimõigused, Merle Haruoja, Inimõiguste Instituut
11.45- 12.00 sirutuspaus, juhatab Anu Jonuks, MTÜ Seenior
12.00- 12.20 omastehooldus erinevates kultuurides, Evi Kruzman, Ida- Viru MV
12.20- 12.50 abi loodusest puuetega inimeste ja nende pereliikmete toimetuleku toetuseks, Priit Adler, MTÜ Ökokratt
12.50- 13.50 lõunasöök
13.50- 14.15 KOV teenused ja toetused omastehooldajatele, Livia Kask, sotsiaalosakonna juhataja, Viljandi LV
14.15- 15.15 Soome omastehooldusest (arengukava, teenused ja toetused, kaebus Euroopa Komisjonile omastehooldajate ebavõrdsest kohtlemisest kohaliku omavalitsuse tasandil), Yrjö Mattila, KELA juhtiv teadur, Soome omastehoolduse võrgustik
15.15- 15.45 tervislik paus puuviljadega
15.45- 17.15 Eurocarers, Euroopa omastehoolduse ühendus, Frank Goodwin, Eurocarers president
17.15- 17.45 RK sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna sõnavõtt
Kontsert Viljandi Kultuurikolledžilt! Lõpetamine kohvi ja koogiga.
Päeva juhib RÜNNO LASS

WHO: iga kolmas maakera naine on koduvägivalla ohver.

Rohkem kui kolmandik kõigist maailma naistest kannatab koduvägivalla all, kõige hullem on olukord Aasias ja Lähis-Idas, ütles täna Maailma Terviseorganisatsioon (WHO).

ÜRO agentuur leidis kõigi aegade esimeseks süstemaatiliseks ülemaailmseks naistevastase vägivalla ja selle tervisemõjude uuringuks nimetatud käsitluses, et 30 protsendi naiste puhul on vägivalla põhjustajaks tema partner.

«Minu jaoks on see ehmatav statistika,» ütles WHO pere-, naiste- ja lasteosakonna juhataja Flavia Bustreo. «Ehmatav on ka see, et nähtus hõlmab kogu maailma."

WHO sõnul on ühiskonnas valitsevad tabud põhjuseks, miks naised vägivallast teada ei anna, kuid süüdi on ka meditsiini- ja õigussüsteemi puudused, ja normid, mis tähendavad, et mehed ja ka naised võivad pidada vägivalda aktsepteeritavaks.

Andmed pärinevad 81 riigist, kuid ühtki ei tooda eraldi esile. Vägivallaskaala ülemises osas on Aasia, kus Bangladeshist, Ida-Timorist, Indiast, Birmast, Sri Lankalt ja Taist kogutud andmete põhjal kannatab koduvägivalla all 37,7 protsenti naistest.

Järgneb Lähis-Ida 37 protsendi ja Sahara-tagune Aafrika 36,6 protsendiga.

Kõrge sissetulekuga riikides, sellesse rühma kuulusid Põhja-Ameerika, Euroopa Liit, Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia ja Uus-Meremaa, on keskmine 23,3 protsenti.

Muu hulgas märgib WHO, et 38 protsenti naissoost mõrvaohvritest sureb oma partneri käe läbi.
 

Allikas: http://www.postimees.ee/1276860/who-iga-kolmas-maakera-naine-on-koduvagivalla-ohver

Kuidas lähisuhtevägivalda ära tunda? Eha Reitelman, Kadri Soo, Märka last

Ekslik on arvata, et kõik peres toimuv on pereliikmete vaheline asi, millesse teised inimesed sekkuda ei tohi: vägivald on inimõiguste ja seaduste rikkumine, see pole pere siseasi. Vägivald tuleb lõpetada ja ohvrid peavad saama abi, kirjutab Lastekaitse liidu ajakiri Märka last.

Lähisuhtevägivalla (ka pere- ehk koduvägivalla) all mõistetakse Euroopas igasugust füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist vägivalda, mis leiab aset perekonnas või kodus, endiste või

praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas. Lähisuhtevägivald võib esineda nii paarisuhtes kui ka laste ja vanemate (sh täiskasvanud laste ja eakate vanemate) ning sama pere laste vahel. Lähisuhtevägivallaks ei peeta klassikaaslaste ega sõprade vahelist vägivalda.

Märka ja sekku

Kõik lähisuhtevägivalla vormid võivad kaasa tuua väga ränki tagajärgi, seetõttu on oluline vägivalda õigel ajal märgata ja sellesse sekkuda, et vägivald lõpetada. See pole lihtne, kuna niisugune vägivald leiab aset omavahel seotud inimeste vahel, kes peaksid üksteist usaldama, toetama ja armastama. Kõigil inimestel on raske tunnistada lähedase vägivalda. Nii häbitundest kui ka soovimatusest lähedaste inimeste peale kaevata lükatakse juhtunust rääkimist ja abi otsimist edasi või loobutakse sellest üldse. Lähisuhtevägivalda peeti Eestis veel mõnikümmend aastat tagasi eraeluliseks teemaks, millest avalikult rääkida oli tabu. Suuremad muutused on toimunud alates uue aastatuhande algusest, kuid lähisuhtevägivallaga on endiselt seotud hulk müüte ja väärarusaamu.

Lähisuhtevägivald või peretüli?

Kõigepealt tuleb selget vahet teha lähisuhtevägivalla ja peretüli vahel. Lähisuhtevägivalla korral mängib peamist rolli vägivallatseja pidev võimu- ja kontrollivajadus. Kontrolli all mõistetakse vägivallatseja taktikat kontrollida ja suunata partneri või pereliikmete käitumist, tekitades ohvris hirmutunnet.

Vägivallatseja võib kasutada väga erinevaid vahendeid: manipuleerida, alandada, ähvardada, isoleerida, kahjustada majanduslikult või kasutada otsest füüsilist või seksuaalset vägivalda. Vägivald kasvab aja jooksul ja muutub raskemaks, see võib kaasa tuua järjest rängemaid tagajärgi. Just kontrolli rakendamine ja süstemaatilisus eristab lähisuhtevägivalda peretülist.

Arvamus, et kõik, mis peres toimub, on pereliikmete vaheline asi ja väljaspool peret olevad inimesed ei tohi sellesse sekkuda, takistab lähisuhtevägivallast vabanemist suurel määral. Tuleb aru saada, et vägivalla kasutamine pereliikme kallal on tõsine inimõiguste ja seaduste rikkumine, see ei ole enam pere siseasi, vaid ühiskondlik probleem. Vägivald tuleb lõpetada ja ohvrid peavad saama vajalikku abi.

Kannatavad lapsed

Süstemaatiline lähisuhtevägivald ei lõpe tihtipeale isegi siis, kui paar on lahku läinud. Väga sageli jätkub vägivald (eelkõige psühholoogiline vägivald ja kontrolliv käitumine, aga ka füüsiline vägivald) ka pärast paarisuhte lõpetamist. Just lahkumineku ajal ja selle järel võivad vägivallajuhtumid sageneda ning muutuda tõsisemaks. Sageli süüdistatakse ohvrit vägivalla provotseerimises või vales käitumises (naine näägutas, laps tegi pahandust). Selline väärarusaam vähendab vägivallatseja vastutust ja aitab õigustada vägivalla kasutamist.

Lähisuhtevägivalda võivad kogeda nii tüdrukud kui poisid, nii naised kui mehed. Siiski on Eestis õiguskaitseorganite vaatevälja jõudnud juhtumites enamik ohvreid naised. Ligi kolmveerand politseis registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumitest leiab aset endiste või praeguste elukaaslaste vahel.

Naiste ja meeste vägivallakogemused erinevad ka uuringute järgi. Eestis 2009. aastal läbi viidud turvalisuse uuringu kohaselt toob paarisuhtes kogetud vägivald naistele kaasa palju tõsisemaid tagajärgi kui meestele. Naised tunnevad vägivallaga seoses meestest rohkem hirmu ja neil esineb ka märgatavalt sagedamini mõni depressioonisümptom.

Paarisuhtevägivallast rääkides tuleb meeles pidada, et seejuures kannatavad ka lapsed. Vanematevahelise vägivalla kogemine, selle pealtnägemine ja -kuulmine põhjustab lapsele alati väga raske hingelise trauma. Laps püüab ennetada vägivallajuhtumeid, ta surub alla oma soove ja vajadusi, üritab käituda nii, nagu arvab vägivallatsejat endalt ootavat, ning süüdistab end toimuvas. Vägivaldses keskkonnas elamine mõjub rängalt lapse enesetundele, aga ka tema füüsilisele tervisele, vaimsele arengule ja suhetele teiste inimestega. Vägivalda kogenud, pealt näinud või kuulnud lastel on uuringute kohaselt tunduvalt suurem risk sattuda tulevikus ise vägivalla ohvriks või muutuda vägivallatsejaks. Seetõttu peaks kiiresti murdma laialt levinud väärarusaama, et vägivallatseja võib küll olla vägivaldne oma partneri vastu, aga on sellegipoolest hea lapsevanem.

Vägivalla vormid

Psühholoogiline vägivald. Lähisuhtevägivald väljendub mitmes vormis. Kõige levinum on psühholoogiline vägivald (ka vaimne või emotsionaalne vägivald) – pidev verbaalne rünnak,

mis kahjustab teist inimest emotsionaalselt ning alandab ta eneseväärikustunnet. See on tahtlik haiget tegemine, teise inimese kohtlemine väärtusetu, ebaadekvaatse, mittearmastatu ja

mittevajatuna. Psühholoogilise vägivallana käsitletakse peale solvamise, halvustamise, mõnitamise, hirmutamise ja ähvardamise ka näiteks sotsiaalset isoleerimist, ignoreerimist ja armukadeduse väljanäitamist. Ohvrid peavad psühholoogilist vägivalda kõige raskemini talutavaks ja enim heaolu kahjustavaks vägivallavormiks.

Majanduslik vägivald. Psühholoogilisest vägivallast eraldi on hakatud rääkima majanduslikust vägivallast, mil vägivallatseja kontrollib ja piirab ohvri raha või talle kuuluvate muude ressursside kasutamist, et raskendada ohvri iseseisvat materiaalset toimetulekut ning muuta ta endast sõltuvaks. Majanduslik vägivald on levinud eelkõige paarisuhtes, ent selle all võivad kannatada ka eakad pereliikmed. Majanduslikuks vägivallaks võib pidada näiteks ohvrilt raha äravõtmist või tema pangakaardi enda käes hoidmist, ühisesse majapidamisse mitte panustamist, elatisraha maksmisest kõrvalehoidmist, partneri kõrvalejätmist majanduslikest otsustest, mille tagajärjed lasuvad mõlemal, hariduse omandamise või töötamise takistamist jm.

Füüsiline vägivald on väliselt kõige märgatavam lähisuhtevägivalla vorm. Enamik inimesi nõustub sellega, et löömine ja peksmine, kägistamine, näpistamine, küünistamine, juustest

tirimine, tõukamine, mingi esemega viskamine jm viisil teisele inimesele füüsilise valu tekitamine on vägivald. Vägivald on näiteks ka vaba liikumise takistamine või luku taha panek. Peale vigastuste ja muude füüsiliste tagajärgede põhjustab füüsiline vägivald ka psühholoogilisi kannatusi.

Seksuaalvägivald. Kui füüsilist vägivalda näevad tihti ka kõrvalseisjad, siis lähisuhtes toime pandud seksuaalvägivald jääb enamasti hästi hoitud saladuseks, mis võib ilmsiks tulla alles

aastate pärast. Seksuaalvägivalla all mõistetakse peale sunni vägivallatsejat seksuaalselt rahuldada (vägistamine, tahtevastane seksuaalvahekord jm) ka muud füüsilist või vaimset väärkohtlemist, mis on suunatud teise isiku seksuaalse enesemääramise vastu, näiteks soovimatu seksuaalse sisuga märkuste tegemine ja puudutamine.

Eraldi käsitletakselaste seksuaalset väärkohtlemist. Sel juhul on tegemist lapse kaasamisega seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta täielikult aru ei saa, millele ta ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut ning mis astub üle ühiskonna sotsiaalsetest

normidest, näiteks lapsele oma suguelundite demonstreerimine, talle seksuaalse sisuga, pornograafiliste teoste näitamine, lapse kaasamine seksuaalsesse vestlusse, tema intiimsete kehaosade hellitamine jne.

Allikas: http://www.postimees.ee

 

Kolm kõige olulisemat oskust, mida lastele õpetada. Triin Roosalu, Kadri Aavik Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi sotsioloogid

Mida Eestis arvatakse, kas poistele ja tüdrukutele on vajalikud erinevad oskused? Aga kuidas teile tundub? Meestele ja naistele Eestis seatavate rolliootuste teadasaamiseks käivitasid sotsiaalministeerium ja uuringufirma Faktum Ariko koos Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi sotsioloogidega äsja elanikkonna küsitluse. Sarnane uuring viidi läbi ka 2009., 2005. ja 2003. aastal, nii et käimasoleva uuringu alusel võib juba selle aasta lõpus öelda, mis on Eestis viimaste aastate jooksul muutunud.

Eelmisest, 2009. aastal läbi viidud soolise võrdõiguslikkuse monitooringust selgus, et Eesti elanikud peavad poiste ja tüdrukute kasvatamisel oluliseks erinevaid omadusi ja oskusi, lähtudes stereotüüpsetest soorollidest. Näiteks 2009. aastal selgus, et kolm kõige olulisemat oskust, mida tüdrukutele tuleks õpetada, on söögitegemine (nii arvas pool vastanuist), rahaga ümberkäimine (44%) ning käitumisoskused ja etikett (39%). Ka poiste puhul nimetati kolme kõige olulisema seas rahaga ümberkäimist – seda leidis pool vastanuist. Kolmandik vastanuist tähtsustas käitumisoskuste ja etiketi arendamist, ning siingi tuleb tõdeda, et seda on vaid veidi vähem kui tüdrukute puhul. Niisiis, kaks kolmest olulisemaks peetud oskusest on poiste ja tüdrukute puhul samad – nii ühtede kui ka teiste puhul peetakse Eestis tähtsaks rahaga ümberkäimist ning käitumisoskusi. Kolmanda olulise oskusena nimetas kolmandik poiste puhul autojuhtimise oskust, mida tüdrukute puhul tõi esile aga vaid 6% vastanuist. Söögitegemisoskust, mis oli tüdrukute oskuste seas tähtsal kohal, aga õpetaks poistele vaid 8%. Sellest võib ju järeldada, et naised meil Eestis autot ei juhi ning mehed söövad lihtsamalt ja ühekülgsemalt, või siis naiste valmistatud sööke. Tegelikult selgus samast uuringust, et igas viiendas peres on meespool aktiivselt kaasatud igapäevasesse toidutegemisse. Sellele lisanduvad üksinda elavad mehed, kes hoolitsevad oma söögi eest ise – aga koguni veerand vastanutest elas üksi. Võib siiski küsida, miks poisse toiduvalmistamise saladustesse pühendada ei võiks või tüdrukute puhul autojuhtimisoskust tähtsustama ei peaks.

Oluliste oskuste ja omaduste arendamine koolis

Samas leidis poolehoidu väide, et tüdrukutel ja poistel peaks olema võimalus valida õppeaineid eelkõige oma huvidest ja võimetest lähtuvalt. Seda ideed pooldas 70% inimesi. Võrreldes meestega olid naised veidi sagedamini nõus, et tüdrukutele ja poistele peab koolis õpetama samu õppeaineid samal viisil, sh tööõpetust, mida seni õpetatakse valdavalt eraldi. Ometi on Eesti uuringud näidanud, et lasteaedadeski luuakse põhjendamatult soostereotüüpseid kogemusi, seda ise teadvustamata. Laste kasvatamine lähtuvalt sooaspektist konservatiivsetest hoiakutest aga tekitab olukorra, kus hetkeks, mil on võimalik valida õppeaineid ning langetada edasist karjääri puudutavaid otsuseid, on poistel ja tüdrukutel juba välja kujunenud soospetsiifilised huvid ja võimed. See omakorda tähendab, et ka pealekasvav põlvkond võib teha traditsioonilistest soorollidest lähtuvaid õppeainevalikuid ning karjääriotsuseid. Seda väidet tõestab ilmekalt fakt, et kuigi tänapäeva Eesti koolides on poistel ja tüdrukutel võimalik valida käsitöö või tööõpetuse õppeainete vahel − aastakümneid jaotati lapsi sinna soopõhiselt −, ei ole see võimalus „vabalt valida” toonud kaasa sugude võrdset osalust nendes õppeainetes, vaid valdavalt „valitakse” ikkagi lähtuvalt kehtivatest soonormidest. Nii taastoodetakse Eesti ühiskonnas jäika soosüsteemi, millel on negatiivsed tagajärjed nii naistele kui ka meestele.

Tänapäeva Eesti tööturg on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kõige enam sooliselt segregeeritud – naised ja mehed on koondunud eri tegevusaladele ning ametikohtadele, mis on üheks soolise palgalõhe põhjuseks, mis Eestis on jätkuvalt Euroopa Liidu kõige suurem (27,2%). Selline jaotumine on suuresti põhjustatud meie ühiskonnas käibel olevatest soolistest stereotüüpidest ja arusaamadest selle kohta, millised tegevused sobivad naistele ja mis meestele. Naiste ja meeste võrdsem jagunemine eri töödele mitmekesistaks oluliselt ka noorte erialavalikuid, aitaks kummalgi sool paremini rakendada oma potentsiaali ning vähendaks tööturu soolist segregatsiooni ja selle negatiivset mõju kogu ühiskonnale ning majanduse arengule.

„Tüdrukute ja poiste karjääripäevad”: kuidas poisist võiks saada juuksur ja tüdrukust mehaanik?

Tänavu kevadel leiavad sotsiaalministeeriumi algatatud võrdõiguslikkuse teavituskampaania raames mitmes Eesti haridusasutuses poistele ja tüdrukutele aset erialapäevad, kus projektis osalevate keskkoolide õpilastel on võimalik tutvuda oma soole sageli ebatraditsiooniliseks peetavate ametitega. Ürituse idee on pärit Saksamaalt, kus seda formaati juba alates 2000. aastast edukalt kasutatakse. Kuigi keskkooliõpilastel on mitmed stereotüüpsed hoiakud juba kinnistunud, on keskkool siiski oluline valikute tegemise koht ning keskkooliõpilastel pole sageli veel selget ettekujutust, millist ametit nad tulevikus pidada soovivad. Seetõttu annavad karjääripäevad hea võimaluse tutvuda ka selliste erialadega, mille valimist ei kaaluta sageli just põhjusel, et ametialal õpib või töötab vähe samast soost inimesi.

Erialapäevadel on projektis osalevate koolide tüdrukutel võimalik tutvuda näiteks IT- ning mehaaniku erialadega ning poistel õmbleja-rätsepa, juuksuri ja meditsiiniõe ametiga. Kooliõpilased saavad külastada kutseõppeasutusi, kus õppejõud ning üliõpilased neile oma erialasid tutvustavad.

Seni on karjääripäevad saanud osalejatelt kiitvat vastukaja. Üks mehaaniku ametit tutvustaval päeval osalenud tüdruk kirjeldas oma kogemust järgmiselt:

„Sai proovida mootorit lahti võtta ja kokku panna, see oli uus ja huvitav; sai proovida asju, millega varem pole kokkupuutunud.”

Tüdrukute kutsevalikupäeval robotite programmeerimist proovinu jäi samuti üritusega rahule:

„Meeldis hasart, mis tekkis robotite võistlustel. Robotite programmeerimine on mulle varem ka huvi pakkunud.”

Juuksuri elukutsega tutvunud poiss aga arvas järgmist:

„Mulle meeldis päev väga, enne päevale tulekut ma ei arvanud, et juuksuri elukutse on huvitav. Päev oli huvitav ja tõepoolest pani mind mõtlema oma tulevasele erialale.”

Kas meesjuuksur on naisest parem? Kas naismehaanik on mehelik?

Autoritel oli hea võimalus mõnel sellisel karjääripäeval vaatlejatena osaleda ja seepärast kasutaksime juhust ka seda ettevõtmist veidi kommenteerida ka sotsioloogi pilguga.

Kuna karjäärivalikute tegemisel on üks mõjuv aspekt positiivsete eeskujude olemasolu, siis võiksid tüdrukute ja poiste gruppidele erialasid tutvustada ka nendega samast soost õppejõud või siis üliõpilased. Seda põhimõtet püüti ka selles projektis võimalusel järgida, kuid alati see ei õnnestunud. Veidi kriitilises võtmes võiks veel mainida, et kui tüdrukutele tutvustati „poiste erialasid” nende eheduses, siis poistele „tüdrukute erialasid” tutvustades püüti nendes näidata just eksootilisemaid, erilisemaid, võib-olla siis traditsiooniliselt mehelikumaid aspekte.

Kui tüdrukud sisenesid töökotta, näidati neile automootoreid ning öeldi, et tunni ajaga tuleb need lahti võtta ja kokku panna. Ülesanne tekitas küll hetkeks hämmastust, seejärel aga juba elevust ja hasarti ning tõepoolest – noore õpetaja asjatundlikul ja hoolival juhendamisel olid kõik mootorid tunni pärast uuesti kokku pandud. Mis siis õigupoolest juhtus, kui justkui midagi ei juhtunudki? Tõsi, ilmnes siiski praktilisi raskusi, näiteks selgus, et mutrite keeramisel võivad maniküüritud küüned kannatada saada. Tegelikult võiks üsna väikeste muutustega muuta töökorralduse tüdrukutele sobivamaks – näiteks, andes töökotta sisenemisel kõigile kätte töökindad, ei pea õlised mutrid tingimata nõudma naiselikkusest loobumist. Arvatavasti on see ka üks hirme, mis pärsib ebatraditsioonilisi erialasid valima.

Poistele, vastupidi, tutvustati pehmemate erialade raames just maskuliinsemaid asju, ja üsna ootuspäraselt see neile ka meeldis. Näiteks, rätsepa-õmbleja ameti puhul anti poistele valdkonna seisukohalt võrdlemisi ebatüüpiline ülesanne: nad said endale valmistada efektse nahast võtmehoidja. Terviseerialade tutvustamisel toodi aga välja just erakorralise meditsiini erialaga seonduv ning rõhutati adrenaliini tekitavaid aspekte, kuid õendustöö igapäevasemaid nüansse neile alati ei tutvustatudki. Niisiis rõhutati ka pehmemate erialade sees just maskuliinsemaid nurki ja kohati viidati selgelt, et mehel on neil erialadel oma soo tõttu märksa lihtsam karjääri teha. Seepärast võiks järele mõelda, miks isegi vähem traditsiooniliste valikute tutvustamisel peaksime eeldama, et poisid on alati adrenaliini- ja karjäärihimulised, mitte ei lähtu hoolimisest või sisemisest huvist ja eneseteostusest.

Stereotüüpsest lähenemisest rääkides tasub meenutada mehaanika valdkonna õppejõu kommentaari, et kui töökojas või õpperühmas on ka tüdrukuid, siis poisid distsiplineerivad end enam ja hoiduvad roppuste rääkimisest. Siit võiks tõstatada uue küsimuse, mida õppijaskonna (vähene) sooline mitmekesisus erialase identiteedi väljakujunemise seisukohalt tähendab.

Ja ikkagi, kas naisõpetaja ja meesõpetaja on sama head?

Sellised karjääripäevad annavad poistele ja tüdrukutele hea võimaluse mitmekesistada oma peatset elukutsevalikut. Soo aspektist ebatüüpiliste erialade valimine aitab vähendada Eesti tööturul valitsevat soolist segregatsiooni nii ametialade lõikes kui ka ametiala sees ametikohtade lõikes. Samas on oluline jälgida, et ebatüüpiliste karjäärivõimaluste tutvustamine ei suurendaks soolist segregatsiooni ametikohtade lõikes. Nii võib ka vähem traditsiooniliste valikute julgustamisel siiski edukalt taastoota sooliselt konservatiivseid hoiakuid. Sellest, kas Eesti elanike hoiakud poistele ja tüdrukutele õpetatavate oskuste ning neile sobivate haridusvalikute kohta on ühiskonna arenedes viimase viie aasta jooksul muutunud, annabki aimu käimasolev soolise võrdõiguslikkuse monitooring.

Soolise võrdõiguslikkuse monitooring on elanikkonna uuring, mida sotsiaalministeeriumi tellimisel viiakse läbi iga nelja aasta tagant. Viimane monitooring viidi läbi 2009.aastal. Monitooringu läbiviimist rahastab Euroopa sotsiaalfond. Uuringu tulemused annavad ülevaate Eesti inimeste hoiakute ja käitumise kohta eri eluvaldkondades ja on asendamatu sisend soolise võrdõiguslikkuse alase poliitika kujundamisel ja hindamisel.

Allikas: Õpetajate Leht 31.05.2013

Vajaduspõhine peretoetus.

See suvi toob endaga kaasa olulise muudatuse peretoetuste maksmises. Juulikuust hakkavad vajaduspõhist peretoetust saama need, kes enam abi vajavad, ning need, kellel on rohkem lapsi. Nende muudatustega panustab riik laste heaolusse ja arengusse.
Kuigi vajaduspõhine peretoetus võib tehniliselt tunduda keerukana, siis selle põhimõte on lihtne: riik toetab rohkem neid, kes reaalselt abi vajavad ehk madalama sissetulekuga pered.
Lisaks hakkavad märgatavalt suuremat toetust saama kõik pered, kus kasvab kolm või enam last.
Vajaduspõhist peretoetust on õigus taotleda ka neil lastega perekondadel, kes saavad toimetulekutoetust.
Ükski tänane toetus ära ei kao.
Lisaks tõuseb kõigi kolme ja enama lapsega perede kolmanda ja enama lapse toetus seniselt 2015. aastaks 57,54-lt 95,9 euroni.

Perekonnal on õigus vajaduspõhisele peretoetusel siis, kui ta vastab kahele tingimusele:

1) perekonnas on üks või mitu lapsetoetust saavat last;

2) perekonna sissetulek jääb allapoole suhtelist vaesuspiiri.

Kes saab olla taotlejaks?

Taotlejaks saab olla see perekonna liige, kellele makstakse perekonna liikmete hulka kuuluva lapse või laste eest lapsetoetust. Seega peab kohaliku omavalitsuse poole pöörduma see lapsevanem, kes on taotlenud ka lapsetoetust (olenemata sellest, kelle arvelduskontole lapsetoetus laekub).

Perekonna peale saab esitada ainult ühe avalduse.

Kui tegemist on näiteks kärgperega, kus mõlemad vanemad saavad perekonna hulka kuuluva ühe või mitme lapse eest lapsetoetust, peavad nad omavahel kokku leppima, kes neist esitab avalduse vajaduspõhise peretoetuse saamiseks.

Perekonna koosseis

Perekonna koosseisu arvestamisel lähtutakse üldiselt samadest põhimõtetest, nagu toimetulekutoetusegi puhul. See tähendab, et perekonna liikmeteks loetakse abielus või abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad lapsed ja vanemad või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise majapidamisega isikud.

Perekonna koosseisu arvatakse ka päevases õppes õppivad õpilased ja üliõpilased juhul, kui nende rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed langevad kokku perekonna elukoha aadressiandmetega.

Erinevalt toimetulekutoetuse määramisest loetakse aga vajaduspõhise peretoetuse määramisel perekonnaliikmeteks ka need õpilased, kelle rahvastikuregistri järgne elukoha aadress ei lange kokku teiste pereliikmetega omaga, kuid kelle eest on pereliige taotlenud lapsetoetust.

Kõigest lähemalt:

http://www.lastetoetused.ee/avaleht.html

Esimest korda Eestis: täna algab perepidu „Puude taga on inimene“.

Täna algab Tallinna lauluväljaku tasuta koguperepidu „Puude taga on inimene“, mis on esimene omataoline Eestis – kirju kultuurikava koostamisel, ligipääsude rajamisel ja erinevaid tõlkeid kasutusele võttes on pidu mõeldud kõigile, puudest ja selle puudumisest hoolimata.

Eesti Puuetega Naiste Ühinguga oleme püüdnud ühiskonnale näidata juba 1998. aastast, et puuete taga on naised ja mehed. On tore, et koguperepidu püüab ühiskonnale näidata, et puuetega taga on inimesed.

Tule sinagi 2013. aasta suve alguse koguperepeole „Puude taga on inimene“, mis toob kaheks päevaks Tallinna lauluväljaku merealale kokku andekad muusikud, kunstnikud, sportlased ja käsitöömeistrid, kes on oma töö ja loominguga pälvinud tuntust nii Eestis kui ka väljaspool – seda puudest või selle puudumisest hoolimata.

Koguperepidu on kõigile külalistele TASUTA. Kes soovib väärt ettevõtmist toetada, saab seda teha ostes TOETAJAPILETI enda poolt valitud väärtuses.

Kõigest lähemalt loe: http://puudetagaoninimene.ee/

Kahjuks EPNÜ ei saanud ühtegi kutset seminarile, mida võiksin teiega jagada.

Kohtumiseni Lauluväljakul!

Sotsiaalkomisjonis oli kõne all puudega inimeste kaasamine. Riigikogu pressiteade, 4.06.2013

Riigikogu sotsiaalkomisjoni tänasel arutelul, mis toimus projekti „Puude taga on inimene“ raames, oli kõne all erivajadustega inimeste võimalused pääseda ligi kultuurile, spordile ja sotsiaalteenustele ning olla aktiivselt ühiskonnaellu kaasatud.

„Tänase seisuga oleme me juba ratifitseerinud puuetega inimeste konventsiooni, kuid probleemid ei peitu mitte seadustes, mille kohaselt on kõigil ühiskonna hüvedele võrdne õigus, vaid eelkõige juurdepääsu võimalustes nendele hüvedele ja ka pakutavatele teenustele, nende paindlikus osutamises, riigi ja omavalitsuste koostöös ning lõpuks ka rahalistes võimalustes,“ ütles sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna.

„Riigi poolt on viimasel ajal toimunud põhimõtteline arusaama muutus –  kui varem jäid need rohkem vaid sõnadeks, et iga inimene on tähtis, siis nüüd on aru saadud,  et ka puht majanduslikult, kas või maksude laekumise seisukohalt, on iga inimene oluline. Praegu on 10 protsendile inimestest määratud ametlikult puue ja pole mõtet rääkida sellest, kas see on liiga suur või liiga väike protsent, vaid me peame rääkima sellest, kas see osa ühiskonnast, iga kümnes inimene meie hulgast, ikka on maksimaalselt ühiskonna tegevustesse kaasatud; kas neile on antud võimalused ennast teostada. Need on teemad, millega ka sotsiaalkomisjon on viimasel ajal aktiivselt tegelenud ja aidanud kaasa lahenduste otsimisele ja leidmisele,“ ütles Tsahkna.

Tänasel istungil ettekande pidanud, projekti „Puude taga on inimene“ idee autor Sülvi Sarapuu  (MTÜ Kakora) kõneles puudega inimeste piiratud võimalustest pääseda ligi kultuurile, osutades, et erivajadustega inimestel on takistatud juba esmase informatsiooni kättesaamine ning et kultuuriehitistes pole puudega inimestega enamasti  arvestatud.

Signe Falkenberg Eesti Paraolümpiakomiteest kõneles sellest, et erivajadusega inimesed on jäetud spordirajatistes pealtvaataja staatusesse ja unustatud, et ka nemad tahaksid spordiga tegeleda aktiivsete osavõtjatena; samuti ei ole spordivahendid erivajadustega inimestele ta sõnul alati kättesaadavad.

Tiia Sihver Eesti Töötukassast viitas probleemidele, mis seotud rehabilitatsiooni, taastusravi ja sotsiaalteenuste kättesaadavusega, kus teenuste osutamine on ebaühtlane ja sõltub kohaliku omavalitsuse võimekusest.

Projekti „Puude taga on inimene“ raames toimub 7.-8. juunil Tallinna lauluväljakul koguperefestival, kus kõigile, nii tavalistele kui ka erivajadustega inimestele, on loodud võrdsed võimalused festivalil pakutavast programmist osa saada.

Riigikogu pressitalitus
 

Ülo Mattheus, 631 6352
ylo.mattheus@riigikogu.ee
04.06.2013

Pime naine: “Tunnen end sageli infovoldikuna!” Silja Paavle 27. mai 2013

“Kõige suuremad takistused on peidus meie endi sees,” lausub Gerli Kangur, kes töötab pimemassöörina. Ametikohal, kus nägemist pole vaja – piisab peast ja kätestki.

Aktiivne ja lustakas Gerli Kangur (36) töötab Tartus Dorpat SPAs pimemassöörina juba 2007. aastast ja on selle võimalusega väga rahul. Tema on see, kes on aastate jooksul muutnud ka oma kolleegide suhtumist pimedatesse. Näiteks on ta tormanud mööda tervisekeskuse treppi nii, et nägijatest kolleegidel on hing peaaegu kinni jäänud. "Nad ütlesid, et see ei ole võimalik, et pime nii kiiresti jookseb. Aga on ju küll!" lagistab ta naerda.

Gerli kinnitab, et pimedate elu on aastatega läinud ainult paremaks. "Keegi ei ütle enam otse, et ei saa, pigem püütakse leida lahendusi," räägib ta. Nii ka

Dorpat SPAs, kus tema juhtkoer ootab perenaist tolle tööajal personalile mõeldud ruumis. Sest juhtkoer on pimedale igapäevaelus asendamatu kaaslane.

Näitusele pimedal asja pole

Seda on mõistnud ka kultuuriasutused. Kõne Vanemuise teatrisse kinnitas, et kui Gerli peaks sinna koos koeraga minema, leitakse looma jaoks paik. "Aga ma eelistan ikka koos mõne inimesega käia," ütleb Gerli. Tallinnas on pimedad koos koertega teatris käinud ning loomad pidasid end teatrisaalis igati kombekalt üleval.

Ons sellel vahet, kas käia teatris kirjeldustõlkega või tavaetendusel? Pärnu Endla on Helen Kelleri lugu pimedatele kirjeldustõlkega etendanud. "Mind ei häiri, kui seda pole. Siis räägib sõber pausi ajal vaikselt, mis toimub," ütleb Gerli.

Vabal ajal on ta ka kõva lugeja. Nägijate mõistes tähendab see kuulamist. Eesti pimedate raamatukogus on Gerli sõnul korralik heliraamatuvalik ning selle vahendust ta kasutabki.

Kohvikutes käib Gerli ka. Tartus on tal välja kujunenud omad lemmikud, kus ettekandjad juba teavad pimedaid ja loevad menüüd meeleldi ette. "Ristiisa pubi, Kapriis, Pierre…" loetleb ta sõbralikke paiku. Ja naerab, et nendes saavad tavaliselt juhtkoerad enne juua, kui nemad süüa.

Ainus paik, kuhu tal asja pole, on näitused, sest Eestis ei lasta veel kõike näppida nii, et pime inimene oma sõrmede toel väljapanekust aimu saaks. Seepärast pole ta oma kolmeaastase lapsega käinud ka veel Tartu Mänguasjamuuseumis, mis on paljude emade ja laste meelispaik.

Juhtkoera ära tänaval nunnuta!

Igapäevaelus saab Gerli suurepäraselt hakkama, sest tema ümber on hooliv pere. Ainus, mis meelehärmi valmistab, on see, et tänaval liikudes kipuvad tädikesed, nagu Gerli neid nimetab, tema juhtkoeraga suhtlema. "Ja siis ma tunnen end nagu liikuv infovoldik, kes jutustab, miks ei maksa tema koeraga suhelda, talle kaela langeda, talle tänaval süüa anda…" ohkab Gerli ja palub kõigil mõista, et kui juhtkoer on koos pimedaga tänaval, on ta tööl.

See tähendab seda, et koer on saanud käsu ja liigutakse mööda kindlat marsruuti. Kui aga keegi tuleb ja hakkab koera nunnutama, läheb tollel kõik sassi – sõbralik labrador valib töö asemel alati inimestega suhtlemise.

Allikas: Õhtuleht: 27.05.2013