Esmaspäeval suri Margaret That­cher, keda tagantjärele iseloomustatakse kui Suurbritannia parimat rahuaegset peaministrit. Ometi, kui Thatcher 1970. aasta suvel esimest korda valitsuse ministriks sai, vastas ta ajakirjaniku küsimusele, kas ta unistab ka peaministri ametist: «Ei, minu eluajal naispeaministrit ei tule – meesvalijatel on selles suhtes suured eelarvamused.»

Kuidas on lood Eestiga?

Kui ilmus kurikuulus «Harta 12», siis selle koostajate hulka oli võetud ainult üks naine – Marju Lauristin.

President korraldas eelmise aasta lõpus kärajad teemal «Millist Eestit me jõuame pidada». Kõikides paneelides ja lava peal arutajate hulgas polnud mitte ühtegi naist. Mitte ükski naine ei kvalifitseerunud rääkima teemal, millist Eestit me jõuame pidada. Samas olid publiku hulgas sellised lugupeetud naised nagu Mall Hellam, Margit Sutrop, Signe Kivi, Marika Valk, Imbi Paju, Iivi Anna Masso jpt.

Aprilli alguses toimus loomeliitude pleenumi aastapäeva koosolek, kus näitleja Mari-Liis Lill pidas meeldejääva kõne. Mehed tõstsid kohe üles teema, et kes talle selle kõne tegelikult kirjutas (naine pole selleks ju ometi võimeline!).

Isiklikust kogemusest: mina võitlen pidevalt sellega, et kellegi arvates on minu sõnavõtud, artiklid ja mõtted pigem minu isa või mehe omad. Arvestades kõikide asjaosaliste tihedaid ajagraafikuid, peavad nad küll olema imeinimesed.

Need on ainult mõned näited, kuid paraku võib neid tuua veel palju.

Kui ma poliitikasse tulin, ütlesid mitmed meespoliitikud, et tee, mis sa teed, aga ära sa ainult nende «naiste teemadega» tegelema hakka.

Ma isegi sel hetkel ei mõelnud, mis need «naiste teemad» on, aga kui juba mitu meest mulle nii ütles, jäi see kõrvus kõlama. Olles poliitikas, tundub mulle, et meie ühiskonna probleem on just nimelt selles, et keegi nende naiste teemadega ei tegele või ei tegele õige nurga alt.

Kui mõtleme, mis on meie ühiskonnas kõige suuremad mured, siis jõuame peagi sinna, et need on väike sündimus ja suur väljaränne. Jah, ka vananev rahvastik on probleem, aga see on suurem probleem siis, kui sündimus on väike. Kõik laste heaoluga seotud teemad on probleemiks või isegi kui nad ei ole probleemiks, siis on need teemad, millega tuleb tegeleda, et need probleemiks ei saaks.

Seoses Postimehe arvamusliidrite lõuna teemaga «Eestlus avatud maailmas» korraldas postimees.ee oma lugejate hulgas küsitluse teemal, kes või mis ohustab eestlust kõige enam. 6061 vastaja hulgast (mis on päris suur valim) 49,9 protsenti vastas, et vähene sündide arv. Teisel kohal, 28,7 protsenti, oli eestlaste väljaränne.

Sündimusest rääkides ei tule vist kellelegi üllatusena, et kui naised otsustavad mitte sünnitada, siis lapsi lihtsalt ei sünni. Väljarände puhul ilmnes, et välja rändavad eelkõige noored naised. Statistikaameti andmetel on Eestist lahkunud naiste arv viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud, seitsme aastaga on lahkunud 4661 mehe kõrval 10 777 naist. Võrreldes 2007. aastaga on 15–19-aastaseid naisi Eestis 33 protsenti vähem ja võrreldes 2010. aastaga on nende arv kahanenud kümme protsenti.

Rein Taagepera kirjutas, et me ei saa küll täpselt ennustada laste arvu, aga me saame üsna täpselt ennustada noorte naiste arvu, kes üldse võiksid lapsi sünnitada. Kui noored naised lähevad riigist ära, siis sünnivad ka lapsed mujal.

Osalesin ühes saates, mis pidi rääkima väikesest sündimusest, ja seal väitis Hardo Aasmäe, et Eesti naised on oma soorollis läbi kukkunud, kuna meil sünnib vähe lapsi. Kui see oleks ühe mehe väide, siis võiks seda naljana võtta, paraku on see aga üsna laialt levinud seisukoht.

Andrei Hvostov rääkis laste valmisõiguse ideed riigikogu ees kaitstes, et turumajanduses võib lapse saanud naist võrrelda desertööriga, sest ta astub töötajate armeest välja ja temast saab rahvuslikku kogutoodangusse panustaja asemel mingiks perioodiks abivajaja, kes toob siia ilma veel ühe abivajaja. Mõneks ajaks. Teistele koormaks olemise tunne ei ole hea.

Eestis on vanemahüvitise näol emadele loodud erakordselt hea võimalus jääda lapsega pooleteiseks aastaks koju. See loob turvatunde, et lapse saamisel ei pea ema tundma oma elukvaliteedi märkimisväärset halvenemist. Samas paneb see tööandjad lastega naisi või potentsiaalseid emasid mitte armastama.

Ka ühiskondlik suhtumine on kahepalgeline: kui küsimus puudutab enda lapsi, siis ema olgu pigem kodus, kui aga kellegi teise (töötaja) lapsi, siis tulgu tööle tagasi. Jälle isiklikust kogemusest: kui tuli välja, et ootan last, siis kirjutas üks naisteajakiri (sic!), et petan valijaid, kuna saan lapse. Eks see peegeldab samuti ühiskondlikku suhtumist.

Teisalt on terve hulk naisi, kes ei taha lapsega kolme aastat kodus olla või tahaksid tööle naasta ka enne vanemahüvitise perioodi lõppemist. Kui võtta statistika, siis kõrgharitud naiste osakaal ühiskonnas on 37,3 protsenti, samas kui kõrgharitud meeste osakaal on 21,5 protsenti.

Üsna paljud neist kõrgharitud naistest soovivad kvalifikatsiooni hoida ja vähemalt mingis mahus tööd teha. Aga siin tulevad mängu teised küsimused: kuidas on korraldatud lastehoid, kas emal on võimalik töötada osaajaga, et pereelu ja tööd ühildada. Paraku kiputakse emalt eeldama samas mahus töötamist kui enne lapsega koju jäämist. See pole aga võimalik, ilma et keegi – see tähendab laps – kannataks.

Sooline palgalõhe on probleem, mis paneb naised end halvasti tundma. Miks peaksid naised leppima sellega, et neile makstakse väiksemat palka kui meeskolleegidele? Miks ei peaks nad tahtma liikuda sinna, kus neid hinnatakse samaväärselt? Kui naised ütlevad, et tunnevad end halvasti, sest töökohustused pole võrdselt jaotunud, neilt nõutakse nii sünnitamist, laste kasvatamist kui ka tööl võrdselt rabamist, nad ei ole rahul suure palgalõhega, siis ei ole olukorra lahendus tõdemuses, et probleemi tegelikult ei ole, kõik on hästi ja see on puudulik statistika. Punkt.

Tasub märkida, et kuivõrd lapsed on meie ühiskonnas ikkagi peamiselt naiste mure ja rõõm, siis kannatavad palgalõhe tõttu samuti eelkõige lapsed. Palju on üksikvanemaid, kes paraku on jällegi peamiselt naised.

Üksikvanema kodulehel avaldatud info järgi olid 2011. aastal 17,8 protsenti kõikidest lastega peredest üksikvanemaga pered (29 704). Loogiliselt, kui pooled abieludest lahutatakse, siis lähevad lahku ka umbes pooled vabaabieludest. Sellest lähtuvalt jääb umbes 7000 last igal aastal üksikvanemaga peresse ja umbes 34 protsenti neist lastest võib sattuda vaesusriski.

Eesti Statistika kvartalikirjas 2/2011 märgiti , et Euroopa Liidu 200 miljonist leibkonnast moodustasid 2009. aastal üksikemad 3,7 protsenti ja üksikisad 0,5 protsenti. Eestis oli selliste leibkondade osatähtsus kaks korda suurem, üksikemade poolest koguni suurim ELis – seitse protsenti.

Meie tulevastele põlvedele annavad suures plaanis väärtushinnanguid edasi emad ja õpetajad, kes on enamikus naised. Kui emad on kibestunud, siis kannatavad lapsed. Kui õpetajad on kibestunud, siis peegeldavad nad seda tagasi õpilastele, sealhulgas poistele, kes omakorda ei õpi naisi austama ega nendega arvestama.

Riigi tasandil näen, et naiste vähesus otsustustasandil mõjutab otseselt laste ja naiste käekäiku. Nende häält pole lihtsalt kuulda. Naised ei ole kuidagi paremad poliitikud kui mehed. Nad ei ole targemad, aga nad esindavad teistsugust vaadet, sest neil on teistsugune elukogemus kui meestel. Mõlemat on vaja. Kui naisi on meie ühiskonnas 53,9 protsenti, siis ei ole normaalne, et otsustustasandil on neid vähem kui 20 protsenti.

Mida siis teha, et naisi rohkem väärtustataks ja arvesse võetaks?

Esiteks. Sügisel on kohalikud valimised. Julgustaksin kõiki naisi valimistel aktiivselt osalema nii kandidaatidena kui ka valijatena. Parafraseerides Edmund Burke’i kuulsat ütlust In order for evil to flourish good men need to do nothing («Selleks et kurjus õitseks, ei pea head inimesed midagi tegema»): valed otsused sünnivad, kui head inimesed ei tee midagi. Naised peavad rohkem kaasa lööma ja sõna sekka ütlema.

Teiseks. Naised peavad tajuma oma väärtust. Nagu eespool kirjeldatud, on naiste käes eestluse elujõud ja püsimajäämine. Eesti ühiskond vajab naiste tasakaalukust ja empaatiat.

Kolmandaks. Naised peaksid hindama teiste naiste panust ja tegema koostööd. Palgalõhe vähendamine on sisuliselt ka naiste endi kätes, sest personalijuhid on enamasti naised. Emad peaksid õpetama oma poegadele naisi hindama ja austusväärselt kohtlema.

Vastus küsimusele, kas meie ühiskonnas väärtustatakse naisi ja kasutatakse ära naiste potentsiaali, on kindlasti individuaalne, aga paljude faktide ja väljaütlemiste valguses ütleksin pigem, et mitte piisavalt. Kohati tundub, et naisi ei ole meil olemas või ei panda neid tähele või ei arvestata nende arvamusega. Naised on olulised eestluse kestmiseks. Kui soovime, et Eesti püsiks, tuleb neid tähele panna ja kuulata, mis neil öelda on.

Allikas: Postimees, 12.04.2013 http://arvamus.postimees.ee/1200064/kaja-kallas-naiste-vaartus

Igal aastal, kui Eurostat teavitab avalikkust uuest meeste-naiste palgalõhe uuringust, kus Eesti jätkuvalt Euroopas halvas mõttes esimest kohta hoiab, tõmbub osa ühiskonnast kaitsesse. Probleem, mille taga nähakse väändunud metodoloogiat, taandatakse naisõiguslaste veidruseks või poliitiliseks propagandaks. Meedias kõnelevad firmajuhid, kes teavad, et nende ettevõttes küll nii ei ole, seega tõenäoliselt ka mujal mitte, tuuakse näiteid edukatest naisülemustest ja erialadest, kus naised meestest rohkem teenivad.

See, et statistika emotsioonitutes arvudes nähakse kaude süüdistust riigi, valitsuse, ülemuste või kogu meessoo aadressil on tõmmanud tähelepanu kõrvale probleemilt endalt. Fakt on see, et moel või teisel on Eesti naiste palk oluliselt madalam kui meeste oma ja meil on palgavahe suurem kui üheski teises Euroopa riigis. Ja ilmselt ka see, et selle taga on rida eelarvamusi, mida aasta-paariga olematuks ei tee.

Peamine argument, mis aastast aastasse palgalõhede tunnistamise vastu tuuakse, on see, et uuringus võrreldakse võrreldamatut: erinev palk pole mitte selle tulemus, et ühel ja samal kohal töötamise eest makstakse naisele mehega võrreldes kehvemalt, vaid selle, et naised töötavadki kohtadel, kus vähem palka saab. Tõenäoliselt ongi palgad võrdsemad neis ettevõtetes, kus kehtivad kindlad tunni- või tükitasud. Kõigis ettevõtetes see aga nii ei ole. Kõlab karmilt, aga enamasti kaupleb töötaja oma turuhinda arvesse võttes oma palga ise välja. Ja naised on sageli kehvemad kauplejad, rääkimata sellest, et neil on oma turuhinnast tagasihoidlikum arusaam. Ja ehk tõuseb ülemuse – sotsioloogide hinnangul nii mees- kui naisülemuse – käsi kergemini mehe kui naise palgatõusu allkirjastama.

Selle argumendiga seondub teine, vertikaalset segregatsiooni eitav: naisi on juhtide hulgas mitmeid, järelikult on ka nn klaaslae teooria kehtetu. Siin jäetakse tähelepanuta kaks detaili: see, et naisjuhid silma paistavad, on osalt ka selle tulemus, et neid on oluliselt vähem. Ja teiseks, ametipositsiooni hindamisel tuleks vaadata ka, mis seisab neis ettevõtetes keskastme juhi ametinimetuse taga – kas see tähendab alati suuremat palka või üksnes enam ülesandeid, kuid vaid tagasihoidlikku lisatasu.

Teine vastuargument puudutab meie statistikaameti uuringut, mis Eurostati 27-protsendise palgalõhe asemel 22-protsendist näitab. Kuid süüdistades Eurostati meie olukorra tegelikust halvemana näitamises, jäetakse tähelepanuta võrdlusmoment: milliseid andmeid Eurostat ka arvestusest välja ei jätnud, on ta sama teinud ka teiste Euroopa riikide puhul. Piinlikust esikohast statistikaameti uuring meid ei päästa.

Ja lõpuks, tõsi, üha vaiksemal häälel, ei ole kuhugi kadunud ka argument palgalõhe kaitseks: vajadus peret ülal pidada õigustab justkui suuremat sissetulekut. Tegelikkus on küll selles osas juba muutunud, kuid arusaamad ei ole veel tegelikkusele järele jõudnud.

See, et kaks sugupoolt on bioloogiliselt erinevad, ei peaks tööalaselt olema oluline. Rindade olemasolu või nende puudumine ei mõjuta kuidagi loogilist mõtlemist, adekvaatsust, innovatiivsust või usaldusväärsust töötajana. Et rindade eest veerandi võrra väiksema palgaga maksma peab, on õiglusest kaugel.

Järjekordses Eurostati uuringus Euroopa Liidu soolisest palgaerinevusest on Eesti jätkuvalt tagantpoolt esimesel kohal. Tõsi, on toimunud väike edasiminek: kui 2007. aastal oli Eesti mehe ja naise töötasu erinevus 31 protsenti, siis 2010. aasta näitaja on ümardatult 28 protsenti. Kuid positsioon edetabelis on sama: nagu varem, on ka nüüd sooline palgalõhe Euroopa Liidu riikidest just Eestis kõige sügavam.

Me võime asuda peaministri kombel vaidlema, et Eurostati metodoloogia pole seesama, mis meil siin Maarjamaal. Et me ei saa ju ometi olla kehvemad kui Kreeka või Itaalia. Ent muid Eurostati uuringuid kiidab valitsus igati heaks. Eriti just nende uuringutulemustega, mis meid ühes või teises küsimuses heast küljest näitavad, nõustutakse ilma ühegi küsimuseta.

Peaminister on korduvalt riigikogu liikmeid rahustamas käinud, et asi on kontrolli all. Kui 2011. aasta septembris nõudis riigikogu ühehäälselt valitsuselt soolise palgalõhe vähendamise tegevuskava, siis see, mida meile kolmveerand aastat hiljem Toompeal tutvustati, ei kannata kriitikat: sotsiaalministeerium oli välja töötanud teavituskava soolisest palgaerinevusest. Rahvaesindajatele püüti müüa kaupa, mille «parim enne» on juba ammu möödas – ehk midagi, mis on teada nagunii.

Kurioosne on fakt, et 85 protsendi ulatuses maksab Eesti palgalõhet teadvustava tegevuskava kinni Norra Kuningriik. Nagu teame, ei kuulu see rikas Põhjala riik Euroopa Liitu. Ent sootundlikule Norrale läheb väga korda Eesti soolise võrdõiguslikkuse räbal seisukord.

Norra valitsuse jaoks pole probleem sotsiaalselt ebaküpsele väikeriigile raha leida. Minul riigikogu liikmena on aga enam kui piinlik, et meie parempoolne valitsus laseb oma n-ö tegevuskava kinni maksta Norra sotsiaaldemokraatlikul valitsusel.

Mis siis ikkagi on palgalõhe, see meie haisev rahvuskala? Euroopa Liidus mõistetakse soolise palgalõhe all naiste ja meeste tunnipalkade erinevust majanduses tervikuna. Praegu on sooline palgalõhe Euroopa Liidus keskmiselt 16,2 protsenti. Tõsi, see näitaja ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega töökohtades. Kuid Euroopa Komisjoni analüüsi põhjal on neid tegureid arvesse võttes võimalik seletada kõigest umbes poolt palgalõhe suurusest. Teist poolt saab seletada naiste diskrimineerimisega tööturul, mis on tõenäoliselt üks peamisi palgalõhe põhjuseid.

Uuringu suhtes kriitilisel peaministril on õigus: Itaalias on palgalõhe väike. Kuid see ei sea kuidagi uuringu tulemusi kahtluse alla. Viieprotsendine sooline palgaerinevus tuleb seal sellest, et Itaalia naiste tööhõivemäär on madalam. Teisisõnu, miinimumpalgaga töölkäimise asemel eelistavad vähem haritud või kutseoskusteta naised jääda koju.

Palgalõhe tekib ka siis, kui osaajaga töötavate naiste osakaal on suur. Sellised riigid on Saksamaa ja Austria. Sooline palgalõhe on neis riikides vastavalt 22 ja 24 protsenti.

Mis Eestisse puutub, siis üks palgalõhe suuruse põhjuseid on vähene palgakorralduse institutsionaliseeritus. Vabamatest ja väiksemate piirangutega palgaläbirääkimistest võidavad enamasti mehed. Jäigemate palgasüsteemide puhul on erinevused meeste ja naiste palkade vahel tavaliselt väiksemad. Lühidalt: naised võidavad ametiühingutesse kuulumisest.

Teine oluline põhjus on Eestile omane segregeeritud tööturg. See tähendab, et meie naised on koondunud kas teatud erialadele või sektoritesse ja neil tegevusaladel on vastavalt keskmisest madalamad palgad. Kultuuri-, meditsiini- ja haridusvaldkond on need, kus põhiliselt töötavad Eestis naised.

Statistikaameti järgi oli 2010. aasta hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem kui mootorsõidukite lukkseppade tunnipalk (4,1 eurot). Seega võib täheldada, kui naised ja mehed koonduvad tööturul erinevatele tegevus- ja ametialadele, võib see põhjustada soolise palgalõhe ka sel juhul, kui sama töö eest makstakse kõigile täpselt sama palka.

Eesti puhul on paslik puudutada ka vertikaalse segregatsiooni teemat ehk seda, kui palju on juhtivatel kohtadel naisi. Eesti börsiettevõtete nõukogudes on naisi vähe. Tõsi, meil on ka börsiettevõtteid vähevõitu – 11. Vaid kolmes on naised enam-vähem euroopalikul tasemel esindatud. Üldiselt aga istuvad nõukogus laua taga tähtsalt pintsakud, sekka ei ühtki kleiti.

Sellest hoolimata ajas meie valitsus nagu põikpäine sõnn sõrad vastu Euroopa Komisjoni algatusele püüda selle poole, et börsiettevõtte juhtorganid oleks sooliselt tasakaalustatud: aastaks 2020  peaks neis olema 40 protsenti naisi. Peaminister aga korrutas hiljuti SDE fraktsiooni arupärimisele vastates nagu katkine grammofon, et kvoote ei ole ega tule. Imelik on kuulda sellist emotsionaalset karjet aastal 2013, mil Eesti ülikoolide lõpetajatest kolmveerand on naised.

Mida teha, et palgalõhet vähendada? Nagu öeldud, võõra rahaga elluviidav valitsuse tegevuskava (tegelikult küll teavituskava) on nõrk paber. Vaja on jõulisi samme. Näpunäiteid, mida teha, on sotsiaaldemokraatlikud naised MTÜ Kadri abil juba kaks aastat pakkunud. Kadrid on koondanud mitme partei ja organisatsiooni naisi, et 11. aprillil ehk Eesti naise võrdse palga päeval Tammsaare pargis meelt avaldada.

11. aprill on Eesti naise võrdse palga päevaks valitud seetõttu, et just 101 päeva aastas peab naine töötama Eestis enam kui mees, et sama palk välja teenida. Võrdluseks: Euroopa Liidus jõudis see päev kätte 28. veebruaril.

Nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal, oleme ka nüüd vormistanud valitsusele kirjaliku petitsiooni. Selles märgukirjas juhime tähelepanu soolisele palgalõhele kui Eesti ühiskonnas hädasti lahendamist vajavale probleemile.

Esiteks, soolise võrdõiguslikkuse seadus vajab ellurakendamist. See pea kümme aastat tagasi vastu võetud seadus kohustab tööandjat koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis võimaldaks jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.

Andmete kogumise korra ja andmete loetelu pidi kehtestama valitsus. Seda kohustust ei ole valitsus tänaseni täitnud, just nagu ei ole loodud ka seaduses ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Lihtne järeldus: valitsus eesotsas valitsusjuhiga peab ennast seadusest kõrgemal seisvaks.

Teiseks, avaliku sektori palgad peaksid muutuma täiesti avalikuks. Selle sammu on rahandusminister Jürgen Ligi ennekuulmatuks tunnistanud: mehel võib häbi hakata, kui näeb, et teine temast rohkem teenib. Kuid Eesti naised tahavad lihtsat asja: et sama töö eest saaks nii mees kui naine sama palka. Tahavad seda õigusega, mis on fikseeritud rohkem kui poolsada aastat tagasi ja millel baseerub Euroopa Liit oma Rooma lepinguga.

Kolmandaks, aeg on sealmaal, et börsiettevõtete nõukogude soolise jaotumise teemast edasi minna. Eesti naise võrdse palga päeva eel võiks rääkida juba ka riigiettevõtetest. Pean vajalikuks juhtida valitsuse tähelepanu naiste alaesindatusele riigile kuuluvate ettevõtete juhtkondades, nii nõukogusid kui juhatusi silmas pidades. Kes siis veel, kui mitte riik ei peaks sootundlikkusega eeskuju näitama. Härrased, käärige käised üles ja asuge seadust täitma, selle asemel et palgalõhet tuima tursa näoga tunnistada.

Allikas: Postimees, 11.04.2013 http://arvamus.postimees.ee/1198644/marianne-mikko-valitsus-peab-palgalohet-kiluks/