Skip to main content

Eesti saavutab võitluses inimkaubandusega üha vähem. Kadri Ibrus Eesti Päevaleht 28. juuni 2011

Eesti riik pingutas eelmisel aastal inimkaubanduse vastases võitluses niivõrd vähe, et kukkus USA valitsuse väljaantavas rahvusvahelises inimkaubanduse aruandes („Trafficking in persons report” ehk TIP-report) riikide arvestuses tervelt astme võrra allapoole.

Riigid on seal lahterdatud nelja astmesse ja kui veel mullu olime teisel astmel, siis nüüd langesime erilise tähelepanu all olevate riikide sekka, kus inimkaubandus on eriti suur probleem ja eelmise aasta jooksul ei tehtud jõupingutusi isegi rahvusvaheliste miinimumstandardite täitmiseks – veelgi halvem, tehti vähemgi kui tunamullu.

Raporti kohaselt on Eesti samal pulgal Nigeeria, Afganistani, Bangladeshi ja Kasahstaniga. Ülejäänud Euroopa riigid on samal ajal lahterdatud esimesse astmesse.
Loe edasi http://www.epl.ee/artikkel/599947 

Esimesed sammud Eesti Puuetega Naiste Liidu poole. Pressiteade. 11.06.11

Puuetega naised ja tüdrukud vajavad erilist tuge – nii on ära toodud Euroopa Nõukogu puuetega inimeste tegevuskavas 2006 – 2015. Eraldi artikkel puuetega naiste kohta on samuti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis.

Erivajadustega naiste eestkoste- ja esindusühendusena oleme sellele pööranud tähelepanu alates 1998.a., mil asutati Eesti Puuetega Naiste Ühing. Põhikirja järgi koondab Ühing erivanuses erinevate puuetega ja/või erivajadustega naisi ja tütarlapsi. Praktiliselt tehakse Ühingus tööd juba mõnda aega üle Eesti, kuna Ühingu juurde on loodud kolm osakonda: Lõuna-Eesti osakond, Põhja-Eesti osakond ja EPNÜ Viljandimaa filiaal. Samas pole need osakonnad juriidilised isikud ja nende tegevus koostöös kohalike omavalitsustega ja naisteühendustega on väga nõrk. Liikmetel on väga keeruline olnud kaitsta oma kui kodanike huve ja väljendada EPNÜ ühiseid huve.

EPNÜ põhiline tegevus on toimunud siiani Tallinnas. Samas on väga vajalik EPNÜ ideede ja eesmärkide elluviimiseks kaasata noori naisi ning aktiviseerida puuetega ja/või erivajadustega naisi tegema koostööd kohalike omavalitsustega, et oma probleemidele läbi organisatsiooni lahendusi leida. Puuetega naised vajavad omavahel suhtlemist ja koostöö edendamist Eesti suurimate naiste ühendustega kohalikul tasandil, et tunda endid õnnelike ja teadlike kodanikena.

10. juunil kogunesid EPNÜ Lõuna-Eesti osakonna liikmed Tartu Puuetega Inimeste Kojas, et kinnitada EPNÜ 2010.a. majandusaruanne ja arutleda Lõuna-Eesti osakonna edendamise üle juriidiliseks mittetulundusühinguks. Kaaluti nii plusse kui ka miinuseid. Koosolek võttis vastu otsuse, et EPNÜ Lõuna-Eesti osakonna tegevusjärglaseks saab Tartumaa Puuetega Naiste Ühing ja osakonna liikmed on automaatselt uue loodava ühingu liikmed. Eestvedajaks on Lea Tee.  Lea Tee koostöö partneriks ühingu moodustamisel on Dagmar Mattiisen Naiskodukaitsest.      

 

Mare Abner

EPNÜ juhatuse esinaine

56453468

EPNÜ teabepäev “Puuetega naiste tervis ja sportlik tegevus”

18. juunil toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses Endla 59 EPNÜ teabepäev „Puuetega naiste tervis ja sportlik tegevus“

Päevakava:

·         11:00 – 11:30  Registreerimine ja tervituskohv.

·         11:30 – 12:30  EPNÜ üldkoosolek: 2010 majandusaasta aruande ja plaanitud 2011.a. tegevuse kinnitamine; lühiarutelu, kuidas minna edasi, et Põhja-Eesti osakond liiguks Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühinguks? Kas liikmemaks aastas võiks olla 1.70 euro asemel 2 eurot?

·         12:30 – 13:30  Naiste tervis: inkotoa teenustest, uriinipidamatusest ning omastehoolduse süsteemist Eestis. Kõneleb Silva Põldmets.

·         13.30 – 14:00  Elutreenerid ja elutreeningust, alternatiivne terviseabi puuetega naistele. Kõneleb Anti Valk.

·         14:00 – 14:30  Lõunavaheaeg

·         14:30 – 15:30  Puuetega meeste ja naiste osalemine invaspordis, väheke soolist lähenemist. Kõneleb Signe Falkenberg, EILi peasekretär.

·         15:30 – 16:30  EPNÜ naiste arvamus sportlikust tegevusest ja rahulolu tervisega. Vestlust juhib EPNÜ juhatuse liige Jelena Pipper.

·         16:30 – 17:00  Teabepäeva lõpetamine, tagasiside lehtede kogumine head teed soovides.

 

Omaosalus kuni 2 eurot.

 

Moderaator Piret Mäeniit ENÜ-st

Teabepäeva rahastas Hasartmängumaksu Nõukogu

 

Ekspert: soorollide pealesurumine algab sünnihetkest. Merike Tamm

Eeldus, et lapsed käituvad vastavalt nende soole, tekib juba sünnihetkel ning seda süvendatakse kogu elu, kuid see võtab inimestelt ära terve rea valikuid tulevaseks eluks. Seetõttu püütakse spetsiaalse strateegiaga ühiskonna suhtumisi muuta.

Ettekujutus soole vastavast käitumisest algab põhimõtteliselt juba siis, kui ema last ootab, ütles sugupooleuuringute rühma kuuluv Anu Laas Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudist. «See avaldub juba titele riiete valikul,» lausus ta.

«Aga samamoodi läheb asi edasi – ühes uuringus küsiti emade käest, kuidas nende titt käitub. Kõik poiste vanemad olid veendunud, et tal on jõuline hääl, tugev titt. Kui sündis tüdruk, olid vanemad kindlad, et laps on õrn,» tõi ta näiteid.

«Uuringutes märgitakse, et gender ehk sotsiaalne sugu tähendab seda, mis inimeste hinnangul on mehelik ja mis naiselik. Vastavalt sellele hakatakse ise käituma ja oodatakse sellist käitumist ka lastelt,» rääkis Laas. «Seda suhtumist hakatakse jõustama – perekonnas, lasteaias, koolis, ka meedias.»

Et seda välja juurida, on ÜROs välja töötatud terve strateegia. «Juba lasteaias tuleks arvestada sooaspekti. Poisid ja tüdrukud on erinevad, nad ei pea saama samaks, aga stereotüüpide rõhutamine võtab neilt ära terve rea valikuid elus,» selgitas Laas.

Vähendab inimeste valikuid

«Kui tüdrukuid kasvatatakse teadmises, et tehnika ei ole sinu jaoks, siis tüdrukuid lähebki poistest palju vähem tehnilistele aladele edasi õppima. Poistele rõhutatakse, et tähtis on võitluslikkus, edukus, võim, juhtimine, domineerimine ja tahaplaanile jääb hoolivus ja õrnus, siis tegelikult võtame ära meestelt soovi minna lasteaiakasvatajaks, õpetajaks,» loetles Laas.

«Nii saamegi ühiskonna, kus jõupositsioonilt tehakse otsuseid, kus nõrgema poole hääl ei jõua otsustusprotsessidesse, naised töötavad hoolitsevatel erialadel nagu hariduses, meditsiinis õendus,» märkis Laas. «Ja kuna neil pole esindusorganeis piisavalt hääleõigust, ei suuda nad neil erialadel sõdida oma palga eest, mistõttu on terves maailmas nii, et seal, kus rohkem naisi kogunenud mingile erialale, kipub töötasu olema keskmisest madalam. Saame kurva pildi ühiskonnast.»

Uuringud, mis otsivad võimalusi, kuidas naised saaksid parandada oma positsiooni ühiskonnas, et neil oleks kõrgem palk, on jõutud ikka sinna välja, et seda ei saagi kuidagi muuta, kui otsustuskogudes istub enamus meesterahvaid.

«Sellepärast peetakse oluliseks, et naised läheksid volikogusse, riigikokku, oleksid edukad ministrikandidaadid – ja mitte ainult sotsiaalministri kohale, vaid ka rahandus- või kaitseministri kohale,» sõnas Laas.

Eesti ei aktsepteeri

ÜRO-s ja Euroopa Liidus on strateegia nimetus gender mainstreaming ehk sooaspekti arvessevõtmine. «Siin on välja töötatud lahendused eri valdkondade jaoks – hariduse, meditsiini, ka lasteaedade jaoks…»

Eri riigid on selle rakendamisega eri kaugusel ja kui näiteks Saksamaa on selle elluviimiseks väga suuri pingutusi teinud, siis Eestis seda ei aktsepteerita siiani.

«Meil pole ühiskondlikku konsensust, aga ükski minister ega kohalik omavalitsus seda strateegiat üksi ellu ei vii. Kui midagi on tehtud, siis ainult välise initsiatiiviga – näiteks Kuressaares ja Narvas vaadati eakate elu ja leiti, et vanadel meestel on hooldekodus halb olla, sest kõik on seal väga naistekeskselt korraldatud,» rääkis Laas.

Teadlik enese jälgimine

Tema sõnul tuleks lasteaias õpetada poisse ja tüdrukuid omavahel paremini suhtlema, et hiljem koolis ja täiskasvanueas oleks vähem konflikte. «Praegu on nii, nagu ka minu poeg ütles: loomulikult meie mängisime autodega oma autonurgas ja tüdrukud nukkudega. Omavahel mängimist peaksid lasteaiaõpetajad rohkem initsieerima.»

Samuti tuleks lastevanematel rohkem iseennast jälgida, et nad ei hakkaks last soorollide järgi liigselt paika panema.

«Kui ühiskonnas rohkem räägitakse, et pealesurutud mehe ja naise roll piirab lapse valikuid. Siis ehk ollakse rahulikumad, kui laps tahab teha ebatraditsioonilisi asju. Kui lapsevanemad on ise veendunud, et õige ongi see, mida laps tahab teha, ja ei põeta ühiskonna arvamusi, siis hakatakse survestama ka lasteaedu-koole ja välja võitlema rohkem vabadusi, et seal ei oleks ainult poiste-tüdrukute nurki,» arvas Laas.

«Siis oleks meie ühiskonnas rohkem hoolivaid mehi ja enesekindlaid, selge silmavaatega naisi, kes julgevad otsustada-vastutada, oleks me ühiskond tasakaalustatum ja õnnelikum,» lõpetas Laas.

Postimees 04.06.2011

http://www.postimees.ee/?id=459038 

Valutavate kätega naine teeb haiglavoodis käsitööd. Aime Jõgi, reporter

Merle Ritson (37) täidab oma haiglaravist ülejäävat aega kududes, hoolimata sellest, et põeb haigust, mis paneb valutama kõik ta liigesed, alates varba- ja lõpetades lõualiigestega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarses taastusraviosakonnas viibiv Merle Ritson annab oma heatujulisusega jõudu nii palatikaaslasele Milvi Kompusele kui taastusraviarstile Reet Tannele ja füsioterapeut Evelin Kriisale. Kõik nad kinnitavad, et nii tugevat tahet ja ergast vaimu ei kohta nende osakonnas just sageli.

Juba Merle Ritsoni palatiuksele koputades kostab seestpoolt naeruse suuga hõigatud «Jaa!».

Ust avades näeb voodil istumas särasilmset habrast naist, kes ei pane pealtnäha millekski kõiki neid sidemetaolisi tugesid ehk ortoose, millega on kinni tõmmatud viimne kui üks ta käe- ja jalaliigestest. Ka selgroogu toetab korsetitaoline tugi ning koguni ta peas on «kiiver», mis fikseerib lõualuud.

Need toed aitavad tal püsti seista ja liikuda ning iseendaga hakkama saada.

Vardad ja lõngakerad

Vardad koos lõngakeradega on Merle Ristonil öökapil haardeulatuses ja kuigi üle kümne minuti järjest ta kududa ei jõua, on tal esimese haiglasoleku nädalaga valminud puhketoa aknakaunistused ehk terve parv liblikaid ja mesilasi, kes oleksid haiglamajja lennanud otsekui säravast maikuu loodusest.

Merle Ritsoni loodud käsitööesemeid leiab ka paljude taastusraviosakonna töötajate laualt  – raviarst Reet Tanne toob näiteks vaadata oma inglikese, kes käivat arstiga õnnetalismanina kaasas koguni välismaal.

Merle Ritson on Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusraviosakonna sagedane patsient juba viimased neli aastat.

«See on mul siin nagu teine kodu,» ütleb ta, aga lisab, et hea toonuse taga on ka Viljandis elavate lähedaste ja sõprade toetus, samuti Viljandi füsioterapeudi Mikk Pärna ning nõelraviarsti ja psühhiaatri Kaiti Kuiva järjekindel töö.

Kuduminegi on talle otsekui ravi, sest see aitab näppudel liikuvust hoida.

Merle Riston ütleb, et juba enne kooli põdes ta läbi lastereuma, millele tollased arstid tähelepanu pöörata ei osanud, öeldes, et küllap on lapse väsimus ja tujutus tingitud lihtsalt kasvuraskustest.

Merle Ritson on arstide tõsisemas vaateväljas olnud varasest teismeeast peale, eriti viimased kümme aastat. Ta vaatab oma käsi ja jalgu ning hakkab nende poole viidates mõttes loetlema operatsioone, mida tal on tulnud üle elada, kuna liigestel on komme kasvatada luukasveid ehk eksostoose.

«Viis, seitse, üheksa, kümme… Jah, ütleme kümme operatsiooni,» sõnab Merle Ritson hooletult ja lisab, et praeguseks on ta saanud juba niivõrd tugevaks, et meeleheitesse ta enam ei vaju. «Ma ei juurdle selle kallal, miks mul niisugune haigus on ja mis saab kümne aasta pärast. Ma ärkan igal hommikul mõttega, et jälle tuleb üks tore päev. Ma ei pea ennast haigeks, need on vaid mu kehalised iseärasused. Haige olen ma siis, kui mul on kõrge palavik ja ma sellepärast voodist välja ei saa. Mul on aga kõik ju hästi.»

Ei kurda kunagi

Taastusraviosakonna füsio-terapeut Evelin Kriisa treenib Merle Ritsonit iga päev ja ütleb, et patsiendi liigeste liikuvus on taas paranemas.

Merle Ritson treenib end spetsiaalsete lingudega, kuhu kätt või jalga asetades kaotavad jäsemed oma raskuse. Nii saab jala- või käelihaseid suurema amplituudiga treenida, sest valupiir on kaugemal. Treening on vajalik selleks, et lihased ei kärbuks.

Evelin Kriisa ütleb, et Merle Ritson on oma füüsiliselt hakkamasaamiselt üks ta raskemaid patsiente, aga niisugune patsient, kes püsivale valule vaatamata kõige vähem kurdab.

Arvamus

Reet Tanne
TÜ Kliinikumi taastusraviarst:

Merle Ritson on meie kauaaegne patsient, kes põeb süsteemset sidekoe haigust, millesse on haaratud kõik ta liigesed.

Kõige märkimisväärsem on tema puhul aga see, et ta ei ole käega löönud ning on motiveeritud ise toime tulema.

Kui ta vahepeal oli juba ratastoolis, siis nüüd liigub küünarkeppidega.

Õppida on sellest loost seda, kui palju inimene ise oma hea tahtega võib ennast aidata. Ta edeneb kenasti, ja meie eesmärk on säilitada see, mis tal on, ning muuta jõudumööda üht-teist ka paremaks.

 

http://www.tartupostimees.ee/?id=448162 

Kampaania “Vägivald ei ole peresisene asi!”

Kampaaniakaarte saab allkirjastada Tähtvere Avatud Naistekeskuses Tartus, Näituse tn 3, 10.00-17.00, sissekäik õue poolt.

Kampaania aeg 23.05-30.05.2011 või kuni kaarte jätkub.

Kui Teil pole võimalik kohale tulla, kirjutage naistekeskus@gmail.com,leiame võimaluse kaartide kättetoimetamiseks

23.05.2011

Tähtvere Avatud Naistekeskus  on algatanud kampaania, et juhtida tähelepanu olukorrale, kus kriminaaljustiitssüsteem annab oma tegevuse ja otsuste kaudu avalikkusele signaali nagu oleks pereliikmete vaheline vägivald pere siseasi.Taoline tendents on vastuolus Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud vägivalla vähendamise arengukavas toodud põhimõtetega ning riivab paljude inimeste õiglus- ja turvatunnet. Seda näitab vastukaja meedia tähelepanu pälvinud ärimehe juhtumile, kes peksis aastaid oma naist ja poega ning kelle süüasjas lõpetati menetlus prokuröri taotlusel sest “tegemist on teise astme kuriteoga, milles süüdistatava süü ei ole suur ning kuna tegemist on peresisese tüliga, puudub asjas avalik menetlushuvi”.

Kampaania käigus saavad inimesed saata justiitsministrile, kelle haldusalas on vägivalla vähendamise arengukava täitmise koordineerimine, postkaardi nõudega, et riik peab kaitsma vägivalla ohvreid ja karistama vägivallatsejaid. Kampaaniat saab toetada ka Tähtvere Avatud Naistekeskuse Facebooki lehe kaudu.

Kampaaniat toetavad ja kaarte levitavad Eesti Naisühenduste Ümarlaud, Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaik, Järva Naiste Varjupaik, Pärnu Naiste Varjupaik, Raplamaa Naiste Varjupaik, Tartu Naiste Varjupaik, Valgamaa Naiste Varjupaik, Viljandi Naiste Varjupaik, Võrumaa Naiste Varjupaik, Tallinna Naiste Kriiskodu.

Kampaaniat koordineerib Tähtvere Avatud Naistekeskus : www.naistekeskus.ee

 

Mis saab pärast vabaabielu lõppu? Viktor Turkin, vandeadvokaat, advokaadibüroo Hansa Law Offices 10. mai 2011 07:30

Eestis sünnib rohkem lapsi vaba-abielust kui registreeritud abielust: 2009. aastal sündinud lastest 6435 vanemad olid registreeritud kooselus, 7717 vanemad aga vabaabielus, näitavad statistikaameti andmed.

Rohkem kui viiendik peredest elab vabaabielus.

Põhjusi, miks abielu registreerida ei soovita, on palju: ühe jaoks on vaba kooselu „proovi-abielu”, teine soovib abielust tulenevaid tagajärgi teadlikult vältida, kolmas ei hinda oma suhet perspektiivis eriti pikaks. Uuringud näitavad ka, et pärast lahutust või lesestumist ei kiirustata reeglina uuesti abielluma – kui leitakse elukaaslane, elatakse temaga meelsamini vabaabielus.

Vabas kooselus elavad inimesed peavad aga arvestama, et Eesti perekonnaseadus ei reguleeri abielueelseid ning abieluväliseid (vabaabielulisi) varalisi suhteid. Mees ja naine võivad küll pidada oma kooselu abielusarnaseks suhteks ning esitada teineteisele sama kõrgeid nõudmisi nagu registreeritud abielu korral, kuid ometi on sellise kooselu seaduslik kaitse hoopis erinev abieluga kaasnevatest õiguslikest tagatistest.

Eesti seadustes leidub sätteid, mis viitavad mitteabielulise kooselu tunnustamisele (elukaaslase õigus keelduda kohtumenetluses ütluste andmisest, pankrotiseaduses esineb võlgniku lähikondlase mõiste). Kuid ühise omandiga seostuvates küsimustes seisavad elukaaslased pahatihti silmitsi ebapiisava regulatsiooniga. Eluaseme ja muu vara ning ülalpidamisega seostuvad  konfliktid võivad olla vabaabielu lõppemisel keerukamad kui abielu lahutamisel. Kui kooselu sujub häireteta, ei peeta varaliste küsimuste korraldamist eriti oluliseks, probleemid kerkivad esile siis, kui ilmnevad tõsisemad märgid kooselu lagunemisest.

Vormistada kaasomandina

Seadusliku abielu puhul pole alust eeldada, et abikaasad peaksid oma varalisi suhteid reguleerima kokkuleppeliselt. Kuid vabaabielus olevad elukaaslased peaksid suhtuma teineteisesse pigem kui lepingupartnerid, kes pole teineteisega isiklikus plaanis seotud.

Toon ühe näite. Mees ja naine kolivad kokku, abielu nad ei registreeri. Enne kooselu algust on mehel ostetud pangalaenuga korter, mis jääb tema omandisse. Mees tasub kõik eluasemekulud (pangalaenu ja kommunaalmaksed), naine katab toidu, laste ja majapidamisega seotud kulud. Juhul kui see paar pärast kaheksa-aastast kooselu lahku läheb, naisel õigust omandile ei ole. Vabaabielu lõppemise puhul ei õnnestu reeglina rakendada õigust omandi jagamisele – naisel on teoreetiline võimalus nõuda kulutuste eest, mis ta nende aastate jooksul kandis, teatud kompensatsiooni.

Või teine näide: mees ja naine on võtnud ühiselt laenu, et soetada korter. Korter on ametlikult mehe omandis, laenumakseid tasutakse aga ühiselt. Kaaslaenusaajaks olemine ei tekita aga õigusi ostetud asjale, see tekitab vaid kohustusi.

Minu soovitus vabaabielus olevatele inimestele on: kui soetate ühiselt vara, vormistage see kaasomandina. Ühiseid kohustusi saab määratleda ka seltsingulepinguga, ent juhul kui seltsingulepingust võib välja lugeda, et vara läheb jagamisele, kuid kinnisturaamatus on vara vaid ühe poole nimel, tekib problemaatiline olukord.

Asjaõigusseaduse kohaselt eeldatakse nimelt alati kinnistusraamatu kannete õigsust.  Seega, kui puudub vastav kanne, siis puudub isikul eelduslikult ka vastav õigus. Eesti seadused kaitsevad omandit suhteliselt jäigalt ning nõuete esitamine teise isiku omandis oleva asja või sellest tuleneva kompensatsiooni osas peab olema väga mõjuvalt põhjendatud.

Seltsingulepingu olemasolu tunnustamise tüüpargumendina esitatakse sageli ühise kodu loomise kavatsust. Enesestmõistetavalt ei piisa siin üksnes kavatsusest ning väidetav seltsinglane peab tõendama ka ühise majapidamise ning ühiste vahendite olemasolu. Ainuüksi kooselu fakt pole aga piisav seltsingulepingu olemasolu tuvastamiseks.

Alusetust rikastumisest

Seltsingulepingu kõrval on veel üheks võimaluseks oma õigusi kaitsta esitada kahjunõue alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetu rikastumise õigusinstituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seaduse või tehinguga kohustatud. Näiteks kui üks isik teeb elukaaslase ainuomandis olevale, kuid ühise koduna kasutatavale elamule remondi- või parandus-töid, võib tulla hiljem kõne alla alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamine.

Veel üks näide: mees ja naine elasid koos aastaid ning neil oli kaks alaealist last. Ühist kodu planeerides ilmnes ootamatu tõrge: mehel oli Krediidiinfos üleval üks õiguslikult vaieldav võlg ning pank keeldus seetõttu ühise eluasemelaenu andmisest ja naine oli sunnitud võtma laenu ainuisikuliselt. Ostetud kinnisvara vormistati panga soovil laenutagatisena naise ainu-omandisse. Laenu tagasimaksmine toimus aga selliselt, et mees kandis mitu aastat iga kuu laenumakse naise pangakontole, kust pank selle maksegraafiku kohaselt maha arvestas. Lahkumineku järel ei tahtnud naine võimalikust kompensatsiooni maksmisest talle jääva eluaseme eest enam midagi kuulda. Minu hinnangul on käesoleval juhul mehel head võimalused esitada naise vastu nii seltsingulepingust kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue.

Vabaabielus võib kerkida ka küsimus, kuidas saab üks elukaaslane oma (või terve perekonna) varalisi huve kaitsta, juhul kui teise elukaaslase käitumine neid ohustab. Erinevalt perekonnaseadusest puuduvad siin spetsiaalsed kaitsemehhanismid (nt teise abikaasa nõus-olek või tehingu heakskiit), seetõttu on ka siin oluline roll poolte kokkulepetel. Asjaõigusseadus loeb vallasasja valdaja eelduslikult ka selle omanikuks, järelikult on võimalik kaasvalduse puhul eeldada ka kaasomandi olemaolu.  

Automaatse varaühisuse puudumine vabaabielus võib lahkuminekul põhjustada vaidlusi nii konkreetse õigussuhte olemasolu kui ka väidetavalt tehtud kulutuste osas. Kui mingil põhjusel osutub ebaotstarbekaks või võimatuks registrivara soetamine poolte kaasomandisse, tuleb edasiste tõendamisraskuste vältimiseks pooltevahelise kokkuleppega selgemalt fikseerida seltsingulepingu eesmärk ja sisu ning selle täitmisel tehtavad kulutused. Nii saab lahkuminekul oma õigusi paremini kaitsta. 

 

Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/artikkel/597647

Eestis on kogu euroliidu suurim sooline palgalõhe. Urmas Jaagant, toimetaja 10. mai 2011 08:27

Palgaerinevus Eestis on suurem erasektoris ning eriti välisomanduses olevates ettevõtetes, selgub sotsiaalministeeriumi avaldatud kogumikust „Sooline palgalõhe Eestis“.

Uuringu andmete põhjal on palkade hajuvus erasektoris ligikaudu kaks korda suurem kui avalikus sektoris ning välisomanduses olevates ettevõtetes umbes 2,5 korda suurem kui kodumaises omandis olevates firmades, vahendas Delfi.

Eestis on erinevus naiste ja meeste palkades EL-i liikmesriikidest kõige suurem. Eesti üldine sooline palgalõhe on aastatel 2000–2007 süvenenud, mehed teenisid Eestis 2007. aastal naistest keskeltläbi 30 protsenti kõrgemat palka, samas kui EL-is tervikuna oli sooline palgalõhe keskmiselt 15 protsenti.

Osa soolisest palgalõhest tuleneb sellest, et Eesti nais- ja meestöötajad on koondunud erinevatele tegevusaladele.

Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/artikkel/597682 

Soolise palgalõhe konverents „Räägime palgast!“

Sotsiaalministeerium korraldab 13. mail 2011 Tallinnas rahvusvahelise konverentsi „Räägime palgast!“, mille sihtrühm on poliitikakujundajatest tööandjateni nii Eestist kui teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest.

Konverentsil vaadeldakse lisaks naiste ja meeste palgaerinevuse statistilisele poolele soolist palgalõhet ka ajaloolises ja kultuurilises kontekstis ning arutletakse, miks on välja kujunenud meeste- ja naistetööd ning kas ja kuidas tekkinud olukorda muuta saab. Kogemusi jagavad lisaks Eesti esinejatele uurijad ja praktikud Rootsist, Norrast, Islandilt ja teistest Euroopa riikidest.

 

Eestis toimub juba mõnda aega elav debatt palgalõhe üle. Käibel on palju müüte ja arvamusi, millest kaugeltki kõik ei põhine faktidel. Konverentsiga soovib Sotsiaalministeerium tõsta debati taset ja tuua fookusesse lahendused, mida erinevad riigid on kasutanud.

Vaata konverentsi täpsemat ajakava ja esinejate tutvustusi vasakult menüüst, veebilehelt: http://secure.estravel.ee/paygap2011/

Konverentsile eelneb 12. mail  interaktiivne töötuba „Want to be the best? Be gender equal! Practical advice for employers – how do we close the pay gap in our organisation?", mida viivad läbi Rootsi ettevõtte Add Gender suurepärased juhid Pernilla Karlsson ja Jenny Claesson. Töötuppa on
oodatud tööandjad avalikust ja erasektorist ning see toimub inglise keeles (ilma tõlketa). Töötuba korraldatakse ka Tallinna Ülikoolis.

Interaktiivne töötuba Tallinna Ülikooli Mare hoone, Uus-Sadama 12. mai 2011

12. mail toimub konverentsile eelneval päeval interaktiivne töötuba „Want to be the best? Be gender equal! Practical advice for employers – how do we close the pay gap in our organisation?”, mida viivad läbi Rootsi ettevõtte Add Gender suurepärased juhid Pernilla Karlsson ja Jenny Claesson. Töötuppa on oodatud tööandjad avalikust ja erasektorist ning see toimub inglise keeles (ilma tõlketa). Töötuba korraldatakse ka Tallinna Ülikoolis.

15.00-18.00  Tahad olla parim? Ole sooliselt võrdõiguslik! Praktiline nõuanne tööandjatele – kuidas vähendada erinevust organisatsioonis. Jenny Claesson ja Pernilla Karlsson, Add Gender

Tahad olla parim? Ole sooliselt võrdõiguslik!

 

Idees sisalduvat väge saab mõõta selle tekitatud vastupanuga. Sooline võrdõiguslikkus tekitab suurel hulgal vastupanu. Ja see on tõeliselt suurepärane idee. Soolises võrdõiguslikkuses on peidus sotsiaalsed hüved, kasv, kasumlikkus ja innovatsioon. Kuid tuleb olla piisavalt julge ja arukas, et näha kõiki neid hüvesid ja kasutada õigeid vahendeid nende saavutamiseks. Käesolevas õpitoas saame selgust nende vahendite
kohta, mis on kasutusel soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel Rootsis.

Juhendajateks on Pernilla Karlsson ja Jenny Claesson Rootsi ettevõttest Add Gender. Selles võimsas idees on kätketud raha, aeg ja heaolu.

Rootsi seadusandluse ettekirjutusel peavad kõik Rootsi ettevõtted pidevalt tegutsema soolise võrdõiguslikkuse nimel ja see on nõndaviisi olnud juba 1990ndate algusest. Rootsis on tänaseks ohtralt võrdõiguslikkust toetavad innovatiivseid algatusi mitmetes valdkondades, alates lumekoristusest ja masinaehitusest kuni tervishoiu ja linnaplaneerimiseni välja. Ka Rootsis eksisteerib palgalõhe, kuid eesmärgiks on see minevikku jätta. Nii töötajate kui ka tööandjate hüvanguks.

 

„Las me näitame Sulle, kuidas olla julge ja arukas soolise võrdõiguslikkuse teostamisel oma ettevõttes või organisatsioonis,“ lubavad Pernilla Karlsson ja Jenny Claesson, Rootsi ettevõttest Add Gender.

 

Mida uut õpid?

 

–         Teadmisi läbiproovitud meetoditest oma organisatsiooni hindamiseks.

 

–         Sugupoolte teooria ja kuidas seda praktikas rakendada.

 

–         NN 3R-meetod, mis on lihtne vahend palju saavutamiseks.

 

–         Pilguheit sellele, kuidas soolise võrdõiguslikkuse nägemine teisest aspektides mõjutab lõpptulemust.

 Kui eesmärgiks on olla parim, siis on sooline võrdõiguslikkus võtmeks

Põhja-Rootsis paiknev mehaanikaettevõte Indexator otsustas suhtuda soolise võrdõiguslikkuse küsimusse täie tõsidusega. See samm võeti ette, kuna ettevõte tahab olla parim kõiges, mida nad teevad, nii praegusel hetkel kui ka tulevikus. Töö soolise võrdõiguslikkuse vallas tõi kaasa vähenenud haiguspäevade arvu, suurenenud tootlikkuse, kvaliteedi ja töökeskkonna paranemise. Majandusaasta aruannete kokkuvõtted näitavad, et püüdlused parema soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks on andnud ettevõttele rohkem kui üheprotsendilise tulemuslikkuse kasvu. Indexator on tänapäeval maailma juhtivaks ettevõtteks oma spetsialiseeritud valdkonnas, milleks on rotaatorid ekskavaatoritele ja metsatöömasinatele ning ettevõtte käive on üle 470 miljoni Rootsi krooni (ligikaudu 50 900 000 eurot). Sellise suurusjärgu puhul on üks protsent mahukas arv, eriti võttes arvesse teisi kvantifitseerimatuid mõjusid, mis kaasnesid aktiivse soolise võrdõiguslikkuse alase tegevusega. Näiteks seda, et me hetkel nendega uhkustame.

Teistsugune viis lumekoristusega toimetulekuks – tüüpiline näide Rootsist

Kui Rootsis algab lumesadu, keskendub lumekoristus traditsiooniliselt autojuhtidele ja suurematele teedele. Enamik inimesi kasutab aga väiksemaid ja jalgrattateid, mida mööda liiklemine on sadanud lume tõttu raskem kui mööda suurteid liiklemine. Samuti viivad vanemad lapsi lasteaeda ja kooli mööda väiksemaid teid. Ning naised eelistavad sageli jalutamist või jalgrattasõitu autoga sõitmise asemel. Kui lumekoristuse korraldamisse lisati soolise võrdõiguslikkuse aspekt, hakati keskenduma jalakäijate radadele ning jalgratta- ja väiksematele teedele. Miks? Sest tegu on avaliku teenusega. See julgustab inimesi ühistransporti valima, mis omakorda on keskkonnale parem. Kogukonnateenused toimivad sujuvamalt, inimesed jõuavad õigeks ajaks tööle ja kõik võidavad. Kogu ühiskond saab kasu sellest, kui avalikku teenust käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse perspektiivist. Mõelge, mida kõike on võimalik saavutada, kui vaid on julgust näha sugude võrdõiguslikkuse hüvesid.

Ettevõttest Add Gender

Rootsi ettevõte Add Gender on tegutsenud ettevõtjana soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas aastast 2008, pakkudes oma teenuseid kohalikele
omavalitsustele ning suur- ja väikeettevõtetele. Pakutavateks teenusteks on analüüsid, loengud, koolitused ja ekspertnõustamine. Meetodiks on
vaadelda maailma salutogeenilisena, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et lahenduste ja võimaluste leidmine tuleb enne probleemide leidmist.
Tuleb tõhustada juba toimivat ning selle tulemuseks on tunduvalt kiirem ja õnnelikum tee soolise võrdõiguslikkuse arengule. Miks nii? Kuna
tulevik on sooliselt võrdõiguslik.

Pernilla Karlsson on ettevõtte Add Gender asutaja ja tegevjuht. Ta on ka IHM Ärikooli haridusega sertifitseeritud projektijuht ja tal on bakalaureusekraad sugupoolte uuringute põhierialaga, mis on teadus selle kohta, kuidas sugupooled ühiskonnas toimivad ja üksteist vastastikku mõjutavad. Pernilla alustas loengupidamisega juba 17 aasta vanuses, mistõttu on tal praeguseks kogunenud juba üle kümne aasta kogemusi, kuidas leida ja rakendada soolise võrdõiguslikkuse väärtuslikku aspekti ettevõtetes. Pernilla on samuti Rootsi soolise võrdõiguslikkuse ärivõrgustiku ametiliidu juhatuse  eesistuja.

Jenny Claessin on olnud aastast 2009 Add Genderi turuvaldkonna juht. Ta on varem töötanud teenindusalal ning saanud hariduse sugupoolte uuringute ja poliitteaduste vallas. Jenny tunneb hästi organisatsioonikultuuri ning aitab klientidel parandada nii tööõhkkonda kui ka kulutasuvust.

Add Gender jätkab kasvamist ja evib laia alltöövõtjatest konsultantide võrgustikku ning nõuandvat kogu, andes oma lisaväärtuse nii ettevõtte
kui ka klientide heaks. 

 http://secure.estravel.ee/paygap2011/et/toeoetuba-toeoeandjatele.html