Sellest nädalast on Tartu südalinnas avatud Helen Valk-Varavini moekontor, kus saab tutvuda disaineri harukordse loominguga. Moekontoris on kombineeritud ehte- ja rõivabutiik ning ateljee, mis pakub võimalust esitada personaalseid tellimusi ja kohandada juba valmis disaintooteid vastavalt oma soovile.

“Moekontori eesmärgiks on teha minu looming klientidele kättesaadavamaks ja pakkuda hubast kohta, kus kohvitassi ääres koos kliendiga uute kleididisainide üle arutada” ütleb Helen Valk-Varavin. Moekontoris on juba müügil Valk-Varavini kevadine ehtekollektsioon, mida iseloomustavad disainerile omased ebatavalised detailid, luksuslikkus ja värvikus.

“Uues ehtekollektsioonis on kombineeritud mitu äärmust — ülinaiselikud ja õrnad lillornamendid ning teisest küljest julged pealuumotiivid” räägib Valk-Varavin. Seekordse kollektsiooni ehted on erakordselt laias värvivalikus, leidub nii kevadiselt mahedaid pastelltoone kui ka särtsakamaid ja erksamaid värve, ununenud pole ka klassikaline must-punane. Kogu see värviküllus on esindatud ka rõivakollektsioonis.

Moekontor on avatud aadressil Raekoja plats 20 ja huvilisi oodatakse teisipäevast laupäevani. Uudistega tasub end kursis hoida Helen Valk-Varavin Disaini Facebooki lehe või www.helenvalk.com kodulehekülje kaudu.

Allikas: Naistekas, 14.02.2012 http://naistekas.delfi.ee/ilumood/moeuudised/tartus-avas-uksed-eriline-moekontor.d?id=63917873

EPNÜ pöördus märgukirjaga Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna ja Eesti Puuetega Inimeste Koja poole seoses “Manifest 2” tõlkimisega:
Eesti Puuetega Naiste Ühing tõlkis ametlikult 2007.a. antud Manifesti 1 (http://www.epnu.ee/index.php?1,65), mis võeti vastu Brüsselis 22. veebruaril 1997.a. Elu on edasi läinud, palju on muutunud meie rahvusvahelises kui ka poliitilises elus. Seega on täiesti mõistetav, et selline Manifest vajas uuendamist.

Eesti Puuetega Naiste Ühing leiab, et Manifest 2, mis kinnitati 2011.a. mais Budapestis (http://www.epnu.ee/index.php?1,122) tuleb nii kiiresti kui võimalik tõlkida eesti keelde, et antud abimaterjal oleks kättesaadav meie puuetega inimeste aktivistidele ja poliitikutele.

Palun teatada EPNÜ-le, kas Sotsiaalministeeriumi Võrdõiguslikkuse osakonnal või Eesti Puuetega Inimeste Kojal on 2012. a. tegevusplaanis tõlkida eesti keelde „Euroopa puuetega tüdrukute ja naiste õiguste Manifest 2“?

EPIKoja vastus oli järgmine:

Eesti Puuetega Inimeste Koda kinnitab dokumendi "Euroopa puuetega tüdrukute ja naiste õiguste Manifest 2" vajalikkust. Kahjuks puuduvad Koja 2012 aasta eelarves vahendid ning võimalused tõlkida Manifest 2 eesti keelde.

EPIKoja koduleheküljele saame riputada inglisekeelse originaalmaterjali.

Lugupidamisega, Helen Voog

peaspetsialist

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Toompuiestee 10

10137 Tallinn

tel: +372 6616629

Alates 14.02.2012 asub Euroopa puuetega tüdrukute ja naiste õiguste Manifest 2 EPIKoja aadressil:

http://www.epikoda.ee/include/blob.php?download=epikmain1&id=1709

Eesti haigekassa maksab ravikindlustatud inimestele hüvitisi, mida Eestis on kolme tüüpi: töövõimetushüvitised, täiendav ravimihüvitis ning hambaravihüvitised. Kuidas neid taotleda ning kellel on neid õigus saada, sellest alljärgnevalt.

Ajutise töö-võimetuse hüvitis

Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida makstakse ravikindlustatud isikule, kellel jääb ajutise töövabastuse tõttu saamata sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, töövõimetuslehe alusel. Hüvitis arvutatakse eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel, ühe töövõimetuslehel oldud päeva tulu saamiseks jagatakse eelnenud kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu arvuga 365.

Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kord sõltub töövõimetuslehe liigist ja töövõimetuse põhjusest. Hüvitise saamiseks tuleb arstilt saadud töövõimetusleht viia tööandjale, kes lähetab selle omakorda haigekassasse. Haigekassa maksab hüvitise välja 30 päeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud dokumentide laekumisest haigekassasse.

Haigushüvitis

Haigestumise, karantiini, olme- ja liiklusvigastuse ning viimase tagajärjel tekkinud tüsistuse või haigestumise korral üldjuhul 1.–3. haiguspäeva eest hüvitist ei maksta. Alates 4. päevast maksab hüvitist tööandja 70% töötaja viimase kuue kuu keskmisest töötasust, haigekassa maksab hüvitist alates üheksandast päevast. Haigekassa makstava haigushüvitise määr on samuti 70%, kuid selle arvutamise aluseks on inimese eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.

Muudel juhtudel (nt kutsehaigestumine, tööõnnetus (sh tööõnnetus liikluses ja tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistus või haigestumine), riigi või ühiskonna huvide kaitsmisel ja kuriteo tõkestamisel saadud vigastus) maksab hüvitist vaid haigekassa, tehes seda töövabastuse teisest päevast.

Teisest päevast maksab haigekassa hüvitist ka juhul, kui töövõimetuslehe põhjuseks on terviseseisundile vastava töö andmine ja üleviimine kergemale ametikohale ning tööandjal polnud rasedale vastavat tööd anda. Kui tööandjal on viimati nimetatud põhjusega töövõimetuse perioodil töötajale kergemat tööd anda, hüvitab haigekassa kergemale tööle üleviimisega tekkinud palgavahe töövõimetuslehe esimesest päevast.

Raseda haigestumise ning tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste tõttu väljastatud haiguslehtede puhul tööandja hüvitist maksma ei pea, siis maksab haigushüvitist haigekassa alates 2. päevast.

Haigushüvitist on inimesel õigus saada 120, arstliku ekspertiisi otsuse korral kuni 182 päeva järjest. Maksimaalselt hüvitatakse 250 haiguspäeva aastas.

Töövõimetuspensionärile ja vähemalt 65aastasele töötajale makstakse hüvitist ühe haiguse korral kuni 60 päeva järjest ja kokku 90 päeva aastas.

Haiguslehe võib võtta ka pikemaks ajaks, kuid siis haigushüvitist enam ei maksta.

Sünnitushüvitis

Kui sünnib laps, on tööl käival tulevasel emal lapsega kodus olemiseks õigus võtta sünnituspuhkust ning saada sünnitushüvitist. Seda makstakse üldjuhul 140 päeva eest, sünnituspuhkuse esimesest päevast 100% eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

Kui naine on lapsehoolduspuhkusel ning rasestub sel ajal uuesti, on tal õigus võtta uus rasedus- ja sünnituspuhkus ning saada uuesti ka sünnitushüvitist.

Selleks tuleb lapsehoolduspuhkus katkestada ja esitada tööandjale avaldus.

Hooldushüvitis

Hüvitist makstakse haige pereliikme põetamise esimesest päevast ja 80% määraga eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Alla 12aastase lapse põetamisel makstakse hüvitist kuni 14 päeva eest ühe haigusjuhu kohta.

Muudel juhtudel saab hooldushüvitist kuni 7 järjestikuse päeva eest.

Lapsendamishüvitis

Alla 10aastase lapsendamisel saab hüvitist kuni 70 päeva eest 100% määraga eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

Täiendav ravimihüvitis

Kallite ravimite kasutajad või kroonilised haiged, kes peavad ravimeid tarvitama pika aja vältel, saavad taotleda täiendavat ravimihüvitist. Täiendavat ravimihüvitist maksab haigekassa siis, kui inimene on soodusravimeid ostnud rohkem kui 384 euro eest kalendriaastas. Hüvitise suurus sõltub kulunud summast, maksimaalselt makstakse kindlustatule seda 623 eurot.

Täiendavat ravimihüvitist arvutatakse kalendriaastas soodusravimitele kulutatud summast, millest lahutatakse inimese omaosalus ja ravimi hinnaosa, mis ületab piir- või hinnakokkuleppe hinda. Hüvitise arvestamisel ei võeta arvesse käsimüügiravimitele ja soodustust mitteomavatele retseptiravimitele tehtud rahalisi kulutusi.

Täiendava ravimihüvitise taotlemiseks peab kindlustatud isik või tema seaduslik esindaja haigekassale ühel korral esitama avalduse. Edasi peab haigekassa ise ravimikulude üle arvestust ja ostutšekke, korduvaid avaldusi vms esitama ei pea. Avalduse võiks teha ka siis, kui inimene pole oma kulutuste suuruses kindel. Ning selleks, et kõik sujuks, tuleb haigekassat kindlasti teavitada isiku- või pangaandmete muutustest.

Avaldust saab esitada riigiportaali eesti.ee kaudu, posti teel haigekassa klienditeenindusbüroosse saates, tuua avaldus klienditeenindusbüroosse või saata avaldus digitaalselt allkirjastatuna e-posti teel. Täiendava ravimihüvitise taotlemise avalduse blankett on saadaval haigekassa klienditeenindusbüroodes, Eesti Posti postkontorites ning haigekassa koduleheküljel. Kui avalduse esitab kindlustatu seaduslik esindaja, peab ta avaldusele lisama koopia esindusõigust tõendavast dokumendist.

Hüvitis kantakse pangakontole 25. aprilliks, 25. juuliks, 25. oktoobriks ja 25. jaanuariks.

Hambaravihüvitised

Hambaravihüvitise saamiseks peab olema kehtiv ravikindlustus ning ravi võib saada kõikjal Eestis.

Hambaravihüvitis

Hambaravihüvitist saavad vähemalt 63aastased inimesed ning vanadus- ja töövõimetuspensionärid 19,18 eurot aastas. Rasedad, alla 1aastase lapse emad ja suurenenud hambaravi vajadusega inimesed saavad hüvitist 28,77 eurot aastas.

Hüvitise saamiseks on vaja esitada haigekassale avaldus, tasumist tõendav dokument (näiteks tšekk) ja vajadusel arstitõend (rasedad ja suurenenud hambaravi vajadusega inimesed). Haigekassa kannab hambaraviteenuse hüvitise kindlustatud isiku pangakontole hiljemalt kuue kuu jooksul avalduse laekumisest.

Hambaproteeside hüvitis

Sellele hüvitisele on õigus vähemalt 63aastastel inimestel, vanadus- ja töövõimetuspensionäridel. Kolme aasta kohta makstakse hüvitist kuni 255,65 eurot.

Hüvitise taotlemiseks on kaks võimalust.

Esiteks võib esitada avalduse proteeside tegijale, kes võib arvest maha võtta kuni 255,65 eurot.

Teise võimalusena tuleb esitada avaldus koos proteeside tegija antud arve, originaaltšeki või muud tasumist tõendava dokumendiga haigekassale.

Haigekassa maksab hüvitise välja 90 päeva jooksul pärast nõutavate dokumentide laekumist haigekassa piirkondlikku osakonda.

Allikas: Õhtuleht, 14.02.2012 http://www.ohtuleht.ee/464494#.Tzn6feNigQQ.facebook

“Mul ei ole kelleltki abi oodata. Viis aastat üliinimlikke pingutusi on mind invaliidistanud, olen kaotanud oma väljanägemise ja tervise. Nüüd koputab ka vaesus uksele,” ohkab naine, kes on viis aastat hooldanud voodihaiget sugulast. Ta on Eestis üks tuhandetest, kes hoolitseb oma lähedase eest paari-kümne euro eest kuus.

Tallinlanna Karin (68, nimed muudetud) pidi oma 76aastase õe Marika hooldajaks hakkama viie aasta eest. "Ta sai insuldi. Haiglast koju tõin sügava puudega voodihaige. Arstide sõnul tabas teda insuldi raskeim vorm," räägib Karin, kes siis ei osanud veel ettegi kujutada, mis teda ees ootab.

Paberitel puudub seos tegelikkusega

"Kui pereliikmega midagi juhtub, on inimesed šokis. Abi pole kuskilt saada. Nad peavad kogu info nii ravivõimaluste kui ka hooldusvahendite kohta ise otsima. Kui tahtsin Marikale rehabilitatsiooni, pidin 83 kohta läbi helistama, et saada teada – teda ollakse nõus rehabilitatsioonile võtma vaid Tapal. Seejuures hooldama pidanuksin selle viie päeva jooksul haiglas teda mina ise," leiab Karin, et riiklik toetussüsteem lonkab kahte jalga.

Ta nimetab olukorda variserlikuks. "Võiks ju kohe öelda, et raha pole, saage ise hakkama. Selle asemel hakatakse selgitama, kui hästi kõik on. Antakse tulevasele hooldajale virn materjale – töötage läbi ja kõik saab lahendatud," räägib Karin, kuidas alguses temasse lootust süstiti. Nüüd, viis aastat hiljem tõdeb ta, et see ongi sotsiaalosakondade viis asju ajada – inimestele jagatavatel paberitel puudub seos tegelikkusega.

Oma jutu kinnituseks näitab Karin kohalikule linnaosavalitsusele lähetatud konkreetsete küsimustega kirja, millele vastuseks ta sai mitu lehekülge teenuste kirjeldusi. Marikale ei sobi neist ükski.

"Hooldajana tuleb mul hakkama saada olukorraga, mis on problemaatiline tervele sotsiaalhoolekandele. Ma pingutan, sest Marika on mulle kallis inimene. Kuid – ükski inimene ei saa olla põetaja-ravija-füsioterapeut-logopeed-juuksur-raamatupidaja-massöör ühes nahas. Kõigi nende abi minu õde aga vajab," räägib Karin. Tema sõnul on kogu loo iroonia see, et Marika oli omal ajal meditsiinitöötaja, kes ei keelanud ka nädalavahetuseti kellelegi vajalikku abi. Ńüüd peab ta ise hakkama saama.

Karin on füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja ja logopeedi palganud oma säästude eest. "Ma olen saanud seda teha, mul on olnud töö. Lähiajal jään aga sellest ilma," poetab ta.

Mis siis saab? "Ma ei tea, mõtlen õudusega, et vaesus on ukse taga ootamas," ohkab ta.

Seni maksis Karin kogu oma palga, 700 eurot, abilistele. "Elame kahest pensionist, mis on kokku samuti umbes 700 eurot. Sellest maksame üüri, ostame põetusvahendid, ravimid ja süüa, järele ei jää midagi. Linnaosavalitsusest pole rahalist abi loota, meie sissetulekut peetakse suureks," kirjeldab ta.

"Viis aastat on mind invaliidistanud."

Karini päevad on neli viimast aastat olnud ühesugused; ta tõuseb hommikul pool seitse, peseb õde ja paneb talle puhtad riided selga, annab süüa, upitab ta ratastooli, vinnab teleka ette ja läheb tööle.

Päeval käib Marikat vaatamas Karini palgatud sotsiaaltöötaja, kes kahe kokkulepitud tunni jooksul annab talle süüa ning vahetab pampersi. Kui hoolealune on väsinud, vinnab sotsiaaltöötaja ta voodisse. Söögi on Karin valmis teinud. See tähendab, et mõnel päeval istub Marika hommikust õhtuni teleka ees, mõnel päeval poole vähem.

Õhtul jõuab Karin koju kell seitse. Jälle sama ring – hoolealune puhtaks, süüa ning üheskoos telekat vaatama. Nii aastast aastasse. Kogu selle töö eest saab ta 25 eurot toetust kuus.

"Ma olen palju põetusnippe ära õppinud. Aga viis aastat üliinimlikke pingutusi ning kahe inimese elu elamist on mind invaliidistanud. Ma olen kaotanud nii oma väljanägemise kui ka tervise," räägib Karin tõsiselt.

Teda kimbutavad vereringehäired. Ette tuleb päevi, kui ta ei saa voodistki tõusta. "Kiirabi on pakkunud, et viib mu haiglasse. Aga ma ju ei saa minna, mis mu õest siis saab?" küsib Karin nõutult. Kiirabi on tal soovitanud Marika lihtsalt koju jätta.

Aga mis siis saab, kui noorema õe endaga ükspäev midagi juhtub?

"Ma ei tea. Ilmselt siis sureb Marika ära. Ta ei suuda ju ka rääkida, ta ei ole võimeline abi kutsuma. Kes meid siit ikka otsida oskab," ohkab Karin.

Tosin aastat oma poega hooldanud Urve (55) nendib samuti: riik ega kohalik omavalitsus ei suuda inimesele tema kodus hooldusabi anda.

Urve poeg Ain, kes pool aastat tagasi suri, põdes rasket lihasehaigust, Duchenne’i lihasdüstroofiat. Poiss hääbus omaste silme all tasapisi, elurõõmsast põnnist sai algselt ratastoolis istuv invaliid ja seejärel sügava puudega voodihaige.

Viimased aastad vajas Ain hingamiseks hingamisaparaati, mis oli torudega ühendatud tema kõrri. Poissi toideti sondi kaudu otse kõhtu.

"Iga päev kulus mul hingamistorude puhastamiseks 8–10 tundi," räägib ema, et pidi selle kunsti ära õppima. Kõige pikem aeg, mis torude puhastamiseks läks, oli 21 tundi. Ehk teisisõnu – Ain vajas hooldust sõna otseses mõttes ööpäev läbi.

Seepärast pidi Urve lõpuks loobuma ka töökohast ja pühendama end ennastsalgavalt ainult pojale. Ja sai selle eest tasu 26 eurot.

"Me elasime Aini töövõimetuspensionist ja puuderahast, sellest suur osa kulus põetus- ja hooldusvahenditele. Kui abikaasat poleks olnud, poleks me toime tulnud," kõneleb Urve. Kuid poja hooldamine pani põntsu ka peresuhetele: praegu on käimas abielulahutus.

Voodihaiged vegeteerigu?

Urve ütleb, et kui ema armastab oma last, ei ole muud võimalust, kui teda kodus hooldada. "Arstid ütlesid, et temasugustele patsientidele ei olegi Eestis kohta. Ainus võimalus oleks paigutada nad intensiivraviosakonda. Kuid elu seal pole ju kellegi elu," nendib ta.

Teisalt soovitasid arstid Urvele puhkust: "No võtke kas või nädalake!" "Aga – selgus, et Eestis polegi kohta, kuhu selliseid haigeid hooldaja puhkuse ajaks panna!" lausub ta nõutult.

Mitu aastat 365 päeval aastas 24 tundi tööd laastas Urve tervise – tal on selg haige ning valud kiirgavad ka jalga. "Tööl käin ma suurte valudega," tunnistab ta ja tänab taevast, et tööd üldse on. Omal ajal juhi abina töötanud naine on kodus oldud aastatega muutunud tööturul konkurentsivõimetuks. Praegu töötab ta veerandkohaga lasteaia majahoidjana ja teist samapalju vallas koristajana.

Karin ja Urve tunnistavad oma kogemusele toetudes mõlemad, et ei usalda Eesti hooldus- ja meditsiinisüsteemi.

Urve räägib, et kui Ain oli selgrookorrigeerimisoperatsioonil haiglas, ei saanud ta öösel tema juures olla. "Unustasin aga midagi palatisse, läksin tagasi ja leidsin sealt lämbuva lapse. Ta oleks lämbunud vaatamata sellele, et õde oli üle koridori oma laua taga," ütleb Urve.

Karin poetab karmilt, et olgu hooldekodud kui uhked tahes, ei ole seal voodihaigetega tegelemiseks piisavalt personali, nii et nad on mõeldud seal vaid vegeteerima. "Ühes kohas küsiti mult, et neil on 80 haige peale üks füsioterapeut, kas ma mõtlen ka, mida ma tahan." Ka on mõlemad naised veendunud, et riik suunab oma lähedaste eest hoolitsevad ja iga päev rasket tööd tegevad inimesed otse vaesusesse, sest veerandsaja euroga kuus ei suuda keegi ära elada.

Allikas: Õhtuleht, 11.02.2012 http://www.ohtuleht.ee/464162

Riigikogu komisjon hakkas muutma koos ekspertidega kokku seatud eelnõu.

Inimkaubanduse eelnõu hakati selle kõige viimases etapis, kui see oli juba valitsuses kinnitatud ja ka riigikogus esimese lugemise läbinud, äkki veel oluliselt muutma. Ohvritega tegelevate spetsialistide hinnangul ei ole muudatused ohvrite huvides.

Justiitsministeerium on uut inimkaubanduse eelnõu koos laiahaardelise ekspertide grupiga välja töötanud alates 2010. aastast. Töörühmas osalesid peale justiits-, sise-, välis- ja sotsiaalministeeriumi ametnike ohvritega tegelevad MTÜ-d, prokurörid, kes inimkaubandusjuhtumitega kõige rohkem kokku puutuvad, ja ka spetsialistid politseist. Eelmise aasta suvel kinnitas valminud versiooni ka valitsus ning see jõudis riigikokku eelmisel sügisel ja läbis seal esimese lugemise. Kuid nüüd otsustas õiguskomisjon eelnõu muutma hakata ja kaugeltki mitte üksnes kosmeetiliselt. See oli teisipäeval omamoodi üllatuseks valdkonna spetsialistidele, kes on poolteist aastat justiitsministeeriumi loodud töörühmas koos käinud, sest nende arvates on eelnõu sisu nüüd olulisel määral muudetud ja mitte ohvrite huvides. Eile toimus õiguskomisjonis uus istung, kuhu läksid kohale ka ohvritega tegelevad MTÜ-d.

„Leiame, et õiguskomisjonis esitatud muudatusettepanekud halvendavad inimkaubanduse ohvrite olukorda ja ei taga ohvrite kaitset, lisaks puudub inimkaubanduse lapsohvrite kaitse,” rõhutas MTÜ Eluliin juhatuse liige Eda Mölder. Näiteks on Möldri sõnul uuest versioonist välja heidetud haavatavuse mõiste.

Allikas: Eesti Päevaleht, 10.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/kas-lapse-prostituudiks-ahvatlemist-peaks-karistama-ainult-rahatrahviga.d?id=63898807

Sadakonnast tantsijana tööle suundunud naisest paljud pidid hoopis intiim­teenuseid osutama.

Eile vahistas prokuratuur ametlikult pelgalt striptiisitaride vahendamisega tegeleva agentuuri Eurostrip juhi Indrek Mandre. Kinni peeti mees nüüd aga kahtlustatuna prostitutsiooni vahendamisele kaasaaitamises pika aja jooksul. Eilsest alates viibib ligi sadakonda naist ühte Luksemburgi klubisse vahendanud Mandre kauni augusti alguseni vanglas.

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus taotles eile esialgu 48 tunniks kinni peetud Mandre vahi alla võtmist eeluurimise ajaks ja kohus rahuldas selle, võttes Mandre vahi alla kuueks kuuks.

Eesti Päevalehele oli nõus oma loo ära rääkima ka üks naine, kelle Mandre vahendas Kreekasse. Ka tema sõnul ootas teda seal ees hoopis teist laadi töö, kui Mandre talle esialgu lubanud oli. Ehk eeldati intiimteenuste pakkumist, millest ta keeldus. „Mul olid enesetapumõtted, et ma ei vea välja nendes tingimustes, ma ei saa niimoodi elada. Mõtlesin, kuidas tappa, et oleks vähem valus,” rääkis naine. „Mul oli nii sügav depressioon, et istusin seal klubis kohal ega suutnud midagi teha. Mult nõuti võlgade maksmist: kohe esimesel päeval olin võlgu, sest pidin tasuma lennupiletite eest. Helistasin Mandrele, et meie lepingut ei täideta. „Sa ütlesid, et hakkad meid kaitsma, lepingu järgi sa pidid seda tegema.” Ta ütles, et püüab läbi rääkida. Aga neid tingimusi ikka ei täidetud. Ma ütlesin, et tahan ära tulla. Aga Mandre ütles, et piletid pead ju tasa tegema. Ta ei teinud mitte midagi meie kaitseks.” Selle naise loost loe esmaspäevasest Eesti Päevalehest.

Allikas: Eesti Päevaleht, 11.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/mandret-kahtlustatakse-kupeldamisele-kaasaaitamises.d?id=63904121

Samas ka: Riigiprokurör: kutsume Mandre ohvreid üles endast teada andma. Kadri Ibrus

Kriminaalmenetluse praeguses seisus peaks võimalikele ohvritele olema tagatud julgus läbielatust vabalt rääkida.

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus kutsub kõiki inimesi, kes tunnevad end Indrek Mandre tegevuse ohvritena, üles endast teada andma.

Sooviksin teha üleskutse ning paluda riigiprokuratuuri või keskkriminaalpolitseiga ühendust võtta kõikidel neil naistel, kes on Indrek Mandre ja Eurostripi kaudu sattunud tööle välisriiki ja kellelt on eeldatud intiimteenuste osutamist.

Allikas: Eesti Päevaleht, 11.02.2012 http://www.epl.ee/news/eesti/riigiprokuror-kutsume-mandre-ohvreid-ules-endast-teada-andma.d?id=63904149

Loe ka samal teemal artiklit Eesti Päevalehest: "Vaimupuudega tüdruku kupeldajad mõisteti vangi. Kadri Ibrus"

Anu Loigu (37) jaoks oli teise lapse ilmaletulek alguses suur vapustus, kuid praeguseks on Downi sündroomiga Lote-Liisi ema elu heas mõttes pea peale pööranud ja toonud nende peresse palju arenguid, kirjutab ajakiri Naised.

Tallinna linn loodab lähiaastatel käivitada telehoolduse projekti, mis aitaks sotsiaaltöötajatel vanureid jälgida teleri vahendusel toimuvate seansside kaudu.

«Eaka inimese teleri külge pannakse kaamera ja temaga lepitakse kokku kindlad seansiajad,» kirjeldas Tallinna abilinnapea Merike Martinson, kuidas telehooldus välja nägema hakkab. Ühe sotsiaaltöötaja hoole alla on paarkümmend eakat, kellega siis vastavalt kokkuleppele võetakse ühendust kas iga päev või üle päeva.

Kindlasti ei tähenda telehooldus Martinsoni sõnul seda, et eakat ööpäevaringselt teleri vahendusel jälgima hakatakse. Rootsis näiteks tuletatakse eakale meelde, kas ta on oma hommikused rohud ära võtnud, uuritakse, kuidas ta ennast tunneb ja kuidas ta kodus hakkama saab.

Teleseansid annavad eakale abilinnapea sõnul turvatunde ja kergendavad ka sotsiaaltöötajate elu. «Selle asemel, et minna vaatama, kas ta saab hakkama, saab sotsiaaltöötaja võtta ühendust ja tal on info olemas, kas on vaja minna või mitte,» rääkis abilinnapea. Ka saab seda süsteemi kasutades kodus oleva vanainimese kaasata sotsiaalkeskuse tegevusse.

Martinson meenutas oma paari aasta tagust Soomes-käiku, kui ta esines Espoo sotsiaalkeskuses. Tema esinemine kanti telehoolduse kaudu üle ning sellega liitusid mitmed kodus olevad eakad, kes talle ka telesilla vahendusel küsimusi esitasid. Martinsoni on sõnul on nii Soomes kui Rootsis selline telehooldus juba ammu kasutusel ning on saanud täiesti igapäevaseks. Millal telehooldus pealinna eakate kodudesse jõuab, ei osanud abilinnapea täna veel öelda.

«Kui oleksid olnud head aastad, nagu 2006 kuni 2008, siis me oleksime selle juba sisse viinud,» sõnas Martinson. Ta lisas, et kui telehoolduse raha õnnestuks saada mõne välisprojekti abil, siis ei oleks selle elluviimisel mingeid takistusi. «Kui Tallinn peab oma vahenditest rahastama, siis see oleks raske ülesanne,» möönis Martinson.

Pealinna esimene taotlus Interregi programmist lükati küll tagasi, kuid linnal on kindel plaan uus taotlus esitada. «Ma olen optimist ja usun, et lähiaastate jooksul hakkame seda arendama,» kinnitas Martinson.

Kui paljusid Tallinna vanureid hakatakse teleri vahendusel jälgima, pole ka veel teada. «Koduhooldusel on meil inimesi 1000 inimest ja nende hulgas osa kindlasti võiks olla telehoolduses,» arvas abilinnapea. Ka osa paarisajast häirenupusüsteemiga liitunud eakast võiks olla hoopis telehoolduses. «Pilootprojektis me võiksime alustada 10 või 20 inimesega ja kui see on juba olemas, siis see laiendamine on tunduvalt odavam,» sõnas Martinson.

Telehoolduse näol on tegemist videokonverentsi süsteemiga, mille platvormi töötab välja Elion. Tehniliselt näeb asi välja nii, et teleri külge ühendatakse digiboksi meenutav seade ja videokaamera. «Eelis eaka inimese jaoks on selles, et asja saab juhtida teleripuldi abil. Arvutit paljud vanainimesed kardavad, aga teleriga on kõik harjunud. Samuti on pea igas kodus ühenduse pidamiseks vajalik telefoniliin,» rääkis sotsiaal- ja tervishoiuameti arendus- ja haldusosakonna juhataja Raivo Allev.

«Näiteks saab telesilla kaudu juhendada ravivõimlemist. Kui kõik seda teenust vajavad eakad inimesed ükshaaval läbi sõita ja igaüht eraldi juhendada, kulub väga palju aega, telehooldusega saab teenindada paljusid inimesi korraga. Samuti saab selle kaudu uurida, mida on inimesele apteegist vaja tuua ja samal ajal erinevalt telefonist siiski näha inimese nägu ja nii hinnata ka tema tervislikku seisundit,» tõi Allev näiteid telehoolduse kasutusvõimalustest.

Allikas: Postimees, 08.02.2012 http://www.tallinnapostimees.ee/732652/tallinn-tahab-teleri-kaudu-eakaid-hooldama-hakata/

Tants EKA hoone ümber meenutab, et kunst on Eesti riigis sama hea kui võrdne puudega. Kunstnik on puudega inimene, kes ei teeni raha. Meie väärtustame inimesi, kes toovad sisse. Kunst ei too sisse. Puudega inimene ei too sisse. Tegeleda päris töö kõrvalt kunstiga on veel miski, millele vaadatakse hästi (kuni kunstiline tegevus ei sega su tööd). Kuid kunsti, nagu puudega inimese, toetamine on väärtusetu.

Nagu ikka, pole riigil millekski õieti raha. Seda enam pole raha siis, kui see peaks minema tulutusse tegevusse. Samamoodi on unustusse jäetud puuetega inimesed. Tegelikult ei pea sa selleks olema väga sügava invaliidsusastmega, pead lihtsalt mingis mõttes kasutu olema.

Muidugi on mingisugune riigipoolne toetus kunstile olemas, kuid üldiselt vaid sellisele, kust on vilju loota. Kui kunst jõuab riigivälisele üritusele riigile kuulsust ja tuntust tooma, siis why not, võime ju toetada.

Eesti enda kunstiskene on suhteliselt surnud. Millal toimus mingi ärevust või värsket hingamist toonud aktsioon? Vaadake neid laipu ja topiseid näituste avamisel, kes käivad ringi ja käituvad just nii, nagu neilt oodatakse. Kõik on igav, kuna kunst on meil väga ohutu.

Miski ei provotseeri või ole uus. Viimane positiivne kunstisündmus, mis on inimestele hästi meelde jäänud, oli too purkis***umise aktsioon. See jäi kõigile meelde ja siiamaani räägitakse külapoodide ees sellest, mis see kunst siis ikkagi on. Kuid meie galeriidest leiab kunsti sama palju kui elu mausoleumist.

Arvo Pärt on edukas kunstnik. Ainult et ta on maailmakunstnik ja ei pea õnneks riigist sõltuma. Ehk siis – on nii-öelda tunnustatud kunst ja selline kunst, millest keegi aru ei saa ja mis on tarbetu või õigemini «sihtotstarbetu». Mis väärtus saab kunstil olla, kui see kunstnikku ära ei elata ja millest kodanik aru ei saa? Pole ju mõtet toetada midagi arusaamatut ja veidrat. Lähme parem näitusele ja joome šampust – ja kõik on glämm.

Sportlane on see, kes peaks raha saama. Ta pole mingi abitu puudega äbarik, kes toodab mingit mõttetust. Sport liidab masse nagu muru lambaid. Seda peab vaatama. Kui kaugemalt vaadata, siis loovad suusaradade jäljed isegi omamoodi kujundeid, mis on ju ka kunst. Ainult et sportlane tuleb välismaalt kullaga, kunstnik mitte nii väga. Saab mingi tunnustuse omasugustelt friikidelt, jumala suva.

Kasutud inimesed mingu tööle või kadugu riigist, kuna tööinimestel on isegi raske, ka ilma igasugust «kunsti» toetamata. Nagu puudega inimesed, tuleks ka kunst silma alt ära saada. Ja las nad siis virelevad.

Allikas: Postimees, Lugejate kirjad, 02.02.2012

http://arvamus.postimees.ee/725258/lugejate-kirjad/

Teisipäeval, 7. veebruaril kell 16 koguneb taas Riigikogu naisteühendus, et arutleda poiste probleemide ja poiste maailma vastuolulisuse üle ning selle seotust hariduse omandamisega. Kõnealune teema on tänapäeval aktuaalne paljudes riikides. Naisteühenduse juhi Heljo Pikhofi sõnul arutatakse, kuidas toetada Eesti hariduse sihttasemeid, mille osas on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud, et põhikoolist väljalangevus jääks alla 1 %, väheneks vahe poiste ja tüdrukute väljalangevuses, kutse- ja üldharidusvalikutes ning mida oleks vaja teha selleks, et üliõpilaskonna koosseis õppima asumisel, õppimise ajal ja lõpetamisel peegeldaks ühiskonna koosseisu. Teatavasti on olukord, kus iga saja kõrghariduse omandanud Eesti mehe kohta tuleb 250 sama haridustaseme omandanud naist, suhteliselt erakordne.

„On teada, et tänapäeval ei jõua ligi 12–14 protsenti Eesti noorest põlvkonnast põhiharidusest kaugemale. Koolist väljalangejate hulgas on rohkem poisse kui tüdrukuid. Miks poisid ei hinda haridust? Mida see tähendab neile endile tööturul ja mida ühiskonnale? Kas probleem on koolis, õpetajates, õpilastes, kodus, või kusagil mujal? Selleks, et teada saada, mida on uuritud ja välja selgitatud muudes riikides, kuulatakse ENÜ esindajate Riina Küti ja soolise võrdõiguslikkuse eksperdi Ülle-Marike Papi ettekannet sootundlikust haridusest,“ lisas Pikhof.

Ühiselt püütakse leida vastused küsimustele, milliseid on ühiskonna ja kooli ootused meestele ja maskuliinsusele ning kuidas need võivad piirata toimetulekut käesoleva sajandi muutuvas maailmas. 

Riigikogu naisteühendus loodi mullu septembris ja sinna kuuluvad kõik Riigikogu kakskümmend naisliiget. Naisteühenduse esimene eesistuja oli Riigikogu aseesimees Laine Randjärv. Rotatsiooni korras sai ühenduse esimeheks pärast Randjärve Mailis Reps ning praegu juhib naisteühenduse tegevust Heljo Pikhof.

Lisainformatsioon: Heljo Pikhof, tel 51 19637

Riigikogu pressitalitus

Allikas: Riigikogu, 07.02.2012 http://www.riigikogu.ee/index.php?id=172091