25. novembril tähistatakse ülemaailmset naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Naine.postimees.ee avas tasulise SMS-numbri 15151 (26 kr) märksõnaga «Naisteabi», et üheskoos toetada Tallinnas asuvat naiste kriisikodu.

Tallinna naiste kriisikodu nõustab nii vaimse kui füüsilise vägivalla all kannatavaid naisi telefoni teel, pakub neile ajutist varjupaika ning korraldab tugigruppe. Kui telefoninõustamine on naiste kriisikodul kogu aeg töös olnud, siis varjupaiga pakkumiseks uuel aastal ja tugigruppide läbiviimiseks napib raha. Õigupoolest pole tugigruppideni jõutudki.

Kriisikodu juhataja Inga Mikiver ütles, et füüsilise vägivalla all kannatavad naised vajavad esmajärjekorras varjupaika ning ligi pooltel kordadel on neil naistel lapsed kaasas. 2008. aastal, mil varjupaik ööpäevaringselt töötas, võttis 66 naisest lapsed kaasa 27, eelmisel aastal olid need arvud vastavalt 44 ja 17.

Öisel ajal on vaja leida ajutine lahendus varjupaiga leidmiseks

Teada on, et enamik konflikte tekib just õhtusel ajal. Kuna öösel pole võimalik praeguseid võimalusi arvestades Tallinna naiste kriisikodus varjupaika saada, soovitas Mikiver minna kas või odavamasse hostelisse, et hommikul kohe kriisikodusse tulla – siis korraldatakse naisele ajutine varjupaik.

Sama tõsiseks teemaks kui füüsiline vägivald peab Mikiver vaimset vägivalda, millest väljatulemiseks on vaja naisele psühholoogilist nõustamist. Vaimse vägivalla hulka kuulub tema sõnul ka majanduslik vägivald ehk rahast ilmajätmine või mittetoetamine.

Vaimse vägivalla all kannatavate naiste jaoks soovib kriisikodu korraldada tugigruppe, mille korraldamine on rahapuudusel täiesti seisma jäänud, sest ühe grupi läbiviimiseks vajab kriisikodu 10 000 krooni.

Üks tugigrupp kestab kolm kuud ja sellest saab osa võtta kümme naisterahvast. Kolm kuud on Mikiveri sõnul tegelikult lühike aeg ning oluliseks peab ta, et naine peab ise ka tahtma sellest ringist välja tulla, siis on ka tugigrupist kasu.

Toeta naiste kriisikodu ja osaled erinevate kingituste loosimisel

Kampaania toetuseks saada SMS numbril 15151, märksõnaks naisteabi.

Kirjuta: naisteabi(tühik)eesnimi(tühik)perekonnanimi. Näiteks: naisteabi Mari Kotkas.

Ühe sõnumi maksumuseks on 26 krooni. Teenust toetavad Elisa, EMT ja Tele2, kes tavapärase tasu asemel pakuvad teenust tasuta või võtavad selle eest maksimaalselt krooni.

Kampaania kestab 16. detsembrini. Kõigi toetajate vahel loosime 17. detsembril välja kingitusi firmadelt, kes omalt poolt toetavad naine.postimees.ee algatatud heategevuskampaaniat.

Võitjate nimed avaldatakse naine.postimees.ee lehel, kõigi võitjatega võetakse ühendust.

Kampaaniast osa võttes on võimalik võita järgmisi auhindu:

•Piiramatu veekeskuse ja sauna kasutusega majutuspakett kahele Rakvere Aqva Spa-s (maksumus 1400 kr).
•Kaunis käevõru Pilgrim Eestilt (maksumus 490 kr).
•Parfüümveed firmalt Avon Eesti: In Bloom by Reese Witherspoon 50ml (maksumus 400 kr) ja Lacroix Absynthe 50ml (maksumus 330 kr).
•Juuksehooldustoodete komplektid firmalt Sirowa Eesti: John Frieda Luxurious Volume šampoon ja palsam (komplekti maksumus 270 krooni) ja John Frieda Frizz Ease Straight Ahead šampoon ja palsam (komplekti maksumus 270 krooni).
•Igapäevast kosmeetikat firmalt L’Oreal Baltic SIA Eesti: ripsmetušš Volume Million Lashes, Quad Pro lauvärvid, Glam Shine 6h huuleläiked.
•Muhumustrilised kalossid (nr 38) Rahvakunsti Klubilt (maksumus 300 kr).
•Autogrammidega elulooraamatud Ajakirjade Kirjastuselt: raamatud Lea Arme «Eve Kivi. Ma olen elanud», Hille Karm «Elle Kull. Unes ja ilmsi», Margit Kilumets, Kersti Kreismann «Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul» ja Hille Karm «Helgi Sallo. Helgib ja heliseb».
•Ajakirja aastatellimus Ajakirjade Kirjastuselt: Eesti Naine, Oma Maitse, Tervis Pluss, Pere ja Kodu, Kodukiri.
•5 ajakirja Muscle & Fitness Hers aastatellimust.
•5 raamatut kehakeele mõistmisest kirjastuselt Varrak: Joe Navarro ja Marvin Karlins «Kehakeelest. Kehakeele kiirlugemise kursus endise FBI agendi sulest.»
•Muusikaplaate muusika ja filmide levitajalt Pedro Beat: Susan Boyle «Gift», Elmari tantsuõhtu 15, Venno Loosaare lastemuusikal «Pöial-Liisi», Robbie Williams «In And Out Of Consciousness: Greatest Hits 1990-2010», Norah Jones «…Featuring», Michael Jackson «Michael».
Naiste Kriisikodu võib toetada ka tavalise ülekandega:
Swedbank 221027376525 või SEB 10220040046014 MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu. Kriisikodu kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. Naiste kriisikodu on iga annetuse eest tänulik.

Vaata lisaks: www.naisteabi.ee  ja www.avasilmad.eu 

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu 2010 koostatud ülevaade

Tööturuteenused ja -toetused, mida tuleb taotleda Töötukassast:
• töötuna arvelevõtmine (TTTS § 6)
Arvelevõtmiseks pöörduda sobivasse Töötukassa osakonda. Kaasa võtta isikut tõendav dokument.
• töötuskindlustushüvitis (TKindlS § 6)

Taotlemiseks esitada tööandja tõend töötasude ja töötuskindlustusmaksete ning töösuhte lõpetamise kohta.
• töötutoetus (TTTS § 26–33)
Taotlemiseks esitada avaldus oma konsultandile. Töötutoetust ei maksta töövõimetuspensionärile, kui tema sissetulek on suurem töötutoetuse määrast.
• töövahendus (TTTS § 12)
Tööpakkumistega saab tutvuda Töötukassa osakondades ja kodulehel (vt edastatud tööpakkumised). Jälgida tuleb ka töökuulutusi töövahendusportaalides ja ajalehtedes. Euroopas töötamise võimaluste kohta leiab infot EURES kodulehelt www.eures.ee .
• palgatoetus (TTTS § 18)
Töötukassa maksab palgatoetust tööandjale, kes palkab pikka aega tööta olnud inimese.
Abi töö otsimisel:
• karjäärinõustamine (TTTS § 14)
Karjäärinõustaja nõustab klienti eriala või töökoha valikul, hinnates teadmisi ja kogemusi, isikuomadusi ja sotsiaalseid oskusi.
• karjääriinfotuba
Töötukassa osakondade juures avatud karjääriinfotubadest saab teavet ning nõu tööturu ja töö otsimise võimaluste kohta, samuti kandideerimisdokumentide koostamisel ja töövestluseks valmistumisel.
• tööotsingu töötuba
Töötukassa osakonnad korraldavad kohapeal tööotsingu töötubasid, milles osalejad saavad teadmisi, oskusi ja praktilisi näpunäiteid töö otsimiseks.
• tööpraktika (TTTS § 15)
Tööpraktikat pakutakse juhul, kui tööotsimisel on selgunud, et töölesaamiseks on vaja praktilist kogemust, mille olemasolul saab sel ametikohal iseseisvalt tööle asuda. Tööpraktika vajadust hinnatakse iga kliendi puhul individuaalselt, lähtudes tema oskustest ja kogemustest, tööpakkumise spetsiifikast ning teiste sellele kohale sobivate kandidaatide profiilist. Tööpraktikateenuse osutamise vajaduse otsustab Töötukassa konsultant. Tööpraktika kestab kuni neli kuud. Praktika ajal makstakse stipendiumi ja hüvitatakse sõidukulud.
• tööturukoolitus (TTTS § 13)
Täiendus- või ümberõpet pakutakse juhul, kui töölesaamine eeldab teadmiste ja oskuste omandamist või täiendamist. Koolitusvajadust hinnatakse iga kliendi puhul individuaalselt, lähtudes tema oskustest ja kogemustest, tööpakkumise spetsiifikast ning teiste sellele kohale sobivate kandidaatide profiilist. Teenuse osutamise vajaduse otsustab Töötukassa konsultant. Koolituses osalejale makstakse stipendiumi ja hüvitatakse sõidukulud.
• ettevõtlustoetus (TTTS § 19)
Ettevõtluse alustamiseks maksab Töötukassa toetust kuni 70 000 krooni. Toetust saab taotleda, kui omatakse majandusharidust või ettevõtluskogemust või on läbitud ettevõtluskoolitus. Taotlemiseks tuleb esitada äriplaan.
• tööharjutus (TTTS § 17)
Kaua aega tööta olnud isik saab tööharjumuse omandamiseks või taastamiseks osaleda tööharjutusel, kus tehakse koos juhendajaga lihtsamaid töid. Tööharjutuses osalejale makstakse stipendiumi ja hüvitatakse sõidukulud.
• avalik töö (TTTS § 16)
Koostöös kohalike omavalitsustega pakutakse võimalust teha ajutist tasulist tööd töötuskindlustushüvitisele või töötutoetusele õigust kaotamata.
Töölesaamist või töötamist takistava puude või tervisehäire korral on töötajal ja tööandjal
võimalik kasutada järgmisi teenuseid:
• tööruumide ja -vahendite kohandamine (TTTS § 20)
Kui puude tõttu ei ole võimalik teha tööd tööandja ruumides või tööandja poolt selle töö tegemiseks ettenähtud töövahenditega, aidatakse tööandjal muuta töökeskkond või töövahend ligipääsetavaks ja kasutatavaks.
                  ° Tööandjale hüvitatakse töötavale puudega isikule tehtud kohanduse maksumusest kuni 50% ja tööle asuvale puudega isikule tehtud kohanduse maksumusest kuni 100%. 
                  ° Tööandja saab taotleda puudest või tervisehäirest tingitud töökeskkonna parandamiseks tehtud kulude hüvitamist kord kolme aasta jooksul.
• töötamiseks vajaliku tehnilise abivahendi kasutamine (TTTS § 21)
Kui töötaja ei saa puude või pikaajalise tervisehäire tõttu täita tööülesandeid tööandja poolt selle töö tegemiseks ettenähtud vahenditega, pakutakse vajalikku abivahendit.
• tugiisikuga töötamine (TTTS § 23)
Kui töötaja vajab puudest või pikaajalisest tervisehäirest tingituna tööle asumisel rohkem abi ja
juhendamist, kui tööandjal on võimalik oma uutele töötajatele tavapäraselt pakkuda, saab tööandjaga leppida kokku tugiisiku värbamise sisseelamisperioodiks (kuni aasta). Tugiisikuga töötamist saab kasutada siis, kui töö- või teenistussuhe tööandjaga on tähtajatu.
• abistamine tööintervjuul (TTTS § 22)
Kui töötaja vajab puude või tervisehäire tõttu abi tööandjaga suhtlemisel (näiteks ei valda tööandja või tööintervjuud läbi viiv personalijuht viipekeelt vms), korraldab selle Töötukassa.
Muud teenused:
• koondamistele reageerimine: koondatavate teavitamine ja nõustamine
• psühholoogiline nõustamine, võlanõustamine, sõltuvusnõustamine
• erialane täiendusõpe, mentorklubid ja nõustamine ettevõtlustoetuse saajatele
• tööklubid noortele, vanemaealistele ja teistele tööotsijatele
• hooldusteenuse kulude hüvitamine teenuse saamise ajal ja esimestel töökuudel
• individuaalsed lahendused erivajaduste ja pikaajalise tervisehäirega inimeste töötamise toetamiseks
Soodustused tööandjale:
• riigipoolne sotsiaalmaksu tasumine töövõimetuspensioni saavate isikute eest (SMS § 6 lõike 1 punkt 5 ja lõige 3)
Riik maksab töövõimetuspensioni saava töötaja eest sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses nimetatud kuumääralt (2010. aastal 4350 kroonilt ehk 1436 krooni).
• puhkusetasu ja keskmise töötasu hüvitamine riigieelarvest (TLS § 57)
Töövõimetuspensioni saajatel on õigus 35-kalendripäevasele põhipuhkusele tavalise 28-kalendripäevase põhipuhkuse asemel. Ettenähtud 28-kalendripäevast põhipuhkust ületav puhkuseosa hüvitatakse riigieelarvest.
Nimetatud soodustuste saamiseks peab äriühing, mittetulundusühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja esitama taotluse Sotsiaalkindlustusametile.
• maksuvaba hüvitis isikliku auto kasutamise korral kodu ja töökoha vahelisteks sõitudeks puudega töötajale (TuMS § 13 lõike 3 punkt 21 ja TuMS § 48 lõike 51)
Maksuvaba hüvitist võib maksta puudega töötajale isikliku auto kasutamise korral kodu ja töökoha vahelisteks sõitudeks, kui selleks ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust, kuni 4 krooni kilomeetri kohta ja kokku mitte rohkem kui 4000 krooni kuus.
Tööandja võib ka ise maksuvabalt korraldada puudega töötaja transporti kodu ja töökoha vahel, kui töötajal ei ole võimalik kasutada selleks ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust.
• tööandja poolt puudega töötajale või töövõimetuspensionärile soetatud abivahenditele tehtud kulutuste tulumaksuvabastus (TuMS § 13 lõike 3 punkt 8)
Tööandjal on võimalik puudega töötajale tulumaksuvabalt anda abivahendeid juhul, kui töötajal on tuvastatud töövõime kaotus vähemalt 40% (kuulmispuude puhul kuulmislangus alates 30 detsibellist) või talle on määratud puude raskusaste. Abivahendi väärtus ei tohi sellisel juhul ületada 50% töötajale kalendriaasta jooksul makstud ja sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.
• sotsiaalmaksu soodustus töövõimetuspensionäridele (SMS § 6 lõike 1 punkt 5 ja lõige 3)
Töötaja puhul, kes saab riiklikku pensioni, ei ole tööandjal kohustust maksta sotsiaalmaksu vähemalt riigieelarvega kehtestatud kuumääralt, vaid aluseks võetakse talle tegelikult makstud tasu. Sama põhimõte kehtib füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulult sotsiaalmaksu maksmisel.
• tööandja poolt töötaja tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel saadud tervisekahjustuse ravile tehtud kulutuste tulumaksuvabastus (TuMS § 13 lõike 3 punkt 10)
Maksusoodustuste kasutamise korral tuleb tööandjal lisada raamatupidamisdokumentide juurde dokument, mille alusel on vajadusel võimalik tõendada Maksu- ja Tolliametile puudega töötaja või töövõimetuspensionäri töötamist.
Riiklikud teenused ja toetused puudega inimestele, mida tuleb taotleda Sotsiaalkindlustusametist:
• püsiva töövõimetuse ekspertiis (RPKS § 16) ja puude raskusastme tuvastamine (PISTS § 22)
Püsiva töövõimetuse ning puude raskusastme ja puudest tulenevate lisakulude tuvastamiseks tuleb täita vormikohane ekspertiisitaotlus. Püsiv töövõimetus ulatusega 40-100% annab õiguse taotleda töövõimetuspensioni. Puude tuvastamise korral on õigus taotleda puudega inimese sotsiaaltoetusi.
• puudega tööealise inimese toetus (PISTS § 7)
Toetust makstakse igakuiselt puudega tööealisele inimesele puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks, kuid mitte vähem kui 65% sotsiaaltoetuste määrast (2010. aastal 260 krooni) ja mitte rohkem, kui 210% sotsiaaltoetuste määrast (2010. aastal 840 krooni) kuus.
• töötamistoetus (PISTS § 101)
Töötamistoetust makstakse 16-aastasele ja vanemale töötavale puudega inimesele, kellel on puudest tingituna tööga seotud lisakulutusi, tegelike töötamisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks kuni kümnekordses sotsiaaltoetuste määras kolme kalendriaasta jooksul toetuse esmakordsest määramisest arvates (2010. a 4000 krooni kolme aasta kohta).
• rehabilitatsiooniteenus (SHS § 111) ja -toetus (PISTS § 11)
Rehabilitatsiooniteenuse eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist. Rehabilitatsiooniteenuse saamiseks tuleb täita rehabilitatsiooniteenuse taotlus. Rehabilitatsioonitoetust makstakse tegelike rehabilitatsioonikulude osaliseks hüvitamiseks kuni 200% sotsiaaltoetuste määrast kalendriaasta jooksul (2010. aastal 800 krooni).
• täienduskoolitustoetus (PISTS § 12)
Töötaval puudega inimesel on võimalik taotleda täienduskoolitustoetust, mida makstakse tegelike koolituskulude osaliseks hüvitamiseks kuni 24-kordses sotsiaaltoetuste määras kolme kalendriaasta jooksul toetuse esmakordsest määramisest arvates (2010. a 9600 krooni kolme aasta kohta).
• õppetoetus (PISTS § 10)
Õppetoetust makstakse igakuiselt mittetöötavale puudega õppurile, kes õpib gümnaasiumi 10.–12. klassis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis ja kellel on puudest tingituna õppetööga seotud lisakulutusi. Õppetoetust ei maksta juuli- ja augustikuu eest. Õppetoetuse suurus on 25–100% sotsiaaltoetuste määrast vastavalt tegelikele lisakulutustele (2010. aastal 100–400 krooni).
Erivajadusega üliõpilaste tugiteenused:
Euroopa Liidu Sotsiaalfondist kaasrahastatava programmi Primus raames on erivajadusega üliõpilasel võimalik taotleda stipendiumi erivajadusest tingitud ning õpingutega seotud lisakulude katteks. Stipendiumi saab taotleda nii perioodiliste tugiteenuste (nt isiklik abistaja, viipekeeletõlk, invatransport, õppematerjali paljundamine) kui ka ühekordsete või ebaregulaarsete teenuste eest tasumiseks. Info stipendiumi ja vajalike lisadokumentide kohta on programmi Primus kodulehel (vt kontaktandmed). Primuse võrgustikku mittekuuluvate kõrgkoolide üliõpilased saavad Primuse stipendiumiprogrammiga samaväärses ulatuses ning samade teenuste eest tasumiseks taotleda toetust otse Haridus- ja
Teadusministeeriumist. Selleks tuleb võtta ühendust Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonnaga (vt kontaktandmed).
Riiklikud teenused ja toetused puudega inimestele, mida tuleb taotleda maavalitsusest:
• proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite eraldamine ja toetus (SHS § 12)
Soodustingimustel tehniliste abivahendite ostmiseks, laenutamiseks või nendega seotud teenuste esmakordse kompenseerimise taotlemiseks pöördub taotleja elukohajärgsesse maavalitsusse.
• abivahendi kaart (SHS § 12)
Isikliku abivahendi kaardi väljastab isikule arstitõendi või rehabilitatsiooniplaani alusel allkirja vastu tema elukohajärgne maavalitsus.
Sotsiaalteenused ja -toetused puudega inimestele, mida tuleb taotleda kohalikust
omavalitsusest (SHS § 26):
• tugiisiku või isikliku abistaja teenus
• sotsiaaltransporditeenus
• eluruumi kohandamise teenus
• nõustamisteenused
• puudega inimese sõiduki parkimiskaart
Valla- või linnavalitsus võib määrata ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse eelarvest kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud tingimustel ja korras.
Liikluskahju tagajärjel tekkinud püsiva töövõime kaotuse korral hüvitab kindlustusandja
põhjendatud kulutused ühekordselt ühe kannatanu kohta ühes kindlustusjuhtumis (LKindlS § 30 lg 10): 
                         o uue eriala õppimiseks, kui omandatud eriala suurendab kannatanu toimetulekut (kuni 25 000 krooni) 
                          o toimetulekuks vajalike abivahendite muretsemiseks (kuni 130 000 krooni)
                          o eluaseme kohandamiseks liikumispuude korral (kuni 100 000 krooni)
Kulutusi ei hüvitata liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavale mootorsõiduki juhile.
Seadused on kättesaadavad Riigi Teataja kodulehel: www.riigiteataja.ee

Infovoldikus kasutatud seaduste lühendid:
TTTS – tööturuteenuste ja -toetuste seadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13337559)
TkindlS – töötuskindlustuse seadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13309373)  
SMS – sotsiaalmaksuseadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13334001)  
TLS – töölepingu seadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13198475)  
TuMS – tulumaksuseadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13340627)  
RPKS – riikliku pensionikindlustuse seadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13335615)  

PISTS – puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13334692)  
SHS – sotsiaalhoolekande seadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13332700)  
LKindlS – liikluskindlustuse seadus (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13248826)

25. november on rahvusvaheline naiste vägivalla vastu võitlemise päev. Sel puhul toimus täna Tallinnas Mustpeade Majas rahvusvaheline konverents, mida korraldasid Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ja Tallinna Naiste Kriisikodu.

Konverentsi päevakava oli järgmine:

09.30-10.00 Tervituskohv, osavõtjate registreerimine

10.00-10.05 Avasõnad- Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, Inga Mikiver, Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja

10.05-10.45 Rootsi riigi kogemused võitluses naistevastase vägivallaga – Lars Beck, Rootsi võrdõiguslikkuse ministri endine nõunik

10.45-11.25 Hispaania kogemused võitluses naistevastase vägivallaga – Javier Truchero Cuevas, Hispaania justiitsministeerium, Euroopa Nõukogu CAHVIO komitee liige

11.25-12.05 Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni sammud võitluses naistevastase vägivallaga – Anna Karamanou, Kreeka, endine Euroopa Parlamendi FEMM komitee esinaine (tbc)

12.05-12.10 Phlip Morrise esindaja tervitus

12.10-12.30 Kohvipaus

12.30- 12.40 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi auhinna üleandmine

12.40- 14.00 Eesti riigi tegevus võitluses naistevastase vägivallaga – Justiitsministeeriumi ja erakondade esindajate ümarlaud – moderaator Marianne Mikko, endine Euroopa Parlamendi saadik

Valge Lindi auhinna sai Margus Saare "Jõulutunneli 2009" töörühm.

Olen Tartu ülikoolis sotsiaaltööhariduse saanud projektijuht ja koolitaja. Praegu töötan osalise tööajaga ühes mittetulundusühingus ja elan iseseisvalt oma kodus.

Mis sellest?” küsib ehk lugeja. Kasutan liikumispuude tõttu ratastooli, olen seda teinud terve oma elu, 35 aastat. Vajan peaaegu kõigis toimetustes isiklikku abistajat – selleks, et riidesse panna, poes asju ostukorvi panna, kassas maksta. Isiklik abistaja aitab mul kirjutada. Kui ma helistan, hoiab ta telefonitoru – ühesõnaga teeb kõike, mida ma muidu teeksin oma käte ja jalgadega.

Milline näeb välja minu tavaline päev? Hommikul tuleb isiklik abistaja kokkulepitud ajal minu kodu ukse taha. Tööpäeviti saabub ta enamasti kella 8.30 ja 9 vahel, aga mõnikord, kui kuskile sõitma pean, juba kell 6. Õnneks elan ma päris hästi kohandatud kodus, kus saan spetsiaalse nupuga avada ukseluku. Isiklik abistaja viibib minu kõrval terve päeva. Ta aitab mu ratastooli, teeb minu juhiste järgi mulle hommikueine. Ta aitab mul end korrastada ja riidesse panna. Tööpäevadel lähen ma tavaliselt kontorisse, kus ootab enamasti nii arvutitöö, mida saan abivahendiga ise teha, kui ka klienditöö, mille juures isiklik abistaja mind aitab. Ma töötan tavaliselt kella 12-st kella 19–20. Kui tööpäev on läbi, lähen ma kas poest läbi ja koju või siis saan enne kojuminekut sõpradega kokku. Aeg-ajalt meeldib mulle Eestis ringi liikuda või kaugemale reisida.

Näib tavalise inimese tavalise eluna? See ongi nii. Puudega inimene maksab lihtsalt iga tavalise elu minuti eest tunduvalt rohkem kui lisavajadusteta inimene. Iga isikliku abistaja teenuse tund maksab mulle kaks krooni. Kuus vajan ma isikliku abistaja teenust keskmiselt 420 tundi. Seega kokku kulub sellele umbes 840 krooni kuus.

Lisaks kasutan invataksot, millele kulub keskmiselt 500 krooni kuus – kuid seda vaid limiteeritud sõitude piires. Kui limiit on otsas ja madalapõhjalist bussi ei tule, tuleb sõita täishinnaga.

Mul on vedanud, et abivahenditest vajan vaid ratastooli ja voodit, mis võimaldab end istuma aidata. Nende eluliselt vajalike asjade eest tuleb tasuda üüri – umbkaudu 300 krooni kuus. Need on dokumentaalselt tõestatavad kulutused, mis tulenevad otseselt minu puudest.

1750 krooni kuus

Sellele kõigele lisanduvad kulud telefonile – ma pean telefonitsi otsima isiklikke abistajaid, tellima invataksot ja nii edasi –, helistamiseks kulub umbes 80–100 krooni kuus. Kulutused, mis tulenevad otseselt mu puudest, ulatuvad niisiis 1720–1750 kroonini kuus.

On puudega inimesi, kellele puue lisakulusid ei tekita, ja neid, kelle kulud abivahenditele on kordi suuremad. Eesti riigis on puudega inimestel õigus saada sotsiaaltoetust, et katta sellest puudega kaasnevad kulud. Mina saan seda toetust 780 krooni kuus – ehk ligi tuhat krooni vähem, kui on mu tegelikud kulud.

Palju arutlusi on tekitanud riigikontrolli audit, mis võttis luubi alla puudega inimeste sotsiaaltoetused. Minu arvates on riigikontrolli järeldused ja soovitused asjakohased. Kurb, et mõ-ned puudega inimesed on asunud rünnakule, justkui tahetaks neilt raha ära võtta.

Toetuste eesmärk on puudest tulenevate lisakulude katmine. Ühtlasi saavad puudega inimesed töövõimetuspensioni, mis peab hüvitama puude tõttu saamata jääva töötasu. Näiliselt tundub see kõik hea ja õige, kuid riigikontrolli hinnangul pole praegune süsteem säästlik ega täida eesmärke. Riik ei suuda inimeste puudest tulenevaid lisakulusid hinnata, samuti ei sõltu puudega inimeste töövõimetuspensioni suurus teenitud tuludest.

Nii see ongi. Mõne aasta eest uuendati puudest tulenevate lisakulude hindamise süsteemi. Lootsin koos paljude teiste puudega inimestega, et seeläbi hakkavad toetused rohkem vastama tegelikele kuludele. Juhtus vastupidi – kui vana süsteemi järgi sain maksimumtoetust (840 krooni kuus), siis nüüd määrati mulle ligi saja krooni võrra väiksem toetus.

Kui otsuse vaidlustasin, selgitas komisjon, et toetus vähenes, sest mul puuduvad kulutused ravimitele. Samal ajal aga ei arvestata toetuse määramisel inimese tegelikke kulutusi toetavatele teenustele (minu puhul isikliku abistaja ja invatakso teenused) ega abivahenditele (näiteks ratastooli üür). Selle asemel uuritakse, kui kaugel asub lähim toidukauplus ja kui raske toidukoti suudan sealt koju tuua. Minu puhul pole see mingi näitaja, sest riputan toidukoti ratastooli külge ning saan poest tuua ilmselt raskema koti kui puudeta inimene käe otsas. Ainult et selleks peab mul kaasas olema isiklik abistaja.

Nagu sunnismaine

Õige on väide, et riigil puudub ülevaade kohalike omavalitsuste pakutavatest teenustest. Puudega inimestel puudub kindlus teenuste saamise suhtes – sest omavalitsused pakuvad teenuseid väga erineval tasemel. See-tõttu ei saa ma vabalt valida töö- ja elukohta. Ma elan Tartus, kus saan enam-vähem piisaval määral kasutada isikliku abistaja teenust. Kuid ma otsin uut tööd ja kui saaksin sobiva pakkumise mõnest muust linnast, ei saaks ma seda ilmselt vastu võtta. Miks? Sest enamik omavalitsusi pakub isikliku abistaja teenust – millest ma sõltun – väga väikeses mahus või üldse mitte.

Riigikontroll soovitas sotsiaalministeeriumil seadusega täpselt kindlaks määrata, milliseid teenuseid on kohalikud omavalitsused kohustatud puudega isikutele osutama ja millised peavad olema selleks kasutatavad rahalised allikad. Ühtlasi soovitas riigikontroll tagada nende teenuste ja nendele kulunud raha ülevaate ja järelevalve. Need soovitused on täiesti loogilised. Uue sotsiaalhoolekande seaduse ettevalmistamine käib juba aastaid. Väidetavalt on omavalitsused selle vastu. Aga kui riik ei suuda neile tagada selleks piisavalt raha, on see mõistetav.

Sotsiaaltoetusi oleks õige kasutada selleks, et tasuda vajalike teenuste ja abivahendite eest. Selleks tuleb kehtestada selged põhimõtted teenuste ja abivahendite vajaduse hindamiseks. Tegeliku vajaduse põhjal saab riik kalkuleerida, kui palju teenuste osutamine maksma läheb, ning määrata omavalitsustele selleks raha.

Töövõimetuse määramisega on samuti segadus. Selle asemel et hinnata, millist tööd inimene teha saab, keskendutakse sellele, mida kõike ta teha ei saa. Minusuguse sünnitrauma tagajärjel puude saanu jaoks on niisugune süsteem üldse kummaline. Missuguse töövõime ma siis kaotasin?

Baleriinina oleksin loomulikult 100% töövõimetu. Õppisin hoopis sotsiaaltööd. Nõustamist, koolitamist või projektijuhtimist takistab puue vähem. Vajan töötamiseks hoopis kohandusi, toetavaid teenuseid, võib-olla abi ja täiendus- või ümberõpet. Seda ei ole ma kahjuks saanud. Saan hoopis töövõimetuspensioni. Selle suurus ei muutu sellest, kas töötan või mitte. Kas Eesti on tõesti nii rikas, et lubada tööealistel inimestel lihtsalt jõude olla?

Kurb, et sotsiaalminister näikse rohkem muretsevat kohalike omavalitsuste autonoomia kui puudega inimeste elukvaliteedi pärast. Kes siis puudega inimeste huve kaitseb? Usun, et ükski omavalitsus pole toetavate teenuste pakkumise vastu, kui riik näeb selleks ette selged kriteeriumid ja rahalised vahendid.

Loodan, et valitsus suhtub riigikontrolli ettepanekutesse tõsiselt ning kasutab puudega inimestele suunatud raha nii, et nad saavad vajalike teenuste ja abivahendite abil iseseisvalt elada ja töötada, et ühiskonnale kasulikud olla.

Eesti Päevaleht 25.11.2010: http://www.epl.ee/artikkel/587985#lower_vote

Kuid möödunud on ka aeg, mil naist ainult majanduslikud mured kihutasid tegewusele wäljaspool perekonda; on saanud üldiseks teadmine, et ühiskond wajab kõikide, meeste kui naiste kaastööd. (Emma Asson-Peterson, 1924)

Sotsiaalministeeriumil on hea meel kutsuda Teid 10. novembril kell 15.00 Sotsiaalministeeriumi suures saalis toimuvale

artiklikogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II“ esitlusele.

Aastal 2000 koostati Sotsiaalministeeriumi ja UNDP koostöös artiklikogumik „Teel tasakaalustatud ühiskonda: naised ja mehed Eestis”. Tollase kogumiku eesmärgiks oli anda analüütiline ülevaade naiste ja meeste olukorrast erinevates valdkondades – alates tööturust ning soolisest palgalõhest kuni soostereotüüpide esinemiseni meedias. Ajal kui analüütilised ülevaated naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta peaaegu puudusid, osutus see kogumik väga populaarseks allikaks erinevatele inimestele – riigiametnikest ja uurijatest kuni tudengiteni.

Nüüd, 2010. a novembris on valminud nimetatud kogumiku sisuline jätk „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II”. Millised arengud on toimunud naiste ja meeste olukorras ja vastavates poliitikates viimase kümne aasta jooksul? Kogumikus arutletakse soolise võrdõiguslikkuse teema üle erinevates valdkondades. Artiklid käsitlevad tööturu, hoiakute, töö- ja pereelu, vaesuse, paarisuhtevägivalla, tervise, mitmese diskrimineerimise, inimkaubanduse ja prostitutsiooni, hariduse, meedia ja kolmanda sektori teemasid. Kogumik oli eelretsenseeritav ning see ilmub nii eesti kui vene keeles.

Kogumiku valmimisse panustasid: Toomas Hendrik Ilves, Märt Masso, Leeni Hansson, Mari Kalkun, Marre Karu, Lauri Leppik, Kadri Soo, Sirje Otstavel, Taavi Lai, Kai Part, Kristiina Albi, Mari-Liis Sepper, Kristiina Luht, Tiiu Kuurme, Endla Lõhkivi, Mirjam Allik, Barbi Pilvre, Erle Rikmann, Mikko Lagerspetz, Reet Laja, Ülle-Marike Papp, Kadi Viik, Raili Marling, Käthlin Sander, Liina Järviste.

15.00 Avasõnad – Hanno Pevkur, sotsiaalminister

Kogumiku järjepidevusest – Kadi Viik, soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja

Toimetajate nimel – Liina Järviste, sotsiaalpoliitika info- ja analüüsi osakond

Küsimused ja arutelu

16.00 Arutelu jätkamine kohviga

Palun teatada oma osavõtust 5. novembriks e-postil kelly.otsman@sm.ee  

Artiklikogumik anti välja Euroopa Liidu ESF programmi „Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2008-2010" raames.

Ürituse korraldajad:
TÜ Kliinikumi Meestekliinik
Toetajad: Seksuaalsel Teel Levivate Infektsioonide Eesti Ühing,
Eesti Seksuaaltervise Liit, Mittetulundusühing Emakas.ee, Testikodus.ee

Olete oodatud osalema konverentsile "Mees, seks ja arst".
Konverents toimub 11. novembril 2010 Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses.
Osavõtt konverentsist on tasuta.
Palume oma osavõtust teada anda e-mailil meestenadal@laborid.ee  või registreerides aadressil: http://oluline.info/mees

Konverentsi “Mees, seks ja arst” päevakava

13.30 – 14.00 kogunemine

I osa (erialaspetsialistidele)
14.00 – 14.10 I osa avasõna meestearst dr. Margus Punab
14.10 – 14.35 Miks analüüs ei ole postiivne laboriarst dr. Jüri Laasik
14.35 – 15.00 Suguhaigused ja prostatiit meestearst dr. Paul Korrovits
15.00 – 15.30 STLI-de ravi ja ravimiresistentsus mikrobioloog dr. Tatjana Brilene
15.30 – 16.00 kohvipaus

II osa (avatud kõigile soovijatele)
16.00 – 16.05 II osa avasõna MTÜ Emakas.ee asutajaliige Pille Minev
16.05 – 16.35 Seksuaalsest riskikäitumisest psühholoog-psühhoterapeut Meelis Sütt
16.35 – 16.50 Mees, (juhu)seks ja mikroobid meestearst dr. Margus Punab
16.50 – 17.10 Kuidas mõjutavad naisel esinevad suguhaigused meest veneroloog dr. Airi Põder
17.10 – 17.30 Suguhaiguste testimine kodust lahkumata laborispetsialist Kai Jõers
17.30 – 18.00 kohvipaus

18.00 – 18.30 Mis meeldib naisele – 1. osa uroloog dr. Gennadi Timberg
18.30 – 18.50 Mis meeldib naisele – 2. osa kirjanik Aita Kivi
18.50 – 19.20 Mis meeldib mehele psühholoog Tõnu Ots

Päeva moderaatorid: Pille Minev ja Margus Punab

Võrdõiguslikkuse uus volinik Mari-Liis Sepper (32) lubab pidada kindlasti silmas ka mehi puudutavaid probleeme, mis avalduvad kõige ilmekamalt nende haridustaseme mahajäämuses naiste omast.

Allolevast tabelist on selgelt näha, et meeste elu on karmim ja raskem kui naistel. Või vaidlete vastu?

Eesti meestel ja naistel on erinevad mured ning sooline ebavõrdsus avaldub eri valdkondades kord naiste, kord meeste kahjuks. Mis puudutab kõrget riskikäitumisega seotud õnnetusjuhtumite arvu, siis on kehvemas olukorras mehed. Mis puudutab poliitilist ja majanduslikku võimu, siis on ebasoodsamas olukorras naised.

Naiste ja meeste ebavõrdsuse küsimused toovad kaasa erinevaid reaalseid probleeme konkreetse inimese elus. Näiteks kui naised saavad väiksemat palka, sest nende tehtav töö – nn naiste töö – ei ole samaväärselt väärtustatud nn meeste töödega, siis puudutab see paljusid konkreetseid naisi, kes töötavad õpetajate, meditsiiniõdede, müüjatena jne.

Kui meeste oodatav eluiga on madalam kui naistel muu hulgas riskikäitumise tõttu, siis seda riski saab iga mees vähemalt osaliselt maandada, lastes regulaarselt oma tervist kontrollida, elades tervislikult ja käitudes vähem tuisupäiselt.

Kui meeste mahajäämus naistest algab juba koolipõlves, siis kas siit ei järeldu, et ühiskonnas on fundamentaalsel tasemel asjad meeste kahjuks viltu?

Viltu on see, et Eestis on normiks iganenud ettekujutused, milline üks mees peab olema ja kuidas käituma, ning mis on ühele naisele kohane ja kuidas teda peaks väärtustama.
Näiteks üldlevinud edunorm – «õige mees» peab sõitma suure kalli autoga jms – mõjutab ka täna paljusid mehi töötama palju ning taluma rohkelt stressi, selle asemel et leida parem tasakaal pereelu ja karjääri vahel.

Naiste ülekaal kõrgkoolides on muutunud eriti masendavaks, mis tähendab, et teadmistepõhises ühiskonnas on mehed varsti konkurentsivõimetud. Mida ette võtta?

Tõeliselt masendav oli siis, kui ülikoolidesse ei võetud ühe soo esindajaid vaid nende soo tõttu. Ja ma ei kõnele meessoost.

Praegune olukord, kus Eesti ülikoolides on naisi rohkem kui mehi, ei ole tingitud sellest, et mehi tõrjutaks ülikoolist nende soo tõttu. Küll aga tulevad põhjustena mängu soostereotüübid. Just hariduses on näha, miks jäigad ettekujutused soorollidest, mis 1990ndatel võimsalt taaselustusid, mõjutavad mehi negatiivselt. Eestis väärtustavad naised haridust enam kui mehed.

Hoiakud ei ole aga kaasa sündinud. Ka poisse tuleb kasvatada nii, et nad tahaksid olla tublid õppurid. Põhjusi, miks naiste ja meeste vahel esinevad hariduse küsimuses hoiakute erinevused, tuleb uurida ja siis kaaluda, mida muutuste nimel ette võtta.

Tundub, et praeguste arengute jätkudes vajavad peagi paljuräägitud sookvoote hoopis mehed, mitte naised. Mida teie arvate?

Kuulda on, et sookvoodid on juba hariduses kasutusel – nii eliitkoolide algklassides kui ka teatud teaduskondades. Kuigi kvoot on seadusega lubatud positiivne erimeede ajaloolise soolise ebavõrdsuse tasandamiseks, ei tohi seda suvaliselt kasutada.

Kvootide kasutamine peab olema läbipaistev, nende vajadus põhjalikult läbi uuritud ning kvoodi kohaldamine põhjendatud ja asjaosalistele arusaadav. Praegu see nii kahjuks ei ole.

Mis puudutab kvoote hariduses, siis siin on mitu aspekti, mida tuleb otsustamisel arvesse võtta. Ajaloolist poiste ebavõrdset kohtlemist, mis takistaks haridust omandada, ju ei ole. Seega on põhjused, miks saadab poisse sisseastumiskatsetel ebaedu, kuskil mujal. Need põhjused on võib-olla keerulisemad. Kvoot ei pruugi sel juhul olla kõige sobivam lahendus, või lahendus, mis ebavõrdsuse põhjused kaotab.

See kehtib loomulikult ka naiste kasuks seatud kvootide puhul. Olukorra ja võimalike põhjuste analüüsimise nõue ei ole niisama suusoojaks välja öeldud mõte.

Mehed-naised arvudes

Jah, mehed teenivad Eestis rohkem kui naised, samuti leidub neid rohkem riigikogus ja valitsuses ja küllap ka ettevõtete eesotsas. Ent milline on pilt muudes eluvaldkondades? Meestele väga kurb…

Näitaja: keskmine eluiga
Mehed: 69,8
Naised: 80,1
Kommentaar: euroliidus on meeste ja naiste keskmine eluiga vastavalt 76 ja 82 aastat. Üksnes Lätis ja Leedus elavad mehed veel vähem kui Eestis.

Näitaja: õnnetussurmad* 100 000 elaniku kohta
Mehed: 162 / 81%
Naised: 39 / 19%
Kommentaar: sel sajandil on meeste ja naiste õnnetussurmade arv pidevalt vähenenud, ent endiselt niidab kuri saatus mehi neli korda sagedamini kui naisi.

Näitaja: tööõnnetused tänavu üheksa kuuga
Mehed: 1480 / 64%
Naised: 826 / 36%
Kommentaar: see näitaja pole meeste vaatevinklist kõige hullem, aga kui vaadata surmaga lõppenud tööõnnetusi, siis neid on meestega juhtunud 11, naistega ainult üks.

Näitaja: kurjategijad**
Mehed: 16 232 / 89%
Naised: 1907 / 10,5 %
Kommentaar: vähemasti on Lätis ja Leedus naiskurjategijate protsent suurem, vastavalt 12 ja 11. (Poole protsendi Eesti kurjategijate sugu statistikas ei kajastu.)

Näitaja: vangid
Mehed: 3255 / 94%
Naised: 205 / 6%
Kommentaar: vanasti öeldi, et naise koht on köögis. Nüüdisajal see reegel enam ei kehti. See-eest võib tõdeda, et paljude meeste koht on endiselt trellide taga.

Näitaja: kõrgharidusega inimesed
Mehed: 104 800 / 34%
Naised: 199 900 / 66%
Kommentaar: olgu märgitud, et töötus on tabanud valusamalt kõrgharitud mehi kui naisi: ülikoolidiplomiga meeste hulgas on töötuid 6,8 protsenti ja naiste hulgas 5,9 protsenti.

Näitaja: tippspetsialistid
Mehed: 30 100 / 31%
Naised: 65 500 / 69%
Kommentaar: oh aegu ammuseid: Eesti taasiseseisvumise algul oli meeste seas tippspetsialiste nüüdsest ligi kolmandiku võrra rohkem.

Näitaja: keskastme spetsialistid
Mehed: 23 200 / 28%
Naised: 59 900 / 72%
Kommentaar: kuhu küll kõik mehed jäävad? Sajandi algul oli meeste hulgas keskastme spetsialiste peaaegu 5000 võrra rohkem. Naiste hulgas on neid samal ajal ligi 8000 juurde tulnud.

Näitaja: ametnikud
Mehed: 7600 / 23%
Naised: 25 000 / 77%
Kommentaar: kui keegi väidab, et Eesti on ametnike riik või Eestis on ametnikel liiga palju võimu, siis sama hästi võiks ta väita, et Eesti on naiste riik ja Eestis on naistel liiga palju võimu.

Näitaja: üliõpilased***
Mehed: 26 951 / 39%
Naised: 42 034 / 61%
Kommentaar: 1990ndail oli naisüliõpilasi keskmiselt 51–57 protsenti, ent lõppeval kümnendil on nende osa püsinud stabiilselt 60–62 protsendi vahel.

Näitaja: magistriõpe
Mehed: 3946 / 33%
Naised: 7851 / 67%
Kommentaar: kui bakalaureuseõppes tuleb kümne mehe kohta 16 naist, siis magistriõppes veelgi rohkem – 20 naist. Tõsi, doktoriõppes vahe väheneb, kuid naiste ülekaal säilib: neid on 1531 ja mehi 1122.

Näitaja: Eestis ülikooli lõpetanud
Mehed: 3404 / 30%
Naised: 8085 / 70%
Kommentaar: kui 1992/1993 oli naislõpetajaid vaid pisut rohkem kui mehi, 51 protsenti, siis sel kümnendil on naislõpetajate osa püsinud vankumatult 70 protsendi ringis.

Näitaja: Tartu Ülikooli lõpetanud
Mehed: 762 / 28%
Naised: 1964 / 72%
Kommentaar: miski liigub siiski paremuse suunas. 2003/2004. õppeaastal moodustasid mehed lõpetajatest vaid 24 ja naised tervelt 76 protsenti.

Näitaja: Tartu Ülikooli kiitusega lõpetanud
Mehed: 45 / 27%
Naised: 120 / 73%
Kommentaar: mis siin ikka kommenteerida: naised on tublimad ja püüdlikumad kui mehed. Või hindab haridussüsteem rohkem sellist õppimist, mis on pigem naistele meeltmööda?

Näitaja: Tartu Ülikooli magistriõppe lõpetanud
Mehed: 207 / 29%
Naised: 517 / 71%
Kommentaar: siin läheb asi tasapisi hullemaks: 2004. aastal oli magistriõppe lõpetanute seas mehi 32 protsenti.

Näitaja: Tartu Ülikooli doktoriõppe lõpetanud
Mehed: 40 / 40%
Naised: 60 / 60%
Kommentaar: alles 2004. aastal oli mehi ja naisi doktoriõppe lõpetanute seas peaaegu võrdselt, vastavalt 38 ja 41.

Näitaja: kuldmedaliga koolilõpetajad 2010
Mehed: 81 / 21%
Naised: 312 / 79%
Kommentaar: väikest lohutust leiavad noormehed ehk sellest, et hõbemedaliga lõpetanute seas on vahe neiudega pisut väiksem: 124 – 307.

Näitaja: riigieksamil läbikukkunud
Mehed: 652 / 63%
Naised: 377 / 37%
Kommentaar: seda, et tüdrukud on koolis tublimad, tõestab ka fakt, et üle 90-punktilistest eksamitulemustest kuulus neile 1706 (58%) ja poistele 1239 (42%).

Näitaja: enesetapud
Mehed: 220 / 82%
Naised: 49 / 18%
Kommentaar: Eesti kuulub enesetappude arvult 100 000 elaniku kohta maailmas kolmanda kümne lõppu, aga meeste enesetappude suhtearvu poolest esikümne piirile.

Näitaja: HIV-tõppe surnud
Mehed: 42 / 81%
Naised: 10 / 19%
Kommentaar: rohkem kui neljakordne vahe HIV-tõppe surnute arvus on üks suuremaid, mida Eestis meeste ja naiste surma põhjuste vahel leida võib.

Näitaja: kasvajast põhjustatud surmad
Mehed: 1929 / 54%
Naised: 1666 / 46%
Kommentaar: pahaloomulised kasvajad ründavad mehi sagedamini kui naisi. Viimastel andmetel tabasid need aasta jooksul 3411 meest ja 3380 naist.

Näitaja: Ajakirjade Kirjastuse väljaannete peatoimetajad
Mehed: 2 / 18%
Naised: 11 / 82%
Kommentaar: tõsi, eks enamik kirjastuse väljaandeid olegi mõeldud naistele, aga sel juhul tuleb küsida: miks pole piisavalt meesteajakirju?

Näitaja: üldloetavate päevalehtede peatoimetajad
Mehed: 1 / 33%
Naised: 2 / 67%
Kommentaar: Postimehe toimetuste juhtide hulgas on mehi viis ja naisi kuus. Kui lugeda kokku ka Postimehe portaalide juhid, muutub naiste ülekaal veelgi suuremaks.

Näitaja: Postimees
Mehed: 65 / 43%
Naised: 85 / 57%
Kommentaar: «Naised on ajakirjanduse alaesindatud» – nii teatas hiljuti portaal naine.postimees.ee. Postimehes seda alaesindatust küll ei ole.

* õnnetusjuhtumid, mürgistused, traumad
** 2008. aasta andmed
*** üliõpilaste arvud on eelmisest õppeaastast

Tabeli koostas Priit Pullerits

Allikad: Aime Lauk, statistikaamet; Krista Vaikmets, tööinspektsioon; Maris Jakobson, Tervise Arengu Instituut; Anneli Miljan, Tartu Ülikool; Krista Hinno, riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus; Priit Laanoja, Eesti hariduse infosüsteem; Tarmu Kurm, haridusministeerium; Diana Kõmmus, justiitsministeerium; Aivar Reinap, Postimees.ee; Merily Pihelbu, Ajakirjade Kirjastus.

Kommentaar

Euroliidus on meeste ja naiste keskmine eluiga vastavalt 76 ja 82 aastat. Üksnes Lätis ja Leedus elavad mehed veel vähem kui Eestis.

Sel sajandil on meeste ja naiste õnnetussurmade arv pidevalt vähenenud, ent endiselt niidab kuri saatus mehi neli korda sagedamini kui naisi.

See näitaja pole meeste vaatevinklist kõige hullem, aga kui vaadata surmaga lõppenud tööõnnetusi, siis neid on meestega juhtunud 11, naistega ainult üks.

Eesti kuulub enesetappude arvult 100 000 elaniku kohta maailmas kolmanda kümne lõppu, aga meeste enesetappude suhtarvu poolest esikümne piirile.

Rohkem kui neljakordne vahe HIV-tõppe surnute arvus on üks suuremaid, mida Eestis meeste ja naiste surma põhjuste vahel leida võib.

Olgu märgitud, et töötus on tabanud valusamalt kõrgharitud mehi kui naisi: ülikoolidiplomiga meeste hulgas on töötuid 6,8 protsenti ja naiste hulgas 5,9 protsenti.

Oh aegu ammuseid: Eesti taasiseseisvumise algul oli meeste seas tippspetsialiste nüüdsest ligi kolmandiku võrra rohkem.

Kuhu küll kõik mehed jäävad? Sajandi algul oli meeste hulgas keskastme spetsialiste peaaegu 5000 võrra rohkem. Naiste hulgas on neid samal ajal ligi 8000 juurde tulnud.

Kui keegi väidab, et Eesti on ametnike riik või Eestis on ametnikel liiga palju võimu, siis sama hästi võiks ta väita, et Eesti on naiste riik ja Eestis on naistel liiga palju võimu.

1990ndail oli naisüliõpilasi keskmiselt 51–57 protsenti, ent lõppeval kümnendil on nende osa püsinud stabiilselt 60–62 protsendi vahel.

Kui bakalaureuseõppes tuleb kümne mehe kohta 16 naist, siis magistriõppes veelgi rohkem – 20 naist. Tõsi, doktoriõppes vahe väheneb, kuid naiste ülekaal säilib: neid on 1531 ja mehi 1122.
Kui 1992/19 93 oli naislõpetajaid vaid pisut rohkem kui mehi, 51 protsenti, siis sel kümnendil on naislõpetajate osa püsinud vankumatult 70 protsendi ringis.

Siin läheb asi tasapisi hullemaks: 2004. aastal oli magistriõppe lõpetanute seas mehi 32 protsenti.

Väikest lohutust leiavad noormehed ehk sellest, et hõbemedaliga lõpetanute seas on vahe neiudega pisut väiksem: 124 – 307.

Seda, et tüdrukud on koolis tublimad, tõestab ka fakt, et üle 90-punktilistest eksamitulemustest kuulus neile 1706 (58%) ja poistele 1239 (42%).

Vähemasti on Lätis ja Leedus naiskurjategijate protsent suurem, vastavalt 12 ja 11. (Poole protsendi Eesti kurjategijate sugu statistikas ei kajastu.)

Vanasti öeldi, et naise koht on köögis. Nüüdisajal see reegel enam ei kehti. See-eest võib tõdeda, et paljude meeste koht on endiselt trellide taga.

Postimees: 30.10.2010 http://naine.postimees.ee/?id=334179

Tartu ülikooli Eesti keele professori Martin Ehala sõnul ei leia tervelt kolmandik kõrgharidusega naistest endale Eestist väärilist partnerit ehk sama haritud meest.

Seejuures on põhjus tema hinnangul nii selles, et noored mehed eelistavad minna õppimise asemel tööle raha teenima, kui ka selles, et osa neist ei saagi ülikooli sisse, sest riigieksamite tulemused on tasuta kohale saamiseks liiga kehvad.

Noormeeste ligipääs kõrgharidusele on Ehala sõnul oluliselt piiratud juba seetõttu, et nad langevad konkurentsist välja veel enne gümnaasiumi. Näiteks oli 2009. aastal põhikoolis tütarlaste osatähtsus 48 protsenti, gümnaasiumis 57 protsenti ja bakalaureuseõppes 60 protsenti.

See aga tähendab, et tervelt kolmandik kõrgharidusega naistest ei leia endale Eestist kõrgharidusega meest ning kui võtta arvesse hariduse, tööhõive ja palga tugev seos, siis ei leidu neile ka madalama haridusega väärilist meest.

Kuidas olukorda muuta?

Ehala arvates on nii madal sündimus kui ka meeste madalam haridustase Eestis tingitud sügavalt juurdunud ning põlvest põlve edasi antud käitumismustritest.

Sündimuse puhul on tema sõnul tegemist pigem üleeuroopalise nähtusega, mis seotud religioossuse kahanemise ja materiaalsete väärtuste esilekerkimise, haridustaseme kasvu ning iseendale ja karjäärile keskendumisega, millest johtuvalt lapsed sünnivad enamasti hoolika planeerimise tulemusena.

Kuid meeste madalama haridustaseme trend on Ehala hinnangul midagi Eestile iseloomulikku. «Eestis on see olnud küll kogu nõukogude aja, aga ma arvan, et juured võivad olla kaugemal. Kui me vaatame kas või seda, kui Eestis hakati looma eestikeelseid gümnaasiume – esimene neist oli tütarlaste gümnaasium,» märkis professor.

Tütarlaste harimise traditsioon on tema sõnul Eestis olnud juba enne Eesti vabariiki. Lisaks kanduvad teatud käitumismallid edasi ka perekonnasiseselt – näiteks kui isa on teinud füüsilist tööd ja pole seejuures haridust väärtustanud. «Ma arvan, et nõukogude ajal oli see üsna tüüpiline perekonnamudel, et õpetajad olid abielus traktoristidega,» märkis ta.

Lisaks tõi Ehala välja rahvalaulude traditsiooni – kui Soomes laulsid Kalevala laule mehed, siis Eesti rahvalaulu traditsioon on väga naistekeskne. «Siin on midagi väga üldomast Eestile, et naised on olnud haritud,» arvas ta. Lisaks on koduõpe ja laste lugema õpetamine enne kooli alati olnud emade ja vanaemade, mitte isade rida.

Tähtis keeleoskus

Samas on hea lugemisoskus, võime keeleliselt üldistada ja oma mõtteid selgelt väljendada väga oluline, et õppida ja infot töödelda. Head õppimis- ja kommunikatsioonioskused annavad tänapäeva ühiskonnas kahtlemata konkurentsieelise.

Kuid seejuures on Ehala sõnul veel üks «aga» – poisid on nimelt lausa bioloogiliselt tüdrukutest keeleliselt vähem võimekad. Seda on näidanud funktsionaalse lugemisoskuse testid üle kogu maailma ning seetõttu ei saa professori sõnul olla tegemist kultuuriliste eripäradega. «See peab olema mehe loomusega seotud,» tõdes ta.

«Teisest küljest on aga teada, et ruumiline orienteerumine ja geomeetrilised võimed – nimetagem seda kas või auto parkimiseks – on meestel tugevam.» Et sellist tüdrukute ja poiste vahelist erinevust kompenseerida, peaks poiste keeleliste oskustega aga Ehala sõnul rohkem tegelema.

Ühe lahendusena pakub ta välja emakeele õpetamise väikestes, maksimaalselt 15-liikmelistes rühmades, mis tagaks õpilaste ühtlasema arengu. Samas ei tohiks rühmad olla sooliselt ega taseme järgi jaotatud.

Koolikeskkond ei ole poistesõbralik

Lisaks loomupäraselt kehvematele keeleoskustele saab Ehala sõnul poistele koolis probleemiks ka see, et õppetöö on väga passiivne, mehehakatised vajavad aga rohkem aktiivset tegevust. Nii muutub õppimine nende jaoks kiirelt igavaks ja tulemused ei lase ennast oodata.

«Teiseks on rollimudelit vaja, eeskuju – koolis ei ole ju eriti mehi, ei ole sellist mehelikku mudelit hariduses. Ja kui poisid on natuke lärmakamad ning õpetajad väsinud ja irisevad nende kallal, siis nii kaobki ära kontakt,» märkis professor.

Postimees: http://naine.postimees.ee/?id=329769

ENUT kutsub osalema ümarlaual “Uus roheline lepe ja sooline tasakaal” 28. oktoobril Reval Park Hotel & Casino hotellis konverentsiruumis “Central” ja seminaril “Sooline võrdõiguslikkus ühiskonnaõpetuses”. Seminar toimub 29. oktoobril algusega 12.30 Clarion Hotell Europa Põhja-Euroopa saalis.

Ürituste kavad leiad siit:

http://www.enut.ee/lisa/ENUT_kava_28-10.pdf (Uus roheline lepe ja sooline tasakaal) ja

http://www.enut.ee/lisa/sugu_yhiskonnaopetuses.pdf (Sooline võrdõiguslikkus ühiskonnaõpetuses)

Kirjutas HMSX.info toimetaja, 24. september 2010. Võrdse kohtlemise seadusega keelatud tunnuste tõttu diskrimineerimise temaatika oli 2009. aasta algul, kui Eesti soolise võrdõiguslikkuse volinikule ülesandeid ja pädevust juurde anti, väga uus. Seksuaalvähemuste õiguste temaatika on nüüd taaskord teravalt avaliku tähelepanu all, mistõttu pöördus Eesti gei-bi-lesbi teabe- ja elustiilikeskus Cafe HMSX küsimustega peatselt ametist lahkuva soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Margit Sarve poole, et teha kokkuvõtte hetkeolukorrast ning jagada soovitusi edasiseks. Eksklusiivintervjuu on teie ees – head lugemist!

Kas homoseksuaalsus on haigus? Hälve?

Lähtun oma töös arvamusest, et homoseksuaalsuse sildistamist võib pidada halvustavaks ja alandavaks suhtumiseks, mis ei ole kooskõlas Eesti õiguskorra põhimõtetega. Eesti Vabariigis on igal ühel õigus otsustada ise oma seksuaalse identiteedi ja käitumise üle.

Kas Eesti ühiskond on täna tolerantne?

Eesti ühiskond võiks olla tolerantsem. Kardan aga, et ka läänes ei ole demokraatlikku ühiskonda, mille puhul ei võiks sama öelda, st avalikkuselt veel suuremat avatust loota ja nõuda.
Meil on kõige suuremad probleemid inimeste madal õigusteadlikkus, umbusk teistsuguse ja uudse suhtes. Olen oma pea viieaastase ametiaja jooksul tegelenud eelkõige soolise võrdõiguslikkuse küsimustega.

Mis puudutab soorolle ja ühiskonna arusaamu teatud soole sobivast või ettekirjutatud käitumisest (puudutab ka seksuaalkäitumist), siis oleme võrreldes 90ndate lõpuga palju muutunud. Kuid palju on veel seda, mida kritiseerida.

Mis aitaks muuta suhtumist ühiskonnas?

Selgitustöö, samuti demokraatlikud väärtused, mida õpetataks juba hariduse kõige madalametest astmetest peale.

Ebatolerantse suhtumise taga on tavaliselt hirm ja see tekib omakorda teadmatusest.

Mida saab geikogukond ise teha selleks, et arusaamad ühiskonnas terveneksid, muutuksid, areneksid?

Geikogukond on juba olnud kaunis aktiivne ja kasutanud võimalust kaasa rääkida erinevates õiguslikes ja poliitilistes küsimustes. Küllap see ongi põhiline, mida saab teha – tuleb teha häält, olla aktiivne ja oma meelsust avaldav kodanik.

Mida on tänaseks valesti, rutakalt, ülepeakaela tehtud?

Mõned probleemid on tekkinud seoses võrdse kohtlemise seaduse diskrimineerimise keeldude erineva ulatusega – st olenevalt millise isikutunnuse alusel väidetav erinev kohtlemine on toimunud, selle järgi on ka kehtestatud diskrimineerimise keeld.

Praegu jääb geikogukonnal loota vaid võrdse kohtlemise seaduse alusel kaitsele diskrimineerimise eest, mis on aset leidnud töösuhetes ja kutseõppes. Hariduses, sotsiaalvaldkonnas või näiteks kaupade ja teenuste kättesaadavuse puhul ei ole praegu kõnealuses seaduses õiguskaitset ette nähtud.

Miks tulla kapist välja?

Seda on minul raske kommenteerida. Kui näiteks homoseksuaalne inimene tunnetab, et ühiskond on seksuaalvähemusi represseeriv, siis ei saagi ju talle n-ö soovitada oma seksuaaleelistuste avalikuks tegemist.

See on sügavalt personaalne küsimus, millel samas on ühiskondlik mõõde avalikustamisele järgneva reaktsiooni näol. Samas eeldan, et seksuaalsete eelistuste avalikuks tegemine – oma pere, sõprade, kolleegide ning avaliku elu tegelase puhul miks mitte kogu ühiskonna ees – aitab kaasa sellele, et seksuaalidentiteet ei ole enam n-ö küsimus.

See näitab, et me olemegi erinevad ja see on aktsepteeritav, normaalne. Nii kaua, kuni teatud hulk inimesi on sunnitud mingeid oma identiteedi tahke varjama, ei saa olla ka olulist liikumist avatuma ühiskonna poole, kus mõistetel „võrdsed õigused“ või „võrdsed võimalused“ sisulist tähendust oleks.

Kodanikuna meeldib eestlasele mõelda, et elame avatud ühiskonnas, Euroopa riigis nimega Eesti, mis on iseseisev, võimalusi otsiv ja loov, infotehnoloogiliselt arenev ja mitmes küsimuses teerajaja teistele – miks Eesti avalik arvamus ei aktsepteeri erinevusi seksuaalse orientatsiooni taustal? Kas eestlane on üldse võimeline selles küsimuses painduma?

Ma ei näe olukorda nii mustades toonides. 2009. aastal on meedias tõstatatud geipartnerluse seadusega reguleerimise temaatikat mitmeid kordi, ma ei ütleks, et reaktsioon on olnud hüsteeriline või valdavalt negatiivne.

On mitmeid väga mõjukaid ja lugupeetuid arvamusliidreid, kes on sõnaselgelt väljendanud, et erinevusi peab aktsepteerima.

Samuti on Eesti kohtus tõusetunud 2009. aastal küsimus, mis puudutab perekonna mõiste võimalikku laiemat tõlgendamist, kui seda seni on tehtud. Just lapsi kasvatavate homopaaride jaoks on see oluline ja praktilise mõõtmega küsimus.

Kindlasti leiab ka väga negatiivseid näiteid – seni, kuni enamik neist ei lähtu otsuste tegijatelt ja avaliku arvamuse kujundajatelt, ei ole olukord kõige hullem. Loodan, et lähiaastatega näeme siin suuri muutusi.

Eestlane muutub geiteemasid internetis kommenteerides tigedaks, sapiseks, ülbavaks ja elab end kulunud väärarusaamadele viidates niimoodi välja – kuidas panna inimesi mõtlema ka sisuliselt terminitele "social inclusion", "diversity" ja "equality", mis on kaasaegse Euroopa ühed olulisemad tugisambad?

Kodanike koolitamine on oluline. Ja üldisemalt hariduse valdkonnas tehtav kvalitatiivne muutus õpetamise sisus ja vormis peaks pikemas perspektiivis tooma kaasa häid tulemusi. Avalikud kampaaniad aitavad eelarvamuste murendamisele ning teadlikkuse tõstmisele kaasa.

See on ka küsimus empaatiast – kui inimene on sotsiaalse närviga ja ligimese suhtes kaastundlik, siis ei ole probleemi tema „silmade avamisega“. Seega on see muu hulgas küsimus sellest, kuidas kasvatada lastest empaatilisi kodanikke.

Ma tean, et seda on kergem soovitada, kui tegelikult teostada, aga läbipaistvus ja avatus on olulised.

Ka naisliikumise puhul on olnud oma pioneerid, kes on saanud oma püüdluste ja aktivismi pärast „vatti“, ka eesti geikogukonna esindajatel on ükskord n-ö esimene kord – tulla avalikult välja, selgitada ja võib-olla saada ka mõningate negatiivsete tagasilöökide osaliseks.

Utreeritult väljenduses, tähendab see kannatusi tulevaste põlvede nimel.

Täiskasvanud oskavad ehk valida teadlikumalt, kellega rääkida, kellega arutada – kui põhi- või keskkoolinoor aga peab sisevõitlust ja kahtleb oma orientatsioonis, kelle poole ja kuidas ta peaks nõu ja abi saamiseks Eestis pöörduma?

Ma loodan, et n-ö noortekabinettidest saab seksuaalelu puudutavat nõustamist kõrgel tasemel; kui koolis on psühholoog, ehk ka temalt. Võib-olla võtab ka mõni geikogukonna MTÜ tulevikus nõustamise enda ülesandeks?

Kas geiabielud on Eestis vaid udune unistus või saab see ühel päeval ka tegelikkuseks?

Nagu teada, kooselu registreerimise küsimus on uue valitsuse ametisse astumiseni päevakorrast maas. Kuid see on eraldi teema võrdse kohtlemise seaduse alusel sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest töösuhetes jms, mille respekteerimise üle jälgib volinik.

TAUSTAINFO

Soolise võrdõiguslikkuse volinik on soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel loodud institutsioon, kus voliniku ametikoha täitja on iseseisvalt tegutsev soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist jälgiv ja teisi nimetatud seadusega talle pandud ülesandeid täitev sõltumatu ja erapooletu asjatundja. Volinik tegutseb soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud põhimääruse alusel.

Voliniku nimetab ametisse sotsiaalminister viieks aastaks ja tema tegevust finantseeritakse riigieelarvest. Esimene volinik – Margit Sarv – asus tööle 2005. aasta oktoobris. Alates 2006. aasta septembrist on volinikul ka üks nõunik.

Soolise võrdõiguslikkuse volinik võtab vastu isikute avaldusi ja annab arvamusi võimaliku diskrimineerimise aset leidmise kohta, analüüsib seaduste mõju naiste ja meeste seisundile ühiskonnas, teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta,nõustab ja teavitab Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi ning kohalike omavalitsusüksuste asutusi soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist puudutavates küsimustes ning võtab tarvitusele meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks.

Volinik annab arvamuse diskrimineerimise läbi kannatanud isikule ja isikule, kellel on õigustatud huvi jälgida võrdse kohtlemise nõuete täitmist. Nimetatud arvamuse eesmärk on anda hinnang, mis võimaldaks koostoimes soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning Eesti Vabariigi jaoks siduvate välislepingute ning muude õigusaktidega hinnata, kas konkreetses õigussuhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Arvamuse saamiseks peab arvamuse taotleja esitama volinikule avalduse, milles on kirjeldatud soolisele diskrimineerimisele viitavad asjaolud. Arvamuse andmiseks on volinikul õigus saada teavet kõikidelt isikutelt, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks vajalikku informatsiooni ja nõuda kirjalikke seletusi oletatava soolise diskrimineerimise asjaolude kohta, dokumentide või nende koopiate esitamist tema määratud tähtaja jooksul.

Allikas: www.svv.ee

http://www.hmsx.info/cafe/eesti-uudised/2059-eksklusiivintervjuu-ametist-lahkuv-vordoiguslikkuse-volinik-margit-sarv-tuleb-teha-haeaelt